Foto: Kadri Aan

Kas sel aastal saame näha jõululund ja jõulupakast? Või tuleb jälle lumememmetalv, kus lumi on põhiliselt sula ja lühiajaline? Olgu kuidas on, prohvet nägi lumeski pilti Jumala sõna viljakast ja vääramatust tegutsemisest maa peal (Js 55,10–11).

Jõulude peaküsimus ei ole selles, kas nad on valged või mustad. Juba aastaid on jõulude peategelasteks kujunenud päkapikud, sõimest ja Jeesus-lapsest peaaegu ei räägita. Võib ju teada jõuluvana põhjapõtru nimepidi, aga kurb on see, kui ei teata Jeesust, Maarjat, Joosepit ega karjaseid.

Ega seegi hea ole, kui kristlased aasta-aastalt virisevad jõulude ilmalikustumise ja kommertslikuks muutumise pärast. Neist enestest sõltub ju ka midagi. Kristlased ei peaks olema nurka unustatud nutva lapse sarnased, vaid julged evangeeliumi kuulutajad. Kui evangeelium on suurele osale inimestest vähetähtis või täiesti tundmatu, siis kristlastele peaks see olema esikohal ja tuntud. Või muidu pole nad tegelikult kristlased.

Kristus alustas loomasõimest, mis asus viletsas laudas. Pikkamööda jõudis sõnum Temast peaaegu kogu maailma. Võib-olla on kristlased jälle Petlemma koopasse tagasi tõrjutud. Aeg on hakata sealt uuesti välja minema.

«Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline» (Ilm 1,8). Tema sulastest peaks see ka näha olema.

MAAILM VAJAB RAHU

Toimetaja kommentaar

Elu on praegu aktiivne, teemasid kirjutamiseks jätkub. Mõni teema ulatub kaugemale tulevikku, nagu näiteks valimisringkondade reform, ja ehk kirjutame sellest ka kunagi hiljem. Sisepoliitilist võitlust jälgides ei saa alati aru, keda peaks kiitma, keda laitma, või peaks lihtsalt nentima, et pada ja katel on jälle omavahel sõnelema sattunud ning poliitiliselt ei oleks korrektne nende värvist rääkida.

Aasta lõpule järgneb uue algus. «Anna oma tee Issanda hooleks ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi!» (Ps 37,5). Seda sobib soovida nii jõuludeks, vana aasta lõpuks kui uueks aastaks.

MAKSUMUUDATUS ÄRRITAB

Rohkelt arutelusid käib uuest aastast rakenduva tulumaksusüsteemi ümber. Märgata on, et paljud inimesed ei tea, kuidas ja mida seni maksustati, aga muutused ajavad neid närvi. Iga uus seadus on peaaegu alati kellelegi kasulik ja kellelegi kahjulik. Aga sellepärast palgatööst loobuda, et maksud lähevad suuremaks, oleks küll rumal. Loobumise mõtteid heietavad eelkõige pensionärid.

Kostab nurinat, et «mujal maailmas» nii ei tehtavat nagu meil. Niisugust Eestile vastanduvat, ühtset ja parema eluga muud maailma pole aga olemas. Kuskil on midagi paremat kui meil, teisal on jälle asjad halvemad. Oleneb sellest, kes me oleme – nii Eestis kui ka «mujal maailmas».

Kuulutaja lugejad on enamasti usklikud inimesed. «Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega» (1Tm 6,6; 1968. aasta tõlge).

LAEVAKAITSJAD JÕUDSID KOJU

Eesti laevakaitsjad said Indiast koju. Neli aastat sunnitud viibimist võõral maal, sellest peaaegu kaks ja pool aastat vanglas, on mööda saanud. Laevakaitsjad mõisteti India kohtus lõpuks õigeks ning Eesti välisministeeriumi poolt läkitatud asekantsleri abiga said paberid ruttu korda ja mehed jõudsid koju.

Millised järeldused peaks sellest loost tegema? Küllap neid on palju. Kõigepealt peaksid järele mõtlema muidugi need, kes niisugusele tööle lähevad. Kui oled riigi saadetud missioonil, siis on riigil huvi ja kohustus sind kaitsta. Laevakaitsjad olid aga lihtsalt ühe erafirma palgal. Tuleb valida tööandjat, aga mõnikord ehk vahetada ka ametit.

Teiseks peaks järeldusi tegema tavainimene, kes võõrsile reisib. Eesti riigi võimalused aidata, kui inimene satub vastuollu mingi võõra maa seadusega või ka omavoliga, on väga piiratud. Eesti ei saa teiste riikide võime kamandada. Demokraatlikes riikides ei saa riigivõim kohtuvõime millekski sundida. Kuritegelikud grupid, kelle küüsi välismaalased mõnikord satuvad, ei allu muidugi kellelegi.

Eesti peaminister ja ministrid on oma India kolleegidega suhelnud, appi sai võetud Euroopa Liit, aga ikka läks neli aastat. Ja kui mõni arvab, et laevakaitsjate vabanemine sai lõpuks teoks mõne salakokkuleppe tulemusena, siis seda ei suudeta ilmselt mitte kunagi tõestada.

Ehk oleks kohane ka Jumalat tänada selle eest, et kõik laevakaitsjad elusalt ja tervelt koju said: «Sest Tema on katki murdnud vaskuksed ja puruks raiunud raudriivid» (Ps 107,16).

KIRED JERUUSALEMMA ÜMBER

Ameerika Ühendriikide president Donald Trump tunnustas Jeruusalemma Iisraeli pealinnana. Millal saatkond Tel Avivist sinna kolib, ei ole veel teada antud.

Kahtlemata tugevnesid nüüd Iisraeli ja USA liitlassuhted. Samas on juba teravnenud USA ja Iisraeli suhted islamimaailmaga. Loomulikult ei hakanud kogu ülejäänud maailm Trumpi otsust kohe heaks kiitma. Keegi ei taha sõda ega terroriakte, kõiki ei huvita usuline argumentatsioon. Ka Eestis leidub küllalt neid, kes viimasest mitte midagi ei teagi. Islamiriikidega on seotud olulised majanduslikud ja poliitilised huvid. Keerulisi otsuseid lükatakse võimaluse korral ikka kaugemasse tulevikku.

Kindlasti ei olnud Trumpi otsus läbimõtlematu. Ta arvestas nii Ameerika üldsuse seisukohtadega kui iseenda valimislubadustega. Aga milline on selle otsuse pikemaajalisem mõju ja kas teostub see, mida Trump ootas, seda ei tea veel keegi.

Usk ja poliitika on Jeruusalemma puhul väga tihedalt seotud, tahame seda või ei taha. Iga selle linnaga seotud otsus peab arvestama kolme religiooni reaktsiooniga. Peame palvetama, et tehtaks õigeid otsuseid. Millised need on, selles pole ka kõik kristlased üksmeelsed.

«Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!» laulis kuningas Taavet (Ps 122,6). See on Jumala sõna. Selle järgi peaks tegema kõik erinevate poliitiliste ja rahvuslike huvidega kristlased. See tuleb neile endile kasuks ja Jeruusalemmale rahuks.

Pildil on Jeruusalemm

JOOSEPI TÄHTIS ROLL

Foto: Heldur Kajaste

Olles sõjaaaegsete laste põlvkonna esindaja, kes on üles kasvanud ilma isadeta, tahaksin ma rääkida Jeesuse kasuisast Joosepist. Ma ei alahinda Maarja tähtsust, aga milline oleks olnud meie Issanda Jeesuse Kristuse lapsepõlv, kui Maarja kõrval poleks olnud Joosepit?

Kasutan Eesti poliitilist keelt ja nimetan oma põlvkonda kuuekümnendate aastate põlvkonnaks. Ka usulises liikumises oli see põlvkond. Mõni aasta pärast Stalini surma oli Oleviste kirikus ja EKB liidus esimene noorte ärkamine ning sellest kujunes kuuekümnendate aastate põlvkond. Me oleme üles kasvanud nõukaajal, aga me suutsime järgida Jeesust Kristust. Seda tasub meenutada.

Mu isa vangistati, kui olin viieaastane, ja ta suri, kui ma olin kaheksa-aastane. Meie põlvkond kasvas üles nii, et me ei rääkinud palju oma isadest. Meile ei räägitud ajaloost. Kellel olid isad, need sageli vaikisid minevikust. Minul ei olnud isa ja ma tundsin, kui raske on üles kasvada ilma temata.

Selletõttu meeldib mulle jõululoos alati Joosepile mõtelda. Joosep oli Jumala projektis väga tähtis tegelane.

JUMALAL ON VASTUSED

Mõni sõna Jumala projektist «Lunastus». See algas juba Eedeni aias, kui Jumal ütles langenud inimestele, et neil on lootust ja tuleb see, kes purustab mao pea (1Ms 3,15). Projekt jätkus prohvet Jesaja ajastul seitsesada aastat enne Jeesuse Kristuse sündi, kui Jumala valitud rahvas oli kriisis. Jesaja andis vastuse tollasele Juuda kuningale Aahasele. Loeme Js 7,14: «Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob Poja ilmale ning paneb Temale nimeks Immaanuel.»

Aahas tundis, et Iisrael oli Juuda reetnud, sest ta tuli koos Süüriaga Jeruusalemmale kallale. Seal ta seisis lootusetus olukorras Jumala ees. Mõnikord oleme meie ka lootusetuna suurte jõudude vahel. Palju oleneb sellest, kuidas hakkavad liitlased tegutsema. Prohvet soovitas küsida lahendust Jumala käest, aga Aahas vastas, et ta ei soovi Jumalat kiusata.

Me mõtleme, et kiusame Jumalat, kui räägime Talle ausalt oma olukorrast. Võib-olla meie rahva juhid ütlevad ka nii. Aga Jumal ootab, et me Teda kiusaksime. Jumal ütles, et Tal on lahendus olemas. Ta rääkis selle projekti kahest tegelasest – neitsist ja tema Pojast, kes sünnib. Seal ei olnud veel juttu Joosepist.

Seitsesada aastat läks mööda ja siis jõudis Jumala projekt lõpufaasi. On olemas kaks lugu Jeesuse sünnist. Üks on Matteuse evangeeliumis Joosepi silmade läbi ja teine on Luuka evangeeliumis Maarja silmade läbi.

JOOSEP PANI NIME

Loeme Matteuse evangeeliumist, mida Joosepile öeldi. Tundmatu kuju Joosep ilmus järsku ajaloo areenile.

«Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: «Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale Poja ning sina paned Talle nimeks Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest.» Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: «Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale Poja, ja Teda hüütakse nimega Immaanuel,» see on tõlkes: Jumal on meiega.» Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli Poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.» (Mt 1,18–25).

Minu jaoks on väga tähtis, kes pani Jeesusele nime. Luuka evangeeliumis öeldakse, et Maarjal kästi panna oma Pojale nimi. Pärast öeldakse, et Temale pandi nimeks Jeesus (Lk 1,31;2,21). Matteuse evangeeliumis on ainsana öeldud, kes Jeesusele tegelikult nime pani.

Vahel me mõtleme, et Joosep oli teisejärguline kuju. Abielus on mõnikord lapsele nime panemine keeruline. Tavaliselt lähevad isad ja panevad perekonnaseisuametis nime, pärast tulevad koju ja ütlevad: «Ma panin poisile/tütrele niisuguse nime.» Ja ema ütleb: «Ma ei tahtnud ju seda!» Eriti vanavanemad ütlevad: «Miks te niisuguse nime panite?» Nimi on väga tähtis. Nii nagu isagi on tähtis.

Ühes Ameerika linnas leiti kirikust jõuluaegsest mängusõimest mõnetunnine beebi. Kunstbeebi oli ära võetud ja asemele oli pandud elus laps. Kui kirikuteenija läks lõunale, jättis ta uksed lahti ja kui ta tagasi tuli, oli sõimes väike imik. Üks üksikema oli üksinda lapse sünnitanud. Nagu kaameratest selgus, oli ta käinud beebipoes ja ostnud sealt mähkmed. Tal ei olnud seda väikest last kuskile panna ja ta otsustas viia ta kirikusse. See kogudus nimetas last jõulubeebiks. Ema ütles, et tal ei ole meest, kes oleks teda aidanud.

Kujutage ette, mis oleks saanud Jeesusest, kui ei oleks olnud Joosepit, kes Maarjat aitas! Aga Jumal valis oma Poja sünniks perekonna, kus olid mees ja naine. Lapsi ei kasvata kaks naist või kaks meest ega inglid, sest nad ei tule sellega toime, vaid mees ja naine. See on igavene mudel, millest me peame lähtuma.

Jumala Pojal on kolm nime. Nimi «Jeesus» tuleneb juudi nimest «Joosua» ja tähendab «Issand on Päästja». See on paljude meeste nimeks ka tänapäeval. «Kristus» on vaimulik nimi, mis tähendab Jumala poolt võitud meest, kes tuleb siia maailma oma ülesannet täitma. Nimi «Immaanuel» tuletab meelde, et Jumal on pidevalt meiega, Ta ei kao kuskile.

JOOSEPID MEIE ELUS

Jeesuse elus oli kaks Joosepit, kes olid Talle väga tähtsad. Üks oli Tema kasuisa, kes eksisteeris Tema elus kuni 12. eluaastani. Pärast ei räägita temast enam. Ta oli oma töö teinud, sest Jeesus ütles 12-aastaselt, et Jumal on Tema Isa (Lk 2,49). Joosep taandus. Traditsioon ütleb, et ta elas 111-aastaseks.

Teine oli Joosep Arimaatiast. Kui Jeesus suri ristil, siis oli Talle vaja leida haud. Teine Joosep andis oma haua (Mt 27,57–60).

Meie elus on niisuguseid Joosepeid sageli vaja. Ma mõtlen tänuga nendele vaimulikele kasuisadele, kes on minu elus otsustavat rolli mänginud. Minu ema ei abiellunud enam uuesti. Aga kui ta sai 1948. aastal uuesti usklikuks, siis ta liitus kogudusega. Seal olid need vaimulikud Joosepid.

Ma tänan vend Ülo Merilood. Kui palju ta mulle ja paljudele teistele tähendas! Ma tuletan meelde vend Karl Tutsut, kes oli minu päästmise juures. Ma võin lugeda üles palju nimesid. Sügav tänu nendele, kes oma mõju avaldasid – need armsad Joosepid!

Ka sina vajad niisuguseid tugesid oma elus. Kui palju tähendas Joosep Jeesusele ja Maarjale! Kui ei oleks olnud Joosepit, siis ei oleks Jeesus oma emaga põgenenud Egiptusesse. Joosep oli ette nähtud selleks, et ta mehena ja nende finantsidega, mida targad olid pärast Jeesuse sündi toonud, läheks perega Egiptusesse.

1944. aastal, pärast Tallinna pommitamist, läks meie pere Hiiumaale ja me mõtlesime, et seal me elame rasked ajad üle ning sealt on võimalik päris kiiresti põgeneda edasi läände. Minu väike vend oli mõni kuu vana. Lapsevankrisse pandi kokku kõik, mis oli. Nii me ootasime.

Aga isa ütles: «Ei, me ei lähe kuskile.» Me jäime sinna. 2. oktoobril põlesime maani paljaks, kui nõukogude väed tulid Hiiumaale sisse. Elu algas nullist peale. Jumalal olid teised plaanid, võib-olla isa tunnetas seda paremini. Kui me oleksime põgenenud rikkasse lääne ühiskonda, kas minust oleks saanud kristlane? Ma näen seal paljusid, kes elavad aastakümneid kristlikul maal, aga kes pole sugugi vaimulikult rohkem haritud kui meie, kes me oleme elanud Nõukogude Liidus.

Jumalal on oma plaanid ja ma tänan Teda selle eest, et minu elus on olnud vaimulikud Joosepid. Otsi ka sina neid! Võib-olla peaksid sa ise olema Joosepi rollis. Märka enda ümber neid perekondi ja üksikuid, kes vajavad abi, ja osuta seda!

KUULA JEESUST!

Jõulud on väga ilus aeg ja seda pidu hakatakse pidama juba detsembri alguses – muusika, sära, head lõhnad jne. Ameerika kristlased nimetavad seda jõuluhulluseks.

Aga tegelikult algasid jõulud Maarjale ja Joosepile väga traagiliselt. Kas olete kunagi mõelnud, mida mõtles Maarja, kui järsku tuli tema juurde ingel ja ütles, et kallis pruut, sa oled rase!? Mõelge, mida Joosep tundis, kui ingel tuli tema juurde ja teatas, et su pruut, keda sa armastad, on rase! Kas te kujutate seda ette?

Meile võivad enne suurt rõõmupäeva tulla väga suured katsumused. Võib-olla saad enne jõule teate, et oled haige. Võib-olla tulevad perekonnas probleemid ja kriisid. Tuleta siis meelde Joosepit ja Maarjat! Nemad elasid sedasama läbi. Ja milles oli lahendus? Jumal saatis oma sõnumitoojad, kes andsid neile julgustava sõnumi.

Võib-olla on sulle saabunud jõulukriis. Sa oled üksinda ja ei tea, mida teha, kuidas pühi veeta. Jumal näeb seda. Tõelise jõulurõõmu saad sa siis, kui jumalik saadik saab tulla sinu juurde ja öelda sulle, kui armas sa Jumalale oled ja mida Tema sinult tegelikult ootab, milleks sa oled loodud.

Ma austan Maarjat ka. Joosep oli tegudemees, aga Maarja jättis meile selle kõige imelisema sõnumi ja sellepärast me austame teda: «Mida iganes Tema (Jeesus) teile ütleb, seda tehke!» (Jh 2,5).

JÜRI PUUSAAG
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor

JÕULUD MUUDAVAD AKTIIVSEMAKS

Aktuaalne teema

JOHANNA ROSENVALD on tegev sotsiaaltöö keskuses Sõbra Käsi. Jõulude eel oli paras küsida, mis on teoksil.

Sotsiaaltöö on Sinu elukutse.

Lõpetasin ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialal. Nii bakalaureuse- kui magistritöös uurisin koguduste sotsiaaltööd ja nüüd olengi selles valdkonnas ametis. Sotsiaaltöö on minu jaoks rohkem kui lihtsalt elukutse – see on kutsumus Jumalalt.

Sõbra Käe nimi on tuntud juba Eesti taasiseseisvumise ajast, kui meile toodi humanitaarabi. See aeg on ammu möödas.

Läbitud on mitu etappi. Tallinna piirkonnas oli mingil ajal palju tänavalapsi ja siis tehti lastekodu, mida täna enam vaja pole. Seejärel oli Sõbra Käsi Tallinnas tuntud oma supiköögi poolest.

Tänaseks on meie peale jäänud koguduste sotsiaaltöö toetamine laiemalt ja projektid nagu «365 sünnipäeva», et pidada sünnipäevi ka nendele lastele, kellel need muidu ilmselt pidamata jääks. Või siis «Hoolime koos» lastelaagrid kaks korda aastas ja malevalaagrid noortele.

Malevat tegime kevadel esimest korda. Seal oli oluline osa integratsioonil. Kutsusime sinna kümme noort Narvast ja kümme eesti noort. Oli võimalus ka taskuraha teenida – tegime Nuutsakul korrastustöid jms. Kutsusime sinna teadlikult asjalikke ja toredaid mehi appi, kes võiksid olla eeskujuks. Paljud noored on ju ilma isata peredest ja eeskuju moment on hästi oluline.

Mida te jõulude puhul ette võtate?

Oleme tihedalt seotud Sõbralt Sõbrale kaupluste meeskonnaga. Need poed kuuluvad küll teise juriidilisse üksusse, aga me tegutseme koos. Jõuludeks teeme koos poodidega kingipakke.

Kui ostad Sõbralt Sõbrale poest kellelegi jõulupaki ja annad kassas teada, et ost on jõulukink, siis see pannakse kirja. Meie teeme omalt poolt sama arvu kinke nendele peredele, kellel võiks olla seda väga vaja. Mõte on see, et ühe kingituse asemele saab kaks ning rõõmu saab veelgi rohkem. Kingipakkide sisu sõltub sellest, kellele me paki teeme. Meile on tavaliselt Rootsist saadetud asju jõulupakkide jaoks ning ise oleme pannud sinna omalt poolt juurde, et pakid saaksid suuremad ja toredamad.

Milline on jagamise süsteem?

Hästi palju oleme jaganud koguduste kaudu, kuna neil on päris hea pilt sellest, kes on piirkonna abivajajad. Natuke oleme ka teisi organisatsioone kaasanud, kellel on abivajajate kontaktid olemas.

Kas abi andmine käibki kampaaniatega?

Jah ja ei. Meil on mingid tegemised, mis on pidevad, nagu koguduste sotsiaaltöö toetamine. Me saame igas Eesti paigas aidata toiduga toidupanga kaudu ning riiete ja mööbliga Sõbralt Sõbrale kaupluste kaudu. Laagrid ja malevad toimuvad regulaarselt, aga sünnipäevade projekt saab varsti läbi. Jõulupaki ja koolikoti programmid on vastaval aastaajal.

Kas on juhtunud, et abi tegelikult ei vajatagi, lihtsalt tahetakse elada teiste arvel?

Ühtegi sellist juhtumit mul meelde ei tule. Tegutseme kontaktisikute kaudu ja see vähendab tunduvalt pahatahtliku ärakasutamise võimalust. Garantiid ei ole kunagi, aga see ei peaks olema heategemisel takistuseks.

Kas on kogemusi sellest, et abivajaja on hädast välja tulnud ja tegutseb nüüd ise abiandjana?

Ikka on. Aga seda ei saa lugeda ainult meie teeneks. Meie eesmärk on tegutseda koostöös kogudustega ja nende inimestega, kes saavad olla püsivamalt inimese kõrval, käia teed temaga kaasa. Koostöös sünnivad ka edulood.

Jõulude eel aktiviseeruvad ka rahvusvahelised projektid.

Me oleme partnerid «Täht Idas» projektis, mille raames valmistatakse sõjas kannatanud lastele jõulupakke ning toimetatakse need pagulaskeskustesse. Sõbralt Sõbrale kauplused on pakkide kogumispunktideks.

Kas meie rahvas on siis nii rikas, et saame juba aidata teisi?

Neid on maailmas palju, kellest meie oleme palju paremal järjel. Isegi meie vaesematel inimestel on enamasti piisavalt toitu ellujäämiseks ja katus pea kohal. Kasvõi riik aitab. Meil on turvaline, me ei ela sõjakoldes. ÜRO statistika järgi on sõjategevuse tõttu rohkem kui kümme miljonit last kaotanud oma kodu. Me saame aidata neid, kellel ei ole mitte midagi.

Mille poolest kristlik sotsiaaltöö erineb sellest, mida teevad riik, omavalitsused jt?

Kristlikus sotsiaaltöös näeme inimest palju terviklikumalt. Meil on võimalus tegelda ka vaimuliku poolega. Tõelise rahu ja igavese elu saamiseks ei piisa üksnes füüsiliste vajaduste katmisest.

Täname!

Foto: Karl Jakob Toplaan

MÄHEL TEGUTSEB JÄLLE KIRIK

Tallinna Mähe Baptistikoguduse pastor ja Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär RUUDI LEINUS (72) on aastate jooksul Kuulutajale korduvalt intervjuusid andnud. Nüüd oli jälle põhjust, sest Mähe kogudus taaspühitses 10. detsembril oma kiriku, mis esmakordselt avati 1939. aastal ja võeti vahepeal nõukogude võimu poolt ära.

Mähe kogudus alustas Nõmme Vabaduse Baptistikogudusena. Kuidas kogudus Mähele sattus?

Kogudus rajati 1993. aastal. Tolleaegne pastor Ants Rebane soovis Hiiu parki rajada hoonetekompleksi kirikuhoone, raamatukogu ja koolituskeskusega. Kogudus ostis kinnistu välja ja saadi ka ehitusluba, aga nõue oli ehitada kõik korraga ühes etapis. Selleks piisavalt vahendeid ei olnud ja ehituse algus viibis.

Mina olin juba saanud selle koguduse pastoriks, kui uute hoonete rajamine Nõmme parkidesse ära keelati. Riik ostis kinnistu tagasi. Teist sobivat kinnistut ega hoonet me ei leidnud. Kui Eesti EKB Koguduste Liit pakkus meile taastamiseks Mähe kirikut, siis kogudus otsustas üksmeelselt, et kuna Jumal ei ole meile võimaldanud Nõmmele uut kirikut rajada, siis läheme Mähele.

Kust tuli raha?

Kui riik pakkus võimalust Hiiu kinnistu välja osta, siis kehtis seadus, et poole hinnast võib tasuda erastamise väärtpaberites (EVP) ja pool tuleb maksta rahas. Paul ja Erli Lepik Kanadast aitasid meid suure rahasummaga ja koguduse liikmed panustasid EVPdega. Kui riik kinnistu tagasi ostis, siis tekkis meil raha, millega uus kinnistu või maja osta. Me ei kasutanud seda ei palkadeks ega millekski muuks otstarbeks, vaid säilitasime eesmärgiga muretseda kogudusele päris oma maja.

Hiljem, kui Mähe kiriku taastamine läks konkreetsemaks, oli meil päris palju toetajaid. Tuleks nimetada Toronto Eesti Baptisti Kogudust, pastor Jüri Puusaagi ja Asta Kaupsi Torontost. Siseministeeriumi usuliste ühenduste toetamise programmist saime toetust kolme projektiga kokku 13200 eurot. Paljud kogudused ja üksikisikud on aidanud. Koguduse tänusõnad igale toetajale! Taastamise maksumus oli ligi 300 tuhat eurot. Inventari osas on veel ühtteist vajaka, aga ehitustööde eest võlgasid ei jäänud. See on sõna otseses mõttes Jumala arm.

Kuigi maja tagastati juba ammu juriidiliselt Eesti EKB Koguduste Liidule, ei läinud selle reaalne kättesaamine ja ehituse alustamine kergelt.

Vastaseid oli palju. Tagastamine vaidlustati ja püüti tõestada, et majja ehitatud korteri väärtus on suurem kui hoone enda oma. Omandiküsimused vältasid ligemale 20 aastat. Kohalikud inimesed olid vastu hirmude tõttu, mida neile sisendati – et sinna tuleb sotsiaalkeskus, supiköök või rehabilitatsioonikeskus. Kui inimestele räägitakse, et Kopli supiköögis käis paarsada inimest ja nüüd nad tulevad järsku kõik Mähele, siis tekibki suur hirm.

Mitmed naabrid on nüüd väga tänulikud, et sellest õnnetus seisus majast on saanud kaunis kirik. Maja oli asotsiaalse tagapõhjaga ja häiris naabreid väga palju.

Mähel oli ka neid, kes kiriku taastamist soovisid.

Üheksa aastat tagasi hakkas Mähel eesotsas emeriitpastor Dimitri Lippinguga koos käima palvegrupp. Nad teadsid seda maja ja palvetasid, et see saaks uuesti jumalakojaks. Liit oleks võinud selle maja ka maha müüa. Keegi ei olnud valmis seda taastama, meie olime ainukesed, kes nõustusid.

Sa oled olnud neli valimisperioodi liidu peasekretär ja oled tegelenud üsna mitmete palvelate tagasiküsimisega.

Mähe oli kõige raskem. Kõige lihtsam oli Tallinna Eelimi palvelaga. Kohus tegi otsuse ja Kesklinna valitsus andis kohe maja tagasi. See käis mõne päevaga. Eelim ei jäänud liitu, nad taastasid nelipühi koguduse.

Kõiki majasid ei saanudki tagasi. Eesti Kaabli uus omanik leidis, et temale on Immaanueli kiriku alust maad rohkem vaja kui kogudusele. Kasutati ära ühte tolleaegse seaduse ridadevahelist võimalust. Liit sai selle maja eest EVPsid.

Sa ütlesid kunagi ühes intervjuus, et kui kogudusel saab olema oma maja, võib tekkida vajadus täiskohaga pastori järele. Kas nüüd on see tekkinud?

Vajadus on kindlasti, aga see eeldab ka vastavate rahaliste vahendite olemasolu. Siiani oleme kogu raha kasutanud ehituse tarvis. Põhimõte oli, et pastor on palgata vabatahtlik töötegija oma vabast ajast ja kust ta oma sissetuleku teenib, see on tema enda mure. Pikemas perspektiivis ei ole see normaalne. Kui kogudus kasvab või keegi tahab toetada pastoritööd, siis võiks kogudusel olla küll palgaline pastor.

Kas palgalise pastori nimi võiks olla Ruudi Leinus?

Ei oska vastata. Kuna aastaid on kogunenud palju, siis tuleb mõelda töö üleandmisele, aga koguduse juhatus on soovinud, et ma esialgu jätkaksin tööd. Ootame Jumala juhtimist. Kindlasti oleks vaja abilist, kes teeks noortetööd ja ka muud sisulist tööd. See oleks esimene samm.

Kas on märgata, et piirkonnas elavad usklikud on hakanud Mähe kiriku ümber koonduma?

Meie eesmärk ei ole hakata kedagi teistest kogudustest üle meelitama, aga oma kodukohas kirikus käia on kindlasti väga hea. Neli positiivset näidet on meil olemas.

Oleme algusest peale rääkinud kiriku taastamisest, mis tähendas seda, et kiriku välismõõtmeid ei muudetud. Torn ja rist tulid taastada, mis nõukogude korra ajal maha võeti. Mitmesajalist kogudust ei ole võimalik sellesse majja panna, saalis ja rõdul on 70 istekohta. Nüüd tuleb hakata sisulist tööd tegema. Kirik on valmis ja võimalused on olemas.

Räägime veel Sinust endast. Sa oled olnud liidu peasekretär ja nüüd oled EKNi täitevsekretär. Järelikult Sulle sobib organiseerimistöö?

Mulle on hästi sobinud olla kellegi juhtimise all või kellegi abi. Liidu vaimulik juht oli president ning minu peal oli majanduslik ja korralduslik pool. EKNil on juhatus ja mina korraldan praktilist tööd. Jumal on selle osa mulle andnud ning ma olen tänulik selle eest, et võin kaasa töötada ja aidata.

Hirmu asjaajamise või suhtlemise ees tähtsate inimestega Sul ei ole?

Niisugust hirmu ei ole olnud. Vaja on olnud ajada asju peaministritega, on olnud ka kohtumisi presidentidega. Kui niisugune kartus oleks, siis ei saaks neid töökohti pidada.

Sul peavad olema ka rahvusvahelised sidemed.

Liidu peasekretärina sai väga palju suheldud teiste maadega, eriti kui oli Kõrgema Usuteadusliku Seminari hoone ehitamise aeg. Tuli leida toetajaid nii Baptistide Maailmaliidust kui ka Euroopa Baptistiföderatsioonist. Väga suured kontaktid olid meil juba nõukogude ajal Saksamaa baptistidega, enne kui mina peasekretäriks sain. Võõrkeeltest räägingi ma saksa keelt, inglise keel on väga tagasihoidlik.

EKNis käib rahvusvaheline töö põhiliselt läbi Euroopa Kirikute Konverentsi ja oikumeeniliste nõukogude. Kõige suuremad kontaktid on olnud Soome oikumeenilise nõukoguga. Oleme naabrid ja meil on palju ühist.

Eks neid kontakte oleks võinud rohkemgi olla. Mähe koguduse jaoks ei ole mul õnnestunud püsivaid välissuhteid luua ja see on olnud minu suurim puudujääk.

Sinu esimesest asumisest liidu peasekretäri ametisse saab juba 29 aastat. Mis on muutunud peale riigikorra?

Kindlasti on ajastu hoopis teine, kui lähtuda näiteks tehnilistest võimalustest. Kui ma esimest korda sain peasekretäriks, siis mul polnud kodus isegi lauatelefoni. Meenuvad pikad järjekorrad pangas. Nüüd ei jaksata enam sünnipäevakaartegi saata, ikka kasutatakse Facebooki või muid sotsiaalmeedia vahendeid. Ka helistamisi jääb vähemaks. See on tähendanud tööstiili muutust. Suhtlusest inimlikul tasandil võib hakata puudust tundma. Tahaks, et pastorid suhtleks omavahel mitte ainult virtuaalmaailmas. Isiklik osadus on omaette väärtus.

See, kuidas kirikutegelast võetakse ametnike poolt vastu, on ka üsna kõvasti muutunud.

See oli ka varem piirkonniti väga erinev. Ma olin Lehtses pastoriks ja me soovisime panna küla teadetetahvlile kuulutust, et tuleb evangeelne õhtu. Ütlesin, et Elvas lubatakse. Mulle vastati, et Elva ei puutu meisse. Ka tänapäeval sõltub palju kohalikest juhtidest. Me elame sekulaarses maailmas ja tuleb arvestada, et kirikusse kuulub väiksem osa elanikkonnast. Sellest võivad tulla ka erinevad hoiakud.

Mähe kiriku pühitsemisel oli märgata, et kogu Su pere oli aktiivselt rakendatud.

Piibel ütleb, et Jumal on valmistanud mehele kohase abi. Minu puhul kehtib see sada protsenti. Ta on mulle kinkinud abikaasa, kes on kirikutöös kaasas olnud, ta on paljudel välissõitudel olnud ka tõlgi rollis. Me oleme võinud kogu perega seda tööd teha. Väga hea meel on, et mõlemad tütred olid taastamistöös aktiivsed, ja kõik üheksa lapselast ka. Suuremad aitasid juba füüsiliselt kaasa, aga ka kõige nooremad olid võimete kohaselt tegutsemas. Me püüame ka vanaema ja vanaisa rolli täita, mõndagi koos teha. Pühapäeviti saame enamasti kokku. See on olnud õnnistuseks ja kinnituseks.

Kas nüüd peaks tulema üks korralik puhkus?

Kiriku taastamise perioodil läks kogu energia sinna, kodus said ainult hädapärased tööd tehtud. Puhkuseks pole esialgu võimalust, aga selle võtaks siis välja, kui maikuus tuleb kuldpulmapäev.

Nüüd tulevad Mähel üle hulga aja esimesed kiriklikud jõulud.

Vikerraadio teeb meilt esimese jõulupüha jumalateenistuse ülekande. Kiriku uksed on avatud. Sel aastal enam palju ei jõua teha, aga tere tulemast Mähele kaasa teenima ja aitama. Vajame töötegijaid pühapäevakooli, tahame taaskäivitada noortetöö. Kel on südames kaasa aidata, on oodatud.

Täname!

Foto: Päivi Palts

KUIDAS MÄRGATA OMA LIGIMEST?

On talveõhtu. Linna kohal tiheneb öine pimedus. Siin-seal loidavad suure linna heledad tuled, mis valgustavad kogu ümbrust. Need panevad reklaamid elama ja toovad pisut soojust ka ükskõikselt oma asjus kiirustavatesse inimestesse.

Veidi kaugemal on tänava hämaruses selgesti näha majesteetliku pühakoja teravaid piirjooni. Ümberringi on palju maju ja inimesi. Rahvahulk ruttab, kes tuleb töölt, kes tegeleb tühja-tähjaga. Linn elab oma viimaseid aktiivseid tunde enne päevaste askeldustega välja teenitud puhkust.

Aga selles kiirustamises on tunda talve. Pakane läheb krõbedamaks, jalakäijad tõmbavad sallid kõvemini ümber kaela ja lisavad sammu. Käre pakane toob akendele maalinguid ja külm tungib pikkamööda ka kõige soojemate riiete alla. Kõik kiirustavad oma soojadesse kodudesse, kus televiisor räägib oma tavapärast juttu, juuakse tassike kuuma teed ning on mugav ja mõnus.

TÜDRUK KÜLMAS ÕHTUS

Aga mis see siis on? Reklaami valguses, nagu hetkega mööduv filmikaader, sähvatab üks elusolend. Muuseumi peasissekäigu trepil istub oma koolikoti otsas umbes kaheksa- või üheksa-aastane tüdruk. Tema jakk ei vasta ilmastikule, peas on tal kootud müts ja jalas vaid kerged saapad. Kes ta on? Kuidas ta siia sattus? Kus on tema ema ja isa? Kas pole siis kedagi, kes tema eest hoolitseks?

Isa? Kui sageli pidi tüdruk vastama vaikimisega, kui talt küsiti isa kohta. Kuidas seletada, et isa ei armasta teda ja jättis ta maha? Ta jättis ka ema maha, sest ei armasta teda ka. Näiteks naabritüdrukul Svetal on isa vangis. Aga ta kirjutab sealt tütrele, nad käivad emaga isa vaatamas. Isa armastab Svetat.

Aga teda ei armasta keegi, teda pole kellelegi tarvis. Isegi ema karjus täna tüdruku peale: «Kao minema, mul on sinust kõrini, sa ei lase mul minu elu elada!» Aga kas tema on selles süüdi, et onu Paul enam ema juurde ei tule? Kao minema... Ja ta läkski ükskõiksesse ja külma linna.

Öö on juba pea saabunud ja võtnud linna oma embusesse. Kiirustavate inimeste vool on hõredamaks muutunud. Reklaamide valgus joonistab üksikute ringiliikuvate jalakäijate nägudele kummalisi tardunud maske. Kõik kiirustavad pakase käest ära – rutem sooja, rutem koju. Ainult tüdruk istub endistviisi muuseumi trepil. Temal pole kuskile minna, tal ei ole kodu, teda ei oota keegi. Mitte keegi ei soojenda seda täiskasvanute julmuse tõttu meeltheitnud lapsesüdant.

PALVELAST KOJU

Muuseumist üle tee asuvas majas läheb uks lahti ja sealt valguvad korrapäratult välja inimesed. Ukse kohal ripub silt «Palvela» ja tõenäoliselt ruttavad need inimesed pärast õhtust jumalateenistust koju.

Tüdruk näeb nende nägusid, mis kiirgavad välja rõõmu ja rahu. Pakane ei ole suutnud neid veel enda võimusesse võtta. Need on veel elavate inimeste näod. Aga ka nemad kiirustavad koju ja keegi ei märka üksikut külmuvat last suure linna padrikus.

On kuulda, kuidas need inimesed arutavad isekeskis elavalt midagi huvitavat, ilmselt nende jaoks vajalikku. Üks vana naisterahvas pöördub oma kaaslase poole: «Küll täna oli hea jutlus ja ka õhtusöök oli suurepärane!» Teine vastab talle: «Jah õde, pastor nimetas õigesti, et selles ilmas on armastus ligimese vastu kõige suurem igapäevane vajadus. Hea jutlus oli...»

Palvela ukse vahelt tuleb nähtavale järjekordne grupp inimesi. Sellest eralduvad mees ja naine, kes jätavad kõigiga hüvasti. Nad lähevad üle tee ja suunduvad parkiva auto poole. Naine jääb natuke maha, seletades midagi sooja rätikuga vanale daamile. Aga mees kiirustab naist, sest vaja on rutata koju, väljas on ju külm.

Äkki ütleb naine mehele: «Kas sa nägid, seal muuseumi välistrepil istub mingi tüdruk, aga on ju hilja juba, ta peaks vist kodus olema...» Mees uriseb vastuseks: «Kuhu küll vanemad vaatavad, kui sihukese pakasega lubavad lastel hilja õhtul väljas hulkuda!» Mootor hakkab ulguma ja auto kiirustab korralike inimestega siit kaugemale.

PEAAEGU LÕPP

Tänaval pole enam peaaegu kedagi, majade akendes kustuvad üksteise järel tuled. Viimane inimene on palvelast ammu läinud, lukustades enda järel hoolega ukse.

Pakane läheb krõbedamaks. Tänavavalgus kisub lumehangedest välja miljardeid tähekesi, need süttivad, paljunevad, kirendavad silme ees.

Nende all tahaks magada. Tüdruk tukastab ja külmub pikkamööda. Nutt on juba ammu üle läinud. Juba tükk aega ei tunne ta külma. Tal ei olegi enam külm. Tal on täiesti ükskõik, et homseks on koolitükid õppimata, et ta pole õhtust söönud ja lõunat ka mitte... Ta külmub vaikselt selles suure linna kividžunglis.

KEEGI HOOLIB

Äkki tuleb väravaaugust välja kohmakas kuju. See on umbes 12-aastane poisike. Tal on seljas sulejope, mis päris kindlasti ei ole tema mõõtu. Jalanõudeks on tal sandaalid. Ta näeb naljakas välja. Käes on tal suur plastikkott ja ta ruttab kuskile.

Üle tänava joostes märkab ta äkki tüdrukut. Poiss vaatab tüdrukut huviga ja astub ligi. «Mis sa siin istud?» küsib ta külmunud häälega. Tüdruk tõstab väsimusest kinni vajunud silmalaud, kuid nägu on külmast kangeks jäänud ja ta ei suuda arusaadavalt selgitada, et tal ei ole lihtsalt kuskile minna.

Poiss kuulab segast pominat, haarab äkki tüdrukul käest ja tirib teda kiirustades kaasa, ise rääkides: «Sa oled ju päris ära külmunud, kas sa tahad haigeks jääda või? Lähme minu poole, saad sooja ja süüa ka. Mulle anti täna päris palju. Ära karda, isa hulgub juba viiendat päeva ringi ja ema mul ei ole... Nii et keegi ei tule midagi ütlema. Korteris on küll pime, elekter lõigati välja, aga taskulamp on meil olemas ja gaasipliidi võib ka põlema panna. Aga sa oled täitsa ära külmanud...»

Niimoodi seletades jõuab poiss kolmandale korrusele. Trepikoda on räpane ja haiseb. Poiss veab tüdrukut kättpidi. Korteri uks on puruks löödud ja ei käi lukku. Niikuinii ei ole sealt midagi võtta. Lihtsalt tuba, köök ja sanitaarruumid. Mööbel? Isa on hoolt kandnud selle eest, et mööblist pole pea midagi alles jäänud.

Köögis, kuhu poiss oma külalise viib, on ainult kapike, paar kõverate jalgadega tooli ja gaasipliit. Ühele toolile pliidi lähedale paneb ta tüdruku istuma, süütab asjalikult gaasipliidi tule ja soovitab tüdrukul palitu ära võtta, sest siis pääseb soe rutem ligi.

Kuni tüdruk külmast kangete sõrmedega nööpe lahti harutab, et palitut seljast kätte saada, võtab peremees kotist osavalt välja mingeid pakikesi ja laotab need kapile. Oma «saaki» lahti pakkides seletab poiss:

«Aga täna mul vedas, vedas nii hästi, et saame korralikult süüa! Täna oli kristlastel pidulik õhtusöök ja neil jäi kõike palju üle! Vaata, siin on leiba, liha, sain normaalselt kokku korjata... Süüa jätkub. Kristlased on head inimesed. Sügisel tulid siia minu ja isa juurde kaks naist, näe, andsid mulle talvejope. Ainult jalanõudega on neil kehvavõitu, nii et näed, jooksen suviste sandaalidega ringi. Noh, mis ma ütlesin, vaata kui tore: meil on küpsiseid ja isegi torti! Nad on head inimesed. Noh, kas said juba sooja? Siis tule vaata ja söö, sul läks seal külmaga vist kõht ka tühjaks? Hea, et täna oli palvelas pidupäev ja mul on sulle midagi anda. Kahekesi ongi lõbusam!»

Väljas on juba ammu kirgas talveöö, külmakraadid on võtnud võimust ja majade akendes kustuvad tuled. Ainult ühes väikeses ebamugavas korteris kolmandal korrusel vestlevad sõbralikult poiss ja tüdruk, täites oma tühja kõhtu teistest ülejäänud õhtusöögi jääkidega.

IVARS AUGSTKALNS
Evangelije za koljutšei provolokoi

KUNAGINE ORB AITAB NÜÜD TEISI

Robert Tepass sündis 1986. aastal Rumeenias. Ema jättis pere maha, kui Robert oli alles väike laps. Isa kolis koos kahe pojaga Saksamaale. Kui Robert oli seitsmeaastane, suri ka isa. Poisid pandi lastekodusse. Teismeeas kuulis Robert ühelt kasvatajalt Kristusest ja temast sai kristlane.

Ühel päeval võttis üks tüdruk USAst Facebookis temaga ühendust. Tuli välja, et tegemist oli Roberti poolõega, kes teda otsis. Robertist oli saanud noor täiskasvanu, aga tal ei olnud Saksamaal ühtegi lähedast ja ta kolis poolõe juurde.

ÕHUST TÜHI

Robert otsustas sellise elukutse kasuks, mida paljud põlgavad – temast sai investeerimispankur. Pärast õpinguid USAs asus ta tööle ühte maailma suurimasse panka. Raha muutus tema jaoks üha olulisemaks ja usk Kristusesse jäi järjest rohkem tagaplaanile. Päevas töötas ta 13 tundi, mõnikord rohkemgi, ja püsis laineharjal.

Robert hakkas tarvitama uimasteid, õhtuti oli tal probleeme uinumisega. Ühel päeval kukkus ta tööl kokku, sest oli saanud üledoosi. Ta viidi haiglasse, kus ta oli kaks ja pool kuud kunstlikus koomas. Kui ta jälle teadvusele tuli, sai talle selgeks, et midagi peab tema elus muutuma. Ta ütles oma koha üles ja sõitis Panamasse. Aga rahulolematus püsis.

2013. aastal siirdus tol ajal 27-aastane mees tagasi Saksamaale ja hakkas tööle kristliku ühingu «Sinu tulevik» rehabilitatsioonikeskuses. Pikkamööda märkas ta, et saab vaimselt jälle tervemaks. Ühel sõidul Heilbronni tutvus ta Natašaga ja 2015. aasta lõpul nad abiellusid. Naise tugevast usust inspireerituna hakkas Robert unistama sellest, kuidas oma võimeid täiesti Jumala riigis rakendada.

JÕULURÕÕMU TOOJA

Ühel päeval näitas naine Robertile Berliini kristliku abiorganisatsiooni «Lootuse kingitused» töökuulutust. Nemad teevad Ida-Euroopa abivajavatele lastele jõuludeks kinkepakke. Mees tundis, et see töö sobiks talle, ta kandideeris ja sai detsembris 2016 sinna tööle.

Tema peaülesandeks on leida vabatahtlikke, kes kontrollivad annetatud kingipakid enne väljasaatmist üle. Novembri lõpus pidi algama juba pakkide kohaleviimine, aga kuu algul olid umbes 1900 vajalikust inimesest veel pooled puudu. Aga Robert on veendunud, et ka sel aastal jõuavad pakikesed õigeaegselt oma sihtkohtadesse: orvud ning teised poisid ja tüdrukud, kes nagu temagi kunagi kannatasid viletsate olude käes, ootavad kogemust Jumala tingimusteta armastusest.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

USKU TULEB TÕSISELT VÕTTA

Kristlased ei peaks püüdma kellelegi kallite kinkidega muljet avaldada. Nii arvab baptistipastor ja kogu maailmas tuntud evangelist Billy Graham (99). Graham oli tõenäoliselt 20. sajandi kõige tuntum evangelist. Oma ligi 70 aasta pikkuse kuulutustöö jooksul kõneles ta umbes 210 miljonile inimesele 185 maal.

Jõuluväljaminekute kontrolli all hoidmine on vaimulik küsimus, kirjutab Graham oma internetileheküljel. Ta osutab tekstile Lk 12,34: «Kus on teie aare, seal on ka teie süda.» Grahami arvates tuleks advendiajaks plaanid teha, kinkide jaoks peaks olema eelarve ja endale peaks ka puhkepausid planeerima. Lõpuks on kõige tähtsam, et jõulude ja kogu elu keskpunktiks oleks Jeesus.

Saksa evangelisti Ulrich Parzany arvates on paljud kristlased liiga sõltuvuses heaolust, kui jutt käib kesksetest kristlikest väärtustest. Selle asemel, et Piibli tõdede eest seista, juhindutakse põhimõttest «kes maksab, see tellib ka muusika».

Parzany on mitmel korral pastoritelt kuulnud, et neil olevat samasugused seisukohad nagu temal, aga naine nõudvat, et peab ka laste tulevikule ja pensionile mõtlema ning mitte neid ohtu seadma. Parzany on kiriku olukorra suhtes kriitiline ja julgustab vastuseisu kiuste kesksete usutõdede eest seisma. Aga kui kristlased omavahel kokku ei hoia ja oma suud lahti ei tee, siis tekivad neil suured probleemid.

Islamist rääkides ütles Parzany, et mitte kunagi ei ole nii palju moslemeid kristlasteks saanud kui tänapäeval. Iraanis ja Põhja-Aafrikas tekivad kristlikud kogudused. Tuhanded inimesed pöörduvad. Kogudused kasvavad kogu maailmas, kuid mitte Lääne-Euroopas, kus on kõige rikkamad ja ilusamad kirikud.

Parzany ütles, et Jeesuse misjonikäsku peab tõsiselt võtma ja kõikidele rahvastele Temast tunnistama. Enam ei kehti ka ütlemine, et ei tea, kus kõik need rahvad on, sest alates 2015. aasta suurest sisserännulainest on nad meie keskel.

idea Spektrumi ainetel

MÄHE KIRIKU TAASPÜHITSEMINE

10. detsembril 2017

1 – Taaspühitsemispalve pidas Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm. Tema kõrval on ülistuskoor.
2 – Jutluse pidas liidu vanematekogu esimees Joosep Tammo.
3 – EKNi president peapiiskop emeeritus Andres Põder, Pirita linnaosakogu esimees Ülle Rajasalu, linnaosa vanem Alina Tubli ja koguduse juhatuse esimees Ago Tapver.
4 – Kaksikud Maimu Kallas ja Taimi Mark Mähe eestpalvekogudusest Laukalt.
5 – Osa Haldi ja Ruudi Leinuse perest.
6 – Vaade saali.

Fotod: Päivi Palts