Alles see oli, kui kõik sillerdas ja säras. Soe aeg ja päikesepaiste kestsid tänavu kaua, aga sügisilmad jõudsid ikka kohale. Meil on neli aastaaega ja igaühel on oma koht, ka varsti saabuval talvel. Parem, kui tuleb külmagi aega, sest see mõjub kahjuritele halvasti ning põldudele-aedadele-metsadele hästi.

Tänapäevane linnarahva elu erineb paljuski meie esivanemate elust. Vanasti tehti soojal ajal kõvasti põllutööd, nüüd on see rohkem puhkuste jaoks. Sel suvel jäid paljud ettevõtmised ära, sest koroonakriis pani piirid peale, aga loodetavasti ei hoidnud see usklikke Jumalast eemal. Nüüd, pimedal ajal, ei pea sugugi kodus nukraid mõtteid heietama, sest heledasti valgustatud pühakojad ootavad. Kui need on aga parajasti kinni, siis Jumal ei puhka kindlasti. «Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus (Jumalas), kelle mõttes on pühad teekonnad» (Ps 84,6).

Me teame, et pärast sügist ja talve tuleb jälle aeg, kus kõik sillerdab ja särab. Jumal soovib, et meie hingedega oleks aasta läbi kõik hästi.

KÜSI ISSANDALT NÕU

Toimetaja kommentaar

Mõni päev pärast Kuulutaja ilmumist toimuvad Ameerika Ühendriikides presidendivalimised. Palvetagem, sest nende tulemus mõjutab ka Eestit. Palvetagem ka pärast valimisi, et valitseks rahu.

Järgmisel aastal valitakse presidenti ka Eestis. Ameerika president on väga suurte volitustega juht, meie oma aga väga väikese võimuga esindusisik, seega ei ole mõistlik neid omavahel võrrelda. Kuid kindlasti ei ole tähtsusetu, kellest saab järgmine Eesti president. Praegu ei ole liiga vara hakata selle pärast paluma.

ESTONIA KATASTROOF JÄLLE PÄEVAKORRAL

Vaatajate ette on jõudnud esimesed osad uuest filmist parvlaeva Estonia katastroofi kohta. Kõige enam tähelepanu on tekitanud laevavraki pardast leitud auk.

Mida peaks edasi tegema? Seda alles arutatakse. Loomulik on soov teada saada, kuidas see auk tekkis ja kas see oligi laeva hukkumise põhjuseks, ja kas on veel auke, mida pole seni leitud. Uurimist ei tohiks takistada Eesti, Rootsi ja Soome vaheline hauarahu kokkulepe, sest rahu on suurem siis, kui tõde on teada.

Kas katastroofi põhjust on võimalik nüüd veel kindlaks teha? Ehk on, aga lihtne ja odav see kindlasti ei ole. Mida oleks mõistlik teha, seda ei saa otsustada võhikud. Küll peaks otsused ja tulemused olema selliselt esitatud, et lihtsad inimesed neist aru saaksid.

Estonia hukuga seoses on tekkinud tohutul hulgal kuulujutte ja vandenõuteooriaid. Mõnedki neist saaks uute uuringutega ehk ümber lükata või ära põhjendada. Ei maksa siiski loota, et kõik uute tulemustega rahule jäävad, olgu need millised tahes. Inimestele on kahtlustamine üsna omane, niisugusel valusal teemal aga kindlasti.

Ei maksa kuulata neid, kelle arvates on uute uuringute eesmärk tõe kinnimätsimine. «Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.» (Õp 14,22).

UUS SÕDA MÄGI-KARABAHHIS

Armeenia ja Aserbaidžaani vahel puhkes järjekordne relvastatud konflikt Mägi-Karabahhi pärast. Seekord andis see mõnel hetkel sõja mõõdu välja. Sõlmiti küll vaherahu, aga näha on, et see ei ole pärisrahu.

Mägi-Karabahh on armeenlastega asustatud maa Aserbaidžaani territooriumil. Kas riigipiirid on õigesse kohta tõmmatud, on iseküsimus. Armeenlased tunnevad end juba üle sajandi ohvritena, sest Osmani impeerium tappis Esimese maailmasõja ajal umbes poolteist miljonit armeenlast ning armeenlaste käes on tänapäeval nende ajaloolisest territooriumist ainult idaosa. Genotsiid peletas rahva laiali – Armeenias elab praegu kolm miljonit armeenlast ja teistes maades on neid eri hinnangutel kuni kümme miljonit. Kaarti vaadates on pilt kurb – Armeenia ainus kristlik naaber on Gruusia, ülejäänud piirid on Türgi, Iraani ja Aserbaidžaaniga. Isegi armeenlaste rahvuslik sümbol – Ararati mägi – paistab pealinna Jerevani teiselt poolt piiri Türgist.

Armeenia on maailma vanim kristlik riik – juba aastal 301 sai ristiusk seal riigiusuks. Millise seisukoha peaksid kristlased võtma armeenlaste ja moslemitest aserite vahelises sõjas? Esimene püüe peaks olema, et sõda lõpeks. Jumal armastab nii armeenlasi kui asereid.

Sõda ei lahenda tõeliselt usuküsimusi. Praegu on Aserbaidžaan selles konfliktis tugevam pool, aga ka vastupidisel juhul ei saaks me rääkida kristluse võidust. Tule ja mõõgaga ei saa evangeeliumi levitada, küll aga tekitada selle suhtes vastumeelsust. Ristiusku riigipiirid kinni ei pea, kuigi ametlik suhtumine kristlusesse määrab riikides mõndagi.

«Mitu diviisi on Rooma paavstil?» olevat Jossif Stalin irooniliselt küsinud. Kristluse jõud ei põhine relvadel. «Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa paluda, ja Ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegioni ingleid,» küsis Jeesus Peetruselt, kui Teda kinni võeti (Mt 26,53). Või kaugemast minevikust – kui süürlased tulid prohvet Eliisat kinni võtma, oli mägi täis nähtamatuid tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa (2Kn 6,17). Sellist kaitset võime küll kristlastele paluda, samuti ehtsa evangeeliumi levikut.

TERVES IHUS TERVE VAIM

«Ja neli meest tuli Tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus Ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: «Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!» Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: «Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?» Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja Ta ütles neile: «Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: «Sinu patud on andeks antud!» või öelda talle: «Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!»? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,» – Ta ütles halvatule – «sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!» Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: «Sellist asja pole me eluilmaski näinud!»» (Mk 2,3–12).

Umbes kolmekümnesena jättis Jeesus puusepaameti maha ja hakkas kuulutama Jumala riiki. Tema tuntus aina kasvas. Ilmselt pani aga rahva liikuma mitte niivõrd Jumala sõna kuulutus kui tervendamised ja kurjade vaimude väljaajamised. Võime aimata rahva meeleolu – tervenda, Jeesus, juba ometi meie vigased, haiged ja seestunud! Mida teeb aga Jeesus? – Kõneleb neile Jumala sõna, ehkki seda võiks ju teha ka pärast tervendamist, neile, kellel siis veel aega ja tahtmist jätkub. Oma teguviisiga näitas Jeesus, et piibellik õpetus on tähtsam kui ihulik tervendamine.

JUMALA SÕNA KASU

Kui mulle umbes kolmkümmend aastat tagasi evangeeliumi kuulutati, viis mu tee kogudusse, mille juhtivad vennad ja õed suhtusid Jumala sõnasse suure aukartuse ning aupaklikkusega. See pani mind mõtlema, et Piiblis kirjutatu peab olema väga tähtis. Seda soovitati lugeda regulaarselt, kasvõi natukenegi iga päev. Hakkasingi seda «neelama», ehkki sugugi mitte kõik selles polnud lihtne lugemine. Ometi köitis see mind niivõrd, et kõik muu jäi üpris tähelepanuta.

Kui hulga aastate pärast kohtusin ühe ülikoolikaaslasega, kellega koos sai inglise keelt tudeeritud, siis küsisin, kuidas on vahepealne aeg ka möödunud. Tema vastas, et muud polnudki vaja teha kui õpetada kursustel keelt laiadele asjast huvitatud massidele, ikka «mina teen äri, sina teed äri, tema teeb äri». Kummatigi tundus, et suurele bisniseajamisele vaatamata polnud tema hing eluga sugugi nii rahul kui minu oma.

Kui Jumala sõna on südamesse ja mällu talletatud, siis on see selline varandus, et selle täit mõõtu ei suuda argielus hoomatagi. Ega ka mitte seda täielikult tühjaks ammutada, et nüüd on Piibel läbi loetud ja rohkem sealt enam midagi võtta pole. Ei, see pakub siiamaani avastamisrõõmu.

IHU JA HINGE TERVIS

Jeesus teab paremini kui meie, mis meile vajalik on. Ihu tervendamine ilma vaimu tervendamata ei tähendagi tervist. Kui täie tervisega ei mõisteta muud peale hakata kui pattu teha, siis pole sellest kasu, pigem kahju. Ütleb ju mõni kirjakohtki, et parem minna vigasena igavesse ellu kui täie tervisega põrgusse.

Aga vaimulik tervis seab meie sammud õigesse suunda, eemale kiusatustest, eksitustest ning rahvamasside laiast teest. Lisaks veel pääse igavesse ellu, kus kõik puudused, vigadused ning mured ja pisarad meist maha jäävad ning kus saame nautida täiuslikku tervist isegi siis, kui see meile maa peal täiesti tundmatuks oli jäänud.

Üldse tundub, et Jeesuse jaoks oli ihu tervendamine vaid tähelepanu juhtimine tõelisele tervisele. Oleme näinud, et ka usklikel on haigusi, mõnel koguni kroonilisi või parandamatuid, või siis vanemas eas siginenuid, millest nad ka palumise peale ei vabane. Kas taevariigi uks jääb neile sellepärast suletuks?

Usk meie sees ütleb, et ei mingil juhul! Jumalal võib olla kaalukaid põhjusi, miks Ta kõikidele ihu tervendamise palvetele ei vasta. Aga kes Temalt päästmist palub, see saab! Paulusel oli ihus vai, põhjuski ära näidatud. Timoteos põdes sagedasti. Ja sellegipoolest oli neile taevas võidupärg valmis pandud.

KAS TULI VALE ABI?

Meie tähelepanu pöördub neljale mehele, kes kandsid kanderaamil halvatut Jeesuse juurde. Nende meeleheitlikust teguviisist võib välja lugeda, et küllap olid ära proovitud kõik ravivõimalused (tänapäeva versioonis): nii tava- kui alternatiivmeditsiin, nii ravimtaimed kui toidulisandid ja muudki, kuid siiski asjata, sõber jäi ikkagi sandiks.

Siis aga saadi kuulda Jeesusest ja Tema imevõimetest. Nemad uskusid, haarasid sellest kinni, võib-olla viimasest kõrrest. Oh õnnetust, rahvamurrust ei pääse läbi! Ent ennäe, trepp viib üles lamedale katusele, nagu siinmail tavaks! Teeme augu ja laseme sõbra alla Jeesuse ette! Minna sama targalt tagasi koju ei tulnud kõne allagi. Katust saab parandada, sõpra aga enam mitte!

Nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: «Poeg, sa oled lahti oma haigusest!» «Oot-oot,» ütleks nüüd piiblitundja. «Kõlab küll vagalt, aga on eksiõpetus. Jeesus ütles tegelikult: «Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!»»

Ei olnud ju nagu päris see! Halvatu oleks ju võinud seepeale koos kõikide kohalviibijatega hüüda: «Halleluuja! Olen vaba! Nüüd võin minna rahus.» Ometi midagi sellist kirjakohast ei nähtu. Pigem võiks kujutleda jahmunud vaikust. Näha niisugust vaeva ja lõhkuda koguni ligimese vara, ja siis kuulda nii kummastavaid sõnu. Ega siis selleks tuldud ...

Siin leiavad taas kinnitust Jeesuse prioriteedid. Esmajärjekorras tuleb tagada vaimulik tervis. Ilma selleta läheb hukka kõige tervemgi füüsis. See oli ju kõige parem sõnum, ülim evangeelium, mida halvatu võis kuulda.

Ilmselt ei tajunud ei tema ega ükski teine kohalviibijaist seda nii selgesti kui Jeesus, mistõttu nad ka ei tervitanud Tema sõnu selliselt, nagu need tegelikult väärt olid. Nad nägid ehk rohkem seda, mis silma ees, tabamata äsjaseid monumentaalseid muutusi vaimuvallas. Kas mõistame Jumala armu täit, igavikulist tähendust?

TEISTE USK MÕJUS

Pangem tähele, et Jeesus andis halvatu patud andeks mitte tema enda, vaid sõprade usu peale. See, et Jumal võtab kuulda teiste inimeste palveid minu eest niivõrd, et mind nende pärast päästab, on küll tõeliselt hea sõnum. Üksinda me ju kõike ei suuda, kuid üheskoos oleme tugevad. Teisalt ajab see meid endidki hüüdma Jumala poole ligimese heaks, olles kinnitatud, et Jumal võtab kuulda ja need palved pole raisatud. Näen endagi elust, et teised on mind Jeesuse ette kandnud, olen neile selle eest väga tänulik.

Muidugi ei saa uskumist jätta tervenisti teiste hooleks. Jumal ei võta kedagi vägisi ega vastu tahtmist taevasse.

Milles seisnes halvatu enda usk? Küllap selles, et ta ei sõdinud vastu, kui sõbrad talle pakkusid priiküüti Jeesuse juurde. Ta ei öelnud, et ärgu tallatagu tühja tuult, kõik on juba ära proovitud, arstid on ta lootusetuks tunnistanud (tänapäevases versioonis: toetuspension määratud, sissetulek elu lõpuni kindlustatud, ärgu nendega enam mängitagu!), ravitsejad ja imearstid pole tervist toonud, mis sest Jeesusestki siis asja võib olla. Ja ärgu seda katust nüüd küll lõhkuma hakatagu, muidu võib veel igaveseks terve ilma naerualuseks saada. Lastagu tal elada, küllap ta harjub, on teisigi samas olukorras ja elavad ka edasi.

Ilmselt olid kuuldused Jeesusest ka halvatus äratanud usu, mille najal ta ka Jeesuse ette kanti ning patud andeks sai. Ta haaras kinni teiste usust ja tegudest, mida nood tahtsid rakendada tema hüvanguks, ja laskis end vedada pääste, igavese elu ja õnnistuse juurde. Selles seisnes tema õndsakstegev, olgugi et ilmselt pisike usk, muidu oleks ju Jeesus teiste usu asemel tema usku kiitnud.

LAIEM ARM

Ja viimaks näeme veel, et Jumal on väga armuline. Ta võiks piirduda üksnes hinge päästmisega, aga Teda huvitab inimene tervikuna. Kui on ära lahendatud patu probleem, kui inimene on sisemiselt muutunud ning asunud õigele teele, kus patutegemine vastikust äratab, siis miks mitte anda talle ihulik tervis pealekauba, pealegi, kui pole ka mõjuvaid põhjusi, et see võiks hinge päästmist ohustada. Temal, kogu universumi Loojal, ei maksa midagi teha üks inimene korda, kui seda Temalt nii tungivalt ja ennastsalgavalt oodatakse, pealegi kui see pakub suurt rõõmu ja usukinnitustki!

Hoolsale lugejale võib ehk jääda mulje, et Jeesus tervendas halvatu ihulikult vaid sellepärast, et kirjatundjaid paika panna, et nad mõistaksid, et Tema ongi Messias, Jumala Poeg, Jumal ise. Sest kes muu võib üldse patte andeks anda kui Jumal üksi?! Et tõestada nähtamatut pattude andeksandmist, tegi Jeesus kõigile nähtava tervendamisime.

See oleks pidanud targad kirjatundjad mõtlema panema. Pühakiri pidi neile näitama, et Jeesus ongi see, kelle Ta ütleb end olevat, sest nad nägid ju tõestust oma ihusilmaga. Aga ehk küll kirjatundjad seda nägid, ei piisanud sellest nende pääsemiseks. Neil olid küll tõendid silma ees, kuid südamed olid kõvad ja nad jäid seetõttu ka oma pattude sisse.

Nii võib inimene end lahutada Jumalast ka imetegudest hoolimata. Kirjatundjad-variserid jäidki Jeesust vaenama, kaotades vaimuliku nägemise ja arusaamise ning hakates vastu Jumalale endale. Usk nõuab puhast, mitte kanget südant. Kurb, et isegi Piibli tundmine ja silmanähtavad imeteod ei aita, kui süda on kõva.

Kirjatundjad jäid Jeesuse, Jumala Poja, see tähendab Jumala enda vastu uusi salasepitsusi hauduma, hinge ja ihu poolest tervendatu sõbrad jäid ilmselt lõhutud katust parandama, aga tervendatu ise võis rõõmsalt koju minna, hinges vabadus, rõõm ja õnnistus, et asuda ja kindlasti ka jääda oma uuele eluteele, sest paremat pole olemas.

Tänu Issandale Jeesusele, et see tee on lahti kõigile, kes Temasse usuvad!

SULEV KIVASTIK
Sadala Baptistikoguduse pastor

VÕIMALUSI PEAB TARGALT KASUTAMA

Aktuaalne teema

CHRISTOPHER-ANDRE KONTUS (27) kinnitati 9. septembril Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogu poolt liidu peasekretäriks (alates aprillist oli ta kohustetäitja). Intervjuus palusime tal rääkida oma tööst, eelkõige äsja kogudusteni jõudnud riigiabist.

Milles seisneb peasekretäri töö?

Peasekretäri laualt liigub läbi valdav enamik liidule olulist infot. Üks suurematest töövaldkondadest on liidu majandus ja sellega seoses ka suhtlemine kogudustega, sest suurim liidu sissetulekuallikas on koguduste annetused. Peasekretär valmistab ette vanematekogu ja juhatuse koosolekuid ning on nendel presidendile abiks. Peasekretär on liidu suuremate ürituste nagu suvefestival, pastoriperede laager ja töötegijate päevad peakorraldaja.

Kuidas kogudused seni koroonaperioodi on üle elanud?

Kogudustel, kes töötavad rendipindadel ja maksavad iga ruumikasutuse eest eraldi, kulus raha vähem. Kellel oli terve kuu rendileping, nendel oli natuke keerulisem.

Oma maja puhul olid püsikulud ikka peaaegu samad, koroona tuli peale jahedal ajal ja mingi küte pidi sees olema. Väiksematel kogudustel tuleb suur osa annetustest korjandustega ja need jäid ära, sest inimesed ei saanud käia koos.

Kogudustel, kes suutsid kiiresti minna üle internetiülekannetele, oli seis parem. Seal sai julgustada inimesi internetipangas ülekandeid tegema. Kus aga suurem osa inimesi on eakamad ega oska internetipanka kasutada, oli olukord kehvem. Kogudused kohanesid tegelikult päris kiiresti. Mõned tegid internetiülekannete alal koostööd, pastorid käisid ühisest stuudiost kõnelemas.

Veebikeskkond meeldis paljudele inimestele, aga eks silmast silma ühes ruumis osadus on ikka parem. Tuli palju häid algatusi, näiteks üks kogudus korraldas häkatoni ehk heade ideede inkubaatori. Ühest selle ideest sündis sinuabi.ee koduleht, mis ühendab vabatahtlikke nõustajaid, hingehoidjaid ja psühholooge, keda on seal praegu kokku üle seitsmekümne.

Eriolukorrast tulenevalt jõudis nüüd kogudusteni riiklik materiaalne abi. Milleks seda küsiti?

Peamised valdkonnad olid veebilehed, trükkimine, side, raamatupidamine ja transpordikulu. Paljud kogudused uuendasid või alles lõid oma veebilehe, ostsid kaameraid, kaableid ja mikrofone. See oli üks prioriteetidest, et suurendada kriisikindlust ka tulevikuks.

Mis kogudused küsisid, see neile ka anti. Kogudustele lisaks pakuti võimalust taotleda raha ka sihtasutustele ja mittetulundusühingutele. Kui koguduse jaoks oli piir 3 000 eurot, siis sihtasutuste ja MTÜde piir oli 20 000 ning neile anti kohati 60–70 protsenti küsitust vähem.

Võib arvata, et selliseid võimalusi abi küsida ja projekte kirjutada tuleb veel.

Rääkides koguduste vaimulike ja aktiivsemate inimestega, siis esmajärjekorras nähakse seda, et hooned amortiseeruvad ja ruumid on kehvas seisukorras, aga kriisiolukorra riigiabi fookuses ei ole investeeringud kinnisvarasse. Pigem mõeldakse sotsiaalvaldkonnale. Üks märksõnadest on kogukonna tugevdamine.

Millele peaks abi küsides tähelepanu pöörama?

Projekt tuleks kirjutada võimalikult detailselt lahti. Vahel jääb mulje, et projekt on hilja öösel unise peaga tehtud ja jääb lihtsalt hõredaks. Komisjonil ei ole aega ette kujutada ja loogiliselt tuletada seda, mida projektiga mõeldakse, vaid tahetakse otse välja lugeda, mida täpselt soovitakse teha ja kuidas neid eesmärke mõõdetakse. Kõik ühikud ja hinnad peaksid olema täpsed. Projekti kirjutamisele peaks aega kulutama pigem rohkem kui vähem. Suhtumine võiks olla selline, et läheme välja täiega, mitte et vaatame, kas äkki näkkab.

Mõned nurisevad, et milleks kogudusi aidata. Mida me nendele vastame?

Kristlaste põhieesmärk on järgida Jeesuse misjonikäsku, aga laias laastus on kogudusel väga suur võimekus toetada kogukonda sotsiaalsel ja hingehoidlikul tasandil. Juba sellepärast tasub kogudusi aidata.

Mis Sulle peasekretärina veel oluline on?

Minult küsitakse aeg-ajalt, et kui liit ja liidu kontor asuvad kuskil Tallinnas, siis kuidas tavaliige sellest kasu saab. Ma soovitan võtta liidu korraldatavaid üritusi tõsiselt ja nendel aktiivselt osaleda. Mida rohkem on osadust liidu rahva ja töötegijate seas, seda rohkem on lõimumist ning vaimulikult üksteise õhutamist ja lõkkele puhumist. Ka saavad kogudused saata enda inimesi Kõrgemasse Usuteadusliku Seminari (KUS) õppima, et kohaliku koguduse keskel oleks veel enam teoloogiliselt sügavat ja viljakat arutelu ning teadmisi Piibli uurimise alal. Kui kogudus võtab osa sellest, mida liit pakub ja püüab sellega kursis olla, siis ta saab väga palju.

Täname!

MUUSIKA AUSTAGU JUMALAT

KERSTI KUUSK on ülistuskoor Ekklesia dirigent, Tallinna Oleviste koguduse diakoniss ja muusikakooli solfedžoõpetaja.

MILLAL SA USKLIKUKS SAID?

Ma olen kasvanud Haapsalus ja meil oli selline keskmisest tulisem kogudus. Mind ristiti juba 13-aastaselt. Minu esivanemad olid usklikud nii isa kui ka ema poolt.

KUIDAS SINUST SAI MUUSIK?

See sündis koguduse keskel. Suhtlesin alguses pigem endast vanemate noortega, käisin nendega koos igasugustel väljasõitudel ja koguduse üritustel, kuigi olin nendest umbes viis aastat noorem. Üks neist läks õppima Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli. Tema järel proovisin mina ka dirigeerida ja keegi ütles kõrvalt, et sul on nii head dirigendikäed. Väikeste tunnustuste toel mul ilmselt see soov tekkiski.

Ma käisin muusikakoolis ja mängisin klaverit, saatsin koguduses oma sõbrannat Taimi Koplit, kes mängis viiulit. Me saatsime mõnikord üldlaule ja nii läks edasi. Ma õppisin dirigeerimist Otsa-koolis ja pärast konservatooriumis.

Minu ema oli koguduse mandoliinikoori ja naisansambli juht ning isa oli väga hea bassilaulja. Minu vanaema ja vanaisa laulsid mõlemad kooris, vanaisa mängis harmooniumit. See oli enesestmõistetav, et paljud tegelesid koguduses muusikaga.

KAS SA HAKKASID TALLINNAS KA KOHE MUUSIKATÖÖD TEGEMA?

Tallinnasse läksin ma pärast kaheksandat klassi. Ma elasin veel Haapsalus, kui käisin Vikipalu noortelaagris ja Tarmo Vardja oli just ansamblit loomas. Minu tulevase abikaasa õed kutsusid mind sinna laulma. Me nimetasimegi ennast siis Tarmo ansambliks. See oli meie jaoks hästi intensiivne aeg. Seal sain ma ka Üllariga tuttavaks. Ma ootasin selle aja ära, kui ta oli kaks aastat sõjaväes ja see oli väga raske.

MILLAL SA TEISTE VEDAJAKS SAID?

Me käisime nädalalõppudel Haapsalus, kuigi õppisime Tallinnas – Taimi Kopli, Mehis Metsala ja mina. Haapsalus tegime algust noortekoori ja hiljem ka kammerkooriga. Me olime siis 15-aastased. Olen mõelnud, et kõikides minu teenimisvaldkondades on eelnenud kutse, alati on olnud keegi inimene, kes on saanud Jumalalt väikese sõnumi. Tookord tuli Urve Pihlak ütlema, et Taimi ja Kersti, te võiksite alustada noortekoori ja noortetööga. Olime sõnakuulelikud ja alustasimegi.

KAS SA PRAEGU EI ARVA, ET OLITE VÄGA NOORED JA ROHELISED?

Minu meelest me olime selleks täiesti valmis. Kindlasti aitas kaasa see, et me õppisime muusikat. Lauljatega olime kõik enamvähem üheealised. Sealt kasvasid välja uued teenimised. Ka praegu on Ekklesia kooris mõned Haapsalu koori lauljad. 1987. aastal tekkis Gloria kammerkoor ja seal laulis samuti mitmeid Haapsalu lauljaid. Ma olin Gloria koori üks dirigentidest.

GLORIA ESITAS HEAL TASEMEL KLASSIKALIST MUUSIKAT.

Põhiliselt laulsime eesti vaimulikku koorimuusikat, vaimulikke teoseid, mida ei saanud varem avalikult esitada. Margo ja Anu Kõlaril oli oluline roll Gloria koori näo kujundamisel. Me jõudsime mitmesse kohta esimese nõukogude koorina, seal oli isegi plakatite peal, et sensatsioon, tuleb esimene koor Nõukogude Liidust. Me käisime Saksamaal, Rootsis, Soomes ja Ungaris.

KUIDAS SA SUUDAD TEGELEDA ERINEVATE MUUSIKASTIILIDEGA?

Kui ma tunnen, et saan muusikaga Jumalat teenida, siis ei ole vahet, kas see on klassika või lihtne ülistusmuusika. Oluline on, et see oleks meie parim Jumalale ja et see meid ennast kõnetaks. Haapsalu noortekoor ja kammerkoor, Gloria koor – nende repertuaar oli tõesti täiesti erinev. Kui tuli välja pruun laulik, salvestasime Pereraadiole sellest mõned laulud. Minu puhul on erinevad muusikastiilid olnud kogu aeg läbipõimunud.

KAS SA TULID ABIELLUMISE PÄRAST HAAPSALUST ÄRA?

Üllar oli Rakvere koguduses ja hiljem olime mõlemad Haapsalu koguduses. Me sõitsime Tallinna ja Haapsalu vahet veel ka koos lastega. See oli nagu reegel, et nädalavahetustel tuli minna teisele tööle ja kogudusetöö toimus Haapsalus. Aga siis mingist hetkest jäime rohkem Tallinna. Minu ellu tulid vaikuseaastad, seitse kõrbeaastat, kus ma otsisin Jumalalt, mida Tema tahab ja mis on minu kutse. See oli eneseotsimine, aga eelkõige Jumala otsimine. Sel ajal olin Haapsalu koguduse liige, aga põhiliselt käisin Valguse Tee koguduses.

Ühel hetkel kutsus vanempastor Siim Teekel Üllari Oleviste kogudusse tööle. Veidi hiljem pöördus ta minu poole ja küsis, kas mul oleks Oleviste kogudusele muusikalist täiendust. Nii tekkis tüdrukute ülistusansambel, kus lauljateks olid minu tütar ja tema sõbrannad, ning meie mängisime – minu poeg Tanel, Üllar ja mina. Siis tuli 2005. aasta juunikuu, kus Siim Teekel küsis, et kas ma saaksin teha koguduse jaaniõhtul muusikat ja ma sain südamesse tugeva visiooni hakata otsima neid inimesi, kes olid kirikust natuke eemale jäänud. Jumal andis mulle nimeliselt inimesi, keda ma võiksin kutsuda. Nii ma alustasin Oleviste ülistuskooriga. Praegu algas meil 16. hooaeg.

KAS SINU LAPSED ON KA MUUSIKUD?

Nad olid minu solfedžoõpilased ja ma nägin lähedalt nende õpinguid muusikakoolis. Tanel läks Otsa-kooli, õppis nii klassikalist kui pop-jazz trompetit, jätkas muusikaakadeemias. Otsa-kooliga paralleelselt õppis ta ka Tallinna Tehnikakõrgkoolis ja hiljem Tallinna Tehnikaülikoolis, ta on ehitusjuhtimise magister. Helerin jätkas loogilist rada pidi viiluliõpinguid muusikakeskkoolis ja muusikaakadeemias. Nad mõlemad on Tallinna Mosaiik Koguduses (Moko).

KUIDAS ÕNNESTUB TÄNAPÄEVAL SÄILITADA KOORE, KUI TEHAKSE PEAMISELT VÄIKESI ÜLISTUSANSAMBLEID?

Ma olin Oleviste muusikajuht 2006–2013. Igal aastal tegime pastori palvel ülestõusmispühadeks, jõuludeks ja koguduse aastapäevaks suurema projektikoori, kuhu tulid kokku kõik need koorid, kes soovisid. Eesmärk oli teenida Jumalat selle parimaga, mida keegi oskas ja Oleviste koorid toimivad siiani väga hästi. Väga palju sõltub dirigendist ja pastorist ning kuidas vaimulik osadus kuskil tekib.

Minu jaoks on hästi oluline sillaehitamine, on see siis erinevate muusikastiilide või erinevate põlvkondade vahel. Oleviste on õnnelik kogudus, sest seal on võimalused kõigile. Kindlasti on kahju, kui järele jääb ainult väga nooruslik stiil, see võib olla raskesti mõistetav vanematele inimestele. Meil on Eestis oma ülistuslaulukirjutajad, näiteks Timo Lige, Mart Metsala, Inga Tingas, Andres Jäätma jt, kelle laulud on arusaadavad ning vastuvõetavad ka vanematele inimestele. Ja on tuntud vanad hümnid, mis ei hääbu kunagi. Ülistuskooriga laulame ka mitmeid pruuni lauliku laule. Igal muusikal on oma koht ja aeg. Nii koraalid, hümnid, ülistuslaulud kui klassikalised suurteosed on kõik elus.

EKKLESIA EI OLE AINUKE KOOR, MILLEGA SA TEGELED.

Juhatasin Olevistes projektikoore, ühendkoore, vahel kutsusime kokku ka väiksema koosseisu ja nimetasime seda Oleviste kammerkooriks. Tihti on olnud vajadus kokku panna koor konkreetseks sündmuseks, muusikaõhtuks, mõne helilooja loominguõhtuks või kontserdiks. 2017. aasta rahvusvahelise Balti Teede konverentsi raames, kus kuulajaid oli ligi 600 inimest 34 riigist, laulsime koos orkestriga, solistideks Ott Lepland, Margot Suur ja Mihkel Metsala.

Oleviste ülistuskoor kannab Ekklesia nime, sest me oleme kümnest erinevast kogudusest ja mõnes mõttes ka oikumeenilised. Väga oluline on meil osaduse pool, vahel on see isegi suurem kui muusikaline pool. Koos ülistada, palvetada, eestpalveid teha, üksteist toetada, matkata, suhelda, laagreid korraldada – see loob tugeva sideme inimeste vahele. Ja kui sa siis laulma hakkad, siis on nagu vundament all ja see on väga eriline. See on võib-olla meie koori eripära. Kui tuleme kokku, siis hakkame kõigepealt Jumala sõna lugema. Meie hulgas on kaks diakonit ja üks diakoniss. Meil oli kaks bassilauljat, kellest said pastorid – Mart Oksa, kellest sai Moko pastor ja Veikko Võsu, kellest sai Nõmme koguduse pastor.

Eesti koguduste pastorid on meid tohutult toetanud ja meiega õnnistavat koostööd teinud. Nad on käinud meie laagrites, suveosaduses ja proovides.

ÜLISTUSKOOR EI ISTU KA OLEVISTES PAIGAL.

Me tahame jõuda inimesteni. On kirjutatud nii palju ilusat ja head muusikat, selles on Jumala vägi ning see puudutab südameid. See teeb põllumaa pehmeks, et saaks seemet külvata. Igatseme olla evangeelses töös, kuhu iganes Jumal meid läkitab. On see siis mõnes koolis, nagu toimus kontsert Nõva koolimaja õuel või siis rahvusvaheline vaimuliku muusika festival Mustvees, kus toimuvad erinevate konfessioonide kontserdid, või on see mõni kultuurikeskus, või kutsub mõni kogudus, et teha koos evangeelset üritust – see on väga meie südames.

DIRIGENT OLEVAT KÕIGE TERVISLIKUM ELUKUTSE, SEST SELLES ON EMOTSIONAALNE JA FÜÜSILINE PINGE VÕRDSELT ÄRA JAOTATUD.

Minu meelest on see täpselt nii. Kui peale minu vaikuseaastaid proovidega alustasime, et salvestada Pereraadiole, siis ma tundsin, et ma sain otsekui tiivad. Üks laulja ütles, et see on koorijuhi võidmine. Füüsiline koormus on väga hea, aga emotsioon tiivustab.

TÄNAME!

Loe ka Üllar Kuuse intervjuud Kuulutajast nr 1/303 (2015)!

AAFRIKALE AVATUD SÜDA

Oma nooruses oli Torsten Krausse (53) veendunud, et ainult kommunism on suuteline maailma paremaks paigaks muutma. Siis aga varises Saksa DV kokku ja kristlaste kaudu õppis Krausse tundma Jeesust. Nüüd on ta kristliku ühingu «Lasteabi Lääne-Aafrikale» eestseisja ning koos abilistega pingutab ta selle nimel, et Lääne-Aafrikast võiks noortele saada parem paik.

KOOS KOHALIKEGA

2007. aastal vahendati värskelt asutatud ühingu kaudu Burkina Fasosse esimesed kümme sponsorit, kes hakkasid sealseid lapsi aitama. Annetuste abil toetati kõigepealt tüdrukute väljaõppekeskust, tänavalaste keskust ja orbudeprogrammi. Tänu tugiperede rahalisele toetusele on orbudel võimalik üles kasvada, tüdrukud ja poisid saavad haridust, mis tagab neile eeldused paremaks toimetulekuks tulevikus.

«Praegu juhendame me kolmesada sellist sponsorit – nüüd ka Ghanas, Beninis ja Nigeris,» ütleb Krausse. Ühing ei ehita endale Aafrikasse keskusi, vaid toetab ja edendab projekte, mida algatavad kohalikud partnerid – näiteks lasteaedu, koole ja terviseedendust.

ÕMBLUSMASINAD

Konkreetseks näiteks on õmblusmasinad. Üle kogu Saksamaa koguti kokku enam kui tuhat masinat, mis tehti korda «pensionäride brigaadi» poolt, nagu Krausse seda armastavalt nimetab. Kolm õppinud õmblusmasinamehhaanikut osutusid tõelisteks spetsialistideks.

«Lõpuks olid masinad nagu uued ja need saadeti konteineriga meie partneritele Lääne-Aafrikas.» Novembris peaks minema teele järgmine saadetis. Regulaarselt, kord aastas saadetakse sinna ka tööriistu, õppematerjale, meditsiiniaparatuuri ja ka materjali misjoni jaoks.

«Tänu meile on nüüd Saksamaa suurim telk Burkina Fasos – me saatsime selle sinna evangelisatsioonide korraldamiseks.» Krausse sõnul mahub telki viissada inimest.

MOOTORRATTAMISJON

Ühing toetab kohalike koguduste asutamist ja misjoniaktsioone. Muuhulgas aidati Nigeris osta kahele evangelistile mootorratas. Alates 2009. aastast vahendab ühing Ghanasse ja Benini üheaastasele vabatahtlikutööle noori inimesi vanuses 18–28 aastat, töötades selleks koos Saksamaa koostöö- ja arenguministeeriumiga.

Krausse: «Vabatahtlikud võivad aidata kaasa orbudekodudes, koolides ja haiglates ning sukelduda seeläbi hoopis teise kultuuri.» Ka see muudab südameid: «Mõned alustasid vabatahtlikuaastat ateistidena või otsijatena ja naasesid sealt kristlastena.»

Veel pärast 13 aasta pikkust tööd muudab Krausset õnnelikuks see, kui ta saab rõõmu valmistada teistele. «Kui arvutada kokku, kui palju elusid ja saatusi me oma tööga juba päästnud oleme, võin kinnitada: Jeesus on pannud mind õigele kohale.»

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

«Naine ütleb Temale: «Isand, sul ei ole ämbrit ja kaev on sügav; kust sa siis saad selle elava vee?» ... Jeesus vastas ning ütles temale: «Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle; aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu!»» (Jh 4,11–14).

PIIBLITEKSTE PEETI VIHAÕHUTAMISEKS

Berliini prokuratuur alustas Korea päritolu kristlase Park Youn-Ai (71) suhtes uurimist viha õhutamise pärast. Politsei otsis läbi Schönebergi linnaosas naisele kuuluva söögikoha «Ixthys» ja kutsus ta ülekuulamisele. Põhjuseks oli piiblitsitaat, mis söögikohas oli üles riputatud. Kangapaanil, mida oli vaateaknast näha, oli tsiteeritud seitset salmi 3Ms 18, kus on muuhulgas öeldud: «Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus! ... Jah, kõik tegijad, kes teevad midagi kõigist neist jäledustest, tuleb hävitada oma rahva seast!»

Piiblitsitaat oli juba varem homoaktivistide kriitika alla sattunud. Riidepaan konfiskeeriti söögikoha läbiotsimisel. Söögiruumis on kõik seinad kaetud paanidega, kuhu on kirjutatud salmid Vanast ja Uuest Testamendist.

Läbiotsimisotsuse põhjenduses selgitas kohus, et Park olla sihilikult väljendanud piiblitsitaatide valikuga «oma homofoobset ja inimvaenulikku hoiakut». Seejuures pidi ta olema teadlik, et tema söögikoht asub kvartalis, kus elab ja liigub ringi palju homosid. Edasi seisab otsuses: «Ta oleks pidanud vähemalt mõistma, et niisugune piiblitsitaat võib homomeeste vastu esile kutsuda või tugevdada viha ja vägivalda.»

Naise advokaat ütles, et ta esitas läbiotsimise pärast kaebuse. See olevat «uskumatu juhtum». Advokaat osutas, et usuvabadus tähendab muuhulgas õigust vabalt kuulutada ja vahendada usu põhitõdesid. Kristliku usu keskmes on veendumus, et inimesed peavad püüdma vabaneda lõhest, mis on nende ja Jumala vahele patu tõttu tekkinud ning seetõttu ka mitte patustama. Seega on Parki teguviis kristliku ligimesearmastuse väljendus, sest ta tahtis oma kaasinimestele näidata, millised käitumisviisid on Piibli järgi patused. Möödujatel, keda piiblitsitaadid võivad häirida, pole vastavalt põhiseaduskohtu tõlgendusele õigust olla säästetud nende jaoks võõra usu kuulutusest tulenevatest vastuoludest.

Edasi on advokaadi kaebuses kirjas, et Piibel on Saksamaal vabalt ja tsenseerimata kättesaadav raamat. «Kes tohib Saksamaal Piiblit lugeda, see võib seda ka tsiteerida.» Kui kellelgi on mingid moraalipõhimõtted, ei tähenda see veel vihakõne nende suhtes, kellel on teistsugused põhimõtted. Pealegi jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et Park oli oma söögikohta üles riputanud ka teisi piiblitsitaate, mis rääkisid Jumala armastusest inimeste vastu ja selgitasid Jeesuse Kristuse lunastustööd. See ei näita süüaluse inimvaenulikkust, vaid hoopis armastust kaasinimeste vastu.

idea Spektrum

«Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes» (Jk 2,10).

PIMESI USK

Sündimisest peale suudab Bernarda Brunovic (27) eristada silmadega ainult valgust ja varje. Hoolimata sellest on noorel kristlasel jätkunud piisavalt südikust, et mitte alla anda – ta on võitnud lauluvõistlusi ja oma muusikuvõimeid kasutab ta veel sündimata elude kaitseks.

Ilma oma ema meelekindluseta poleks aga Bernarda Brunovic üldse sündinudki. 1993. aastal tegid arstid kindlaks, et sündimata Bernardal on kõrgendatud silmarõhk ja soovitasid emal aborti teha. Bernarda vanematele ei tulnud see mõttessegi, sest nad on kristlased. Nende tütar tuli ilmale pimedana, aga muidu täiesti tervena. Mõni aeg hiljem siirdus perekond Horvaatiast Šveitsi.

OPERATSIOONID EI TOONUD NÄGEMIST

Juba üsna varakult õppis Bernarda elus iseseisvalt hakkama saama, ehkki tal on puue. Kindlust andis talle usk: «Juba kolmandas klassis tekkis mul tahtmine kunagi usuteadust õppida.» Ka oma muusika- ja spordivaimustuse ning oma anded leidis ta varakult: ujumine ja suusatamine, kitarri- ja klaverimäng – nende oskuste omandamine ei kujutanud Bernardale probleemi. Vanemad ja õde Manuela toetavad teda palju, nii et Bernarda võis lõpetada tavagümnaasiumi.

Aga mis tema puudesse puutub, siis selles osas ei suuda ka arstid aidata. 15. eluaastaks oli ta käinud 33 korda operatsioonil. Üks neist lõppes arstide veaga. «Sellest ajast kannan vasakul klaassilma.»

ELU KAITSMINE ON SÜDAMEASI

Esimese pimeda lauljana esines Bernarda 2018. aastal üle-Saksamaalisel lauluvõistlusel. «Esimese ülesastumise eel olin ma kohutavalt närvis. Kuid meie tolleaegne kristlasest lauluõpetaja palvetas koos minuga.» Oma esinemisega meeldis Bernarda kõigile neljale žürii liikmele ja pääses edasi kuni poolfinaalini.

Edu julgustas teda oma unistust muusikalisest karjäärist jätkama. Ta kasutab oma laulutekstides igapäevaseid elamusi ja asju, mis teda liigutavad, nagu näiteks sündimata elude väärtus. See ei ole tal südame peal mitte ainult isikliku loo pärast. «Inimelu on Jumala kingitus ja lõpmatult väärtuslik. Kui palju enam kunstnikke, teadlasi või teolooge võiks meie keskel elada, kui poleks tehtud aborti?» Oma ettevõtmistega tahab ta tähelepanu võita ja aidata kaasa ühiskondliku mõtte muutumisele.

UNISTUS TERVENEMISEST JÄÄB

Tänu pimedate valgele kepile ja kõneprogrammiga arvutile saab Bernarda igapäevaselt hakkama ning on võimeline suures osas iseseisvalt läbima 2014. aastal alustatud teoloogia kaugõppekursust Luzerni ülikoolis. «Mõnikord unustab mu ema isegi ära, et ma pime olen.» Kuigi ta on katoliiklane, külastab Bernarda vabakogudusi, kus tegeleb ülistusmuusikaga. Väga oluline on tema jaoks igapäevane piiblilugemine, mis on võimalik tänu arvutile ja audiopiiblile.

Eriliselt liigutab teda pimeda Bartimeuse tervendamise lugu. «Ka mina ei ole lootust kaotanud, et ühel päeval võin nägijaks saada. Ma palvetan selle pärast.» Kuigi seda imet ei ole siiani veel juhtunud, usaldab ta Jumalat ikka edasi – pimesi.

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

KOLM UUT PASTORIT

13. septembril õnnistasid Eesti EKB Koguduste Liidu endine president ja Tallinna Allika Baptistikoguduse endine pastor Helari Puu ning Rakvere Karmeli Koguduse pastor Sven-Joonatan Siibak Allika koguduses pastoriametisse Kaarel Väljamäe.

27. septembril tähistas Laagri Kristlik Kogudus kümnendat sünnipäeva. Aastapäeval andis koguduse rajaja Tõnis Roosimaa pastoriameti üle Peeter Tammele, liidu asepresidendile ja Elva Baptistikoguduse eelmisele pastorile. Uue pastori seadis ametisse liidu president Erki Tamm.

4. oktoobril asus Elva Baptistikoguduse pastorina ametisse Margus Kask, kes seni teenis Jõgeva Baptistikogudust. Uue pastori seadsid ametisse Erki Tamm ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari esimene rektor Peeter Roosimaa.

ÜHISPÖÖRDUMINE SEOSES PIIBLI UUE TÕLKE ETTEVALMISTAMISEGA

30. septembril 2020 Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumis

1. Tervitab kooli direktor Robert Ossipov. Koolihoones trükiti 1739. a. esimene eestikeelne Piibel.
2. Moderaator Arho Tuhkru, Eesti Piibliseltsi nõukogu liige.
3. Dr Toomas Paul.
4. Ühispöördumise teksti loeb ette EPSi peasekretär Jaan Bärenson.
5. Osavõtjad endise Mihkli kloostri saalis.
6. Alla kirjutavad EKNi president peapiiskop emeeritus Andres Põder ja Raadio 7 peatoimetaja Helle Aan.
7. Dokumenti allkirjastavad EPSi president piiskop Tiit Salumäe ja rahvastikuminister Riina Solman.