«Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus» (Õp 9,10).

Kõrgem Usuteaduslik Seminar sai 30-aastaseks. Aastapäeva peeti uutes ruumides Tallinnas (loe intervjuud siit!). Pildil seisavad seminari endised rektorid Meego Remmel, Aare Tamm, Peeter Roosimaa, Toivo Pilli ja Ermo Jürma, ripptoolis istub praegune rektor Einike Pilli.

Väikesest kõrgkoolist on tulnud palju töötegijaid Eesti EKB Koguduste Liidule ja ka mujale. Ilma nendeta oleks praegune pastorite ja teiste Jumala sõna kuulutajate pink tunduvalt lühem. Ilmselt oleks töö kvaliteet ka madalam. Seminar ei ole kindlasti asendanud Jumala tegevust nende inimeste ettevalmistamisel, vaid on olnud tööriist Tema käes – Tema oli ise seminari asutamise algataja ja Ta on seda oma riigi vajadusteks kasutanud. Tarkus ei ole lämmatanud Jumalalt tulevat inspiratsiooni – ka tarkuse on Jumal andnud.

Alati on vaja meenutada minevikus olnud head ja selle eest kindlasti Jumalat ka tänada. Nagu minevik sõltus Temast, nii on ka tulevikuga. «Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!», kõlab Issanda manitsus ja julgustus (Ilm 22,13).

VALGUSES KOOS JUMALAGA

Toimetaja kommentaar

Lühikese ajavahemiku jooksul on Eestis uppumissurmast päästetud kaks noort hunti. Muidu peetakse hunti ikka halvaks või jahiloomaks, aga hädas peab tedagi aitama. Esimene päästetud hunt on tänaseks kadunud, tõenäoliselt surnud, aga ehk läheb teisel paremini.

Võib-olla saame nende huntide päästjatelt midagi õppida? Piibel ütleb inimeste vaheliste suhete kohta: «Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!» (Rm 12,20).

ILMA ELEKTRITA

«Pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid» (Js 60,2). Lõuna-Eestis teostus see sõnasõnalt. Võrus lendas tormi ajal ühelt majalt plekk-katus alajaamale ja lühistas selle. Linn jäi mitmeks tunniks pimedusse. Lisaks lõhkus torm ka tavalisi elektriliine ning murdis teedele puid.

Mis juhtub, kui jääme elektrita? Kui kõik piirduks lühikese pimedusega, siis selle elaks üle. Aga kui haiglas ei tööta elustamissüsteemid, piimatööstuses riknevad piim ja juust, telefonid on tummad, kraanist ei tule vett ja must vesi ei lähe ära, keskküttetorud on külmad, tanklast ei saa bensiini, talvevarud sügavkülmas sulavad, raadiot ei saa kuulata ega televiisorit vaadata, raha ei saa automaadist kätte ja poed on kinni ka, sest kassaaparaadid ja turvaseadmed ei tööta – mis siis saab? Niisugust asja ei osanud enamik inimesi enne ette kujutadagi, kui see kätte jõudis.

Olevat kindlaks tehtud, et ühiskond kannatab katastroofi 72 tundi, siis hakkab osa rahvast mässama ja endale eluks vajalikku jõuga teiste käest ära võtma. Õnneks Võrus nii kauaks vool ära ei jäänud. Kes kuskil külas pikemalt hädas oligi, elas ju ikkagi õnneks keset tsivilisatsiooni. Kogu aeg oli näha, et midagi ikka parandatakse, paha on, aga elu päriselt ei katke.

Kus siis Jumal oli, kui see õnnetus juhtus? Kas Ta ei näinud, kuhu katus lendab? Kindlasti nägi ja juhtis tuule suunda ka. «Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen,» palvetas kuningas Taavet (Ps 39,5). Ei tohi jääda mõnulema keset 21. sajandi mugavusi, peab valmistuma ka karmimateks päevadeks. Ja isegi kui kõik pähe tulevad ettevalmistused looduslikuks või mõneks muuks katastroofiks saaksid tehtud, oleme siiski sõltuvad Jumalast. Ameerika kavalad ärimehed võivad pakkuda maailmalõpukindlaid varjendeid, aga see on lihtsalt rumalatelt rikkuritelt raha välja petmine.

«Ja kui ma ütleksin: «Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!», siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus» (Ps 139, 11–12). Oleme kaitstud ja meil on tulevikku, kui elame Jumalaga ning Jumalale.

MINISTREID KUKUTATAKSE

On saanud juba tavaks, et ministrite iga ebakorrektse arvamusavalduse või eksimuse pärast nõutakse nende ametist lahkumist. Praegu on märgata rünnakute suunatust ühele erakonnale. Eks nad peaks siis ise ka natuke oma suud valvama.

Kuidas reageerida, kui trobikond ajakirjanikke on ümber, diktofonid ja kaamerad töötavad ning küsimus järgneb küsimusele? «Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama» (Jk 1,19). Inimesed olid oma sõnade mõju pärast hädas juba Jaakobuse eluajal. Siis polnud küll salvestusseadmeid, aga Jeesus hoiatas: «Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt» (Lk 12,2–3). Ja veel: «Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud» (Mt 12,36).

Soovimata ühtegi konkreetset poliitikut kaitsta või tema vastu astuda, tahaks siiski küsida, kas süüdistajad ise on eksimatud või kas nad ei korralda mõnikord otsitud põhjustel kampaaniaid? Kas see tuleb meile kasuks, kui poliitikuid peetakse automaatselt valelikeks? Kas puhta südametunnistusega ja aateline inimene julgebki enam poliitikasse minna, tembeldatakse ta ju kohe suliks? Me ju ikka vajame ausaid juhte? Kas need peavad ka ükskord nagu lauljagi kurvalt ütlema: «Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel» (Ps 42,5)?

«Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus: üks ei näinud teist ja ükski ei liikunud paigast kolmel päeval. Aga kõigil Iisraeli lastel oli oma asupaikades valge.» (2Ms 10,22–23).

Foto: Kadri Aan

PIIBLI KEELEST RIIGIKEELENI

«Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi» (Lk 21,33).

Tekst on osa Jeesuse üleskutsest järgijatele – valvake! Kirikuaasta eelviimane pühapäev on valvamise pühapäev. Jeesus õhutab valvama ka täna. Valvamine ei ole mingi passiivne olek. Me peame olema valmis.

Kui inimene palgatakse valvuriks, siis on tal konkreetsed ülesanded, mida ta peab tegema, millele tähelepanu pöörama. Me peame valvuri ülesandeid täites tegema õigeid asju. Eesti rahvajuttudest tunneme Kaval-Antsu ja Vanapagana lugu, kus Vanapagan palkas Kaval-Antsu aidaväravat valvama, et vargad ei saaks aidas olevatele varandustele ligi. Kaval-Ants oli laisk ning võttis aidaukse eest ära ja heitis sellele magama. Vargad tegid aida tühjaks. On oluline, et me saaks oma ülesannetest õigesti aru ega otsiks vabandusi ja põhjendusi nende täitmata jätmiseks.

Jeesus kutsub meid valvama. Meie ülesanne kristlastena on kuulutada Jumala sõna.

MUUTUMATU JA KADUMATU

Jeesuse sõna meile on «taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi». See sõnum on öeldud meelevallaga, prohvetlikult. See on Jumala tõotus tulevaste aegade kohta.

Jeesuse sõnum on kehtiv ka täna. Eesti EKB Koguduste Liidu piiblilugemise kalendris on 2019. aasta teemaks «Kasvame Jumala sõnas». Selles on üleskutse ja julgustus. Meie ülesanne on kasvada ise Jumala sõnas ja teha see võimalikuks ka teistele. Selleks me kuulutamegi Jumala sõna. Piibliseltsid ning paljud teised organisatsioonid tõlgivad, trükivad ja levitavad Pühakirja, et kõik saaksid osa Jumala sõnast.

Olen kasvanud kristlikus kodus. Minu esivanemad on mitu põlve olnud aktiivsed usuinimesed. Tegin 1972. aastal otsuse jätkata oma elu Kristuse järgijana. Minu isa oli tol ajal abiks Avispea vabakoguduses ja käis kord kuus seal Jumala sõnaga teenimas. Ühel pühapäeval võttis ta mind kaasa ja seal andsin ma oma esimese tunnistuse, mille aluseks lugesin «taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi». Ma ei tea tänase päevani, miks valisin just selle salmi. Pea pool sajandit hiljem võin öelda, et see oli Jumala sõna, mitte ainult sellele väikesele kogudusele, vaid ka mulle isiklikult. Ei osanud ei mina ega keegi teine tol päeval öelda, et minu elu saab olema nii otseselt seotud Pühakirjaga.

TOHUTULT MÕJUS TEGU

Piibli- ja keeleaasta hakkab lõppema. Käesoleval aastal möödus 280 aastat eestikeelse Piibli esmailmumisest. Jüri koguduse õpetaja Anton Thor Helle koos oma abilistega ja ka varasemate piiblitõlkijatega on jätnud sügava jälje meie vaimulikku kultuuri ning igapäevakeelde. Tänu nendele saime piiblirahvaks. Kui Põhjasõja eelsetel ja ka sõja ning katku aastatel nägid mehed vaeva, et maarahvas saaks endale emakeelse Piibli, ei osanud neist keegi mõelda, milline on eesti rahvas 21. sajandil.

Tänu Piibli ilmumisele kujunes põhjaeesti keelest kirjakeele ja eesti kultuuri alus. Eesti keel on maailmas esimese viiekümne keele hulgas, milles Piibel ilmus.

Kui Anton Thor Helle alustas Piibli tõlkimist, oli tema kihelkonnas vaid kaheksa kirjaoskajat ja mitte ühtegi külakooli! Milline pidi küll olema piiblitõlkijate usk?!

Eesti keele aasta 2019 tähistab meie keele mainimist riigikeelena sajand tagasi. Eesti keelest kui riigikeelest räägiti esimest korda 4. juunil 1919. aastal vastuvõetud aktis «Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord».

Eesti keele ametlik riigikeele staatus kinnitati 1920. aastal Eesti Vabariigi esimeses põhiseaduses. Pikad nõukogude okupatsiooniaastad seadsid ohtu meie kestmise eestlastena ja eestikeelsetena. Ateistlik propaganda püüdis hävitada rahva mälu. Piibel kuulus keelatud raamatute hulka. Koguduste töö oli piiratud. Aga siiski jäi usk alles.

USUKANGELASTE TEOD

Meenutan paljusid mehi ja naisi, kes andsid ususõna edasi. Nad ei hoidnud seda ainult endale. Ma usun, et meil igaühel on oma pikk nimekiri nendest usukangelastest. Kasutan just seda sõna – usukangelane. Need mehed ja naised ei pidanud ise endid usukangelasteks, aga nad säilitasid usu ja jagasid seda teistega.

Nimetan siin ainult kahte nime. Kõigepealt minu vanaisa Karl Kibuspuu, kes oli kahe maailmasõja vahelisel perioodil piibliseltsis tööl piiblilevitajana või nagu tol ajal öeldi – kolportöörina. Olime vennaga väikesed poisid, kui ta meile oma lugusid jutustas. Ta istus Kärdlas oma kodus kiiktoolil ning jutustas Vabadussõjast, millest oli osa võtnud, samuti põnevaid lugusid piiblilevitaja tööst. Need olid toredad jutud poistele.

Aga kõige olulisem oli see, et vanaisa ütles – ühel päeval saab Eesti vabaks ja piibliselts taastatakse! Aga see ei olnud jutustuse lõpp. Vanaisa lõpetas need lood sõnadega: «Ma usun, et seda kõike ma võin näha oma silmadega.» Ja ta nägi samal kiiktoolil istudes televiisorist, kuidas Pika Hermanni torni tõusis sinimustvalge lipp. Mõni aeg hiljem vaatas vanaisa televiisorist Aktuaalse Kaamera uudistest, et Tallinna raekojas taastati Eesti Piibliselts. Jumal andis usu. Jumal on oma tõotuste taga. Jumala tõotused on kehtinud läbi sajandite.

Teine mees on Jüri koguduse õpetaja Jüri Raudsepp. 30 aastat tagasi, 14. oktoobril 1989 avati Jüri kirikuaias Piibli monument. Piduliku sündmusega tähistati eestikeelse Piibli esmailmumise 250. aastapäeva ning mälestati kiriku- ja kirjameest Anton Thor Hellet.

Oli muutuste aeg. Kuna aasta varem oli Nõukogude Liidus peetud Venemaa ristiusustamise tuhandendat aastapäeva, kasutas muutunud olukorra ära ka Jüri Raudsepp, kes alustas ettevalmistusi juubeli tähistamiseks ning mälestusmärgi püstitamiseks annetuste kogumist.

Avamispäev oli vihmasele ilmale vaatamata pidulik, meeleolu ülev. Osavõtjate hulgas viibisid tolleaegsed partei- ja valitsustegelased, sõpru oli saabunud ka Soomest ja Saksamaalt. See päev kinnitas usku, et kõik on võimalik.

Pronksi valatud Piibliga monument Jüri kirikuaias on üks mitmest samalaadsest mälestusmärgist, mida on üle maailma püstitatud. Kivisse on raiutud sõnad: «250 aastat eestikeelset Piiblit. Tõlkis Anton Thor Helle, Jüri kiriku õpetaja 1713–1748. Tänuliku meelega Piiblile ja Jumala hoidvale armule mõeldes EELK Jüri kogudus ja eesti rahvas.»

Samal aastal ilmus Toomas Pauli tõlkes Uus Testament ning välismaalt saabusid esimesed suured saadetised eestikeelseid Piibleid. Võime Jumalat tänada, et Ta on hoolitsenud oma sõna eest. Ta on kinnitanud läbi sajandite oma kogudust, aidanud meil säilitada usku Temasse, kes on rahvaste Looja ja Hoidja.

PIIBEL ON KAASAJALE

«Ma ootasin Issandat suure ootusega; Ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.

Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole. Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.» (Ps 40,2–6).

Oleme vaadanud tagasi möödunud aegadele ning psalmisti sõnad on nagu kokkuvõte kõigest sellest. Lisan siia juurde meie rahva suurkuju pastor Jakob Hurda tänu neile, kes meile Pühakirja on tõlkinud: «Minu arvamise järel on vistist kõige parem tänu aga see, et meie Püha Kirja, mis nende meeste hool ja waim meile kätte muretses, sagedasti ja mõistlikult pruugime, Jumalale auuks ja meile enestele waimu walguseks ja hinge õndsuseks.»

Usun, et need sõnad on olulised veel ka täna ja võiks meist igaühele olla julgustuseks lugeda Piiblit. Samas peame olema Jumalale tänulikud kõigi nende inimeste eest, kes meile on Pühakirja tõlkinud. Olgem Jumalale tänulikud kauni emakeele ja emakeelse Pühakirja eest. «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal» (Ps 119,105).

Nüüd kuuleme sageli, et Piibel on vananenud, ei vasta tänapäeva nõudmistele, ei ole võimalik võtta Piiblit eeskujuks, Piibli õpetus ahistab ja piirab meie normaalset moodsat elu. Sageli antakse juhiseid, kuidas Piiblit tuleb kaasaegselt tõlgendada. Olgu siis selleks meetodiks humanism, feminism, sotsiaalsus, poliitika jne – peaasi, et Jumala sõna sobiks minu maailmaga.

Piibel – Pühakiri – Jumala sõna, on koguduse – Tema Kiriku õpetuse aluseks ka tänapäeval. Jumala kogudus õpetab seda ka täna. Piiblitunnid, pühapäevakool, alfa kursused ... – need on kõik vahendid, et võiksime kasvada Jumala sõnas. Piibel on ka täna meile eeskujuks. Jeesuse Kristuse eeskuju ja Jumala Püha Vaim on meile abiks, et võiksime järgida kaasaja ühiskonnas Piiblit.

Ma soovin, et Jumala sõna oleks meie igapäevases elus ka tänapäeval veel valguseks ning juhataks kõiki inimesi õigetele otsustele ja õigete teede peale. «Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute» (1Ts 2,13).

JAAN BÄRENSON
Eesti Piibliseltsi peasekretär

UUED JA VANAD RUUMID

Aktuaalne teema

Kõrgem Usuteaduslik Seminar asus 14. novembril uutesse ruumidesse Tallinnas Koskla 18. Selle maja ümberehituse projektijuht HENRI LEHTSAAR rääkis Kuulutajale tehtust ja eelolevast.

Milline maja oli Koskla 18 ja mis sellest sai?

Majas oli kunagi ühiselamu ja seejärel TPI trükikoda. Nüüd kuulub hoone Sõbra Käele, mis on Eesti EKB Koguduste Liidu sotsiaaltöö organisatsioon. Maja sai kunagi ostetud ja renoveeritud Rootsi partnerite abiga laste päevakeskuseks. Algselt ta toimiski sellena, seal elas kümmekond last ja see oli laste elluaitamise projekt. Kui lapsed hakkasid iseseisva elu peale minema, siis võttis ühe osa hoonest rendile liidu keskus ja majas tegutses ka Allika kogudus. Üheks üürnikuks esimesel korrusel oli solaarium, mis aitas hoone ülalpidamise kulusid oluliselt katta, aga nad tahtsid välja kolida. Seoses seminari Tartust Tallinna viimise plaaniga sai pärast mitmete erinevate variantide kaardistamist otsustatud, et kõige õigem oleks Koskla hoone esimese korruse ruume muuta nii, et seal tekiks ristkasutuse võimalus koguduse ja seminari vahel. Mõlemad vajavad ruume ainult teatud päevadel ja ühine kasutamine oleks majanduslikult mõistlik lahendus.

Mida majas ümber tehti?

Sisuliselt jäid esimesest korrusest alles ainult seinad. Keset kogunemissaali olid suured kandepostid. Nendest vabanemine nii, et kaks ülemist korrust kaela ei kukuks, oli suur töö. Ehitus oli kapitaalne.

Ülemised korrused jäid praegu samaks, seal värskendasime liidu kontori poolel ühte nõupidamiste ruumi. Liidu kontori uuendamine on ehituse teine etapp.

Maja katuse all olevad korterid ja ühiselamu ruumid jäid alles. Aga kui oleks kristlikke organisatsioone, kes tahaks endale kontoriruume, siis ühiselamust saaks neid väga edukalt ehitada ja tekitada sümbioosi muude üldkasutatavate ruumide vahel.

Mis ehitus maksma läks?

Investeeringu maht on suurusjärgus 250 tuhat eurot. Hetkel ei ole veel kõik makstud ja ehitusel on veel sabasid ning annetajatel on võimalik toetada köögi ehituse ja sisustuse soetamise kulutusi. Oleme kasutanud sisekujundaja abi, et saaksime kaasaegse järgmisele põlvkonnale suunatud interjööri. Räägime paarikümne aasta perspektiivist, et see keskkond oleks multifunktsionaalne, seda saaks kasutada õppetööks, koolituste läbiviimiseks ja konverentsideks.

Tartus on spetsiaalselt seminarile ehitatud koolimaja. Mis sellest saab?

Seal on ring täis saanud. 25 aastat on möödas, hoone on küllaltki amortiseerunud. Pärast mitmete erinevate variantide kaalumist jõudsime selgusele, et rajame selle hoone baasil kristliku hooldekodu, praegustest üürnikest jääks alles lasteaed ja paar kogudust maja kasutama. Hooldekodu vajab ka aulat, saale ja kogunemisruume. Taotlesime linnalt tasuta hoonestusõigust 50 aastaks kõrval olevale krundile, kus oli sotsiaalmaja, mis ootab lammutamist. Sinna tuleb juurdeehitus. Oktoobri algul tuli linnalt jaatav otsus, mis on kindlasti palvevastus.

Hooldekodu kohtade osas on nõudlus küllaltki suur, ainuüksi Tartu linnas on 150 kohta puudu. Soovime seda lünka täita ja näeme hooldekodu osana liidu missioonist. Hooned on lõpuks ainult vahend, mis meie kätte on antud.

Sa said ühe hoone arendamisega hakkama ja nüüd hakkad järgmist tegema?

Võib nii öelda küll. Seda hooldekodu asja oleme tegelikult paralleelselt ajanud juba üle aasta. Esialgsed eskiisjoonised ja arvutused on tehtud, see ei ole lihtsalt õhku kirjutatud plaan.

Tallinnas oli töö maksumus suurte ehitusfirmade jaoks liiga väike. Küsimus oli postide eemaldamise vastutuses. Me võtsime ehituse koordineerimise enda peale ja püüdsime erinevatele töödele ise allhankijaid leida. Hooldekodu on nii suur projekt, et seal tulevad ehitushanked ja suurfirmad, mis hakkavad seda ellu viima. See on mitme miljoni eurone projekt.

Kas Valduste OÜ, kus Sa töötad, hakkab ise ka vanast seminarihoonest välja kolima?

Suurem osa personalist on meil Sõbralt Sõbrale kauplusteketiga seotud, kinnisvaraga tegeleb ainult käputäis inimesi. Valduste kontor jääb suure tõenäosusega Tartusse, kuid liigub rendipinnale.

Seminari kolimine oli pikalt küpsenud otsus, et vaadata tulevikku. Oleme positiivselt meelestatud. Sisu on oluline, mitte hooned.

Täname!

JUMALA ARM JA HELDUS

Käesoleval kuul sai 80-aastaseks emeriitpastor AARE TAMM.

Palun räägi oma esivanematest!

Minu isapoolsed vanavanemad olid Pärnumaalt. Räägiti, et nad olid kunagi Endlas näitlejad. Kahjuks nende abielu purunes. Vanaema elas Viljandis oma uue kaasaga ja vanaisa Pärnus oma uuega. Tean, et ta elas 92-aastaseks.

Ema poolt vanavanemad elasid Tõrvas ja kuulusid baptistikogudusse. Ema sai juba noorena usklikuks ja käis koos Elmar Palumäega Narvas mingis piiblikoolis. Ma pidasin ema konspekti järgi kunagi isegi jutluse.

Minu isa Richard Tamme konspekte on mul sadu. Ta pöördus 18-aastaselt. Ma tean, et ta oli üsna lähedane Karl Leopold Marleyga. Kui mu vanemad abiellusid, siis nad elasid Tõrvas. Ema vend oli loomaarst ja isa oli loomaarsti abi. Isa oli mingil ajal Tapal ja Valklas pastor.

Ema suri 1953. aastal, kui ma olin 13-aastane. Isa abiellus uuesti ühe uskliku õega Olevistest. Nad elasid 26 aastat koos ja said hästi läbi.

Võõrasemaga oli Sul endal probleeme?

Võõrasemal oli tütar ja isal olin mina ning siis tekkisid läbisaamise probleemid. Mis seal parata, ma olin uskmatu. Aga kui ma usklikuks sain, siis läksin kohe koju. Leppisime ära ning jäingi isa ja kasuema juurde elama. Ma sain usklikuks 20. jaanuaril 1966. aastal Jõgevestes südaöösel üksinda palvetades.

Kuidas Sa naise leidsid?

Kasuõde Malle andis mulle ühe telefoninumbri. Ma helistasin ja kutsusin Tiiu Kaldveri endale külla. Ma olin õhtukoolis, kui ta tuli. Tulin koju ja armusin esimesest pilgust, midagi ei olnud teha.

Tiiu isa Edgar Kaldver valiti 1939. aastal Kohila koguduse abipastoriks. Seda ta oli kogu elu, vahepeal oli küll kümme aastat Avispea koguduse pastor. Tiiu ema poolt vanaisa oli Kohila koguduse asutaja ja esimene pastor Priidik Prooso.

Meil on kuus last ja praegu on peres juba 40 liiget. Nimed segi ei lähe, aga sünnipäevade meelespidamisega tekib juba lastelaste puhul probleeme.

Kuidas juhtus, et Sa läksid Sadalasse pastoriks?

Kõigepealt tegi mulle ettepaneku Robert Võsu, aga siis tegi mulle Kohila koguduse aastapäeval 1971. aasta augustis ettepaneku ka Herman Mäemets. Tema äi oli Sadala koguduses koorijuhiks. Kohe järgmisel pühapäeval läksime perega sinna. Hakkasin igal pühapäeval Kohilast Sadalasse käima, edasi-tagasi 365 kilomeetrit. Oma sünnipäeva ajal kolisin ära. Ametlik paikapanek tuli järgmisel kevadel. Sadala koguduses oli 43 liiget, neist üheksa väga tugevat venda, ainult keskmine vanus oli kõvasti üle seitsmekümne. Kui me 1976. aastal ära läksime, oli ka 43 liiget, kuid kogudus oli tükk maad noorem.

Olen pastor olnud Sadalas 1971–1976, Kiviõlis 1976–1988 ja Ridalas 1988–2011. Ridala kõrvalt teenisin vahepeal ka Mäevalla, Palivere, Sutlepa ja Haapsalu kogudusi. Kõigist on head mälestused jäänud.

Oma loomult oled Sa evangelist.

See töö on mul rohkem hingel olnud. Kunagi peeti evangeeliumi nädalaid ja siis sai igal aastal mitmes kohas käidud. Ma ei tea, kui hästi ma pastoritööga hakkama sain, eks Issand ütleb. Aga kui ma Ridalasse tulin, oli siin 50 inimest ja keskmine vanus 73, aasta-paariga oli juba 115 liiget ja rahvas noorem ka. Suureks abiks on olnud minu pere. Erki tuli sõjaväest ja hakkas kohe narkomaanidega tööle.

Ka Kiviõlis tekkis liikumine. Sel ajal oli koguduses 145 liiget, palju Volga-sakslasi ja pühapäeval oli viis koosolekut kolmes keeles. Küllalt elav töö oli tolle aja kohta.

Need kolm kogudust olid ju väga erinevad.

Sadalas olid baptistikogudus ja nelipühikogudus kokku pandud ning see mind natuke hirmutas, aga Jumal andis armu, mitte ühtegi konflikti ei olnud. Ka rahvas suhtus meisse hästi. Kui palvela remonti tegime, siis tuli ka neid appi, kes koguduses ei olnud ja ka koosolekutel ei käinud.

Ridalas oli neid, kellel olid vanemad ja vanavanemad usklikud olnud, aga nad ise olid maailma läinud. Üsna mitmed tulid tagasi. Minu soovitus oli, et nad vormistaksid oma abielud ära, kui tahavad kogudusse tulla. Paljud elasid ju niisama, väites, et ega paber ei ela.

Uute aegadega hakkasid uued inimesed kogudusse tulema. Praegu on Ridala koguduses kaks endist partorgi, väga tublid koguduseliikmed. Nüüd on juba uus liikumine pärast seda, kui mina vastutuse ära andsin. Paar perekonda on igal koosolekul Tallinnast kohal, väga aktiivsed ja toredad.

Sa oled vaimulikutöö kõrvalt pidanud väga erinevaid ilmalikke ameteid.

Algul olin Tallinnas koos Jüri Puusaagiga raadioelektroonika konstrueerimisbüroos, seal tuli usu pärast pahandusi ja meile mõlemale tehti tuul alla. Seal ma olin väikese labori juhataja.

Ma ei otsinud töökohta, vaid nahkgalanteriikombinaadi Linda partorg ja osakonnajuhataja olid ukse taga ning kutsusid, et tule meile, meil usuga probleeme pole. Olin seal kaks ja pool aastat galvaanikatsehhi juhataja. Sealt saadeti mind väga pidulikult kingitustega kogudusse tööle.

Minu endisi ameteid ei olnud Sadalas tarvis, aga keevitajat oli hädasti vaja. Õppisin liha- ja piimatööstuse õppebaasis Tallinnas ja praktikal olin Viljandis Johannes Saardi juures. Kiviõlis läksin metsavahiks. Anti võimalus õppida kiirendatud korras aasta ajaga pool tehnikumi õppekava läbi. Töötasin pärast juba haritud metsavahina kaheksa aastat.

Ridalas õppisin kõigepealt kõrgsurve katlakütjaks. Siis peksid teismelised poisid rängalt läbi ühe ukrainlase. Kirjutasin Ridala kooli direktorile, et võib-olla ma saan natuke aidata, tuleksin usuõpetuse õpetajaks. See oli 1989. aastal. Kevadel läksin õpetajaks, aga partorg võttis asja üles ja mind lasti lahti. Direktor ütles, et natuke vara, mine koju. Läksin koju, istusin palvela esimesse pinki ja ütlesin Jumalale, et nüüd ma kukkusin vist läbi. Keegi koputas kohe uksele. Üks seitsmenda klassi poiss tuli ja ütles, et tema tahab Jumala lapseks saada. Kaks tundi hiljem tuli ta õde. Ja nii algas ärkamine.

Sügisest olin juba Martna koolis usuõpetuse õpetaja. Osvald Liht oli Lähtru koguduse pastor, teda kutsuti kooli ja ta soovitas mind. Jaanuarikuust olin sama kooli direktor.

Igal ajal olen ma ikka õppinud. Käisin Moskvas kaugõppe piiblikursustel, siis õppisin Saksamaal Bielefeldi piibliinstituudis. Tallinna pedagoogikaülikooli lõpetasin koolijuhina.

Sa olid ühe aasta Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor.

Millega ma ise rahul olin, oli kooli akrediteerimine – kooli diplomid hakkasid maksma. Maja gaasiküttele üleviimine sai ette valmistatud, katel jäi järgmisele rektorile sisse tuua.

Miks ma üldse Tartu läksin? Mulle tehti liidu juhtide poolt selline ettepanek. Nõustusin, sest sain Jumalalt palvela muru niitmise ajal selge suunise, et sellest koolist peab saama evangelismi ülikool. Ma püüdsin seda joont ajada ka. Käisin tudengitega kolm-neli korda nädalas kogudustes evangeelseid koosolekuid pidamas. Aga kuna üldiselt oli teoloogiline suundumus tugevam, siis kool jäi teoloogiliseks. See on ka kindlasti vajalik.

Kuidas Sinust kirjanik sai?

Ma olin Sadala koguduse pastor ja elasin Jõgeval. Ükskord oli vihmane ilm ja ma istusin oma laua taga. Mõtlesin, et Oskar Luts kirjutas siin koolilugusid, Palamuse ei ole Jõgevalt kaugel. Minul on ka koolilugusid. Hakkasin sahtlisse kirjutama. Aeg muutus ja ma pakkusin kirjutist Ingmar Kurele ja Tiina Nõlvakule. Nii läks 1991. aastal trükki «Pöördumine».

Ma olen kirjutanud 15 raamatut. Järgmised olid «Loti naine» (2000), autobiograafiline «Teel tähtede poole» (2001), kaks osa inimeste pöördumiste lugusid «Teel allikale» (2002), «Kolm novelli» (2004), «Siimon Selootes» (2006), «Ridala kogudus 125» (2008), «Kutsumust järgides» (2012), «Kabaku – ühe talu lugu» (2013), «Indrek» (2015), «Samaaria Eesti misjon 25» (2016), «Vanaisa jutupaun» (2016), «Kaks elu» (2017) ja «Ühe laulu lugu» (2017).

Ma püüan niikaua rivis olla, kui saan. Toimetamisel on «Uue Testamendi novellid». Toimetab Tiiu Palm ja Aarne Hanni teeb originaalillustratsioonid. Mõte on selles, et iga inimene, kes selle läbi loeb, otsib järgmiseks kohe Piibli üles.

Sinu perest on tulnud tuntud töötegijad. Kõigepealt Erki, kes on Eesti EKB Koguduste Liidu president, aga ka Sinu tütar Ethel Suurküla, kes on liidu ainus naispastor.

Kogudus valis Etheli ja ta töötab koos abikaasa Eediga väga edukalt. Mul pole tarvis tal silma peal hoida, tema hoiab minul silma peal. Teine poeg Elari oli Kehras pastor ning siis tuli tal valida, kas jääda liidu noortejuhiks või pastoriks ja tema valis noortejuhi osa. Praegu töötab ta kinnisvaras ja Mainori kõrgkooli õppejõuna. Üle-eelmisel aastal tunnistati ta kooli parimaks õppejõuks.

Kas midagi oleks pidanud minevikus teisiti tegema?

Kui 1990. aastate ärkamislaine tuli, siis oleks pidanud rohkem hingehoiutööd tegema. Ridala noortekooris oli üle 30 inimese, käisime Rootsis turuplatsidel ja kirikutes laulmas. Nüüdseks on järele jäänud mu pere laste ansambli «Vaba ja õnnelik» laulud, mis tulevad Pereraadiost siiani. Kui nüüd uus ärkamise laine tuleks, siis oskaks võib-olla rohkem. Pühapäevakooli lastest läks suur osa maailma, aga nende lapsed hakkavad nüüd pühapäevakooli tulema. See on Joosep Tammo tähelepanek.

Kas kunagi vanasti olid head ajad ja nüüd on kõik untsus?

Midagi ei ole untsus, vaid ajastud on erinevad. Endiste suurte tegijate asemele on tulnud võimekas ning tubli uus vahetus. Kõik vanad kogudused ei ole teovõimelised, aga uued lähevad hästi edasi. Jumal teeb oma tööd. Aga inimeste usulised eelteadmised on väga väikesed ja huvi ei ole suur. Me teeme selles ajas oma parima.

Ma olen oma elule pealkirjaks pannud «80 aastat Jumala armu ja heldust». Pöördumisest saadik on Jumal mind kogu aeg kandnud. Kõik, mis mul on ja mis ma olen – on tõesti ainult Jumala armust.

Täname!

LOHUTUS

Õnnetus tuli ootamatult ja muutis minu elu igaveseks. Teade mehe surmast tabas mind kivilaviinina. Minu rinnust tuli nagu looma hääl, aga mõistus karjus: «Ei! Ei! Ei!»

Ma oleksin tahtnud ära joosta, peitu pugeda, uinuda, ärgata otsekui painajalikust unest. Oli niisugune tunne, nagu oleksin vaakumis: mitte millestki pole kinni haarata, millegi külge rippuma jääda, ega ole mitte ühtegi rahustavat mõtet, mis oleks andnud kasvõi mingisugustki lootust...

Ma arvan, et just sellistest läbielamistest võiks rääkida igaüks, kes on oma elus pidanud kogema lähedaste inimeste surma: mehe, naise või laste oma...

UUS ALGUS

Kaotusvalu oli veritsev haav, millega oli vaja edasi elada. Aeg läks, tulid päevad ja kuud. Oli vaja harjuda uue eluga, aga selleks oli vaja hingelist jõudu ja leppimist sellega, et kui hommikul ärkad, pole sinu kõrval armastatud inimest, ja õhtul ei ava keegi oma võtmega ust. Ükskord hommikul unest ärgates tabasin ennast mõttelt, et olen väsinud elama kurbuses, pisarates uinumisest ja õnnetuna ärkamisest. Südamest vilksatas läbi mõte: «Lõpeta enda haletsemine!»

Saanud sellest aru, mõtlesin: «Kas tõesti ei ole enam millestki rõõmu tunda?!» Sel hetkel jooksis minu tuppa pojake ja pööras oma käekestega minu näo enda poole. Ma mõistsin, et ta tahab minu silmadesse vaadates näha neis rõõmu, rahu, rahulolu ja ... elu. Ma pean elama täisväärtuslikku elu ja sellest sai minu teadlik otsus.

Ma olin 30-aastane ja hakkasin eluga otsast peale. Ma lõpetasin oma kaotuste kokkulugemise, kaebamise, mälestustes elamise. Õppisin eemalduma enesehaletsuse mõtetest ja meelekibedusest kaotuse pärast. Nüüd võin ma täie veendumusega öelda, et kui Jumal sulgeb ühed uksed, siis Ta avab kindlasti teised.

Ma tean, et Jumal valmistas mulle õnneliku saatuse: Ta leidis mind õnnetuse keskelt, tõi enda juurde, avas end mulle, viis minu ja mu poja enda kooli. Just Tema koolis õppisime me õigesti suhtuma ellu ja kõigesse, mis ümberringi toimub. Läbielamiste ja kannatuse mõjul muutus minu süda võimeliseks kaasa elama, kaasa kannatama, vastu võtma Jumala armastust, uskuma seda, saama lohutatud selle läbi ja võtma täieliku usalduse ja alandlikkusega vastu kõike, mida Ta minu ellu saadab, teades, et kõik tuleb kasuks. Mulle meeldib korrata sõnu «tasub vaid alanduda Jumala tugeva käe alla ja puust rist muutub kaheks valgeks tiivaks».

Praegu olen ma 63-aastane, suur osa minu elust on elatud ja ma tean, mis on minu kutsumus – olla lesk. Aga kui palju tõotusi jättis Issand oma sõnasse, mis saadavad mind kogu elu! Issand ütles, et Ta on leskede ja vaeslaste Jumal! Nii see ongi: Ta aitas mul üles kasvatada ja juhatada õigele teele poja, kelle üle mul on õigus uhke olla. Issand töötab temaga palju ja tegutseb aktiivselt tema läbi.

Ma jooksen iga küsimusega Issanda juurde. Tema on mu hinge nähtamatu abikaasa. Ta on mu sõber ja õpetaja. Ma näen, kuidas Ta hoiab minu sisemist elu, elab kaasa mu ebaõnnestumistele, aitab leida väljapääsu rasketest olukordadest ning õpetab sellega kannatlikkust ja alandlikkust.

Iga inimese elus on tõuse ja mõõnasid ning küll on hea, et minu taevane abikaasa on alati stabiilne. Ta kaitseb mind väga armukadedalt, sest ma olen Tema oma. Õpetada oma südant kuuluma Issandale tähendab Tema usaldamist kõiges: anda ära, kui vaja ja võtta vastu, kui Ta annab! Suheldes Issandaga Tema sõna kaudu, näen iga päev Tema tõotusi. Ma armastan väga sõnu Ps 121,1–2: «Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi? Abi tuleb mulle Issanda käest.»

ENESEHALETSUSE ÕNNETUS

Tuleb meelde üks olukord, mis juhtus lesknaiste ja üksikute inimeste kristlikus laagris. Laagrisse tuli lesk, kelle mehe matustest oli möödas ainult nädal. Tal oli hea perekond – mees oli koguduses jutlustaja, neil oli viis last.

Pärast matuseid veensid tütar ja väimees ema sõitma laagrisse, et ta saaks oma mures mingitki leevendust, eemalduks kurbadest mõtetest. Kui ta tuli, hakkasid tema juurde üksteise järel tulema lohutajad, kes väljendasid oma kaastunnet. Ta võttis need vagalt vastu ja istus langetatud silmadega. Inimesed pöörasid talle kõrgendatud tähelepanu. Nende pilgud rääkisid ilma sõnadeta: «Oh sa vaeseke!» Hommikul tuli ta nutetud silmadega ja oli näha, et ta oli nutnud terve öö. Kolmandal päeval otsustas ta koju minna.

Oli selge, et peame tegema midagi otsustavat. Me pidime seletama lohutajatele, et kaotuse üle elanud inimene peaks võimalikult ruttu unustama oma kurvad mõtted ja ümber lülituma teistele mõtetele, mille Jumal on saatnud lohutuseks ja et me oma lõpmatute kaastundeavaldustega tuletame talle ainult pidevalt tema kaotust meelde.

Me vestlesime kaua selle õega, aga ei õpetanud teda, vaid lihtsalt rääkisime ja palusime tal rääkida oma perest. Tulemus ületas meie ootused. Ta avas oma südame ja hakkas rääkima, ja meie lihtsalt kuulasime mõistes, et läbi nende meeldivate meenutuste vabastas ta oma südame kurbusest. Lõpuks ütles ta, et on väga tänulik Jumalale oma mehe eest ja selle eest, et Issand andis selle mehe just talle ning nad olid koos õnnelikud. Pärast vestlust jäi õde meiega kuni laagri lõpuni ja läks lohutatuna tagasi koju.

Tahaksin rääkida ka ühest teisest juhtumist. Ühel meie õel suri pärast pikka ja rasket haigust mees. Pärast matuseid sattus naine niisugusesse masendusse ja enesehaletsusse, et tema südamele ei pääsenud enam keegi ligi. Ta sulgus endasse, ei tahtnud kedagi näha ja peitis end oma kurbadesse mõtetesse. Ta elas vaid mälestustes.

Oma korteri igasse tuppa pani ta mehe pildid, kattis kinni aknad ja süütas küünlad põlema. Lõpuks ei käinud ta enam kirikus ka. Kui me tahtsime teda külastada, ei avanud ta meile ust ega tahtnud näha kedagi. Möödas on umbes kümme aastat ja tulemus on kurb: nüüd on see suhteliselt noor naine väga haige, kõigi peale solvunud ja ei lase ikka mitte kedagi enda juurde. Ta elab täielikus üksinduses, haigena ja hingelises nukruses.

Lõpuks tahaks veelkord meelde tuletada, kui oluline on õppida oma südant andma Issandale, usaldada Teda kõiges: anda, kui vaja, ja võtta vastu, kui Ta annab!

Aga olla Issandas lesk – see ei ole kaotus, vaid eriline seisund, sest Issand ise võtab lese oma erilise kaitse alla ja keegi ei suuda teda Tema käest kiskuda.

TATJANA KUHFELD
Vera i Žizn

«Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama» (Ps 55,7).

Foto: Kadri Aan

ELU TAGAKIUSATUTE HEAKS

Pakistani inimõigusteadvokaat Aneeqa Maria Anthony (38) kasvas üles kaitstud keskkonnas. Ta elas küll moslemimaal, aga käis kristlikus koolis ja tema ümber olid enamikus kristlased.

Kuid 14-aastaselt lõpetas ta kooli ja läks edasi õppima. Teda tabas kultuurišokk. Nüüd oli ta ainus kristlane koolis ja kohtus äkki moslemitega, kes olid tema usu pärast vaenulikud ja survestasid teda moslemiks hakkama.

«Nad vaidlesid minuga pidevalt. Ei olnud alati lihtne viisakalt lahkuda.» Talle oli selge, et iga tüli võis viia etteheideteni jumalapilkamises ning sellega kaebuse ja aastatepikkuse vangistuse või isegi surmanuhtluseni.

JUURA KIRJANDUSE ASEMEL

Need vastandused ei läinud noorest naisest jälgi jätmata mööda. Pärast magistrikraadi saamist inglise kirjanduses otsustas ta juurat õppida ja mitte kristlikus koolis õpetajaks saada: «Ma ei tahtnud enam turvalist töökohta. Ma tahtsin teisi usukaaslasi aidata, kes väidetava jumalapilkamise tõttu hädas olid.»

Anthony märkas ruttu, kui ohtlik on tema elu naissoost advokaadina, kes kristlaste eest seisab. «Kui ma olin teel oma esimese kaitsealuse juurde, peatas vihane moslemitest rahvahulk mu auto.» Et midagi hullemat ei juhtunud, oli Jumala õnnistus.

Korduvalt üritasid radikaalsed moslemid Anthonyt tappa. Üks imaam lubas sellele, kes tema või ta perekonna tapab, koha paradiisis. Kahel korral pidi ta mõrvaähvarduste tõttu põgenema välismaale ja mõnikord peitma ajutiselt ennast ja oma peret kodumaal Pakistanis.

ALATI SÜDAMEGA

Julge advokaat on ainuüksi sel aastal üle 80 kristlase ja muu vähemusse kuuluva inimese huve kaitsnud. Küsimuse peale, kas midagi on talle eriliselt südamesse läinud, muutub ta väga mõtlikuks. Õigupoolest on teda puudutanud nende kõigi saatused.

Aga Shamim Bibi nimelise kristlasega tunneb ta end eriliselt seotuna, «sest see naine sai nagu minagi just esimest korda emaks ja meie lapsed on peaaegu ühevanused». 2012. aastal süüdistas üks imaam Shamimi jumalapilkamises. Tõenäoliselt olid tema moslemitest sugulased vaimulikku selleks õhutanud, sest noor naine ei tahtnud islamisse üle minna. 2015. aastal mõisteti ta tänu Anthony tegevusele õigeks.

JUMALA KÄTES

Mõnikord tundub advokaadile, et tal on oma tööd raske jätkata: «Kui minu laste elu on ohus ja me peame end järjekordselt peitma, tahaks mõnikord kõigest loobuda. Aga siis ma mõtlen kõigi nende inimeste peale, keda aitame. Ma ei saa neid lihtsalt hätta jätta.»

Ka siis, kui kristlaste olukord peaks minema Pakistanis veel raskemaks, olevat ikkagi võimalik midagi ära teha: «Jumal tahab mind kasutada. Seepärast töötan ma edasi, annan oma elu ja mured Tema kätesse. Ta ei ole mulle mitte kunagi pettumust valmistanud.»

ERIKA GITT
idea Spektrum

SISSEMURDJA LASKIS END RISTIDA

Brenton Winn (23) laskis end ristida Ameerika Ühendriikide Arkansase osariigis Conways baptistikoguduses. Ta oli kogudusele kirikusse sissemurdmisega tekitanud kahju sada tuhat dollarit. Kohus määras talle osavõtmise ühest rehabilitatsiooniprogrammist, mille vältel sai temast kristlane.

Nagu teatas internetilehekülg Baptist Press, murdis Brenton Winn narkouimas kirikusse sisse. Ta purustas kõik, mis kätte juhtus, sealhulgas arvutid, kaamerad ja elektroonika. Lõpuks pani ta kiriku põlema. Ta oli Jumala peale vihane, et oli vaatamata ühele kristlikule võõrutusprogrammile narkosõltuvusse tagasi langenud. Ta tundis end petetuna. Kuriteo ajal jäi ta valvekaamera vaatevälja, nii et politseil õnnestus ta isik kindlaks teha.

Koguduse vanempastor Don Chandler ütles noore mehe heaks prokuratuurile mõne hea sõna ja palus talle kergemat karistust: «Ei saa 50 aastat järjest andestamist kuulutada ja ise seda mitte praktiseerida.» Winn ei olevat mingi paadunud kurjategija, vaid noor mees, kes on teinud vigu. Kohtunik andis Winnile valida, kas 20 aastat vanglat või aastane kristlik rehabilitatsiooniprogramm. Winn valis rehabilitatsiooni ja sai kristlaseks.

ELU OLI KAOS

Winn pärineb kristlikust kodust, kuid sellele vaatamata sai temast narkomaan. «Mu elu ei olnud midagi muud kui kaos.» 14-aastaselt proovis ta metamfetamiini ja 16-aastaselt võttis narkootikume juba iga päev. Ta tegi ka enesetapukatse.

Rehabilitatsiooniprogrammis olevat ta aru saanud, «kuidas Jumal funktsioneerib», ütles ta Baptist Pressile: «Ma mõistsin, et mitte mina ei valinud sel ööl kirikut, vaid Jumal valis selle mulle. Oleks see mõni teine kirik olnud, istuksin ma praegu vangis.» Varem oli ta arvanud, et see oli juhus, et ta just sinna kirikusse sisse murdis, aga nüüd näeb selles kinnitust, et «Jumal on reaalne ja vastab palvetele».

KINDEL TÖÖKAVA

Selles rehabilitatsiooniprogrammis on juba kolmsada sõltlast kristlasteks saanud. Nad peavad osalema iga nädal 15 tundi piibliõppes ja esimesel poolaastal tegema kolmsada tundi ühiskondlikult kasulikku tööd.

Rehabilitatsiooniprogramm loodi aastal 2011 endise narkosõltlase James Loy poolt. Kuus aastat varem sai ta ise kristlaseks ja vabanes nii 23 aastat kestnud alkoholi- ja narkosõltuvusest. Loy sõnul on töö eesmärgiks «tekitada jüngreid Jeesusele Kristusele». Peaeesmärk ei ole mitte see, et programmis osalejad loobuksid narkootikumidest ja alkoholist: «Ma tahaks, et nad Jeesusesse armuksid.» Selle armastusesuhte tulemusena saavad nad ka oma sõltuvusest lahti.

idea Spektrum

KRISTLANE KALLISTAS OMA VENNA MÕRVARIT

Ameerika Ühendriikides Dallases andestas mõrvaohvri vend kohtusaalis mõrvarile ja kallistas teda. Sellest teatas internetileht Christian Post (Washington).

Valge naispolitseinik Amber Guyger laskis 6. septembril 2018. aastal maha relvastamata mustanahalise Botham Jeani (26). Politseinik oli töölt koju tulles eksinud uksega ja kogemata sisenenud korrus kõrgemal mehe korterisse. Poolpimedas pidas ta meest sissetungijaks. Ta tulistas teda teenistusrelvast, sest kartis oma elu pärast.

Ohver oli raamatupidaja ja kristliku koguduse ülistusjuht. Kohus mõistis Guygerile kümme aastat vanglat. Otsuse teatavakstegemise järel teatas surnu vend Brandt Jean, et andestab endisele politseinikule. Tema vend oleks soovinud, et see naine annaks oma elu Kristusele.

Kohtunik Tammy Kemp kinkis süüdimõistetule pärast istungit Piibli ja embas teda samuti, teatas internetiportaal Breaking Christian News. Kohtunik soovitas Amber Guygeril alustada lugemist salmist Jh 3,16: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.»

idea Spektrum

Eesti EKB Koguduste Liidu
TÖÖTEGIJATE PÄEVAD

Laulasmaal ja Keilas 22.–23. novembril 2019

1. Ordineerimisest rääkis Toivo Pilli.
2. Jumala riigi töö on ilus töö. Einike Pilli küsimustele vastasid Sven-Joonatan Siibak, Toomas Vardja ja Mart Oksa.
3. Esimese päeva võttis kokku Erki Tamm.
4. EKNi oikumeenilise aastapreemia laureaat Anne Raiste Eesti Rahvusringhäälingust ja Meego Remmel.
5. Hele-Maria Kangro rääkis meediastrateegiast.
6. Töötuba – pilk paberitelt üles.