|
Inimkätega võib luua palju ilu. Veel mõned ajad tagasi oli Valgas praeguse paisjärve kohal soo, jõgi oli kitsas ja käänuline, keegi ei huvitunud sellest paigast. Nüüd jääb mööduja seisma, majaomanikud korrastavad paisjärve-poolseid tagahoove ning suvel on linlastel puhke- ja ujumiskoht.
Inimesed võivad teha ka halba, isegi väga palju. Kuningas Taavet pidi tõdema: “Jumal vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat. Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.” Ja laulujuhatajale on öeldud: “Kurval viisil laulda” (Ps 53,1.3–4).
Novembrikuu oluliseks tähtpäevaks on surnute mälestuspüha. “Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas,” kirjutas apostel Paulus (Ro 6,23). Nii sisaldub selle päeva sõnumis karistus ja lootus. Inimene hukkub oma pattudes vaid siis, kui ta ei suuda uskuda, et Jeesus ta vabastab (Jh 8,24).
Kuidas peame siis elama? Nagu Jeesus ütles: “Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.” (Jh 9,4).
 AMEERIKA PRESIDENT KÄIS EESTIS
Toimetaja kommentaar
See kommentaar algab väga värske sündmusega – Eestit külastas Ameerika Ühendriikide president George W. Bush. Kunagi varem pole ametisolev Ameerika riigipea meile tulnud. Eestis käisid küll kunagi endine president Bill Clinton, kaks asepresidenti ja esimene leedi Hillary Clinton. Valitseva presidendi külaskäik on tähelepanuväärne.
TULEB NÄHA PEAMIST
Häbi hakkab, kui lugeda mõnda Eesti ajalehte. Tundub, nagu oleks Ameerika presidendi külaskäigu kõige tähtsam moment liikluspiirang Tallinna kesklinnas. Ühe väikese elanikekihi ebamugavus tõstetakse üle riiklike huvide. Kui kellelgi on Tallinna kesklinnas paha, eks siis koligu maale või mõnda Eesti väikelinna, kuhu välisriikide riigipead tülitama ei tule. Tasuks ehk nimetada, et Eesti presidendi külaskäigu puhul Hiinasse suleti tema autokolonni läbilaskmiseks isegi Pekingi kesklinn.
Mida George W. Bush Eesti presidendi ja peaministriga arutas? Kuuldavasti olukorda maailma valupunktides, aga ka Eesti soovi saada oma kodanikele viisavabadus Ameerikasse. Pressikonverentsil oli näha, et ajakirjanikke huvitasid kõige rohkem problemaatilised piirkonnad – Iraak, Iraan, Afganistan ja teised. Siin peab märkima, et Ameerika presidenti saatis terve lennukitäis ajakirjanikke, kelle huviala on kogu aeg ühesugune, olenemata maandumiskohast.
Kas sellel visiidil oli ainult sümboolne tähtsus või mõjutab see ka tulevikku? Et George W. Bush siia tuli, seda märgatakse nii idas kui ka läänes. See näitas tema rahulolu Eesti poliitikaga. Eesti on väga väike maa. Iga kord, kui meil õnnestub end Ameerikale näidata, on oluline. Nüüd on Ameerika president Eestit oma silmaga näinud ja otsuste tegemisel lisandub mõistuslikele argumentidele ka isiklik mälestus.
George W. Bush ei ole Eesti ajakirjanduses väga populaarne. Ameerika presidendi tegevust hinnates ei tohi unustada, et ta peab lähtuma oma maa huvidest. Poliitik, kes lähtub mõne teise piirkonna arusaamadest (näiteks Euroopa omadest), Ameerikas valimistel võitu ei saa.
Meil suhtutakse irooniliselt ka George W. Bushi usku. Selles peaksime kristlastena teda küll toetama. See ei tähenda kõigi tema poliitiliste ja usuliste otsustega nõustumist, küll aga toetust sellele, et nii kõrgel positsioonil asuv inimene lähtub kristlikest motiividest. Niisuguseid tipp-poliitikuid maailmas palju ei ole. Tänapäeva väga liberaalses maailmas ei tule ka George W. Bushi mõõdukas konservatiivsus kindlasti kahjuks.
Apostel Paulus kirjutas: “Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses” (1Ti 2,1–2).
UUED POLIITIKUD
Riigikogu valimiste lähenemine on kaasa toonud uute inimeste tuleku poliitikasse. Neid ei saa kuidagi tundmatuteks nimetada, sest oma senistes ametites täitsid nad Eesti ühiskonnas olulist ja nähtavat rolli. Nimetama peaks Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo ja kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi nime. Poliitikasse tulijaid on teisigi.
Mis kedagi ajendas, seda peavad küsima valijad. Erakonnad vajavad kindlasti värsket ja tuntud verd. Senise ameti jätmise pärast kedagi hukka mõista ei saa. Inimene võib tunda, et on end oma töös ammendanud ja võiks teha midagi muud. Mõned inimesed on ju ka poliitikast lahkunud ja osutunud edukateks muudel aladel, nagu näiteks endine peaminister Tiit Vähi. Tõsi, ta oli edukas majandusmees ka enne poliitikasse minemist.
Kas ka kristlased peaksid poliitikasse minema? Kõigepealt peaks iga mineja Jumalalt luba küsima. Kui Tema saadab, on kõik korras.
UUS ERAKOND
Eestis tekkis roheliste erakond. Kahtlemata on vaja loodust hoida, sest see on Jumala looming. Kas seda saab kõige paremini teha just poliitilise partei loomise ja toetamisega, seda näitab tulevik. Saksamaal veel hiljuti võimukoalitsioonis olnud rohelised usklikkusega kahjuks silma ei paistnud. Eesti rohelistest ei oska veel midagi arvata.
Tegelikult kerkib ikka aeg-ajalt sama küsimus (ka kristlastel) – kas oma ideede levitamiseks tuleks luua mingi tugev mõttekaaslaste liit või peaks minema erinevatesse ühendustesse neid mõjutama? On ju usklike hulgas mitmesuguseid arusaamasid näiteks majandusest, kuigi usu suhtes võidakse olla täiesti üksmeelsed ja koguduses koos töötada. Küllap on nii, et nagu inimesed on erinevad, nii on ka eesmärgi saavutamiseks sobivad lahendused erinevad.
Radisson SAS hotelli ees, kus president George W. Bush peatus,
lehvisid Eesti ja Ameerika lipud
PÜHAD INIMESED JA PÜHAKUD
“Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et Ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada Tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, Temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!”
Efeslastele 3,14–21
Mulle sai selles kirjakohas elavaks sõna “pühadega”. Sellest läks mõte edasi pühakute peale, sest mõnedest pühadest inimestest saavad kunagi, tavaliselt pärast surma, pühakud.
Milles väljendub, et keegi inimene on püha? Kirjakoht annab järgneva pildi. Ta on sisemiselt tugev usu läbi Kristusesse ning tema südames elab Kristuse Vaim. Selline inimene suudab tunnetada, milline on Jumala armastus. Selle tunnetamine tõstab ta uuele tasemele ja võimaldab tal osa saada Jumala täiusest.
Kui see on nii, siis saab ta osa ka Jumala väest, mis suudab korda saata rohkem, kui oskame isegi mõelda. Jumala vägi on üle meie palvete. Nii on püha inimene väga võimas!
Aukartus ja hirm tuleb peale, kui peaksime kokku puutuma püha inimesega. Kui inimeses on midagi niisugust, siis ka teised tunnevad seda. See ei saa jääda märkamatuks, sest see erineb niivõrd kõigest muust, et lihtsalt torkab silma.
Siin olemegi ühe olulise probleemi ees. Pühadus, püha inimene mõjub häirivalt. Ta võib osutuda segavaks, ta ei sobi sellesse konteksti, mida nimetatakse jumalatuks maailmaks.
NÄITEID JEESUSEST
Mõned näited. Jeesus ja palverändurid olid lähenemas palmipuudepühal Jeruusalemmale (Lk 19). See võis väga ilus ja meeliülendav vaatepilt olla. Kui palverändurite hulgad lähenesid pühale linnale ning Jeruusalemma müürid ja tempel hakkasid paistma, siis rahvas hõiskas ja juubeldas. Veel enam – jüngrid ja paljud rahva hulgast kiitsid ka Jeesust. Nad hüüdsid: “Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel!” Oleks tahtnud isegi sellel hetkel seal viibida!
Aga mida tegi Jeesus? Teised olid rõõmsad, kiitsid ja ülistasid, Tema aga nuttis. Kahtlemata äratas see tähelepanu. Pidupäeval ei sobi nutta! Miks sa, Jeesus, rikud teiste rõõmu?
Ka järgnevalt tegi Jeesus sobimatuid asju – ajas templist kaubitsejad välja, lükkas kummuli rahavahetajate lauad. Ja siis Ta kõned. Näiteks tähendamissõna viinamäe rentnikest, millest kirjatundjad ja ülempreestrid tundsid ennast sügavalt solvatuna.
Kui me kedagi võime pühaks pidada, siis Jeesus oli seda täiuslikult. Aga paljude, eriti võimulolijate arvates ei sobinud Jeesus kuidagi teiste hulka, nii et nad võtsid nõuks Ta hukata. Ta häiris ja erines liiga palju.
Nüüd teine lugu (Lk 21). Jeesus rääkis viimsepäeva hädadest ja õnnetustest. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses. Aga mida siis usklikud peaksid tegema? Jeesus ütles nii: “Aga kui see kõik hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” Nüüd on olukord vastupidine eelmisele. Kui enne oli rõõmupäev ja pühad olid kurvad, siis nüüd on hukatusepäev ja nemad on rõõmsad.
Nii erinebki pühade inimeste käitumine ja nende elust arusaamine vägagi sellest, mis on maailma jaoks tavapärane. See mõjub teistele häirivalt ja võib ära rikkuda nende rõõmu.
MAAILMAGA VÕI JUMALAGA
Nüüd üks tüüpiline olukord, mida olen ka ise mitmel korral kogenud – kaine inimene joomaseltskonnas. Vahel tuleb paratamatult selliseid olukordi ette ning siis olen kogenud otsest vaenulikkust ja isegi agressiivsust. Kui vaadata asja nende seisukohalt, on see isegi loomulik. Häbi on ju, kui keegi kaine peaga pealt vaatab, mida purjus seltskond teeb. Parem oleks, kui kõik oleksid ühesugused. Kui see nii ei ole, on väga kerge tekkima vaen.
See tõsiasi on selgelt välja öeldud Jk 4,4: “Sõprus maailmaga on vaen Jumalaga!” Aga ka vastupidi, sõprus Jumalaga viib selleni, et maailm vaenab meid.
Püha inimene maailma keskel on väga tõsine asi ning maailm tunneb ja kardab seda. On otse loomulik, et pühad inimesed saavad tunda maailma survet, nii halvakspanu, naeruvääristamist, aga ka otsest pahatahtlikkust, agressiivsust ja isegi vägivalda. Kui palju on märtritena hukkunuid ka tänapäeval!
Alati ei lähe asi otsese vägivallani. On olemas ka teisi võimalusi, kuidas niisuguste inimestega hakkama saada ja seda isegi nii, et nendest segavatest pühadest inimestest oleks kasu.
PÜHAST PÜHAKUKS
Kui inimene on mõnda aega suutnud maailma survele vastu panna ja oma põhimõtetele truuks jäänud, siis seda pannakse tähele. Ühel hetkel tunnistab maailm oma lüüasaamist. See inimene jäetakse rahule. Temale enam lauas viina ei kallata. Mõne puhul peetakse lubatavaks, et ta võib välja öelda seda, mida ise arvab ja õigeks peab. Teda aktsepteeritakse – on lihtsalt selline lapsesuu.
Nüüd arvatakse ta omade hulgast välja. Ta pole enam nagu teised, ta on midagi muud – usklik, palvevend, pühak! See on väga tähelepanuväärne protsess, mille võib kokku võtta nii – maailm teeb pühast inimesest pühaku.
Nii tehes leitakse õigustus oma südametunnistusele. Ta pole ju inimene, ta on pühak! Ta peabki olema teistmoodi, ta on pühak!
Ega mina pea oma patust elu tema moodi parandama, ta on ju pühak!
Selle protsessi käigus juhtub sageli, et põlgus püha inimese vastu asendub teatud austusega. Inimesed tunnevad, et temas on midagi.
Kui asi on juba niikaugele läinud, siis ollakse väga leidlikud ja praktilised. Mõistetakse, et pühakust võib ka kasu olla. Näiteks on kaine inimene väga kasulik siis, kui pidu on lõppenud ja on vaja autojuhti, kes koju viiks. Praktika ajal tudengite pidudel pidin mina sageli korjama kokku fotoaparaadid, binoklid ja prillid. Nii on maailm ikka vahetevahel taibanud, et nendest teistmoodi inimestest on ka kasu.
KASULIKUD JA TÜLIKAD
Nüüd mõned tähelepanekud nende niiöelda päris pühakute kohta. Maailmal on teatud lootused ja ootused, milline üks õige pühak peaks olema ja mida suutma. Samuti, missugune üks usklik inimene olema peaks. Paljudes asjades on nende arvamused õiged, sest Jumala Vaim annab ka nende südametes märku.
Ühelt õigelt pühakult oodatakse, et tal oleksid mitmesugused imettegevad võimed. Samuti peaks saama tema käest nõu küsida, eriti siis, kui oma eluga enam hästi hakkama ei saada. Veel soovitakse, et pühak aeg-ajalt palvetaks ja annaks patud andeks, et saaks ikka samamoodi edasi elada ja siis jälle pühaku juurde tulla asju klaarima. Mõni arvab, et pühaku juures käimine või ka lihtsalt tema olemasolu toob õnne.
Nii tekib tasapisi olukord, kus pühakud muutuvad Jumala aseaineks. Õigemini, maailm tahaks neid sellisena näha ja ära kasutada. Aga kahjuks mitte ainult maailm, vaid ka kirik.
Siin punktis tekib nii maailmal kui ka kirikul pühakutega aga raske probleem. Ühelt poolt oleks vaja pühakute üleloomulikke võimeid, väge ja tunnetust, elu läbinägevat prohvetlikku pilku. Teiselt poolt on see ka ohtlik! Kujutagem ette olukorda, kus keegi püüab turuplatsil klaashelmeid briljantide pähe müüa. Kui nüüd juhtub mööda minema pühak oma läbinägeva pilguga, võib ta äri täiesti ära rikkuda ja pettuse eest võib veel hullematki juhtuda. Sellises situatsioonis ei tahaks kohe kuidagi mingit pühakut.
Ja neid olukordi on palju. Meile püütakse kogu aeg kaela määrida seda, millel puudub tegelik väärtus või mis on meile isegi kahjulik. Kõike taolist püütakse peita säravate siltide taha, seda nii materiaalses kui ka vaimses mõttes. Selle kohta ütleb prohvet Jesaja nii: “Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida?” (Js 55,2). Maailma kommertsstruktuurid saaksid väga põhjalikult kannatada ja massikultuur kukuks hoopis kokku, kui rahvas korrigeeriks oma elulaadi vastavalt nendele Jesaja sõnadele.
SURNUD PÜHAKUD
Sellepärast olekski hea, kui seesugused prohvetid ja pühakud oleksid kusagil kaugel ja üksinduses, kasvõi kloostris.
Olen näinud Meteoora kloostreid Kreekas. Need on kaljunukil kättesaamatus kõrguses maa ja taeva vahel. Seal pühakud ja maailm ei sega teineteist, aga nad on siiski olemas. Kui on väga vaja, võime nende juurde minna, aga ainult siis, kui meil seda vaja on. Tõenäosus, et nad sealt meie turuplatsile tulevad, on väga väike. Viime neile parem ise natuke süüa, mille nad korviga tänulikult üles tõmbavad.
Tuleb märkida, et kirik on pühakute osas veelgi ettevaatlikum kui maailm. Maailm mõtleb nii: mine sa neid pühakuid tea, kuigi elavad seal eraldatuses, on siiski võimalus, et mõni ikka välja ilmub ja võib siis öelda või teha midagi meile sobimatut. Sellele lisaks kardab kirik, et pühak on ikkagi inimene ning võib ise kiusatusse langeda ja eksida. Kui oleme oma hingeõnnistuse temale rajanud, siis on tema langemine ka meie langemine.
Selle vältimiseks on kõige parem surnud pühak! Tema juba omapäi meie elu segama ei tule ja tema peale võib kindel olla, et ükski kiusatus ja patt teda enam ei mõjuta. Me paneme tema säilmed ilusasse karpi ja omistame neile imettegeva mõju. Ehitame sellele karbile uhke kiriku ümber. Nii on meil kõigil olemas oma pühak, kes peaks meid aitama. Iga kord, kui kirikusse tuleme, oleme käinud ka pühaku juures. See annab ka kirikule endale suure võimu. Nii sobib maailmale ja ka kirik tunneb ennast kindlalt, kui pühast inimesest on saanud surnud pühak.
Pühakutele mõeldes oleme olukorra ees, kus ühelt poolt olid nad pühad inimesed, kes väärivad lugupidamist ja võiksid olla meile eeskujuks, aga teiselt poolt on nad tehtud Jumala aseaineks, mis segab vaba ja vahetut juurdepääsu algsele puhtale allikale. Meie aga tahaksime olla need, kelle kohta kehtivad apostel Pauluse sõnad: “Sellepärast ma põlvitan Isa ees ... Temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!”
ERMO RIPS
Tartu Kolgata koguduse diakon
EESTI PIIBLISELTSIL JÄTKUB TÖÖD
Eesti Piibliseltsi taasasutamisest saab 14. detsembril 15 aastat. Seda tähistati juba seltsi XIV piiblipäeval 10. novembril Viljandis. Lühiintervjuus heidab pilgu minevikku ja tänapäeva piibliseltsi peasekretär JAAN BÄRENSON.
Kas Sa olid juba 15 aastat tagasi piibliseltsiga seotud?
Ma olen seltsis tegutsenud esimesest päevast alates. Mind kutsuti Tallinna raekotta taasasutamiskonverentsile ajaloolist ettekannet pidama. Piibliseltsi presidendiks sai siis praost Tiit Salumäe, asepresidendiks Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo ja peasekretäriks Üllas Tankler metodisti kirikust. Mina olin abisekretär. Peasekretäriks valiti mind märtsis 1994.
Kuidas on lood piibliseltsi ajaloo jäädvustamisega?
Mind kutsuti seda ettekannet tegema, sest olin piibliseltsi ajalugu uurinud. Sellest on ilmunud mõned artiklid. Kunagi peaks ka Eesti Piibliseltsi ajalugu kaante vahele saama, ja mitte ainult arhiivi jaoks, vaid kõigile lugemiseks.
Kõik sõjaeelse piibliseltsi töötajad on lahkunud igavikku, piibliseltsi tolleaegne arhiiv on hävinud. Õnneks on Briti ja Välismaa Piibliseltsis säilinud kogu kirjavahetus Eestiga, nii siit läinud kirjad kui ka vastuste koopiad. Selles kirjavahetuses on aruannete kokkuvõte, aga igapäevane töö, näiteks piiblilevitajate isiklikud aruanded ja muljed, on puudu.
Kas möödunud 15 aastaga on Eesti Piibliseltsist saanud teiste seltsidega sarnane organisatsioon?
Maailmas oli piibliseltside põhitegevusena välja kujunenud Piiblite tõlkimine, trükkimine ja levitamine. Meil lisandus sellele Piibli tutvustamine, sest Eesti ühiskonnas puudus Piibli-alane haritus.
Sellest on vähe, et Piibel on kättesaadav, kui inimene ei oska seda küsida ega lugeda, tal puudub sellega isiklik suhe. Olime Euroopas ühed esimesed, kes hakkasid Piiblit tutvustama näituste, rühmatöö (“Rist ja tee”) ning draamaga. Üks tutvustamise viis oli ringreis Joona kalaga.
Nüüd on meie ülemaailmsete kongresside otsustes Piibli tutvustamist nimetatud ühe põhilise tööharuna.
Selts sai hakkama uue piiblitõlkega.
See sai toimuda vaid Ühinenud Piibliseltside toel. Uus tõlge trükiti 1997. aastal ja see oli üks olulisi etappe meie töös. Oluline on, et see tõlge tehti Eestis. Hiljem tulid sama tõlkega CD-Piibel, netipiibel, apokrüüfidega Piibel, altaripiibel jne.
Kas igaüks võib Piiblit tõlkida?
Tõlkimisel ei ole monopoli. Aga kui tõlge ei ole kvaliteetne, siis mitte ainult piibliselts, vaid ka kirikud ja teoloogid peavad oma sõna ütlema.
Loomulikult kaitseme me oma autoriõigusi. Kui meile on annetatud ressursse, siis peame neid ka heaperemehelikult kasutama selleks, et inimesed võiksid lugeda heas emakeeles Piiblit.
Mida selts siis tegema hakkab, kui kõigil inimestel on Piiblid olemas?
Küsimus ei ole ainult Piibli omamises, vaid selles, kas Piibel riiulist välja võetakse ja lahti tehakse ning sellest loetakse ja õpitakse.
Piibel on tänapäeval küllalt kallis.
Mis on kallis? Meie kõige odavam eestikeelne Piibel maksab 147 krooni, seal on 1500 lehekülge, aga tavaline 300-leheküljeline juturaamat maksab 250 krooni. Seega müüme me väga odavalt.
Piiblit levitatakse ka tasuta. Kas see on piibliseltsile meelepärane?
Alati on ühiskonnas teatud grupid, kes vajavad abi ja saavad Piibleid või Uusi Testamente tasuta. Loomulikult ei ole see taevamanna, vaid keegi on selle jaoks ohverdanud. Näiteks gideonide ülesanne on jagada Uusi Testamente koolides, vanglates, kaitseväes, haiglates, hotellides. Piibliseltsil ei ole midagi selle vastu ja me toetame niisugust tööd. Piibliselts trükib nende jaoks Uusi Testamente.
Piibliseltsil ei ole monopoli Jumala Sõna jagamisel. Me peame tegema koostööd, et iga inimene võiks kohtuda jumala Sõnaga.
Sa tulid just Egiptusest ja oled reisimuljete mõju all. Mida kasulikku Sa seal nägid?
Kairos toimus järjekordne Euroopa ja Lähis-Ida piibliseltside seminar. Egiptuse piibliselts on araabiakeelse maailma suurim ja ka üks meie piirkonna suuremaid.
Egiptus on islamimaa ja kristlastel on ainult teatud õigused. 78 miljonist elanikust umbes 12 miljonit on kristlased, enamasti koptid. Kopti kirik on üks vanemaid kristlikke kirikuid. Islamiusust loobumine kristluse kasuks toob Egiptuses inimesele kaasa ühiskondliku ja varandusliku seisundi muutumise ning sageli abielulahutuse, mille tulemusena kristlasest pool jääb ilma oma perekonna pärandist.
Käisin ka täiesti vaeste inimeste hulgas niinimetatud prügikülas. See on piirkond Kairo linnas, kus elab ligi 40 tuhat inimest, kõik koptid. 12.–13. sajandil otsustati, et kristlastele tuleb nende koht kätte näidata ja nad pandi prügikorjajateks ning osa on jäänud tänaseni selle töö juurde. Elatakse viie-kuuekorruselistes majades ning kahel esimesel korrusel sorteeritakse ja töödeldakse prügi, mis müüakse maha ja saadakse elamiseks raha.
Sain järjekordse kogemuse sellest, et maailma paljudes paikades on elu palju viletsam kui Eestis. Eesti on ikka päris vaba maa ja paljude võimalustega, mida ehk oskame hinnata siis, kui näeme maailma ka väljaspool oma piire.
Täname!
22. novembril 2006 telefoni teel
Vaata ka fotosid siin!
PALJUD KRISTLASED KANNATAVAD TAGAKIUSU KÄES
12. novembril oli Tallinnas Nõmme Baptistikoguduse palvelas ja 19. novembril Tartu Salemi kirikus jumalateenistus, mis oli pühendatud rahvusvahelisele palvepäevale tagakiusatud kristlaste eest. Kuna Tartus pidas jutluse Euroopa Evangeelse Alliansi juhatuse liige TRIIN RAIT, siis palus Kuulutaja talt teemakohase intervjuu.
Mis on Sinu igapäevane töö?
Olen misjonär Agape Eestis. Töötasin varem keskkooliõpilastega, nüüd hakkan tegelema noorte täiskasvanutega.
Kui kaua Sa oled noortetööd teinud?
Kümme aastat. Olin Tallinna Kalju koguduse noortejuht, siis Inglismaal Birminghamis Trinity koguduse noortejuht, pärast seda töötan Tartus.
Mida Sa evangeelses alliansis teed?
Olin paar aastat Eesti Evangeelse Alliansi sekretär, pärast seda eestseisuse liige ja nüüd lihtliige. Euroopa Evangeelses Alliansis olen ma alates oktoobrikuust juhatuse liige.
Ajakirjanduses oli juttu, et Sa oled seal esimene naissoost juhatuse liige.
Nüüd leiti ilmselt, et oleks aeg kuulda juhatuses ka naisterahvaste arvamust. Naisi seal diskrimineeritud ei ole, alliansi olulistes ametites oli neid ennegi.
Läheme nüüd teema juurde. Millal on õige rahvusvaheline palvepäev tagakiusatud kristlaste eest?
Selle päeva ellutooja on Ülemaailmne Evangeelne Allianss. Pakutakse välja kaks pühapäeva, novembrikuu teine või kolmas pühapäev, sest ülemaailmseid üritusi ei õnnestu alati igal pool ühel päeval pidada.
Oled Sa märganud eesti usklike huvi selle temaatika vastu?
Arvan küll. Tallinnas ja Tartus on seda päeva juba aastaid tähistatud. Kuulutaja tunneb ju ka selle vastu huvi.
Kas palvetatakse ainult üldiselt või ka konkreetsete kohtade ja inimeste pärast?
Tagakiusatavatega töötavad paljud organisatsioonid. Nendega koostöös valmistatakse ette materjalid, kus on ära toodud konkreetsed riigid, inimeste lood, nende pildid. See päev ei ole anonüümne, vaid väga isiklik.
Keda huvitab, võib minna internetiaadressile www.idop.org (lühend sõnadest International Day of Prayer, rahvusvaheline palvepäev), kust võib leida päris palju materjali.
Kas lisaks palvetamisele tehakse veel midagi tagakiusatavate heaks?
Palvepäeval pandi kokku korjandus ja see läheb otse nendele organisatsioonidele, kes tegelevad tagakiusatavate kristlastega. Need, kellel on südames aidata, võiksid oma toetuse kanda Eesti Evangeelse Alliansi arvele nr 221014260550 Hansapangas, märksõnaga IDOP.
Kui on juttu mõne rahvusvahelise organisatsiooni eesotsas oleva usumehega, siis tavaliselt räägib ta ka tagakiusust.
Niisuguseid maid, kus kristlasi taga kiusatakse, on palju. Kui kaarti vaadata, siis maailma keskjoon on neid piirkondi täis – Põhja-Aafrikas, Araabiamaades, Lõuna-Aasias, Okeaanias, paaris Ladina-Ameerika riigis.
Kas nendel maadel, mida pole märgitud, on kõik hea ja keegi kristlaste kohta midagi paha ei ütle?
Näiteks Valgevenes võetakse koguduselt hoone ilma mingi seadusliku aluseta ära. Kui nad midagi vastu ütlevad, siis tõenäoliselt satuvad vangi. See olukord erineb sellest, mis näiteks Eestis toimub. Meil on diskussioon selle üle, kas religiooniõpetus peaks koolis olema või mitte, aga kedagi ei panda vangi selle eest, kas ta usub või ei usu.
Küsimus on siis riiklikus poliitikas, mitte mõne isiku arvamuses?
Inimestel ei ole neis maades õigust aktiivselt Jumalat teenida. Tihti on kehtestatud, milline religioon on õige ja millist jumalat tohib kummardada. Neid, kes käituvad teisiti, kiusatakse taga.
Kas see palvepäev on mõeldud kristlaste või ühiskonna tähelepanu äratamiseks?
Pigem kristlaste tähelepanu äratamiseks. Me kutsume palvetama nende kaaskristlaste pärast, kes ei saa vabalt Jumalat teenida.
Tagakiusamiste ajal on tavaliselt kristlaste usk kindlam. Miks me sellele vastu sõdime?
Ma küll ei tea, kuidas minu elu kulgeks, kui peaksin elama näiteks Iraanis, kus kristlaseks saamine on kuritegu. Iraani president on lubanud kõrvaldada kõik kristlusesse pöörduvad moslemid. Ta on öelnud, et iga kuu pöördub kristlusesse umbes 600 iraanlast ja see olevat tõsine probleem. Me võime muiata nende poliitikute jutu peale, aga seal on reaalsed inimesed, kes on samasuguste vajaduste ja ootustega nagu meiegi. Nendel on ka õigus elada välja oma usku ja teenida Jumalat.
Ka Eestis on olnud tagakiusamise aegu. Kas need ei tasuks meenutamist?
Kindlasti on vaja seda mäletada. Seda ei saa kergelt võtta. Peame olema tänulikud selle eest, et meie elu ja meie riigi olukord on muutunud. Kui näeme teisi riike kannatamas, siis mõistame neid ning saame palvetada ja ka muud ette võtta nende heaks.
Kas võime kindlad olla, et meid enam kunagi taga ei kiusata?
Võime kindlad olla ainult Jumalas. Euroopa Evangeelses Alliansis töötavad inimesed, kes jälgivad olukorda Euroopas, et ei kinnitataks seadusi, mis võivad olla ristiusule kahjulikud. Võime toetada neid inimesi, kes seal töötavad ja olla ka ise aktiivsed.
Mida rohkem kristlasi on ühiskonnas aktiivsed, mida enam me elame oma usu järgi, seda enam on meil ühiskonnas positiivset mõju.
Kas passiivsus võib kaasa tuua halvemad ajad?
Seda on raske prognoosida. Ei maksa elada mingite ebamääraste hirmude sees. Pigem vaadata elule positiivselt ja elada ühiskonnas aktiivset elu. Mitte nõjatuda mõnusalt oma tugitoolile ja loota parimat. Meil on vabadus ja vabadusega kaasneb igal kristlasel ka vastutus mitte ainult oma koguduse ja kogukonna, vaid ka kogu ühiskonna ees.
Kas me peame ka ise teiste suhtes sallivad olema?
Kristlasi ei ole kutsutud teisitimõtlejaid taga kiusama, vaid välja elama seda, mida nad ise on Kristuses kogenud.
Millest Sa palvepäeval rääkisid?
Mina jutlustasin kannatusest, sest tagakius kaugetes maades võib meie jaoks olla haaramatu. Tänu Jumalale, mul endal puudub selline kogemus. Tartu Ülikooli politoloogiaõppejõud Alar Kilp andis ülevaate sellest, mis maailmas toimub.
Kas kristlase iga kannatus on kannatus Kristuse pärast?
Üks kannatus on see, kui inimest kiusatakse taga sellepärast, et ta usub Jeesusesse Kristusesse. Teisest kannatusest räägib Paulus Ro 8 – kogu loodu ägab sünnitusvaludes. Maailm on langenud ja selletõttu on meie kõikide elus kannatused. Näeme seda keskkonnas, inimestes, haigustes, elu paratamatustes, mille eest ei kaitse ükski kindlustus, looduskatastroofides. Need on Kristus ka lunastanud, aga võtab oma aja, kuni see ükskord teoks saab. Sel puhul me ei räägi tagakiusatud kristlastest.
Kristlaste tagakius võib ulatuda kuni nende tapmiseni, see ei ole lihtsalt natuke paha elu. Kas Sa tooksid mõned arvud?
Statistika ütleb, et viimase kahe tuhande aasta jooksul on oma usu pärast märtrisurma surnud üle 70 miljoni kristlase. Käesoleval aastal hukkub üle maailma umbes 160 tuhat kristlast ning rohkem kui 200 miljonit kristlast kannatavad tagakiusu all.
Kus võiks praegu kõige hullem olla?
Üldiselt islamimaades. Aga palvepäeva materjalides olid välja toodud 43 riigi nimed.
Näiteks Hiinas pandi 2001. aastal 15 aastaks vangi Li Ying, keda süüdistati põrandaaluse kiriku ajakirja toimetamises. Kodukoguduste pastor Zhang Rongliang on viiel korral vangi mõistetud ja olnud vangis üle 12 aasta.
Vietnami politsei peksis 2002. aastal surnuks Mua Say So kristlasest venna. Kui ta laskis venna kirstule kirjutada sõnad “Pekstud surnuks evangeeliumi järgimise pärast”, vangistati ta ise ja on siiani vangis.
Pärast seda, kui Rathanama mees Indias kristliku märtrina suri, on naine olnud osaduses teiste märtrite leskedega ja jätkanud oma mehe evangeelset tegevust hindude ja moslemite seas.
Pakistanist on lugu Shahzadist. Radikaalsed moslemid lõid tal käe kirvega otsast pärast seda, kui ta keeldus lõpetamast kristliku kirjanduse müüki. Tal on üks käsi vähem, kuid kristlikku kirjandust müüb ta endiselt.
On loomulik, et inimeste eludes on erinevaid kannatusi. Kriisi võib viia ka haigus, aga siin raiutakse inimesel käsi otsast ära…
Meie jaoks on täiesti vapustav, mis nende inimeste elus juhtub. Nad ei jää norutama, vaid elavad edasi. Ei kujuta ettegi, mis hirmud võivad neil olla, aga see ei peata nende elu. Selline ongi nende argipäev, nad elavad nende riskide ja ohtudega.
Meie eesmärk ei ole ju nagu kollasel ajakirjandusel kuulda sensatsioonilisi lugusid?
Kuidas seda sensatsiooni inimese kannatustes ikka näha? Meie eesmärk on, et me palvetaksime nende inimeste, riikide ja valitsejate pärast, et olukord muutuks. Et kõigega, mis me teeme, tooksime au Jumala nimele. See, mis meile võib tunduda sensatsioonina, on nende inimeste igapäevaelu.
Ja me saame seda mõjutada?
Kindlasti. Kui me usume palve jõusse, siis saame seda mõjutada. Me oleme seda näinud ka sellest, kui paljud inimesed palvetasid Eesti pärast ja Eesti sai ilma verevalamiseta vabaks. See võiks olla sensatsioon!
Täname!
21. novembril 2006 Tartus
ÕNNEHETK TRELLIDE TAGA
Petra Halfmann ei tea täpselt, kui paljusid vanglaid ta seestpoolt näinud on. “Jätsin ükskord lugemise katki,” ütleb ta. Kas ta on siis paadunud kurjategija? Ei. Petra Halfmann on laululooja ja töötab Saksamaal vabatahtlikuna kristlikus abiorganisatsioonis, mis tegeleb vangide, narkomaanide ja elu hammasrataste vahele jäänud inimestega.
ENDISTE VANGIDE KOOR
Petra Halfmann annab aastas mitmeid kontserte kodu- ja välismaa vanglates. Tihti on tal ka abilisi – kuni sajapealine koor, mis koosneb suures osas endistest vangidest ja narkomaanidest, kes kristlaste töö tulemusena on uut elu alustanud. Nad laulavad koos Petra Halfmanniga Jeesusest Kristusest, kes teeb uue elu võimalikuks.
Lauldakse vangla hoovis või spordihallis, sõltuvalt aastaajast ja ilmast. “Oma lauludega tahaksime valgust tuua sellesse pimedasse ja halli maailma,” ütleb 44-aastane laululooja, kes ise on kristlane 16. eluaastast.
Ta räägib, et see ei olevat alati turvaline. Vaja on head koostööd nii justiitsministeeriumi kui ka kompetentsete ohutust tagavate ametkondadega.
LAULUD 14 KEELES
Selleks, et välismaiste esinemiste ajal vangid tekstidest aru saaksid, laulab Petra Halfmann koos oma kaaslastega kohalikus keeles. Nad on laulnud juba 14 erinevas keeles, nende hulgas ka varem tundmatutes nagu mongoolia, suahiili (Keenia) ja hindi (India) keeltes.
“Oleme saanud elamusi, mille järel tead, miks peab edasi töötama,” jutustab Petra Halfmann. Nii sattus ta mõned aastad pärast kontserti taas Keeniasse. Ühe väikese linna turuplatsil küsis temalt järsku üks mees, kas ta teda mäletab. Mees oli tookord vanglas kontserti kuulanud ja see sai tema elus pöördepunktiks. Vabakssaamise järel otsis ta üles kohaliku koguduse, külastas piiblitunde ja laskis end lõpuks ristida. Ka vangla juhid teatasid, et õhkkond vanglas on pärast koori kontserti paremaks muutunud.
PEAAEGU SURNUD
Ühel oma esimesel tuuril 1990. aastal oleks laululooja peaaegu surma saanud. Ta oli tookord koos oma mehe ja aastase pojaga autoga teel Ungarisse. Oli juba pime. Petra Halfmann ja poeg magasid tagaistmel, kui nad teele jäetud autoga äkki kokku põrkasid. Mees märkas veoautot liiga hilja ja sõitis sellesse 130-kilomeetrise tunnikiirusega sisse.
Petra Halfmanni mees ja poeg pääsesid peaaegu tervetena, kuid tema viidi raskelt vigastatuna Budapesti haiglasse. Diagnoosiks pandi neerurebend ja oli oht, et ta jookseb verest tühjaks. Kiire operatsiooniga eemaldati neer ja ta jäi kaheks nädalaks intensiivravipalatisse. Seejärel lendas ta Saksamaale, kuid pidi seal veel kuus nädalat haiglas olema.
Miks ta sellele vaatamata ikka tuhandeid kilomeetreid maha sõidab, et vanglates laulda? “Sest tõenäoliselt ei kuuleks inimesed seal muidu sõnumit Jeesusest Kristusest, kes ka nende elu muuta tahab.”
Tavaliselt maksavad laululooja ja koor oma reisid ise kinni ja ohverdavad oma puhkuse. 2007. aasta puhkus on juba planeeritud. Petra Halfmann ja tema ebatavalised “kooripoisid” esinevad Keenia, Läti ja Mongoolia vanglates.
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
KAS OLEN VALMIS KRISTUSE PÄRAST SUREMA?
Praegu 72-aastase Josif Tsoni doktoritöö teema oli ebatavaline. Ta kirjutas kannatavatest kristlastest. See on nii ebapopulaarne teema, et tehtud on väga vähe uurimusi. Mees on üles kasvanud Rumeenias Lääne-Karpaatias.
“Kui kristlane peab oma usu pärast surema, siis ei ole see juhus. See on osa tema tunnistusest,” ütleb Tson. “Küsimus on, kas ma armastan Jeesust piisavalt, et olla valmis Tema pärast surema?”
Josif Tson on omal nahal tunda saanud, mida tähendab kristlaste tagakiusamine. Ta sai usklikuks 16-aastaselt. Lõpetanud kõrgkoolis keeleõpingud, läks ta baptistide usuteaduslikku seminari Bukarestis. Kuid just õpingute ajal hakkasid temas kasvama kahtlused, kas Kristus ikka on surnuist üles tõusnud.
Aastase õppimise järel läks Tson seminarist ära. Üheksa aastat ei käinud ta üheski koguduses. “Sellise Jumala pärast, kelle sõnumit tuleb ainult ülekantud tähenduses mõista, ei olnud ma valmis kannatama.” Tsonist sai rumeenia keele õpetaja, ta abiellus oma abikaasa Elisabetaga ja 14 aastat hiljem sündis nende perre tütar.
LEIDIS JUMALA JA KAOTAS TÖÖ
Teistkordselt äratas Tsonis armastuse Kristuse vastu pastor Richard Wurmbrand, keda Rumeenias usu pärast piinati ja aastateks vangi pandi. Pikkades vestlustes veenis Wurmbrand Tsoni selles, et Piiblil pole sugugi ainult sümboolne tähendus, vaid see räägib Jumala tegevusest maailma ajaloos. “Ma võlgnen Wurmbrandile oma elu,” ütleb Tson. “Ta õpetas mulle, et Piibli ütlused on absoluutselt usaldusväärsed.”
Uuesti usu leidmine tõi peatselt kaasa õpetajatöö kaotuse. Kui 1968. aastal algas Rumeenias lühike reformideperiood, kasutas Tson võimalust kodumaalt lahkuda ja Inglismaal Oxfordis teoloogiat õppida. 1972 pöördus ta kodumaale tagasi, kuigi paljud sõbrad talle teist nõu andsid, sest Rumeenias vaenati kristlasi.
SALAJASED SIDEMED
Seitsmekümnendate aastate alguses tugevdas diktaator Nicolae Ceaucescu survet kristlastele. Tuhanded pandi vangi, mõnesid piinati ja tapeti. Salateenistus Securitate vangistas korduvalt ka Tsoni, kuulas teda üle ja peksis. “Enne vangistamist oli minu suhe Jumalaga rohkem teoreetiline. Minu kannatustes tuli Ta mulle lähemale kui kunagi varem,” ütleb Tson.
Salajaste sidemete kaudu õnnestus tal maailma avalikkust kristlaste süstemaatilisest tagakiusamisest Rumeenias informeerida. Lõpuks muutus Tson riigi juhtkonnale liiga ebamugavaks ja 4. septembril 1981 saadeti ta koos perega riigist välja. Uue kodu leidis ta Wheatonis USAs. Tson tõlkis kristlikku kirjandust ja koolitusmaterjale rumeenia keelde, mis siis kullerite abiga kodumaale toimetati. Regulaarselt kuulsid Rumeenia kristlased BBC ja Vaba Euroopa saatjate kaudu tema jutlusi.
DIKTAATORI LÕPP
25. detsembril 1989 oli Rumeenias riigipööre ja Ceaucescu kukutati. Juba neli päeva hiljem oli Tson jälle kodumaal. Ta asutas kristliku kirjastuse ja ehitas üles kristliku raadiotöö, mille saateid nüüd seitsme saatja kaudu edastatakse. Temast sai esimene rektor Oradea kristlikus ülikoolis, kus praegu viis tuhat üliõpilast teoloogiat, majandust ja kirjandust õpib. “Et meie maad muuta, vajame rohkem kristlikke haritlasi,” ütleb Tson. “Me peame oma vabadust kasutama. Keegi ei tea, kaua see kestab.”
KARSTEN HUHN
idea Spektrum
LÜHIDALT
29. oktoobril toimus Tartu Sadamateatris Risttee Koguduse avajumalateenistus. Sellele kogunes ligi 300 inimest, enamasti noored. Avasõnad ütles uue koguduse juht Peep Saar, seejärel tervitas Risttee Koguduse emakoguduse, Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor Meego Remmel. Õnnistuspalve viis läbi Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo. Jutlustas Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Toivo Pilli. Uue koguduse motoks on “Kirik teistele, kodu kõigile.”
* * *
9. novembril kohtus Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves Kadriorus Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhtidega, et arutleda eetiliste väärtuste üle Eesti ühiskonnas. Kohtumisel kõneldi õiglusest, pereväärtustest ning religiooniõpetuse vajalikkusest üldhariduskoolides. President julgustas kirikute esindajaid väljendama avalikkuse ees senisest enam oma seisukohti ühiskonna aktuaalsetel teemadel.
See oli president Toomas Hendrik Ilvese ametiaja esimene kohtumine Eesti Kirikute Nõukogu liikmetega. Eelmine kohtumine president Arnold Rüütli ja kirikujuhtide vahel toimus 2004. aasta märtsis.
* * *
12. novembril pidas Kohtla-Järve Saaroni Baptistikogudus 69. aastapäeva. Diakoniks pühitseti Argo Tallerma ja diakonissiks Marta Pärna. Ordineerimistalituse viisid läbi Joosep Tammo, Otepää Palveränduri koguduse pastor Margo Meri ja Saaroni koguduse pastor Ago Rand.
* * *
20. ja 21. novembril toimus Sankt-Peterburi Kristlikus Ülikoolis Rootsi Misjonikiriku, Eesti EKB Koguduste Liidu ja mitmete Venemaa vabakoguduste esindajate kolmikkohtumine, kus kooskõlastati ühise misjonitöö kavasid. Eestit esindasid kohtumisel liidu misjonisekretär Agnes Böning ja asepresident Ermo Jürma.
Evangeelsele misjonitööle Venemaal tahab raamid seada uus religiooniseadus, mis esitatakse peagi riigiduumasse. Selle järgi jaguneb Venemaa nelja tunnustatud religiooni (õigeusk, islam, budism, juutlus) kanoonilisteks piirkondadeks. Nende esindajatelt peab olema nõusolek, et (välis)misjonär saaks seal elu- ja tööloa. Teiste registreeritud uskkondade esindajad tohivad vabalt töötada oma kultusehoonetes. Nende koguduste finants- ja tegevuskontroll suureneb hüppeliselt.
Nõukogudeaegne Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Üleliiduline Nõukogu (EKBÜN) on tänaseks jagunenud paljudeks iseseisvateks uskkondadeks, kes kõik tegelevad oma juhtorganite, keskuste, õppeasutuste, häälekandjate jne arendamisega. Samas on neil ka palju ühist tööd.
EESTI PIIBLISELTSI 15 AASTAT PILTIDES
1. Eesti Rahvusraamatukogus avati 24. augustil 1993 Eesti Piibiseltsi Tallinna kontor.
2. Eesti Piibliseltsi IV piiblipäeval 24. novembril 1995 esitleti sünoptiliste evangeeliumite proovitrükki.
3. Tallinnas Kaarli puiesteel pühitseti ja avati 29. augustil 1996 Eesti Piibliseltsi uus kontor.
4. Uue eestikeelse Piibli trükist ilmumise puhul toimus 2. veebruaril 1998 Tallinna Püha Vaimu kirikus oikumeeniline jumalateenistus.
5. Draamakoolitusel osalenud rakendamas õpitut piibliteemalises etenduses.
6. Joona kala rändas aastatel 2000–2002 Eestimaal ringi, peatudes 22 erinevas kohas.
Eesti Piibliseltsi kogust
|
