Miks ehitati vanal ajal kahe linnakrundi vahele nii võimas paekivimüür? Selle peale oleks võinud terve maja toetada. Nüüd on kivid müürist osaliselt välja lõhutud, vaja pole seda enam kellelegi.

Müür eraldab ja kaitseb. «Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees,» ütles Jumal Siionile (Js 49,16). Selle müürid inspireerisid lauljat: «Pange hästi tähele ta kindlustust; kõndige läbi ta kuninglikud hooned, et võiksite jutustada neist tulevasele põlvele!» (Ps 48,14).

Vanad linnamüürid on nüüd vaatamisväärsused. Endist ülesannet nad enam ei täida. Jumala kaitse pole aga minevikunähtus: «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!» (Hb 13,8).

Johannes nägi nägemust uuest Jeruusalemmast: «Selle müür on jaspisest ning linn ise puhtast kullast, selge klaasi sarnane» (Ilm 21,18). Selles imelises linnas on eriline elanikkond – Kristuse omad, kes on jõudnud usust nägemisse. «Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos Temaga, siis ka elame koos Temaga» (2Tm 2,11).

OMA MÄTTALT KAUGELE EI NÄE

Toimetaja kommentaar

Koguja kirjutas: «Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.» (Kg 1,9–11). Me võime alati Piibli poole pöörduda, et kaasaegsetes sündmustes kergemini orienteeruda ja õigeid otsuseid vastu võtta.

EUROOPA VÕLAKRIIS KESTAB

Uudistest on näha, et probleemidega tegeldakse ja seda kõige kõrgematel inimliku võimu tasanditel. Otsustajatel ei ole kerge. Tuleb ju leida üksmeel riikide väga erinevate huvide juures, väljapakutavaid lahendusi tuleb ka üldsusele arusaadaval viisil seletada ja need valijatele vastuvõetavateks teha.

Võimalikest lahendusteedest on raske ülevaadet saada. Helge tuleviku lubajaid on väheks jäänud, õnnetusekuulutajatel pole aga ühtset seisukohta tuleviku suhtes. Sageli lähtutakse ainult mingist kitsast vaatenurgast, vaja on aga probleemi näha võimalikult tervikuna.

Kuidas peaks võlgadega hätta jäänud riikidesse suhtuma? Kas nagu süüdlastesse või nagu eksinuisse? Kas jätta nad abituna oma tegude vilja maitsma või aidata teiste arvel välja? Esimene variant võib küll tunduda õiglane, aga taud võib veel kiiremini levima hakata. Teine tundub ebaõiglasena nende suhtes, kes seni ise omadega hakkama saanud. Paistab, et püütakse neid kahte varianti kombineerida.

Mineviku tagajärgede likvideerimine on üks asi, kuid mismoodi vältida uusi kriise või pehmendada nende mõju tulevikus? See tähendab kindlasti suuremat üleeuroopalist kontrolli, mis ei ole meeldiv ühelegi riigile, kes oma iseseisvusest lugu peab. Teisalt ei ole uuendused kohe kehtestatavad, nende jaoks on vaja muuta seadusi, mis võtab aega. Kriisi tuleb aga leevendada kohe.

Millised teated ka tuleksid, kunagi ei tohi paanikasse sattuda. Kas mingi lahendus on hea või halb, näeb tegelikult alles hiljem. Hetkehinnangud võivad sõltuda nii ekslikust arusaamast olukorra kohta kui ka poliitikute huvist end näidata ja valijate hääli koguda.

Me ei ole üksi siin maailmas. Jumala silm jälgib kogu inimkonda. Euroopa peaks taas ausalt tunnustama oma kristlikke juuri. Majandus ja turvalisus ei sõltu ainult juhtide tarkusest või rumalusest. Oluline on Jumala õnnistus. «Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab,» kirjutas apostel Paulus (1Kr 3,7). Ja isegi siis, kui kõik ebaõnnestub, on Jumal läbi aegade hoidnud oma lapsi. Jeesus ütles mäejutluses: «Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.» (Mt 6,34).

JALGPALL KÜTTIS KIRGI

Eesti on väike maa ja eestlased väikesearvuline rahvas. Sellele vaatamata on mitmed eestlased jõudnud ülemaailmsesse tippu. Mõnel on tekkinud arvamus, et ainult seal tasubki olla – kes ei ole maailmas esimene, seda pole vajagi.

Muidugi on niisugune seisukoht väär. Selleks et tippu jõuda, tuleb madalatelt astmetelt peale hakata. Üles minnes ei pääse ka kaotustest. Kui neist õpitakse, on tegemist edasiminekuga. Ehk ongi kunagi teadmata tulevikus Eesti jalgpallimeeskond Euroopa tugevamate seas?

Sport on Eestile kuulsust toonud ja ehk toob veel. Aga lisan siia tsitaadi käesoleva Kuulutaja intervjuust: «Nad ei ela ega sure selle mänguga, see on lihtsalt mäng.» Ja apostel Paulus kirjutas: «Kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus» (1Tm 4,8).

JEESUS ANNAB HINGAMISE

«Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!»

Mt 11,28–30

Novembrikuus, kirikuaasta viimasel pühapäeval tähistasime surnutepüha. Kui mälestame oma armsaid lahkunuid, muutub surmamüsteerium meile taas tähendusrikkaks.

Lähedaste inimeste surm toob meie hinge leina ja kaebust. Viibides surija voodi ees, tunneme end õnnetuna, sest ei suuda asjade käiku muuta. Kõige lõpus on ka tänapäeva moodsaim meditsiin võimetu.

KOOREM SÜDAMEL

Paljud inimesed võtaksid tagasi viimased sekundid liikluses või jätaksid selle või teise tegevuse tegemata, et õnnetust olematuks muuta. Nii lisandub leinakoormale ka sügav süütunne.

Kõigile neile ütles Jeesus: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!» Paljud leinajad on kogenud, et Jeesus annab neile troosti ja hingamise. Süda täitub seletamatu rahuga. Vaimusilme ees avaneb uus arusaam ja väljavaade. Kes küsib: «Kuidas ma toime tulen?» leiab lahenduse.

Nagu öeldud, võib mahajääjatel lasuda süükoorem – keegi on toimunud õnnetuses süüdi. Olnut heastada enam ei saa. Olgu siis, et võib toetada lahkunu pereliikmeid. Ka neis oludes annab Kristus hingamise. Ta võib, Tal on meelevald anda andeks. Ta aitab luua võimalusi inimestevaheliste suhete jaoks, loob pinnase leppimiseks ja andestamiseks. Tal on meelevald anda lepitusrahu. Rahu, mis on suurem meie mõistusest.

Ta annab selguse, kuidas edasi elada, näitab võimalusi, kuidas toimunut heastada. «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!»

JEESUSE EESKUJU

Lähedase surm toob palju miks-küsimusi, mis jäävad enamasti vastuseta. Miks just tema? Miks minu pereliige? Miks Jumal ei sekkunud? Miks? Enamasti vastuseid ei olegi. Kuid ma võin usaldada Jumalat, et Temal on ka selles olukorras edasiminekuks tee. Ma annan oma leina, kibeduse, valu, kättemaksusoovid vms Jumala kätte, et Tema annaks oma hingamise ja suunaks mu jalad käima õiget rada.

Jeesuse sõnad «õppige minult» osutavad ka inimese enda surmale. Jeesuses näeme suhtumist mitte üksnes teiste surmasse, mitte üksnes Tema kaasaelamist ja kaastunnet leinavate südametega, vaid Temalt näeme, kui tõsiselt, aga samas Jumalat usaldades astus Ta vastu oma surmale. Jeesus oli elu parimates aastates, kui Tal tuli risti kandes Kolgata mäele astuda, vastu häbistavale ja piinarikkale ristisurmale. Jeesus aga usaldas Jumalat. «Õppige minult! Usaldage Jumalat!»

KUTSE SURIJATELE

Kui saad teada, et sul on surmahaigus, järele on jäänud veel üsna piiratud aeg, siis on täiesti loomulik vastureaktsioon nii tegelikkuse eitamine kui ka hirm, paanika ja protest.

Kristlase ette tõuseb küsimus, kas tal võivad sellised tunded olla? Kas see ei näita usu nõrkust? Ma olen aastaid Jumala laps olnud ja satun surma ees paanikasse!? Ma kardan surma! Seda ei tohi ju olla!? Usk satub kahtluse alla, Jumala lapseks olemine võib sattuda kahtluse alla. Kas seda tohib?

Tohib ikka. Meis olev elutahe reageerib nii. Pole mõtet mängida kangelast, vaid tasub järgida Jeesuse kutset. Jeesus ütles: «Ma annan hingamise!» Jeesuse juurde oleme kõik oodatud.

JEESUS MÕISTAB

Mõtleme Tema sisemistele võitlustele Ketsemani aias. Mt 26,37–38 on öeldud: «Ta muutus kurvaks ja tundis ahastust. Siis Ta ütles neile: «Mu hing on väga kurb surmani.»» Mõtleme Jeesuse vangistamisele, ülekuulamistele, peksmistele, kohtus süüdimõistmisele. Mõtleme veelkord Tema Kolgata teekonnale – piinarikas astumine risti all veel piinarikkamale surmale vastu.

Jah, Jeesus teab, mida tähendab üksi seista silmitsi surmaga, kogeda äärmist abitust ja mahajäetust. «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!» Jeesus annab rahu, aitab korda seada elumaja-asjad, ka patu- ja süüküsimused, omavahelised suhted.

KAKS MÕTTEVIISI

Surnutepüha tuletab meelde Jeesuse sõnu: «Ma annan hingamise.» Ilm 14,13 on öeldud: «Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa.» Issandas tehtud heateod lähevad kaasa, neil on oma hea tagajärg. Sellest võime tunda südamest rõõmu.

Kuid inimest võivad saata ka kurjad teod. Seepärast on väga oluline, et süü ja võla küsimused saaksid lahendatud enne surma. Issandas surnutele on juba siin nende süü andestatud, nende võlad kustutatud. Ärgu keegi jätku oma kõlbelist probleemi, oma patu- ja süüküsimuste lahendamist hilja peale!

Kirikuaasta viimane kuu kannab endas kaht ajamääratlust – hingedeaeg ja surnutepüha. Need mõlemad suunavad mõtted kaduvusele ja surmale. Kuid nende vahel on suur erinevus. Hingedeaja mõte on välja kasvanud kodututest hingedest. Uskumuse kohaselt on need surnud, kes ei pääse surmavalda ja jäävad oma endist elupaika külastama. Nendega ei taheta tegemist teha. Surnutepüha aga toob esile mõtte, et Issandas surnud hingavad rahus, nad hingavad oma vaevast ja ootavad õndsate ülestõusmist.

Et just nii võiks sündida, kutsus Jeesus: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!»

Tulge, kõik leinajad, kogu oma valu, leina ja küsimustega – Kristus annab troosti ja hingamise. Tulge kõik, kes mõtlete oma surmale – Kristusel on lahendused, on troost ja hingamine. Tulge, kes mõtlete igavikule – Kristus avab tee läbi surma igavesse ellu. Kandkem Issanda iket ja õppigem Temalt. Tema tee on elutee.

PEETER ROOSIMAA
pastor,
Uue Testamendi õppejõud

PIIBLISELTS EI VANANE

Aktuaalne teema

Eesti Piibliseltsi (EPS) töö taastamisest on möödas 20 aastat. Seda tähtpäeva tähistati 5. novembril piduliku koosviibimisega Tallinna raekojas ja tänuõhtupalvusega Püha Vaimu kirikus. Aastapäevaintervjuu andis Kuulutajale seltsi peasekretär JAAN BÄRENSON.

Mitu aastat Sa oled piibliseltsis töötanud?

14. detsembrist 1991, kui Tallinna raekojas oli koos EPSi taastav kogu. Esitasin ajaloolasena ettekande EPSi ajaloost, mida olin pool aastat varem käinud Inglismaal uurimas. Samal päeval valiti mind seltsi abisekretäriks, et uuriksin EPSi ajalugu, aitaksin kaasa EPSi registreerimisel ja juhiksin Tallinna kontorit, sest peakontor otsustati teha Pärnusse, kus töötas seltsi peasekretär Üllas Tankler. 1993 valiti mind seltsi peasekretäri kohusetäitjaks ja märtsis 1994 peasekretäriks.

Kas seltsi töö taastamine läks kergelt?

Jah ja ei. Ühinenud Piibliseltside juhid ja Soome Piibliselts hakkasid juba 1980. aastate lõpul Eesti kirikujuhtidega sel teemal suhtlema. Kui 1989 loodi Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), sai ta kontaktinstitutsiooniks Piiblite maaletoomisel Nõukogude Liidu viimastel aastatel. Juba 1989 taastasid oma piibliseltsi lätlased. 1990 arutati EKNi töökoosolekul EPSi taastamist ning kevadel 1991 alustati kirikute esindajatega läbirääkimisi ja põhikirja koostamist. EPS on tänu sellele algusest peale olnud lähedastes suhetes EKNiga.

1980. aastate lõpus ja 1990. alguses toimus riiklike institutsioonide muutumine. Ka riik ega ametnikud ei teadnud enam, mida tohib ja mida mitte. Usuasjade voliniku amet muutus kultuuriministeeriumi usuasjade osakonnaks, mida juhatas Andra Veidemann. Seetõttu oli asju lihtsam korraldada. EKNi loomise ajal otsustas veel paljusid asju usuasjade volinik Rein Ristlaan.

Aastapäeval osalesid 20 aastat seltsis tegutsenud inimesed. Kas seltsil on ka noori liikmeid?

EPSi esimeseks rolliks oli suhete loomine kohalike kogudustega, Piiblite maaletoomine ja piiblitõlke ettevalmistamine. Paljudel organisatsioonidel on oht muutuda akadeemiliseks, teoloogide või vaimulike ühenduseks. EPS on püüdnud ühendada inimesi, kes on Piiblist huvitatud. Seetõttu on meil liikmeid teismelistest 90-aastasteni. EPS ei tohi vananeda. Piirangu paneb vahendite vähesus. Noortega tegelemine vajab ressurssi ja noor inimene ei ole nii rikas, et ise kõik kinni maksta.

Mis on 20 aasta kõige olulisem saavutus?

Pingerida on keeruline teha. Organisatsiooni taastamine, hea koostöö kogudustega, oleme leidnud oma koha ühiskonnas, oleme sild kristliku ja sekulaarse ühiskonna vahel. Meie eesmärk on teenida kogu ühiskonda, sõltumata sellest, kas inimene kuulub kirikusse või mitte.

Praktilistest tulemustest on oluline see, et Piibel on mitmes vormis välja antud ning väljaandmist jätkatakse. Enam ei ole probleemiks, kust Piiblit saada, vaid kas ta on just vajalikus formaadis, sobival paberil, trükis ja kujunduses.

Traditsiooniks on kujunenud kaks palvepäeva aastas. Maikuu esimesel pühapäeval mõtleme piiblitööle kogu maailmas. Oktoobrikuu kolmandal pühapäeval palume hõimurahvaste eest. Need päevad aitavad meie tööd nähtavamaks teha ja annavad igaühele võimaluse kaasa lüüa.

Kas mõni plaan on ka teostamata jäänud?

Algul arvasime, et jõuame mõne aastaga kõik ära teha, mis 50 aastat tegemata oli. On selgunud, et paljud asjad võtavad rohkem aega. Näiteks Vana Testamendi tõlkimine. On Jumala ime, et me oleme võinud nii palju asju tegelikult saavutada. Aastapäeval vaatasime kroonikafilmi, mis oli kokku pandud Eesti Kristliku Televisiooni vanadest saadetest. Oli näiteks Joona kala projekt, piiblinäitused erinevates paikades. Tööd tehes arvudele ei vaata. EPS saab paari aasta pärast 200-aastaseks, selle kõrval 20 aastat ei olegi eriti palju.

Kas nüüd keskendute juubeli ettevalmistamisele?

Juubel ei saa olla eesmärk omaette. See on üks verstapost, mis annab võimaluse rääkida asjadest suurema kõlapinnaga. Nagu minister Siim Valmar Kiisler aastapäeval ütles, on ta imestunud, kuidas nii väikeste vahenditega nii palju on ära tehtud. Peaeesmärk on ikkagi, et Piibel kui Jumala Sõna võiks jõuda iga inimeseni just temale sobivas formaadis – trükituna, helikandjal jne. Samas peame sellega tegelema nii, et me jõuaksime sinna, kus need inimesed on, Piiblit tutvustama ja lugema.

Täname Jumalat nende 20 aasta eest, iga Eestimaa inimest, kes on toetanud, kaasa mõelnud, palvetanud ja annetanud. Piibliselts ei ole asi iseeneses, vaid üks vahend, et kristlikud kogudused võiksid omada tööriistu oma missiooni täitmiseks. Soovin, et meie kontaktid võiksid jätkuda ja tiheneda ning me võiksime ühiselt muuta ühiskonda Jumala Sõna abil.

Täname!

11. novembril 2011
Skype’i vahendusel
Vaata ka pilte alt!

IGA TÖÖ VALMISTAS ETTE JÄRGMIST

12. oktoobril pidas Ameerika Rootsi taustaga baptistiliidu Converge Worldwide’i ingliskeelsete koguduste rajamise juht GENE SELANDER (68) Tallinnas Rocca al Mare hotellis seminari. Õhtul palus Kuulutaja külaliselt intervjuu, mille tõlkis pastor Peeter Tamm.

Palun rääkige oma päritolust!

Minu vanavanemad elasid Helsingis, nad olid soomerootslased. Vanaisa jättis pere maha ja vanaema läks lastega tagasi oma kodupaika Jakobstadi (soome keeles Pietarsaari). Vanaema oli tõeline kangelane – ta käis tööl ja kasvatas üksinda kolm last üles. Isal oli vend ja õde. Õel oli kaks last ja need elavad nüüd Helsingis. Ühte neist olen ka kohanud.

Kui isa oli 24- või 25-aastane, siis ta emigreerus Ameerika mandrile. Ta leidis tööd prantsuse taustaga puidufirmades Nova Scotiast Ida-Kanadas kuni Briti Columbiani läänerannikul. Isa oli alkohoolik ja kui ta jõudis teise Kanada serva, oli ta täiesti allakäinud.

Minu ema oli Vancouveri haiglas asjatundja dieedi alal. Ta käis misjonijaamas klaverit mängimas. Kui isa läks misjonijaama, sai temast kristlane. Ühel neljapäevaõhtul, kui toit oli otsas, läks ta nõusid pesema. Kui ema oli lõpetanud klaverimängu, läks ta ka nõusid pesema. Seal nad kohtusid. Kolm aastat hiljem nad abiellusid ja mina sündisin veel kolm aastat hiljem.

Minu ema sündis Minnesotas, aga tema vanemad tulid Dalarnast Rootsist. Vanemad rääkisid rootsi keeles siis, kui nad ei tahtnud, et lapsed neist aru saaksid. Me vennaga taipasime siiski kohe, kas jutt on meie karistamisest või jäätise ostmisest.

Isast sai pastor. 1952. aastal kutsus misjoniorganisatsioon Noored Kristusele ta Euroopasse külla ja ta käis Põhjamaad läbi. See oli väga võimas aeg. Isa suri 1986. aastal.

Milline on olnud Teie töömehetee?

Ma alustasin matemaatikaõpetaja ning ameerika jalgpalli ja korvpalli treenerina. Keskkooli matemaatikaõpetaja oli minu elus väga mõjukas isik. Ma tahtsin tema moodi olla. Inglise keeles ei läinud mul eriti hästi, aga matemaatikat ma armastan. Ka treeneritöö ehk sisuliselt pedagoogitöö meeldis mulle.

Siis kutsuti mind Campus Crusade’i spordimeeskonda. Mängisin umbes aasta ja siis sai minust Campus Crusade’i kõneleja keskkoolides. 1960. aastatel oli see võimalik ja paljud noored tulid usule. Nüüd on Ameerikas riigi ja kooli eraldatus nii põhimõtteline, et ükski evangelist ei pääse kooliseinte vahele.

Pärast seda läksin seminari õppima ja sain pastoriks. Olen töötanud viies erinevas koguduses 25 aastat ja aitasin ka uusi kogudusi rajada. Viimati tegin seda 54-aastaselt. Koguduste rajamine on noorte meeste töö, see võtab tohutult energiat.

Sealt läksin oma vaimuliku teenimistööga veel edasi. Denveri linnas on meil seitse piibliõppegruppi firmade tegevjuhtidele. Kokku on seal umbes sada meest. Me õpetame neile, kuidas oma mõju ja positsiooni Kristuse heaks kasutada.

Kodus olles teen seda tööd, reisides töötan oma liidu heaks ja õpetan ka teistes Kristust austavates konfessioonides, kuidas rajada inglisekeelseid rahvusvahelisi kogudusi.

Te olete olnud ka spordivõistkondade kaplan. Me ei kujuta seda tööd päriselt ette.

Ameerika jalgpalli mängud on kell kaks pärastlõunal. Hommikusöök on juba 8.30, enne mängu rohkem ei sööda. Kell kaheksa on palvus neile, kes soovivad. See ei ole pikem kui 25 minutit. Pean avapalve, siis kõnelen natuke ja paar inimest lõpetavad palves. See ongi kõik. Ma ise loen pühakirja, me ei laula seal (jalgpallurid ei oska üldse laulda). Pärast kutsub treener mind tavaliselt ka lauda. Seal saan kahe-kolme inimesega veel jätkata teemat, millest äsja rääkisime. Seejärel peavad nad hakkama mänguks valmistuma ja siis ma neid enam kätte ei saa.

Pesapallis on teistmoodi. Seal on mäng tavaliselt kell seitse õhtul. Palvus on kell viis. Pärast on ettevalmistusaeg. Minul lubatakse istuda meeskonna juures kuni 18.15-ni ja meeskonnaga suhelda. Mõnikord saan rääkida ka spordireporteritega, kes samuti istuvad meeskonna ettevalmistuskohas.

See ei ole täiskohaline töö – kui kutsutakse, siis lähen. Jalgpallis on meeskonnal kaheksa mängu kodus ja kaheksa võõrsil. Mina olen nende päralt, kui nad on kodulinnas. Pesapallis on hooajal 162 mängu, 81 on kodus. Palvused on ainult laupäevaõhtustel koduväljaku mängudel. See on 18 korda aastas. Me jagame seda tööd ühe teise pastoriga – kummalgi üheksa mängu.

Kas kaotatud mängu järel kutsutakse kaplan kohale?

Ma ei ole meeskonna juures pärast mängu. Aga mitmed on tulnud minu juurde, et rääkida varasematest kaotustest. Nad tahavad teada, mida hakata peale kõigi nende negatiivsete mõtetega, mis pähe tulevad. Nad küsivad nõu – millele nad peaksid mõtlema, mis aitaks. Kristlased, kes on meeskonnas, üldiselt teavad, mida teha ja ma ei pea ekstra neile nõu andma. See on võimalus tunnistada Kristusest mittekristlastele.

Millised on sportlaste probleemid?

Elukutselises spordis on inimesed väga andekad. Nad peavad endalt küsima, miks mõned on edukad ja teised ei ole. Neil kõigil on ju väga suur talent. Nad jõuavad järeldusele, et määrab see, mis peas toimub. Ka kristlastest sportlased tulevad, et saada oma mõtlemine selgeks. Nad vajavad uuesti mõistmist, et nende jaoks on elamine Kristus. Nad ei ela ega sure selle mänguga, see on lihtsalt mäng.

Kas nad võtavad mängu missioonina või leivateenimisena?

12-14-aastastena nad tahtsid olla lihtsalt sportlased. Kui nad said elukutselisteks, said nad aru, et võivad võistelda ja saada selle eest hulga raha. Nad võivad materiaalselt oma pere kindlustada. Aga sellele lisaks võivad nad oma mõjukust, oma tuntust, oma nime kasutada Jumala riigi teenistuses.

Ilmalik lugeja ütleks, et mängijatele on vaja psühholoogi.

Paljudel sportlastel on isiklikud treenerid ja mentorid, spordipsühholoogid. Kõik on neil olemas, mida see maailm pakub, aga millestki jääb ikkagi puudu. Ainult sellel, mida Jumal pakub, on tõeline väärtus. Paljud on tulnud usule välistamisprotsessis. Nad on kõike proovinud ja lõpuks leidnud Kristuse. Jeesus ütles, et Tema on tõde ja kui me tunnetame tõde, siis see vabastab meid.

Kas mõnel sportlasel on kuulsusest peapööritus ja tal on vaja jalad maha toetada?

Mõne jaoks on rikkusel väga hävitav mõju. Noored mehed, 22-23-aastased, teenivad 60 miljonit dollarit aastas. See hakkab pähe ja inimene teeb väga valesid valikuid. Kahjuks spordipsühholoogist ei piisa. Siis tuleb kaplan.

Keegi ei jää eluks ajaks sportlaseks. Kas nendega tuleb pärast mängijakarjääri ka tegelda?

Sportlaste elustandard on läinud üles, kuid vaid kümme protsenti mängijaist saab tõeliselt suurt raha. Ülejäänud saavad tasustatud kopsakalt, aga see kaob.

San Franciscos alustasime taassisenemise programmiga. Kui mängupäevad saavad läbi, peavad endised sportlased leidma töö, mis neid elatab. Kõik on muutunud. Kuna meil oli nendega kontakt nende võistlusperioodil, siis nüüd nad tahavad juba olla osa kristlikust kogukonnast. Kui neil ei oleks varem olnud kokkupuudet kaplaniga, siis nad oleksid jäänud kuhugi eemale.

Milline Teie töödest on Teie jaoks kõige olulisem?

Minu jaoks on olnud oluline mitmekesisus. Iga ülesanne on valmistanud ette järgmist ja ma olen selle eest väga tänulik. Ma arvan, et minu praegune töö ongi see, kuhu ma pidin välja jõudma. Ma olen nii palju töötanud tuntud sportlastega, et suurte firmade juhid ei aja mul hirmu nahka. Ma suhtlen nendega nagu oma naabriga. Neile see meeldib. Nad tahavad, et neisse suhtutaks nagu tavalistesse inimestesse. Ma pärin neilt aru, ma ütlen, kui nad asju õigesti teevad ja juhin tähelepanu, kui ei lähe õigesti.

Ma räägin ka pastoritega. Ma olen pastor olnud ning tean, millest neil võib valus olla ja mille üle nad rõõmustavad. Ma tean vaimuliku teenimise rõõme ja selle madalseise ka – mida see tähendab, kui sa jutlustad tuhandetele või kui terve kogudus mahub su autosse.

Teist jääb mulje kui igal alal edukast mehest.

Te näete teatud nurga alt nagu mingit edulugu. Aga see on tänu sellele, mis ma olen aastatega õppinud. On olnud hämmastavaid edukogemusi ja ka väga sisutihedaid ja mõttekaid läbikukkumisi. Peab meeles pidama, et see on tegelikult Jumala töö. Oma au ei anna Ta kellelegi.

Ma mäletan ühte konkreetset juhtumit Kaliforniast. Ma olin ülikooli baptistikoguduse pastor. Ma kutsusin eestpalvele ja sain Jumalalt väga selge mõtte, et kutsu üks kord ja siis astu tagasi ning ära täida aega oma jutuga. Pärast seda ma ei püüdnud kunagi enam inimesi mõjutada. Kutse oli üks kord ja mina panin suu kinni. Sa ei saa manipuleerida Jumala tööga. Kui ma iganes püüdsin ise midagi teha, siis see ei toiminud.

Jumal kingib meile inimesi, kellel on sõnum meie jaoks. Mõnikord julgustuseks, mõnikord selleks, et pärida aru, mõnikord korrigeerimiseks. Me ei tohiks kunagi neid tõrjuda.

Ei saa olla pastor ilma sõpradeta. Sellepärast mulle meeldib käia pastorite konverentsidel. Ma tean, et seal teeb Jumal erilist tööd. Ma tahan olla valmis jagama, sest ma olen ise palju saanud. See, mis te näete, ei ole ühe eduka mehe lugu. Te näete Jumalat, kellel oli teatud edu minu juures.

Täname!

12. oktoobril 2011
Rocca al Mares

JUMAL KUTSUB JA LÄKITAB

Ma sündisin 49 aastat tagasi tavalises nõukogude perekonnas. Minu vanemad ei olnud ateistid ega ka usklikud Piibli mõistes. Kuid mingisugune vajadus oli neil siiski kaks korda aastas kirikus käia. See pani mind mõtlema, et Jumal on kuskil olemas – miks muidu riskida nõukogude võimu päevil kiriku külastamisega.

Tähendab, Jumalaga peab arvestama, et oma eluplaane täide viia. Tähtis on, et minu egoistlikke soove miski ei segaks, siis saan olla õnnelik. Aga lootused ja kulutused õnne leidmisel ei vastanud minu ootustele. Ma kas tahan seda, mida pole vaja, või ma ei tea, mida tahta.

ILMALIK KARJÄÄR

Pärast ülikooli lõpetamist, nagu nõukogude ajal oli seaduseks, suunati mind tööle. Mul õnnestus saada üks paremaid kohti, nimelt suunati mind salajasse sõjatehasesse peaenergeetika osakonda, kus toodeti seadmeid kosmoserakettide jaoks. Mul avanes võimalus välja töötada ja juurutada tootmisse aparaat, mille tõttu oleksin saanud kergemini doktoritööd kaitsta.

Minu teadusliku töö juhendaja soovitusel astusin kommunistlikku parteisse, sest see oleks tulnud kraadi kaitsmisel kasuks. Nagu nõukogude karjeristile omane, tuli kõigest väest edasi rühkida helge tuleviku poole, mida partei lubas. Samas olid mu vanemad rangelt sellele vastu: mu isa oli represseeritud, vanaisa, kes oli kunstnik, lasti nõukogude võimu poolt kolmekümne seitsmendal aastal maha. Seetõttu oli minu suguvõsa jagunenud pooleks. Mehed põgenesid Läände, naised aga abiellusid, jäädes paigale ja püüdes peita oma juuri. Sellele vaatamata sai minust parteilane.

Kui olin tehases töötanud ühe aasta, valiti mind peaenergeetika osakonna parteisekretäriks. Mil moel see kõik nii kiiresti juhtus, on mulle siiani arusaamatu. Just sellel perioodil, mil ma otsisin isiklikku õnne, jooksis minu elu tupikusse. Kusagil sisemuses hakkasin mõistma, et doktoritöö kaitsmine ei too mulle õnne. Ma võin ainult väliselt näida õnnelik teiste silmis, mis ongi vast eluuhkus, auahnus ja kõrkus.

UMMIKUST VÄLJA

Just selle lühikese aja vältel püüdis Jumal mu kinni, saates mu teele usklikke inimesi. Mäletan, kuidas nad jutustasid elavalt ning täis rõõmu sündmustest ärkamisajal Eestis Oleviste kirikus – kuidas Jumal oli kutsunud inimesi meeleparandusele, ja haigete tervenemisest. Õhus oli tunda algkoguduse päevade hõngu. See pööras mu sisemust. Minu usu tugevdamisele aitasid kaasa veel kaks sündmust.

Esimene neist oli kuuetunnise filmi «Jeesus Natsaretist» vaatamine. Tol ajal olin noor daam, kuid juba meessoos pettunud. Ütlesin emale, et pole ühtegi meest, kelle ees tasuks põlvi nõtkutada. Mõned päevad hiljem, vaadates seda filmi, hüüdsin saali vaikuses: «Ta on väärt!» Tol hetkel ma veel ei teadnud, et Piiblis on sellest juttu, aga oma südames ma juba nõtkutasin oma põlvi Tema ees. Ma tunnistasin koos teistega, et Ta on seda väärt ja au kuulub Temale!

Teiseks sündmuseks oli ühe tänavanarkomaani tunnistus, kes rääkis elavast Kristusest, kes ilmutas oma väge tema elus. Minu jaoks sellest piisas, et panna avalikult parteipilet lauale ja välja astuda partei ridadest.

OTSUSTAV PÖÖRE

Kogu tehase töötajaskond luges infotahvlit. Isegi nõukogude võimule kõige ebalojaalsemad tulid minuga rääkima. Minu otsusest kuuldes tõusid neil juuksed peas püsti. Neile tundus minu samm enesetapukatsena või arvati, et tegemist on nõdrameelsega. Terve nädala jooksul käidi minu juures pärimas tõelist põhjust ja see oli hea aeg tunnistada Jeesusest.

Mõned hoiatasid mind selle eest, millised tagajärjed võivad olla, kui parteist välja astun. Teised hirmutasid meenutades, mis juhtus kolmekümne seitsmendal aastal. Surve oli suur, aga kusagilt tulid minuni sõnad, mida lugesin alles hiljem Piiblist: «Issand on minuga. … Mis võib inimene mulle teha?» (Ps 118,6). Vaatasin rõõmsalt tulevikku ja ei kartnud midagi.

UKRAINAST EESTISSE

Mitmel korral kuulsin konverentsil fraasi: «Jumal ütles.» See haaras mind – kui Jumal võib inimesega rääkida, siis tahan ma samuti Teda kuulda! See lükkas kõik teised soovid mu elust. Selle mõttega ma uinusin ja ärkasin ning see ei jätnud mind ka päeval maha. Kui Jumal võib rääkida, siis see on kõige tähtsam elus.

Ja nii juhtuski – pärast konverentsi sõitsin tagasi Kiievisse ning öösel äratas Jumal mind rongis üles ja ütles: «Sõida tagasi Eestisse!» Sellest hetkest muutus minu elu kardinaalselt, suunamuutus oli radikaalne. Sel momendil olin nõus koos Jumalaga minema kasvõi maailma lõppu. Mõistsin, et see, kes mind kutsus, ka kaitseb, toidab ja varustab mind. Pole päikese all midagi paremat, kui Tema tahet täita.

Jumala öeldud sõna andis mulle sellise impulsi, et koju jõudes pesin kohe oma riided, pakkisin niiskelt kilekotti, korjasin kokku reisikoti ja asusin tagasiteele Eestisse. Järgnevad kuus kuud elasin väga tugevalt läbi Jumala ligiolu. Mulle tundus, et mu jalad nagu polekski maapinda puudutanud.

PEOLT VANGLASSE

Möödus peaaegu kümme aastat. See oli minu kõrbes olemise aeg, kus kohtasin oma karu, lõvi ja Koljatit (1Sm 17), oli võite ja kaotusi ning raske öelda, mida oli rohkem.

Oli hetki, kus tundsin, et kõik on läbi, Jumal on mind maha jätnud. Aga kõige raskematel hetkedel tuli Jumal jälle appi ja tugevdas mu usku sõnadesse, mida Ta oli alguses kõnelnud. Ta tegi tööd mu kallal, muutis mind ja õpetas mind.

Pärast kolme lapse sünnitamist, kui nad olid juba kaela kandma hakanud, otsustasin Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari õppima minna. Lootsin sealt saada teadmisi kreeka ja heebrea keele alal, et paremini Jumala Sõna sisu mõista.

Seminari rektoriks oli siis Meego Remmel. Ühel päeval helistati talle Tartu vanglast – kas nende koguduses pole kedagi vabatahtlikku, kes oleks nõus aitama venekeelsetel jumalateenistustel muusikalises osas. Meego Remmel teadis, et ma mängin klaverit ja saadan lauljaid ning soovitas minu poole pöörduda.

Olin sellest ettepanekust väga üllatunud ja ka natuke hirmunud. Südames aga kuulsin sõna: «Kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks!» (Mt 5,41).

Nii algas minu teenistus Tartu vanglas. Kaks aastat töötasin vabatahtlikuna, pärast seda sõlmiti minuga tööleping. Hiljem läbisin ka konkursi kaplani kohale, see kõik oli Jumala tahe. Paljud imestavad, kuidas on võimalik, et naine teenib meestevanglas. Mulle tundub, et sõna «teenima» Piibli tähenduses ei ole pagunite kandmine, vaid teenida inimesi seal, kuhu Jumal sind saadab.

Teenides Jumalat vanglas, olen ühtede jaoks nagu ema, teistele nagu õde Kristuses, kolmandatele teejuht, mõnedele nagu leib või sool. Aga Jumal «tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele» (1Tm 2,4). Selleks tahan kasutada iga võimalust.

Tema Sõna saab külvatud kinnipeetavate hinge ja tänu Jumalale on juba sektorid, kus usklikud kogunevad regulaarselt palveks ja Sõna lugemiseks. Paljud on andnud oma elu Jeesusele, nad on vabanenud oma pattudest ja halbadest harjumustest. Jumal tervendab vanglas. Vihkamise asemel on neil tekkinud kindel tahe elu muuta ja jääda Jumalaga.

Täna ma võin öelda koos Paulusega: «Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks» (Fl 4,13).

ANGELINA URBEL
Tartu vangla kaplan
Tunnistus GLSi juhtimiskonverentsil

USK JUMALASSE EI JÄTA HÄBISSE

Käesoleval kuul möödus sada aastat Tartu Salemi koguduse diakoni ja juhatuse kauaaegse esimehe ALFRED LIINi (4. november 1911 – 8. mai 2000) sünnist. Kuigi juba aastaid igavikus, ei ole teda unustatud.

VÄIKESED ALGUSED

Alfred Liin oli pärit Sangastest. 15-aastasena läks ta krahvi juurde tööle ning jäi sinna kaheksaks aastaks. Viimased kaks neist oli ta aednikuks. Ta kasvatas viinamarju ja mooniseemet ning müüs neid Tartus ühele kaupmehele. See kutsus ta Elistverre, kus Alfred Liin võttis mõisa aia rendile. Kõik läks väga hästi, kuni talvel 1939/1940 külmus aed ära.

Eduka ja seetõttu ka rahaka noore mehena läks Alfred Liin kord enesekindlalt Jõgeva laadale hobust ostma. Parisnikud vedasid teda aga alt ja mees tuli nuttes viletsa setukesega läbi metsa kodu poole ja otsustas, et inimene peab ikka Jumalat ka paluma. Sellest ajast sai temast palvetaja.

Alfred Liin mobiliseeriti Vene sõjaväkke ja ta tegi Kloogal tagavarapolgus kindlustustöid. Vana-aasta öösel 1944 sai ta võimsa ilmutuse, tuli narilt teiselt korruselt alla, kummardas ja tänas Jumalat. Nüüd sai temast päriselt usklik mees. Uue aasta hommikul anti meestele sada grammi viina, aga temale polnud alkoholi enam kunagi vaja.

Sõjaväest vabanenud, sõitis Alfred Liin Tartusse ja hakkas otsima kogudust. Kuna ta oli armees kokku puutunud nelipühilastega, otsiski ta nelipühikogudust. Ta juhatati Filosoofi tänavale. Veel sõjaväemunder seljas, tuli ta pastor Paul Himma juurde ja soovis kogudusse astuda. Teda ei julgetud kohe usaldada, aga hiljem sai ta pastoriga heaks sõbraks. Kogudus liideti uue võimu poolt priikogudusega ja kannab tänapäeval Tartu Salemi Baptistikoguduse nime.

NÕUKOGUDE VÕIMU VANG

Alfred Liin arreteeriti ja pandi 15-mehelisse kambrisse. Kõik ei mahtunud nari peale magama. Alfred Liin eelistaski narialust, sest seal sai Jumalat paluda. Esimest korda kambrisse minnes otsustas ta, et kui ta nüüd põlvili ei lase, siis hiljem ei suuda ta seda enam teha. Nii ta põlvitaski ja palus Jumalat. Algul olid mehed iroonilised, kuid pärast muutusid mõistlikumaks. Selles kambris tuli Alfred Liinil olla üheksa nädalat.

Istudes ühel õhtul lahtise trellitatud akna all, kust meeste tubakasuits välja läks, mõtles Alfred Liin, et kõik peab ju heaks tulema neile, kes Jumalat armastavad (Rm 8,28), aga mida head niisugusest olukorrast tulla saab? Ta vaigistas selle mõtte maha ja kuulis selgesti Jumala häält. Jumal ütles, et näeb kõiki nende inimeste südamete kurje mõtteid, kellega Alfred Liin koos on ja kannatab ka tema nurisemise ära. Ja Alfred Liin otsustas, et tahab olla koos Jumalaga ka selles olukorras. Nüüd algasid tal väga suured õnnistuseajad.

Ülekuulamistel pani Alfred Liin käed palvetades risti. Prokurör ähvardas ta Siberisse saata, et siis näeb, kas sõrmed sirgeks ka lähevad. Advokaadist Alfred Liin keeldus, sest arvas, et inimest enda kaitsjaks võttes taandab ta Kristuse. Kuigi ta tundis, et on advokaati solvanud, jäi ta endale kindlaks. Ja vangikambris paludes näitas Jumal talle, et kõik vaenlased on löödud. Ta mõistis, et elame kurjade vaimude mõjupiirkonnas, kes ka inimesi kurjaks teevad.

Kohtus küsiti Alfred Liinilt ainult sotsiaalset päritolu. Ta ütles, et vanemad olid töölised ja tulemuseks oli viivitamatu vabastamine. Otsus oli sel ajal erakordne, kuid Alfred Liin tundis, et see oli Jumala tee.

KINDEL OMA PÕHIMÕTETES

1950. aastal kolis Alfred Liin Tartusse. Varem käis ta maalt Salemis koosolekutel. Vahel isegi neljapäeviti nädala sees. Bussid ju käisid. Aga pühapäeviti tuli ta hobusega, võttis teisigi kaasa. Sõit võttis üle kolme tunni aega.

Tartus oli Alfred Liin pangamaja kütjaks. Seal oli tal ametikorter. Praegu on selles majas haridusministeerium. Küttesüsteem oli töökindel ja võimaldas ka vaba aega kogudusetööks. Aga Alfred Liin ei lugenud pangamajas töötunde. Ta võttis ka lumelabida kätte ja lükkas õue puhtaks. Kui Alfred Liin pensionile läks ja pank otsis uut katlakütjat, tahtis direktor ka tema hoovi koristama panna. Tol ajal ei olnud tööpuudust. Kütjakandidaat ütles direktorile trükimusta mittekannatava väljendi ja jalutas minema. Siis mõistis direktor, et Alfred Liin oli kõike seda tööd teinud uskliku inimese südametunnistuse mõjul oma vabast tahtest.

Alfred Liini jutlused olid lihtsad ja sisukad. Ta valmistas need mõtetes hoolega ette ja kõneles ilma konspektita. Ta tõusis hommikuti väga vara, et vähemalt kolm tundi palvetada. Ta palus ka iga koguduseliikme eest ja neid oli ligi kakssada! Tema kodus kogunesid aeg-ajalt sõbrad palvele. Ka noori üliõpilasi kutsuti. Laual oli üksainus raamat – päevinäinud Piibel.

Vana usumehe hea mõju püsib mõnegi südames tänaseni.

Käesoleva loo kirjutamisel on kasutatud Harli Jürgensoni poolt Alfred Liini 85. sünnipäeva puhul tehtud intervjuud

EESTI PIIBLISELTSI TAASTAMISE 20. AASTAPÄEV

5. novembril 2011 Tallinna raekojas ja Püha Vaimu kirikus

1. Laulis ansambel «Tuli Taevast»
2. Tervitasid Läti piibliseltsi esindajad
3. Vaade raekoja saali
4. Juubelipäeval sai preester Vello Salo (paremal) 86-aastaseks, teda õnnitles piibliseltsi esimees Tiit Salumäe
5. Soome Piibliseltsi esindaja Tuula Tapanaineni tervitust kuulasid Jaan Bärenson ja Tiit Salumäe
6. Hetk tänuõhtupalvuselt Püha Vaimu kirikus

Fotod: Veiko Ilus