Foto: Ants Liigus

Pärnu Shalomi Abikeskus tähistas 13. detsembril Agape keskuses oma 20. aastapäeva. Pildil annab sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt (paremal) abikeskuse juhatajale Anne Aasale tänukirja.

2014. aasta sisaldas palju olulisi päevi. Kõik need ei olnud aastapäevad, ehkki neidki jagus. Eesti baptism ja mitmed kogudused tähistasid 130. aastapäeva. Kuulutaja sai 25-aastaseks ja ilmus lehe 300. number.

Kõigile ei olnud mööduv aasta hea. Ukrainas algas sõda. Nigeerias röövitud koolitüdrukud on siiamaani vangis. Islamiriik terroriseerib Iraagis ja Süürias ning kristlased peavad neilt aladelt põgenema.

Võtame eeskujuks Shalomi – nad mitte ainult ei rõõmusta rõõmsatega ja ei nuta nutjatega (Rm 12,15), vaid teevad ise midagi nõrgemate aitamiseks. Ja eestpalvete reaalne mõju ulatub nii rõõmsate kui kurbadeni, sinnagi, kuhu sirutamiseks inimeste abikäsi lühikeseks jääb.

«Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega,» soovis apostel Paulus (2Kr 13,13). See on hea soov ka algavaks 2015. aastaks.

Loe ka intervjuud alt!

KARDA OMA JUMALAT!

Toimetaja kommentaar

Kuigi rajuilmad ei ole meil tundmatud, ei suuda inimene teha oma rajatisi nii kindlaks, et kahjustusi ei tuleks. Aga marutuulgi võib kiita Jumalat, nagu kirjutab Ps 148,8.

MISSIOONIPREEMIA MISSIOONIKINDLATELE

Nagu juba tavaks, hakati kooseluseaduse vastaseid jälle viha õhutamises süüdistama. Kasutati tavalist nippi – teisele poolele omistati iseenda halvad jooned. Homopropaganda ise ju lausa õhkab viha välja.

Kooseluseaduse vastuvõtmine oli kahtlemata kaotus, aga ainult ühe lahingu kaotus. Vastutegevust peab jätkama, olgu siis motiiviks ainult terve mõistus või lisandugu sellele ka usulised põhimõtted.

Hea, kui kellelgi on julgust oma arvamust avalikult välja öelda. Ristiusk on üle maailma levinud tänu kartmatule usu tunnistamisele. Vahel on julgust tarvis ka usklike keskel, kui mõnda Piibli põhimõtet hakatakse eirama. «Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad,» kirjutas apostel Paulus Timoteosele (1Tm 4,16).

SÕJALINE AKTIIVSUS LÄÄNEMEREL

Sõjalaevad ja lennukid tohivad rahvusvahelises ruumis sõita, kuid reegleid tuleb täita. Väidetavalt seda ei tehta või käib ohtlik mäng otse lubatu ja lubamatu piiril. Mis on eesmärgiks, kas luure, teise poole närvi ajamine või mõlemad, seda võib ainult oletada. Ühel hetkel võib kellegi närv üles öelda, keegi võib eksida või tehnika tõrkuda. Ja siis räägime juba ohvritest.

Eesti on läbi aegade olnud võõrastele ihaldatud maa. Pilk kaardile ütleb kohe, kelle jaoks Eesti tundub olevat oma territooriumi iseenesestmõistetav jätk. Meie iseseisvus on loomulik meile, mitte teistele. Selle eest peame meie seisma, teised võivad olla meile vaid liitlasteks. Kui «piirud kahel otsal» on juba läinud «lõkendama», siis ei tohi neid lasta kustuda.

Piiblis on palju juttu sõdadest, kuid ideaaliks on rahu. Jeesust pidid iseloomustama nimed Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa ja Rahuvürst (Js 9,5). Kui Tema oleks rahvaste juht, võiksime rahulikult elada.

TÖÖVÕIMEREFORM SAI SEADUSEKS

Puuetega inimesed on ühiskonna abi vajav vähemus, kellel toimetulekuks oma jõust ei piisa. Uuendustega harjumine on neil raskem kui tervetel inimestel ja kui midagi on tõesti kasulik muuta, siis peaks neile seda põhjalikumalt selgitama. Teiselt poolt on tervel inimesel raske panna end nende seisukorda ning puuetega inimeste ja nende eestkostjate selgitusi tuleks hoolikamalt kuulata.

Vaevalt et seaduse koostajad rumalad inimesed on või puuetega inimestele kahju tahtsid teha. Senises praktikas oli kindlasti palju puudusi. Kõige hea ja vajaliku jaoks ei jätku vahendeid ning tuleb teha mingi raha kulutamise järjekord. Ega helge tuleviku ootamine kellelegi ei meeldi, parem oleks kohe kõik kätte saada.

«Ära nea kurti ja ära pane komistuskivi pimedale, vaid karda oma Jumalat!» ütleb Piibel (3Ms 19,14). Apostel Paulus kirjutas: «Jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus» (1Tm 4,8). See kehtib ka siis, kui otsustame, kuidas kohelda endast nõrgemaid.

JUMALA SÕNA JÕUDIS INIMESTENI

«Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.» Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!» Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes Teda, teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.»

Lk 2,8–19

Seekordne jutlus on sellest, kuidas Jumala sõna astub inimeste juurde. Ilmselt on meil kõigil olnud kogemusi, milles pühakirja salm, palvevastus või mistahes muul viisil ilmuv Jumala sõna ulatub meieni, saab meie omaks, paneb meid mõtlema. Kõik need kogemused on väga isiklikud, väga erinäolised.

Samas on igas üksikus kogemuses mingid äratuntavad üldised jooned, mis avavad meile põhimõtteid, kuidas Jumal inimestele oma sõna annab. See on nii nagu klaasitäit vett uurides me saame öelda midagi vee kohta, ilma et oleksime meretäit vett uurinud.

Loetud sõnum sellest, kuidas inglid kuulutasid karjastele, need teistele inimestele ja mis edasi sai, avab meile midagi Jumala sõna tõekssaamise teest. Loetud kirjakohta on võimalik käsitleda neljast vaatenurgast. Me saame analüüsida sõnumi allikat, sõnumit ennast, sõnumi vastuvõtjaid ja sõnumi mõju.

SÕNUMI ALLIKAS

Inglid tulevad siis, kui on Jumala aeg. Piiblis on palju lugusid sellest, kuidas prohvetlik sõna jõuab inimesteni mingis kriisis või probleemses situatsioonis. Piibel julgustab meid taotlema sõna Jumalalt. Antud juhul sai aga Jumala aeg täis ja Ta ilmutas oma sõnumi inglite kaudu, tehes seda inimeste jaoks ootamatult.

Taevas vajab oma sõnumi edasiandmiseks inimesi. Antud loos osutusid nendeks karjased. On huvitav, et Jumal valib oma sõnumi edasiviijateks lihtsad inimesed. Tollases ühiskonnas olid karjased ühiskonna vaesema osa esindajad, kuigi nende amet oli auväärne ja karjased olid ustavuse eeskujuks. Minu arvates vastab meie ühiskonnas sellele rollile näiteks kooliõpetaja amet – vaene, pühendunud ja lugupeetud.

Karjaseid peeti ka ustavuse sümboliks – ilmast ja oludest sõltumata, alati oma karja juures. Ohtu trotsides, ka oma eluga riskides karja kaitsta – kõik see oli ustavuse märk. Mitte asjata ei pea ka Jeesus ennast heaks karjaseks. Muide, ustav olla saab igas ametis.

1Kr 1,26 kirjutab apostel koguduse kohta, et koguduses ei ole palju tarku inimeste meelest, pole palju vägevaid, pole palju kõrgest soost. Miskipärast Jumal ajab oma asja lihtsate inimestega. Ka lastele näiteks kuuluvad erilised tõotused.

Miks Jumal kasutab lihtsaid, ustavaid ja lapselikke, ma ei tea lõpuni. Töötades tarkade ja haritud teoloogide seas, tõden sageli, kuidas lihtne Jumala sõna usaldamine on üsna keerukas. Erinevad seletused, teooriad ja tõlgendamismudelid teevad lihtsa usu keeruliseks. Juba Eedeni aiast teame lugu, kuidas Jumala selge korraldus muutus korraga häguseks ja mis sellele järgnes.

Karjaste auks tuleb öelda, et nemad ei muutnud ega tõlgendanud inglite öeldut. Nemad teatasid sõnumist, mis neile oli räägitud. Lapsepõlve telefonimängust teame, kui raske on suust suhu edasiantava sõnumi tähendust hoida. Ilmselt ka Jumala sõna puhtana hoidmine ja edasiandmine pole lihtne asi.

Kunagi üks pastor rääkis, kuidas koguduse külalisvend praalis, et tema kaudu Jumal jagab oma sõna puhast vett. Võõrustaja kommentaar oli, et vesi küll, aga nõu maitse on väga tugev. Jumal saab kasutada puhast allikat.

SÕNUM

Jh 16,14 ütles Jeesus, et Püha Vaim võtab Tema omast ja kuulutab meile. Minu arvates on see praktilise usuelu seisukohast väga oluline, et me ei ole jäetud üksinda. Kui Jumala Vaim juhib meid, siis me saame Tema sõnast aru.

Puhas sõna, mille oleme oma südamesse vastu võtnud, hakkab meid kujundama, saatma, tõeks saama. Kui sõna väänata, selle tähendust muuta, siis on raske Jumala teedel liikuda, sest meie teejuhend on vildakas.

Kord külastasin Thessaloniki (Tessaloonika) lähistel üht kloostrit. Kloostriülem selgitas, et nende ülesanne on kuulda mäe otsas asuvas kloostris Jumala häält ja öelda all orus olevale kogudusele, kuidas ilmalikus ilmas käituda. Meil kloostreid pole, kuid seda rolli täidavad pühad inimesed oma palvekambris. Vajame igaüks üksikisikuna ja kogudusena selget prohvetlikku sõnumit Jumalalt.

Olen vahel tundnud meie vabakoguduslikus maailmas puudust vaimulikest harjutustest. Üheks selliseks võiks olla sõna mõistmise, südamesse võtmise ja muutumatult edasi andmise harjutus.

VASTUVÕTJA

Imestamine on emotsionaalne reaktsioon. Imestamine on tunne, mis tekib üllatavate sündmuste tulemusena. Tundel on omadus tuhmuda ja ununeda. Paremal juhul jääb alles mälestus tundest. Võõrsil rännates olen näinud igasuguseid koguduslikke projekte, millega püütakse köita inimeste tähelepanu. Olen õppinud ühel sellisel üritusel profikokkadelt liha grillimist, olen vaadanud, kuidas noored turnivad roniseinal ja löönud kaasa seltskonnamängudes. Mul ei ole nendest kogemustest ühtegi vaimulikku mälestust. Kuigi jah, grillimisoskusest on palju kasu olnud.

Alles jääb sõnum, tunded ununevad. Selles mõttes Maarja eristus teistest. Tema mõtles sõnade peale. Ta kuulas, mida öeldi. Arvan, et ka meile on Jumala sõna antud tegelikult rohkem, kui me kuulata suudame. Ikka on keegi, kes mäletab ja mõtleb, kes kannab südames. Ei ole nii, et kogu külvatud sõna jääb kiduma või hukkub. On olemas ka arvestatav viljakas osa!

Sõna südamesse võtmine ja selle üle mõtlemine võib tähendada üksildust. Alati pole, kellega rääkida, sest teised ei märganud või ei pidanud oluliseks. Need, kes võtavad Jumala sõna südamesse, jäävad sageli Jumalaga kahekesi.

Võime oletada, et Maarja sõnatundlikkusel oli kaks põhjust. Esiteks tema jumalakartus ja teiseks ema süda. Olen mõelnud, et kui meile oleks miski nõnda lähedal, nagu emale laps, siis me kuulaksime rohkem Jumala sõna. Puudutagu see siis meie kogudust või maad ja rahvast. Äkki on nõnda, et kui me rohkem oma ligimese pärast südant valutaksime, saaks Jumal meile rohkem ka oma sõna anda.

SÕNUMI MÕJU

Kui toimus Jeesuse esimene imetegu Kaana pulmas, ütles Maarja teenritele, et mida iganes Jeesus ütleb, seda tehke. Mina isana oma laste kohta küll midagi niisugust ei julgeks öelda. Ilmselt oli selle julge väite taga sõnapõhine aimdus sellest, kes Jeesus tegelikult on.

Südamesse võetud sõnaga elamine tähendab pidevat küsimist, et kas see sündmus või olukord ongi nüüd tõotuse täitumine. Ka jumalamees Ristija Johannes saatis kord vangis olles küsima Jeesuselt, et kas sina oled see, kes pidi tulema või jääme ootama teist. Alati me ei tea täpselt, missugune on tõotuse täitumine.

Jumal võib siis tee kinni panna, kui peame ennatlikult mõnd sündmust Tema tõotuse täitumiseks. Aastaid tagasi sain selge korralduse palvetada meie võimaliku uue kodu pärast. Elasime kahe väikese lapsega keerulistes tingimustes. Ühel hetkel tehti hea pakkumine. Kui tahtsin minna pakutavat maja vaatama, läks mul kuurist ratast võttes rauatükk sügavale küüne alla. Kui traumapunktist tagasi tulin, oli mulle selge, et Jumal pani tee kinni.

Kui Jumal viib oma sõna ellu, siis see täitub ilmekalt, vaieldamatult ja säravalt. Tõsi, väliselt võib see välja näha kaotusena. Jeesuse ristisurm polnud väliselt midagi ihaldusväärset. Samas oli see inglisõnumi täitumine, mis sai lõpliku tähenduse ülestõusmises.

Kui Jumal täidab oma sõna, mida Ta inimeste südamesse on pannud, siis see loob uue alguse. Väikestes asjades saadud tõotused loovad väikeseid alguseid, suurtes asjades saadud tõotused loovad aga lausa uue ajastu. Pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist on patt ja surm võidetud. Algas uus ajastu – lunastusevangeeliumi ajastu.

Jumala tõotuste ja nende tõekssaamise otsingud on jõudnud uude etappi ka Tartu Kolgata koguduses, mille liige ma olen. Meil on uus hoone, mille pärast on palju palvetatud. Me peame aukartuses tunnistama, et tegu on Jumala imega, mis ületab meie julgeimad unistused. On uus, imejärgne algus, milles me ootame ime jätkumist.

Jõulude aeg on soovide ja kingituste aeg. Mina soovin endale ja Sinule, hea lugeja, et Jumal annaks oma prohvetliku sõna. Sõna, mille peale saab loota ja võimalusel ka selle tõekssaamise imes osaleda. Jõulusündmuses on meil kõigil võimalus kuulata, mida Jumalal on meile öelda.

TÕNU LEHTSAAR

SHALOM TEGUTSEB JA ARENEB

Aktuaalne teema

Pärnu Shalomi Abikeskus (misjon) sai 20-aastaseks. ANNE AAS on olnud algusest peale selle juhataja ja temalt küsisimegi tähtpäevaintervjuu.

Sa alustasid vabatahtlikuna, mitte palgalisena. Kas vabatahtlik töö on Shalomis siiani au sees?

Esimesed kaks aastat töötasin vabatahtlikuna ja tänu sellele on mul endal ka see maitse suus. Tööd on meil nii palju, et ilma vabatahtliketa me toime ei tule. Palgalisi ei jõua nii palju võtta kui tarvis oleks. Vabatahtlikud võivad tulla ja minna, millal nad tahavad, aga kui sa oled palgaline, siis oled seotud kindla kellaajaga. Muidu mingit allahindlust me vabatahtlikele ei tee. Meil on tööjuhend, kus on nende kohustused kirjas. Vabatahtlik peab rõõmu tundma ja nautima seda, mida ta teeb, nagu palgalinegi.

Millega Shalom tegeleb?

Oleme üsna sotsiaalne ettevõte. Meil on heategevuslikud poed Pärnus ja laste varjupaik Räämal. Tahame pakkuda halastust ja armastust nendele, kellel on raske elusaatus. Võitsime Pärnu linnas riigihanke ja linn toetab meid. Oleme pälvinud usalduse, sest on nähtud tulemusi.

Kas Shalomi inimestel on selliseks tööks ettevalmistus?

Oleme oikumeeniline abikeskus ja meil on erinevatest kirikutest vabatahtlikud. Kirikud on läbi aegade olnud sügavalt seotud diakooniatööga. Loomulikult oleme saanud koolitusi ja tahame edaspidi veel rohkem inimesi koolitada. Lastega töötavad vastava kvalifikatsiooniga usklikud inimesed. Neil on ettevalmistus ja usk mõlemad tugevad.

Kust tuleb Shalomi tugevus?

Meil on palju eestpalvetavaid kirikuid, see on kõige suurem tugevus. Pean ka ära nimetama oma abikaasa, kes on 20 aastat minu kõrval olnud. Üks naisterahvas ilma tugeva mehe õlata poleks küll Shalomi suutnud sellisele tasemele lükata.

Kuidas seostub riiete müük misjoniga?

Kui alustasime, ei olnud meil müügitegevust, vaid me jagasime humanitaarabi. Siis hakkasime mõtlema, kuidas seda võimalikult efektiivselt teha ja mitte ainult kirikuinimestele, vaid ka teistele. Linnaga on meil sellest ajast peale hea koostöö. Hiljem, kui vajadused kasvasid, saavutasime läbimurde ka oma koostööpartneritelt Rootsist, kes on meid kogu selle aja varustanud nende asjadega, mida me müüme. Rahalised vajadused kasvasid, sest tahtsime lastele laagreid teha, neid toitlustada, peresid rohkem aidata.

Täna tuli poodi üks naisterahvas, kellega meil on pikaaegne tutvus. Ta korjab pudeleid ja elab sellest. Ta sai meilt mõned nädalad tagasi voodi ja nüüd tahtis tekki ka. Ärireeglite järgi võib-olla ei oleks pidanud andma, aga kuna me oleme abikeskus, siis loomulikult andsime. «Paluge, ja teile antakse,» nagu Piiblis kirjas (Mt 7,7). See ongi misjon.

Kas Shalom on suutnud Pärnus vaesust vähendada?

See on ka muutus paremuse poole, kui üks naine täna magab voodis ja teki all. Vahepeal osutasime ka kodutute päevakeskuse teenust. Mõne inimese korteriolud on paranenud jne. Meie partneritel rootslastel on üks jalgrattaprojekt, äsja said kaks väikest tüdrukut Sindis endale rattad.

Kui inimesel tuleb depressioonihoog peale või «sein» ette, nii et ta enam ei näe väljapääsu, aga me kuidagi jõuame oma sõnumiga temani ja ta avab oma südame Jumalale, siis läheb kindlasti paremaks ja midagi toimub. «Shalom» tähendab rahu ja seda nime on meil au kasutada ning rääkida Jumala rahust.

Kas Shalomi töö tagajärjel on inimesi usklikuks saanud?

Shalom on teinud Alfa kursusi. Mõned, kes on tulnud meile vabatahtlikuks, on oma kiriku üles leidnud. Mõned on oma liikmemaksud ära maksnud või oma vaimulikud asjad korda teinud.

Mis edasi saab?

Tahame jätkata sellega, mida oleme teinud – edendada lastetööd ja laiendada kaupluste võrgustikku. Viimaste osas paneb konkurents meid heas mõttes pingutama.

Mõtleme tuleviku peale, mida veel võiks teha. Nii palju on peresid ja lapsi, kes vajavad abi. Meil on unistused, kuidas veel rohkem abi väljapoole viia, inimeste kodusid remontida, haiglates ja vanadekodudes inimesi külastamas käia.

Mõnikord on mul küsimus, kui suureks me peame kasvama. Me ei tohi joosta pikali neid, kes on väga lähedal ega vaadata neist üle, kes abi vajavad. Nad võivad olla lähemal kui me arvata oskame.

Mul on üks lemmiksalm: «Niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega» (Rm 12,18). Elu on ühiskonnas keeruline, aga soovin, et Jumala rahu püsiks kindla ja muutumatuna meie südametes, mis ka iganes juhtuks.

Täname!

12. detsembril 2014
Skype’i vahendusel

TÖÖ KIIDAB JUMALAT

Hilleste EKB Koguduse pastor ENNO TUULIK sai 25. novembril 70-aastaseks, mis andis põhjust teha temaga intervjuu.

Sa ei paista 70-aastasena.

Asi on ikka päris õige. Nooruses sai sporti tehtud, Jumal on kinkinud tervist, rohtusid pole mul tarvis võtta.

Kas Sa oled usuga lapsepõlvest peale tuttav?

Esimese kutse sain 11-aastase poisikesena, kui Jumal kinkis Hiiumaal Luguse ja Jausa ümbruses noorte ärkamise. Oli väga kuri aeg, aga 50–60 koolilast tuli usule. Miks ma ei läinud eestpalvele? Jumala Vaim tõmbas ühel koosolekul nii võimsalt, et ma hoidsin kahe käega pingist kinni, et mitte püsti tõusta – tagumises pingis ukse juures istus minu klassijuhataja, kes oli koolitunnis pilganud Jumalat, näidanud näpuga minule ja öelnud: «Sinu õde oli ka eile õhtul Luguse palvelas!» Mind ta ei näinud, ma istusin isa kõrval ahju taga.

Jumalat ma ei saanud eitada, sest nelja-aastaselt kogesin väga selget palvevastust. Oli porine november ja ma küsisin, millal lumi maha tuleb. Ema ütles, et palu selle pärast Jeesust. Ma olin õhtu läbi aknal ja ütlesin südames vaikselt: «Jeesus, luba, et lumi tuleks maha!» Hommikul ärgates oli paks lumi maas. Läksin õdedega kelgutama.

Palvevastused jätavad ellu jälje ja sa ei saa öelda, et Jumalat ei ole. Püüdsin neist küsimustest keskkoolis kõrvale hiilida. Armees võttis politruk mu kõrvale: «Räägitakse, et taevas on Jumal. Mida teie selle peale ütlete?» Ma tegin, nagu ei saaks küsimusest aru – minu vene keel oli siis veel vilets.

Milline roll oli sõjaväeteenistusel Sinu käekäigus?

Ma olin ajateenistuses Riia linnas. Teenistus oli imeline, sest minu väeosa oli Kaliningradis. Me olime kolme poisiga komandeeritud Riiga, töötasin automehaanikuna Balti laevastiku garaažis. Mul oli pidev linnaluba, võisin minna ja tulla igal ajal. Ma sain pühapäeviti kirikutes käia. Sain kontakti Läti baptistiliidu kõige suurema koguduse, Matteuse koguduse noortega.

Ma panin erariided selga, sest muidu oli võimatu koosolekule minna. Ma ei olnud usklik. Üks perekond Matteuse kogudusest võttis mind kui oma poega vastu. Iga pühapäeva õhtul oli söögilaud kaetud ja ma vahetasin nende juures oma riided ära. Nende poeg oli samal ajal Moskvas teenimas ja nad olid valmis Eesti sõdurpoissi vastu võtma.

Millal Sa siis päriselt usklikuks said?

Jumal tegeles minuga, aga ma põgenesin Tema eest. Mul olid maailma sõbrad, tegin sporti, käisin tantsupeol. Mul olid tõsiusklikud isa ja ema, mu kaks õde tulid 1956. aastal Luguse noorteärkamises usule. Minu noorem õde kutsus mind 25. veebruaril 1968 Tallinna Kalju kogudusse, seal oli koori aastapäev. Ma ei tahtnud õele ära öelda. Istusin rõdul ja tegelesin oma mõtetega. Ma ei pannud eriti tähele, mida Robert Võsu kõneles, aga Jumal kõnetas mind. Minu silmade ees oli kaks teed. Hääl ütles, et vali!

Ma sõitsin järgmisel päeval lennukiga Hiiumaale tööle. Õhtuks oli mu südames teadmine, et olen patune ja lähen igavesti hukka. See oli üsna valus asi. Rahutu öö järel ütlesin hommikul oma usklikule korteriperenaisele, et midagi tuleks teha, vist palvetada. Ta ütles, et õhtul tulevad mõned vanad õed talle külla ja siis me räägime sellest. 27. veebruaril 1968 palusin: «Jeesus, anna mulle mu patud andeks!» Rm 5,1 ütleb: «Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.» Noore mehe rahutut südant täitis korraga rahu. Täna on see ikka veel alles.

Kuidas Sa Lätist endale naise leidsid?

1967. aasta novembris oli Riias Matteuse koguduse sajas aastapäev. Biruta laulis kooris, ta oli 17-aastane. Meie kokkusaamine oli küllalt põgus. Kui ma sõjaväest koju läksin, jäi meil väike kirjavahetus, aga pärast kaotasime teineteist mõneks aastaks silmist.

Ühel 1970. aasta novembrikuu hilisõhtul palves olles tekkis korraga kahekõne Jumalaga. Ta ütles, et sa oled 26-aastane, sul oleks aeg abielluda. Ma vastasin, et mul ei ole pruuti. Jumala vastus oli: «Biruta.» Jumal viis meid uuesti kokku. Kõik olid selle vastu. Läti pastor ütles Birutale, et kas sa siis tõesti omalt maalt poissi ei leia. Koguduses oli prohvet, kes kuulutas, et seda abielu ei tule iialgi. Aga me oleme 1971. aasta augustist abielus.

Biruta ütles, et Eesti on tema kodumaa ja Hiiu saar tema kodupaik. Ta õppis ühe aastaga eesti keele ära. Meil on viis tütart ja poeg, viis lapselast ja kohe on sündimas veel kaks. Huvitav on see, et ka poeg võttis endale läti naise. Meie lapsed teenivad elavat Jumalat. Üks lapselaps on rajamas uut kogudust Tallinnas. Nad on jõudnud evangeeliumi sõnumiga oma põlvkonnani ja see on tähtis.

Sa lõpetasid 62-aastaselt Kõrgema Usuteadusliku Seminari. Milleks Sulle seda veel vaja oli?

Pakuti välja stipendium tegevpastorile või sellele, kes asub tööle tegevpastorina ja ma kasutasin seda võimalust. Tänu nõukogude julgeolekule jäi mu haridustee omal ajal pooleli. Nüüd avanes soodne võimalus ja ma usun, et see oli väga hea.

Piibel ütleb Jeesuse kohta: «Issand Jumal on mulle andnud õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga. Ta äratab igal hommikul, Ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel.» (Js 50,4). Õpilase meelsus on inimese elus väga oluline. Kui me seda ei mõista, võime 45-aastaselt olla vanad ätid.

Seminaris läksid paljud asjad lihtsalt, küllap aitas elukogemus. Meil olid avatud vestlused, meil oli väga ilus seminari lend. Püüdsime üksteisele toeks olla. See oli väga hea periood minu elus. Alati tuleb kasuks, kui sa väikesest kogukonna ringist, nagu Hiiu saar on, välja saad. Oli väga meeliülendav kogemus suhelda kaaskristlastega ja vaadata maailma avarama pilguga.

Ma olen täna ikka veel tõsine seminari fänn. Ma palvetan seminari eest ja soovin, et see võiks püsima jääda. Vaimulik haridus on ääretult oluline. Samas ei saa ma uhkelt rinda ette lüüa, et nüüd ma olen seminari lõpetanud ja kõik on mul teada. Ma õpin ikka edasi. Ja kui ma palves Jumala palet ei otsi, siis on minu inimlikkuses kirja pandud jutlustest vähe kasu.

Sul on peale Hilleste veel mitu vaimuliku töö punkti.

Kui ma 1973. aastal sain kutse tulla Hilleste kogudusse, siis ütlesin vanempresbüteri abile Rein Kiviloole, et ma ei lähe, olen noor ja rumal, mida ma tean kogudusevanema tööst. Poolteist kuud hiljem ütles Issand: «Ole mu tallekeste karjane!» Ma nutsin, murdusin ja ütlesin, et Issand, kui see on sinu tahtmine, siis ma lähen. Hilleste on olnud mu põhipaik. Aprillis 1974 kinnitas Robert Võsu mind ametisse ja 18. juulil 1982 ordineeriti mind Hilleste koguduse pastoriks.

1992. aastal anti üks mahajäetud lasteaed Putkastes Samaaria misjoni käsutusse ja tolleaegne Samaaria juht Jüri Nõlvak palus, et ma tuleksin ja alustaksin seal vaimulikku tööd. Teiste Samaaria valdkondadega ma ei ole tegelenud. Jumal kinkis Putkastes ärkamise. Nüüd on Putkaste Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus iseseisvalt registreeritud ja ma olen selle pastor.

Kolmas koht on Kärdla Kristliku Osaduse Kogudus. Ma toetasin seda tööd ja asendasin pastorit, kui pastor Teedy Tüür oli ära. Kui ta 2005. aastal lahkus igavikku, siis kogudus palus, et ma tuleksin neile pastoriks.

Ma jutlustan pühapäeviti kolmes eri paigas ja üks kord kuus ka neljandas, Tohvri hooldekodus. Mul on olnud aastas 32 matust. Ma ei tunne, et olen väsinud ja tülpinud. Täna on külviaeg ja võimaluste aeg.

Kõik ei ole ometi hästi läinud.

«Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja» (Ps 34,20). 12. juulil 2013 oli meie kodus tulekahju. Kell ei olnud veel kaheksa. Tundsin juba poolärkvel olles kõrbelõhna. Aken oli lahti ja mõtlesin, et naabriperenaine on teinud tuld ja tuul toob korstnast lõhna meile. Kui ärkasime ja ukse avasime, siis oli koridor lausleekides. Trepp põles, riided olid nagis süttinud. Külmkapp oli leekides, asi oli väga hull.

Tormasin uksest välja, et minna ämma päästma, kes magas alumisel korrusel, aga ma ei pääsenud sinna. Sain kõvasti kõrvetada. Kui istusin Kärdla haiglas vastuvõtutoas ja ootasin arsti, siis ütlesin usus: «Issand, ma ei esita ühtegi küsimust, miks või kuidas, vaid ma usaldan täiesti sind.» See on olnud mu elu põhimõte. Robert Võsu küsis minu ordineerimisel, kas ma tahan olla poole kohaga Jumala riigis, nii et maine töö on tähtsam, või on Jumala riigi töö tähtis. Ma ütlesin, et siin pole üldse küsimust, Jumala riik on esikohal.

Jumala armu läbi olen ma aastakümneid näinud, kui oluline see on, et Jumala riik on olnud meie peres alati esikohal. Me pole kunagi olnud rikkad, pole raha kogunud, oleme välja jaganud. Nüüd juhtus ime. Ma ei vajanud valuvaigisteid, mu südames oli rahu, mu haavad ei valutanud, nad paranesid imekiiresti ja täna pean ütlema, et Jumal pööras selle õnnetuse õnnistuseks. Terve kodu sai uuesti, kaunilt üles ehitatud. Väljast on veel jäänud tööd järgmiseks kevadeks. Meil ei olnud tagavarasid, ei olnud sentigi. Inimesed aitasid, Jumal on varustanud, Ta on tõesti armuline.

Soovin Jumala rahvale õnnistusi ja et me mõistaksime aega, milles me elame. On ääretult tähtis, et me ei oleks uinuvad kristlased. Jumal tahab, et meil oleks õli lambis ja küünlad põleksid ning me ootaksime oma Issandat, sest Ta võib tulla pea.

Täname!

7. detsembril 2014
Skype’i vahendusel

JÕULUKS KODUS

Jõulud peaks 26-aastase Thomase jaoks eriline aeg olema. Ta on ju «jõululaps» – tema sünnipäev on 27. detsembril. Sellele vaatamata jõulud talle rõõmu ei tee. Sünnipäev samuti mitte. Ja nii on see juba vähemalt kuus aastat. Nii palju aastaid tagasi jättis ta oma vanemate kristliku kodu maha.

Thomas katkestas automehaanikuõpingud, kolis kodust välja ja elas pool aastat kodutu elu. Neid oli 10–12 noort meest, kes elasid kord ühe, kord teise sõbra juures – kellel parajasti korter oli. «Tõusime hommikul kell 11 üles, et jõuda veel sotsiaalametisse ja selle päeva toetus kätte saada. Siis tegime odavas marketis raha röstleivaks, sulatatud juustuks ja õlleks. Pärast läksime koju tagasi – jõime, magasime, vaatasime telekat ja videofilme,» kirjeldab Thomas tookordset päevakava. Õhtuti olid nad tänaval ja tarvitasid narkootikume. Kaheksa aastat tagasi alustas Thomas kanepiga, edasi tulid juba kangemad ained.

Kuus aastat tagasi sai Thomas sotsiaalametilt omaette toa, varsti kolis ka tema tüdruk sinna. Thomase elustiilis ei muutunud midagi. Enamasti oli ta töötu, tegeles narkootikumide, alkoholi ja mitte millegi tegemisega. Kaks aastat hiljem sündis poeg. Ja kuigi olud ei olnud kaugeltki ideaalsed, tähendas väike perekond Thomasele palju. Aga see ei kestnud kaua. Ühel päeval kolis naine lapsega ära.

ÜKSINDA KODUS

Ainult ühes mõttes oli pühadeaeg teistest päevadest erinev. «Ma olin väga üksi. Siis oli eriti palju narkootikume vaja, ja ma ei tahtnud kedagi näha,» meenutab Thomas. Aasta tagasi kasvasid üksildus ja depressioon eriti suureks, kui ta pidi oma toas päris üksi olema – ei olnud vanemaid, sõpru, naist ega poega, ainult narkootikumid ja alkohol pakkusid seltsi.

Selle aasta augustis jõudis Thomase elu kõige sügavamasse põhja. Kaks aastat tagasi üritas ta uuesti ametit õppida. Kui kuu lõpus jälle raha oli, ostis ta nii palju narkootikume kui sai, sulges end oma tuppa, lülitas telefoni välja ja tarvitas kogu nädalavahetuse narkootikume. «Lõpuks suutsin veel ainult neljakäpukil tualetti minna,» kirjeldab ta oma seisundit.

Kui ta jälle jalgadel seista suutis ja tööle läks, jäi talle ette sotsiaaltöötaja, kes temaga juba aastaid tegeles. See tabas silmapilkselt ära, mis seisus hoolealune on ja seadis ta valiku ette – kas ta lastakse lihtsalt töölt lahti või on ta nõus kohe minema rehabilitatsiooniasutusse. Thomas valis teise variandi ja pärast ravi erinevates kliinikutes saadeti ta Wuppertali abikeskusesse «Suunamuutus». Sellest sai tema uus kodu.

14-AASTASELT NARKOMAANIKS

Jürgen hakkas 12-aastaselt suitsetama, 13-aastaselt proovis narkootikume. «14-15-aastaselt tarvitasin iga päev kanepit ja ei läinud enam kooli,» ütleb ta. Ta läks küll hommikuti koolikotiga kodust välja, aga mitte kooli, vaid tänavale, raudteejaama, linna peale – ikka sinna, kus ta omasugustega kohtuda sai, kus narkootikume oli.

Kui Jürgen oli 16-aastane, läksid tema vanemad lahku. 17-aastaselt hakkas ta heroiini tarvitama. Kuni 18. eluaastani hoidis ta end kuidagi juhutöödega vee peal, aga narkootikumide ostmiseks sellest ei jätkunud. Ta hakkas autodesse sisse murdma ja poodidest varastama. Ta pidi ju ennast süstima.

Jürgen kolis Wuppertali, sest tädi muretses talle sinna korteri. Enamiku ajast veetis ta siiski tänavatel. Neil aastatel tähendasid jõulud talle üksindust. Õiget peret tal enam polnud, ta käis küll isa ja ema juures, et kink ära tuua. Et jõulude ajal oma hädisust mitte märgata, tarvitas ta jälle narkootikume.

Kõige sügavamale jõudis Jürgen siis, kui ta oma isa tagant varastas. Kui isa palus tal automaadist raha tuua, varastas ta arve tühjaks ja kulutas kõik nädalalõpus ära.

Kui Jürgen ühel päeval jälle tädi kohtas, pakkus see talle abi. Tädi teadis «Suunamuutust» ja tegi ettepaneku koos sinna minna, et väljapääsu otsida. Ja nii olid Jürgenil kolm aastat tagasi üle hulga aja jälle jõulud koos uue «perekonnaga».

TEISTMOODI JÕULUD

Iga päev jagab Martin Homberg enda ja oma pere elu inimestega, kellel ei ole enam kodu, kelle elu on narkomaania ja kuritegevus ära rikkunud. Ta ei ole loobunud mitte ainult pereidüllist jõulude ajal, vaid üldse eraelust ja oma karjäärist autoinsenerina. Selletõttu kaotas ta ka suurema osa oma sissetulekust. Nüüd elab ta sõprade ringi annetustest. Miks?

«Ma tulen kristlikust perest ja tegin koguduses aktiivselt noortetööd. Ükskord seisin ma tänaval, Piibel käes, ja rääkisin kodututele ja narkomaanidele, et nad peaksid palvetama ning Piiblit lugema. Ma tundusin iseendalegi võltsina. Need inimesed vajasid midagi veel, mitte ainult soovitust Piiblit lugeda – nad ei teadnud ju sedagi, kust nad peavarju saaksid.»

Tookord küpses mõte, et peaks looma kodu ühiskonnast kõrvale jäänud inimestele. Uue tõuke sai mõte siis, kui üks nooruk Martin Hombergi kogudusest narkomaaniasse langes – see vapustas tervet kogudust. Ja nii asutatigi «Suunamuutus», osteti linna servas endine hotell ja kahe aasta pärast läks reaalne töö käima.

Sellest ajast peale elabki Martin Homberg selles «laiendatud perekonnas». «Võtame naisega seda kingitusena, et oleme tervetes perekondades üles kasvanud ja meil on harmooniline abielu. Meil on Jumalalt ülesanne oma kogemust jagada nendega, kellel niisugust õnne kunagi pole olnud,» selgitab Martin Homberg oma motiive.

«Need noored ei ole ju selles süüdi, et neil niisugune lähtepositsioon on, et nende vanemad lahku läksid ja nad asotsiaalidena üles kasvasid. Meie juures saavad nad võimaluse näha, milline peaks olema abielu, kuidas lapsi kasvatatakse, kuidas laua ääres istutakse, mida tähendab perekond, aga ka seda, kuidas oma vigadega hakkama saada. Et nad saaksid võimaluse kord ise endale terve perekond asutada.»

SUUNAMUUTUS

See lummab nii, et aeg-ajalt hakkab keegi uskuma Jeesusesse. Pöördumine ei ole «Suunamuutuses» sunduslik, aga asutuse kindlasse päevakavasse kuulub ka tegelemine Piibli ja usuga. Iga «külaline» elab ühe kristlasega ühes toas, kes loeb temaga koos Piiblit ja näitab, milline on kristlase elu.

Pärast paljusid vestlusi toakaaslasega ja teiste asutuse töötajatega, kes kõik oma usku välja elavad, tahtis ka Jürgen kristlaseks saada. Sellest peale ei rõõmusta ta mitte ainult jõuludest, et saab neid «pereringis» pidada, vaid ka sellepärast, et on nende pühade tähendusest aru saanud.

Thomas ei ole veel nii kaugel. Ta ei tea, kas saab jõulude üle rõõmustada. Ta on rõõmus, et on narkomaanide ringist väljas ja tal on uus keskkond. Tal tulevad siin alles esimesed jõulud. Mis teda aga rõõmustab, on siinsete inimeste loomulik rõõm. «Septembris külastasin ma koos 40 inimesega kogudusest Ungari vanglaid. Olin üllatunud, kui lõbusad võisid 40 inimest bussis olla, kuigi nad olid täiesti kained.» Augustist peale on ta ka ise kaine. Võib-olla suudab ta varsti ka jõuludest ja sünnipäevast rõõmu tunda.

JAKOB SIEMENS
idea Spektrum Spezial

ENDINE MÄSSAJA KUULUTAB NÜÜD KRISTUST

Elmer, kelle perekonnanime ei saa avaldada, võitles Kolumbia Revolutsiooniliste Relvajõudude (FARC) liikmena kristlaste vastu. Konflikt marksistlike mässajate ja Kolumbia valitsusvägede vahel kestab 1964. aastast ja on võtnud elu rohkem kui 200 tuhandelt inimeselt. Kristlased satuvad sageli konfliktipoolte vahele.

Koguduses tunnevad Elmerit kõik armastusväärse pereisana. Paljud imetlevad, millise kirglikkusega ta Jumala sõna levitab. Aga enne seda, kui Elmer kolm aastat tagasi Jeesust tundma õppis, kulus tema kirglikkus millelegi muule – ta oli kristlaste tagakiusaja.

Endine FARCi mässajate komandör tunnistab avalikult, et ta vihkas varem kristlasi sügavalt. Nüüd on nad tema vennad ja õed. See oli dramaatiline pööre. «Juba varases nooruses tambiti mulle pähe, et kõik, mis on seotud kristlusega, tuleb maha suruda. Partisanide komandörina tapsin ma kristlasi või kihutasin nad nende maadelt välja. Ma ei lasknud neil ka koosolekuid külastada ega kirikusse minna.»

Marksistidele on kristlased paljudel põhjustel pinnuks silmas. «Piibli sõnum on rohkem partisane meie ridadest välja viinud kui armee,» olevat FARCi looja Marulanda Vélez ütelnud.

PÄÄSTETUNA «VÄIKESES PÕRGUS»

Neljanda enesetapukatse ajal muutus järsku ilm. Üheks hetkeks katkes kohutav vihmasadu, tormine tuul vaibus. Ja siis kuulis Elmer häält, mis pidi kogu tema elu muutma: «Ma armastan sind. Sa oled minu laps.» Ta teadis kohe, et temaga rääkis Jumal. «Ma kogesin Jumala reaalset kohalolekut. Ühe hetkega oli minus väga suur rahu.»

Hirmust armee ees ei julgenud Elmer koopast ära minna. Siis saadeti tema juurde talupoja kujul üks ingel, nagu Elmer täna ütleb. Põllumees otsis rajuilma eest koopast varju. Ta andis Elmerile süüa ja julgustas teda peidust välja tulema. «Ma nägin tema kristlikku armastust. Teda ei häirinud, kui räpane ma olin. Ta aitas mind kogu oma armastusega.»

VIHASAADIKUST RAHUTOOJAKS

Pärast unenägu, milles Jumal end ilmutas, sai Elmerist kristlane. Tema ellu tuli lõplik pööre – Elmer muutus vihasaadikust rahutoojaks. Ta liitus evangeelse vabakogudusega. Oma kodus teeb ta raadiosaateid. Ta töötab misjoniorganisatsioonis «Colombia Para Christo» (Kolumbia Kristusele). Raadio kaudu jõuab Elmer kogu maa inimesteni.

«Paljud inimesed tahavad uut elu koos Jumalaga alustada. Ma lubasin Jeesusele, et annan kogu oma jõu selleks, et aidata nii paljudel kolumbialastel kui võimalik elu muuta.»

Täna kahetseb Elmer kibedalt, et tappis kristlasi, sulges kirikuid ja takistas inimesi Jumala juurde teed leidmast. Aga tänu nendele hirmsatele tegudele on ta nüüd Jumalat teenides palju kirglikum. Hiljuti avanes tal hea võimalus oma uut loomust näidata.

ELMER ANDESTAB MÕRTSUKATELE

Elmerit tabas mitu kuuli. FARCi mehed pidasid teda surnuks. Kuid ime läbi jäi ta elama ja hakkas pärast seda, kui oli peaaegu veerand aastat haiglas olnud, veel intensiivsemalt Piiblit uurima, et evangelistina armastusesõnumit levitada.

Hiljuti külastas Elmer vanglat, et vangidele evangeeliumi kuulutada. Kuulajate hulgas oli ka mees, kes Elmerit teadis, aga ei julgenud temaga rääkida. Ta oli üks terroristidest, kes bussi ründas ja Elmerit raskelt haavas.

Ühel hetkel ei saanud ta ometi pidama ja ütles Elmerile, et on üks tookordsetest tulistajatest. Algul oli Elmer täiesti segadusse aetud. Siis aga võttis ta mehe käte vahele ja ütles: «Ma annan sulle andeks ja palvetan sinu kiirema vabanemise pärast.» Elmer teab enda kogemustest, kui radikaalselt elu muutuda võib.

idea Spektrum

EESTI XIII PALVUSHOMMIKUSÖÖK

3. detsembril 2014 Toompea lossis

1. Koos oli sadakond inimest.
2. Palvushommikusöögi toimkonna koordinaator Triin Rait, kõnelejad dr David R. Young ja Jüri Luik, XIII palvushommikusöögi auesimehed Siiri Oviir ja Tõnis Kõiv, toimkonna esimees Miguel Zayas.
3. Lauas oli võimalus vestlusteks.
4. EELK endine peapiiskop Andres Põder ja tulevane peapiiskop Urmas Viilma.
5. Timo Lige esitas oma laule, mis olid palvushommikusöögiks kirjutatud.
6. Toimkonna liige Meego Remmel ERRile intervjuud andmas.

Fotod: Helari Hellenurm (Kaev.net)