Ilusat suveaega on hea kasutada suurte vaimulike kokkutulekute korraldamiseks. Nii peeti 28.–30. juunil Keilas Eesti EKB Koguduste Liidu juba traditsiooniks saanud suvefestivali.

Jumal andis väga ilusa ilma, keegi ei pidanud vihma eest põgenema. Väikese jahedusega telgi all õhtusel ajal sai kergesti hakkama, sest küllap oli igaühel ka midagi sooja kaasas. Tähtsam oli, mida programm pakkus ja milles igaüks osaleda sai.

Mis jäi kõige rohkem meelde? Eks igaühel on oma muljed. Kindlasti on märkimist väärt peaminister Jüri Ratase tervitus. Protestantlike kirikujuhtide vestlusring «Piiskoppide tund» andis pildi ühistest rõõmudest ja muredest ning ka usu positsioonist Eesti ühiskonnas. Festivali toimumine usuteadusliku seminari esimeses asukohas Adam Podini maja krundil pani kuulajad mõtlema unustusse kippuvast minevikust. Küllap kirjutab kõigest sellest pikemalt ja täpsemalt Teekäija.

Apostel Paulus soovis: «Nõnda, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja pärg, seiske siis Issandas kindlatena, armsad!» (Fl 4,1). See mõte ei aegu iialgi.

ENERGIA ÕIGEKS OTSTARBEKS

Toimetaja kommentaar

Ilus suveaeg toob pähe helgemad mõtted. Probleemid ühiskonnas on aga aastaringsed. Ehk on suvel siiski rohkem optimismi. Jõudku see ka meie palvetesse Issanda poole, kes kõike valitseb.

KOOLIDES KIUSATAKSE

Koolides kiusatakse õpilasi ja õpetajaid. Selles ei ole midagi uut, see ei ole midagi Eestile ainuomast, aga sellega ei tohi leppida.

Koolikiusamine on konkreetsete traagiliste juhtumite tõttu uut tähelepanu saanud. Vanu näiteid leiab igaüks oma kooliajast. Enda rolli võib ka paika panna – kas kiusatu, kiusaja või pealtvaataja. Kõige rohkem on ilmselt neid viimaseid. Näiliselt ei vastuta nad millegi eest, tegelikult saaksid just nemad kiusatute kasuks sõna võtta ja olukorda pöörde tuua. Loomulikult vajab abi ka lapseeas kiusaja, midagi on tema elus korrast ära.

Ühel hetkel ütleb inimese närv üles. Hea, kui ta läheb lihtsalt minema (näiteks teise kooli). Kui ei, siis võib ohvreid olla juba rohkem ja ka pealtvaatajate hulgas. Ning kiusajast võib endast saada ohver.

Mida ütleb Piibel? «Ära levita valekuuldusi! Ära löö kätt õelaga, et sa ei saaks valetunnistajaks! Ära järgne jõugule kurja tegema ja ära kosta riiuasjas jõugu järele paindudes, et sa õigust ei väänaks! Ära ole viletsa kasuks erapoolik tema riiuasjas!» (2Ms 23,1–3). Nende nõuete täitmiseks on vaja ausust ja kindlameelsust. Kindlasti ka usku ja Jumala usaldamist.

LAULUPIDU PEETUD

Juubelilaulupidu sai mööda. 150 aastat on need peod eestlastele olulised olnud. Ka kristlased ei ole nende suhtes ükskõiksed.

Laulupidudel on ikka lauldud ka vaimulikke laule, aga kahtlemata on need ilmalikud peod. Eesti on ju ilmalik riik, kus ka kultuur on ilmalik. Evangeeliumi aktiivne kuulutamine on selleski kontekstis väga vajalik. Kui riik saab vaimulikumaks, saab vaimulikumaks ka selle kultuur. Sellepärast «laulge Issandale, kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema päästet!» (Ps 96,2).

Laulupidu on ikka olnud rahvuslik pidu. Ta oli seda isegi nõukogude ajal, kui suur osa lauludest olid punase ideoloogia alusel valitud. Rahvuslikuna võiks ta jätkudagi, sest päriseestilikku jääb kultuuris järjest vähemaks. Ülemaailmne kommertskultuur tungib peale nii oma keele kui ka meelega.

Seejuures on hämmastav mõnede eestlaste arvamus, et rahvuslikku oli laulupeol liiga palju ja nende hirm, et mis need mitte-eestlased nüüd meist mõtlevad. See on orjameelsus. Väikese Eesti rahvuslus ei ähvarda ei kultuuriliselt ega poliitiliselt kedagi. Meil pole potentsiaali minna maailma vallutama või end kellelegi peale suruma.

Meie väike keel ja kultuur peaksid omal maal valitsema. Teised rahvad elavad meie keskel ju täiesti vabatahtlikult ja peaksid meie omapäraga arvestama. See kehtib ka teiste maade ja nende põlisrahvaste kohta.

MEIE ELEKTER

Kas Eesti peaks loobuma põlevkivielektrist? Tuleb ju suur osa Eesti saastest just põlevkivi põletamisest.

Looduse saastamine on valus teema. Päriselt seda vältida on võimatu. Kliima soojenemine on poliitikute poolt tõstetud väga oluliseks teemaks ja seda seostatakse otseselt inimeste tegevusega.

Eestimaa täitub tuuleparkidega, aga ka need rikuvad elukeskkonda. Pealegi on nende tööks vaja tuult. Päikeseenergiat saab jälle ainult päikeselisel või vähemalt valgel ajal toota. Aatomielektrijaama ehitamist tahaks vist pea iga inimene võimalikult kaugesse tulevikku lükata. Need probleemid ei ole mingi uudis.

Me ei saa tänapäeval hakkama ilma elektrita. Kindlasti ei ole hea see mõte, et ostame vajaliku elektri teistest maadest sisse. Ega seda mujal ka ilma saastamata toodeta. Pealegi pidavat mõned elektrijaamad teistes maades põletama Eestis toodetud pelleteid. Ärimaailma on keeruline käsutada, aga võiks ju leida mingi majandusliku stiimuli nende Eestis kasutamiseks. Meie metsa ju raiutakse.

Eks peab jälle paluma otsustajatele tarkust. Ega nad ju rumalad polegi, aga otsused tulenevad poliitilisest ja majanduslikust keskkonnast, milles neid vastu võetakse. Nii peaksime ka meie oma palvetes jõudma lähiümbrusest kaugemale. «Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal. Sinul, Issand, on kuningriik ja sa oled ennast tõstnud kõigile peaks.» (1Aj 29,11).

LIIGU EDASI!

Kui ma peaksin joonistama pildi kristlasest, siis teeksin ehk ühe vana ning elutarga inimese, kes on lahtise Piibli ees istumas ja palvetamas. Ta on paigal ning saavutanud usus juba palju. Aga apostel Paulus esitab meile ühe pildi jooksjast: «Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!» (Fl 3,13–16).

IKKA EDASI

Kas meil tuleb edasi liikuda? Liikumisega kaasnevad ju alati muutused ja kas me tahame neid? Muutused on tegelikult ebamugavad. Öeldakse, et kõige raskem on inimesel liikuma saamisega, et ta tugitoolist jõuaks välisukseni. Kui ta juba seal on, siis ta saab edasi.

Paigal olla on hea ja mõnus. Aga apostel Paulus ütleb, et ta unustab kõik, mis on taga, ja sirutub eesoleva poole. Kui me jääme seisma, siis me oleme lõpuks kaotajad. Ma olen mõnest rahvajooksust osa võtnud. Ma ei ole kunagi hakanud tagasi jooksma, aga ma olen mõnikord jäänud seisma ja teistest maha jäänud. Seismajäämine on tegelikult juba kaotus.

IGA PÄEV ON UUS

Mõnikord vabandame end ja arvame, et kuna Jumal ei muutu, siis ei ole ka meil selleks põhjust. Loeme: «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti» (Hb 13,8). Meile tundub, et meiega on kõik korras – me usume Jeesust, oleme Tema oma südamesse vastu võtnud, meil ei ole kuhugi enam joosta ega edasi minna. Me ei vaja enam mingisuguseid muutusi.

Tõsi, Jeesuse lunastustöö ei muutu. Jeesus on täna sama täiuslik nagu Ta oli eile ja on homme ning igavesti. Me saame olla kindlad Tema tõotustes, need ei muutu, need on samad eile, täna ja igavesti. Nagu Ta tegutses kord maailmas, kui Ta oli siin ihulikul kujul, nii tegutseb Ta ka täna.

Aga see ei tähenda, et Jumal ei looks uut. Me loeme Piibli alguslehtedelt, kuidas Jumal lõi maailma, ja Piibli lõpulehtedelt, et Jumal loob uue taeva ja uue maa. Ükski päev ei ole samasugune, kõik on kordumatu. Ka tänane päev on kordumatu.

Tööl käies mõnikord tundub, et kõik argipäevad on ühesugused, aga nad on siiski kordumatud. Me loeme, et Jumala halastused pole lõppenud, need on igal hommikul uued (Nl 3,22–23). Ta uuendab armastust meie vastu (Sf 3,17). Me oleme teelised, keda on kutsutud astuma kitsal teel edasi. See tee viib igavesse ellu.

Me vajame muutusi ja uuenemist. Eesti EKB Koguduste Liit nimetab end elumuutvaks usuliikumiseks. Mulle meeldib, et meid on kutsutud liikuma edasi usus ja sellega midagi meis ning meie ümber muutma.

PILK KÕRGEMALE

Kord läks ühe koguduse esindus linnavalitsusse ja ütles, et tahaks midagi linna heaks teha. Neile vastati, et minge kalmistule ja puhastage haudasid. Ma olen käinud kalmistul haudasid puhastamas koos paljude kristlastega. Kas usk muudab inimelusid või aitab ta ainult natuke surnute puhkepaikasid korrastada?

Ikka tahetakse, et kirikud säilitaksid arhitektuuri ja vanu esemeid, et neid muinsuskaitse all hoida, aga usk on selleks, et inimeste elud muutuksid. Mulle ütleb see soov kalmistuid koristada, et ärge segage meie elusid! Laske meil olla, me ei taha, et usk hakkaks midagi muutma. Olgu, siis kui me juba läinud oleme – hea, kui hauad on korras.

Tegelikult tahab Jumal meie elu muuta. Ta tahab meid kõnetada. Ta tahab kogudust kasutada, et inimeste elud muutuksid. Me palvetame Meie Isa palves, et Jumala tahe sünniks nii taevas kui ka maa peal. Nii peres, naabrite keskel, lasteaias, tööl, tänaval ja valitsuses. Jumala tahe pole see, et meie hauad oleksid korras, vaid et meie südamed oleksid korras.

SÄILITAMISEST ON VÄHE

Me peame muutuma. Apostel Paulus ütles: «Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päevpäevalt» (2Kr 4,16). See toimub pidevalt (Kl 3,10). Meid kutsutakse üles mitte muganduma selles maailmas, vaid muutuma meele uuendamise teel (Rm 12,2).

See on suur küsimus tegelikult, kas säilitada seda, mis meil on, või paluda, et Jumal meid kasutades kasvataks seda, mida Ta on meile kinkinud (Lk 19,12–27). Oleme ausad – kas see pole suur asi, kui Issand on andnud meile raha ühe naela? Ta tuleb tagasi ja me võtame selle higirätikust ning ütleme, et me anname selle sulle tagasi. Me oleme hoidnud seda, mida sa oled meile andnud. Kas sa ei ole selle üle rõõmus, Issand? Vaata, kui innukad ja tublid me oleme olnud! Ta ütleb ei, sest Ta ootab kasvamist. Asjad, mida lihtsalt säilitame, ei kasva. Sellepärast me vajame muutumist ja edasiliikumist, peame sirutuma eesoleva sihtmärgi poole, nagu apostel Paulus seda on meie ette toonud.

JUMAL JUHIB

Välja tulla on väga raske. Iisraeli rahvas, kui ta tuli Egiptusest välja, hakkas juba varsti tagasi vaatama. Egiptuse orjatöö oli raske, aga vähemalt oli see tuttav. Nad tahtsid tagasi ja Issand pidi ütlema Moosesele: «Miks sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!» (2Ms 14,15). Nad ei tohtinud vaadata tagasi ega jääda paigale. Jumal juhtis neid pilve- ja tulesambas. Meil on Püha Vaimu juhtimine. Püha Vaim elab meis ja tahab juhtida meid edasi.

Aga see ei ole kerge. Hananiasele öeldi, et mine Sauluse juurde, ta palvetab. Saulus oli pöördunud, aga ta oli kogudust taga kiusanud. See oli Hananiasele teada, ta ei tahtnud minna, kuid siiski ta kuuletus ja läks (Ap 9,10–18).

Püha Vaim juhatas Filippuse Etioopia kojaülema tõlla juurde. Kui ta oli selgitanud Pühakirja ja ristinud kojaülema, siis haaras Issanda Vaim tema ja ta leiti Asdodist (Ap 8,26–40). Kas sa oled valmis, et Jumala Püha Vaim haarab sind ja sa oled hoopis seal, kuhu sa ei olegi plaaninud minna?

Või hoopis Püha Vaim keelab midagi. Jeesus ise ütles apostlitele, et oodake, ärge lahkuge Jeruusalemmast (Ap 1,4). Ei ole lihtne oodata ja kuuletuda. Aga vastasel korral ei jõua me kunagi sinna, kuhu Jumal on meid kutsunud, kui me ei sirutu selle võiduhinna poole, mida Ta on meile seadnud.

EESMÄRGI POOLE

Sellel suvel on mul plaanis minna matkama. Ma tean, see tuleb üks raske matk, natuke ebameeldiv ja see läheb mulle midagi maksma. Ma pean ostma lennupiletid ja matkasaapad. Ma pean reisima öösel lennuki ja bussiga ning lõpuks pean matkama. Ma tulen väsinult tagasi. Aga ma ei näeks kunagi seda maailma nii kõrgelt, kui ma sellele matkale ei läheks.

Kas sa tahad sellist elu? Kas Jumal saab sinu elu suunata ja voolida nagu savi? Või oled sa juba nii kõva, et oled juba valmis ja sind enam miski ei muuda?

Meie vaimulik kasv peaks olema kõigile nähtav, nagu apostel Paulus kirjutab Timoteosele: «Et su edenemine oleks avalik kõigile» (1Tm 4,15). Kui me tuleme kokku, kas me näeme, et me kõik edeneme ja kasvame?

Värsked kasvud kevadel näitavad, et puud ja põõsad on kasvanud. Viljad ei teki alles sügisel, nad kõik on juba praegu olemas, aga vajavad veel aega küpsemiseks. Kõik vaimulikud viljad on ka meis olemas. Anname aega küpsemiseks, et Jumala nimi saaks austatud.

Apostel Paulus ütles, et ta pole veel kätte saanud seda, milleks Kristus ta kätte sai. Kristusel on meie jaoks eesmärk. Rahulolev mugavus on vastand pühale rahulolematusele, et kätte saada see, milleks Kristus on meid kutsunud. Me ei tohi vaadata tagasi. Loti naine vaatas tagasi ja ta jäi sinna (1Ms 19,26). Kahjuks ei ole ta seismajäänute rivis mitte viimane.

See ei tähenda, et me ei võiks tänulikult meenutada möödunut. Aga üks tõsine jooksja staadionil ei vaata tagasi, sest ta eesmärk on ees. Olgu möödunus ebaõnnestumised või õnnestumised, ta sirutub ettepoole. Kui lõpeb püüdlemine, lõpeb ka areng. Kui sportlane ütleb, et on saavutanud oma elu tulemused, siis ta areng peatub kohe, ta ei lähe enam edasi.

Aga Paulus ütles, et meil on võimalik edasi minna, sest meie eesmärk on Jeesus Kristus. See ei ole lihtsalt aktiivne sebimine, vaid eesmärgistatud liikumine. Õige eesmärk kujundabki meie elu. Küll on kurb, kui meie sihid on väga madalad ja me saame ainult need kätte. Tänu Jumalale, Tema antud eesmärk on tõeliselt hinnaline. Me võime olla kindlad – Jumal on haaranud meie järgi Jeesuses Kristuses. On veel palju, mida saame Kristuses saavutada. Tõstame oma eesmärgi kõige kõrgemale, et me saaksime võiduhinna kätte!

Meil on taevane kutse, mis ületab kõik. See on Jumala, mitte inimlik kutse. Kui Isa ei tõmbaks meid, siis ei saaks keegi tulla Tema juurde (Jh 6,44.65). Aga Isa tõmbab meid ja kutsub meid. Ta ütleb, et haara kinni sellest võiduhinnast, Kristusest Jeesusest kogu Tema täiuses. See on Jumala rahva tulevik.

Me teame laulu «Ma otsustasin järgida Jeesust». Arvasin, et see on tänapäevane noortelaul, tegelikult on selle laulu sünd 1880. aasta paiku. Kaks aastat tagasi rääkis Helari Puu suvefestivalil sellest laulust. Üks misjonär tegi kaua aega Jumala riigi tööd Kirde-Indias ja nägi siis esimesi vilju oma külas. Külavanem ja ta pere sai päästetud, aga teised juhid said vihaseks ning tapsid külavanema naise ja lapsed. Keset neid raskeid sündmuseid ja nende ajel sündis see laul. Misjonär ütles, et ta otsustas järgida Jeesust. Ta kutsub teisi sama tegema, aga kui teised ei otsusta seda teha, siis ta läheb kasvõi üksi.

Kutsun meid edasi minema ja kätte saama seda, milleks Kristus meid on kätte saanud.

JOEL KEERNIK

KEILAS NAUDITI SUVEFESTIVALI

Aktuaalne teema

Tänavune Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival «Kõige tähtsam» peeti 28.–30. juunini Keilas. MERIT LASSMANN tegeles festivali kommunikatsiooniga.

Milles seisnes Sinu töö?

Kirjutasin teateid, uudiseid meediale, festivali külalisi ja üritusi tutvustavaid artikleid, aitasin reklaami kujundada ja vahendada, festivali veebilehte toimetada. Võtsin ühendust kristlike ajakirjade, televisiooni ja raadioga. Vahetult enne festivali läksid pressiteated ka põhilistele meediakanalitele, näiteks ERR, Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht. Keila kohalikus lehes ilmus päris põhjalik artikkel ja festivali päevakava. Kogudustele sai jagatud väike A4-formaadis reklaam. Ega ma kõike üksinda ei jõudnud teha, ikka tubli ja toimeka meeskonnaga koos.

Kuna toimub väga palju erinevaid sündmusi, siis pidigi festivali aktiivselt reklaamima. Vastasel juhul keegi ei tea ja ei tule kohale. Muud sündmused ja ka lihtsalt puhkuseplaanid konkureerisid meie üritusega.

Ma ei ütleks, et mul oleks vähe tööd olnud. Näiteks Soomest tuli trupp tegema muusikali Martin Lutheri elust. Me suhtlesime ka Soome saatkonnaga. Ainuüksi nendele kirja kirjutamine ja kooskõlastamine võttis neli-viis tundi.

Kui kaua festivali ettevalmistus käis?

Alustasime eelmise aasta oktoobris. Põhituumik oli 10–14 inimest. Vabatahtlike arv, kes lõpus kaasa lõid, oli umbes 50 inimest.

Asukoht oli seekord parem kui kuus aastat tagasi Keilas toimunud festivalil, mis oli spordihallis. Nüüd oli festival otse kesklinnas palvela õuel.

Ainus miinus oli liiklusmüra, aga muidu on see väga tore koht. Meil oli viissada istekohta telgi all. Kohtade täituvus pühapäeval oli küllaltki suur. Aga oli ka neid, kes seisid püsti, sest ei tahtnud istuda. Registreerimist meil ei olnud ja täpset osalejate arvu ei saagi teada.

Kust tuli teema «Kõige tähtsam»?

Selle pakkus välja Keila koguduse pastor Gunnar Mägi. Tema juurde jooksid kõik niidid kokku. Ta genereerib väga häid ideid. Ma olen viis aastat näinud tema juhtimist. Ta delegeerib ja oskab meeskonna tööle panna, on alati rõõmsameelne ja toetav-tunnustav.

Kirikujuhtide vestlusringi, tünnis ristimist ja rongiga ühest kohast teise sõitmist pole enne festivalidel olnud. Mis Sulle endale programmist kõige rohkem meeldis?

Kahjuks ma ei saanud väga palju jälgida, sest olin pidevalt korralduslikus pooles tegev. Mulle meeldis väga soomlaste muusikaline lavastus («Martin Lutheri ja Katariina lugu»). Sattusin ise sellel osalema – toimetasin juba varem keeleliselt teksti ning etendusel panin tõlketiitreid ekraanile. Tõlge pidi täpselt õigel hetkel ekraanile jõudma ning samas võis juhtuda, et näitleja ei jälgi teksti sõnasõnalt või ettenähtud järjekorras. Tänu proovidele sain mitu korda selle läbi elada ning iga korraga hakkas see mulle järjest rohkem meeldima.

Ajaloolistest isikutest oleme harjunud nägema tagantjärgi hinnangut – mida ta saavutas. Aga olevikus, protsessi sees, oli ju kõik teisiti. Oli tohutu risk ja julgus hakata vastu paavstile endale. Isegi perekonna lähimad liikmed avaldasid survet loobuda säärasest võimatust missioonist ja valida selle asemel «normaalne» elu.

Tore, et teist korda festivalide ajaloos tuli peaminister kohale. On küll tavaline, et linnapea tuleb tervitama.

Meil on linnavalitsusega päris head suhted. Linnapea regulaarselt küll kogudust ei külasta, aga kutse peale tuleb. Päris palju tuli linnavalitsusega kooskõlastada: festivali viitade ja reklaamide ülespanekud linnas, transpordi sulgemine, parkimiskohtade broneerimine jne. Ka linnavalitsuse avalike suhete juht külastas festivali ja tegi fotosid. Linna esindajad käisid ka ühel kevadtalvisel korralduskoosolekul.

Turvameestena kaasati Lootuse küla mehi.

Neil on võimalus kogudusele kuuluvas palvela kõrvalhoones kümme kuud elada pärast Lootuse küla programmi lõpetamist. Neist paljudest saavad koguduse sõbrad. Festivalil aitasidki nad mitmetes valdkondades kaasa: teenistuse läbiviimisel, helitehniliste ja IT-küsimuste lahendamisel, turvameeskonnas ja liikluskorralduses. Sellist inimeste totaalset muutumist, mida Jumal on teinud, on hästi tore ja lootusrikas näha.

Milline on festivali järelkaja?

Facebookis on hästi palju pilte. Sügisel tuleb loodetavasti üks meeskonna kokkusaamine ja muljetamine. Praegu läksid kõik puhkama, on ju suur suvi. Oleme andnud oma parima ja nüüd tuleb taastuda.

Üritus läks korda. Prohmakaid ei juhtunud ja kõik olid rõõmsad selle üle. Nii esinejad kui ka publik olid kohal ja loodetavasti leidis iga osaleja enda jaoks sealt kõige tähtsama, mis tagantjärgi helisema jäi või mõtteid mõlgutama pani.

Täname!

USKLIK VASTUTAB

EDUARD KAKKO (65) on Evangeeliumi Kristlaste Suigu Koguduse pastor, Kaitseliidu kaplan ja kooliõpetaja. Järgnevast loeme tema tegemistest.

Sa oled sündinud esimesel jõulupühal.

Jah. Jõululaupäeval toome poistega kuuse tuppa, edasi läheb päev kiriku tarvis. Esimesel pühal jälle kirikus ja pärast seda perekeskne sünnipäev.

Sa oled sportlik tüüp ja jõuad väikestele lastele veel järele joosta.

Ei jõua. Olen üheksa aastat olnud Angelikaga abielus. Vanem poeg on kaheksa- ja noorem kuueaastane. Käisime orienteerumas, poiss pani vudinal minema ja mina jäin maha. Ei pingutanud rohkem. Nooruses oli vaja tööd teha, mitte sporti. Mulle istus suusatamine, olen teinud natuke maadlust ja tõstmist.

Kas Sa oled eluaeg Suigus elanud ja talutöid teinud?

Jah. 11-aastaselt läksin põllule ja sinna olen jäänud. Mul on natuke metsa, aiamaa ja mesilased, aga kasvatan ainult endale. Niidan muru ja katsun oma kodu korda saada.

See on minu vanematekodu. Mul on neli õde ja kolm venda. Kõik elavad lähestikku, kuni 20 kilomeetri kaugusel. Kui inimese hinges rahu ei ole, siis ta rändab ringi. Aga kui tal on rahu ja koduarmastus, siis ta hoiab oma kodukohta.

Kus Sa õpetajaks õppisid?

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Õppisin seal aastatel 1989–1993. Diplomil on teoloog-usuõpetaja. Hiljem sai igasugustel õpetajate täienduskoolitustel käidud. Alustasin eetika, religiooniloo ja filosoofia õpetamisega gümnaasiumi osas. Kooli muutudes põhikooliks jäin töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajaks.

Kuidas Sul tekkis mõte seminari minna?

Algul pärast Tihemetsa sovhoostehnikumi lõpetamist pidasin põllumehe ametit. Ühel hetkel sai mõõt täis ja läksin kaheks aastaks Siberisse Surgutti. Eesti teedeehitustrust ehitas seal naftatööstuse tarvis puurtornide juurde teid. Kõik ülemused ja asjamehed olid Eestist. Kohalikke inimesi (handid ja mansid) ma nägin, aga isiklikult nendega ei suhelnud. Olin seal traktorist tolle aja ühe võimsama traktori K-700A peal. Kõik päevad olime tööl, puhkepäevi polnud. Neli-viis nädalat seal ja siis sai kolm-neli nädalat kodus puhata.

Aga siis tekkisid terviseprobleemid. Sain puusanärvi põletiku ja natuke hiljem oli pimesoole lõikus. Siis tundsin, et minu aeg on seal otsa saanud. Töö ja teenistus oli hea, aga elu ei seisne ainult raha teenimises. Tööd olin saanud kodus ka teha ja palk ei olnud halb.

Läksin Pärnu KEKi katlakütjaks selle mõttega, et ootan, mida Taevaisa minuga edasi plaanib. 1989. aastal oli seminari esimene vastuvõtt ja Peeter Roosimaa tegi ettepaneku õpingutes osaleda. Olin selleks juba valmis. Tundsin, et see on Taevaisa hääl ja kutse, milleks ma olin koju tulnud ja mida ma olin oodanud. Oli selge, et vaimulikust tööst ma ei pääse ja selleks oli tark ennast koolitada. Ma arvan, et seminar andis mulle rohkem kui ma lootsin. Tänu Taevaisale, et asjad on nii läinud.

Mida Sa pärast seminari tegema hakkasid?

Tulin koju. Töötegemisega olid siis suured jamad. Majand lõpetas oma tegevuse ja iga mees otsis tööd. Läksin metsatööle. Alustasin vaimuliku tööga Suigu koguduses, Tootsi ja Pärnu-Jaagupi misjonipunktides. Samal ajal tegin umbes kümme aastat Pärnu Saalemi koguduses piiblitunde. Pärnu Immaanueli koguduses hakkasin tegutsema Joosep Tammo kutsel seoses tema presidentuuriga. Sain seal koguduses hea kooli. Pärast Joosep Tammo presidendiaega ja tema Vancouveri teenistusaastat tulin Suiku tagasi.

Kuidas Sinust kaplan sai?

Kaitsevägi hakkas otsima endale kaplanikandidaate. Sinna sooviti noori mehi, aga mina olin juba 40-aastane ja jäin esialgu välja. Kuna nad oma koosseisu täis ei saanud, siis sain võimaluse minna kolmandale kaplanite õppekursusele. Läksin koos seminari kursusekaaslase Allan Lilleoruga. Mina olingi seal vist kõige vanem, hiljem tuli vanemaid mehi veel. Oli selline sisemine tõmme. Allan helistas mulle ja küsis, et mis ma arvan. Sõjavägi mulle meeldib. See on sihuke meeste värk.

Nii meist kaplanid said. Mõned läksid kohe ametisse, aga mulle nende pakkumine ei sobinud. Pakuti kohta Kalevi pataljoni Tallinna taha, aga mul oli ema üksinda kodus ja ma jätsin minemata. Mõne aasta pärast ühinesin Kaitseliiduga ja põhiosa olen sellest ajast olnud Kaitseliidu Pärnumaa maleva vaimulik. Nüüd on mul vanusepiir ületatud ja ootan, millal uus mees pagunid peale saab, siis vahetab mind välja.

Kas sa oled rohkem ohvitserikoolitust ka saanud?

Lisaks käisin riigikaitseõpetajate kursustel, aga otseselt lahinguohvitseri koolitust ei ole saanud. Kaplanite väljaõppel oli sõduri baaskursus sees. Kaplanaat korraldab täiendavaid erialakursusi. Sõjalise poole pealt on aga Kaitseliidus pidevalt rühma ja kompanii tasandi väljaõpped. Vene sõjaväes olen ka käinud, aga sõjaväelaseks ei tahtnud saada. Siis oli teine aeg ja sõjavägi oli võõrvägi.

Kaplanikursustele läksin oma tahtel. Sealt edasi oli juba loomulik jätk – kas Kaitsevägi või Kaitseliit. Pärast kaplanite väljaõpet astusin reservohvitseride kogusse. Kursustelt sain lipniku aukraadi, kuna mul oli vaid diakoni ordinatsioon. Pastorid said nooremleitnandiks. Nüüd olen kapten.

Hiljem said Sa ju ka pastori ordinatsiooni.

Pastori ordinatsiooni sain kaplaniteenistuse tarvis. Suigus ja Pärnu Immaanueli koguduses olin abipastor ning ordinatsioon ei olnud otseselt vajalik. Nüüd on seda muidugi vaja. Ühel päeval pani Endel Lohu Suigu koguduse pastori ameti maha ja nii tuli minul see töö enda peale võtta kuni uue ja parema mehe leidmiseni. Seega ootab meie kogudus noort ja energilist pastorit.

Sa tegid kunagi Eesti EKB Koguduste Liidus meestetööd.

Nii see oli. Siiani on mul alles ettekanne, mille esitasin Haapsalu baptistikoguduses toimunud meestepäeval. Teemaks oli Ps 37,3: «Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!» Minule isiklikult on see tänini aktuaalne, olen seda pidevalt Kaitseliidu üritusel võitlejatele meenutanud kui nende püha kohust ja olen püüdnud ka ise sellest kinni pidada.

Suigu on maakogudus. Milline on külakoguduse perspektiiv?

Inimlikult suurt perspektiivi ei ole. Noored lähevad linnadesse, sest töökohad on põhiliselt seal. Meil on kokkusõidukogudus, pühapäeval kohtume ja siis jälle kuhu keegi. Üks kolmandik tuleb Pärnust ja ülejäänud on maalt. Võtan aga asja rahulikult. See ei ole minu töö, mida vaimulikuna teen, vaid Jumala töö. Usun, et Tema perspektiiv on oluliselt suurem, kui inimesed või kogudus seda näevad.

Suigu on vanast ajast tuntud laulukogudusena. Kas Sa ka laulumees oled?

Ikka. Jõudumööda olen laulnud nendes koorides, mis Suigus on olnud. Igaks jõuluks teeme projektikoori, õpime laulud selgeks ja laulame jõuluteenistusel. Muudel aegadel koor enam üles ei astu, on noorteansamblid ja muud niisugused kooslused.

Siis ei ole olukord ju nutune.

Meil on noori ja päris väikesi lapsi ka. Vahel on Lohude suguvõsast palvela lapsi ja lapselapsi täis. Lootust ei ole me maha matnud.

Usuasi on ikka tuleviku asi. Mis hetkel kohapeal juhtub, on mööduv nähtus. Üks kogudus tekib ja teine kaob, lõppude lõpuks on see üks Jumala riigi töö. Tähtis on see, et töö edasi läheb, mitte see, kas kuskil kogudus kadus. Jumala teed on imelikud. Asjad liiguvad edasi seal, kus inimesed elavad. Kui neid enam ei ole, siis tühja metsa ei saa kogudust teha.

Kas usklikud täidavad oma kohta ühiskonnas?

Usklikud peaksid tõsiselt mõtlema sellele, et peale taevariigi on vastutus ka oma kodu, lähedaste, rahva ja kodumaa ees. Me oleme kristlastena kosmopoliidid, aga peaksime olema ka head kogukonna liikmed.

See paneb meile teatud vastutuse. Kaplanina olen ma sõjamees, mis tähendab seda, et ma olen andnud vande mitte ainult Jumalale, vaid ka oma rahva, kodu ja riigi eest seista. See on raske teema. Jumal ei ole mõelnud nii, et me rahvastena rändame ühest riigist teise. Selleks ongi erinevad rahvad, riigid ja kultuurid, et inimesed otsiksid Jumalat (Ap 17,26–27), elaksid oma maal ja oleksid ustavad (Ps 37,3). See jääb aga paljude usklike silmis tagaplaanile, ei taheta võtta vastutust. Lastakse minna nii nagu asjad lähevad.

Kas Sa oled kohalikus volikogus ka?

Ma olin, kuid loobusin. Arvan, et valitsuses või omavalitsustes võid olla siis, kui sa ei ole otseselt koguduse eest vastutav isik. Pastorina ennast siduda igasuguste poliitiliste ja majanduslike ettevõtmistega ei ole mõistlik. Ma ei kavatse ühegi parteiga ühineda, kuigi lemmik on olemas. Ma peaksin kogukonnale aru andma eelkõige oma vaimuliku tegevuse eest, mitte riigi tegemiste eest.

Küll peaksime seisma riigis toimuvate õigete asjade eest ja julgema suu lahti teha seal, kus midagi on valesti. Võiksime vastutust võtta vaimulikena mitte otseses, vaid kaudses tegevuses. Ütleme kirikuna, et me ei tee nii, me ei lepi selliste seisukohtadega. Kirikul on ühiskonnas roll ja hääleõigus olemas, ilma et ta mingisuguses valitsusasutuses olema peaks. Lihtsalt tahet, julgust ja jumalikku selgust on vaja, et õigete väärtuste eest seista.

Täname!

KUSTUMATU MÄLESTUS

See juhtus talvel. Ma olin tookord tsaar Aleksander II palees tseremooniameister. Olin noor, ilmalik ja eeskujulik riigiametnik.

Ühel õhtul olin haaratud muusikast, mis oli alati minu eriline kirg. Ma laulsin innukalt kõrgklassi salongides. Märkasin enda ehmatuseks, et aeg on väga kiiresti lennanud ning vaevalt jõuan minna koju, panna munder selga ja kiirustada lossi oma valvekorda.

VALE TEE

Et aega võita, otsustasin minna mööda jääd üle kanali ja mitte ringi üle silla. Lootsin kiiremini koju jõuda. Oli külm. Puhus jäine tuul, mis tekitas lumekeeriseid. Ma jõudsin minna vist mitte rohkem kui kolm meetrit kaldast eemale, kui kukkusin äkki vette. Selles kohas oli jäässe raiutud auk, et pesunaised saaksid seal pesu pesta. Aga auk oli lumega kaetud, nii et seda polnud märgata.

Minu karjed möödaminejaid ei peatanud. Nad ei pööranud mulle tähelepanu, vaid jätsid mind omaenda jõu hooleks. Ma vajusin üha enam sügavamale vette. Üks möödamineja, kes märkas minu kõrget vormimütsi ja nägi, et ma meeleheitlikult viskusin ühele ja teisele poole, ütles piisavalt valjusti, et ma kuuleksin: «See on joodik! Parem oleks, kui ta otsa saaks!»

Üks naine nägi mind samuti, aga selle asemel, et kutsuda kedagi appi, karjus ta kurjalt ja kadus minema. Minu olukord läks üha meeleheitlikumaks ja hirmsamaks.

Lõpuks tuli mu juurde üks voorimees, keda minu hukkumine kohutas, ja hüüdis: «Võta ruttu köiest kinni, mille ma sulle viskan.» Milline kergendus oli minu jaoks selle hea inimese ilmumine, kes tahtis mind päästa! Ma sain tema sõnadest julgust ja kui ta viskas mulle köie, oma hobuse ohjad, haarasin neist kinni, küsimata seda, kas need vastu peavad. Ma uskusin, et need mu päästavad.

«Hoia kõvasti!» hüüdis kaastundlik mees. Haarasin veel tugevamini köiest kinni, oma ainsast võimalusest pääseda. Nii rabelesin ma välja sellest hirmsast hädast ja pääsesin selgest surmast.

Hoidsin kogu jõuga köiest kinni. Olles juba kaldal, võisin ma öelda ja tunnistada täie veendumusega, et olen päästetud. See, kes päästis mind füüsilisest surmast, oli lihtne voorimees. Kas on mõtet rääkida sellest, kui tänulik ma sellele inimesele olin ja millise rõõmuga ma seda talle tõestasin?!

VÄLJAPÄÄS

Te mõistate, lugeja, miks see juhtum nii kustumatult mu mällu on jäänud. Inimesed kasutavad sageli sõna «peaaegu», aga kui ma oleksin olnud «peaaegu» päästetud, siis oleks mu laip leitud jää alt. Võib olla kas «täiesti» päästetud või siis üldse mitte päästetud.

Sel ajal oli mu hing veel päästmata, ma ei olnud veel pöördunud, ei olnud veel Jumala laps, kuid mõne aja pärast ma haarasin kinni Kristusest kui päästeköiest ja läksin surmast elusse. Jeesus sai mu isiklikuks Päästjaks ja sellest ajast peale võin tunnistada end päästetuks.

Kui suur vahe on sellel, kas tunnistada Jeesus Kristus kogu loodu Päästjaks või oma isiklikuks Päästjaks! Isiklikuks päästeks on vaja isiklikku Päästjat. Mitte religioon ega kirik ei päästa meid, vaid ainult Kristus, kes viis meie patud ristile, kes lunastas meid patu needuse alt.

«Kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks» (Ap 4,12). Jeesus Kristus ütleb sellele, kes tuleb Tema juurde nagu hukkuv patune: «Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja» (Jh 6,37).

Ma võin tunnistada sellest, et ei ole suuremat rõõmu kui olla Jumala laps, Kristuse oma. Ta lunastas mind üks kord ja alatiseks. Ta kannatas minu pärast ristil ja soetas seal mulle igavese elu.

Saagu au Ta nimele!

MODEST KORFF
Vera i Žizn

«Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale. Teda piinati ja Ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud Ta oma suud.» (Jes 53,6–7). Pildil on teisi loomi ka.

Foto: Kadri Aan

ENDINE HOMO LEIDIS UUE ELU

Et ta on teistsugune kui teised poisid, see oli Jörg Recknagelile (53) alati selge. Juba noorukieas tundis ta tõmmet poiste poole. Lõpuks tunnistas ta avalikult: «Ma olen homo.»

«See, mida ma kogu elu olin otsinud, sai teoks: igatsus sõbra järele, läheduse ja ühtekuuluvuse järele.» Tema jaoks oli see vabanemine: «Ma tormasin täie pühendumisega homoseksuaalsesse ellu.»

Aga samal ajal koges ta ka pettumusi. Tema sõber oli seksuaalsuhetes ka teiste meestega. Ta oleks tahtnud leida endale partnerit, kellega koos oleks võinud «nii paksust kui vedelast» kahekesi läbi minna.

SISEMINE HÄÄL MANITSES

Äkki andis endast märku sisemine hääl, mida ta kunagi varem polnud kuulnud: «See, mida sa teed, on vale.» See tundus kummaline, sest meedias öeldi, et homoseksuaalsus on üks õige asi. Ta oli ka ise veendunud, et tema seksuaalne sättumus on kaasasündinud ja muutumatu. Ta hakkas endale uut sõpra otsima. Kust leida samamõttelist?

Eks ikka homoalaselt seminarilt. Aga kõneleja Dresdenis ütles sõnad, mida Recknagel polnud veel iial kuulnud: «Homoseksuaalsusest on olemas väljapääs.»

Pastor ütles jumalateenistusel, et Jeesus suudab iga elu täielikult muuta. Kes seda soovib, tulgu altari ette. Recknagel tahtis seda, aga ei julgenud minna. Aga siis küsis talt üks teine kuulaja, kas ta ei tahaks elu Jeesusele üle anda. Recknagel ütles jah.

JÄÄDA KRISTLIKUKS HOMOKS

Aga midagi ei muutunud. Ta oli samasugune homo nagu ennegi. Üheltpoolt tundis ta, et muutus on võimalik, samas tutvus ta juba järgmisel nädalal kolme mehega, kes tema vastu huvi tundsid.

Mida teha? Ta palvetas meeleheitlikult: «Issand, ma ei suuda vastu panna ja vajan seksi.» Palvel oli mõju, mida ta tänase päevani ei oska seletada: «Meie vahele oleks nagu klaassein tekkinud.» Mehed ei huvitanud järsku teda enam. Pikema muutumisprotsessi lõpus, kui ta käis seminaridel, hoidus ta seksist. Ta oli siis 24-aastane.

TA ARMUS NAISESSE

«Aga Jumal ei olnud minuga veel lõpetanud,» ütleb ta täna. Sest täiesti ootamatult armus ta ühte naisesse. Kaheaastase tutvuse ajal ja juba kihlatutena hoidusid nad seksist. Nüüd on ta selle naisega abielus ja neil on kuus last.

Recknagel õppis usuteadust. Täna on ta Zeitzis evangeelse metodistikiriku pastor. Oma kogemustest kirjutas ta raamatu. Ja ta on hingehoidjaks homodele, kes oma sättumusega rahul ei ole.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

JALGPALLURI UUS ELU

Dieter Eiltsi (54) saavutusi spordimaailmas on palju. Aastatel 1985–2002 võistles ta Bremeni jalgpallimeeskonnas 390 korda. 1988. ja 1993. aastal tuli ta selle meeskonnaga Saksamaa meistriks. Kolmel korral sai meeskond karikavõitjaks.

1993–1997 kuulus Eilts Saksamaa rahvusmeeskonda. 1996. aastal sai ta Euroopa meistriks. Pärast oli ta noortetreener nii Bremenis kui ka Saksamaa koondises. Aga ühel päeval hakkas ta otsima uut tegevust väljaspool jalgpalli.

EI KUULU JALGPALLILE

Täna elab ta teadlikult tagasitõmbunult ja ütleb: «Ma ei taha olla enam osake jalgpalliärist.» Miks toimus tema mõtetes muutus?

Kümme aastat tagasi kutsusid sõbrad ta Bremeni Pauluse vabakogudusse. Et teda võiks kunagi ristiusk huvitama hakata, oli talle aktiivse jalgpallurikarjääri ajal ettekujutamatu. Luteri kirikus oli ta küll ristitud ja leeris käinud, aga sealt välja astunud. Kristlusega ei olnud tal mingit sidet.

Aga tema elus oli asju, mis ei olnud nii nagu ta oleks tahtnud. Kui üks sõber kutsus teda Pauluse koguduse ühest pikemast projektist osa võtma, oli ta nõus. Seal kuuldu tundus huvitav ja nõnda hakkas ta regulaarselt jumalateenistustest osa võtma. Nagu ta väljendab, peegeldasid jutlused tema elu olukorda ja kõnetasid teda alati.

Ühel jumalateenistusel, kui pastor küsis, kas keegi tahaks Jumalat oma ellu vastu võtta või oma usku uuendada, oli ta päri. Täna ütleb Eilts: «See oli minu elu parim otsus.» Kuigi ta ei ole veel selle koguduse liige, on sellest saanud tema vaimulik kodu.

TAL LÄHEB HÄSTI

Uue töökohaga oli tal side juba ammu. 1979. aastal asutatud kristlik kool 1500 õpilasega on Bremeni evangeelse alliansi liige. Eiltsi naine on seal õpetaja. Ka tema tütred käisid selles koolis, olles nüüd juba täiskasvanud.

«Sellel koolil on hea kuulsus ja see asub meie kodule hästi lähedal.» Kui otsiti töötajat kooli pikapäevarühma, pakkus ta end ja nii võeti ta tööle. Õppides jalgpallitreeneriks, pidi ta ka pedagoogiliste küsimustega tegelema, kuid tundi anda ja päris õpetajana töötada ta ei või. Ta võib lastega mängida, koolihoovis korda pidada ning aidata teha kodutöid. Mõnikord loeb ta lastele ette piiblilugusid, palvetab või siis laulab koos nendega.

«Kui lapsed on õnnelikud, tülisid ei ole ja kõik kodutööd on tehtud, võin ma rõõmsana koju sõita,» ütleb Eilts. Ka sõbrad, kellega ta oma uuest tööst räägib, on valdavalt ühel meelel: «See sobib sulle.» Ja Eilts lisab: «Mul läheb tõesti hästi. Ma arvan, et olen nüüd seal, kuhu ma kuulun.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ÜKS PILT

30. juunil 1979. aastal ristiti Hiiumaal hulk noori. 40 aastat hiljem tuletati seda päeva meelde. Pühapäeval, 21. juulil 2019 toimus Kärdla Baptistikoguduses tänujumalateenistus, kus laulis kunagine noortebänd. Ristimispaigas Kukka rannas tehtud pildil on osa toonaseid ristituid.

Foto: Tarmo Kähr

SUVEFESTIVAL «KÕIGE TÄHTSAM»

Keilas 28.–30. juunil 2019

1. Tervitas peaminister Jüri Ratas.
2. Muusikaline draama «Martin Lutheri ja Katariina lugu» Keila Miikaeli kirikus.
3. Ühest kohast teise sai sõita rongiga.
4. Adam Podini mälestusõhtu. Kõneles Tõnu Karu.
5. Lapsed koguti kokku oma üritusele.
6. Ristis Keila koguduse pastor Gunnar Mägi.