Võru 15. misjonipäevade avamine 29. juulil

Suvi on vabaõhuürituste aeg. Ettevõtmistel väljaspool kirikumüüre on hoopis teine nägu. Ruumi on rohkem kui kirikusaalides, see võimaldab teha ka kogudustevahelisi suuremaid teenistusi.

Suvi hakkab lõppema. See ei tähenda, et kristlased peaksid nüüd pugema nagu teod karpi. Pühakojad annavad võimaluse trotsida ilmastikku, kuid töö peab olema ikka suunatud kõigile inimestele, sest nad kõik vajavad Kristust.

Ilus suveaeg ei peaks muidugi ununema. Omandatud füüsiline energia ja uued mõtted aitavad taluda ka külma ja pimedat aega. See on meie maal küll üsna pikk, aga lõpeb kevadel jälle valguse ja soojuse võiduga.

Kuulutatud sõnum ei lähe kaduma. «Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.» (Js 55,10–11).

Kuulutagem Issandat igal ajal!

RÕÕMUS PILK TAHAPOOLE JA MUREPILK ETTEPOOLE

Toimetaja kommentaar

Kurb, kui eestlased hülgavad ristiusu ja otsivad aseaineid. «Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida?» küsis prohvet Jesaja (Js 55,2).

EESTI TÄHISTAS VABANEMISE AASTAPÄEVA

Peale on kasvanud uus põlvkond, kes ainult vaba Eestit tunnebki. Need, kes mäletavad sõjaeelset aega, on kõrgesse ikka jõudnud. Vahepealsetele on viimased kakskümmend aastat olnud ainus aeg, kus võim on olnud eestlaste käes ja eesti keel on olnud täisväärtuslik riigikeel. Peaksime selle aja eest Jumalale tänulikud olema.

Eestlaste oma riik tähendab, et nii hea kui ka halb on meie oma inimeste tegutsemise või tegematajätmise tulemus. Muidugi pole Eesti (nagu ka teised maad) välismõjudest vaba, aga needki käivad läbi meie oma inimeste. Ja nagu vanasti pidi iga vald ise oma sandid söötma, tuleb Eesti riigil kõigi oma elanikega ise hakkama saada, nii heade kui ka halbadega.

Palju nurinat on Eesti elu üksikute detailide üle. See ei lõpe kunagi. Nende detailidega tuleb kindlasti tegelda. Aga kui inimene unustab hea ja mõtleb ainult halvale, on tema elu tõeliselt õnnetu. Nagu ütles nüüd Heinz Valk (loosungi «Ükskord me võidame niikuinii!» autor) – võitma peab kogu aeg!

Eestis on palju neid, kellel oli raske kohaneda praeguse majandussüsteemiga. Kakskümmend aastat peaks olema siiski piisav. Ja kui kaua me oleme mugavad ning süüdistame kõigis oma hädades nõukogude aega? Selle «varemed» tuleks lõpuks koristada ja tunnistada juba praeguste asjameeste vastutust või vastutusvõimetust. Kui mõtelda 1930. aastate lõpule – kas siis oli Eestis veel neid, kes elasid oma mõtetega tsaariajas, ja kui oli, kas see oli siis õigustatud?

Apostel Paulus kirjutas: «Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine.» (Ef 5,15–17). Küllap kehtib see kõikide aegade kohta.

MAJANDUST ON KEERULINE MÕISTA

Üks ajakirjanduse teemasid on kulla praegune kõrge hind ja rahasüsteemide ebakindlus. Viimast rõhutavad eriti just kullamüüjad. Huvitav on, et nad ei hoia keerulisel ajal kulda endale, vaid teenivad seda müües paberraha. Niisugune käitumine on mõistlik vaid siis, kui on oodata hinna langust – sellisel juhul saaks sama raha eest rohkem kulda tagasi osta. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab, kullamüüjate jutt sealhulgas.

Pea iga päev kirjutab keegi, et euro ei jää püsima. Võib-olla ei jäägi. Mõni euroskeptik võib sellest (kahju)rõõmu tunda, aga euro kadumine ei oleks lihtsalt rahatähtede vahetamine, vaid tõeline majanduskatastroof. Kindlasti ei tooks see tagasi kadunud kroone ega kroonihindasid. Võimalik, et varemete kohale saaks ehitada palju parema rahasüsteemi, kuid see võtaks väga palju aega. Kes oleks valmis selle aja kannatama ja ka isikliku vara hävingut nägema? Muidugi ei oota maailma poliitilised liidrid käed rüpes euro kukkumist, vaid tegutsevad selle vastu. Meile oleks kasulik neile Jumalalt edu ja tarkust paluda.

Apostel Paulus kirjutas ka õigest majandamisest: «Ja arvake auks elada vaikselt, ajada oma asju ning teha tööd oma kätega, nagu meie teid oleme käskinud, nii et te elaksite kombekalt nende ees, kes on väljaspool, ega oleks teil kelleltki midagi vaja» (1Ts 4,11–12).

JUMAL ANDIS EESTI MEIE KÄTTE

«Sest sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile. Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, ja kauples nendega ning sai teist viis. Nõndasamuti ka kaks talenti saanu sai teist kaks juurde. Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju ja nõudis neilt aru. Siis astus ta ette see, kes oli saanud viis talenti, lisas sellele teist viis talenti ja ütles: «Isand, sa andsid mulle viis talenti, ennäe, ma olen saanud teist viis talenti!» Ta isand lausus talle: «Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!» Ka kaks talenti saanu ütles ta ette astudes: «Isand, sa andsid mulle kaks talenti, ennäe, ma olen saanud teist kaks talenti!» Ta isand lausus talle: «Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!» Siis astus tema ette ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: «Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse. Vaata, siin on sinu oma!» Tema isand aga vastas talle: «Sa halb ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. Siis sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga. Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti! Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on. Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine!»

Mt 25,14–30

Seda kirjakohta on enamasti seletatud vaimselt ja talente kui vaimuandeid. Samas saab seda mõista ka üsna otse, aineliselt. Üks talent oligi algselt hunnik hõbedat, mis mahtus kaalukausile ja see oli üüratu varandus. Üheainsa talendi saamiseks tuli töötada tervelt 20–30 aastat!

Peremees ehk Jumal jagab meile nii vaimu- kui raharikkust ja mõlemad kuluvad meile marjaks ära. Aga Ta ei anna ei ühte ega teist niisama laiakslöömiseks ja hõlpelu elamiseks, vaid et kasutaksime seda vahendina millegi hea ja veel suurema saavutamiseks. Usalduse pälvinud sulased ei saanud seda varandust hakata isiklikuks omandiks pidama, vaid see oli pigem laenuraha.

VABA EESTI ON JUMALA AND

Kahekümne aasta eest kukkus Jumalalt eesti rahvale imelise kingitusena sülle võimalus saada enam kui 45 tuhande ruutkilomeetri suuruse maalahmaka pärisperemeesteks tükkis kõigi maavarade, looduse, inimeste ja taristutega, mis seal leidus. Koos võimalusega ise selle hindamatu varandusega majandada, hallata, kaubelda. Eelmise võimalusega saada pärisorjade, sulaste või eestkostealuste rollist peremeeste ossa pisut vähem kui sajandi eest ei saanud meie rahvas hästi hakkama ja me langesime taas poolenisti vastutusvõimetu tööjõu tasemele, keda tuli kõrgemalt poolt kamandada ja kantseldada.

See oli alandav ja kibe kogemus. Nüüd usaldas Looja meid Eesti taasiseseisvumisega teist korda, andes võimaluse minna uuele katsele, kasutada heaperemehelikult seda «riigitalenti», millega võrreldes kunagise algse talendi hõbedahunnik on köömes.

Isa usaldas meile nagu täiskasvanud noorele mehele suure pärandi, vormistades selle eestlaste nimele – volitustega edaspidi täies ulatuses ise vastutada selle maalahmaka ja seal leiduva eest. See ei ole naljaasi, vaid üks tšuudideks hüütud rahvakild ülendati samale tasemele, kus asusid teised rahvad. See oli vastuvõtt täiskasvanute maailma võimalusena suhelda muude rahvaste ja riikidega kui võrdne võrdsega. See oli saamine rahvuslikus mõttes subjektiks – kellekski, kellega teistel tuleb arvestada kui endasugustega.

On ütlemata uhke tunda end õhtumaises kontekstis tõeliselt vabana, olemata enam sakslaste, rootslaste või venelaste hoolealused, vaid samaväärsed partnerid. Niisugune erakordne ülenduse kogemus on võrreldav sellega, kui üks noor inimene saab kätte passi või juhiloa ja sööstab oma elusõidukiga iseseisvalt liiklusesse.

Kahe aastakümne eest mõistsime, milline imeväärne and oli ise otsustada, kuidas oma elu siin Maarjamaal seame, millist tööd teeme, millise hinnaga ja kellele oma töövilja müüme, keda lubame üle riigipiiri endale külla või koguni sisse kolida ja keda mitte. Et võime oma keelt rääkida, oma laule laulda, oma lippu lehvitada ja oma usku uskuda. – Lõpuks ometi!

KÕIK EI OLE USALDUST VÄÄRINUD

See oli siis. Vastne riik, olgugi esimese iseseisvuse vundamendile rajatuna, oli nunnu nagu sünnitusmajast koju toodud lapsuke – nii oma ja armas! Isegi sipukate märgamise peale ei pahandatud ja väga palju anti andeks.

Nüüdseks on aga rahva meelsuses väga palju muutunud. Üha enam juurdub taju, et Eesti riik tükkis parteidega on saanud masinlikuks süsteemiks, mis toimib omasoodu. See pressib oma JOKK-kursil edasi, tundetult kõrvale surudes ja kohati lausa üle sõites inimestest, kes ei tönka selle riigimasina sisemist loogikat ja sõnastamata reegleid. Ülekohtust ja karistamatust ebaõiglusest enamgi teeb haiget sügav külm ükskõiksus väetimate suhtes, kes vajavad inimlikku mõistmist ja isiklikku abi.

Kuid asi ei ole pelgalt nii- ehk naasugustes tunnetes, mida võime vahelduvalt tunda oma riigi suhtes. Pigem teadmises, et üha vähem jääb neid riigitegelasi, kes teadvustavad – «riigitalent» on neile loovutatud mitte meelevallatsemiseks oma suva järgi, vaid vastutustundlikuks ja aukartlikuks tarvitamiseks rahva kasuks tervikuna.

Kui loobutakse omariikluse potentsiaaliga kauplemast, et saavutada teist samapalju lisaks, siis on sisuliselt tegu viie talendi saanud sulase loobumisega oma jumalikust missioonist, suurima võimalustehulga tuuldelaskmise või ka mahamatmisega.

Ja see ei ole kahjuks juhtide eraasi. Nad mõjuvad mürgiselt ka kõigile väiksematele vendadele, kes on kutsutud oma palju vähemate poliitikatalentidega kauplema. Kui viimased näevad, mismoodi «suured» ees käituvad, siis mis mõtet on neilgi omas toanurgas kokku hoida ja pingutada? Kes kütaks tuba, kui teises seinas oleks aknad katki ja vaevaga saadud soojus nagunii tõmbetuules haihtub? Nii on kiusatus ka ühe talendi saanul jätta oma kauplemisvõimalus kasutamata.

VASTUTUSVÕIMELISED EI OLE KADUNUD

See kõik on tõsine väljakutse ja proovikivi kristlikele sulastele, kes me südames tegelikult tahaksime hoolida oma kodumaast ja riigikorrast ning ustavaks jääda. Lihtne on teha nii, nagu kõik teevad ja hakata Eesti Vabariiki pidama mingiks võõraks või peremeheta mõisaks, mille köis võib jäädagi lohisema.

Kaasaegses tähendamissõnas peaks pigem neid suuremaid ja võimekamaid sulaseid kirjeldama sellistena, kes talendid hülgasid, aga nood viimased, kõige vähem saanud, osutuvad mingiteks pealtnäha idealistlikeks ullikesteks, kes kauplevad visalt oma annete ja võimalustega selle nimel, et teistelgi oleks meie riigis parem elada.

Need on talunikud, kes kõigest hoolimata ei müü oma viimast lehma maha, need on koolmeistrid, kes suudavad ja tahavad veel lapsi õpetada, need on arstid, kes loobuvad võimalusest välismaal topelttulu saada ja jäävad Eestisse, need on hooldajad meie haigemajades ja hooldekodudes, kes ei põlga puhastada lamajaid, need on pastorid, kes jätkavad rõõmusõnumi kuulutamist ka hüüdja häälena kõrbes. Need on kõik need, kes ei ole maha müünud oma naeru ega surnuks summutanud oma südametunnistuse vaikset häält.

VASTUTUS JUMALA JA INIMESTE EES

Teatud osa noist «ullikestest» on kristlased. Nad oskavad arvestada väljavaatega, et iga sulane, olgu tervelt tuhat või kõigest tuhandiku talenti saanud – igaüks neist annab aru ja näitab ette, mida ta oma eluga ja kauplemisega on saavutanud. Aga küllap on pühadusetunde säilitanute seas ka muu-usulisi ja ateistegi.

Asi on tegelikus elus, suhtumistes ja tegudes. Selles, kas kellegi selg paindub üles võtma võõrast kommipaberit või kas keegi tahab veel jännata omaenda lapse mähkmete ja tegemata koolitöödega. Selles, et me üleüldse peame andmist, vastutamist ja vaeva oma elu loomulikuks osaks. Olulisemakski sellest, mida vastu saame.

Omal ajal ei tulnud pähegi nõuda kelleltki bensiiniraha jõudmaks Balti ketti või küsida palka muinsuskaitse seltsi talgutel. Aga nüüd? Kas riik on muutunud? Või Jumal või talendid? Vast ikka meie ise, kes kipume vahel nüriks minema nagu leivanuga me laual.

Mind ennast on aidanud kujund riigist mitte kui surnud masinavärgist, vaid kui lillest. Elusolendist, kelle sina või Väike Prints on istutanud, kelle oled kodustanud ja kellest kunagi enam päris vabaks ei saa. Katki läinud, sodiks sõidetud masina võib ju prügimäele viia ja uue osta. Kuid seda riiki, seda lille, mis on habras, kordumatu ja täitsa elus, ei ole võimalik mitte millegi muuga asendada. Sa kas hoolitsed tema eest või hülgad ta ja jätad surema, halvemal juhul teda veel kastes halvustuse ja põlguse mõru soolveega.

Pole erilist vahet, kas see lill on tilluke või hiigelsuur, ikkagi oleneb ta sinu ja minu hoolest, meie igaühe kaastundest ja armastusest. Nagu ka laps või abikaasa. Nagu ka viimselt suhe Jumalaga.

Aukartus Elu ees, nagu mõtestas seda Albert Schweitzer.

TIIT KUUSEMAA
EELK Puhja koguduse vaimulik

MISSIO TÄHENDAB MISJONIT

Aktuaalne teema

Haapsalu Baptistikoguduse vanem EERIK RAHKEMA rääkis Kuulutajale Läänemaal 16.–28. augustini toimuvast missiost «Laul ja vabadus».

Millega on tegemist?

Missio korraldajateks on luterlik kirik, Lääne praostkond, Lääne maavalitsus ja Kaitseliit. See on misjoniüritus, kus tänatakse Jumalat, meenutatakse Eesti taasiseseisvumist ja esimest missiot kakskümmend aastat tagasi. Läänemaal on see ilmselt kõige suurem ettevõtmine, mis tähistab Eesti taasiseseisvumise aastapäeva.

Mis osa on missiol teistel kirikutel?

Nende roll ilmneb eelkõige isikute kaudu, kes seal osalevad. Eesti EKB Koguduste Liidu inimesi on tehnilistel töödel, laulukoorides, muusikute ja dirigentide hulgas. Osa üritusi meie koguduse palvelas on seotud missioga. Meie koguduses oli erikorjandus missio toetuseks. Missioga seoses levitatakse ka teiste kirikute jumalateenistuste aegasid.

Mina olen missiot toetanud algusest peale. Olen selle pärast palvetanud, kevadel olin maavalitsuses nõupidamisel, kus missiot kavandati. Missio ajal oli Haapsalu kuursaalis palvus-hommikusöök, kus minu osaks oli teha söögipalve.

Kas missio haarab ainult Haapsalu linna või ka Lääne maakonda?

Mõlemat ja läheb isegi kaugemale. Näiteks pühapäeval käisin Pikavere palvelas, mis on küll Lääne praostkonnas, kuid asub Pärnumaal. Seal oli külas Kalevi Lehtineni lesk Leena Lehtinen.

Kas missiole on kutsutud kaugemalt äratusjutlustajaid?

Kakskümmend aastat tagasi oli peakõnelejaks Kalevi Lehtinen, kes suri hiljuti. Mõned tema tookordse meeskonna liikmed on selgi korral kohal. Haapsalu lossihoovis oli peaüritus, kus kõneles praost Joel Luhamets. Tema kõne oli sisukas, asjakohane ja selge.

Kas rahvas võtab aktiivselt osa?

Arto Valkeapää hinnangul oli nüüd lossihoovis rohkem inimesi kui kakskümmend aastat tagasi. Ülekaalus olid koguduste inimesed, kuid palju teisi oli ka. Rahvast oli tulnud üle Eesti.

Mitteusklikud inimesed üldreeglina ei eksi hulkadena usklike üritustele. Kui see oleks olnud ilmalik ettevõtmine kallite piletitega, siis tõenäoliselt oleks rahvamurd lossihoovi ummistanud.

Missuguseid eripäraseid ettevõtmisi on missio kavas?

Üks huvitav asi on koraalimaraton. Kolme päevaga lauldakse kogu kiriku lauluraamat läbi. Seda teevad kirikukoorid Eesti eri paikadest.

Minevikus olid sellised massiüritused evangeeliumi kuulutamisel küllaltki efektiivsed. Kas see on ka tänapäeval nii?

Ainult neist enam ei piisa, aga vahetevahel võiks neid olla. See näitab rahvale kiriku ja usklike olemasolu. Kui on selge jutlus, siis on see väärt asi. Missiol oli tunda usaldusväärset õhkkonda, mitte ülemeelikut enesenäitamist, mida mõnikord esineb.

Intervjuu tegemise ajal missio veel jätkub. Mis Sulle juba toimunust on kõige rohkem meelde jäänud?

Näiteks neljatunnine konverents Haapsalu Jaani kirikus, kus Tunne Kelam lausus: «Lühinägelik poliitika on põhiline probleem euroliidus.» Mulle tundub, et sama probleem on ka usuringkondades. Üsna sageli püütakse reklaami teha ja tegeletakse teisejärguliste asjadega, millest inimese elu ei olene.

Joel Luhametsa kõne peaüritusel oli heas mõttes selle vastand. Ta oskas asju näha mastaapselt. Näiteks ütles ta, et ei tea, kas meie saatus sõltub tähtede seisust, kuid tähtede saatus sõltub meist küll – Piibel ütleb, et loodu ägab ja ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist (Rm 8,19–22). Ta ütles veel, et inimesed on mures, mis sellest maailmast ja ressurssidest saab. Aga meil pole vaja päästa maailma, meil endil on vaja saada päästetud. Elu mõte pole meie, vaid Jumala käes, kes meile elu on andnud.

Täname!

23. augustil 2011 Skype’i vahendusel

MUGAVALT ELAMINE VIIB TUPIKUSSE

Võnnu baptistikoguduse pastor AARNE PÕDER (33) on tuntud ka arvutimehena. Kuulutaja rääkiski temaga usust ja arvutitest, lisaks veel päevakajalistest asjadest.

Kuidas Sinust usklik sai?

Usule tulin mõned aastad enne keskkooli. Mu õde hakkas Tartu Salemi koguduses käima ja mind pandi sinna pühapäevakooli. Meie peres Jumala olemasolus ei kaheldud. Mõtlesin, et ajan Temaga asjad korda siis, kui vanaks saan. Noorena on muudki teha kui Jumala peale mõelda.

Siis tekkis minu süül peres keeruline ja raske olukord. Palusin Jumalat, et kui Ta selle ära lahendab, siis annan oma elu Talle. Jumal lahendaski ja mina püüdsin oma lubadust pidada. Mitu päeva sai palvetatud ja selle tagajärjel tekkis kindlus, et olen Jumala laps.

Minu ellu tõi see päris suure muutuse. Ma sain koolis kolmesid, neljasid ja viisi. Pidasin seda päris normaalseks. Kui sain päästetud, tulid esimest korda tunnistusele ainult neljad ja viied.

Aga noortel inimestel on palju huvitavaid tegevusi ja usuasi hakkas meelest ära minema. Lõpuks jäi minu igapäevasest palvetamisest järele üksainus lause. Jumal polnud minu elust kadunud, pigem ei olnud mul Tema jaoks aega.

Kas siis kutsus Jumal uuesti?

See juhtus ülikooli esimestel aastatel. Õppisin korraga keemiat ja arstiteadust ning olin valvuriks Salemi kiriku ehitusel. Öösel õppisin ja päeval käisin koolis. Asi lõppes sellega, et ühel hetkel oli tervis läbi. Teadsin, et oma jõududega ei suuda ma enam edasi minna. Ei piisa heast peast või andekusest. Jumal annab elule mõtte ja jõu toime tulla.

Äkki tekkis mul aega Jumala peale mõelda ja oma elu paika panna. Järjekordselt palusin, et kui Ta mind veel aitab, siis sätin oma elu nii, et Tema on mulle kõige tähtsam. Tervis tuli tagasi, aga keemikut ega arsti minust ei saanud. Minu jaoks oli see tohutu löök. Ma ei teadnud, mida edasi teha.

Siis ma palvetasin ja sain selguse, et peaksin minema õppima Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari. Läksin sinna suure hingevärinaga. Ma ei teadnud, kas saan koguduselt soovituse ja kas ma üldse seminari sobin. Ma ei olnud mingi suur kõnemees. Aga juhtus nii, et kui olin suhted Jumalaga taastanud, siis sattusin ka tunnistama Salemi koguduse kantslisse. Koguduse jaoks oli see suur üllatus. Inimesed jäid kuulama ja see ei olnud minust enesest. See emotsioon on siiani meeles. Ja kuna ma kantslist tunnistasin, siis tuli ka soovitus väga loomulikku rada mööda. Minu jaoks oli probleemiks veel õppemaks, aga Jumal juhtis nii, et raha tuli Ameerikast ja elu loksus väga loomulikult paika.

Kuidas Sinust pastor sai?

Hindasin väga kõrgelt seminari hommikupalvusi. Need olid tõelised vaimulikud sündmused. Peeter Roosimaa ja Ermo Jürma käisid Võnnus ja Ermo Jürma palvetas Võnnu koguduse eest. Ta ütles, et sealne eluolu on väga kurb, ammu pole olnud kohapealset pastorit. Mulle läks see südamesse ja ma otsustasin Võnnus korra ära käia. Mõtlesin üks-kaks korda käia, aga nemad said aru, et ma tahan sinna pastoriks minna. Ühe külastuse asemel olen pikka aega selle väikese toreda kogudusega seotud olnud.

Võnnu kogudus on väga väikeseks jäänud.

Koguduse liikmed on vanad ja kogudus on oma loomuliku kasvuvõime minetanud. Viimastel aastatel on minu roll olnud matta koguduse liikmeid ja olla nendega lõpuni koos.

Normaalne kogudus kasvab loomulikul teel. Ei ole nii, et pastor suudab jõuda kõigi inimesteni, nii noorte kui vanadeni. Inimene suudab kogudusse tuua ikka omavanuseid. Et inimene jääks kogudusse, peaks tal seal vähemalt kolm sõpra olema. Noorele inimesele kolme vanaema sõbraks ei saa. Sama probleem on vanadel inimestel noortekogudustes.

Võnnus ja selle ümbruskonnas elab oma 900 inimest. Kes Tartus tööl ei käi, tegeleb napsivõtmisega. Ka noortel on tõsine probleem alkoholiga. Lootus on, et ehk kunagi keegi rajab sinna uue koguduse.

Kui Sa 2005. aastal seminari lõpetasid, siis kirjutasid lõputöö «Piraattarkvara kasutamine kui sotsiaaleetilise orientatsiooni näitaja». Mida see teema tähendab?

Ma olen kogu aeg olnud arvutiinimene, olen sellel alal iseõppija. Esimene amet, millega leiba ja raha teenisin, oli programmeerija.

Inimestel on väga suur kalduvus kasutada teiste tööd ja vaeva tasuta. Ma tahtsin uurida, kas erinevatel inimrühmadel on erinev südametunnistus. Olid mitmed grupid – õpetajad, vaimulikud, Delfi kommentaatorid. Väga paljud kasutasid piraattarkvara. Tundsid küll, et see on paha asi, aga sellele ei olnud lahendust: «Kui kunagi rikkaks saaks, siis nii ei teeks.»

Kas Sa ise ei kasuta piraattarkvara?

Ei ole ammu kasutanud. Ei ole ka vajadust. On väga palju ja head tasuta tarkvara, millega saab tööd teha. See võib vahel olla küll kehvem, aga kas me vajame alati kõige paremat? See on nagu autoga – kas peame sõitma Mercedesega või ajaks keskklassi auto ka vajadused ära? Või kui vargusega vahele ei jääks, kas siis enamik varastaks endale Mercedese?

Internetist tasuta programmi tõmbamist auto varastamisega ei võrrelda.

Inimesed ei näe seda, et keegi jääb millestki ilma. Tegelikult varastatakse piraattarkvara puhul saamata jäävat tulu. Kui ma kirjutan programmi, siis mida rohkematele inimestele ma selle maha müün, seda enam ma oma töövaeva eest tasu saan. Aga mis juhtuks, kui enamik inimesi seda programmi ei ostaks, vaid varastaks? Kas mu vaev siis üldse ära tasub? Väiketootja puhul saavad inimesed aru, et ta läheb pankrotti, kui tema toodet varastatakse. Arvutiga varastatakse enamasti suurkorporatsioonide tooteid ja mõeldakse, et rikka käest on hea varastada. See oli nagu vene ajal, kus riigilt varastamine polnud mingi patt. See suhtumine on paljuski alles jäänud.

Tegelikult muidugi ei või kelleltki varastada. Aga kust inimene teab, kas internetist tuleb vaba programm või tasuline?

Iga programmiga on kaasas tingimused, mis on programmi arvutisse paigutamisel nähtavad. Piraattarkvara otsimiseks kasutatakse reeglina eriprogramme ja nende kasutamine on täiesti teadlik tegevus. Võib-olla tuleb ette, et naabripoiss toob oma CD-plaadiga mingi programmi ja kannab minu arvutisse.

Kas Sa praegu teenid ka arvutiga elatist?

Ma töötan Eesti Maaülikoolis ja minu ametinimetuseks on infosüsteemide arhitektuuri nõunik. Samas vaimulik olen ma kogu elu. Ei ole nii, et pühapäeval ja kirikupäevadel olen vaimulik ja muidu ilmalik. Siis oleks viimane aeg vaimulikku kriisiabisse minna. Usklik tuleb olla iga päev ja vaimulik ka.

Kui suur on Su perekond?

Mul on abikaasa ja neli last. Kodus lapsi hoida on palju raskem kui tööl käia. Paljudel meestel on kiusatus istuda kelle kümneni tööl ja tulla nii hilja koju kui võimalik. Aga ma leian, et kõige tähtsam on, et lastel oleks isa olemas ja laste jaoks leitaks aega.

Kas inimesed imestavad, et ühel noorel mehel on nii palju lapsi?

Kuidas keegi. Kui tänapäeval öeldakse, et neli last on palju, siis aastaid tagasi oli see tavaline ja lausa väike pere. Me oleme läinud üsna mugavaks. Kui ma olen ainult ühe lapsega kodus, siis olen nagu puhkusel, see on nii lihtne. Kui on ainult üks laps, siis ei pea oma elu muutma. Tütar ütleb praegu mu kõrval, et kui oleks ainult üks laps, siis oleks tal kole igav.

Eesti on olnud 20 aastat vaba. Kas Sa oled praeguse Eestiga rahul?

Ma mäletan nõukogude võimust seda aega, kui oli kohutav inflatsioon, kus rubla kaotas oma väärtuse. See Eesti, kus me praegu elame, on väga palju parem.

Mul on kahju, et väga paljud Eestimaa inimesed on töötud. Minu valdkonnas ja paljudes teistes on palju tööd. Mida ei ole, on oskused. Need on spetsiifilised ja kõrge kvalifikatsiooniga. Kui vanasti võis minna lihtsalt maaparandajaks ja kraavi kaevata, siis tänapäeval täiselektroonilise kopaga töötamine vajab oskusi. Ei ole nii, et lähen ilma hariduse ja oskusteta lihtsalt tööle. Sellised tööd on otsa saamas. Mida kiiremini inimesed seda mõistavad ja investeerivad oma oskustesse, seda kiiremini nad saavad tööle.

Loomulikult on ka neid inimesi, kellel on mitmete asjade kokkusattumise pärast elu halvasti läinud. Kindlasti on vaja neid aidata.

Tänapäeval on tohutud võimalused õppimiseks – võib õppida kodu- või välismaal, kui ainult tahetakse.

See on mugavuse küsimus. Mina olen eluaeg olnud iseõppija. Kui ma tahan midagi selgeks saada, siis võtan raamatu või otsin internetist materjali. Uurin teemat, kuni ma selle selgeks saan.

Aga paljud ootavad, et tuleks keegi, kes paneks kamaluga tarkust pähe. Pole muud lahendust kui tuleb ise pingutada. Inimesed pole valmis seda vaeva nägema. Lihtsam on hädaldada, et ilm on hukas ja valitsus on halb.

Need valikud, mis noorena tehakse, ka kooli valimine, on ääretult vastutusrikkad. Sellepärast on hea, kui inimesed teevad sellised otsused koos Jumalaga.

Kuhu läheme kristlastena, kuhu läheb kirik ja riik?

Mehed tahaksid rääkida poliitikast ja suurtest asjadest. Minu jaoks on kõige suurem küsimus see, kuhu ma ise lähen. Seda saab ainult endale vastata. Selle küsimusega seisame Jumala ees.

Täname!

18. augustil 2011 Skype’i vahendusel

ÄRIMEES USUB JUMALAT

Marc Grete lapsepõlv ei olnud kerge. Kuna ta kokutas, oli ta klassis põlu all ja ka õpetajad ei võtnud teda tõsiselt. Tema enesehinnang oli null. Aga usk andis talle juba siis tuge – 16-aastaselt otsustas ta oma elu Kristusele anda ja laskis end ühes baptistikoguduses ristida.

Varsti pärast seda jäid Marc Grete silmad haigeks ja ta oli mõned kuud pime. Raviarst ei osanud midagi teha ja ütles mokaotsast: «Siin aitab ainult palvetamine.» Pärast paljusid palveid saidki tema silmad arstide imestuseks terveks.

ELU LÄKS ALGUL ÜLESMÄGE

Siis tuli ehmatus. 7. märtsil 2008 läksid Marc Grete ja ettevõtte teed lahku. Ta lasti täiesti ootamatult lahti. Tema väärtushinnangud ei ühtinud sugugi kõigi teiste omadega ja nüüd taheti temast lahti saada.

JUMAL VALMISTAS KÕIK ETTE

2009. aastal töötas Marc Grete rahvusvaheliselt tegutsevas haridusorganisatsioonis ja õppis seal tundma eripedagoog Jan Weinreichi. Koos asutasid nad haridusühingu ja arendavad seminaridel ja treeningutel laste ja noorte andeid, nõustavad haridusasutusi ja aitavad inimesi nende isiklikes kriisides.

«Ma püüan oma isiklikke kogemusi teistele edasi anda,» ütleb Marc Grete. 1. novembrist juhib ta Rahvusvahelise Kristlike Ärimeeste Ühingu treeninguprogrammi. Tema eesmärgiks on kõikjal selgitada, et Jumal on andnud igale inimesele võimeid ja aitab neid kriisides.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

KOLIBAKTER MUUTIS KRISTLASE ELU

Mai algul hakkas Euroopas levima ohtlik kolibakter ja puhkes epideemia. Saksamaal haigestus 4321 ja suri viiskümmend inimest. Nelja lapse emal Andrea Grosskopfil (53) tekkisid ka usulised probleemid.

Kui sõitsin Hamburgist tütre juurest tagasi koju, kuulsin raadiost esimest korda kolibakteriohust. Mõtlesin, et see on järjekordne paanikakülvamine ja ei aimanudki, et kahe päeva pärast ilmnevad nakkusenähud minu enda juures. Perearsti hooletuse tõttu pandi mind aga alles nädal hiljem, kui ma veel vaevalt jalgadel seista suutsin, Ulmi ülikoolikliinikusse. Tehti kindlaks, et mul on kolibakteri nakkuse raske vorm verise kõhulahtisusega ja minu neerud on üles ütelnud.

Neeru- ja vereandmed olid väga halvad. Õnneks olid arstid juba kahe sama viirusega inimesega tegelenud ja teadsid, mida ette võtta. Kõigepealt puhastati viis päeva minu verd. Tänan kõiki veredoonoreid, ilma kelleta ei oleks kiire abi võimalik olnud!

KÕIK HAKKAS KÕIKUMA

Minu seisundit on raske kirjeldada – see oli segu ebareaalsusest, hirmust ja keskendumisvõimetusest. Võitlusele bakteri vastu lisandus vaimulik võitlus – haiglasse sattudes sain Jumalalt tõotuse, et saan terveks. Hoidsin sellest kinni, kuid keegi tahtis mult seda veendumust röövida.

Kahtlused tormasid minust üle. Minu usu alused kõikusid. Äkki avastasin nii palju pattu, et see tahtis mind lämmatada. Kuid minu mees oli inglikannatlikkusega minu poolel ja andis mulle pidevalt piiblisalmidega julgust. Ma ei teadnud siis, et tohutu hulk inimesi palvetasid minu tervenemise pärast. Ja ma tohtisin tervenemist kogeda!

PIMEDUSEJÕUD KAOTASID

Pärast edukat antikehaderavi viidi mind üle tavalisse nakkusosakonda. Minu vereandmed paranesid päev-päevalt.

Ja siis laskis Jumal oma hoolitsust ka piltlikult näha. Ühel päikeselisel õhtul ilmus minu haigepalati seinale rist – see oli aknaraami vari. Jumal meenutas mulle, et Tema Poeg Jeesus Kristus on minu eest ristil surnud, et mina võiksin elada!

ANDREA GROSSKOPF
idea Spektrum

AAFRIKA SARVEL NÄLGIVAD INIMESED

Hädas on viis maad: Keenia 3,7 miljoni, Etioopia 4,8 miljoni, Somaalia 3,7 miljoni, Uganda 600 tuhande ja Djibouti 165 tuhande inimesega. Arvukad kristlikud abiorganisatsioonid tahaksid aidata, aga eriti just Somaalias, kus olukord on kõige hullem, teevad islamiäärmuslased nende elu raskeks.

Inimvihkajaliku brutaalsusega takistab Shababi miilits, mis Somaalia suuri alasid valitseb, rahvusvahelist hädaabi. Miilits on paljudel loomakarjustel avalikult pead maha löönud, sest omanikud ei tahtnud oma väheseid allesjäänud loomi ära anda. Et elanikke hirmutada, sõidutati laibad maasturitel läbi Afgoye linna, mis asub 30 kilomeetrit pealinnast Muqdishost lõunas.

Shabab on seotud terroriorganisatsiooni al-Qaidaga. Miilits tahab muu hulgas maa kristlastest puhastada ja püüdleb selle poole, et kehtestataks islami šariaadiseadustik. Möödunud nelja aastaga on Shabab tapnud enam kui 18 tuhat tsiviilisikut, miljon inimest on kodudest põgenenud.

Tegelikult ei ole Somaalia hädades süüdi ainult islamiäärmuslased. Sõda ja nälga põhjustavad inimõiguste rikkumised kõigi konfliktiparteide poolt. ÜRO poolt tunnustatud valitsusvägedes kasutatakse ka lapssõdureid, kuigi valitsus on korduvalt lubanud selle lõpetada. Kui rahvusvaheline kogukond ei suuda maale rahu tuua, sureb järgmise kuue kuuga kümneid tuhandeid somaallasi.

Kirde-Aafrika abistamisega tegeleb arvukalt kristlikke organisatsioone. Enamikul neist on kohalikud partnerid. Üks kõige raskemas seisus kohti on Dabaabi põgenikelaager, mis on määratud 90 tuhandele hädalisele. Praegu elab seal umbes 400 tuhat naist, meest ja last. BBC korrespondent Ben Brown iseloomustas üht väikelaste toiduabikeskust põrguna – imikud on nagu luu ja nahk, üheaastased kaaluvad sama palju kui vastsündinud.

Briti kristliku abiorganisatsiooni Barnabas arvates, kes seisab tagakiusatud kristlaste eest islamimaades, võivad kristlased Aafrika Sarve näljahädas abita jääda. Keenia kirikujuhid on avaldanud muret, et kristlased, kes moodustavad mitmetes hättajäänud maades moslemite keskel väikese vähemuse, «unustatakse» rahvusvahelist abi jagades lihtsalt ära. Nii juhtus näiteks eelmisel aastal Pakistani veeuputuse ajal.

idea Spektrum

SIBERI EESTLASTEL KÜLAS

Juulikuu esimesel nädalal viibisid EELK avalike suhete spetsialist Arho Tuhkru ja Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson Siberis, et osaleda jaanipäeva (vana kalendri järgi) tähistamisel Ülem-Suetukis. Sinna kogunesid eestlased Venemaalt, Eestist ning Rootsist. Ühtlasi tähistati Ülem-Suetuki küla 160. aastapäeva ja sealse pasunakoori 110. aastapäeva.

1 Palvus Jermakovski külas
2 Surnuaiapüha Pulani külas
3 Mälestusmärk 1938. aastal mõrvatud eestlastele Ülem-Suetuki kalmistul
4 Jaanilaupäev Ülem-Suetuki külas
5 Jaan Bärenson, Karatuzi rajooni juht Voldemar Saar ja Arho Tuhkru
6 Jaanipäeva jumalateenistus Ülem-Suetuki kirikus

Fotod: Jaan Bärenson ja Arho Tuhkru