Paide arvamusfestivalil (pildil) arutati ka usuteemade üle. See on loomulik, sest usul on oma tähtis koht ühiskonnas, kuigi kõik seda ei taju või ei tunnista. Kristlastel ei tasu sellepärast, et osa inimesi arvab ilma usuta hakkama saavat, ise veel sügavamale peitu pugeda. Kui pakutakse võimalust viisakas kohas esineda, tuleb seda kasutada. Kui ei pakuta, peab ise vaatama, kuidas nurgast välja nähtavale kohale pääseda.

Tegelikult ei peaks kristlased sugugi ainult usu- või kirikuteemadel sõna võtma. Poliitilised ja majanduslikud arengud puudutavad ju kõiki inimesi nende usklikkusest või uskmatusest sõltumata. Peaaegu igal teemal on oma eetiline pool, mis lausa nõuab seda, et ka kristlased oma sõna sekka ütleksid.

Muidugi on ka teemasid, mille puhul peaks ütlema, et kristlased suhtuvad sellesse täiesti eitavalt. Loomulikult tuleb siis põhjus ka juurde lisada ja selgelt välja öelda, et see ei ole mingi tagurlus või vihakõne, vaid just normaalne seisukoht. Nagu Jeesus kord põhjenduseks ütles, et «loomise algul» tegi (või otsustas) Jumal nii (Mt 19,4).

Arvamusfestivalidel, mõttekodadel, intervjuudel, ajaleheartiklitel jne on oma koht ühiskonna mõtteviisi kujundamisel. Aga kristlastele peab jääma oma arvamus, mis lähtub Jumala sõnast ja milles nad ei lase end kõigutada. Meie kaasaeg lausa vajab, et kristlased Piiblist lähtuva seisukoha ikka ja jälle välja ütleksid.

Julgustagu need kaks apostel Pauluse tsitaati meid argipäevases arvamuste virrvarris: «Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist» (Rm 8,19) ja «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega» (2Tm 4,2).

ÕIGE EESTLANE ÕIGEL KOHAL

Toimetaja kommentaar

Sel suvel Eesti poliitikas rahu ei ole. Ajakirjandus saab, mida tahab – kajastamiseks sobivaid teravusi on piisavalt. Rahulikum elu oleks riigile siiski kasulikum.

Nii valitsuses kui opositsioonis olevad erakonnad esindavad vaateid, mis on rahva hulgas olemas. Oleks kahju, kui need ei oleks parlamendis esindatud. Tuleb otsida kompromisse, et oma seisukohti ellu rakendadada. Igaühel on ju mingis olukorras õigus.

Jumal ütles Iisraeli kohta: «Iisraeli sugu ei tohi enam teotada mu püha nime, ei nemad ega nende kuningad, oma hoorusega, oma kuningate laipadega ja ohvriküngastega» (Hs 43,7). Õnnistuse saamiseks on tingimused. Soovigem ja palvetagem, et neid täidetaks!

PENSIONISAMMAS KADUMAS

Valitsusparteid arutavad, mida teha teise pensionisambaga. Selle jätkusuutlikkus ei ole kindel, aga vastust ei ole ka küsimusele, mis siis saab, kui see sammas kaob. Ja kuidas vabanevat raha mõistlikult kasutada? Kuna arutelud alles käivad, võib kõike veel muuta. Tahaks tähelepanu juhtida ühele seigale.

Teine pensionisammas tekib töötaja ja riigi sissemaksetest. Töötaja maksab oma palgast kaks protsenti ja riik lisab sellele neli protsenti sotsiaalmaksu arvelt (mis on tööandja maks). Sotsiaalmaksust makstakse aga pensione praegustele pensionäridele (nn esimene sammas). Teise samba rahast moodustab seega töötaja enda panus ühe kolmandiku ja riigi (tegelikult praeguste pensionäride) panus kaks kolmandikku.

Praegu räägitakse võimalusest, et teise samba kaotamisel makstaks selle sisu inimestele välja. Sellisel juhul makstaks elujõuliste inimeste kätte raha, mis on võetud praeguste pensionäride arvelt ja see ei ole õige asi. Välja võiks maksta ühe kolmandiku, kaks kolmandikku tuleks anda tagasi esimesse sambasse või jätta teise sambasse ootama inimese pensioniikka jõudmist. Kui on tuleviku huvides kogutud, siis mingu tuleviku jaoks või nende inimeste oleviku parandamiseks, kellelt see raha võeti.

Ega keegi täpselt ei tea, mida inimesed teeksid neile väljamakstava teise samba rahaga. Küllap leidub vastutustundlikke, kes seda raha mõistlikult kasutaksid, aga mingi hulk juuakse kindlasti lihtsalt maha. Ja kuigi poliitikud räägivad, et ei maksa oma rahvast nii halvasti mõelda, siis igal päeval nähtu õpetab, et kõik inimesed ei oska mõistlikult elada. Seega ka väljamakstavale ühele kolmandikule peaks seadma mingid reeglid. See ei oleks inimeste ahistamine, vaid abistamine, mis oleks ühtlasi ettevaatusabinõu.

«Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand» (Jr 9,22–23). Palugem siis tarkust otsustajatele!

BALTI KETT 30

Kes on õige eestlane? Selle teadasaamiseks on tekkinud uus kontrollküsimus: «Kas sa käisid Balti ketis?» Paljud võivad uhkusega öelda, et olid kohal. Neil on meeles selle päeva ülevus. On, mida meenutada, ka neil, kes osalesid seal lastena.

Teised saavad öelda, et neid polnud siis veel olemas. Peale on kasvanud põlvkond, kellele kõik need sündmused on kauge ja võib-olla ka raskestimõistetav ajalugu. Elu oli 30 ja enam aastat tagasi nii palju erinev praegusest, et seda on keeruline ette kujutada neil, kes ise sel ajal ei elanud.

Kõik õiged eestlased ei mahtunud laulva revolutsiooni ajal Tallinna lauluväljakule või Balti ketti. Aga oli neid inimesi ka, kes ei julgenud minna. Need, kellele see kõik oli ükskõik või vastumeelt, on nüüd muidugi vait.

Mina ei käinud Balti ketis. Sinna läks mu abikaasa koos oma töökaaslastega ja mina jäin vabatahtlikult Valka lapsi hoidma. Korraldasime Betaania palvelas väikese päevakohase jumalateenistuse ja kuulutasime selle välja ka maakonnalehes. Minu jutluse tekstiks oli Mt 4,12–16: «Aga kui Jeesus oli kuulda saanud, et Johannes on vangistatud, läks Ta tagasi Galileasse ja jättis Naatsareti ning asus elama Kapernauma, mis on järve ääres, Sebuloni ja Naftali piirkonnas, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: «Sebulonimaa ja Naftalimaa, mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!»»

Palugem Jumalat, et Eesti jääks vabaks ja kunagi enam ei peaks vabaduse taastamiseks mingeid aktsioone korraldama. Parem on praegust vabadust hinnata ja hoida, iga õige eestlane ja eestimaalane oma kohal.

JEESUS TURGUTAB MEID

«Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus ütles neile vastuseks: «Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.» Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: «Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: «Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?» Aga aednik vastas: «Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!»»

Lk 13,1–9

Jutluse aluseks on piiblilugejatele üsna tuttav tähendamissõna. Mulle tundub, et tähendamissõnad on selleks, et meid üles raputada.

Me soovime olla õnnelikud, nautida ja tarbida häid emotsioone isegi kirikupingis. Me soovime olla rahulolevad selle üle, mis meil on. Me arvame, et piisab Jumala ja naabri armastamisest. Jeesus aga tahab öelda, et me hakkaksime tegema rohkem, ütlema rohkem ja mõtlema rohkem ning sügavamale. Mõtlema selle üle, mida tähendab olla inimene selles maailmas.

Tähendamissõnad on nagu abivahendid, mis suunavad ja inspireerivad meid. Tähendamissõnad lugudena on nagu sild, mis ühendab meid nende esimese sajandi meestega, kes olid Jeesusega koos. Teame, et ka nemad ütlesid mõnikord Jeesusele midagi taolist: «Tead, me ei mõista seda, mida sa just rääkisid. Sa räägid ikka väga teistmoodi! Sa jälgi rohkem konteksti ja kultuuri. Räägi elulisemalt!»

Kui Jeesus ei taju konteksti, kes siis veel?

MIS ON MIS

Et paremini mõista, mida soovis Jeesus oma looga öelda, võiks end asetada mõnda jutustuse tegelase rolli, näiteks viigipuu omasse. Enne aga toon esile mõned olulised märkused Piiblist viigipuu kohta.

1. Viigipuu on Piiblis väga tuntud teema. Viigipuu on üks varajasemaid kodustatud taimi ajaloos: «... ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid endale põlled» (1Ms 3,7); «Kuigi viigipuu ei õitse ... » (Ha 3,17). Viigipuu all istudes lugesid vagad juudid Pühakirja ja mõtisklesid pühade asjade üle: «Juuda ja Iisrael elasid julgesti, igamees oma viinapuu ja viigipuu all» (1Kn 5,5).

2. Viigipuu oma suurte lehtedega jahutab palavas kliimas, selle all otsitakse varju.

3. Viigipuu viljad ilmuvad enne lehti.

4. «Kui te jõuate sinna maale ja istutate kõiksugu viljapuid, siis jätke ümber lõikamata nende eesnahk – nende vili; need olgu teil kolm aastat ümber lõikamata, neist ärge sööge! Aga neljandal aastal olgu kõik nende vili pühitsetud Issandale rõõmupeol! Alles viiendal aastal võite süüa nende vilja, et saaksite neist suuremat saaki. Mina olen Issand, teie Jumal!» (3Ms 19,23–25). Seega esimesel kolmel aastal ei tohtinud uuel taimel vilja süüa. Neljanda aasta vili pühitseti Issandale, alles viienda aasta vili kuulus realiseerimisele. See kehtis ka viigipuu kohta.

VIIGIPUU ROLL

Kas me sooviksime olla selle tähendamissõna viigipuu rollis? Kindlasti mitte.

Me ei taha olla viljatud. Me ei taha, et Jumal vaatab meie elu peale ja ütleb: menee, menee, tekeel, ufarsiin – loetud, kaalutud ja leitud kerge olevat (Tn 5,25–28). Jeesus kutsus meeleparandusele. See on väga oluline asi.

Olen seda meelt, et kui peaks täna midagi koguduse inimestele korraldama, siis tuleks korraldada meeleparanduse seminar. Arvan, et meil ei lähe vaja mitte niivõrd juhtimisteadust ja praktikat, vaid meeleparanduse praktikat, kus me jõuame tõesti Jumala armulise ja helde meelevalla ning juhtimise alla.

Me askeldame liiga palju. Kord kutsuti mind ühele kristlikule seminarile, mis keskendus missioloogiliste võimaluste tõhusamale kasutamisele Eestis. Pean tunnistama, et ega ma täpselt ei tea, mis on missioloogia tähendus. Ja tunnistan, et mul on selle sõna tähendusest ka üsna ükskõik. Lisaks, kutsel oli märgitud, et enne sellele seminarile ei saa, kui on mõned peatükid ühest raamatust läbi loetud. Ja see raamat polnud Piibel.

Ma tegelikult armastan raamatuid. Aga mulle tundub, et raamatu peatüki lugemine ja arutlemine selle üle ei too tegelikult rahvast kirikusse. Selleks, et inimesed tuleksid Jumala juurde, on vaja midagi muud. Muidugi, pilt on paljutahuline ja ei ole nii, et ainult üks aspekt oleks võti.

Jeesuse tähendamissõna tuletab meile taas meelde, et vaimuliku elavnemise ajal on alati päevakorral meeleparandus. Seda me leiame väga kujukalt igalt vaimuliku ärkamise perioodilt, alates sellest, millest on kirjutatud Apostlite tegude raamatus ning lõpetades 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse ärkamisega Eestis.

On aeg, mil inimesed on korraga keskendunud Jumala tahte otsimisele ja nad allutavad end Tema juhtimisele. Ükskõik, millised ajad on meie ümber: kas tuimad, usuleiged, usukauged või ususõbralikud – meie kristlastena peame taas ja taas kuulama Jumala häält, laskma Pühal Vaimul end täita selliselt, et kirikus käimine ei olekski nagu seal käimine, vaid hoopis puhtast eluallikast sõõmude ahmimine.

Samuti, et pingis ei oleks enam igav istuda ja ma üldse ei paneks tähelegi, kas pink on kõva või pehme, kas jumalateenistus on pikk või lühike, mis värvi on jutlustaja püksid vms. Vaid oluline on, et olen Jumala Vaimu hoovuses ja lasen sellel end kanda ja miski muu ei loe! Meeleparandus ei ole nutmine ja pattude kahetsemine, kuigi ta seda on ka, vaid see on Jumalale allunud meelelaad, Tema Vaimu sees elav meelelaad.

Samas, kui nüüd tulla tähendamissõna juurde tagasi, siis juhin tähelepanu, et selle peamõte ei ole siiski meeleparandus. Lisaks viigipuule on siin veel kaks tegelast.

VIINAMÄE ISANDA ROLL

Kas me tema rollis tahaksime olla? Isand oli orienteeritud ärihuvile, kasumile. Viljatu viigipuu võtab lihtsalt ruumi istanduses, raiskab ning kurnab maad, mis on ju väärtus ja vara. See, mis ei tooda kasumit, tuleb eemaldada. Tootmine tuleb optimeerida. Isand justkui ütleks viigipuule: tead, me tahame sind paremini kasutada, see ei ole ilmselt õige koht sinu jaoks, me anname sulle parema eesmärgi, kus sinu potentsiaal saab täielikult avatud – me raiume su maha ja kütame sinuga toa soojaks.

Oh, õnneks Jumal pole selline. Aga viinamäe isand on külm kalkulaator Exceli tabelis. Kuna Jeesus jutustas selle juutidele, siis tabasid ka nemad ilmselt kohe ära, et Moosese seadus ei lubagi esimesel kolmel aastal puu vilju kasutada. Isegi neljandal mitte. Tegelikult oleks pidanud isand rahumeeli kolm aastat mitte üldse minemagi viigipuu juurde vilju otsima, see oli ju aedniku kohus. Isand eiras Moosese seadust, tahtes puu vilju juba varem kasutada, kuna aeg on ju raha. Ta oli ka rumal, kes vihas oleks teinud vale otsuse. Ma usun, et tema peaks küll meelt parandama. Ilmselt ei soovi me olla tema rollis.

AEDNIKU ROLL

Mulle tundub, et tegemist oli tubli ja hoolsa aednikuga. Ta oli oma ala asjatundja. Ta oli nagu tõeliselt hoolealustest hooliv, isalik ja kaitsev teadja. Isegi isand respekteeris ta otsust. Ta oli palju õppinud ja oli oma töös vilunud tarkade otsuste langetamisel.

Ta teadis, mida tuli teha, kui taim ei kanna vilja. Tuli pinnast väetada. Asi pole mitte eeskätt taimes või puus endas, vaid mullas ja keskkonnas, milles ta asub. Mitte taime ei väetata, vaid mulda. Aednik ütles – oota, ma turgutan teda veel, panen talle sõnnikut, kobestan pinnast.

Kogudus on ka keskkond, pinnas, millele peab aegajalt sõnnikut panema, mida peab turgutama ja kobestama. Viljakas keskkonnas kasvavad viljakad taimed. Kogudus tervikuna peab olema kobestatud Jumala Vaimu elustav keskkond. Iga närtsinud inimene, kes leiab tee kogudusse, peab siin hakkama õitsema.

Küsi endalt: mida saan mina teha, et vend või õde mu kõrval kogeks Jumala Vaimu elustavat väge ja Tema turgutust? Võib-olla me tõesti sooviksime olla selle hea ja targa aedniku rollis?

ÄRA NORUTA!

Kui nüüd mõelda sellele tähendamissõnale tervikuna, siis tundub mulle, et see kirjakoht on väsinutele, kes tunnevad, et enam ei jõua. Motivatsiooni pole. Elu ja tegemised ei too enam seda rõõmu, mis varem.

See kirjakoht on nendele, kes tunnevad, et elulised kohustused võtavad kogu energia, neist ei ole enam midagi järel, nad on tüdinud ja viljatud. Ei jõua ega oska isegi enam meelt parandada.

Tead, Jeesus julgustab ja turgutab sind! Lase Jumala Vaimul end kanda, las Tema puhastab sind ja turgutab. Jeesus on see hea aednik, kes ütleb, et anname sulle veel võimaluse, aitame sind veel. Jeesus ei lükka koormatuid välja. Jeesus tahab sind üles tõsta ja julgustada. Jeesus tahab sind õnnistada, Ta tahab, et sul läheks hästi, et sa oleksid õnnelik ja vaba!

Kas sa ise tahad seda? Anna ennast Jeesusele!

MARGUS KASK
Jõgeva Baptistikoguduse pastor

RASKUSED EI VÕTA OPTIMISMI

Aktuaalne teema

VINCENT PRICE (71) juhib Euroopa Kristliku Misjoni Põhja-Ameerika haru, mis on Kuulutaja kõige suurem sponsor. Selle misjoni loojaks oli eestlane Hans (G. P.) Raud 1904. aastal. Vincent Price on varem Eestit ja siinseid kogudusi korduvalt külastanud.

Seekord andis ta Mähe kirikus Kuulutajale lühiintervjuu.

Kuulutaja on väga tänulik abi eest.

See abistamine on suur rõõm.

Meie viimane intervjuu Sinuga oli 15 aastat tagasi. Mis on selle ajaga muutunud?

Väga suured muutused on toimunud Venemaal ja meil on nüüd peaaegu võimatu seal töötada. Aga Ukrainas, Kreekas, Itaalias, Hispaanias jne on kõik korras. Neis ei ole mingeid probleeme valitsuste poolt ja töö läheb edasi. Juunis olin ma Armeenias Jerevanis ja sealne töö läheb uskumatult hästi.

Ütle palun midagi Venemaa kohta.

Kaks aastat tagasi tulid seal uued seadused. Näiteks on Venemaal nüüd Jehoova tunnistajad keelatud. See võib tunduda heana, aga ma ütlesin vendadele, et pange tähele, järgmisena võetakse teid käsile.

Omski oblastis on 80–100 baptistikogudust. Töö läks hästi, kuid viimasel kahel aastal muutus kõik. Mind ei lasta enam Venemaale, mulle ei anta viisat. Välismaalased ei tohi enam jumalateenistustel tervitustki edasi öelda.

Kas Sa oled midagi valesti teinud, et Sulle viisat ei anta?

Asi on lihtsalt selles, et ma olen välismaalane ja teen kristlikku tööd. Ma olen aastate jooksul Venemaad kindlasti üle saja korra külastanud. Sain vanasti ilma igasuguste probleemideta aastase viisa. Ühel päeval lihtsalt enam ei antud. Ega ma ei ole ainus, ka teistele kristlike organisatsioonide esindajatele ei anta viisasid. Ka raha ei saa enam kontolt kontole Venemaale saata.

Aga Sinu töö Venemaal?

Me ei saa enam teha piiblikooli. See on suur kahju. Meil oli sadu üliõpilasi. Aga Jumal töötab alati edasi. Me peame olema targad ja töötama seal nii, nagu seda tegid vennad nõukogude ajal.

Läheme teisele alale. Sa oled ikka hoidnud alles mälestust Hans Rauast. Mida saaks veel teha, et tema tööd jäädvustada?

Oleks väga hea, kui keegi kirjutaks sellest, mis kunagi toimus. Umbes 1910–1940 juhtus palju imelisi asju. Tallinnas oli palju suuri koosolekuid. Ma vaatan vanu fotosid ja olen lihtsalt imestunud, millised ajad olid. Ta alustas tööd ka Venemaal, Saksamaal, Austrias, Itaalias jne, kogu Euroopas. On säilinud vanu ajakirju, ka eesti keeles, neist saab palju lugeda. Mul on ka inglisekeelseid ajalehti, kus jutustatakse lugusid Poolast jt maadest. Ukrainas oli suur töö juutidega. See oli imeline töö, aga toimus enne Teist maailmasõda.

Sa käid väga paljudes maades. Kas tegutsed üksi või on neis Sul häid kaastöölisi?

Neis maades on suurepärased inimesed. Näiteks Kreekas, Hispaanias ja Saksamaal on meil mõned ameeriklased, aga Ukrainas on ainult üks ameeriklane, ülejäänud on kõik ukrainlased. Zaporožje piibliseminaris on kümme õppejõudu, aga peale ühe on kõik ukrainlased.

Millised on Sinu tulevikuplaanid? Kas Sa sõidad ja jutlustad ikka edasi?

Olin just Armeenias ja Dubais, varsti lähen Rumeeniasse ja Serbiasse. Oktoobris olen jälle Armeenias ja õpetan seal kaks nädalat piibliseminaris.

Mida Sa Eesti praeguse olukorra kohta ütleksid?

Eesti on ilus, aga Eestile on vaja suurt ärkamist. Me peame palvetama, palvetama ja palvetama, kuni Jumal saadab vastuse. Ei ole teist võimalust, kui anda eestlastele see ainuke ja vana kristlik sõnum. Kui me seda kuulutame, tuleb ärkamine ja me näeme Jumalat selles töös.

Me palvetame palju Jumala töö pärast Eestis. Eestist on mul rohkelt mälestusi ja siin on mul palju sõpru. Ma palvetan sageli siinsete koguduste, eriti aga jutlustajate eest, sest neil on suur vastutus Jumala sõna edasiandmise pärast.

Eestisse jõudis ka sõnum, et Sul on tervisemuresid.

Nüüd on palju parem. Jaanuaris oli mul südameprobleem, aga ma sain abi ja nüüd on väga hästi. Mu hingamine on korras, ma olen väga tänulik.

Täname!

Vincent Price on varem Kuulutajale andnud kaks intervjuud – nr 8/106 (1998) ja nr 5/175 (2004). Kuulutajas nr 9/179 (2004) ilmus tema jutlus.

HEAD SUHTED JÄTKUVAD

Eesti EKB Koguduste Liidul on viimased 20 aastat olnud tihedad sidemed Ameerika Ühendriikides California osariigis Los Angelese lähedal asuva Whittieri piirkonna kogukonnakirikuga (Whittier Area Community Church). Aastapäeva puhul oli Eestis kümme päeva koguduse 15-liikmeline delegatsioon. Koguduse vanempastor JOHN RILEY (38) võttis aega ka Kuulutaja küsimustele vastamiseks. Intervjuu tõlkis Sulev Kivastik.

Vanempastor polegi vanem hallipäine mees. Kas olite selles koguduses varem ka muus ametis?

Olin umbes 15 aastat noortepastor. Seejärel olin paar aastat täitevpastor ehk nagu personalijuht – minu ülesanne oli nende töötegijate administreerimine, kes olid vanempastori alluvuses.

Kas noori oli sel ajal koguduses palju?

7.–9. klassi õpilasi oli umbes 150, keskkooliealisi umbes 200. Ma juhtisin 25-liikmelist juhtide gruppi, kes olid mentoriteks väikegruppidele. Igaüks neist tegi tööd 8–12 õpilasega. Mõnikord tehti gruppidevahelist koostööd.

Kas Ameerika noored koolis ka usuõpetust saavad?

Meil ei ole mingit usuõpetust väljaspool kirikut. Ma arvan, et pea viimased 50 aastat on see nii olnud.

Kes osalevad koguduse noortetöös?

Juhtidest on osa üles kasvanud kirikus, aga on ka maailmast tulnuid, kes pöördusid täiskasvanuna ja hakkasid siis seda tööd tegema. Õpilastest olid umbes pooled koguduseliikmete lapsed. Me tegime evangeelset tööd, korraldasime klubisid, pidasime jalgpalli- ja korvpalliturniire. Meie lapsed kutsusid oma sõpru neist osa võtma.

Eriti Lõuna-California muutub üha maailmalikumaks. Ilmaliku kultuuri pealetung tähendab seda, et üha vähem noort rahvast käib kirikus. Üldine suhtumine on, et sina võid ju seal käia, aga mina mitte. Sekulaarsed noored arvavad, et kirikus mõistetakse neid hukka, ja nad kardavad sellist suhtumist.

Kui on vanempastor, siis peab olema ka teisi pastoreid.

Meil on kümme pastorit veel. Lisaks on veel üsna palju juhatajaid ja koordinaatoreid. Enamik on minust vanemad, aga on ka nooremaid. Minu põhiülesanne on jutlustada 40–45 pühapäeval aastas. Ma juhendan teisi pastoreid, pean mõnikord matuseid ja külastan inimesi niipalju kui suudan. Olen väga rõõmus nende inimeste üle, kes teevad ära selle töö, mida mina ise ei jõua teha.

Kas näiteks ristimistega tegelevad teised pastorid?

Üks neist kümnest pastorist tavaliselt ristib. Kõigepealt on ristimiskool, siis vestleb selle inimesega keegi neist pastoritest. Ristitavad peavad rääkima, kuidas nad usule tulid, kuidas nende lugu oli. Siis teevad need pastorid otsuse, kas inimene saab ristimisele või ei.

Kas Teie omaaegsest noortetööst on välja kasvanud olulisi töötegijaid koguduses?

Kolm praegust pastorit on pärit minu noorte hulgast. Mõned on läinud misjonäriks. Mõned teenivad Jumalat poliitikas või mõnes muus ühiskonnaelu valdkonnas. Ma arvan, et Jumal ja nende vanemad väärivad selle eest rohkem tunnustust kui mina.

Teie liidus Converge on palju Skandinaavia päritolu inimesi. Kas ka Teie esivanemad on sealt? Kui suur on teie pere?

Minu naine Kathryn on kindlasti Skandinaavia päritolu, aga enda osas ei ole ma kindel. Meil on viis last – neli tütart ja üks poeg.

Kas Te olete Whittierist pärit ja samas koguduses kasvanud?

Ma olen pärit umbes kahe miili kauguselt linna piirist, nii et põhimõtteliselt olen sellest linnast. Minu vanemad pöördusid ja said selle koguduse liikmeteks vahetult enne minu sündi.

Kuidas Te usklikuks saite?

Kuna olen lapsena kogu aeg kirikuga kokku puutunud, siis teadsin alati, et Jumal on olemas. Aga arvasin, et pean Tema armastuse välja teenima. Nägin, kuidas mu vanem vend ja vanem õde jätsid Jumala ning meie pere maha. Kui olin kümneaastane, sooritas mu õde enesetapu.

See seadis mind küsimuse ette, et kas Jumal ikka on olemas. Hakkasin otsima teisi uske ja religioone. Hakkasin vaatama, mida teised religioonid räägivad surmast ja elust pärast surma. Kui seda uurisin, süvenes minus veendumus, et Jeesus on ainus, kes on surnud, aga ka ellu tagasi tulnud. Üsna varsti pärast seda, kui olin teismeeas, andsin ühes laagris oma elu Jumalale ja Tema plaani alla.

Miks Te läksite teoloogiat õppima?

Ma veetsin 1999. aastal suve Venezuelas. Aitasin ehitada üht kirikuhoonet. Tundsin seal suurt tungi Jumalat teenida. Tänu sellele tahtsin kodus tagasi olles noortetöös kaasa lüüa. Kuna õpilased esitasid küsimusi Piibli kohta, siis tahtsin ise ka rohkem õppida, et oleksin võimeline neid juhendama. Ma tahtsin, et mul oleks täielik ettevalmistus, et saaksin Piiblit õigesti ja täpselt õpetada.

Kuidas Te suhtute sellesse, et ei minda kohe noorelt usuteadust õppima, vaid tehakse enne mingit muud tööd?

Ma usun, et inimesed käivad Jumala juhtimise järgi. Ma arvan, et need inimesed, kellel on juba eelnev töökogemus, oskavad kasutada ja rakendada teoloogilisi teadmisi paremini.

Ma tunnen väga häid vaimuliku töö tegijaid, kes on tulnud mingilt muult töölt, ja nemad on kõige efektiivsemad.

Veidi teie linnast. Kui suur on Whittier?

Linnas elab umbes 80 tuhat inimest. Ümberringi on teisigi linnu, kust meie kogudusse käiakse. Umbes kümne miili raadiuses elab 500 tuhat inimest. Me tahame teenida kogu seda piirkonda.

Kas te teete seda ühest keskusest?

Praegu küll. Varasematel kümnenditel oleme rajanud tütarkogudusi, kes alustasid iseseisvat tegevust. Teeme koostööd ka linna teiste kogudustega. Meie koguduses on kolm tuhat liiget. Me oleme võtnud juba ette uue kiriku ehitamise, sest praegu on istekohti umbes 900 inimesele. Peame pühapäeval viis teenistust – kell 8, 9, 10.30, 12 ja 17 – ning ma pean viis ühesugust jutlust.

Kas Te olete ainuke, kes kõigil jumalateenistustel käib?

Praegu teevad seda ka muusikud ja ülistusmeeskond. Uus hoone, mida ehitame, tuleb palju suurem, ja siis ei pea enam nii palju teenistusi pidama. Aga enne kaht aastat see valmis ei saa. Nüüd mõtleme, et äkki võiks õhtuti kasutada mõnd teist meeskonda.

Te olete Eestis esimest korda, aga praegu tähistatakse suhete kahekümnendat aastat. Kas Eesti olemasolu oli Whittieri koguduses tunda?

Viimase kahekümne aasta jooksul on kogudus tundnud Eesti vastu suurt huvi. Meie endine vanempastor Bill Ankerberg tuli ikka ja jälle Eestist tagasi ning rääkis lugusid. Meil käis Eestist inimesi külas. Sain tuttavaks Kuldar Kaljuste, Helari Puu ja Toivo Pilliga. See vaimustas mind. Nüüd, mil olen oma silmaga näinud, kuidas siin tööd tehakse, olen arusaamises jõudnud uuele tasemele.

Mis on kõige olulisem nendes sidemetes?

Vastastikune ülesehitamine, kus mõlemad pooled saavad teineteist toetada. Ma arvan, et Jumal on jaganud õnnistust algusest peale ja see õnnistus on siiani alles.

Mis Teile Eestis silma hakkas?

Kogudustes on paar asja, mida ma kõrgelt hindan. Üks on kannatlikkus ja hoolikus evangeeliumi levitamisel. Ma olen omal nahal kogenud, et evangeeliumi seemneid levitatakse suure pühendumusega. Ja siis oodatakse kannatlikult, kuni Jumal omal ajal vilja esile toob. Mulle väga meeldis ja ma hindan kõrgelt rõhuasetust jüngerdamisele – usklike üleskasvatamisele ja koolitamisele, et nad läheksid välja ja teeniksid Issandat. Eriti veel uute asjade proovimisele noorteni jõudmiseks.

Kas Teil on koju jõudes midagi uut rääkida?

Ma loodan, et lähen koju ja räägin neid lugusid, mida ma siin koguduste juhtidelt kuulsin, et julgustada meie kogudust jätkama palvetamist ning toetama projekte, mida on seminari ja liidu heaks võimalik teha. Ma tahaksin julgustada veel paljusid, et nad ise Eestisse tuleksid ja kõike oma silmaga vaataksid.

Kas on midagi, mis on meil Eestis väga erinev Teie kodupaigast?

Ma olen linnastunud inimene, ja kui ma vaatan siin teie rohelust, on see minu jaoks tõeliselt värskendav. Los Angeleses on liiklus hirmus tihe, aga teil siin on maanteed tühjad.

Kas see oli ainult tutvumisreis või panite mingid töösuunad ka paika?

Oluline on aru saada, kuhu elu läheb. Vaja on lihtsalt kuulata lugusid ja näha, milline on liidu juhtide tulevikunägemus. Ma sain olla Kuldar Kaljuste seltsis ja näha ka noorte jalgpallilaagrit.

Ma tunnen, et Jumal on õnnistanud Whittieri läbi selle 20-aastase kontakti. Nüüd olen ma siin ära käinud ning saanud innustust edasiseks koostööks.

Täname! Palvetage Eesti pärast, et Jumala riigi töö siin edasi läheks!

ARMASTUS EI OLE KADE

Vanemates klassides tegelesin ma klassikalise maadlusega. Mõned meie meeskonna liikmed osalesid ka täiskasvanute võistlustel. Meil oli täiskasvanute teine järk.

Ükskord pärast võistlust ütles treener, et kaks meie võistkonna sportlast võivad saada esimese järgu. See oli igaühe unistus. Mitmed poisid, mina nende hulgas, olime reaalsed pretendendid esimesele järgule.

Aga õnnelikeks said hoopis kaks minu sõpra. Kui ma seda kuulsin, hakkas mind närima kadedus, nii et ma ei saanud isegi rahulikult magada. Järgmistel võistlustel unistasin salaja sellest, et mu sõbrad kaotaksid. Veel enamgi, ma oleksin olnud rõõmus, kui nad oleksid vigastada saanud. Kusjuures need poisid ei olnud mulle mitte midagi halba teinud.

HUKUTAV KADEDUS

Ma arvan, et midagi sellist on paljud meist läbi elanud. Kadedus väljendub tusatujuna, mille põhjuseks on teiste edu. Kas me oleme rõõmsad, kui naaber ehitas uue maja, kui kaastöölisel tõsteti palka, kui tuttaval inimesel on erinevalt meist tugev tervis?

Samal ajal tunneme siirast rõõmu oma laste edusammudest, sest me armastame neid väga. Armastus ja kadedus on otse vastasseisus, omavahel sobimatud. Piibel ütleb: «Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega!» (Rm 12,15).

Katoliku kiriku arvates kuulub kadedus seitsme surmapatu hulka. Need seitse sünnitavad teisi patte ja pahesid. Inimkonna kõige suurem ja hirmsam kuritegu on Jeesuse Kristuse äraandmine, mille põhjuseks oli kadedus. Inimajaloo esimene inimesetapmine oli samuti kadeduse tulemus – Kain tappis Aabeli.

Piibel räägib meile paljudest teistest üleastumistest, mille sünnitas kadedus: vennad müüsid Joosepi orjusesse, Saul jälitas oma ustavat sulast Taavetit ja paljud teised näited. Jk 3,16 on kirjutatud: «Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.» Kõigepealt tuleb kadedust patuks pidada ja tunnistada.

Paljude aastate jooksul, mis ma olen vaimulikku tööd teinud, on ainult mõned inimesed pihtinud, et nad on kadedad. Üks niisugune juhus oli alles hiljuti, kui ma olin misjonireisil. Üks inimene kuulis evangeeliumi, parandas tõsiselt meelt ja pärast tahtis oma patte tunnistada. Esimeseks ja kõige olulisemaks patuks, mida ta tunnistas, oli kadedus.

Mees rääkis, millised kannatused tal olid, kui ta kadestas neid, kellel oli midagi paremat kui temal endal. Kui ta oli onkoloogiahaiglas ravil, kadestas ta tõsiselt neid, kelle analüüsid olid paremad. Kas te kujutate ette, et võib kadestada isegi vähihaigeid! Kadedus lõhkus kogu tema elu, nii et tal ei olnud rahu ei päeval ega öösel.

PATT TULEB VÕITA

Miks on kadedust nii raske tunnistada? Ma arvan, et põhjus on selles, et kadedus soovib teistele halba. Raske on välja öelda seda, et sa tahad teistele inimestele paha. Samal ajal on kadedus rahulolematus Jumalaga – Tema ei andnud meile seda, mida me nii igatseme, aga teistele andis. Me kahtleme Jumala põhilistes iseloomuomadustes – armastuses ja headuses meie vastu.

Raske on ju tunnistada, et me pole Jumalaga rahul. Aga patu tunnistamine on esimene samm võiduks selle üle. Et vabaneda kadedusest, tuleb paluda Jumalalt armu. Veel on väga oluline palvetada nende inimeste pärast, keda me kadestame ja teha neile teadlikult head.

Armsad sõbrad, kutsun üles paluma Jumalat, et Ta kontrolliks ning uuriks läbi meie südamed. Kas nendes pole ehk kadedust? Kui on, siis selle vastu võitluseks on esmalt vaja patt üles tunnistada. Sest «kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust» (1Jh 1,9).

VIKTOR TANTSJURA
Vera i Žizn

VAATA, KUIDAS SA EHITAD!

Meid on kutsutud osalema Jumala plaanides. Me ehitame templit, linna ja Kuningriiki. Seejuures ei ole oluline mitte ainult see, mida me teeme, vaid ka kuidas seda teeme. Apostel Paulus soovitab igaühel ennast jälgida: «Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!» (1Kr 3,10).

VÄÄRIKAD EHITAJAD

Meie töö kvaliteet, meie suhtumine kohustustesse, meie agarus Issanda töös, meie hoolitsus kaastööliste eest – seda kõike pannakse tähele ja hinnatakse.

Jumal näeb kõike ja tasub vastavalt tööle. Meie näeme vähem. Kõige sagedamini näeme fotosid, kus on tähtsad ülemused või tuntud näitlejad aktiivselt tegutsemas.

Kuid Jumala mälestusteraamatus on kirjas kõik detailid. Mõned neist on pandud ka Piiblisse. Nehemja raamatust loeme sellest, kuidas preestrid hakkasid taastama Jeruusalemma. Miks preestrid? Sest ilma usuta ja ilma lootuseta Jumalale ei oleks keegi seda rasket tööd alustanud.

Preestrid näitasid väärikat eeskuju. «Siis ülempreester Eljasib ja tema vennad preestrid võtsid kätte ja ehitasid Lambavärava; nad pühitsesid selle ja panid sellele väravad ette, ja pühitsesid kuni Sajatornini ja kuni Hananeli tornini» (Ne 3,1).

Nende eeskujul hakkasid paljud inimesed usinalt tööle: «Tema järel parandas agarasti Baaruk, Sabbai poeg, järgmist lõiku nurgast alates kuni ülempreester Eljasibi koja ukseni» (Ne 3,20).

KADUNUD NIMED

See Baaruk läks ajalukku agara mehena. Aga mõned «tähtsad» mehed jäid häbisse: «Ja nende kõrval parandasid tekoalased; aga nende suurnikud ei painutanud oma kaela oma isanda teenistusse» (Ne 3,5).

Nad ei mõelnud, et nende käitumist pannakse tähele, kõik pannakse kirja ja sellest jääb halva näitena jälg järgmistele põlvedele. Nad arvasid, et kõige targem on hoida end palju tähtsamate asjade jaoks. Tööd oma isanda teenistuses ei pidanud nad vajalikuks.

Juhtus aga nii, et nad kaotasid oma nimed. Siin ei ole neid kirjas. Nad ei olnud väärt meenutamist nende tekoalaste hulgas, kes tegid tööd. Keeldudes töötamast linna taastamisel, kaotasid tähtsad ja targad mehed võimaluse minna ajalukku, uude ajalukku, uue Jeruusalemma ajalukku.

ÕIGE EESKUJU

Tahaksin olla agarasti töötav Baaruk. Tahaksin olla vendadega koos töötav Eljasib. Ma kardan jääda kõrvale Jumala imelisest ajaloost.

Jumala ees on halb olla «suurnik», kes «ei painutanud oma kaela». Palju parem on olla agar ehitaja või kasvõi tema abiline.

Ajalukku ei lähe see, kes ise endale nime teeb (1Ms 11,4), vaid see, kes ehitab Jumalale, kes ehitab püha linna ja templit koos vendadega, kes ehitab Jumala Kuningriiki.

MIHHAIL TŠERENKOV
Vera i Žizn

«Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!» (1Kr 3,10).

KUNINGAS PEAB MEIE ÜLE VALITSEMA!

Meie kristlastena teenime Kuningat, kes on kõrgeima võimu ja meelevalla esindaja ning auväärsem kui ükski maapealne kuningas. Tema on kõigi kuningate Kuningas.

Kui teataks, kes on Kristus tegelikult, kui armastav, alandlik, hooliv, õrn ja suursugune on Tema olemus ning samas ka kui püha, õiglane, punktuaalne ja vali Ta on, näeksid kristlaste elud võrreldamatult teistsugused välja kogu sekulaarse maailma silmis. Kui Tema rahvas usuks Issandat ja Tema sõnu, Tema korraldusi, mis lähtusid armastusest ja inimesele parima soovimisest, oleks Jumala rahval midagi enamat ka ümbritsevale öelda. Nende sõnadel oleks teistsugune kaal ja mõõt ning nemad ise käiksid elavate tunnistustena elavast Issandast, kes on surnud kõigi eest ning kes tahab end austada oma rahva sees, tuues vabadust ja päästet kõigile.

Kui palju on Kuningale antud kohta troonil Tema rahva südametes, rääkimata nende eludest? Kas Tema väärib kristlaste silmis aega ja ruumi, mis Talle tegelikult kuuluma peab, tähelepanu, alistumist, sõnakuulelikkust, koostöövalmidust? Veel enam, mainimata arvestavat suhtumist Issanda soovidesse, igatsustesse, ootustesse, kus mina-kesksusest saab mitte mida-mina-tahan, vaid hoopis Issand-mida-sina-tahad?

Kas mitte pole südametes troonidel enestele valmistatud ebajumalad, kompromissidest kantud käelöömised sekulaarse maailmaga ning lihalikust rikutusest ajendatud otsused või otsustamatused, mis ikka ja taas kannavad kaugemale igatsetud Igaviku sadamast, teinekord ka enesele teadmata?

Issand väärib kõike ja Tema küsibki meilt kõike, meid ja meie elusid. Hinnaalandused seal ei kehti ning inimlikult pakutavad ohvrid, mida Issand küsinud ei ole, arvesse ei tule.

Kui me otsustame targalt ja teadlikult Tema ja Ta tahte kasuks, pole see inimlikult tihti lihtne, kuid seal tuleb Ta ise appi. Kui Ta näeb meie siirast igatsust ja soovi end Tema pärast salata ja Talle järgneda, siis Ta aitab meile risti selga ning aitab meil seda ka kanda. Tema arm katab, kannab ning ümbritseb igast küljest. Siin tulebki esile see reaalsus, kus ainus sõnakuulelikkuse tee on õnnistuse tee, kus Talle alistumine paneb vaenlase põgenema, kus usu ja kuulekuse läbi siseneme hingamisse ja hingame ka ise oma tegudest, kus olles Tema ori, naudime suurimat vabadust.

Selles kõiges on meil oma vastutus kanda ja oma osa maksta, nagu Tema igaühelt meilt küsib ning mis osa Tema isiklikult igaühele on määranud. Järgnedes Talle sammsammult, hakkame enam ja enam Teda tundma, koosolemises osa saama Tema lähedusest ja see on tõeline, vahetu ja ehe armastussuhe Temaga, mis hakkab üha võimsamalt kuju võtma. Edaspidi on juba lihtsam seda rada käia, alistuda kuulekuses, heites ära end ja oma tahet, olgugi et väljakutsed lähevad üha suuremaks. Kõige selle sees aga liigume ka ise aust ausse ja pühadusest pühadusse, võib-olla teinekord lausa enesele märkamatult.

«Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus» (Rm 12,1). Meie mugavus või ebamugavus ei saa määrata ära meie sõnakuulelikkust Jumalale!

«Otsige Jehoovat, kõik alandlikud maal, kes teostate Tema õigust!» (Sf 2,3). Kes alandavad end Tema tahte alla, saavad armu, et Temaga jätkata. Armu jaoks on koht seal, kus leiab aset siiras meeleparandus ning läbi meeleparanduse muutub midagi ka südametes.

Issand ootab ja otsib eelkõige suhet ning sellest lähtub ka kõik edaspidine. Jumal ei ole käsk ja tegu, vaid olemine ja Temas hingamine ning seal saab ka tehtud, mis kästud!

Tunnustatud piibliõpetaja Derek Prince kirjutab Püha Vaimu kohta: «Me räägime Temast palju ja siis me ignoreerime Teda. Me tegutseme oma rituaalide, esinemiste ja programmide kaudu, aga kui Pühal Vaimul on muusugune mõte, siis ei anna me Talle võimalust meid juhtida ega õpetada. Ta on väga tundlik nagu tuvi. Teda on kerge eemale peletada. Kui osutad vale hoiakut või motiivi, siis tuvi lendab ära.»

Seal, kus Issandat austatakse, lähtudes Tema sõnast fundamentaalselt, seal ilmutab Jumal ka oma ligiolu Püha Vaimu läbi, seal, kus ollakse alistunud ja avatud astjad Tema jaoks ja Tema teenimiseks.

Ta ei tule ühegi «vormi» ega «mudeli» peale, mis ei ole Temast lähtunud, Temast sünnitatud ja Temast kantud. Ainult ohvrid, mida Tema on küsinud, süütab Ta oma tulega altaril, ohvrid, mis on vastuvõetavad kui meelepärased ohvrid Talle. «Pöörduge minu noomimise alla! Vaata, ma lasen teile voolata oma Vaimu, teen teile teatavaks oma sõnad!» (Õp 1,23).

Olgu Jumala rahva üle Issanda tarkus elada Kristuse vääriliselt, sest igal hetkel, igas paigas määrab iga otsus, sõna ja tegu Jumala ees, kas me osutume kaalukaks või kergekaaluliseks Temale.

Issand näitas nägemuses, et on aeg otsida Teda ning võtta Teda ning Tema sõnu tõsiselt. Rong seisab jaamas ja on pealeastumise aeg. Uksed on veel vaid hetk avatud. Üsna varsti, meile ootamatult on uksed sulgunud ning siis ei aita enam vali hüüdmine ega püüd rongile järele joosta. Ja mulle öeldi: «Millest kinni on hoitud, sellega kaasa minnakse!» Jeesus peab saama õigusjärgse koha troonil, mis Talle ainsana kuulub ning selle Temale kohasel, austaval ja ülendaval moel.

Ja taas, kas mitte Eestimaa kiriku liikumise kurss ja suund ei määra ära edaspidi selle maa ja rahva saatust, iseseisvuse staatust ning kas just see ei sea vabaduse kaalukaussi ühte või teise asendisse, vastavalt sellele, kui kaalukas on olnud selle rahva süda suhtes ainuma Jumalaga?

KAIRIT PALK

ÜKS PILT

Soomes Mikkelis St Michel Printis käib järjekordse eestikeelse piibliväljaande trükkimine. Samas trükikojas tehti enamik 1980.–1990. aastatel Eestisse jõudnud Piibleid. Ka pärast Eesti Piibliseltsi taastamist trükiti uus, 1997. aasta tõlge Mikkelis. Esimese eestikeelse Piibli ilmumisest möödub tänavu 280 aastat.

Foto: Urmas Tamm

SEMINARI RAAMATULAAT

5. augustil 2019 anti ära Kõrgema Usuteadusliku Seminari raamatukogule mittevajalikke raamatuid

1. Raamatuid valivad Johannes Saard ja Lea Rips.
2. Ermo Jürma
3. Peeter Lemats ja Innar Kruglov
4. Piiskop Joel Luhamets
5. Ermo Rips (paremal) küsitleb Peeter Roosimaad ja salvestab tema vastused.
6. Kõiki raamatuid ära ei antud.