Linden Viinalass võttis 1. juulil Palupera palvela ukse kohalt risti ära. See oli hoone lammutamise esimene samm.

Midagi kurja siiski toimumas ei ole. Kogudus on juba aastaid teises majas mõned kilomeetrid eemal Hellenurmes ja vanal majal ei ole enam otstarvet. Pühakoja palgid on plaanis kasutada heaks kristlikuks otstarbeks.

Enne risti mahavõtmist peetud viimasel jumalateenistusel jagati muidugi mälestusi. Paljud inimesed on selles majas usklikuks saanud ja Jumala õnnistust kogenud. Aga aeg on teinud oma töö. Kohalikku elu ei määra enam palvela lähedal olev raudteejaam ja ka kristlik töö peab olema seal, kus on inimesed.

Seda probleemi on mujalgi. Inimesed vajavad evangeeliumi, kuid nad ei taha enam minna kõrvalises kohas olevasse pühakotta. Andku Jumal tarkust ja võimalusi neile, kes peavad tegema raskeid otsuseid ja välja panema suuri summasid, et kirik oleks taas keset küla.

«Rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat!» (Ho 10,12).

ELAME EBATURVALISES MAAILMAS

Toimetaja kommentaar

Mõlema juhtumiga tegeleb jätkuvalt politsei. Võib arvata, et infot tuleb veel ja kunagi peab nende teemade juurde tagasi pöörduma.

JALGRATTURID ON VABAD

Ajakirjanduses on rattureid nii kiidetud kui ka laidetud. Hinnang ei saagi olla ühene, sest inimeste elukäsitlused on erinevad. Oma järeldusi teevad kindlasti vastavad ametiasutused ja tõenäoliselt ka terroristid Liibanonis.

Mõned on arvanud, et ratturid peaksid rahvalt vabandust paluma, sest läksid ohtlikku kohta ja põhjustasid nii palju muret. Turism on tänapäeval väga levinud vaba aja veetmise viis. Ja ikka on neid, kes tahavad minna sinna, kus on midagi eriskummalist. Neid ei rahulda jalutamine giidi sabas mööda väljatöötatud marsruute ja ööbimine turvalistes hotellides. Ka neid peab mõistma.

Liiklusõnnetuse põhjustanud ja vigastada saanud autojuhile peab kiirabi saatma. Ettevaatamatult vette hüpanud inimene tuleb uppumissurmast päästa. Meie kohus on inimene hädast välja aidata ka siis, kui ta meie arvates ise süüdi on.

Ratturite vabastamiseks olevat makstud kümme miljonit eurot lunaraha (muidugi ei ole selle kohta ametlikku teavet). Kas oli õige sponsoreerida terrorismi, mis on otseselt suunatud läänemaise ühiskonna väärtuste vastu? Aga Jeesus jättis mitte kümme miljonit, vaid oma elu. Kurjategijate võit osutus kaotuseks. Nii võib Jumal teha ka seekord. Raha on kaduv väärtus, inimelu aga igavene.

Ajakirjandus on teravas toonis ette heitnud, et rahvale ei ole kõigest räägitud. Me ei peagi kõiki saladusi teadma. Pealegi oskavad terroristid lugeda ja on õppimisvõimelised. Neile ei maksa infot kätte anda. Seda näeme ka kommentaari järgnevast osast.

Jeesus ei taha ohvrit, vaid halastust (Mt 12,7). Vaadakem keerulistele olukordadele Tema pilguga!

TAPATÖÖ NORRAS

See ei ole esimene kord, kui terroristiks on hälbinud mõtteviisiga, oma kodumaa poliitikat vihkav päriselanik. Näiteks 1995. aastal korraldas üks Lahesõja kangelane USAs Oklahoma kesklinna föderaalhoone juures plahvatuse, mille tulemusena hukkus 168 inimest. Rünnaku eesmärk olevat olnud kättemaks USA valitsusele võimu väärkasutamise eest. Nende kahe plahvatuse vahel on leitud sarnasusi.

Ka mitmed koolitulistajad on tulnud korralikest ja kõigega kindlustatud peredest. Mõni on lootnud, et alustab revolutsiooni – nagu ka Norras noori tapnud mees. Enamasti ei ela tulistajad oma tegu üle, vaid hukkuvad politsei kuulide all või enesetapu läbi. Norra mõrtsukas jäi ellu ja loodab oma mõtteid levitama hakata. Ühiskonnale oleks parem need salastada, et järgmisi mõrtsukaid mitte inspireerida.

Välismaiseid terroriste on kergem taluda kui omamaiseid. Viimased elavad omade hulgas ja tapavad omi. Isiklik solvumine, ebakõla ühiskonnas või vääriti mingist asjast arusaamine toob häda süütute inimeste kaela.

Ometi on kurjategijail kaasosalisi, kes millegi eest vastutama ei pea ja ennast süüdlasteks ei peagi. Need on inimesed, kes oma rahvast ja riiki halvustavad ja vihkamist külvavad. Nad ei paku asjatundlikke lahendusi ühelegi probleemile. Mingil hetkel võib selline kirumine haiglase kuulaja peas moonduda jubedaks kättemaksu- või maailmaparandamisideeks. Sellepärast peaks igaüks mõtlema, kas ta levitab positiivset, elu edendavat ja parandavat, hädadest reaalset väljapääsu näitavat mõtteviisi.

Norra mõrtsukat on esitletud ka konservatiivse ja fundamentalistliku kristlasena. Sellel, mis ta tegi, pole kristlusega midagi ühist. Norra ja ka Eesti kristlased leinavad ohvreid ja ei ole mõrtsuka mõttekaaslased.

Apostel Paulus kirjutas: «Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud» (1Ts 5,8–10).

KOERAKESED SÖÖVAD LASTE RAASUKESI

«Aga Jeesus tõusis ja läks sealt ära Tüürose alale. Ja Ta läks sisse ühte majja, soovides, et keegi ei tunneks Teda ära. Ent Ta ei saanud jääda varju, sest otsekohe tuli üks naine, kes oli Temast kuulnud, kelle tütrekesel oli rüve vaim, ning langes Ta jalge ette. Aga see naine oli kreeklanna, pärit Sürofoiniikiast, ja see palus Teda, et Ta ajaks kurja vaimu tema tütrest välja. Ja Jeesus ütles talle: «Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ju ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele!» Naine aga vastas Talle: «Issand, koerakesed ju söövad laua all laste raasukesi!» Ja Jeesus ütles talle: «Sellesama sõna pärast mine! Kuri vaim on sinu tütrest ära läinud!» Ja naine läks koju ja leidis lapse voodis magamas ja kurja vaimu olevat lahkunud.»

Markuse 7,24–30

Evangelist Markus räägib naisest, kelle perekonnas oli väga suur mure. Midagi oli selles naises niisugust, mis pani jüngreid teda teistest erinevana nägema. See naine ei olnud juut, ta oli kreeklane. Ta polnud üles kasvanud ei Judeas ega Galileas, vaid põhjapool, Süürias.

OMAD JA VÕÕRAD

Kõikides maailma kultuurides on midagi sarnast – see on mõtteviis «meie» ja «nemad». «Nemad» on väljaspool, aga «meie» kuulume kokku. Kui jüngrid vaatasid seda naist, tema näoilmet, riietumisviisi, kuidas ta oma juukseid oli seadnud, oli neile kohe selge – see inimene ei ole meie seast.

Jeesus teadis, mida jüngrid mõtlesid. Ta mõistis juutide hoiakuid paganate, eriti kreeklaste suhtes. Nad nägid neis täiesti ebapuhtaid inimesi. Tihtipeale ütles juut kreeklastele midagi ebaviisakat. Nad võrdlesid kreeklasi koertega.

Jeesus võttis selle mõtte ja kasutas vestluses kreeka naisega. Ta tahtis õpetada oma jüngreid. Ta oli neid ette valmistamas selleks, et nad võiksid viia Hea Sõnumi kogu maailma.

Naine anus Jeesust oma mure pärast. Tema väike tütar oli täis ebapuhast vaimu ja ta palus Jeesust, et Ta lapse vabaks teeks. Siis ütles Jeesus midagi, mis pidi jüngreid imestama panema. Jeesus peegeldas seekord oma rahva eelarvamusi, kuid Ta tegi seda selleks, et midagi õpetada. Ta ütles naisele: «Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ju ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele!» Naine vastas sellisel viisil, mis Jeesust rõõmustas: «Issand, koerakesed ju söövad laua all laste raasukesi!» Jeesusel oli nii hea meel naise vastuse üle, et Ta ütles: «Sellesama sõna pärast mine! Kuri vaim on sinu tütrest ära läinud!»

HÄDAS OLI INIMENE

Mis tegi Jeesusele sellist heameelt? Mõnikord ma loen seda lugu ja mõtlen, et Jeesusele meeldis naise tarkus. Aga paljud õpetlased usuvad, et siin on tegemist piltliku sõnademänguga. Kui Jeesus rääkis laste leivast, siis Ta ei ütelnud seda järsult, vaid ennemini oli naeratus Tema suul. Ta püüdis vähendada oma rahva eelarvamusi, mis neil oli kreeklaste suhtes. Ta ei solvanud naist. Naine vastas arukalt, et isegi kui me kutsuksime koerad, siis oleks neil õigus süüa laste raasukesi.

Jeesust see vastus rõõmustas. Kas ei ole hämmastamapanev, kuidas huumor võib erinevusi maha kiskuda? Kui mitte võtta liiga tõsiselt, kui me naerame üheskoos oma rumaluste või nõrkuste üle, siis see tõmbab meid eraldavad seinad maha.

Ma olen seda ka kogudusetöös tähele pannud. Kogudused, mis on täidetud rõõmu ja ka naeruga, on inimesi kutsuvad. Nad võtavad vastu igasuguseid inimesi. Nad ütlevad: «Ära jää väljapoole! See ei ole sinu koht. Tule ja saa üheks meie seast!»

Ometi ma tean, et mitte naise tarkus ei valmistanud Jeesusele heameelt. Piibel ei õpeta, et Jumal annab armu tarkadele ja on vastu rumalatele. Jeesus nägi selles naises inimest. Kui Ta rääkis laste leivast, siis Ta rääkis Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi lastest. Sellel naisel oli meeles vaid üks laps – tema enda oma, tema väike tüdruk. Tema laps oli hädas ja vaevas, ta oli vaja vabastada. Kui jõuame ema armastuseni lapse vastu, siis ei ole vahet, kas on tegemist juudi või kreeklasega, eestlase, venelase või ameeriklasega.

Kristuse koguduses tegutsevad Tema kaastunne ja armastus, mis panevad meid vaatama kaugemale meie erinevustest ja nägema taolisi naisi ja mehi kui inimesi, kes vajavad Jeesust ja Tema armu.

USK VÕITIS

Tegelikult ei pälvinud Jeesuse heameelt ka selle naise inimlikkus. Naise vastus Jeesusele oli usu vastus. Ta uskus Jeesuse väesse ja autoriteeti. Ta uskus, et Jeesus on Issand ja Tema võim on suurem kurjuse võimust. Ta uskus, et Jeesus suudab tema tütre vabastada.

Naine uskus, et Jeesuse arm ei ole piiratud. Sellest oli küll Iisraeli rahva jaoks. Nende kõhud said täis Issanda armust ja Issanda leivast. Ta uskus, et isegi väike raasuke Jeesuse armust on talle piisav.

Markus on asetanud selle loo kahe söötmisloo vahele. Ühel pool söötis Jeesus viit tuhandet ja teisel nelja tuhandet meest. Mõlemal juhul Ta võttis vaid mõned leivad ja kalakesed ning toitis need hulgad oma armastuse ja väega. Kas sellest on küllalt? Korvitäied toitu jäi ülegi. See naine teadis, et ka tema jaoks on piisavalt armu ja isegi väike Jeesuse armuraasuke suudab tema vajadused rahuldada.

ARM MEIE JAOKS

Miks on see meile kui kogudusele tähtis? Sest ka meie võime osutuda nendeks, kes tunnevad, et meid ei ole omade sekka haaratud. Me võime tunda, et oleme väljaspool ja mitte sees. Võib-olla me teinekord tunneme, et laste leib ei kuulugi meile, kui me näeme seda naist, kelle vastu Jeesuse enda jüngrid eelarvamust tundsid.

Aga me näeme, kuidas Jeesus selle naise vajadused rõõmuga rahuldas. Tal oli armu ka tema jaoks. Tema halastusest ja armust jätkub ka minule. See on tähtis ka ühel teisel põhjusel. Kui me mõtleme väga erinevate tagapõhjadega inimestele, kes elavad Eestimaal, kui mõtleme maailma rahvastele, siis võime mõista, et tuleme Jeesuse juurde samamoodi. Me tuleme, vajades Issanda armu.

Kui saame osa Issanda lauast – leivast ja karikast, siis mõtleme sellele, kuidas Jeesus ristil suri. Teda alandati ja koheldi nõnda halvasti meie pärast. Teda koheldi nagu koera, et meist võiksid saada Jumala lapsed. Selleks, et me ei peaks ootama, millal mõni raasuke kuskilt kukub. Et Isa saaks meid kutsuda oma laste lauda.

Meile on vaja Jeesuse halastust. Selle saame kätte ainult usu läbi. Issandal on heameel anda meile kõike seda leiba, mida vajame.

Jumal õnnistagu teid, kui ühinete kõigi erinevate taustadega inimestega ükskõik kus maalt ja rahvast, kes tulevad Jeesuse juurde usu läbi, et võtta vastu see arm, mida Ta tahab rõõmuga jagada. Olgu kiidetud Tema nimi!

JERRY SHEVELAND
Ameerika baptistiliidu Converge Worldwide’i president
Jutlus Oleviste kirikus 1. mail 2011
Tõlkis Heldur Kajaste

BAPTISTID EI VABANDANUD

Konverents pöördus president Barack Obama poole, et seadus kaitseks ka edaspidi abielu. 1996. aastal kirjutas president Bill Clinton alla seadusele, mille järgi abielu on võimalik vaid mehe ja naise vahel. Vahepeal on homoaktivistid survet avaldanud, et abielumõistet ka samasoolistele suhetele laiendataks.

Konverentsi ajal võttis Lõuna Baptistiliidu president Bryant Wright vastu üheksaliikmelise aktivistide delegatsiooni, kes taotles homoseksuaalide õiguste suurendamist kirikus. Delegatsioon kutsus baptistiliitu üles vabandama homo- ja biseksuaalide diskrimineerimise pärast, mis nende arvates viimastel aastatel aset on leidnud. Nii nagu kirik vabandas 16 aastat tagasi oma suhtumise pärast orjapidamisse, olevat nüüd vaja uut vabandamist.

Bryant Wright lükkas niisugused nõudmised tagasi – ei ole vajadust vabandust paluda selle pärast, et nõutakse Piiblile vastavat seksuaalset puhtust. Piibel keelab iga seksuaalsuse vormi väljaspool abielu.

Vestlus olevat möödunud südamlikus õhkkonnas.

idea Spektrum

NOORED KUULUTASID SETOMAAL EVANGEELIUMI

Aktuaalne teema

Selise Nelipüha Kogudus korraldas 10.–17. juulini Setomaa misjonipäevad. Noorteühenduse Koma juhataja MÄRT SAAR (26) osales seal oma meeskonnaga ja rääkis sellest ka Kuulutajale.

Mis on Koma töö eesmärk?

Koma on noorteühendus, mille eesmärk on varustada noortejuhte vanuses 15–29 aastat julgustuse ja teadmistega Kristuse misjonikäsu täitmiseks. Selise misjoninädal oli Eesti EKB Koguduste Liidu misjoninõukogul tükk aega plaanis. Ma tulin sellega kaasa, sest tundsin Jumala kõnetust, et Eesti kogudused peaksid oma piirkondadest kaugemale vaatama ja saatma misjonäre oma rahvustest väljapoole. Sarnane nägemus oli ka liidu presidendil.

Kas setod on teine rahvus?

Nad nimetavad end ikkagi kuningriigiks ning neil on oma kuningas ja keel. Me võime nende kultuuri ja ajalugu vaadates näha, et neil on oma lugu ja Kalevipoja asemel teine kangelane, kelle nimi on Peko. Kristus tahab, et me ka selle rahvani jõuaksime.

Mis Sulle Setomaa olukorrast silma hakkas?

Nägin mahajäetust ja lootusetust. Mikitamäel olid pooled korterid tühjad. Inimestega vesteldes tundus, et nii noortel kui vanadel meestel ei ole muud teha kui seenel ja marjul käia või siis juua, mis esmapilgul tundub rohkem mehelikuna.

Niisugust paikkonda kujutatakse tavaliselt ette vanemate inimeste asualana, aga Sina läksid sinna noortetööd tegema.

Noored lähevad sealt minema pärast keskkooli. Mina läksin sinna noortejuhtidega, et neid varustada ja et Selise koguduses oleks lisaks lastetööle ka viljakas noortetöö. Me jõudsime ka kohalike noorteni ja mõned neist said päästetud.

Kas Sa läksid sinna endaga kaasas olevaid noori kasvatama, mitte kohalikku tööd tegema?

Mõlemat saab korraga teha. Kui Jeesus käis sünagoogides jutlustamas, oli Temaga kaasas 12 jüngrit, keda Ta koolitas inimestepüüdjateks.

Miks ainult Setomaa? Võiks kogu Eestimaa ette võtta?

Kes teab, mis järgmisel aastal tuleb. Meie liikumisest juba paar inimest ütlesid, et järgmisel aastal võiks teha neli sellist misjonireisi.

Minu unistus aasta tagasi oli jõuda hoopis Aafrikasse ja minna noortejuhtidega sinna. Jumal tahtis, et me keskenduksime esmalt Eestimaale. Me ei tea veel, kuhu Jumal tahab meid järgmisel aastal saata. Seda tuleb veel paar kuud palves kaaluda.

Võib-olla peaks Sinu grupis olnud noored nüüd erinevatesse kohtadesse tööle saatma?

Nad on kõik juba kuskil aktiivsed koguduste töötegijad. Kas neist mobiliseerijaid või uute gruppide väljaläkitajaid saab, seda ma ei oska öelda. Selleks on vaja teatud sorti inimesi vastavate andidega. Teised oleksid efektiivsemad kellegi juhtimise all edasi teenima.

Kas te tegutsesite Koma või Selise koguduse plaani järgi?

Selise kogudus tegi väga hea plaani ja mina lisasin mõne idee juurde. Eesmärk oli jõuda kõigi Setomaa inimesteni, et Jeesuse Kristuse nimi saaks kuulsaks. Minule see visioon sobis. Võimalikke tööstiile on erinevaid, aga mulle meeldis, et neil oli oma nägemus ja sellega me läksime kaasa ning andsime jõudu juurde.

Selise koguduse töö on laiaulatuslik ja pikaajaline ja ma ei teagi kõiki detaile, kuidas kogudus seda teeb. Igal viljaperioodil on kündmine, külvamine ja lõikus. Mulle tundub, et küntud on seal juba päris kaua. Meie esimene üleskutse oli «Tule ja vaata!» Kui inimesed tulid, siis oli teine üleskutse: «Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!»

Palju oli teie rahvast ja kui palju vastuvõtjaid?

Meie grupp oli kuueliikmeline. Neid, kes kohapeal kõigega kaasa tulid, oli umbes 25 inimest. Nad olid iga päev kohal kõigis kohtades, kus me käisime – lisaks Selisele veel Saatses, Värskas, Mikitamäel, Võõpsus, Verioral ja Oraval. Jõudsime umbes 110 mittekristlaseni.

Mille üle Sa kõige rohkem rõõmu tundsid selle nädala jooksul?

Kogu selle elu üle, millest pakatas Selise kogudus. See kogudus tundus elava kasvuhoonena, kus iga koguduseliige on äärmiselt aktiivne ja Kristuse-keskne. Ma nautisin kohaliku koguduse igapäevast elu ja mõtlen siiamaani sellele.

Kust on pärit Sinu mõtteviis?

Koma kuulub Josiah Venture liikumisse. Seal on kakssada täisajaga töötajat ja tegutsetakse 11 riigis. Ida-Euroopas on töötatud 15 aastat. Sealt olen saanud viimastel aastatel kõige tugevamaid mõjutusi.

Täname!

20. juulil 2011 Tartus

ROBIROHI PAKUB HINGELE ROHTU

Paljudel kristlikel üritustel teeb muusikat ansambel Robirohi. Selle eestvedaja ROBERT (Robi) KREUTZWALD (43) vastas meeleldi Kuulutaja küsimustele.

Kas Sa oled elukutseline muusik?

Muusika on mu hobi. Õppisin lastemuusikakoolis trombooni ja Soome Vabakiriku koolis Santalas ühe aasta kirikumuusikat.

Mängisin 1980. aastast Tallinna Pioneeride Palee puhkpilliorkestris. Kui Olevistesse tulin, hakkasin alles kitarri õppima. Siis tuli eestpalvele Indrek Hunt, kellega mängisime puhkpilliorkestris koos. Tegime ühe väikese koosseisu, kus Indrek mängis kitarri, mina kontrabassi ja Tarmo Vardja viiulit. Sellega saatsime Effataa koori ja Oleviste noorteõhtuid.

Kuidas Sa usklikuks said?

Esimene kokkupuude Jumalaga oli mul ühel jõuluajal. Sattusin Oleviste kirikusse. Mu kõrval oli üks vanem proua, kes küsis, kas ma olen päästetud. Ma ei saanud küsimusest arugi. Ta tegi tee vabaks ja soovitas mul ette minna. Palvetasime Andrus Norakuga altari ees. Pärast oli tõesti kerge tunne. Läksin koju ja ütlesin emale, et ma sain päästetud. Ta ütles, et mis juttu sa nüüd ajad, tule mõistusele. Nii jäin kirikust eemale.

Olin nooruses suhteliselt aktiivne ja mässumeelne. Ma ei tahtnud standarditega kaasa minna. Olin punkar, käisin haaknõeltega, hari peas, ringi. Kord istusime Varblase kohvikus. Oleviste noored tulid, panid maki lauale ja lasksid gospelmuusikat. Nad jagasid traktaate ja kutsusid meid hardusõhtule.

Päev oli sombune ja jahe ning otsustasime vaatama minna. Kui läksime kesklöövis ettepoole, siis vanemad prouad tõmbasid käekotid endale natuke ligemale. Meie väljanägemine oli päris karm. Pärast koosolekut tulid meiega rääkima Rein Uuemõis ja veel mõned teised. Hakkasime käima hardusõhtutel ja sellest seltskonnast tulin usule mina ja Anneli Veevo, Palade koguduse pastori Enn Veevo abikaasa.

Kas Su mässumeelsus on alles?

Ma olin viimati ülikonnaga enda pulmas. Mul ei ole siiamaani pintsakut. Kas see mingi näitaja on... Tihti on öeldud, et ega teist sellist vastu ei tule.

Kuidas Robirohi alguse sai?

1995. aastal oli Tallinna lauluväljakul vanade Ameerika autode näitus ja kantrimuusika festival. Seal oli palju ansambleid Rootsist, Soomest ja Eestist. Tegime gospelansambli, et saaks minna kristlikku muusikat tegema. Kutsusin veel Soomest paar sõpra appi. Ansambli nimi oli Robi ja Sõbrad.

Kust tuli praegune nimi?

Välismaal ei olnud Robi and Friends originaalne, seal on palju selliseid nimesid. Uue nime soovitas meile Indrek Vainu vend Jaanus, kes on bluegrass-muusika suur fänn. Kui käisime kuskil Euroopas mängimas, siis teati ikka tema nime.

Keegi pastor ütles, et Robirohi on nagu hingerohi, mida võib seespidiselt võtta ja välispidiselt kõrvadega kuulata. «Bluegrass» on «sinine rohi» ja meil on Robirohi.

Mis on bluegrass?

Selle loojaks võib nimetada Bill Monroed, kes oli mandoliinimängija Ameerikas. Ta pani 1945. aastal kokku erinevate maade rahvamuusika, neegrispirituaalid, bluusi ja gospeli. Tuli selline sümbioos, mida nimetatakse bluegrassiks.

Algne koosseis bluegrassil oli mandoliin, kitarr, kontrabass, viiul ja bandžo. Hiljem on juurde tulnud dobro. Meie kasutame veel autoharfi ja dultsimeri, mis on tulnud ameerika rahvamuusikast. Mängitakse akustiliste pillidega, elektrit ei ole vaja.

Bluegrass on selline muusikastiil, mida kuulavad kõik väikestest lastest kuni päris eakateni. Seda võiks nimetada veel rohujuurte muusikaks või maalähedaseks muusikaks. Bluegrassi mängiti Ameerikas nn piiblivöö piirkonnas. Naabrid tulid kokku, võtsid seina pealt pillid ja hakkasid mängima ning Jumalat kiitma. Palju on pereansambleid, kus vanaemad-vanaisad ja lapselapsed koos mängivad. Tase ei pea olema väga kõrge, aga mängurõõm on küll võrratu. Bluegrass on väga populaarne näiteks Jaapanis, mis võib paljusid üllatada.

Bluegrass on kontsertmuusika, mitte tantsu- või peomuusika. Kuna see muusika on nüansirohke ja pillid on akustilised, siis kuulavad inimesed tavaliselt hästi vaikselt. Kui keegi hakkab saalis sosistama, siis teised kohe vaatavad, et laske kuulata ja olge tasa.

Kui palju on ansambli koosseisus liikumisi olnud?

Meie esimeses koosseisus Lauluväljakul mängisid viiulit Tarmo Vardja ja Kairi Laurik, bassi Egon Veevo ja mandoliini Mats Kangur. Algkooseisust ei ole peale minu enam kedagi alles.

Lauluväljakul kuulis meid mängimas Aivar Nurmik, kes praegu mängib meil mandoliini. Bassimehed on vahetunud. Egon Veevo järel tuli Tõnis Teras ja pärast Jurgis Kazjava. Tenor Indrek Vainu on väga ilusa inglihäälega, nagu mõned ütlevad.

Tarmo Vardja hääl oli kindel. Tal oli absoluutne kuulmine, ta sättis oma hääle alati meie vahele ja täitis harmoonia ilusti ära. Paljud laulude seaded on tema tehtud. Kui Tarmo lahkus autoõnnetuse läbi 2007. aastal igavikku, pidime neljahäälsed lood kolmehäälseks tegema. Viiuli osa täidame teiste pillidega.

Tarmo oli ainus professionaalne muusik meie hulgas. Pärast tema lahkumist oli paljudel küsimist, et kas te ikka jätkate. Loomulikult oleme Jumala abiga edasi tegutsenud.

Kust ansambli lood pärit on?

Meil on demokraatlik ansambel ja igaüks võib soovitada, mis talle meeldib ja mis on südames. Tarmo Vardja tõi palju lugusid ja «Talle kiituse» lauluraamatu lood tulid enamasti tema kaudu.

Me saime Mihkel Merilaine vana kasseti. Ta oli liikumispuudega ja elas hooldekodus. Temalt oleme mitmed lood võtnud ja oma seaded teinud.

Paljude lugude ajalugu me ei teagi. Mängisime Antslas laululaval ja praost Joel Luhamets oli jutlustamas. Ta ütles, et tema vanaisa laulis mõnda meie lugu. Nii et paljud neist on päris vanad.

Repertuaaris on meil eestikeelseid laule saja ligi, ingliskeelseid on ka saja ringis. Vene keeles on mõned laulud. Soome keeles andsime terve plaadi välja. Oleme laulnud ka rootsi, havai ja norra keeles.

Oleme välja andnud kuus CD-plaati ja ühe DVD-plaadi. Kui mõnest puudu tuleb, tellime juurde. Kassette enam ei ole. Praegu teeme uut plaati, mis saab sügiseks valmis.

Kui Sa tavalisele jumalateenistusele lähed, kas siis üldlaulu ka kaasa laulad?

Alati laulan. Üldlaulud on tavaliselt minu jaoks kõrged, ma laulan oktav madalamalt. Teinekord kirjutan numbri üles, et seda peaks bändiga tegema. Nii avastangi mõne loo. Klassika meeldib mulle väga. Autoga sõites kuulan tihti Klassikaraadiot.

Kontsertidel on sõnaline osa ka.

Tavaliselt räägime vahele mingeid kogemusi või mida me selle looga ütelda tahame. Jutlustajat meil kaasas ei ole, ise tunnistanud oleme küll.

Oleme külvajad, Jumala tööriistad. Viljadest kuuleme mõnikord hiljem. Üks inimene tuli mulle tänaval juurde ja ütles, et te käisite meil vanglas mängimas ja sa ei kujuta ette, mida see minu jaoks tähendas. Keegi proua ütles, et kaotas oma mehe ja kuu aega kuulas autos ainult meie lugusid, et sellest üle saada. Sellised tunnistused kinnitavad meid.

Te ei ole laval kivistunud nägudega.

Kasutame ühte mikrofoni. Et kõik soolod, laulud ja pillid kostaksid, tuleb laval liikuda. Üks läheb eest ära, teine tuleb asemele, kolmas liigub edasi-tagasi. See tuleb loomulikult, isegi ei mõtle selle peale, oskus on tulnud aastatega. Ei ole nii, et mornid mehed seisavad ja lihtsalt mängivad mingit lugu. Meil on tavaliselt kontsertidel ülevoolav rõõm isekeskis, mida tahame teistega jagada.

Ainult suud te ei liiguta?

Ei ole proovinud. Korra oli Eesti Televisioonis vaja ühte lugu teha ja helimehed imestasid, et kas te hakkate nüüd ise mängima? Tavaliselt antakse neile plaat ja liigutatakse suud.

Mis teid värskena hoiab?

Robirohi on nagu väike ühiskond. Suhtleme omavahel ja üritame võtta pered tuuridele kaasa. Euroopa tuuridel oleme käinud mitmekümne inimesega korraga. Oleme üksteise tegemistega kursis ja aitame vajadusel.

Muusika seob. Kui tükk aega ei mängi, siis tunned, et midagi jääb puudu.

Kava ülesehitamiseks on alati Jumalalt tarkust vaja paluda. Mõni inimene on küsinud, et kas teil uuemaid lugusid ka on. Aga teine tuleb ja tahab just mõnda vana lugu kuulata. Sina oled juba tüdinud seda mängimast, aga inimene tuleb just selle loo pärast.

Meeste igapäevane leivateenimine peab ka olema selles stiilis, et võimaldab ära käia ja mängida.

Me töötame Jurgis Kazjavaga oma firmas Kreutz OÜ, tegeleme tööstuslike külmseadmetega ja suurköögitehnikaga. Nüüd on meil rahvast seal rohkem, aga varem panime lihtsalt uksed lukku ja olime kaks nädalat bändituuril ära. Indrek Vainu on arhitekt, vaba töögraafikuga. Aivar Nurmikul on ka oma firma. Meie Jurgisega tegeleme külmaga, tema soojaga – küttesüsteemidega ja tööriistade remondiga. Me ei ole kunagi eesmärgiks seadnud raha kogumist. Saame töö ja muusika lahus hoida.

Täname!

19. juulil 2011 Skype’i vahendusel

MARIE ELAB NAGU UNES

Saksa kristlik ajakirjanik Klaus Rösler on 13 aastat võidelnud oma koomas tütre Marie pärast. Nüüd on tütar jõudnud täisikka. Mida need aastad on tähendanud, sellest on järgnev kirjutis.

See juhtus laupäeval, 19. septembril 1998. Me ei teadnud, et Mariel oli peas veresoonte väärareng. Viis aastat ja 47 päeva kasvas ta nagu kõik teised lapsed. Tal oli hea meel, et oskas oma nime kirjutada ja hüppenööridega paremini hüpata kui peaaegu kolm aastat vanem õde Lara. Ja ka sellest teadmisest, et kolm korda kuus on kaheksateist.

Kuid siis lõhkes ilma mingi eelhoiatuseta tema peas üks veresoon. Marie pea valutas kohutavalt ja ta kaotas mõne sekundi pärast teadvuse. Minu naine tegi talle kunstlikku hingamist, kuni kiirabi kohale jõudis. Arstid tegid mitu operatsiooni ja päästsid ta elu. Ometi oli see edaspidigi ohus.

Meie käest küsiti, kas oleme valmis annetama Marie kehaorganeid. Seda oli meie jaoks liiga palju. Tahtsime, et Marie elama jääks ja me ta tagasi saaksime. Lõpuks ta tervis stabiliseerus. Meedikud ütlesid, et tal on tugev elutahe. Aga ta ei tulnud teadvusele. Ta on koomas. Ta elab nagu unes.

ELU SONDIDE ABIL

Pikk lamamine on talle halvasti mõjunud. Tema selgroog on nagu küsimärk. Ta võitleb pidevalt põletikega kõrvades, kopsudes ja põies. Tema silmi tuleb niisutada. Ta on muutunud tundetuks paljude antibiootikumide suhtes. Tema vere hapnikusisaldust ja südametegevust kontrollitakse pidevalt. Kui midagi on korrast ära, antakse häire. Mõne sekundi pärast vaatab spetsialist ta üle.

PROBLEEMID HAIGEKASSAGA

Kahe aasta pärast tekkis probleem. Haigekassa ei tahtnud enam maksta. See on normaalne. Hesseni liidumaa sotsiaalteenistus pidi appi tulema. Aga nemad olid nõus maksma alles pärast seda, kui oleme kõik oma säästud ära kasutanud ja valmis kogu oma teenistuse kuni elatusmiinimumini ära andma. Seda me enam normaalseks ei pidanud. Et endisest Mariest ainult vari järele oli jäänud – sellest tulevad mul tänase päevani pisarad silma. Aga miks me sellele lisaks veel vaeseks peame jääma?

Algas piinlik võitlus võimudega. Piinlik, sest ma ei võidelnud mitte ainult Marie pärast, vaid ka enda ja ülejäänud perekonna pärast. Kliiniku juhatus kartis oma sissetulekust ilma jääda ja avaldas survet. Mariest taheti lahti saada. Aga ilma meie nõusolekuta ei olnud see võimalik. Me lükkasime seda edasi. Üleviimisega hooldekodusse ei suutnud me leppida.

Ma informeerisin ajakirjandust ja vestlesin poliitikutega, ka tolleaegse Hesseni liidumaa peaministriga. Kui tema ei saanud aidata, sest kõik oli seadustega paika pandud, pöördusin Saksamaa sotsiaalministri poole. Tema nõuniku juures leidsin mõistmist. Avastasin, et minister tegeleb just ühe seadusega, mis selliseid ebaõiglasi olukordi peaks vältima. Aga probleemiks oli, et seadusel polnud tagasiulatuvat jõudu. Kui minister seda kuulis, pandi seadusele varasem kehtimahakkamise aeg.

Me olime mäel, aga ainult teoreetiliselt. Hesseni sotsiaalministeerium jäi endale kindlaks. Seaduse järgi makstavat ainult ravipedagoogika eest, aga seda Marie ei saanud – teda ainult hooldati. Me tahtsime edasi kaevata. Enne kui nii kaugele jõudsime, leidis lahenduse liidumaa puuetega inimeste peaarst. Tema hinnangul tegeleks lastehaigla hea meelega ka ravipedagoogikaga. Rahastamisrindel valitses nüüd mõningad aastad rahu.

KODU MITTEHINGAJATELE

Seekord oli haigekassa tõrges. Ta ei tahtnud kahju kanda. Me pöördusime eestseisuse esimehe poole. Ta helistas meile kohe tagasi ja hoolitses selle eest, et Marie sai ümber kolida. Ainult haigekassas meiega tegelev juhtumikorraldaja oli pahur, sest temast oli mööda mindud. Ma ei saa tänase päevani aru, miks istuvad ametkondades inimesed, kelle jaoks ei ole esmatähtis nende heaolu, kes nende hoolde on usaldatud.

Kuid on ka erandeid, näiteks Siegeni lastekliinik ja Saksa Raudtee. Viimane kinkis meile kolmeks aastaks priipileti, et me Mariet Kasselis külastada saaksime. Ka hooldusega Siegenis oleme rahul. Mariel on oma mööbliga tuba, seal tunneme ennast kui kodus. Meditsiiniline teenindamine on sellele vaatamata nagu intensiivosakonnas. Marie ning seitsme ülejäänud lapse ja nooruki eest hoolitsevad ravipedagoogid, ravivõimlejad, õpetaja ning ka haiglakaplan.

NOOR TÄISKASVANU MARIE

Kliiniku juhtkond kinnitas, et Marie võib nende poolest seal edasi olla. Ja me saime teada, et on plaanid ka järelhoolduskodu tegemiseks. Sest ka teised lapsed saavad vanemaks ja vajavad kohta.

Ka meie koduukse ees Wetzlaris on üks hooldekodu, kus hingamisraskustega inimeste eest hoolitsetakse. Me käisime vaatamas ja ei taha Mariet sinna panna. Pikad sünged koridorid, oma aja äraelanud vana tehnika. Ka meditsiiniline teenindus ei ole Mariele sobiv.

Sellel hooldekodul on oma eelised ja ka varjukülg. Me saaksime seal Mariet iga päev külastada, aga tunneksime end jälle halvasti, kui seda ei teeks. Haigest tütrest peab väike distants olema, et võiksime jõudu koguda.

Siegenis käime nagu Kasseliski kolm korda nädalas. Siis on Marie meie tähelepanu keskpunktis. Me paneme ta ratastooli, läheme jalutama, loeme talle ette, sest oleme veendunud, et ta saab paljustki aru, kui just mitte kõigest. Ma lähen temaga suvel lastebasseini. Me mängime temaga «Reisi ümber maailma» – surume talle täringu kätte, laseme selle lauale kukkuda ja liigutame siis laual nuppe.

Me laulame talle, kuulame muusikat või kolame mööda linna. Jalakäijatetsoon, kaubanduskeskus ja raudteejaam on vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kuid tagasiteel tuleb minna järsult mäkke, seepärast sõidame bussiga. Ükskord ei saanud me sõita, sest liinile polnud pandud madala põhjaga bussi ja me ei pääsenud ratastooliga sisse. Pidin Marie mäest üles tirima. Kaebasin bussifirmale ja linnale, informeerisin ajakirjandust ning sestpeale sõidavad lastekliiniku liinil ainult madala põhjaga bussid.

KUIDAS ME VASTU PEAME?

Kaugemad sõbrad ja tuttavad küsivad meilt sageli: «Kuidas te vastu peate?» Me peame vastu, sest peame vastu pidama. Kannatused kuuluvad elu juurde. Need võivad igaühte tabada. On hetki, mil jõudu ei jätku, siis saame tuge Piiblist: «Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste» (Ps 68,20).

Aga me saame ka vajalikku jõudu edasielamiseks. Meie elu on Marie seisundi poolt tugevalt paika pandud. Meil pole aega hobideks ega sõprade jaoks. Mariele läheb väga palju aega, kuid elame ju ka oma elu edasi. Mariega on teisiti. Tema elu võttis ühel hetkel hoopis teise suuna. Ta kuulub nüüd ühiskonna kõige nõrgemate hulka. Ilma alalise välise abita oleks ta ammu surnud.

Kellel on selline kogemus, see märkab, kui vähetähtsaks muutuvad äkki paljud teised väliselt suured probleemid. Ilma Marie haiguseta oleks tema õde võib-olla teise elukutse valinud. Nüüd otsib ta vastuseid filosoofiast ja tegeleb neuroloogiaga. Ta tahab teada, mis toimub tegelikult inimajus.

KUI PALVEID EI KUULDA

Me oleme palju ette võtnud. Me oleme palunud koguduse vanemaid, nagu Jaakobuse 5 kirjas on, Marie pärast palvetada. Sõbrad pastorid astuvad läbi ja palvetavad tema pärast, ka tervendamisliikumise tegelased. Me organiseerisime oma Wetzlari baptistikoguduses kolmepäevase palvekoosolekute sarja Marie pärast. Ja me peame pettunult tõdema – midagi pole juhtunud, Marie on ikka koomas.

Seda peab suutma taluda ja endalt ka ausalt küsima, mida sellest järeldada. Kas Jumalat Marie ei huvita? Kas me usume valesti? Kas Jumal on ainult ettekujutus? Me õppisime läbi valude – usk Jeesusesse Kristusesse ei garanteeri muretut elu maa peal. Ei ole hoidmist iga häda eest. Jõulised tervendamistõotused ja nende propageerijad on minu jaoks kahtlasteks muutunud.

Ma leian tröösti Jeesuse palvest Ketsemani aias: «Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära!» (Lk 22,42). Ingel kinnitas Jeesust selles olukorras. Meie ingliteks on sõbrad koguduse sees ja väljaspool, samuti kõrgeltkvalifitseeritud personal, kelle kätte oleme oma tütre usaldanud.

Ausasse bilanssi kuuluvad ka teised head kogemused – meie soovid hooldusele, majandusele ja meie abielu püsimisele on täidetud. See kõik ei ole iseenesestmõistetav. See on ime. Kes on tegelenud selliste juhtumitega nagu Marie oma, see teab, et paljud abielud on sellise koorma all purunenud.

Minu jaoks on saanud oluliseks igavikuperspektiiv kristlikus usus – Marie ei pea Jumala juures enam kannatama. See teadmine trööstib mind juba siin ja nüüd. Kuna see on nii, külastame Mariega nii sageli kui võimalik lastekliiniku jumalateenistusi. Ja me tahame, et Marie elu oleks kõigile piirangutele vaatamata hea.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
Avaldatud lühendatult

LÜHIDALT

Toimusid piiblitunnid «Vaikne aeg Jumalaga» (juhatas Veljo Kaptein), «Teenimine» (Eerek Preisfreund), «Suhteevangelism, suhete arendamine mittekristlastega» (Stella Polikarpus), «Koguduse osadus, suhted koguduses» (Peeter Roosimaa) ning avalik loeng «Armastuse keeled» (Meego Remmel).

Aaveres, Kiltsis, Triigis ja Avispeal tehti praktilisi töid – saeti, lõhuti ja laoti puid, niideti heina, lammutati kuure ja koristati lammutamise jäätmeid, veeti kive ning rohiti.

Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris toimus 4.–9. juulini Baptistide Maailmaliidu aastakoosolek. Kohale oli tulnud üle 300 osaleja rohkem kui 50 baptistiliidust kogu maailmast. Eestit esindas Helle Liht.

Nädala esimesel poolel toimusid erinevate komiteede ja komisjonide koosolekud, teisel poolel kogunesid osalejad aruandluskoosolekule. Kuna kogunemiskohaks oli islamiriik Malaisia, pöörasid mitmed komisjonid erilist tähelepanu selle maanurga probleemidele, sealhulgas usuvabaduse küsimustele, baptistide ja moslemite vahelistele suhetele, Jaapani maavärina tagajärgedele, pagulaste ebainimlikule olukorrale pagulaslaagrites ja nende kodumaalt põgenemise põhjustele. Malaisias on väga palju Birma põgenikke, keda kodumaal nende kristlike veendumuste pärast taga kiusatakse. Suur osa nendest on baptistikoguduste liikmed.

Kõlama jäi üleskutse teenida kaasinimesi vaatamata nende nahavärvile, religioossetele veendumustele ja ühiskondlikule staatusele ning otsida võimalusi, kuidas olla Kristuse jalgadeks, käteks ja suuks olukordades, mis on sageli rusuvad, ebaõiglased ja vägivaldsed. Mitmed ettekanded ja sõnavõtud rõhutasid koguduste tervikliku misjonitöö tähtsust, kus sotsiaalne aktiivsus ja kristlik kuulutus käivad käsikäes. Aastakoosolek võttis vastu mitmed selleteemalised üleskutsed.

Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo lõpetas aastase töö Eesti Ühendatud Baptisti Koguduses Vancouveris Kanadas ja Oleviste koguduse pastor Heldur Kajaste asus tema asemele. Vancouveri kogudus on kutsunud endale Eesti EKB Koguduste Liidust pastoreid ühe aasta kaupa teenima.

18.–22. juulini toimunud Rapla misjoninädalal korraldasid Rapla Vabakoguduse ja Tartu 3D koguduse noored linnas rea sportlikke, muusikalisi, heategevuslikke ja evangeelseid üritusi. Hulk noori sai tuttavaks nii vabakoguduse kirikuhoone kui ka sinna end nädalaks sisse seadnud külalistega.

Seoses terrorirünnakuga kutsus Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel usklikke üles palvetama kõigi norralaste ja Norra usklike eest. Ta saatis kaastundeavalduse ka Norra baptistiliidule.

Internetist

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival «JUMAL PÄÄSTAB»

8.–10. juulil 2011 Mustvees

1. Ilmar Sirkel, Pille Havakats ja Siilas Kask lastetelgi uksel aru pidamas
2. Liidu president Meego Remmel, Mustvee linnapea Urmas Laur ja Mustvee Betaania koguduse pastor Paul Gill
3. Peeter Tamm intervjueeris aasta ema Sirje Saart
4. Järjekordne laevatäis rahvast jõudis tagasi Peipsi-ekskursioonilt
5. Liidu peasekretär Erki Tamm ütles tänusõnad laulja Helen Lokutale
6. Lapsed kutsuti lavale
7. Tänavakorvpall
8. Koori taga kantslis luges Jumala Sõna Rakke koguduse kauaaegne töötegija Helja-Reet Traks

Fotod: Helari Hellenurm