KÄGU

Meelis Allsalu jutustus Nõukogude-Afganistani sõjast

Kägu on lind, kes muneb endast väiksemate lindude pessa. Kui seal ruumi pole, viskab ta osa peremeeslinnu munadest pesast välja. Ülejäänud munad või pojad viskab pesast välja munast koorunud käopoeg. Sellise omapärase käitumise pärast peetakse kägu mõne rahva juures hullumeelsuse sümboliks.

Kui algas Afganistani sõda, pidasid paljud seda samuti hullumeelsuseks, lõpuks isegi sõja alustanud suure Nõukogude Liidu juhid ise. Käesolev jutuke ongi põgus meenutus Afganistani sõjast selles osalenud kristlasest ajateenija pilgu läbi. Kõik selles kirjeldatud episoodid on tegelikult aset leidnud, muudetud on inimeste nimed.

«Ja kui te kuulete sõdadest ja mässudest, siis ärge kohkuge; sest see peab enne sündima; aga ots ei ole veel niipea käes!»

Luuka 21,9

«Sõidame! Afganistani!» Kiirelt nagu kulutuli levis uudis suust suhu. Varakevadine õhtu Klooga sõjaväeosas täitus mõne hetke jooksul müstilise energiaga, mida kutsub esile pöördeliste sündmuste käegakatsutav lähedus. Ja mis võiks sõdurite jaoks olla veel pöördelisem kui nende saatmine sõjakoldesse.

Vaid paar kuud tagasi olid Nõukogude Liidu väed ületanud Afganistani piiri ja nüüd pidime sinna minema meie, ehkki kõrgemalt poolt seda otse välja ei öeldud. Kästi vaid asjad pakkida ning ärasõiduks valmis olla. Kui pidime oma sõdurikottidesse aga panema vildid, nurisesid kõik – pole ju soojale maale minnes vilte tarvis.

Möödunud kuude jooksul olime näinud, kuidas meie sõjaväeosa ohvitseridest üks ja teine välja kutsuti ning Afganistani saadeti. Ühel ööl polgu staabis valves olles nägin üht allohvitseri meeleheitlikult oma tuttavatele ülemustele helistamas, et enda kohta käivat käsku ära muuta. «Mu naine ei taha, et sõidaksin,» põhjendas ta. Ilmselt jäi sellest põhjusest siiski väheks.

Nüüd oli tulnud käsk aga tervele polgule. Sõdurite jaoks oli tegu uue ja põnevaga, ohvitseridele tähendas see vaid muret.

Mõned ohvitseridest jäid siiski maha ning nende pilgust võis lugeda halvasti varjatud kergendustunnet. Minule tähendas see kolm kuud kodumaal Eestis kestnud ajateenistuse lõppemist.

Ärevate mõtetega Tallinnast välja sõites meenus ukrainlane Sidarovski. Vaid kolm kuud tagasi olime mööda raudteed Kloogale sõitnud. Peale meie veel paar poissi, kõigil seersantide koolist saadud kaks või kolm paela pagunitel. Õppeväeosast lahkudes käskisid meid seal õpetanud ohvitserid käituda sõjaväeosades, kuhu satume, tõeliste nõukogude komandöridena. Teadsime aga kõik, et tegelikult valitsevad väljaspool õppeväeosa oma seadused: käskija on see, kes kauem teeninud. Vaid ukrainlane Sidarovski ei tahtnud sellest aru saada ning lubas pidulikult hakata vastavalt oma kahele nooremseersandi paelale ülemust mängima. Ju oli see talle nii oluline.

Juhtus aga nii, et Kloogal sai Sidarovskist vanakeste (rohkem kui poolteist aastat sõjaväes olnute) jooksupoiss. Ei aidanud tema soov olla komandör, pugemine ohvitseride ees ega kaasmaalase Bogdanovi lähedusse hoidumine. Mõni nädal pärast meie saabumist tabati Sidarovski öösel paari noorsõduri piinamiselt ning siis tehti vaese mehe elu nii kibedaks, et ta kirjutas avalduse vabatahtlikult just siis alanud Afganistani sõtta minna. Kas ta sinna sai, ei tea, ära ta meie keskelt igatahes kadus.

Nüüd olime aga kõik teel. Sõitsime Leedumaale, kus formeeriti uus täies lahinguvarustuses jalaväepolk koos kõigi sinna juurde kuuluvate divisjonide ja abiteenistustega.

Olin eesootava suhtes põnevil nagu teisedki. Koju kirjutades pisut nautisin mõtet, et mu kodused nüüd minule rohkem mõtlevad. Teisest küljest tundsin neile kaasa.

«Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lapsiks.»

Matteuse 5,9

Saabusime Leedu sadamalinna Klaipedasse, kus elasime nädal aega suurtes punastest telliskividest kasarmutes. Kohtasin mitmeid tuttavaid poisse õppepäevilt. Vahetasime muljeid lahus oldud aja üle. Sattusin samasse roodu Sanjaga, väikest kasvu valgevenelasega, kellega olime sõbrustanud juba seersantide koolis. Temast sai mulle parim sõber kuni sõjaväeteenistuse lõpuni. Oleme temaga tänaseni kirjavahetuses, ehkki piirdume umbes ühe kirjaga aastas.

Nädal möödus kiiresti ning juba oligi valmis ešelon pikaks teekonnaks lõunasse. Teekond viis läbi kuue erineva liiduvabariigi. Oli külm kevad ning ootasime kiiremat kohalejõudmist. Meie sihtpunktiks oli Termez, Usbekimaa lõunapiiril ning ühtlasi Afganistani piiri vahetus läheduses asuv linnake. Sõit kestis üle nädala, sest sõitsime vaid öösiti.

Rongisõidust Termezi on jäänud meelde episood, mis puudutas sõdurite omavahelisi suhteid. Sõjaväe kirjutamata seadus nägi ette, et nooremad, see tähendab hiljem sõjaväkke tulnud, pidid alluma vanematele. Et see süsteem toimiks, pidid vanakesed vahetevahel noorematele rusikatega või mõnel muul viisil nende õige koha kätte näitama.

Ühe vagunis peetud lõunasöögi järel tekkis tüli kasahh Bulbakovi ning Sanja vahel. Paistis, et mu väikest kasvu valgevenelasest sõbral on keretäis soolas ning otsustasin talle appi minna. Tegin seda esialgu sõnadega ning järgmisel hetkel lendas vanakese Bulbakovi katelok minu nina suunas. Õnneks oli katelok tühi (täis katelokiga poleks ta vist raatsinud visata). Sellega arusaamatus selleks korraks lahenes. Hiljem saime tolle kasahhiga headeks sõpradeks.

Suhetes teiste sõduritega kehtisid minu jaoks printsiibid, mis aitasid mitmelgi korral tülidest õnnelikult välja tulla ning endiste vaenlaste keskelt isegi sõpru leida. Olin enne sõjaväge püüdnud kristliku moraali põhimõtete kohaselt kõigisse inimestesse heatahtlikult suhtuda ning märkasin, et üsna hästi toimis see ka sõjaväes.

Klooga päevil oli kord osa meie roodust söevagunit laadimas. Öösel higist ja vihmast märgadena tagasi jõudes ajasid vanakesed mu üles ning käskisid nende vettinud jalanõud üle õue katlamajja kuivama viia. Tegin seda, võtsin aga kaasa ka endast nooremate kirsad.

«Neid pole vaja,» hüüdsid vanakesed.

«Need on ju ka märjad,» tegin imestunud näo ning jätsin vanakesed rumalate nägudega üksteisele otsa vaatama.

Ees ootasid aga märksa keerulisemad küsimused. Kui Afganistani peaksime minema, kuidas käituda? Kuidas suhtuda sõdimisse, pealegi mingitel segastel poliitilistel asjaoludel? Kas ei peaks äkki relvakandmisest loobuma, nii nagu olin seersantide koolis näinud tegevat üht leedulast, kooliõpetajast intelligenti, keda teised hiljem potentsiaalseks reeturiks ning argpüksiks sõimasid.

Otsustasin esialgu vaadata, mida elu toob.

«Siis ütles Jeesus temale: «Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!»»

Matteuse 26,52

Termezi jõudes lootsin kohata sooja lõunamaist kevadet. Puhusid aga külmad tuuled. Leidsime eest tühja laastatud hoonetega sõjaväeosa, mida asusime elamiskõlblikuks muutma. Afganistani minemisest kõrgemalt poolt esialgu ei räägitud ning paari nädalaga muutus elu rahulikuks ning igapäevaseks. Vahel sattus meie sõjaväeossa mõni Afganistanis käinud ohvitser või autojuht. Nende jutte kuulati suure huviga ning kaaluti meie võimalusi sinna sattuda, ning kuu aja pärast see juhtuski.

Ühel päeval levis teade meie peatsest üle piiri saatmisest. Ohvitsere see ei ehmatanud – arvatavasti olid nad seda teadnud kogu aeg. Küll aga mõningaid sõdureid, kelle jaoks olukorra tõsidus alles nüüd kohale jõudis.

Elasin neil päevil polgu arstipunktiga külgnevas ruumis ning nägin sõduritesumma, mis juba varahommikul selle ukse taha kogunes. Valdavalt oli tegu tumedat verd poistega. Nägin teiste keskel grusiin Gehanašvilit, meistersportlast maadluses. Ehkki mees oli tugev kui härg, sundis eesootava ohu aimus teda simuleerima. Mis haigust ta kaebas, ei tea. Afganistani läksime igatahes koos.

Paari päevaga peksti puruks suurem osa sellest, mis möödunud kuuga oli ehitatud ning nii nägi sõjaväeosa meie lahkudes välja veel troostitum kui saabudes. Tühjade kasarmute vahel lonkides leidsin end mõttelt, mis hiljem häbi tekitas, veel hiljem muigama pani. Nägin kasarmute vahel sinna äraeksinud väikest valget koera. Mõtlesin, kas ei peaks selle väikese looma sissejuhatuseks tapma, et südant eesootavateks sündmusteks karastada. Õnneks jäi see üksnes hetkeliseks mõttevälgatuseks.

Järgmisel päeval, 3. märtsil 1980, sõitis meie polk üle Amu-Darja jõe ning olimegi Afganistanis. Keegi kuulas transistorraadiost Ameerika Häält. Seal räägiti hambuni relvastatud kõrilõikajatest, kes meie polgukomandöri juhtimisel Afganistani piiri ületasid.

Hommikuhämaruses nägin esimesi afgaane. Turbanid peas, kitlimoodi palitud seljas, jätsid esimest korda nähtud paljasjalgsed afgaanid kustumatu mulje. Hiljem nägime neid muidugi palju, eriti on meelde jäänud aga just esimene kohtumine.

Eemalt paistsid mäeahelikud. Arvasin, et hiljemalt paari tunni pärast peaksime mägedesse jõudma, sest sõitsime nende suunas. Olin üllatunud, kui õhtu saabudes mäed ikka sama kaugel tundusid olevat. Mõned päevad hiljem juba mägedes olles nägin endast paarisaja meetri kaugusel olevat kaljulõhet, mille taga järsk kaljusein kõrgus. Arvasin, et võiksin lõhest üle hüpata. Selle servale minnes märkasin oma imestuseks, et lõhe põhjas terve küla asetses ning jõekene voolas. Nii petlikud on mäed lauskmaainimesele.

Minu relvadeks olid soomustransportööri lael paiknevad kaks kuulipildujat ning mu vanakesest jaokomandör, juut Krinber, õpetas: «Kui näed üht afgaani meile kallale tulevat, tulista väiksemast kuulipildujast. Kui kahte, samuti väiksemast. Kui kolme või enamat, siis lase suuremast...»

Mind huvitas rohkem küsimus, kas mul üldse on moraalset õigust kedagi tulistada. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam jõudsin arusaamisele, et oleme ikkagi sõjas ning selle juurde kuulub ka tulistamine. On seda ju teinud teisedki.

Nagu vastuseks mu mõtetele toimus meie esimese Afganistanis viibimise päeva õhtul väike vahejuhtum. Sõitnud kogu päeva pika soomustransportööride ja tankide rivina, jäin õhtu eel oma istmel tukkuma. Järsku kuuldus terav mürtsatus ning lendasin nägu ees vastu külma rauda. Esimene mõte oli, et meid on tabanud pomm. Siis sain teada, et meie masinal oli pidurivoolik purunenud ning kihutasime otsa meie ees sõitnud transportöörile.

Hingasin kergendatult. Näole voolanud verd ära pühkides mõtlesin: «Ah selline ongi inimese ja metalli kokkupõrge.» Lisaks füüsilisele valule oli selles midagi pahaendelist ning abitust tekitavat.

«Mina küll kellelegi midagi sellist põhjustada ei kavatse,» otsustasin endamisi. «Olgu pealegi sõda.»

«Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.»

Matteuse 5,5

Afganistanis viibimise teise päeva õhtul jõudsime esimesse linna. Õhtuhämaruses mööda peatänavat sõites oli tunne, nagu oleksime sattunud teatrisse. Eksootilised afgaanid jalutamas puude all, idamaised kaubitsejad, suur puuviljade ja muu kraami rohkus müügilettidel.

Linna nimi oli Puli Humri. Meie roodu esimeseks peatuskohaks sai mägi linna taga, kus paiknes sideväelaste laager. Meie ülesandeks oli nende turvalisuse tagamine. Räägiti, et tegemist on satelliitside jaamadega, mis levitavad radioaktiivset kiirgust. Meie transportöörid paigutati ümber sidemeeste autode ja telkide, et kaitsta neid vaenlase võimaliku rünnaku eest.

Transportöör, milles asusin mina, saadeti kõige kõrgemasse punkti, üksikule mäenukile. Pidasime öist vahiteenistust. Pool ööd valvasid lätlane Rulis ning noor aserbaidžaan Izajev, teise poole mina Bulbakoviga. Päev oli vaba. Jälgisime ajaviiteks mäejalamil looklevat maanteed, seal liikuvaid suurte haokoormatega eesleid ning autosid. Mäeaheliku tipust võis binokliga näha kaameleid ning üksikuid inimesi. Pilvede all liuglesid kotkad.

Võrreldes ajateenistusega Nõukogude Liidus võis olla eluga rahul. Polnud riviõppusi, tüütuid narjaade ning kivisöelaadimist. Ümberringi kaunis loodus. Vaid öösiti säilis väike pinge, et äkki keegi meid siiski ründab.

Ühel öötunnil ehmusingi ärkvele Izajevi kisast ning tulistamisest. Tormasin transportööriluugist välja ning kuulsin Izajevit seletamas: «Sealt ronis keegi mööda mäekülge meie poole.»

Hommikul uurisime maapinda – ühtki jälge seal polnud. Ilmselt oli põhjus Izajevi närvides. Siiski läks meie transportööris olnud ohvitser järgmisel õhtul allapoole magama ning sellele järgneval päeval kästi meid kõiki koos transportööriga teistele lähemale kolida.

Kord transportööril istudes tundsin, et masin kergelt õõtsub. Imestasin, et tuul nii rasket masinat, mis veel osaliselt maasse kaevatud, liigutada suudab. Siis märkasin, et tuult polegi. Hüppasin maha ning tundsin jalgades omapärast värinat. Tegu oli väikese maavärinaga, mis mõjus sama ebameeldivalt nagu elektrilöök.

Sideväelaste laager oli minu Afganistanis viibimise ajast kõige rahulikum osa. Oht varitses üksnes neid, kes transportööridega Puli Humrisse afgaanidega kaupa sobitama sõitsid. Müüdi bensiini ja mutrivõtmeid, vastu saadi Aasia päritoluga nipsasjakesi, kelli ning läbipaistvates plastikaatkottides alkoholi. Viimast tohtisid endale lubada peaasjalikult ohvitserid.

Igavuse peletamiseks vaidlesime Rulisega maailmavaateliste küsimuste üle. Kulutasime hulk aega vaidlusele, kas on olemas selline raamat nagu «Kommunistliku partei manifest». Rulis kahtles selles sügavalt. Seletasin, et olen selle sisu isegi parteiajaloo eksamiks õppinud. Lõpuks jäi ta mind uskuma. Edasi vaidlesime, kas selle kirjutasid Marx ja Engels, nagu mina teadsin, või Lenin. Rulis oli kindel, et kui selline raamat tõepoolest eksisteerib, saab selle autoriks olla üksnes Lenin.

Bulbakov kirjutas Rulisest ilusa venekeelse luuletuse. Rulisele luuletus ei meeldinud, sest see lõppes sõnaga «hoorapoeg». Bulbakov selgitas, et see on nii vaid riimi pärast, Rulis aga kippus luuletajale rusikatega oma arvamust peale suruma.

Mõnikord arutlesime Bulbakoviga Allahi üle. Ta küsis, mis vahe on muhameedlaste Allahil ning kristlaste Jumalal. Eriti targalt ma talle vastata ei osanud.

Kord kuulsime käo kukkumist kaugel mägedes. Bulbakov oli üllatunud minu sõnadest, et ka kaugel Eestimaal kägusid on. Ütlesin, et olen näinud kägu lähedalt mööda lendamas ning kukkumas. Ta vaidles vastu, kuna käod häälitsevad tavaliselt puuoksal istudes. Bulbakov arvas, et püüan teda jälle midagi mõistusevastast uskuma panna. Juhtus aga ime. Vaid mõni minut hiljem lendas kägu mõne meetri kauguselt üle meie peade ning hüüdis: «Kuku!»

«Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan Teda veel tänada Ta palge abi eest!»

Psalm 42,6

Afganistani olime saabunud aprilli alguses, maikuu keskel öeldi meile, et ees ootab kümnepäevane lahinguoperatsioon mägedesse.

Eriti ebameeldiv oli uudis vanakestele, kes juba mai algusest pikisilmi kojusaamist ootasid. Meie ekipaažist pidid ajateenistuse lõpetama Rulis ning Bulbakov ning mingis operatsioonis osalemine neid loomulikult ei rõõmustanud. Pooleldi naljatades soovitas Bulbakov mul palvetada, et operatsioonilt eluga tagasi tuleksime. Koos naersime Rulist, kes ei julgenud operatsiooni käigus võõras ümbruses transportööri laeluugist välja asjale minna ning otsis üles väikese ava masina põhja all.

Hiljem mõistsin, et vanakesed kartsid eelkõige kojusaamise pärast, mida kaks pikka aastat päev-päevalt oodatud oli. Haavatasaamine või hukkumine võis sellele kriipsu peale tõmmata, seepärast oldi valmis kannatama isegi teiste naeru.

Pooleteise kuuga olime mingil määral aru saanud Afganistanis valitsevast poliitilisest olukorrast. Tegemist oli peaasjalikult partisanisõjaga, kus niinimetatud dušmanid võitlesid kommunismimeelsete afgaanide vastu, kes tollasele Afganistani valitsusele allusid ning keda vene sõdurid kaitsesid. Nõukogude relvade vastu dušmanitel midagi panna polnud, küll aga toimusid mitmesugused diversiooniaktid ning väiksemad relvakokkupõrked kaugemates külades ja mägedes, kuhu nõukogude väed oma rasketehnikaga ligi ei pääsenud. Ühte sellisesse mägipiirkonda alanud lahinguoperatsioon meid viiski.

Sõitsime lõuna poole, kus loodus järjest mägisemaks ning metsikumaks muutus. Ühel päeval suutsime edasi liikuda vaid pool kilomeetrit. Tankid tirisid trossidega transportööre üle järskude kallastega mägijõe ning hiljem tagasi.

Meiega koos sõitsid operatsioonile Afganistani valitsusarmee sõdurid. Oma sõidukeid neil polnud, seepärast võtsid nad kohad sisse meie transportööride lael. Sisse lasta polnud neid lubatud, samuti neile padruneid või granaate anda, ehkki nad seda soovisid. Meie ohvitserid olid kõigi afgaanide suhtes umbusklikud.

Operatsiooni esimestel päevadel külades relvi otsides läksid külla kõigepealt Afganistani sõdurid. Meie ootasime külaserval. Kui paarist külast midagi ei leitud, hakkasid meie ohvitserid afgaanide tegevust binokliga jälgima. Selgus, et need panid küla keskel automaadid seina najale ning läksid kõik majja, arvatavasti teed jooma. Paari tunni pärast tulid nad tagasi ja ütlesid: «Relvi pole.»

Järgmise küla kontrollimisel võttis «nõukogude piiratud väekontingent» initsiatiivi enda kätte. Sõitsime automaate ja kuulipildujaid täristades külla sisse. Nähes, et keegi vastupanu ei osuta, tulime transportööridest välja ning julgemad nuhkisid õuedes ja majades. Sellist tegevust kroonis edu – sõjasaagiks saadi mitu vist 18. või 19. sajandist pärit ilustustega jahipüssi. Nägin paari sellist hiljem meie roodukomandöri voodi kohal koos idamaiste vaipadega seina kaunistamas.

«Mu silmad otsivad ustavaid maa peal, et nad elaksid mu juures! Kes käib laitmatut teed, see peab olema minu teenija!»

Psalm 101,6

Tõusime üha kõrgemale. Lumised mäetipud olid üsna lähedal.

Toimusid esimesed tulevahetused dušmanitega. Kaks neist saadi kätte ning käisime vange uudistamas. Tegu oli kahe kõhna ja haletsusväärse mehikesega, kes istusid kokkuseotuna seljad vastamisi. «Varsti lastakse nad maha,» räägiti.

Nende meeste nägemine ja teadmine peatsest mahalaskmisest tekitas minus suurema ebameeldivustunde kui hiljem nähtud haavatud, surnud ja mahalaskmised. Terve elu olin harjunud mõttega, et inimese elu ja tervise eest võideldakse. Nüüd oli tegu kahe elava inimesega, kes teiste poolt surema olid määratud. Mida olid nad teinud? Oma koduküla võõramaa sõdurite eest kaitsnud. Kasvas vastikus süsteemi vastu, mille väike lüli ma sel hetkel ise olin.

Õhtuti laagrisse jäädes tulistati kuulipildujatest ümberringi pimedusse. Kas seal kedagi oli, pimedas ei näinud. Õudust tekitas mõte, et oli.

Kord tuli meie juurde abi saama mees, kelle käsivart oli tabanud kuul. Ilmselt oli tegu nõukogude automaadist lastud kuuliga, mille raskuskese nihutatud. Selliste meie poolt kasutatud kuulidega tabamise korral pöördus kuul külgsuunda, põhjustades suuremaid vigastusi. Mehe käsivars oli tugevalt lõhki rebitud, sellest purskasid peenikesed verejoad. Teise käega püüdis mees ripnevaid lihatükke oma õigesse kohta sättida. Loomulikult vajas haavatu oma käe ning ilmselt ka elu päästmiseks asjatundja poolt teostatud operatsiooni. Selleks tolles kauges mägikülas võimalust polnud ning võib üksnes ette kujutada, mismoodi mehe käsi sealses 50-kraadises kuumuses paar päeva hiljem välja nägi.

Ühel hommikul pidi helikopter meid viima ligipääsmatusse mägipiirkonda. Selle teekonna jaoks pakkis seersant Krinber minu jaoks seljakoti umbes 40 kilogrammi kuulipildujapadrunitega. Koos kuulipildujaga oleksin sellise kandamiga suutnud kõndida ehk pool kilomeetrit, mäkke tõusta võib-olla sada meetrit. Õnneks jäi helikopter tulemata ning läksime oma sihtmärki vallutama jalgsi ja kergema varustusega.

Teerada, millel liikuma hakkasime, lookles küngaste vahel ning paratamatult meenusid kuuldud lood afgaani snaiperitest, kes sobivatest varitsuspaikadest terveid venelaste roodusid olid hävitanud. Räägiti sõduritest, kes tormasid püüdma mäenukilt neid tulistanud afgaani. Poolel teel avati nende pihta tuli vastasnõlvalt ning eluga ei pääsenud keegi.

Ootamatuste vältimiseks saatsid meie ohvitserid kahele poole küngastele piilurid. Olin üks nendest. Kuna nii edasiliikumine aga väga aegamööda kulges, sellest varsti loobuti.

Hakkas vaevama janu. Hommikul kaasavõetud liitrist veest mehe kohta polnud kellelgi suurt midagi järel. Lõpuks jõudsime väikese sogase veenireni. Ohvitseride keelust hoolimata tormasid sõdurid selle juurde ning ahmisid vett nagu loomad. Midagi halba sellest õnneks ei juhtunud.

Õhtu eel jõudsime mägikülla. Midagi tähelepanuväärset seal ei avastatud ning meie tookordne kokkusaamine afgaanidega kujunes vähemalt väliselt sõbralikuks. Tadžiki rahvusest sõdurid oskasid tõlkida ohvitseride küsimusi ning külaelanikud kinnitasid oma rahumeelsust. Ohvitserid pajatasid pisut kommunismist ning Nõukogude Liidu üllastest plaanidest Afganistani rahvaga. Siis asusime tagasiteele transportööride juurde.

«Paranda siis meelt; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde nobedasti ja sõdin nende vastu oma suu mõõgaga!»

Ilmutuse 2,16

Järgmine matk leidis aset päev hiljem. Olime jõudnud maalilisse mägiasulasse, kus päev varem oli avastatud relvi, sidevahendeid ning laskemoona. Kõik see oli peidetud haudadesse, mis vastupidiselt Euroopa tavale olid seest tühjad, vaid pealt õhukese mullakihiga kaetud.

Külla sisenedes ei tulistanud meie tankid ja transportöörid enam õhku, vaid sihtisid elamuid. Külas ringi vaadates leidsime värske kaevamise jäljed. Keegi teadis, et sinna oli maetud laps, kes eelmise päeva tulevahetuses surma oli saanud.

Sattusin paarikümnemehelisse gruppi, mis pidi jalgsi minema naaberkülla. Gruppi ei juhtinud seekord meie ohvitserid, vaid kusagilt välja ilmunud eriteenistuse mees. Torkas silma tema eriline soov midagi korda saata.

Kohale jõudes leidsime küla tühjana eest. Uudistasin seestpoolt mõnd savielamut. Elati vaeselt, ainsaks suuremaks väärtuseks suured vaibahunnikud. Ühes majanurgas kükitas põrandal mitu looriga kaetud naist.

Selgus, et külarahvas oli kogunenud küla keskel olevale platsile. Õigemini küla mehed, sest väljaspool kodu näeb afgaani naisi väga harva. Meid juhtinud eriteenistuse mees hakkas tõlgi kaudu afgaane peidetud relvade suhtes küsitlema, samuti nooremate meeste kohta, keda külarahva hulgas polnud.

Sõnadega midagi saavutamata mindi üle tegudele. Üks külamees viidi seina äärde ning lasti maha. Siis teine. «Kui te ei räägi, laseme kõik maha,» hoiatas eriteenistuse mees. Mahalaskjateks määrati kaks sõdurit, üks valge, teine mustaverd. Esimene ütles, et tema seda ei tee ja nii pidi käsu täitma must üksi. Hoidusin teiste selja taha kartes, et äkki pean selles tapmises kuidagi osalema.

Järgmised kaks meest viidi ükshaaval mingi seina taha ning tapeti seal. Taas ähvardas eriteenistuse mees kõiki maha lasta. Seejärel ilmus kusagilt välja vist küll saja-aastane rauk ning hakkas kätega hoogsalt vehkides midagi seletama. Kas häbenes eriteenistuse mees teda või taipas oma ürituse mõttetust, igatahes korjasime seepeale oma asjad kokku ning lahkusime külast. Kõik tundsid end kehvalt ning vahtisid üle õla tagasi nagu kättemaksu kartes. Üksnes eriteenistuse mehe silmad kilasid tegutsemisihast.

Juba oli operatsiooni algusest möödunud kümme päeva ning järgmisel päeval algas tagasitee Puli Humrisse. Ühest talust olid meie transportööri poisid varastanud väikese musta lamba, et sellest pärale jõudes ohvitseride eeskujul šašlõkki küpsetada. Koos lambaga kitsas transportööris sõitmine osutus aga tülikaks ning ta tuli ühes peatuspaigas lahti lasta.

Operatsioonilt õnnelikult tagasi jõudnud, lasti vanakesed koju. Meie rood allesjäänud poistega hakkas paiknema teisel pool linna, teede ristumiskoha ning suure silla läheduses.

«Kes ütleb enese valguses olevat, aga vihkab oma venda, see on pimeduses siitsaadik.»

1. Johannese 2,9

Järgneva kuu veetsime mäerinnatisel, kust oli hästi näha suur maanteesild ja selle ümbrus. Jälgisime huviga vanaaegseid veoautosid ning sõiduautosid, kus inimesed ka pagasiruumis istusid. Taksode külgedel olid lauakesed, millel inimesed seisid. Oli tavaline, et juhi kõrval istus kaks inimest ning busside katustel kompsude otsas istusid need, kes bussi ei mahtunud või kellel selleks ehk raha ei jätkunud.

Meie roodukomandör elas väikeses koopas. Selle põrandat ja seinu katsid vaibad, seintel rippusid vanaaegsed mõõgad ja püssid. Üldse paistis ta silma oskusega end mugavalt ning toretsevalt sisse seada, niipalju kui sõjaväelaager seda võimaldas. Meie järgmises laagris lasi ta sõduritel enese ja teiste ohvitseride jaoks isegi ujumisbasseini rajada. Esialgu julgesid seda kasutada ka sõdurid. Ükskord tabas roodukomandör ühe sõduri aga basseinis aluspükse pesemas ning keelas seepeale väiksematel vendadel basseini ligidusse minna.

Mäerinnatiselt avanes hea vaade afgaanide põllupidamisele. Juunikuu keskpaiku koristasid nad meile kõige lähemal asuvalt põllult nisu või mingit muud teravilja. Seejärel lasti niisutuskanalite kaudu põllule vesi. Paar päeva oodanud, toodi kohale härjad. Need vedasid primitiivset atra, ise kõhuni vees. Samuti ukerdas mudas atra juhtiv talumees. Sellele järgneval päeval tuli põllule kogu suguvõsa – riisi istutama. Riisitaimed istutati «veekogu» põhja ning juba järgmisel päeval paistsid veest kikkis leheotsad.

Kord nägin, kuidas peaaegu küpsele riisipõllule sõitis soomustransportöör. Kaitsevalliga piiratud põld tundus olevat palju tahedam porisest teest ning transportöörijuht lootis sedamööda kiiremini edasi saada. Nii poleks ta aga pidanud tegema. Põld osutus põhjatuks mudaauguks, kust teised masinad transportööri välja pidid tirima.

Silla juures laagris olles saabus meile täiendus, noorsõdurid, kes ühel esimestest öödest põhjalikult läbi peksti. Järgmisel hommikul üritasid ohvitserid siniste silmaaluste põhjust uurida. Noored pidasid paremaks vaikida.

Loomulikult teadsid ohvitserid, et noori peksti. Neile oli aga kasulik selle eest mitte kedagi karistada. Eneselegi aru andmata tegid vanemad ajateenijad ära osa ohvitseride tööst – seadsid sisse süsteemi, mis tagas distsipliini ning kõigi vajalike tööde ärategemise. Ilmselt samal põhjusel kestavad omakohus ja represseerimine ka vanglates, ehkki kõrgemalt poolt selle vastu justkui kõigi vahenditega võideldakse.

Võinuks arvata, et Afganistani sattunud noorsõduri elu on sõjaolukorrast tingituna kergem. Tegelikult see nii polnud, pigem vastupidi. Laagritingimustes polnud võimalik isegi kõrgemale poole kaebust saata või sõjaväeosast põgeneda.

Hiljem, kui noortel saadud keretäied ununema kippusid ning nad vanematele ajateenijatele vastu hakkasid, võeti kasvatusmeetodid taas kasutusele. Õhtusöögile minnes pidid noored valima: kas enne pudruportsjoni kättesaamist võtta vastu hoop sõduririhmaga või jääda söögist ilma. Karistus mõjus ning kord oli jälle majas.

«Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust!»

Psalm 51,4

Lootsin, et olesklen sillal toimuvat jälgides kuni oma teenistusaja lõpuni, milleni oli jäänud umbes kolm kuud. Pidin aga pettuma, sest üsna pea kolisime uude laagripaika. See paiknes väikese mahajäetud koolimaja juures. Koolimaja olemasolu viitas sellele, et osa afgaane ka koolitarkust sai. Enamik neist olid kirjaoskamatud.

Meie ülesanne oli transportööridega patrullida umbes 15 kilomeetri pikkusel teelõigul. See algas meie laagri juurest ning viis sillani, mille juures olime paiknenud varem.

Patrullides olid sõdurid ohvitseride pilgu alt väljas ning see soodustas mitmesugust kõrvaltegevust. Tegeldi kaubavahetuse, röövimise ning tulistamisega. Vahel juhtus, et laagrist lahkudes olid mõne transportööri kuulikastid laskemoona täis, õhtul tagasi tulles aga tühjad. Keda ja miks tulistati, jäi mulle arusaamatuks. Hiljem asi paranes, sest ohvitserid ei viitsinud end uue laskemoona väljaandmisega vaevata.

Kord märkasin, kuidas üks meie sõduritest harjutas kätt põllurajal suure heinaseljatäiega liikuvat meest tulistades. Pauke kuuldes viskus mees kõhuli, ajas aga mõne aja pärast end jälle üles ning jätkas teekonda. Nii mitu korda. Lõpuks ta enam ei tõusnud – sai pihta või siis taipas lamades ootama jääda, millal masin sõduritega ära sõidab.

Maantee ääres, millel patrullisime, jooksis paarikümnesentimeetrise läbimõõduga naftajuhe. Sellest oli kujunenud üks diversiooniobjekte. Dušmanid tulistasid torusse augu või paar ning süütasid sealt väljapaiskuva naftajoa põlema. Tavaliselt tegid nad seda öösiti, nii et tulekuma kaugele paistis.

Meie ülesanne oli taolisi diversioone ära hoida, mis muidugi võimalik polnud. Õnneks piirdusid dušmanid maksimaalselt paari auguga ööpäevas. Kui nägime tulekuma või musta suitsusammast, kutsusime torujuhtme parandamiseks välja spetsiaalse komando. Need, samuti nõukogude sõdurid, tulid ja vahetasid katkise torujupi ära.

Toruparandajate komando saabudes, mis toimus vahel alles paar tundi hiljem, oli neil kombeks masinast väljudes tulistada nähtamatu vaenlase suunas magasinitäis kuule. See jaburnaljakas tegevus mõjus militaristliku rituaalina. Seejärel asuti toru parandama.

Kõrvuti torujuhtme valvamisega saatsime Nõukogude Liidust tulevaid afgaani juhtidega autokolonne. Just neid ähvardas oht. Afganistani sõda oli partisanisõda ning Nõukogude Liidust tulevate autode juhid dušmanite ning ilmselt suurema osa afgaanide jaoks reeturid. Neid jahitigi.

Autod kogunesid meie laagri juures suuremasse kolonni, et siis transportööride julgestusel ohtlik teelõik läbida. Oli ka uljaspäid, kes riskisid ilma transportööride toetuseta läbi pääseda. Mäletan, kuidas kord sõitis meie tee ääres seisvast transportöörist mööda kolm veoautot. Pisut hiljem märkasin eemal kerkimas tolmupilve. Sõitsime autodele järele ning üks neist seisiski tee ääres, juhipoolne uks kümnekonnast kuulist läbi puuritud ning juht surnud. Ilmselt peatati auto kinni ning tulistati siis juht läbi ukse surnuks.

Tundsin end süüdlasena, ajateenijana huvitas mind aga kõige rohkem, et toimunu pärast ohvitseridelt sõimata ei saaks. Keegi aga ei mõtelnudki meid süüdistada, sest praktiliselt oli väga raske selliseid väljaspool kolonni sõitvaid autosid kaitsta. Siiski olen hiljem unes näinud situatsioone, kus olen süüdi kellegi surmas.

«Kes kardab, ei ole saanud täieliseks armastuses.»

1. Johannese 4,18

Ühel ööl istusid meie transportööri pisut purjus ohvitserid ning soovisid sõita Puli Humri suunas. Ühe maja juures peatusime ning ohvitserid käskisid mul kuulipildujast maja akendesse tulistada – sealt olevat keegi päeval püssi lasknud.

Tundsin end räbalalt, ei pidanud aga sobivaks vastu hakata. Sihtisin kahe korruse vahele, et mitte tabada magavaid inimesi, juhul kui neid majas on. Savist majaseinad on muide nii pehmed, et lõhkepeadega kuulid jooksevad neist läbi nagu pehmest saiast. Järgmisel päeval sama maja vaadates märkasin kergendustundega, et see oli tühi. Nagu enamikust antud trassi ääres paiknevatest majadest olid elanikud sealt ära kolinud.

Kord tulistasin siiski vihaga. Nimelt oli ühest põõsastikust mitu korda lastud mööduvaid autosid. Transportööri liginedes oli vaikus, kaugemale sõites aga kõlasid jälle lasud. Lõpuks nägin teest eemal väikest põõsaste liikumist ning andsin kuulipildujavalangu selle suunas. Laskja pihtasaamine oli siiski vähetõenäoline, sest samas oli kiviaed, mille taha inimene end peita võis.

Ükskord tegin väikese eksperimendi. Öösel maanteel sõites hakkasin kujutlema, et keegi meid tee ääres pommi või granaadiga varitseb. Võimatu see ju polnud. Kui olin nii mõne aja seda ette kujutanud, tundsin tõepoolest hirmu. Hirmu, millest ma kuni laagrisse jõudmiseni vabaneda ei suutnud, ehkki teadsin, et olin selle ise põhjustanud.

Sügisepoole hakatigi meie transportööre granaadiheitjatest tulistama. Pihta sai õnneks vaid üks ning seegi alaossa – purunes üks ratas. Vastumeelsust öisele patrullsõitudele minekule see muidugi tekitas. Kui need siiski toimusid, kuulasid laagrisse jäänud murelikult, kas ei kosta mõnd tumedat mütsatust. Et pihtasaamisi aga rohkem polnud, näitas, et pimedas oli liikuvat transportööri väga raske tabada.

Oli huvitav, et meile täienduseks saabunud noorsõdurid, valdavalt usbekid, afgaanide ees isegi laagris hirmu tundsid. Laagri väljakäik oli kaevatud laagri kaugemasse ossa, noored aga ei julgenud öösiti sinna minna. Tunnimeestele oli antud käsk väljakäiku minejaid soovi korral saata. Ilmselt ei söandanud noored aga neid kutsuda ning ajasid oma asja pimeduse varjus ära keset laagrit. Loomulikult tekkis sellest hommikul pahandus ning ohvitserid lasid poistel nende junnid paljakäsi väljakäiku viia.

Et väliselt sõbralikud afgaanid meisse ikkagi kui vaenlastesse ja okupantidesse suhtusid, kinnitab näiteks see, et kui meie laagri ümbruses kord tulistamiseks läks, ei mäletagi enam mis põhjusel, ilmus iga nägemiskauguses oleva asustatud maja katusele mõni mees jahipüssiga ning andis tuld. Ju oli see allasurutud viha ning vabaduseiha võidulepääs, mis endast tugevamale hambaid sundis näitama.

Ühel ööl kostis ümber laagri igast suunast metsikut kisa. Kestis ehk viis sekundit ja vaikis. Ehmunud tunnimehed tulistasid igas suunas. Ühtki laipa me hommikul siiski ei leidnud. Ilmselt oli tegu afgaanide järjekordse protestiaktsiooniga.

Pakkusin ühele laagri lähedusse sattunud väikesele tüdrukule sõdurikonservi. Ta võttis selle vastu, hiljem tagasi vaadates aga nägin, kuidas konserv põõsasse lendas. Olin solvunud. Ilmselt võttis ta konservi vastu vaid hirmust mu pakkumist tagasi lükata. Hiljem mõtlesin, et muhameedlased vist ei söögi veiseliha. Konservikarbi peal oli minu mäletamist mööda lehma pilt.

«Ka küsisid Temalt sõjamehed ning ütlesid: «Ja meie, mis siis meil tuleb teha?» Ja Ta ütles neile: «Ärge tehke kellelegi liiga ja ärge survake kedagi, vaid olge rahul oma palgaga!»»

Luuka 3,14

Melonite ja arbuuside valmides ilmus neid ka meie laagrisse. Loomulikult polnud need ostetud Puli Humri müügilettidelt.

Kord patrullsõidul palusid meie transportööri noorsõdurid mult nõusolekut põllult arbuuse tooma minna. Keelasin, kuid seekord nad mind ei kuulanud. Kui nad parajasti põllul nahistasid, avati ühest teisel pool põldu olevast majast nende pihta püssituli. Esimesel hetkel mõtlesin: «Paras teile,» siis aga tulistasin õhku, et poisid tagasi masinasse julgeksid joosta.

Järjest rohkem ilmus sõdurite kätte mitmesuguseid tarbekaupu. Nägin, kuidas üks meie sõduritest lausa laagri juures veoauto peatas ja autos leiduvad mutrivõtmed ära korjas. Kui juht protesteerida julges, vehkis tema nina all automaadiga. Teadsin, kui kallid mutrivõtmed Afganistanis olid ning tundsin autojuhile kaasa, kellel sõna tõsises mõttes nutuvõru suu ümber oli.

Paar nädalat hiljem juhtus selsamal autot röövinud kirgiisil õnnetus. Kuuma õli mootorist välja lastes sattus see ta jalgadele ning põletas naha kuni põlvedeni ära. Ehkki tema olukord oli armetu, meenus mulle vanarahva ütlus, et Jumal ülekohut karistab. Kas see alati nii märgatav on, ei usu, seekord sai ülekohus aga tõesti karistada.

Kord öösel nägime ühe teeäärse maja õuel suurt viljakuhja tuulamist ootamas. Poisid üritasid seda raketipüstolist põlema lasta. Keelasin neid öeldes, et see on ju teiste inimeste poole aasta töövili ja leib. Pöördusin abi otsides tol korral transportööris olnud allohvitseri poole. Paistis aga, et sellelegi oleks meeldinud näha, kuidas vili põleb. Ta mühatas, et las proovivad viimast korda ning kui mööda läheb, siis sõidame edasi. Ehkki kuhi oli teest vaid paarikümne meetri kaugusel, läks ka viimane rakett minu heameeleks mööda.

On märkimisväärne, et seoses sõjaga räägitakse Piibliski tihti marodöörlusest – sõdurite korraldatud röövimistest ning vägivallast elanikkonna suhtes. Afganistanis oli see põhiline, millega nõukogude sõdurid ja ohvitserid end kompromiteerisid, ehkki räägiti kõlavaid sõnu «internatsionaalse kohuse» täitmisest.

Kloogal oli üks lihtsameelne moldaavlane mu käest küsinud: «Kas sa armastad nõukogude võimu?» Tema jaoks oli arusaamatu eestlaste umbusk nõukogude süsteemi suhtes. Pärast Afganistanis viibimist ning kõike seal nähtut oli mul aga veel enam põhjust seda süsteemi mitte armastada.

«Pöörane süda olgu kaugel minust, ei ma salli kurja!»

Psalm 101,4

Afganistani suvi oli põhjamaalase jaoks harjumatult kuiv ning palav. Mitme kuu jooksul ei näinud taevas ainustki vihmapilvekest. Kerge rohukate, mis kevadel mägesid kattis, kõrbes. Mööda kõrbenud maad hüppasid ja lendasid mitut liiki rohutirtsud ja muud putukad. Kivide all kössutasid skorpionid ning mürgised ämblikud – falangid.

Heledama nahaga poisse hakkas suve teisel poolel kollitama kollatõbi. Samuti algas meil kõigil suur kõhulahtisus. See kestis nädalaid ning oli tunne, et kestab elu lõpuni. Aluspükstesse siginesid täid. Et viimast vältida, ei vahetanud ma pesu pesulaost toodu vastu, vaid püüdsin seda võimalust mööda ise pesta.

Üks kõhulahtisuse põhjusi olid kalakonservid, mida sõdurid päevast päeva pudru kõrvale sõid. Nende õige kasutamistähtaeg oli ammu möödunud ning kokkadele antud käsk pudru keetmisel konservid sinna sisse kallata. Saadud tulemus aga kellelegi ei maitsenud ning seepärast sõime putru ning konserve ikkagi eraldi.

Üldist meeleolu varjutasid ka mitmed relvade ja laskemoonaga mängimisest tekkinud õnnetusjuhtumid. Näiteks kangutas üks poiss tangidega soomustläbivat kuuli. See plahvatas ning poiss kaotas kaheksa sõrme ning ühe silma.

Teine suurem õnnetus oli seotud kuulideta padrunitega. Kord õhtul nägin üht vanemat ajateenijat imiteerimas tulistamist. Ta oli padrunist kuuli välja tõmmanud ning hirmutas sellega tulistades nooremaid. Käis pauk, kuna kuuli aga polnud, lõppes asi ehmatusega.

Mulle oli taolise mängu nägemine vastumeelne. Süda aimas halba ning see ei lasknud end kaua oodata. Üks noorsõduritest soovis oma kaaslast samal kombel üllatada, kuna ei jaganud aga automaatrelva tööpõhimõtet, lükkas torusse järgmise, kuuliga padruni. Sellega tulistas ta oma kaaslase jalaluu 10 cm lühemaks.

Üha rohkem hakkasin mõtlema kojusaamisele. Mõtted liikusid tagasi möödunud kuudel nähtule ning mõtlesin, et koju saades üritan Nõukogude Liidust jalga lasta. Hiljem koju jõudes loobusin emigreerumisemõttest mööndusega, et püüan põgeneda, kui tekib sõjaoht. Siis ma veel ei teadnud, et kümme aastat hiljem pole Nõukogude Liitu olemas.

Üks põhilisemaid kogemusi Afganistanis viibimisest oli teadmine, et kaasaegsete relvadega tähendab sõda midagi väga süsteemset. Seal ei saa olla sõdur ja vältida lahingut. Kõrvaleastumine tähendab paratamatult teiste ohtuseadmist. Afganistanis oli see tänu olukorra erilisusele võimalik, andis aga siiski kogemuse tõelisest sõjast. Nii tõsise, et hiljem televiisorist sõjafilme vaadata ei saanud – liiga reaalsena mõjus seal nähtu.

«Kui keegi viib vangi, siis ta ise satub vangi; kui keegi tapab mõõgaga, siis tapetakse teda ennast mõõgaga. Siin on pühade kannatlikkus ja usk.»

Ilmutuse 13,10

Septembri alguses tuli roodu käsk minu ja veel paari poisi polgu staapi ilmumiseks, mis tähendas kodutee algust.

Jätsin kõige südamlikumalt hüvasti noorte usbekkidega, kelledesse erinevalt mõnest teisest olin püüdnud inimlikult suhtuda. Nad tegid mulle isegi lahkumiskingituse – kusagilt sisse vehitud väikese maniküürikomplekti. Enne ärasõitu jõudis selle mult aga sisse vehkida üks grusiin. Nii jäi minu ainukeseks Afganistani meenutavaks suveniiriks paar triibulist linnusulge. Olin need võtnud tapetud lindudelt, kes sõdurite poolt naeltega ühe maja seina külge olid löödud.

Viimase öö Afganistanis veetsin polgu põhilaagris. Nähes seal maad katvat paksu savitolmu ja naridel lamavaid Nõukogude Liitu saatmist ootavaid tüüfusehaigeid, mõtlesin tänulikult sellele, et meie pataljon väljaspool seda laagrit oli paiknenud.

Üle Nõukogude Liidu piiri sõitsime helikopteriga. Olin jäänud tukkuma, ärgates ja aknast välja vaadates nägin vastupidiselt Afganistani väikestele põllukestele suuri põllumassiive. Taipasin, et olen väljaspool sõjaseisukorda. Tajusin vabanemist pingest, mis mind möödunud kuude jooksul märkamatult oli saatnud.

Pärast poolteist kuud kestnud ohvitseride kursusi Taškendis sain koju. Seal küsisid mitmed tuttavad nagu naljatades, kas ma Afganistanis kedagi ka teise ilma saatsin. Oma heameeleks võisin neile eitavalt vastata.

Mu kauge sugulane onu Bernhard saatis mulle sõjast kojusaamise puhul aga kingiks priske hane.

Eelpool kirjeldatud sündmustest oli möödas enam kui kümme aastat. Ühel hommikul kuulsin oma koduakna taga imelikku müra. Piilusin kardina vahelt välja ning nägin soomustransportööride kolonni mööda kihutamas. Oli ärev aeg Eesti ja kogu Nõukogude Liidu jaoks ning teadsin, mida selliste lahingumasinate linnatänavatele ilmumine tähendab. Teadsin ka, kuidas tunnevad end soomukites olevad mehed, tollased Nõukogude Liidu sõdurid.

Nõukogude Liit lagunes ja teda ei saanud päästa ka tema hiiglaslik sõjamasin. Eestis kuulutati välja iseseisvus. Sain pärast seda postkaardi Plotnikult, ukrainlaselt, kellega sõjaväes kohtusime ja aadressid vahetasime. Ta õnnitles mind Eesti iseseisvumise puhul ning meenutas, et olin juba sõjaväes rääkinud Eestist kui tulevasest iseseisvast riigist.

Olin üllatunud. Midagi sellist ei mäletanud end rääkinud olevat. Pigem heitsime tollal nalja selle üle, kas Afganistanist saab Nõukogude Liidu kuueteistkümnes liiduvabariik või mitte. Arvan aga, et küllap sai räägitud suurriikide ajaloost ning sellest, et ükski vägivaldselt liidetud impeerium pole ajalooareenile püsima jäänud. Seda teades polnud raske Eestile iseseivust ennustada. Et see nii lähedal oli, ei aimanud meist muidugi keegi.

Afganistanis enam vene sõdureid pole. Ees ootavad aga uued sõjad. Laod on täis relvi ning alati leidub neid, kes arvavad end teadvat, kelle vastu neid tarvitada. Samaks jäävad ka üksikisiku küsimused. Kas on mul õigus tõsta relva teise inimese vastu ja mis tingimustel?

Taoliste küsimustega on hea tegelda enne, kui uued sündmused meid oma keerisesse haaravad. Selle meeldetuletamiseks ongi kirja pandud äsja loetud põgusad meenutused.