Pildil olev jõulukuusk kukkus kaks korda ümber. Mõned teised piirdusid ühe korraga. Enamik jäi õnneks kohe korralikult seisma.

Muidugi sai ajakirjandus neist kukkumistest hea teema. Jõulude mõte ei ole aga sensatsioonides, vaid meile sündinud Jeesuses. Tema õpetus ja teod olid niisugused, et neist võiks iga päev ajalehed täis kirjutada. Seda muidugi ei juhtu, inimesi huvitab kahjuks patt rohkem kui sellest pääsemise võimalus.

Vana aasta saab ajalooks nagu eelmisedki. Selle sündmusi ei pandud kirja ainult maa peal, vaid ka taevas. Tuleb päev, kus taevased raamatud avatakse ja nende sisu määrab inimeste igavese saatuse (Ilm 20,12). Jeesus tuli, et meile kahjulikud kirjed kaoksid, «kustutades ära meie võlakirja koos määrustega, mis olid meie vastu, ning selle on Ta kõrvaldanud, naelutades selle risti külge» (Kl 2,14).

«Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu» (Hb 12,28).

KÕIK EI KOGE JÕULURAHU

Toimetaja kommentaar

Põhja-Korea saatus ongi nüüd küsimärgi all. Kuna seal peetaks üheks põhivaenlaseks Lõuna-Koread, kus kristlik kirik on üsna tugev, peaksime selle piirkonna pärast tõsiselt Jumalat paluma.

Kommentaari põhiteemaks kujunes seekord Venemaa. Põhjust andis selleks nii meil plahvatanud järjekordne idarahaskandaal kui ka naabermaal toimuvad valimised. Muidugi vajab ka Venemaa eestpalvet. Sellel suurel riigil on väikesele Eestile alati mingi mõju. Õnneks on ka Jumala silmad pidevalt avatud.

NAABRI RAHA

Alles aasta tagasi oli Eestis eelmine idarahaskandaal. Tõestada õnnestus, et raha küsiti ühe kiriku ehitamiseks. Küsijat peeti ennegi venelastega sõbralikult suhtlevaks meheks. Seekordses juhtumis oleksid elamislubade andjad pidanud oma tagapõhja järgi olema Venemaa suhtes umbusklikud inimesed.

Mõlemad lood rõhutavad tõsiasja, et suhted naabrite vahel ei ole normaalsed. Seetõttu peaaegu kõik, kes kahe riigi vahel asju ajada püüavad, muutuvad kõrvaltvaatajate silmis kahtlasteks. Mingit imerohtu ei tea pakkuda ja kui pakuks, kaheldaks kohe selleski.

Ometi on lahendust vaja. Ausad inimesed peavad saama üle riigipiiride suhelda ja sulisid ning pahatahtlikke tegelasi tuleb takistada. Läbi aegade on omavahel sidet pidanud ka erinevate riikide kirikud. Usukaaslastelt on vaimulikku ja materiaalset tuge otsitud ja seda pakutud.

«Ausasti elab, kes Issandat kardab, aga eksiteedel käib, kes Teda põlgab» (Õp 14,2). «Jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus» (1Tm 4,8). Jumalakartust oleks vaja nii poliitikutele kui ka kõigile teistele inimestele.

VALIMISTELT VALIMISTELE

Aegajalt kuuldub arvamusi, et praegune Venemaa riigipea Dmitri Medvedev ei olegi täisväärtuslik president, vaid peaministri käealune. Siiski on ta Venemaa seaduste kohaselt valitud, ta on näidanud oma võimeid Venemaa nimel esinedes ja läbi rääkides. President on president vaatamata sellele, kellega ta oma otsuseid konsulteerib.

Läänes on raske aru saada, kuidas võivad kaks vana sõpra niimoodi kohti vahetada ja miks rahvas sellega lepib. Aga see on Venemaa siseasi. Muidugi võime arutada, kas see Venemaale või isegi Vladimir Putinile endale kasuks tuleb. Vladimir Putin oleks rahvusvaheliselt ja ehk ka Venemaal populaarsem, kui ta uuesti presidendiks ei kandideeriks. Talle jääks eduka presidendi oreool. Liiga kauaks võimule jäänud inimesed lõpetavad sageli ebapopulaarsetena, vaatamata oma kunagistele teenetele. Vladimir Putin läheb sellele riskile nüüd välja.

Aegajalt kostab hääli, et Vladimir Putinile ei ole Venemaal tegelikult alternatiivi. On võimatu, et ühe suurriigi rahva seas on ainult üks (või koos Dmitri Medvedeviga kaks) presidendiks sobivat inimest. Teistel lihtsalt ei ole olnud võimalust esile tõusta.

Miks peaks üldse presidendikandidaate otsima juba praegu tuntud tipp-poliitikute hulgast? Võib-olla need tõesti ei kõlba presidendiks. Ameerikas tuli Gerald Ford presidendiametisse lausa kõrvalt sisse. Jimmy Carter oli kandideerijate hulgas algul rivi lõpus, ometi sai temast riigipea. Venemaal on kahe viimase presidendi nimed öelnud eelmine president. Ja praegune ütles järgmise nime.

Tahaks soovida jõulurahu nii Eestile, Venemaale kui ka kogu maailmale. Nagu inglikoorid Jumalat kiitsid: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» (Lk 2,14).

JÕULUD JA KODU

«Aga nende sealoleku ajal said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis Ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.»

Lk 2,6–7

Jõulusündmuse keskmes on üks kodu. Ülimalt lihtne ja tagasihoidlik. See ei ole juhus. Jumal tahtis, et Tema Poeg alustaks kõige madalamast, kõige maisemast. Siin on märk sellest, et see väike poiss saab kord õnnistuseks kõikidele kodudele.

Jumal laskus maa peale, aga mitte paleesse, ka mitte tavalisse majja, vaid sõime. Ometi on see kodu. Maja on kodu kest, sisu on aga pere: ema, isa ja lapsed. Nii kenasti ütleb selle kohta eesti lastelaul:

OLEME KODUHOIDJAD

Eestlased on sajandeid elanud taludes. Talu oli nii elu- kui töökoht. See mõjub veel siiani. Üllatav on, et uuringute kohaselt on eestlaste väärtushinnangutes kodu ja peresuhted jätkuvalt väga olulisel kohal. Samal ajal on pered lagunemas. Ütleksin selle kohta nii: rahva mälu on pikk, inimesed tajuvad intuitiivselt, et kodurahu ja head lähisuhted on suur väärtus, aga välised mõjud meedias ja ühiskonnas lõhuvad seda hoiakut.

Eriti drastiliselt kogeti kodu väärtust suurte ajaloosündmuste keerises, kui meid paisati itta ja läände. Arst Heljut Kapralilt pärineb jutustus sellest, kuidas 75 vangi ühes Siberi vangilaagris 1945. aastal jõulusid pidasid.

Ühel mehel õnnestus töölt tulles vatijope hõlma all kaasa tuua pisike kuuseke. Teisel oli veel Patarei vangla ajast järgi väike küünlajupp. Kui õhtune loendus läbi sai, seoti kuuseke narisamba külge, süüdati küünal ja sätiti end nariservale istuma. Lauldi üks jõululaul ja siis pidas kooliõpetaja Luming Mustveest jõulujutluse. Jutustaja ütleb, et kõik mõtlesid oma kodustele ja enamik mehi oli pisarais.

Pärast jutlust lauldi «Püha ööd». Laulda tuli vaikselt, sest kogu see tegevus oli rangelt keelatud. Järsku mürtsatas uks lahti ja koos aurupahvakuga – väljas oli ligi 40 kraadi külma – astus sisse keskealine vangivalvur, meetripikkune kaigas käes: «Mis siin toimub?» Keegi ei reageerinud, kõik laulsid vaikselt edasi. Vangivalvur seisatas, kuulatas, võttis siis mütsi pikkamööda peast ja istus lähimale nariservale. Pärast «Püha ööd» lauldi veel paar jõululaulu, siis pidas kooliõpetaja lõpupalve. Seejärel tõusis vangivalvur, surus mütsi pähe ja astus õue. Kõigi 76 mehe südamesse oli paistnud jõuluvalgus.

ARMASTUSE DEFITSIIT

Meie põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond riigi kaitse all. Poliitikud räägivad palju perede majanduslikust abistamisest, ent jätavad enamasti kõrvale terve ja püsiva pere väärtustamise. Kui majanduslikus mõttes ongi midagi tehtud, siis vaimses, sisulises mõttes pole riik järginud põhiseadust.

Eriti kurb on, et noort inimest ei valmistata küllaldaselt ette perekonnaeluks. Ent ei tahaks praegu, jõuluajal, niivõrd osutada endast väljapoole kui vaadata sissepoole. Kas meie igaühe südames on küllaldaselt armastuse ressurssi?

Vaatasin telerist Eesti kunstniku Marko Mäetamme maali «Sipelgad». Seal näeme ülaltvaates linna, mille tänavatel paistavad inimesed nagu sipelgad. Kui aga pilti suurendada, näeme, millega need inimesed tegelevad. Nad teevad üksteisele haiget, kahjustavad üksteist erineval viisil. Kurb pilt sellest, kuidas eemalt näib kõik korras, kuid lähisuhetes võib valitseda suur armastuse puudus.

Üks väike näide sellest, mida muidu tublid vanemad sageli teevad. Kuna ikka on aega vähe, suheldakse lastega muude asjade kõrvalt, ei võeta kvaliteetaega. Aga kui laps on eksinud, suhtleme intensiivselt, vaatame talle otse silma ja nõuame selgitusi.

Mul on eluaeg meeles, kui kord koolimaja ukse juures kuulsin üht teismelist tüdrukut sõbratarile ütlevat: «Ma ei taha koju minna!» Kas saab olla midagi kurvemat? Keegi on öelnud hästi: «Õnn on see, kui hommikul tahad minna tööle ja õhtul tahad tulla koju.»

MUUDA KODU

Viibisin paar kuud tagasi ühel seminaril, kus Tartu linna laste ja peredega tegelevad spetsialistid rääkisid oma tööst noortele. Kui palju vaeva ja ressurssi tuleb kulutada, et midagi valesti tehtut parandada! Küsisin, kas ei oleks vajalik, et me pööraksime hoopis rohkem tähelepanu ennetusele ja taotleksime, et kõik lapsed juba beebieast alates saaksid kätte oma kallistused, kiitused ja muud armastuse märgid. See kujundaks neid tugevamateks isiksusteks. Selle peale ei osatud midagi eriti arvata. Aga pärast üritust ütles mulle üks tütarlaps, et talle meeldis minu mõtteviis. Ja ma arvan, et see ongi Jumala soov, et me realiseeriksime kõik Jumala antud head võimalused õigel ajal.

Meile ei ole Piiblis kirjeldatud, kuidas Maarja väikest Jeesust hellitas. «Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames» (Lk 2,19). Võime arvata, kuidas see Maarja käitumist mõjutas! Ja mida tegi Jeesus täiskasvanuna? Mk 10,13–16 näeme, kuidas Ta lapsi kaisutas, kui Ta neid täiskasvanutele eeskujuks seadis ja neid õnnistas.

Meie käes on samad võimalused. Muuda oma kodu taeva eesõueks! Näe oma last Jumala silmadega! Kui ma näen, kuidas mu naine kallistab lapselapsi nagu kord meie oma lapsi, siis ma tunnen lausa füüsiliselt, kui hästi see lapsele mõjub. Kui lapsel jääb lähedusest puudu, siis on ta närviline ja kergesti vihastuv.

Jõulude ajal laskub taevas maale ligemale, Jumala armastussõnum saab meile mõistetavamaks. Minu suurim jõulusoov on igal aastal, et ma ise ja me kõik võtaksime jõulusõnumi hea mõju uude aastasse kaasa.

Meie Jumala-suhe on vertikaalne, suhe kaasinimestega horisontaalne. Kui me Jumalalt oskame head vastu võtta, siis saavad esimestena sellest osa meie lähedased, kes asuvad horisontaaljoonel kõige ligemal. Kodus osatakse kõige täpsemini hinnata, kas meie usk ja armastus on ehtsad.

Vene kirjanik Ivan Turgenev on öelnud: «Armastage inimesi nii, nagu mina neid armastasin!» Ma ei tea täpsemalt, milline oli Turgenevi suhe Jumalaga. Aga see, et ta nii võis öelda, on mulle julgustav.

Jeesuse sünniga algas uus ajajärk inimkonna elus. Kristuses on Jumal oma armupalge meie poole pööranud. Laskem sel armul särada meie kodudes!

AVO ROSENVALD
Tartu Kolgata Baptistikoguduse diakon

ISSAND ANNAB LOOTUSE

Aktuaalne teema

Lootuse festivalid kõigis kolmes Balti riigis on möödas. Kuulutajale andis intervjuu Lootuse festivali kommunikatsioonijuht ja Lootuse Küla administratiivjuht LIIS BORISSENKO (kaks ühenimelist ettevõtmist ei ole omavahel seotud).

Kirik on ühiskondliku elu keskusest sattunud selle ääremaadele. Kas Lootuse festival püüdis seda muuta?

Absoluutselt. Näen kahte olulist keskpunkti tõstmist. Esiteks meie rahvastele põhiväärtuste meeldetuletamist ja mitteusklike kutsumist kiriku juurde. Teine punkt oli kirikute ja usklike omavaheline koostöö.

Kuidas Sa sellele tööle sattusid?

Tegelikult olen õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis algklasside õpetajaks. Töötasin pärast lõpetamist kaks aastat Viiratsi lastekodus ja sellega minu pedagoogitöö piirdus.

Sattusin üsna ruttu kommunikatsioonitööle. Minu esimeseks selliseks töökohaks oli Elisa, tollase nimega Radiolinja. Enne Lootuse festivali töötasin kuus aastat Hansapangas. Sealt sain kõige parema kooli. Siis tundsin, et minu aeg ilmalikul tööl sai täis. Otsustasin pangast ära tulla ja ma ei teadnudki, kuhu tööle lähen. Seejärel kohtusin Lootuse festivali direktori Viktor Hammiga.

Miks pidas Lootuse festival tööd pressiga oluliseks?

Oluline on kogu kommunikastioon inimeste vahel ja meie tegemiste kohta, mitte ainult suhtlemine meediaga. Usklike inimestega on kergem, nemad tulevad kirikusse, me edastame oma kanaleid pidi info ja nii saame nad vajalikust teavitatud. Mitteusklikega saame kohtuda ainult vahetul suhtlemisel või meedia kaudu. Täna on veel väga olulisel kohal ka sotsiaalvõrgustikud nagu näiteks Facebook. Me peame olema seal, kus on inimesed.

Pean väga oluliseks alati ka organisastiooni, koguduse sisekommunikatsiooni – uudiskirjad, e-maili list. Alustada tuleb siseringi informeerimisest ja siis minna välja.

Lootuse festivali korraldaja Billy Grahami Evangeelne Assotsiatsioon (BGEA) asub tänapäevase kommunikatsiooni sünnimaal Ameerikas. Nad näevad, kuidas see seal sünnib.

Kas töö Lootuse festivalil oli oluliselt erinev Sinu varasemast kogemusest?

Ma õppisin Hansapangas palju ühe väga raske projekti kaudu. Kui hakkasin Lootuse festivaliga tegelema, siis sain aru, et see on järgmine aste. Väga paljusid teadmisi ja võtteid, mida olen kasutanud eelmistes töökohtades, sain kasutada Lootuse festivalil.

On ka erinevusi. Äris iga liigutus maksab, aga kirikus käib töö suures osas vabatahtlikega. Pole võimalik maksta. Peab leidma häid inimesi, kes tunnevad, et nende kutsumus on aidata ja teenida. Muidugi ei tehta BGEAs kõike tasuta, aga rahakott ei ole lõputu.

Teine küsimus on, kui paljud inimesed tahavad usust kuulda, kui paljud ajakirjanikud tahavad kirikuteemadel kirjutada. Ilmselgelt enamik ei taha. Väärtustest ja usust rääkimine ei ole atraktiivne. Keeruline on kuskile jõuda.

Minu arvates on ainuke võti usaldada Jumalat ja minna edasi. Midagi ei juhtunud tänu minule. Jumal lubab meil oma osa ära teha ja ühel hetkel lisab oma juurde. Töö ja palvejõud ühinevad ning au jääb Jumalale.

BGEA ei ole oma tegevust Balti riikides lõpetanud.

Leedu Lootuse festivali ajal tekkis mõte korraldada veel üks üritus. See on noorte kristlik festival 9. ja 10. juunil 2012 Riias. Kohale tulevad noortele tuntud maailmakuulsad muusikud, samuti Balti riikide esinejad. Kahjuks on Eestis samal ajal noorte piiblipäevad ja kumbagi aega ei saa muuta. Franklin Grahami ja tuntud muusikute ajad on tavaliselt kaks aastat ning rohkem ette kinni pandud, aga see üks nädalavahetus oli kõigil vaba. See on suur Jumala ime.

Loomulikult ei ole see ainult kristliku muusika üritus, vaid sinna juurde kuulub sõnumi edastamine. Töötavad ka hingehoidjad. On võimalik kutsuda oma mittekristlastest sõpru väga heal tasemel korraldatud üritusele. Nagu Lootuse festivalilgi tuleb jälle peaaegu tasuta bussiprogramm. Korraldatakse telklinnakud ja koolimajades ööbimine.

Meie pere on aprilli teises pooles kasvamas. Tõenäoliselt mina korraldustöö lõppfaasis osaleda ei saa. Kui Jumal lubab, tahaksin festivalile kohale minna. Aga ma saan esimest korda emaks ja ma ei tea, kas mu kahekuune laps tahab festivalile minna.

Millega Sa Lootuse Külas tegeled?

Meie meeskonnas on neli inimest ja kõik teevad peaaegu kõike. Ma ei tegele otseselt meestega. Võtan külalisi vastu ja kui vaja, keedan ka suppi. Minu hooleks on lepingud, asjaajamised, kommunikatsioon, sekretäritöö, kirjavahetus, raamatupidamine, finantside leidmine, et Lootuse Küla saaks toimida ja saaksime igapäevaselt mehi aidata.

Saame tegutseda tänu inimestele, kes meid usaldavad ja annetavad. Tänu sellele saavad toimuda imed nende meeste eludes, kes sisuliselt tulevad tänavalt. Nad ei ole elanud inimväärset elu. Nad on tõenäoliselt selles ise süüdi, aga välja nad sellest ise kindlasti ei saa.

Igaüks peab täitma oma igapäevase pisikese osa, mille Jumal on talle andnud. Nii korraldatakse Lootuse festivali, Lootuse Küla ja noortefestivali, nii toimib kogudus ning ka Kuulutaja väljaandmine. Kutsun kõiki üles julgelt oma osa täitma ja õnnistused ei jää tulemata. Meil on lootust tulevikuks!

Täname!

14. detsembril 2011 Skype’i vahendusel

MEELDIVAD TÖÖD EI LÕPE

Raadio 7 toimetaja ja «püstolreporter» HALDI LEINUS on mitmeid ameteid pidanud. Kuulutajat hakkas tema elukäik huvitama.

Milline on Sinu õpitud eriala?

Ma õppisin Leningradi (Peterburi) A.Herzeni nimelises Pedagoogilises Instituudis eelkooli psühholoogiat ja pedagoogikat. 1962. aastal, kui ma õppima läksin, ei olnud Tallinna Pedagoogilises Instituudis sellist eriala. Eestile oli eraldatud viis kohta ja me ei konkureerinud ülejäänud üliõpilaskandidaatidega. Vabariiklikku stipendiumi meile ei makstud, kuid oktoobri- ja maipühadeks anti toetust.

Kas stipendiumist jätkus elamiseks?

Nagu tänapäevalgi – tuli harjuda väikese rahaga. Kodust minnes ei osanud ma stipendiumiga toime tulla. Tol ajal müüdi Peterburis väga häid saiakuivikuid ning viimased päevad enne stipendiumi saamist sõin neid teega. Aga üsna ruttu õppisin rahaga ümber käima ja eks kodust sain natuke toetust ka.

Kas Sa oskasid vene keelt?

Enda meelest oskasin. Mu isa rääkis vene keelt perfektselt. Keskkooli vene keele õpetaja oli meie klassijuhataja ja ta andis mulle pärast lõpetamist veel konsultatsioone. Aga esimestest loengutest ei saanud eestlased peaaegu midagi aru. See oli ju erialane keel kiirelt räägituna. Õhtul oli pea paks ja valutas, aga ma sain hakkama.

Kõik viis eesti tüdrukut pidasid lõpuni vastu, kuigi meie tase ja vanus olid väga erinevad. Tol ajal nõuti enne kõrgkooli astumist tööstaaži olemasolu. Mul oli seda ainult üks aasta ja ma olin eestlaste hulgas kõige noorem. Haridusministeeriumist soovitati öelda, et olen sporti teinud, siis võetakse kahel käel instituuti vastu.

Mis sporti Sa tegid?

Tegelesin alates neljandast klassist ujumisega. Hiljem tulid suusatamine ja aerutamine. Oma vanuseklassis sain suusatamises Eestis kolmanda ja aerutamises kahesel paadil teise koha. Üleliidulistel võistlustel ma edu ei saavutanud. Peterburis käisin instituudi nimel võistlemas. Nüüd olen veteranide ujumisvõistlustel käinud ja üks oma vanuseklassi kuldmedal ripub seinal.

Sa oleksid pidanud vist ühele spordialale spetsialiseeruma, ehk oleksid edukam olnud?

See on minu eluaegne viga. Keskkooli iseloomustuses kirjutati, et Haldi tegeleb väga paljude asjadega ja õppimiseks jääb vähe aega. Hinded olid mul keskkoolis keskpärased, instituudis olid neljad-viied.

Kas Sa olid juba usklik, kui Peterburi läksid?

Olin küll. Eestis olekski mul olnud raske kõrgkoolis õppida, sest kommunistlik noor ma loomulikult ei olnud ja Tallinn on suhteliselt väike, info jõuab igale poole ette.

Peterburis juhtus naljakas lugu. Ühel loengute vaheajal tuli minu juurde komsorg ja hakkas rääkima, et nad valisid mind tagaselja komsomolikomitee spordiorganisaatoriks ja siis tuli välja, et ma polegi komsomolis. Venelaste jaoks oli see iseenesestmõistetav, et kõik on komnoored. Mind hakati masseerima, et astuksin komsomoli. Muidugi ma ei nõustunud.

Meie kursus oli kõigist Venemaa nurkadest kokku tulnud. Eestlasi peeti natuke läänelikeks. Kuna me pidime keeleoskamatuse pärast teistest usinamalt õppima, olime õppejõudude silmis heas kirjas.

Kuidas Sa suhtud nendesse, kes tänapäeval võõrale maale õppima lähevad?

Ma läheksin ise ka, kui veel noor oleksin. Aga võõrale maale jäämiseks on minu arvates ainult üks arvestatav põhjus – abiellumine. Kui keegi niisama paremat elu jääb nautima, siis seda ei pea ma õigeks.

Ka Sina leidsid Peterburist armastuse.

Õnneks leidsin eestlase. Ruudi õppis puidutehnoloogiat Metsatehnilises Akadeemias. Peterburis oli Baltikumi üliõpilaste ühing, mis tegeles põhiliselt pidude korraldamisega, aga tehti ka ekskursioone. Ühel sõidul Peterhofi kohtusime Ruudiga. Nagu ikka, hakkad küsima, et kus koolis sina käid jne. Nii see alguse sai.

Ruudi oli korralik poiss, ei joonud ega suitsetanud. Kui ma ta esimest korda Olevistesse kutsusin, hakkas talle seal kohe meeldima. Ta käis ka pastor Osvald Tärgi juures ja nii ta tasapisi usu juurde tuli.

Ruudi jäi pärast mind veel kaheks aastaks Peterburi. Abiellusime, kui Ruudi läks viimasele kursusele. Mina töötasin juba Tallinnas õpetajana. Nüüd oleme juba üheksakordsed vanaisa ja vanaema.

Kui kaua Sind lasti oma erialal töötada?

Üks aasta. Käisin tänaseni kuulsal usklike ekskursioonil, millelt Lvovis buss ära võeti. Kõigist teatati töökohtadesse. Mina olin nimekirjas kui «Haldi + 1» ja Ruudi pääses.

Töötasin Tallinna Pedagoogilises Seminaris ja direktoriks oli üks vanem proua, veendunud kommunist. Ta võttis mind sügisel koos partorgiga ette. Sain selguse, et on õige aeg oma usust tunnistada. Kui enne öeldi, et ma olen sündinud õpetaja ja mulle anti palju ühiskondlikku tööd, siis nüüd tehti 180-kraadine pööre. Ma ei oskavat üldse suhelda ja tundides tegevat ainult usulist propagandat. Olin sunnitud sealt ära tulema.

Minu isale oli see suur šokk, sest tema ei olnud tol ajal veel kristlane. Ta oli uhke, et tütar õppis Peterburgis ning sai kõrghariduse ja vot sulle säh. Läksin oma vana treeneri juurde Kalevi ujumiskooli tööle. Panime aluse kooli kohustuslikule ujumisprogrammile, mis töötab tänapäevani.

Olin treener üle kahekümne aasta. Kui tulid uued tuuled, kutsuti mind vanasse kooli tagasi. Sel ajal hakkas tulema humanitaarabi. Viisin kooli lastepiibleid ja muud ka. Kõik imestasid, et ilma rahata.

Vana direktor oli ammu pensionil. Üks kõige emotsionaalsemaid elamusi oli jõuluajast. Uus direktor kutsus kõik õpetajad enda kabinetti. Küünlad pandi põlema ja kui esimest korda lauldi kõval häälel jõululaule, siis ma vaatasin ringi – sama kabinet, samad õpetajad ja sama partorg, kes on muuseas väga hea laulja. Minul pisarad jooksid. Kõik oli jälle 180 kraadi pööratud.

Ometi ei jäänud Sa pensionini kooli tööle.

Siis tulid kristlikud raadiod. Endel Meiusi kutsus mind pereraadiosse. Ronisin teiste alustajatega Oleviste torni ülemise luugini ja panime antenne üles. Olin paralleelselt koolis tööl ja õppisin pereraadios raadiotööd. 1994. aastal läksin Raadio 7-sse, kus olen siiamaani. Mõned aastad töötasin nii koolis kui raadios. Tundsin, et kahte tööd võrdselt hästi teha ei saa ja tulin koolist ära.

Olen öelnud oma raadioülemusele, et ma kohta kinni ei hoia. Aga nagu teame, töötavad kristlikud organisatsioonid väga väikese palgaga ja kuskilt pole veel näha kedagi nooremat, kes minu töö üle võtaks.

Kõik tööd, mida olen teinud, on mulle väga meeldinud.

Sul on pealehakkamist, Sa võtad ette ka tööd, mida pole õppinud.

Eks mõned omadused on sünnist kaasa antud. Ma ei karda suhelda. Minu hääl on võimlas ja ujulas karastuse saanud. Ma ei karda mikrofoni, sest olen pidanud ujumisvõistlustel teadustama. Nõukogude ajal sõitsin giidina kuni Baikali ja Kesk-Aasiani välja. Ka seal tuli mikrofoni rääkida.

Kuidas Sa oskasid ekskursioone juhendada?

Kohapeal olid oma giidid, mul tuli gruppe saata – organiseerida majutust, toitlustamist jne. Lapselapsed küsivad, et räägi neid lugusid, mis juhtus.

Kõik lennud käisid läbi Moskva. Kui lennuk jäi hiljaks või mõni lend jäi ära, siis ei saanud enam 30-liikmelist gruppi ühe lennukiga Moskvast edasi koju saata. Kui kõik on hästi, siis on inimesed rahul ja giid on hea. Aga kui tekivad ekstreemsed olukorrad, siis tuleb välja inimese loomus. Kõigil oli vaja esimese lennuga koju saada. Lõpuks jäi kõige ebapedagoogilisem lahendus – karjujad saatsime kõigepealt minema. Ise tulime viimase grupiga.

Sinu suhtlemisandi oli vaja ka siis, kui vedasid Eesti EKB Koguduste Liidu naistetööd.

1990. aastal käisime Nõukogude Liidu delegatsiooniga Lõuna-Koreas Baptistide Maailmaliidu kongressil. Kohtusin seal Mai-Britt Vehkaojaga, kes tegi Soomes baptistikogudustes naistetööd. Ta tuli Eestisse ja aitas meil ka selle käima panna. Viimasel ajal olen aidanud teha vene regiooni naistetööd. Neil on hästi palju noori ja nüüd ma pole enam eestvedaja, vaid toetaja. Olen esindanud Eesti naistetööd ka Euroopa Baptistiföderatsioonis ja mind taheti valida nende naiskomiteesse, aga selleks ma ei olnud valmis.

Ruudi on pastor, ta on töötanud Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretärina ja praegu on ta Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär. Sa oled aktiivselt tema kõrval.

Kohati on see rõõmustav ja tore, aga teinekord päris raske. Täna läks Ruudi ära enne seitset hommikul ja õhtul tuli koju alles kell üheksa. Päevad on pikad ja nõupidamisi on palju.

Kui Ruudi sai liidu peasekretäriks, polnud meil kodus telefonigi. Tänapäeval on seda raske ette kujutada. Inimesed tulid koju ukse taha. Kui Ruudi koju jõudis, ei saanud ta ju ühelegi külalisele ära öelda, tuli ta ära kuulata.

Olen saanud Ruudit aidata inglise keele alal, tema on saksa keele oskaja. Nii oleme võinud teineteist täiendada. Kõige tihedam suhtlemine oli 1990. aastate algul, kui Sõbra Käsi ei olnud veel loodud ja hakkasid tulema humanitaarabisaadetised. Suured rekkad olid meie hoovi peal ja juhid ööbisid meil. Meie tütred andsid oma toa nende käsutusse. Käisime koos Evald Timmasega sadama ja tolli vahet. See oli kogu pere ühine Jumala riigi teenimine.

Teil on kõigil palju energiat.

Täname Ruudiga iga päev Jumalat selle eest, et tervis on hea. Oleme väga tänulikud ka selle eest, et oleme nii kiriku- kui ka raadiotööga seoses saanud väga palju reisida. See on olnud eesõigus ja kohustus, sest tihti on see seotud konverentsidega ja Eesti esindamisega. Reisid on väsitavad, aga toredad. Saab palju suhelda, kogeda uusi muljeid ja leida sõpru.

Täname!

5. detsembril 2011 Skype’i vahendusel

«OH SA ÕNNISTAV» JA SURMAVARI

Leipzigi rahvastelahingus 1813. aastal osales üle poole miljoni sõduri. Nad käitusid nagu barbarid ja võtsid enda valdusse ka Weimari linna. Majad pandi põlema, kariloomad rööviti ja tapeti söögiks, majakraam rüüstati. Brutaalne sõda tõi ettekujutamatuid kannatusi rahulikele elanikele ja sõjale järgnesid haigused. Puhkes tüüfuseepideemia.

Provintsivalitsuse nõuniku Johannes Daniel Falki peres haigestusid kõik lapsed. Kõigepealt suri üheaastane Roderich, siis kahekuune Cäcilie. Veidi hiljem oli ka kuueaastane Eugenie surnud, kahe kuu pärast veel kolmeaastane Guido. Johannes Falk ise lebas nädalaid haigena voodis.

Keset ahastust ja leina jõudis Johannes Falki elu kõikehõlmava pöördeni. Kunagi oli ta ristiusuga suhted katkestanud ja oma teoloogiaõpingud jätnud. Nüüd, vapustatuna oma nelja lapse surmast, kirjutas ta: «Alles siis, kui ma märkasin, kui karmi kätt Jumal minu vastu kasutama pidi, muutusin ma halastavaks.» Mees, kes oli olnud pilkav satiirik, muutus raske õnnetuse mõjul isetuks aitajaks.

«ÄRA UNUSTA OMA VAESUST!»

Kui Johannes Falkile 1791. aastal stipendium eraldati, manitsesid linnaisad teda: «Käi Jumalaga! Sa jääd meie võlglaseks. Sa pead selle võla tagasi maksma. Me oleme sinu eest lapsest peale armastusega hoolitsenud. Kui vaeste lapsed sinu uksele koputavad, siis ära unusta, kui vaene sa ise olid!»

Napoleoni sõdade hirmsa viletsuse ajal ekslesid tuhanded tänavalapsed, vaesed ja metsistunud orvud kerjates ja varastades läbi maa. Johannes Falk, kes oli sügavalt puudutatud oma laste kaotusest, meenutas taas vanu manitsusi. Tõesti, nüüd seisid räbaldunud lapsed tema ukse taga ja ta võttis nad vastu. Johannes Falk asutas ühingu «Sõbrad hädaolukorras» ja üüris ühe tühjaltseisva maja. Tema kirjanikuseisus polnud talle enam tähtis.

PEDAGOOGILISE TÖÖ ALGUS

Lisaks rajas Johannes Falk oma hoolealustele eraldi kooli ja otsis käsitööõpetajaid. Üle saja lapse oli tema hoole all. See oli tolle aja kohta uskumatult suur arv. Kokku pani Johannes Falk kindla aluse rohkem kui viiesaja lapse elule.

EESKUJU TEISTELE

Lõpuks pakuti neile ürgvana, väga lagunenud hoonet Lutheri põiktänavas. Johannes Falk arvas, et ei tahaks eluilmaski niisugust maja! Aga teist väljapääsu ei olnud. Ta nimetas uue kodu Lutherhofiks ja remontis seda aastaid koos oma noorte kasvandike ja abilistega.

Tegelikult ei olnud maja üldse elamiskõlblik. Kuna ruumi jäi väheks, otsustas Johannes Falk juurdeehituse kasuks. Nüüd oli neil kohti kahesajale lapsele. Sellest sai eeskuju teistele pedagoogilistele ettevõtmistele.

MÕRTSUKATE LAPSED PALVETAVAD

Aga Johannes Falki perekonna kannatused ei olnud veel lõppenud. 1819. aastal suri tema andekas poeg Eduard ajukelmepõletikku, kui ta just oma ülikooliõpinguid alustada tahtis. Johannes Falk kirjutas päevikusse: «Järgmisel päeval tuli veel neli last oma pastori soovituskirjaga. Minu poeg Eduard oli alles surnuraamil. Me ei saanud neid minema saata. Saagu Issanda nimi kõrgeks kiidetud!» Varsti pärast sissekolimist Lutherhofi suri ka viimane allesjäänud laps – 16-aastane Angelika, isa päikesekiir.

«Ma õppisin alles risti all Issandat Jeesust õieti tundma,» kirjutas Johannes Falk kunagi. «Nüüd on minu lauludel hoopis teine kõla kui varem. Mul on hea meel, et olen tabanud tooni, mis lastele südamesse läheb. Mind rõõmustab kiirus, millega nad minu laule õpivad.»

ÕNDSAM ON ANDA KUI VÕTTA!

«Õndsam on anda kui võtta!» Lapsed käitusid selle piiblisõna järgi. Juba kuid enne jõule mõtlesid nad üllatusi välja. Salaja kooti ja õmmeldi, meisterdati ja treiti.

Johannes Falk jutustas kord: «Poleks kunagi uskunud, et Jumal on mulle andnud võime rahva- ja lastepäraselt kõnelda. Ma olen Talle selle eest südamest tänulik. See on mulle sama vajalik nagu puusepale höövel ja jahimehele relv. Mul täituvad silmad pisaraist, kui lapsed oma õnnelikult säravate silmadega hakkavad laulma laulu, mille ma neile kirjutasin.»

1816. aasta jõulude ajal oli Johannes Falk haige. Laste jõulupeole kirjutas ta Sitsiilia rahvaviisile luuletuse: «Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav, püha kallis jõuluaeg! Ilm oli hukas, Kristus on sündind, ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!» Sellele järgnevas kahes salmis oli juttu ülestõusmispühadest ja nelipühast. Hiljem viis Heinrich Holzschuher (1798–1847), kes varem Johannes Falki Weimaris kasvatustöös aitas ja seejärel hingehoidjana vanglates ja kasvatusasutustes töötas, laulu praegusesse vormi:

«Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav püha inglite lauluaeg! Petlemma väljal kuuldakse nüüd häält: ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!

Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav kõige ilma õnneaeg. Kristus on tulnud, meid lunastanud! Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!»

Johannes Falk suri 1826. aastal 57-aastasena veremürgitusse. Tema haud on Weimari kalmistul Goethe ja Schilleri haudade lähedal. Sinna maeti ka Johannes Falki naine Karoline, kes pärast mehe surma lastekodu edasi juhatas.

BEATE ja WINRICH SCHEFFBUCH
idea Spektrum Spezial

KUNSTNIKUPILK NÄEB OLEMUST

Tisler Erwin Würth (47) teeb haigetest puutüvedest kunstiteoseid ja levitab sellega ristiusku. Kunstnik on ta vaid kõrvalametis. Neli päeva nädalas juhib ta psüühiliselt haigete puutöökoda.

Aga tema süda lööb kunstile. Oma puutöödega saab ta näidata, et teda paneb liikuma usk Jumalasse. Kui ta oma töid kirikutes, kogudusemajades, pankades või galeriides eksponeerib, räägib tavaliselt pigem rahulik mees tundeliselt loodu imedest ja kristlikust ülestõusmise lootusest. Tema motoks on «Uuele elule».

ALGUSES OLI RANDA UHUTUD PUUTÜKK

Kuna Erwin Würthi kodupaigast on mereni pikk maa, hakkas ta sobivat materjali metsast otsima. Juured, okste hargnemine ja haigustest muudetud puutüved on talle eriti sobivad. Ta vaatab puutükke ja teab intuitiivselt, mida mõne väikese lõikega neist teha võib – ingli, altarikaunistuse või loomad. Teda vaimustavad ka viinapuu oksad ja juured. Ta teeb neist kujusid ja paigutab siis piiblilugude järgi.

Kahe viimase aastakümnega on Erwin Würthi kätest tulnud mitmed näituseseeriad. «Jumal kirjutab ajalugu inimeste kaudu,» kõlab näiteks üks 17 puuobjektiga projekt, mis teeb kristluse kahetuhandeaastase ajaloo elavaks. Vaimustav on ka töödesari «Armastuseks vabastatud», millega ta esitab Assisi Franciscuse elu.

JUMALALE OLEME VÄÄRTUSLIKUD

Praeguseks on ilmunud Erwin Würthi töödest seitse raamatut, osale neist tegi tekstid tema abikaasa Petra. Eriti rõõmus on Erwin Würth selle üle, et ka paljud mittekristlased tema töödest huvituvad – nende trööstiva sõnumi tõttu. Äravisatu, mittevajalik, vana saab tema käte läbi väärtuse. Kunstnik näeb selles sarnasust Jumala armastusega inimeste vastu: «Jumala silmis oleme me väärtuslikud – ükskõik kui haigete või üleliigsetena me ise end tunneme.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIUUDISEID

Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverents tegi tänavu otsuse juurutada pastorite mentorluse süsteem. Koguduste vaimulike töötegijate piirkondlikel kogunemistel 26. novembrist 1. detsembrini Rakveres, Tartus, Tallinnas, Kohilas, Pärnus ja Haapsalus keskendutigi mentorlusele. Kokkusaamised korraldas liidu ordineerimiskomisjoni liige ja pastorite mentorluse koordinaator Toivo Pilli. Peaesinejateks olid Ron ja Mary Larson Ameerika baptistiliidust Converge Worldwide.

Peaminister Andrus Ansip võttis 13. detsembril vastu Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) delegatsiooni, kuhu kuulusid EKNi president Einar Soone, asepresidendid Philippe Jourdan ja Joosep Tammo ning täitevsekretär Ruudi Leinus.

Käsitleti vajadust töötada välja uus kirikute ja koguduste seadus, abielu ja perekonna väärtustamist Eesti ühiskonnas, kirikute kaasamist struktuuriprojekti «Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020» väljatöötamisse, riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» jätkamist ning omavalitsuste ja koguduste koostööd.

EKN jagas infot 2012. aastal toimuvast oikumeenilisest projektist «HeartBeat», mille keskmeks on palve Eestimaa ja rahva pärast. Kohtumisel kinnitasid mõlemad pooled, et riigi ja kiriku vahel valitsevad usalduslikud suhted.

Tänavune EKNi oikumeenilise aastapreemia laureaat on sotsiaaltöökeskus Sõbra Käsi. Eripreemia apologeetika vallas läks õpetaja emeeritus Toomas Paulile.

Eesti EKB Koguduste Liidu TÖÖTEGIJATE ADVENDIÕHTU

2. detsembril 2011 Nõmme Baptistikoguduse palvelas

1. Anna ja Peep-Ain Saar said ukse juures liidu presidendilt Meego Remmelilt käepigistuse
2. Margus (paremal) ja Kaur Kask tegid muusikat
3. Lauluraamatute jagamine toob positiivseid emotsioone
4. Vaimuliku sõnumi ütles külaline Viktor Hamm (paremal), tõlkis Ermo Jürma
5. Pastorite abikaasad vestlemas – Mare Tamm (vasakul) ja Ene Paldre
6. Vestelda sai ka õhtusöögi järjekorras