Pildil on arheoloogiline mälestusmärk Kosovos. Eestlaste grupp käis selle juures möödunud kuul. Eelmise lehe piltides ilmunud reisimuljetele lisandub seekord intervjuu.

Eestis on palju huvitavat maa seest välja kaevatud, Kosovos samuti. Seal oli teistsugune ajalugu ja on meist erinev tänapäev. Vana-Rooma ajast pärit mälestiste hulgas võib näha ka kunagiste kirikute jälgi. Hooned on kadunud, aga omaaegsete usklike ja Jumala suhe ei ole kindlasti viljatuks jäänud. Kord võime nende kristlastega Issanda palge ees kohtuda.

Usklikud ootavad Kristuse taastulekut, aga ei tea selle aega. Me ei oska öelda, kas ka meie ajast kunagi midagi huvitavat veel välja kaevata jõutakse. Oluline ei olegi materiaalne jälg, vaid see, mida taevas talletatakse.

«Sinna (taevasse) ei saa midagi, mis on rüve, ega keegi, kes teeb jäledusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse» (Ilm 21,27), õpetab meile Piibel.

ELAME RAHUTUS MAAILMAS

Toimetaja kommentaar

Käesolev Kuulutaja tuli välja anda enne Euroopa Parlamendi valimistulemuste avalikukssaamist. Kuid lehte lugedes on igaühele juba teada, kas tema eelistatu ka valituks osutus.

Peaksime endale teadvustama, et me ei vali inimesi mitte kõrgele palgale ja silmapaistvale positsioonile, vaid tööle. Järgmised aastad näitavad, kas uue europarlamendi liikmed selle tööga – kujundada Euroopat selle rahvastele sobivaks elupiirkonnaks – ikka hakkama said. Olgu nad meile palveteemaks, mitte tänitamiseks!

PROBLEMAATILINE VÕI PRAGMAATILINE

Prantsuse Rahvusrinde juht Marine Le Pen külastas Eestit. Vastu võtsid teda EKRE inimesed. President ja peaminister temaga ei kohtunud. Ajakirjandus oli külalise suhtes üsna kriitiline.

Võõrustajad mainisid, et Marine Le Penist võib kunagi saada Prantsusmaa president ja siis on meil teda vaja. See võib muidugi juhtuda. Prantsusmaa viimased presidendid on suutnud valitseda ainult ühe ametiaja, teiseks korraks pole neid tagasi valitud. Ka praeguse, suurte lootustega valitud presidendi positsioon ei ole kindel. Prantsuse rahvas on üsna keevaline ja harjunud juba mõnisada aastat oma ühiskonna probleeme lahendama või kõike ära rikkuma mässude, revolutsioonide ja tänavademonstratsioonide abil.

Igapäevaselt peab Eesti suhtlema teiste maade ametis olevate juhtidega. Aga ühel päeval võib võimule saada opositsioon või tegelane, kellest seda ei arvatudki või kes meile ei meeldi. Mõni aasta tagasi oli Poola president nii veendunud enda tagasivalimises, et kampaaniat peaaegu ei teinudki. Ta kaotas. Ameerika viimaste presidendivalimiste ajal olid autoriteetsed inimesed veendunud, et võidab Hillary Clinton, aga nii ei läinud. See näitab, et ka arvatava kaotajaga peaks häid suhteid hoidma, sest loodetav ei tarvitse teostuda.

«Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib Ta meist meie üleastumised» (Ps 103,12), ütleb tuntud piiblisalm. Eesti vaatab lääne poole, aga sealsete inimeste jaoks on ida kaugel ja hirmud seetõttu väiksemad kui meil. Eesti peab oma positsioone selgitama, aga valmis olema ka selleks, et mõnigi suurriik ei saa meist aru. Nii võib juhtuda ka sealse opositsiooniga – Le Pen ja tema Eesti võõrustajad ei olnud kõiges sugugi ühte meelt.

Kogu meie elu ei sõltu ainult suurtest riikidest. Oma koduse olukorra eest vastutame me ise. Me ei kujunda ainult enda elu, vaid anname oma väikese panuse tervele maailmale. Milline see peaks olema? See võiks olla kristlik ja rahuarmastav, vastastikust mõistmist suurendav. See on võimalik, kui oma kodus on nii. «Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks» (Mt 5,9), õpetas Jeesus mäejutluses.

OHUTUSE NIMEL

Ühel päeval tegid kaks Tartu-Tallinna kiirrongi avarii ja esimeses õnnetuses sai surma tuntud inimene. Kummalgi korral ei olnud rongijuht süüdi. Muidugi hakati kohe rääkima ohtlikest ristmikest ja paljud kommentaatorid, kes ei pea ise raha leidma ega oska ülekäikusid ehitada, võtsid julgelt sõna.

Kõige ohutum on siis, kui raudtee, autotee, jalakäijate tee ja loomade rajad mitte kuskil ühel tasandil ei ristu. Sellisena tahetavat ehitada uus Rail Balticu raudtee. Aga tavalised ristmikud ei ole omased sugugi ainult Eestile, neid on palju ka meist rikkamates riikides ja väga intensiivselt kasutatavatel raudteedel. Seega ei ole põhjust alaväärsuskompleksiks, küll aga raha liigutamiseks raudteeohutusse. Loomulikult tuleb seda siis kuskilt mujalt vähemaks võtta, sest raha on piiratud hulk.

Kunagi ei tohi kedagi mõtlematult süüdistada. Rongidel on pidurdamiseks vaja pikka maad, ristmike projekteerijad sõltuvad neile eraldatud rahast ja maastiku profiilist, raha andjatel on ukse taga pikk järjekord neist, kes endale juurde nõuavad. Ideaalseid olukordi ei ole olemas.

Millegi uue ehitamine tekitab alati ka vastuseisu. Me elame ju maal, mis on ammu asustatud, ehitamiseks tuleb tavaliselt midagi eest ära lammutada, kelleltki maad võõrandada jne. Hiinas ehitatavat nullist üles suurlinnu, kuhu alles pärast valmissaamist tuuakse inimesed sisse elama (küllap nendegi kohal oli enne midagi). Kas selline laua taga valmis projekteeritud ideaallinn on mugavam elupaik kui paljude põlvkondade poolt sisseelatud, teada-tuntud vigadega ja natuke lagunev vana asula?

«Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse» (Jk 1,5). Kellel seda tarkust ikka ülearu on?! Seepärast palugem kõik.

JUMALA SÕNAS ON VÄGI

««Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.»» (Jeremija 9,22–23).

Arukus, tarkus ja Jumala tundmine tulevad Tema sõnast. Olgu see meie tänu ja kiituse põhjuseks! 1Ts 5,18 loeme: «Tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!» Oleme tänulikud, et Jumala sõna on meile kättesaadav. Kahjuks on vahel meil nii palju tegemist, et sõna jaoks jääb vähe aega.

Ps 1,1–3 ütleb: «Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib Ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.» Usun, et kõik ütlevad selle peale «Aamen».

Jumala sõnal on iga päev meile midagi öelda ja midagi on sealt kõrva taha panna. Vahel teadmatuse hetkel, kui maa on must ja ei tea, mis edasi saab, avaneb Jumala sõna, otsekui valgus kumab ülalt ja Issand kõnetab meid. Nii on miljonid inimesed aegade jooksul seda kogenud.

MÕISTLIK JUMALATEENISTUS

Apostel Paulus kirjutab: «Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.» (Rm 12,1–2).

Meile on määratud, et Jumala sõna puudutab meid, annab meile tarkust ja teeb meid arukaks. Meele uuendamine ja enda läbikatsumine on meie igapäevane vajadus, sest siis on Issand meie kõrval. Kui me juhindume Jumala sõnast, võime kindlad olla, et Issand annab meile kordamineku, tarkuse ja kõik, mida üks usuinimene eluks ja jumalakartuseks vajab.

Hiljuti ühel arutelul ütles eeskõneleja, et saatan eksitab meid öeldes, et Jumalat ei ole olemas, kuigi Ta tegelikult on olemas. Selle eksitava sõnumi tagajärjel ei usu inimesed enam saatanat ka ja nii nad tormavad hukatuse poole. Kui me jääme vaikseks ja vaatame, mis meie ümber toimub, siis näeme igasuguseid pakkumisi, ka vaimseid, ja ebajumalateenistusi, ning inimesed tormavad sinnapoole, kust loodavad abi, tasakaalu, tervist jne. Inimesed on teadmatuses ja segaduses.

Jumala sõna kutsub meid säilitama oma identiteeti olenemata olukorrast meie ümber. Paulus kirjutas kaks tuhat aastat tagasi Rooma kogudusele, et nad ei muganduks oma kaasajaga. See sõnum on nii värske ja tänapäevane. Läbi aastatuhandete on see olnud usurahvale suunaandjaks. Kristlased ei pea püüdma olla kõigi sarnased, vaid julgema olla erinevad ja käia Jumala sõna, Tema tahtmise ja seadmiste järgi.

LOOMULIK ERINEVUS

USA näitleja ja koomik Bill Cosby on öelnud: «Ma ei tea edukuse valemit, ent läbikukkumise valem on olla kõigile meelepärane.» Olla tolerantne, kõikidega nõus, kelle keskel me liigume, vaikida ja püüda heakskiitu leida nende silmis? Jumala sõna õpetab: «Eralduge oma meele uuendamise teel, olge julged ja Jumal annab tarkust, mida öelda, kus vaikida, kuidas käituda.»

Usklik inimene olla ei tähenda seda, et sa oleksid veidrik, riietuksid kummaliselt või räägiksid mingite eriliste väljenditega. Jumala sõna kutsub meid loomulikkusele, ta annab tarkust ka selleks, kuidas käituda või riietuda, mida öelda või millal vaikida. Issand annab meile jõu keerukates olukordades. Kui me loodame Issanda peale, siis Tema kannab raskustest läbi. Jumala sõna ütleb, et tuleb ka pilget ja naeru taluda Tema nime pärast, aga see tuleb meile õnnistuseks.

Meil võib häid harjumusi olla, kuid on ka selliseid, mis meile kahju teevad. Elu ei ole niivõrd käskudes ja keeldudes, kuivõrd Jumala sõna mõtestamises läbi Tema Vaimu, mis meie südametes meid kõnetab. Mõnikord võivad meie harjumused ja käitumine laostada meid nii majanduslikus kui vaimses mõttes. Sellepärast on hea aegajalt Jumala sõna valgel ennast läbi katsuda. Olgu Piibel au sees ja meie elu otsused ja käitumine läbi katsutud Jumala sõna valgel!

MUUTEV JÕUD

Jumala sõnal on veel see hea omadus, et ta ei tule tühjalt tagasi. Alati ei pruugi Piiblit käes olla, aga vajalikul hetkel tuleb Jumala Vaim ja annab märku, kuidas käituda ja olla. Kui sa oma elusuuna oled nii võtnud, et elada Jumala sõna alusel, kuulata Ta häält, siis Ta on sinu kõrval. Siis me läheme koos Temaga läbi ükskõik millistest olukordadest.

Jumala sõna puudutab südant ja annab meie elule õige suuna. Piiblis on palju näiteid selle kohta.

Lk 19,1–10 loeme Sakkeusest, lühikest kasvu mehest, kes ronis puu otsa, et Jeesust näha. Ja Jeesus ütles talle, et tule kiiresti maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta. Sakkeus tuligi maha ja võttis Jeesuse vastu. Sellest kohtumisest Issandaga muutus Sakkeuse elu. Keegi ei käskinud, aga äkki Jumala Vaim südames kõnetas teda ja tema elus toimusid suured muutused.

Ma ei taha öelda, et me peaksime nüüd nagu Sakkeus kõik ära jagama, mis me oma elus oleme saanud. Tahan juhtida tähelepanu sellele muutusele – kohtumine Issandaga puudutab meie südant ja annab õiged käitumisjuhised. Vahel on vaja heastada seda, mida oleme valesti teinud. Vahel on vaja lihtsalt tänada Jumalat selle eest, et Ta on märku andnud. On vaja kurssi muuta, et me ei muganduks, ei naeraks kaasa igal pool, kus teised naeravad, vaid eristuks sellest maailmast nii, nagu Jumala sõna meile suuna ja julguse annab. Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge uueks, katsuge läbi, mis on Jumala tahtmine!

Kust me seda uurime? Ikka Jumala sõnast. Tuleme pühapäeviti kokku, koguneme palvegruppides, loeme kodus Jumala sõna, meil on kaks kristlikku telekanalit, kristlikud raadiod ja raamatud. Kõik aitab seda suunda hoida, Jumala tahtmist ja Temale meelepärane olemist meis kasvatada ning selles elada.

Kõik kristlaseks saanud inimesed on muutunud meele uuendamise teel. Meil on palju näiteid. Mõni on tulnud vandesõnadega kirikusse ja minnes on tema huultel olnud teised sõnad. Üks pikk noormees toodi mulle kõnetundi ja ta ütles, et tema Jumalat ei usu. Ma ütlesin, et mina usun. Läks pool aastat, siis ta tuli ja ütles, et palu minu eest.

Jumal muudab meie südant palve ja eestpalve kaudu. Olgem need, kes ka lootusetutes olukordades julgevad paluda teades ja uskudes, et Issand kuuleb ja suudab aidata. Meie ei suuda ühtegi inimest päästmisele tuua ega tervendada. – Jah, arstid ja meditsiin on omal kohal. – Aga Jumal suudab ka rasketes olukordades sekkuda, tervendada, päästa inimesi ja tuua meele uuendamise teele.

Me oleme kohanud inimesi, kes ütlevad, et on kristlased, aga nende käitumine ei ole õige. Ainult usust Issandasse ei piisa. On vaja ka otsust muuta oma elu ja pidada Jumalaga nõu. Teinekordki küsida, kas on midagi niisugust, mida on vaja muuta ja maha panna. Ja Jumal kõnetab – prohvetlikult või häälega või olukordade kaudu. Tuleb keegi õde või vend ja ütleb ootamatult, et ma palusin ning ma pean seda sulle ütlema. Nii olen mina seda kogenud ja ma usun, et sina ka.

TOETUME SÕNALE

Küsime nõu Issanda käest. Õnnistegija Jeesus Kristus on Imeline Nõuandja. Kui me Tema käest nõu küsime, siis Ta õpetab meid alandlikult õiget rada minema. Js 30,1–2 ütleb: «Häda kangekaelseile lastele, ütleb Issand, kes peavad nõu, aga ilma minuta, ja kes teevad liidu, aga ilma minu Vaimuta, lisades patule patu, kes lähevad alla Egiptusesse, küsimata nõu minu suust, et põgeneda vaarao kaitse alla ja otsida varju Egiptuses.»

Apostel Paulus kirjutab: «Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole» (2Tm 3,16–17). Kogu Pühakiri on sinu jaoks. Ka nõuküsimiseks. Ps 119,105: «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.» See tee ei ole pime. Kui sa lähed pilkases pimeduses ja Jumala sõna on su südames, siis Jumala Vaim juhatab ja see tee on valgustatud.

Usaldame siis Jumala Vaimu, katsume kõik läbi oma elus, püüame elada Tema sõna järgi ja kuuleme Tema häält. See võib juhtuda unenägudes, nägemustes, ka inglid võivad tulla ja Jumala Vaim kõnetab. Elame selle järgi ja ka terve mõistus on meile Jumala poolt antud, et seda häält kuulda, selle järgi teha.

«Mõtle sellele, mis ma ütlen! Küll Issand annab sulle arusaamist kõiges,» ütleb Paulus (2Tm 2,7). Seda ma soovin sulle ka. «Tark võtab nõu kuulda» (Õp 12,15) ja «Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga» (Õp 15,22).

SIIM TEEKEL
Oleviste koguduse vanempastor
Jutlus piiblipühal, 5. mail 2019

VILISTLASED TULID KOKKU

Aktuaalne teema

Tartu Ülikoolis oli 18. mail suur vilistlaste kokkutulek. Korraks kogunesid omaette usuteaduskonna vilistlased ja õppejõud. Professor KALLE KASEMAA (76) oli taastatud usuteaduskonna esimene dekaan aastatel 1991–1995 ja Kuulutaja palus tal seda aega meenutada.

Kuidas usuteaduskond taastati?

Oli üleminekuaeg ja püüti vanu asju taastada. Ülikool moodustas komisjoni, kuhu kuulusid ajalooprofessor Sulev Vahtre, klassikalise filoloogia õppejõud Jaan Unt, rektori Ahitofel Peeter Olesk, Tartu avaliku elu tegelane kirjanik Hando Runnel ja kiriku poolt teoloogiaprofessor Elmar Salumaa. Ülikooli suhtumine oli väga positiivne. Kui komisjon jõudis selgusele, et usuteaduskond tuleb taastada, võeti juunis 1991 ülikooli nõukogu koosolekul otsus vastu ja siis pöörduti minu poole, et kas ma oleksin nõus hakkama täitma dekaani kohuseid.

Te olite sel ajal Usuteaduse Instituudi õppejõud.

Ma olin seal dekaan. Tallinnas käisin iga kuu mitu päeva korraga, aga väga lõbus see ei olnud. Ma elasin 20 kilomeetrit Tartust eemal ja kui pakuti kohta Tartus, siis oli see tunduvalt meeldivam.

Minu loengud jäid samaks, seal ei olnud midagi muuta. Aga usuteaduskond rajati tühja koha peale, pidi mõtlema, kuidas täita õppejõudude kohad. Õnneks oli inimesi, kes tulid appi. Üks esimesi oli Peeter Roosimaa.

Te olite ainuke professor?

Seda küll. See oli üleminekuaeg ja väga palju oli siis võimalik, mis praegu ei oleks mõeldav. Teaduskond sai avatud väga õigel ajal. Kui see oleks toimunud aasta hiljem, oleks majanduslikel põhjustel olnud tunduvalt raskem.

Kõiki aineid esimesel aastal veel ei pidanud lugema. Aga esimese aasta programmi saime täita küll. Ja edaspidi kasvas õppejõudude hulk. Meid aidati ka välismaalt, külalislektoreid oli väga palju.

Kas praegused staažikamad õppejõud on Teie kasvatatud?

Nad on peale kasvanud, nad pole otseselt minu kasvandikud. Neid on tulnud mujalt ka. Näiteks praegune professor Tarmo Kulmar oli ajaloolane ning spetsialiseerus kirikuajaloole ja teoloogiale. Tema ja psühholoog professor Tõnu Lehtsaar ei ole minu õpilased. Professor Anne Kull sai teoloogilise hariduse USAs.

Kas Te kujutasite ette, milliseks teaduskond kujuneb?

Ei kujutanud. Me läksime hea õnne peale välja, kuna võimalus oli. Väga rumal oleks olnud sellest võimalusest loobuda. Asjad on läinud hästi, kuigi alati võib öelda, et võinuks veel paremini minna.

Milline on usuteaduskonna tähtsus praegu?

Eestis on mitmetel kirikutel oma õppeasutused, mis vastavad nende profiilile ja täidavad nende otseseid vajadusi, aga akadeemilise teoloogia järele, nagu see ülikoolihariduse süsteemis on, on vajadus kõigis Lääne-Euroopa riikides.

Kas Te dekaanitöö kõrvalt saite oma teadustööd ja tõlkimist ka jätkata?

Ma tegin seda vabal ajal heameelega. See oli mingis mõttes nagu pingete maandamine. Ülikoolis töötamine oli pingeline. Käisin kahel-kolmel päeval nädalas Tartus. Need päevad olid pikad ja tihedalt sisustatud. Teisest küljest ei olnud siis kaugeltki sellist paberimajandust, nagu ülikoolis praegu on. Meil oli ikka väga lihtne võrreldes sellega, mida praegu õppejõud räägivad.

Mitut keelt Te oskate?

Sõltub, mida tähendab oskamine. Rääkimiseks olen kasutanud põhiliselt kolme-nelja keelt. Aga sõnaraamatuga lugeda võin rohkem kui kümnes keeles. Kui väiksemaid tükke ka arvestada, siis olen tõlkinud rohkem kui 15 keelest. Raamatuna on ilmunud tosinast keelest. Ma loodan, et raamatuid tuleb veel juurde. Igav mul ei ole, tegevust on siiamaani jätkunud. Kui ainult viitsimist jätkuks.

Kurdetakse, et inimesed ei oska enam mõtelda. Kuidas mõtlemisoskust parandada?

See peaks algama kooliprogrammidest või kodust laste eelkoolieast. On küsitud, et miks on vaja vanu keeli õpetada. Aga kui tõlkida eesti keelde, siis tuleb lauset analüüsida. Grammatilise analüüsi võime laieneb ka muudele valdkondadele ja see soodustab mõtlemist. Kui kool orienteerub faktiteadmistele, siis see ei pane mõtlema.

Väljakutseid, mida noortele esitatakse, on praegu võrratult rohkem kui oli 50 aastat tagasi. Tuleb loota, et teatud hetkel saavad inimesed küpsemaks ja nad valivad õiged väärtused.

Mida Te usuteaduskonnale sooviksite?

Tartu Ülikoolis on usuteaduskond alati olnud kõige väiksem teaduskond. Aga pärast taasavamist oli üksvahe üliõpilaste arv üle kolmesaja, praegu on kuskil saja ja kahesaja vahel. Soovin teaduskonnale kasvamist – igas mõttes.

Täname!

KOSOVO VAJAB EESTPALVEID

Aprilli lõpus külastas Kosovot grupp Eesti EKB Koguduste Liidu pastoreid ja misjonitöö koordinaator. Neid võttis vastu eesti-serbia abielupaar DAILY ja DEJAN ADAM, kes viimased kaheksa aastat seal töötavad. Järgnevas intervjuus on vastajaks Daily, kes aegajalt Dejanilt täpsustusi küsis.

Kosovo on osa endisest Jugoslaaviast ja selle vabariigist Serbiast. 1999. aastal peeti Kosovos julm sõda, milles olid vastakuti riigi põhirahvad albaanlased ja serblased. 2008. aastal kuulutas Kosovo end ühepoolselt Serbiast sõltumatuks. Albaanlased on enamikus moslemid ja serblased õigeusklikud.

Kosovo on looduslikult väga ilus maa. Seal on kaks põhirahvust ja kaks ajalugu.

Peab aru saama, et mõlemad rahvad on äsja sõjas kannatanud. Väga hea näide kahest ajaloost on reisiraamatud, millest üks on välja antud Kosovos ja teine Serbias. Kui sa neid loed, siis ei usu, et need on ühe ja sama maa kohta kirjutatud.

Inimeste suhtes peab olema avatud süda, siis saab neile läheneda. Väga ettevaatlik peab olema, et ei puudutaks teemasid, mis tule üles puhuvad. Paljud on kaotanud oma perekonnad, jäänud ilma kodudest ja põldudest, pidanud kolima põgenikuna kuskile mujale.

Mis on «Osadus»?

See on väike mittetulundusühing, mille eesmärk on kutsuda inimesi kokku, õppida koos ja luua suhteid. Teeme seal inglise keele tunde. Varem olid arvutitunnid ka, aga hetkel meil ei ole õpetajat. Eestikeelne sõna kõlab ilusti ja tundus lihtsa lahendusena.

Ilmselt puutute «Osaduses» kokku vaesema rahvaga?

Üldiselt jah. Mõned mustlased on küll suhteliselt jõukad tänu sellele, et nad väärtustavad haridust. Osa paistavad väga vaesed, aga ikka saadavad oma lapsed meile. Huvitav on see, et mustlaste lapsed on väga targad.

Haridust peab pidevalt väärtustama. Paljud täiskasvanud mustlased on kirjaoskamatud, aga saavad aru, et kui nad oleksid haritud, siis oleks neil rohkem võimalusi. Aga on ka neid, kes ütlevad, et mina ei saanud haridust ja ei ole lastelegi seda vaja, kerjamiseks on käsi olemas.

Tihtipeale kiusatakse mustlaste lapsi koolis. Teistel lastel ja õpetajatel on eelarvamused nende suhtes. Sellel probleemil on hästi palju tahkusid.

Miks te sellist tööd tegema hakkasite?

Kui me elasime Prahas ja otsisime oma kohta elus, käisid Praha baptistiseminaris Inglismaalt karjäärinõustajad, kes otsisid pastoreid. Meiega rääkides tuli ühele idee vaadata Kosovo poole. Neil oli mõtteid, aga polnud inimesi, kellega projekte arendada. Me võtsime aega, et mõelda ja palvetada. Käisime intervjuudel ja lõpuks leidsime, et me sobime selleks tööks.

Te vaatate kõike vaimuliku ülesandena, ka inglise keele õpetamist?

See on kontakti loomise koht. Sa ei saa minna lihtsalt tänavale jutlustama või traktaate jagama. Tuleb inimesega maha istuda, kohvi juua, rääkida, seletada. «Osaduses» saame tuttavaks ja sealt lähevad kõik suhted edasi.

On näha, et paljud inimesed tunnevad Dejanit.

Tema suhtleb kõigiga vabalt. See on kaheksa aastat kohapeal elamise tulemus. Meil võttis päris palju aega, enne kui inimesi tundma õppisime. Miski ei käi siin lihtsalt, külaühiskonnas ei võeta sind niisama omaks.

Teie pere on väga rahvusvaheline. Mis rahvusest teie lapsed on?

Nad küsisid seda ükskord minu käest. Nad on küsinud ka, et kus nende kodu on? Need on rasked küsimused lapsele enesemääramise kohta. Praeguseks on nad välja mõelnud, et on poolserblased ja pooleestlased. Tegelikult on nad veerandserblased, veerandungarlased ja pooleestlased.

See kultuur, millega te peate läbi käima, on väga lai.

Eks see aegajalt väsitab. Aga me abiellusime selle mõttega, et saab nii olema. Pole midagi hädaldada. Lapsed räägivad kolme keelt, aga vigu me leiame. Mul endalgi lähevad sõnad meelest ära. Mõnikord Eestis on teised lapsed neid aktsendi pärast narrinud. Iga kord, kui suvel Eestis oleme, on see nende keelele hästi mõjunud.

Serbias käime rohkem. Dejan sõidab mõne korra kuus sinna, kuna ta vanemad on juba kehva tervisega. Sõit on pikk, aga oluliselt lihtsam kui Eestisse minek.

Te tegutsete rahvusvahelises koguduses. Mis teie roll seal on?

Dejan õpetab pühapäevakoolis ja vahel jutlustab. Ma aitan, millega parasjagu tarvis on – teen süüa või koristan, õpetan lapsi.

Kui Kosovot vaadata pealiskaudse pilguga, siis näeb tohutult pooleli ehitusi ja võrdlemisi siledaid teid, ka neljarealisi, ja suuri kaubanduskeskusi.

See on viimaste aastate areng. Euroopa Liit on Kosovosse väga palju raha investeerinud, NATO riigid ja Türgi ka. Kui me siia kolisime, olid tänavad üsna mudased ja mitte ühtegi kiirteed ei olnud. Majad on tihti pooleli sellepärast, et need, kes raha teenivad, töötavad kuskil välismaal. Kui nad saadavad raha, saab jälle edasi ehitada.

Kosovos on väga vaeseid ja priiskavaid rikkaid inimesi.

Elamiste väljanägemise järgi ei saa alati aru, mis seisus inimesed on. Mõned ehitavad endale hiiglasuure maja ja ostavad hästi suure auto, aga külmetavad talv läbi, söövad ainult leiba ja ostavad mõne euro eest autole bensiini. Hästi tavaline on näidata ennast suurema ja rikkamana. Vaeste inimeste asi, nad tahavad eputada. Paljud töötavad välismaal. Räägitakse lugusid, kuidas nad rügavad aasta läbi kõvasti kraavi kaevata, koguvad raha, rendivad siis hiiglasuure Mercedese ja sõidavad Kosovosse laiutama. Ülejäänud aasta söövad jälle vett, leiba ja moosi.

Vapustava mulje jätab teie kodukoha Gračanica konteinerhaigla.

Siin on pooleli hiiglasuur haiglahoone, mida hakati pärast sõda ehitama. Kui osa majast oli püsti, avastati järsku, et raha on kadunud. Kellegi karvane käsi oli selle oma tasku pannud ja kes olid konteinerites, on ikka konteinerites. Millegipärast ei ole keegi soovinud täpsemalt välja uurida, mis rahast sai. Ilmselt see käsi kuulub tähtsale isikule.

Selles haiglas olemine on minu elu kõige jubedam kogemus. Ma olin seal oma haige lapsega ühe öö. Nüüd palvetan, et lapsed terved oleks, et poleks haiglaravi vaja.

Siiamaani on Kosovos NATO rahuvalvejõud. Dečani õigeusukloostri juures on lausa teetõkked.

Kui me siia tulime, oli rahuvalvajaid rohkem. Praeguseks on enamik ära läinud. Natuke peab neid olema, et hoida olukorda kontrolli all. Itaalia karabinjeerid kutsuti spetsiaalselt selleks siia, et maffia vastu võidelda. Dečanis on pidev kaitse olnud algusest peale. Seal ümbruskonnas elab vähe serblasi.

Kosovos pole kerjused haruldased.

Varem olid nad igal ristmikul ja tänavaääred olid nendega palistatud. Neid on kõvasti kontrolli alla võetud. Tavaliselt «töötavad» nad natuke aega, siis tuleb politsei ja ajab nad minema. Ma olen ise näinud, kuidas buss toob kakskümmend inimest kohale ja kõik tormavad ristmikele kerjama. Pärast kogutakse raha kokku. Nad saavad väga vihaseks, kui üritada neist pilti teha. Väga organiseeritud ja väga jube. Vigased inimesed on pandud tänavale kerjama või on neid isegi meelega vigastatud, et rohkem raha sisse tuleks.

Silma hakkavad uued mošeed.

Neid on ehitatud massiliselt. Mõned moslemimaad saadavad selleks siia suurel hulgal raha.

Priština kesklinnas laguneb üks õigeusu kirik, mida pärast sõda ei lubatud enam edasi ehitada. Katoliku katedraal ehitati lõpuni, sest katoliiklastega ei ole albaanlastel nii halvad suhted. Prištinas on kaks päris uhket vabakoguduse hoonet. Mõned on ehitatud ka mujale. Paljud kogudused rendivad ruume. Mitrovicas on toetusega ehitatud kogukonnakeskuse suur maja, kus on ka kogudus.

Kunagi oli Kosovos isegi baptistiliit, aga kõik kogudused surid pärast sõda välja. Inimesed kolisid ära, mõned lahkusid kogudusest. Nagu Eestiski, mindi kirikusse hästi palju sotsiaalabi pärast. Kui need kraanid kuivaks jäid, siis kirik inimesi enam nii palju ei huvitanud.

Teie aeg Kosovos hakkab umbes kahe aasta pärast otsa lõppema. Miks?

«Osadus» avatigi selle mõttega, et see töötab umbes kümme aastat. Oli kindel kapital ja kui see ära kulub, siis on läbi. Et «Osadust» käigus hoida, kulub päris tõsine summa.

Te olete väljaõppinud spetsialistid väga kõva praktikaga. Oleks kahju, kui hakkaksite Eestis otsast peale hoopis teist asja tegema.

Tänapäeval on ju uue eriala leidmine moodne asi. Ma usun, et Jumal talente ei raiska. Isegi kui töö on mingist muust valdkonnast, siis oskusi ja teadmisi võib ikka mingil moel ära kasutada. Peab lihtsalt ise aktiivne olema ja vaatama. Eks me palvetame ka. Veel on aega.

Mingil hetkel tuleb kuskil jalad maha panna. Kosovos saab hea hariduse väga suure raha eest, Eestist saab selle peaaegu igast koolist riigi raha eest. Samamoodi on Eestis korralik tervishoid võrreldes siinsega. Kõik kvaliteetne maksab Kosovos kohutavalt palju raha.

Eesti ei ole enam päris selline, kust Sa 13 aastat tagasi ära läksid.

Kodu on ikka kodu. Eestis on lihtsalt hea olla. On küll praktilisi probleeme. Näiteks ühistransport on ümber kujundatud, uued hooned on ehitatud. Võtab mingi aja, kui saad aru, kuidas kuskile saab. Aga uusi maju tuleb ehitada ja teid laiendada. Kõik see on väga hea.

Täname ning kutsume Eesti usklikke üles palvetama teie pere ja Kosovo eest.

Daily Adami eelmine intervjuu oli Kuulutajas nr 4/258 (2011).

VALIDA VÕIS VAID ENESETAPU JA JEESUSE VAHEL

Ivoney Koerich (52) kasvas üles ühes väikeses Brasiilia külas. Ühel 1970. aasta õhtul oli tema isal kaklus kellegi kohaliku suurmaaomanikuga. Mõlemad olid purjus. Rikas mees ähvardas Ivoney isa ja see haaras relva, tappis suurmaaomaniku ja pidi seetõttu vangi minema.

Ivoney, tema kolme õe-venna ja ema jaoks kukkus maailm kokku. Külakogukond oli nende vastu, meeleheites põgenesid nad Palhoça linna. Krahh aga jätkus. 11-aastaselt hakkas Ivoney alkoholi tarvitama. Halvad sõbrad tõid talle narkootikume ja Ivoneyst sai narkomaan. Ta rahastas oma sõltuvust ja sagedasi bordellikülastusi sissemurdmiste abil.

14 aastat elas Ivoney kuristikus. Kõik abipakkumised meeleheitel perekonnalt, ka vahepeal vanglast välja saanud isalt, lükkas ta tagasi. Lõppude lõpuks oli ju isa see, kes kogu selle kaose oma teoga lahti oli päästnud.

Isa palus Ivoneyl korduvalt minna ühe misjoni narkorehabilitatsiooni keskusse Blumenaus, et hukutavast pahest vabaks saada. Kuid Ivoney ei olnud nõus.

IGA SÕNA TABAS SÜDANT

Vahel meenus noormehele aga ammune misjonäri külaskäik tema kodukülla enne katastroofi. Misjonär rääkis Jeesuse armastusest. Ühel päeval oli Ivoney nii meeleheitel, et ta nägi ainult kahte võimalust – ta kas tapab enda ära või õpib Jeesust tundma.

Nii asus ta teele Blumenausse ja alustas 1991. aastal narkorehabilitatsiooni. Paralleelselt osales ta evangeelsetel koosolekutel. Iga sõna tabas teda otse südamesse. Ta nuttis, puistas oma segipööratud elu evangelistide ja Jumala ees välja: «Kui ma oma patud üles tunnistasin, kogesin ma rõõmu ja sain vabaks. See rõõm, mis tookord minu südant täitis, ei ole kunagi sealt kadunud.» Olid küll veel mõned tagasilöögid, aga nendel ei olnud mingit püsivat mõju.

JULGUSTAV LUGU

Ivoney käis piiblikoolis ja töötas alates 2005. aastast koguduste asutajana samas misjoniühingus. Nüüd on ta koos oma naise Cristianega misjonär Lõuna-Brasiilia linnas Pomerodes: «Ma usun, et Jumal kasutab mind ja mu elu, et inimesi aidata. Ma suudan nende häda paremini mõista, sest olen ise kannatanud.» Ka oma 2018. aastal surnud isaga leppis ta ära.

Ivoney lugu võib olla kõigile purunenud eluga inimestele julgustuseks. Jumal suudab iga elu täielikult muuta, sest Ta armastab kõiki inimesi.

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

PASTOR ANDIS ANDEKS

Esimesel ülestõusmispühal ründasid enesetaputerroristid Sri Lankal kolme kirikut ja kolme hotelli. Võimude andmetel sai surma üle 250 inimese. Terroriorganisatsioon Islamiriik võttis rünnakud omaks. Sri Lanka võimud peavad süüdlaseks kohalikku islamistide gruppi, kes sai abi välismaalt.

Maa idaosas asuva Batticaloa evangelikaalse Siioni koguduse peapastor Roshan Mahesan andis ründajatele avalikult andeks. Ta teatas: «Me ütleme enesetaputerroristidele ja nendele, kes neid siia saatsid: «Me armastame teid ja anname teile andeks. Ükskõik, mida te meile teinud olete: me armastame teid, sest me usume Jeesusesse Kristusesse.»»

Kristus ütles ristil: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» (Lk 23,34). Pastori sõnul käib Tema kogudus mööda Jeesuse jalajälgi ja kordab sellepärast seda palvet ning on edaspidigi valmis Jumalalt saadud ülesannet Sri Lankal täitma.

Siioni kirikus sai atentaadi tagajärjel surma 29 inimest, kellest 16 olid lapsed. Sri Lanka julgeolekujõud on juba arvukalt võimalikke terroristide kaasosalisi kinni võtnud. Rünnaku oletatav eestvedaja Zahran Hashim sai võimude andmetel surma – ta osales koos ühe kaasosalisega enesetapurünnakus luksushotellile «Shangri-La».

Kristliku inimõigusteorganisatsiooni ADF International direktor Paul Coleman Viinist kritiseeris poliitikuid ja kirikutegelasi, sest nad ei ole ohvreid selgesõnaliselt kristlastena määratlenud: «Need rünnakud olid suunatud kristlaste vastu. Selle mahavaikimine on petmine.» On aeg ka rahvusvahelisel kogukonnal tunnistada, et kristlus on kõige enam tagakiusatud usk maa peal.

Sarnaselt väljendas end päevalehe Die Zeit välistoimetuse juht Ulrich Ladurner. Tema arvates näitab kristlaste tagakiusust vaikimine eurooplaste ükskõiksust väljaspool Euroopat olevate kristlike koguduste saatuse suhtes ja ka hirmu relvastatud islamistide ees. Ainult Luksemburgi peaminister Xavier Bettel on selgesõnaliselt öelnud, et ohvrite näol on tegemist kristlastega.

Rahvusvaheline katoliiklik abiorganisatsioon «Kiriku valupunktid» väljendas muret kasvava kristlaste tagakiusu pärast. Selle president Thomas Heine-Geldern Austriast ütles: «Juba täna võib tõdeda, et 2019 on saanud kristlaste jaoks üheks kõige verisemaks aastaks.»

idea Spektrum

SURI DENTON LOTZ

Baptistide Maailmaliidu (BWA) endine peasekretär Denton Lotz suri 23. aprillil oma kodus USAs Massachusettsi osariigis 80-aastasena vähki. Peasekretäri ametit pidas ta aastatel 1988–2007. Saksamaa Evangeelsete Vabakirikute Liidu (baptistide) endine peasekretär Eckhard Schaefer ütles lahkunu kohta, et tema kihelkond oli kogu maailm. Info allikaks on idea Spektrum.

Denton Lotz osales 2002. aastal Raplas Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivalil. Kuulutajas nr 7/153 (2002) ilmusid tema jutlus ja intervjuu.

JALGPALLURID USUVAD JUMALASSE

Kui Saksamaa Ida-Friisimaalt pärit Firreli kolmas jalgpallimeeskond oma mängu alustab, juhtub midagi ebaharilikku. Nad moodustavad ringi, aga mitte selleks, et täita mingit rituaali. Treener Lydia Bohlen palvetab, et mäng korda läheks, ausa mängu ja Jumala õnnistuse pärast. Nende vastased, mängijad naaberküladest, imestavad selle üle.

Firreli jalgpallurite jaoks ei ole kõige tähtsam mitte sportlik edu. Bohlen ütleb: «Me oleme misjonimeeskond. Meie jaoks on esikohal Jeesus.»

Kauni väljundi leidis see meeskonna põhimõte ühes nende tippmängus Bohleni poja Ludwigi kaudu. Sel hetkel edetabelit juhtinud meeskond mängis Firreli meeskonna vastu, kes oli tabelis teisel kohal. Ludwig Bohlen kukkus trahvialas ja kohtunik määras penalti. Usklik jalgpallur ei otsinud aga omakasu ja seletas, et ta libises ise.

«Pärast mängu tuli vastasmeeskonna treener minu juurde ja ütles: «Midagi niisugust pole ma enne näinud!» Tema arvates oli see tõeline tase.» Lõpuks võitis Firrel mängu ikkagi.

ERINEVAD KOGUDUSED

Usk Kristusesse oli meeskonna jaoks määrav algusest peale. 50-aastane Lydia Bohlen mängis ise 25 aastat jalgpalli ja treenis oma kahe poja meeskondi (tal on neli poega).

Tema teine poeg Helmut mängis pidevalt jalgpalli koos oma sõpradega Firreli baptistikogudusest. Nad tahtsid teiste meeskondadega võistelda ja küsisid Bohlenilt, kas ta ei tahaks neid treenida. Nad alustasid 11 mängijaga juunis 2017. Mängijaid on kolmest kogudusest.

EDU JA AUAHNUS

Pärast 2017/2018 hooaja esimest vooru olid nad tabelis viimased. Bohlen tõmbas ohjad pingumale ja juurde tuli ka uusi mängijaid. Hooaja lõpus olid nad neljandad, esimesest lahutas neid ainult neli punkti.

«Edu on loomulikult nauditav, eriti kui me pälvime topelttähelepanu: mina naisena ja me kõik kristliku meeskonnana.» Kui nad ülespoole tõusid, pidi ta mõnede mängijate auahnust koguni pidurdama.

Bohleni sõnum oli: «Me tahaks muidugi meistriks saada. Aga rõõm sellest kestab ehk kolm nädalat. Seda ei saa võrreldagi igavese rõõmuga Jumala juures!» Eelmise hooaja viimase mängu järel rullisid nad lahti loosungi «Jeesus on võitja!»

Firreli mängijad püüdsid alati ausalt mängida ja oma vastaseid lugupidavalt kohelda. Bohleni sõnul ei saanud nad mitte alati selle eest kiita.

Mõned vastasmängijad kukutasid end teatraalselt maha või sõimasid kristlastest mängijaid «baptisti sigadeks». See kuulub treeneri arvates avalikult Jeesuse tunnistamise juurde. «Siis aitab ainult rahulikuks ja viisakaks jäämine.»

Aga on ka positiivseid reaktsioone. Bohlen avaldab internetis iga päev ühe piiblisalmi, mida ka paljud vastasmeeskondade treenerid loevad. «Ikka ja jälle võtab keegi ühendust ja tänab julgustuse eest.»

LIIGA KARTLIKUD

Mitte kõik 41 mängijat ei ole kristlased, kuid peavad end sellele vaatamata jalgpallimisjoni osalisteks. Neli on juba usklikuks saanud. Sageli tulevad mängijad Bohleni juurde jutule või palvetama. Firreli jalgpallurid tahaks ka teisi usklikke julgustada avalikult oma usku tunnistama. «Väga paljud kristlased on liiga kartlikud,» leiab Bohlen.

Tema meeskonna jaoks on näiteks selge, et pühapäeva ennelõuna kuulub Jumalale ja mitte jalgpallile. Ühe vastasmeeskonna treener tahtis aprilli algul seda ära kasutada ja määras mängu pühapäeval kella üheteistkümneks. See meeskond oli tabelis esikohal. Nad said küll oma punktid mängu ärajäämise eest kätte, aga kukkusid varsti kuuendaks.

Selle tõttu, et nad pühapäeva hommikud vabaks jätavad, on Lydia Bohlen saanud palju tagasisidet, sealhulgas ka mittekristlastelt. «Inimesed saavad aru, et meil on tõsi taga ja me seisame usu eest Jeesusesse.»

Firreli meeskonna esimesed kaks aastat olid õnnistuseks. Aga ka sportlikust seisukohast on mõni nädal enne hooaja lõppu kõik hästi. Kristlastest mängijad on küll kahe punkti võrra liidrist maas, aga neil on veel kolm mängu ees. Juba on ka esimesi plaane peetud, kuidas meistriks saamist tähistada.

SIMON LAUFER
idea Spektrum

KAKS PILTI

Eesti Piibliselts korraldas Kullamaa kultuurimajas 4. mail traditsioonilise piiblikonverentsi. Pildil on grupp osalejaid.

Foto: Veiko Semilarski

Tallinna Kalju Baptistikoguduse 135. aastapäeval 19. mail tehti ilus ühispilt.

Foto: Kristi Jürma

KIRIKUTE ÖÖ

24. mail 2019 Valgas

1. Jaani kirik külaliste ootel.
2. Vladimiri Jumalaema Ikooni Kirikus tegeleti lastega.
3. Issidori peakirik.
4. Püha Vaimu katoliku kirik.
5. Nelipühi kirik.
6. Betaania baptistikoguduse ukse ees.