Nad tulevad ja söövad paljaks meie aiad, põllud ja metsad. Nad muudavad vastikuks kõik, millest üle roomavad. Neil puuduvad looduslikud vaenlased – linnud neid ei söö ja siil sülitab nad kohe suust välja, kui on proovinud. Nende peatamiseks peaks tegema korjamistalgud ja survestama riiki, et midagi radikaalset ette võetaks. Jutt on Eestis levima hakanud võõrliigist, kollakat või punakat värvi hispaania ehk lusitaania teeteost.

Aga miks ei tunne inimesed hirmu ja ei võta midagi resoluutset ette, kui juttu on patust? «Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu,» siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.» (1Jh 1,8–9). Nälkjat kardetakse, sest ta ohustab maist elamist, aga oma hinge igavese saatuse pärast ei muretseta.

Siiski pole veel hilja: «Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest Tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja Tema kahetseb kurja!» (Jl 2,12–13).

TÕDE VABASTAB

Toimetaja kommentaar

Üle hulga aastate tuli Eestimaa taevasse silmaga nähtav komeet. Vanal ajal oleks seda peetud õnnetuse kuulutajaks, aga meie oleme õnneks taevakehade olemusest juba rohkem teadlikud.

Ülespoole vaadates andkem Jumalale au: «Sina üksi oled Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik, mis selle peal on, mered ja kõik, mis neis on. Sina annad neile kõigile elu ja taevavägi kummardab sind.» (Ne 8,6).

HIPIDE LAAGER

Seep, šampoon ja hambapasta olevat keelatud. Niisugune teade levis Antsla lähedal korraldatava rahvusvahelise hipide laagri kohta, kuid pärast püüti seda ümber lükata.

Kui jätta moraaliküsimused kõrvale ja tegelda ainult hügieeniga, siis alles äsja soovitati kõigil hoolega käsi pesta ja nähti selles ühte meetodit rahva kaitsmisel koroonaviiruse eest. Nüüd äkki pidi meie maale tulema umbes tuhat laagrilist, kes lausa keelavat puhtusepidamise ära. Ühes eelmises nende laagris, kui koroonaviirust veel ei olnud, olevat olnud probleemiks kõhutõved. Niisugused sõnumid pidid tegema terviseametnikke rahutuks.

Vanas Testamendis on toodud mõned puhtuse pidamise reeglid. Selleaegsed inimesed ei teadnud midagi mikroobidest ega viirustest. Jumal kehtestas neile puhtuse usulise nõudena. Aru ei saa, milleks, aga kui Jumal käsib, siis järelikult tuleb ennast pesta... Teistel rahvastel polnud selliseid norme, neile tuli «imelikku» puhtusepidamist eraldi selgitada: «Variserid ja kõik juudid söövad ju alles siis, kui on kamalutäie veega käsi pesnud, kuna nad peavad kinni esivanemate pärimusest. Ja kui nad tulevad turult, siis nad ei söö enne, kui on käsi loputanud, ja on palju muud, mida nad on võtnud pidada: karikate ja kausside ja katelde ja lavatsite pesemist.» (Mk 7,3–4).

Paljud usklikud palvetasid, et seda laagrit ei tuleks. Peapõhjuseks oli muidugi kartus patu ees. Seda hirmu «kaasaegsetel» inimestel enam ei ole. Usu- ja moraalinormide rikkumise taga nähakse vabadust ning inimõigusi. Vaimne räpasus on aga hullem kui füüsiline, see levib nagu nakkushaigus ja toob kaasa igavese hukatuse. Õnneks see laager keelati viimasel hetkel ära, pärast seda kui juba esimesed hipid olid kohale jõudnud. Tänagem Jumalat selle eest! Aga küllap nüüd minnakse mujale. Seega ei ole palvetamise põhjused kadunud.

NÕUKOGUDE EESTI

1977. aastal kirjutas Richard Kaups ajakirjas Usurändur: «Kuratlik antikristlik võim lammutas meie riigi ning kõik need väärtused, mis olid meile pühad ja kallid. Arreteeris, tappis ja küüditas metsikult kümneid tuhandeid inimesi. Ülekohtu, pettuse, vale ja vägivallaga liideti meie vabariik despootliku Venemaaga.»

Need sõnad on tõde. 80 aastat tagasi tehti Eestist Nõukogude Liidu osa. Nõukogude Liit on juba ammu minevik, aga ikka veel üritatakse teda puhtaks pesta ja õigustada. Õigustajateks on enamasti inimesed, kes ei suuda tunnistada, et nad ise või nende esivanemad olid ohvrid või ajupestud. «Tõde vabastab teid,» ütles Jeesus (Jh 8,32). Väga raske on küll tunnistada veaks iseenda või oma rahva elust terveid aastakümneid, aga muidu ei tule ka tõelist vabadust.

Nõukogude võimu üheks kuriteoks oli inimeste eemaldamine usust ja Jumalast. Suured hulgad ei suuda tänaseni sellest üle saada. Nad ei ole ateistid, aga ei pea vajalikuks otsida tõde oma hinge seisundi ja Jeesuse Kristuse pakutava pääste kohta. Nad ei suuda võtta tõsiselt evangeeliumi sõnumit ja tulemus on kurb: «Ja Jeesus ütles neile: «Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast. Ma just ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et mina olen see, siis te surete oma pattudesse.»» (Jh 8,23–24).

1922. aastal soovitas Adam Reinhold Schiewe Teekäijas avaldatud kirjas hinnata usuvabadust, mis Eestis sel ajal oli. See vabadus on meil õnneks täna taas olemas. Me ei peaks seda mitte ainult hindama, vaid ka kasutama. Kurjus ei ole meie vabadusega kindlasti rahul, aga seda enam peaksime oma võimalustest kinni haarama: «Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!» (Kl 3,16).

«Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja. ... Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.» (Mt 3,8.10).

MÕTTEID KRISTUSE KOGUDUSEST

«Teie aga olete «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema kiidetavust», kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on» (1Pt 2,9–10).

Jumala kogudus on midagi sellist, mida meie oma mõtted ja sõnad ei suuda kunagi täielikult haarata. Olgu meil siinjuures püha aukartust. Issand ise tulgu meile appi ja seletagu seda oma Vaimu läbi.

Koguduses on tegevad jumalikud jõud, mis ei allu meie mõttekäikudele. Paljude lihtsate, eluliste ja aegumatute piltide abil on Uues Testamendis edasi antud kristliku koguduse olemus, tähtsus ja ülesanded.

JUMALA RAHVAS

Iga inimene kuulub mingi rahva hulka. On palju erinevaid rahvaid, neil on oma keel, kultuur, kombed ja tavad. Jumala rahvas on ainulaadne sellepärast, et koguduses on inimesi kõigist maailma rahvastest. Ilm 7,9 on öeldud: «Suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes.»

Nende ühine tunnus on, et nad on Jeesuse läbi puhtaks ja valgeks saanud. Nende erinevus kõigist teistest on nii suur, et kõige parem ja täpsem oleks nende kohta öelda – nad on uuesti sündinud.

Kristliku koguduse piiridesse mahub väga erinevaid inimesi igalt poolt. Siin on ruumi kõigile, kes on Kristuse vastu võtnud. Mõelgem, me oleme samas koguduses, kus on Peetrus ja Paulus, Johannes ja Toomas. See on imeline, et kõik võivad ristiusu alla ära mahtuda.

Igaühel on ju oma soovid, vajadused ja tavad. Kristlik sõnum on universaalne ja ühesugune kõigile rahvastele – see on, et Jeesuse läbi võib saada päästetud, leida pattude andestuse!

See on tõsiasi, mida tuleks ikka ja jälle meelde tuletada. Eriti vajalik on see siis, kui koguduse sees tekivad olukorrad, kus koguduse liikmed enam ei mahu üksteise kõrvale. Maailmas on see tavaline, et tekivad pinged mitte ainult üksikisikute, vaid ka suurte rahvaste ja riikide vahel. Sageli viib see hävitavate sõdadeni. Ajalugu ongi suuresti sõdade ajalugu. Kahjuks ka kristliku kiriku ajalugu on täis vastastikust võitlust. See juhtub siis, kui maailm oma meelsuse ja meetoditega tungib kogudusse.

PÜHA RAHVAS

Selle rahva tunnuseks on, et nad on valitud ja kutsutud pimedusest imelisse valgusesse. Oma seisuselt on Jumala rahvas kuninglik preesterkond. Preester on see, kes seisab Jumala ees ja vahendab rahvast Jumalale. Jumala rahvas kuulutab Jumala kiidetavust.

Jumala püha rahva moodustavad need, kes on ära lahutatud maailmast. Nad elavad küll selles maailmas, aga nad ei kuulu siia, vaid kuuluvad Jumala perekonda. Iga koguduse ülesanne on kaitsta oma pühadust. Oma liikmeteks tohib kogudus võtta ainult uuestisündinud inimesi. Jumala riigi liikmeks ei saa maapealse sünniõiguse kaudu. Loomu poolest oleme kõik kaduva liha lapsed. Uussünd, ülevaltsünd annab Jumala lapse seisuse – inimesest saab Jumala rahva liige.

Selleks, et võiksime kogeda uuestisündi, on vaja, et Jumala sõna teeks meie juures oma tööd. Jh 6,63 ütleb Jeesus: «Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.»

Jeesuse sõnadega tuleb kaasa Püha Vaim. Me ei saa ette kujutada usklikku inimest ilma Püha Vaimuta. Näiteks Piibli lugemine ilma Püha Vaimuta on vaid ühe raamatu lugemine paljude raamatute hulgast. Aga koos Püha Vaimuga muutub see meie jaoks Jumala sõnaks.

Püha Vaim muudab meie arusaamist, käitumist, kõnepruuki, huvide ringi – kõike. Kogu meie olemuses toimuvad muutused paremuse suunas. Need võivad võtta aega, kuid mõned olulised asjad peavad kohe maha jääma. Inimesed peavad sõna kaudu usklikuks saama. Muud asjad sealjuures on vaid abistavas osas.

PÜSIB IGAVESTI

Maailmas muutub kõik väga kiiresti. Muutuvad inimesed ja olukorrad, ka me ise muutume. See, mis nooruses oli nii oluline, pole seda enam vanaduses. Ainus, mis on muutumatu ja jääv, on Jumala sõna. Jeesus ütleb Mt 24,35: «Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.»

Jumala sõna on meile antud Piibli kaudu ja see on kõige kindlam garantii, mis üldse olla saab. Mõelgem, kui võimas on vaadelda tähistaevast või Maad selle elurikkuses ja ometi see kõik hävib. Aga meil on midagi, mis ei hävi – see on Jumala sõna. Sellepärast võime kindlalt öelda, et inimesed peavad selle sõna kaudu usklikuks saama.

Meie inimlikud sõnad ja ka head teod ei tee kellestki usklikku inimest. Ainult Jumala sõna ja Püha Vaimu läbi sünnivad inimesed, kes kuuluvad püha rahva hulka, Jumala perekonda, Jumala riiki.

Maailm teeb kõik, et usklik inimene unustaks, et ainus kindel alus on Jumala sõna. Ta püüab teha nii, et see muutuks kuidagi ähmaseks. Ta ütleb: «Vaadake, kui palju head, uut ja huvitavat on, keskenduge rohkem sellele. Moodustame koos ühtse kogukonna. See avab teile palju suuremad võimalused ja toob edu. Te võite oma Jumala sõnaga isegi kaunistada meie üritusi, kuid muidugi ainult teatud osadega Piiblist. Kõike, mis seal on, ei sobiks küll kasutada.»

Oma olemuselt on maailm Jumala sõna vaenlane, ta ei võta seda kunagi omaks. Jk 4,4 on öeldud: «Kas te siis ei tea, et sõprus maailmaga on vaen Jumalaga? Kes iganes eelistab olla maailma sõber, seab end Jumala vaenlaseks.» Igal koguduse liikmel on vaja pühitsust ja puhtust. Oma elu peab kontrollima Jumala sõna valgel ja küsima endalt, kas minu elu vastab sellele, mis Jumala sõnas on püstitatud. Meil tuleks pidevalt mõelda ja kontrollida, millises suunas on meie areng, kas madalamale või kõrgemale – pühaduse poole. Koguduse ülesanne on hoiatada patu eest, noomida, karistada ja kui vaja, siis ka kogudusest välja panna.

On niisugune algselt tehniline mõiste nagu tolerants. Nüüd on see kasutusel ka inimestevahelistes suhetes. Öeldakse, et peaksime olema tolerantsed. Tolerants tähendab lihtsalt lubatud hälvet, masinate puhul teatud lõtke. Kulumise käigus need suurenevad, masin hakkab üha rohkem logisema, auto puhul öeldakse – autoloks, logu auto. Ilma tolerantsideta ei saa. Ühtegi asja pole võimalik täiuslikult täpselt teha. Mida täpsemini, mida väiksemate tolerantsidega on midagi tehtud, seda parem ja kvaliteetsem see on.

Teatud perioodil tellis Ford osale oma autodele Jaapanist käigukastid. Varsti hakkas rahvas tahtma just neid autosid, millel oli Jaapani käigukast. Kui Ford hakkas asja uurima, siis selgus, et need olid valmistatud palju suurema täpsusastmega kui Fordi enda omad ning olid sellepärast vaiksemad ja töökindlamad.

Igapäevases elus on nii, et kõik kulub ja lõpuks muutub asi kasutuskõlbmatuks. Inimese vaimulikus elus peaks olukord olema täpselt vastupidine. Usuelu käigus peaks ta vaimulik kvaliteet järjest tõusma ja lõpuks igavikku jõudes peaks vaimuliku tolerantsi tase olema null. See tähendab täielikku kokkusobimist oma Issandaga. Teatud usuelu tasemel on juba väga väikesed kõrvalekalded ohtlikud. See, mis oli veel usuelu algul lubatud hälve, pole enam usuelu edenedes lubatud.

Kui vanem ja usus juba kogenud inimene on väga tolerantne, siis sellisena pole ta Jumalale kõlblik. Meenutame Vanast Testamendist preester Eelit. Kõrges vaimulikus seisuses lugupeetud preester oli liiga tolerantne oma poegade suhtes. See oli hukatuseks poegadele ja talle endale. Vanadel on kiusatus olla noortele niisugune mõnus taat või memm, kes sallib ja lubab peaaegu kõike, isegi siis, kui see talle endale ei meeldi. Õigustades, et eks oma nooruses sai ise ka nii mõndagi tehtud.

Inimene igatseb alati lugupidamist ja head äraelamist. Kuid millegipärast on Jumal seadnud elu ja eriti usuelu nii, et see on võitlus, võitlus algusest kuni lõpuni! Olgu nooruses või vanaduses, kas oleme valmis usuvõitluseks? Kas oleme valmis jagama koguduse muret ja raskusi, kas oleme valmis kõndima pühaduse teed ka siis, kui on raske? Kas armastame tegelikult Jumala rahvast või tahame osa saada ainult koguduse rõõmudest ja õnnistustest?

ARMU SAANUD

Kui meil on raske, siis rõõmustagu meid Jumala halastus ja mõelgem selle peale. Jumala halastus väljendub Tema armus. See tähendab Jumala heatahtlikku juhtimist meie suhtes. Arm on Jumala kingitus meile ilma meiepoolsete teeneteta.

Armu sisu on pattude andestus ja kindel õndsuse lootus – igavene elu. Armu läbi mõistetakse inimene Jumala ees õigeks. Jumala kogudus erineb kõigest muust selle poolest, et see koosneb armu saanud inimestest – nendest, kelle patud on andestatud. Pattude andestus jagab inimese elu kaheks – enne ja pärast andestust.

Samuti jagab pattude andestus kõik inimesed, kogu maailma kaheks – nendeks, kelle patud on andestatud ja nendeks, kellel mitte. See on midagi niisugust, mis ulatub ka üle surma. Kõik, mis meil on, jääb siia maha, midagi ei saa kaasa võtta. Igavikus on oluline ainult see, et Jumala arm on kinni katnud meie pattude hulga.

Kogudus on Jumala rahvas, kes on kutsutud pimedusest imelisse valgusesse. See on püha, armu saanud rahvas, kelle patud on andeks antud. Selle eest usklikud inimesed kiidavad ja tänavad Jumalat, kes meile on ennast ilmutanud Jeesuses.

ERMO RIPS
Tartu Kolgata Baptistikoguduse diakon

OTSITAKSE USKLIKKE SPETSIALISTE

Aktuaalne teema

Hiljuti ilmus internetis teade, et otsitakse vastava ettevalmistuse saanud kristlikke kogemus-nõustajaid, tegevusterapeute ja tegevusjuhendajaid. Kontaktisikuks olev JANE SCHELEJEV teeb korraga mitut tööd, aga selles intervjuus on oluline, et ta on Rapla perekeskuse Fookus juhataja.

Mis on Rapla perekeskus Fookus?

Keskus sai loodud pisikese Piilupardi Mängutoana 15 aastat tagasi Rapla keskel. Sinna toodi laps hoidu või jäid vanemad koos lapsega mängima.

Koolis õpetajana töötades nägin, et lisaks lapsele vajaks sageli abi ja tuge kogu pere. 2011. aastal ostsime omale ruumid, mida 2017. aastal hakkasime ümber ehitama – kasvasime ruumi poolest neli korda suuremaks ja arenesime ka sisu poolest. Meil on koolitused, erinevad nõustamised ja tugigrupid, vestlusringid jpm. Meil saab pidada ka sünnipäevi, nõupidamisi, teha arvutitööd jpm.

Koos abikaasa Joeliga oleme keskust arendanud ning tänaseks on pisikesest üüripinna-mängutoast välja kasvanud umbes 400-ruutmeetrine perekeskus, kus toetavaid ja arendavaid tegevusi on pere igale liikmele olenemata vanusest ja vajadustest. Samm-sammult on Jumal edasi viinud ja varustanud. Maja ümber- ja juurdeehitamise lugu on täis imesid, mis olid selgelt üle inimpiiride. See on Jumala juhitud projekt, kus meil on au olla projektijuhid.

Kas see on kristlik keskus?

See on kristlikel aluspõhimõtetel toimetav keskus, mis on avatud kõigile. Kõigi tegevuste juures jälgin, et need ei läheks vastuollu meie keskuse põhimõtetega.

Kui palju on keskusel palgalisi?

Ühtegi palgalist ei ole meil siiani olnud, kõik tööd on tehtud vabatahtlikkuse alusel. Ka üldehitusjärgsed sisetööd on tehtud oma kätega ja paljude vabatahtlike abiga.

Projektide toel oleme saanud läbi viia koolitusi, kaasata nõustajaid ja spetsialiste. Kui on vaja psühholoogi või tegevusjuhendajat või muid spetsialiste, siis kutsume neid mujalt ning tasume teenuse eest arvete alusel. Raha tuleb mõnikord osalejatelt ja vahel projektitoetustest Rapla vallalt, kohaliku omaalgatuse programmilt. Ehitamist toetas ka PRIA Leader-meede.

Sa otsid kristlikke spetsialiste ja mitte ainult Rapla jaoks.

Sotsiaalkindlustusamet algatas ühe ülevabariikliku pilootprojekti erivajadustega inimeste tugisüsteemi jaoks, kus ei lähtuta sellest, milliseid teenuseid meil on, vaid vaadatakse inimest, milliseid teenuseid talle vaja on. Teenusepakkujana on aktsepteeritud vaid vastava hariduse ja ettevalmistusega inimesed. Paraku ei saa projekti kaasata neid hea südame ja hingega kristlasi, kes võiksid abi anda, aga kellel ei ole vastavat ettevalmistust.

Kas Sa ei karda, et kristliku abi asemel hakatakse andma ilmalikku sotsiaalset jne abi?

See ongi justkui kaks-ühes ja annab parima tulemuse. Ka kristlased vajavad vahel abi ja tuge ning on hea, kui toeks saab olla kristliku taustaga spetsialist, näiteks psühholoog või psühhiaater. Sageli mittekristlasest spetsialisti juures on keeruline oma hingest rääkida – seda lihtsalt ei mõisteta. Kuid inimene on tervik oma ihu, hinge ja vaimuga. Kui abivajaja ütleb sellisele spetsialistile, et Jumal kõnetab teda, siis see vahel võib ollagi justkui diagnoos. Teine ohukoht on esoteerilise taustaga spetsialistid, kes küll oskavad arvestada vaimse reaalsusega, kuid paraku on nende reaalsus ja vaimsus eksitav. Kui hapras seisus inimene ei saa ühte poolt endast usaldusväärsele spetsialistile avada, siis on abi saamine võimatu.

Tegelikult on kristlikud spetsialistid olemas.

Me tahamegi neist teada saada. Otsimise suurem eesmärk on luua infopank inimestest, kellel on kas sotsiaalalane kõrgharidus või läbitud vastavad koolitused, et saaksime seda jagada ka kogudustega. Kurb, kui riiklikud süsteemid või keskused on loonud süsteeme, et inimesi aidata ning meil ei ole spetsialiste, keda me saaksime usaldada ja välja pakkuda.

Usklikud tahaksid sageli õppida midagi, mis on kristlikust baasist lähtuv, kuid ei tunne endas kutsumust olla pastor või õpetaja koguduses. Ehk on just need inimesi toetavad erialad nende võimalus? Loodan, et ühel päeval on võimalik neid ameteid õppida koos vaimuliku haridusega – see on kristlastena meie võimalus olla abivajaja kõrval ka maailma silmis piisava kompetentsi ja ettevalmistusega ning just seal, kus inimene abi vajab. Sageli ei otsita abi küll kogudusest, kuid olgem siis ise valmis minema nende juurde ning olema abiks ja tunnistuseks maailmale!

Ükskõik millises seisus on inimene – kõik on võimalik sellele, kes usub. See on ka meie keskuse tunnuslause.

Täname!

VANUS EI KEELA TÖÖTAMIST

Eesti EKB Koguduste Liidu kunagine president ja Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse endine pastor JOOSEP TAMMO sai juulikuus 70-aastaseks.

SA OLED SÜNNILT MAAPOISS?

Esimesed kaheksa aastat elasin Valklas, kus isa oli pastor. Tal olid lehm, siga, kanad ja kartulimaa, et pere ära toita. Lõpuks istutas ta veel suure õunapuuaia. Maaelu on mulle tuttav ja poolteist aastat käisin seitsme kilomeetri kaugusel internaadis. Eks see andis vintskust juurde. Läksin Pärnus teise klassi ja linnapoiste hulgas olin tugevamate hulgas.

SINU ISA ALBERT TAMMO TULI PÄRNUSSE KONFLIKTI LAHENDAMA.

Nõukogude võim pani erinevad kogudused kokku. Head tahet oli kõigil, aga eks isiksused mängisid rolli. Ühe pastori ümber olid tugevad vennad, kes võitlesid tema eest, teine pastor oli ise tugev. Sellepärast pidi kolmas (minu isa) tulema. Pinge koguduses kestis neli aastat, aga 1964. aastast kuni siiamaani on kogudusele rahu kingitud.

Õppisin mõndagi isa hoiakutest. Kui kogudusetunnid muutusid väga kirjuks, siis ta ütles, et enam nendele sõna ei anna, kellel midagi head ütelda ei ole. Kes tuleb tema järele, see tuleb. Head nõu tuleb ikka kuulata, aga mingi põhimõte peab ka olema. Kui laev on tormis, siis tüürimees rooli juurest ei lahku. Hiljem nägin, kuidas kitsastes olukordades noored mehed üsna kergesti panid ameti maha või ütlesid, et on läbi põlenud.

PÄRNUS ISTUSID KAKS TULEVAST KIRIKUJUHTI KOOLIS ÜHES PINGIS.

Pärnu koolis sain kokku Andres Põderiga, kellest sai hiljem EELK peapiiskop ja nüüd on ta emeeritus ning EKNi president. Esimene pinginaaber oli tema. Me saime headeks sõpradeks ja siiamaani tunneme kokkusaamistest rõõmu.

KUIDAS SA NÕUKOGUDE SÕJAVÄE VÄLJA KANNATASID?

Kaks aastat polaarjoone taga Murmanskis oli nagu vangilaagris. See andis mingi karastuse ja kujutluse sellest, mis on vene elu. Mina tundsin, et sellest oli palju kasu.

Kui sa viina ei võta, siis küsitakse kohe, et kas oled baptist. Ma ütlesin, et olengi. Selle peale öeldi, et kui viina ei võta, siis oled antikristus. Mulle püüti ükskord vägisi viina kurku kallata, aga sellest ei tulnud midagi välja ning «kallis kraam» läks kaduma. See kindel hoiak pöördus minu kasuks, pärast mind taga ei kiusatud, mõnes mõttes hoiti ja kaitstigi.

KUI SA SÕJAVÄEST TAGASI TULID, SIIS OLID KATLAKÜTJA JA RAAMATULUGEJA.

Ega tol ajal palju lugeda ei olnud. 1977–1979 andsime välja Lectiot – see oli käsikirjaline natuke dissidentlik vihikukene, kokku kümme numbrit. Elmar Salumaa käest sain teoloogilist kirjandust, siis hakkasin saksa keeles lugema. Kui ma hiljem Saksamaale õppima läksin, siis oli mul päris suur edumaa sakslastest kaasõpilaste ees teoloogia vallas.

Nüüd on nii, et kõik krimpsutavad nägu, ei meeldi see ja too, ja kas üldse ajakirju vaja on. Tol ajal oli iga paberitükk, kus midagi mõistlikku peal oli, suur väärtus.

MIS ON HARAKA INSTITUUT?

1978. aastal kohtus väike sõpruskond Immaanueli ja metodisti koguduse noori vendi Pärnus Haraka tänava aias, et rääkida kõigest, mis huvitas – kirjandusest, religioonist, filosoofiast ja kunstist. Aastad möödusid, kes läks õppima teoloogiat, kes inglise keelt, kes psühholoogiat. Kohtumiste geograafia laienes Tartu ja Tallinna. Kohtume ikka veel kaks korda aastas ja teeme ettekandeid.

KAS SAKSAMAALE MINEK OLI OOTAMATU?

Hakkasin pärast sõjaväge noortetööd tegema ja tunnistama ning eks see hakkas vanempresbüter Robert Võsule silma. Võsul oli idee, et peame Eestis hakkama seminari tegema, aga kuskil ei olnud võimalik õppejõudusid ette valmistada. Arpad Arderil oli Ida-Saksamaal palju tutvusi ja Võsul endal ka. Võsu valis kolm nime välja: Peeter Roosimaa, Ermo Jürma ja Joosep Tammo.

Tol ajal oli Võsu vanemate vendade jaoks veel noor. Nad ütlesid, et ega me kõiki Võsu utoopiaid saa tõsiselt võtta. Nii tundus paljudele ka seminari idee mõeldamatu, kuigi kaugõppekursused olid 1956–1960 toimunud ja Võsu oli nende kursuste tegevsekretärina kesksel kohal. Eks tal teatud ettenägelikkust oli ja kainet mõtlemist, mida oleks liidu töö edustamiseks vaja teha.

NÜÜD OSKAVAD EESTIS SAKSA KEELT VÄHESED. KAS KA TEOLOOGIA ON MUUTUNUD?

Muidugi on võrreldes meie lõpetamise ajaga 1983. aastal teoloogiline mõte edasi arenenud. Inglise keeleruumi teoloogia on mitte just halvem, aga sellel on teistsugused parameetrid. Saksa keeleruumis on fundamentaalseid uurimusi rohkem. Meie pluss Eestis on, et meie kõrval on veel venekeelne ruum.

Peame alati vaatama, kuidas üks või teine kirik käsitleb kõige tähtsamat – Kristust, Tema surma, ülestõusmist, lunastust, kas see ähmastub ja tuhmub. Ameerika teoloogias on kurb see, et suurelt jaolt on teoloogiline mõte asendunud psühholoogilise heaoluga – Jumal on selleks, et sul oleks hea, et sa ennast hästi tunneksid, Ta aitab sind depressioonist üle. See on kerge elu õpetus. Sügavamad noodid jäävad nõrgalt puudutatuks või päris kõrvale.

MIKS SINUST EI SAANUD TÄISAJAGA TEOLOOGI?

Kui sa oled liidu president, siis sul ei ole enam aega teoloogiaga tegeleda, ainult nii palju, kui on vaja kuskil vendade nõupidamisel mingi ettekanne teha. Pensionipõlves võib-olla saan midagi heaks teha.

Seminari alguaegadel ma õpetasin süstemaatilist teoloogiat, hetkel on selle osa seminaris üsna tagasihoidlik. Oikumeenikat õpetan ka sellel aastal. Olen õpetanud spiritualiteeti, kultuurihermeneutikat, filosoofiaga piirnevaid valdkondi. Olen 30 aastat gümnaasiumis filosoofiat õpetanud ja peaaegu kogu eesti keelde pandud filosoofiline kirjandus on läbi loetud.

PÄRAST SAKSAMAAD SAI SINUST VARSTI VANEMPRESBÜTERI ASETÄITJA.

See oli 1984. aastal ja oli üllatus. Ülo Meriloo oli väga tubli vanempresbüter. Ega mul kontoris palju teha ei olnud, minu osa oli käia mööda kogudusi evangeeliumi nädalatel. Sel perioodil käisin peaaegu kõik Eesti kogudused läbi.

Omal ajal oli vanempresbüteri roll teine kui praegu presidendi oma. Vanempresbüter oli riigi ja koguduste liidu vaheliseks lüliks, sai pähe ka, ja kui oli väga osav, siis tingis välja mõne hea võimaluse midagi teha. Väga suureks õppetunniks oli Võsu ajal presbüterite nõukogu istungitest osa võtmine. Võsu taktika oli, et võimalikult palju vendi osaleks neil koosolekutel, nooremaid ka. Põhikirjaliselt sellel nõukogul ei olnud suurt jõudu, aga tal oli autoriteeti ja ta aitas vanempresbüterit tema töös väga kõvasti.

SINA JA JÄRGMISED PRESIDENDID SAITE AMETISSE NOORTE MEESTENA JA LÕPETASITE KA NOORELT. MIKS?

Noortena me vaatasime 60-aastasi, et küll on vanad mehed. Nüüd olen 70 ja ei tunne ennast väga vanana. Probleemiks on füüsiline pool. Noorelt sa suudad väga palju teha ja pingeid taluda. President peab palju reisima, pinge all olema – suhtlemine, ärisöömaajad, juubelid, matused, kõike tuleb ette. Teatud east sa tajud, et ideid veel on, aga sa ei suuda neid ellu viia. Ma ei kahetse, et enam president ei ole.

SA OLID KOLM PERIOODI PRESIDENT. MIDA MEENUTAKSID?

Kõige olulisem esimese perioodi alguses oli, kas liit jääb kokku või läheb laiali, nagu enamasti igal pool Ida-Euroopas toimus. Et me kokku jäime, oli suur ime. Tänu sellele oleme me täna tugevad ja arvestatavad suuremate kirikute kõrval ning ka kirikute nõukogus väärikad liikmed.

Me elasime esimesed vabanemise aastad nii, et 2/3 eelarvest oli puudu. Vennad küsisid, kuidas seda eelarvet täita saab. Usus läksime edasi ja lõpuks sai kõik täidetud. Tol ajal oli abiallikaid ning dollari ja siinse raha kurss oli väga hea. Oli võimalik midagi teha, ka seminarimaja Tartusse ehitada, mis oli omamoodi suur ime.

Jumala armust said mõned prioriteedid paika pandud. Oli küsimus, kuhu me peaksime rohkem tähelepanu pöörama, kas sotsiaaltööle või laste- ja noortetööle. Sai otsustatud laste- ja noortetöö kasuks ning see on ennast õigustanud. Meil on Eestis teiste kirikute ja koguduste liitudega võrreldes selles osas läinud kõige paremini.

KEDA SA NIMETAKSID OMA KAASTÖÖLISTEST?

Väga oluline inimene oli liidu peasekretär Ruudi Leinus. Tema ustavus ja töökus – ilma temata ei oleks ma kolme perioodi vastu pidanud. Täna on ta EKNi täitevsekretär ja ta on ka Mähe kiriku üles ehitanud. Väga tubli mees.

Koolikaaslased Peeter Roosimaa ja Ermo Jürma on oma teoloogikohustused täitnud. Helari Puu ja Ermo Jürma asepresidentidena olid väga olulised inimesed. Oma koguduses Ilmar Kurg, kes oli enne mind pastor ja pärast oli mulle abiks, ta oli ustav kuni surmani. Meil ei olnud temaga mingeid probleeme, nagu vahel noore ja vana vahel tekivad. Tänan kõiki pastoreid ja töötegijaid, kes on Issanda tööd ustavalt teinud.

SA TAHAD VEEL TÖÖD TEHA.

Ei ole mõtet kirstu pikali heita ja hakata surma ootama. Kui Jumal lubab, siis oma koguduses tahaks jõudumööda uuele pastorile kaasa aidata. Koolis ja seminaris võiks veel töötada. Mul on kogemused, mis Jumal on andnud. Ma kandideerin veel vanematekogusse ka. Olen liidu töös osalenud 1984. aastast. Paljude teemade ja probleemide käsitlemisel on elav tunnistaja väga oluline, võiks veel aidata teistel mingis olukorras orienteeruda.

Pean ütlema suure tänutundega, et Jumal on olnud armuline, olen saanud Tema riiki teenida. Soovin ka kõigile neile, kes tulevad järele, Jumala kartust ja ustavust Tema teenimisel, armastust inimeste ja Jumala vastu. Me võime väga karmid ja halastamatud olla oma tõdedes, aga Jumal armastab kõiki inimesi ja tahab, et kõik tuleksid tõetundmisele. Ega Tal teisi saadikuid ei ole kasutada kui meie.

TÄNAME!

LÕPUKS LEIDIS TA JEESUSE

Stefan Schley (34) jättis kooli pooleli. «Selleks, et millestki aru saada, kulus mul koolis kolm kuni viis korda rohkem aega kui teistel lastel,» ütleb ta täna. Tulemus: «Juba väga varakult andsin ma alla.»

Kuna ta kodust mingit tunnustust ei saanud, kaldus ta juba lapsena parempoolsusesse ja möirgas natside loosungeid. Hiljem sai temast vasakpoolne ning ta hakkas võitlema kapitali ja ekspluateerimise vastu.

Keegi ei tohtinud talle midagi ütelda. Iga päev suitsetas ta kanepit ja tarvitas kaifi saamiseks seeni. Ta seksis paljude naistega. Selle tagajärjel on tal kolm last, kes elavad oma emade juures.

Kuna ta keeldus sooritamast sadat ühiskondliku kasuliku töö tundi, mis talle 2012. aastal karistusena solvamise, ahistamise ja kodurahu rikkumise eest määrati, pidi ta istuma viis kuud vanglas. Ta tundis end mässajana, kellel on alati õigus.

MUSTAD JÕUD

Vanglas tegeles ta budismi ja šamanismiga. Seal käis ta ka jumalateenistustel, mitte küll huvist kristluse vastu, vaid lihtsalt selleks, et see andis talle võimaluse vahepeal kongist väljas käia.

Trellide taga istudes saabus talle kord kohtust kiri. Tema vastu oli alustatud uus süüasi rongis piletita sõitmise, solvamise ja vara lõhkumise pärast. Sellest rääkis ta vangla kaplaniga ning palus enda pärast palvetada – seda kaplan ka tegi.

Sõidu ajal kohtusse palvetas Schley esimest korda teadlikult Meie Isa palve, mille ta oli leidnud ühest kaplani kingitud raamatust. Lisaks palus ta, et Jumal sekkuks. Ja läkski nii, et üllatuslikult karistati teda ainult tingimisi vaatamata sellele, et prokurör oli nõudnud seitset kuud vangistust.

Kuid Schley unustas palvekuulmise kiiresti. Kui ta vanglast välja lasti, tegeles ta taas esoteerikaga ja uuris inkasid, kes umbes aastal 1200 ehitasid Lõuna-Ameerikas üles hiigelriigi ning kummardasid maad emana ja päikest isana. «Ja ka mina tegin nii,» ütleb Schley nüüd. Tulevikus tahtis ta saada vaimse enesearengu treeneriks. Aga õnnelik ja rahul ta ei olnud.

KAHE VIDEO MUUTEV MÕJU

Lõpuks sattus Schley internetis videole, mille nimeks oli «New Age juurest Jeesuse juurde». See pani ta värisema. Naine videos rääkis oma varasemast elust ning sidemetest deemonlike jõududega. Aga mida ta ütles, seda teadis Schley ju isegi. Ta sisendas endale, et «see kõik on jama».

Veidi hiljem komistas ta järgmisele sarnasele videole. Aga seekord ta teadis seda naist. Ta helistas talle ja rääkis temaga oma igatsusest täiusliku elu järele. Ja siis koges ta midagi imesarnast. Sealsamas telefoni teel palvetas ta koos selle naisega ja võttis Jeesuse Kristuse oma ellu vastu.

«See muutis kõik,» ütleb Schley nüüd. Möödas on sellest nüüd poolteist aastat. Augustis 2019 laskis ta end Läänemeres ristida ja liitus baptistikogudusega. Igal pühapäeval käib ta koguduse jumalateenistustel, vaadates tulevikule optimistlikult: «Ma tean, et Jumal on minu poolt.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

PASTORIST PRESIDENDIKS

Malawi uueks presidendiks sai nelipühikiriku pastor, Malawi Kongressipartei esimees Lazarus Chakwera (65). 28. juunil andis ta ametivande. 23. juuni valimistel sai ta peaaegu 59% häältest. Sellega võitis ta alates 2014. aastast võimul olnud presidenti Peter Mutharikat (80), kes sai peaaegu 40% häältest. 2019. aasta mais toimunud valimistel jäi Chakwera alla, kuid reeglite rikkumise pärast tühistas põhiseaduskohus valimistulemused ja määras uued valimised.

Chakwera pärineb vaesest talupojaperekonnast pealinna Lilongwe lähedalt. Ta õppis Malawis ja Lõuna-Aafrika Vabariigis teoloogiat ja sai USAst kraadi. 1983–2000 õpetas ta Lilongwes nelipühiliidu (Assemblies of God) kõrgkoolis ja juhtis seda alates 1996. aastast. 1989. aastast oli ta liidu juhiks ja pani ameti maha 2013. aastal, et minna poliitikasse.

Chakwera võit on ajalooline. Esimest korda Aafrikas võitis opositsiooni kandidaat kohtu poolt korraldatud uued valimised. Aga see ei olnud Chakwera esimene katse presidendiks saada. Ta oli kandidaat ka aastatel 2014 ja 2019, kuid kaotas valimistel. Mõlema kaotuse järel kutsus ta oma kaasmaalasi rahule ja valimistulemuste tunnustamisele.

Malawi on üks maailma kõige vaesemaid riike. Enam kui pooled 21 miljonist elanikust elavad allpool vaesusepiiri.

idea Spektrum

TA LÖÖB MU SURNUKS!

Dennis Heinsohn (43) õpetab nukkude abil lastele liiklusreegleid. Pole aga sugugi enesestmõistetav, et ta täna veel politseis töötab. Ühe politseioperatsiooni ajal oleks ta peaaegu surma saanud.

Heinsohni tollastest läbielamistest võiks kirjutada lausa kriminaalromaani. Noore koerajuhina Hamburgis kuulis ta raadio kaudu, et kaks kolleegi vajavad abi. Nad olid jälile saanud Poola autovarastele ja tahtsid kahtlusalust autot kontrollida.

Kui Heinsohn kohale jõudis, hoidis üks politseinik kinni kahte maaslamavat meest. Teine püüdis kolmandat kinni võtta, aga see hakkas vastu. Heinsohn läks appi, jättes koera autosse. Agressiivne mees rebis end lahti ja sai ühte tagahoovi põgenema. Heinsohn jooksis järele ja tahtis teda vahistada, aga mees sai hoopis temast kinni. Politseinik haaras gaasiballooni ja suunas joa mehele näkku. See ei mõjunud. Selle asemel lõi mees politseiniku pikali, põlvitas tema kohale ja hakkas teda rusikaga näkku peksma, politseiniku pead mitu korda vastu sillutist tagudes. Lööke oli vähemalt kaheksateist.

Heinsohnil oli surmahirm: «Ta lööb mu surnuks!» ja hüüdis appi. Võttis aega, kuni abi kohale jõudis. Kahel politseinikul õnnestus vaevu peksjast kinni haarata ja talle käerauad panna.

TUNDIS JUMALA ARMASTUST

Heinsohn nägi kohutav välja. Tema nägu oli verd täis voolanud. Kohalikud elanikud andsid talle kausi sooja veega, et ta saaks vere maha pesta ja paberrätikud, et ta oma haavu võiks puhastada.

Ja siis juhtus midagi, millega noor politseinik polnud üldse arvestanud: «Ma tundsin, et minusse voolab jõud, see tungis mu südamesse. Ma kogesin Jumala armastust endasse voolamas.» Jumala ligiolek sai järsku tuntavaks. Tulemuseks oli, et ta andis kausi ja rätikud mehele, kes mõni hetk tagasi oleks ta peaaegu ära tapnud.

Heinsohn ütleb: «Ma tundsin end Jumalast kantuna.» Heinsohn andestas kurjategijale. Ka hiljem ei tundnud ta tema vastu mingit kibedust, viha või kättemaksuhimu. Juhtumi läbitöötamise protsessis ei olnud tema jaoks enam tähtis, kas kurjategija oma tegu kahetses. «Ma olin vaba ja võisin Jumalalt võtta vastu paranemist.»

Veidi hiljem lõi kurjategija haiglas naisarsti pikali ja põgenes Poolasse. Uuesti Saksamaale tulles võeti ta aga kinni ja talle mõisteti vanglakaristus.

EI TEE POLITSEIS KARJÄÄRI

Heinsohni edasine teenistus politseis ei olnud enam enesestmõistetavalt paigas. Ta võis küll juba kaks nädalat hiljem jälle töötada, siiski oli ta endast väljas ja ainult osaliselt teenistuskõlbulik. Ta tegi läbi erinevaid rehabilitatsioone. Aga võttis aastaid, enne kui politsei tema juhtumi teenistusvigastuseks tunnistas. Edutamisest ei ole siiamaani juttugi.

Heinsohn ei ole kibestunud: «See, mida ma nüüd teen, on mulle südamelähedane.» Ta loodab, et koroonapandeemia võidetakse peatselt ja ta saab jälle lastele näidata, kuidas tänavaliikluses hakkama saada. Hea meelega töötab ta ka kristlikus politseiühingus ja on tegev Hamburgi ühes palvelas.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ELUMÜÜR KERKIB KÕRGEMAKS

Heinrich Schmidt (35) on näide sellest, et kristlik lastetöö ei ole asjatu. Kaheksa-aastaselt läks ta lastetundi ja kuulis seal Jeesusest. Õpetaja rääkis, et Jumala Poeg võib näidata väljapääsuteed, kui lapsed eluteel ekslevad. Heinrich kuulas seda, kuid unustas õige pea. Kaaslastega pühapäevakoolist ta sidet ei leidnud.

Kaks aastat hiljem jättis tema isa pere maha. Poisi väike maailm kukkus kokku. Ta lõpetas põhikooli, kuid ei leidnud uut õppekohta. Viis aastat käis ta tööl ja jõi. «Tol ajal käis mu käsi tõesti halvasti,» meenutab ta.

21-aastasena käis ta ringi enesetapumõtetega. Ta elas koos emaga kõrghoones. Kas ta peaks selle katuselt alla hüppama? Siiski ei teinud ta seda, sest kartis sattuda põrgusse.

Päevade kaupa vedeles ta oma voodis. Muutuse tõi aga hetk, mil ta ükskord aknast välja vaatas. Päike paistis kuuse kohal. Linnud sädistasid rõõmsalt. Siis tundis ta laual oleva apelsini lõhna. Järsku tuli talle meelde lastetund. Korraga tundus talle võrreldes evolutsiooniteooriaga, mida ta koolis pidi õppima, hoopis usutavamana see, et kõik olev on loodud Jumala poolt.

SEDEL OLI PIIBLI VAHEL

Ta langetas otsuse lugeda oma vana Piiblit. Seda kätte haarates kukkus raamatu vahelt aga välja üks paber. See oli mälestus ammusest lastetunnist. Paberil oli piiblitekst Jr 29,11–12: «Mina annan teile tulevikku ja lootust. Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid.»

Selles nägi Heinrich Jumala otsest kõnetust. Ta palus teadlikult Jumalat ja koges, et tema ellu saabus püsiv muutus: «Varem oli mu süda täiesti kivistunud. Korraga kogesin ma oma elus aga armastust.»

Ta hakkas maalima. Mida ta usus koges, seda tahtis ta niimoodi väljendada, et ka teised seda mõistaksid. Tagasi vaadates ütleb Heinrich: «Jumal vabastas kunstiande, mis minus peidus oli.»

Ta taotles võimalust õppida edasi linnavalitsuse koolitusprogrammis, et saada ametnikuks. Sealt sai ta keskhariduse. Edasi tõusis ta karjääriredelil juba kõrgemale ning temast sai linnakassa asejuht. Sealt edasi läks tema tee kohalikku omavalitsusse, kus tegevusvaldkonnaks sai töö välismaalastega. Hiljem läks ta uuesti õppima ning temast sai aineõpetaja. Ka oma koguduses Albstadtis, mis asub Lõuna-Saksamaal, on ta kunstnikuna tegev. Igal aastal maalib ta aastaloosungi teemal pildi.

TUNNIS RÄÄGIB TA JUMALAST

Üks projekt on tal eriti südamel – «Elumüür». Ta selgitab: «Sünd on vundament. Seejärel ehitatakse oma elu üles.»

Kui algul paistavad elu ja müür veel kindlana, siis aastatega ei lähe kõik mitte ainult kõrgemaks, vaid ka keerulisemaks ja ebakindlamaks. Seda on ta ise kogenud. Aga muutus on võimalik. Sest kui pilti vaadata, näeb müüri juures meest seljakoti ja binokliga, kes otsib uut elu. «Elumüürist» sai tema õppetöö osa. «Me ehitasime poorbetoonkividest 1,8 meetrit kõrge kivimüüri.» Kõige rohkem teeb talle rõõmu see, kui õpilased küsivad pöörde kohta tema elus: «Siis saan ma tunni katkestada ja rääkida neile oma usust Jeesusesse.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ÜKS PILT

Puka Vabakogudus tähistas 12. juulil aastapäeva. Külas oli eestpalvekoguduse, Tartu Rahvusvahelise Koguduse esindus.

ELVA BAPTISTIKOGUDUS 90

Juubel Elva Kultuurikeskuses 12. juulil 2020

1. Vaade saali.
2. Pastor Peeter Tamm ja Elva vallavanem Toomas Järveoja.
3. Tervitajad eestpalvekogudusest Tallinna Vene EKB Kogudusest Betaania.
4. Saumetsa Brass.
5. Betaania koguduse ansambel.
6. Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm teeb abikaasa ja tütardega selfit.

Fotod: Margo Meri