Suur ja võimas puu on lausa lõhki rebitud. Tõenäoliselt tegi seda välk. Ainult üks hetk ja puu elu oli läbi.

Iiob ütles: «Ja see on siiski ainult sosin, mida me Temast kuuleme. Aga Tema vägevuse äikest – kes seda suudaks mõista?» (Ii 26,14). Jumala vaiksest häälest peaks juba piisama, et me Temaga arvestaksime.

Sügis on käes, aga äikeseaeg ei ole veel lõppenud. See ei lõpegi – aeg-ajalt lööb välku isegi külmal talvel. Samuti ei lõpe Jumala töö inimeste seas. See ei ole seotud mingite eriliste perioodidega. Ta kutsub inimesi kogu aeg.

Mõnegi inimese elu on nagu lõhki rebitud. Selles ei ole Jumal süüdi. Jumal, vastupidi, tahab selle elu taas kokku lappida. «Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.» (Js 1,18).

Apostel Paulus ütles julgelt: «Ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub» (Rm 1,16).

PEAB VALIMA, KEDA KUULATA

Toimetaja kommentaar

HIRM PENSIONIDE PÄRAST

Selle peale hakkas osa pensionäre hirmu tundma, kas järgmisel aastal ka veel raha saab. Ametnikud rahustasid neid, et saab ikka.

Kunagi ei tasu hakata kartma ainult mõne üksiku inimese jutu peale. Igaüks võib tänapäeval rääkida-kirjutada, mida tahab. Mida imelikumat juttu räägid, seda kuulsamaks saad. Üks Soome parlamendisaadik soovitas Kreeka demonstrantide vastu tankid saata ja sai hetkeks maailmakuulsaks. Viisakat juttu ajades oleks see üsna raske olnud.

Aga majanduses ei ole tõesti midagi igikestvat. Väga pikaks ajaks ei saa teha tõeseid prognoose ei üle-euroopalise ega ka ühegi riigi majanduse kohta.

Vanade inimeste eest hoolitseti ka enne pensionide väljamõtlemist. Praegused pensionisüsteemid on pikaajalise arengu tulemus. Kui pensionid kaduma peaks, siis kauakestva ja valulise protsessi järelmina. Midagi tuleb kindlasti nende asemele. Mis konkreetselt, seda ei ole võimalik tulevikku läbi käimata ennustada.

Muutusi tuleb ka siis, kui pensionid säilivad. Areng ei ole ju lõppenud. Väiksemad muudatused võivad mõjutada ka praegusi pensionäre, suuremad saavad osaks järgmistele põlvkondadele. Majanduses on ikka paremaid ja raskemaid aegu, mis mõnikord vaid lühiajalisi meetmeid tingivad ja varsti ununevad.

Huvitav, et käimasolevas arutelus juhivad väga erinevad inimesed tähelepanu laste osale tulevaste vanainimeste elu kindlustamisel. See peaks aga taaskord üles tõstma vajaduse tugeva ja vormistatud perekonna järele – ei hakka ju ainult ema käe all kasvanud lapsed neile tegelikult tundmatuid bioloogilisi isasid üleval pidama.

Ei ole mõtet ennustada, missugune on elu väga pika aja pärast. Me ju ootame Kristust tagasi ja see muudab kõik. «Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi,» ütles Jeesus (Mt 24,35). Tema tagasitulekuni aga palume Jumalalt võimalikult häid arenguid nii poliitikasse kui ka majandusse.

HALDUSREFORM IKKA PÄEVAKORRAL

Vanas Iisraelis oli piiride püsimine usuline põhimõte: «Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!» (Õp 22,28). Selle nimel oli vaga Naabot valmis vastuollu minema isegi kuningaga: «Issand hoidku mind selle eest, et annaksin sulle oma vanemate pärisosa!» (1Kn 21,3). Meie linna-, valla- ja maakonnapiiridel muutmise keeldu ei ole.

Suurema osa dokumenteeritud ajaloost on Eesti olnud võõra võimu all. Võõrad on kujundanud ka meie haldusjaotust. Eriti vastumeelt on paljudele nõukogude ajal tõmmatud piirid. Vene keisririigi aja vastu niisugust antipaatiat millegipärast ei tunta.

Mõned soovitavad tagasi pöörduda kihelkondade juurde. Eeskujuna need võib-olla isegi kõlbaks, kuid vanade piiride ja keskuste taastamine küll õige mõte ei ole. See lihtsalt ei hakka tööle.

Vanemad inimesed on mitu korda jõudnud näha väiksemate keskuste tekkimist ja kadumist – näiteks koos kolhooside-sovhooside asutamise, ühinemise ja kadumisega. Olenemata sellest, miks praegune haldussüsteem on tekkinud, inimesed elavad selle järgi. Asjaajamistel tuleb loomulikult arvestada kehtivate piiridega.

Koos vanade keskuste kadumisega on vales kohas olevateks osutunud ka paljud pühakojad. Midagi pole teha, enamik inimesi linnadest-alevitest kuskile inimtühja paika jumalateenistusele minna ei taha. Kirik peab ikka olema keset küla. Vajaduse korral tuleb uude keskusse ehitada uus kirik. Teame ka vanadel aegadel maha jäetud uhkeid kirikuid, mille asemele kerkisid kuskile mujale uued.

Haldusreform altpoolt ilmselt tööle ei hakka. Vähemalt printsiibid tuleb terve riigi kohta kõrgemalt poolt ette anda. Jeesus soovitas nõu pidada, enne kui olulisi asju ette võtta: «Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!» (Lk 14,28–30).

JUMALAST SÜNDINUD

«Jeesus vastas talle: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.»»

(Jh 3,3)

Tänapäeval küsivad mõnedki nagu Nikodeemos, kui nad kuulevad Jumalast sündimisest: «Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana?» (Jh 3,4). Mis on õieti uussünd?

Uussünd on põhialus jumalikule tegevusele inimeses. See on pind, millel toimub Jumala töö meis, uks elule.

Ka Iisrael koges kord uussündi. Olles vangis Egiptuses, sündis Iisrael Jumala imelise teo läbi uueks rahvaks. Jumal ise avas oma rahva vangla, murdis ta ahelad ja andis talle avatud ukse ellu.

Kui Jumal avas, ei saanud ükski maailma võim seda ägavat rahvast enam kinni hoida. Ta asetati orjusest Vaimu ja elu vabadusse. Seda on oma olemuselt uussünd ka meile. Iga inimene on orjastatud patu poolt ja elab loomu poolest Egiptuse pinnal, kuid sealt viib avatud uks välja Jumala rahva vabadusse. Seda päästmist Isa armu läbi nimetame meie uussünniks.

Uussünd on kõigepealt sisemine kogemus, mille läbi hing astub teadlikku osadusse Jumalaga. See on palju enam kui ainult jumalike tõdede õigekspidamine. See on elu uuendus, nii põhjapaneva tähtsusega kogemus, et on võrreldav ainult loomuliku sünniga. Inimene võib kõike õigeks tunnistada, mis Jumal on teinud inimsoo päästmiseks, hinnata Piibli tunnistusi uuest elust, nõustuda uussünni vajadusega ja ometi olla igavese eluta. Sest elu võib ainult läbi elada, ka jumalikku elu.

Elu sünd Jumala orgaanilises loomingus on saladustest ümbritsetud. Loodus on selle üle laotanud loori, mida ei suudeta tõsta. Samuti on ka jumaliku elu algused meis varjatud. Õige harva suudetakse kindlaks määrata, kui mitmekesiselt ja millal arm meis tegutses, et viia meid osadusse Jumalaga.

Kes on aga kogenud uussündi, see teab, et ta on saanud osa jumalikust elust. Suhted patu ja süüga on katkestatud ja tuntakse rõõmu osadusest Jumala ja Tema lastega.

Uussünd pole inimlik toiming, vaid Jumala tegu. Elu tekib ainult elust. Iseenesest ei suuda isegi viljakaim pind nisu kasvatada. Enne tuleb nisu mulda külvata.

Samuti on jumaliku või uue eluga meis. Loomulik inimene ei suuda elada jumalikku elu. Kõik pingutused seda teha osutuvad tagajärjetuiks ja ainult väsitavad hinge. Kes püüab teenida Jumalat ilma uussünnita, kogeb ikka jälle õnnetut olukorda, mida Paulus haaravalt kirjeldas: «Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen» (Rm 7,19).

Alles siis, kui Jumal ilmutas Paulusele oma Poega, muutus Paulus uueks. Küll oli ta olnud käsuõpetuse järgi õige. Jumala teenimises oli ta ületanud kõiki omavanuseid. Kõik see aga ei toonud talle uut elu. Sest jumalik elu ei teki iial käsu pingutustest ega kombetalitustest. Alles siis, kui Jumal tungis ühel kummalisel päeval Damaskuse teel Pauluse ellu, õppis ta küsima: «Mis ma pean tegema, Issand?» (Ap 22,10). Ja siis avanes talle uus elu, millest ta hiljem rõõmuga tunnistas: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus» (Gl 2,20).

Sügava tähtsusega meie usuelule on selge äratundmine, et uussünd pole mitte meie pingutuste, palvete ega patutunnistamise vili. Jumal tungis meie ellu ja tõmbas meid oma Poja juurde. Mitte meie ei otsinud esmalt Teda, vaid Tema meid. Ning kõik see sündis Jumala suurest armust.

Uussünd pole meie vanale inimesele armuandmine ja tema parandamine, vaid kohus selle üle; uussünd annab meile uue elu, mis on ülestõusnud Kristuses. Paulus kirjutas nende elu kohta, kes on Kristuses: «Vana on möödunud, vaata, uus on sündinud» (2Kr 5,17). Elu väljaspool Kristust muutus eluks Kristuses. Nagu meie oleme oma loomuliku sünni läbi orgaanilises ühenduses esimese Aadamaga, nii oleme meie uussünni läbi orgaanilises ühenduses Kristusega, teise Aadamaga. See üksolemine Kristuse kui koguduse peaga ilmneb valguses käimises. Paulus ütles Ef 5,8: «Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed.»

Paljud igatsevad Jumalale andunud elu järele, vabanemist kõigest siduvast, Vaimu jõudu ja teenimise vilja ning loodavad seda saavutada eneseparandamise teel. Kuid vaimulik meelsus ja pühitsetud iseloom pole inimese loomuliku edasiarengu tulemus. Nad on midagi palju kõrgemat. «Lihast sündinu on liha ja Vaimust sündinu on vaim» (Jh 3,6). Vaimulik elu on Jumala Vaimust. Vaid see on võimeline vaimulikule meelsusele, tõelisele osadusele Jumalaga.

Kes seda mõistab, näeb vana inimese eluaset ristipuul. «Teades, et meie vana loomus on koos Temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu» (Rm 6,6).

Selle tõe suhtes elame me sageli sama läbi, mida Aabraham, kui talle sündis Ismael. Ta uskus ikka veel, et see elu, mida ta sai Haagarilt enese jõu pinnalt, viimaks ometi kohaneks Jumala plaanile ja eesmärgile, ja et Ismael esineks ajaloos jumalike tõotuste kandjana. Mida aga ütles Issand? Mitte Ismael, vaid Iisak peab olema pärija! Ismaeli suhtes sai Aabraham ühel päeval käsu: «Kihuta minema see teenija ja tema poeg!» (1Ms 21,10), et oleks ruumi tõotatud pojale.

Ka meie oleme risti löödud maailmale ja maailm meile. Eluõigus on ainult teisel Aadamal, Kristusel. Kristuses üksi on uue elu allikad.

Uussünd on vabatahtlik loobumine vanast elust ja täis usku andumine uuele elule. Jumalik elu ei tule vägivallaga, ta ei taha orjastada võimuga, kuid pakub oma muutvat väge. Kellele ta vana elu pole veel muutunud vastumeelseks, kellel välised kombed asendavad veel teadlikku osadust Jumalaga, kellel ta mineviku süü ja oma jõuetus jumalikes asjus pole muutunud koormaks, see ei oma veel uut elu Kristuses.

Kellel on aga nälg ja janu õiguse järele (Mt 5,6), kes asjata on püüdnud saavutada õnne ja puhtast südamest teenida Jumalat, kelle varjatud igatsust Jumala järele ei rahulda kombeteenistus, sellele avaneb uus elu ta täiuses ja jõus. Seepärast ütles ka Jeesus: «Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut» (Lk 19,10). Mitte õigetele, täissöönutele ega tervetele ei avanenud Temas Jumala riik, vaid vaimus vaestele (Mt 5,3), vaevatutele ja koormatutele (Mt 11,28), tölneritele ja patustele (Mt 9,11). Ja mõnigi, kes langes mõrtsukate kätte ja lamas poolsurnuna tee ääres, tohtis veel viimasel tunnil kuulda taevase samaarlase häält (Lk 10,30–37).

Seepärast pole uussündi süütundeta, alanduseta, põhjaliku meelemuutuseta, vabatahtliku vabanemiseta süüst, pattude andestuseta ja äraandmiseta Jumalale.

Veel on uussünd jumalik algupärand. Elu ei loo teisendeid. Kuivõrd ka igas Jeesuse jüngris ei esineks aegapidi enam ja enam Jeesuse kuju, siiski ei kanna iial üks vend teise kuju. Kui sarnased ka poleks mõned nende jooned, on iga joon siiski uue elu algupärane looming.

Kui vähe sarnanes Paulus ka pärast Damaskuse elamust Peetrusele! Kui erinev oli vangivalvuri päästmise tee Lüüdia omast (Ap 16,11–40)! Kui laseme vaimusilma eest mööduda hulga Pühakirja ja ajaloolisi isikuid, kes toimisid ja tegutsesid jumalikus väes, siis näeme, et igaüks neist oli algupärand.

Mida sügavamalt seda mõistame, seda võimelisemad oleme teed näitama otsijatele ja argadele. Me ei püüa neid köita tee külge, vaid otse isiku külge, kelle läbi üksnes nad võivad saada päästetud. Ja see on Jeesus. Ta jääb teeks, tõeks ja eluks (Jh 14,6).

Siiski on veel tänapäeval inimesi, kes selle asemel, et võtta elutee ääres seisvatel pimedatel käest kinni ja juhtida nad Naatsareti suure prohveti juurde, püüavad neid sõidelda, kui nad oma hädas hüüavad Päästja poole. «Paljud sõitlesid teda, et ta vaikiks» (Mk 10,48), kui pime Bartimeus otsis abi Jeesuselt, kes temast möödus. Muidugi poleks olnud vaja nii valjusti karjuda, nagu tegi seda pime oma igatsuses. Kuid pimeduse tõttu ei teadnud ta vahemaad, mis teda Jeesusest eraldas. Ta hüüd «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» (Mk 10,47) ei kõlanud asjata. Ta koges Jeesuse astumist oma ellu ja sai nägijaks.

Hüüa ka sina, kuni suur Hingesõber avab su silmad nagu Bartimeusel ja su hing kogeb jõudu ja rahu Jumalas. Kuigi teised seisavad kriitiliselt tee ääres, mida mööda sina oma otsingus läksid, tunnistagu sinu elu Jumala imeteost, mis tõi sind surmast ellu!

JAKOB KROEKER
Evangeeliumi Kristlane 1935

VENE REGIOON ELAB JA ARENEB

Aktuaalne teema

22. oktoobril tähistati Tallinna Kalju kirikus Eesti EKB Koguduste Liidu vene regiooni 25. aastapäeva. Kõik need aastad on regiooni vanempresbüterina juhtinud Kalju kirikus tegutseva Tallinna venekeelse Betaania EKB koguduse pastor NIKOLAI OREHHOV (62), kes seda aega ka Kuulutajale meenutas.

Miks vene regioon tekkis?

25 aastat tagasi oli liidus ainult kaks venekeelset kogudust – Tallinnas ja Narvas. Peale selle olid veel venekeelsed grupid eestikeelsete koguduste juures. Neid oli üsna palju – Pärnus, Tartus, Valgas, Paides, Rakveres, Kiviõlis ja Kohtla-Järvel. Nad pidasid eraldi venekeelseid koosolekuid, kuid ei olnud iseseisvad. Kui oli vaja nende gruppide probleeme lahendada, siis pidid seda eestlased tegema.

1986. aastal kogunesid venekeelsete gruppide esindajad Pärnu Immaanueli koguduses. Kohal olid ka liidu president Ülo Meriloo ning venekeelsete gruppide ja liidu suhete koordinaator Johannes Togi. Otsustati moodustada liidu vene regioon ja valida sellele vanempresbüter, et nad venekeelsete usklike küsimustega tegeleksid ja sellega eesti koguduste tööd kergendaksid.

Veidi hiljem venekeelsed grupid iseseisvusid.

Algas perestroika ja venekeelseid gruppe sai eraldi kogudustena registreerida. Samal ajal algas sakslaste massiline ärasõit Saksamaale ja paljud venelased lahkusid Ameerikasse. Näiteks Paides ja Rakveres koosnesid venekeelsed grupid tegelikult sakslastest ja need grupid kadusid.

Sa oled suutnud regiooni juhtida väga erinevatel aegadel.

Koos ajaga muutusid ka probleemid. 25 aastat tagasi tekitasid palju muret teisejärgulised küsimused. Inimesed olid tulnud erinevatest kohtadest – Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest ja Kesk-Aasiast ning igaühel olid oma kaasatoodud arusaamad. Nad tahtsid, et koguduse korraldus oleks siin selline nagu nende päritolumaal. See tekitas palju arusaamatusi.

Nüüdseks on tolleaegsed probleemid, tänu Jumalale, ajalukku jäänud ja elu on hoopis teistsuguseks kujunenud. Nõukogude ajal ei olnud meil näiteks kristlikke laagreid. Nüüd on meil noortekonverentsid, noored saavad kokku ja õpivad üksteist tundma. Tulemuseks on laulatused…

Kas on säilinud sidemed ka Venemaaga ja nende endiste koguduseliikmetega, kes lahkusid Läände?

Eks kogudused hoiavad vanu sidemeid, aga neid ei ole millegipärast eriti palju. Aegadega on need üha nõrgemaks jäänud. Ometi on need olemas ja me toetame neid.

Saame Venemaalt vaimulikku kirjandust, eriti toome seda Peterburist. Tihedad kontaktid on Valgevene EKB liiduga. Mõned usklikud on läinud Venemaale õppima, kuid see pole olnud regiooni planeeritud tegevus.

Mis on Sinu jaoks olnud kõige raskem?

Mõnikord on tulnud lahendada lõhenenud koguduste probleeme. Mõlemad pooled on lootnud, et ma hakkan just neid toetama, sest nad on pidanud oma seisukohti õigeteks. Kui olen teinud nii, nagu minu meelest on õige ja aus, siis on hakatud mind süüdistama. Mitmel korral on juhtunud, et aegade möödudes on minu süüdistajad mult andeks palunud, sest nad on aru saanud, et eksisid. Tänu Jumalale, et Tema on tõe avanud.

Millisena Sa näed regiooni tulevikku?

Oleme kogu aeg arvanud, et me ei ole eestlastest eraldi, vaid kuulume nendega samasse liitu. Me oleme ühes perekonnas. Kui on küsimusi, mida me ise ei saa lahendada, kutsume liidu juhtkonna appi. Neli korda aastas on vene regiooni nõupidamine ja siis kutsume ikka liidu presidendi, peasekretäri ja mõne teisegi endale külla, et nad oleksid meie eluga kursis. Meil on eestlastega ühine töö Kristuses.

Olen regiooni 25 aastat juhtinud. Nüüd on tekkinud terviseprobleeme. Lähen järgmisel aastal pensionile. On aeg valida uus mees etteotsa, kellel on uued mõtted. Tänan Jumalat, et võin regiooni heas seisus, Jumala rahva ühtsuses, üle anda.

Mida Sa siis tegema hakkad, kui ametid maha paned?

Jumala abiga tahaksin veel kaasa aidata uue venekeelse EKB koguduse moodustamisele Tallinnas Lasnamäel.

Täname!

23. oktoobril 2011 Skype’i vahendusel

USUTEADUSKONNAST ÕHKUB OPTIMISMI

Tartu Ülikooli usuteaduskond tähistas 6.-8. septembrini taasavamise kahekümnendat aastapäeva. Sel puhul andis Kuulutajale intervjuu teaduskonna dekaan professor RIHO ALTNURME.

Kui kaua Sa oled olnud usuteaduskonnaga seotud?

1991. aastal, kui teaduskond taasavati, hakkasin ajalootudengina kõrvalt usuteaduskonnas loenguid kuulama. 1994. aastal astusin usuteaduse magistrantuuri. Käisin läbi magistrantuuri ja doktorantuuri ning kaitsesin 2000. aastal doktorikraadi. Juba magistrandina lugesin usuteaduskonnas mõnda loengut.

Kust võttis usuteaduskond algul oma õppejõud?

See oli taasavamine ja päris nullist ei alustatud. Vahepealsel ajal oli EELK Usuteaduse Instituut teoloogia õpetamise traditsiooni kandnud nii hästi või halvasti, kui seda nõukogude ajal teha sai. 1991. aastal tuli usuteaduskonna esimeseks dekaaniks ja teaduskonna töö korraldajaks tollane Usuteaduse Instituudi dekaan Kalle Kasemaa.

Esimesteks õppejõududeks olid enamasti keeleõpetajad, sest alustada oli vaja vanadest keeltest. Õppejõudude hulgas oli ka selleks ajaks juba taasavatud Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Peeter Roosimaa. Mitmed vahetasid eriala või tulid natuke kõrvalt usuteaduskonda õppejõuks. Praegune professor Tarmo Kulmar oli tegelenud arheoloogiaga ja orientalistikaga, nüüdne professor psühholoog Tõnu Lehtsaar oli pedagoogikakandidaat ja spetsialiseerus religioonipsühholoogiale.

Järgmises etapis läksid teaduskonnas oma esimese koolituse saanud inimesed välismaale õppima, said doktorikraadi, tulid tagasi usuteaduskonda ning jätkavad täieliku ettevalmistusega õppejõududena – näiteks Urmas Petti, Urmas Nõmmik ja Amar Annus.

Nüüd on tööl juba ka neid, kes on bakalaureusest doktorikraadini usuteaduskonna läbi teinud, näiteks Roland Karo ja Olga Schihalejev.

Kas praeguseks on õppejõudude kaader koos?

Põhimõtteliselt katame ära kõik valdkonnad ja karjuvat puudust ühegi spetsialisti järele ei ole. Kui mina käisin usuteaduskonnas õppimas, siis pidin näiteks eetika õppejõult kuulama kirikuloo loenguid, kuna ei olnud kirikuloolast. Sellest oleme juba väga kaugel. Meil ei ole enam vaja ka külalisõppejõudude abi, et regulaarset õppetööd läbi viia. Nad annavad pigem midagi lisaks meie põhikursusele.

Üleminekud ei ole alati väga sujuvad. Ideaalne oleks, et professorid on kindlalt kohal ja niipea, kui mõni lahkub pensionile, on kohe võtta sama kvalifikatsiooniga inimene tema ametisse. Praktikas läheb mõni aeg, kuni noor inimene tema asemele tuleb või on ka mitmeid sarnase tasemega inimesi. Masinlikku jaotust, et igale kohale jätkuks üks õige inimene, ei ole ja vist ei tule ka kunagi.

Professoriks saamiseks peab ju kolme doktoritöö mahus teadustöid olema?

Ega see polegi lihtne. Mõned teevad küll paralleelselt mitut tööd või õigemini, nad ei jõua pika aja jooksul kaitsmiseni. Kui nad lõpuks kaitsevad, on neil kõrvalt nii palju muid asju tehtud, et ehk ongi professori tase käes. Aga vaja on ka praktilist tööd dotsendina. Võib-olla mingil perioodil oli usuteaduskonnas nii, et kui inimene kaitses doktorikraadi, võis kohe kõrgemasse ametisse saada. Praeguseks selliseid vabu ametikohti enam ei ole, mida kohe üle võiks võtta.

Käesoleval aastal on üllatavalt palju doktoritöid kaitstud. Kas nii jääbki?

Siin on lihtne põhjus – vahepeal muutusid õppekavad ja 31. augustil oli viimane võimalus kaitsta doktoritööd vana õppekava järgi. Muutused olid küll suhteliselt väikesed – uutes õppekavades on varasemast rohkem üleülikoolilisi aineid ja natuke kindlam etteantud õppeprogramm. Augustis oli ülikoolis 40 doktoritööde kaitsmist. Meie teaduskonnas peaks praeguse prognoosi järgi tulema aasta lõpuks viis kaitsmist ja tegelikult ainult kahel doktorandil oli kiire. Võib-olla järgmisel aastal on jälle vähem kaitsjaid. Aga tasapisi oleme jõudnud sellele tasemele, et meil on kaks-kolm kaitsmist aastas kindlasti.

Kui palju tehakse usuteaduskonnas teadust? Magistritööd enam teaduseks ei loeta.

Inimesed üritavad harjumusest ka magistritööd kirjutada tõsisema uurimusena ja see ei ole halb. Ka magistrante saab juba rakendada teadusprojektides. Aga ülemaailmselt tõdetakse, et põhilise teadustöö teevad doktorandid.

Lisaks doktoritöödele osaleme teadusprojektides. Meil on üks sihtfinantseeritav teema, kus lööb kaasa suur osa meie noori doktoreid ning kirikuloo ja religioonisotsioloogia õppejõude. Seal tegeldakse Eesti uuema aja kirikulooga, vaadeldakse seda läbi viimase kolme-nelja sajandi. Järgmisel aastal on sel teemal tulemas suurem rahvusvaheline konverents ja peaks ilmuma küllalt palju teadusartikleid. Läbi selle teema osaleme ka kultuuriteooria tippkeskuses, mis ühendab Tartu ja Tallinna ülikoolide erinevate erialade inimesi.

Tugev suund on teaduse ja religiooni suhete uurimine, kus professor Anne Kulli juhtimisel on järgmisel aastal korraldamisel suur rahvusvaheline konverents. See suund ühendab lisaks usuteadlastele ka teiste erialade esindajaid ülikoolist.

Eelmise aasta suvel toimus Tartus suur piibliteadlaste konverents, kus oli osalejaid üle maailma. See oli kõige suurem konverents, mida usuteaduskond on korraldanud ja sai võimalikuks tänu meie tublidele piibliteadlastele, professor Kalle Kasemaa kasvandikele. Ning tänu Uku Masingu ja Artur Võõbuse tehtud eeltööle Eesti teoloogiamaastikul.

Mida on andnud kahe eri suuna tekkimine usuteaduskonnas – teoloogia ja religiooniantropoloogia?

Religiooniantropoloogia eriala avamine oli üsna palju seotud Bologna süsteemi õppekavade tulekuga ja avatud ülikooli ehk kaugõppe taastamisega ülikoolis. Tekkis võimalus midagi sellist pakkuda, mis on natuke teistmoodi kui traditsiooniline usuteadus ning mille järgi oli vajadus ja huvi nende inimeste hulgas, kes olid juba ühe kõrghariduse omandanud. Nad tunnevad huvi religiooni vastu laiemalt, aga võib-olla ei taha nii väga tegelda vanade keelte õppimisega, mis seostub klassikaliste kaanonite järgi üles ehitatud usuteadusega. Nad tahavad rohkem ühiskonnaelu ja sotsiaalteadustega seotud uurimistööd õppida ja selle tulemusi näha. See suund on pakkunud huvi ka inimestele, kes töötavad kirikus ja on juba vaimulikud, kellel on usuteaduslik haridus olemas. Ma arvan, et religiooniantropoloogia ei tulnud teoloogiale konkurendiks, vaid pigem täiendab traditsioonilist suunda.

Kas teaduskonnal ei ole üliõpilaste leidmise probleemi?

Neli-viis aastat tagasi oli vastuvõtus langus, aga viimaste aastatega on arv taastunud ja see aasta oli üle aegade edukas. Bakalaureuseõppesse kandideeris viis inimest ühele kohale.

Teaduskonna lõpetajate hulgas on üllatavaid nimesid. Kõik lõpetajad ei satu sugugi kirikutesse tööle.

See on taasasutatud usuteaduskonna eripära võrreldes varasemaga. Kaugeltki kõik ei tule siia mõttega minna kirikusse tööle, vaid tullakse saama head humanitaarharidust. Meie lõpetajaid töötab ajakirjanduses, ministeeriumides, diplomaatias, ettevõtluses – nad on väga laia ampluaaga.

Usuteaduskonna hariduse renomee ei ole sugugi halb. Siin õpitakse tundma väga erinevaid asju – keeli, filosoofiat, sotsiaalteadusi, ajalugu. Ma julgeksin igale tööandjale soovitada sellise ettevalmistusega inimesi.

Kindlasti tahame, et meie lõpetajaid jõuaks ka vaimulikuametisse. Augustis ordineeriti luterlikus kirikus kaks meie lõpetajat. Ühe varasema uuringu järgi jõudis 1995.–2000. aastate lõpetajatest umbes 45% mõne aja pärast kirikuga seotud töökohale. Õppijate hulgas on erineva taustaga inimesi ja nad ei lähe mitte ainult luterliku kiriku vaimulikeks. Meil on doktorantide hulgas õigeusu piiskop, magistrikraadi on omandanud nelipühikiriku piiskop. Me oleksime nõus omalt poolt kirikutega rohkemgi koostööd tegema selle nimel, et lõpetajad kirikutesse tööle läheksid.

Kõik usuteaduslikud kõrgkoolid olid äsja hädas atesteerimisega. Kas usuteaduskond võib neile ülevalt alla vaadata?

Tuleb ikka mõelda sellele, et kui kellelegi lüüakse hingekella, siis lüüakse ka sinule. Ei saa öelda, et me iseenesest peaksime väga uhked olema. Me töötame suures Tartu Ülikoolis, mis annab meile kaitsva katuse ja seinad. Kui räägitakse infrastruktuurist ja jätkusuutlikkusest, siis meil on need punktid juba ainuüksi sellega täidetud, et me Tartu Ülikooli alla kuulume. Kindlasti ei ole erakõrgkoolidel, kes saavad oma tulu peamiselt õppemaksudest, lihtne täiskohalisi õppejõude ülal pidada. Me saame ka teistelt teaduskondadelt palju tuge ja oleme siiani olnud riikliku koolitustellimusega seotud. See on meid tublisti aidanud.

Millisena Sa näed teaduskonna tulevikku?

On täiesti tõenäoline, et me kestame väga kaua. Mahult ei tarvitse me kasvada, aga võime kvaliteedilt saada paremaks. Kaasa minnes rahvusvahelistumise trendidega võime saada veel parema teadustöö taseme. Me võime kasvada sisemiselt ja ma ei ole üldse pessimistlik.

Täname!

10. oktoobril 2011 Tartu Ülikoolis
Vaata ka pilte siit!

JUMAL NÄEB SÜDANT

Suure osa oma elust on Roberto Ihle (50) veetnud trellide taga. Alkohol tegi temast varga ja ettearvamatu käitumisega kakleja. Arstid ja sotsiaalpedagoogid pidasid teda lootusetuks juhtumiks. Kuid siis külastas teda keegi «Sinisest Ristist» ja Roberto Ihlest sai kristlane. Ta alustas täiesti uut elu.

Juba kooliajal suhtles Roberto Ihle eelkõige endast vanematega. 13-aastaselt hakkas ta suitsetama ja 14-aastaselt jooma. Ta nautis vabadust ja tunnustust, mida ta oma kambajõmmidelt sai: «Ma suutsin loomu poolest neist rohkem alkoholi taluda. Kui nemad koju tuikusid, siis minul pidu alles algas.»

NELI PUDELIT PÄEVAS

«Mõnikord jõin kuni neli pudelit päevas. Võtsin viina päev läbi.» See läks õppinud keevitajale ja remondilukksepale ohtlikuks. «Ükskord murdus hapnikuballoonil ventiil ära. Lendasin nagu rakett läbi töökoja ja oleksin peaaegu ühele kolleegile viga teinud.» Teisel korral avas Roberto Ihle sulatusahju valesti, nii et üks töökaaslane oleks peaaegu sinna sisse kukkunud.

1985. aastal tõmbas Roberto Ihle tööandja hädapidurit ja laskis ta lahti. Noor kahekümnendates aastates mees alustas oma kriminaalset karjääri. Et alkoholi jaoks raha saada, võltsis Roberto Ihle tšekke ja varastas. Ta sattus vanglasse.

«Aga kui ma jälle välja sain, tegin samamoodi edasi.» Seejuures muutus ta üha brutaalsemaks. «Mind ei häirinud, kui keegi verisena põrandale jäi. Peaasi, et saaksin, mida tahtsin.» Järgmised 17 aastat oli ta enamasti vangis.

PEAAEGU MÕRTSUKAS

Sel ajal, kui Roberto Ihle kohut ootas, külastas teda Jürgen Köhler sõltlaste abiorganisatsioonist «Sinine Rist». «Ta lihtsalt kaisutas mind ja palvetas mu pärast. Ja siis ta ütles: «Roberto, sul on veel ainult üks võimalus – Jeesus.»»

Veel samal päeval langes Roberto Ihle põlvedele ja sai kristlaseks. Varsti pärast seda juhtus ime – prokurör küsis talle tapmiskatse eest 15 aastat, kuid kohtunik määras ta hoopis kristlikku raviasutusse. Seal laskis Roberto Ihle end ristida. Praegu töötab ta ühes kodutute hoolekandeasutuses, juhib sõltlaste eneseabigruppi ja teeb ennetustööd koolides.

«JEESUS TEGI MU VABAKS»

Näiteks tööbüroos. «Inimesed näevad ainult aastaid 1985–2002. Mis pärast seda minu elus juhtunud on, ei huvita kedagi.» Aga Roberto Ihle jaoks ei ole see enam põhjuseks pudelit haarata: «Sellest tegi Jeesus mu vabaks. Alates 13. märtsist 2002, minu pöördumispäevast, ei ole mul enam mingit vajadust alkoholi järele!»

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

KOGU ELU KULUB POJA HEAKS

Juba 50 aastat hooldab baptistikoguduse liige Renate Meyer (76) Saksamaalt oma autismihaiget poega Friedhelmi. Selle eest anti talle isegi aumärk.

Et Friedhelmiga kõik korras ei ole, märkas ema üsna vara. Juba väikese lapsena vaatas poiss pigemini emast läbi kui talle otsa. Kuid 1960. aastal ei suudetud lapsele veel õiget diagnoosi panna. «Arengust maha jäänud,» ütlesid lastearstid.

Kui laps seitsmeaastaselt veel rääkida ei osanud, hakkas Renate Meyer abi otsima raamatutest, käis konverentsidel, laste- ja noortepsühhiaatrite juures. Temast sai tõeline võitleja poja eest. Ta asutas kaks autismiga tegelevat ühingut.

Katse poega tavakooli õppima panna ebaõnnestus. Ta sai koha erikooli, kus õppis lugema ja kirjutama. Isa õpetas ta isegi klaverit mängima. Seejärel mängis ta ühes puuetega inimeste ansamblis, kuid sealt pidi ta agressiivse käitumise pärast ära tulema.

Praegu on Friedhelm 51-aastane ja monteerib ühe diakooniaasutuse töökojas Volkswageni jaoks pisidetaile. Ainult need 37,5 tundi nädalas võib Renate Meyer end lõdvaks lasta. Ülejäänud ajal vajab poeg teda – ööpäev läbi.

VAIMULIK VÕITLUS

Üks pastor soovitas poisi hooldekodusse panna, muidu rikub ta kogu pere elu ära. Pika otsimise järel selline koht leitigi, kuid kolme nädala pärast tuli tookord seitsmeaastane poiss jälle koju tuua, sest personal ei saanud temaga hakkama. Kui ema poja esimest korda jälle ise voodisse magama pani, tuli talle järsku südamesse kristlik laul: «Kõiges kannatuses annad sina rõõmu…»

KINDEL KOHT KIRIKUS

Viimastel aastatel oli Renate Meyeril palju tegemist. Oma ametialase töö kõrvalt pangatellerina hooldas ta lisaks pojale ka oma ämma, pärast pensionile jäämist omaenda ema ja ka meest kuni selle surmani.

Kuidas edasi? Veel tunneb Renate Meyer ennast hästi. Aga ta teab, et ka tema päevad lähenevad lõpule. Selleks peab valmis olema. Kõige parem oleks koos pojaga elada oma kodus sotsiaaltöötajate hoole all, sest Friedhelm tunneb end seal turvaliselt. Ema loodab, et Jumal talle poja hooldamiseks veel vajalikku jõudu annab.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIDALT

21.–25. septembrini Naatsaretis toimunud Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) aastakoosolek nimetas Kohila baptitikoguduse diakonissi Helle Lihti EBFi asepeasekretäriks. Peasekretärina jätkab Tony Peck Inglismaalt. EBFi presidendiks valiti senine asepresident Hans Guderian Saksamaalt. Uueks asepresidendiks sai Rumeenia baptistiliidu president Otniel Bunaciu. Senine EBFi president Valeriu Ghiletchi jätkab tegevust Moldova parlamendi liikmena ja inimõiguste alal Euroopa Nõukogus.

EBFi liikmesliitude delegaadid võtsid vastu kaks üleskutset: ühe Iisraeli rahu ja lepitussuhete teemal, teise Norras ja mujal maailmas levinud äärmusliku vägivalla ja tapatalgute vastu.

Eesti EKB Koguduste Liitu esindasid aastakoosolekul liidu president Meego Remmel ning liidu ja EBFi ekspresident Helari Puu. EBFi tegevjuhatuse liikmed Helle Liht ja Toivo Pilli tegid aastakoosolekul ettekanded. Korraldustoimkonnas aitas vabatahtlikuna kaasa Einike Pilli.

Elva baptistikoguduses ordineeriti lõikustänupühal, 9. oktoobril diakonissiks Kaja Liik ning diakoniteks Enn Mõttus ja Elmo Lipping. Talituse viisid läbi Meego Remmel ja koguduse pastor Peeter Tamm.

22. oktoobril tähistasid Eesti EKB Koguduste Liidu venekeelsed kogudused vene regiooni moodustamise 25. aastapäeva. Tallinna Kalju kirikusse olid tulnud 12 koguduse esindajad. Regiooni moodustamisest kõnelesid Pärnu Peeteli koguduse pastor Valeri Vetšerkovski ning toonane Eesti EKB Koguduste Liidu president Ülo Meriloo.

Tallinna Betaania koguduse teiseks pastoriks ordineeriti senine koguduse diakon Stepan Maerko. Ordineerisid Meego Remmel, venekeelsete koguduste vanempresbüter ja Betaania koguduse pastor Nikolai Orehhov, Ülo Meriloo ning liidu vene-eesti suhete koordinaator Ruudi Leinus.

Loe ka intervjuud ülalt!

TARTU ÜLIKOOLI USUTEADUSKONNA TAASAVAMISE 20. AASTAPÄEV

6.–8. oktoobril 2011

1. Tänujumalateenistus Tartu Jaani kirikus
2. Näituse avamine ülikooli raamatukogus
3. Tänujumalateenistus Tartu Jaani kirikus
4. Mälestustahvli ülikooli endise kiriku seinal avas tuul, tahvli katte korjas üles Triin Käpp
5. Dr Ringo Ringvee, prof Anne Kull, dr Lea Altnurme ja prof Tõnu Lehtsaar seminaril «Tänapäeva Euroopa. Religioon?» Kolm esimest ja magister Alar Kilp esinesid ettekannetega.
6. EELK peapiiskopi Andres Põderi kingituse teaduskonnale võttis vastu dekaan prof Riho Altnurme
7. Theodosius Harnacki hauakivi taasavamine Raadi kalmistul

Fotod: Andres Tennus