Pidupäevadest on hea osa võtta ja kuulata edulugusid. 19. märtsil tähistas Valga Lootuse kogudus 20. aastapäeva (pildil). See kogudus on üks nooremaid Eesti EKB Koguduste Liidus. Vanim on Haapsalu Baptistikogudus ja sealt on käesolevas lehes koguni kaks intervjuud. Kui lühidalt kokku võtta, siis näitavad need aktiivset vaimulikku tegevust.

«Kus on su vend?» küsis Jumal Kaini käest. Erinevalt Kainist peaks iga usklik teadma, et ta on oma venna ja õe hoidja (1Ms 4,9). Iga kristlane vajab teiste kristlaste vaimulikku tuge. Ka kogudused toetavad üksteist, nii on see olnud juba apostlite aegadest.

Ilmutusraamatus on kirjad seitsmele Väike-Aasia kogudusele. Need kogudused on väga erinevad, neile öeldakse nii kiitust kui ka laitust. Tol ajal veel väga noortel kogudustel tuli kanda suurt vastutust. Tänapäeva koguduste roll pole väiksem. Üha keerulisemas ja globaliseeruvas maailmas on vaja teada, «milline peab olema eluviis Jumala kojas, mis on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi» (1Tm 3,15).

KUHU TÕMMATA PIIRID?

Toimetaja kommentaar

Eesti Energial õnnestus suur osa oma Jordaania põlevkivielektrijaama projektist hea rahaga maha müüa. Seega on see ettevõtmine seni olnud kasumlik, mis muidugi oligi eesmärgiks. Projektis jätkatakse kümneprotsendilise osalusega ja lõpptulemused tulevad kunagi kaugemas tulevikus.

Eesti Energia välisäri on peetud rahva raha tuulde loopimiseks. Aga elu ei lähe paremaks, kui ei investeerita. See on nagu külv, mis asjatundmatu inimese silmis võib paista seemne raiskamisena. Jeesus ütles: «Kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on» (Mt 13,12).

E-VALIMISTE POOLT

Valimistulemusi on alati üritatud võltsida, seda tehti ammu enne seda, kui esimene arvuti välja mõeldi. Meie e-valimiste vastu püütakse ässitada inimesi, kes arvutitest vähe teavad. Niisuguseid muidugi leidub. Aga on ka üha rohkem neid, kes igapäevaselt arvutit kasutavad. Nende hulgas on ka kõrges eas inimesi. Tõenäoliselt saab see aeg varsti mööda, kus arvutiteemalist hirmutamist erakondadevahelises poliitilises võitluses kasutada saab.

Loomulikult suudavad ainult spetsialistid e-valimiste süsteemi luua, hallata ja kontrollida. See on paratamatu. Kui nüüd selle või mingi muu argumendiga e-valimised kaotada, siis ilmselt tuleb nad mingi aja pärast uuesti kasutusele võtta. Arengut ei saa peatada. Ei ole mõtet loobuda töötavast süsteemist, küll aga tuleb seda kogu aeg täiustada ja kontrollida.

Arvutid ei ole kuskilt ootamatult inimestele kaela kukkunud õnnetus. Neid on juba kauem kui inimpõlv arendatud ja kasutatud. Tegemist on ülivõimsa töövahendiga, mida oleks väga rumal hüljata. Muidugi kasutavad ka «pahad» arvutit, aga see ei ole argument arvutitest loobumiseks.

Uut ei maksa põlata, ta ei ole sellepärast patt, et ta uus on. Uut tuleb tundma õppida ja ka Jumala riigi töös kasutada, kui sobib. «Katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest,» kirjutas apostel Paulus (1Ts 5,21–22). Ka Kuulutajat tehakse arvutiga – kirjutatakse ja redigeeritakse tekstid, küljendatakse leht ja saadetakse interneti abil trükikotta.

Ilmalikust tarkusest ja selle abil loodud tehnikast muidugi ei piisa: «Sest Issand annab tarkuse, Tema suust tuleb tunnetus ja arukus» (Õp 2,6).

TÜRGI JA EUROOPA

Paraku on mitmed Türgi ministrite esinemised Euroopa riikides ära keelatud. Türgi on keelajaid võrrelnud fašistidega. Sõnasõda on kohati üsna äge.

Näeme ühte ohtlikku tendentsi – inimesed lähevad massiliselt võõrastesse maadesse elama ja siis nõuab nende kodumaa, et neil lubataks jääda aktiivsesse kodusesse või kodupärasesse poliitikasse ja eluviisi. Ja on ka neid, kes ei varjagi eesmärki, et sisserännanute kombed peaks omaks võtma ka uue kodumaa põliselanikud. Eestlastele on see tuntud – nõukogude võim püüdis endale allutada kõik eestlaste elualad. Türklasi ei ole Euroopas küll proportsionaalselt nii palju kui omaaegseid sisserändajaid Eestis, aga tendents on sama. See on ohtlik, arvestades pealegi seda, et see võõras propaganda ja elulaad ei ole kristlikud.

Piirid on lahti ja inimesed võivad oma kodumaalt lahkuda sinna, kus neil tundub parem olevat. Peame eestlaste puhul seda mõistetavaks, kuigi mitte rõõmustavaks, aga samad õigused on ka teistel rahvastel. Väikerahvana ei saavuta eestlased mitte kuskil võõral maal ülekaalu ega märgatavat osakaalu. Suurte rahvaste puhul on see võimalik. Ja kui Türgi peaks saama Euroopa Liidu liikmeks, lähevad piirid 80 miljonile türklasele veel rohkem lahti.

Euroopa identiteet oli sajandeid seotud ristiusuga. Kahju, et seda tänapäeval ei mõisteta, kristlust alavääristatakse, samas peetakse võõraid mõttevoolusid progressiivseteks. Nii seatakse ohtu kogu Euroopa tulevik. Aga mis me Euroopa pärast nutame, vaja on hakata kodusest Eestist pihta! Jeesus ütles: «Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.» (Jh 9,4).

PAASTUMISEST

«Nemad aga ütlesid Talle: «Johannese jüngrid paastuvad sageli ja peavad palveaegu, nõndasamuti ka variseride jüngrid, sinu omad aga söövad ja joovad.» Jeesus ütles neile: «Kas te võite peiupoisse panna paastuma sel ajal, kui peigmees on nende juures? Ent päevad tulevad, mil peigmees võetakse neilt ära, küll nad siis paastuvad neil päevil.»»

Luuka 5,33–35

Esimesel märtsil algas suur paastuaeg. See kestab nelikümmend päeva ja lõpeb ülestõusmispühadega, mil tähistame Kristuse surnuist ülestõusmist.

Paastumine on usulises praktikas päris vana nähtus. Tegelikult on paljude religioonide juures paastumise tava olemas. On mõistetud, et paastumises on midagi, mida inimene on vajanud ja millest on ka abi saadud.

PAASTUMINE ON VAJALIK JA KASULIK

Paastumist tuntakse eelkõige seoses meeleparandusega ja patukahetsusega, aga ka leinaga ja kurbusega. Tänapäeval räägitakse enam pühendumisest ja vaikse aja leidmisest.

Ajaloost on teada, et juutidele oli algselt ette nähtud üks kindel paastumisaeg, mis oli kord aastas suurel lepituspäeval. See oli seoses meeleparanduse ja kahetsusega. Hiljem paastupäevade arv suurenes. Jeesuse ajal paastusid näiteks variserid juba kaks päeva nädalas.

Ka Ristija Johannese jüngrid paastusid sarnaselt variseridega. Ja seepärast oli loomulik, et paastumise küsimus tõstatus mingil hetkel ka Jeesuse ja Ta järgijate suhtes: «Johannese jüngrid paastuvad sageli ja peavad palveaegu, nõndasamuti ka variseride jüngrid, sinu omad aga söövad ja joovad.»

Jeesus tunnustas paastumist kindlasti. Kui see nii poleks, siis Ta oleks öelnud, et lõpetage paastumine, see on mingi iganenud nähtus.

Mäejutluses ütles Jeesus: «Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu, et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!» (Mt 6,16–18).

Paastumist ei pea teistele demonstreerima. Inimene ei pea ootama teiste tunnustust või kaastunnet, vaid olema siiralt Jumala ees.

Jeesus ütles: «Päevad tulevad, mil peigmees võetakse neilt ära, küll nad siis paastuvad neil päevil.» Niikaua kui Jeesus oli jüngrite juures, jüngrid ei pidanud paastuma. Jeesus võrdles ennast peigmehega pulmas ja jüngreid peiupoistega – pulmas ei pea paastuma.

Aga päevad tulevad ja tulid ka. Ja kristlik kirik on mõistnud, et taas on õige pühenduda paastumisele. Tulevikus, kui me oleme Talle pulmas, siis ei ole vaja enam paastuda.

Niisiis on paastumine ka tänapäeval teemaks. Ka ilmalikule maailmale meeldib rääkida paastumisest.

MILLEKS PAASTUTAKSE JA ON PAASTUTUD?

«Ja ma kuulutasin seal Ahava jõe ääres paastu, et me alandaksime iseendid oma Jumala ees ja paluksime Temalt õnnelikku teekonda enestele ja oma lastele ja kogu oma varale. Sest mul oli häbi kuningalt küsida sõjaväge ja ratsanikke, et need kaitseksid meid teekonnal vaenlaste vastu, vaid me rääkisime kuningaga ja ütlesime: «Meie Jumala käsi on heana kõigi peal, kes Teda otsivad, aga Tema võim ja viha on kõigi vastu, kes Tema hülgavad.» Nõnda me paastusime ja otsisime selles asjas abi oma Jumalalt, ja Tema kuulis meie palvet.» (Esra 8,21–23).

Vanas Testamendis on lugu prohvet Joonast, kes kuulutas Niineve linnale hukatust. Selle kuulutuse peale hakkas terve rahvas paastuma ja parandas meelt. Nad muutsid oma välimust, riietusid kotiriidesse. Kuningas oli rahvale eeskujuks ja alandus Jumala ees. Paastumine on niisiis seotud meeleparandusega:

«Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed. Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.» (Jn 3,5–6).

Usulised selgused ja läbimurded on sageli aset leidnud palve ja paastumise tulemusena. Vaimulikud võitlused võidetakse palve ja paastuga:

«Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: «Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!» Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele.» (Ap 13,2–3).

Jumal annab oma osa, kui meie meeled on puhastatud kõrvalistest ja segavatest faktoritest. Oluliste valikute tegemise juures on ikka tunnetatud, et palvete kiirest ette vuristamisest ei piisa; tuleb pühenduda, millestki loobuda, et Jumala kõnet ja märguannet kogeda.

Langetõbise poisi tervendamise loo juures, kui Jeesuse jüngrid ei suutnud inimest aidata, ütles Jeesus: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega» (Mt 17,21).

MILLEST OLEKS KASULIK LOOBUDA?

Tavapärane paastumine on tähendanud eelkõige piiranguid toiduga. Paastuajal on loobutud liha söömisest ja on eelistatud lihtsamaid toite. Paastumine ei tähenda enda näljutamist, vaid eelkõige enda piiramist ja keskendumist Jumala asjadele. Oluline on hakata vahet tegema, mis on oluline ja mis on tähtsusetu.

Tänapäevane paastumine võiks tähendada toidu kõrval rohkem loobumist meelelistest asjadest – liigsest televiisori vaatamisest, internetis surfamisest, Facebookis kondamisest jne. EELK peapiiskop Urmas Viilma on öelnud, et tema loobub paastuajal Facebookist.

Õige paastumine tähendab alati millestki loobumist millegi ja kellegi heaks ning kasuks. Selle asemel, et vaadata televiisorist tühiseid seriaale, võiksime keskenduda oma sõpradele või perekonnale ja ühisele osadusele. Selle asemel, et veeta aega lobisedes või mitte midagi tehes, võiksime lugeda vaimulikku kirjandust või palvetada. Loobudes mingiks ajaks kallimatest ja rammusamatest toitudest-jookidest, lõbustustest ja naudingutest, võime sellega säästa raha, et aidata nõrgemaid või annetada heategevuseks.

Lõpetuseks tahan jätta pühakirjast prohvet Jesaja kuulutuse Issandale meelepärasest paastust: «Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? … Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge.» (Js 58,6–10).

URMAS ROOSIMAA
Tartu Salemi Baptistikoguduse
pastor

HAAPSALUS RÄÄGITI VÄÄRTUSTEST

Aktuaalne teema

Haapsalu Baptistikogudus korraldas 11. märtsil väärtuste päeva. Mõtte algatajaks oli koguduse endine karjane EERIK RAHKEMA.

Kas väärtustega on midagi korrast ära, et tuli niisugune päev korraldada?

Meie kogudustes ja EKB liidus on väga head väärtused ning põhimõtted. Kahjuks kõige muu jaoks on rohkem jõudu, aega ja raha, aga põhisisu on jäänud unarusse.

Kas sõnastasite sellel päeval põhiväärtused ära?

Väärtuste päeva eesmärgiks ei olnud otsust teha või resolutsiooni sõnastada. Kuna see oli esimene niisugune ettevõtmine, siis oli igal ettekandjal vaba voli rääkida sellest, mida ta pidas vajalikuks. Me ei andnud kõnelejatele teemat kätte. Võis võtta täiesti suuri, töö suunaga seotud küsimusi. Me ei tahtnud tegeleda kosmeetikaga, vaid põhiküsimustega.

Mida Sa ise oluliseks pead?

Liidu ja koguduste põhikirjade kohaselt on meie esmane ülesanne Jumala sõna kuulutamine ja õpetamine. Teiseks on usklike kasvatamine ja ühiskonnas kõlbluse levitamine. Nüüd pööratakse sotsiaaltööle suhteliselt suurt tähelepanu, aga Jumala sõna kuulutamine läheb natuke tagasihoidlikumalt. Usklike kasvatamine ja kõlbluse levitamine – ei mäleta, et nüüd, vabaduse ajal, see teema oleks kuskil konverentsil või seminaril üldse päevakorras olnud.

Väärtuste päeval oli üsna palju ettekandeid ja aeg oli lühike. Kas olulised teemad jõuti avada?

Ettekannete pikkus pole tähtis. Meie vaimuliku töö kvaliteeti ei määra ära usuteadus ega loengute tase, vaid meie vaimulik arusaamine ja kuulekus Jumalale. See on esmane ja ilma selleta pole meie teaduskraadidel erilist tähtsust. Kui inimene on ebaküps või pole aus, siis millegi üksnes juurde õppimine võib tema rikutuse astet suurendada.

Just väärtustest peame peale hakkama. Õppejõudude, koguduste ja liidu juhtide vaimulik tase ja eetika – ausus, siirus, puhas süda ja käed – on esmane. Ilma selleta kõik muu ei ole mitte tõhutu, vaid lausa äraspidine.

Kogudus ja usuühendus on organismid. Kui organismis on elutegevuseks tarvilik aineringlus toimimas, aga puudub isepuhastusvõime, nii et ka laguproduktid on samas organismis, siis on asi väga kriitiline. Minu arvates pole isepuhastusvõimega asjad head.

Väärtuste päeva ettekannete tegijad olid väärikad inimesed. Siiski – ka madala eetika ning vastutustundega inimene võib omandada kraade ja pidada sisukaid ettekandeid. Oluline, et õppejõud ja juhid oleksid õigete väärtuste kandjad – see mõjutab rohkem kui meisterlikkus mõnes ametis.

Mida peaks tegema?

Kõigepealt peab olukorda teadvustama. Jeesus kutsus inimesi ennast ära salgama ja Teda järgima. Inimese puhas süda, aus elu, pattude tunnistamine – neist me palju ei kuule.

Minu isiklikul arvamusel ei ole tähtsust, vaid Jeesuse omal, kes ütles: «Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat» (Mt 5,8). Ta rääkis kitsast ja laiast teest. Ta ei öelnud, et ühe peal on koolitatud inimesed ja teise peal vähemkoolitatud. See ei puutu asjasse. Paljud oskavad öelda: «Issand, Issand!» See ei puutu ka asjasse. Paljud teevad silmapaistvaid asju – ja see ei puutu samuti asjasse. Olen optimist nende suhtes, kes usuvad Jumalat ja järgivad Jeesust, aga pessimist nende suhtes, kellele on liigselt tähtsad suured sõnad ja pildil olemine.

Kas peaks alustama mingit pühitsusliikumist usklike hulgas?

Ikka tuleb püüda abi pakkuda. Kui ei hooliks meie ühistööst, siis lööks käega. Kui keegi sai väärtuste päevast innustust, siis on see tänu väärt. Kui asi on tõsine, tuleb sellega tegelda. Meie saame väärtused allapoole liikvele lasta, saame lumelaviini liikuma panna, aga sealt alt ei pruugi me ise pääseda. Lagundavaid jõudusid on palju. «Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt» (Jk 4,17). Me mõtlesime, et saame midagi head teha ja otsustasime väärtuste päeva korraldada.

Kas tuleb veel mõni selline päev?

Haapsalu kogudus ei monopoliseeri seda ideed, võib teha ka kuskil mujal midagi sarnast. Seejuures tuleb arvestada sellega, et mida suuremat head tahab keegi teha, seda vähem seda hinnatakse. Kui annetada sada eurot, siis öeldakse tuhat tänu. Kui annetada sada tuhat eurot, siis võidakse vaadata umbusuga – kust sa selle said, mis tagamõtted sul on? Tahame anda vaimulikuks tööks enamat kui eurod. Kas peaksime teiste umbusu pärast jätma hea pakkumata või tegemata? Nagu vanemad armastavad lapsi, kuigi need seda alati ei hinda, nii tuleb meilgi teha tööd pigem usus ja hoolivuses, mõeldes sellele, mis ligimese suuremaks kasuks tuleb.

Täname!

13. märtsil 2017
Skype’i vahendusel

JUMAL KANNAB

Haapsalu Baptistikoguduse pastor EENOK PALM tähistab oma 60. sünnipäeva. Kuulutaja soovib juubilarile Jumala õnnistust. Juubel on sobiv aeg ka mõne küsimuse esitamiseks.

Sinu kodukoht on Haapsalust vaadates hoopis teises Eesti servas.

Ma olen sündinud Tartus, aga minu vanemate elukoht oli Mustvees. Pärast minu sündimist läksime elama vanaema koju Adrakusse – 15 kilomeetrit Mustveest Avinurme poole. Olen oma elus kolinud rohkem kui kümme korda, põhiliselt Mustvee ümbruses. Mustvees olen käinud koolis ja olen selle linnaga seotud koguduse kaudu.

Mustvee oli omal ajal väga aktiivse vaimuliku tegevusega kant.

Enne Teist maailmasõda oli Mustvee kogudusel 14 tööpunkti – Alatskivist kuni Iisakuni. Need olid põhiliselt seotud misjonär Emilie Bertelsoni tegevusega. Ta töötas Mustvees aastatel 1925–1965. Vormiliselt ei olnud ta koguduse juht, vaid lihtsalt koguduse kirjatoimetaja ja innustaja. Seal tegutsesid küll ka tublid kogudusevanemad, aga aktiivsem töö käis suures osas tema kaudu.

Emilie Bertelsoni esialgne kiindumus oli venekeelne töö. Pärast misjonikooli lõpetamist Rootsis suundus ta Venemaale, Peterburi, aga pidi sealt pärast riigipööret lahkuma. Ta tuli tagasi Peipsi äärde, kus sai venelastega tööd jätkata.

Sa võtsid Mustvees pastoriameti üle oma isalt.

Minu vanemad tulid usule vennastekoguduses 1940. aastate lõpus. Kui Laekannu kogudus suleti, olid nad natuke aega Avinurme luterlikus koguduses ja 1960. aastate alguses liitusid Mustvee baptistikogudusega. Kuna mu mõlemad vanemad olid usklikud, siis olen üles kasvanud otsekui piiblilehtede vahel. Olen väga tänulik kristliku kodu eest.

Minu isa töötas Mustvees presbüterina aastatel 1970–1990. Nõnda öeldi tol ajal pastoriameti kohta. Mai lõpus 1990. aastal avastati tal vähk ja augustis ta suri. Kogudus oli tõsise küsimuse ees, keda valida uueks pastoriks. Oktoobris 1990 valiti mind.

Sa õppisid hoopis metsandust. Praegu räägitakse, et metsa raiutakse liiga palju.

Lõpetasin EPA 1980. aastal. Elan metsandusele jätkuvalt kaasa ja mul ei ole ükskõik, kui palju raiutakse. Kui praegu raiutakse metsa ligi kolm korda rohkem kui nõukogude ajal, siis on see väga tõsine number. Minu arvates põleb punane tuli juba ammu. Aga selline on see riiklik lühinägelik poliitika.

Töötasin metsanduses ligi kümme aastat, mis andis hindamatu kogemuse. Aga hoopis rohkem tänulik olen kogemuse eest, mille olen saanud koguduse tööst. Juba väikese poisina läksin segakoori laulma. Häälemurret polnud mul veel olnud ja seega laulsin alguses alti, pärast bassi. Kõik need tööd, mis on koos kogudusega tehtud, on sellised, kus Jumal on olnud ligi ja on olnud palju armsaid inimesi, kellega koos neid asju teha.

Mustvee kogudus sai vabaduse puudumise tingimustes taastada lagunenud kiriku ja vabaduse tulekul jäi sellest ilma.

See on tõesti kurioosum. Nõukogude ajal püüti kirikuid alla suruda ja kogudusi sulgeda ning uute kirikute ehitamine oli praktiliselt võimatu. Mustvees oli 1950. aastatel tegevuse lõpetanud õigeusu kiriku hoone, see oli tarvitusel jahulaona ja hiljem mööblilaona. Me esitasime Jõgeva rajooni täitevkomiteele taotluse, et meile antaks tagasi kas meie oma palvela, mis oli kinoks ümber ehitatud, või see kirik. See ei sobinud laoks, sest oli liiga niiske. Me saime selle kiriku endale 1976. aastal ja avasime taas jumalakojana 1980. aastal. Kogu nõukogude aja lõpuperioodi ja ka uue eesti aja alguses toimis see kenasti. Omandireform oli selline peenike asi, mille käigus läks mõnigi asi imelikult, ja kirik võeti meilt ametlikult ära. 2003. aastal lõpetas õigeusu kirik meiega kiriku kasutamise lepingu ja meile anti kolm kuud aega väljakolimiseks.

See oli kogudusele ja Sulle endale kõva löök.

See oli väga valuline. Olime selle kirikuga ära harjunud. Ka minu isiklikus usuelus on paljud sündmused selle kirikuga seotud. Seal on mind õnnistatud diakoniks ja pastoriks, seal oli meie laulatus. Sellele lisanduvad veel paljude teiste inimeste olulised sündmused. Mulle oli leevenduseks, et mõni aeg varem sain Jumalalt selguse: «See hoone võetakse teie käest ametlikult ära.» Ma ei saanud algul küll aru, millise hoone kohta see käib. Kogudus oli mõnda aega üüripinnal, aga siis tuli uue palvela ehitus, mis jäi juba järgmise pastori Paul Gilli ametiaega.

Sul oleks emotsionaalselt olnud päris raske uut maja ehitama hakata.

Ma ei otsinud taganemis-, põgenemis- või lahkumisteed. Kui Kehra kogudus mulle aasta varem kutse esitas, lükkasin selle tagasi. Aga siis tuli kutse teist korda ja ma tundsin, et ei saa sellest niisama keelduda; sain Jumala käest selguse, et mul tuleb minna. Ma lahkusin augustis 2004 ning samal ajal tuli Mustveesse pastoriks Paul Gill, kes hakkas tegelema ehitustöödega.

Kas Sul on jäänud mingeid sidemeid Mustveega?

Mul on sidemed nende inimestega, kellega koos üles kasvasin, kellega käisime Raja küla palvelas ja hiljem selles õigeusu kirikuhoones. Mustvee kogudus on suhteliselt väike, 40–50 liiget. Koguduse aktiiv on veel väiksem. Me tegime kõiki asju koos. Nende inimestega on säilinud tugev vaimne ja emotsionaalne side ning aeg-ajalt helistame ja räägime või käime külas.

Mustvee ja Kehra on üsna erinevad kogudused.

Kehra on laias laastus poole suurem kogudus, umbes 80 liiget. Ta on selles linnas ainuke eestikeelne kogudus ja omab kogukonnas olulist tähendust. Linnas ja vallas oli volikogu liikmete hulgas ka meie inimesi. Mustvees on mitu kogudust – luterlik ja kaks õigeusu kogudust. Kehra kogudus on pikema ajalooga kui Mustvees. Aga me tundsime end seal koduselt algusest peale.

Ometi läksid Sa ka sealt ära.

Ilmalik juhtimisteooria ütleb, et juht ammendab ennast umbes seitsme aastaga. Kui juht jätkab kauem, peab see olema eriline Jumala kutsumus ja juhtimine. Eestis on vendi, kes on töötanud pikka aega ühes kohas. Kui ma olin Kehras töötanud peaaegu üheksa aastat, tuli Haapsalu koguduse kutse. Ma kaalusin seda Jumala ees ja leidsin, et see kutse on Temalt. Nüüd ma olengi Haapsalus.

Haapsalu traditsioonid on kõige pikemad.

Haapsalu kogudus on esimene baptistikogudus Eestis. Praegu on koguduses 123 liiget. Ajalooline taust on väga tugev, sellega arvestatakse ja see mõjutab koguduse elu.

Haapsalus on palju suuremad võimalused koostööks teiste kogudustega. Siin on vabakogudus, mille tuumik on meilt 25 aastat tagasi välja läinud. Luterliku kiriku piiskop ja Haapsalu koguduse õpetaja Tiit Salumäe on Eesti Piibliseltsi esimees ja mina olen aseesimees. Temaga koos oleme töötanud käsikäes juba pikki aastaid, nüüd siis ka naabritena. Haapsalus on ka EAÕK kogudus, selle preester Jüri Ilves on väga sõbralik mees. Sõbralikud suhted on ka teiste kogudustega. Tööpõld on suur ja lai, tuleb paluda Jumalalt tervist ja jõudu, et edasi minna.

Kuidas on erinevad kogudused Sind arendanud?

Kindlasti on nad andnud vahetuid töökogemusi. See on olnud Jumala arm, et ma sain alustada väikeses, armsas ja mulle tuntud koguduses, kus olen lapsepõlvest peale käinud. Aga mul oli rahu südames, kui Kehra läksin. Liikmed olid küll võõrad, aga me tundsime end seal hästi algusest peale ega olnud probleeme sisseelamisega. Samas oli see kogudus poole suurem, ülesandeid tuli laiemalt võtta ning ei pidanud enam kõike ise ära tegema. Haapsalu on veelgi suurem ja siin on aastate jooksul välja kujunenud arvestatav töötegijate hulk. Ma saan inimesi usaldada, me langetame otsuseid koos ja inimesed teevad oma tööd. Aastatega on kogemusi lisandunud, olen rahuliku südamega aste-astmelt edasi läinud ja jõudnud tänasesse seisu.

Sa olid äsja pool aastat Vancouveris.

Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduses on juba alates 2002. aastast käinud Eesti pastorid üksteise järel karjaseametit pidamas. Tänavu tähistab kogudus oma 65. aastapäeva ja selle ettevalmistused juba käivad. Olen väga tänulik võimaluse eest olla seal rahulikumas õhkkonnas kui siin. Sealne vanem põlvkond on üsna stabiilse laadiga.

Kuidas Sinu abikaasale Tiiule ja lastele on rändurielu mõjunud?

Tiiu töötas üle 20 aasta eesti keele õpetajana. Pärast õpetajaametiga lõpetamist jätkas ta tööd kahes kirjastuses korrektorina. Praegu on tema hoole all Teekäija keelekorrektuur. Meil on kolm last, kes on kõik kahekümnendates aastates, elavad omaette ning saavad hakkama.

Kõige raskem oli Mustveest Kehrasse kolimine, kuna siis olid lapsed teismelised. Selles eas kooli ja sõpruskonda muuta on väga raske. Tagantjärele ütlen, et kui kellelgi on võimalik sellist asja vältida, siis püüdke teismeeas lastega mitte kolida. Meil oli mitmeid vaevalisi sündmusi ja aegu, aga tänu Jumalale, need said viimaks mööda.

Nüüd on võimalik juba mingeid kokkuvõtteid teha.

Kui oled pannud käe adra külge, siis on mõistlik vaadata ettepoole. Ma võin küll vaadata korraks ka tänus tagasi. Olen põhimõtteline optimist. Isegi siis, kui mõned asjad on hetkel rasked või mõnda aastat rasked – need lähevad mööda. Kui teed seda, mida Jumal tahab, kui liigud Jumala kutsumises, siis tagasi vaadates näed, kuidas Jumal on läbi kandnud. Elu meie ümber läheb kurjemaks ja keerulisemaks. Aga kui usklik inimene säilitab sellise positiivse eluhoiaku, et Jumal kannab läbi, siis nii ongi.

Täname!

18. märtsil 2017
Skype’i vahendusel

JUMAL TAHTIS TEISITI

Oma elu esimese 20 aasta jooksul koges Carl Bolle ainult valu ja vaesust. Ta sündis 1832. aastal Saksamaal Brandenburgis. Kui ta oli nelja-aastane, uppus tema isa Haveli jõkke. Varsti pärast seda suri ka ema. Carl ja tema viis õde-venda jäid täiesti üksinda. Ka koolis ei saanud ta hakkama. Juba 6. klassi järel lahkus ta koolist ja asus õppima müürsepaks.

Raske haiguse järel ning pärast kohtumist ühe pastoriperega sai temast 20-aastaselt kristlane. Nüüd tekkis tal soov misjonäriks saada. Kaks aastat õppis ta evangeelses Berliini misjonimajas. Kuid ka siin ebaõnnestus kõik ja ta katkestas õpingud.

KUULSUSED OLID VAIMUSTUSES

Bolle meiereist sai oma aja kõige moodsam ja tervisesõbralikum piimaettevõte kogu Euroopas. Poliitikud, Nobeli laureaadid ja isegi keiser Wilhelm II tulid tema juurde, sest tema arvele kirjutati laste surevuse tunduv vähenemine pealinnas. Ka riigikantsler Otto von Bismarck kutsus ta appi.

VAIMULIK JA SOTSIAALNE ABI

Bolle oli esimene, kes viis sisse plaanipärase emapuhkuse ning oli hiljem levinud emade tervishoiusüsteemi «leiutaja». Oma suvevilla laskis ta ümber ehitada 60-kohaliseks puhkekoduks ettevõtte töötajate lastele (praegu asub seal üks ilusamaid saksa noortekodusid).

Igal nädalal anti vabrikus töötajate jaoks välja ajalehte motoga «palveta ja tööta». Igal pühapäeva pärastlõunal oli jumalateenistus, mida kõik külastama pidid. Isegi hobusetallidele laskis Bolle kirjutada piiblisalme nagu näiteks «Õige hoolib oma looma hingest» (Õp 12,10). Töötajate vaimulikuks hooldamiseks maksis ta palka kolmele pastorile ja kolmele diakonissile.

AND RAHA TEHA

Kui kapitalismiajastul olnuks rohkem selliseid ettevõtjaid, kes oma töötajate eest niimoodi hoolitsevad nagu Bolle, oleks 20. sajandi miljonitesse küündiv klassi- ja rassivõitluste ohvrite arv kindlasti väiksem olnud.

Bolle suri 1910. aastal.

HELMUT MATTHIES
idea Spektrum

VABADUSE HIND

Olen misjonär ja sageli on tulnud mul vahetada ajalikke töökohti. Kord oli mu töökohaks autokooperatiiv, kus pidasin valvuriametit. Juba esimesel päeval organiseerisin kontorisse kristliku kirjanduse raamatukogu, mis oli kättesaadav nii töötajatele kui ka külastajatele. Seetõttu sain endale mõne aja möödudes hüüdnimeks «papp».

Ja nii juhtuski, et autokooperatiivi tuli üks inimene ja küsis: «Kus siin töötab papp? Ma tahaksin temaga rääkida.» Ma vastasin talle, et ilmselt otsib ta mind. Ta vaatas mind imestunult ja kuigi ma ei paistnud eriti papi moodi välja, otsustas ta pärast lühikest kõhklust siiski minuga rääkida.

VIINAVIGA

Tema jutust sain teada, et kunagi oli ta olnud ühe ettevõtte komsomolisekretär, aktiivne inimene, ja andnud välja isegi ajalehte. Kuid aja möödudes hakkas ta sõprade mõjul üha rohkem alkoholi tarbima, millest kasvasid välja pikaajalised joomingud.

Käisin tal sageli kodus külas, sest tema naine hoidis teda korteris koduarestis. Meie suhtlemine toimus läbi suletud ukse – mina ühel ja tema teisel pool. Kuidas ka ei olnud, aga Jumal töötas tema südame kallal.

Kord kohtasin poe juures Mihhaili naist, kes hakkas mind paluma, et ma aitaksin mehel joomisest vabaneda. Ma ei mäleta, mida ma talle lubasin, aga meie kohtumised jätkusid, sest Mihhailil oli suur tahtmine Jumalast kuulda.

SÜDAMEVALU

Ma ehmusin ja ei teadnud, mida teha. Hakkasin vaikselt Jumalat paluma, et Mihhail lausa koosoleku ajal ära ei sureks. Olin terve teenistuse aja pinge all ja palvetasin ega märganud isegi aja kulgemist. Järsku nägin, kuidas Mihhail kõigest jõust pingutades, üleni värisedes saali ette läks, põlvili langes ning palvetama hakkas, et Jumal talle andestaks.

Nädal hiljem, järgmise pühapäevase teenistuse ajal, istus ta jälle esimeses reas ja pärast koosoleku lõppu läks jälle ette ning hakkas oma patte kahetsema. Huvitav oli näha, et ka kolmandal pühapäevasel teenistusel langes ta põlvedele ja palus taas Jumalalt andestust kõigi kümne käsu järgi. Aga kui ta ütles: «Issand, ma olen mõrtsukas,» siis esitasin talle küsimuse, kelle ta siis ära tappis. Ja tema vastas, et andis oma naisele loa aborti teha. Pean ütlema, et see meeleparandus puudutas kõiki, kui ta selliselt kolm pühapäeva järjest oma patte andeks palus.

TÄITSA UUS

Mihhail saab sageli naise käest peksa ja kriimustada. Mõnikord peab ta sõprade pool ööbima. Aga see kõik pole takistuseks, et Jumalat teenida! Me palvetame tema pere pärast: peres on täiskasvanud lapsed, kuid ka nemad ei taha kahjuks Jumalast midagi teada.

Praegu töötab Mihhail rehabilitatsioonikeskuses. Ta on väga rõõmus, et on leidnud oma koha selles maailmas, oma osa inimeste ja Jumala teenimises, aidates neid, kes otsivad vabanemist.

VLADIMIR TSAP
Tšeboksarõ
Vera i Žizn

MIDAGI TAHAKS VEEL ÖELDA

Ma sündisin 14. juulil 1929. aastal Berliinis, kuid kasvasin üles Breslaus (praegu Poola linn Wrocław). Mind vaimustas Hitlerjugend. Ma uskusin, et füürer toob tõepoolest meie maailmale suurt õnne. Küll oli mu pettumus aga suur, kui 8. mail 1945 need ootused kõik valeks osutusid!

PRUUN JA PUNANE DIKTATUUR

Ajal, kui töötasin ühe kommunistliku raadiojaama toimetajana Potsdamis, olin ma ülimalt vaimustatud tollest maailma õnnelikuks tegemise kontseptsioonist. Kuid peatselt hakkas mind ärritama tõsiasi, et pidin partei liini rohkem järgima kui tõde. Aegamisi mõistsin, et mind on teist korda eksitusse viidud.

Tänu Jumalale, et kohtumine kristlastega ja Piibli lugemine mu elu radikaalselt muutsid. Alles hiljem lugesin apostel Pauluse hoiatust: «Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele» (Kl 2,8).

KÜMNISE ÕNNISTUS

Meie abielu sõlmimisel anti meile kaasa üks piiblisalm, mille sügavat tõde me alles aastate möödudes mõistma hakkasime: «Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis» (2Kr 9,8). Küsisime endalt, kas see ka tõepoolest kehtib.

Olime tänulikud, kui meie kuueliikmelise pere jaoks raha jätkus. Teistele raha annetamise osas olin ma algul kõhklev. Pikapeale aga õppisime, kui väärtuslik on anda vähemalt üks kümnendik sissetulekust koguduse, misjoni ja hädaliste aitamiseks. «Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita … ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni.» (Ml 3,10). Kogu elu oleme kogenud, et Jumala sõna kehtib.

JUMAL EI ANNA ALATI EDU

Ma olen kogenud, et kristlasi ei saada alati edu. Aga koos Kristusega tuleme läbi ka oma teekonna pimedatest lõikudest. Tema toob valguse. See on sõnum, mida tuleks alati välja öelda, et võimalikult paljud seda kuulda võiksid ja sellest oma järeldused teeksid.

HORST MARQUARDT (87)
Kristlike juhtide kongressi eestvedaja 1999–2017
idea Spektrum

VÄÄRTUSTE PÄEV

Haapsalu Baptistikoguduses 11. märtsil 2017

1. Eerik Rahkema ja Mihkel Nõlvak.
2. Meibaumide pereansambel.
3. Kõneleb Andres Saumets.
4. Kõneleb Johannes Saard.
5. Kõnelejad on kuulajate hulgas.
6. Kuulajad.

Fotod: Ermo Rips