Foto: Helari Hellenurm

Äsja olid Riigikogu valimised. Valimine või hääletamine on demokraatiale omased. Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil said delegaadid palju kordi hääletada (pildil).

Kas meie häältel on kaalu? Selle häälel, kes ei vali ega hääleta, seda kindlasti ei ole. Kas me peame üldse oma arvamust avaldama? Aga kellel me peaksime siis laskma enda eest otsustada?

Parima otsuse teeb see, kes on enne kuulanud Jumala häält. Jumal ei keela seda meile, vaid tahab, et me Teda kuulaksime. Nii peaksid usklikud olema parimad valijad!

Jumal tõotas Iisraelile: «Ja kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja pead hoolsasti kõiki Tema käske, … siis tõstab sind Issand, su Jumal, kõrgemaks kõigist rahvaist maa peal» (5Ms 28,1). Nendel aegadel, kui Iisraeli juhid Jumalat kuulasid, oskasid nad ka õigesti otsustada ja maa edenes.

Oma usuliste otsingute tippajal palus kuningas Saalomon Jumalalt endale tarkust ja sõnakuulelikku südant (1Kn 3). Seda ei keelatud talle. Ei keelata meilegi.

EESTI VAJAB LAHENDUSI

Toimetaja kommentaar

Ootamatult ja meie jaoks ebasobival viisil sai kuulsamaks ka Eesti riigi nimi – Liibanonis rööviti seitse Eesti jalgratturit. Kommentaari kirjutamise ajal polnud veel midagi teada ei röövijate motiividest ega eestlaste saatusest. Seepärast ma neist praegu pikemalt ei kirjutagi. Palvetagem nende pärast! Nende meeste saatus on osa meie rahva saatusest. Ning olenevalt selle pantvangikriisi lahenduse viisist võib Eesti saada endale Araabiast kas sõpru või vihavaenlasi.

KRISTLIKUD DEMOKRAADID EI SAANUD RIIGIKOGUSSE

Tahaksin siin veidi mõtiskleda Eesti Kristlike Demokraatide valimiskampaania ümber. Võiks tuua näiteid headest esinemistest, aga ka viletsamatest. Piirdun siiski üldistamisega. Üksikjuhtumitest peab erakond ise järeldused tegema ja otsustama, keda tulevikus erakonna nimel esinema panna.

Poliitilise parteina tegutsemine on üks võimalusi kristliku aktiivsuse näitamiseks ja rakendamiseks. Aga see on väga spetsiifiline võimalus. Erakonda ei tohi segi ajada kogudusega ega töötada seal nagu koguduses. Usklikus poliitikus elav Jumala-tunnetus ja Piibli sõna peavad muutuma konkreetseteks arvudeks, majandusprojektideks, sotsiaalala ettepanekuteks, seisukohavõttudeks sise- ja välispoliitika alal jne. Need peavad olema arusaadavad ja külgetõmbavad ka mittekristlastele. Usule tuleb kasuks, kui usklikud näitavad kompetentsust. Kui usklik võtab mingil teemal sõna ja ei suuda pakkuda reaalset lahendust, ei ärata see usaldust ei tema ega usu vastu.

Kristlikud demokraadid on läänes mitmel pool võimuparteid. Loomulikult ei loe nad ainult piiblisalme ette. Tõsi, mõne puhul on tekkinud ka küsimus, kas sõnal «kristlik» nende nimes üldse enam sisu on. Eestis õnneks on.

Järgmine võimalus tuleb kohalike volikogude valimistel. Varasematel kordadel on kristlikel demokraatidel mõnel pool edu olnud. Aga üldiselt peaks erakond saama mingi uue visiooni, kuidas laiendada oma kandepinda ja muuta oma sõnum mõjusamaks. Senisel viisil jätkates Riigikogu viieprotsendilist valimiskünnist ületada ilmselt ei suudeta. Kuna raha on vähe, tuleks kalkuleerida valimiskulutuste mõttekust. Võib-olla peakski kohalike valimistega piirduma?

Jeesus õpetas: «Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!» (Lk 14,28–30).

MAAVÄRIN JAAPANIS

Lisaks looduskahjudele hoiab maailma pinges Fukushima aatomielektrijaama olukord. Korduvad plahvatused ja radioaktiivse aine väljapaiskumine on tõsised asjad (olgu siiski nimetatud – tegemist polnud ei aatomiplahvatustega ega Tšernobõli-tüüpi õnnetusega). Meieni sealne radioaktiivne saaste ei ulatu, vähemalt mitte ohtlikus koguses, aga see annabki võimaluse rahulikult järele mõelda.

Tõenäoliselt lükkab õnnetus Jaapanis Eestisse aatomielektrijaama ehitamise edasi. Aga kui keegi kardab või loodab, et aatomielektrijaamu enam üldse ei ehitata, siis võib kindlalt öelda, et ehitatakse ikka. Ükski katastroof pole tehnika arengut seisma pannud, vaid vastupidi, on seda edutanud. Fukushima jaam on pealegi umbes 40 aastat vana ja seega aatomitehnoloogia üleeilne päev. Uued jaamad tulevad kindlasti ohutumad, kuid ükski tehniline rajatis pole kunagi olnud ega saa olema täiesti ohutu. Seepärast tuleks ka Eestisse jaama planeerides üheksa korda mõõta, enne kui üks kord lõikama hakatakse. Et ei juhtuks nii, nagu Piibel hoiatab: «Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee» (Õp 14,12;16,25).

ISSAND, NÄITA MEILE OMA TEED!

Jh 8,12–19

Elame ajastus, kus inimesed vajavad informatsiooni nagu kalad hapnikku. Oleme näinud, mida teeb suur pakane ning paks lumi madalate jõgede ja järvedega, kus kalad on määratud hukule. Ainult läbi jää paistev valgus suudab aidata hapnikku toota ja elukeskkond jõgedes ning järvedes säilib kuni kevade saabumiseni.

Valguse väärtust ja vajalikkust mõistab iga inimene. Loetud tekstis ütles Jeesus enese kohta: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» Kuidas me vaatame sellele valgusele ja mida selle valgusega otsustame teha, see määrab väga oluliselt meie tegevuste sisu ja seatud eesmärke ning väärtushinnanguid.

Jeesus ütles, et Tema on maailma valgus ja sellele valgusele ei ole alternatiivi. «Mina ise olen tunnistajaks enese kohta ning minu kohta tunnistab Isa, kes minu on saatnud.» Inimesed, kes on püüdnud vastupidist väita, on eksiteel. Jeesuse ja Isa tunnistusele tuleb kuuletudes järgneda, sest valgust eluteele vajab iga inimene. Pimeduses ekseldes ei jõua keegi eesmärgile ja see elu ei too rõõmu ega lootust kellelegi.

VALGUS ON KASUTAMISEKS

Tuleb tõdeda, et valguse ja pimeduse vastasseisus ei ole midagi uut, sest ilma pimeduseta ei paistaks ka kõige kirkamad tähed. Evangeeliumist saame lugeda: «Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga!» (Mt 2,10). Olen enese ümber näinud mitmeid inimesi, kes on järgnenud sellele valgusele, millest Jeesus kõneles, ja korraga on need inimesed ise saanud paljudele valguseks. Laulude kogust loeme: «Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust!» (Ps 119,130).

Jeesuse sõnad eluvalgusest saavad meile kalliks alles siis, kui oleme isiklikult Teda tundma õppinud. Temaga suheldes ja Tema sõna ellu rakendades kogeme, et meil on valgus, mida järgides pimedus taandub. Pimedusega ei saa pimedust kaotada ja seepärast tuleb meil vastu võtta valgus, mis toob elu.

Päikesevalgus on kogu loodule eluallikaks, mille Jumal on andnud meile kasutamiseks. Mida kõrgemale tõstame valgusallika, seda vähem tekib varje. Samuti on Jeesusega, kes ütles enese kohta, et Tema on eluvalgus. Kroonides Teda elu Valitsejaks, kaob pimeduse mõju ning uskmatuse vari meie eluteelt. Selle tõdemuse kinnituseks võivad kristlased avada suu ning anda au ja kiitust Jumalale.

Koguja kirjutas: «Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellelt ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et Teda tuleb karta.» (Kg 3,14).

VALGUSE ALLIKAS ON JUMAL

Valgus on vahend, mitte eesmärk. Valgus toob päeva, milles peituvad suured võimalused paljude asjade korraldamiseks või muutuste kogemiseks. Iga päevaga muutub loodus üha kevadisemaks ja iga hetkega jääb meie teekond igavikku lühemaks. Kas meie hinges peitub elukevad, mis ootab elu esilepääsu, see saab kord ilmsiks kõigile.

Meie elu eesmärk ei ole üksnes siin maisuses, vaid elu igavese Jumala osaduses. Jeesus tuli siia maailma täitma Isa tahet. Jeesuse elu siin maisuses ei olnud eesmärk, vaid armastuses toodud ohver ning lunahind, millega Ta meid lepitas Taevase Isaga. Apostel Peetrus kirjutas: «Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1,18–19). Üksnes selle ohvri läbi on pimedus võidetud ning inimesed võivad kogeda armastusest lähtuvat eluvalgust.

JUMALA RIIK ON VALGUSE RIIK

Selles tekstis näeme, kui lähedasteks olid saanud Jeesus ja Tema õpilased. Koos oldud aeg ning läbi elatud kogemused olid avanud jüngritele Jumala riigi mõiste. See avardas nende vajadust suhelda oma Loojaga. Palvetamine ongi suhtlus. «Õpeta meid suhtlema oma Jumalaga,» see oleks ehk mõistetavam sõnastus kaasaegsele inimesele.

Jumala riik on valguse riik ja seal ei ole mingit pimedust! Kui meie palveks on, et Jumala riik tuleks ja Tema tahtmine sünniks, siis me palume, et valgus kaotaks pimeduse ja mitte midagi pimeduse tegudest ning meelevallast ei valitseks meie elus. Valgusel ja pimedusel ei ole võimalik koos valitseda, nõndasamuti Jumala ja inimese tahe ei valitse üheaegselt. Meie tahe ei ole Jumala tahtega võrdväärne, sest Tema on täiuslik armastus.

Apostel Paulus kirjutas efeslastele: «Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale! Ärge siis saage nende kaaslasteks! Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões –, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi. Aga kõik valguse poolt paljastatu saab avalikuks; sest kõik, mis saab avalikuks, on valguse käes. Seepärast on öeldud: «Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!» Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine.» (Ef 5,6–17).

Inimesele meeldib minna kergema vastupanu teed ja seepärast on pimeduse meelevallal oma mõjuvõim meie argielus. Näiteid, kus inimesed maadlevad nende endi poolt pimeduses tehtud tegude tagajärgedega, on palju. Mõne teo tagajärgede likvideerimiseks kulub aastaid ning mõnda ei saagi enam muuta.

Tänu Jumalale, et on olnud mehi ja naisi, kes on ise kõndinud valguses ning seeläbi olnud ka teistele valguseks. Palveta igal päeval, et Jumala riik tuleks ja Tema tahtmine sünniks! Aga kõige esmalt sündigu see meist igaühe enda elus.

JÄRGNEME VALGUSELE

Õppides Jeesust tundma oma isikliku Päästjana, oleme tundma õppinud Jumalat, sest Jeesuse saatmine maailma oli Jumala armastav tegu kogu inimkonna heaks: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks.» (Jh 3,16–17).

Armastava Jeesuse sõnum kõlab taas ja taas meile kõigile: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.»

PAUL GILL
Mustvee Betaania koguduse pastor

KIRIKUEHITAJAD OTSIVAD TOETUST

Aktuaalne teema

Kui leiduks kuussada annetajat, kes annaksid igaüks sada eurot, saaks Otepää Evangeelse Vabakoguduse Palverändur uus kirik valmis. Viljandi Baptistikogudus vajaks sama palju annetajaid, aga annetuse suuruseks peaks olema kakssada eurot. Siis saaks kogudus oma uue kiriku keldriosa kasutusele võtta ja jumalateenistustega seal alustada. Mõlemad kogudused on teinud üleskutse annetajate leidmiseks. Kuulutajaga rääkis neil teemadel Palveränduri koguduse pastor MARGO MERI.

Mis niisuguse üleskutse tingis?

Järgmisel aastal saab kakskümmend aastat Otepää kiriku ehitamise algusest. Jumala abiga võiks selleks ajaks kirik valmis saada. Palvetasin ja mõtlesin ning tuli meelde piiblisalm Jk 4,2: «Teil ei ole, sest te ei palu.» Me pole ammu kelleltki raha küsinud. Usun, et tähtaeg motiveerib nüüd rohkem eesmärgipäraselt tegutsema.

Otepää linn areneb edasi ja ilusad spordirajatised saavad valmis. Samal ajal on kirik negatiivsesse valgusesse jäämas. Lihtsalt tuleb midagi ette võtta.

Viimastel aastatel ei ole ju ehitus seisnud.

Oleme olnud aktiivsed ehitajad, kuid mitte aktiivsed rahakogujad. Oleme oma jõududega ehitanud ja sellepärast on palju aega läinud. Palgatööjõudu pole me praktiliselt kasutanud. Oleme ainult tehnikat rentinud. Eelmisel aastal saime ehituseks annetusi umbes 70 tuhat krooni. Töö, mille me selle väikese rahaga ära tegime, oli tõesti suur – maja ümbrus, kõnniteed, tuulekastid, vihmaveesüsteemid jpm. Neid päevi ja nädalaid, kus mitte midagi ei liikunud, oli ka piisavalt. Nüüd peaks võtma jälle hoo sisse ja palkama mehed, kes viimased tööd kiirelt ära teeksid.

Kui palju raha vaja läheks, et maja läigiks nagu prillikivi?

Sõltub sellest, kui läikima see kivi lüüa. Mida rohkem raha on, seda kiiremini ja ilusama hoone saab. Igal juhul peame selle rahaga kokkuhoidlikud olema, mida suudame koguda. Väga täpset summat on raske öelda, sest hinnad muutuvad. Arvan, et kuuekümne tuhande euroga saaks valmis. Sellest tekkis mõte, et tuleks leida kuussada annetajat, kellest igaüks annaks sada eurot.

Ma jagasin seda ideed Eesti EKB Koguduste Liidu juhatuse ja presidendiga ning nad toetasid meid. Toetus anti ka Viljandi Baptistikoguduse uue kiriku ehituse jätkamiseks.

Kas Palveränduri kogudus toetab Viljandi ehitust ka kogu südamega?

Südamega oleme toetanud, aga rahaliselt mitte eriti. Eks me peame üksteist õnnistama. Aga paraku on liit väike ja mitut maja korraga ehitada on keeruline. Eelmisel aastal oli Viljandi toetus esiplaanil.

Igaühel ei ole sadat eurot võimalik annetada, samas mõni suudaks palju rohkem anda.

Kui sadat ei jõua, võib vähem annetada. Võib annetada näiteks kahepeale. Ka väiksemad summad on meile olulised. Igaüks andku oma jõudu mööda. Praeguseks on kaks kogudust ja kuusteist eraisikut juba vastanud sellele üleskutsele ning oma annetused teinud. Me näeme, et inimesed toetavad seda ideed ja tahavad investeerida Jumala riiki. See on meie ühine töö.

Kas annetajad, keda huvitab tulumaksusoodustus, saavad seda?

Kõik, kes soovivad ja annavad oma isikukoodi teada, need saavad.

Kas annetama peaks ruttu?

Suuremaid töid saame planeerida siis, kui vastav summa on käes. Väiksemaid ettevõtmisi hakkame ruum ruumi haaval kohe tegema. Hea, kui sel aastal raha kokku tuleks. Ja sellega, mis tuleb, püüame oma parima anda. Ei tahaks küll mõne koha pealt prillikivi lihvimata jätta, aga ehitus tuleb lõpetada. Ega meist keegi ei taha kodus aastaid poolikul ehitusel elada.

Kas võtate vastu, kui keegi tahaks tööle tulla?

Siis tuleb sel teemal läbi rääkida. Mõni on pakkunud, et tuleme noortegrupiga ja teeme midagi, aga sellist massitööd palju enam ei ole. Kuna tegemist on lõppviimistlusega, siis peab see olema võimalikult hea.

Mis Palveränduri kogudust julgustab?

Suur sõprade hulk. Üks koguduse juhatuse liige oli palves selle pärast, et kas on õige niisugust üleskutset teha. Ta nägi pilti, kuidas iga sipelgas läheb ühe okkaga ja neist ehitatakse pesa üles. Okas on sipelga jaoks suur. See oli meile kinnituseks.

Saalomon ehitas Jumalale suure ja ilusa templi. Maja räägib väga palju Jumalast, keda me teenime. Ümbrus ei tohi olla segamini ning maja lagunenud, sest me kuulutame ju korra ja ilu Jumalast.

Kust saaks veel lisainfot?

Koguduse kodulehel www.palverandur.ee on värske info ehituse ja annetuste kohta. Tegime Facebooki konto ka, et infot võimalikult laiale ringile jagada.

Täname!

16. märtsil 2011 Skype’i vahendusel

Pangaarvete numbrid:
Otepää Evangeelne Vabakogudus Palverändur 10220032652018
Viljandi Baptistikogudus 221001121194

ELU EESTIS TUNDUB PÕNEV

Viimsi Vabakoguduse pastor MATTHEW (MATT) EDMINSTER (35) on pärit Ameerikast. Tema eesti keel on nii hea, et võimaldab jutlustada ja intervjuud anda. Kuulutaja uuris, kuidas kaugelt tulnud mees Eesti vaimulikku tööd näeb.

Kui kaua Sa oled Eestis olnud?

Tulin esimest korda Eestisse 1998. aastal. Mul oli inglise keeles bakalaureusekraad, olin õppinud ka bioloogiat ja keemiat. Mõtlesin minna meditsiinikooli. Enne seda tahtsin midagi anda. Üks organisatsioon pakkus Eestis vaimuliku noortetöö toetamist ja ma tulin kaheks aastaks siia.

Kus on Sinu lapsepõlvekodu?

Olen maapoiss Spokane’i linna servast Washingtoni osariigist (see on USA loodeosas Kanada piiri ääres). Minu ema ja isa on mõlemad usklikud. Isa on kiirabiarst ja ema medõde. Meie koguduses on praegu 60–80 liiget, ma täpselt ei tea. 50 aastat tagasi oli see võimas ja suur kogudus, aga inimesed kolisid ära ning naabruskond läks väiksemaks ja vaesemaks. Linnas elab 300 tuhat inimest ja kogudusi on mitu.

Kuidas Sa just Eestisse sattusid?

Ma tahtsin algul Lõuna-Aafrikasse või Hondurasesse minna. Mu sõbrad peavad Hondurases lastekodu ja nad kutsusid mind. Enne mind käis Eestis John (Ants) Lipp. Tema üks töökohti oli Viimsi Vabakogudus. Ta on nüüd jälle Ameerikas.

Nüüd on päris kindel, et see oli Jumala plaan, et ma tulin Eestisse. Minu programmis oli kahe-aastane praktika, mille järel pidin teise kohta minema. See kukkus läbi, sest mind saatnud organisatsioonis olid mingid muutused. Samas ma tundsin, et kahe aasta jooksul said vaid mõned asjad selgeks. Ma tulin, et aidata ja tundus, et olin ainult õppinud ja saanud. Otsustasin veel kaheks aastaks jääda. See muutis kõik. Leidsin siit ka naise ja 2002. aastal me abiellusime.

Sa käisid vahepeal ära ka?

Kui sai selgeks, et Jumal on mind kutsunud pastoritööle, siis tuli ka vastav haridus saada. Olime noor abielupaar ja mõtlesime, et meil on aeg kokku kasvada ja ka minu vanematega tuttavaks saada. Valisime ühe kolledži Kanadas. Sealt sain usuteaduse magistri kraadi.

Siis tulime tagasi. Meil on nüüd kolm last – Kevin, Miriam ja Matilda. Kevin ja Miriam räägivad nii eesti kui ka inglise keelt. See on vapustav, kui kiiresti nad ühelt keelelt teisele üle lähevad. Kevin mõnikord isegi tõlgib mulle, mida ema just ütles. Ma saan muidugi ise ka aru.

Kas koduigatsus ei tule vahel peale?

Tihti tuleb. Eelmisel aastal kaotasin kaks vanaema ja nad mõlemad olid mulle hästi kallid. See pani mind mõtlema, et kui mina olen ära, siis elu Ameerikas läheb edasi. Ma ei ole seal, et neid toetada. Mul on suur suguvõsa, ma igatsen nende järele ja mõnikord on see päris raske. Aga samas, kui ma olen seal, siis igatsen Eesti järele.

Kas Sa tahaks välismaalasena Eestis midagi muuta?

Muidugi, samuti Ameerikas. Algul oli hästi huvitav. Ma õppisin ja õppisin ja siis järsku see kultuur ärritas mind. On mõned asjad, mis tunduvad mõttetud. Miks ei tehta nagu Ameerikas? Siis läks veel kolm-neli aastat mööda ja ma mõtlesin vastupidi – Ameerikas on nii tobe, miks nad ei tee nagu eestlased? Olen nüüd selles faasis, kus ma võtan midagi Eestist ja midagi Ameerikast. Ma pakun mõned ideed, aga ma ei ole see ainuke inimene, kes näeb kõiki asju õigesti.

Ilmselt näed Sa ka vaimulikku tööd teisest kultuurist tulnud inimese pilguga?

Alguses tahtsin leida mõne väikese maakoguduse ja seal teenida nagu teisedki. Üks mu sõpradest on Avispea koguduse pastor Eerek Preisfreund. Ma olen alati mõelnud, et kui ma saaksin olla nagu tema – ustav ja armastab väikest kogudust. Mul pole suuri plaane.

Samas ma olen tundnud, et olukord Eestis nõuab meie kirikutelt midagi muud. Tegelikult mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerikas. Puudus on misjonist.

Eelmise sajandi algul oli Indias misjonäriks Leslie Newbigin. Kui ta läks tagasi Inglismaale, siis ta avastas, et vahepeal oli kodumaal midagi kaduma läinud. Ta sai aru, et ka seal on vaja misjonäre nagu Indias, sest kontekst oli muutunud. Kirikud ei teadnud enam, kuidas hakkama saada.

Kas Sul on Viimsis mingi eriline ülesanne võrreldes pastor Raido Orasega?

Minu esimene ülesanne on teda toetada. Ma loodan, et olen seda hästi teinud. Samas on ta mulle andnud hästi palju vabadust, et toetada ka maakogudusi. Ma ei käi neis nii palju, kui tahaksin. Meie perekond on noor ja sellepärast olen palju kodus. Enne laste sündi me reisisime rohkem. Sel aastal olen näiteks üks kord kuus käinud Märjamaal. Seal on jutlustajat vaja.

Kas Sa oled ainult pastoriametis?

Viimasel ajal olen võtnud endale teise töökoha ka. Ma õpetan Viimsi keskkoolis paar tundi nädalas praktilist inglise keelt. Kõik mu sõbrad, maapastorid eriti, peavad mingi muu töö ka võtma, et ära elada. Ma olen mõelnud, et lisatöö tegemine oleks minu poolt lihtsalt aus.

Sa oled teinud ühe uuringu.

Paljud mõtlevad, et suured asjad juhtuvad ainult suurtes kogudustes, kus on palju inimesi ja raha ning võimalusi. Mina näen mõnikord vastupidi. Muidugi juhtuvad head asjad ka linnades.

Kõrvutasin statistikaameti ja Eesti EKB Koguduste Liidu statistikat. Tahtsin teada, kus on tööealiste elanike osakaal kõige suurem (ma ei räägi arvust, vaid suhtarvust). Hästi noored on lisaks linnadele näiteks Kesk-Eesti ja Hiiumaa mõned vallad. Peaksime investeerima nendesse kohtadesse, kus on noori inimesi, sest seal luuakse pered ja sünnivad lapsed.

Samas, kui vaatame Eesti EKB Koguduste Liidu kaardilt, kus kogudusi ei ole, siis augud on just Kesk-Eestis. Huvitav on ka see, et Rapla, Märjamaa, Paide ja Koeru on pandud ühte piirkonda Tallinnaga. Kas meil on piisavalt tähelepanu nendele piirkondadele, kus noorte osakaal rahvastikus on suhteliselt suur?

Kas nendesse piirkondadesse peaks saatma meeskonnad ja hakkama kogudusi asutama?

Kui me rajame uusi kogudusi, siis teeme seda linnades. Aga strateegiliselt tähtsaid kohti on ka mujal, näiteks Raplamaa. Kui nendes piirkondades on kogudused olnud ja kadunud, siis see on suur kaotus. Iga väike kogudus loeb. Siis tuleb küsimus, kuidas me neid aitame. Kui kogudus tunneb, et ta on üksi ja ei saa hakkama, siis on see meie viga.

Mõned maakogudused on nagu inkubaatorid, kus noored alustavad, saavad misjonivaimsuse ja lähevad siis kuskile mujale. Me näeme seda nagu kaotust, aga see võiks olla nagu misjonäride väljasaatmine.

Kui Oneesimos põgenes Rooma, siis oli ta seal Paulusele hästi kasulik. Kuid Paulus mõtles, et ta on oluline seal, kust ta tuli, ja saatis ta tagasi. Aga ta saatis ta tagasi võrdsena, mitte orjana. See ei tähenda, et iga noor, kes linna läheb, peab tagasi minema. Aga võiks olla kokkulepe koguduste vahel, et kui midagi aurab üles, siis sealt peaks vihma tagasi ka sadama.

Võib-olla Sa peaksid oma teooria täpsemalt sõnastama?

Teooria toob esile kolm asja. Kõigepealt misjoninägemine. Kas me näeme vajadusi enda ümber või oleme keskendunud iseendale? Näiteks käisin Selise koguduses. See oli vapustav, kui vähe inimesi seal on, aga kui palju nad mõtlevad väljapoole, et kus on võimalused ja kus nad saavad teenida.

Teiseks oma potentsiaali mõistmine. Võib-olla pole raha või pole isegi palvelat, pole traditsioonilisi ressursse, aga on teised võimalused. Kui me oleme kogudus ja Püha Vaim on meiega, siis on meil kõik vajalik olemas. Kas me võtame seda tõsiselt ja kas me näeme seda, mis on koguduse sees?

Kolmas on terved ühendused piirkonnaga. Kas meil on sõpruskogudused või tööpunktid, kus me teenime, kus me saame midagi anda. Kas meil on ka suuremad vennad, kes annavad meile?

Kas Sa midagi niisugust oled Ameerikast ka mõelnud?

Ma olen lugenud ühte raamatut, mis seletab linnakogudustele, kuidas oma missiooni ümber sõnastada. Minu jaoks oli see väga põnev, aga minu kodu Ameerikas on maapiirkond. Hästi palju väikesi kogudusi kuskil metsas. Mul ei ole vastuseid, pigem küsimused. Aga vastused on hädavajalikud ja ma ei tea kedagi teist, kes sellega aktiivselt tegeleks.

Viimsi on ju sisuliselt Tallinna linn.

Hästi rikas äärelinn. Viimsi kogudus ei ole rikas, aga ümbrus on. Me oleme mõnda asja proovinud. Meie noored on kõik läinud Tartusse. See ei ole halb, et nad seal õpivad. Loodame, et mõned tulevad tagasi ka. Tegelikult noortetööd meil enam ei eksisteeri. Me oleme mõelnud, kas noortetöö tähendab seda, et me kutsume noored palvelasse või me läheme nende hulka?

Teine küsimus on, mis on Viimsi vajadused? Viimsi on pigem magala. Meie palvela asukoht on hästi hea, sest inimesed lähevad kaks korda päevas meist mööda – tööle ja tagasi. On küsimus, kas saame neid oma maja kaudu kuidagi teenida.

Sa oled nüüd Eesti EKB Koguduste Liidu misjoninõukogu koordineeriv sekretär.

Liidu misjonitöö on protsessis. Enne oli misjonifond, siis tuli misjonikeskus koos misjonisekretäriga. Nüüd on hästi selge, et üks inimene ei suuda kõike teha. Agnes Pulk (Böning) oli minu meelest nagu kangelane. Ta tegi oma parima. Aga töö on liiga suur. Misjon on minu arvates terve liidu töö.

Mulle on põnev, et see vorm muutub. Võib-olla leiaksime igaks aastaks uue kangelase, kes põleks selle aastaga läbi, aga see poleks väga tark tegu.

Misjoninõukogu mudelis on igal valdkonnal oma juht ja ta tegeleb ainult sellega. Tuleme kokku, et üksteist toetada, et olla kindel, et meie eesmärgid on samad. Eestis ja Eesti EKB Koguduste Liidus on põnev olla. Mulle tundub, et meil on rohkem kui me näeme ja Jumal kasutab meid, kui me oleme sõnakuulelikud ja valmis usus edasi astuma.

Täname!

21. märtsil 2011 Tallinnas

TOMMY

Umbes kaksteist aastat tagasi seisin ja jälgisin, kuidas üliõpilased tulid auditooriumisse usuteaduse seminarile. Siis nägin ma esimest korda Tommyt. Ta tõmbas minu tähelepanu, kui kammis oma pikki sirgeid heledaid juukseid. Need olid vist moes. Mõistusega saan aru, et oluline pole see, mis on pea peal, vaid see, mis seal sees on, kuid sel päeval suhtusin Tommysse kui kummalisse inimesse, veidrikusse.

Seminaris sain teada, et Tommy oli tõeline ateist. Ta vaidles pidevalt ja naeris välja idee armastavast Jumalast Isast. Me eksisteerisime terve semestri suhtelises rahus, kuigi pean märkima, et mõnikord pahandas ta mind tõsiselt oma vahelesegamisega auditooriumi viimasest reast.

MINU HEA MÕTE

«Kas te usute, et ma leian kunagi Jumala?»

Otsustasin teda üllatada ja vastasin: «Ei!»

«Oi,» hüüatas Tommy, «ma arvasin, et just see ongi teie ülesanne!»

Andsin talle aega minna auditooriumi ukseni ja hüüdsin siis:

«Tommy! Ma ei usu, et teie leiate Jumala, kuid olen absoluutselt kindel, et Tema leiab teid!»

Tommy kehitas õlgu ja kadus nii seminari auditooriumist kui ka minu elust. Ma kurvastasin mõeldes, et äkki ta ei kuulnudki, mida ma ütlesin. Ise pidasin oma mõtet suurepäraseks.

TOMMY UUS SUHTUMINE

«Tommy, ma mõtlesin teist. Ma kuulsin, et olete haige,» alustasin ma.

«Seda küll, isegi väga. Mul on vähk ja siirded mõlemas kopsus. Küsimus on mõnes nädalas.»

«Kas te tahate sellest rääkida?» küsisin ettevaatlikult.

«Muidugi. Mida te tahate teada?» vastas ta.

«Kuidas on surra 24-aastaselt?»

«Ah, juhtub hullematki!»

«Näiteks?» olin üllatunud.

«Näiteks olla 50-aastaselt ilma vaimulike väärtuste ja ideaalideta, arvata, et alkohol, naised ja raha moodustavadki elu.»

Läksin mõtetes tagasi oma märkmete juurde, kuhu olin Tommy esimesel kohtumisel kui «imeliku» kirja pannud. Mõtlesin, et Issand andis mulle kohtumise Tommyga selleks, et mind kasvatada ja et ma ei kiirustaks niisuguste järeldustega.

VÄLJENDATUD ARMASTUS

Niisiis, jäin ükskord tukkuma ja selle asemel, et nagu tavaliselt kogu hingest peksta vastu Jumala vaikimise müüri ja meelekibeduses Teda hüüda, ma lihtsalt lamasin. Mul oli kõik ükskama: Jumal, elu pärast surma ja kõik sinna juurde kuuluv. Otsustasin, et aja, mis mul on veel jäänud maa peal elada, elan kasulikult ja sügava mõttega.

Mõtlesin teist ja seminaridest. Ükskord te ütlesite loengus: «Kõige kurvem on see, et inimesed elavad oma elu ilma armastuseta. Väga kurb on elada oma elu ära ja mitte kordagi öelda oma lähedastele, et sa neid armastad.»

Hakkasin kõige raskemast peale – oma isast. Kui läksin tema juurde, luges ta ajalehte.

Ütlesin talle: «Isa…»

«Jah, mis on?» küsis ta lehte ära panemata.

«Isa, ma tahan sinuga rääkida.»

«Noh, räägi siis.»

«Ma arvan, et see on tõesti tähtis.»

Ajaleht vajus natuke allapoole, nii umbes kümme sentimeetrit. «Millest on üldse jutt?»

«Isa, ma armastan sind ja tahan, et sa seda teaksid.»»

Tommy naeratas ja jätkas nähtava rahuloluga. «Ajaleht libises alla põrandale. Ja siis tegi isa seda, mida ta elus kordagi polnud teinud, vähemalt, mul ei tule ühtegi korda meelde. Ta hakkas nutma ja kallistas mind. Me rääkisime temaga terve päeva ja öö, kuigi ta pidi hommikul vara tõusma, et tööle minna. Ma tundsin ennast nii hästi isa kõrval! Ma nägin tema pisaraid, tundsin tema kaisutusi, kuulasin, kuidas ta mind armastab.

Ema ja noorema vennaga oli juba lihtsam. Me ka nutsime koos ja kallistasime, ütlesime tähtsaid ja ilusaid sõnu. Ütlesime välja asju, mida olime aastaid endas hoidnud. Kahetsesime ainult seda, et olime nii kaua seda tundi pidanud ootama.»

JA SIIS TULI JUMAL

«Tommy!» Ma ahmisin õhku. «Ma saan aru, et te rääkisite kõige tähtsama sellest, mis on vajalik igale inimesele ja mis nüüd on teile nii selge. Ma mõistan, et kõige kindlam tee ellu – see ei ole ainult leida Issandat kui oma isiklikku Päästjat ja Lohutajat, vaid ka avada enda armastus inimeste vastu.

Teate, mida apostel kirjutab? «Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas» (1Jh 4,16). Tommy, kas ma võin teilt midagi paluda? Kui te käisite minu seminaris, olite te väljakannatamatu. Aga te võite kõik parandada. Kas te ei oleks nõus tulema seminari ja seal jutustama, mida te praegu mulle rääkisite? Kui ma prooviksin seda ise ümber jutustada, siis see ei avaldaks muljet. Oleks vaja, et üliõpilased kuuleksid seda teie suust.»

«Oi ei! Ma suutsin seda usaldada teile, aga kogu seminarile… Vaevalt küll…»

«Mõelge sellele, Tommy. Ja kui jõuate selgusele, siis lihtsalt helistage mulle.»

Mõne päeva pärast ta tõesti helistas ja ütles, et on valmis seminaril kõnelema. Ta teeb seda Jumala ja minu pärast. Me leppisime päeva kokku.

TOMMY ASEMEL

«Ma ei saa tulla teie seminari,» ütles ta.

«Ma tean, Tommy.»

«Kas te räägite seda minu asemel? Kas te räägite seda minu asemel kogu maailmale?»

«Ma räägin, Tommy. Ma räägin kõigile. Ma teen kõik, mis minust sõltub.»

Teie, armsad, kes te lugesite seda lihtsat armastuse lugu, ma tänan teid tähelepanu eest ja meenutan tänuga Tommyt, kes asub kuskil taeva valguseküllastel küngastel.

«Tommy! Ma rääkisin sinust inimestele nii hästi, nagu oskasin…»

JOHN POWELL
Vera i Žizn

KAS OSA VÕI TÄIS?

Keeleteadlane Mati Erelt kirjutab, et täissihitise puhul piiritletakse tervikuna käsitletav «asi» teiste «asjade» suhtes. Osasihitisele lisandub ebamäärase (piiritlemata, «mingil määral») koguse tähendus. Täissihitist kasutatakse vaid siis, kui tegusõna näitab tegevuse tulemuslikkust (juba toimunud või toimuvat) ja sihitis ise märgib tervikut (asja, kindlat hulka).

Oma igapäevaelus loen ma Sõna Pühast Raamatust, mis on sõbrakink Soomest eestikeelse Piibli 250. juubeliaastal 1989. Siit, Meie Isa palvest (Matteuse 6,9–13) ma loen: «Meie igapäevane leib anna meile tänapäev.» «Igapäevane leib» on antud tervikuna käsitletult, täissihitisena. Sama vormi on kasutatud ka eestikeelse Piibli 1926. ja 1938. aastate väljaannetes. Uuemate väljaannete tekstides ja vaimulikel talitustel kasutatakse enamasti aga osasihitist – «igapäevast leiba».

Olen päris kindel, et meie armas Jumal ei vasta meie palvele sõltuvalt sellest, millist käändevormi me kasutame. Siiras, usaldavast südamest tulev palve on oluline! Samas võib meile endile olla teatud tähendusliku tähtsusega meie oma lauseehitus.

Ilmselt tuleb siis käituda oma parema äratundmise järgi. Minule on hingelähedane Meie Isa palve täissihitisvorm kahel põhjusel. Ma palun Taevaselt Isalt, et Ta annaks meile meie igapäevase leiva tervikuna, täielikult (mitte selle võimalusena, et osa leivast tuleb Sinult, Jumal, osa aga minult endalt). Foneetiliselt on «ne»- sõnalõpp helisevam kui susisev «st»-lõpp.

Emakeel annab meile päris suure vabadusruumi korralikuks sõnaseadmiseks. Nii ei saa me päris sageli väita, et see vorm on õige, aga teine vale. Pigem on tegemist ühele või teisele võimalusele hindajapoolse eelistuse andmisega. Kristus on meid aga kutsunud keelekasutusest võrratult suuremaks vabaduseks ja see on ülim.

REIN RATAS
Pärnu Immaanueli koguduse liige

LIGI 60 AASTAT JAAPANIS

«Äkki hakkas kõik kõikuma ja rappuma. Tegime aknad ja uksed lahti, et häda korral saaks välja joosta,» meenutab Beck. Kuid paanikast polnud jälgegi. «Parimal juhul oleksime koos Issanda juurde läinud» – niisugune oli üldine meeleolu.

MAAVÄRINAT EI KARDETA

Sellega polnud küll arvestatud, et maavärina ja tsunami läbi aatomijaamad kahjustada saavad. Raske on hinnata, kui hull olukord tegelikult on. Valitsuse rahustavat juttu Beck igatahes ei usu. Aga põgenemine ei tule tema puhul üldse jutuks. Tema koht on väikese kristliku vähemuse seas Jaapanis. Vaid 1,5% Jaapani 127 miljonist elanikust on kristlased.

Noore mehena tahtis Beck tegelikult Aafrikasse misjonäriks minna. Misjon on tal veres. Tema isa asutas ühe misjoniseltsi. Aafrika asemel sai Becki kutsumuseks Jaapan. Ta oli Saksamaal kooliõpetajaks, tal oli piiblikooli haridus. Siis kuulis ta Jaapanist, et seal on paljud inimesed usuliselt juurteta. See oli Teise maailmasõja tagajärg. Jaapani keiser loobus jumala-seisusest. Beck teadis ennegi, et keiser pole kunagi jumal olnud. Tema tahtis inimestele juhatada teed tõelise Jumala juurde.

Becki kihlatu Mina tuli talle 15 kuud hiljem järele. Nad abiellusid ja neile sündis kuus tütart. Aastate jooksul sai neile selgeks, et kodumaale tagasiteed nende jaoks ei ole. Nende kutse oli eluaegne. Praegu ütleb Beck: «Kui ma räägin jaapani keelt, tunnen end jaapanlasena.»

40 UUT KOGUDUST

Sealt alates on Beck kogu maal kogudusi asutanud. Neid on kokku 40. Aga ta ei pea seda enda teeneks. Ta on algusest peale teinud meeskonnatööd. Üksikvõitlejana poleks ta midagi saavutanud. Miks? «Keegi ei tule kogemata kristlikule üritusele,» on Becki tähelepanek. Kes tuleb, seda on kristlased enne kutsunud.

Väliselt ei ole jaapanlased Becki hinnangul kristlusele üldse vastu. Eriti hinnatud on kristlikud pulmad «üleni valges». Aga see ei muuda inimesi vaimulikult. Budism on ikka maa juhtivaks religiooniks. Seda näeb eelkõige elu lõpus. Isegi kui jaapanlased end ilmalikeks peavad, lasevad nad end budistlikult matta ja maksavad selle nimel templile suuri summasid. Seda nõuavad traditsioonid. Kristlastelt saaks matuse tasuta, aga see jaapanlasi ümber ei veena.

JUMALA TAHTMATA EI JUHTU MIDAGI

See kehtib ka maavärina kohta. Kuid kristlikud kogudused ei pöördu nüüd lihtsalt oma tavalise elu juurde tagasi. Nad otsivad kontakte nende kristlastega, kes elavad rohkem kannatanud piirkondades. Juba on käivitunud abiprogrammid nii kristlaste kui ka mittekristlaste heaks.

idea Spektrum

UUDISEID EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Liidu juhid ja liidu iga-aastaste suurürituste tegevjuhid kohtusid 22. veebruaril paarikümne ettevõtjaga. Liidu peasekretär Erki Tamm andis ülevaate Mustvees toimuva suvefestivali ettevalmistustöödest. Noorte piiblipäevi «Restarter» tutvustas projektijuht Risto Tamm. Pühapäevakoolide iga-aastase lastepäeva korraldamisest kõneles noorsootöö keskuse juht Pille Havakats. Ettevõtjad leidsid, et esitletud projektid väärivad edasiarendamist ja toetamist.

Juba teist aastat oli 24. veebruaril Tallinnas Oleviste kirikus Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtt vähekindlustatud inimestele. Üritusele annetas toitu Toidupank ning maiustusi Kalevi kommivabrik. Vabariigi president annetas suure puuviljakorvi.

Liidu muusikasekretäri Tähti Lehtsaare poolt 2010. aasta lõpul väljakuulutatud uute ühislaulude talgutele saadeti kokku 60 laulu ja 30 laulutekstina loodud luuletust.

20. märtsil ordineerisid liidu asepresident Viljar Liht ning Virumaa piirkonna pastorid Tamsalu Vabakoguduse diakonissiks ning kogudusetöö ülevaatajaks Mairit Kallaste.

Liidu aastakonverentsil 18. ja19. märtsil Tallinna Kalju kirikus osales 160 delegaati rohkem kui 60 kogudusest, lisaks külalised ja vaatlejad. Konverentsi teemaks oli liidu aastamoto «Jeesus on Issand!» (Rm 10,9). Liidu liikmeteks võeti Tartus rajatud 3D kogudus ning Laagri Kristlik Kogudus.

2011. aasta jaanuarikuu alguse seisuga oli liidus 83 kogudust ja neis 6057 liiget. Liikmete arv kasvas aastaga 27 inimese võrra.

Vaata ka pilte alt!

Eesti EKB Koguduste Liidu AASTAKONVERENTS

18. ja 19. märtsil Tallinnas Kalju kirikus

Fotod: Helari Hellenurm

1. Sagimine registreerimislaua juures
2. Grupitöö
3. Palvetati uute pastorite pärast
4. Kui lühisõnavõtt liiga pikaks läks, anti lõpetamiseks märku
5. Leivamurdmine konverentsi lõpujumalateenistusel
6. Ermo Jürma ja Helle Liht tegelesid konverentsi läkituse tekstiga