|
Antsla EKB Kogudusele jääb sellest suvest meelde linnalaager
Suvi saab mööda. Puhkused saavad läbi. Koolid hakkavad jälle tööle. Kogudustes taastub tavapärane sügis-talvine töörütm.
Midagi jääb suvest alles. Mitte ainult pruunistunud nahk ja kogutud energia, puhkuse ajal nähtud võõrad maad ja tekkinud uued tutvused, vaid ka vaimulikud kogemused. Avatud taeva all ja värskes õhus kuulutati aktiivselt evangeeliumi, kasutades selleks talvel kättesaamatuid võimalusi. Suvised veekogud said paljudele usklikele ristimiskohtadeks, jättes nende südametesse erilise vaimuliku mälestuse. Paljudel pühakodadel on nüüd uus ja värske väljanägemine, sest ka ehitamiseks ja remondiks on suvi kõige sobivam aeg.
“Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, Tema püha nime! Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!” (Ps 103,1–2).
 VABADUS NÕUAB AKTIIVSET TEGUTSEMIST
Toimetaja kommentaar
Alustame ka seekord kommentaari presidendivalimiste teemaga. Kuulutaja trükkimineku ajaks oli esimene valimisvoor Riigikogus möödas. Nagu võis arvata, ei andnud see Eestile presidenti, sest Keskerakond ja Rahvaliit soovivad minna valimiskogusse. Nii on üsna tõenäoline, et tulemusteta mööduvad ka kaks ülejäänud vooru Riigikogus, aga küllap on see Kuulutaja lugejatele lehe ilmumise ajaks juba teada.
Uut, põnevat ja ka kurvastavat infot tuleb lähemalt ja kaugemalt kogu aeg. Kuulutaja ilmub vaid kord kuus. Peaksime pidevalt jälgima sündmusi ja palvetama. Meie palved võivad olukordi nii palju muuta, et saame kuu lõpus rõõmsaid kommentaare avaldada.
15 AASTAT VABADUST
20. augustil möödus 15 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Küllap olid paljud Kuulutaja lugejad tol mälestamisväärsel päeval 1991. aastal telerit vaatamas või raadiot kuulamas, oodates teadet Eesti iseseisvaks kuulutamise kohta.
Järgnevad aastad on mõndagi meie elus muutnud. Kahtlemata on meie elu majanduslikult paremaks läinud. Tühja poeletti või bensiinijärjekorda on juba raske ettegi kujutada. Palgad ja pensionid on tõusnud, kuigi igaüks tahaks endale rohkemat. Palgast saab muidugi rääkida ainult nende puhul, kellel tööd on.
Nii jõuamegi selle teemani, et kõigil ei ole hästi läinud. Kes jäi ilma tööst, kes kodust, sest see anti tagasi ennesõjaaegsele omanikule. Ühiskonna varanduslik kihistumine on ka väga suur.
“Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” Seda küsimust on väga sageli küsitud. Mõni ütleb, et oleks tahtnud ennesõjaaegset Eestit. Aga pilt sellest on ilusamaks tehtud. Ebaõiglane nõukogude aeg pani võrdlema ja muutis vägivaldselt röövitud vabaduseaja mälestustes kaunimaks.
Eks tänapäeva Eesti ole selline, nagu eestlased tema on teinud või teha suutnud. Praegune seisund ei ole midagi püsivat, elu võib minna nii paremaks kui ka halvemaks. Vabadus nõuab aktiivset tegutsemist. Usklikud teavad, et kõik ei sõltu inimlikest ponnistustest, olulised on usk ja Jumala abi. Tegelikult sõltubki neist kõik.
Mooses ütles Iisraeli rahvale: “Issand paneb vaenlased, kes kipuvad sulle kallale, su ette kaotust kandma: ühte teed nad tulevad su vastu, aga seitset teed nad põgenevad su eest. Issand käsib seda õnnistust olla sinuga su aitades ja kõiges, mille külge sa oma käe paned, ja Ta õnnistab sind maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab.” Aga selle jaoks oli tingimus: “Kõik need õnnistused saavad sulle osaks ja tabavad sind, kui sa võtad kuulda Issanda, oma Jumala häält.” Loe 5Mo 28,1–14!
Lapsed haletsevad turul müügiks
toodud kutsikaid. Nii on
müüdud
ka inimesi – ja keegi pole neid
haletsenud.
KÕIK TALLINNA?
Seitse aastat tagasi kutsus Tallinna tolleaegne linnapea Jüri Mõis kõiki eestlasi pealinna elama. Nüüd andis ta Eesti Ekspressile intervjuu, kus kordas oma vanu seisukohti.
Jüri Mõisa väitel arenevad maailmas ainult need linnad, mis on mere ääres ja kus on ülikool. See on muidugi vale, sest suur osa Euroopa ja teistegi kontinentide riikide pealinnu ei asu mere ääres. Nimetagem näiteks Pariisi, Berliini, Varssavit, Budapesti, Prahat ja Moskvat. Kõik need linnad arenevad edukalt.
Jüri Mõisa arvates võivad väljapoole Tallinna jääda vaid need inimesed, kes ei taha olla edukad. Tema vaatab elule ja edule endise pangajuhi pilguga. Õnneks on ka neid, kes elule normaalse inimese moodi vaatavad. See ei välista muidugi Tallinnas elamist, kui pealinn inimesele meeldib. Aga sadadele tuhandetele on armsaks saanud mõni teine linn või maakoht ning muutunud neile maailma nabaks samamoodi, nagu Tallinn Jüri Mõisale.
Jüri Mõis esindab meie kihistunud ühiskonna ühte ühele poole kaldu vaatenurka. Kuna tulemas on Riigikogu valimised, ei ole vist üleliigne nimetada, et meie maad ja rahvast ei peaks juhtima ainult see üks kiht.
Piibel näitab, et Jumalaga saab kontakti kõikjal. Laulja ütles: “Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni” (Ps 139,9–10). Jumal on saatnud oma sulaseid Teda teenima kodust kaugetesse paikadesse ja muutnud nende abiga vaimupimeduses ägavad kolkad säravateks kristlikeks keskusteks.
EKSOOTIKAT KA
Eesti riik pidi vahepeal päästma ühte oma kodanikku, kes oli langenud pruudiröövi ohvriks. Kodanik ise põlvneb niisuguselt maalt, kus pruudirööv on tavaline. Oma esiisade maal ta röövlite kätte sattuski.
Selle loo mitmedki tahud jäid segaseks, aga võib-olla neid veel selgitatakse. Tänapäeval ei saa kunagi välistada seda, et me ei põrku mujal maailmas kokku meile harjumatute tavadega või et need tavad ei tule koguni meie oma maale.
Ka usulised kombed võivad olla väga mitmetahulised. Me ei tohi aga unustada seda, mida ütles Jeesus: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14,6).
TEA JA TALLETA OMA SÜDAMES
“Küsi ometi endistelt aegadelt, mis on olnud enne sind, alates päevast, mil Jumal lõi maa peale inimese, ja küsi taeva äärest ääreni, kas on kunagi sündinud niisugust suurt asja või kas on iganes kuuldud sellesarnast? Kas on ükski rahvas kuulnud Jumala häält rääkivat tule keskelt, nõnda nagu sina oled kuulnud, ja siiski jäänud elama? Või kas on mõni jumal üritanud tulla võtma enesele ühte rahvast teise rahva keskelt katsumiste, tunnustähtede ja imetegudega, sõja ja vägeva käe ja väljasirutatud käsivarre abil, ja suurte hirmutuste abil, nõnda nagu Issand, teie Jumal, tegi teiega Egiptuses sinu silma ees? Sina ise oled seda näinud, et sa teaksid, et Issand on Jumal; ei ole ühtegi teist peale Tema! Taevast on Ta sind lasknud kuulda oma häält, et sind õpetada, ja maa peal on Ta sulle näidanud oma suurt tuld, ja sa oled kuulnud Tema sõnu tule keskelt. Sellepärast et Ta armastas su vanemaid ja valis nende järglased pärast neid, ja et Ta ise viis sind oma suure rammuga Egiptusest välja, ajades su eest ära rahvad, suuremad ja vägevamad sinust, et sind viia ja sulle anda pärisosaks nende maa, nagu see tänapäeval on, siis tea täna ja talleta oma südames, et Issand on Jumal ülal taevas ja all maa peal, teist ei ole! Ja sa pead pidama Tema seadlusi ja käske, mis ma täna sulle annan, et sinul ja su lastel pärast sind võiks olla hea põli ja et sa võiksid pikendada oma päevi sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle igaveseks!”
5Mo 4,32–40
Loetud laused on lõpusõnad Moosese kõnest iisraeli rahvale, kui nad seisatusid 40-aastase kõrberännaku järel enne Jordani jõe ületamist, et paluda ja visandada Jumala ees tulevikunägemust, asudes Tõotatud maale elama ja omariiklust üles ehitama.
Sealsamas jutustas Mooses veelkord Iisraeli lastele rahva vabanemise loo. Ta võttis kokku nende teekonna alates imelisest väljumisest Egiptuse suurriigi võimu alt kuni aastatepikkuste võitude ja kaotustega vaheldunud heitluste seeria lõpuni Jordani jõe ääres.
Teisel pool jõge algas Tõotatud maa. Mooses sai seda vaid kaugelt näha, ise sinna jõudmata. Aga teatud mõttes nägi Mooses veelgi kaugemale. Ta nägi ja tegi nähtavaks Iisraeli rahva võimaliku tuleviku minevikus läbielatud Jumala-kogemuse prismas.
Lõpuks üldistas Mooses sellest kõigest oma kaks viimast õpetuslauset: “Siis tea täna ja talleta oma südames, et Issand on Jumal ülal taevas ja all maa peal, teist ei ole! Ja sa pead pidama Tema seadlusi ja käske, mis ma täna sulle annan, et sinul ja su lastel pärast sind võiks olla hea põli ja et sa võiksid pikendada oma päevi sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle igaveseks!”
VÄHENEV RAHVAS
Jalutasin kolme päeva eest Tallinnas üles Toompeale, et minna Stenbocki majja rahvastikuministri büroosse nõupidamisele eesti rahva jätkusuutlikkuse võimalustest. Mäenõlval möödusin ka suurest kivirahnust, mis toodi sinna kaitsmaks Toompea lossi augustiputši ajal ning mis täna märgistab 20. augustil 1991 väljakuulutatud Eesti Vabariigi iseseisvust.
Tänu Jumalale kingiti meile vabadus verevalamiseta! “See on imepärane saavutus,” meenutas eilne Postimehe juhtkiri. “Ometi ei tähenda see, et me pole kaotusi kandnud ja ohvreid toonud. Ohvrid tulid hiljem, koos vabadusega, mille nimel me lubasime kasvõi kartulikoori süüa. Kõigepealt pidime vabaduse eest ohverdama kümneid tuhandeid lapsi. Nõukogude ajal paarikümne tuhande kanti küündinud aastane sündide arv kahanes taasiseseisvumise järel kiiresti 12 000 sünnini aastas.”
Postimees ei maininud siiski kümnetuhandelist abortide arvu, mille vähendamise lootuses rahvastikuministri büroo mind kristlaskonna esindajana ühisele nõupidamisele kutsus. Valitsuse jaoks on selge, et kui lähiaastatel ei asendu vähemalt 3000 aborti elussündidega, sureb eesti rahvas tulevikus lihtsalt välja.
Samas, möödudes taasiseseisvumispäeva mälestuskivist Toompea nõlval, mõtlesin endamisi, et Eesti Vabariigi põhiseadus “peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Just sel hetkel peatus üks venelasest isa oma pisitütrega sellesama mälestuskivi ees. Laps ei olnud veel nii suur, et isa jutust aru saada. Aga nad vaatasid mõnda aega koos toda suur kivirahnu ja läksid siis vaikselt edasi…
AINULT KOOS JUMALAGA
Lõppenud nädala Eesti Kirikus kirjutas Tartu linnavolikogu liige ja religioonipedagoog Toomas Jürgenstein: “Mulle tundub, et üha rohkem kätkeb 20. augustil tähistatav taasiseseisvumispäev endas paljude jaoks midagi endastmõistetavat. Iseseisvus ei tundu juba ammu mingi imena, veel vähem Jumala kingitusena, elu läheb majanduslikult pidevalt paremaks. Optimistlikumad prognoosid lubavad kümne aasta pärast keskmiseks palgaks 25 000–30 000 krooni, mis tolleks hetkeks kindlasti eurodega on asendatud. Selle optimismi taustal tundub isegi imelik, et on neid, keda meie riigi näiline edu murelikuks teeb. 12. augusti SL Õhtulehes avaldati intervjuu endise poliitvangi, siseministri ja presidendikandidaadi ning nüüd Pirita kloostris erinevaid projekte vedava Lagle Parekiga, kes siiralt tunnistas: “Mul on viimasel ajal tuleviku pärast hirm.””
Ka minul on, kui midagi ei muutu. Samamoodi võis tunda Mooses. Rahva juhina käidud teele tagasi vaadates nägi ta, et iisraeli rahva järgmised põlvkonnad “võiksid pikendada oma päevi sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle igaveseks” ainuüksi juhul, kui nad kohe “täna” teadvustavad ja ka edasiseks eluks “oma südames” talletavad, “et Issand on Jumal ülal taevas ja all maa peal, teist ei ole”, ning peab “pidama Tema seadlusi ja käske”.
Teist autoriteetteksti ühe väikerahva püsimajäämise loole keegi ei paku. Ja teist lugu iisraeli ega ka eesti rahva ajaloolisest jätkusuutlikkusest ei saagi jutustada. See lugu on kas lugu Jumalaga või seda lugu polegi.
Olgu selle kinnituseks kasvõi meie esivanemate vaimulikud rahvalaulud, kuhu on kätketud meie tihendatud elukogemus: “Ma tänan Sind, et oled mind, oh Jumal, armust hoidnud…” Nemad uskusid, lootsid ja armastasid Jumalat, oma rahvast, laste tulevikku. Nad elasid ja surid meie nimel. Olgu Vabadussõjas sõdides või tagasaunas sünnitades.
Moosese sõnad sobiksid jakobhurdalikuks kõneks meie rahvale: “Sellepärast et Ta armastas su vanemaid ja valis nende järglased pärast neid, ja et Ta ise viis sind oma suure rammuga Egiptusest välja, ajades su eest ära rahvad, suuremad ja vägevamad sinust, et sind viia ja sulle anda pärisosaks nende maa, nagu see tänapäeval on, siis tea täna ja talleta oma südames, et Issand on Jumal ülal taevas ja all maa peal, teist ei ole!”
JUMALA REALISM
Eesti rahva ja Jumala rahva tulevikku uskunud ning selle nimel läbi aastate elanud europarlamentäär Tunne Kelam kirjutas möödunud nädalal ajalehte Eesti Kirik artikli pealkirjaga “15 aastat Eesti Vabariigi taastamisest”. Ta ütles: “Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine on vaieldamatult meie ajaloo suurim ime. Eesti riik oli 1980. aastail Euroopa silmis jäädavalt kadunud Nõukogude Liidu haardesse. Eestis endas ei pidanud 20 aastat tagasi enamus okupatsiooni-eelse iseseisvuse taastamist üldse reaalseks. … Ometi osutusid kainete “realistide” arvestused ebareaalseiks. Selgus, et murrangulistel aegadel on tähtsam aduda homset reaalsust kui klammerduda lühinägelikult hetkel kehtiva tegelikkuse, laguneva nõukogude süsteemi külge.”
Mooses nägi kaugemale Egiptuse lihapottidest. Ta nägi kaugemale vaarao ähvardavast sõjaväest. Nägi kaugemale rahva heitumusest läbi aastakümnete. Ta uskus Jumalasse. Ka oma eluõhtul Jordani äärde jõudes rahva tuleviku käekäiku Joosua põlvkonna kätesse usaldades. Ta jutustas oma loo ning ütles: “Siis tea täna ja talleta oma südames, et Issand on Jumal ülal taevas ja all maa peal, teist ei ole! Ja sa pead pidama Tema seadlusi ja käske, mis ma täna sulle annan, et sinul ja su lastel pärast sind võiks olla hea põli ja et sa võiksid pikendada oma päevi sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle igaveseks!”
AINUS PÄÄSTJA
Oleme me valmis täna teadvustama ja oma südamesse võtma Issanda kui ainsa “ülal taevas ja all maa peal” valitseja? Oleme me valmis palvetama Jeesuse palve: “Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal!”? Oleme me valmis võtma vastu jumaliku autoriteetteksti oma elu, kõlbeliste valikute, usuliste veendumuste ja tulevikunägemuse kujundajana?
Johann Köler nägi eesti rahvale vaid ühtainsat Päästjat – Jeesust, kelle ta maalis Tallinna Kaarli kiriku seinale freskona kui “Eesti Kristuse”, kes võib tuua meie rahvale hingamise! Uues Testamendis öeldakse heebrealastele, aga ka eestlastele (He 4,14–16): “Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!”
JUMALA RIIGI VÄÄRILISELT
Augustiputši ajal oli üks kristlik valgevene noormees Moskvas sõjaväeteenistuses autojuhina Nõukogude Liidu kaitseministri Jazovi käsutuses. Tema sõnul kavandasid Jazov ja KGB juht Krjutškov augustiputši juba aastaid, valmistades ette täpse tegutsemiskava üle Nõukogude Liidu. Ometi kukkus see läbi.
20. augustil kuulutas Eesti end iseseisvaks. Tankilahingud Tallinnas jäid olemata. Moskvas põgenesid Jazov ja Krjutškov autoga lennuväljale. Teel nad vaikisid. Nende suhtes oli kohtuotsus langetatud. Lennuk ei tõusnud õhkugi. Valgevene noormees võttis aga linnast peale juba nende jälitajad ning viis nad lennuväljale riigipöörajaid arreteerima. Ta ütles: “Jumal kinkis meile armu!”
Mida me selle kingiga teeme? Jumal tahab, et elaksime selle kingi vääriliselt! Ja unustamata, kes meile armu on andnud.
Minevikku vaadates ja olevikule mõeldes võime tõdeda, et elame Jumala ime väel. Oleme me täna, 15 aastat pärast taasiseseisvumist, valmis kinnitama oma tahet elada Eesti Vabariigi nimel ka tulevikus? Tänane Jumala sõna ütleb, et sellisel valikul on ka medali teine külg: me peame kinnitama tahet elada Jumala riigi vääriliselt! Nii ja ainult nii on ka meie rahval ja isiklikul elulool Jumala palge ees igavene tähendus.
MEEGO REMMEL
Taasiseseisvumispäeval 2006 Tartu Salemi kirikus
KRISTLIK TELEVISIOON VÕIB EETRIST KADUDA
Eesti Kristliku Televisiooni (EKTV) tegevdirektor PEETER VÕSU vastas Kuulutaja küsimustele, sest Eesti Televisioon (ETV) kavatseb 1. septembrist nende saadete edastamise lõpetada.
Mida kurja on EKTV teinud?
Oleme oma saadet “Kirikuelu kroonika” teinud juba 12 aastat. Ma ei usu, et me kellegagi ETVs riius oleksime, seda asja ei saa isiklikuna võtta. Igal otsustajal on oma arvamus selle kohta, mis peaks eetris olema ja mis ei peaks. Olen nõus, et see on arutelu teema ja me peame põhjendama, miks meie saadet on vaatajatele vaja.
Miks nüüd järsku pole seda saadet enam tarvis?
Eks otsustajad muutuvad. Iga saate kohta mõõdetakse vaatajate arvu. Minu arvates pole meetod päris täpne. Meie vaatajaskonda on kristlaste hulgas rohkem kui mittekristlaste hulgas. Kontrollgrupis, kelle kodudes on tuhat mõõdikut, võib-olla polegi kristlasi.
Meie saade on eetris laupäeva hommikul ja kordussaade esmaspäeva pärastlõunal. Laupäeva hommikul pole ka teistel saadetel suurt vaatajate arvu ette näidata. Märgatavalt rohkem on meil vaatajaid esmaspäeval.
Kas EKTV raiskab maksumaksjate raha?
Maksumaksjate raha eest pole me midagi teinud. Oleme need saated teinud annetajate raha eest ja enamik annetajaid on väljastpoolt Eestit.
Oleme ETVle unikaalne partner, kes ei küsi saadete tegemise eest midagi. Viimased paar aastat on saadete üleandmine küll müügina vormistatud – saateid ei tohi tasuta näidata, et see ei oleks peidetud reklaam. Me saame ühe saate eest umbes 25 krooni.
Miks huvitab EKTVd just ETV?
Teist sellist kanalit Eestis ei ole. Kommertskanalitele saadete tegemine käib teistel alustel. Kommertskanalid peavad põhikirjaliselt teenima omanikele raha. Meie saatetüüp ei ole tehtud rahategemiseks. See ei ole meelelahutussaade, vaid kristlik infosaade. Me ei reklaami midagi ega kedagi ja keegi ei maksa meile reklaami eest midagi.
Aga kui peaks kanalit vahetama?
Me oleme seda kaalunud. Siis peaksime iga saate eest maksma umbes kümme tuhat krooni. Muidugi avaks see meile võimalusi kasutada reklaamimüüjaid, aga meie saade ei ole niisugust tüüpi, et selle raha tagasi saaksime. Mõned sponsorite logod saaksime saatesse panna küll.
Mida on EKTV teinud kanali säilitamiseks või mida saaks veel teha?
Me korjame vaatajatelt toetusallkirju. Kui ETV näeks, et meil on piisavalt vaatajaid, siis oleks see nende jaoks põhjus meie saatele eetriaja andmiseks.
Allkirju saab anda kahel viisil. Võib saata oma toetuse postiga EKTV aadressil Faehlmanni 12, 15029 Tallinn. Lihtsam oleks paljudel seda teha internetis. Meie kodulehe www.ektv.ee esilehel on üks pisike kastike, kus klõpsates saab oma nime jätta. Oma isikuandmeid võib jätta valikuliselt ja need ei lähe avalikustamisele.
Kui ei õnnestu saateid jätkata, kas EKTV lakkab siis olemast?
Me oleme sitked. Võime teha saateid projektipõhiselt ja pakkuda neid erinevatele telekanalitele, toota dokumentaalfilme või kogudustele ja organisatsioonidele infofilme.
Plaanime kõige olulisemad uudised avaldada oma internetiväljaandes. See annab vaatajale võimaluse vaadata just seda uudislugu, mis teda huvitab. Need võimalused arendame välja ka siis, kui eetriaeg ei kao.
Loodame, et kristlikud organisatsioonid on nõus oma interneti kodulehtedele panema lingi, kust saab otse meie lehele.
Kui palju on EKTV oma murega jõudnud suurde ajakirjandusse?
Sellest on kirjutanud Eesti Kirik ja Postimees. Me ei ole väga kurtnud. Me ei näita ju saadetes ennast, vaid pakume kvaliteetteenust Eesti kogudustele. Kogudused omalt poolt peaksid initsiatiivi näitama ja ütlema, et nad tõesti soovivad meie saadet. ETV toimib maksumaksja raha eest ja koguduste liikmed on maksumaksjad.
Postimehe artikli internetikommentaarid olid üsna rõvedad.
Internetikommentaarid on üldse rõvedad ja see ei ole mingi näitaja. Enamik, kes meid toetavad, ei tee häält ja need, kes on vastu, teevad kõva lärmi. Usurahvas peaks olema aktiivne oma seisukohtade väljaütlemisel. Muidu kaotame väärtusliku väljundi, mis on Eesti kristlaskonnal avalikkuse ette jõudmiseks. Sellest oleks kahju.
Kuulutaja saab valmis vahetult enne 1. septembrit.
Ma ei ütleks, et 1. september mingi maagiline kuupäev on. Alati saab saadet taastada, kui on piisavalt toetust. Ainus põhjus saada eetriaega on vaatajate toetus. Olge aktiivsed ja andke oma hääl kohe!
Täname!
14. augustil 2006 Tallinnas
TULEB TUNNETADA JUMALA LÄHEDALOLU
Seekord sai Kuulutaja oma vestluskaaslaseks Tallinna Oleviste kiriku valvuri. VELLO TINGAS (69) peab silma peal Eesti kõrgeimal pühakojal.
Milleks on vaja Oleviste kirikut valvata?
Valvame kirikut vahetustega päris mitme mehega. Kirik on päeval turistidele avatud. Valvuri ülesanne on hommikul uksed lahti teha ja vaadata, et kõik korras oleks.
Kui kõik valvurid on tööl, siis on üks päev tööd ja kolm päeva vabad. Vahetus kestab 24 tundi – ühel hommikul algab ja järgmisel hommikul lõpeb. Kui kiriku uksed on õhtul korralikult kinni pandud (mõned tuled jätame muidugi põlema), siis on aega ka veidi magada.
Kirikusse on vanadel aegadel inimesi ka maetud. Kas öösel ei kummita?
Niisugust tunnet küll ei ole. Maetud muidugi on, remondi käigus on luid põranda alt välja tulnud.
Kas talvel on tööd vähem kui suvel?
Suveperiood on 1. aprillist 31. oktoobrini. See on aeg, kui turiste lastakse ka torni. Mina olen sisemine valvur. Torni jaoks on teised inimesed – üks valvab üleval ja teine näitab all inimestele, kus on torni uks ja trepp, kust üles saab.
Talvel on kirik turistidele suletud. Siis tuleb koosolekute ja lauluharjutuste ajaks uksed lahti teha. Ja on veel muid üritusi, mis kirikus toimuvad.
Kas valvuritöö on pensionärile sobiv?
Küll ta on. Eluaeg ma kirikut ei ole valvanud. Töötasin palju aastaid autojuhina. See oli liikuv töö ja tuli ka inimestega suhelda. Kiriku valvamine on jumalariigi töö.
Inimesi on ju igasuguseid.
Politsei kätte pole ma pidanud kedagi andma, aga kirikust välja olen küll inimesi saatnud. Purjus inimesi kipub sisse.
Kogudusel on oma sotsiaalabiteenistus. Kodutud soojendavad end talvel teenistuste ajal radiaatorite juures. Suvel neid ei ole, järelikult on neil peamine materiaalne huvi. Kogudus on püüdnud neile alfa-kursusi teha, aga seal pakutakse teed ja pirukaid ning neid huvitab vist see.
Sinu abikaasa töötab ka Olevistes.
Ta müüb torni pileteid ja raamatuid. Ilusa ilmaga on väga palju käijaid.
Raamatuid ja ajakirju ostetakse rohkem jumalateenistuste ajal. Turistid ostavad CD-plaate ja magnetofonikassette ning kirikut tutvustavaid brošüüre.
Kas ka Sinu lapsed on Olevistes tegutsemas?
Mu tütred olid varem lastetöö peal. Mõlemad on usklikud. Vanem tütar on praegu Ungaris tööl, tema töökeel on inglise keel. Noorem on saksa keele õpetaja.
Kui sageli Sa ise oled tornis käinud?
Mina seal väga sageli ei käi. Tornitrepil on 258 astet, sinna annab minna. Rahvas pääseb ainult vaateplatvormini, edasi saavad ainult katuseparandajad. Platvorm on turvaline, kõrge barjäär on ees. Vaadata saab neljast küljest vanalinna, mere ja sadama poole. Ma olen päris üleval ka käinud.
Kas mõnel inimesel pole pea ringi käima hakanud, nii et ta tuleb alla tuua?
Neid inimesi on küll, kes lähevad välja platvormile ja pööravad kohe tagasi, sest nad ei kannata kõrgust. On neid, kes pööravad poole trepi pealt alla tagasi, sest ei jaksa üles minna või leiavad, et seal on ikka liiga kõrge.
Turistid on vist enamasti välismaalased?
Põhiosa kõneleb inglise keelt. Olen õppinud selgeks mõne lause, mida nende jaoks tarvis. Käib ka neid, kes inglise keelt ei räägi, nendega on hoopis raske, aga püüame hakkama saada. Venelaste ja soomlastega on kergem.
Kas Sinu jaoks on kirikus iga nurk tuttav?
Ma arvan küll. Kas nüüd kõik just peas on, aga meil on väike brošüür kiriku ajaloo kohta, sealt püüame vastuseid leida. Neid brošüüre on mitmes keeles ja neid küsitakse üsna palju.
Kas on mõni eriti põnev koht, mida tavakülastaja ei märka?
Vist ei olegi niisugust kohta. Võib-olla kuskil võlvipealsel, kus remondimehed käivad. On veel kellaruumid ja kella löömise ruumid, mis ei ole külastajatele avatud. Kellaruumi näeb läbi klaasukse.
Kas Sa kella oled löönud?
Viimastel aastatel ei ole, aga varem küll. Kella lüüakse väga harva. See on küllaltki raske töö. Meil on kolm kella. Ühe kella löömiseks on mitut meest vaja.
Mis inimesi eriti huvitab?
Küsitakse Püha Olavit, tema kuju on altariruumi laes. Üldiselt me altariruumi inimesi ei lase, aga kui just Püha Olavit näha tahetakse, siis lubame. Tahetakse näha Maarja kabelit ja kenotaafi, mis on kiriku taga väljas. Tuntakse huvi, mis uskkonna kirik see on. Küsitakse, miks meil ikoone ei ole ja seejärel, kus me siis palvetame.
Uksed on selleks lahti, et turistid tuleksid, näeksid kirikut ja kogeksid siin midagi. Nad käivad ja seisatavad altari ees. Mõni lööb risti ette ja laskub ühele põlvele, need on vist katoliiklased. Õigeusklikud tahavad küünalt panna…
Kui sageli kirikus teenistused on?
Suvel on pühapäeval kaks teenistust, noorteteenistus neljapäeva õhtul ja reedel palvekoosolek. Talvel on lisaks lauluharjutused, alfa- ja beetakursused käivad mitmel õhtul koos. Lisaks veel kodutute üritused.
Turistid saavad aru ja hoiavad tagasi, kui teenistus algab. Altari ette nad ei lähe, aga kiriku tagaosas liikumine ei sega.
Laulatuste ajaks oleme kiriku kinni pannud. Neid on suveperioodil väga sageli, on olnud kaks-kolm laulatust ühel laupäeval. Siis pean vaiba põrandale panema. Ka matuseid on palju. Ristimisi on kaks korda aastas. Basseini lahtivõtmine on suure brigaadi töö. Kirikus on ka kontserdid ja lindistatakse muusikat.
Kirik vajaks remonti.
Nagu vanempastor Siim Teekel ütleb, see raha, mis torni kaudu tuleb, kasutatakse kiriku remondiks. Koguduse teha on sisemised tööd, välimised tehakse riigi poolt. Kabelis ja altari taga on remonti ka tänavu tehtud. Enne suuremat remonti tuleb katus korda teha. Iga aasta tehakse mingi osa, kabeli katus on sel suvel tehtud. Vana vaskplekk võetakse maha ja uus pannakse asemele.
Muinsuskaitse valvab Olevistes vist iga liigutust?
Küll ta seda teeb. Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa käib järjest siin. Ta käib altari taga, seal on mingid plaadid seina sees ja ta tahab, et need ei oleks kaetud ja asju poleks ees.
Iga nurk on ära kasutatud, isegi vanades ahjudes on midagi.
Ühest ahjust müüakse kirjandust, ühest tõlgitakse ja seal on võimendus, ühes on lastetuba, aga sellest tahetakse teha pruutpaari tuba.
Tegemist on ju väga võimsa hoonega.
Turistid ikka küsivad meie käest, kuidas see kirik ometi ehitati, aga me ei oska sellele ammendavat vastust anda. Kuidas torn tehti ja kuidas need kivid sinna üles viidi, võlvid nii kõrgele ehitati… See oleks tänapäevaste kraanadegagi keeruline.
Kui kaua Sa oled Olevistes olnud?
Üle 40 aasta. Usklikuks sain 15-aastaselt Tapal ja esimeseks koguduseks oli Tapa kogudus.
Igal ajal on oma nägu. Mäletan Osvald Tärgi ja Oskar Olviku aega. Mäletan Effataa algust. Jumal on igal pool. Põhiline on meie südamehoiak. Tuleb tunnetada Jumala lähedalolu tänapäeva koosolekutes.
Igal hommikul kell seitse on palveteenistus. Kui olen valves, siis võtan sellest osa, spetsiaalselt ma ei tule. Pühapäeval olen alati kohal. Kell 12 on noorteteenistus, mõnikord kuulan ka selle ära. Siin on minust vanemaidki seda kuulamas.
Kas kõik inimesed Olevistes on Sulle tuttavad?
Kõiki ei tunne. Palju tuleb ju uut rahvast juurde. Valvurina töötades on tuttavaid lisaks tulnud. Need, keda kooriharjutuse ajaks peab sisse laskma, on juba peaaegu kõik teada. Ka noored hakkavad juba tuttavaks saama.
Sa kutsud kõiki Olevistesse?
Ikka Jumala juurde.
Täname!
14. augustil 2006 Oleviste kirikus
KURJUSEGA EI PIDANUD KAASA MINEMA
Oli 1935. aasta suvi. Saksa üliõpilane Anselm Tietsch kutsuti Tübingeni ülikooli usuteaduskonna dekanaati. “Miks te ei kuulu SAsse ega natsionaalsotsialistlikku parteisse?” küsiti tema käest. Viiesajast teoloogiaüliõpilasest olid sel ajal kolmsada SA liikmed.
Tietsch keeldus liikmeks astumast. Ta jäeti stipendiumist ilma. Ka õppemaksust vabastamine, milleks tal seni õigus oli, kuna tal oli vaid üks vanematest elus, tühistati.
Tietschi toetas Tunnistuskirik (Hitleriga opositsioonis olev kiriklik ringkond), makstes talle 75 riigimarka kuus. Lisaks võttis Tietsch osa Tunnistuskiriku kursustest, mis pidid täiendama “pruunistunud” loenguid ülikoolis. “Ülikoolis hinnati Lutherit “juutide vaenlasena”, Jeesust peeti “põhjamaiseks” Rooma sõjapealiku ja Maarja järeltulijaks. Ja Vana Testament oli natsionaalsotsialistlikult meelestatud saksa kristlaste poolt “juutide raamatuna” täielikult kõrvale heidetud.”
SALAJANE EKSAM
SS Reichsführer Heinrich Himmler keelas Tunnistuskiriku poolt teoloogide väljaõpetamise ja ordineerimise. “Niisiis kohtusime me iga kord erinevas korteris. Arstid, juristid ja õpetajad andsid oma ruumid meie käsutusse. Kõigepealt tehti valmis põgenemisplaan ja üks osavõtja pidi kardina taga valves olema. Ükskord sõitis veoauto ette, hulk nahkmantlites mehi hüppas maha ja tuli majja. Me jõudsime just läbi aiamaja põgeneda.”
Kuid peitusemäng ei saa kaua kesta. Tietsch eksmatrikuleeriti ja ta ei võinud enam ühessegi kõrgkooli astuda. Sellele vaatamata tegi ta oma eksami 1939. aasta kevadel Tunnistuskirikus ära. Vikariaadi ajal Berliinis õppis ta tundma ka oma tulevast abikaasat Gundulat, kes võttis osa tüdrukuteringi hommikupalvustest. “Ma ei otsinud pruuti. Aga ta hakkas mulle sellepärast silma, et tuli alati viimasena ja alles siis saime alustada.”
STALINGRADI EEL
Teineteise tundmaõppimiseks jäi vähe aega. Sõja ettevalmistamine käis täistuuridel. Tietsch kutsuti sõjaväkke. Kõigepealt võttis ta osa sõjaretkest Prantsusmaale, siis paigutati ümber Ida-Preisimaale, hiljem marssis tema divisjon Jugoslaaviasse. Puhkuse ajal 1943. aastal ta abiellus. Oma kompaniiga vallutas ta Bulgaariat, Rumeeniat ja Venemaad. Kiired edasitungid kuni 50 kilomeetrit päevas.
Stalingradi stepis tekkis tolmust ja palavusest Tietschi silmadesse mädanik. Ta viidi ravimiseks tagalasse. “Silmapõletik oli minu pääste. Oma kaaslastest pole ma kedagi pärast näinud.” Pool aastat oli Tietsch laatsaretis. Veidi enne sõja lõppu langes ta venelaste kätte vangi ja küüditati Nõukogude Liitu. Ühes väikeses linnas Kiievi ja Moskva vahel puhastas ta elumaju rusudest. “Vangipõli ei olnud ebaõiglane. Me purustasime Venemaa. Nüüd pidime me aitama seda uuesti üles ehitada.”
USUMEHENA VANGILAAGRIS
Vangilaagris korraldas Tietsch piibliringi. Õhtuti luges ta oma kaaslastele Piiblit ette. Ta kirjutas pakkimispaberile piiblisalme ja andis neid edasi. Vene poliitohvitserilt sai ta loa kord kuus laagris jumalateenistust pidada. Katoliiklased, protestandid, vabakoguduste liikmed ja Jehoova tunnistajad pidasid üheskoos püha õhtusöömaaega. “Laagris ei mänginud uskkondade vahed mingit rolli. Me kuulusime Jeesusele!”
Ühel päeval tuli laagrisse mees, kes Tietschile tuttav tundus. See oli tema endine õppejõud Tunnistuskiriku põrandaalusest seminarist. “Vahtisime teineteisele otsa. Olime mõlemad nii muutunud, et ei olnud kindlad, kellega on tegemist. Me olime üheaegselt nii kõhnunud kui ka paiste läinud.”
Läksid päevad, kuud ja aastad. Tietsch kasutas ikka veel vennastekoguduse 1945. aasta loosungiraamatut. Nelja aasta pärast sai ta vabaks. Enne kodureisi pidi ta veel kolm nädalat Moskvas marksismi-leninismi õppima. Kui Tietsch koju saabus, oli tema vanem tütar nelja-aastane. Nad nägid teineteist esimest korda. Tütar kartis võõrast meest ja puges laua alla peitu.
KÜSIMUS SÜÜST
Sõdur ja tema süü. Kas sõda rõhub Tietschi südametunnistust? “See oli ime – ma olin kompanii sideväelane ja ei pidanud sellepärast kunagi tulistama. Aga see ei tähenda, et mul süüd ei oleks. Sõdurina olen ma miine maha pannud. Mul ei oleks oma elust mingit rõõmu, kui ma ei oleks Jumalalt andestust saanud. Sõda on veel üks lisapõhjus, miks Jumala armastusest ja andestusest teistele rääkida.”
Pärast kojujõudmist töötas Tietsch pastorina Ida-Berliinis. Kuid vangistus oli jätnud jäljed tema tervisele. Tietschil oli probleeme südamega ja talvel jäistes kalmistukabelites matusetalitusi pidades ei suutnud ta külma taluda. Kui võimalik, laskis ta end koguduseliikmetel asendada. “Ma sain aru, et pastor ei pea olema kõiksuutlik, vaid ta peab andekaid inimesi tööle innustama. Nii oli ka minu haigus Jumala tahe.”
UUS MISJONIPIIRKOND
Tietsch töötas Berliinis õppejõuna ja jutlustajatekooli juhatajana. Üheks tema õpilaseks oli ka Gundula, kes 45-aastaselt, kui mõlemad tütred olid suureks kasvatatud, taas õppima asus. Kirik saatis ta Ida-Berliini ühte uude elamurajooni misjonäriks. Seal elas 250 tuhat inimest, kellest vaid kolm protsenti kuulus kirikusse. Nelja tuhande külastusega tõmbas kogudus endale tähelepanu. Aegamööda tekkisid kodugrupid, vanade- ja noortetööd.
SAKSA DV HUKK
Lähenes 1989. aasta, mil Saksa DV kokku kukkus. “Ma tundsin kergendust,” meenutab Tietsch. “Saksa DV viis end ise hukatusse. Ta propageeris sotsialismi, kuid ei käitunud sageli sotsiaalselt. Maareform viidi läbi vägivaldselt, oli Stasi (julgeolekuteenistus) ja sunnitöö. Ei olnud usaldust. Partei tegi sageli risti selle vastu, mida ta õpetas.”
Tietsch võib tagasi vaadata rikkalikule ja täisväärtuslikule elule. Ta elas üle maailmasõja ja kaks diktatuuri. Pärast kahte ajurabandust loobus ta jutlustamisest. Kahe aasta eest pidi ta oma naise matma. Ta elab ikka edasi oma majas, vaid ühe põiktänava kaugusel kirikust. “Ma elan kolmapäevast pühapäevani. Kolmapäeval on piibliring ning pühapäeval palvering ja jumalateenistus.”
TEGUTSES VÕIMSALT
Kus oli Jumal Hitleri ajal ja Saksa DVs? “Tegutses võimsalt,” ütleb Tietsch. “Usklikes kogudustes ja julgetes pastorites. Muidugi oli ka neid, kes vaikisid või kõrvale vaatasid. Seejuures oli meil vaatamata survele väga palju võimalusi. Ükski teine amet ei olnud nii sõltumatu kui meie oma. Kui vähe me seda kasutasime!”
Kiriku olukorda 21. sajandil näeb Tietsch kriitiliselt. “Kirikul läks Saksa DVs veel hästi, paremini kui praegu. Rasked ajad elab kirik paremini üle kui kerged.” Aga kirik vähenes ka Saksa DVs. 1947. aastal kuulus kirikusse 94 protsenti, 1989. aastal vaid 20 protsenti elanikkonnast! “Kirik oli aga tugevam, julgem ja aktiivsem kui tänapäeval. Kes siis kirikus oli, ei olnud seal mitte ainult nime pärast. Riik sundis meid julgeks saama. Lääne-Saksamaal langes kirik seevastu sellesse seisu, kus ta enne 1933. aastat oli.”
KAS KAHETSEDA?
Kas kirik ei oleks pidanud pärast Saksa DV kokkukukkumist pattu kahetsema? “Seda tehtigi. Mingit erilist akti ei olnud, kuid üksikute pastorite, sinodite ja vaimulike poolt on julgeid ja selgeid sõnavõtte olnud.
Stuttgarti patukahetsuses 1945. aasta oktoobrist on sõnad: “Me oleme süüdi selles, et me ei tunnistanud julgemalt, ei palvetanud ustavamalt, ei uskunud rõõmsamalt ja ei armastanud põlevamalt.” – See on ka minu tunnistus. See kehtib natside aja ja ka Saksa DV kohta. Aga kas see ei kehti ka tänapäeval meie hoiaku kohta kapitalismis võimu ja raha valitsemise all?”
KARSTEN HUHN
idea Spektrum
Avaldatud lühendatult
LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST
30. juulil toimus Võrus Kandle aias Juhhei lastekooride viiendale aastapäevale pühendatud laulupidu, mille korraldasid Rita ja Tõnu Paju ning Võru Baptistikogudus. Laululaval oli üle 200 lapse koos rahvusvahelise saateansambliga. Lapsi oli Soomest ja Eesti erinevatest kirikutest.
Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti EKB Koguduste Liidu nimel tervitas peolisi ja kuulutas laulupeo avatuks Joosep Tammo. Kokkutulnuid tervitas Võru linnavolikogu esimees Tõnu Anton. Kohal olid ka laulude autorid Outi Rossi (sõnad) ja Lasse Heikkila (viis) Soomest. Pidu kestis ligi kaks tundi, kuulajaid oli pea tuhat. Peo järel söödi üheskoos ära neljakümnekilone Juhhei sünnipäevatort.
* * *
5. augustil pühitseti Narva-Jõesuu EKB Koguduse “Taassünd” uus kirik. Ehitus algas 1998. aastal ja maksis pisut üle miljoni krooni. Suur osa tehti vabatahtliku tööna. Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär Ruudi Leinus ütles oma sõnavõtus, et silm lihtsalt puhkab kõigel – töö kvaliteet on väga hea.
Uue kiriku pühitsustalituse viisid läbi liidu president Joosep Tammo, peasekretär Ruudi Leinus, Vene piirkonna vanem Nikolai Orehhov ja kohalik pastor Pjotr Suparski. Jutlustas Nikolai Orehhov. Lauluga teenis külaliskoor Kiievist. Tervitasid Narva-Jõesuu abilinnapea Tatjana Pagajeva ja paljud naaberkoguduste pastorid.
* * *
8.–10. augustini toimus Nuutsaku Õppe- ja Puhkekeskuses Eesti EKB Koguduste Liidu vaimulike töötegijate laager. Sellest võttis osa 97 inimest (54 täiskasvanut ja 43 last) 27 kogudusest.
Kahel hommikul viis Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppeprorektor Mirjam Link läbi liidu SWOT analüüsi, kus tehti kokkuvõtteid liidu tugevustest, nõrkustest, ohtudest ja võimalustest. Viimane selline analüüs tehti 1999. aastal. Tõdeti, et tugevusi on rohkem kui nõrkusi ja võimalused on suuremad kui ohud. Liit on mitmekesine ja arenemisvõimeline perekond.
Laagri naelaks peeti Rein Ratase ettekannet “Võta ja söö!”, milles ta analüüsis antropotsentrilise ja teotsentrilise ökoloogia võimalusi. Mõtteaineks jäi küsimus: “Kas ja mis mõttes on loomad, linnud ja kalad ja võib-olla ka puud ning maastikualad Jumala lepinguosalised?”
Õhtuosadusi juhatasid Peeter Tamm (teemaks “Armastuse viiest keelest”) ja Peeter Roosimaa (“Väsinult koju…”). Hommikupalvusi viisid läbi Aare Tamm ja Ülo Niinemägi. Lastele tegi üritusi Allar Saard.
Laagri lõppedes ütles Joosep Tammo: “Enamasti me mõtleme, et meil on kõike liialt vähe, kuid leidkem tagasi minnes üles poisike viie leiva ja kahe kalaga ning andkem see pisku Issanda kätte. Tema õnnistab seda “vähest” ja tuhanded saavad söönuks.”
Vaata ka allolevaid fotosid!
* * *
20. augustil pühitses Selise Nelipühakogudus 62. aastapäeva. Pidulikul teenistusel toimus ka ametite vahetus. Tänusõnad öeldi senisele kohapealse töö juhile Johannes Uurimäele, kel täitus ka 65. eluaastat ja Toomas Jürgensile, kes käis aastaid kogudust Tartust abistamas.
Pastori ülesanded võttis nüüd enda kanda Koit Kask Antsla EKB Kogudusest. Sõnumi aastapäevakogudusele ütles Antsla koguduse pastor Peeter Lemats ja uuele töötegijale Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident Ermo Jürma. Ametisseseadmise palve pidasid Johannes Uurimäe, Peeter Lemats ja Ermo Jürma. Muusikat tegi ansambel “Robirohi”.
Väikese maakoguduse suurpäevale oli kokku tulnud 160 inimest lähikonnast, kogu Kagu-Eestist ning Soomestki.
* * *
27. augustil ordineeriti Rakvere Karmeli Koguduse pastori abi Gunnar
Kotiesen pastoriks. Senine pastor Meelis Etti teenib edasi koguduse vanempastorina.
Ordineerisid Meelis Etti (vasakul), Tapa Elava Usu Koguduse
pastor Toomas Kivisild ja Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep
Tammo. Gunnar Kotieseni kõrval põlvitab tema abikaasa Monika.
Info Eesti EKB Koguduste Liidu kodulehelt
EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU TÖÖTEGIJATE LAAGER
8.–10. augustini 2006 Nuutsakul
1. Eesti EKB Koguduste Liidu arengukava grupiarutelu. Pildil on Tiiu ja Eenok Palm ning Eduard Kakko.
2. Arutelu – kuhu võiks liit areneda? Esiplaanil Margus ja Siilas Kask.
3. Elav suhtlus käis ka lõunasöögi ajal.
4. Nõusid pestes jäid pildile Argo Tallerma, Talvi Helde, Peeter Tamm ja Mirjam Link.
5. Peeter Roosimaa peab seminari pere argipäevast – “Väsinult koju…”.
6. Ilmad olid ilusad ja väljas lõkke ääres oli väga mõnus.
|
