Maikuu viimasel päeval tulid mehed Eesti EKB Koguduste Liidu paljudest kogudustest Avispea kirikusse palvele. Niisugune kevadine palvekogunemine on juba üsna pikk traditsioon, koht küll vaheldub.

Avispea ja sealne kogudus on näinud igasuguseid aegu nagu kogu Eestigi. Omal ajal rahvarohkesse paika ehitatud mahukas kirik asub nüüd väikeses maakohas. Naraka küla, kust kunagi sai kogudus alguse, meenutab nüüd ainult mälestuskivi. Ühtegi maja pole seal enam. Ka seda kivi käidi vaatamas ja selle juures palvetamas. Aga kivi ümber laiusid haritud põllud, mis näitab, et paigal on kõigele vaatamata ka tegus olevik.

Ükski muutus ei peaks tekitama lootusetust, vaid palvet. Jumala pilk näeb ka meile täiesti tundmatusse tulevikku. Ja loomulikult ei ole Tema silma eest varjul olevik. Nii võime Temalt oodata abi ja juhtnööre. Ühe apostli soov «Issand, õpeta meid palvetama!» (Lk 11,1) on jäänud aktuaalseks tänapäevani.

MÕISTLIK MÕTELGU

Toimetaja kommentaar

Nüüd juba uute sündmuste varju jäävad europarlamendi valimised andsid vähemalt ühe õppetunni – iga hääl luges. Sven Mikser valiti ära, sest ta kogus 29 häält rohkem kui Indrek Tarand. Ja seda olukorras, kus «saadaval» olid sajad tuhanded hääled!

Ei ole ükskõik, kes europarlamendis on, sest sealgi võib mingil hetkel lugeda iga hääl. Eesti esindajad ei ole alati ühesugusel arvamusel. Ja nii võib juhtuda, et kogu Euroopat mõjutab see, milline inimene meilt europarlamenti sai.

POLIITILINE VÄLJAK

Tehti ettepanek nimetada Tallinnas üks vanalinna väljak Boriss Nemtsovi nimeliseks. Eestis peeti sellest mõrvatud Vene poliitikust lugu – kas just vaadete tõttu või sellepärast, et ta oli opositsioonis. Väljaku nimi on tekitanud Eestis poliitilise vastasseisu. Peaks küsima – milleks upitada Eestis uusi tülipõhjusi, kas olemasolevatest ei piisa?

Boriss Nemtsov võinuks võimeka poliitikuna ehk mõndagi veel korda saata, aga kas see oleks Eestile kasulik olnud, seda ei saa me kunagi teada. Millegipärast arvatakse, et Venemaa opositsionäärid oleks võimule saades eestisõbralikud. Tõenäoliselt saaksid neist siiski samasugused «tsaarid» nagu praegusest presidendistki. Suurriiklik mõtlemine on selles riigis valitsejatele ilmselt kohustuslik ja kaasasündinud.

Ei ole viisakas püüda alles üsna hiljuti surnud võõramaalase nimega endale Eestis poliitilist kasu tekitada. Kui mõni väljak tõesti vajab uut nime, siis leiame kindlasti sellise kohaliku suurkuju, kes vajaks rohkem mäletamist. Parem, kui meid lahutaks tema ajast natuke pikem distants, et hinnangud oleksid ühesemad.

Kõige tähtsamad ei ole inimlikud juhid, vaid Jeesus. Tema ütles hoiatavalt: «Kui te ei usu, et mina olen see, siis te surete oma pattudesse» (Jh 8,24). Mis võiks veel hirmsam olla?

TEE ALGUSES

Eesti sai ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Selle nimel töötasid meie diplomaadid aastaid. Tähelepanu äratasid ehk rohkem hoopis president Kersti Kaljulaidi visiidid «eksootilistesse» maadesse. Põhjus oli lihtne - nende jaoks tundmatuks jäädes oleksime ka nende häältest ilma olnud.

Loodame, et Eesti täidab oma koha julgeolekunõukogus hästi. Järgmise kahe aasta jooksul tuleb meie diplomaatidel tegeleda ka väga kaugete probleemidega. Ehk ei pea nende maade poliitikud kunagi tegelema meie omadega.

Julgeolekunõukogusse saamine ei ole teekonna lõpp, vaid selle algus. Meie väike maa on nüüd natuke rohkem varjust väljas. Ehk ei vaju ta sinna pärast enam tagasi.

Üks kirjakoht tekitab siiski hirmu, kuigi see ei käi poliitika kohta: «Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus. Me kõik eksime paljus.» (Jk 3,1–2). Kui meie maa on siiski taotlenud endale suuremat vastutust, siis vajab ta ka rohkemat eestpalvet.

AKTSIIS VÄHENEB

Alates 1. juulist vähendatakse Eestis alkoholiaktsiisi. See oli mitmete erakondade nõudmine viimastel Riigikogu valimistel. Kui vähendamine nüüd kätte jõuab, ollakse tulemuste suhtes veidi kartlikud.

Aktsiiside vähendamise eesmärk on piirikaubanduse piiramine. Õigemini küll – et eestlaste maksud ei läheks Lätti, aga soomlaste maksud võiks Eestisse tulla küll. Soomlaste piirikaubandust tahetakse soodustada! Lootust annab see, et Soome tõstab oma aktsiisimäärasid.

Aktsiisid on üks riigi rahakoti täitmise allikaid. Eelmisel aastal laekus neid oodatust vähem ja see tegi Eesti rahalise olukorra keerukamaks. Vana-Rooma aegne ütlus, et raha ei haise, õige muidugi ei ole. Alkoholi tarbimist peaks kindlasti vähendama ja raha otsima kuskilt mujalt.

Aktsiiside üks mõte ongi tegelikult piirata tarbimist. Läbi aegade on joomist püütud vähendada rahakoti mõjutamisega. Need katsed pole kunagi päris edukad olnud, aga sellele vaatamata peab neid jätkama.

Ikka räägitakse teadlikust ja mõistlikust alkoholi tarbimisest. Parem räägiksime teadlikust joomisest loobumisest. Taevas on palju endisi joodikuid, kelle Jeesus Kristus vabastas. Ta võib tänagi veel kõiki aidata. See on olnud ikka tõsiusklike sõnumi üks osa meie maal. «Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu,» võiks olla jätkuvalt meie sõnumiks (Ef 5,18; 1968. aasta tõlge).

PARIM TULEB JEESUSELT

«Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis Ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas Tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: «Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!» Aga Issand vastas talle: «Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.»» (Lk 10,38–42).

Piibel räägib loo õdedest Martast ja Maarjast, kelle kodu oli Betaanias, üsna Jeruusalemma lähedal, kuhu Jeesus ja Ta jüngrid külla läksid. Pühakiri ei anna meile täpset vastust, kui palju jüngreid koos Jeesusega tol hetkel oli, kas kaksteist või rohkem. Kuid Marta oli valmis neid kõiki oma kodus vastu võtma.

JEESUS KÕNELEB KODUS

Perenaistele on see tuttav asi – keegi helistab ja tahab külla tulla. Sellisel juhul tahaks kodu kiiresti korda teha, teed ja kohvi keeta ning midagi lauale panna. Eriti, kui sa tead, et sulle tulevad külla kolmteist (või rohkem) meest, siis võib karta, et lauale pandud toidust jääb väheks. Ka Marta tahtis Jeesuse parimal viisil vastu võtta.

Kui me avame oma kodu Jeesusele, siis võivad sündida suured asjad. Marta avas oma kodu ning Jeesus sai seal kõneleda. See ei olnud õnnistuseks mitte ainult vastuvõtjale, vaid ka kõigile teistele sealviibijatele.

Kodu on koht, mida me vahel tahame näidata, kuid vahel ka peita. See on koht, kus me elame ja oleme ning kus tuleb välja meie tegelik igapäev. See, et mustad nõud jäävad kraanikaussi või tolmurullid põrandale, on mõnikord argipäeva reaalsus. Lihtsalt ei ole olnud mahti kõike läikima lüüa.

Võib leida palju vabandusi, miks mitte oma kodu teistele avada, kuid olen näinud, et kui inimesed kutsuvad kedagi endale külla, siis nad lasevad need inimesed endale üsna lähedale ning see on eriline. Ülestõstev vestlus «argipäevases» kodus võib olla palju erilisem kui tühiselt veedetud aeg läikimalöödud kodus. Loomulikult ei peaks me jätma kodu koristamist ning olema selles hooletud, kuid vahel peab nägema, et sisu on olulisem kui vorm.

Olen tähele pannud, et ma mõtlen ka hiljem tagasi inimestele, kellega ma olen koos olnud ning teemadele, millest me oleme rääkinud. Kui ma olen päeva jooksul võtnud aega Jumala jaoks ning Ta on mu ellu kõnelenud, siis ma mõtlen sellele ka muul ajal ja teistel päevadel. Kui sa võtad aega inimeste jaoks, kes on sinu jaoks ülestõstvad ja kõnelevad sinu ellu häid sõnu, siis see mõjutab sind ka järgnevatel päevadel ning aegadel.

Kristlase kodu võiks olla koht, kus inimesed saavad julgustatud ja üles tõstetud ning kus ühiselt leitakse tee palves Kristuse ristini, et oma koormad sinna maha panna. Millest oled sina õhinas, kui istud ümber teelaua? Kas Jumalast ja Tema tööst või selle maailma muretsemistest?

MEIE VÕI JUMALA PARIM

Marta loogiline mõtteviis oli, et ta pidi tegema Jeesusele ja Ta jüngritele parima õhtusöögi. Kuidas ta sai nad nälga jätta? Tal oli ainulaadne võimalus neid teenida!

Mehed suhtuvad kodusesse vastuvõttu tavaliselt natuke lihtsamalt, kuid naiste jaoks on see väga tähtis. Kui meestele on oluline tass kohvi ja midagi hamba alla, siis naised katavad kenasti laua, vaatavad, et valikut oleks kuhjaga ning et keegi ei jääks nälga.

Marta mõtteviis on väga arusaadav – võiks ju midagi ühisele lauale panna, kui selline hulk külalisi tuli. Nad olid väsinud, võib-olla oli pikk ja väsitav päev seljataga, nad vajasid kehakinnitust. Kuna tol ajal polnud Facebooki ja telefone, et sõnumeid kiiresti edastada, siis võis külaskäigu teade tulla üsna viimasel minutil. Marta hakkas toimetama ja teised istusid ning kuulasid Jeesust. Ka Maarjale tundus Jeesuse jutt põnev ning ta istus Tema jalge ette.

Kui ma mõni aasta tagasi Kaitseväes teenisin, siis oli seal hetki, kus valiti välja mõned ajateenijad, kes pidid kindlat ülesannet täitma minema ning teised said samal ajal kasarmutoas jutustada ja «lulli lüüa», kuni ka nemad said ülesande. Vahel juhtus nii, et ise pesid koridori põrandat ning teised vaatasid toa ukselt, kuidas sa seda teed. See tundus ikka ebaõiglane küll – mina pean moppi lükkama ja teised puhkavad. Miks küll mind valiti? Saan aru, mida Marta võis tunda. Tema pidi toimetama ja ta õde istus elutoas. Eriti kiire oli siis, kui Jeesus ja Tema jüngrid olid külas vaid lühikest aega.

Me oleme harjunud mõtlema seda loona, kus Marta läks elutuppa ning küsis Jeesuselt rahulikul toonil, kas Ta saadaks õe talle appi. Aga selles ütlemises võis olla palju nördimust ning see võis tekitada ka teiste seas üpris pingelise õhkkonna. Kristusel oli aga Martale lihtne vastus, mis olukorra lahendas.

MITTE ÜKSNES LEIVAST

Jeesus nägi, et Marta oli töökas ning kohusetundlik inimene, kes vaevas end tihtilugu mitmete tegevuste ja mõtetega. Mitte Marta tegevus ei olnud vale, vaid see, et ta tegeles sellega ajal, mil teised kuulasid Jeesust. Jeesuse hinnangul ei olnud tegelikult kõige olulisemad need köögis valminud pirukad, vaid see, mis on igavene.

Jeesus ütles, et me ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust (Mt 4,4). Jeesus teadis, et füüsilisest toidust olulisem on aeg Tema lähedal. Ta ütles: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.» (Jh 6,35). Mitte Marta tegevus ei olnud vale, vaid Jeesus tahtis talle öelda, et maine muretsemine ja asjade planeerimine on kõik väikese tähtsusega taevaste aarete kõrval. Vahel peame oskama oma harjunud tegutsemisviisid maha jätta, et Jumal saaks meie ellu kõneleda.

Mäletan hetki teismeeast, kus oli tunne, et võiks süüa lõpmatuseni. Külmkapi uks muudkui käis kinni ja lahti. Kasvav organism vajab energiat rohkem kui täisealise oma. Paulus kutsus meid üles kasvama kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus (Ef 4,15). Usuliseks kasvuks on vaja vaimuliku külmkapi ust kinni ja lahti teha. Vajame rohkelt vaimulikku energiat.

Kui ühiskond propageerib üha enam tervislikku toitumist, siis kristlased peaksid lisaks sellele propageerima tervislikku vaimulikku toitumist – nii, et keha saab erinevaid toitaineid, puhast ja mitmekesist toitu. Ei piisa vaid jutluste kuulamisest, oluline osa on ka Jumalaga suhtlemisel ning Tema ülistamisel. Ei piisa vaid Jumala ülistamisest, tähtis on ka Tema sõna tundmine ja palvetamine.

Kui vaimulikus toitumises on oluline osa mitmekesisusel, siis see kõik peab lõppeks toetuma Jumala sõnale. Samuti ei saa soovitada toituda üks kord nädalas ning siis terve nädal selle peal liugu lasta. Kõige alus on igapäevane pidev toitumine. Ei piisa ühest jutlusest või mõnest ülistuslaulust pühapäeva hommikul, vaimulikult peab toituma iga päev.

VALIGEM HEA OSA

Jeesus ütles, et Maarja tegi hea valiku. Tal oli valida, kas minna kööki askeldama või olla koos Jeesuse ja jüngritega. Maarja valis teise variandi. Ka meil on elus olukordi, kus peame tegema valiku. Kas teha vabal päeval tööd või minna kirikusse, kas maksta kuu alguses kümnist või vaadata, et äkki jääb kuu lõpus midagi üle, kas lugeda hommikul Piiblit või mitte?

Mida Marta oleks saanud teistmoodi teha? Ta oleks võinud juba alguses minna Jeesuse juurde ning küsida, kuidas Ta tahab, et Teda vastu võetakse. Nii oleks ka Marta saanud olla osadusgrupis ning see oleks Jeesusele rohkem meeldinud.

Samuti on igal päeval meie ees valikud, kas küsime Jeesuselt, kuhu Tema tahab meid saata või hakkame kõigepealt ise pusima. Vahel oleme otsekui Marta, askeldame omaette, väsinuna ja jõuetuna ning siis otsustame lõpuks Jeesuselt küsida, mida Tema tahab.

Jeesus ütles: «Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha» (Jh 15,5). Lahus Kristusest võime tunduda tugevana ja saada asjadega hakkama, kuid kas see on parim? Kui me aga jääme Jeesuse külge nagu oks on tüve küljes, siis me kanname palju vilja. Meie ülesanne on püsida Kristuse kui tüve küljes, sest siis on vili garanteeritud.

Minu üleskutse on, et me küsiksime Kristuselt, mis on Tema igatsus meie elu jaoks? Kas me oleme tugevalt Tema küljes ning teame, mida Tema ootab, et me teeksime? Olgu meie elu täis hetki, kus me valime hea osa ning istume Kristuse jalge ees ja kuulame, mida Temal on meile öelda.

JAKOB GILL

KOGUDUS KOLIS KAUPLUSESSE

Aktuaalne teema

Rakke kogudus pühitses 26. mail oma uued koosolekuruumid. Kuidas selleni jõuti, rääkis Kuulutajale koguduse diakoniss ja juhatuse esimees TIINA TEPPO.

Rakke koguduse ilus kirik hävis tulekahjus.

See oli 9. märtsil 2003, pühapäeva hommikul. Tuli sai alguse elektrikilbist. Majast jäid järele varisemisohtlikud varemed. Päästa õnnestus tornikell, mis nüüd on Puka kiriku tornis.

Võib-olla oli selles ka jumalikku sekkumist. Meil oli ehitajatega kokku lepitud, et nad hakkavad esmaspäeval maja soojustama. Lammutustöödel selgus, et omal ajal oli seinale pandud tõrvapapp ja püstpalgid olid täiesti pehkinud.

Te tahtsite ju uue kiriku teha?

Meid julgustas see, et põlengu päeval tuli tohutult palju inimesi kiriku juurde. Tundus, et kogu Rakke oli kokku tulnud. See maja oli neile väga tähendusrikas, kuigi nad ei olnud igapäevased kirikuskäijad.

Samal päeval hakati kiriku taastamiseks annetusi tegema. Tollane vallavanem oli ka väga abivalmis. Asutasime Rakke valla, Rakke koguduse ja Simuna luteri kogudusega mittetulundusühingu Rakke kirik ning tellisime arhitektilt kiriku eskiisprojekti. Ometi esialgsed plaanid ei teostunud.

Valla eestvedamisel ja toel saime riigi lisaeelarvest eraldise ja nii õnnestus ehitada 2007. aasta suvel uuele kirikule vundament. Ehitustööde jätkamiseks annetati kogudusele metsamaterjali, mistõttu käisime koos abilistega Läänemaal korduvalt metsas talgutel.

Miks te siiski loobusite kiriku taastamisest?

Lihtsalt ei olnud raha. Meil oli peaaegu kogu aeg umbes kümnendik sellest rahast, mida oleks vaja kiriku ehitamiseks. Arvasime, et see on sobiv omaosaluseks. Me kirjutasime projekte ja saime 2009. aastal PRIAlt juba nõusoleku, et saame majakarbi koos akende ja ustega valmis teha. Aga siis selgus, et kui me viie aastaga kasutusluba ei saa, tuleb kogu raha neile tagasi maksta. Raske südamega pidime loobuma. Võib-olla oli see vale otsus.

Koguduse töö seisma ei jäänud.

Vald lubas meil kasutada kultuurimaja. Probleem oli selles, et sinna tuli alati laulikud, pillid ja kogu inventar kaasa vedada. Mõneti nagu tülikas.

Siis saime kasutada ühte tühja korterit. Kui see ära erastati, saime vallalt ühetoalise üürikorteri, kus olime üle kümne aasta. Suuremad üritused pidasime kultuurimajas.

Vahepeal ehitas vald surnuaeda kabeli. Viimased aastad oleme jõulujumalateenistusi ja hingedepäeva kontserte seal pidanud. See on väga kena hoone, mahutab vabalt 50 inimest, väga hea akustikaga, aga koguduse püsivaks tegutsemiseks ei sobi.

Kuidas te poeruumide peale sattusite?

Meie tuba oli nii väike, et pidime kogu aeg mõtlema, et ise mahume ära, aga ei saa kedagi juurde kutsuda. Me ei tahtnud algul ostmiseks kasutada kiriku ehitamise raha.

Mingil hetkel leidsime, et meil on ju raha olemas, see kaotab pangas oma väärtust ja samas ei ole meil raha, et osta endale tegevusruume. Tundus, et midagi ei klapi. Valdade ühendamise järel tõdesime, et MTÜ Rakke kirik enam ei toimi. Selle lõpetamisel kanti ehituseks annetatud ja kasutamata jäänud raha taas koguduse arvele.

Veebruaris helistas mulle ootamatult selle kaupluse omanik. Ruumid sobisid ja olid piisavalt heas korras, ainult kööginurk oli vaja sisse ehitada. Need ruumid on juba algselt toidupoeks projekteeritud kahe kolmetoalise korteri arvelt. Ühe toa all on tühi keldriruum, mis ei ole ülejäänud keldriga ühendatud. Võib-olla saab sellest toreda noorteruumi või midagi muud.

Kas noortekoosolekud naabreid segama ei hakka?

Tavateenistused ei sega. Esimese noortekaga ehmatasime mõned ära küll. Avajumalateenistuse kohta tuli kahesugust infot. Rääkisime juba maja juhatusega. Suurem ruum tekitab teistsuguse kõlaefekti kui oli ühetoalises korteris. Eks on vaja kohaldumist ja ka majarahval harjumist.

Te kolisite hobusega. See on väga romantiline.

Ühel koguduseliikmel on hobune. Osa koguduserahvast käis ka valimistel hobusega, hobune teeb igal aastal lastele vastlasõitu. Hästi tore ja teeniv hobune.

Kas koguduse töö laieneb?

Praegu käime koos kaks korda nädalas, pühapäeval ja kolmapäeval ning korra kuus on toimunud noortekas ja lastekirik. Tahaks hakata nädala sees tegema teemaõhtuid, kuhu võiks kutsuda mõne lektori kõnelema ja saaks ettevõtmise alevis välja kuulutada. Meie soov on jõuda võimalikult paljude Rakke kandi inimesteni.

Mis saab kiriku vundamendist?

Ei tea. Annetatud puitmaterjali müüsime Nuutsaku õppe- ja puhkekeskuse arenduseks. Võib-olla leiame rahapaja ja avaneb võimalus kirikut edasi ehitada. Müüksime praegused ruumid jälle maha ja paneksime raha kiriku ehitamisse.

Täname!

JUUBILAR EI TRÜGI ESILE

Tallinna Oleviste koguduse diakon MATI BÄRENSON sai käesoleval kuul 60-aastaseks. Ammustel aegadel kuulus ta poistegruppi Konsiil, mis vedas siis Olevistes noortetööd.

Kas Sa oled kogu elu tallinlane olnud ja Olevistes käinud?

Olen Tallinnas sündinud ja vanemad tõid mind lapsena alati Olevistesse. Täna ei oska ma enam öelda, kui vanad me olime, kui hakkasime vend Jaaniga mandoliinikooris pilli mängima. Olime pühapäevakoolist välja kasvanud. Ma laulumees ei ole ning meie pühapäevakooli õpetajad Leida ja Sirje õpetasid meid mängima.

Konsiilis oli igaühel oma amet. Mida Sina tegid?

Mina olin kunstnik. Plakatid tuli kõik käsitsi teha, sest printereid sel ajal ei olnud. Sai tehtud kõike, mida laagrites ja noortetöös oli vaja kirjutada või infoks üles riputada.

Tol ajal ei tohtinud telefoniposti peale väikest siltigi panna.

Laagrites ja Oleviste eeskojas olid käsitsi tehtud plakatid ikka üleval. Kellaaeg ja õhtu põhiteema olid kirjas, sõna «noorteõhtu» seal kindlasti ei olnud.

Ma vähendasin mõni aasta tagasi selle vara hulka, mida koi ja rooste rikuvad ja siis leidsin mõned noorpõlvetööd. Täna on natuke raske vaadata, kuidas nad tehtud on, aga ajalugu on ajalugu.

Mida andis Sulle Konsiil?

Me olime väga tugevalt omavahel seotud. Kui mind kolmeks aastaks mereväkke viidi, siis ma alles tajusin, mida see tähendab, kui su kõrval ei ole sõpru või neid inimesi, kes samamoodi mõtlevad ja tegutsevad. Konsiili ajal olime ehk üleliiagi hoitud.

Kindlasti mõjutas see meie kõigi edaspidist elu. Ma olen tänulik Oleviste koguduse juhtidele, nendepoolne usaldus oli ikka tohutu. Näiteks see, et mu taskus oli komplekt kiriku võtmeid. Olen mõelnud, et kas mina suudaksin täna 14–15-aastasi nii usaldada. See oli ikka tõeline väärtus, mida noorusaeg Oleviste kirikus andis.

Kas Konsiil mängis Sul mingit rolli abikaasa leidmises?

Rolli mängis tugev sõpruskond. Liikusime vaimuliku grupiga, Konsiili vendadega ja «Ihtüse» (IXTYƩ) laulugrupiga, mööda Eestit ringi. Doris laulis «Ihtüses».

Naisevõtu selgus tuli mõned aastad hiljem võõrsil viibides. Abiellusime natuke rohkem kui pool aastat pärast ajateenistusest tulekut. Meil on kaks tütart ja neli lapselast.

Kus Sa sõjaväes olid?

Ma teenisin Liepājas nõukogude Balti laevastikus. Ma olin seal küll kolm aastat nagu mereväes ette nähtud, aga ma olin kaldal relvabaasis kunstnik. See oli Jumala hoidmine – olin väga heades tingimustes kõik need aastad.

Ma läksin sõjaväkke 1977. aasta sügisel. See oli tegelikult Olevistes noortetöö kõrgaeg. Päris palju noortetegevust lõigati minu elust välja. Seal olin ma esimest korda täiesti üksi, ei olnud kristlikku kodu ega häid sõpru kõrval, kellega olin seni koos olnud praktiliselt kõik õhtud ja nädalavahetused. See oli päris tugev elluviskamine.

Sõjaväe kunst oli ju tohutult ideoloogiline.

Seda küll. Seal tuli kirjutada suurte punaste meeste tsitaate ja vahel portreesid teha. Sain vene keeles kirjutamise peaaegu selgeks. Nüüdseks on see unarusse jäänud.

Kas oli kuidagi tunda, et Sa teenisid Baltikumis?

Oli tunda. Relvabaas on selline koht, kus on hästi palju kõrgeid ülemusi ja vähem ajateenijaid. Mida kõrgemad ülemused, seda intelligentsemad ja targemad inimesed nad olid. Aga ma sain erikohtlemise tänu sellele, et ei olnud kommunistlik noor ja ütlesin igal vestlusel, et olen usklik. Mõni suhtus sellesse ülbelt, mõni respektiga. Nad määrasid enda arvates mulle suure karistuse – mind visati radistide koolist välja ja saadeti 45 päeva pärast vande andmist väeossa. Tavaliselt olid mereväelased kuus kuud õppeväeosas.Mina leidsin, et see oli imeline juhtimine.

Sain koduski käia kolm korda – ühe korra oma venna Jaani pulmas ja kaks korda puhkusel. Pastor Arpad Arderil oli üle Nõukogude Liidu tutvusi. Kui isa ja ema esimest korda mulle külla tulid, andis ta neile kohalike usklike aadressid. Tänaseni on need sõbrad alles. Just kuu aega tagasi oli üks sõpradest Tallinnas külas. Kolmandal aastal õnnestus pea igal nädalavahetusel noortega kohtuda. Mul olid kunstnikuna suured eelised, sain tihti linnaloa.

Miks Sa kunsti õppima ei läinud?

Ajaloo sisseastumiseksam jättis mind kunstiinstituudi ukse taha, sest ma ei teadnud Lenini aprilliteese. Mul olid kunstieksamid juba tehtud. Ajaloo eksamineerija oli kurb ja ütles, et ta ei saa mulle üle kolme panna. Siis tuli sisse keegi ülemus ja küsis, et miks selle noormehega nii palju aega läheb. Õppejõud ütles, milles asi ja siis öeldi, et sellisel juhul tuleb ta järgmisel aastal uuesti. Ja siis ei olnud teist teed, pidin minema sõjaväkke.

Pärast sõjaväge ma enam õppima minna ei proovinud, sest mulle sai selle kolme aastaga selgeks, et ma ei tahaks vanemate koolitada jääda. Mu kadunud onu Lembit aitas mind kunstikombinaati ARS tööle, kuhu oli küllalt võimatu pääseda, sest palgad olid seal suured. Seal oli väga huvitav kord, et kui aasta transporditöölisena vastu pidasid, siis alles üldse said selle koha. Need, kes koha said, olid väga tublid töömehed. Ma tahtsin minna kirjakunsti osakonda, aga see koht ei vabanenud. Nii hakkasin aasta pärast pilte raamima ja teen seda tänaseni. Ma olen kõik need aastad olnud nii uue kui vana kunsti keskel ja see meeldib mulle.

Kas Sa teed pilte ka edasi või ainult teistele raame?

Mu abikaasa küsib tihti, et millal näeb mind jälle molberti taga maalimas. Ma maalisin väga palju, aga võib-olla sai mulle saatuslikuks digiajastu fotograafias. Fotograafia on olnud minu teine hobi kümnendast eluaastast alates. Ka Konsiili ajal pildistasin palju. Viimased 15 aastat olen palju fotograafia ja arvutikujundusega tegelenud. Nüüd saab teha ju plakateid arvutis.

Ega Sa oma töid pole minema visanud?

Mul on isegi koolitööd kõik alles. Olengi vist liiga palju korjanud. Mu elus on olnud üks usklik taat, kelle kodu kõrvale hakkasin oma perele kodu ehitama. Kord küsisin temalt, et miks neil nii vähe asju on? Ta vastas, et kui oled korra paljaks põlenud, siis kaob kõikide asjade väärtus. Nad põlesid sõja ajal nulli. Taat suri 80- ja memm 85-aastasena. Ma viisin ainult kaks pagasnikutäit nende asju prügimäele. Inimesed oskasid elada nii täpselt, nagu neile vaja oli. Mina kahjuks ei oska. Aga oma loomingut ma ei ole hävitanud ja see jääb järeltulevatele põlvedele üle vaadata.

Mida Sa koguduses teed?

Kui ma sõjaväest tulin, oli kogudusse juba natuke nooremaid peale tulnud. Mina olen eluaeg andnud hea meelega kõik järgmistele üle. Siis tulid endal väikesed lapsed. Abikaasa tegi lasteansambleid ja -koore. Nendega sai palju ringi sõidetud. Tegemised olid siis seotud selles vanuses lastega, nagu enda omad olid.

Olen täitsa omal soovil jäänud tagaplaanile. Ma ei tunne ennast vanana, olen nõus kõike tegema, aga minu valik on olnud kunst ja fotograafia. Olen ligi 30 aastat kodu ehitanud ja see jätkub veel. Vanem tütar perega elab maja teises pooles. Ma ei ole pidanud tühja tööd tegema. Ma olen alati olnud see, kellele meeldib käeline looming.

Kuidas Sa vaatad praeguse, veidi muutunud kirikutöö peale?

Mulle on alati meeldinud, kui tulevad noored uute ideede ja vahenditega. Põhiline on, et õpetus ei kisuks kiiva. Pastor Oskar Olvik ütles, kui tuli teistmoodi muusika, et see talle absoluutselt ei meeldi, ja kui ta ei näeks, et inimesed tulevad usule, keelaks ta selle kohe ära. Aga inimesed tulid.

Aeg muudab vorme. Mul on väga hea meel, et meie majas koguneb igal kuul osa MOKO kogudusest. Näen, et nad teevad seda tööd südamega. Olen optimist ja tänased noored on tublid.

Ma pean olema tänulik nendele vendadele, kelle käe all meie sirgusime. Üks asi on kindlasti distsipliin. Meid õpetati, et kui oled lubanud, siis tuleb teha, ei ole mingisuguseid vabandusi. Me nõudsime seda ka üksteiselt ja see on tulnud kasuks. See on olnud meie lastetoa ja noortetoa tulemus.

Saimegi selle intervjuuga lõpule.

Paraku on mul aastatega saanud selgeks, et kus on palju sõnu, seal on ka palju tühisust (Kg 5,6), nii et ma olen hakanud vähem rääkima. See on mul elus alles kolmas intervjuu. Ma andsin 1988–1989 intervjuud kahele Soome lehele. Üks oli kristlik leht, teine oli maakonna leht. Olin väga imestunud, mida ma pärast lehest lugesin. Ma ei osanud isegi mõelda nii nagu nemad oskasid kirja panna. Nad tahtsid väga kuulda, et ma kiidaks Gorbatšovi. Mina aga ütlesin, et Venemaalt ei tule midagi head, olgu seal Gorbatšov või Brežnev ees. Nad väänasid aga nii, et Mati Bärenson loodab Gorbatšovi ajast ikka midagi rohkemat kui Brežnevi ajast. Nii nende intervjuudega on. Kristlikus lehes oli teistmoodi, seal oli teemaks perekonnaelu. Mul on õnnestunud intervjuudest pääseda.

SEEKORD SA EI PÄÄSENUD JA ME TÄNAME SIND!

Varasemad intervjuud Konsiili liikmetega Kuulutajates: Jaan Bärenson nr 11/337 (2017), Indrek Luide nr 2/340 (2018), Enn Palmik nr 8/346 (2018), Mart Rannut nr 12/350 (2018) ning Helari Puu nr 1/351 (2019).

LÄBI JÄÄKANALI

Rennikelguga jääkanalis kihutamine – pea ees ja kiirusega 145 kilomeetrit tunnis – see on skeleton. Felix Seibelil (21) on selle spordialaga juba oma edulugu. Aga veel tähtsam on tema jaoks usk Kristusesse.

«Sõiduhirmu mul ei ole,» ütleb lennuväes teeniv sportlane, kes samaaegselt õpib veel juurat. Sõjavägi maksab talle ja annab vaba aega, et ta saaks treenida.

Seibel sündis Siberis. Kui ta oli aastane, rändasid tema sakslastest vanemad esivanemate kodumaale. Nad leidsid endale kodu 12 kilomeetri kaugusel Winterbergist, kus on Saksamaa üks neljast bobirajast. Kolmanda klassi poisina läks Felix esimest korda kelguga jäärajale.

RASKE KUKKUMINE

2010. aastal vahetas Seibel bobisõidu skeletoni vastu: «Pea eespool meeldis mulle rohkem.» Kelgu kuju meenutab terasest skeletti, mistõttu on hakatud nimetama seda skeletoniks. Kelku juhitakse raskust ümber asetades.

Kukkumised kuuluvad asja juurde. 2011. aastal oli Seibelil suvise treeningu ajal raske õnnetus. Kukkumise tagajärjel murdis ta mõned luud ning tuli teadvusele alles haiglas. Sellele vaatamata otsustas ta edasi treenida.

2018. aastal võitis ta 20-aastasena Saksamaa meistrivõistlused meeste klassis. Sellest ajast peale kuulub ta oma ala tippude hulka. Praegu on ta ametlik juunioride meister.

HOTELLIS OLI PIIBEL

Seibel pärineb kristlikust kodust. Ta on ristitud luteri kirikus ja käinud leeris. Noorukina huvitas teda aga sport palju rohkem kui usk.

Ühe võistluse ajal Oberhofis Tüüringis leidis ta hotellitoa öökapist gideonide Piibli. Pärast mõne peatüki läbilugemist tundis ta, et loetu kõnetas teda. Ta märkas, et lugemine ja palve tegid talle head: «See andis mulle kindlust.» Rahutus kadus.

Seibel pöördus gideonide ühingu poole Wetzlaris ja küsis endale samasugust Piiblit. Temaga võttis ühendust nende kaastööline, kes kinkis talle ühe eksemplari. Hiljem kutsus gideonide juht Johannes Wendel ta Wetzlarisse. Samal ajal hakkas tippsportlasele silma enda Jumalale üleandmise palve gideonide Piibli lõpus. Ta kirjutas sellele alla ja kinnitas seega, et tahab oma elu elada kristlasena.

PALVE ENNE VÕISTLUSI

Iga võistluse eel otsib Seibel Jumala lähedust. Vahetult enne starti palvetab ta lühidalt, näiteks lausega psalmidest: «Issand on mu karjane.» Ta on märganud, et see teeb ta rahulikuks ja selle tulemusena suudab ta paremini oma sõidule keskenduda.

Praegu valmistub ta järgmisteks olümpiamängudeks 2022. aastal Pekingis. Ka suvel ei katkesta ta treenimist. Kuidas tema sportlasekarjäär edasi kulgeb, ei ole veel selge. Pärast juuraõpinguid tahaks Seibel saada sõjaväe süsteemis kas kohtunikuks või advokaadiks. Ta on kindel, et Jumal näitab talle, mis edasi saab.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ARMASTUS ON TÄIS HELDUST

Meie misjonireiside peamiseks eesmärgiks on kuulutada evangeeliumi. Palvetame selle pärast, et kõik sünniks armastuses. Jumal annab meile sageli võimalusi osutada heldust ehk armastust tegudes.

VANAEMA LJUSJA

Hiljuti käisime ühes Donetski oblasti külas. Rindejoon jagab selle kahte ossa. Iga päev lõhkevad mürsud, mõnikord lendavad nad ka külla. Kuulide vilin on tavaline asi, mitu korda lendasid nad otse meie kõrval. Olime seal terve nädala ja käisime igas majas. Tahtsime palvetada koos kohalike inimestega, jagada nendega sõja raskust, kuulutada evangeeliumi ja kinkida kristlikku kirjandust.

Küla servas ühes majas, mis asub rindejoonest 150 meetri kaugusel, saime tuttavaks vanaema Ljusjaga. Ta on 82-aastane ja elab üksi. Ta on haige ja liigub raskustega. Kõik tema maja aknad on puruks tulistatud ning on sellepärast laudadega kinni löödud ja tekkidega kaetud. Neil päevil oli perenaine leidnud oma toast automaadikuuli.

Vanaema kuulas rõõmuga evangeeliumi ja võttis selle omaks, ta oli väga tänulik raamatute ja ajakirjade eest. Me küsisime, millist abi ta vajaks. Ta ütles tagasihoidlikult ja häbenedes, et tal pole leiba ega ravimeid, aga me ärgu tundku muret – ta saab kuidagimoodi hakkama, ta on sellega juba harjunud.

Me sõitsime rajoonikeskusesse ning ostsime vanaema Ljusjale ravimeid ja leiba. Tal oli väga hea meel, kui järgmine kord jälle talle külla läksime. Kuidas ta tänas Jumalat! Kuid tundub, et me ise olime veel rõõmsamad ja tänasime Jumalat veel rohkem. Ja kuigi selleks, et osutada heldust, oli vaja midagi ohverdada (raha, aega ja julgeolekut), saime me sügavamalt aru Kristuse sõnadest «Õndsam on anda kui võtta!» (Ap 20,35).

JEESUSE EESKUJU

«Armastus on täis heldust» (1Kr 13,4; 1968. aasta tõlge). See tähendab, et armastus püüab pidevalt teenida kaasinimest. Olla helde tähendab olla hea, kasulik ja suuremeelne. Heldus on aktiivne vaba tahe, see on meiepoolne ohver teiste inimeste heaks. See ei ole lihtsalt hea soovimine teistele inimestele, vaid aktiivne tegevus.

Kui Kristus käskis meil armastada oma vaenlasi, siis Ta pidas silmas seda, et me ei peaks lihtsalt proovima omada nende suhtes häid tundeid, vaid oleksime head ka oma tegude poolest: «Sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse, jäta ka kuub; ja kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks» (Mt 5,40–41). Meid ümbritsev maailm on nii julm, et annab armastusele peaaegu piiramatud võimalused osutada headust ja heldust.

Kõige paremaks näiteks selles suhtes on Jeesus ise, kes ohverdas meie heaks oma elu. Ta kutsub ka meid tegutsevasse armastusse. Ta õpetab meid: «Minu ike on hea ja minu koorem on kerge!» (Mt 11,30). Sõna «hea» selles tekstis on sama, mis 1Kr 13,4 «helde». Kui me armastame neid, kes kuuluvad Talle, teeb Jeesus oma ikke heldeks ja heaks. Jeesus veenab meid, et seda, mida meid on kutsutud kandma Tema pärast, sealhulgas ka heldust osutades, võime me teha rõõmuga.

Mõtleme korraks, kas oleme helded inimesed või ei ole? Apostel Paulus kutsus üles: «Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega...» (Kl 3,12). Me ei suuda oma jõust olla halastavad, vaid tänu Jeesuse ülisuurele halastusele, sest Tema, kuigi Ta oli rikas, sai vaeseks meie pärast, et meie Tema vaesusest saaksime rikkaks (2Kr 8,9).

Issand Jeesus, tee meid heldeks, nagu sina oled, et meie, näidates sinu armastust, võiksime saada õnnistuseks teistele ja sellega ilmutada sind!

VIKTOR TANTSJURA
Vera i Žizn

TA PALUS JEESUSEL OMA ELLU TULLA

«Nad on Jumala kingitus,» ütleb Christian Manz (65) Saksamaalt oma seitsmeaastastele kaksikutele Friederikele ja Elisabethile mõeldes. Need sõnad tulevad tal täna kergelt üle huulte. Aga ta elus on olnud ka midagi muud. Parem on sündmuste järjekorras rääkida.

Manz sai väljaõppe ühes pangas ning läks siis ülikooli majandust ja õigusteadust õppima. Ta sai tööd ühes kutsekoolis. Ta astus Kristlik-Demokraatlikku Parteisse ja tema soov oli elada kristlike väärtuste järgi. Temast sai ligi 14 tuhande elanikuga Spenge linnapea ja ta pidas seda ametit 14 aastat. Seejärel oli ta kuus aastat maanõunik Herfordis.

Pärast kahtekümmet aastat loobus ta teadlikult juhtivatest ametitest. Selleks oli ka perekondlikke põhjusi. Linnapeana kohtas ta ühte naist, kes oli tema juures praktikal. Nad õppisid teineteist tundma, armusid ja lõpuks abiellusid. Kui kaksikud sündisid, oli isal selge, et ta tahaks rohkem oma laste ja abikaasa Barbara eest hoolitseda. Nii astus ta ametist tagasi.

FORMAALNE KIRIK

Selle kõige juures sai usk Kristusesse talle üha tähtsamaks. Tõuke andis talle abikaasa, kes kuulus tol ajal ühte Spenge vabakogudusse.

Aga Manzi enda kirik pani teda imestama. «Kõik oli kuidagi formaalne,» ütleb ta. Mida ta sellega mõtleb? Ta käis jumalateenistustel, aga evangeeliumist räägiti seal vähe. Oli ka vaimulikke, kes ei võtnud Piiblit tõsiselt. Nii otsustas ta sellest kirikust lahkuda.

Manz teab, et niisuguseid etteheiteid ei saa kõigile teha. Ta imetleb vagasid vaimulikke, aga tema kirikus olid nad vähemuses. Talle teeb valu, et usumehed pidid vaid 20 või 30 kuulaja ees jutlustama.

JUMAL KÕNETAS

Manzile on oluline, et tema lapsed saaksid kristliku kasvatuse. Aga kus? Maanõunikuna oli ta korduvalt käinud baptistikoguduses. Ta oli koolivaheaegadel nende pesapallilaagrite patroon. Talle meeldis, et kogudus tegi ilma rahata tööd kogukonna heaks.

Kaks aastat tagasi külastas ta sedasama kogudust koos lastega ülestõusmispühade ajal ja tundis end sisemiselt kõnetatuna. Ta märkas, et tema usk sobib nende omaga kokku. Ta võttis osa alfakursusest ja koges, et Püha Vaim tahab tema elu kujundada.

«Ma palusin Jeesust, et Ta tuleks mu ellu.» Seda, et üldse mingisugune pöördumine olemas on, kuulis ta esimest korda baptistide käest. Omal ajal leeritundides see talle kohale ei jõudnud. Koos abikaasaga tundsid nad, et sellest kogudusest võiks saada nende vaimulik kodu. Ja nii nad sinna astusidki. Liikmeksolemisega tahavad nad avalikult tunnistada, et elavad koos Kristusega.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ÜKS PILT

Rakvere linnapäevade raames avati 9. juunil Karmeli koguduse ajaloolise hoone nurgakivi. Palvela, mis püstitati 1933. aastal, asendatakse peagi uuega. Esmalt tuleb vana hoone lammutada ja just seetõttu avati rõõmu ning pidulikkusega juba ajahambast puretud kapsel. Andrus Männi (pildil) abiga võeti eest vanad vundamendikivid ning seejärel saadi kätte oodatud silinder, mille sees oli Uus Testament ja toonane kohalik ajaleht Virulane.

Foto: Meelis Etti jn; tekst: Gunnar Kotiesen

SEMINARI LÕPUAKTUS JA PIKNIK

13. juunil 2019, viimast korda Tartus Annemõisa 2

1. Vaade aktusesaali. Esireas keskel lõpetajad Vallo Põldaru ja Virve Toom.
2. Peeter Roosimaa ja Ermo Jürma abikaasadega.
3. Õhtusel piknikul.
4. Rektor Einike Pilli andis maja võtme Valduste OÜ juhile Meelis Kibuspuule.
5. Värsked lõpetanud koos aktusel osalenutega.

Fotod: Tarmo Kähr