|
Elekter liigub üle tühja maa. Kuskil seda toodetakse ja kuskil tarbitakse. Lage ala ei saa sellest midagi.
Tarbime päevast päeva ande, mis tulevad Jumalalt. Veel enamgi – me sõltume neist eluliselt. Me ei näe Jumalat, kuid saame osa Tema headusest. «Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, Tema on meile teate toonud.» (Jh 1,18). Jumalast saamegi õige pildi Tema Poja kaudu, kes inimkonna heaks oma elu jättis.
Kahju on tühjast maast ja ühiskonnast, kellest elu andev energia üle pea käib. See võiks ju muuta maa palge. Jumala kogudus on ühiskonna kriitika all, ometi elab ühiskond Taevaisa armust, kes «laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale».
Prohvet Eliisa palus kord oma teenri pärast: «Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!» (2Kn 6,17). Seda palvet peaksime paluma ka kaasaegse ühiskonna pärast.
 POLIITIKA MUUTUB JA PEABKI MUUTUMA
Toimetaja kommentaar
11. septembri terrorirünnakutest möödus kümme aastat. Terroristid tahtsid ehmatada ja hirmutada Ameerikat ning kristliku taustaga ühiskondi. Mingil määral läks see neil korda. See päev muutis poliitikat.
Neis terrorirünnakutes sai surma ligi kolm tuhat inimest. Iga päev tehakse Ameerikas aga 3200 aborti. Millal hakkab see muutma poliitikat?
KREEKA KRIIS KESTAB
Majanduskriis Kreekas jätkub. Tunneme muret, et peame vaesest Eestist raha välja andma hakkama. Tõenäoliselt tuleb algul küll ainult laene garanteerida, kuid sellega seondub oht, et ühel päeval peame juba reaalselt maksma. Ei saa ju eeldada, et seni viltu vedanud majandus hakkab nüüd järsku häireteta toimima.
Kreeka on Eestist oluliselt kõrgema elatustasemega maa. Loogilisem oleks toetada meist vaesemaid, neid ei ole mitte vähe ja neid on ka Euroopa Liidus. Samas peaksime olema huvitatud Euroopa majanduslikust stabiilsusest. Nii ei maksa neid inimesi rumalateks ega Brüsseli ees pugejateks pidada, kes tõsimeeli Kreeka abistamise erinevaid variante vaevad.
Kriisid ja ka pankrotid ei ole majanduses midagi haruldast. Seepärast on väljapandava raha hulgast tähtsam küsimus, kuidas Kreeka kriis muudab Euroopa tulevasi suhtumisi ja poliitikat. Et muudab, selles ei maksa kahelda. Eesti osa peaks olema kaitsta selles arutelus väikeste ja/või vaesemate riikide positsioone.
Eesti on tõesti väike riik. Arvamus, et kõik meid teavad ja meist eeskuju võtavad, on õige mõne üksiku valdkonna puhul. Et Iisraelil ei tekiks suurusehullustust, ütles Jumal kord neile: «Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas ja tahtis pidada vannet, mille Ta oli andnud teie vanemaile, tõi Issand teid vägeva käega välja ja lunastas sind orjusekojast vaarao, Egiptuse kuninga käest» (5Ms 7,7–8).
Oleme tänulikud, et Jumal ka meid armastab. Keset uusi ja vanu poliitilisi tuuli vajame ikka Tema abi.
PALESTIINA OTSIB TUNNUSTUST
Palestiina tahab ÜROlt enda tunnustamist riigina. Tõenäoliselt läheb otsustamiseni veel natuke aega. ÜRO nii- või naasugune otsus Palestiina keerdsõlme kindlasti ei lahenda, küll aga võib kaasa tuua uusi probleeme või neid leevendada.
Iisrael on eriline maa, nagu ka eeltoodud piiblitsitaadist näha. On loomulik, et kristlased on huvitatud selle maa käekäigust. Iisraeli ümber on vaenulikud riigid, kellest osa ei tunnusta isegi tema õigust eksisteerimisele. Me ei pea muidugi kõike heaks kiitma, mida Iisrael ütleb ja teeb. Seda riiki juhitakse ilmaliku poliitika reeglite järgi, kuid tema erilise vaimuliku tähendusega peaksime arvestama.
Palestiinlaste hulgas on palju kristlasi. Ka nende saatus peaks meid huvitama. Nende seisukohad ei lange küll täielikult kokku Iisraeli südamesõprade omadega, kuid kindlasti väärivad nad vähemalt kaaskristlaste eestpalveid.
Paljudes maades nähakse Lähis-Ida probleemide põhjusena Iisraeli. Ilmselt mõjutab see ka ÜRO Palestiina-otsust. Kuidas hakkab poliitika muutuma ja kas sellest tulevikus ka rõõmu tuntakse, näitab aeg.
«Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!» (Ps 122,6), ütleb Jumala sõna.
«See kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas
tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu
juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda
minu juurde kurja tegema!» (1Ms 31,52)
VAGADUSEST
«Siis ütles ta naine temale: «Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!» Aga ta vastas temale: «… Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?»»
Ii 2,9–10
Kõnekäänd ütleb: «Kui trumm on läinud, siis mingu pulgad ka!» Me kohtame sageli endi ümber õigustusi käegalöömisele ja allaandmisele. Kui juba on läinud halvasti, siis võib minna veel halvemaks.
Oma osa on siin ka sügisesel loodusel. Kui vili on koristatud, on meie silme ees nukker kõrrepõld. Kui kartul ja muu juurvili on üles võetud, jääb järele songitud must maa. Kui puuviljad on maha võetud, näeme vaid lehestikku ja sedagi lehtede langemiseni. Ja veel see vihm! Luuletaja on öelnud: «Hall on taevas ja hall on maa; sajab ja sajab lõpmata!» Pole siis ime, et lisaks talvemasendusele on hakatud rääkima ka sügismasendusest. Kui mitu negatiivset asja tulevad üksteise järele, siis tekib küsimus: «Kas on veel midagi, millest kinni hoida?»
Kui kellegi kohta saab öelda, et trumm on läinud, siis kindlasti Iiobi kohta. Iiob kaotas lühikese ajaga peaaegu kõik, mis tal oli: oma vara – üle kümne tuhande karilooma, lapsed – seitse poega ja kolm tütart ning tervise. Peale kõiki neid kaotusi tuleb ta naine tema juurde ja küsib ühe küsimuse: «Pead sa ikka veel oma vagadusest kinni?» Tema nõuanne on: «Nea Jumalat ja sure!» Sellist nõu on pakkunud maailm ja saatan paljudele inimestele ja paljud on seda ka kuulda võtnud. Aga enese teadmata on Iiobi naise küsimuses üks võtmemõiste, millele toetudes on võimalik läbi tulla ka kõige karmimatest katsumustest ja kaotustest. See mõiste on vagadus. Sellele toetudes on võitnud nii Iiob kui ka paljud teised.
VAGADE MEESTE EESKUJU
Üks neist oli Noa. 1Ms 6,9 on tema kohta öeldud: «Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis ühes Jumalaga.» Noa vagadus oli see, mis kandis tema ja ta pere veeuputusest läbi.
Teine mees oli Aabraham. 1Ms 17,1 on temast kirjutatud: «Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Issand ilmutas ennast Aabramile ja ütles temale: «Mina olen Kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga.»» Mõned salmid edasi loeme, kuidas Jumal andis Aabramile uue nime Aabraham. Niisiis saame rääkida vagast Aabrahamist, kes oma vagadusele tuginedes mitmest raskusest läbi läks.
Kolmas, kes sobib vagade meeste ritta, on Taavet. Tema kohta ütles Jumal Saalomonile: «Kui sa käid minu palge ees, nõnda nagu käis su isa Taavet, tehes vaga ja õiglase südamega kõike, mida ma sind käsin, ja pead mu määrusi ja seadlusi, siis ma kinnitan igaveseks su kuningriigi aujärje Iisraelis, nõnda nagu ma olen rääkinud su isale Taavetile, öeldes: Sul ei puudu mees Iisraeli aujärjel» (1Kn 9,4–5). See siin ei ole inimlik hinnang, vaid nii iseloomustas Jumal Taavetit. Siin on tõotus: kui sa oled vaga, siis käib sinu, sinu soo ja Iisraeli riigi käsi hästi. Taaveti kohta võib küll öelda, et ta tegi mitu prohmakat, aga just vaga ja õiglane süda oli see, mis aitas teda raskustest üle saada ja edasi minna.
VAGADUSE OLEMUS
Kui me vaatame Iiobi ja teiste vagade elu, siis võime selgelt näha kahte poolt – ühest küljest usk Jumalasse ja isiklik suhtlemine Temaga ning teisest küljest õiged teod (ohvrite toomine jpm).
Iiobi usk pandi proovile ja me näeme ka usu kõikumise märke. Kui me lähtume usu definitsioonist, mis on kirjas Hb 11,1, siis on usul kaks poolt: usaldus ja veendumus. Iiobi usaldus Jumala suhtes lõi kõigi nende kaotuste järel kõikuma, aga just katsumuste sees sõnastas ta oma usutunnistusliku veendumuse (Ii 19,23–25): «Oh et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks, raudsule ja teemantnõelaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks! Sest ma tean, et mu Lunastaja elab ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma!» Kui aga tegude pool veab alt, siis võivad tagajärjed olla pöördumatud.
Piisas sellest, kui Noa ennast kord purju jõi (1Ms 9,21jj.), et suhted tema poegade vahel said rikutud ja üks poegadest tõmbas oma suguvõsa peale needuse.
Aabrahami vennapoja Loti kohta on öeldud 2Pt 2,7–8: «Ja päästis Loti, kes oli õige ja keda üleannetud inimesed piinasid oma kiimalise käitumisega – sest elades nende keskel see õige vaevas päevast päeva oma vaga hinge, nähes ja kuuldes ülekohtusi tegusid …» Lott oli teinud saatuslikult vale valiku ja asunud elama Soodomasse. Ta vaevas oma vaga hinge, nähes inimeste halbu eluviise. Aga me ei loe midagi sellest, et ta oleks oma tegudega püüdnud olukorda kuidagi parandada, ja viimaks kaotas ta kõik. Ja kuigi Jumal viis ta inglite abiga Soodomast välja, enne kui Jumal linna hävitas, ei olnud halvad asjad Loti elus veel lõppenud. Seetõttu on selge, et vagadus on usu ja tegude tasakaal.
VALE NÕUANNE
Kui Iiob oli kaotanud peaaegu kõik, tuli ta oma naine tema juurde, ja selle asemel, et toetada ja julgustada, andis talle vale nõu. See oli saatanlikult ja totaalselt vale nõu: loobuda vagadusest, loobuda Jumalast ja surra. Siin on varjul väär arusaam, et surm lahendab kõik elu probleemid. Tõde on täpselt vastupidine – surm ei lahenda mitte ühtki elu probleemi! Ma kordan: surm ei lahenda mitte ühtki elu probleemi! Surm lihtsalt fikseerib inimese probleemid viimse kohtu jaoks. Seepärast on äärmiselt mõistlik elu probleemid lahendada elus olles. Ja need probleemid, mida inimlikult ei õnnestu lahendada, anda Jumalale lahendada, paluda, et Jumal need lahendaks.
Saatana kohta ütles Jeesus (Jh 8,44), et ta on inimese tapja ja valetaja. Kui keegi püüab võtta surma üle otsustamise enda kätte, siis ta ilmselgelt ületab oma volitusi ja tulemused on alati traagilised. Jumal ütles kord Iisraeli rahvale (5Ms 30,19–20): «Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse! Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates Tema häält ja hoidudes Tema poole!» Sedasama ütleb Ta veel täna sulle ja mulle.
Lahendus Iiobi naise poolt tõstatatud küsimusele on ootamatult lihtne – tuleb asendada küsimärk lause lõpus hüüumärgiga ja pisut muuta sõnade järjekorda. Tulemuseks on lause: «Sa pead ikka veel oma vagadusest kinni!» Just seda ma tahan teha ja ka sind üles kutsuda seda tegema.
VAGADUS TÄNAPÄEVA PRAKTIKAS
Kui me nüüd oleme aru saanud, et vagadus ei ole ainult vanatestamentlik mõiste, siis paneme ritta mõned valdkonnad, milles väljendub selle mõiste kaasaegne sisu.
Esiteks tähendab see jumalakartust. See tähendab seda, et ma suhtun aukartusega kõigesse sellesse, kellena Jumal end Piiblis, ajaloos ja tänapäeval Püha Vaimu läbi esitleb. Ta on minu Issand ja Õnnistegija, Lunastaja ja Päästja, Tervendaja ja Juhtija. Ma tahan täita Tema tahtmist ja hoiduda asjadest, mis Teda kurvastavad. «Jumalakartusest on kasu kõigile asjadele» (1Tm 4,8).
Teiseks, Piibel kui Jumala sõna on minu jaoks autoriteediks. Ma loen seda iga päev. Ma uurin seda nii jutluse kui elu jaoks. Ma arvestan sellega oma igapäevases elus. Piibel on kaasaegse elu käsiraamat. «Kõik kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud» (2Tm 3,16–17).
Kolmandaks ma palvetan. Ma suhtlen Jumalaga. Ma toon Tema ette oma palved ja ootan ja kuulan ja püüan mõista, mida Ta mu palvele vastab. Ma tunnustan vähemalt kolme erinevat palvetamise viisi: individuaalne ehk isiklik, rühmapalve ja kogudusepalve. Ma julgen, kui see on vajalik ja sobiv, häälega palvetada. «Palvetage lakkamata!» (2Ts 5,17).
Neljandaks ma praktiseerin karskeid eluviise. Ma hoidun alkoholist, tubakast ja muudest mõnuainetest. Ma ei kritiseeri nende maade kristlasi, kus alkoholism ei ole suur probleem ja veini tarvitatakse sageli toidu juurde. Aga ma olen veendunud, et Eestis, kus alkoholism on suur probleem, ei ole mingit õigustust alkohoolsete jookide (sh õlu) tarbimisele. Ei ole mitte ühtki sündmust (pulmad, matused, sünnipäevad), kus «peaks» klaasikese võtma. «Ärge joovastuge viinast (veinist), kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu» (Ef 5,18).
Viiendaks ma seisan abielu puhtuse ja pühaduse eest. Ma tunnistan piibellikku mehe ja naise vahelist, vastastikusel armastusel põhinevat, laulatatud abielu. Kõik abieluvälised ja vabaabielulised suhted on patt Jumala ees. Seksuaalsuhted on abielusisene asi. Väärastumine seksuaalsuses on patustamine Jumala vastu. «… olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees» (1Kr 7,2).
Kuuendaks, vaga inimene valitseb ennast. Mitte mingid tunded ega mingid sündmused ei vii mind endast välja. Samas ma ei ole tundetu ega tuim. Ideaal on paks nahk ja tundlik süda. Enesevalitsus on viimane (mitte tähtsuselt!) Vaimu vilja loetelus Gl 5,23.
Seitsmendaks on teenimine. Mulle meeldib inglisepärane sõna worship, mis hõlmab nii teenimist kui ülistust. See ingliskeelne sõna on oluliselt avarama tähendusväljaga. Jeesuse eeskujul olla valmis teenima kõikjal ja kõiges, mis on meelepärane Taevasele Isale. Siiski eraldi rõhuasetus Jumala kiitmisele: «Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida niikaua, kui mind on!» (Ps 146,2).
Seda rida võib igaüks jätkata, aga mõned olulised asjad said siinkohal üles loetud, mis minu jaoks on lahutamatult seotud vagadusega täna ja siin.
Niisiis, kui Iiob oli kaotanud peaaegu kõik ja tema naine püüdis ka tema vagadust küsimärgi alla seada, ütles Iiob, et see on asi, mis ei ole vaidlustatav. Kui trumm on läinud, ei tähenda see seda, et mäng oleks läbi. Jumal võib anda uue trummi. Ütle koos Iiobiga: «Ma pean ikka veel oma vagadusest kinni!»
EENOK PALM
Kehra koguduse pastor
NÕMMEL PÕLES BAPTISTIKIRIK
Aktuaalne teema
16. septembri varahommikul oli Tallinna Nõmme Baptistikoguduse kirikus väike tulekahju. Kuulutaja palvel rääkis sellest koguduse pastor TAAVO LIGE.
Millest tulekahju tekkis ja kui suurelt sai kirik kannatada?
Ekspert ütles, et tulekahju puhkes elektrijuhtmetest. Elektrikaablisse oli löödud nael. Tõenäoliselt istusime «pommi» otsas juba 17 aastat – kiriku juurdeehitus valmis 1994. aastal. Tulekahju oli juurdeehituse ja vana maja ühenduskohas koridoris, mis ühendab vestibüüli tagumiste klassidega, WCde kõrval. Koht on tuttav Eesti EKB Koguduste Liidu konverentsidel käijatele. Koridori seinad on laudadega kaetud ja pärast juurdeehituse valmimist sinna ilmselt naelu löödud ei ole.
Õnneks olid kahjustused minimaalsed. Põlenud või söestunud pinda on ruutmeetri jagu. Tahmanud osa on natuke suurem. Veekahjustused olid ka väikesed. Põrandakate sai märjaks ja määrdus. Veidi tilkus kustutusvett keldris olevatesse poeruumidesse.
Kas põlenud koht on juba parandatud?
Me kiskusime järgmisel päeval pärast tulekahju võimalikult palju söestunud osast välja, et haisuallikat vähendada. Kindlustus saatis meile ühe firma kontaktandmed, kes parandustöö ära teeb. Nende esindaja käis vaatamas, aga neil on praegu käsil üks teine objekt, mis tuleb ruttu üle anda. Soovitus oli, et kahjustatud koht võiks enne parandamist paar nädalat kuivada.
Kuna niisugune pakkumine kindlustuse poolt tuli, ei hakanud me kaalumagi, kas võiksime remondi ise ära teha. Meie peame maksma ainult kindlustuse omavastutuse osa.
Ajakirjanduses kiideti kiriku tuletõrjesignalisatsiooni.
Meil on lokaalne signalisatsioon, mis majahoidja üles ajas. Häire otse tuletõrjesse ei lähe. Kindlustuslepingut ei saanud ilma signalisatsioonita sõlmidagi ja me lasksime selle juba mitu aastat tagasi sisse panna.
Kui majahoidja poleks kodus olnud, oleks kahju päris kindlasti suurem olnud. Häiresignaal kostis ka naabriteni, aga nad arvasid, et tegemist on autosignalisatsiooniga. Oleme kaalunud ka seda, et signaal läheks mobiiltelefonile.
Tulekahjusid on viimastel aastakümnetel pühakodades siin-seal olnud. On Sul mõni soovitus kogudustele?
Esmane soovitus oleks signalisatsioon sisse panna ja maja ära kindlustada.
Kas need olid majahoidja lapsed, kes meedia andmetel tuletõrje poolt ära päästeti?
Lehtedes pannakse kõmu ka veidi juurde. Minu teada viis majahoidja ise lapsed välja. Üks oli majahoidja laps ja teine tema õetütre oma, kes neil külas oli. See tuba, kus lapsed magasid, oli otse põlengukoha peal, nii et oht oli päris tõsine, aga lastega midagi ei juhtunud.
Mida Sa ütleksid internetikommentaaride kohta?
Kommentaarid on üldse õnnetuste puhul kuidagi imelikud ja mitte väga heatahtlikud. See on laiem probleem. Püütakse halvasti ja kummaliselt öelda ning paraku ei pääse ka kirikuga seotud asjad sellest. Kommentaarides oli igasuguseid kummalisi arusaamasid, asjast ei teata midagi, aga räägitakse julgesti.
Kuidas tulekahju kogudusele mõjus?
Eks iga niisugune õnnetus ehmatab esimese hooga. Oleme ääretult tänulikud Jumalale, et maja on püsti ja saab toimida ning tulekahju oli nii väikeste kahjudega meie jaoks.
Täname!
24. septembril 2011 Skype’i vahendusel
OPTIMISM TULEB JUMALALT
5. septembril oli Tallinna Oleviste kiriku Maarja kabelis Toronto eestlase ASTA KAUPSi (87) uue raamatu «Loojangu kumal» esitlus. Teos on 2000. aastal ilmunud raamatu «Pärija» teine osa. Sündmus andis põhjust autorit küsitleda.
Miks Sa need raamatud kirjutasid?
Mu lapsed hakkasid huvi tundma meie mineviku ja juurte vastu. Eriti mu tütar Linda hakkas mulle rääkima, et ema kirjuta, ema kirjuta! Lõpuks ma võtsin kätte ja välja tuli kaks raamatut.
Esitlusel oli laual ka üks ingliskeelne raamat.
«Pärija» esimene osa tõlgiti ka inglise keelde, kuna mu lapselapsed ei oska eesti keelt. Lapsed oskavad, aga nad on abielus kanadalastega ja nende lapsed ei õppinud enam eesti keelt ära. Aga mu lapsed ja vanemad lapselapsed on Eestis käinud ja neile väga meeldib Eesti. Lapselastele oli suureks elamuseks, et kõik, nii vanad kui noored, rääkisid eesti keelt, mitte ainult nende vanaisa ja vanaema.
Sa räägid väga head eesti keelt. Kuidas Sinu keel on säilinud?
Ma tegelen kogu aeg eesti keelega. Käin eestlastega palju läbi nii Toronto Eesti Baptisti Koguduses kui ka eestlaste organisatsioonides. Ma loen eesti keeles ja toimetan ajakirja Usurändur. Varem töötasin eestlaste kirjastuses «Orto».
Ilmselt on Sinu inglise keel ka veatu?
Mul on rääkides kindlasti aktsent. Aga ma laulan solistina ka inglise keeles ja siis ei ole aktsenti märgata. Isegi kommenteeritakse, et keel on väga hästi arusaadav.
Kuidas on võimalik veel 87-aastaselt soolot laulda?
See on Jumala and ja ei tule iseenesest. Tuleb hoida häält korras, siis saab laulda.
Peamiselt laulan jumalateenistustel, eesti koosolekutel ja eesti keeles. Varasematel aegadel kutsusid ka ingliskeelsed kogudused mind laulma.
Usurändurit toimetad Sa juba 20 aastat.
Ma olen Usuränduriga kauemgi tegelenud. Kui eelmine toimetaja Linda Reins oli juba väga vana (ta toimetas Usurändurit surmani 90-aastasena), siis pidin teda toetama. Ta hankis käsikirjad, aga asjaajamine oli minu peal. 20 aastat tagasi hakkasime koos abikaasa Peetriga ise toimetama. Pärast Peetri surma teen seda üksi. Nüüd juba mõtlen ning loodan, et keegi tuleb ja võtab minult selle töö üle.
Sa teed Usurändurit arvutil ja saadad e-maile. Paljud eakad inimesed kardavad arvutit.
Mulle arvuti meeldib. Sellega on nii kerge kirjutada. Väga kerge on ka vigu parandada. Ma ei tahagi enam postiga kirju saata, arvutiga on palju mõnusam. Arvuti juures ei ole tegelikult midagi karta. Kui inimesed hakkasid endale arvuteid muretsema, siis Peeter ja lapsed arvasid, et me võiksime ka proovida. Algul käisime kursustel ja siis hakkasime kasutama.
Oled Sa lugenud, mitu korda Sa oled Eestis käinud pärast siit põgenemist?
Ma olen nii palju käinud, et ei tahagi lugeda. Hakkasin mõtlema, kui palju raha ma olen kulutanud nende reiside peale. Aga mis väärtus sellel rahal oleks nende elamuste kõrval, mis mul on olnud? Need on palju-palju rohkem väärt kui sõidupiletid.
Paljud eestlased põgenevad praegu Eestist. Mis Sind siia tõmbab?
Ma olen isegi juurelnud. Aastatega võib mõndagi unustada, aga kui sa käid nii tihti, siis ei unusta midagi. Inimesed saavad sulle sõbraks ja lähedaseks. Ma vananen ja palju minuealisi on juba lahkunud või on rivist väljas, aga selle ajaga on juba tekkinud uued põlvkonnad nooremaid sõpru. Nad meeldivad mulle. Nemad ootavad mind ja küsivad, millal sa tuled, ja tekib tunne, et tahaks tõesti uuesti minna.
Mul on üks teine põhjus veel. Olen eluaeg laulnud ja laulnud evangeeliumist. See on mu laulude sisu ja mu südames on evangelisatsioon. Alati, kui ma lähen kuskile, on mu soov, et ma võiksin olla kellelegi õnnistuseks, et kuidagi keegi saaks tõmmatud Jeesusele lähemale. Kõik reisid on olnud õnnistatud ja see on korvanud kõik kulud.
Kuidas Sul on õnnestunud säilitada tervis, liikuvus ja elujõud?
Ei saa öelda, et olen selle ise saavutanud. See on ehk kuskil geenides, aga üle kõige arvan ma, et Jumal on tervise kinkinud. Tervis on mulle antud õnnistus ja ma pean sellega hoolsalt ümber käima.
Meil on Eestis kampaania «Talendid koju!» Sina oled ilma igasuguse kahtluseta talent. Kas ei ole kunagi olnud mõtet tullagi Eestisse?
Kui Eesti oleks vabaks saanud varem, kui lapsed olid veel väikesed, siis võib-olla oleksime Eestisse tulnud. Meil oli mõlemal abikaasaga südames tugev armastus kodumaa vastu. Aga nüüd on lapsed suured ja neil on oma pered ning mina saan iga aastaga vanemaks ja vanemaks. Võib-olla ma vajan varsti nende abi. Vajan juba praegugi. Ma tean, et nad armastavad ja hoiavad mind. Niisiis, kui ma jaksan, siis külastan Eestit, aga muidu elan oma pere juures Kanadas. Ma tunnen ka, et Jumal on meid sinna pannud ja ülesande andnud ning me peame seda täitma. Me ei ole niisama oma huvides siin ilmas.
Kas eesti ühiskond säilib Kanadas ka ingliskeelsena või lahustuvad inglise keele peale üleläinud kohalike hulka ära?
Ma kardan, et suurem osa läheb ingliskeelsesse ühiskonda. Aga veel ka kolmandast põlvest kuulub eestlasi eesti organisatsioonidesse. Vanemad toovad oma lapsi eesti lasteaeda, et nad saaksid selle tunnetuse, et nad on eesti lapsed.
Osa ingliskeelseid hoiab sõprust teiste Eesti juurtega inimestega. Toronto Eesti Baptisti Koguduses on noorte õpetus juba inglise keeles. Mõne eestikeelse sõna oskamine ei ole küllaldane, et õpetada usuõpetust. Jumalateenistused tõlgitakse sünkroonselt inglise keelde. On abielupaare, kus üks pool on kanadalane, aga neile meeldib käia eesti kirikus ja nad on väga tegevad.
Sinu ja Peetri abielus sai kokku kaks ajaloolist ja vaimulikult aktiivset suguvõsa – Krabid ja Kaupsid.
Minu meheisa Karl Kaups ütles meile, kui me kihlusime, et te tulete kahest erilaadilisest perekonnast. Üks otsis Vaimu rõõmu ja teine toetus peamiselt Jumala Sõnale. Saab näha, et kui need kokku panna, mis sellest tuleb.
Kas Sa oled mõelnud, mis oleks Sinust ja Peetrist saanud, kui te poleks Eestist põgenema pidanud?
Kui kujutaksime ette, et me oleks ikka kokku saanud ja abiellunud… Küsisin ükskord Eestis Peetrilt, et kui me oleksime saanud siia jääda, kus me siis oleksime elanud. Tema ütles, et Haapsalus. Mul oli nii hea meel, sest see oli minu kodulinn. Aga ma oleks temaga ükskõik kus elanud.
Mina oleksin olnud võib-olla kooliõpetaja, kuna läksin ju õppima pedagoogiumi. Ema soovis, et ma oleksin õppinud hambaarstiks, aga ma lõpetasin gümnaasiumi 1943. aastal ja ülikooli minemiseks oleksin pidanud olema ühe aasta tööteenistuses Saksamaal. Ema ei lubanud mul sinna pommirahe alla minna.
Väliseestlaste koduigatsus oli tugev. Oli mure ja kartus omaste pärast. See aitas säilitada patriotismi. Kui sa midagi kaotad, siis tunned kaotust valuga.
Kui kaua võttis sisseelamine pärast põgenemist aega, nii et Sa ka keelega hakkama said?
Ma olin gümnaasiumis inglise keelt õppinud. Rootsis aitas mind natuke saksa keel. Olime siis noored ja olime seal peaaegu neli aastat, rootsi keel tuli kiiresti. Aga mul ei ole aega olnud seda hoida. Kui ma jälle kuulen rootsi keelt, siis ma saan aru, aga rääkimine on väga vaevaline.
Tänapäeva inimesed tahaksid rännata, aga Sinul ei olnud see mingisugune romantika, vaid tragöödia.
Muidugi oli see tragöödia. Aga ma olin siis väga noor. Meil oli tohutu optimism, eriti minu isal. Me arvasime, et ega nii ei saa jääda, et üks väike riik lihtsalt võetakse maa pealt ära. Õigus peab ikka välja tulema. Kui olime Rootsis natuke aega olnud, siis saime aru, et keegi ei hakka selle pärast vaeva nägema.
Mida Sa ütleksid Eesti praeguse olukorra kohta?
Kui ma Kanadast Eestisse lähen, siis näen, et elu areneb. Ma usun, et kõik on normaalne. Eesti on vabaduse ajal jõudsalt edenenud.
Nendes kogudustes, kus ma olen käinud, töö käib. Vaimulikult püütakse edasi saada. Kui ma mõtlen varasematele ärkamisaegadele, siis teatud aegadel olid suured äratuskoosolekud ja inimesed said usklikuks ning siis tulid jälle vaiksemad ajad. Ma arvan, et tänapäeval on samamoodi. Piibel ütleb, et tuul puhub, kuhu ta tahab (Jh 3,8).
Kui Jumal annab Sulle aega, mida Sa tahaksid veel ära teha?
Mul on üks raamat praegu pooleli. Ma ei tea, kaugele ma sellega jõuan. See räägib ühest meie vanemast vennast. Kunagi ma kirjutasin Marleydest, tegelikult ma rohkem koostasin selle raamatu. Kui Karl Leopold Marley suri, siis tema õde palus, et ma teeksin seda.
Jumal on Sind läbi aastakümnete aidanud. Eks nüüd on ka optimismi vaja.
Ma olen sündinud optimist. Lootus on Jumala peal ja siis ei saagi teisiti olla kui optimist.
Niikaua kui Jumal mulle elu annab, tahan Tema tahtmist täita ja kui on võimalik, siis ikka veel kedagi toetada, aidata ja loota, et keegi võiks Jumalale lähemale saada ka minu elu tõttu.
Täname!
14. septembril 2011 telefoni teel
Vaata ka pilte siit!
PASTOR KÄIB VÄLJAS AINULT KOOS IHUKAITSJAGA
Kui Ertan Cevik (45) Türgi miljonilinnas Izmiris kodust välja läheb, ei ole ta kunagi üksi – temaga läheb kaasa ihukaitsja. Tema elu loetakse ohus olevaks, sest ta on kristlane ja 26-liikmelise koguduse pastor.
Ertan Cevik kasvas üles moslemina. Ta jäi koos vanavanematega Türki, kui tema isa ja ema 1971. aastal Saksamaale tööle läksid. Alles 13-aastasena läks ta neile Baden-Württembergi järele.
Saksamaal surusid noored inimesed talle jalakäijatetsoonis ühe traktaadi pihku – see oli kutse Noorte Meeste Kristliku Ühingu üritusele. Ertan Cevik oli uudishimulik ja läks. «Inimesed olid väga otsekohesed ja sõbralikud.» Üks neist kinkis talle Uue Testamendi. «Uhke moslemina ostsin kohe Koraani ja kinkisin sellele noormehele.»
Mõlemad lubasid saadud uut raamatut lugeda ja pärast seda oma usust vestelda. Kui küsimus oli Muhamedis, ütles Ertan Cevik tookord: «Ta oli tugev, seadusetruu ja hea võitleja – ma olen uhke tema üle.» Vestluskaaslane vastas: «Jeesus oli hoopis teistsugune.» Ta luges türklasele Jeesuse vestlusest Samaaria naisega (Jh 4). «See pani mind järele mõtlema.» Mõned nädalad hiljem sai noorest türklasest kristlane.
«LASE JALGA, MUIDU JUHTUB MIDAGI!»
Ertan Cevik külastas salaja jumalateenistusi. Kui isa sellest aimu sai, heitis ta pojale ette, et see on perekonna traditsioonid reetnud ja andis talle rohkem taskuraha diskol käimiseks. Aga Ertan Cevikile meeldis rohkem minna pärastlõunastesse piiblitundidesse ühes diakonissimajas Stuttgarti lähedal. Sealt oli ta vaimulikku tuge leidnud.
Varsti pärast oma 18. sünnipäeva astus Ertan Cevik oma isa ette, ühes käes Koraan ja teises Piibel ning teatas, et on otsustanud Piibli kasuks. «Isa sattus raevu ja tormas kööki, et nuga võtta,» meenutab poeg. Ema karjus ainult: «Lase jalga, muidu juhtub midagi!»
PASTOR OLI SURMANIMEKIRJAS
Noormees pidi ülepeakaela oma kodust lahkuma ja sai peavarju ühes õpetajate perekonnas. Ta õppis maalriks ja pärast õppeasutuse lõpetamist käis veel kahes piiblikoolis. Ta abiellus sakslannaga ja 1989. aastal läksid nad koos Türki, olles ühe kristlikku kirjandust levitava organisatsiooni teenistuses. Palju aastaid läks nende vahendusel vaimulikke raamatuid endise Nõukogude Liidu aladele. Türgis osales Ertan Cevik mitme kodugrupikoguduse asutamises.
Kui 2007. aastal tapeti Malatyas kolm kristlast, arreteeris politsei ka Izmiris grupi islamiäärmuslasi. Nende käest leiti surmamõistetute nimekiri, kus oli ka Ertan Ceviki nimi. Türgi riik pani pastorile sellepärast ihukaitsja, kes teda iga päev saadab – ta tuleb isegi jumalateenistustele, kuigi on moslem. Seevastu Ertan Ceviki isa ei käi poja jumalateenistustel tänaseni, kuigi nad on omavahel ära leppinud.
Kas Ertan Cevik ei ole mõelnud, et võiks ohu eest tagasi Saksamaale põgeneda? «Ei. Hea karjane ei jäta oma karja ka siis, kui olukord täbaraks läheb. Minu koht on siin,» vastab ta kõhklemata.
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
KRISTLASED, SEISKE VASTU AJAVAIMULE!
Ajavaim ei ole mingi kummitus. See on ajastu mõtlemist ja tunnetust käsitlev mõiste – nii on kirjas ühes leksikonis. Ometi on ajavaim hoopis midagi enamat kui lihtsalt termin. Piibel räägib vaimust, kes tegutseb «selle maailma ajastu viisil» ja Jumalale «sõnakuulmatute laste seas» (Ef 2,2).
Ajavaim kasutab kergesti arusaadavaid argumente ja seetõttu on tal ettekujutamatu võime imeda ohvrid oma keerisesse. Kui ta tungib kogudusse ja orienteerib selle millelegi muule kui Jumala Sõnale, on kogudus ohus, et ta võetakse vaenlase poolt üle.
Tänapäeva ajavaimust haaratud inimesed arvavad teadvat, mis on elu mõte ja et nad suudavad leida tõe. Paljud usklikud kardavad, et ei suuda inimesi usu juurde tuua, kui nad ise maailmalikust keelduvad ja eemale hoiavad. Või öeldakse: «Ära pea oma kõhklusi nii tähtsaks – nii palju tarku ja usaldusväärseid inimesi mõtlevad teistmoodi!» Isegi ehtsal vagadusel on raske kaitsta inimest rumalate tegude eest heanäolise ja pealepressiva propaganda puhul: «No lõpeta ära, me tahame oma rahvale ju ainult kõige paremat…»
SUURIM OHT ON HARMOONIAVAJADUS
Ajavaimu tugevaim partner on harmooniavajadus. See tungib isegi kõige vagamatesse ringkondadesse ja levib nagu taud! Haigusepisikud paljunevad, ilma et kristlusele ohtlikku ähvardust märgataks.
Ei taheta ju midagi kurja, otse vastupidi – soovitakse aidata! Püütakse ju ainult usku vastuvõetavamaks muuta ja sellepärast mitte nagu usufanaatikud mingit vana ainuõiget tõde järgida! Soov on ka teisitimõtlejaid kaasa haarata ja mitte kaitsekraave kaevata, ometi unustatakse ära, et need kraavid on juba ammu olemas!
AJAVAIMU KAVALUS TULEB LÄBI NÄHA
Ajavaimu võib enamasti sellest ära tunda, et ta esitleb end küll vagana, eriti ligimesearmastajana, aga samas häbistab teisitimõtlejaid kiiresti kui igavesti eilseid, nimetab neid koguni variserideks. Omaenese südametunnistuse rahustamiseks või maharahustamiseks öeldakse: «Me ei saa olla tolerantsed mittetolerantsete suhtes!»
Vaja on tähelepanelikkust, et neid ajavaimu mõtteid läbi näha, ja usuotsustavust, et tema lõksust pääseda. Me vajame Jumalast pärit julgust, et ajavaimu avalikult kritiseerida.
AJAVAIM EI VÕTA PIIBLIT TÕSISELT
Veel selgemalt saab ajavaimu sellest ära tunda, et ta Piibli sõna jultunult alavääristab: «Me ei tohi Piibli kirjatähe külge klammerduda. Palju olulisem on meie jaoks halastav ja armastav Jeesus!» Sest lõppude lõpuks ei pidavat ju keegi enam kinni ka Moosese toitumisreeglitest.
Või väidetakse: «Usuteadlased on tõestanud, et neid kirjakohti tuleb hoopis teisiti mõista!» Selline üleolev suhtumine Jeesuse ja apostlite selgetesse sõnadesse on ajavaimule väga iseloomulik. See on veel kahjulikum kui kõik eetilis-moraalsed eksitused, mida ta põhjustab.
TÕE VAIM TAHAB, ET ME VASTU PEAKSIME
Neile, kes ajavaimule vastu hakkavad, ei ole võitu tõotatud. Sellele vaatamata peab vastu panema, sest see on Jumala Tõe Vaimu soov. Seda tuleb eriti silmas pidada neil aegadel, kui uskmatus ja rumalus uhkeldavad.
Kui hugenott Marie Durand (1711–1776) pärast 38-aastast piinlemist Lõuna-Prantsusmaa Aigues-Mortes’i vangikongist raugana lahkuda võis, ei olnud ta inimlike arusaamade järgi mitte midagi saavutanud. Ometi jäi temast maha tänaseni loetav kiri, mis on uuristatud vangla kaevuääre kõvasse kivisse: «Vastu seista!» Tema kohta kehtib piiblisalm «Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb» (Mk 13,13).
ROLF SCHEFFBUCH
Luterlik piiskop emeeritus Saksamaalt
idea Spektrum
RASKELT VIGASTATUD NOORMEES LOODAB IMELE
Samuel Kochi (23) elu muutus alatiseks 4. detsembril 2010 kell 20.33 õhtul. Ta esines televisiooni meelelahutussaates «Veame kihla!», püüdes jalgade külge kinnitatud vedrude abil üle sõitvate autode hüpata. Kaks hüpet läksid korda. Hüpates üle kolmanda auto, mille roolis istus tema isa, läks midagi viltu. Noormees kukkus ja jäi liikumatult lamama.
Diagnoos oli ehmatav – Samuel Koch oli nii tõsiselt oma kaelalüli vigastanud, et tema keha jäi õlgadest allapoole halvatuks. Juba kuus kuud lamab ta Šveitsis ühes erihaiglas.
SUUR RÕÕM VÄIKESEST VARBAST
«Ma kukkusin veel pehmelt, kuigi see nii välja ei paista,» jutustab Samuel Koch. Ta arvab end olevat Jumala kätes: «Ma ju hingan, seega pole Jumala abis mingit kahtlust.»Teised sarnaste vigastustega patsiendid hingavad aparaatide abiga. Samuel Koch sõidab ratastoolis, mida ta õlgadega juhtida saab.
Noormehe tagasihoidlik optimism avaldab muljet. «Ma võin vähemalt õnnelik olla, et tervenemine ei ole ühekski hetkeks peatunud.» Tervis minevat pikkamööda paremaks, «nii aeglaselt, nagu üldse ette kujutada saab». Hiljuti avastas ta koduste külastuse ajal, et suudab jälle teadlikult ühte varvast liigutada. Terve pere kargas lauldes ümber tema voodi.
MÕNIKORD ON RASKE
Kas Samuel Koch loodab imele? «Imedest ei räägita, ometi neile loodetakse.» Ta ei ole hetkekski lootust kaotanud.
Tal on ka raskeid hetki olnud. Mõnikord tekitavad neid isegi kärbsed, kes talle nina otsa või kõrvalestale lendavad ja keda ta kuidagi ära peletada ei saa. «Need on karmid hetked.» Enesehaletsus pole aga talle omane, kuigi kliinikus tuleb üle elada nii rõõmsaid kui ka kurbi päevi.
Samuel Koch on optimist. «Ega hullemaks minna ei saa, ainult paremaks, seega on mul tulevikku.» Muidugi pingutab ta selle nimel, et kord jälle joosta saaks. «Aga ma pean realist olema.» Vaja on kannatlikkust.
UUS VAATEVINKEL
Oma usust ütleb Samuel Koch: «Mul ei ole ühtegi muud võimalust.» Viimased kuud on tema elu raskuskeskmed kohalt nihutanud. Liikumine oli talle alati tähtis. Haiglas on ta aru saanud, et on veel tähtsamaid asju.
Vaadates tagasi oma õnnetusele, ütleb Samuel Koch, et see ei olnud meeldiv. Aga saate vaatajate suur kaastunne, talle saadetud kirjad, kingitused ja e-mailid on teda julgustanud. Lapsed kirjutavad talle isegi luuletusi ja loevad neid ette. Isegi ühele tähele anti tema nimi.
Oma tänu ütles Samuel Koch edasi televisiooni kaudu. Ta ei saa ju kellelegi vastu kirjutada, sest ei suuda pliiatsitki kätte võtta.
PETER HAHNE
idea Spektrum
ASTA KAUPSI RAAMATU «LOOJANGU KUMAL» ESITLUS
5. septembril 2011 Tallinna Oleviste kirikus
1. Ürituse korraldaja Kristiina Krabi, raamatu toimetaja Toivo Pilli ja Asta Kaups
2. Asta Kaups tänab raamatu kujundajat ja küljendajat Päivi Paltsi
3. Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo sõna võtmas
4. Asta Kaups ning muusikud Heili ja Mait Meibaum
5. Juhan Palm-Peipmann ja Tiiu Jürma musitseerimas
6. Asta Kaupsil tuli raamatutesse palju autogramme anda
|
