Nii võis kunagi töötada oma puusepatöökojas
Jeesuse kasuisa Joosep.
Sellist ajaloolise töökoja koopiat
näidati turistidele ja palveränduritele
Naatsaretis. «Eks Tema
ole see puusepp, Maarja poeg,» küsiti
Jeesuse kohta Tema kodulinnas
(Mk 6,3). Tema endistele kaaslinlastele
tundus Ta tavalise noore ja
ninakust täis mehena nende keskelt.
Aga Ta ei jäänud puusepaks,
Temast sai inimkonna Päästja.
Jõulupühade ajal on kogu maailma
mõtted rohkem Jeesuse juures
kui tavaliselt. Aga selleks, et näha
Temas midagi rohkemat kui väikest
last või veel enamat kui puuseppa,
on vaja usku ja Jumala usaldamist.
Tarvis on asetada ennast
õigele positsioonile Jeesuse ja Jumala
suhtes mitte enam nende arvustajana,
vaid abiotsijana, andestuse
vajajana ja alandliku kuuletujana.
Lapsena maailma tulnud Jumala
Poeg tahab, et me saaksime vaimulikult
Tema sarnasteks: «Tõesti, ma
ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa
kui lapsed, ei pääse te taevariiki!»
(Mt 18,3).
Jõulud on eriline aeg, aga Jeesust
vajame kõigil päevadel. Tema ütles:
«Kes jääb minusse ja mina temasse,
see kannab palju vilja, sest
minust lahus ei suuda te midagi
teha» (Jh 15,5).
TEE, TÕDE JA ELU
Toimetaja kommentaar
Eesti õpilased näitasid end rahvusvahelises
PISA testis väga positiivselt.
Uuring näitas, kui võimekad on
15-aastased
õpilased kooliteadmisi
elus rakendama. Eesti lastest ettepoole
said vaid hiinlased. Jälle on
meil üks põhjus uhke olla oma maa ja
rahva üle.
Kuidas on lood täiskasvanutega?
«Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las
ta näitab hea käitumisega oma tegusid
tarkuse tasaduses.» (Jk 3,13). Nende
omaduste puudumist näeme kahjuks
iga päev nii oma maal kui üle ilma.
SOOMES LÄKS HALVASTI
Seitsmesaja Soome pakisorteerija
palgatingimuste halvendamine viis
suure toetusstreigi ja lõpuks peaministri
ametist lahkumiseni. Streigiga
tekitati tõenäoliselt nii suurt majanduslikku
kahju, et need seitsesada
oleks võinud selle raha eest üle kullata.
Sündmuste alguses ei osanud keegi
arvata, et asjad niimoodi kulgevad.
Kindlasti ei võtnud peaminister isiklikult
neil töölistel palka vähemaks,
aga tegeliku süüdlase isik pole ühiskonnale
vist piisavalt atraktiivne ja nii
läks tõeks vana kõnekäänd: «Isad sõid
tooreid viinamarju, aga laste hambad
on hellad» (Hs 18,2).
Seitsesada töölist on Soomes väga
väike hulk. Tänapäeval on vähemuste
kaitsmine kogu aeg päevakorral. Kui
kellelegi tehakse ülekohut, siis on ju
loomulik, et tema eest seisma hakatakse.
Küll oleks kurb, kui hättajäänutest
tuimalt mööda vaadataks.
Aga teame ka vähemusi, kes arvavad,
et võivad kogu ühiskonnale oma
mõtteviisi kohustuslikuks teha. Nende
arvates ei ole olemas niisugust
mõistet nagu patt, kõike on lubatud
teha ja kõike peab sallima. Ega pattu
ei saagi ära keelata, aga niisuguste
ideoloogiate levikule ei tohi küll kaasa
aidata.
Kuidas teha nii, et kõigil oleks hea
elada? See pole üheski ühiskonnas
õnnestunud. Hea, kui suuremal hulgal
inimestest on elu korras. Selleks ongi
tehtud seadused ja kehtivad moraalinormid.
Sügavama sisuga eeskirjad
on sageli Piibli päritoluga. Seda raamatut
on vaja tänapäevalgi hästi tunda:
«Õnnis on inimene, kes ei käi
õelate nõu järgi ega seisa patuste tee
peal ega istu pilkajate killas, vaid kel
on hea meel Issanda Seadusest ja kes
uurib Ta Seadust ööd ja päevad» (Ps
1,12).
RONG SEE SÕITIS ...
Rong jõudis taas Turbasse ja sellega
taastati esimene väike osa likvideeritud
Riisipere-Haapsalu
raudteest. Tegemist olevat Eesti kõige
kaasaegsema raudteelõiguga, kus
saab sõita kuni 140 kilomeetrit tunnis
(mujal on maksimaalne kiirus 120 kilomeetrit
tunnis). Tõsi, esimestel päevadel
niisugust kiirust ei proovitud ja
ajakirjanduses avaldatud piltidelt on
näha kiirust piiravat märki Turba jaama
juures. Tõenäoliselt on midagi
veel vaja teha. Oleme varemgi tõdenud,
et tavaliselt ei hakka keerulised
tehnilised süsteemid kohe ideaalselt
tööle.
Eesti praegune valitsus plaanib
maanteede ja raudteede üsna mahukat
arendamist. On ka aeg, meie taristu ei
ole kindlasti kaasaegsel tasemel. Ega
nüüdki kõike korraga ei jõua, aga
järkjärgult peab elu paranema.
Aegajalt vastandatakse raudteed ja
maanteed teeme hea raudtee, siis
pole maanteed tarviski ja vastupidi.
Ilmselt on vaja mõlemat, sest sõitjaid
ja kaupa tuleb üha juurde. Igasugused
poolikud lahendused tähendavad seda,
et kokkuvõttes peab raha rohkem
kulutama, sest hiljem peab midagi
lõhkuma ja ümber ehitama.
Targad usklikud on teede ja tehnika
arengut kasutanud ikka ka evangeeliumi
levitamiseks. Saab ju külastada
kauget kogudust kergemini, kui sinna
läheb kiire ühistransport või korralik
tee. Samuti võime kuulata/vaadata
heal tasemel jumalateenistusi teistest
paikadest. Seejuures ei tohi unustada,
mida Piibel ütleb: «Ärgem jätkem
unarusse oma koguduse kooskäimist,
nõnda nagu mõnel on kombeks» (Hb
10,25).
Haapsalu raudtee saab ehk kunagi
valmis, see ei ole utoopiline ega liiga
kallis plaan. Küll aga tekitavad mõned
suured ideed küsimusi, et miks
just nõnda? Miks peaks Põhja-Jäämere
äärest kauba Lääne-Euroopasse
vedama läbi Tallinna-Helsingi
tunneli ja mööda Rail Balticat, kui võiks otse
läbi Rootsi minna? Eks me tahaks, et
Eesti oleks rohkem keset elu ja siia
tuleks võõrast raha, aga maakaarti
peaks ka vaatama.
Jeesus ütles: «Mina olen tee ja tõde
ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde
muidu kui minu kaudu.» (Jh 14,6).
Taevasse ringiga minna ei saa, ainult
otse või üldse mitte.
VALGUS TULI MAAILMA
«Tõeline valgus, mis valgustab iga
inimest, oli maailma tulemas. Ta oli
maailmas, ja maailm on tekkinud
Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda
ära. Ta tuli omade keskele, ent
omad ei võtnud Teda vastu. Aga
kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis
Ta meelevalla saada Jumala lasteks,
neile, kes usuvad Tema nimesse, kes
ei ole sündinud verest, ei liha tahtest,
ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja
Sõna sai lihaks ja elas meie keskel,
ja me nägime Tema kirkust nagu
Isast Ainusündinu kirkust, täis armu
ja tõde.» (Jh 1,914).
Jõuluaeg on meie ajavööndis
kõige pimedam aeg aastas. Selleks,
et pimedust tõrjuda, süütame me
kõikjal tuled. Linnatänavad, puud
ja hooned kaunistatakse jõuluajal
erinevate värviliste tulukestega.
Välise valguse ilu lummab meid ja
teeb südamed rõõmsaks.
Jõuluvalgusel on selles kahtlemata
oluline koht, et meis tekiks pimedal
ajal jõulutunne. Välise pimeduse
tõrjumiseks piisab ainult lülitile
vajutamisest. Aga kuidas tõrjuda
pimedust inimese südamest?
Välisel valgusel selleks võimu ei ole.
TÕELINE VALGUS
Ühel Aafrika misjonäril oli väike
elektrigeneraator, mis andis toidet
pisikesele kirikule. Kui üks kohalik
nägi laes põlevat elektripirni ja
seda, kuidas lamp ruumi valgustas,
siis ta küsis misjonärilt, kas ta võiks
ka endale ühe sellise saada. Misjonär
kinkis talle rõõmuga ühe pirni.
Mõni päev hiljem astus misjonär
läbi selle inimese kodust, kellele ta
pirni oli kinkinud. Kui ta tuppa
astus, siis ta nägi, et lambipirn oli
seotud tavalise nööriga lakke
rippuma. Misjonär pidi siis seletama,
et ainult pirnist ei piisa ja vaja
on ka juhtmeid ning lambipirn tuleb
ühendada elektrivõrku. Alles
siis saab lamp täita seda ülesannet,
milleks ta on tehtud.
Selleks, et tõeline valgus võiks
inimese elus eredalt põleda, vajab
inimene isiklikku ühendust Jumalaga.
Vastasel juhul on ta nagu
elektrita lambipirn, mis kasutuna
laes ripub. Seda vajalikku ühendust
Jumalaga saab pakkuda aga
ainult Jeesus. Ainult Jumala Poeg
saab avada tee Isa juurde.
Jõuluevangeelium kuulutab meile
head sõnumit sellest, et tõeline
valgus saabus maailma, kui sündis
Jumala Ainusündinud Poeg. «Tõeline
valgus, mis valgustab iga
inimest, oli maailma tulemas,» kirjutab
evangelist Johannes.
Jõuluaeg tuletab meile meelde
imelise tõotuse täitumist. Usurahvana
me rõõmustame selle üle, et
kauaoodatud Messias, kes on maailma
valguseks ja lootuse toojaks,
on juba maailma tulnud.
Ainult Jeesus saab ära võita sünge
rõhuva pimeduse. Ainsaks tingimuseks
on, et inimene laseb Tal
oma südamesse tulla.
Ka kõige pimedamal tunnil särab
uskujate südametes heledalt Jumala
sõna valgus. See rõõmusõnum
tuletab meile meelde, et veel on võimalik
pattudest pöörduda, meeleparanduse
teele suunduda ja saada
endale puhas süda Kristuse lunastustöö
kaudu.
Jumala Poja sündimine kaugel
Petlemmas on murranguline sündmus
kogu maailma ajaloos. Tema
võimas tulemine muutis edaspidist
ajalookulgu. Kristuse lootuse sõnum
hakkas kirkalt särama. See ei
piirdu ainult ühe piirkonnaga, vaid
on levinud kõikjale üle maailma,
valgustamaks iga inimest, kes usub.
Kristuse valgus ei ole mõeldud
valitutele, vaid igale inimesele. Igaüks,
kes usub Jeesusesse ja võtab Ta
vastu oma isikliku Päästjana, pääseb
patu pimedusest valguse kätte.
Jeesus ütleb: «Mina olen maailma
valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses,
vaid tal on elu valgus.»
(Jh 8,12). Astugem Issanda jälgedes!
Issanda Jeesuse kirkuse valgus
on lootuseks kõikidele, et leida õige
tee Jumala ligidusse. Korraga
muutub kogu inimese elu, kui ta
kohtab kirkalt säravat Jeesust.
KAUAOODATUD PÄÄSTJA
Mitmed prohvetid Vanas Testamendis
olid ennustanud Messia tulekut
ja Tema sündimist siia ilma.
Prohvet Jesaja kuulutas enam kui
seitsesada aastat enne Kristuse
sündimist: «Rahvas, kes käib pimeduses,
näeb suurt valgust; kes elavad
surmavarju maal, neile paistab
valgus» (Js 9,1). Juudid olid juba
pikalt oodanud selle tõotuse täitumist,
nad ootasid kedagi, kes oleks
preester, prohvet ja kuningas. Oli
ju prohvet kuulutanud: «Sest meile
sünnib laps, meile antakse poeg,
kelle õlgadel on valitsus ja kellele
pannakse nimeks Imeline Nõuandja,
Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst»
(Js 9,5).
Oli suur ootus, et tuleb keegi, kes
muudaks kõike ja lõpetaks suure
viletsuse. Rahvas ootas kuningat,
kes viiks nad pimedusest valgusse,
vabastaks nad rõhujate käest ja
haaraks füüsiliselt riigis võimu enda
kätte.
Kuid Jumal ise sai lihaks, et kutsuda
inimesed enda osadusse. Ta ei
tulnud valitsema ilmaliku kuningana,
vaid igavese Kuningana, et ohverdada
oma elu inimkonna pattude
eest.
Ometi nendib Johannes, et kui
lubatud tõotus täitus, siis maailm ei
pidanud Jeesust kellekski. Maailm
ei tundnud Issandat ära. «Ta oli
maailmas, ja maailm on tekkinud
Tema läbi, ja maailm ei tundnud
Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent
omad ei võtnud Teda vastu.»
Kahjuks kõik ei ole ära tundnud
ja vastu võtnud seda armupakkumise
kutset, kuna nad ei ole Kristuses
ära tundnud Jumala Poega.
Aastatuhanded on inimesed jaganud
kaheks: need, kes kahtlevad
selles, et Jeesus on Jumala Poeg, ja
need, kes usuvad, et Jeesus on Jumala
Poeg.
Jõuluöö rõõmusõnumit Päästja
sündimisest kuulutati väljal olevatele
lihtsatele karjastele. Sellel
imelisel Kristuse sündimise ööl
avanesid taevad ja inglikoorid laulsid
ning kiitsid Jumalat. Öösel valves
olevatele karjastele ilmus Issanda
ingel ja kuulutas neile imelist
rõõmusõnumit.
Kui karjased olid kuulnud ingli
suust rõõmusõnumit, siis nad ei
jäänud lihtsalt passiivselt ootama,
vaid otsustasid tegutseda ja suunduda
Petlemma, kus oma silmaga
veenduda, et kuuldu on tõsi. Nad
otsustasid inglite kuulutust uskuda
ja selle tõesuses veenduda. Ja nõnda
nagu ingel olid neile öelnud,
nõnda nad leidsid eest lapsukese,
kes magas sõimes.
Rõõm kohtumisest Kristusega oli
nende südamed haaranud ja pannud
seal särama tõelise valguse.
Just nõnda mõjub kohtumine
Kristusega. Kui oleme Issandat
näinud ja Temas ära tundnud
Päästja ja Õnnistegija ning veendunud
Tema tõelisuses, siis midagi
meie südametes muutub. Korraga
kogeme, kuidas süda täitub rõõmu
ja rahuga.
KINGITUS KOGU ILMALE
Kui jõulurõõm piirdub ainult välise
säraga, siis see ka kaob tulede
kustudes. Aga kui südames särab
Jumala valgus, mille on süüdanud
kohtumine Kristusega, siis valitseb
seal tõeline jõulurõõm kestvalt igas
päevas.
«Aga kõigile, kes Tema vastu
võtsid, andis Ta meelevalla saada
Jumala lasteks, neile, kes usuvad
Tema nimesse, kes ei ole sündinud
verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest,
vaid Jumalast.»
Jumala suure armastuse tõendus
on kingitus Ainusündinud Poja
näol. Jumal andis oma Poja ja Poeg
andis kingituseks oma elu. Läbi
Jumala imelise kingituse on võimalik
igal inimesel saada Jumala lapseks.
Jõuluööl tuli Jeesus ilmale lihtsas
laudas ja Ta asetati tavalisse sõime,
kuna ümbruskonna majade uksed
jäid Maarja ja Joosepi ees suletuks.
Täna on paljud inimesed kahjuks
samuti sulgenud Jeesusele oma südame
ukse.
Inglismaalt pärit kunstnik William
Holman Hunt maalis pildi,
kus on kujutatud ukse taga seisvat
Jeesust, kes koputab vääntaimedega
kaetud uksele. Pildil hoiab Jeesus
oma käes laternat, mis ümbrusele
valgust heidab.
Pärast maali valmimist küsisid
mõned inimesed autorilt, et miks
maalil kujutatud uksel puudub
link. Kunstnik selgitas, et link asub
ainult seespool ja ust on võimalik
avada ainult seest. «Ennäe, ma seisan
ukse taga ja koputan. Kui keegi
kuuleb mu häält ja avab ukse, siis
ma tulen tema juurde sisse ning
söön õhtust temaga ja tema minuga.»
(Ilm 3,20).
Jeesus koputab vaikselt iga inimese
südamele. Ta ei tungi jõuga
sisse, vaid ootab, et Temale uks
avatakse. Ja kui seestpoolt uks
avaneb ja Teda kutsutakse, siis astub
Ta suure rõõmuga sisse.
Maailmas on veel lootust nii
kaua, kuni Jeesus, valguse tooja,
elab inimeste südametes ja on jätkuvalt
neid, kes Talle ukse avavad.
Võtkem Jumala Poeg väärikalt
vastu!
Saagu Jumala sõna elavaks iga
uskliku elus, koguduste keskel ja
kõikjal, kus me nendel jõulupühadel
liigume. Jagagem välja rohkesti
seda armastust, mida Jumal meie
sisse on andnud.
Õnnistatud jõuluaega!
RAIT TÕNNORI
Tallinna Oleviste koguduse diakon
IGAÜKS VÕIB AIDATA
Aktuaalne teema
Tartu Salemi kirikus oli 8. detsemb-ril
heategevusmüük Süüria Tartousi
(teine kirjapilt Tartus) piirkonnas
asuvate sõjapõgenike heaks. Tartousis
ei ole sõda, kuid sinna on põgenenud
suurel arvul neid, kes vajavad abi
(üldse on Süürias üle kuue miljoni sisepagulase).
Heategevusmüügi koordinaator
AKSEL KIVI andis ettevõtmisele
kohe pärast selle lõppemist
hinnangu.
Kuidas müük läks?
Läks väga hästi kokku tuli 1115
eurot, mis on päris suur number. Me
oleme niisuguseid müüke mitu aastat
teinud ja igal aastal on summa suurenenud.
Tundub, et inimesed on lahked
mitte sellepärast, et nad on jõukamaks
saanud, mis on kindlasti ka
oluline, vaid nad on muutunud mõistvamaks.
Seekord annetati ju niisugustele
inimestele, keda me ei tunne
ega tea, kellega me suure tõenäosusega
mitte kunagi isiklikult kokku ei
puutu. Kaks aastat tagasi annetasime
vähiravifondi heaks, see oli eestlastele
kindlasti selgem ja käegakatsutavam
vajadus.
Kas kirikusse toodi esemeid, need
müüdi maha ja saadud raha läheb
Süüriasse?
Jah. Oli ka rahalisi annetusi. See on
Euroopa Baptistiföderatsiooni aktsioon
ja meie oleme üks osalejaid selles,
nende projekti suurus on 200 tuhat
dollarit. Põgenikud elavad suurtes
telkides ja neile ostetakse annetatud
raha eest ahje, kütust, tekke kõike
seda, mis aitab neil talvetingimustes
ellu ja terveks jääda. Me ei saa neid
inimesi otse aidata, siis peaksime ise
sinna kohale sõitma ja selle peale kulutaksime
rohkem raha kui suudaksime
koguda.
Kas pärast saate Süüriast ka
mingit tagasisidet?
Ma arvan, et tagasiside tuleb. EBFil
on oma sisemine reglement, kuidas
projekt ellu viiakse. Neil on oma lepingulised
partnerid kohapeal, kellelt
EBF ise ka ootab aruannet. Niipea,
kui info meieni jõuab, anname selle
kogudusele edasi. Mitte ainult numbriline
tagasiside pole oluline, vaid ka
pildid ja videod ning võib-olla
ka mõned intervjuud.
Annetusmüügid ei ole Salemi koguduse
jaoks haruldased?
Ei ole. Näiteks eelmisel aastal oli
meil müük Rakvere Karmeli koguduse
jaoks, kes ehitab endale uut kirikut.
Üle-eelmisel
aastal toetasime vähiravifondi
«Kingitud elu».
Mis on «pastori pasteet»?
See on meie kõige kuumem müügiartikkel.
Pastor Toivo Pilli ostab toiduained
ja keedab need pasteediks,
pakib ära ja kirjutab peale «Pastori
pasteet». Kuum kaup oli ka Einike
Pilli leivategu. Oli kahte sorti leiba
seemnete ja köömnetega ning need
osteti kõik ära. Tegelikult ostetakse
ka kõik muu kaup peaaegu tervenisti
ära.
Kes olid teised kauba toojad?
Enamik olid oma koguduse liikmed.
Aga Karlovas, kus kogudus tegutseb,
on tore kohvik «Anna edasi».
Nad on iga aasta meid toetanud. Nad
toovad enda tehtud küpsetised liudade
peal kohale ja meie müüme need
maha. Täna toodi ka eesti õunu. Minu
õde toob igal aastal imemaitsvaid lihapirukaid.
Mõned toovad endakootud
esemeid.
Ilmselt ei jää see kogudusele viimaseks
niisuguseks aktsiooniks?
Kuna see mudel töötab ja on tekkinud
traditsioonid nagu «pastori
pasteet», siis tasub seda jätkata.
Kindlasti aasta jooksul, mis on jäänud
järgmiste jõuludeni, saame mõtteid
koguda, kus see annetus kõige paremini
töötab.
Mõned inimesed ütlevad, et neil
pole endalgi midagi, las rikkad annetavad.
Inimestest võib aru saada. Aga kui
rahaline annetus on keeruline, siis on
muid võimalusi. Üks minu hea sõber
küpsetas vahvleid. Viie euro eest saab
neid päris palju teha. Alati on võimalik
annetada ka aega aitad kedagi
selle aja piires või oled kellelegi rõõmuks.
Mul on naaber, kellel on raske
väljas käia. Tuleb minna, koputada ja
küsida, et kas ma saan sinu eest poes
ära käia. See on lihtne ja mitte midagi
kontimurdvat. Võib ka minna ja tunnikese
juttu rääkida.
Ma vaatasin täna neid inimesi, kes
asju tõid ja pärast ka teiste toodud asju
ostsid, nad olid kõik väga rõõmsate
nägudega. See teeb hingele head. Annetused
ei pea olema väga suured.
Mitu väikest last ostsid oma kommiraha
eest rummipalle, mis maksid 50
senti. Sa oled midagi teinud, oled panustanud
ja see on väga tähtis hingele,
minnes vastu jõuluajale.
Alati võib ka palvetada nende
inimeste eest, kes on kuskil kaugel,
kelle heaks me ei saa isegi annetada,
aga kuuleme, et nad on hädas.
Suurepärane mõte!
Täname!
USKLIK NOORENA JA VANANA
AARE TINGAS (83) on vana kooli
mees Eesti EKB Koguduste Liidu
töötegijate päevade ajal Keilas 23. novembril
tuli ta ainsana kohale ülikonna
ja lipsuga. Aga mitte see ei olnud
peapõhjus intervjuuks.
Kus on Sinu kodukoht?
Olen sündinud Rakveres, aga
noorpõlve veetsin Tapal. Rakverest
tulin ära juba 1940. aastal, kui venelased
hakkasid siia trügima. Isa
tahtis raudteel tööd saada, see hoidis
teda ka mobilisatsiooni eest.
Minu õnn oli, et mu vanemad olid
tõsised usklikud. Olen kasvanud
kristlikus kodus, lapsepõlvest alates
Jumala sõnaga kokku puutunud
ja kirikus käinud nii kaua kui mäletan.
1944. aastal läksin kooli. Sel
ajal polnud mingit lastekirjandust,
lugesin piiblilugusid ja vaimulikke
raamatuid, mis isal olid. Hommikul
enne kooli palvetasime ikka.
Minu vennad on mõlemad usklikud.
Vello tegi otsuse pärast mind,
aga meid ristiti koos. Noorem
vend Neeme tuli usule
hiljem. Ema ütles enne surma,
et tal on selgus, et kõik
tema kolm poega saavad
päästetud. Aasta pärast ema surma
tuli Neeme Olevistesse ja ütles, et ei
saa enam ilma Jumalata. Pärast
juhtis ta aastaid Tapa venekeelset
kogudust.
Millal Sa ise päriselt usklikuks
said?
Vene väed tulid sisse sõja ja mölluga.
Meile öeldi, et ärge seda
uskuge, mida koolis räägitakse,
nemad tahavad kirikuid
ära hävitada. Me uskusime
seda, mida kodus
räägiti. Tapa baptistikoguduses oli
väike koorike, mängiti mandoliini
ja ma käisin emaga harjutustel.
Ükskord oli selles kodus, kus me
harjutasime, külas Arpad Arder.
Ta hakkas minult küsima, et kas
ma olen Jumala laps. Ma vastasin,
et ei ole. Kas tahad saada? Ütlesin,
et tahaks küll. Võitlemist oli sisemiselt
palju, aga selsamal õhtul tegin
oma otsuse. Olin siis 14-aastane.
Mind ristiti 17-aastaselt
salaja
Valgejões, olin ju alaealine. Ristis
Tapa koguduse pastor Evald Aer.
Ristimisteenistus oli meie kodus,
elasime jõe lähedal. Kell 23.45 oli
augustikuus täitsa pime, ja siis läksime
alla jõe äärde.
Tapal lõpetasin ma keskkooli ja
tulin siis Tallinnasse. Mul ei olnud
eriala, läksin tehasesse tööle ja sain
seadistaja koha. Ameti õppisin töö
juures kohapeal ära. Hakkasin kohe
ka Olevistes käima.
Kuidas Sa Olevistes sisse elasid?
Seal olid algul kõik võõrad. Tulin
väikesest kogudusest suurde. Seisime
ühe Tapa noormehega kiriku
ukse juures. Üks noor mees tuli ja
küsis kohe, et kes te olete, kust pärit,
kas olete usklikud. See oli Mikk
Metsala, kes hakkas meid kokku
kutsuma. Ta organiseeris iga nädal
kuskil kodus midagi. See oli esimene
tõuge vaimulikule kasvule noorte
hulgas ja mitmed noored tulid
meile juurde. Oli tore aeg.
Noored sõitsid ka mööda Eestit
ringi.
See sidus meid. Kellelgi polnud
autot, sõitsime bussidega või laenuautodega
ja ka jalgratastega.
Olevistest käidi ka suurte veoautodega
koguduste aastapäevadel. Eks
noored tahavad ikka kokku hoida.
Kui ma Tallinna tulin, ei olnud mul
mingit tutvust maailma noortega,
sõbrad saingi Olevistest.
Kuidas Sa vaimulikule tööle
sattusid?
19581961 käisin Kalju palvelas
vaimulikel kursustel. Sinna võeti
neid, kes olid kogudustes tööl, mina
olin vabakuulaja. Vabakuulajad
said kõik materjalid ja käisid loengutel
ka, aga ametlikku eksamitegemise
õigust meil ei olnud. Sealt
sain teadmisi. Evald Aer oli misjonimeelne
mees. Ta käis Peipsi ääres,
kust ta pärit oli, koosolekuid
pidamas, muidugi salaja. Ta võttis
Tapa noormehed ka kaasa. Tema
pani meid tunnistama ja see ergutas.
Esimest korda juhatasin ma
koosolekut maal ühes talus. Evald
Aer pidi Tapalt bussiga otse tulema,
meie tulime Tallinnast rongiga ja
pidime sellele bussile ümber istuma.
Aga teda bussis ei olnud, ta oli
maha jäänud. Talutuba oli rahvast
täis. Vennad Tallinnast tulid, hakaku
koosolekut pidama! Palvetasime
kolme mehega ja hakkasime peale,
nagu oskasime.
Meil on Klooga rannas suvila.
Kui lapsed olid väikesed, siis ega
me ei hakanud nendega pühapäeva
hommikul Tallinna sõitma, käisime
Keila palvelas. Kui Jaan Puusaag
vajas seal abi, siis ta pakkus välja,
et üks kord kuus hakkan jutlustama.
Andsin nõusoleku ning 1991.
aastal kutsus ta Robert Võsu kohale
ja mind ordineeriti abipastoriks.
2004. aastal, kui Jaan Puusaag läks
aastaks Vancouverisse, jäi kõik minu
peale.
Käin igal pühapäeval Tallinnast
Keilasse. Ma tunnen, et see on minu
kodukogudus. Ma tunnen osadust
Keila kogudusega ja mul on seal
ülesandeid ka. Mul ei ole raske seal
käia.
Milline on Sinu pere?
Leidsin uskliku tüdruku ja tema
leidis mind. Selle aasta septembri
lõpus sai 50 aastat pulmapäevast.
Tänu Jumalale, Tema arm on
kandnud. Ma ei kujuta ette, et
kristlane abiellub mittekristlasega.
Mis ühist saab olla selles peres? Kui
lapsed sündisid, poeg enne ja
pärast tütar, ja nad veel ei mõistnud
midagi, ikka olime nendega
koos õhtupalves Jumala ees. Söögilaua
juures panime kaks kätt kokku
ja palusime Jumalat. Väikesest
saadik sai nad ikka kaasa võetud
Jumala sõna juurde. Sel ajal käis
pühapäevakool vaikselt nurgataguselt
kodudes. Tänu Jumalale,
mõlemad lapsed on oma otsuse teinud
ja leidnud osaduse Jumalaga.
Lapselapsi on viis.
Kas Sind häirib koguduses, et
noored teevad midagi teisiti, kui
Sina harjunud oled?
Iga inimene on omaette indiviid
ja iga ajastu on erisugune. Jumal ei
ole nii väiklane, et nõuaks, et nii sa
pead mind kummardama ja nii sa
pead mind tänama ning ülistama.
Meie oleme õppinud teistsuguseid
laule ja noortel on uued laulud.
Nad on nendest vaimustatud ja kiidavad
Jumalat. Mina kiidan Jumalat
teistmoodi. Jumal on andnud
igaühele oma osa. Keilas on kord
kuus jumalateenistus noorte juhatada.
Siis on laulud, muusika ja jutlused
kõik nende omad.
Nendel jumalateenistustel
oleme samuti koos, vanad
ei jää kunagi tulemata. Me
teenime kõik ühte Jumalat.
Kui palju Sa ise uute asjadega
kaasa oled läinud?
Mina tunnen vajadust isikliku
kontakti järele. Kui jumalateenistust
arvutist kuulata, on see hoopis
midagi muud. Seda isiklikku kontakti,
mida koosolekul olles ja silmast
silma nähes tunnen, tehnika ei
asenda. Aga kui koosolekul tulevad
arvutist kirjad seinale, siis see on
omal kohal ja vajalik.
Muidugi kuulan ma vahest vanu
jutlusi. See on väga hea ja väärtuslik,
et nad Pereraadiost tulevad.
Aga see ei asenda koosolekuid. Nii
kaua, kui minul on tervist, käin ikka
Jumala sõna juures.
Mõned nutavad, et elu läks
raisku, oli teistsugune aeg, ei
lastud midagi teha.
Igal ajastul on oma head ja vead,
raskused ja võidud. Ka surveajal
käisime noortena siin-seal
maal,
tunnistasime evangeeliumi
ja kasvasime usus. Ükskord
töö juures tuli ülemus ütlema,
et sa oled tubli ja võiksid
parema koha saada, aga
sul on üks viga küljes, sa tegeled
usuasjaga. Mina ütlesin, et
jään usuasjaga tegelema edaspidi
ka, mulle pole tarvis seda uut kohta
ega kõrgemat palka. Teisel päeval
tuli ülemus tagasi ja teatas, et tsehhijuhataja
ütles, et see, mida inimene
usub, teda ei huvita. Töö näitab,
mis mees keegi on. Sain ikka parema
koha.
Kas tänapäeval kiusatusi vähe
on? Teistsugused ainult. Samuti on
neid igal ajastul. Me peame mõistma,
et Jumal on abimees igas olukorras.
Kuidas Sa selles eas suudad ikka
veel tegev olla?
Ma ei saa ise endale tervist ega
aastaid kinkida. Jumal on mulle
lubanud nii palju aastaid ja tervist,
et võin vabalt töötada ning ei ole
vaevades ja valudes. Ma ütlen ainult
Jumalale tänu.
Vaimulikus elus aitab ühine palve
ja osadus. Kui sa jääd üksinda
eemale ja omaette, siis see maailm,
kelle hulgas sa paratamatult oled,
võtab oma osa. Kui sa püüad teistega
osaduses olla, siis see annab
uue jõu ja tõuke ning tõstab jälle
üles. Mina olen palves Jumala ees
ikka kasutanud võimalust just sellel
momendil, kui abi tarvis on.
See oli aastaid tagasi, kui mu
poeg oli umbes kümneaastane. Tulime
suvilast, raudteejaama on
sealt umbes kakskümmend minutit
minna. Tee peal tuli üks purjus
noormees vastu. Astus minu ette ja
küsis, ega sa pole peksa saanud, ma
teen selle töö ära. Haaras mul käsivarrest
kinni ja hakkas rusikatega
mu nina ees viibutama. Nii kui ma
lahti tõmbasin, jälle krahmas kinni.
Ma mõtlesin, et paneks ühe tou
talle ära. Aga mu südames oli, et
mina olen kristlane ja kuidas ma
lähen teist inimest lööma. Tõmbasin
jälle varruka tema käest ära,
vaatasin talle otse silma ja ütlesin,
et Jeesus, aita mind nüüd. Purjus
mees astus ühe sammu tagasi ja
kukkus pikali. Ma ütlesin pojale, et
nüüd paneme jooksuga minema.
Kui see mees ükskord üles sai, olime
meie kadunud.
Kui on abi tarvis, siis ma ei lähe
õhtul koju palvetama, vaid hüüan
sealsamas Issanda poole. Kui sa
oled Jumala laps, siis Tema on su
juures igal päeval ja Temaga saad
kontakti igal ajal, igal pool, igas
olukorras.
Mida Sa jõuludeks soovid?
Et jõulusõnum jõuaks inimeste
südametesse. Kõik pidutsevad ja
ütlevad, et jõululaps, jõululaps, aga
kes see jõululaps neile on? Mis sest
lapsest kasu on, et nad pidutsevad
ja ehivad oma tuba? Inimesed jäävad
esimese punkti juurde pidama
ja ei vaata kõrgemale ega kaugemale.
Soovin, et inimesed õpiksid
Jeesust Kristust tundma.
Täname!
JÕULUD VANGLAS
Esseni vanglal Saksamaal lasub
jõuluõhtul ebatavaliselt rahulik meeleolu.
Sel päeval anti meestele kätte
juba kell 12 korraga nii lõuna- kui
ka õhtusöök. Üheks põhjuseks oli, et pühade
ajal on personali vähevõitu.
Kell neli päeval on jumalateenistus.
Väikeses vanglakabelis on jõuluõhtul
rohkem rahvast kui tavalistel pühapäevadel
see on nagu peegelpilt
kristlikest kogudustest vabaduses.
Kaks pidulikult kaunistatud kuuske,
mille vangid ehtisid, ja nikerdatud
puust sõim annavad täna edasi rahulikku
kristlikku jõulumeeleolu nii
ebatavalist selles halvas asutuses, kus
kõigil teistel päevadel valitsevad lootusetus,
kahtlus ja hirmud.
NUTTEV VANG
Minu kõrval istub üks noor mees,
pean teda umbes 25-aastaseks.
Tal on mõned alumised hambad puudu, ülemised
on mustaks värvunud. Tema lihaselisi
käsi katavad tätoveeringud,
nägu on täis vistrikke. Kõik viitab
narkomaaniale. Ta istub tõsise ilmega
minust vasakul ja mõjub väga endassetõmbununa.
Äraoleva ilmega kuulab
ta vaimuliku tugeval häälel öeldud
jutlust. Armulaua ajal, veidi enne lõpuõnnistust
hakkab minu naabri keha
äkki värisema. Samal ajal seisavad
kabelis umbes kolmkümmend vangi
püsti ja laulavad «Oh sa õnnistav».
Tema on aga ainsana istuma jäänud
ja jõllitab enda ette põrandale. Värisemine
muutub aina intensiivsemaks
ja läheb üle nutukrambiks, mis seda
noort meest raputab. Üle näo jooksevad
tal pisarad. Nõutult vaatan teda
ülevalt alla ja otsustan pidulikule laulule
vaatamata istuda tema kõrvale,
pakkuda toetust. Ta vaatab mulle
meeleheitlikult otsa, pisarad jooksevad
ikka veel. Lõpuks kummardub ta
minu poole ja sosistab mulle kõrva:
«Eile jättis naine mu maha. Ta annab
lahutuse sisse. Tal on keegi teine, kellega
ta tutvus sel ajal, kui mina siin
kinni istusin. Ja minu mõlemad väikesed
lapsed anti kasuperedesse, keda
ma üldse ei tunne. Mul on selline
igatsus laste järele!»
Sel hetkel on mul temast lõpmata
kahju. Panen spontaanselt oma vasaku
käe tema ümber. Ta langetab oma
pea minu õlale, tema pisarad tilguvad
minu kaelale. Ma püüan teda lohutada
nagu kunagi oma lapsi, võtan püksitaskust
valge taskurätiku ja kuivatan
tema pisaratemärga nägu.
Ta vaatab mulle tänulikult otsa.
«Rõõmsaid jõulupühi,» ütlen talle ja
ta vastab vaikselt häbelikult naeratades,
mis tema äranutetud näo palju
soojemaks teeb: «Jah, rõõmsaid jõulupühi!»
Istume veel mõne sekundi
oma kohal, kuni valvurid kamandavad:
«Tagasi kongidesse!» Noor mees
tõuseb püsti ja noogutab minu poole:
«Aitäh!»
JÕULUKINGID
Enne, kui rahvas laiali läheb, kutsub
vaimulik veel koorilauljad enda
juurde. Ta soovib meile rõõmsaid
jõulupühi ja annab igaühele väikese
kingituse tänuks valmiduse eest
mööduval aastal tema kooris laulda:
tuutu piparkooke, tahvel okolaadi ja
väike klaasist küünlajalg teeküünlaga.
«Õnnistatud jõulupühi,» soovib ta
oma mitte eriti rahvarohkele koorile.
Vastupidiselt oma tavalisele kombele
niisuguseid kingitusi mitte vastu võtta,
et neid teistele mulle tundmatutele
vangidele jätta, kes väiksemate võimaluste
tõttu neid rohkem vajavad,
võtan need tänasel jõuluõhtul kaalutlemata
tänulikult vastu.
Neid «aardeid» hoolsalt käes hoides,
palun valvuril tagasiteel kambrisse
teha väike peatus Conradi ja Fabio
kambriuste juures. «Ma tahaksin
neile noormeestele väikeste kingitustega
rõõmu teha.» Tavaliselt pahur
valvur paistab täna jõulumeeleolus
olevat: «Me võime seda erandkorras
teha. Täna on ju jõulud.» Mõni sekund
hiljem avab ta Fabio kambriukse.
«Rõõmsaid jõule, Fabio,» ütlen
ma, kui annan talle kambri künnisel
väikese klaaskuuli koos teeküünlaga.
Fabio vaatab mulle üllatunult ja ilmselt
ka liigutatult otsa. «Miks sa seda
teed?» küsib ta. Enne, kui ma vastata
jõuan, tõmbab valvur mind tagasi ja
virutab raske terasukse kinni. Tunnetega
ei oska siin mitte kõik hakkama
saada. Kuid eriline ja tänulik pilk
noorelt Fabiolt jääb mulle kingituseks
alatiseks meelde.
Annan Conradile nagu tema sõbralegi
magusat, mille ma vaimulikult
sain. Conrad toob kuuldavale veel tänuliku
ja üllatunud «kuule, vana tobu»,
ja siis lüüakse uks kinni.
MINU JÕULUÕHTU
Lõpuks seisan jälle üksinda oma
kambris. On jõuluõhtu, tunnen puudust
jõulude tähistamisest koos oma
perega, aga samaaegselt tekib minus
selline rahuja
tänutunne, mida harva
olen kogenud. Sain täna kolmele
noorele mehele rõõmu teha lohutades
ja väikeste kingitustega, mille väärtust
ma enne kinnikukkumist poleks
pidanud mitte millekski. Kolm noort
meest väljendasid täna tundeid, said
sellel erilisel õhtul oma kambri üksindusse
viia kaasa rõõmu ja tänu.
Kõigele vaatamata on mul pidutuju.
Kuulan Beethoveni neljandat ja
viiendat klaverikontserti, tõmban selga
tumesinise ülikonna ja valge särgi,
panen lipsu ette ja mustad kingad jalga
need on riided, mis mul kohtusaalis
seljas olid, kui mind vahistati.
Riideesemed pakiti prügikotti ja toodi
vanglasse.
Ma katan endale jõululaua: leib,
juust, suitsuvorst, soolapulgad, tee.
Väikesel puulaual põlevad kaks teeküünalt.
Ma mõtlen pidulikele jõuludele
meie kodus koos mitme põlvkonna
pereliikmetega. Mida rohkem
mälestusi elavaks saab, seda valusamaks
muutub olukord, et pean
olema täna, sellel pühal õhtul, üksinda
ja lukus ukse taga ning ei tea,
kui kaua veel.
Esimesel jõulupühal saan ühelt
valvurilt jõulukingi ja see on vist üks
kallimaid kingitusi, mis ma kunagi
saanud olen. Nii muutuvad olukorrad.
Ta kingib mulle võimaluse esimesel
ja teisel pühal, kui dui all käimine
tegelikult ette nähtud ei ole, võimaluse
üksi dui alla minna, sel ajal
kui teised mehed õues jalutavad, mis
mul seekord tegemata jääb. Nii seisan
ma 25. detsembril 2014 üliõnneliku ja
tänulikuna luksuse eest kuuma dui
all rõõmus nagu väike poiss ammuigatsetud
mudelrongi üle.
THOMAS MIDDELHOFF
idea Spektrum Spezial
JEESUS TOOB UUT
Suvel 2019 jättis mu mees pere maha.
Iga päev harjutasin end hakkama
saama nelja lapse ja suure majapidamisega
ning õppisin elama sügava
valuga südames. Minu motoks oli
elada üks päev korraga. Juba kaua
usun ma Jeesust, kuid ometi tundsin
ma enda ümber pimedat ööd, milles ei
näe mitte ühegi valgusekiirt.
Ühel päeval läksin oma teismelise
poja tuppa. «Kuidas läheb, noormees?»
«Ema, ma arvan, et ma ei saa
enam hakkama.» Nende sõnade juures
veeres suur pisar üle tema näo.
Oo, kui tuttav oli mulle see mõte!
Ma istusin voodile tema kõrvale ja
küsisin, mida ta kardab. Teda vaevas
üks raske matemaatika uurimistöö, lisaks
sellele veel ka luhtaläinud praktikakoht.
Olin nõutu. Tundsin valu,
mis tabab iga ema, kui tema laps kannatab.
Sel õhtul põlvitasin tema voodi
ette ja me palusime Jeesust, et Ta
meid aitaks. Tundsin veel vaid pimedust
ja tühjust.
Leidsin lohutust Piiblist. Jeesuse
ristilöömise järel vaevas jüngreid
hirm ja nad ei suutnud enam orienteeruda.
Mida pidid nad tegema? Nad
naasid vana elu juurde ja tegid, mida
oskasid. Nad läksid kalale.
Nad kalastasid terve pika, pimeda
ja külma öö. Ikka ja jälle tõmbasid
nad tühja võrgu oma väsinud kätega
välja. Nad ei püüdnud ühtegi kala.
Jüngrid elasid läbi sedasama, mida
meie täna, et inimlik jõud ja vaev alati
ei aita. Kuid öö lõppedes nägid nad
taevast valgust «Aga koidu ajal
seisis Jeesus kaldal» (Jh 21,4).
Koos Jeesusega saab öö otsa, olgu
ta nii pime kui tahes. Tema seisab
kaldal kõigil meie öödel, abitustes ja
muredes. Tema annab meile, mida
vajame. Seda kogesid jüngrid ja kogesime
meiegi, väga praktiliselt ka
minu poeg tema ristiisast sai väärtuslik
nõuandja. Ristiisa abiga esitas
poeg sisuka uurimistöö matemaatikas.
Suur oli rõõm, kui see hinnati
«väga heaks». Praktika sai kristlaste
abiga samuti edukalt tehtud.
Me ei tea, mida toob uus aasta, aga
võime toetuda sellele, et Jumala käest
tuleb meie pääste. Sest Jeesus lõpetab
iga öö ja alustab koos meiega uut
päeva.
DOREEN PAUL
idea Spektrum Spezial
JÕULUDE AJAL TÖÖL
Tuletõrjujad, päästetöötajad, haigete
hooldajad kõik nad peavad ka
jõulude ajal tegema tööd. Politseinike
ülesanne on tagada pidupäevadel rahu
ja julgeolek. Jörg ja Anja Prasse
Saksamaalt on olnud politseinikud
juba 25 aastat. Nad jutustavad, mille
poolest on jõulud eriline tööaeg.
Kurb on mõelda jõulude ajal tulnud
väljakutsetele. Siis on rohkem peretülisid.
Kui juuakse palju, vabanevad
kogunenud emotsioonid. Algul on
kange tahtmine pühi pidada, lõpuks
tulevad ähvardused, kisa ja kehaline
vägivald. Või esitavad naabrid kaebuse
rahurikkumiste pärast rahupühadel.
Teisest küljest valitseb kolleegide
hulgas eriline meeleolu ja teenistus ei
olegi nii kurb. Süüakse koos ja kõik
sujub rahulikumalt kui tavaliselt.
Mõnikord räägitakse sellest, «kust
king pigistab». Kuskil on kausike
jõuluküpsistega. Muidugi on keegi
kolleegidest selle ise kaasa toonud.
Heatahtlikke kinke kodanikelt või
firmadelt, näiteks kasvõi rosinasaia,
ei tohi politseinikud vastu võtta.
TÄIESTI ABITU
Kui tuleb telefonikõne, siis loodetakse,
et ei ole midagi hullu juhtunud.
Ei ole laipasid või liiklusavariid. Ei
pea surmateadet viima minema.
Jörg Prasse meenutab ühte liiklusavariid.
Oli öö ja tema teenistusaeg
hakkas lõppema. Ehk sõitis mees koju
perekondlikult peolt, võib-olla
jäi ta roolis magama. Juhtimisviga tõi
kaasa ränga õnnetuse.
Mees oli raskelt vigastatud. Jörg
Prasse koos kolleegiga ootas kiirabi.
Ta jäi vigastatu juurde ja mees suri tema
silme all. Sündmus tõi kaasa abitustunde
ja pingeseisundi saad ainult
kõrval seista ja teha pole mitte
midagi. Siis ei olnud ta veel kristlane.
Täna oleks ta sellises olukorras palvetanud.
PILT SILME EES
Ka politseinike taluvusel on piirid.
Kui Anja Prasse oli veel noor, tahtsid
kolleegid teda väljakutse järel ükskord
koju saata.
Oli teine jõulupüha, kui tuli hädaabikõne.
Üks kodutu leidis «midagi».
«Ei saa aru, kas see on nukk,» ütles ta.
Õues oli kärekülm. Nukk osutus imikuks,
umbes kuu vanuseks poisiks.
Alasti, jäigaks külmununa lebas ta
põõsas. Kriminaalpolitsei võttis
uurimise üle.
Anja Prassele pakuti psühholoogi
abi, ta taheti koju saata, et ta saaks aja
maha võtta. Aga pildid tulid kogu aeg
silme ette ja kodus ei olnud mitte kedagi.
Vanemad elasid kaugel. Üksi
kodus oleks liiga palju mõtlemist olnud.
Nii jäi ta tööle ja rääkis juhtunust
kolleegidega. Täna oleks ta rõõmus,
kui saaks nendega koos ka palvetada.
KOGU AEG KRISTLASED
Võib tunduda, et advendi ja jõulude
ajal on hea võimalus rääkida kolleegidega
ristiusust. Tegelikult on just
siis raske. Jeesuse sünniloo asemele
on tulnud kinkide hankimise mure ja
kommerts.
Aga Jörg ja Anja Prasse on ju aasta
läbi kristlased. Nende kolleegid teavad
ka seda. Võimalusi tuleb ikka ja
jälle ja siis nad räägivad oma usust
Jeesusesse. Kui mõnel kolleegil on
probleem, küsivad nad, kas nad tohivad
tema pärast palvetada.
VALGUS PIMEDUSES
Usaldus ja head suhted on vajalikud.
Seda soovime endale kõik. Ja
rohkem tänulikkust. Meil on väga
palju, mille eest tänulikud olla: töö,
pere, rahu...
Varem käis jõululaupäeval politseist
mööda alati üks kristlik grupp,
kes kinkis ühe küünla, sümboolse rahuvalguse.
See oli ilus est, mis näitas
hinnangut politseile ja nende tööle.
Keegi mõtles jõulude ajal ka nendele.
Nüüd jätkavad Jörg ja Anja seda
traditsiooni ühe grupiga oma kogudusest.
Lapsed viivad nende kolleegidele
rahuvalguse. Küünal põleb
pimeduses paistab valgus.
ROMY SCHNEIDER
idea Spektrum
Eesti Evangeelse Alliansi abielufestival
«ABIELU TÕDE JA ÕIGUS»
23. novembril 2019 Tallinna Eelimi Nelipühakoguduses
1. Danel Usin juhtis ülistust.
2. EEA peasekretär Indrek Luide juhatas festivali sisse.
3. Jutlustas piiskop Joel Luhamets.
4. Ettekande «Usk ja abielu» pidas Meeli Tankler.
5. Ettekande «Seksuaalelu abielus» pidas Neemo Raasik.
6. Küsimustele vastasid Olius Thaling ja Neemo Raasik.
|