Keset talve õitsevad peenral ikka veel võõrasemad. Linnud käivad küll akna taga toidumajakesest seemneid söömas, aga tõenäoliselt on see ainult magustoit – ka looduses on veel suupoolist piisavalt saada. Vanad inimesed rõõmustavad, et ei ole libe ja tänavatel on julge käia.

Kaugel Austraalias möllavad metsatulekahjud. Hukkuvad koaalad, kängurud ja teised eksootilised loomad. Seal, kus vihm tule juba kustutanud on, ollakse hädas uputustega. Mõni kummalise mõtteviisiga inimene võtab aga taskust tikutoosi, et järgmist tulekahju tekitada.

Viimasel juhul on süüdlane selge. Süüdi olevat ka rohelised, kes ei lubanud metsadele tuletõkkeribasid sisse põletada. Muidugi veel need, kes atmosfääri reostavad ja sellega kliimat soojendavad.

Teiste süüdistamine on võib-olla meeldiv tegevus. Jeesus seevastu ütles: «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!» (Mk 1,15).

EI ME ETTE TEA

Toimetaja kommentaar

Venemaa sai uue peaministri ja riigi võimuorganite struktuuri muudetakse. Mida see kaasa toob, selle kohta on ohtralt spekulatsioone, aga täpselt ei tea seda ükski kommenteerija.

Venemaa on Eesti naaber ja jääb selleks. Meie peaksime palvetama, et võiksime oma maal rahulikult elada. Taaveti ja Koljati puhul sai määravaks Jumala tahe ning Temale püüdis Taavet igati meelepärane olla. Võtkem meiegi temast eeskuju!

MITTE AINULT EKSOOTILISEST IRAANIST

Ameerika droon tappis Iraagis kõrge Iraani sõjaväelase. Iraan tulistas rakettidega Ameerika sõjaväebaasi. Iraani õhukaitse laskis alla Ukraina reisilennuki. Need uudised vapustasid kogu maailma.

Kümme käsku ütlevad väga selgelt: «Sa ei tohi tappa!» (2Ms 20,13; 5Ms 5,17). Aga mida teha tapjaga, kes üha tapab, kui teda ei takistata? Õnneks ei pea enamik meist niisuguses olukorras otsustama. Seda enam vajavad kõrged riigijuhid eestpalveid.

Sõjarelvad on muutunud väga täpseteks, nende kasutajad istuvad sageli turvaliselt tuhandete kilomeetrite kaugusel ja juhivad relva arvutihiirt või midagi mängupuldi sarnast kasutades. Ükski sõjalisse konflikti segatud kõrgel positsioonil olev inimene ei saa ennast enam tunda kindlalt ei suures rahvahulgas, autos ega varjendis olles. Aga kui niisugused relvad satuvad vastutustundetute juhtide kätte? Nende kasutajate ring laieneb paratamatult, sest tehnika areneb ja muutub üha kättesaadavamaks, relvamüüjate igatsus raha järele ei lõpe ka ära. Võivad tulla uued inimlikud eksimused nagu Ukraina reisilennuki puhul.

Võidurelvastumine käib kogu aeg. Mõõkade arenedes tuleb välja mõtelda uued kilbid ning nii ikka üha järgmisel ja kõrgemal tasemel. Kulutatakse raha ja inimkonna kõige andekamaid ajusid. Sellele piiri panna saab ainult Jumal.

Hirmu külvamine ei ole mõistlik. Kristlased peavad levitama lootust ka siis, kui kõik tundub olevat lootusetu. Kuhu läheb usklike parim energia ja võimed, kas evangeeliumi kuulutamisse või kuskile mujale, mõistlikku või ebamõistlikku tegevusse? Js 6,8 ei kaota ilmselt kunagi oma tähendust: «Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: «Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?» Ja ma ütlesin: «Vaata, siin ma olen, läkita mind!»»

BELLINGSHAUSEN ANTARKTIKAS

Kakssada aastat tagasi jõudis Eestist pärit admirali Fabian Gottlieb von Bellingshauseni (vene keeles Faddei Faddejevitš) juhitud ekspeditsioon Antarktikasse. Aastapäeva puhul sõitis nüüd sinna admirali nime kandev Eesti laev ning kommentaari kirjutamise ajaks oli kohale jõudnud ka Eesti president. Tunneme oma ajaloo üle uhkust, räägime sellest teistele ja lehvitame oma sinimustvalget lippu. Tegemist on kindlasti tähelepanuväärt tähtpäeva ja reisiga.

Aga tulgem kodumaale tagasi, kus rahvaste rändamine meile tänapäeval suurt muret teeb. Bellingshausen ei olnud eestlane. Ta polnud isegi mitte pagulane, vaid meid valitseva või koguni orjastava võõra rahva esindaja. Võiks ju küsida, mis on meil tema ja temasugustega tegemist? Hea, et neid enam siin ei ole ja unustame ära, et nad kunagi on olnud? Nii teevad mõnedki rahvad oma minevikuga. Ka meie võime lugeda pseudoajaloolisi jutukesi oma muistsetest kangelastest, kes meie eneseteadvust tõstavad.

Jumal on meie maal lasknud läbi aegade elada ka võõraste rahvaste esindajatel. Kuigi nad ei teinud eestlaste ajalugu (küll ehk mõjutasid seda), on see ometi Eestimaa ajalugu.

Oleme vanad vastuolud peaaegu unustanud, võõraste head teod enda nimele kirjutanud ja suudame nende üle olla uhked. Kas nii saab tulevikus olema ka praeguste võõrastega, kes siin elavad?

Ega me tulevikku ette ei tea ja praeguste probleemide leevendamisega tuleb kindlasti tegeleda. Keerulises suhete puntras tasuks meeles pidada Jumala sõna: «Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. Seepärast armastage võõrast, sest te olete ise olnud võõrad Egiptusemaal!» (5Ms 10,17–19).

JUTUSTA JEESUSE LUGU!

«Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!» (Jh 3,30).

Uue aasta hakul ütlesime ja kuulsime häid soove. Eks mõni inimene on soovide ja tõotustega ka ettevaatlikuks muutunud – minevikus oli liiga palju ebaõnnestunud lubadusi. Ma tahaksin siiski jätta meie mõtetesse ja ellu Ristija Johannese soovi, et Kristus peab kasvama. Ma ei kahtle, et Jumal ise oma Vaimu läbi aitab meil seda teostada, kui me selle poole püüdleme.

See soov on pärast jõule igati loogiline. Laps, kes on sündinud, peab kasvama. Sündimise imetlus ja rõõm muutub varsti mureks, kui laps ei kasva. Kui beebi sünnib, siis vaatavad arstid hoolega, kuidas ta kaalus juurde võtab. Olgu Jeesus Kristus meie elus, meie kogudustes ning kristliku tunnistuse ja elueeskuju kaudu kogu meie maal kasvav Issand!

Aga kuidas seda mõista? Piltlik ütlemine on ju ilus, aga mil viisil seda kogeda? Kuidas on see minu tegeliku eluga seotud? Mida ma tegema pean, et see lause ei jääks tühjaks sõnakõlksuks? Kuidas luua Jeesusele kasvuruumi ja selline keskkond, kus Tal on hea suureks saada?

Mul on kolm tähelepanekut: ela Jeesuse lugu, kuula Jeesuse lugu, räägi Jeesuse lugu! Muidugi ei tähenda see ainult suulist rääkimist, vaid Jeesusele sarnanemist, Tema loo edastamist ja selles osalemist mitmel moel: sõnade ja meelelaadi, eluviisi ja tegudega.

ELAME JEESUSE LUGU

Oma tegevuse alguses rullis Jeesus kord sünagoogis lahti rullraamatu ja luges: «Issanda Vaim on minu peal, seepärast on Ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.» (Lk 4,18–19).

Jeesus Kristus on tulnud päästvalt ja vabastavalt meie keskele. See ei ole lihtsalt teoloogiline tõde, vaid kogemuseks muutunud usk ja praktika.

Mina ja sina oleme osa saanud sellest Jeesuse Kristuse loost, millega kohtudes võttis meiegi narratiiv uue pöörde. Mõtle täna oma mineviku patust ja süüst vabanemise imele. Meie elulugu saab osaks Tema suurest jutustusest, kosmilisest loost. Tema annab meile julguse elada, vapruse andeks paluda ja andeks anda, Tema loob meelekindlust seista nõrgemate eest, mitte minna kaasa ülekohtuga või rumalusega.

Ja me ütleme: «Ma ei oleks uskunud, et minu raamatusse kirjutatakse selline peatükk! See on parem kui senine lugu oleks võinud eeldada!»

Kõige kaunimalt rullub Jeesuse lugu lahti evangeeliumites. Sealt leiame puutepunkte ja eeskujusid, mida põimida enda ellu. Sealt leiame materjali, mis aitab kujundada meie otsuseid ja meelsust.

Loeme sel nädalal läbi vähemalt ühe evangeeliumi! Ma ise alustasin Matteuse evangeeliumiga. Esitame endale küsimuse, kuidas see, mil viisil Jeesus inimestega kohtus, nendega rääkis, neid üles tõstis ja õpetas – kuidas see võiks veel rohkem saada osaks sellest, kes olen mina, milline on minu iseloom, suhtlemine, teod ja mõju.

Kasvame Kristuse sarnasemaks! See on püha elu mõõdupuu! – Nii saab Jeesus suuremaks meie keskel ja meie läbi!

Jeesuse loo tõeks elamine on väga praktiline. Apostel Paulus räägib 1. Korintose kirjas 3. peatükis usklikest, kes kaotasid silmist Jeesuse ja takerdusid enda eelistuste eest võideldes tülidesse. Üks ütles, et talle meeldib Apollos – vaata, kui hea hääl ja selge jutlus tal on. Paulusel pole head välimustki! Aga teine väitis – ei, hoopis Paulus on õige õpetaja, vaata, kui sügavad mõtted tal on. Apollos pole midagi, mul on tema suhtes kohe vastumeelsus. Rikub siin kõik ära! Ja nii nad külvasid tüli ja halba õhustikku. Nagu oleks keegi spraypudelist ruumi paha lõhna pihustanud. See jääb kauaks õhku.

Paulus manitseb – kiivus ja riid on lihalikkuse märk. Teie mõelge hoopis, et kõige eesmärgiks on Kristus. Mõelge sellele, milline on teie elu mõju ja tulemus, see on väärtuslik ja «kuldne» vaid siis, kui see Kristust esile toob. Ärge takerduge inimlike meeldimiste ja mittemeeldimiste võrku: «Sest kõik on teie heaks, teie päralt, aga teie olete Kristuse päralt» (1Kr 3,1–23). Teiste sõnadega: Kristuse sarnasus on pühitsuse mõõdupuu!

2019. aasta lõputundidel loeti meie kirikus palvet, millest siinkohal mõned tsitaadid.

Issand õnnistagu meie silmi, et nad näeksid läbi sellest, mis on pealispinnal, ja et teistel oleks nende pilgu all hea olla.

Issand õnnistagu meie suud, et ta annaks tunnistust Kristusest, meie Loojast ja Issandast, et sealt ei tuleks välja midagi, mis haavab või purustab, et ta ütleks sõnu, mis julgustavad ja tervendavad.

Issand õnnistagu meie kõrvu, et nad kuuleksid Tema sõnu, ja et nad oleksid erksad panema tähele hädasolijate häält.

Issand õnnistagu meie südant, et ta oleks Jumala Vaimu eluasemeks.

KUULAME JEESUSE LUGU

Kui ma ütlen «kuulame», siis mõtlen tegelikult igasugust Jumala töö märkamist.

Hääli ja väliseid ärritajaid on igasuguseid. Teed interneti lahti, avad ajalehe, ja juba voolab sinust üle tugevasti vürtsitatud sõnumite laviin. Mõni asi pimestab, mõni võtab hinge kinni, mõni paneb turtsuma ja mõni asi paneb lausa silmad vett jooksma.

Kodus, tööl ja kirikus on samuti palju asju, mis meid mõjutavad. On sõnu, inimesi ja tundeid, mis puudutavad mõnda meie hirmu või haava, mis pole paranenud.

Õppigem keskenduma Jumala tegudele. Fokusseerime oma pilku. Nagu binokliga või suurendusklaasiga – fookuses on asjad selged, äärealadel hägused. Mõni oluline asi jääb fookusest väljas üldse märkamata. Kui sa uurid teiste inimeste arvamusi, pöörad tähelepanu enda meeldimistele, siis Kristuse töö jääb paratamatult häguseks. Sa ei märka seda, sest sa ei terita selle suhtes oma tähelepanu. Võib-olla isegi ütled, et näe, niipalju inimlikkust ja puudulikkust on meie ümber, kõik läheb muudkui allamäge. Aga asi on hoopis selles, et sina ise uurid seda nii hoolega, ja sa ei saagi märgata Jumala head tööd Jeesuses Kristuses. Su huvi ja mure on mujal.

Kus sinu elus Jumal möödunud aastal töötas? Mida Jeesus muutis sinu elus? Sõnasta see lihtsalt ja selgelt.

Mida Jumal tegi sinu kodus ja koguduses? Mida Ta teeb sinu sõprade ja lähedaste juures? Kas sa märkad Jeesusele omast tööd ka ühiskonnas? – Teravda oma tähelepanu sellele – ja sa hakkad nägema Jumala abi ja päästvat tegevust, Tema armastuse ja tõe korrektiive ning ülesehitavat meelevalda.

Usu, su süda täitub tänuga! – Kui sul on vähe tänulikkust oma pere eest, usukaaslaste eest või iseenda eest, siis ma julgustan ja õhutan sind – otsi Jeesuse tegutsemise märke, loe neid tähti, millest saavad kokku Tema sõnad, Tema lunastav jutustus. Ära otsi enda arusaamasid Tema tööst, vaid seda, mis inimesi päästab, vabastab, lootust annab, kutsumuseks valmistab. Nii saab Jeesus suuremaks meie keskel ja meie läbi!

RÄÄGIME JEESUSE LUGU

Räägime Jeesuse lugusid üksteisele! Räägime, mida Tema on teinud ja teeb meis ja meie ümber.

See tähendab, et meil on endal elulisi ja tegelikke kogemusi, mida jagada. Kui oleme koos Jeesuse Kristusega teekonnal, siis juhtub igasuguseid asju nagu ka jüngritega. On sügavaid vestlusi tõelisest suurusest. On tähelepanekuid annetamise kohta – isegi paar senti võib olla suur annetus, kui see on kõik, mis andjal on tänulikult anda. Seal on lugu, kuidas Jeesus kõigi üllatuseks peseb oma jüngrite jalgu. Oh, mida see veel tähendab? – Kas seda, et ka mina pean enda väärikuse kaitsekilbi kõrvale panema, võtma kaitsetu teenija käterätiku ja puhastama teiste poolt tuppa kantud tolmu ja sodi? Issand Jeesus, sinuga koos juhtub tegelikke asju!

Jagame teistega, kuidas me kasvame Kristuse poole. Mida see meilt nõuab? Mis on selles rasket ja mis rõõmustavat?

Mõtlen mõnikord, et uskliku inimese oht on selles, et võime aegamisi kaotada praktilised elumuutvad kogemused Jeesusega. Kui meile jääb järgi ainult piiblisalmide osav tsiteerimine ja teoreetilised arutlused, siis on meie osadus Kristusega viimaks nagu kunstpuu. Näeb välja nagu päris, aga ei kanna vilja. Jeesus ütles: «Jääge minusse, siis te kannate palju vilja!» See on eluosadus (Jh 15,4–5.8).

Sinu sõnadel on mõju. Sa võid oma sõnadega teha Jeesuse suuremaks, lasta Temal kasvada!

On öeldud: jälgi oma sõnu, kas need on head, kas need on vajalikud, ja kas need ehitavad üles. Kui su sõnad nendest kolmest sõelast läbi ei lähe, siis jäta nad hoopis ütlemata. Aga kui sa räägid sellest, kus sa näed Jeesuse meelsust ja Tema jõus toimunud muutusi, siis sa ei eksi teemavalikus. Kui tunnistame tegelikust Jeesuse mõjust tegeliku elu keskel, siis saab Tema suuremaks meie keskel ja meie läbi!

Ka meie palveteemadel on avardumise ruumi. Me palvetame sageli lähedaste eest ja tervise pärast. Keegi isegi küsis, et kas kirikus on eriti haiged inimesed? Muidugi, haiguste eest tulebki palvetada, pere ja sõprade eest samuti. Kuid las Püha Vaim puudutab meie südant, nii et me näeme avaramalt. Palvetame ka enda isikliku vaimuliku küpsuse ja iseloomu eest rohkem. Ärgem häbenegem seda. Palvetame kohaliku omavalitsuse eest. Palvetame naabrite eest, kelle aknad meie palvekojast kätte paistavad. Palvetame rohkem riigijuhtide eest. – Ma ise tahan palvetada ka nende eest, kes «Admiral Bellingshauseni» pardal Antarktika ekspeditsioonil osalevad. Mul on seal üks kauaaegne tuttav. Jumal hoidku neid ja lasku hästi korda minna.

Viimaks – ma usun, et meil on ees ülesehitavaid ja vaimulikult jõudu andvaid vestlusi. Kutsu külalisi, aga kutsu ka Jeesus alati külla. Mine ise külla. Võta Jeesus ja Temaga kogetud lood kaasa. Kui sa ütled, ma ei tunne seda inimest, siis tervita, võta aega, küsi tema usu ja elu kohta. Jutusta, mida sina oled Jeesusest ning koos Jeesusega õppinud ja kogenud.

Nii saab Jeesus suuremaks meie keskel ja meie läbi!

TOIVO PILLI
Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor

ETTEVÕTJAD KOHTUSID OMAVAHEL

Aktuaalne teema

MTÜ Eesti Kristlikud Ettevõtjad (EKE) ja Eesti Evangeelne Allianss korraldasid 9. jaanuaril Tallinnas konverentsi «Uuel teel». Järgmisel päeval oli Kehras koolitus. LEMBIT IDA (63) oli üks konverentsi korraldajatest EKE poolt.

Kas Te olete ettevõtja?

Olen ühelt poolt tehniline konsultant kortermajade renoveerimisel ehk tellija esindaja ja teiselt poolt tegelen ühes ehitusettevõttes müügitööga, vastutades kütte ja ventilatsiooni eest. Lõpetasin omal ajal TPI mehhaanikainsenerina, aga pärast on kõik tänapäevane juurde õpitud.

Mida kujutab endast EKE?

See on ettevõtjaid ühendav grupp, kus tullakse nagu koguduseski osadusse, aga oma kindla suunitlusega. Esimene osa osadusgrupi ajast on koolitus, kus kasutame oma Euroopa katusorganisatsiooni Europartnersi poolt välja töötatud materjale. Teine osa on osalejate tõstatatud küsimustes nõuandmine ja kolmas on eestpalved. Koos käib kuni kümme inimest. Meie liikmed peaksid olema mitte ainult kuulajad, vaid ka tegutsejad. Nad teevad ise plaane ja ise neid ka täidavad.

Millest konverentsil räägiti?

Põhiettekande tegi Europartnersi president Wouter Droppers Hollandist sellest, kuidas kristlasena, ettevõtjana ja ärimehena maailma keskel olla ja selles keskkonnas, kus me toimetame, kristlaseks edasi jääda – kuidas me muudaksime seda maailma, mitte maailm meid.

Põhimõtteliselt on majanduses kaks teed. Üks on kogu maailma suundumus ehk raha ja maksimaalse kasumi teenimise tee. Inimene muutub vahendiks ja raha valitseb tema üle. Raha teenimine on nagu ebajumal, mis võtab võimust ja selle asemel, et ehitada, pigem lammutab. Teine tee on näha igas olukorras, ka majandustegevuse taga inimest ning raha on inimeste teenistuses kui kaupade ja teenuste hindaja.

Ettekandja tõi väga häid näiteid Hollandist, kus põllumajandustoodete eksportijad tulevad kokku ja jagavad oma kogemusi konkurentidele. Saavutatakse see, et eksportturgudel ollakse koostöös väga aktiivsed ja edukad. Eestis ei ole seda ärimudelit eriti praktiseeritud.

Kas ettekanded avaldatakse?

Meil on konverentsist ja koolitusest videoülesvõte. Ettekannetest teeme Eesti variandi ja pakume neid kogudustele, kus on ettevõtjaid või tahavad koguduste juhid majandusvaldkonnas infot.

Milline on ettevõtjate positsioon kristlikes kogudustes?

Koguduste juhtidest sõltub palju. Ettevõtja ei ole poliitik, ta ei tule ise pildile. Ta vajab koguduses pigem seda, et saaks uueks töönädalaks vaimselt hästi laetud ja kinnitatud selles, et mida ta teeb, see on kasulik kõigile. Ütleme otse välja, et ettevõtjaid vaadatakse kogudustes mõnikord kui rahakotti ja see on põhjus, miks paljud ettevõtjad ei näitagi ennast kogudustes või käivad seal harva. Aga kui neid kogemusi, mis on ettevõtjal, rakendada koguduste töös ja just koguduste majanduselus, siis võidavad kõik.

Äri- ja majandusinimestel ei ole midagi muud vaja kui et neid võetaks kui koguduse liiget, kellega lepitaks kokku mingid teemad, milles nad saaks kaasa aidata koguduse elule. Kindlasti vajavad nad eestpalveid, kuna nad on ühiskonna majanduselus eesliinil, kus on tihe konkurents.

Kas esineb ka viltuvaatamist kogudustes ettevõtjate peale ja vastupidi?

Koguduste juhid ei vaata kindlasti ettevõtjate peale viltu, see on osade majanduslikult kehvemas olukorras olevate koguduseliikmete positsioon. Ettevõtjad peaksid kogudustes avama suu ja rääkima väga lihtsalt ja praktiliste näidete alusel, et rikkus ei ole ise tulnud nende juurde, vaid see on süsteemse töö tulemus. Ettevõtjad peaks innustama neid, kes on majanduslikult halvemas olukorras, et nad võtaksid ka ise midagi ette.

Teenida tuleks ainult Jumalat. Raha on vahend, nagu pastapliiats meie taskus – me võtame selle ja kirjutame. Raha on hea sulane, aga halb isand. Kui ta on ettevõtja jaoks sulase rollis, siis ettevõtja ei vaata kunagi kellegi peale ülevalt alla.

Millest koolitusel räägiti?

Seal räägiti evangeliseerimisest töökeskkonnas. Üldiselt on arusaamine, et kristlastena võtame Piibli kätte ja hakkame seda teisele inimesele selgitama. Pigem tuleks teistega suheldes arusaadavaks teha, et sa oled neile kaastöötajast kristlane ning kui teisel inimesel on mingisugused küsimused ja probleemid, siis aidata neid lahendada ning nii jõuab ta Kristuseni. Wouter Droppers tegi kuuetunnise koolituse evangeliseerimise teemal ja tõi näiteid, kuidas ta suures automüügi kontsernis töötades juhatas inimesed Kristuse juurde.

Täname!

Ettevõtlusteemast huvitatud saavad Lembit Idaga ühendust võtta meilil info@ettevotjad.eu.

AJALUGU ÕPETAB

Usuteaduse magister ALEKSEI SINITŠKIN (55) on Venemaa EKB Liidu arhivaar ja Peterburi Poklonnaja Gora koguduse diakon. Tema juhtimisel tegutseb koguduses Novosibirski Piibliseminari filiaal, mis annab bakalaureuse kraadi. 14. detsembril 2019 pidas ta ajalooalase ettekande Kohtla-Järve Peeteli koguduses ja andis seejärel intervjuu Kuulutajale.

Kuna Aleksei Sinitškini vastustes oli eesti lugejale vähetuntud või tundmatuid nimesid, siis on sulgudes lisatud selgitusi.

KAS USKLIKUD INIMESED SUHTUVAD AJALUKKU TÕSISELT?

Ma püüan kõiki oma loengutega veenda, et seda on tarvis. Paljud minu üliõpilased lähevad pärast lõpetamist edasi ajalugu õppima. Ma muidugi ei arva, et kõigist peaksid ajaloolased saama, aga minu jaoks on see kutsumus.

KUI PALJU ON VENEMAAL TÕSISELTVÕETAVAID BAPTISTLIKKE AJALOOLASI?

Nii imelik kui see ka ei ole, siis peamiselt tegelevad baptismi ajalooga Venemaal mitteusklikud inimesed. Nad on kirjutanud baptismi ajaloost umbes 50 väitekirja. Põhjus on selles, et see on läbiuurimata ala ja sellest on kergem teha head teaduslikku tööd. Mõnedel teemadel ei ole mitte keegi midagi tõsiseltvõetavat kirjutanud. Ilmalikes arhiivides on tohutult palju dokumente. Neist on minu hinnangul läbi uuritud kolm-neli protsenti.

Nõukogude ajal kogus Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Üleliiduline Nõukogu arhiivi. Hilisemal perioodil tegutses ajalooline komisjon, mis koostas tuntud punast värvi «telliskivi» («Istorija evangelskih hristian-baptistov v SSSR», 1989). Komisjon kogus palju aastaid dokumente ja materjale ning sellesse «telliskivisse» mahtus ainult üks-kaks protsenti kogutust. Seal on muidugi teatud pealiskaudsust ja massiliselt vigu, mis on niisuguse teose puhul paratamatu.

MIS ON TEIE UURIMISTE PEATEEMA?

Praegu on minu huvialaks baptistiliit kuni 1930. aastani. Tegelen ka Ivan Prohhanovi (1869–1935, Venemaa evangeeliumi kristlaste juht) ja William Fetleriga (1883–1957, Läti päritolu pastor ja evangelist). Need inimesed huvitavad mind väga ja kummastki pole üheski keeles head elulugu keegi kirjutanud.

KAS NÕUKOGUDEAEGSED ARHIIVID ON USALDUSVÄÄRSED?

Iga allikas on subjektiivne. Ei või segi ajada memuaare ja arhiivimaterjale. Muidugi on midagi ka võltsitud – keegi tahtis oma tegevust paremas valguses näidata. Tuleb vaadata suuremat hulka dokumente – kuupäevad ei klapi, säilinud dokumendid on juhuslikud jne. Arhiiv ei ole viimase instantsi tõde, tõde on Kristuses, arhiiv on inimlik asi.

20. sajandi algusest kuni revolutsioonini on materjali Venemaa Riiklikus Ajalooarhiivis. Näiteks kirjeldan ma baptistide kümnendat kongressi. Mul on kongressi protokollid, osavõtjate avaldatud mälestused, politseinike ettekanded, organiseerijate omavaheline kirjavahetus, välismaalaste mälestused. Leiame motiivi, miks just niimoodi kirjutati. See on nagu mosaiik või Rubiku kuubik, millest tuleb õige kuju kokku panna.

Ma korjasin materjali ja kirjutasin esimese vene rahvusest baptisti Nikita Voronini (1840–1905, pastor Thbilisis) ristimisest. Aega selleks kulus üheksa aastat. Ma leidsin Voronini, Martin Kalweiti (1833–1918, saksa baptist, tegutses Thbilisis ja ristis Voronini) ning Jakov Deljakovi (1829–1898, Pärsia päritolu pastor ja evangelist, kes viis Voronini Kalweiti juurde) kirjutised – seega kõigi nende omad, kes sündmuses osalesid, pluss õigeusu misjonäri ja nende meenutused, kellele sellest räägiti. Ka vastaste omad.

KAS KOGUDUSTES KIRJUTATI PROTOKOLLE?

Jah, väga palju. Osa on põletatud, võib-olla mõni on antud arhiivi, mõni on kellelgi kodus, mõne võttis keegi Ameerikasse kaasa. NKVD konfiskeeris baptistiliidu arhiivi 1935. aastal, see asub Peterburis. Seda saab kasutada, andmeid välja kirjutada, teha koopiaid. Arhiiv on suur ja väga halvasti kirjeldatud ning mitte alati ei ole aru saada, mis mõnes kaustas on. Aga need on unikaalsed dokumendid. Ma ei oodanud, et sellised dokumendid on säilinud. On näiteks kirjavahetused (nimetab nimesid), originaalkirjad, koguduste ja kongresside protokollid, kassapaberid. Seal võib veel kõike olla.

KAS ON SELLISEID DOKUMENTE, MIDA TE KÄTTE EI SAA?

Näiteks NKVD jälitustegevuse kohta on materjale väga keeruline kätte saada. Midagi antakse sugulastele. Aga Issand teeb imesid. Mõnikord toovad vanaemad kohvritäie dokumente, lausa vapustavaid asju – päevikud, kirjavahetus. Kahjuks viskavad pärijad sellised asjad tavaliselt minema või põletavad ära. Mul õnnestus päästa Prohhanovi isiklik arhiiv. Seda oli terve kapitäis ja see kavatseti ära põletada. «Väärtuslik materjal» on selle kohta väga pehme väljend. Kõik on originaalid. Need materjalid on veel avaldamata.

KAS INIMESED TAHAVAD ÜLDSE TEADA, MIS NÕUKOGUDE AJAL OLI VÕI HÄBENEVAD NAD SEDA?

Noored juba tahavad teada, meie põlvkond tunneb häbi. Aga mida 30-aastastel häbeneda on? Neile oli see teine riik ja teistsugune maailm. See on sama nagu rääkida 15. sajandist, mida enam ei häbeneta.

Mind huvitavad väga 1930. aastad, see on üks saladuslikumaid aegu, millest on väga vähe dokumente säilinud või on nad olemas, aga neid on keeruline leida. On paar inimest (nimetab nimesid), kes on suutnud midagi ära teha. 1990. aastatel oli see veel võimalik.

Mind huvitab repressioonide ulatus. Ma nimetasin siin oma ettekandes arve, aga need on tuletatud. Olen välja mõelnud mingi metoodika. Me leidsime 1920. aastast koguduste liikmete nimekirja ja meil on sõjajärgsed nimekirjad. Me võime neid vähemalt võrrelda. Minu südames on aeg enne revolutsiooni, aastad 1905–1918. Ei oskagi seletada, miks, aga kui 30 tuhat inimest ristiti seitsme aastaga ja tingimused olid väga halvad...

NÕUKOGUDE AJAL OLI EESTI USKLIKEL TEATUD MÕJU ÜLELIIDULISELE OLUKORRALE.

30 aastat on juba möödas. Peale on kasvanud uus põlvkond, kes ei mäleta üldse Eestit. Minagi olen Eestis esimest korda, kuigi sõidan väga palju ringi. Olen käinud ühe korra Riias ja Ventspilsis ning nüüd tulin Eestisse. Mul on siin mõned tuttavad, tean Toivo Pillit. Meie jaoks on siin hoopis teine maailm.

JA MEIE ARHIIVID ON EESTIKEELSED.

Aga üllatuseks on Vene Föderatsiooni Riigiarhiivis väga palju dokumente Eesti koguduste kohta vene keeles, seal on Usuasjade Nõukogu fond. Venemaa Riiklikus Arhiivis on väga palju dokumente Eesti- ja Liivimaa baptistide kohta kuni revolutsioonini vene keeles. Ainult keegi ei taha nendega tegeleda. Ameerikas Wardini arhiivis on saksa- ja inglisekeelseid dokumente Eesti kohta. Võin neid soovitada.

MIS VENEMAAL KUNAGISEST EVANGEELIUMI KRISTLASTE-BAPTISTIDE LIIDUST SAANUD ON?

Venemaal on praegu 14 liitu. Sellise väikese liikumise jaoks on seda muidugi palju. Selles liidus, kus mina olen, on umbes 80 tuhat liiget. 140 miljoni elaniku kohta ei ole see üldse suur liit. Kõik on ju suhteline.

KUI PALJU ON ÕPPEASUTUSI?

Meil on Moskva Usuteaduslik Seminar, see on selline suurem, töötasin seal 14 aastat. On Peterburi Kristlik Ülikool, aga see ei ole tervenisti baptistlik. Dogmaatiliselt kõige baptistlikum on vist Novosibirski Piibliseminar. Väga tugev on Samaara kool, see on üks kõige mõjukamaid õppeasutusi, jne. Peale nende on filiaalid. Ainuüksi Moskva seminaril on kaheksa filiaali. Mina juhin Novosibirski seminari Peterburi filiaali.

MILLISED SIDEMED ON TEIL TEISTE MAADE AJALOOLASTEGA?

Mingid on, aga ma püüan luua suhteid eelkõige Venemaa ajaloolastega. Umbes 30 inimest tegelevad tõsiselt evangeelse liikumise ajalooga. Kõik nad ei ole usklikud, aga nad on professionaalsed ajaloolased. Nad ei anna liikumisele vaimulikku, vaid ajaloolise hinnangu. Need on erinevad asjad. Kui me anname kõigepealt vaimuliku hinnangu, siis me tahtmatult moonutame fakte. Ajaloolast huvitab eelkõige, mis toimus. Mitte kõik, keda tapeti, polnud väga vaimulikud, aga nad olid märtrid. Tohutu hulk inimesi lasti maha lihtsalt niisama, nad ei olnud koguduste töötegijad, aga nad surid Kristuse pärast. Aga erinevates situatsioonides käitusid nad erinevalt.

MIDA ME NÕUKOGUDE AJAST ÕPPIDA VÕIKSIME?

Kõigepealt ustavust. Aeg oli palju keerulisem kui praegu – ustavust koguduses käia, oskust kokku leppida, oskust püsima jääda totalitaarsetes tingimustes. See on kasulik kogemus. Vahepeal näis, et seda ei lähe enam vaja, aga võib-olla läheb ka.

INIMESI TAHETAKSE SAGELI KIRJELDADA MUSTVALGELT.

Mina olen selle vastu. Nad ju ei olnud mustvalged. Nad olid erinevad. Me püüame neist kangelasi teha. Ka Paulus ja Peetrus olid erinevad. Olid erinevad olukorrad, millele nad erinevalt reageerisid.

KAS INIMEST SAAB VAADELDA LAHUS TEMA AJASTUST?

Me käitume niikuinii vastavalt mingile olukorrale. Me arvame, et kui inimene on usklik, siis ta käitub igas situatsioonis õigesti. Aga me ju varem ei tea, mis tal seal sees on. Võib alati käituda ka valesti, ekslikult.

Ma tunnen evangeeliumi ja usun, et iga täht seal on tõde. Aga kui öeldakse, et kui Kristus tuleb, siis Ta heidab sinu kõrvale, sest... Aga kus on Kristuse arm ja armastus? Ta ju ei heitnud abielurikkujat naist välja. Kas me oleme veendunud, et hindame inimest õigesti? Ei tohi kellegi arvamusest teise inimese kohta teha põhjapanevaid järeldusi. Me peame suurt hulka faktoreid arvesse võtma.

TÄNAME!

KUIDAS SUHTUDA ALKOHOLI?

Olen pärit kristlikust perekonnast, kus ei tarvitatud üldse alkoholi. Viimasel ajal on ikka ja jälle tõusnud vestlustes teema, kas kristlane võiks tarvitada näiteks mõõdukalt veini.

Alustaksin küsimusega, milline on Eesti kõige viletsam bussipeatuse nimi? Soomaa poole sõites on üks nendest – Viinahaua. Ma ei ole halvema nimega peatust kuulnud. Meie maal on alkohol probleemiks. Mõni aeg tagasi olid bussipeatustes reklaamid, et alkohol laseb stressil kasvada ega lahenda seda.

Pean tunnistama, et olen jäänud ühe korra politseile vahele – puhusin ja aparaat näitas, et olen tarbinud alkoholi. Siis puhus politseinik ja temal näitas sama. Saime aru, et aparaat ei tööta.

PAREM MITTE

Iisraelis kasvatati viinamarju ja tehti ka veini. Paljud õigustavad sellega joomist. Kuna sealses kliimas võis vesi rikneda, oli vaja teha veini. Meie maal puhta vee ega selle roiskumise probleemi ei ole, seega pole kohane veini joomist sellega õigustada.

Öeldakse, et Piiblis ei ole veini tarvitamine otseselt keelatud. Nii palju kui mina olen leidnud kirjakohti, ei soovitata seda. Jumala sõnast leiame hoopis hoiatusi. Purjusolemisest ei räägita Piiblis positiivselt.

Js 5,11.22: «Häda neile, kes tõusevad hommikul vara, et jahtida vägijooki, kes viidavad aega hilja ööni, kuni vein paneb nad õhetama... Häda neile, kes on vägevad veini jooma ja vahvad mehed vägijooki segama.»

1Ms 9,21: «Ta (Noa) jõi veini, jäi joobnuks ja ajas oma telgis enese paljaks.» See on esimene juhtum, mida me Piiblist leiame, kus keegi tarvitas alkoholi. Kas see oleks eeskuju, mida järgida? Seevastu võiks meie eeskujuks olla näiteks Taaniel, kes otsustas ennast mitte rüvetada kuninga roaga ja tema joodava veiniga.

Kas kõne alla võiks tulla mõõdukas tarbimine? Kuhu aga tõmmata piir? Ühel on see ühes, teisel teises kohas. Kuidas sellist piiride tõmbamist Pühakirjaga õigustada? Kui alkoholi tarvitamine on hea, siis ei tohiks olla piire, kui see on halb, siis ei tuleks seda üldse teha. Võiks ju küsida – kuidas suhtuda mõõdukasse abielurikkumisse, valetamisse, varastamisse? Alkoholismist vabanenu teab, et ta ei saa seda edaspidi mõõdukalt tarvitada, see viiks ta tagasi joomarlusse.

LÕÕGASTUMISEST

David Wilkerson oma raamatus «Rüüpavad pühakud» räägib, et veine oli kahte liiki – kääritatud, joovastavad veinid ja teine võimalus oli viinamarjad keeta siirupiks, mida sai veega lahjendada ja mis ei joovastanud. Öeldakse, et teemat alkoholist võib nii ja naa võtta. Kuidas sa oma usuelu rajad kaljule, Jumala sõnale, kui sa ei tea, millest see räägib? Kui meie elus on palju ebaselgeid alasid, ei saa me olla kuigi tugevad.

Puhkust ja lõõgastust vajab iga inimene. Kas ma tõesti ei võiks siis endale pisut lubada? Aga kui olen veidi võtnud ja keegi helistab või soovib külla tulla, et saada head nõuannet, vaimulikku abi – ma ei oleks ju «löögivalmis». Ma ei saa seda endale lubada! Pean leidma lõõgastumiseks parema lahenduse.

Mind on pannud mõtlema, et Jumala sõna paneb kõrvuti täisolemise veinist või Pühast Vaimust. Ristija Johannese kohta öeldakse: «Sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus.» (Lk 1,15).

Ef 5,15–18: «Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu.»

Kuidas ma elan? Kuidas aega kasutan? Mida teen vabal ajal, kuidas lõõgastun? Kas minus on mingisugune tühjus, mida proovin täita? Miks on see tühjus, kui Jumala Vaim elab minus?

Selge on see, et keegi ei taha olla tühi, kõik me täidame end millegagi. Jumal tahab, et me oleksime täis Püha Vaimu. Kas tõesti need kaks täiesti erinevat võimalust end täita seisavad tegelikult nii kõrvuti ja esitavad meile kutse valida parim?

ENESEÕIGUSTUSED

Paulus soovitab Timoteosele kasutada «veidi veini oma kõhu ja oma sagedaste põdemiste pärast» (1Tm 5,23). Peaksime mõistma, et see on individuaalne nõuanne. Kui keegi soovitab mingit rohtu minu haiguse leevendamiseks, kas sa ostad apteegist mulle soovitatud rohtu ja hakkad seda ise võtma?

Õp 31,4–7: «Ei sünni kuningail juua veini ega vürstidel himustada vägijooki, et nad juues ei unustaks seadust ega väänaks kõigi vaeste õigust. Andke vägijooki norutajale ja veini sellele, kelle hing on kibestunud, et ta jooks ja unustaks oma vaesuse ega mõtleks enam oma vaevale!» Kas kogudustel peaks olema veinikelder, et saaksime viia norutajatele midagi? Ei. Pane tähele hädalisi ja tee neile head nii, et teised ei peaks neid pärast Samaaria misjonis või Lootuse külas aitama. Peamine on hädaline ja lahendus, mis teda aitaks.

JULGUSTUSED

1Ts 5,6–8: «Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained, sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel. Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga.»

1Pt 4,3–4: «Sest te olete minevikus küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes. Just seepärast nad võõrastavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus ja teotavad teid.»

Piibel kutsub meid olema kained. Siin on öeldud, et kui sa nii teed, hakatakse sind halvustama. Sa pole enam «nende» hulgast. Seda paljud kardavadki, aga see väljakutse tuleb välja kannatada. Peale seda kogeme tõelist võitu, Jumala ligiolu ja vaimulikku õnnistust.

Lõpetuseks on sobilik meenutada Eesti EKB Koguduste Liidu läkitust 2005. aasta konverentsil Tartus: «Äratusliikumised, millest oleme alguse saanud, kuulutasid Jeesuse Kristuse vabastavat väge igasugustest ahelatest. Selle tulemusena pääsesid tuhanded eesti pered alkoholi ja tubaka küüsist. /.../ Leiame, et karske elulaad on läbiproovitud viis jagada evangeeliumi Jeesusest Kristusest Püha Vaimu väes.»

JOEL KEERNIK

TA LEIDIS OMA TEE

Pärast teoloogia õppimist oli David Kröker (35) Saksamaal seitse aastat ühes vennastekoguduses noortepastor ja seejärel neli aastat vanempastor. Aga juba üliõpilasena tahtis ta saada koguduste asutajaks.

TÄHELEPANUVÄÄRNE KUTSE

Kutse tööle oli Krökeril omapärane. 18-aastaselt tegi ta autojuhiload ja salaja ka mootorratturi omad. Salaja sellepärast, et tema isa oli sellele vastu.

Ükskord tegigi ta avarii. Kodus kasutas ta hädavalet: ta olevat jalgpalli mängides viga saanud. Kuid 2016. aastal sai minevik ta kätte. Tal tekkisid tugevad puusavalud. Arstid soovitasid kahte operatsiooni. 17. jaanuaril 2017 pidigi ta noa alla minema.

Enne kui asi sinnani jõudis, soovitas isa otsida tal üks kristlasest massöör. See küsis temalt kohe: «Kas sul on kunagi avarii olnud?» Ja mees julgustas Krökerit: «Sellest saame me massaažiga jagu.» Nii ütleski ta operatsiooni ära.

Plaanitud operatsioonipäeval küsis üks kaastööline Krökerilt, kas ta ei tahaks hakata juhtima koguduste asutajate meeskonda. Selles küsimuses nägi Kröker Jumala kutset. Ta andis nõusoleku ja vaatas mitmed projektid üle. Tee avanes talle Euskirchenis, kus tema abikaasa Monika koolis oli käinud. Selles paigas oli kunagi olnud vennastekogudus, aga see oli tegevuse lõpetanud.

NIMEKAIM BRASIILIAST

Uue töö ettevalmistamise käigus rääkis ta Euskircheni kristlastega ja ka misjonäridest abielupaari Christa ja Walter Feckinghausiga, kes olid palju aastaid töötanud Brasiilias. Neid külastades leidis ta istekoha ühe portreepildi all. Walter Feckinghaus küsis temalt, kas ta teab, kelle pildi all ta istub? Kui Kröker eitavalt vastas, ütles pensionil misjonär: «See on Brasiilia misjonär David Kröker.» Noore mehe nimekaimu oli ta kurva südamega Brasiiliasse maha jätnud, et uues elukohas teist David Krökerit tundma õppida. Koguduseasutaja jaoks oli see järjekordne kinnitus.

Nüüd juba poolteist aastat töötab Krökerite abielupaar Euskirchenis. Nad pidid nullist peale hakkama. Aga nad on asutanud juba neli rakugruppi – need on väikesed 5–12-inimeselised grupid, kes iga nädal kokku saavad, et vestelda ja koos Piiblit lugeda: üks grupp meestele, teine naistele koos lastega, kolmas noortele naistele ja neljas, mis korraldab pühapäeva hommikuti jumalateenistusi.

Naabrite kaks tütart lasksid end juba ristida. 2019. aasta jõulujumalateenistusele tuli 40 inimest. Kröker: «Meie jaoks on tähtis olla palju aega koos inimestega, keda Jumala armastus enda poole tõmbab.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

TEINE PEREKOND

Ma elan Udmurtias, olen 43-aastane. Juba 25 aastat elan ma koos Jumalaga. Ta aitab mind alati ja ma näen kõiges Tema kätt.

Enne pöördumist tundsin sisemist tühjust ja rahulolematust. Tundus, et kõik oleks nagu hea: perekond, sõbrad, kellega ma veetsin koos palju aega, aga mu elu ei rahuldanud mind. Üksi jäädes tundsin end väga üksildasena. Vanematega ma sellest rääkida ei tahtnud, sest nad ei oleks mind niikuinii mõistnud.

AJALEHT NÄITAS TEED

Et üksindustundest lahti saada, otsustasin otsida endale tüdruku. Ostsin kohaliku ajalehe. Seda uurides komistasin juhuslikult evangeelsete kristlaste koguduse jõulujumalateenistuse kutsele «Ižstali» jääpaleesse. See on Iževski linna kõige suurem hoone.

Ma lõikasin kuulutuse välja ja otsustasin lihtsalt uudishimu pärast kohale minna. Ma olin kirikus varem ka käinud, küünla pannud, jutlust kuulanud, risti ette löönud ja pattu kahetsenud. Jumal hoidis mind suitsu ja alkoholi eest ja ma olen Talle selle eest väga tänulik. Kuid vaimse tühjuse tunne ei kadunud ära. Kui läksin koju, läks kõik tavalisse ringi: tülid perekonnas, sõimamine, solvangud, mittemõistmine.

TUGEV MÕJU

Jääpalees kohtasin elurõõmsaid inimesi, kes olid soojad ja armastavad. Oli niisugune tunne, nagu oleksin neid juba ammu tundnud. Nad tervitasid mind käesurumisega, õnnitlesid jõulude puhul ja juhatasid saali. Ma olin sellest vapustatud.

Koosoleku alguseni oli jäänud mõni sekund. Ma hakkasin ringi vaatama – saalis oli palju rahvast. Kui lavale läks ülistusgrupp, tõusid kõik püsti. Koguduse pastor tervitas osavõtjaid ja ütles: «Jumal on elav!» Vastuseks kõlas: «Aamen!» Siis ma veel ei mõistnud nende sõnade tähendust.

Kui ülistusgrupp hakkas laulma, siis ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida ja ma pidin oma kohale maha istuma. Minu sees käis võitlus. Pärast laulu jutlustas pastor jõuludest ja Jeesuse Kristuse maailma tulemise põhjusest. Ma kuulasin teda suure huviga. Jutluse sõnad olid nagu palsam, mis voolas minu hinge ja ma lihtsalt imesin selle endasse.

Minu sees keeras, ma hakkasin värisema. Mõistsin, et olen patune ja pean meelt parandama, kuid kartsin ette minna. Mõtlesin, et lähen kunagi hiljem ja siis parandan meelt. Muidugi ei mõistnud ma kogu jutluse sisu.

Jumalateenistus meeldis mulle. Pärast seda sain nagu paljud teisedki kingituseks raamatu. Tagumisel küljel oli koguduse aadress ja koosolekute ajad. Pärast seda pidulikku jumalateenistust lendasin koju nagu tiibadel. Kodus rääkisin vanematele, kus ma olin, mida nägin ja kuulsin. Nad ei takistanud mul koosolekutel käimist. Aga kõik sõbrad jätsid mu maha.

TULI VÕIT

Ma pöördusin oma pattudest 22. jaanuaril 1995. aastal. Sellest ajast peale on mul ustav ja usaldusväärne sõber – Jeesus Kristus, kes mind kunagi maha ei jäta. Mul tekkis elumõte, julgus tuleviku suhtes, südamesse tuli rahu, nagu ei oleks mul kunagi olnudki depressioone, tühjust, igavust, viha ja üksindustunnet.

22. oktoobril 1995 mind ristiti. Ma hakkasin käima ühes kodugrupis meie rajoonis ning sõna otseses mõttes külvasin grupijuhi üle küsimustega Jumalast ja usust. Ta vastas mulle alati kannatlikult ja armastusega. Seejärel tegin ma läbi algajatele usklikele mõeldud kursuse.

Ma ei ole kunagi kahetsenud seda, et Jumal just sellisel viisil viis mind oma kogudusse, millest sai mulle teine perekond.

NIKOLAI SOLOVJOV
Vera i Žizn

PIDUPÄEV ANTSLAS

Pühapäeval, 12. jaanuaril tähistas Antsla EKB Kogudus 94. aastapäeva. Pidupäeva külaliseks oli Tallinna Oleviste Koguduse Effataa koor. Tervitused andsid edasi Antsla vallavanem Avo Kirsbaum, Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõud ja Mooste koguduse pastor Ermo Jürma, Antsla Täisevangeelse Koguduse pastor Tõnu Hendrikson, lisaks kirjalikud tervitused kogudustelt ning Eesti EKB Koguduste Liidult. Jutluse pidas Euroopa Baptistiföderatsiooni president Meego Remmel. Koosolekule järgnes kõigile avatud pidupäeva kohvik ning Signe Hellamaa maitsva sünnipäevatordiga maiustamine.

Kogudus on südamest tänulik Jumalale, et Ta on õnnistanud nende pühakoja juurdeehitust, mis on mõeldud laste- ja noortetööks ning sotsiaaltööks. Pärast jumalateenistusi, kontserte jm ettevõtmisi on nüüd võimalik olla osaduses söögisaalis, mis loob hea võimaluse saada tuttavaks kogukonna inimestega.

Antsla kogudus tänab iga toetajat ning annetajat. Samas on pühakoja ehituse lõpuni veel palju teha. Ehituse heaks on võimalik annetada panga kaudu: Antsla EKB Kogudus, a/a EE561010402015478008, selgitus: «Annetus pühakoja ehituseks». Teine võimalus on helistada annetusliinile: numbril 9007060 annetad pühakoja ehituseks viis eurot ja numbril 9007070 annetad 25 eurot. Helistades on oluline kuulata seitse sekundit telefonis edastatavat sõnumit, mis võimaldab süsteemil annetuse registreerida.

PEETER LEMATS
Antsla EKB Koguduse pastor

Pildil: Vallavanem Avo Kirsbaumi (paremal) sõnul on kogudus ja vald nagu vihmavari – mõlemad toetavad kogukonda. Vasakul pastor Peeter Lemats.

Foto: Meego Remmel

ALLIANSSPALVENÄDAL 2020

1. Tallinna Allika kogudus.
2. Kohtla-Järve Saaroni kogudus.
3. Kuressaare EKNK kogudus.
4. Tallinna Oleviste kogudus – ülistuskoor «Ekklesia».
5. Nõmme Baptistikogudus.
6. EKNK Toompea kogudus.

Fotod: Indrek Luide (1, 4–6), Artur Põld (2) ja Alur Õunpuu (3)