|
Need mutimullahunnikud on pildistatud Suurel Reedel Puka kirikumäel. Kaugemal võib veel lund näha. Usinad loomakesed on tublisti tööd teinud. Kahjuks ei oska inimesed nende agarusest rõõmu tunda.
Kui palju me teame muttide elust? Enamik inimesi pole neid kunagi näinud. Teatakse ainult mullahunnikuid. Väikesed mustad loomakesed ei lase end maapealsest elust häirida, kuigi nende tööd lõhutakse ja neid endid hävitada püütakse.
Möödunud pühad näitasid järjekordselt suurt kontrasti Eesti ühiskonnas. Kuigi televisioonis näidati Mel Gibsoni filmi “Kristuse kannatused”, toimusid ülekanded jumalateenistustelt ja uudistesaadetes olid intervjuud vaimulikega, läks see paljudest inimestest lihtsalt mööda. Kas kristlaste kuulutustöö on mõttetu? Kindlasti mitte. “Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu” (Ro 10,17). Küllap jäävad “mutimullahunnikud” lõpuks silma nendelegi, kes uuest elust Kristuses praegu veel midagi ei tea.
 TAEVAS NÄEB KÕIKE
Toimetaja kommentaar
Aprillikuus meenutasime Kristuse ristilöömist ja ülestõusmist. Need vanad sündmused mõjutavad inimkonna käekäiku tänaseni.
Praegustel sündmustel on oma väike mõju. Mõni inimene arvab, et tema osaks jääbki ainult mõju tunda, sest temast endast ei sõltu midagi. Sõltub kindlasti, eriti usklikust inimesest, kes Jumalat palub.
KÜTUSEHINNAD KERKIVAD
Selle kuu üks ebameeldivusi on kütusehindade tõus ja sellest otseselt sõltuv bussipiletite kallinemine. Süüdi olevat pinged Iraani ümber.
Omal ajal poleks nii kaugel toimuv eestlasi kuidagi puudutanud, sest talu hobune sõi kodusel heinamaal kasvanud heina. Oleme ammu jõudnud aega, kus tunneme kaugete sündmuste mõju ka siis, kui meie mehed sinna sõtta ei pea minema. Kui peavad, on mõju alati olemas olnud.
Rahu maailmas ei ole ainult poliitilise propaganda ja jõulujutluste teema. Islamimaade mõju kasv ei pane küsimärgi alla mitte ainult Lääne demokraatiat, vaid ka ristiusu püsimist. Muidugi on siin juttu formaalsest kristlusest. Tõeline ristiusk võidab maailma ära (1Jh 5,4).
VAIDLUS RAUDTEE PÄRAST
Eesti Raudtee erastati 2001. aastal ja see oli rahva silmis väga ebapopulaarne. Müüdi ka muldkehad ja rööpad, mis rahvusvahelises praktikas olevat haruldane.
Nüüdseks on selge, et kõike ei tehtud õigesti ja seda ka tunnistatakse. Vahepeal taheti raudtee aktsiad riigile tagasi osta. Leidub aga välisfirmasid, kes suudaksid Eesti riigist palju rohkem maksta.
Ostusoovi on avaldanud ka Vene firmad ja sellega on seotud julgeolekurisk. Eesti valitsus otsustas lõpetada raudtee erastamislepingu, et niiviisi saada aktsiad riigi omandusse tagasi. Põhjenduseks on väidetav investeerimiskohustuse täitmatajätmine Eesti Raudtee omanikfirma BRSi poolt. Nii lihtsalt see muidugi ei lähe, tulemas on pikad kohtuprotsessid ja seega võib tulemuseni jõudmine võtta aastaid.
Raudtee läheb Eestist ainult Venemaale ja Lätti. Eesti-sisene kaubavedu on väga väike ja reisiliiklus ei hakka väikeste vahemaade tõttu ilmselt kunagi kasumit andma. Kui utoopiline Tallinna-Helsingi raudteetunnel arvestamata jätta, annab ka tulevikus raudteele põhilise koormuse Vene transiitkaup. Ükskõik, kas Eesti Raudtee omanikuks saab Eesti riik või mõni Lääne raudteefirma, ei saa ta mööda vaadata Venemaast kui raudtee peamisest tööandjast. Sellega peame arvestama, kui poliitikute propagandakõnesid kuulame ja hindame.
Vaevalt me kõiki raudteega seotud asjaolusid teame, seetõttu ei saa ka täpselt öelda, mida peaks tegema. Kindlasti on raudtee Eesti jaoks oluline majandusala ja seega on meie kõigi heaolu mingil määral seotud raudtee käekäiguga. Nii peaksimegi sellesse probleemi tõsiselt suhtuma. Ning loomulikult ei ole Eesti poliitika ja majandus väljaspool Jumala nägemis- ja tegutsemispiirkonda.
Eesti Raudtee olevat jätnud oma investeerimiskohustuse täitmata
KARU JA TOONEKURED
Igapäevasesse karmi ellu toovad elevust teated loomariigist. Uudis Liivi lahel jääpangal triivivast karust jõudis ka kaugete maade meediasse. Sellest kirjutati koguni Lõuna-Aafrika Vabariigis. Sõnumeid läks laia maailma isegi kaks – teises öeldi, et karu olevat kadunud ja vist uppunud.
Õnneks avastati mesikäpa jäljed Ruhnu saarelt. Mõne teate kohaselt tekkis seal koguni paanika. Rahvas koguti koolimajja ja õpetati, kuidas karuga käituda. Mesinikud peaksid oma tarud varju toimetama. Ei soovitatud toidujäätmeid välja jätta, ketikoerad kästi ööseks lahti lasta ja lastel keelati omapäi metsa minna. Üldse pole soovitav üksinda väljas liikuda ning kui keegi karuga kohtub, peab ta rahulikult seisma jääma ning vilistama. Ei tea ainult, kas ehmunud inimesel kõik need soovitused meelde ka tulevad ja vileks õhku jätkub või sunnib instinkt valesti käituma ning plehku panema?
Karu tulek on muidugi väikese saare jaoks sündmus. Eestis on vaid 600 karu ja üks neist läks nüüd saarele, kus on kõigest 60 alalist elanikku.
Ruhnu saar jääb oma haruldasest elanikust varem või hiljem ilma. Karu tahetakse kinni püüda ja Soomaa rahvusparki viia. Seal on tal karutükkide tegemiseks rohkem ruumi ja inimeste kohtamiseks võimalusi vähem.
Lisaks karule said ajalehtede kangelasteks mustad toonekured Tooni ja Jaak, kellele olid nende rännuteede uurimiseks väikesed raadiosaatjad külge kinnitatud. Tooni läks vahepeal teel Etioopiast Eestisse kaduma, sest saatja ütles millegipärast üles, aga õnneks jõudis lind elusalt ja tervelt koju tagasi. Jaagu puhul tekitas suuremat kõmu teade, et tegemist olevat hoopis emaslinnuga.
Jumal on loonud ilusa ja mitmekesise maailma. Kui natuke ringi vaatame, siis näeme Tema tegusid. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema kätetööd” (Ps 19,2). Austagem Jumalat ja hinnakem Tema loodut!
TUNDKEM RÕÕMU PÄÄSTEST!
“Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud! Ja sel päeval öeldakse: “Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et Ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu Tema päästest, sest Issanda käsi viibib sellel mäel.””
Jesaja 25,8–10
Varahommikul, veel kasteses hommikujaheduses, kiirustasid naised hauale. Hauale, kuhu oli pandud nende armas Jeesus – sõber, kes oli neile nii palju andnud. Need naised olid Maarja Magdaleena, Maarja, Jaakobuse ema ja Saloome, kes olid kõik kogenud Jeesuse imelisi tegusid. Maarja Magdaleenast oli Jeesus seitse kurja vaimu välja ajanud.
Need naised olid Jeesust järginud ja Teda teeninud paljudel kordadel siis, kui Jeesus alles koos jüngritega ringi liikus. Naised olid terve päeva pidanud olema tegevuseta – sest hingamispäeval ei olnud ju luba töiseid asju teha – kuid niipea, kui hingamispäev läbi sai, olid nad teel oma armastatud, kuid surnud Jeesuse juurde. Nende südames oli soov, et Jeesus saaks ikka korralikult maetud ja nii nad suundusid hauale, et kõik saaks tehtud parimal moel. Nende ainus mure oli, kes veeretab ära kivi haua ukselt (Mk 16,3).
Ja korraga said nad millegi hoopis mõistetamatu osaliseks: kivi oli juba eemaldatud, valvureid polnud, kohal olid hoopis inglid ja kõnelesid sellest, et Jeesus on üles tõusnud: “Mis te otsite elavat surnute juurest?” (Lk 24,5).
Möödunud nädal oli naistele täis ootamatusi. Kogu nädal oli üks sündmus teise otsa, pöörded olid nii järsud ja ootamatud, et ajasid ilmselt kõiki segadusse.
SURM LÕPETAB KÕIK?
Heitkem korraks pilk tagasi möödunud nädalale. Palmipuudepühal oli rahvas Jeesusest vaimustuses – meie kuningas tuleb! Aga Jeesus ei teinud katsetki kuningatroonile asumiseks. Selle asemel vaidles Ta hoopis terve nädala kirjatundjate ja variseridega. Ka Rooma võimu kõrvaldamiseks ei võtnud Jeesus midagi ette – vaid viitas hoopis sellele, et rahvas ei teeni õiges meelsuses Jumalat. Viha Jeesuse vastu kasvas – kuni see tipnes häbistava ja alandava Kolgata tee ning ristisurmaga. See viimane oli kõige hullem – kui pingelises ajas, kuni Jeesus veel elas, võis ikka veel kuidagi loota Jumala imelisele sekkumisele, siis nüüd näis küll kõik lõplikult möödas olevat.
Kujutage ette jüngreid, näiteks Siimon Selootest. Seloodid olid juudi vabadusvõitlejad – küllap nende hulgas oli eriti palju neid, kes ootasid vanu aegu tagasi. Kindlasti olid kolm ja pool aastat koos Jeesusega sellelegi mehele näidanud, et Jeesusel on kõik võimalik. Kes siis veel, kui mitte Jeesus on see vabastaja, keda seloodidki ootasid. Nüüd oli Ta hoopis risti löödud ja surnud – nagu nii mõnigi vabastaja enne teda. Pettumus oli nii suur, et ükski jüngritest ei lootnud enam millelegi. Kogu aastaid südames olnud lootus oli täiesti hävitatud. Kõik oli läbi.
Või needsamad naised, kes ikka olid olnud valmis Jeesust Tema eluajal aitama. Neist palju ei räägita, alati olid ju jüngrid need, kes Jeesuse ümber olid ja kes Jeesuse õpetustest ja imedest osa said. Ometi olid naised koos jüngritega Jeesuse läheduses, saades samuti osa paljustki, millest jüngridki. Ilmselt oli mitmeid kodusid, kus Jeesus oli eriti oodatud külaline ja Tema vastuvõtmine oli üks ääretult tore sündmus. Olen veendunud, et naisedki rohkem kui ühel-kahel korral kogesid Jeesuse erilist väge.
Tema oli mees, kes suutis kõik. Ja nüüd oli Ta surnud... Nii nagu naised olid Jeesuse eluajal Tema vaiksed teenijad, nii olid nad nüüdki, kuigi kogu lootus oli kustunud, valmis veel toimetama oma vaikset teenimisametit. Ja selle päeva hommikul sai nende ustavus kuhjaga tasutud – just nemad olid need, kes esimestena said suurima sõnumi – Jeesus elab!
SURM ON NEELATUD
Esimene mõte, mis Jeesuse ülestõusmisega selgeks saab, on tõsiasi, et surm ei ole lõplik. Jeesus oli küll juba oma eluajal näidanud, et Ta suudab ka surma tagasi pöörata. Alles mõni päev varem, Laatsaruse ülesäratamisel, oli kogu rahvahulk näinud, et Jeesus kutsub tagasi needki, kes juba mitu päeva on hauas olnud. Inimesed, kes surevad, lähevad küll ära, kuid neid saab tagasi tuua – kui see on Jumala tahe. Seda kõike oli teinud Jeesus.
Kui Jeesus oli ise surnud, arvasid kõik, et nüüd lihtsalt pole kedagi, kes midagi enam teha suudaks. Aga ülestõusmise püha hommik pidi naistele selgeks tegema, et surm ei ole võitja. Just Jeesuse ülestõusmise tõttu võime täna kinnitada koos Paulusega: “Surm on neelatud võidusse!” (1Ko 15,54). Need, kes on Kristuse omad, saavad koos Temaga osa ülestõusmise väest – surm ei valitse nende üle. Ükskõik, milline ka poleks maine surm – see pole tegelikult oluline, oluline on hoopis elu, mis on sealpool surma.
ISSAND PÜHIB PISARAD
Kurbus, ahastus ja meeleheide tabasid kõiki, kes Jeesuse lähedal olid olnud. Jüngrid, kes öösel Ketsemanist laiali jooksid, ei suutnud enamasti isegi eemalt Jeesust järgida. Mõned, võib-olla tugevamad, siiski püüdsid. Ega ju see eemalt jälgiminegi tegelikult eriti hästi välja tulnud. Peetrus, kui ta oli Jeesuse kolmel korral ära salanud, läks välja ja nuttis kibedasti (Lk 22,62).
Arvata on, et keegi ei suutnud tol ööl pisaraid tagasi hoida. Jüngrid, kes olid teel Emmausse, olid veel pärast ülestõusmist ääretult kurvad – nad ei uskunud ülestõusmisse. Ja ometi, nii nagu jüngrid seal Emmauses said rõõmsaks, nii said ka naised rõõmsaks, kui Jeesust kohtasid. Milline võis olla küll Maarja üllatus ja rõõm, kui ta korraga kuulis Jeesust ütlevat: “Maarja!” (Jh 20,16).
Ülestõusmise hommikul pühiti ära pisarad kõigi Jeesuse järelkäijate palgeilt. Tol hommikul, kui kord Issandale vastu läheme ja igavesti Tema juurde jääme, valdab meid ääretu rõõm: leinal ega kurbusel pole enam kohta.
AU TEOTUSE ASEMEL
Olla kolm ja pool aastat Jeesuse järgija, käia koos oma õpetajaga – ja nüüd on õpetaja surnud. Kas ei ole kurb ja ahastamapanev muudatus? Kui õpetajast oleks saanud kuningas, siis oleks ju olnud küll auline hetk. Siis oleks ka jüngrid saanud lugupeetud isikuiks, oleks saanud ühiskonnas väärika positsiooni. Isegi siis, kui õpetajast oleks saanud näiteks Suurkohtu liige või väga tunnustatud ja lugupeetud rabi, oleks olnud hea olla selle õpetaja järgija ja öelda: “Meie oleme Tema jüngrid olnud algusest peale!”
Aga õpetaja leidis oma lõpu kahe röövli vahel, ristilööduna. See ei olnud mitte lihtsalt julm ja häbistav surm, see oli neetud inimese surm – väljaspool leeri, puusse pooduna. Olla selliselt lahkunud õpetaja järgija – eks see olnud ju tõepoolest teotus.
Ülestõusmise püha hommik aga kuulutas kõigile: just see õpetaja on see, keda Ta ütles enese olevat. Ülestõusmise pühal hommikul kuulutas Jumal ise: “Mina olen austanud seda õpetajat ja tõstnud Ta üle kõigi teiste!” Jah, esialgu oli jüngreil seda väga raske uskuda – oli neil ju vaid tühi haud, nad polnud veel Jeesust kohanud. Aga nad kohtusid Temaga. Kinnitus, mille Jumal andis, ei piirdunud ainult tühja hauaga, vaid Jeesus kinnitas jüngreid ka isiklike kogemuste kaudu.
Piibel annab meile teada: “Neile Ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist” (Ap 1,3). Oli – ja on – kindlasti auline kogemus olla selle õpetaja jünger, keda ka surm ei peata, kes igavesti elab ja alati omade juurde jääb. See oli midagi veel palju paremat, kui jüngrid Jeesuse eluajal siin maa peal loota julgesid. Nüüd korraga sai selgeks, et Jeesus ei arvestanud mitte 60–70 aastaga siin maa peal tööd tehes, vaid Tema nägi palju kaugemale ette.
ISSAND ON RÄÄKINUD
Täna võime öelda: Jah, Issand on seda teinud! Ta on Kristuses ära võitnud surma ja andnud alanduse asemele aukrooni. Ometi, ka täna kehtib Jesaja sõnum: “Issand on rääkinud!” Ta on rääkinud tulevastest päevadest. Sest kuigi Jeesus on surma võitnud, pole me täna veel kätte saanud kõiki Jumala tõotusi. Kuigi Jeesus on teinud kõik, et pisaraid enam poleks – ometi täna kogeme veel kurbust ja valu. Kuigi Jeesus on teotuse kõrvaldanud – ometi on täna veel palju neid, kes saavad osa ka Jeesuse teotusest.
Aga Issand on meile rääkinud tulevastest päevadest, ilmutades Johannesele seda, mis ootab ustavaid ees: “Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: “Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning Tema asub nende juurde elama ning nemad saavad Tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” Ja troonil istuja ütles: “Vaata, ma teen kõik uueks!”” (Ilm 21,3–5). Täna võime Jesaja paljude sõnumite kohta öelda, et need on teostunud. Mis Jumal on öelnud, see on alati teoks saanud. Sama kindlalt võime olla veendunud, et ka see teostub, mida me täna veel ootame. Jumal pöörab oma rahva saatuse, Tema teeb kord kõik uueks! Ta kaotab surma, kurbuse ja leina ning annab oma lastele aukroonid!
Kolgata mägi on imeline mägi. Kui pärast Issanda surma sellel mäel tundus, et see on surma, kurbuse, häbi, alanduse ja teotuse mägi, siis täna võime öelda koos Jesajaga: “See on Jumal, keda me ootasime!” Täna võime kinnitada, et Issanda käsi on sellel mäel ja kes sinna tuleb ja usub Jumalasse, saab uue elu! Tunne rõõmu sellest uuest elust, tunne rõõmu Tema päästest – ja jaga seda teistelegi!
TARMO KÄHR
Kärdla Baptistikoguduse pastor
EHITUSED OOTAVAD VAHENDEID
Hiljuti käis kaugel välisreisil Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär RUUDI LEINUS. Palusime tal sellest rääkida ja loomulikult küsisime ka kodustest asjadest.
Palun räägi oma viimasest reisist!
Ma käisin Hiinas Hubei provintsi pealinnas Wuhanis. Kutsujaks oli Hubei Kristlik Nõukogu. Kutsutud olid Rootsi Misjonikiriku partnerkirikute esindajad kaheksast riigist – Hiinast, Jaapanist, Indiast, mõlemast Kongost, Nicaraguast, Eestist ja Ecuadorist. Ecuadori esindaja ei saanud viisat ja teda Hiinas ei olnud. Nende kirikute esindajad kohtuvad iga kahe-kolme aasta tagant ja arutavad ühist tööd.
Mis Sulle Hiinast silma jäi?
Me külastasime kahte kogudust, kus on mõlemas umbes 1200 liiget. Mõlemal on suured kirikuhooned, kus on lisaks teenistustele koolitused ja mingil määral sotsiaaltöö. Põhiliselt on piibliklassid ja muud töölõigud. Provintsil on ka teoloogiline seminar, kus õpib ligemale 160 seminaristi. Lisaks suurtele kogudustele, kellel on suured hooned, külastasime ka paari väiksemat. Käisime ühes linnas, kus kaks Rootsi misjonäri märtrisurma surid. Rootsi Misjonikirik alustas Hiinas tööd 1890. aastal.
Kas Sul tekkis teiste riikide kirikutega otsesidemeid?
Hiinas olid juba eelmise sajandi algul kaks misjonäri Eestist – Martin Meedar ja Hendrik Kokamägi. Otsekontakte me ei sõlminud ja seda polnud kavaski. Küllakutsujaid muidugi oleks ja minejaid ka, kui keegi kulud kinni maksaks. Siiani käisid paljud Rootsi projektid nende valitsuse toetusel – keskkonna- ja meditsiiniprojektid, koolitus jms. Kristlased viisid neid ellu ja nii sai sealt raha. Eestis ei saa seda meetodit enam rakendada, sest see raha on mõeldud arengumaadele, mitte Euroopa Liidule.
Kas jalad on nüüd kindlalt jälle kodus maas?
Muidugi. Tuleb tegeleda majandusküsimustega, aga liit aitab ka otsida mitmele kogudusele uut pastorit.
Mitu ehitust kogudustel praegu pooleli on?
Otepää Palveränduri kirik on kasutusel, aga ehitus pole lõpetatud. Viljandis on ees hästi suur töö. Narva-Jõesuu uus kirik on sisuliselt valmis. Juuni alguses tahetakse kirik sisse pühitseda. Vaja on veel viimistlusmaterjale paari-kolmekümne tuhande krooni eest. Mustvee Betaania kogudus ehitab ja mõned kogudused tahaksid seda veel teha.
Kui palju liit nendes ehitustes osaleb?
Liit ei osale vahetult üheski. Niisugust otsust, et liit ehitab mõnele kogudusele kiriku, pole tehtud. Kui keegi annetajatest või sponsoritest meilt ehituste kohta küsib, siis ütleme oma toetava sõna. Viljandi uue kiriku katuse raha leidmiseks tegime kogudustele ja välismaale vanematekogu ja juhatuse nimel üleskutseid ning see toimis hästi. Sel aastal pole me veel uusi pöördumisi teinud.
Kui palju Eesti Kirikute Nõukogult raha tuleb?
Pisut üle 150 tuhande krooni. Seda on vaja koolitusteks, laste- ja noortetööle, piiblipäevadele. Oleme juba lubanud toetada Lihula palvela remonti ja Antsla kiriku tuletõrjesignalisatsiooni väljaehitamist. Uute kirikute ehitamiseks sealt raha ei saa.
Kas liidul on mõni hea projektikirjutaja?
Noortesekretär Siilas Kask on olnud edukas kirjutaja, Helle Liht on ka aidanud. Kirikuehituseks on vaevalt võimalik fondidest raha saada. Tegevusteks on võimalik saada, aga selleks on päris palju eeltööd vaja teha.
Mida on fondid valmis toetama?
Toetust võib saada noorteürituste korraldamiseks, meie saime piiblipäevade jaoks. Kui Samaaria misjoni näidet vaadata, siis toetatakse töötuse vähendamist ehk töötute koolitamist ja ümberkoolitamist.
Kust siis ehitusteks raha saab, oma koguduse vahenditest tavaliselt ju ei jätku?
Pärnu Immaanueli kogudus ehitas oma palvela juurdeehituse põhiliselt ise, aga leidis toetajaid ka välismaalt. Iga kogudus peab ise lahenduse leidma. Mustvee ehitust on meie Eesti kogudused möödunud aastal päris hästi toetanud. Kui kiriku ehitamine ei ole inimlik soov, vaid Jumala tahte kohane, siis leitakse toetust ja abi.
Mõni reklaamitud ehitusplaan ei ole töösse läinud. Kas need olid inimlikud plaanid?
Mõni esialgne projekt oli liiga suur, tehtud ärkamislaine harjal. Praegu ei leiaks majadele sellist kasutamist, nagu siis tundus. Mõnikord paistab, et on hea lahendus, aga kaugemas perspektiivis ei tarvitse see nii olla ja päris hea, et niisugune hoone ehitamata jäi.
Liidu seisukohalt on oluline, et laste- ja noortetöö ning misjonitöö käiks, seminar töötaks. Vaja on mõelda pastorite ja teiste töötegijate koolitamisele. Vahendeid tuleb otsida ja leida, tutvustada meie tööd. Üks projekt või üritus saab läbi, kohe tuleb uus peale.
Täname!
18. aprillil 2006 telefoni teel
EHITADES JUMALA RIIKI
9. aprillil sai 70-aastaseks endine Vedra koguduse pastor HEINO MERI. Kuulutaja tahtis sellepärast temaga juttu ajada.
Kus on Sinu lapsepõlvekodu?
Olen sündinud Rakveres. Isa õppis seal orelimängu ja koorijuhtimist. Talle pakuti Paldiski lähedal Harju-Madise koguduses tööd ja pere kolis sinna.
Minu mõlemad vanemad olid luterlased. Isa poolt esivanemate juured on vennastekoguduses. Ema poolt vanaema oli Rakvere baptistikoguduse liige.
Isa jäi 1944. aastal Sõrve säärel sõtta. Minust kaks aastat vanem vend suri difteeriasse umbes samal ajal, kui isa langes. Ema abiellus uuesti, kui ma olin 16-aastane ning mul on poolvend ja poolõde.
Kuidas Sa usklikuks said?
Olin küla pillimees. Mängisin põhiliselt akordioni, aga ka kitarri, harmooniumi, orelit ja klaverit. Mulle jäid lood väga hästi pähe. Kui kuulsin mõnda uut laulu, mängisin selle kohe järele. Pühapäevad ja ööd takkapihta läksid pidudele. Maapidudel kakeldi tüdrukute pärast, aga pillimeest ei löödud.
Mulle meeldis ka kaarte mängida. Külas oli ühes peres kuus tütart. Peremees oli alkohoolik. Poisid käisid ikka seal. Tantsisime ja mängisime kaarte. Viina võeti kõvasti, aga mulle viinavõtmine ei meeldinud.
Tulin ööl vastu esmaspäeva koju ja mõtlesin, et aitab. Ema on kurb, et poiss on ära ja tema peab talutööd rügama. Võtsin kaardipaki ja viskasin sirelipõõsasse. Teisel päeval kirusin, et kuhu see pakk kukkus, öösel pimedas ei näinud. Sain aru, et ei taha, aga mingi jõud tõmbab.
Ühel ööl tulin peolt ja panin põlved maja kivitrepile maha ning ütlesin: “Jeesus, aita mind, ma lähen hukka.” Sealsamas käis nagu elektrivool minust läbi. Mu mõttemaailm muutus. Kui kutsuti peole mängima, ei tahtnud ma enam minna. Vastu tahtmist käisin mõne korra. Tundsin, et need inimesed ja see miljöö olid mulle võõrad. Nagu oleksin astunud üle teise riigi piiri. Ma loobusin nendest sõpradest.
Ma ei teadnud Piiblist mitte midagi, uuestisünnist polnud kuulnudki. Jumal võib inimese päästa ka nii. Olin siis 18-aastane.
Kuidas Sa teised usklikud leidsid?
Enne sõjaväge ma neid ei leidnudki. Aga ma ei läinud seal ühelgi õhtul magama ilma, et oleksin Meie Isa palvet ja ühte lapsepalvet kasarmus teki all lugenud.
Läksin Paldiskisse ehitusele abitööliseks, et raha teenida, kuigi olin just lõpetanud raamatupidamiskooli. Pärast sõjaväge läksin samasse ehitusfirmasse tagasi. Suvel käisin jalgrattaga tööl, Paldiski oli kodust umbes 11 kilomeetri kaugusel. Aga talvel ju rattaga ei sõida ja oli vaja korterit. Sain endise Paldiski baptistikoguduse pastori Kristjan Sillarti majja linna lähedale teisele korrusele ahjuga toa. Selles peres oli seitse tütart, kellest kolm olid välismaal.
Vanem tütar kutsus mind Tallinna Kalju kogudusse. Ma olin meestelt kuulnud, et sinna pole hea minna, lahkusulised ja sealt head nahka ei tule. Lorajutt meestel, oli ju usuvaenulik aeg. Ükskord mõtlesin, et hea küll, lähen vaatan.
Jäime mõne minuti hiljaks. Kui ma palvela uksest sisse astusin, siis oli selline tunne, nagu oleksin taevasse sattunud. Koguduse laul oli sellise kõlaga nagu inglite laul. Hans Tellas ja Herman Mäemets, noored mehed, tulid ja teretasid. Pastor Robert Võsu tuli ja küsis, kas ma olen usklik. Ütlesin, et muidugi olen.
Ja astusidki kogudusse?
Tekkis üks takistus – sõjaväes pandi mind vägisi komsomoli. Võsu mõtles ja ütles, et anna see pilet neile tagasi. See oli raske aeg, pandi kirikuid kinni. Ma ei julgenud, aga Võsu ütles, et nad palvetavad minu pärast.
Ühel päeval tundsin, et pean minema. Läksin komsomolikomiteesse. Kõige suurem ülemus oli puhkusel. Asetäitja küsis kohe, et kas olen usklik? Ütlesin, et jah. Tema küsis, et miks ma siis astusin. Mina vastasin, et sõjaväes ei küsitud, kas ma tahan või ei taha. Teda huvitas, et miks ma lahkun, kas tahan kuskile kogudusse minna? Seda ma ei ütelnud talle.
Kui mind välja kutsuti, siis ma ei läinud. Herman Mäemets ütles, et mind pannakse varsti ajalehte. Tema oli olnud lehes, kui kooliõpetaja kohalt lahti lasti. Reporterid käisid tööl andmeid küsimas, aga lehte mind ei pandud. Kui ülemus ütles, et olen tema kõige parem töömees, siis nad läksid pikkade nägudega uksest välja.
Mõne aja pärast rääkis külanõukogu sekretär poes emale, et minu kohta on kaebus, et pean oma korteris salaja vaimulikke koosolekuid. Siis ma enam Sillartite juures ei elanud. Ema hakkas naerma, et Heino elab ühiselamus, mehed joovad ja mängivad öö läbi kaarte, mis koosolekuid seal pidada saab. Nad tahtsid mind vangi panna, aga kuna isa oli punaarmees langenud ja ema oli uusmaasaaja, siis ei saadud kuskilt kinni võtta.
Minu ristimine oli kinnisel koosolekul Nõmme palvelas. Robert Võsu ristis. See oli 1960. aastal.
Mis Sinu raamatupidamisharidusest sai?
Ma ei ole päevagi sellel alal töötanud. Kui olin ehitusel abitööline, siis mehed ütlesid ülemusele, et ära seda poissi minema lase, ta on nii hea töömees. Mulle istus see töö. Mind pandi pottsepa õpilaseks, siis müürsepa õpilaseks, siis puutööd tegema. Kui olin krohvija õpilane, tuli puitlagesid krohvida. Ma polnud kellut elus käes hoidnud ja nüüd viska lakke segu. Rohkem tuleb tagasi kui üles jääb. Paar lage tegin ära ja siis mehed ütlesid töödejuhatajale, et ma teen paremat tööd kui minu juhendaja.
Õpetajad olid kõik vanad ehitustöölised. Sel ajal tuli halvasti tehtud töö maha lõhkuda ja ilma rahata ning omast ajast uuesti teha. Hiljem läks ehitustel nii, et enam kvaliteeti ei vaadatud, ainult hulka. Jumal valmistas mind ilmselt ette kirikute ehitamiseks.
Kust Sa endale naise leidsid?
Tema ema suri, kui ta oli kaheaastane. Isa oli Keila baptistikoguduse koorijuht ja abiellus uuesti ühega Sillarti tütardest. Noored käisid Sillartite juures lõkkeõhtutel ja aitasid heina teha. Nii saime tuttavaks. Abiellusime 1962. aastal. Meil on kaks last. Tütar on Kalju koguduses. Poeg on Otepää Palveränduri koguduse pastor.
Sa käisid kantslis ka?
See oli väga vaevaline. Robert Võsu oli selline mees, kes pani noored kõik tunnistama. Oma usuelu vundamendi sain ma tema piiblitundidest.
Kuidas Sinust pastor sai?
Eks see oli Jumala juhtimine. Issand andis mulle juba aasta varem märku. Sõitsime autoga Türisalu pangale. Lähedal oli viljapõld. Päike hakkas just loojuma ning põld sädeles ja voogas. Järsku kogesin reaalselt, et Jeesus on mu kõrval ja ütleb, et pisut on töötegijaid, aga lõikust on palju, mine minu põllule tööle. Tegin automaatselt bilansi oma headest ja halbadest omadustest. Leidsin, et halbu on rohkem ja ütlesin, et mul ei kõlba minna, aga kui sina läkitad, siis ma lähen. Siis Ta kadus. Mõtlesin, et mis see nüüd oli. Ma polnud mõelnudki vaimulikule tööle minemisest ja keegi polnud pakkunud ka.
Aasta hiljem suri Vedra koguduse pastor Aleksander Pärna. Ühel pühapäeval tuli Robert Võsu jutuga, et Vedras pole kaua koosolekut peetud. Kas ma võiksin ta autoga sinna viia?
Tagasi sõites hakkas ta rääkima, et kuidas oleks, kui läheksin sinna tööle. Mul läks süda saapasäärde. Ma ei ole kõnemees. Võsu ütles, et seal on lihtsad maainimesed, väga tarka juttu pole vajagi. Peaasi, et südamest räägin. Järgmises presbüterite nõukogus vaidles keegi vend vastu, et see mees ei oska ju kõnelda. Kaljo Raid oli selle peale öelnud, et kuidas, Laitse kalmistupühal pidas nii ilusa jutluse. Järgmisel nõukogu koosolekul võeti otsus vastu. See oli 1979. aastal.
Vedras on nüüdseks töö lõppenud?
Pidasime paar aastat tagasi koguduse 120. aastapäeva ja lõpetasime töö ära. Küla on inimestest tühi, ainult suviti elatakse taludes sees. Sutlepa kogudus on ainult seitsme kilomeetri kaugusel.
Kui tööd alustasin, oli palvela rahvast täis, kolm-neli venda kõneles. Kõik ei olnud kohalikud ja käis ka mitteusklikke. Majas tegime vägeva kapitaalremondi. Mõnda aega oli seal pühapäevakool, nagu mujalgi Eesti vabanemise ajal. Praegu kuulub maja Haapsalu kogudusele ja vahel peetakse seal üritusi.
Ma ei läinud Vedrasse inimlikul motiivil. Kui Issand on saatnud, siis Tema teab, mis edasi saab. Robert Võsu ütles, et surijad vajavad ka hoolt. Ta vist nägi ette, et kauaks seda tööd ei ole. Ometi käisin seal 25 aastat.
Sinust sai kirikuehitaja.
Paljudes kohtades on käidud. Tegin keskuse majas kapitaalremonti. Käisin Elvas poolteist aastat viimistlust tegemas. Sealt läksin Ridalasse ja töötasin kolm aastat vundamendist alustades, olin töödejuhataja.
Tihti tuli abiliste tööd ümber teha. Kui inimene pole elus haamrit käes hoidnud ja on ülikooli lõpetanud, siis ei kõlba talle öelda, et sõber, nii see ei käi. Mõnikord sai öeldud ka, aga siis olin ma paha inimene. Leppisime kokku, et ei ütle. Parem teeme ise ümber, kui sein on viltu. Rahu pärast.
Siis tuli keskuse kõrvalhoone ja Kuressaare Siioni kirik. Kolm aastat olin Kuressaares. Seejärel Viimsi kõrvalehitus vundamendist katuseni. Otepääl tegin pastori korterit, et poeg saaks sinna elama. Käisin ka Lääne-Nigula luterlikus kirikus siseviimistlust tegemas.
Missugust ehitustööd Sa teha ei oska?
Elektritööd ma ei tee. Muidu võin teha kõike kuni korstnaotsani. Kui inimene on viiskümmend aastat olnud ehitusel ja ei oska teha, siis peab midagi viltu olema.
Vaimulikku rõõmu on selle töö juures väga palju. Kui ma aitan kedagi eramaja ehitamisel, siis on see ka rõõm, aga kui teen jumalakoda, siis lähen lennates koju, sest rõõm on nii suur.
Paremad ajad on veel ees. 70 ütleb midagi nende kohta, kes sellest rajast üle astuvad. Aga üks salapärane rõõm kasvab südames iga päevaga ja see on kojumineku rõõm. Kui oled nii vana, siis tunnetad, et varsti peab hakkama minema.
Täname!
21. aprillil 2006 telefoni teel
SÜNNILT JUUT JA UUESTISÜNNILT KRISTLANE
Avi Snyder (54) on väikest kasvu ja peenetundeline mees, kes naerab palju ja kannab enamasti T-särki kirjaga “Juudid Jeesusele”. Ta juhib direktorina sellenimelise organisatsiooni Euroopa-osa. Organisatsioon töötab 11 maal. Erilist huvi tunneb ta 200 tuhande venekeelse juudi vastu, kes pärast kommunistliku korra kokkukukkumist on Saksamaale elama asunud. “Paljud kristlased arvavad, et juutidele pole evangeeliumi vajagi. See on ohtlik arusaam, sest nagu mittejuudidki saavad ka juudid ainult Jeesuse läbi päästetud.”
TEINE HOLOKAUST?
Sellise hoiakuga leiab Avi Snyder kindlasti osa juutide juures energilist vastupanu. “Messiaanlikud juudid on järjekordne katse juute eksijutu ja salakavalusega enda poole võita, see on juutide hävitamise jätk teiste meetoditega,” ütleb Berliini rabi Chaim Rozwaski. “Kes end Jeesuse pooldajaks nimetab, ei ole enam juut.”
Avi Snyder on selliste etteheidetega harjunud. “Rabid on siirad inimesed, aga nende mõtted Jeesusest on valed. Nad ei taha, et juudid Temast rohkem teada saaksid. Sünagoogides loetakse Jesaja raamatust peatükid 51,52 ja 54, aga peatükk 53 jäetakse lugemata, sest see räägib selgelt Jeesusest!”
Ka Avi Snyder oli Jeesuse suhtes kaua aega eitaval seisukohal. Ta kasvas New Yorgis traditsioonilises juudi perekonnas. Kui ta oli 22-aastane, kutsusid messiaanlikud juudid teda lugema prohveteeringuid tõotatud Messiast ja evangeeliume. Avi Snyder mõistis, et Vana Testamendi ettekuulutused täitusid Jeesuses ja sai kristlaseks.
NEW YORK, LONDON JA MOSKVA
Avi Snyder õppis teoloogiat ja töötab alates 1978. aastast viis aastat varem asutatud organisatsioonis “Juudid Jeesusele”. “Tegelikult oleme olemas juba veidi kauem – meid asutati nii umbes aastal 32 selliste juutide nagu Peetrus ja Paulus poolt.”
Misjonärina elas Avi Snyder Los Angeleses, New Yorgis ja Londonis. Nõukogude korra kokkukukkumise järel kolis ta koos naise ja kolme lapsega Odessasse ning hiljem Moskvasse, et vene juutide hulgas kristlikku sõnumit levitada.
Viimased kolm aastat elab Snyder Saksamaal. “Paljud juudid on ilmalikustunud ja ei oota enam üldse Messiat. Nende jaoks on see aegunud mõte. Mina olen siin, sest ma tean, et Messias on juba Jeesuse isikus tulnud.”
Kas Avi Snyder on veel juut pärast seda, kui ta kristlaseks sai? Laupäeviti külastab ta messiaanlike juutide jumalateenistust ja pühapäeviti jutlustab tihti saksa kogudustele. “Ma olen juut sünnilt ja kristlane uuestisünnilt.”
“See on tähelepanuväärne – esimesed kristlased olid kõik juudid ja keeldusid algul paganate juurde minemast. Täna ei taha kristlased juute misjoneerida. Kuid see, kes teisele inimesele Jeesusest ei tunnista, on süüdi abi andmatajätmises.”
KARSTEN HUHN
idea Spektrum
USK KRISTUSESSE TEEB ÕNNELIKUKS
Suurbritannias korraldatud arvamusuuring näitab, et usk Jeesusesse Kristusesse teeb inimese õnnelikuks. Evangeelse alliansi ja kristliku Premier Radio tellimusel korraldatud esinduslikul küsitlusel vastas 75 protsenti alalisi kirikuskäijaid, et nad on õnnelikud. Teoloogiliselt konservatiivsete protestantide ehk evangelikaalide puhul tõusis see arv 80 protsendini. Nendest inimestest, kes kirikut kunagi seestpoolt ei näe, tundsid end õnnelikena 54 protsenti.
Sarnaseid tulemusi andis ka kahe tuhande täiskasvanu küsitlemine Piibli lugemise kohta. 75 protsenti neist, kes vähemalt kord kuus Piiblit loevad, pidas end õnnelikeks inimesteks. Neist, kes Piiblit ei loe, luges end õnnelikeks 56 protsenti.
MILLEST SEE TULENEB?
Evangeelse alliansi peasekretär Joel Edwards ütles, et küsitlus näitab kristliku usu püsivat tähtsust ühiskonna jaoks. Õnn on ihaldatav hüve. Sama kehtib ka andestuse, lugupidamise, lootuse ja usalduse kohta. Need omadused pärinevad kristlikust usust ja on vastandiks levivale egoistlikule eluviisile.
Premier Radio direktor Peter Kerridge hoiatas küsitlusele vale tähenduse andmise eest. Piibli lugemine, kirikuskäimine ja palvetamine ei taga automaatselt õnnelikku elu. Õnne saavutamiseks on vaja elavat ühendust Jumalaga usu läbi Jeesusesse Kristusesse.
idea Spektrum
JUUDA EVANGEELIUM ON AJALOOLISELT VALE
Hiljuti sensatsioonilisena esitletud nõndanimetatud Juuda evangeelium ei anna meile ajalooliselt õigeid andmeid Jeesuse kohta. See on usuteadlaste üksmeelne arvamus. Ei ole mingit vajadust muuta Uuest Testamendist pärit arusaama, et Juudas andis Jeesuse 30 hõberaha eest Rooma sõdurite kätte, mis viis Tema ristisurmani. Juudast tuleb ka edaspidi käsitleda reeturina, kuigi Juuda evangeelium kinnitab vastupidist.
USA ajakiri National Geographic esitles seda “evangeeliumi” 6. aprillil Washingtonis. Selle järgi suunas Jeesus ise oma jüngrit Juudast reetmise teele, et Jumala plaani ellu viia. Juudas olevat olnud ainus, kes Jeesuse sõnumist aru sai.
Teadlaste arvates pärineb koptikeelne 13-leheline papüürus neljandast sajandist. Käsikiri avastati eelmise sajandi 70. aastatel Egiptuses. Kuus aastat tagasi omandas Zürichi antiigikaupmees Frieda Nussberger-Tchacos selle umbes 300 tuhande dollari eest ning andis Šveitsi Maecenase antiikkunsti fondile restaureerida ja tõlkida. National Geographic rahastas seda tööd ja sai selle eest õiguse Juuda evangeeliumi avaldamiseks.
KIRIKUISA EI TUNNUSTANUD SEDA
Tõenäoliselt oli selle evangeeliumi kreekakeelne originaal sama, mida kirikuisa Irenaeus (135–202) umbes aastal 180 kui hereetilist kritiseeris. Asjatundjate arvates on ilmne, et Juuda evangeelium tekkis oluliselt hiljem kui Uues Testamendis olevad Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumid.
Juuda evangeeliumi kirjutades võeti tuntud tekstidele teadlikult vastupidine positsioon. Selle evangeeliumi tekst kuulub apokrüüfide ehk Piiblisse mitte võetud kirjutiste hulka. Peale Juuda esitab see positiivsena ka Vanast Testamendist tuntud vennatapjat Kaini.
KÕIK ON PEA PEALE PÖÖRATUD
“Juuda evangeelium võtab traditsioonilised tekstid ja pöörab need provotseerivalt pea peale,” ütles professor Martin Hengel Tübingenist. Juba selle teksti kirjutamise aja tõttu ei saa see pakkuda mingit konkurentsi aastatel 70–100 tekkinud evangeeliumidele Uues Testamendis.
Juuda evangeelium annab meile lisainfot varases kirikus olnud erinevate voolude kohta, mis pakuvad huvi eelkõige kirikuajaloolastele. Samasugusel seisukohal olev professor Rainer Riesner Dortmundist ütles, et Juuda evangeeliumi avaldamine ei anna meie teadmistele Jeesusest mitte midagi juurde.
idea Spektrum
ÜKS KOLMANDIK INIMKONNAST ILMA EVANGEELIUMITA
Baptistide Maailmaliidu (BWA) president David Coffey kutsus 31. märtsil Bristolis Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) juhtkonna istungil üles tugevdama pingutusi misjoni ja ühiskondliku poliitika alal. Kuuest miljardist inimesest 4,5 miljardit ei ole veel midagi Jeesusest kuulnud. 4000 keeles 6500st ei ole veel Piiblit ega ühtegi selle osa. Umbes ühel kolmandikul inimkonnast polegi võimalust evangeeliumi kuulda, sest nende piirkonnas ei ole kristlasi ja ka meedia kaudu ei ole sõnumiga nendeni veel jõutud.
Baptistid peaksid tugevamalt kui seni osalema ühiskondlikus elus, sealhulgas võitluses vaesuse ja kliimamuutustega. Need on Piiblist tulenevad ülesanded. BWA kavatseb rohkem tegelda usuvabaduse ja inimõiguste küsimustega. On plaan luua maailmaliidu inimõiguste büroo. Endine USA president Jimmy Carter ja USA baptistiliit Cooperative Baptist Fellowship on avaldanud valmidust seda finantseerida.
“Me peame hoolitsema selle eest, et saaksime kohe teada, kui kuskil maailmas mõni baptist oma usu pärast arreteeritakse,” ütles David Coffey. Sellel alal tuleb teiste kristlike inimõigusorganisatsioonidega koostööd teha. David Coffey tänas Euroopa baptiste solidaarsusaktsioonide ja palvete eest peaaegu neli kuud Iraagis pantvangis olnud briti baptisti professor Norman Kemberi pärast, kes märtsi keskel Bagdadis vabastati.
David Coffey oli kriitiline ülepaisutatud rahvustunde pärast kristlaste seas: “Need inimesed ei austa Jeesust Kristust, vaid oma maad.” See on ebajumalateenistus. Ta kritiseeris ka fundamentalistlikke voole baptistide hulgas, mis tekitavad üha uusi lõhesid. Kes tõstab mingeid muid nõudmisi Jeesusesse Kristusesse uskumise kõrvale, see on hereetik ja töötab saatana heaks.
David Coffey ei pidanud õigeks, et naiste kasutamine juhtivates ametites või karismaatiline liikumine lõhestaksid baptiste. Ta pooldab ka edaspidi sõbralikke kontakte USA Lõuna Baptistiliidu ja Kasahstani EKB Liiduga, mis nende küsimuste pärast maailmaliidust lahkusid. David Coffey arvates võib vaimulikku osadust suurendada, vaatamata mõnedele erinevustele vaadetes.
KLAUS RÖSLER
Lühendatult EBFi kodulehelt
LÜHISÕNUMEID
Euroopa kõige usinamad jumalateenistustel käijad on katoliiklikud poolakad. Igal pühapäeval läheb kirikusse 56,7% Poola elanikest. Järgmisel kohal on katoliiklik Portugal, kus käib kirikus 29,9% ja kolmas õigeusklik Kreeka 24,5 protsendiga.
17 Euroopa maal tehtud uuringu põhjal on nimekirja lõpus Taani, kus käib kirikus 3,2% elanikest. “Auhinnalist” teist ja kolmandat kohta tagantpoolt jagavad Rootsi ja Eesti 3,9 protsendiga. Sõnum on pärit ajakirjast idea Spektrum.
* * *
Võru Baptistikogudus valis 25. märtsil diakon-evangelistiks TÕNU PAJU, kes on aastaid tagasi ordineeritud diakoniks Oleviste koguduses.
* * *
7. ja 8. aprillil toimusid Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris esmajoones noortele ja noorematele töötegijatele mõeldud kevadised õppepäevad teemal “Noore pastori elu ja töö: kodu, kogudus, ühiskond”. Osavõtjaid oli veerandsada.
* * *
9. aprillil õnnistati Märjamaa Vabakoguduses diakonissiks EVI ANNI.
* * *
Eesti Kristlik Rahvapartei muutis nime. Uus nimi on Eesti Kristlikud Demokraadid (EKD). Erakonna juhatuse esimehe Aldo Vinkeli teatel oli nime muutmine osa erakonna identiteedi ja põhieesmärkide sõnastamise protsessist, millega EKD tegeles paari viimase aasta jooksul. EKD on konservatiivne paremtsentristliku erakond, vana nimi viitas aga vasakpoolsetele hoiakutele. Valmisid uued põhiväärtuste sõnastused ja uus programm.
EKD kannab selgelt kristlik-demokraatlikku identiteeti, pidades kristlikke väärtusi ühiskonna alustaladeks. Samuti peab EKD oluliseks üksikisiku initsiatiivi ja motiveeritust ning vastutuse kandmist ühiskonnas, mida riik peaks igati toetama.
EKD on rahvusvahelise ühenduse European Christian Political Movement (Euroopa Kristlik Poliitiline Liikumine) liige, mis ühendab sarnaste vaadetega poliitilisi organisatsioone üheteistkümnest riigist.
NOORTE PIIBLIPÄEVAD PÄRNUS
21.–23. aprillini 2006
1. Piiblipäevaliste käsutuses oli Pärnu uus kontserdimaja.
2. Noortemuusika juurde kuulub ka noortepärane lavakujundus.
3. Väike vaheaeg. Seda kasutab vestluseks Elva Baptistikoguduse pastor Peeter Tamm (paremal).
4. Pärnu Sool ja Valgus koguduse pastor Risto Tamm asutab end noortega rongkäigule minema.
5. Rongkäik läbi Pärnu linna.
6. Vabaõhukontserti annab Viimsi gospelkoor Indrek Luide juhatusel.
Tarmo Kähri fotod
|
