Foto: Helari Puu

Jaanituled on kustunud. Vähesed neist süüdati Ristija Johannese mälestuseks. Kes seda tegid ja püha mehe endale eeskujuks seadsid, said sellest vaimulikku kasu. Lisaks veetsid nad kindlasti ilusa õhtu, mida pole vaja kellegi ees häbeneda.

Teiste tulede ümber käis pidu ja trall. Paljud pidulised ei mõelnud isegi mitte rahvuslikele traditsioonidele, vaid esiplaanil olid hetkel väljendust otsivad instinktid.

Närviline aeg sunnib otsima lõõgastust. Kui aga pühade ajal kutsutakse tuntud internetilehes üles jagama kogemusi, kuidas keegi pohmellist lahti saab, siis on näha, et rohtu otsitakse elumuredele küll väga valest kohast.

Usk pakub suurepärast lõõgastust. Vaevatud ja koormatud, kes oma koormad palves Jeesusele usaldavad, saavad Temalt kergenduse ja lahenduse. Kuid see pole usu ainus tulemus. Apostel Paulus kirjutas: «Nüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu.» (Rm 6,22).

KÕIGELE LEIDUB SELETUS

Toimetaja kommentaar

Kuulutaja suvevaheaega ei pea. Mitmed vaimulikud suured ettevõtmised planeeritakse ju suveajale, nii ei tule ka uudistest puudust. Aga ka väljaspool kirikutööd on ikka midagi, millele peaksime läbi vaimulike prillide vaatama.

INDREK TARAND KANDIDEERIB PRESIDENDIKS

Kõigepealt, selles pole midagi uut, et esitatav presidendikandidaat leitakse väljastpoolt oma erakonda. Eelmistel valimistel seadis Reformierakond kandidaadiks sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilvese. Nüüd pakkus Keskerakond välja parteitu Indrek Tarandi. Ei valita ju partei presidenti, vaid Eesti Vabariigi oma. Muidugi jälgitakse mujalt kandidaati üles seades ka oma erakonna huvisid.

Toomas Hendrik Ilvese võit seekordsetel valimistel juba Riigikogus on enamvähem kindel. Teda toetab kolm erakonda neljast ja vajalik kaks kolmandikku häältest on käes. Niisugust erakondade kokkulepet praegune valimisseadus soosibki. Lähedaste vaadetega erakondade omavaheline konkurents tõi kümme aastat tagasi ootamatult võimule Arnold Rüütli ja sellest on õppust võetud. Võidavad need erakonnad, kes on valmis kompromissiks.

Indrek Tarandil ei ole niisiis lootust neid valimisi võita. Keskerakonnal pole kasulik kedagi omadest kaotama saata, ta kujuneks lihtsalt ajakirjanduse peksupoisiks. Küll aga vajab erakond positiivset tähelepanu. Indrek Tarandi esitamine võib seda tuua. Ja ennast lihtsalt peksta see mees ei lase.

Ilmselt mõtlevad nii Keskerakond kui Indrek Tarand kaugemale, järgmistele erinevate tasandite valimistele. Viie aasta pärast tulevad uued presidendivalimised, kus Toomas Hendrik Ilves enam kandideerida ei saa. Aivar Riisalu (ja mitte ainult tema) on väitnud, et kõik on juba ette ära otsustatud – järgmiseks presidendiks saab Siim Kallas. Et talle tõsist konkurentsi pakkuda, peab varem tuntust koguma. Ettenägelikud poliitikud püüavad rohkem kui viis aastat ette mõelda. Ja presidendikampaania võib olla heaks hüppelauaks mõnele teiselegi ihaldatavale ametikohale.

Indrek Tarandi isikut arvestades võib arvata, et enne valimisi tuleb värvikas mõttevahetus kandidaatide vahel. Tal pole ju midagi kaotada. Suu peale kukkunud ta kindlasti ei ole.

«Issand vaatab taevast, Ta näeb kõiki inimlapsi» (Ps 33,13). Ta näeb ka meie maad ja Teda huvitab, kas lepime ainult leiva ja tsirkusega või otsime midagi kõrgemat.

EESTIS ON PALJU MILJONÄRE

Ükski riigiametnik, ka mitte vabariigi president, nii suurt ametipalka ei saanud. Mõni võis koos muude sissetulekutega muidugi miljoni teenida. Seega on enamik miljonäridest rahvale tundmatud äriinimesed. Nendele parem – enamasti ei näri avalikkus nende kallal.

Kas need inimesed on õnnelikumad kui vaesed? Küllap on nende hulgas igasuguseid. Ja paljud neist on rahahädas nagu vaesedki – ühel on puudu mõni sada, teisel mõni miljon.

Kas sellise raha võib ausalt teenida? Ei tahaks kellegi üle kohut mõista. Sohitegijatega tegelevad maksuamet ja politsei. Mõnel inimesel on õnne, teisel annet. Andekate inimeste tegutsemist peaks kindlasti soodustama.

«Kes tahab saada miljonäriks?» küsis mõne aasta eest populaarse telesaate pealkiri. Tahtjaid leidus, aga keegi ei saanud. Mõned «ratsa rikkaks» saada tahtjad on lõpetanud vaesuses. Teised pole endale niisugust eesmärki seadnud ja on oma eluga hakkama saanud.

Huvitav on tuleval aastal lugeda käesoleva aasta kokkuvõtteid. Enamik kroonimiljonäre ei saanud euromiljonärideks. Tiitel kadus, aga raha tegelikult jäi.

«Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren: pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: «Kes on Issand?» või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.» (Õp 30,7–9). See palve võiks olla meile eeskujuks.

HÜÜDJA HÄÄL KÕRBES

Palju aastaid tagasi ilmus Jordani äärde ebatavaline mees – noor, päevitunud, tugev ja julge. Ta elas lageda taeva all, toitus rohutirtsudest ja metsmeest ning riietus kaamelikarvadest kuube. Selle jumalamehe karm ja läbitungiv pilk kiirgas sisemist hingestatust ja kaastunnet inimeste vastu. Ta jutlustas saabuva Messia eel juutidele julgelt meeleparanduse vajadusest ja ristis pöördunuid Jordanis.

PÜHADUS TEKITAS HUVI

See mees oli Ristija Johannes, Jeesuse Kristuse eelkäija, suur prohvet ja Kristuse tulevase kuningriigi ettekuulutaja. Palestiinat ei vapustanud ja juutide masse ei tõmmanud Jordani äärde mitte ta kummaline eluviis ega tuline kõne, vaid tema laitmatu püha iseloom ja hingepuhtus. Need kõrged vaimulikud omadused, mida keegi polnud näinud ei kirjatundjate ega variseride juures ja mis lubasid Ristija Johannesel julgelt ja teeskluseta paljastada maailma tema pahelisuses ning tuimas ja jumalatus elus – need tõmbasid Palestiina elanikke äsjailmunud prohveti juurde.

Uus usuline liikumine ei võinud jääda märkamatuks. Sellele pöörasid tähelepanu mitte ainult kirjatundjad ja rahvavanemad – Jumala seaduse esindajad – vaid Johannese jutluse vastu tundis huvi isegi kuningas Heroodes.

30-aastase mehe puhas ja õiglane elu ja jutlustamiseks valitud koht – mitte rahvarikas Jeruusalemm, vaid Jordani-äärsed tühjad alad – sundis vanemaid küsima: «Kes ta on? Kas ta pole Kristus?» Tema äraostmatu õiglus, ebaharilik mehisus ja julge kõne avaldasid hiigelsuurt mõju tuhandetele ta ümber. Inimesed kahetsesid oma patte, lasksid end ristida ja alustasid uut elu, oodates Messia tulekut.

Peagi saadeti Jeruusalemmast variseride juurest preestreid ja leviite Johanneselt küsima: «Kes sina oled?» (Jh 1,19). «Kas sa pole Kristus?»

Kui tõsised olid need küsimused ja kui palju need meile räägivad? Kui Johannesel oleks olnud mingeid vaimulikke puudujääke, patte või pahesid, kui tema elust oleks leitud ebakõlbelisust, püüet rikastuda, mitte Jumala, vaid oma isiklike huvide taotlemist, siis poleks kellelgi tulnud pähe küsida: «Kas sa oled Kristus?»

IMETEGUDETA PÜHAK

Evangelistide tunnistuse põhjal ei teinud Johannes ühtki imetegu, ei näidanud variseridele ühtki tunnustähte, ei tervendanud ühtki haiget, kuid ometi tulid lugematud rahvahulgad isegi kaugelt teda kuulama, ja olles kuulnud, kahetsesid oma patte ja lasksid endid ristida Jordanis.

Tänapäeval on palju neid, kes nõuavad evangeeliumi kuulutajailt kõikvõimalikke imesid, ja kui neid ei toimu, ei peeta neid Jumala saadikuteks ega võeta vastu nende tunnistust Kristusest. Selline masside nõudlus on sünnitanud terve rea jutlustajaid-imetegijaid. Suured hulgad ihuhädade all kannatajaid, uudishimulikke ja isegi siiraid usklikke täidavad saale nende tervendajate seanssidel, jälgides kõike toimuvat. Kuid need lärmakad koosolekud lõpevad sageli pettumusega, kui saadakse teada, et selle või teise «imetegija» elu või iseloom ei sarnane üldsegi mitte Kristuse elu ja iseloomuga.

Ajutisel ekstaasiseisundis viibimisel pole ei vaimulikku alust, sügavust ega sisu. Ekstaasil on vaid hetkeline mõju. Inimese hing jääb tühjaks ja kastmata jumalikust värskendavast õnnistusest. Mis kasu on ekstaasist, kui ma ei saa päästekindlust? Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju (Mt 16,26)?

Religioossed koosolekud, kus antakse voli tunnetele, hingelistele vapustustele ja ekstaasile, meenutavad sageli äikest müristamise ja välguga, kuid ilma karastava suurema vihmata, mille järel, nagu öeldakse, vihm lööb ainult tolmu kinni, aga maa jääb kuivaks. Hoopis teine asi on tasane lausvihm, peenike, kuid kestev. See toob kaasa tõelise taevase niisutuse, mis elustab kõrbe ja toidab külviseemet, tungides sügavale taimede juurteni. Just sellisele teenistusele kutsub Jumal igaüht meist, kes me usume Kristust kui oma isiklikku Päästjat.

KINDEL OMA KUTSUMUSES

Ristija Johannes tuli maailma, et täita Jumala käsku – anda maailmale teada Messia tulekust, ja ta täitis selle ülesande. Praegusel ajal on Jumal andnud igale oma lapsele korralduse näidata teistele Kristust, kes on tulnud ja viinud täide meie päästmise Kolgatal. Vennad ja õed, see on meie ühine ülesanne. Ülesanne on suur, auline ja püha.

Johannese elu on jäljendamistvääriv Jumala sulastele, tõelistele kristlastele. Ristija Johannes ei taganenud sammugi oma kutsumusest, ta oli Jumalale ustav surmani, märtrisurmani. Ta paljastas julgelt juuda rahva patte, avalikustas preestrite, vanemate, kirjatundjate ja variseride pahesid. Ta ei lömitanud Heroodese ees, vaid ütles kuningale otse: «Sa ei tohi pidada oma venna naist!» (Mk 6,18).

Tänapäeval ei kiusata Jumala sulaseid taga. Möödas on ajad, kui neid heideti vanglatesse või saadeti asumisele kaugetesse paikadesse. Usuvabadus on endale välja võidelnud kindla koha. Jah, usuvabadus, kuid mitte kristluse vabadus. Paljud jutlustajad ei paljasta enam maailma patte, kartes kaotada populaarsust.

Reformaator Martin Lutheri eluloos oli selline juhtum. Kabelisse, kus Luther jutlustas, sisenes äsja troonile astunud keiser Karl V. Luther ei märganud tulijat ja jätkas hingestatult kõnet meeleparanduse vajadusest Jumala ees. «Vend Martin! Vend Martin!» sosistati hoiatavalt esimestest ridadest. «Tasem! Kuningas on siin!» «Kuningas on patune! Kuningas peab ka meelt parandama!» hüüdis Luther veel valjemini. Pärast jutlust tuli keiser Lutheri juurde ja ütles: «Minu riigis on ainult üks inimene, kes mind ei karda. Selleks inimeseks oled sina, vaene augustiinlasest munk. Tähendab, Jumal on sinuga.»

TÕELINE EESKUJU

Kristus nimetas Ristija Johannest lambiks, mis põles ja paistis (Jh 5,35). Milline kõrge tunnustus! Pühakiri räägib, et Aabraham oli Jumala sõber (Jk 2,23), Mooses Tema sulane (5Ms 34,5), Taaniel «armas mees» (Tn 10,11) ja Taavet Jumala «südame järgi» mees (1Sm 13,14), aga Johannesest on öeldud, et ta oli suurim naisest sündinute seas (Mt 11,11). Kui aga variseride poolt saadetud mehed küsisid Johanneselt, kes ta on, andis Johannes tagasihoidliku vastuse – ta ei ole Messias, Eelija ega isegi mitte prohvet, vaid ainult hüüdja hääl kõrbes (Jh 1,20–23).

Selles vastuses on üllatav lihtsus ja südame alandus, piiritu pühendumine Jumalale. Selles vaimulikus ilus on Messia eelkäija au ja suuruse saladus.

Kristlased on Pühakirja järgi eriline rahvas, püha rahvas, valitud ja Jumalale eraldatud rahvas. Apostel Peetrus ütleb: «Teie aga olete «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema kiidetavust», kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse» (1Pt 2,9). Kahjuks on need omadused mõnede «kutsutute» elus nii nõrgad ja tähtsusetud, et nad on kaotanud soovi kuulutada Tema täiust, kes meid on kut­sunud. Pole imestada, et selline «tumm» kristlus on häbi ja teotuse allikaks.

Ei sobi end nimetada «pühaks» või «valituks», kui igapäevaelu seda nimetust kuidagi ei toeta, kui see millegagi ei erine Jumalat mittetundvate inimeste elust. Selles on paljude kirikute vaimuliku seiskumise põhjus. Sellepärast on vähe Kristuse poole pöördumist. Õigus oli sellel aafriklasest paganal, kes ütles misjonärile: «Me armastame Kristust, aga me ei armasta kristlasi. Näidaku kristlased meile, et Kristus õpetas neid üksteist armastama, siis me usume, et teie elav Jumal on parem meie hingetutest iidolitest.»

Tõepoolest, nime muutmine ei too endaga kaasa südame muutust. Inimesel on vabadus nimetada end mistahes nimega. Võib end nimetada näiteks misjonär-aristokraadiks, aga kui olete ebaviisakas, kasvatamatu, toores, räpane ja korratu, siis ei usu teid keegi.

Kuulsin hiljuti ühest mägilasest, kelle nimi on tõlkes «maailma valitseja», aga see «planeedi valdaja» istus turul ja kerjas. Saksa kirjanik E.G.Lessing ütles kord: «Kuni ma ei näe, et inimene täidab Kristuse kõige tähtsamat käsku – armasta oma vaenlasi – kahtlen ma, et see end kristlaseks pidaja tõepoolest on kristlane.»

Ristija Johannes ei muretsenud selle pärast, et endale nime teha. Ta kuulutas Kristust. Aga elu, mida ta elas, rääkis ise tema eest. Tema elu tunnistas temast kui hüüdjast häälest kõrbes.

NIKOLAI VODNEVSKI
Raamatust «Taevane redel»
Tõlkis Aino Lillemets

SEMINAR LÄBIS HINDAMISE

Aktuaalne teema

Mõni aeg tagasi lõppes Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris haridusministeeriumi korraldatud üleminekuhindamine. Seminari rektor MARGUS KASK rääkis Kuulutaja palvel asjast lähemalt.

Millega oli tegu?

1998. ja 2004. aastal olid seminaris õppekava akrediteerimised ja mõlemal korral läks meil väga hästi. 2008. aastal muutusid seadused. Kui õppekava akrediteerimisel tegeleti ainult õppekava sisulise poolega, siis nüüd peetakse vajalikuks hinnata kooli tervikuna. Ühte õppekavagruppi, näiteks usuteadust, hinnatakse paralleelselt kõikides koolides, kus see õpe toimub. See annab ülevaatliku pildi ühest õppevaldkonnast terves riigis.

Sellised välishindamised on tegelikult kasulikud ja toovad välja õppeasutuse arenguvõimalused ja juhivad tähelepanu muutmist vajavatele aspektidele.

Ilmalikust ajakirjandusest käib läbi teema, et tahetakse vähendada kõrgkoolide arvu ja paralleelseid õppekavasid.

Eesti riigil kui omanikul on palju kõrgkoole, kus on üle 600 õppekava. Võib mitu näidet tuua, kus mitmes riiklikus ülikoolis või rakenduslikus kõrgkoolis õpetatakse ühte ja sama asja. Sellist dubleerimist tuleb vähendada. Kõik nõuab raha ja võib-olla majanduskriis on olnud üks tõukaja, mis on pannud küsima, kas on võimalik kokku hoida.

Teiseks – üliõpilaste arv Eestis väheneb. Seda püütakse tasandada sellega, et kutsutakse inimesi avatud ülikooli (kaugõppesse) teist eriala õppima ja ergutatakse uuesti jätkama neid, kes on kõrgkooli pooleli jätnud. Kõrgkoolide ja õppekavade vähendamine peaks suurendama siis allesjäänute üliõpilaskonda.

Millised olid seminari hindamistulemused?

Hindamistulemustega võib üldiselt rahule jääda. Hinnati kolmes valdkonnas. Esimene oli õppetöö kvaliteet, mis hinnati nõuetele vastavaks. Teised kaks – ressursid ja jätkusuutlikkus – vastavad osaliselt nõuetele. Meile anti kolmeks aastaks õigus viia läbi rakendusliku kõrghariduse õpet, siis tuleb uus hindamine.

Ei mõistetud, kuidas nii väikese rahaga on võimalik seminari majandada ja tagada õppejõudude areng. Me tõime välja, et majanduskulud on väikesed seetõttu, et meil praktiliselt pole vaja maja üleval pidada, seda teeb Valduste OÜ. Meie õppejõud käivad konverentsidel ja üllitavad publikatsioone. Meil ei ole midagi häbeneda.

Hindamisprotsess tõi aga esile kaks probleemi. Kui meil on vähe ressursse ja me pole jätkusuutlikud, siis peaks see avalduma kvaliteedis, aga nii see ei olnud. Meie õppetöö kvaliteediga ollakse rahul. Teiseks, kui me ministeeriumilt küsisime, millised on need kriteeriumid ja nõuded, millele peaksime vastama, siis selgus, et neid pole olemas...

Ükski usuteaduslik kõrgkool ei pääsenud puhtalt.

Nii see oli. Põhiline küsimus on, et ühelgi ei ole piisavalt ressursse ja jätkusuutlikkust. Meid mõõdetakse suure ülikooli mõõdupuuga ja meie eelarvenumbrid ei ärata usaldust. Teiselt poolt – võib-olla ülikoolid ise raiskavad raha. Ehk on meie mudel ökonoomsem ja praktilisem?

Kui finantseerimine toimub natuke rohkem kui 20 protsendi ulatuses õppemaksudest, siis ülejäänud eelarve tulu laekub hindajate meelest väljastpoolt kooli. Seda ei peeta õigeks, kuna ei ole kindlust, kas raha tuleb. Vastasime, et kooli omanik (Eesti EKB Koguduste Liit) doteerib. Omanik on ka välisrahastuse taganud partnerluslepingutega. Seminar on üle 20 aasta toiminud just sellise rahastamismudeliga. See on praktikas osutunud jätkusuutlikuks.

Mida soovitati?

Kõigile uskkondade kõrgkoolidele soovitati, et nad võiksid liituda teiste samalaadsete koolidega Eestis. Aga see ei ole koolide enda otsustada, sest koole peavad üleval omanikud (kirikud). Hindajad ei esitanud väljakutset mitte koolidele, vaid omanikele. Kuivõrd saab hindamisagentuur esitada soovitusi uskkondadele? See on ideoloogiline küsimus.

Üks etteheide oli, et täisajalisi õppejõude on väga vähe. Kuna meil on osakoormusega õpe, siis me reaalselt ei saagi rohkem inimestele tööd anda. Nähtigi ette, et kui kolm kooli liituvad, siis peaks tekkima suurem täisajaliste töötajate hulk. Aga kirikutel on siin oma probleemid ja vajadused. Eesti EKB Koguduste Liidu eksisteerimiseks on vajalik vabakoguduslik usuteaduslik õpe, et oleks võimalik koolitada vaimulikke, saata neid kaplanaati ja muudesse valdkondadesse, kus on riigi tellimus. Seda on võimalik teha ainult kõrgharidusega.

Kas on juba olemas plaan, mida edasi teha?

Hinnang tuli alles mai lõpus ja nii lühikese aja jooksul pole võimalik midagi otsustada. On kolm varianti – kas me jätkame üksi, liitume kellegagi või loome ühise kooli eri uskkondadega. Ei ole ka piisavalt infot ministeeriumi poolt, kuivõrd on võimalik liituda mõne välismaise kooliga, millised protsessid siis kaasnevad ja millised õigused hakkavad kehtima. Igal juhul on tegemist aeganõudva protsessiga, kus lõplikuks otsustajaks on liidu vanematekogu.

Liidu vanematekogu kinnitas 2010. aasta sügisel seminari arengukava, mille järgi oleme seitsme aasta pärast vabakiriklik koolitus- ja arenduskeskus, kus toimub kaheastmeline kõrghariduslik õpe ehk bakalaureuse- ja magistriõpe. Selles suunas töötame ja soovime liikuda. Kindel on see, et meie vabakoguduslik õpe ei kao. Soovitan juba sel sügisel tulla seminari õppima!

Täname!

18. juunil 2011 Skype’i vahendusel

JUMAL AVAS SÜNNIMAAL UKSED

Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõpuaktusel pidas jutluse eesti soost ameeriklane JAAK (JACK) LOO. Pärast aktust vastas ta Kuulutaja küsimustele. Kuigi mõni lause tuli eesti keeles, oli tal lihtsam kõneleda inglise keeles. Tõlgiks oli Agnes Pulk.

Kus on Teie sünnipaik?

Ma olen sündinud Tallinnas 1943. aastal. 1944 läksin ära ja esimest korda tulin tagasi 1990. aastal. Minu kogudus Hollywoodis organiseeris siis koorituuri Skandinaaviasse ja koor soovis, et ma näeksin uuesti oma sünnimaad.

Teil õnnestus ka Ameerikas eestlaseks jääda?

Mitte nii palju, kui ma oleksin soovinud. Ma mäletan seda eesti keelt, mida me rääkisime kuni minu seitsmeaastaseks saamiseni. Ema arvas, et mul on kergem, kui räägime kodus inglise keelt ja kohaneme kiiremini uue ühiskonnaga. Kahjuks ei elanud meie lähedal eestlasi. Aegajalt sõitsime tund-poolteist teise linna, kus oli eesti kogudus.

Ega Te Eestist otse Ameerikasse läinud?

Minu vanemad läksid kolm nädalat pärast minu sündi lahku. Me elasime emaga Tallinnas, aga pärast suurt pommitamist sõitsime Saaremaale sugulaste juurde. Kui sõda järele jõudis, siis põgenesime ema ja kolmeaastase vennaga Saksamaale. Venelased pommitasid meie laeva ja see läks põhja. Meid korjas üles üks teine Saksa laev.

Sakslased panid täiskasvanud sõjaväe teenistusse, aga emad väikeste lastega olid neile täiesti kasutud ja need lasti lihtsalt minema. Minu ema liitus teiste emadega, kes liikusid lääne suunas. Grupis oli üksteist alla viieaastast last. Selleks ajaks, kui jõudsime Lääne-Saksamaale ja sõda hakkas lõppema, oli kümme neist alatoitumusse surnud. Mina olin ainus, kes ellu jäi, ka mu vend suri.

Kui sõda lõppes ja meid pandi Briti sõjaväe poolt laagrisse, abiellus ema laagris ühe eesti mehega. Neile sündis tütar, nii sain endale venna asemele õe. Meie laagris oli umbes kolmsada eestlast. Laagris elasime umbes viis aastat, enne kui leidsime võimaluse USAsse pääseda.

Kui palju Te ise sellest ajast mäletate?

Ma mäletan Saksamaad ja laagrit päris selgelt. Ma tulin Ameerikasse, kui olin seitsmeaastane.

Selleks, et USAsse pääseda, pidi leidma endale sponsori, kes lubas, et sulle on tagatud töö- ja elukoht. Meil õnnestus leida kontakt ühe mehega Kaliforniast.

Kas Te tundsite ennast Ameerikas võõrana?

Alguses tundsin ennast väga võõrana. Te ju teate, et lapsed võivad olla vahel julmad. Väga kergesti tehakse nalja nende üle, kes on natuke teistsugused – riietuvad või räägivad teistmoodi. See ei kestnud kaua. Kuna ma läksin paari kuu pärast kooli ja lapsed õpivad kiiresti, siis leidsin endale varsti ka sõpru.

Kuidas Teist usklik sai?

Meie sponsorist sai minu kasuisa ülemus. Tema oli kristlane ja kutsus tervet meie perekonda kogudusse kaasa. Kui juba ülemus kutsub, siis on hea toon minna. Mõne aja pärast minu vanemad enam seal ei käinud, aga mina käisin ikka edasi.

See oli väike kogudus ja jutlustaja oli veisekasvataja. Mulle tundub, et need veised ajasid ta hulluks. Talle meeldis väga rääkida Jumala karistusest ja põrgust. Minu esimesed ususammud olid hirmusammud. Ma olin siis umbes kümneaastane.

Pärast ma õppisin tundma ka Jumala armastust. Aga ma mäletan, kuidas enne seda, kui ma oma elu Jeesusele andsin, ei saanud ma magada, sest muretsesin, et äkki suren öösel ära ja Jumal saadab mind põrgusse.

Kas Teist sai juba noorena pastor?

Ma käisin kristlikus kolledžis, sest mitmed minu sõbrad õppisid seal ja ma tahtsin ka ise rohkem usu kohta teada saada. Ükskord istusin ülikooli kohvikus. Üks kaunis naisterahvas tuli ja istus mu kõrvale. Me tundsime teineteist natuke. Ta küsis minult, kas ma oleksin nõus aitama teda noortetöös. Tal olid imeilusad sinised silmad, nii et mul oli väga raske talle ära öelda. Mul oli niisugune tunne, et kui ta oleks mul palunud bensiinijaama röövida, siis ma oleksin ka «jah» ütelnud. Nii ma hakkasingi tema koguduses noortetööd tegema. See tüdruk läks oma eluga edasi, aga mõte olla teenistuses sai mulle järjest lähedasemaks. Kui ma kolledži lõpetasin, ei suutnud ma ette kujutada, et võiksin teha midagi muud kui Jumalat teenida. Läksin seminari teoloogiat õppima, et pastoriks saada.

Millised ülesanded anti Teile pärast seminari?

Algul olin noortepastor. Kogudus oli väga suur ja nad vajasid kedagi, kes tegeleks noortega ja õpetaks neid. Noori oli üle saja. Pärast noortetööd läksin tööle kristlikku ülikooli. Umbes seitse aastat olin seal professoriks ja siis läksin tagasi kogudusetööle. Olin umbes 14 aastat Hollywoodis ja 16 aastat mujal pastoriks.

Kas Hollywoodis on kerge evangeeliumi kuulutada? Vähemalt filmidest paistab, et see linn just väga moraalne ei ole.

Filmitööstus on ainult väike osa Hollywoodist. Linn on segu väga rikastest ja väga vaestest inimestest. Ühe miili raadiuses meie kirikust elas 21 erinevat etnilist gruppi. Selle ühe miili sisse mahtusid kodud, mis asusid väga turvalises kaunis piirkonnas ja kodud kõrge kuritegevusriskiga piirkonnast. Keeruline oli jõuda erinevate inimesteni. Kogu aeg pidi olema hästi loov, see oli raske, aga andis tohutult energiat ja oli suureks väljakutseks. Mulle meeldis see väga.

Kas need erinevad grupid olid koguduses esindatud?

Kahjuks mitte väga paljud. Erinevad kultuurid ei soovinud ühesugust jumalateenistust. Meie kogudusse tulid põhiliselt keskklassi valged inimesed. Selleks et jõuda teisteni, tuli meil ise minna nende juurde ja teha evangeelseid programme just nende jaoks. Me ei saanud istuda kirikus ja oodata, et nad tuleksid meie juurde.

Koguduses oli neli tuhat liiget. Meil oli üheksa pastorit, minu ülesandeks oli olla superviisoriks teistele pastoritele.

Kuidas sattusite Eestiga tegelema?

Kuigi mul ei olnud Eestist mingeid mälestusi, oli mul alati mingi armastus Eesti vastu. Ma olin piisavalt Eesti kohta kuulnud, et tunda ennast osana sellest rahvast.

Üks asi, mis mind tagasi tõi, oli minu taaskohtumine isaga. Hollywoodis sain teada, kus mu isa elab. Esimesel Eesti-külaskäigul oli mul võimalus temaga kohtuda.

Isa oli põgenenud Rootsi, sealt edasi Kanadasse ja siis tulnud koos oma soomlannast abikaasaga Soome. Ma kuulsin, et ta elab Lahti linnas. Koorituur läks läbi Helsingi ja ma helistasin talle. Olin talle enne ühe kirja kirjutanud, kuid ta ei vastanud mulle. Ma mõistsin teda.

Kui ma talle helistasin, siis talle ei meeldinud meie kohtumise mõte. Lõpuks oli ta siiski nõus tulema Helsingisse. See oli väga huvitav õhtu. Ma ütlesin kohe alguses, et ma ei ole tulnud mingi valu või vihaga, mida talle tagasi paisata. Tegelikult ei olnud mu ema kunagi ühtegi halba sõna isa kohta ütelnud. Mu ema hoidis kõike eneses. Ma andsin isale teada, et soovin teda lihtsalt näha ja siis ta rahunes.

See ei jäänud teie viimaseks kohtumiseks?

Pärast Eesti vabanemist kolis isa kodumaale tagasi ja elab nüüd Kuressaares. Tulin teist korda Eestisse 2003. aastal. Võtsin kaasa kogu oma perekonna – kaks poega abikaasadega ja õe. See oli imeline reis, kus ma sain neile oma sünnimaad tutvustada. Pealegi on minu pojad ju pooleldi eestlased.

Selleks ajaks oli minu isa usus kasvanud ja oli sidunud end järjest rohkem kirikueluga. Ta käis Kuressaare luterlikus kirikus. Esimene koht, mida ta mulle Saaremaal näidata tahtis, oli tema kirik. Seal oli mul temaga üks väga imeline hetk.

Sel ajal, kui isa mu pereliikmetele kirikut tagantpoolt tutvustas, otsustasin minna altari juurde. Ma põlvitasin ja tundsin, et tahan palvetada. Ma ei märganud, et isa tuli mulle järele ja põlvitas minu kõrvale. Ta küsis, kas ta võib palvetada. Ta palvetas, tänades ja ülistades Jumalat Tema armu eest ja selle eest, et tal on võimalus olla siin kõrvuti oma pojaga. Ja siis ta küsis, kas ma ei tahaks ka palvetada. Ma mõtlesin, et ma ei suuda sel hetkel isegi mitte rääkida. Ma siiski suutsin ja pärast isa ütles, et kõik on nii hea, aga veel paremaks teha saaks seda ainult see, kui saaksin siin kauem olla ja ka jutlustada. Ma ütlesin, et võib-olla Jumal annab tulevikus selleks võimaluse.

Kas see võimalus tuli?

Järgmisel suvel sain kutse minna sinna kogudusse jutlustama. Ma ei teadnud, et isast saab minu tõlk. Mul oli veel üks imeline kogemus – olla kõrges kantslis külg külje kõrval oma isaga ja jagada koos Head Sõnumit.

Mul on alati olnud mõte, et võib-olla mul õnnestub mingil moel Eestis teenida. Aga ma ei pidanud seda kuigi reaalseks oma vähese keeleoskuse tõttu. See tekitas mulle ka piinlikkust. Siis ma avastasin, et kui keegi mind tõlgib, saan ikkagi jutlustada. Nii hakkas Jumal mulle uksi avama ja mind aitama. Paar aastat hiljem kutsus Kuressaare Siioni baptistikogudus mind sinna jutlustama. Pärast kutsuti mind pastorite seminari läbi viima... Mul oli just sobiv aeg pastoritöös veidi tagasi tõmbuda, panna rohkem rõhku reisimisele ja väljas jutlustamisele ning teenimisele ka Eestis.

Ma olen äärmiselt tänulik, et olen taas ühenduses oma sünnimaaga ja et Jumal on andnud mulle võimaluse koos teiste kristlike juhtidega Eestis teenida. Mul ei ole küll suurt eesti keele oskust, aga ma tunnen, et mul on väga tugev eesti süda. Ma olen väga õnnelik, et Jeesus saab mind selle maa heaks kasutada.

Täname!

17. juunil 2011
Kõrgemas Usuteaduslikus
Seminaris

JUMALA ARMUST JA TEMA AUKS!

Euroopa Kristliku Misjoni konverents

21. kuni 27. maini toimus Austrias Saalfeldeni linna lähistel maalilises mägedevahelises orus Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) järjekordne konverents. Misjon, mis sai alguse 107 aastat tagasi Tallinnas Hans Raua (G.P. Raud) eestvedamisel, tõi kokku ligemale 80 osavõtjat 18 riigist.

Konverents algas jumalateenistusega. Vincent Price, ECMi direktor, meenutas Euroopa Kristliku Misjoni algust 1904. aastal. Konverentsi alguspalve pidas Ruudi Leinus eesti keeles ehk Hans Raua emakeeles.

HANS RAUA LUGU

Oli vana-aasta õhtu 1903. Vennad Will ja Hans Raud olid hobustega teel õhtusele jumalateenistusele, kui neid tabab võimas lumetorm ning eesmärgini ei jõutudki. Aga uued uksed avanesid ning tänati Jumalat Tema armu eest ja hüüti palves Jumala poole hoopis teises peres.

Kohale tuli kaks politseinikku jutlustajaid arreteerima. Üks politseinikest lahkus, kuid teine elas üle sügava patukahetsuse ja võttis Kristuse oma ellu.

Keskööl rääkis Jumal erilisel viisil kahekümne kahe aastase Hansu vastu. Ta palvetas mitte ainult Eesti pärast, vaid ka Balkani riikide ja Venemaa pärast. Tänapäevases kõnepruugis öelduna sai Hans Raud visiooni Euroopa Kristliku Misjoni rajamiseks. Ta südames oli ette valmistada ja välja läkitada misjonäre, rajada vaimulikke õppeasutusi ning trükkida vaimulikku kirjandust.

Ustav misjonitöö juht Hans Raud sai kojukutse 1954. aastal Pariisi hotellis, põlvedel palvetades ja avatud Piibli juures. Hans Raua alustatud töö jätkub. Tänu Jumalale selle eest!

MÕTTEID KONVERENTSILT

Pastor Eric Lewis Põhja-Iirimaalt pidas jutluse Mt 16,18–23 põhjal. «Kogudus on läbinud mitmeid perioode. Kirik ei peaks valitsema riiki. Oli aeg, kus inimesi toodi vägisi kirikusse.

Kaasajal tahab kirik imiteerida maailma lootuses, et siis inimesed tulevad kirikusse. Nad võivadki tulla, kuid leides eest selle, mis on ka väljaspool kirikut, lähevad nad minema. Ka see põhimõte ei toimi. Jumala poolt on kogudusele määratud oma koht ja ülesanne, mis lähtuvad Piiblist.

Samas me ei tohi isoleeruda maailmast. Meie ei ole sellest maailmast, kuid elame selles maailmas, olles teistele valguseks ja soolaks. Meil tuleb Kristust välja elada ja avaldada mõju ühiskonnale ning vastu seista kurjusele. Meil võivad olla parim tehnika, parimad meetodid, kõrgelt haritud jutlustajad, kuid ilma Püha Vaimuta ei suuda me midagi. Me võime palvete abil puudutada Jumala trooni ja meie usupalve saadab korda imesid.»

Piiblitunde pidas pastor dr Cornel Boingeanu Rumeeniast, kes kutsus üles rajama uusi kogudusi ja olema evangeeliumi kuulutajad «Samaariamaal ja maailma äärteni».

Cornel Boingeanu: «Jumal saadab õnnistused läbi kohalike koguduste. Palvetage, et Jumal avaks meie silmad ja näitaks teed uute koguduste rajamiseks. Rajada uusi kogudusi ei ole kerge töö.

Tahame minna lisaks uute koguduste rajamisele ka välja misjonitööd tegema. Issand ütleb: «Te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal.» Nähkem Jumala juhtimist selles töös.

Võtkem diasporaa eestpalveks. Igal pühapäeval me palvetame oma koguduses kindla riigi ja töötegijate pärast. Kus on meie «maailm»? See võib olla perekond, sugulased, lähedased, töökaaslased. See ei ole aga kogu maailm. Laiendagem oma maailma. Rumeenia misjonärid töötavad Hiinas, Indias, Filipiinidel, Põhja-Aafrikas, Usbekistanis, Turkmenistanis, Peruus, Boliivias, Türgis, Moldovas.»

MISJON TÖÖTAB

Lisaks piiblitundidele andsid misjonärid ja töötegijad ülevaateid kohtadelt.