Foto: Kadri Aan

Pidupäevad on möödunud – lõkked on kustunud, rongkäik on vaadatud, presidendi kõne kuulatud. Mis meelde jäi? Paljudel on head mälestused.

Aga mõnel möödusid pidupäevad teisiti ning «mälestuseks» jäid valutav pea ja maksmist ootavad trahvikviitungid. Võib-olla ka heameel sellest, et endal ja kaaslastel hing sisse jäi ja kondid on kõik terved.

Millist tulevikku tahtsid oma järeltulijatele need, kes Võnnu lahingus võidu tõid? Mida arvaks Ristija Johannes neist, kes tema sünnipäeval «raju pidu» peavad? Päris kindlasti tahaks nad tänapäeva inimestele «moraali lugeda».

Õnneks on tänases päevas palju head. Ja kõige parem on see, et veel kuulutatakse Kristust. Pühakodade uksed on laialt lahti igale Kristuse otsijale. «Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole Ta kõrv kuulmiseks kurt» (Js 59,1). «Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!» (2Kr 6,2).

EBAJUMALAD EI AITA

Toimetaja kommentaar

Londonis põles suur elumaja, Portugalis mets. Mõlemas õnnetuses hukkus palju inimesi. Kui esimeses tulekahjus saab süüdistada valesid ehitusvõtteid ja sobimatuid materjale, siis teises oli põhjuseks lihtsalt palav ja kuiv ilm.

Õnnetuste eest täiesti kaitstud elu ei ole olemas. Kui oled ise kõik õigesti teinud, võib keegi teine vea teha. Laulja ütles: «Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!» (Ps 39,8). Ta ei pingutanud üle, vaid tundis reaalsust.

KAITSEME LOODUST JA SELGET MÕISTUST

Seitse protsenti ameeriklastest arvavat, et kakao tuleb pruunidelt lehmadelt. Arvude keeles tähendab see, et nii mõtleb üle 16 miljoni inimese. Kindlasti ei ole ameeriklased rumalamad kui teised linnastunud rahvad. Inimesed kaugenevad loodusest ja põllumajandusest. Toit tuleb paljude arvates poest.

Õnneks siiski veel hoolitakse loodusest. Mõnikord tegutsetakse küll hirmust, teadmatusest või omakasust ajendatuna. Kardetakse kliima soojenemist ja praegu on ametlik seisukoht, et temperatuur tõuseb inimtegevuse tagajärjel. Selle kommentaari kirjutamise ajal käis vaidlus ühe Tallinnas Haabersti linnaosas kasvava hõberemmelga pärast – kas võib selle maha raiuda, et ehitada liiklussõlm, või peaks puu säilitama ja liiklussõlme kuidagi teisiti tegema? Rail Balticu vastaste üheks argumendiks on, et uue raudtee ehitamine kahjustab loodust. Pooldajad jälle väidavad, et raudtee võimaldab loodust säästa.

Looduse kaitsmise ja ka selle kahjustamisega käib kaasas suur raha. Ühed kulutavad ja teised saavad selle endale. Midagi tuleb ühiskonnale kasuks, millegi puhul seda ainult väidetakse või varjatakse kahju. Eestkõnelejate motiiviks võib olla nii südamevalu kui ka isikliku kasu saamine.

Vaja on säilitada selge mõistus. Puust ei tohi saada ebajumalat. Jumal heitis Iisraelile ette: «Jah, igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla laskusid sa truudust murdma» (Jr 2,20). Loodusvarad on inimestele toiduks, ehitusmaterjaliks, kütteks jne. Me peame neid kasutama, aga me ei tohi neid raisata. Suremiseeas puid ei ole linnades mõtet säilitada, need tuleb maha raiuda ja uued istutada, muidu kukuvad nad mõne tormi ajal kellegi surnuks.

MINEVIKKU KADUNUD RAHA JUUBEL

Kadunud Eesti kroon sai 25-aastaseks. Kuigi Eestis kehtib alates 2011. aastast maksevahendina euro, leidis krooni juubel rohket mainimist. On ka põhjust, sest rublalt kroonile üleminek muutis Eesti iseseisvuse palju kindlamaks. Kroon oli oodatud, aga ka kardetud ja halvustatud. Rubla kurss langes väga kiiresti. Kuigi hiljem süüdistati rahareformi «pensionäride säästude nullimises», kadusid need säästud tegelikult juba rubla ajal. Sularaha puudus oli rublaajastu lõpus väga suur ja krooni tulek andis inimestele taas raha tasku. Ei olnud ju siis veel mingeid pangakaarte, sularahapuudust püüti leevendada tšekiraamatutega, mis varsti pärast rahareformi ära kadusid. Kõik ei suutnud krooni usaldada, Eestis oli neid, kes julgesid suuremaid müügitehinguid teha vaid dollarites.

Kroon oli siiski väga kindel raha – ta seoti Saksa margaga ja tema kursis ei olnud kunagi mingit kõikumist. Krooni kurss rubla suhtes hakkas kohe pärast rahareformi tugevnema, mis näitab reformi head läbiviimist (näiteks Armeenia uus raha olevat hakanud rubla suhtes kohe kolinal langema!). Hinnad muidugi tõusid, aga see oli kõigile tuultele avatud majanduse puhul paratamatu. Iga lihtne inimene oleks loomulikult tahtnud, et hindade tõus oleks olnud palju aeglasem.

Võrreldes nüüd krooni euroga, oleme saanud veel kindlama raha. Jutt devalveerimisest on peaaegu kadunud. Aga kui võtta kätte krooni ja euro paberrahad, siis kroon oli kindlasti palju ilusam ja pealegi rahvuslikult kujundatud. Euro on välimuselt ilmetu, püütud on vältida igasugust seost mingi kindla piirkonnaga. Poliitkorrektne, nagu nüüd on kombeks öelda. Aga metallrahad on igal euromaal siiski enda kujundatud ja nii võime poest vahetusrahana saada väga erinevaid münte. Päris huvitav on neid vaadata.

Ilma rahata ei saa keegi hakkama, aga sellesse ei tohi kiinduda, olgu see siis kroon, euro või midagi muud. Apostel Paulus ei kirjuta ilma põhjuseta: «Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu» (1Tm 6,10).

Foto: Peeter Tiirats

VABADUS KRISTUSES

«Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad» (Jh 8,36).

Vabaduseiha on inimhinge oluline püüdlus; ei ütle ju keegi naljalt, et ta eelistaks olla vangis, kammitsetud ja piiratud. Eesti ühes kultusfilmis on vabadus lausa reliikvia. Vabadus on midagi sellist, mille saavutamise või säilitamise nimel pannakse sageli elugi kaalule. Iga aasta 23. juunil tähistame Eestis võidu saavutamist Vabadussõjas, mis oli peamine eeldus selleks, et asuda üles ehitama vaba Eesti ühiskonda ja riiki. «Vabadus, vendlus ja võrdsus» oli üks Prantsuse revolutsiooni suuri juhtlauseid 18. sajandi lõpul, ehkki praktikas jäid need paljuski vaid kõlavateks ideaalideks. Selle loosungi üks esialgne versioon olevat lõppenud sõnadega «või surm» – ja surma külvas revolutsioon rohkesti.

Jeesusel tuli sageli tegemist teha inimlike väärarvamustega. Juudid arvasid, et nad on piisavalt vabad (Jh 8,33), aga samas ägasid Rooma võõrvõimu all ja ihkasid oma riigi taastamist. Jeesus neile seda ei pakkunud, aga lubas, et vabadus, mida Tema võib anda, on parem ja tõelisem. Vabadus Kristuses on see, milles meiegi tahame elada. Et rääkida tõelisest vabadusest, püüan kõigepealt öelda, mida see ei ole.

VABADUS EI OLE ...

... VABADUS KÕIGEST JA KÕIGIST. Mõnikord mõistavad inimesed vabaduse all sõltumatust kõigest. Aga see on petlik ja mitte eriti tervislik ettekujutus vabadusest. Me sõltume alati millestki – kasvõi planeedist, millel elame, selle keskkonnast ja toidust; sõltume inimestest enda ümber; sõltume füüsikaseadustest ja maailma vaimsetest põhiprintsiipidest. Muidugi ei tähenda see, nagu ei oleks meil võimalik aeg-ajalt eralduda ja püüda hakkama saada võimalikult vähesega, minnes metsaretkele või paastudes ja palvetades.

... VABADUS TEHA, MIS MEILE IGANES PÄHE TULEB. Kui võtaksime sihiks teha alati ja kohe seda, mis meile esimesena pähe kargab, siis võib seegi tunduda omamoodi vabadusena, aga tulemused ei pruugi meile pärast meeldida. Näiteks kui keegi läheb järve äärde ja hüppab pikemalt aru pidamata pea ees vette ja seal juhtub olema kivi või lihtsalt liiga madal põhi, siis võib ta murda kaela. Lõppkokkuvõttes see ei suurenda tema vabadust, vaid võib ta kogu eluks ratastooli aheldada.

... VABADUS MITTE TÄITA OMA KOHUSTUSI. Meil kõigil on oma kohustused, olgu need siis kusagile kirja pandud või mitte, olenemata sellest, kas keegi jälgib, et me neid täidaksime. Mõnikord aga võib meid vallata tüdimus tööst ja siis tahaksime teha midagi, mis ei ole töö. Mõned sellised tegevused võivad olla üsna kosutavad ja jõudutaastavad, nagu näiteks füüsiline töö vahelduseks vaimsele või jõukohane tervisesport. Paraku on meil tänapäeval üha rohkem võimalusi kasutada lõõgastuse otsimiseks tehnoloogilisi vahendeid, samas mitte kõik pakutav ei pruugi olla hea. Koolilaps võib tunda, et õppimine muutub talle orjuseks ja palju toredam on selle asemel arvutis või telefonis mänge mängida, aga kui sellest saab sõltuvus, siis võib see hakata piirama tema võimekust tegutseda muudes olulistes eluvaldkondades. Samuti võib noor inimene mõelda, et tal on vabadus proovida ja tarvitada alkoholi või narkootilisi aineid, aga seda tehes satutakse kergesti sõltuvusse. Sellest, mis algas «vabaduse» maksmapanemisena, sai orjus.

... VABADUS OLLA, KES SA IGANES OTSUSTAD OLLA. Üks populaarne kujutlus ütleb, et sa võid olla, kes sa iganes tahad ja otsustad olla, või siis saada selleks. Meie enda sihiseadmistest ja pingutustest oleneb päris palju. Aga samas on meil ka igaühel oma eeldused ja anded, ja mõned asjad tulevad meil loomupäraselt kergemini ja paremini välja. Kas keskenduda oma tugevustele või nõrkustele? Tänapäeva juhtimistargad soovitavad keskenduda tugevustele. Kui sinu nõrkus on eluks vajalikus valdkonnas, siis on mõtet sellega vaeva näha, aga pole sugugi kindel, kas igal pardipojal on vaja seada endale eesmärk saada luigeks. Partidel on ka oma väärtus, Jumal on loonud nemadki.

... VABADUS OLLA RUMAL. Maailm meie ümber sisaldab palju ja sageli ka vastukäivat infot, nii et on raske sellest sotti saada ja väärt teri tuvastada. Kui sind pommitatakse mitmesuguste konspiratsiooniteooriatega, siis lõpuks tekib kiusatus lüüa käega ja öelda, et pole vahet. Ükskõik mida ma teen või söön või kuidas elan, haigused ja surm tabavad mind niikuinii. Mina ei saa midagi muuta.

Eestis on teatud määral haridust ja teadmisi igale inimesele seadusega ette nähtud: koolikohustus kestab 17. eluaastani. Sellest edasi aga teeb igaüks ise, mida oskab ja tahab. Eestis on ligi 30 tuhat noort, kes ei õpi ega tööta mitte kusagil. Kindlasti oleks ebaõiglane väita, et nad kõik on valinud vabaduse olla rumalad, aga usutavasti on nende hulgas ka omajagu neid, kes on sellises staatuses mugavusest või soovist olla vabad. Paraku kahandab see pikemas plaanis nende valikuvõimalusi ja vabadust: kui pole haridust, on raskem tööd saada, ning kui vanemad ei suuda enam neid ülal pidada ja pole ka tööharjumust, siis võib eluga hakkamasaamine muutuda raskeks. Sama halba vilja kannab ka vabadus olla laisk.

... VABADUS OLLA HALB JA KURI. Nii mõnigi väljapaistev tegelane ajaloos on arvanud, et kõlbelised reeglid on vaid tavainimeste suunamiseks ja ohjes hoidmiseks, aga väljapaistvatele isikutele ja üliinimestele need ei kehti. Kui sellise väljapaistvusega on kaasnenud võim, siis on tagajärjeks olnud tuhandete või isegi miljonite inimeste surm. Dostojevskilt pärineb mõte, et kui Jumalat pole, siis on kõik lubatud. Paljud inimesed nii käituvadki. Siiski, vabadus olla kuri ei ole tõeline vabadus, sest see laostab inimhinge, teeb kahju kõigile, kes temaga kokku puutuvad. Lõpuks ei suudagi inimene enam kurja mitte teha.

Kõik need asjad ei suurenda lõpuks inimese vabadust, vaid seovad ja hävitavad teda.

TÕELINE VABADUS

Mille poolest on Kristuse pakutav vabadus parem? See ei ole ju absoluutne vabadus. See ei vabasta sind Jumala seadusest ega loodusseadustest (mis on samuti Jumala kehtestatud), aga see vabastab sind teenima Jumalat.

Apostlid, nagu näiteks Paulus, Peetrus, Jaakobus, Juudas, nimetasid end kogudustele kirjutades «Kristuse sulasteks» (Christou douloi), mida võiksime sama hästi tõlkida «Kristuse orjadeks». Kui Eesti rahvale, kes oli alles pärisorjuses, Piiblit tõlgiti, kõlas kindlasti «sulane» palju paremini kui «ori», sest sulane on ikkagi palgaline ja pole isiklikult peremehe oma. Piibli kreeka ja heebrea keel sellist eristust ei tee. Sisuliselt ütleb siis Piibel meile seda, et Jumala ori olla on parem kui olla vaba Jumalat tundmata ja Jumala ori olla on vabam kui inimene muidu olla saaks.

Jumal on nii hea peremees, et Tema teenimine on suurem vabadus kui Tema mitteteenimine. Aga tegelikult muidugi on orjus lihtsalt üks inimlik võrdlus või analoogia, mis kirjeldab seda, milline on meie suhe Jumalaga. Kuna Jumal on meist nii tohutult palju võimsam, targem ja parem, siis sobis isanda ja orja suhe kirjeldama meie Jumala-suhte kuulekusnõude aspekti. Kui juba ori pidi kuuletuma oma isandale, kes oli kõigest inimene nagu temagi, siis eks palju enam pea me kuuletuma Jumalale, kes on meie Looja ja Lunastaja? Temale kuuletudes on inimese võime kõigeks heaks ja ülesehitavaks palju suurem kui igal muul juhul.

Filosoofiaraamatuis on mõnikord vabadust defineeritud tunnetatud paratamatusena. Näiteks mõistis nõnda vabadust Baruch Spinoza, kes arvas, et inimelus on enam-vähem kõik ette kindlaks määratud. Inimese vabadus seisneb lihtsalt meie võimes teada, mida me oleme ette määratud tegema ja mõista, miks me käitume nii, nagu me käitume. Inimeste ettekujutus oma vabast tahtest on illusioon.

Jumala sõna räägib siiski meile, et iga inimene vastutab oma tegude eest; aga vastutusel puuduks mõte, kui meil poleks vabadust otsustada, kas käitume üht- või teistviisi. Poleks mingit mõtet kutsuda meid üles armastama Jumalat ja inimesi või järgima Jeesust, kui meie elu oleks juhitud ainult looduslikest impulssidest või siis kõrgemast ettemääratusest.

Muidugi ei saa salata, et meid tõepoolest mõjutavad mitmesugused tungid ja Spinoza sellekohane näide tundub üsnagi tõene: «Sülelaps usub, et ta omast vabast tahtest otsib emarinda; vihane poiss usub, et ta vabast tahtest ihkab kättemaksu; arglik inimene usub, et ta oma vabast tahtest püüab põgeneda; joodik usub, et ta oma mõistust vabalt käsutades räägib asju, mida ta kainena soovib, et poleks iial öelnud. Nad kõik usuvad, et räägivad vabalt oma mõistust käsutades, aga tegelikult ei ole neil jõudu taltsutada impulssi, mis sunnib neid rääkima.» (Spinoza, «Eetika»). Piibel mainib mõneti sarnaselt neid himusid, mis ajavad inimest eksima Jumala seaduse vastu: «Igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu.» (Jk 1,14-15). Ahvatlus või impulss on küll olemas, aga inimene otsustab, mida ta teeb. Muidu poleks ju mõtet rääkida patust kui eksimisest Jumala seaduse vastu.

Rääkides veel paratamatusest, siis kas oli paratamatu, et Jeesus pidi surema? Kindlasti polnud Jeesus ette määratud täitma Isa tahet nii, et Ta poleks saanud kõrvale kalduda ja keelduda. Muidu muutuks palve Ketsemani aias mõttetuks. See oli aga paratamatu selles mõttes, et muud võimalust maailma lunastamiseks polnud. Jeesus valis selle, mis oli kooskõlas Tema eesmärgi ja sihiga, aga see ei tähenda, et Tal poleks olnud ahvatlust teha teisiti. Ma väidan, et tehes Isa tahtmist, oli Jeesus tegelikult vabam, kui Ta oleks olnud sellest tagasi kohkudes. Ta teadis, mida Ta teeb. Nii et justkui tunnetatud paratamatus.

Aga see illustreerib päris hästi, milline on ka meie valik. Ühelt poolt olla oma himude aetavad ja ahvatluste tõmmatavad, arvates, et oleme vabad tegema, mis meile iganes pähe tuleb; teiselt poolt armastada, kummardada ja teenida Jumalat, kes on meile kõik võimalused loonud ja kinkinud, kes on andnud meile lapseõiguse ja igavese elu pärandi, ja olla nii vabad, kui loodud olendil siin universumis on võimalik olla. Milline on sinu valik?

ALDO RANDMAA
Valkla Baptistikoguduse pastor

KRISTUS VÕIDAB

Aktuaalne teema

ELGA TEESALU (88) on Valga Betaania Baptistikoguduse kõige vanem liige. Kuulutaja käis tal külas pidupäeval.

Täna on jaanilaupäev ja võidupüha, kõikjal on Eesti lipud. Kas Sinu nooruses oli ka nii?

Oli küll. Mäletan seda veel. See oli ikka pidulik päev.

Kui kaua Sa usklik oled olnud?

Ma sain usklikuks 16-aastaselt. Põlvitasin ja ütlesin: «Kallis Jeesus, ma ei tõuse enne põlvedelt, kui sa mind ära oled päästnud ja ma tean, et olen sinu laps.» Eeskujuks olid mulle mu kallid isa ja kasuema.

Sinu isa elas 103-aastaseks ja kasuema 82-aastaseks.

Aeg lendab väga ruttu, nagu linnutiibadel. Kasuema oli väga tänulik inimene. Ma mäletan, kui me lapsed olime, siis läksime igal õhtul tema juurde. Poisid ütlesid: «Emakene, anna andeks, kui ma paha poiss olin!» Mina ütlesin: «Anna andeks, kui ma sulle paha tütar olin!» Ema ütles: «Te olete head lapsed mulle olnud.» Kallistas meid. Kullatükk! Kuigi ta oli kurt, mängis ta mandoliini. Ta küsis minu käest, et kas võtab ikka õige koha pealt. Need olid vaimulikud lood, ta mängis neid peast.

Kui kasuema oli lahkunud, siis ma küsisin: «Emakene, kus sa oled?» Südamesse sain märku, et kuidas ma küsin? Ma tean ju, et ta on nüüd Jumala juures. Ma nägin teda nägemuses, ta ütles: «Me elame pühitsetud riigis!» Siis ma hakkasin Uuest Testamendist kirjakohti otsima. «Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat,» ütleb Pühakiri (Hb 12,14). See oli mulle suur kogemus. Ja kui isakene lahkus, siis ta ütles: «Taevas ja valgus!» ning pani silmad kinni.

Ajad on väga palju muutunud Sinu elu jooksul.

Ma töötasin trükikojas ladujana. Ükskord juhtus naljakas lugu. Olin kogemata teinud vea – ajalehe esiküljel oli «Jossif Vissarionovitš Stlin». Mina mõtlesin: «Taevane Isa, pane nüüd inimeste silmad kinni, et nad seda nime ei näeks!» See oli õnneks juba inimestele nii pähe kulunud, et nad ei pannud viga tähele. Küll ma olin siis õnnelik, päevad läksid mööda ja kõik oli tipp-topp. Ma ei teagi, kuidas oleks mind võidud selle eest karistada.

Usklikkus oli sel ajal väga põlatud.

Mulle öeldi, et kui sa Jumalat usud, siis trükikojas töötada ei saa. Üks minu armas sõbranna ütles parteilastele: «Mis te sellest Elgast kiusate, tema on tubli tööline!» Direktor ütles mulle: «Elga, sa oled nii tubli, ma ei lase sind kunagi lahti!» Ma olin trükikojas, kuni pensionile jäin.

Kas oli ka pahandusi?

Valga ajalehe toimetus oli trükikojaga samas majas. Üks ajakirjanik palus luba tulla meie palvelasse. Aga ta tuli tagakiusu mõtetega, et kogudusele halba teha. Ta kirjutas laimuartikli. Tema naine ütles mulle, et mehel olid pärast niisugused valud, et ta karjus valu pärast. Hommikul tuli mees trükikojas minu juurde ja palus andeks. Ma ütlesin, et annan andeks küll, aga mine nüüd üles toimetusse ja too see käsikiri alla, mida sa tahad lehte panna. Aga ta sai selle eest ju raha. Ta läks, pani käsikirja kandikule ja süütas tikust põlema. Töökaaslased vaatasid, mis nägu ma nüüd teen ja nägid, kuidas mu nägu naerule läks. Nad hakkasid plaksutama.

Sa töötasidki pensionini välja.

Enne minu pensionile minekut taheti mulle peolaud ja kingitus teha. Ma tahtsin suurrätti. Töökaaslased läksid peo ajal laua peale tantsima. Ma mõtlesin, kus on neil aru, lähevad söögilaua peale tantsima. Direktor ütles mulle: «Miks sa nii tõsine oled? Kui sa oled huntide hulgas, siis ulu nendega koos!» Ma ütlesin: «Lammas ei oska ulguda, lammas teeb «Mää! Mää!»» See oli jälle üks põnev lugu ja teised plaksutasid. Jumal on imet teinud. Mida mina olen läbi elanud, see on imede ime.

Mida Sa lugejatele sooviksid?

Jumal on imeline. Usaldame Teda, armastame Teda! Jeesus on meie eest ristil surnud, meid pattudest päästnud, see on imeline kogemus. Seda soovin ma igale inimesele, et nad Jeesuse vastu võtaksid ja Tema lapsed oleksid. Elu saab siis uue värvi.

Elu ei ole ka praegu kerge.

Mina ütlen endale: «Elga, ära virise! Pane kaks kätt kokku ja täna Taevaisa, et sul on selline tervis, et sa liigud ja käid!»

Täname!

23. juunil 2017 Valgas

SEOTUD KOLME RAHVAGA

Äsja lõpetas Kõrgema Usuteadusliku Seminari neli inimest (vaata pilte). Nende hulgas oli ka PANAINTI POSMATŠ (29), Kuulutaja seekordne vestluskaaslane.

Kust Sa pärit oled?

Olen Eestis sündinud, aga nimi ja aktsent näitavad minu võõramaise päritolu ära. Olen moldaavlane. Moldaavlased on tegelikult rumeenlased, keda sõjad on lahutanud nende ülejäänud rahvast. Keel on meil üks ja sama.

Miks on Sinu nimest kaks varianti?

Minu õige perekonnanimi on Posmag. Kirillitsas on «tš» ja «g» väljanägemiselt väga sarnased. Kui mu isa läks sõjaväkke, siis oli venelastel tema nime raske hääldada ja nii muudetigi see Posmatšiks. Isa ülejäänud suguvõsa on Posmagid. Ma liigun selles suunas, et oma õiget nimekuju taastada, aga dokumentide muutmisega kaasneb üsna suur rahakulu ja palju sekeldusi.

Millal Su vanemad Eestisse tulid?

Isa oli hariduselt meremees ja kuna Moldoval ei ole väljapääsu merele, siis otsustas ta 1979. aastal tulla Eestisse. Ema tuli aastal 1980, kui ehitati Pirita olümpiapurjespordikeskust ja Olümpia hotelli. Eestisse tulid Moldovast ehitusmeeskonnad. Emale Eestis väga meeldis. Talle meeldisid inimesed ja see, kuidas nad elasid, et kirikud olid avatud ja inimesed võisid käia kirikus. Moldovas oli kibe olukord, kui sa olid kristlane. Ema läks vahepeal koju ja tuli pool aastat hiljem Eestisse tagasi.

Meremees peab palju merel olema. Et perekonnaga koos olla, tuli isa merelt ära. Ta töötas miilitsa eriüksuses ja suri 1991. aastal.

Kas Sa oled sportlane, nagu Su isa kindlasti pidi olema?

Mul on geneetiline eelsoodumus olemas. Kui ma hakkan harrastama mingit spordiala, siis see edeneb. Tervist peab noorest peast hoidma. Ma tegelesin karatega, pärast jalgrattaspordiga, ujumisega ja jooksmisega.

Kuidas Sa usklikuks said?

Moldaavlased on kristlik rahvas, aga põhiliselt on nad õigeusklikud. Minu vanaemast sai baptist. Kui ema tuli Eestisse, siis ta sai siin usklikuks. Kui ta elas vanaema kõrval, siis ta veel mõtles-mõtles, aga Eestis otsustas ta Jumala kasuks.

Isa sai kolm kuud enne surma kristlaseks, ta võttis Kristuse oma südamesse. See on väga lohutav. Saame seal üleval kokku.

Mina sain usklikuks 2003. aastal. Pärnus oli Vitali Vetšerkovski pastoriks ordineerimine ja külas oli Tallinna venekeelse Betaania koguduse koor, kus ma laulsin. Seal oli jutlus ja kutse ning siis ma seal ees põlvitasin ja palusin.

Mitut keelt Sa räägid?

Kodus rääkisime rumeenia keelt. Olen õppinud venekeelses gümnaasiumis. Seal õppisin ka eesti, inglise ja saksa keelt. Selles majas, kus me Tallinnas Pelgulinnas elasime, olid eesti perekonnad, väga palju lapsi ja ka nendelt õppisin ma eesti keelt.

Kas Sa pidid Eesti kodakondsuse saamiseks eksamid tegema?

See oli kümnendas klassis. Tuli teha eesti keele ja põhiseaduse eksamid. Kõik toimus meie koolis. Minuga koos tegid eksameid meie kooli õpetajad. Tegin hästi ja sain läbi.

Enne seminari astumist oli Sul juba ilmalik kõrgharidus.

Õppisin Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õendust. Tegin seda eesti keeles. Töötasin Tallinna kiirabis üle kahe aasta. Tartus olen töötanud erakorralises meditsiinis ja pulmonoloogia osakonnas.

Meditsiin hakkas mind huvitama, kui ma sain lapsena teada, kuidas mu isa suri ja et kui ta oleks saanud õigel ajal arstiabi, oleks võinud teda päästa. Mu ema töötas 1990. aastate alguses haiglas hooldajana ja ma käisin temaga tööl kaasas. Ka sellel oli oma mõju. Meditsiinis sa töötad inimestega, pead andma endast parima ja see võis pikendada minu õpinguid seminaris. Meditsiin on mulle väga südamelähedane ja mulle väga meeldib seal tegutseda. Tahaks ka tulevikus seda teha.

Miks Sa siis arstiks ei õppinud?

Ma andsingi dokumendid korraga seminari ja arstiteaduskonda. Seminari võeti vastu, aga arstiteaduskonda ei võetud. Juba gümnaasiumis oli mul selline mõte, et võiksin õppida teoloogiat, aga esmalt oli vaja saada ilmalik eriala. Sellise soovi oli Jumal andnud minu südamesse.

Kas Sa said seminarist, mida igatsesid?

Jah. Sain palju huvitavaid kogemusi, õppejõududelt võis palju õppida. See oli väga huvitav aeg. Alguses oli raske, sest eestikeelne teoloogiline keel on hoopis teine kui tavaline keel. Järkjärgult hakkasin süvenema ja siis läks üha paremaks.

Nüüd Sa eladki Tartus.

Ma ei tulnud Tartusse mitte ainult õppima. Kolgata koguduses on vene grupp, kuhu oli abi vaja. Minuga rääkis esmalt üks vend ja siis teine, ma hakkasin selle pärast palvetama ja tulingi Tartusse. Tallinnast oli kahju ära tulla, aga sain aru, et Jumal tahab mind Tartus näha. Jumal teab, mida Ta teeb. Nüüd valiti mind Kolgata koguduse vene osakonna diakoni ordinatsiooniga juhiks. Elan Tartus nüüd juba viiendat aastat.

Sul on pere.

Abiellusin 2015. aasta augustis Moldova pealinnas Chişinăus (Kišinjovis). Abikaasa on moldaavlanna ja kodus räägime rumeenia keelt. Meil on poeg, kes sündis 11. juulil 2016, tema nimi on Andres. Abikaasa oskab juba eesti keelt. Ta sai A-2 taseme eksami tehtud. Mina sain seminari lõputöö hindeks «B», aga tema sai eesti keele eest «A». Minu abikaasa on väga tubli!

Mis keeles Andres koolis õppima hakkab?

Eks aeg näitab. Kodus on meil rumeenia, vene ja eesti keel. Abikaasa räägib pojaga rumeenia keeles, mina õpetan talle vene keelt ja koos tuttavatega eesti keelt.

Kui palju on Eestis neid, kellega Sa rumeenia keeles rääkida saad?

Neid oli Tallinnas ja on Tartus, neid on ka EKB liidus. Kui ma töötasin haiglas, siis oli seal ka moldaavlasi. Hindan sidemeid inimestega, kellega saan emakeeles rääkida. Kui on Rumeeniast külalisi, siis naudin niisuguseid momente. Näiteks siis, kui külas käis Otniel Bunaciu (loe intervjuud temaga Kuulutajast nr 3/293 (2014)!).

Sinu teema seminaris oli «Eesti EKB Liidu eesti- ja venekeelsete koguduste koostöö võimalustest». Kas see teema tuli Sulle nagu elust enesest?

See oli juba ammu minu sees. Eestis on 12 venekeelset EKB kogudust ja üks grupp. Erinevusi nende ja eestikeelse töö vahel on. Koostööd ei saa kuidagi forsseerida, mõlemad pooled peavad selleks valmis olema.

Kokkuvõtteks tööle – me võime olla erinevad, me võime leida veel erinevusi, aga seda, mis meid liidab, on päris palju. Kui me vaatame teoloogiliselt, siis põhiasjades on arusaamad samad. Aga venelased on paljuski konservatiivsemad. Keegi ütles, et käis vene koosolekul ja oleks nagu olnud 1970. aastates, midagi pole muutunud.

Kas Kolgatal on hea koostöö ja inimesed tunnevad üksteist? Sina ise oled ju võimeline mõlemas keeles töös osalema.

Oleme Kolgata koguduse üks osa ja koostööd tehti juba enne mind. Eestikeelseid koosolekuid vene keelde sünkroonis ei tõlgita, aga kui on ühised koosolekud, näiteks hiljuti olid Narvast külalised, siis on tõlge kahes keeles.

Küsimus ongi keeles. Eestlased oskavad vene keelt rohkem. Venelaste noor põlvkond oskab eesti keelt väga hästi. Aga esimene põlvkond, kes on kunagi siia tulnud, nende keeleoskus on algtasemel: piim, leib, sai, või, vorst, juust.

Kas Kolgatal on Sinu eesmärk luua omaette venekeelne kogudus või vastupidi, et see grupp sulaks eesti omaga kokku?

Mis plaanid Jumalal on? Meie teeme koostööd eesti ja vene poole vahel eesti koguduses vene grupiga. Milleks see kasvab, see on hea küsimus.

Räägime veel veidi Moldovast. Kui lugeda ajakirjandust, siis pidavat Moldova olema Euroopa kõige vaesem maa. Kas see on tõsi?

Jah. Seal on palju asju koos – majanduslik ja poliitiline. Transnistria (Dnestri-äärne vabariik) konflikt ajas olukorra keeruliseks ja see kestab senini. Seal on sees Vene sõjavägi oma tehnikaga. Ja paljud teised probleemid. Pärast vabanemist olid Moldovas umbes kümme aastat võimul kommunistid. Kes sai, see varastas.

Moldovas on palju venekeelseid kogudusi.

Moldova EKB Liidus on üle viiesaja koguduse, millest osa on venekeelsed. On suured piirkonnad, nagu meil Ida-Virumaa, kus on väga palju vene keelt kõnelevaid inimesi. Põhja-Moldovas on Bălți (Beltsõ) ja Soroca, kus on peamiselt venekeelsed kogudused. Aga mujal, kus on rohkem moldaavlasi, on rumeeniakeelsed.

Kas Sa oled saanud midagi teha oma esivanemate maa heaks?

Oleme tänu emale päris tihti käinud Moldovas, peaaegu igal suvel. Läheme Põhja-Moldovasse ema sugulastele ja Lõuna-Moldovasse isa sugulastele külla. Oleme jaganud ka rõõmusõnumit erinevates külades, kaasa aidanud noorte- ja lastelaagrites. Kui oled seal, on rõõm teenida oma rahvast. See on midagi erilist.

Täname!

19. juunil 2017
Skype’i vahendusel

MA HAKKASIN USKUMA

Ma sündisin väga usuvõõras peres. Kasvasin üles nagu kõik nõukogude inimesed, käisin koolis ja hiljem instituudis. Minust sai elektriinsener. See on minu esimene elukutse. Kuid insenerina ma tööle ei hakanud. Kohe pärast instituudi lõpetamist hakkasin tegelema tol ajal moes olnud sotsioloogiaga. Lõpetasingi ülikoolis sotsioloogiakursuse.

Hiljem uurisin psühholoogiat. Jõudsin selleni, et asusin tööle vanemteadurina Odessa riikliku ülikooli marksistlik-leninliku filosoofia kateedris. Ja seal leidiski mind Issand. Ta leidis mind üllataval viisil. Keegi ei rääkinud mulle midagi ei evangeeliumist ega usust. Ma lihtsalt otsisin elust midagi huvitavat.

MA HEITLESIN

Edu tuli, aga häda oli selles, et need asjad olid mõttetud. Ma ei saanud aru, mida ma tahan. Mind haarasid muusika ja kirjandus. Minust sai kirjanike liidu Odessa osakonna noortesektsiooni liige. Ja sealgi avas Issand uksed: palun, sa võid tegeleda kirjandusega. Ja jälle nägin ma, et mind see ei huvita. Ma heitlesin otsides mõtet, mille pärast tasuks elada.

Kuna ma ei leidnud kuidagi rahu, muutus isiklik elu pingeliseks. Naisega olime peaaegu lahutamise äärel. Ja kuigi välispidiselt oli kõik suurepärane, läks mu elu allamäge. Ja selles sisemise kriisi ning välise heaolu olukorras kohtaski mind Jumal.

MA SAIN UUE TESTAMENDI

Temalt ma sellist pakkumist poleks oodanud. Ta oli üks Odessa parimaid kunstnikke. Olime tema ateljees päris palju aega veetnud ja sugugi mitte pühade asjadega tegelenud. Elasime küllaltki kõlvatut elu.

Tema käest niisugust raamatut saada oli väga üllatav. Ta ei rääkinud mulle midagi. Andis raamatu ja läks minema. Ma arvan, et ta ei teadnud, kuidas ma reageerin. Oli ju ikkagi aasta 1978. Ajad olid siis hoopis teistsugused kui nüüd.

Lugesime naisega ennastunustavalt Uut Testamenti. Aega võttis see mõned kuud. Võtsime jälle Uue Testamendi kätte ja lugesime seda. Ükskord küsis naine minult: «Kas sa usud ka seda kõike, mis siia on kirjutatud?»

TÕDE SELGUS PIKKAMÖÖDA

Ma hakkasin uurima: kirjutasin tekkinud küsimused üles, läksin raamatukokku ja võtsin raamatuid, mis Piiblit kritiseerisid. Lugesin Pühakirja ja piiblikriitikat ning mõistsin varsti, et kogu see kriitiline kirjandus ei olnud suunatud Piibli ja Jumala vastu, vaid selle ettekujutuse vastu Jumalast, mille raamatute autorid ise olid välja mõtelnud. Kui ma sellest aru olin saanud, olin jahmunud. See vapustas mind ja lõi täielikult rööpast välja.

Umbes kahe-kolme kuu pärast tuli sõber kunstnik, kes oli meile Uue Testamendi andnud, taas minu juurde. Me sõbrustasime omavahel perekonniti ja tundsime teineteist hästi. Minu naine oli koos tema naisega lõpetanud kunstikooli ja kunstiinstituudi. Ka minu naine oli kunstnik. Kui nüüd mu sõber tuli ja jutustas meile, et hakkas käima baptistide juures, siis oli see minu jaoks teine suur šokk. Ma uskusin naiivselt kogu seda mõttetut jama, mis baptistide kohta rahva hulgas levis.

LÄKSIME BAPTISTIDE JUURDE

Sinna esimest korda sisenedes olin täiesti vapustatud. Tegemist oli tavalise elumajaga Odessas. Palvela keset õue. Kitsalt olid pandud toolid üksteise kõrvale 400-450 inimesele. Inimesi koguduses oli aga üle tuhande. Kõik vahekäigud olid inimesi täis. Seisti uste juures ja tänaval. Lausa võimatu oli sisse pääseda. Aga siis märkas üks vendadest uusi nägusid ja viis meid sisse, pani posti juurde seisma. Istusid ainult vanakesed, noored seisid.

JUMALALT PÄRIT TARKUS

See oli vapustav ja ma mõistsin, et see on Issandalt. Ise nad seda mõista ei võinud. Selle avas neile Issand. Just see vapustas mind üle kõige – selline suur kontrast lihtsa jutu ja suurte kõrgete tõdede vahel. Nii hakkasingi koosolekutel käima. Instituudis tekkisid mul probleemid, nii et pidin sealt ära tulema. Sõbrad püüdsid mulle leida kohta siin ja seal. Aga see oli võimatu: igal pool teati minust ja mind ei võetud kuskil tööle.

Mõned kuud otsisin erialast tööd, kuid vastuseisust jagu ei saanud. Läksin tööle krohvijana. Järgmised viis aastat töötasingi krohvijana. Need aastad ehitustel osaduses vendadega andsid mulle väga palju. 1984. aastal valiti mind pastoriks. Aga see on juba hoopis teine jutt.

SERGEI SANNIKOV
Vera i Žizn

«Ta kõneles puudest, Liibanoni seedritest müüril kasvava iisopini; ja ta kõneles loomadest ja lindudest, roomajatest ja kaladest. Saalomoni tarkust tuldi kuulama kõigist rahvaist ja kõigi maa kuningate hulgast, kes olid kuulnud tema tarkusest.» (1Kn 5,13-14).

Foto: Kadri Aan

VANA TESTAMENT LÄKS SUITSUKS

KASVATUSMAJAST VANGLASSE

Isa ja võõrasema jäid käitumishäiretega Wilhelmi kasvatamisega jänni. Teda saadeti ühest kasvatusasutusest teise. 13-aastaselt varastas ta ühe väljasõidu ajal Austriasse kasvataja tagant auto ja tegi sellega avarii: üks politseinik sai surma ja kaassõitja jäi halvatuks. Austrias mõisteti Wilhelm viieks aastaks vanglasse, kus teda piinasid nägemused autoõnnetusest.

Vabaks saades Wilhelm mingit kahetsust üles ei näidanud: ta röövis panka ja smugeldas Saksamaale prostituute. Ühel õhtul läks ta purjus peaga ühe tuttavaga kaklema ja lõi ta maha. 1976. aastal võeti ta sellepärast uuesti vahi alla. Ja nii hakkas ta vanglas vihaga Piiblit «sisse tõmbama».

JUMAL VÕITIS

Wilhelmi tulevik paistis tume – istuda eluaeg vanglas. Ta meenutas oma isa sõnu, et Jumalal olevat iga inimesega oma plaan. Mees palvetas: «Jumal, sa peaks olema võimeline mind muutma. Mina ise seda ei taha. Võida mind ära ja näita mulle, mida sa võid.»

Järgmistel kuudel tundus valvuritele ja kaasvangidele, et Wilhelm on rahulikumaks muutunud – ta ei kakle ega loobi kedagi toiduga. Ta ise on veendunud, et seda suutis teha vaid Jumal. Ta palvetas ja soovis sellest alates oma elus ainult Jeesust Kristust järgida.

PÕRGU RÜÜSTAMINE

Ta tahaks, et ka paljud teised inimesed Jumalat tundma õpiksid. Seepärast maksab ta kümnist nii rahast kui ka ajast. Noorte meeste kristliku ühingu üritustel jutustab ta sellest, millise radikaalse muutuse oli tema elu läbi teinud: «Kui Jumal juba minuga hakkama sai, kui lihtne Tal siis see veel sinuga on!» Tema loosungiks on: «Me peame põrgut rüüstama ja taevast rahvastama!»

STEFFEN RYLL
idea Spektrum

SELLINE ERILINE LUGU

Kõik algas sellest, et sain oma auto remondist kätte ja otsustasin sõita ühe venna juurde teisest kogudusest. Ta niitis parajasti muru, teretas mind ja küsis, kuidas läheb. Ma vastasin, et probleeme on palju: auto laguneb ära, askeldusi on igasuguseid. Aga tema ütles:

«Issand avas mulle uuesti tähendamissõna rikkast mehest, kes kutsus sõpru peole. Keegi ei tahtnud tulla: üks ostis põllu, teine võttis naise.» Ma kuulasin teda ja mõtlesin: «Mina räägin talle oma probleemidest, aga tema räägib tähendamissõnast.» Kuid see andis mulle tol päeval mõtteainet.

Õhtul palvetades ütlesin: «Issand, mida kasulikku võiksin ma sinu heaks teha, kuidas ma saaksin sind teenida ja austada?» Seejärel läksin magama.

MITTE ERITI MEELDIV

Midagi polnud teha, inimesed ootasid – pidin jälle remontima. Jändasin temaga lõunani, tegin kõik mis oskasin ja tahtsin minema sõita, kui järsku märkasin värava taga inimest. «Kummaline! Siin on ju inimtühi paik. Kes see võib olla?»

Läksin välja ja nägin jalgvärava juures umbes 65-aastast naist. Tema juuksed olid sugemata, nahk tugevalt päevitunud, riided haisesid hirmsasti. Ta teretas ja ma vastasin.

«Kas te ei saaks mind aidata, ma suren kohe ära. Mul on väga paha olla.»

«Mina viina jaoks raha ei anna. Teie olukorras võib aidata ainult Jeesus Kristus. Kui tahate, siis ma viin teid sinna, kus teid tõesti aidatakse.»

Helistasin vennale, kellega eelmisel päeval rääkisin, sest neil on kogudusel rehabilitatsioonikeskus. Seletasin talle olukorda, aga tema vastas:

«Me võtame küll inimesi sinna, aga nemad puhkavad välja ja lähevad maailma tagasi. Kas tasub teda võtta?»

«Ta istub mul juba autos, ma ei saa ju teda välja ajada!»

«Too ta siis ise kohale!»

«Inimesed ootavad mind, ma ei saa.»

Ta oli nõus naise ise rehabilitatsioonikeskusesse viima. Kuni me selle venna juurde sõitsime, selgus, et naise nimi on Anja, ta on ainult 35-aastane ning tal on viieaastane laps. Mehest on ta lahus. Korjab viina ostmiseks tühje pudeleid. Ühesõnaga, ei kadesta.

Kui kohale jõudsime, siis tunnistasime koos vennaga Anjale Kristusest. Ta ei tahtnud algul rehabilitatsioonikeskusesse minna, aga kuna tal oli väga paha olla, jäi ta nõusse.

Jätsime hüvasti ja ma sõitsin omi asju ajama. Vend pani Anja autosse ja nad läksid rehabilitatsioonikeskusse.

VAPUSTAV UUDIS

«Kas sa mäletad Anjat, kelle sa eile minu juurde tõid?»

«Muidugi mäletan!»

«Ta suri eile õhtul ära,» ütles ta nukralt.

Mul tulid külmavärinad peale. «Kuidas suri ära?!»

Ja ta rääkis mulle, et Anja võttis Issanda Jeesuse vastu oma südamesse, aga pärast hakkas tal paha ja nad kutsusid kiirabi. Päästa teda enam ei suudetud. Issand võttis oma kadunud ja leitud tallekese koju.

Ma kiitsin Issandat selle eest, et Ta kõik nii imeliselt korraldas: et ma väravast välja sõites ei kihutanud oma asju ajama, vaid andsin Anjale abi, et ma nõudsin visalt, et ta läheks rehabilitatsioonikeskusesse, kuigi ta rääkis, et ei ole veel valmis, parem homme. Ma selgitasin talle, et homne päev ei ole meie käes.

Ma palvetasin siis: «Tänu sulle, Issand, et sa kasutasid mind, oma sulast, tähtsusetut inimest. Aamen!» Vennad ja õed, olge tähelepanelikud inimeste vajaduste suhtes, sest iga päev hukkub meie kõrval suur hulk Issanda silmis väärtuslikke hingi.

GENNADI TROFIMENKO
Vera i Žizn

Foto: Kadri Aan

LÕPUTÖÖDE KAITSMINE

14. juunil 2017 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

1. Rektor Einike Pilli.
2. Kuulajad.
3. Janek Järveots (teema: «Vana Testamendi väikesed prohvetid ja nende relevantsus kristlikus koguduses») koos retsensent Urmas Roosimaaga.
4. Ester Murrand («Koguduse jumalateenistuse üldlaul kahe EEKB Liidu koguduse näitel»).
5. Panainti Posmatš («Eesti EKB Liidu eesti- ja venekeelsete koguduste koostöö võimalustest») koos retsensent Ermo Jürmaga.
6. Viljar Roosimaa («Arusaamad taasabiellumisest Eesti EKB Liidus»).