Niisuguseid mägesid Eestis ei ole. Seda huvitavam on eestlastel selliseid näha.

Aprillikuu lõpul käis grupp Eesti EKB Koguduste Liidu pastoreid ja misjonitöö koordinaator Kosovos ning osa neist jäi nende imeliste mägede juures pildile. «Sa joodad mägesid oma ülemistest tubadest; sinu tööde viljast toidab ennast maa» (Ps 104,13). Vihmane ilm oli äsja ilusaks muutunud. Jumal pani kõik paika.

Huvitav, et Jeesus pani ühele oma jüngrile nimeks Peetrus ehk Kalju (Jh 1,42). See mees ei olnud alati kõikumatu, tema ellu tuli ka maavärisemisi. Küllap on nii juhtunud ka tavaliste nimede kandjatega. Tegelikult võiksid kõik alati toetuda Jeesusele Kristusele endale, kes on seesama eile, täna ja igavesti (Hb 13,8).

Käesolevas lehes leidub veel teisigi Kosovo-reisi pilte. Ja tasub oodata ka järgmist lehte, milles samast reisist juttu. Kindlasti tuleb aga igal ajal otsida Issandat, kelle käsi ei ole päästmiseks lühike ega kõrv kuulmiseks kurt (Js 59,1).

RAHU NIMEL TULEB TEGUTSEDA

Toimetaja kommentaar

Jumalaema kirikus Pariisis oli suur tulekahju. Seda pühakoda teavad needki, kes kunagi Pariisis käinud ei ole. Quasimodo ja Esmeralda nimed on üle maailma tuntud, kuigi nad on vaid Victor Hugo väljamõeldud raamatutegelased.

Jumalaema kirik ei ole ainus, mis on aegade jooksul kannatada saanud. Pühakodade eest tuleb hoolt kanda ja need ohtude vastu kindlustada. Eesti kirikute heaks ei anna üle maailma tuntud rikkurid sadu miljoneid eurosid annetusi, nagu Jumalaema kiriku taastamiseks, vaid me peame oma piskust vajaliku raha leidma. «Kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti» (2Kr 9,6), on Jumala sõna õpetus.

EESTI PRESIDENT KÄIS MOSKVAS

Moskvas kohtusid Eesti ja Venemaa presidendid Kersti Kaljulaid ja Vladimir Putin. Üle hulga aja toimunud tippkohtumine kulges vist ootuspäraselt ehk eriti midagi ei oodatudki. Tegemist oli kõrgtasemel suhete taastamisega.

Eesti ja Venemaa vahele ei saa ehitada müüri. Sellest poleks ka kasu, sest siiapoole jääks üsna palju neid, kellele Venemaa on iseenda või esivanemate kodumaa. Riikidevahelisi vastuolusid peab püüdma lahendada ja otsima kompromisse. See tähendab mõlemapoolselt mingist vanast (kas siis tegelikust või väljamõeldud) õigusest loobumist, mis kindlasti on kellegi arvates ebaõiglane või käib uhkuse pihta. Alternatiiviks on pingete üleskruvimine, mille lõpptulemus võib olla väga kurb.

Eesti president on erinevalt Venemaa presidendist väga väikese võimuga esindusisik. Oluline on, et ta esindaks Eestit ja selle väärtusi õigesti. Kersti Kaljulaidil see vist Moskva-viisidil õnnestus. Iga päev kerkivad üles uued valikud ja palugem, et Eesti juhid leiaksid ikka õige tee. «Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: Tema juhib seda, kuhu Ta iganes tahab!» (Õp 21,1).

UUS VALITSUS SAI AMETISSE

Kaja Kallas esines peaministrikandidaadina Riigikogu ees, kuigi tal ei olnud lootustki seda ametikohta praegu saada. Kehtivad teatud traditsioonid, millest on kasulik kinni pidada. Või siiski mitte? Näiteks Suurbritannia parlamendis istutakse külgkülje kõrval pikkadel pinkidel, mis meenutavad raudteejaama ootesaali, ei ole seal saadikuil laudu ega arvuteid ees. Oma rahulolu või vastuseisu väljendatakse häälitsustega, mida mujal peetaks lugupeetud seltskonnale ebaviisakaiks.

Aprilli lõpuks sai Jüri Ratase uus valitsus ametisse. Tõsi küll, ühe ministri tööaeg kestis vaid poolteist päeva. Raske uskuda, et üliäge kampaania ajakirjanduses käis ainult selle ministri vastu või kõrgete eetiliste väärtuste nimel. Eesmärk oli ikka kogu valitsuse kahjustamine ja tema ametiaja lühendamine või oma väljaandele tähelepanu tõmbamine. Vaevalt see Eestile kasuks tuli.

Kust tulevad võimukandjad, keda ei peeta valitsemiseks sobivaks? Eks ikka meie oma rahva hulgast. Kahjuks on paljudel andekatel ja võimekatel inimestel mingi viga küljes. Need vead ei teki siis, kui nad võimu ligi pääsevad, vaid olid juba enne olemas. Jeesuse üleskutse «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!» (Mk 1,15) ei käi mingi erilise rahvakihi kohta, vaid Ta ütles seda kõigile. Apostel Pauluse õpetus «Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis ta saab auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmiks igale heale teole» (2Tm 2,21) sobib nii vaimuliku kui ilmaliku töö tegijatele.

«Aga maale on kindlasti kasulik, et viljeldavatel põldudel oleks kuningas» (Kg 5,8). Uus valitsus alles alustas oma tööd. Olgu ta meie eestpalvetes!

Kosovo albaanlaste ja serblaste vastuolu tõi kaasa 1999. aasta sõja ja tapatalgud, milles osalesid mõlemad rahvad. Piltidel on kaks sarnast mälestusmärki. Vasakpoolne on Gračanicas ning sellel on albaanlaste poolt röövitud ja kadunuks jäänud serblaste pildid. Parempoolne on Prištinas ja sellega mälestatakse serblaste ohvriks langenud albaanlasi.

SEE ON LÕPETATUD

«Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles Ta: «See on lõpetatud!» ja, langetanud pea, heitis hinge» (Jh 19, 30).

Jeesus, kes oli lihaks saanud SÕNA, ütles oma viimased sõnad inimkonnale Kolgatal. Ta kantsliks oli rist. Sealt pidas Ta oma viimase jutluse.

Kuulajaskond oli väga ebatavalise koosseisuga. Risti all oli Jeesuse ema, kes kord Talle elu andis. Seal olid sõdurid, kes Temalt elu võtsid. Seal olid Jeesuse sõbrad, kes kogu südamest Teda armastasid. Seal olid Jeesuse vaenlased, kes kogu südamest Teda vihkasid. Niisuguseks on jäänud Jeesuse kuulajaskond läbi aegade.

Täna moodustame meie Jeesuse kuulajaskonna ja kuulame Tema sõnu ristilt: «See on lõpetatud!» Küsime – mida see tähendab?

MIS ON LÕPETATUD?

Esiteks tähendab see seda, et Jeesus on oma ülesande teostanud. Selles sõnas on ettekanne Jumalale oma töö viimase lõigu lõpetamise puhul. Lõpetatud tähendab teostatud.

See ei olnud väsinud inimese viimane ohe, vaid see tähendas seda, et Ta oli oma töö viinud täiusele. Jeesusele oli see Isalt saadud ülesande lõpuleviimine. Kõik see, mida oli vaja teha inimkonna lunastamiseks, oligi nüüd lõpetatud. Jumala eesmärk oli saavutatud. Seda tähendasid sõnad «See on lõpetatud!» See mõte avaldub juba Jeesuse ülempreesterlikus palves Johannese 17,4: «Mina olen ... lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha.»

Teiseks oli see pöördelise tähtsusega sõna, sest sellest hetkest alates avanes inimkonnale uus võimalus tagasipöördumiseks Jumala juurde. Just siis, kui Jeesus suri, kärises maailma ajastu kaheks. Sellest hetkest on aeg enne Kristust ja aeg pärast Kristust – ja see on meie aeg.

Sellest hetkest on uus leping Jumala ja inimkonna vahel. See suur amnestia on avatud igale patusele.

Sa ehk mõtled, et ma pean enne paremaks saama, siis julgen minna Kristuse juurde. Kui me ise saaksime end paremaks muuta, siis poleks Kristust tarviski. Ehk on su südames küsimus: «Millal on õige aeg minna Kristuse ette?» Piiblis on selleks kaks sõna – täna ja sedamaid, see on kohe.

Mis sa arvad, kumb igatseb rohkem sinu päästmist, kas sa ise või Püha Vaim? Isa taevas tahab, et sa jagamatult oma elu Talle annaksid ja Tema järel käiksid. Jeesuse lõpetatud lunastus ütleb sulle: «Täna on õige aeg ja siin on õige koht!»

KAS VÕTAD PÄÄSTMISE VASTU?

Meil ei ole mingisuguseid teeneid Jumala ees, patt on vallutanud inimsüdamed. Meil ei ole mingisugust vabandust patusse edasi jääda, sest lunastustöö ristil on tehtud: «See on lõpetatud!»

Sellest hetkest, kui Jeesus suri, kehtib uus leping Jumala ja inimkonna vahel. Amnestia on avatud igale patusele.

See kehtis Jeesuse emale risti all, see kehtis sõduritele, kes Ta risti lõid. See oli tehtud Pilaatuse eest, kes mõistis Talle surmaotsuse. Jeesus oli tee avanud kõigile, ka sulle, hea lugeja, siin.

Aga kas sa tahad seda teed kasutada? Kuigi tee on avatud pattude andestusele, on küsimus selles, kas Jeesuse töö meie juures on võtnud sellise vormi, et me võime öelda: «See on lõpetatud!» ehk «Mu patt on andeks antud!»

ÜKS NÄIDE

Kord oli Londonis koos üks nimekate inimeste seltskond. Nende seas oli Jumala riigi tuntud tööline Cesar Malan. Keegi noor daam esines lauluga ja saatis end klaveril. Tema esinemine pälvis suurt tähelepanu.

Koosviibimise lõpul läks Malan daami juurde, tänas teda ja ütles: «Täna õhtul teid kuulates mõtlesin, kui palju võidaks Jumala riik, kui te pühendaksite oma talendi Kristusele!» Ja vaadates talle tõsiselt otsa, jätkas: «Teate, noor daam, Jumala ees olete te samasugune patune nagu mõni joodik või langenud inimene ja vajate Jumala päästvat armu nagu nemadki Kristuses Jeesuses.»

Daam solvus ja vastas vanale mehele üpris teravalt. Malan ütles rahulikult: «Ma ei kavatsenud teid solvata. Aga ma ütlen, et kui te pöördute oma pattudega Issanda poole, ärge siis unustage, et Jeesuse Kristuse, Jumala Poja veri suudab ka teid puhtaks teha teie patust. Ma palvetan teie pärast.»

Öösel oma kodus ei tulnud noorel naisel und. Kell oli kaugelt üle südaöö. Ta ei saanud teisiti, kui tõusis ja hakkas kirjutama. Sündisid laulu sõnad: «Kuis olen, nii ei kõlba ma, ei end ma ise paranda. Mind üksnes armust aitad sa, mu Jeesus, nüüd just tulen ma.» Seda kasutatakse üle maailma just eestpalvele kutsumise lauluna.

Selle noore daami nimi oli Charlotte Georgia Elliott (1789–1871). Tema pärastine töö Jumala riigis väärib tähelepanu. Ta tõesti teenis Issandat ja tõuke selleks andsid sõnad «Ma palvetan teie pärast» ning julgelt esitatud evangeelium. Näeme, mida palve koos usuga suudab korda saata. See suudab ületada kartuse ja kahtluste jõu. Jumala riik vajab neid, kellel on usku!

KOLGATA IME

«See on lõpetatud.» Nende sõnadega tegi Jeesus ristil tagasivaate oma elule – see oli täiuslik. Ta oli patuta. Kogu oma elu oli Ta olnud Isa armas Poeg, kellest Isal oli hea meel. Nüüd oli see armas Poeg oma ülesande ilma vigadeta täide viinud. Seda tähendavad sõnad «See on lõpetatud!»

Asetagem siia kõrvale oma surm, patuse inimese surm. Peame tunnistama, et meie elu on täiuslikkusest kaugel. Kui vaatame oma tööle, siis peame tunnistama, et meie töö on suurte puudustega. Mis me siis ütleme oma surma puhul?

Peame ütlema nagu Pauluski – olen patune inimene ja mu sees ei ela midagi head. Aga kui ma Jeesuse Kristuse vastu võtsin, liitis Tema minu elu endaga. Tema võttis minu patu endale ja parandas minu vead. Ta kustutas minu võlakirja ja naelutas selle ristile. Nüüd ei ela ma enam patule, ma elan Temas ja Tema aitab ka lõpetada minu töö. See on nüüd Kolgata ime!

Kas sa usud seda imet, et sina – ekslik ja puudustega inimene – kui sa ühendad oma elu Jeesuse Kristusega, kui sa usus Teda vastu võtad ja käid Temaga päevast päeva, siis surmatunnil arvatakse Jeesuse õigus sinu õiguseks? Ja siis võid sa öelda: «Jeesuse nimel on see lõpetatud!»

Mitte oma õiguse alusel, vaid Jeesuse õiguse alusel. Ja su süda võib laulda: «Rahulaine, armumeri, võimas armastuse jõud, kallis Lunastaja veri – sind ei võida põrguhaud.»

UUDU RIPS
30.07.1924–22.02.2010

TOIDUPANK ANNAB ABI

Aktuaalne teema

Eesti Toidupanga tegevjuht PIET BOEREFIJN (55) andis 5. aprillil Viljandis Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsi raames toimunud Sõbra Käe ümarlaual ülevaate oma organisatsiooni tööst. Sellest on järgnev intervjuu.

Miks Te 25 aastat tagasi Hollandist Eestisse elama tulite?

Holland oli kaunis riik, kõik oli juba valmis tehtud. Eestis oli siis kõik uus ja see oli palju põnevam. Eestis on rohkem ruumi ja loodust ning see meeldib mulle. Nüüdseks on Eestis palju juba korda tehtud, aga ikka on siin probleeme ja ka võimalusi rohkem kui Hollandis.

Kas Toidupanga olemasolu näitab, et Eesti on vaene maa?

Ei näita. Hollandis on kakssada toidupanka ja Saksamaal tuhat. Saksamaa ei ole vaene riik. Igas riigis on inimesi, kellel on probleemid – tudengid, immigrandid, puuetega inimesed, endised vangid, narkomaanid. Eduka ärimehe firma võib minna pankrotti. Mõni inimene ei jõua pangalaenu või SMS-laenu tagasi maksta.

Kas abivajajatega ei peaks tegelema riik?

Riik ei jõua kõike teha. Kui abi annab mittetulundusühing või sihtasutus, siis see on rohkem neutraalne. Kui me küsime mõnelt firmalt tasuta tööd, siis meile nad teevad seda, aga riigile mitte, vaid ütlevad, et maksku meile. Sellel on suur vahe. Vabatahtlikega on samamoodi – riigile nad tasuta tööd teha ei tahaks.

Milline on Toidupanga struktuur?

Iga kohalik toidupank on iseseisev, aga me teeme seda tööd ühiselt. Valgas korraldab toidupanka Valga abikeskus, Narvas päästearmee, Jõhvis puuetega inimeste koda, Pärnus ja Rakveres luterliku kiriku diakooniakeskus jne. Me teeme koos lepinguid ja erinevaid programme. Kaks korda aastas jagame Euroopa Liidu toiduabi. Meil on toidu kogumise kampaaniad. Kolmandat aastat tuleb meil heategevuslik õhtusöök «Lapsed söönuks» jne.

Te ei saa ju kedagi käskida, et nad annaks teile kaupa.

Muidugi ei saa. Me küsime kogu aeg. Mõned firmad on kohe nõus, mõnel võtab kümme aastat, enne kui hakatakse andma. Suurtel firmadel jääb ikka midagi üle, mida ei saa müüa ja nad võivad selle meile anda. Päris palju toitu läheb prügimäele. Paljud kardavad petta saada ja ei julge annetada.

Kes tulevad teile tööle?

Need on väga erinevad inimesed: tudengid, koolilapsed, pensionärid, puuetega inimesed, välismaalased, immigrandid, isegi firmade direktorid, usklikud ja mitteusklikud. Kui nad ise elavad vaesuses, siis anname neile ka toidupaki. Kui neile ei ole vaja, siis me muidugi ei anna.

Kas on kuidagi piiritletud, et neid inimesi aitate ja teisi mitte?

Ei ole. Kui on aru saada, et inimesele on abi vaja, siis aitame. Siiamaani olid kõige enam hädas suured pered. Nüüd nad saavad riigilt natuke enam toetust ja abivajajate hulgas on rohkem puuetega inimesi.

Tallinna Oleviste kogudus korraldab kaks korda aastas üritusi kodututele ja me anname neile alati midagi omalt poolt. Aitame mõnesid lasteüritusi ja laagreid. Kui ei ole võimalik, siis me ei aita.

Me teeme alati abisaanutest nimekirja. Iga nädal toetame umbes kaheksat tuhandet inimest ja 157 organisatsiooni. Me kasutame abivajavate inimeste leidmiseks sotsiaaltöötajate ja selliste organisatsioonide abi, kes tunnevad kohalikke inimesi: kirikud, päevakeskused, puuetega inimeste kojad jne.

Kas Toidupanka on üritatud petta, nii et keegi tahab lihtsalt teiste arvel elada?

Seda juhtub ka. Abiorganisatsioone on palju ja mõned inimesed pöörduvad igale poole. Samas teised ei küsi mitte kunagi abi, aga neile oleks ka vaja. Vaja on rohkem kontrollida ja koostööd teha.

Mõnikord märkavad naabrid või kooliõpetaja, et abi on vaja. Tallinnas tegutsevad ema Teresa õed. Need naised on välismaalt. Nad otsivad inimesi, kes elavad vaesuses ja kutsuvad neid oma keskusesse. Peeteli kirik Pelgulinnas tegeleb Kopli linnaosaga. On palju organisatsioone, kes tunnevad oma piirkonnas perekondi ja lapsi. Nad pakuvad ka toiduabi.

Kelle poole peaks pöörduma, kui tahaks ise abi anda?

Igas maakonnas on toidupank. Meie kodulehel toidupank.ee on nende andmed olemas. Võite meile kirjutada või helistada.

Ma tahaksin baptiste kiita. Nad on olnud sotsiaalvaldkonnas väga tublid ja aktiivsed. Varem tegime koostööd Sõbra Käe supiköögis Lasnamäel. Seda kahjuks enam ei ole.

Täname!

GRUUSIA BAPTISTID KÄISID EESTIS

Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil 5. ja 6. aprillil Viljandis oli külas kolm grusiini. Kuulutajale andis intervjuu üks neist, Gruusia baptistiliidu president GIA KANDELAKI (52).

Gruusias on mitu baptistiliitu.

Varem oli üks liit. 1995. aastal oli selles 75 kogudust ja umbes 7500 liiget. Siis tuli liidu juhile Malhaz Songulašvilile pähe idee minna lähemale gruusia kultuurile. See viis liidu lõhenemiseni ja mingit kasu ei toonud.

Praegu on Gruusias neli erinevat liitu. Nende hulgas on ka see esialgne liit, aga nad lõhenesid hiljuti homode toetamise pärast. Meie liidus on 30 kogudust ja umbes 800 liiget. Ma olen kolmandat aastat president ja minu volitused lõpevad oktoobris.

Kas Te olite pastor?

Jah. Ma sain usklikuks 1991. aastal. 1992 sain ma ristitud, 1996 ordineeriti diakoniks ja 2002 pastoriks. Lõpetasin omaaegses ühises liidus seminari ja olin samal ajal ka kogudusetööl. Paralleelselt olen tegelenud Ida-Gruusias Kahhethis misjonitööga.

Gruusias oli sõda ja tekkis palju põgenikke. Kas Te aitate neid?

Esimesed põgenikud tekkisid 1992. aastal, kui oli Abhaasia sõda. Sealt tulid teile eestlastest põgenikud. Nendest on tehtud film «Mandariinid».

Teine sõda oli 2008. aastal Lõuna-Osseetias Tshinvali piirkonnas. Sealt tuli meile umbes 30 tuhat grusiinist põgenikku. Riik ehitas neile majad ja tekkisid uued asulad. Aga nende põllud ja aiad jäid teisele poole piiri ning nende kodupaigad on ajutiselt okupeeritud. Ma loodan, et see ei kesta kaua. Riik annab neile abiraha, aga seda on vähe. Enamik leidsid mingid põllud või läksid Thbilisisse tööle. Nad teevad viis-kuus päeva tööd ja lähevad siis rahaga koju tagasi. Nagu eestlased jooksevad Tallinna.

Muidugi on neil ka palju lapsi. Riik ehitas küll koolid, lasteaiad ja klubid, kus mängitakse rahvapille, sellest on aga vähe. Meie vennad sõidavad sinna ning avavad kogudusi ja evangeelseid gruppe. Tehakse üritusi laste jaoks. Avame pühapäevakoole. Toetame lapsi kingituste ja programmidega. Suveti teeme lastele kristlikke laagreid. Tänu Jumalale, et on tulemusi, nende vanemad on ka hakanud meid rohkem usaldama.

Põgenikud saavad humanitaarabi. Me osaleme ka selles töös. Võib öelda, et selle tõttu on ka valitsus meid märganud ja tunnustanud.

Oma vanu kodukohti need inimesed külastada ei saa?

Nad ei saa üle piiri käia, Vene väed, tõkkepuu ja okastraat on ees. Olukord on nagu kunagi Berliinis, kus ehitati müür vahele ja sugulased üksteist ei näinud.

Meil oli Tshinvalis kogudus. Kaks aastat tagasi olin ma Põhja-Osseetias Vladikavkazis. Palusin osseedi vendi, et nad aitaksid, sest meie Tshinvalisse ei pääse. Nad palusid meilt gruusiakeelseid Piibleid. Seal on perekondi, kes ei oska ei osseedi ega vene keelt.

Kellega teeb teie liit rahvusvahelist koostööd?

Kuus aastat tagasi astusime uuesti Euro-Aasia baptistiliitu. Euroopa Baptistiföderatsiooni me pole astunud, sest seal on ees see pseudorahvuslik liit. Eestiga on meil sidemed 2008. aastast. Pärast sõda tulid eestlased meile appi ja me tutvusime pastor Margus Einloga. Meie sõprus tugevneb iga aastaga. Saime abi ka sakslastelt ja ameeriklastelt.

Kus te oma töötegijaid õpetate?

Kui liit lagunes, siis jäime tähelepanuta. Meil ei olnud väljaõppekeskust, ei olnud Thbilisis keskset kogudust. Me pidime kõike otsast peale alustama, ka misjonit ja õppetööd.

Esimesena sirutas meile käe Tauria Kristlik Instituut Hersoni linnast Ukrainast. Töötame koos juba 12 aastat. Algul sõitsid meie tudengid Hersoni, aga keelebarjääri tõttu ei pidanud nad seal vastu ning ainult üks lõpetas kooli.

Siis tegime ettepaneku avada Gruusias filiaal. See tegutseb juba kümme aastat ja oleme välja lasknud kolm lendu. Õppetöö kestab neli aastat. Filiaal annab bakalaureuse kraadi. Ukrainlased ütlesid, et kui meil õnnestuks kokku panna magistrigrupp, võiksid nad selle ka Gruusias avada.

Õppejõud tulevad Ukrainast. Esimene lend oli vene keeles, järgmised käivad juba tõlkega gruusia keelde. Kirjalikud tööd on gruusia keeles. Ka Ameerikast tuleb meile õppejõude.

Meil on ka täiendõpe, kus õpetame pastoreid ja diakoneid. Seda korraldab SEO ehk Slaavi Evangeelne Ühendus, kes toetab endise Nõukogude Liidu maid.

Kuidas edeneb Gruusias misjon?

Gruusias töötavad meie oma misjonärid. Meil on alati olnud häda rahadega. Tahaksin tänada Eesti baptiste, et nad toetavad meie misjonäri Aneri Giunašvilit (ta on minuga Eestis kaasas), kes töötab põgenikega. Ta on sisuliselt Eesti misjonär.

On häid tulemusi, aga need ei tule kiiresti. 1990. aastate alguses näidati meil filmi «Jeesus», jutlustati, kirikud olid inimesi täis, aga pärast läksid nad ära. Me nägime, et selliselt häid tulemusi ei saavuta. Hakkasime individuaalset tööd tegema kodudes tassi kohvi juures. Kõige suurem jutlus on see, kuidas sa end üleval pead. Nad ju jälgivad sind.

Võib öelda, et Issand õnnistab Aneri Giunašvilit. Inimesed armastavad ja usaldavad teda. Ta oskab remontida mootoreid ja traktoreid ning ta on neile vajalik. Ka selle läbi saavutab ta kontakti. Ta on endine sportlane. Kui saaks nüüd tema tööle liita ka spordievangelisatsiooni, võiks see veel rohkem kasu tuua.

Meil on rikas maa ja keegi ei peaks nälgima. Nälga jääb siis, kui inimesed ei tööta või elavad kuskil külas nagu 19. sajandil.

Üks selline küla leiti kolm aastat tagasi. See on Ida-Gruusias ja seal elavad armeenlased, kelle esivanemad elasid üle Türgi genotsiidi ja tagakiusamise. Nad on väga vaesed. Jagame neile üks-kaks korda nädalas leiba, viime toiduaineid, lastele kingitusi ja kasutatud riideid. Nad nägid, et on inimesi, kes neile mõtlevad. Tänu Jumalale, et sinna tekkis kogudus.

Kas teile ei vaadata viltu, et te olete nagu võõrast kultuurist pärit?

Ma ei ole gruusia kultuuri vastane. Rahvas vaatas meie peale algul kui reeturitele, et toome neile võõrast usku, mitte seda, mis sajandeid olnud. Gruusias tuuakse siiamaani ohvreid ebajumalatele. Me ütleme inimestele, et need pole kristlikud, vaid vanad paganlikud kombed.

Gruusias on palju head kultuuri ja traditsioone. Näiteks külalislahkus, see on kõrgeimal tasemel. Tulgu või vaenlane sulle külla, sa võtad ta vastu. Kas ta vihkab sind või mitte, see jääb kõrvale, ta on sinu külaline. Siit tuleneb ka, kuidas me suhtume oma endistesse vendadesse.

Selle külalislahkuse tõttu on Gruusia siiamaani maa peal alles. Jumal ütles Aabrahamile: «Ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad» (1Ms 12,3). 26 sajandit tagasi Nebukadnetsari ajal, kui hävitati Jeruusalemm ja esimene tempel, tulid Gruusiasse esimesed juudi põgenikud. Nad tundsid end Gruusias hästi, neid võeti vastu nagu vendi. Meil pole kunagi olnud antisemitismi ja Jumal näeb seda.

Grusiinidel on kõigi rahvastega sellised suhted. 2008. aasta sõja ajal oli hüsteeria – nii palju surnuid, nii palju põgenikke, nii palju ebanormaalseid olukordi. Aga ei fikseeritud ühtegi olukorda, et grusiinid oleksid solvanud venelasi, kes elasid Gruusias. Ei juhtunud seda, et keegi oleks öelnud, et sina venelane, sõida siit minema. Me armastame kõiki rahvaid.

Kas Gruusias arenevad ka teised regioonid peale Thbilisi piirkonna?

Thbilisi areneb tänu turismile. Avatakse väikseid tsehhe, suurtööstust ei ole. Varem oli Khuthaisis autotööstus, see on lagunenud. Areneb ainult turism. Riik läheb väga aeglaselt ülespoole. Poolteist miljonit inimest on läinud välismaale elama, enamasti Venemaale, Ukrainasse, Kreekasse, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Hispaaniasse.

Gruusial on olnud lühikese ajaga mitu väga erinevat presidenti. Kuidas see mõjub, kui poliitilised olukorrad nii rängalt muutuvad?

Püüame kirikuna mitte poliitikasse sekkuda. Meile tulid poliitikud ja ütlesid, et toetage meid, siis teeme seda ja teist. Siis tuli teine poliitik. Ma ütlen neile alati, et me oleme kristlased, siin on kirik. Kantsel kuulub Piiblile ja kirik Issandale. Kõik see on Issanda auks. Aga me palvetame, et Issand valiks oma välja, me ei keela koguduste liikmeid täitmast oma kodanikukohust. Me ei agiteeri, kelle poolt hääletada, inimesed otsustavad ise ja poliitikutel ei ole mõtet kirikusse tulla. Kui, siis palvetama.

Riik on väike ja ebameeldivused ei mõju ainult kirikule, vaid kogu maale. Ainus, mida võin soovida Gruusia poliitikale, et nad paneksid üle kõige Jumala sõna ja armastaksid üksteist, andestaksid üksteisele ja ma tean, et Issand pärast seda õnnistab kogu meie maad.

Kuidas vaadatakse praegu Stalinile?

Kui sain usklikuks, muutus Stalin mulle eikellekski. Kunagi olin temast vaimustuses. Ta oli kurjategija, mõrtsukas. Kas ta enne surma meelt parandas, seda ma ei tea. Ta oli suur patune. Tema kätel on miljonite inimeste veri. Gruusia intelligents oli temast alati üle. Ta vihkas neid.

Nõukogude ajal olid grusiinid rikas ja uhke rahvas.

Siis me elasime teistest paremini. Enam ei ole me rikkad, aga uhkus on alles. Oleme väga tulised inimesed. Oleme külalislahke rahvas, tulge ja veenduge ise!

Täname!

PÄRITOLU ANDIS SUUNA

Cissie Graham Lynch (33) on üles kasvanud kuulsas perekonnas. Ta on tuntud evangelisti Billy Grahami (1918–2018) lapselaps ja Franklin Grahami tütar. Lapsena pidas ta seda normaalseks, teismelisena see talle enam ei meeldinud.

On üks foto, kus ta istub nukra näoga oma vanaisa suurel evangelisatsioonil esimeses reas, sest isa pani ta sinna. Selline väljapaistev koht ei meeldinud talle, parema meelega oleks ta kuskil taga tundmatuna inimeste massis olnud. Ta võitles selle olukorra vastu: «Ma tahtsin täiskasvanuks saada iseseisvalt ja mitte olla enam Graham.»

SUUREPÄRANE JUMAL

Muutus tuli alles siis, kui ta täiskasvanuks sai. «Siis mõistsin ma seda suurt õnnistust, mis oli mulle osaks saanud Grahami perekonna liikmena selle perekonna suure armastuse tõttu Jeesuse vastu.» Pärast suhtekorraldusõpinguid läks ta pere juurde tagasi ning temast sai Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni ja abiorganisatsiooni «Samaarlase kukkur» kõneisik.

Sellega seoses sõidab ta palju ringi. Eriti on talle meelde jäänud kohtumine ühe vana naisega Lääne-Aafrikas Libeerias. Kaua aega oli see naine ainus kristlane moslemite külas. Tema peale sülitati ja teda pilgati. Sellele vaatamata palvetas ta külaelanike pärast.

Ühel päeval tuli külasse «Samaarlase kukkur» ja toetas sealset põllumajandust. Selletõttu said mõned kristlasteks: «See naine on eeskujuks nendele arvukatele kristlastele, kes vaatamata tagakiusule otsustavad meie suurepärase Jumala kasuks,» ütleb Graham.

POLIITKORREKTNE MAA

Olukorrale omaenda kodumaal vaatab ta aga murelikult: «Meie maa liigub täieliku poliitkorrektsuse suunas, kus ei ole kohta usulistel veendumustel.» Mõnes koolis ei või treenerid enam koos oma meeskonnaga palvetada. Kristlaste juhitud ettevõtetel on üha rohkem probleeme.

Sellepärast hääletas ta 2016. aastal Donald Trumpi poolt. Ta mõistab küll ka kriitikat presidendi aadressil, aga soovib samas tema seisukohtadele suuremat mõistmist. Ühiskondlikud kõrvalekalded jõuavad ülemkohtusse. Trump lubas valimiskampaania ajal, et seal vabaks jäävad kohad täidetakse konservatiividega ning astub üles usuvabaduse eest. «Ta on oma lubadused täitnud.»

SUURIM MISJONIPÕLD

Veel tähtsam kui suur poliitika on kristlaste jaoks igapäevaselt usus elamine. Eriline osa on siin emadel: «Suurim misjonipõld on kodune köögilaud.»

Ta julgustab naisi ennast erialaselt teostama, aga samal ajal ei tohiks nad oma emarolli unustada: «Armastage oma lapsi, palvetage palju nende pärast ja andke neile edasi kristlikud väärtused, et nad pärast meie ühiskonda positiivselt kujundaksid.»

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

Jumal armastab kõiki rahvaid. Pildil eestlased Kosovos mustlaste külas koos kohalike inimestega.

HAAVATU RAVIB TEISI

Jörg Engleri (54) silmist kiirgub usaldust ja elurõõmu. Seda võib pidada imeks, sest selle pika mehe minevik peidab endas haavu. Tema elu kujundasid kuritarvitamine ja depressioonid – kuni ta koorma all kokku kukkus.

ISA OLI TÜRANN

Esimesed aastad olid ilusad. Jörg Engler kasvas meremehe perekonnas. Aga kui ta kooli läks, oli tema isast saanud türann. Ta jõi, peksis ja alandas oma poega. Ema vaatas seda kõike pealt. «Ma igatsesin lähedust ja armastust, aga ei saanud seda,» meenutab Jörg Engler.

13-aastaselt pandi ta lastekodusse ja seega sattus vihma käest räästa alla. Kord tuli üks mees temaga spordiväljakul juttu rääkima. Mees oli kena ja toetav, poisi isa polnud iialgi selline olnud. Lõpuks ometi võis ta oma südame välja puistata. Nende tutvus kestis, kuni mees ühel päeval üritas teda emmata ja suudelda: «Ma rebisin end kohe lahti ja pole seda meest enam kunagi näinud.»

Kuid saatanlik mäng kordus mitu korda. Jörg Engleri sisemine tühjus tegi ta lähenemistele vastuvõtlikuks. Need paistsid alati uutmoodi välja. 18-aastaselt koges ta ahistamist ja kuritarvitamist kaheksa mehe poolt. Viimane neist vägistas ta. Jörg Engler tahtis emale südant puistata, kuid ema vastas: «Mine magama, sellistest asjadest ei räägita.»

KEEGI ON VIST SEAL ÜLEVAL

Ja nii kaevas ta oma valu sügavale hingepõhja. Sõbrad rääkisid talle Jumala tingimusteta armastusest. Ta igatses selle järele ja ütles: «Jah, seda tahan mina ka.»

Aga tema hing ei olnud veel nii kaugel. Aastaid venitas ta end läbi elu, tal oli erinevaid suhteid ja ikka jälle depressiivsed perioodid.

Ükskord oli ta nii meeleheitel, et neelas surmava annuse tablette. Tuletõrjujad leidsid ta prügi korjates ühelt mullavallilt pool tundi enne surma. «Siis ma mõtlesin, et vist on siiski keegi seal üleval.»

39-aastaselt alustas ta uut elu. Ta leidis koguduse, armus ühesse naisesse ja abiellus. Tegelikult läks tal hästi – aga tema süda ei löönud ühes rütmis selle õnnega. Ühel hommikul, kui ta oli 45-aastane, kukkus ta kokku. Miski ei aidanud enam.

Ta viidi ühte kristlikku haiglasse. Kolm nädalat ei juhtunud midagi. Siis ühe palve ajal purskus kõik välja – viha, vihkamine ja kurbus. Ta karjus ja vehkis kätega. Kaheksa meest seisid tema silme ees, need olid tema elu viletsuse põhjus. Ja seal oli ka Jeesus, kes temalt küsis: «Kas sa ei annaks neid mehi minu kätte? Ainult siis võid sa vabaks saada.»

ELU PARIM OTSUS

Jörg Engler tahtis seda. «Kohutavalt raske oli lahti lasta. Aga see oli minu elu parim otsus.»

Siiani oli ta olnud küll teadlik Jumala armastusest, aga nüüd voolas see temast läbi. Ta oli andestusest kuulnud, aga nüüd suutis ta tõeliselt andestada. Ta oli vaba.

Täna on ta ise hingehoidja ning aitab inimestel vabaks saada ja Jeesusele oma südant avada. Igaühe eest, kes Jumala puudutust kogeb, on ta lõppematult tänulik. «Siis ma tean, et isegi minu koledast loost oli kasu.»

SIMON LAUFER
idea Spektrum

LÜHIDALT

31. märtsil ordineeriti Tallinna Kalju Baptistikoguduses pastoriks TARMO LIGE. Ordineerimispalve pidasid Erki Tamm, Joosep Tammo ja Siim Teekel.

6. aprillil võeti Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil Viljandis liitu uus kogudus – Tallinna Kogukonnad. Uue koguduse pastorile JONATAN LIGEle palus teiste seas õnnistust tema isa, Kalju koguduse pastor Tarmo Lige. Nüüd on liidus 86 kogudust ning 1. jaanuari seisuga 6513 koguduseliiget.

VÕIDUKAS KRISTUSES

«Sa oled sant!» Lapsed võivad olla julmad. Daniel Dias on seda oma nahal tunda saanud.

Ta sündis 24. mail 1988 väärarengutega kätel ja jalgadel. Tal oli raske taluda kaasõpilaste kiusamist ja narrimist. Nad vahtisid teda ja tal oli häbi.

Kui koolispordis võistkondi moodustati, valiti teda ikka kõige viimasena: «See tegi mulle tol ajal väga palju valu.» Kristlikus peres kasvanud poiss vaatas sageli peeglisse ning küsis endalt ja Jumalalt: «Miks just mina?»

MA TAHAN SEDA SAAVUTADA!

16-aastaselt vaatas Dias televiisorist Brasiilia ujuja Clodoaldo Silva edukat võistlust Ateena paraolümpiamängudel, kus võistlesid puuetega inimesed. Ta sai esimest korda teada, et on spordivõistlused niisuguste inimeste jaoks nagu tema!

Dias oli lummatud ja soovis veel ainult ühte – ta tahaks ka ujuda. Kahe kuuga õppis ta ära neli stiili: liblikujumise, seliliujumise, rinnuliujumise ja vabastiili. Juba 18-aastaselt võttis ta osa esimestest rahvusvahelistest võistlustest ja 20-aastaselt startis paraolümpiamängudel.

Sellest ajast on ta hoidnud end maailma tipus: ta võitis 2008. aastal Pekingis, 2012. aastal Londonis ja 2016. aastal Rio de Janeiros 24 medalit. 14 korral seisis ta pjedestaali tipus. 2012. aastal kandis ta sportlaste sissemarsil staadionile Brasiilia lippu – see oli eriline au.

EI OLE KIBESTUNUD JUMALA VASTU

Vahepeal on ta õppinud oma puudega hakkama saama ja tugevamalt Jumalat usaldama. Kui ta nüüd peeglisse vaatab, ei näe ta seal enam valesti loodud inimest, vaid Jumala loomingut: «Kristus ei vaata, mitu kätt või jalga mul on. Ta vaatab meie südamesse.»

Nüüd ei ole ta kibestunud Jumala peale oma väärarengutega kehaliikmete pärast: «Me oleme igaüks omamoodi Jumala meistriteosed. Tema on meid loonud.» Igaühel on oma raskused ja piirangud. «Minu omad on lihtsalt rohkem nähtavad.»

SPORTLIK EDU SAAB ÜKSKORD OTSA

Diase sõnul on kõige tähtsam teenida Jumalat ja elada nagu Kristuse sulane. Ta saab väga hästi aru, et sportlik edu on ajutine, «aga Kristuse armastus ei lõpe».

Ta tahab võistlustel Jeesusest rääkida. Tema jaoks on kõige tähtsam piiblisalm Kolossa 3,23: «Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.»

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

KAKS PILTI

Suure reede ristikäigu algus Tartus Peetri kiriku juures.

Foto: Sulev Kivastik

Hiidlaste reisigrupp Hollandis Zeisti lossi õuel. Zeisti loss on Hollandi vennastekoguduse keskus. Paremal kohalik vend, kes lossi ja Hollandi vennastekogudust tutvustas.

Foto: Tarmo Kähr

EESTLASED KOSOVOS

23.–29. aprillini 2019

1. Dejan (vasakult esimene) ja Daily Adam (tema taga) töötavad Kosovos juba kaheksa aastat.
2. Kokku sulanud küünal ja põlenud ikoonid sõjas hävitatud pühakojast.
3. Isak Skenderi püüab oma rahvuskaaslasi mustlasi paremale järjele aidata.
4. Usklik hambaarst on pühendunud evangeeliumikuulutaja.
5. Tarmo Lige ja Kosovo Protestantliku Evangeelse Kiriku president Femi Cakolli.
6. Erki Tamm Priština Kolgata baptistikoguduse ruumides kappi teisele korrusele tassimas.