Jälle on koolides lõpuaktused. Pilt on tehtud Tartu Ülikooli peahoone ees lõpetajaid õnnitlevast rahvahulgast. Pikk õppeaeg ja eksamid on seljataga ning lõpetajad loodavad, et nende jaoks on lahti suured võimalused.

Juunikuu on ilus, kuid ka palav. Heades riietes sel ajal aulas istuda ei ole just kerge. Rõõm diplomist või lõputunnistusest kaalub palavusega võitlemise vaeva kindlasti üles.

Ka mitmesugustes vaimulikes õppeasutustes peetakse lõpuaktusi. Vaimulik töö nõuab teadmisi, aga ilma usuta ei saa. Õppimine ei tähenda ainult koolipingi nühkimist. Apostel Paulus kirjutab: “Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu” (Ga 1,11–12).

Kirikutööl pole ette näha head palka ega erilisi karjäärivõimalusi. Kes läheb sellele tööle hea elu lootuses, kukub üsna ruttu läbi ja võib paljude inimeste usule halvasti mõjuda. Paulus kirjutab, et ta on õppinud olema rahul sellega, mis tal on (Fi 4,11).

Usklikke ootab tõesti ees imeline tulevik. Apostel Peetrus kirjutab: “Meie ootame aga Tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. Seepärast, mu armsad, olge seda oodates toimekad, et teid leitaks Tema ees veatuina ja laitmatuina rahus.” (2Pe 3,13–14).

EESTI EI VAJA PATUST KUULSUST

Toimetaja kommentaar

Saime teada, et president Arnold Rüütel kavatseb kandideerida teiseks ametiajaks, kuid mitte Riigikogus, vaid valimiskogus. Kas Riigikogu saab hakkama ja valib Eestile uue presidendi, seda arutatakse juba mitu kuud. Kuna teema muutub järgmistel kuudel aktuaalsemaks, jätame kommentaarid tulevikuks.

HOMOD TÕSTAVAD PEAD

Rassism on muidugi väga paha asi. Seda Eestis esineb. Aga võrreldes Lääne-Euroopaga on Eestis mustanahalisi väga vähe. Kui inimene pole enne teise nahavärviga inimest näinud, siis sunnib uudishimu teda “haruldusele” järele vaatama. See ei ole pahatahtlik, võib-olla lihtsalt ebaviisakas.

Eesti keeles ja kultuuris ei ole “neeger” sõimusõna. Meie ajaloos pole olnud vajadust erinevatest rassidest inimestel üksteist sõimata. Juba lapsepõlvest mäletame luuletust: “Piiri-pääri, piiri-pääri, kus on pääsukesel näärid? Kas sa seda siis ei tea – lõunamaal ta pühi peab, neegripoiste palmi all tuleb öelda salmi tal.” Autor on väga lugupeetud kirjanik Heljo Mänd. Mäletame ka, et Pipi Pikksuka isa oli Kurrunurruvutimaal neegrikuningas. Seda kirjutas veel kuulsam lastekirjanik Astrid Lindgren. Ei mingit halvustamist!

Meie ajakirjandus nimetas Hollandi suursaadiku elukaaslast abikaasaks. Seda ta ei ole, isegi mitte Hollandi seaduste järgi. Kui valge härrasmees mustanahalist selliselt kasutab, kas ei ole siis tema enda suhtumine rassistlik?

Minu arvates pole Eesti endale häbi teinud. Abielu nägemine ainult mehe ja naise vahelise suhtena on loomulik. Homoseksualism on Piibli järgi selge patt: “Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!” (3Mo 18,22). Soovime Hollandi suursaadikule ja tema elukaaslasele head teed.

TALLINK MUUTUS SUUREMAKS

Mõni aeg tagasi Tallink juba suurenes, ostes kolm Soome ja Saksamaa vahet sõitvat laeva. Firma pani laevadele eestlastest meeskonnad. Töötajatele hakati maksma Eesti elatustasemele vastavat palka. Soome ametiühingud nõudsid aga eestlastele soomlastega võrdseid palkasid ja said oma tahtmise.

Küsimus ei ole muidugi selles, et Soome ametiühinguid eestlaste heaolu eriti huvitaks. Madalam palk annab Eesti laevafirmadele konkurentsieelise. Seda tunnevad soomlased oma rahakoti peal. Nii tuleb välja, et naabrid ei olegi igas olukorras kallid sõbrad ja töölise eest võitlev kolleeg peab eelkõige silmas hoopis enda huve.

Niisugune võitlus käib juba kaua aega. Meelde tuleb üks aastatetagune juhtum, kus Soome ametiühingud tahtsid Eesti madrustele umbes sama suurt palka, nagu tol ajal sai Eesti Vabariigi president. Oma tahtmist nad siis ei saanud.

Soome ja Rootsi on oma laevafirmasid seni rahaliselt toetanud, Eesti aga mitte. See seab Eesti firmad konkurentsis halvemale positsioonile. Kui Tallink paneb Silja Line’i laevadele sinimustvalged lipud, kaob ka toetus. Esialgsete teadete järgi jäävadki lipud vahetamata.

Tegelikult valitseb juba ammu teine oht – Tallink võib oma senisedki laevad viia Soome lipu alla ja saada neile siis ka Soome toetuse. Tõusvad palgad nõuavad ju suuremaid sissetulekuid ka firmale.

Ajalehed kirjutavad, et ka Eesti riik peaks hakkama oma laevafirmasid toetama. Kui raha senigi üle ei jäänud, tuleb seda võtta kelleltki vähemaks. Lihtne eesti inimene on huvitatud sellest, et ta laevaga odavalt ja mugavalt sõita saaks. Rahameeste võitudele ja kaotustele ei oska ta eriti kaasa elada. Ometi mõjutab meie kõigi käekäiku just see, kas suurfirmad maksavad Eestile makse ja palkavad Eestist inimesi tööle või mitte.

Majandusest rääkides tasuks meelde tuletada piiblisõna “Varandus ei kesta igavesti, või kas kroongi püsib põlvest põlve?” (Õp 27,24). Aga sellest võiks ühe sõna tähendust veidi muutes saada lausa uue kommentaari.

MIDA TÄHENDAB OLLA EUROOPLANE?

KUIDAS DEFINEERIDA EUROOPAT?

Lisaks geograafilisele on ka ajalooline definitsioon. Euroopa on maailmaosa, mida on kujundanud erinevad ajaloolised juured. Neist kaks on peamised. On kreeka-rooma juurestik, mida on kujundanud kreeka mõtteviis. See levis üle kogu piirkonna väga hästi organiseeritud Rooma impeeriumi kaudu.

Teiseks on juudi-kristlik juur. Kolmel esimesel sajandil tõid misjonärid Hea Sõnumi Jeesusest Kristusest ida poolt lääne poole. Kui nemad ei oleks seda sõnumit levitanud, siis me ei istuks täna siin. Kui nemad ei oleks pühendunud misjonile, ei oleks Eestis kirikut. Nendel oli tohutu suur mõju kuni Constantinuse pöördumiseni. Sellele järgnes 17 sajandit kristlikust traditsioonist lähtuvat mõju.

Tänapäeval me elame kristluse-järgses maailmas, mis on paljuski sekulariseerunud maailmakäsitlussüsteem. Meis on segu etnilistest ja usulistest kooslustest. On olemas hindu päritoluga eurooplased ja Inglismaal sündinud hiinlased ning briti asiaadid. Nad ei ole pruunid inglased, vaid inglise asiaadid. Mõned prantsuse aafriklased on väga pühendunud kristlased, teised on jälle muhameedlased jne.

Seepärast on oluline meelde tuletada, et kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi. Me kõik omame ühtset inimsust. Üks selle järeldusi on, et igasugune rassism on patt, antisemitism ja ükskõik mil moel ilmnev araabiavastasus on ka patt. Olgem ausad, me kõik oleme kasvanud teatud eelarvamustega ja peaksime endale teadvustama, millised need on. Me peame paluma andestust ja elus edasi jõudma.

Kogudus on multirassiline institutsioon. Kultuuriline eripärasus on suur jumalik rikkus. Sõnum Jeesusest muutus nelipühal globaalseks. Kogudus peab olema esirinnas rassismi allasurumises nii kirikus kui ka ühiskonnas.

MIDA TÄHENDAB OLLA EUROOPA LIIDUS?

Need väärtused, mida esitatakse Euroopas, võivad olla segunenud üldistused. Euroopa alliansi positsioon on väga lihtne. Me tervitame kõiki ettevõtmisi, mis toovad lepitust erinevate rahvaste vahele. Täna ei oleks mõeldav, et Prantsusmaa ja Saksamaa vahel võiks puhkeda sõda. Globaliseeruvas maailmas me peame teatud määral poliitiliselt organiseeruma. Kuidas iganes me end poliitiliselt ei organiseeriks, sellel on nii halvad kui ka head küljed.

Euroopa Liidu kodanikena on meil võimalik teha valik. Me kas ütleme, et ei ole sellest kõigest üldse huvitatud, me astume ühiskonnast tagasi ja ei lase end kaasa haarata selle probleemidesse või me ütleme, et see on reaalsus vaatamata kõigile vigadele. Me astume selle sisse, et kaasa aidata. See toob mind kolmanda punkti juurde.

OLLA KRISTLANE EUROOPAS

Me oleme ainus piirkond maailmas, mis salgab oma vaimseid väärtusi. Aafrikas teab igaüks seda, et on olemas vaimne reaalsus. Samamoodi on Aasias ja Ladina-Ameerikas. Aga meie piirkond, meie institutsioonid vähemalt püüavad eitada seda vaimureaalsust. Mõned on oma ilmalikkuses palju fundamentaalsemad kui muhameedlaste fundamentalism.

Londonis demonstreerisid moslemid, kelle loosungitele oli kirjutatud, et sekularism on petnud maailma. Sekularistid püüavad välja jätta neid inimesi, kellel on mingi usuline tagapõhi. Euroopa alliansis me ei ole püüdnud palju teha selleks, et põhiseaduslik lepe saaks ümber kirjutatud.

Me vaatame pigem kaugemale. Me püüame mõjutada debatti teemal, millist Euroopat me tahaksime nüüd näha.

Me hindame teie eestpalveid kahes väga tähtsas osas. Me andsime Euroopa Liidule avalduse raha saamiseks. Esiteks televisiooniprogrammide jaoks, mis räägivad Euroopa ajaloopärandist. Teiseks selleks, et pidada päevakonverentse euroliidu teemadel. Me usume, et meil on samasugune õigus nagu igal teiselgi institutsioonil mõjutada kaasaegseid ühiskonnadebatte. Meil ei ole rohkem õigusi kui teistel, nagu oli vanadel aegadel, kui kirik omas väga suurt institutsionaalset võimu. Meil on õigus olla kuuldud nagu teisedki. Meil on midagi väga olulist lisada sellesse debatti, sest Piiblis on väga palju öeldud selle kohta, kuidas me peaksime end inimühiskonnana organiseerima.

Tõsi, me peame esitama Piiblit sellises keeles, mis oleks mõistetav meie ühiskonnale. Me oleme vähemus teiste vähemuste seas, aga vähemused võivad esile kutsuda muutusi. Me leiame selle kohta nii häid kui ka halbu näiteid.

Vaatame vähemusele, mida nimetatakse al-Quaedaks. Või vaatame tohutut mõju omavat homoseksuaalsuse lobitööd. Neid, kes agressiivselt toovad esile homoseksuaale, ei ole palju. Nad on mõjutanud nii meediat, haridust kui ka poliitikat. Meile võiks olla eeskujuks, millist edu üks väike vähemus võib saavutada.

Või mõelgem sellele, kuidas üks väike ääremaine Jeesus-liikumine sai määravaks usuliseks jõuks Euroopas mõne sajandi jooksul. Kui esimesed kristlased tulid Euroopasse, siis nad tulid maailma, mis oli täis ebajumalaid. Euroopas ei olnud mingit arusaamist Jeesuse kohta ega midagi juudi-kristlikust pärandist. Kristlased pöörasid Euroopa pea peale. Nad teadsid vaid ühte – Jeesus on surnud meie pattude eest, Ta tõusis üles surnuist ja universum on seeläbi saanud hoopis teiseks paigaks.

Meie kristlik vastutus 21. sajandi alguses on täpselt samasugune. Ka meid peab nimetatama valguseks ja soolaks, mis mõjutab korruptsiooni ja pimedust meie ühiskonnas. Me võime öelda, et meie ümbruskond on antagonistlik. Kas esimesed kolm sajandit oli sõbralik ühiskond?

Paljud meie kaasmaalastest arvavad, et nad ei ole huvitatud Jeesusest, sest Euroopa kristlik ajastu on jäänud selja taha. Muidugi, esimesed kolm sajandit oli olukord teine. Kristlus oli siis kasvav. Meil on Inglismaal üks selline naljaga öeldav fraas. Kui inimesed on millestki tüdinud, siis nad ütlevad, et ma olen seal olnud, ma olen seda teinud ja ma olen sealt isegi T-särgi ostnud. Aga kas nad tõesti on kohtunud Naatsareti Jeesusega? Meie ülesanne on esitada Teda meie kaasmaalastele. Muidugi, meie ühiskonna moraal on sageli mittekristlik. Aga kas see on tegelikult kunagi kristlik olnud? Kui meie ühiskond on antagonistlik, kas see on meile põhjenduseks kloostrisse sulgumiseks?

Meie ülesanne on välja elada Jeesuse inkarnatsiooni 21. sajandil. Jumala Poeg sai Inimese Pojaks. Ta oli ja on tõeline inimene. Jeesus ei laenanud ihu. Temast sai Palestiina esimese sajandi puusepp. Samas oli Ta erinev. Meid peab nimetatama Jeesuse rahvaks maailmas ja samas me ei ole sellest maailmast, nagu Johannes ütleb. Meid on kutsutud olema erinevad, aga samas me peame elama selle kultuuri sees, selle rahva hulgas. See on jätkuv väljakutse. Ma arvan, et see on eluaegne õppimine. Väljakutse, et me võiksime välja paista nagu iga tavaline inimene ühiskonnas, samas seesmiselt olla teistsugused.

Minu meelest parim Vana Testamendi eeskuju on Taanieli raamatus. Taaniel oli võõra kodakondsusega inimene Paabelis. Võiks öelda, et ta oli rahvusvaheline tudeng. Tema ja ta sõbrad võtsid teatud asju omaks sellest võõrast kultuurist. Nad võtsid vastu riigipoolse toetuse, nad õppisid tundma babüloonia kirjandust ja kultuuri, mis oli väga paganlik. Nad olid isegi valmis võtma paganlikud nimed oma piibellike asemele. Aga siis tuli aeg, kus Taaniel ütles, et nüüd on kõik. Kui küsimus oli toidus, siis nad ütlesid, et nüüd me võtame seisukoha. Nad paistsid välispidiselt samasugused nagu kõik teised. Seespidi olid nad teistsugused. Teatud eluküsimustes nad käitusid täiesti erinevalt.

Me oleme inimesed, kes on loodud Jumala näo järgi. Me oleme erilise kultuuri ja erilise aja lapsed. Seetõttu me võiksime öelda, et siin on erinevad kihid nagu sibulal. Me oleme globaalse maailma kodanikud. Me oleme Euroopa Liidu kodanikud. Teie kõik olete Eesti kodanikud. Me oleme liikmed oma suguseltsis. Ma usun, et me kõik oleme ka kristlased.

Olla eurooplane ja olla kristlane ei tähenda alati samu asju. Aga nendelt meie seast, kes nimetavad endid euroopa kristlasteks, võime õigustatult küsida: mida see tähendab? Ma arvan, et vastus on väga lihtne. See tähendab, et me peame järgnema Kristusele, kus iganes me ka ei käi, elades oma elu Püha Vaimu väes ja austades Jumalat Isa.

See on lihtne, aga see nõuab eluaegset pingutamist ja õppimist. See on lihtne, aga see on väljakutsuv. Meid on kutsutud paluma Eesti, Euroopa ja kogu maailma pärast. Meid on kutsutud kaasa elama ühiskonna probleemidele. Meid on kutsutud kuulutama Kristust ja ehitama kogudust. Ainult meie oleme võimelised jõudma selle põlvkonnani, selle lasteni, noorteni, tudengiteni, prostituutideni, tänavalasteni, lihttöölisteni, edukate ärimeesteni, poliitikuteni.

Kes on need, keda Jumal saab kasutada selle põlvkonna eurooplaste hulgas? Keda saaks Jumal kasutada, kui mitte meid? Mõtelge hetkeks sellele, kuidas Jumal kasutas esimeste sajandite kristlasi. Haud on tühi. Jeesus on elav. Ta on muutnud meie elu. Ta on võimeline jälle pöörama meie kontinendi pea peale.

Palveta, et Jumal teeks seda jälle Tema nime austuseks!

GORDON SHOWELL-ROGERS
Euroopa Evangeelse Alliansi peasekretär
Jutlus 19. mail 2006 Eesti Evangeelse Alliansi konverentsil
“Ennäe eestlast!”
Tõlkis Taavi Hollman

KABEL ANNAB UUSI VÕIMALUSI

3. juunil pühitseti Tapa väljaõppekeskuse kabel, mis on Eesti kaitseväe esimene pühakoda. Hoone projekti annetas väliseesti arhitekt Harri Kivilo ja ehitust finantseeriti annetustest. Palusime uuest hoonest ja kaplanitööst laiemalt rääkida väljaõppekeskuse vanemkaplanil kapten RAIVO NIKIFOROVil.

Miks see kabel ehitati?

Tunnetatud vajadusest. Väeosa ülem ja kaplanid nägid, et kabelit on vaja. Kaitseväelasi küsitledes on selgunud, et raskes või segases olukorras otsitakse kõigepealt omaette olemise võimalusi.

Lisaks, kui 1998. aastal Tapale tulin, siis ütles umbes kolm protsenti ajateenijatest, et nad kuuluvad mingisse kristlikku kirikusse. Viimased kolm aastat on selliseid ajateenijaid olnud stabiilselt 15–20 protsenti.

Kaplanitööd tehti ju ka seni, ilma kabelita?

Arvestades seda, kui noor on Eesti kaitsevägi ja kaplaniteenistus, siis oleks palju oodata, et kõigepealt ehitatakse kabelid ja siis hakatakse kaplaniteenistust tegema.

Kas kaplanil olid seni ka mingid ruumid kasutada?

Kaplanil on endal ainult kabinet. Vajadusel saab ta kasutada lisaks aulat või klassiruume või kasarmus mingeid ruume.

Milles seisneb kaplani teenistus?

Põhirõhk on hingehoidlikel vestlustel. Nendele, kes soovivad osaleda religioossetel talitustel, tuleb see võimaldada või teha talitus väeosas.

Kui palju viib kaplan läbi jumalateenistusi?

Väeosas viib kaplan jumalateenistusi läbi suurematel kiriklikel pühadel. Esimesed kümme nädalat on ajateenijad väeosas. Sel ajal organiseerin soovijatele Tapa kirikutes jumalateenistustel osalemise. Pärast vandeandmist on sõduritel võimalik igal nädalavahetusel kodus käia. Väeossa jääb vaid toimkond, ajateenijatel on võimalik rahuldada oma usulised vajadused väeosast väljaspool.

Kas sõduritel on ka edaspidi võimalus osaleda Tapa linnas toimuvatel jumalateenistustel?

Võimalus selleks jääb. Kabelis plaanime läbi viia meie moraalse pärandi õpet, sissejuhatust eetikasse.

Kui suur on kabel?

Seitsekümmend ruutmeetrit, lisaks abiruum, kuhu saab panna asju hoiule ja tualettruum.

Mida tähendab kabeli multireligioossus?

Selles ehitises on võimalik läbi viia erinevate religioonide usulisi talitusi.

Sõna “kabel” peaks eeldama kristlikku konteksti. Meie ühiskonnas on kristlikud traditsioonid katkenud, ajateenijate enamik ei ole kristliku tagapõhjaga.

Meil on olnud teenistuses nii muhameedlasi kui ka budiste. Kui nad soovivad teenistust, siis minu ülesanne on seda neile võimaldada. Ise ma mittekristlikke teenistusi muidugi läbi ei vii.

Millised on kaplani ülesanded õppustel ja lahinguväljal?

Kaplani ülesanne on hingehoidlik. Ta peab kaitseväelasi julgustama. Kõik sõltub olukorrast.

Üks kaplani ülesannetest on langenute eest hoolitsemine – nende matmine või lahinguväljalt tagalasse toimetamine. Sellega avaldatakse viimast austust langenutele. Teadmine, et sinust hoolitakse ka langenuna, hoiab võitlusmoraali.

Kas olete läbi viinud laulatusi?

Ajateenijaid ei ole ma laulatanud, kaadrikaitseväelasi aga küll.

Milline on kaplani alluvus?

Meil on kolm alluvustasandit. Teenistusülesannetes allub kaplan väeosa ülemale, vaimuliku teenistuse osas kaitseväe peakaplanile ja õpetuslikes küsimustes oma kirikule (kuulun metodisti kirikusse).

Kas kaplanil on mingis situatsioonis voli astuda sõjaväelisele juhtkonnale vastu?

Kaplan ei saa vaidlustada sõjalisi otsuseid, küll aga annab kaplan vajadusel nõu eetika ja moraali küsimustes. Kui on näha, et asjad hakkavad moraali või eetika küsimustes ära nihkuma, siis tema vahelesegamist just oodataksegi.

Kaplani suhtes ei kehti alluvussuhetest tulenevad piirangud. Ta võib alati pöörduda kõrgemate ülemuste poole, ilma et ta peaks oma otseselt ülemuselt luba küsima.

Mida kabeli olemasolu Tapal on muutnud?

Saan nüüd vaimulikke asju rääkida vaimulikus kohas.

Täname!

14. juunil 2006 telefoni teel

SIBER EI LÄHE MEELEST

Eestlaste esimese suure küüditamise 65. aastapäeval andis Kuulutajale intervjuu VIRVE HANNI, kes küüditati 25. märtsil 1949. aastal.

Kas Sinu kodus märgati ka 1941. aasta küüditamist?

Meie Kungla talu Karula vallas asub teeristil. Me nägime, kuidas valla konstaablit Raudseppa viidi Karula jaama. Tal oli kolm väikest last, üks alles äsja sündinud. Väike poiss suri Siberis esimesel aastal. Naine ja kaks last tulid tagasi, aga mees tapeti ära.

Meil oli asundustalu, mis oli väga ilusasti välja ehitatud. Karulast viidi väga palju inimesi ära, põhiliselt suurtest põlistaludest. Kõik kartsid siis.

Kus Sinu isa 1949. aasta küüditamise ajal oli?

Isa oli olnud omakaitses ja viidi ära juba 1944. aastal, kui venelased tulid. Mina ei tea kõiki neid vangilaagreid, kus ta oli. Kui meid küüditati, siis viidi tema kohe teise vanglasse ja side katkes. Ta kirjutas Valka ema õele ja nii saime uue aadressi teada. Kui isal kümme aastat vanglat täis sai ja ta pidi asumisele minema, tuli ta meie juurde Siberisse.

Kuidas Sinu küüditamine käis?

Olin siis 24-aastane ja töötasin Valgas apteegis. Me teadsime, et küüditamine tuleb. Mind nimekirjas ei olnud. Ema elas veel kodutalus, aga uusmaasaaja oli ka seal sees. Ema käest nõuti, et ta peab välja minema. Talle määrati koht, aga ta ütles, et läheb tütre juurde. Nii saadi teada minu aadress. Minu vend Uno Aab oli neil teada, aga mind seni ei olnud. Me ütlesime emale, et peitku end ära.

Olin apteegis öövalves. Hommikul kella nelja ajal tuldi mulle järgi. Õhtul veel kontrolliti, kes on valves. Ma ütlesin, et tulge kell kaheksa, siis tulevad teised tööle. Nad ütlesid, et võti viiakse parteimajja ja see pole enam minu mure. Tööraamat saadeti mulle postiga Siberisse järele. Eestikeelsesse ossa oli kirjutatud omavoliliselt töölt lahkumine, aga vene keeles oli õnneks lahkumine omal soovil. Tänu sellele sain Siberis viimased kaks aastat apteegis töötada. Ka Valga apteeki tagasi tulles suhtuti tööraamatu sissekandesse mõistvalt.

Kuidas ema kätte saadi?

Ema andis end ise üles, kui naabri tütar talle sõna viis, et mina olen juba arreteeritud. Sellepärast oldi ema suhtes väga armuline. Keeni jaamas hõigati vaguni ukse pealt minu nime ja ema pandi samasse vagunisse. Kodus tõstis Vene sõdur käsiõmblusmasina kraami hulka. Ema tahtis selle koju jätta. Sõdur ütles emale, et seda läheb sul Siberis väga vaja. See masin hoidis meid elus. Sõdur oli ilmselt ajateenija, kellel polnud isiklikku viha eesti rahva vastu.

Mis Sinu vendadest sai?

Vanem vend Väino Aab käis ülikoolis ja võeti sealt Saksa sõjaväkke. Sõja lõppedes oli Tšehhis keegi neile kompassi andnud ja kolme-neljakesi põgenesid nad lääne suunas. Nad olid kolm päeva täiesti söömata ja julgesid ainult öösiti liikuda. Mina ütlesin vennale, et ma pole nälga näinud, aga sina oled. Tänu emale oli meil teistelegi anda. Saksamaalt värvati vend Austraaliasse tööle. Ta hakkas kohe võtma inglise keele tunde ja töötas raamatupidajana.

Noorem vend Uno Aab õppis küüditamise ajal TPIs. Kui meid ära viidi, jäi ta ilma kodu toetuseta ja läks tööle ning õppis õhtuses osakonnas edasi. Sealt võeti ta sõjaväkke. Me kirjutasime Unole, et hakaku meid vabaks nõudma. Meie vabaks ei saanud, hoopis tema arreteeriti ja viidi vangimajast vangimajja, kuni lõpuks toodi meie juurde. Ta pandi masina-traktorijaama tööle. Mõnedel eesti poistel lubati Novosibirskis õppida ja nii sai ta sellest keskkonnast välja. Pärast Eestis läks ta tehnikumi ehitust õppima.

Teid küüditati ilmselt sellepärast, et üritati hävitada haritud ja edasipüüdlikke inimesi. Kas Sa tead, kes teie pere peale kaebas?

Ei tea ja mis sellest teadmisest kasu oleks. Küll parteikomitee tegi nimekirja. Ema tehti kulakuks ja öeldi, et me oleme saksa fašistid ja sabarakud.

Kuhu teid küüditati?

Novosibirski oblastisse Ordõnski rajooni Sušihha külla Lenini Võidu kolhoosi. Jaama jõudsime õhtul, aga meid tõsteti kohe vagunitest välja, et küüditajad ei peaks vagunite eest enam maksma. Külmetasime öö läbi väljas vagunite kõrval. Hundikoerad olid ümberringi, seda oli küll võigas vaadata.

Kolhooside esimehed olid jaamas nagu orjaturul tööjõudu valimas. Kellel olid väikesed lapsed, neid väga ei tahetud. Otsiti elujõulisi töölisi. Varasemad ametid ei huvitanud kedagi. Kraam pandi ree peale, ise pidime jala kõndima. Elama pandi kohalike venelaste juurde.

Mis tööd Sa Siberis tegema hakkasid?

Algul olin põllutööl, sügisest olin lüpsja ja pärast pandi vasikaid talitama. Ema juba õmbles suurtele sakstele ja see mõjus. Mingit hinda õmblemise eest ei olnud, kes tõi piima, kes liha, kes kartuleid. Ema dokumentides oli viga, ta oli tehtud viis aastat vanemaks ja sellega pensioniealiseks, ta ei pidanud enam tööl käima.

Kui Uno tuli, siis me ehitasime endale omaette muldonni – aknast saadik maa sisse. Sakslased olid enne meid sinna küüditatud ja nemad tegid kõik niisuguseid onne.

Kuidas juhtus, et Sa hakkasid Siberis vaimulikku tööd tegema?

Mul olid usklikega väga head kogemused. Meil oli Karulas teisel korrusel kaks tuba. Enne venelaste tulekut elas seal koos kahe alluvaga kapten Maks Tenner, kes oli usklik mees. Ta tegi maakaardi jaoks mõõtmisi. Ta korraldas meie majarahvale palvetunde ja mängis lastega palli.

Kui Valka tuli luterliku kiriku pastoriks Paul Uibopuu, siis elasin temaga ühes majas ja hakkasin kirikus käima. Ta saatis mulle Siberisse oma jutlusi. Ka Valga vennastekoguduse juht Lansmann saatis mulle raamatuid. Tulime Siberis kokku ja ma lugesin neid jutlusi ja raamatuid teistele ette. Seal ei olnud mingit kirikut. Laulsime ka, aga koos ei palvetanud. Matustel haua juures lugesin ka neid ette, sest midagi pidi ju tegema. Komandant tuli ükskord meid kontrollima, vaatas mu raamatutest pilte ja naeris ainult.

Nad saatsid veel lapsed ka minu juurde. Kui olime eelmisel aastal Memento koosolekul, siis üks nendest lastest küsis järsku minu käest, kas ma mäletan, kuidas neile söögipalvet õpetasin. Ta luges mulle selle vurinal ette ja ütles, et on oma lastele ka seda õpetanud. Mõni ütles, et sellepärast need lapsed su juurde tulevad, et sa annad neile suhkrut-leiba. Ma muidugi andsin ka. Me elasime tänu emale natuke paremini kui teised.

Sa olid Siberi-aja lõpus jälle apteegis?

Apteek oli Spirina külas 50 kilomeetri kaugusel Susihhast. Eestlasi seal polnud. See oli väga ilus koht Obi jõe kaldal männimetsa ääres. Seal apteegis tundsin ma end kui seitsmendas taevas.

Kui mind Valgas arreteeriti, siis jäeti üks eestlane koos Vene sõduritega mind valvama. Ta oli vist julgeolekumees. Ta oli tihti apteegis käinud ja ma teadsin teda nägupidi. Ta ütles mulle, et hakka Siberis nõudma, et sind apteeki pandaks, seal on apteekreist puudus. Siberi algaastatel ei tulnud see kõne allagi. Pärast Stalini surma olukord muutus.

Üks eestlane, kellega ühes vagunis Siberisse sõitsime, sai Ordõnski apteeki tööle. Tema soovitas mind Spirina apteegi juhatajale. Algul olin närvis ja ei osanud midagi tehagi. Juhataja ütles, et võtame kaks nädalat katseaega. Ta vormistas pärast mulle puhkuse, nii et Valka tööleasumisega vahet sisse ei tekkinud.

Millal Sa Eestisse tagasi said?

1958. aasta augustis. Valga apteegi juhataja võttis mind kohe tööle. Aga sissekirjutamisel leiti, et ma ei tohi Eestis elada. Selle nõude kehtestasid Eesti kohalikud võimud, mitte Moskva. Mind ähvardati Siberisse tagasi saata.

Ma pöördusin Jaan Hanni kui uskliku inimese poole. Olin palvelas mõned korrad käinud. Ta leidis mulle Lätis kahe uskliku õe juurde elamiskoha. Olin seal ühe talve, kuni anti Eestis elamise luba. Töötasin apteegis kuni pensionini ja pensioni ajal ka. Ainult ühe aasta enne pensioni olin mujal, et kõrgemat pensioni saada. 1991. aastal abiellusin Jaan Hanniga.

Milline oli ülejäänud pere käekäik?

Kuna mina algul elamisluba ei saanud, jäid nad terveks aastaks veel Siberisse. Uno oli juba Novosibirskis abielus.

Ema elas 95- ja isa 84-aastaseks. Aga palju vanu ja lapsi jäi Siberisse. Vanemad said koju elama, kuid sisse kirjutati nad naabermajja. Ema ei tahtnud Eestis enam õmmelda. Masina tõi ta küll tagasi, aga andis selle ühele naabrinaisele. Emal oli elu lõpuni selge mõistus ja ta õppis laule pähe. Isa halvati ja ei saanud lõpus enam rääkida. Ema ei saanud endise taluperenaisena vanaduspensioni, ta sai pärast isa surma toitjakaotuspensioni 12 rubla kuus. Hakkasime lehma pidama ja kasvatasime kartuleid.

Eestis olevat veel 25 tuhat endist represseeritut. Kui palju nad omavahel suhtlevad?

Nõukogude ajal me ei julgenudki sellest palju rääkida, kui vabadus tuli, siis küll. Algul me kartsime väga. Kui ma tänaval miilitsat nägin, siis läksin kuskile hoovi sisse. Aga nüüd on kolmekordne pensionistaaž Siberi-aja eest. Noored on neist asjadest vähe huvitatud ja ka riigivõim ei ole palju huvitatud. Pronkssõdur mõjub praegu väga halvasti.

Sa olid Siberis noore inimesena. Noorus olevat kõigele vaatamata helge aeg?

Kui õhtul päikeseloojangut vaatasime, siis mõtlesime, et sealpool on meie kodu. Pärast oli kõige rängem see, et kodumaa ei võtnud meid vastu. Tööl olid küll kõik väga kenad.

Täname!

14. juunil 2006 Valgas

TA ANDESTAS OMA POJA MÕRTSUKALE

Järgmisel õhtul helises telefon taas – seekord oli helistajaks minia Lesley. Ta nuttis ja ei leidnud sõnu – Stephen oli surnud. Ta tapeti teenistuskohustuste täitmisel.

Miks ometi? See oli Robin Oake’i esimene reaktsioon. Miks lubas Jumal seda, et kolm 12–15-aastast last kaotasid oma isa ja naine kaotas oma mehe? Kust leida tröösti ja jõudu? Kus on nüüd tema usk Jumalasse?

Robin Oake on sügavalt usklik inimene – ta on Briti kristliku politseiühingu president. Ja tema poeg juhatas palvegruppi ühes Manchesteri baptisti­koguduses.

TAPETUD KÖÖGINOAGA

Kui uks avati, tundis Stephen Oake elanikes ära terrorirünnaku ettevalmistamises kahtlustatavad mehed. Ühes Londoni korteris avastati mõni aeg varem suur kogus taimset päritolu mürki ritsiini, mis tõenäoliselt oli määratud terrori jaoks. Stephen Oake oli veidi enne seda kontrollkäiku näinud vangistamiskäsku.

Stephen Oake kutsus abi ja tahtis need kolm arreteerida. Kuid üks neist haaras lauanoa ja torkas sellega teda. Kolleegid said kolmest 23–29-aastasest alžeerlasest võitu ja võtsid nad kinni, kuid Stephen Oake suri haiglas oma haavadesse.

KAS SAAB VEEL USKUDA?

Ta seletas ajakirjanikele olukorda, kuni üks neist küsis: “Mida te mõrtsukast arvate?” Tema vastus üllatas kõiki: “Ma annan mõrvarile andeks. Ma palvetan, et ta Jumalat otsiks ning rahu ja andestust Temalt leiaks.”

Vastus ei tulnud spontaanselt. See oli eelmise õhtu palve tulemus. Siis sai talle selgeks, et ta ainult siis edasi elada ja töötada saab, kui ta kurjategijale andestab. Nii ta siis tegigi seda. Vaatamata sellele, et see oli raske.

VIIS TUHAT KIRJA

Ei möödu päevagi, mil ta mõrvari eest ei palveta. Ja sellest päevast alates on tema elus uus rõhuasetus. Ta kõneleb lepitusest, mille Jumal võimalikuks teeb. Põhjendusena viitab ta ikka ja jälle Uuele Testamendile: “Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks” (Ro 8,28). Talle annab lootust ka surnute ülestõusmine: “Ma tean, et näen Stephenit jälle taevas.”

Mõrvarit, kellele mõisteti 17-aastane vanglakaristus, ei ole ta veel külastanud. Ta ootab veel vaimulikku märguannet. Aga siis tahaks ta kurjategijale isiklikult Jumala andestusest rääkida.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

ME OOTAME, KUNI KADUNUD POEG KOJU TULEB

Leiserid teevad seda tööd juba 12 aastat. Nad tulid tookord koos oma nelja lapsega ilusast puhkepiirkonnast ära suure linna keskele.

IGA LAPS VALIB ISE OMA TEE

Kas selles on süüdi tookordne ümberkolimine Zürichi patumülkasse Niederdorfi? Leiserid ei arva nii. Nende vanim poeg tundis juba vanas elukohas koolipoisina tõmmet viltuläinud eluga inimeste poole. Pealegi oli ta juba lasteaias saanud kogemuse, mis tema edasist elu kohutavalt suunas: ta palus Jumalat millegi pärast ja uskus, et Jumal ei kuulnud teda. Ta oli sellest nii pettunud, et otsustas juba väikese poisina sellist Jumalat mitte uskuda. Ta pöördus Temast teadlikult ära ja on oma otsuse juurde tänaseni jäänud.

11-AASTASELT SUITSETAJA JA 13-AASTASELT VARAS

TÄHENDAMISSÕNA ANNAB JÕUDU

“Tähendamissõna kadunud pojast on meie alaline jõuallikas. Seal ei ole öeldud, kui kaua isa ootas. Me tundsime lihtsalt, et peame laskma oma pojal minna. Me oleme ooteseisundis sel päeval, kui ta tagasi tuleb. Ja selline ootamine on mõnikord väga raske. Võib-olla on see meie õnn, et me ei tea, kus ta on. Nii on meie käed seotud ja me peame üksnes Jumalale lootma,” ütleb Monika Leiser.

Kui mitme kuu takka jälle kaart postkastis on ja poeg koju kirjutab, siis on see üks väike märk, et ta isakodu unustanud ei ole. Leiserid leiavad usus ikka ja jälle jõudu täita oma ülesandeid kolme ülejäänud lapse, kohaliku päästearmee koguduse ja Kollase Tähe suhtes.

ESTHER REUTIMANN
idea Spektrum

MALAWIS VÕIVAD PASTORID RELVA KANDA

Pressiteadete järgi on just pastorid kurjategijatele eelistatud sihtmärgiks, sest teatakse, et neil relva ei ole. Viimasel ajal on 16 pastorit pealinnas Lilongwes asuva kirikukeskuse lähedal relvastatud röövlite küüsi sattunud. Ühel juhul piiras üks bande pastor Siden Chiume maja pealinna lähedal ümber ja ründas siis. Röövlid lõikasid tema kätelt sõrmed maha.

Kirik kogunes 20. ja 21. mail palveteenistustele kuritegevuse lõppemise pärast. Mõttevahetus vaimulike enesekaitse üle käib juba pikemat aega. Osa kirikurahvast keeldub kaitsemeetmetest, sest Jumal on õige kaitse oma rahvale ja peaaegu 11 miljonile Malawi elanikule.

KLOOSTRIFESTIVAL MÕJUB SÕNADETA

Selge seotus kloostrivaimsusega avaldub Orffi lavalise kantaadi “Carmina Burana” (18. august) ja Verdi “Reekviemi” (19. august) ettekandmises. Festivali põhimõtteks on vaimsus ühendada teatri vahenditega. Birgitta festival pakub vaid läbilavastatud kontserte, kus muusikaga liitub lavaline tegevus.

Teater Fine5, mis on kutsutud neid seadeid ellu viima, võtab oma ülesannet väga suure sisulise süvenemisega. Kui eelmisel aastal oli liikumine “Carmina Buranas” tehtud benediktiini kloostri munkade lauludele, siis sel aastal on ülesanne “Reekviemiga” hoopis raskem ja sisulisem. Elurõõmu ülistavad tekstid leidsid ülevoolava ja suurejoonelise lavalise lahenduse. Aga kuidas lavaliselt lahendada surnutemissat?

Koreograaf Tiina Ollesk ütleb, et teose sisu toovad vaatajani valgus, varjud, sõna, muusika, koorimasside liikumised. Ja põhiline kujund reekviemi avamises on käed – ekraanil ja suurelt. “Minu jaoks on ideaalne film, kus saab näidata näitlejat lähedalt, uurida ta nägu. Ekraaniga püüame siis käed suurde plaani.” Rene Nõmmik lisab: “Käed kui sümbol. Käed, mis on teinud head ja halba. Käed, mis Kristuse ristile saatnud. Lapse käed.”

Tekst, muusika ja liikumine peavad moodustama kolmnurga. Kõik on iseseisvad ja ainult koos sulgevad terviku. Liikumisega saab näidata seda, mida muusika ei puuduta. Reekviemis veel enam.

Eesmärk on vaid mõjuda, kõnetada. Iga päev saab inimene tohutu hulga informatsiooni. Mis sellest jääb mingi sõela taha pidama, mis aga läheb läbi ja mõjub sügavamale? Reekviem on küll surnute missa, aga laval ei näidata otseselt surma. “Me püüame surma lähedusse jõudnult väärtustada elu. Justkui vaadata tagasi sellele, mis oli väärt elamist,” arutleb Nõmmik. Ja Ollesk räägib vahenditest: “Kaasaegne koreograafia suhtleb inimesega samade kaasaegsete nähtuste kaudu, mida ta iga päev enda ümber näeb ja kogeb. Siin on tohutult võimalusi, mida kasutada.”

Laiemalt on kloostriga seotud ka ooperietendused. Piazzolla tangomuusikal põhinev “Maria de Buenos Aires” (11. ja 12. augustil) näitab naise saatust ladina-ameerika katoliiklikus ja meestekeskses ühiskonnas. Etendame seda katoliku kloostri seinte vahel. Kuritööd ja karistust käsitleva Šostakovitši ooperi “Mtsenski maakonna lady Macbeth” (17. august) kohta ütles Moskva lavastaja Bertman, et nad on teinud lavastuse inimhinge sunnitööst. Aga kui palju on just selle hinge sunnitöö eest kloostri seinte vahele pakku mindud! Mozarti ooper “Tituse halastus” (15. august) aga näitab Rooma imperaatori lausa Jumala poolt antud andestusvõimet. Haruldane ooper, mis ei lõpe laipade, vaid üleinimliku halastusega. Ooperiõhtu, kust inimene lahkub helgema ja puhtamana.

Sooduspiletid on müügil kuni 30. juunini.

HEILI VAUS-TAMM

TÕRVA IMMAANUELI KOGUDUS 85

Jumalateenistus peeti 18. juunil õigeusu kiriku ehitatud ja praegu Helme luterliku kiriku omanduses olevas kirik-kammersaalis, süüa pakuti misjonimajas. Jumalateenistusel osales umbes 200 inimest. Lisaks koguduse tähtpäevale nimetati kirik-kammersaali 100. ja Tõrva linna 80. juubelit.
1. Laulis Tallinna Oleviste koguduse mandoliinikoor.
2. Helme luterliku kiriku õpetaja Arvo Lasting (vasakul) rääkis kirik-kammersaali ajaloost, jutluse pidas Ridala baptistikoguduse endine pastor Aare Tamm.
3. Tõrva linnapea Agu Kabrits andis Immaanueli koguduse pastorile Enn Palmikule ja tema abikaasale Riinale linna 80. juubeli märgi ning kinkis kogudusele Tõrvat tutvustava pildiraamatu.
4. Kirik-kammersaali direktor Ilmar Kõverik kinkis kogudusele hoone pildiga taldriku.
5. Pildile jäid Elva koguduse pastor Peeter Tamm (vasakul), Saue koguduse pastor Vahur Utno, Karina Palmik, Enn Palmik ja Aare Tamm. Kogudust tervitasid veel Antsla koguduse pastor Peeter Lemats, Otepää Palveränduri koguduse pastor Margo Meri ning Valga Betaania ja Puka koguduste pastori kohustetäitja Üllas Linder.
6. Pidupäeva lõpus andis Elliot Preisfreund Riina ja Enn Palmikule lilli, sest neil on 20. juunil hõbepulmapäev.