Eesti baptism tähistab 24. veebruaril 135. aastapäeva. 1884. aastal ristis Peterburi saksakeelse koguduse pastor Adam Reinhold Schiewe esimesed Haapsalu baptistikoguduse liikmed. Pärast seda on ristimisvette läinud tuhanded inimesed, tunnistades sellega muutust, mida Kristus nende ellu tõi.

Ajad muutuvad, aga inimese põhivajadused mitte. «Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?» (Ps 42,2–3). Seda igatsust ei tohi maha suruda.

Jeesus õpetas: «Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!» (Mt 7,7–8). Õnneks «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!» (Hb 13,8).

VAATAME KAUGEMALE!

Toimetaja kommentaar

Valgas jagati ühe poe ees valimisnänni. Võtsin vastu, kuigi ütlesin, et valin teist parteid. Saadud šokolaadi sõin muidugi ära ja ühe pastaka võrra olen nüüd ka rikkam.

Kodus hakkasin kandidaati tutvustavat voldikut lugema. Kui olin jõudnud lühikese teksti kuuenda kirjaveani, ei viitsinud enam jätkata. Ei saa seda inimest soovitada isegi tema erakonnakaaslastele. Tegemist on eestlasest kandidaadiga, muulase puhul oleks kirjavead veel kuidagi mõistetavad olnud.

Kõik valimisõiguslikud inimesed peaksid minema Riigikogu valima. Aga vaadakem, keda me valime ja loomulikult palugem Jumalat, et meie rahvast asuksid juhtima õiged ja targad inimesed.

BREXIT JA PÕRGU

Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk ütles pärast kohtumist Iirimaa peaministriga sellise mõttetera: «Ma olen mõelnud, milline näeb välja see eriline koht põrgus nende jaoks, kes ajasid Brexiti asja ilma, et neil oleks olnud isegi plaani visandit, kuidas see ohutult läbi viia.» Nii on siis põrgu toodud kõrgpoliitikasse.

Võiks ehk mõelda ka Euroopa kristlikele juurtele ja mis juhtub siis, kui neist päriselt lahti lasta. Kas selle korraldajate jaoks peaks ka olema põrgus eriline koht?

Igavikulised mõisted ei ole naljategemiseks. Põrgu on olemas. Hirmutama ei peaks «eriliste» kohtadega seal, vaid kartma ka väga «tavalist» paika Jumalast igavesti eemal, «kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu» (Mk 9,44).

Brexit on loomulikult tõsine asi, mis mõjutab kogu maailma käekäiku. Kedagi põrguga hirmutamata palugem armu Suurbritanniale ja kõigile riikidele. «Issand on kõrge üle kõigi rahvaste, Tema auhiilgus on üle taevaste» (Ps 113,4).

TULUDE DEKLAREERIMINE

Nagu ikka, algas veebruaris eelmise aasta tuludeklaratsioonide täitmine ja esitamine. Aega on märtsi lõpuni, aga paljud tegid selle töö kohe ära.

Tänavu teeb tulude deklareerimise huvitavamaks see, et eelmisel aastal muutusid maksumäärad. Sisuliselt kehtestati Eestis astmeline tulumaks. Kuna kohe algul hoiatati ohu eest, et hiljem võib tekkida vajadus tulumaksu juurde maksta, siis inimesed arvestasid sellega ja suurte summade juurdemaksmist väidetavalt ei tule.

Juurdemaksmisega hirmutamine oli poliitilises propagandas üsna olulisel kohal ja seda peeti uue tulumaksusüsteemi suureks puuduseks. Oht hiljem juurde maksta on tegelikult igal astmelise tulumaksu vormil. «Ohutu» on ainult ühetaoline ja ilma maksuvaba miinimumita maks, nagu näiteks Piiblist tuntud kümnis.

Maksusüsteemi luues ei peaks lähtuma kadedusest – võtame rikastelt ära – sest rikkus on suhteline mõiste. Mõni peab rikkaks igaühte, kes temast natuke rohkem teenib. Ja teised leiavad, et makse ei peaks üldse maksma, kuigi nad ise kasutavad hüvesid, mida riik maksudest rahastab. Apostel Paulus õpetas: «Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au!» (Rm 13,7).

101 AASTAT VABA EESTIT

Eelmisel aastal tähistati Eesti Vabariigi sajandat juubelit. Mida teha nüüd niisuguse arvuga nagu 101? Ega arvudel polegi tähtsust, oluline on vabaduse püsimine.

Küllap tuleb Eesti riigi juhtidele aastapäeva puhul jälle kõikjalt maailmast õnnitlusi. Niisuguseid viisakusi vahetatakse ka nendega, kellega igapäevaselt päris hästi kokku ei klapita. Nendest ei maksa erilisi järeldusi teha.

Prantsuse kuningas Louis XV olevat öelnud: «Pärast meid tulgu või veeuputus!» Nii võib mõtelda ainult väga rumal ja hoolimatu inimene. «Aga vaata, siis on lust ja rõõm: härgade tapp ja lammaste veristus, süüakse liha ja juuakse veini. «Söögem ja joogem, sest homme me sureme!»» (Js 22,13).

Valitseja ei tohi selline olla. Tema peab mõtlema kaugemale. Kas just sada aastat, nagu üks erakond reklaamib, see on iseküsimus. Nii kaugele peab mõtlema ehk sildu ja tunneleid ehitades, aga poliitikaga on keerulisem. Rumalad otsused toovad halvad tagajärjed kätte hoopis rutem. Kindlasti ei tohiks lasta riiki juhtima niisuguseid inimesi, kes ainult praeguses hetkes elavad.

Piibel õpetab meid vaatama väga kaugele – igavikku. Kuigi püüame kindlustada head tulevikku ka järgmistele põlvedele siin maa peal, peaks südames olema teistsugune igatsus: «Tule, Issand Jeesus!» (Ilm 22,20).

KRISTLUSE PEATEE

«Aga Ta ütles kõikidele: «Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab minu pärast, see päästab selle! Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga kaotaks iseenese või läheks hukka?»» (Lk 9,23–25).

Kui me tahame jõuda kuhugi, siis tuleb läbida tee, mis sinna viib. Milline on tee, mis viib inimese väärikasse tulevikku taevariigis Jumala juures? Kes määrab ära, milline see tee on?

Kristluse peatee määravad Kristus ja Tema apostlid, mitte arvamusliidrid, lektorid, teadlaste komisjonid, usklike keskel korraldatud küsitlus, hääletus ega kristlike loovisikute töötoad. Me lugesime teest, kuhu Kristus meid kutsub.

TEEL UUELE LOOMUSELE

Kristluse peatee on vastupidine maailma ja nimekristlaste arusaamisega. Nende silmis on kristluse peatee tähtsusetu rada, mida vähesed kasutavad. Selles arvamuses on omajagu tõtt, sest Jeesuski ütles: «Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.» (Mt 7,13–14). Jeesus pakub rada, mitte laia maanteed, ent see rada on peatee.

Milline oli olukord, kui Jeesus pakkus enese ärasalgamise, oma risti võtmise ja Tema järgimise teed?

Peetrus oli ära tundnud, et Jeesus on Kristus (s 20). Selle järel teatas Jeesus, milline tee Teda ennast ees ootab. Mt 16,21–23: «Sellest ajast hakkas Jeesus Kristus teatama oma jüngritele, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja et Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles. Siis Peetrus võttis Tema isepäinis, hakkas Teda noomima ja ütles: «Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!» Aga Ta pöördus ja ütles Peetrusele: «Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!»»

See tähendab, et Jeesuse sõprade jaoks oli see täiesti mõistmatu tee – tee, mis viib ägeda vastasseisuni rahva lugupeetud juhtidega. Aga kas rahvajuhid olid Jumalale meelepärased pühad inimesed? Ei olnud. Rahvast juhtisid vaimulikult pimedad mehed. Seega Jeesusel ei olnud oodatagi nendega lähedasi ja mõistvaid suhteid.

Peetruse nõuandes Jeesusele – hoiduda sellisest teest – kõlas vaenlase hääl. Ega Peetrus olnud Jeesuse vaenlane, kuid tema sõnad näitavad, et ka parima tahtmise korral on inimlik arusaamine ja nõuanne usu ja elu kohta lühinägelik, maine ja ilma valguseta. Eks seda pimeduse vürst soovigi, et pimedus jääks valitsema.

Apostel Paulus, kes oli inimlikus mõttes haritud ja valgustatud inimene, olles nüüd Jumala valguse kätte jõudnud, ütles: «Sest maailm Jumala tarkuses ei õppinud tundma Jumalat tarkuse kaudu ja seepärast oli Jumalale meelepärast jõleda jutluse kaudu päästa need, kes usuvad... Mis maailma ees on halvast soost ja põlatud, selle on Jumal valinud, selle, mis midagi ei ole, et teha tühjaks seda, mis midagi on, et ükski liha ei kiitleks Jumala ees.» (1Kr 1,21.28–29).

Tee ellu ei ole loomupärasele inimesele mõistetav, see on väljaspool tema arusaamist, ta ei otsi seda. Loomulik inimene on pimeduses ja kõnnib hukatusse viival teel. Mida inimene ise enda kohta arvab, see ei muuda asja. Kui aga Jeesus ütles, et «Inimese Poeg peab palju kannatama ja kõlbmatuna hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama» (Lk 9,22), siis oli see öeldud teadja ja nägija poolt.

TEE, MIDA PAKUB JEESUS

Tee, millele Jeesus kutsub oma järgijaid, läbis Ta ise enne teisi. Jeesus on meie teejuht, kes käib meie eel ja muudab selle tee käidavaks oma ohvrisurma ja ülestõusmisega. Kui me kutsume inimesi Jeesust järgima, siis kutsume neid teekäimisele koos Temaga, mitte üksi.

«See salaku end.» Oma loomuliku ehk vana minaga ei saa sellel teel käia, sest see on vastupanija mina. Vana, enesekeskset mina tuleb ignoreerida ja sellest lahti öelda. Nii nagu Peetrus hiljem salgas Jeesuse, tuleb salata hoopis ennast. Inimene loobub vana loomuse valitsemisest ja allutab end Kristuse juhtimisele.

Apostel kirjutas Rm 12,1–2: «Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine.» Ja Gl 2,20: «Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest.»

Paulus sai Kristuselt uue mina, seetõttu oli tal võimalik salata vana mina. Vana mina tahab, et teda kõikjal arvestataks ja tähtsaks peetaks. Jeesus aga ütles, et vana tuleb lugeda tähtsusetuks ja hüljata, sest asemele tuleb uus ja parem.

«Võtku oma rist iga päev enese peale.» Rist oli kurjategijate kõige alandavam ja piinarikkam hukkamise vahend. Ristil ei hukatud Rooma kodanikke, küll aga orje, vaenlasi ja suuri kurjategijaid. Jeesus ei olnud Rooma kodanik; ka Ta oma rahvas ütles Temast lahti. Ta oli lindprii, keda seadus ei kaitsnud, hoopis juudi seadusemehed ise otsisid võimalust Teda hukata. Jumalast saadetud Päästja – suurim heategija – arvati vaenlaste ja suurte kurjategijate hulka!

Jeesus on aus, Ta ütleb inimestele, milline on tee, kuhu nad astuvad – see on tee, kus sind peetakse ohtlikuks, kahjulikuks, kurjategijaks, kõlbmatuks seltskonda ja ühiskonda. See ei tulene Jeesuse järgija oskamatusest, vaid tema seisusest – ta on Jeesuse oma ja Tema järgija. Jeesus ütles: «On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga» (Jh 15,20).

Paulus omandas Jeesuse ristil toimunud lunastuses täiesti uue elu sisu ja väljavaate, nii et rist sai tema elus keskseks: «Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale» (Gl 6,14). Paulus ja maailm käisid eri teid pidi – Paulus käis peateel, ent religioosselt pimedate inimeste mõistes oli see kõrvaltee. Apostel kirjutas: «Iga päev ma olen surmasuus» ehk «Ma suren iga päev» (1Kr 15,31).

Iga päev oma risti võtmine enese peale tähendab samastumist ehk enda lahutamatult sidumist Jeesusega halvakspanus, hülgamises, häbis, kannatustes, surmas. Kristlase kogu elutee kulgeb surmasuus siin vaenlase võimu all oleval maal. Teised religioonid leiavad mõistvat suhtumist, aga kristlus mitte (just selle peatee). Kui seda ka tahetakse kaitsta ja säilitada, siis mitte sisu tõttu, vaid selle hea mõju tõttu ajalikus elus, kui saadakse aru, milliseid muid hüvesid on kristlus inimkonnale toonud.

«Ja järgigu mind.» Kuulekas Jeesuse järgimine igapäevaselt – see pole vabaaja harrastus. Kristluse peatee ei ole kristluse üle arutlemine, teemakohase kirjanduse lugemine või loengute kuulamine, see ei ole kristliku tee heakskiitmine ega seal käijate tunnustamine. Liiga palju on maailmas pealtvaatajaid, mistõttu kuri saab takistamatult tegutseda, ja samas jäävad Jumalast antud võimalused kasutamata. Seega on peatee Jeesuse järgimine tegelikkuses, nii headel kui kurjadel päevadel.

Mõtlemapanevad on Jeesuse sõnad, mida Ta ütles neile, kes olid enda arvates ustavad ja edukad inimesed: «Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!» (Mt 7,21–23).

LEIDMINE KAOTAMISE LÄBI

Vana loomuse seisukohast vaadatuna võib kristlane kaotada lugupidamise, karjääri, sisuka elu ja oma elu mõtte. Tegelikult ta leiab hoopis enamat – Päästja patust ja hukatusest, elu parima Juhi ning sisuka elu teenijana, leiab tee igavesse ellu. Selle elu eelmaitset said lähemad jüngrid peatselt tunda Muutmisemäel, kus Peetruski koges seninägematut jumalikku ausära.

Kui inimene panustaks vanadele väärtustele ning oleks maailma ja paljude nime poolest kristlaste silmis arukas ja edukas – puudutab see siiski vaid poolikuid ja kaduvaid asju siinpoolsuses. Ent ta kaotaks sisuka elu siin ning tulevase elu taevases auriigis. Ta teeks endale suurimat kahju – kaotaks oma väärtuslikud võimalused ja läheks hukka. Seda kaotust ei saa korvata millegagi.

Ühes vanas väljaandes on järgmine lugu. Kaks noort sõdurit rääkisid omavahel Kristuse teenimisest. Üks ütles: «Ma ei jõua sulle rääkida kõike, mida Jeesus mulle tähendab või mida Ta minu heaks on teinud. Ma soovin, et sinagi astuksid Tema armeesse!» Teine vastas: «Ma mõtlen selle üle, kuid see tähendab mitmest asjast loobumist. Ma õige arvestan selle hinna välja.»

Samas möödus neist noortest meestest kristlasest ohvitser, kes kuulis nende jutu viimast osa. Ta asetas käe teise noore sõduri õlale ja ütles: «Noormees, sa räägid Kristuse järgimise hinna arvestamisest, kuid kas sa oled iial arvestanud Kristuse mittejärgimise hinda?» Neli päeva keerles see küsimus noormehe peas ning ta ei saanud rahu enne, kui oli usaldanud oma elu Jeesusele Kristusele, patuste Päästjale.

Jeesus räägib peateest, teest ellu, mis on loomulikule inimesele tundmatu: läbi enda salgamise, oma risti võtmise ja Jeesuse järgimise igal päeval. Siin elus nad võivad kaotada palju, kuid võidavad tohutult enam – uue ja jäädava elu Jumala riigis.

EERIK RAHKEMA
emeriitpastor

LAPSED LEIAVAD ABI

Aktuaalne teema

Sõbralt Sõbrale turundus- ja kommunikatsioonijuht LAURA MAIDE rääkis Kuulutajale heategevuslikust projektist «Uks unistuste suunas».

Millistele lastele on projekt suunatud?

Projekt on suunatud lastele, kellel on unistus mõnel oma arengu või huviga seotud teemal, mille jaoks endal raha puudub ja/või mida ei ole võimalik riiklikest vahenditest katta. Tahame jagada saja euro mahus toetusi sajale lapsele. Vaatame kõik taotlused üle ja kui meil on võimalik neid toetada, siis me seda teeme.

Kust tuli idee?

Esialgne projekti idee tuli selle eestvedajatelt, SA Sõbra Käsi juhtidelt Mirjam Lingilt ja Johanna Rosenvaldilt. Kogu Sõbralt Sõbrale meeskond aitas seda aga edasi arendada.

Peamine küsimus oli, kui kitsalt või laialt projekti piiritleda. Otsustasime laste unistustele rohkem ruumi jätta ja raha taotlemise võimalused kirevamana hoida. Nii saame ühele lapsele pakkuda näiteks vajalikku nõustamisteenust ja teisele lapsele erilist spordilaagrit. Oluline on, et projektist taotletavat summat ei oleks võimalik katta juba olemasolevatest riiklikest tugisüsteemidest.

Sada eurot sajale lapsele – kokku kümme tuhat eurot. Kust see raha tuleb?

Rahalise panuse annavad projektile Sõbralt Sõbrale kauplused ja lahked annetajad. Tänaseks on osa vajalikust summast juba koos. 10. veebruaril toimus heategevuslik müük Tartus Annelinna keskuse kaupluses ja Tallinnas Balti jaama turu kaupluses. Kaasatud olid 3D koguduse noored, kes aitasid kutseid jagada ja kliente muusika ja küpsetistega üllatada, samuti Kidsland mängumaa.

Külastajaid oli palju. Mõlemas kaupluses teeniti selle päevaga projekti jaoks umbes 700 eurot, lisaks mängumaal üle saja euro, kokku 15 lapse toetusesumma. Edaspidi läheb osa kaupluste tulust sellele projektile ja loomulikult on võimalik ka otse annetada just selle projekti jaoks.

Üks tore lugu – kui 3D noored Tallinnas flaiereid jagasid, märkasid nad tänavatel paari abi vajavat inimest – kodutut. Nad tõid kodutud kauplusse ja ostsid neile ise riideid. Seegi tulu läks laste toetuseks. Seega topeltabi – nii kodutuile kui ka lastele.

Praegu ei ole ühtegi last veel välja valitud?

Pilootprojektina, mis ametlikult saja hulka arvesse ei lähe, oleme mõnele lapsele juba toetust jaganud. Näiteks toetasime ühe kuueaastase tüdruku osalemist leinalaagris seoses traagilise sündmusega perekonnas ja ühe 13-aastase suure pere lapse osalemist jalgpallilaagris.

Usklikud on harjunud annetama. Kas ka kirikukauged inimesed on valmis toetama?

Me oleme saanud päris palju positiivset tagasisidet. Kui inimesed külastavad Sõbralt Sõbrale poode, ei teadvusta nad enamasti endale, et oleme sotsiaalne ettevõte ja osa meie tulust läheb heategevusse. Sellepärast püüame aegajalt teha erimüüke viimaks veel selgemalt inimesteni sõnumit, et kui nad ostavad või oma raha annavad, siis läheb see täpselt selle-ja-selle asja jaoks. Avapäeval mõni inimene ei ostnudki midagi, vaid ütles, et tahab raha annetada.

Sõbralt Sõbrale on kampaaniaid ennegi teinud. Kas eelmised on läbi?

Viimane suurem kampaania oli «365 sünnipäeva», mille raames korraldasime sünnipäevi nendele lastele, kellel endal selleks majanduslikku võimalust ei ole. Tegelikult oleme tänaseks juba 417 sünnipäeva pidanud. Selle projekti otsi oleme kokku tõmbamas.

Igal aastal on meil kaks «Hoolime koos» laagrit, kus saavad osaleda puudustkannatavatest peredest lapsed. On ka hooajalisi projekte. Püüame aidata lapsi koolitoetustega, neile jõulupakke teha. On veel paarkümmend peret, keda Sõbralt Sõbrale toetab aastaringselt remondist riieteni välja.

Alates sügisest kuulub Sõbralt Sõbrale alla ka nõustamiskeskus, kus püüame aidata keerulises olukorras inimesi. Seal töötab meil kaks pereterapeuti – Karita Kibuspuu ja Maire Latvala. Sinna on võimalik otse pöörduda, aga me ise ka suuname sinna inimesi ja katame mõnede nõustamiskulud.

Kas Sõbralt Sõbrale käest abi otsiv inimene peab olema tingimata usklik?

Sellist tingimust ei ole. Tõsi küll, väga paljud abivajajad saavad meiega kontakti läbi koguduste või pastorite. Aga aitame ka neid, kes on usust väga kaugel.

Täname!

PASTOR OSKAB KÕIKE

Kuulutaja vestluskaaslaseks on seekord ERMO JÜRMA (68), Mooste Baptistikoguduse pastor ja Teekäija toimetaja. Varem on ta olnud Rakke, Viljandi ja Tartu Kolgata koguduste pastor, Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor ja Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident.

Sa lõpetasid ülikooli füüsikuna. Kuidas see on Sind mõjutanud?

Füüsika õpetas mind loogiliselt mõtlema. Tekkis mingi tervikpilt maailmast. Kohtusin hiljuti ühe noore mehega, kes rääkis lamedast Maast. Sellega ei saa kaasa minna, kui on natuke füüsikat ja astronoomiat õpitud.

Füüsika ja matemaatika õpetasid mulle teatud pedantsust. Sa ei saa rääkida mingit suva. Sa püüad järgida reegleid. Kui tulin üle teoloogiasse, siis ma ei olnud veel harjunud nii pikka juttu ajama, nagu seal vahel kombeks, vaid kõike konkreetselt ära ütlema.

Kui Robert Võsu kutsus sind vaimulikule tööle, kas see oli Sulle üllatus?

Ma osalesin Tartu Kolgata koguduse noortetöös. Noortejuhti veel ei olnud ja mulle öeldi lihtsalt, et su onu, Tõrva koguduse pastor Johannes Kähr ja tema raamaturiiul on sul kõrval, hakka tegema. Sain tunnistada ka teistes kogudustes. Kui vanempresbüter Robert Võsu hakkas Tartus kord kuus õppepäevi korraldama, eks ta nägi siis meid. Tegin omaaegsete presbüterite katsekomisjoni konspektide alusel Osvald Tärgile, Oskar Olvikule ja Robert Võsule mitmeid eksameid, seega nad tundsid mind.

Ühel päeval saadeti Sind Rakkesse pastoriks.

Ma ütlesin Robert Võsule, et ma ei lähe enne kuhugi, kui kolm kohustuslikku aastat pärast ülikooli on töötatud. Ta tuli täpselt siis, kui see aeg täis sai ja küsis, et kas nüüd läheme. Ametisse seadis mind küll tema asetäitja Rein Kiviloo.

Rakke ajal läksin koos Jüri Puusaagiga Moskvasse piiblikursustele. Moskvas tunti ja õpetati Piiblit. Meil õnnestus seal olla kaks sessiooni, siis «visati» meid välja – Jüri Puusaag läks Kanadasse ja mina Ida-Saksamaale Buckowisse õppima.

Rakke ajal sai Sinust raudteelane.

Rakkes oli vaja töökohta ja raudtee side ning signalisatsioon sobisid. Palk oli ka kõrgem kui insenerina ülikoolis ja mul oli tasuta rongipilet. Kontor oli Tartus ja sai käidud üsna sageli teistel kogudustel külas. Põhimõtteliselt pidime nädalas 7x24 tundi valves olema, aga minul ei tulnud ühelgi pühapäeval välja minna – rikkeid siis lihtsalt ei juhtunud. Teisel aastal anti mulle enne jõule puhkus. Oli superkülm, see tõmbas sideliinide juhtmeid ja raudteerööpaid puruks, aga mina olin puhkusel. Jumal õnnistas. Puhkuse ajal oleks võinud tasuta sõita kuhu iganes Nõukogude Liidu piires, aga mul ei olnud siis veel kellega minna ja üksi ei tahtnud.

Buckowis õppisid Sa koos Joosep Tammo ja Peeter Roosimaaga. Kas ilma Buckowita oleks üldse Eestis seminari tulnud?

Robert Võsul oli ilmutuslik selgus, et Eesti saab ilma verd valamata vabaks ja me saame tagasi oma seminari. Ta valmistas seda süsteemselt ette. Buckowis tegime pärast avaaktust jalutuskäigu ja siis ta ütles meile kolmele, et Ermo Jürma võtab kogu programmi pluss Vana Testamendi, Peeter Roosimaa Uue Testamendi ja Joosep Tammo süstemaatika. Omavahel ei olnud me enne ainete jaotust arutanud, aga selline valik sobis ka meile.

Pärast Buckowit olid Tallinnas liidu keskuses kord kuus vaimulike töötegijate õppepäevad ja me pidasime seal loenguid. Mõned tegid juba tol ajal meile eksameid. Õpikuteks olid sel ajal katsekomisjoni materjalid. Tegime eeltööd seminari alustamiseks. Juba Saksamaal püüdis igaüks meist oma valdkonna raamatukogu soetada. Konkreetsete õppekavade tegemiseks läks hiljem.

Lõpetasin ametlikult seminaris töö kaks aastat tagasi. Sain pidulikult lilled ja ma ei ole seal enam põhikohaga, tuleb ainult mõned üksikud loengud pidada.

Sa oled tegelenud ka Piibli tõlkimisega.

Kaastöö Eesti Piibliseltsi 1997. aasta Piibli toimetusrühmas oli tõeliselt huvitav. Paraku on see vaid revideeritud väljaanne. Näiteks muutsime salmi Õp 31,10: «Tubli naine on palju enam väärt kui pärlid. Kes leiab tema?» 1968. aasta tõlkes oli: «Kes leiab tubli naise? Sest see on palju enam väärt kui pärlid!» Seal oli pärliks ju mees, kuid algne mõte on, et pärliks on naine.

Me alustasime ka uut tõlget, mida oodatakse eestikeelse Piibli 300. aastapäevaks. Aga see suur töö on raha puudusel seisma jäänud. Ka ootab see nooremaid tõlkijaid, et tulemus oleks uuele põlvkonnale keeleliselt veelgi mõistetavam.

Sina oled oma pärli leidnud ja Sinu abikaasa Urve on ustavalt kogudustes tööd teinud.

Nägin Urve ustavust juba ülikooliaastail Tartus, kus tema tegi pühapäevakooli tööd ja on seda jätkanud kõigis neis kolmes koguduses, kus me kõrvuti oleme teeninud. Kuna ta tuli kristlikust kodust, siis oli tal teadmisi, tausta ja kasvatust ning ta on olnud hea sild koguduse naisperega suhtlemisel.

Kõik seminari lõpetanud on Sinu õpilased. Kuidas Sa hindad seminari mõju liidule?

Pärast seda, kui Eesti päris vabaks sai, on paljud saanud oma vaimuliku hariduse ka teistes koolides. See on nii rikastanud kui killustanud. Saksamaal näiteks võisid sa mujal õppida, aga et saada liidu pastorite A-nimekirja, tuli õppida vähemalt üks aasta oma koolis. Tähtsad pole mitte ainult teadmised, vaid ka osaduse tekkimine. Meil on siin puudujääke.

Seminar on varsti 150 lõpudiplomit välja andnud. Paljud lõpetanud on ka koguduste töös. Meie esimesed lennud käivad omavahel vist natuke rohkem läbi kui järgmised. Siis tuldi ka suurema teadlikkusega pastoritööks valmistuma. Aga algusest peale ei olnud kõik pastoriks õppijad. Minnakse teisele tööle, kust saab kätte ka igapäevase leiva. Nende kaudu jõuab meie liidu vaimulikult haritud inimeste tunnistus tunduvalt suuremale ringile.

Kas lõpetanud hoiavad seminariga kontakti?

Tänane suur maailm on nii avatud, et kõigiga meil elavat kontakti pole, aga vilistlaste list ja sotsiaalmeedia kanalid on avatud. Sügisel saab seminaril 25 aastat Annelinna majas töötamisest ja mingisugust kokkusaamist kavandatakse juunikuise lõpuaktuse raames, sest sügisest läheb kool Tallinna.

Kas Sul on kahju, et seminar läheb Tartust ära?

Ma olen lausa öelnud, et see muudab minu maailma vaadet. Oma korteriaknast välja vaadates ei näe ma siis enam seminari. Minek Tallinna toob kindlasti kaasa muudatusi, aga ma ei arva, et üksnes vanad ajad on head. Palun, et Jumal ka seda valikut õnnistaks, sest liidu vanematekogu on nii otsustanud. Piibel käsib olla kuulekad oma juhtidele ja nende selgusele.

Sa oled olnud rektor ja ei saa vist siiamaani kõike lihtsureliku pilguga vaadata.

Kui vaadata, kuidas koole vintsutatakse – ükskord tuleb Bologna protsess, mida kõik kõrgkoolid peavad arvestama, siis on tähtsad õpiväljundid, varsti mingid muud asjad. Seminar peab kõigi nende nõuetega arvestama, mis on väikese kooli puhul üsna väsitav. Kui ka õppejõud pole tööl põhikohaga, siis on neil raske oma erialaga tegeleda. Head rahulikku õppetööd pole kunagi saanudki teha.

Nüüd, kus ma olen liidu häälekandja toimetaja, ootan ikka, et õppejõud pakuks oma distsipliini osas ka üldarusaadavaid artikleid ja teeniks liitu laiemalt. Nende töölepingutes on sees, et nad peavad oma eriala propageerima. Siin on ka häid näiteid.

Seminaris käivad kursused uue meedia kohta. Kas kristlik paberajakirjandus kaob ükskord täiesti ära?

Kui tekkis trükikunst, sai see arvamuse kujundajaks. Kui tuli raadio, siis säilisid mõlemad. Kui lisandus televisioon, jäid kõik need alles. Praegu on küll internet, aga ükski neist ei ole kadunud. Aga proportsioonid muutuvad.

Seminaris on meediapraktika, ka varem on seda olnud. Õpetatakse kodulehe tegemist, tudengitel tuleb teha mõni raadiosaade, nad peavad ka kohalikus mittekristlikus ajakirjanduses midagi avaldama. Lõpetajad tutvustavad Teekäijas oma diplomitöid.

Kuidas Sa vaatad tagasi liidu möödunud 135 aastale? Kas meil on veel järjepidevust 1884. aastaga?

Minu põlvkonnal on ja need, kes seminarist läbi käivad, õpivad ka meie ajalugu. Me laulame osalt samu laule. Usutõed on meile edasi antud ja me elame nendes. Oleme samades palvelates, nii vanu muidugi ei ole. Eelmised põlvkonnad levitasid usku üle maa. Nüüd peab valvama, et me linna kolides seda maad maha ei jätaks.

Sa nimetasid laule.

Ma soovin, et liidu 1997. aasta lauluraamatule omane rikkus elaks edasi. Sealsed laulud hõlmavad kogu vaimuliku elu. Ma ei ole muusik ja kui lähen kuskile, kus näidatakse seinale jälle uut laulu, siis mul võtab natuke aega, kuni ma sisse elan. Neis korratakse tihti mõnd rida nii palju kordi läbi, et peaks selgeks saama, aga mina alati ei saa. Moostes on meil projektkoor veel olemas, suurtel pühadel laulame ka neljahäälselt. Seal ma tean, mida tähendab ühe laulu selgeksõppimine.

Kui ma lähen liidu ühisüritustele ja kõik laulud on uued, siis minul jääb ühisosast midagi puudu. Ülistusmuusika juht Ragne Kivimets tutvustab praegu uusi laule Teekäijates ja see ehitab seda silda, mida mul seni ei olnud.

Sa oled teinud väga erinevaid töid. Oled vist «mees nagu orkester».

Elu ongi selline, et vahel tuleb teha kõike. EELK pastor Toomas Paul kirjutas oma elust Saaremaal. Kiriku katus jooksis läbi ja ta ei julgenud üksi torni minna. Siis tuli plekksepp ja ütles: «Mis kirikuõpetaja teie olete, kes ei oska ise topeltvaltsi teha?!» Meil on samad probleemid.

Täname!

ÕMBLEMISE AJAL RÄÄGITAKSE JEESUSEST

Juba kaksteist aastat elab Saksamaalt pärit abielupaar Sylvia (53) ja Norbert (52) Hill koos oma laste Rebekka (12) ja Michaeliga (14) Lõuna-Ameerikas Paraguays. Mõlemad on veendunud, et nad on seal Jumala tahtel.

See oli aastal 2006, kui üks telefonivestlus sõpradega Paraguayst paiskas Sylvia ja Norbert Hilli elu täielikult segamini. Sylvia ootas parajasti oma teise lapse sündi. Oma tulevikku nägi abielupaar Saksamaal, st oma kodumaal. Ja siis tuli telefonikõne: «Alati, kui me teie peale mõtleme, tuleb mõte, et Jumal tahab teid siia.» Mida teha? Nad palusid Jumalalt mingit märki ja läksid järgmisel päeval Münchenis vabakoguduse jumalateenistusele. Seal kuulsid nad sõnu «Lahku oma kodust...» Mõlema jaoks oli see kinnitus, et nad peavad Paraguaysse kolima.

ILMA TAGALATA VÕÕRAL MAAL

Viis kuud pärast Rebekka sündimist, novembris 2006, lahkusid nad Saksamaalt. Seejuures olid nad täiesti üksi – neil ei olnud seljataga ühtegi misjoni- või abiorganisatsiooni. Nad said elamise ühes farmis pealinna Asuncioni lähedal. Norbert Hill õpetas seal lapsi. Aasta hiljem sai temast läheduses asuva kristliku kooli saksa keele õpetaja.

Kui USA ühing «Projekt Paraguay rahvale» küsis Sylvia Hillilt, kas ta ei tahaks hakata vedama ühte õmblemisprojekti sotsiaalselt halvemas olukorras naistele, andis see perekonnale täiesti uue suuna. Üks selleks tööks määratud misjonär ütles ära ja ta soovitas enda asemele Sylviat, sest Sylvia Hill pärineb rätsepate perekonnast ja tegi hobi korras käsitööd. Sylvia ütles «jah». 2009. aastal hakkas töö peale. Esimesel tasuta kursusel oli ainult üks osaleja. Ajapikku näitasid huvi üles järgmised naised. «Äkki oli mul kaks kursust ja kummaski kaheksa naist,» meenutab ta.

ÕMBLUSKURSUSED KÜMNES KOHAS

Nüüd on tal kümnes kohas sellised kursused ja õmblemist õpib 14 naist. Lastele ja indiaani naistele on kursus tasuta. Iga tund algab Piibliga. Sylvia Hill märkas, et õmblemine on abivahendiks, mis aitab inimesi Jeesusele võita.

Naised ei õpi ainult õmblemist. Nende eneseteadvus areneb. Mõned naised hakkasid annetatud õmblusmasinate abil tegelema ettevõtlusega ja seisavad nüüd majanduslikult oma jalgadel. Norbert Hillist sai vahepeal misjonär ühes Bonni misjoniorganisatsiooni projektis. Seda toetab veel kaks abiorganisatsiooni.

Paraguay naised teevad imikuriideid, moodsaid kotte, köögirätikuid, pajalappe, kokapõllesid ja põllesid, linikuid, padjapüüre ning palju muudki. Mõned tooted lähevad rahvusvahelisele turule ja aitavad selle töö rahastamisele kaasa.

Nüüd on appi tulnud ka sakslanna Damaris Burgbacher (26). Ta on hariduselt moedisainer ja õpetab õmblejaid kõrgema kvaliteediga riideid tegema. Abielupaar on üksmeelne: «Ilma Jumalat kuulamata ei oleks me kunagi nii kaugele jõudnud.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ELU KURISTIKU SERVAL

Niels Petersen kasvas üles Flensburgi lähedal Saksamaal. Ta õppis gümnaasiumis ja mängis edukalt jalgpalli. 16-aastaselt hakkasid teda huvitama peod. Kuna paljud sõbrad suitsetasid kanepit, hakkas ka tema seda tegema. Üsna pea jõudis ta järeldusele, et oma sõltuvust on kõige kergem rahastada «ainega» äri tehes. Hiljem lisandusid teisedki mõnuained nagu ecstasy. Nils Petersen oli ametlikult üliõpilane – õppis majandust ja sotsiaalteadusi ning kehalise kasvatuse õpetajaks.

23-aastaselt tutvus ta ühe Kolumbiast pärit naisega. Ta siirdus pruudi juurde tema kodumaale ja jäigi sinna. Seal kirjutas ta ka oma lõputöö. Kui suhe purunes, kolis ta miljonilinna Medellini. Linna kõige paremas kohas avas ta diskoteegi. Seal said omavahel kokku rahakad inimesed. Pidu peeti iga päev.

Aga Medellinis käis sel ajal just brutaalne jõukudevaheline sõda, kus inimelud ei maksnud midagi. Tapeti ka Peterseni sõpru ja tuttavaid. Nii sai ka tema diskoteegi advokaadist kaasomanik 44 noahoopi ja suri. Aasta hiljem diskoteegil enam edu ei olnud ja Petersen läks pankrotti.

Petersen naases Saksamaale, sai rahaliselt jälle jalad alla ja sõitis uuesti Kolumbiasse. Ta ei suutnud vastu seista ahvatlusele ruttu ja palju raha teha. Ühel peol sai ta aru, et kaks külalist tahavad teda ilmselt maha lasta. Ta jooksis minema ja hüppas põgenedes kaheksa meetri kõrguselt sillalt alla. Ta murdis mõlemad jalad, aga jäi ellu. Ühest inimröövist pääses ta hiljem vaid üle noatera, sest jäi kuskile hiljaks. Üks sõber oli kaheksa nädalat kadunud. Kui ta pärast lunarahamaksmist vabaks sai, elas ta veel kolm kuud ja tapeti siis.

UNISTUS SUUREST RAHAST

Et oma unistust suurest rahast teoks teha, proovis Petersen kokaiini toorainega Saksamaale sõita. Aga lennujaamas avastati narkootikumid tema seljakoti kahekordse põhja vahelt ja ta mõisteti vanglasse. Kohtuotsus kõikus kaheksa ja kaheteistkümne aasta vahel.

Karistust pidi ta kandma pealinna Bogotá kurikuulsas vanglas «La Modelo». Vangla on ehitatud 2500 vangile, kuid seal istub kümme tuhat inimest. Mõrvad ja tapmised on selle vangla müüride vahel igapäevased asjad. «Ma olin jõudnud oma elus niisugusesse punkti, et minust endast ei sõltunud enam midagi,» meenutab Petersen hiljem. Hirmutunne, lootusetus ja võimetus olid saanud temast võitu. Meeleheide oli nii sügav, et ta oli kindel – sellest august ta enam välja ei tule.

Oma hingehädas külastas Petersen evangeelset vanglajumalateenistust ja kuulis, et Jeesus on võimeline muutma uueks ka täiesti untsus elu. See kõnetas teda. Ta külastas jumalateenistust igal hommikul ja luges iga päev Piiblit. Temast sai lõpuks kristlane ja ta laskis end vanglas pesunõus ristida.

Kuigi Petersen oli vangis, tundis ta nüüd end trellide taga vabana: «Ma olin terve päeva tihedas ühenduses Jumalaga.» Aasta pärast tegi kohtunik lõpliku otsuse – Petersen pidi vangis istuma neli aastat ja kaks kuud. Järelejäänud aja sai ta olla Medellini lähedal väiksemas vanglas, kus oli ainult tuhat vangi.

Ka seal külastas ta jumalateenistusi. Pastoriks oli endine palgamõrtsukas, kes kandis oma karistust ja oli asutanud vangide abistamise ühingu «Kristus purustab ahelad». Ta andis Petersenile õpetust evangeeliumi põhitõdede kohta.

PÕGENEMINE SAKSAMAALE

24. oktoobril 2013, olles veetnud vanglas kaks ja pool aastat, sai Petersen lõpuks tingimisi vabaks. Maalt ei tohtinud ta aga lahkuda. Sellele vaatamata õnnestus tal Venetsueelasse põgeneda ja sealt Saksamaale lennata: «Igatsus perekonna järele oli lihtsalt nii suur.»

Flensburgis astus ta luterlikku kogudusse. Algul puudus tal julgus sinna minna: «Seal olid ainult vagad inimesed ja mina tulin otse vanglast.» Kuid esialgne argus kadus ja temast sai koguduse kaastöötaja. Ta jutustas oma usust. Ta märkas, kuidas kuulajatele avaldas muljet tema elulugu ja kogemus Jumala muutvast väest. Teda hakati kutsuma erinevatesse paikadesse üle kogu Saksamaa ettekandeid pidama.

Ta hakkas kaugõppes teoloogiat õppima. Ta sai aastase stipendiumi, et saaks täielikult õppimisele pühenduda ja ei peaks oma ülalpidamise pärast muret tundma. Seda ei teeni ta enam narkootikumidega, vaid viljadega. Koos partneriga asutas ta 2015. aastal firma «Tropifruit»: «Me müüme viljapüreesid ja mahlakontsentraate tööstuse jaoks.»

KUULUTADES JUMALAST

Oma tulevikku näeb Petersen evangelistina – Jumala sõnumit kuulutades. Vahepeal on ta abiellunud – kolumblannaga. Eelmisel aastal said nad tütre.

Tegelikult ei suuda ta päriselt hoomata oma elu muutust: «Jeesus Kristus on mu südant ja elu täielikult muutnud. Kui keegi oleks mulle kaheksa aastat tagasi öelnud, et ma seisan kunagi kantslis ja kuulutan Jumalast, oleksin temalt küsinud, kas ta pole mitte liiga palju kanepit tõmmanud.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

MISJONÄR EI PÄÄSE ENAM TÜRKI

Alates 1999. aastast elas David Byle (49) oma perega Türgis, et kuulutada Jeesusest. Tal on nii Kanada kui ka USA pass. Korduvalt on teda misjonitöö pärast mõneks päevaks kinni peetud. Eelmisel sügisel võttis aga asi suisa teistsuguse pöörde, kui David läks jälle oma tähtajalist elamisluba pikendama. Kuna seda sel korral ei tehtud, pidi ta maalt lahkuma. Võimud kinnitasid talle, et sissesõidukeeld tühistatakse peagi. Aga see ei olnud nii. Novembris lendas ta Stuttgartist Istanbuli, ta võeti kinni ja saadeti lennukiga Saksamaale tagasi.

TÜRGI ON KODUMAA

Nii elab David Byle nüüd Saksamaal naise vanemate juures. Tema abikaasa Ulrike ja nende kolm last Daniel (13), Amy (15) ja Esther (16) on aga Istanbulis. Nad tulid koos USAs ja Hispaanias õppiva venna Johannese (19) ja õe Rebeccaga (18) jõuludeks Saksamaale ning lendasid siis tagasi. Kolm last tahavad ju oma õppeaasta Istanbulis lõpetada.

David ütleb: «Meie jaoks on Türgi kodumaa. Me oleme kogenud, kuidas Jumal töötab, kuidas moslemitest saavad kristlased.» Ta teab, et võimudele oli pinnuks silmas just tema evangeelne töö. Koos teiste kristlastega läks ta Istanbulis tänavatele, et inimestele rääkida Jeesusest.

KRISTLIK PROPAGANDA

95 protsenti umbes 80 miljonist Türgi elanikust on moslemid. Enamik neist on veendunud moslemid, aga olid nõus ka kristlusest rääkima ja esitasid palju küsimusi.

Vahepeal sai Byle Istanbuli kuberneri büroost ametliku eitava vastuse ja talle kehtestati sissesõidukeeld. Võimud olevat teda juba varem hoiatanud, et tema «kristlik propaganda» ületab tavalise usuliste rituaalide täitmise piiri.

MISJON SAKSAMAAL

Byle oli tööle saadetud misjoniorganisatsiooni «Operation Mobilisation» (OM) poolt ja ta on koos töötanud ka selle looja George Verweriga. Seepärast näevad teiste religioonide esindajad temas ohtu. Ja Türgi valitsus näeb temas omakorda ohtu rahvuslikule julgeolekule.

Sel põhjusel jääbki perekond vahepeal ilmselt Saksamaale, et sealsetele türklastele kuulutada head sõnumit Jeesusest. Kõne alla tulevad Berliin, Hamburg, Mannheim või Ruhri piirkond. Bylel ja tema naisel on suur eelis – nad räägivad vabalt türgi keelt.

Omavahel said nad tuttavaks 1990. aastate keskel Türkmenistanis, kus nad tegelesid ühe koguduste asutamise projektiga. Ja nad teavad, et Jeesus hoiab nende peret: «Jumal ei tee vigu.»

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

Vaimulike töötegijate päevad
«KOGUDUS KASVAB KOOS LASTEGA»

8. ja 9. veebruaril 2019 Nuutsakul

1. Lastekirjanik Ilmar Tomusk abikaasa Reedaga avas laste unistuste maailma.
2. Erki Tamm ja tema tütar Hellika rääkisid, kuidas nende pere üritas koduseid suhtekanaleid lahti hoida.
3. Väikegrupid.
4. Virgutusvõimlemine lastepärase laulu saatel.
5. Rakvere Karmeli koguduse POP (Piibel, Osadus, Poisid) lastetöö juhid.
6. Pastorid andsid aru, kuidas nende kogudused oma lastetöötajate eest hoolitsevad.

Fotod: Ermo Jürma