Pildil on väike koduilmajaam. Ilmast räägitakse ikka siis, kui sellega on midagi lahti või kui muust pole rääkida. Aga ilmavaatlused on paljudele elukutseks või tõsiseks huviks.

Kas ilmaga on midagi korrast ära? Kas see on inimeste süü? Igal aastal ju räägitakse – liiga külm, liiga soe, liiga kuiv, liiga vihmane. Käesolev aasta ei ole erand. Mälu petab ja vaid see, kes süstemaatilisi vaatlusi teeb, oskab öelda, kas midagi on muutumas või mitte.

Mõned unistavad sellest, kuidas inimesed kord Marsil elama hakkavad ja sellele planeedile atmosfääri tekitavad, aga enamikku huvitab ikka Maa. Kas me käitume mõistlikult oma koduplaneediga või saeme oksa, millel ise istume? On kehtestatud norme ja makse, et saastumist vähendada, aga nendega saab ka äri teha. Saastekvootide eest on Eesti saanud tramme, busse, elektriautosid ja võib-olla veel midagi, sest saastame seni veel oma maad vähem kui mõni teine.

Jumal ütles: «Mind austavad metsloomad, šaakalid ja jaanalinnud, sest ma annan kõrbes vett, jõgesid tühjal maal, et joota oma valitud rahvast. Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest.» (Js 43,20–21).

OTSIME VAIMULIKKU IVA

Toimetaja kommentaar

Jälle on üks suur rahvuslik pidu peetud. Eesti iseseisvuse taastamisest sai mööda 27 aastat. Kuna vabanemise ajal ühendas rahvast laul, siis oli ka aastapäeva tähistamine üheslaulmisega kohane. Ehmatas ehk «Mutionu», mida vanemad oma lastele palju viisakamate sõnadega õpetavad. Mineviku pärandit peaks uuesti kasutusele võtma valikuliselt. Kõik ei ole hea lihtsalt sellepärast, et ta vanaaegne on.

«Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid» (Ps 98,1). Ärgem unustagem ega häbenegem kordamast, et Eesti taasiseseisvumine oli Jumala ime, arvaku usukauged inimesed sellest mida tahes. Ja laulgem Tema kiituseks kohaseid laule.

KADUNUD RAKETT

Hispaania hävitaja kaotas Eesti kohal lennates raketi. Kuidas see võimalikuks sai, seda uurivad asjatundjad. Eesti pinnalt raketti leida ei õnnestunud, kuigi seda hoolega otsiti.

NATO riikide lennukid lendavad Eesti kohal selleks, et meie maad kaitsta. Eestil endal ühtegi niisugust lennukit ei ole ja nende hankimine käiks meile praegu üle jõu. Kui nad meil olekski, siis võiks ka nendega äpardusi juhtuda.

Kas meile on vaja niisuguseid sõjamasinaid, mis võivad meile endale ohtlikuks saada? Võiksime küsida teistmoodi – kas meile on tarvis kiirabi, politseid või tuletõrjet, mille autod ka aegajalt avariisid teevad? Ei ole olemas niisugust tehnikat, mis rikki minnes või valesti kasutades ohtu ei kujutaks.

Kui ohtlik on see rakett, mida ei leitud? Kindlasti ei ole see ohutu, kui ta ei ole veel plahvatanud. Tegemist on ju taparelvaga. Aga Eestis hävitatakse igal aastal mitu tuhat eelmistest sõdadest pärit lõhkekeha. Nüüd on siis üks lisaks. Parem muidugi, kui seda ei oleks.

«Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist» (Js 2,4). See aeg ei ole veel käes.

Peaaegu kõikidel riikidel on oma sõjaväed. Meie kaitseväes teenivad aega ka usklikud sõdurid ja seal on kristlastest elukutselisi ohvitsere. Nii sõdurite kui ohvitseride vaimulike vajadustega tegelevad kaplanid. Mitmesse sõjaväeossa lähevad lugemiseks tänu sponsoritele ka Kuulutajad.

Kindlasti ei kutsu Kuulutaja oma lugejaid panema oma lootust ainult sõjaväele, kuigi Jumal saab seda kasutada. «Ei kuningas saa võitu suure sõjaväega, ei pääse kangelane suure rammu abil. ... Meie hing ootab Issandat, meie abi ja meie kilp on Tema.» (Ps 33,16.20).

KATKINE SILD

Itaalias Genovas varises kokku maanteesild. Ilus ehitis purunes halva ilmaga ja surma sai umbes 40 inimest. Teated on erinevad ja rusude all võib olla veel surnuid. Mõnede pealtnägijate arvates tabas silda välk.

Kas sild oli valesti projekteeritud või ehitatud, kas seda hooldati halvasti või ületati lubatud koormust, küllap seda kõike veel uuritakse. Igaühel on oma vastutus, vana viga võib ohtlikuks osutuda alles aastakümnete pärast. Katkist asja tuleb kohelda erilise ettevaatlikkusega, mitte riskida selle purunemisega.

Varisenud sild oli umbes 50 aastat vana ja selles ei ole midagi erilist. Hilisemad tehnoloogiad ei muuda vanade materjalide omadusi ega tühista arvutustulemusi. Uuemad rajatised peaksid olema lihtsalt paremad.

Õnnetus pani ajakirjanikke spekuleerima, kui palju võiks veel ohtlikke sildasid olla, ja mitte ainult Itaalias. Küllap neid on. Pealegi on sildasid loendamatu arv, alates väikestest truupidest mingi oja kohal kuni üle maailma tuntud võimsate ehitisteni. Eks neid peabki kontrollima ja remontima. Ükski rajatis ei seisa ilma hooldamata korras.

Meie kanti planeeritakse keerulisi taristuobjekte – Rail Balticat, Saaremaa silda ja Tallinna-Helsingi tunnelit. Ühegi ehitamine ei ole kindel, aga kui nad lõpuks tulevad, siis ei tohiks kindlasti teha mingeid säästurajatisi. Korralik ehitis on töökindlam ja püsib kauem, vajab vähem remonti ning avariioht on väiksem. Ei taha me ju üle maailma kuulsaks saada niisuguste õnnetustega nagu Genovas juhtus. Ja väikesed ning tähelepanu mitteäratavad ehitised tuleb ka korralikud teha.

Jeesus rääkis ühest väga vanast õnnetusest ja lisas sellele moraali: «Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.» (Lk 13,4–5). Ta nägi kõikjal vaimulikku tähendust. Nähkem meie ka!

VIINAPUU OKSAD

«Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha» (Jh 15,5).

Need mõtted on Jeesuse vaimulikust testamendist. Kui kõik Jeesuse sõnad on «vaim ja elu», siis need eriti. Neis on pildikeeles näidatud, missugune on kristlase ja Kristuse suhe – keegi pole iseseisev viinapuu suures aias, vaid ainult ühe viinapuu osad – oksad.

JUMALA EELTÖÖD

Et aednik võiks tegelda okstega ja need saaks vilja kanda, selleks tuli teha eeltööd. Ta pidi leidma viinamäe, kuhu aed rajada. Jesaja kaudu ütles Jumal: «Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul. Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid.» (Js 5,1–2).

Et anda inimkonnale Päästja, tegi Jumal kaua eeltööd. Vana Seaduse Iisrael oli väike katselapp. Kuid nii viinapuu kui oksad olid alati Jumala kavas. Paulus ütles: «Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees armastuses» (Ef 1,4).

Milline arm see on, et me ei ela ettevalmistuse ajajärgus, vaid Jumala kavade teostumise ajastul. Umbes kaks aastatuhandet on see viinapuu kasvanud ja vilja kandnud. Me tohime armust olla selle suure puu oksad, mis ulatuvad meie maa kõikidesse piirkondadesse.

OKSAD KASVAVAD TÜVEST

Jeesus ütles: «Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid» (Jh 15,16). Oksal endal pole juuri, vaid ta kasvab välja tüvest, millel on juured maa sees. Kogudus on seetõttu maailmas, et siin elas ja tegutses Kristus. Tema liidab kõik usklikud üheks organismiks: «Te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses» (Gl 3,26); «Meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks» (1Kr 12,13).

Koguduse liikmed on eluühenduses Kristusega. Palju kristlasi maailmas on Kristusega seotud rituaalide, usutunnistuste, nimekirjade ning muude nööride ja niitidega, aga neil puudub eluühendus Kristusega. Nad pole uuestisündinud, Vaimu läbi uueks saanud ja ei ela igapäevases osaduses Temaga. Mitte kokku köidetud, vaid puusse poogitud oksad saavad kanda vilja.

Sa tead väga hästi, millal, kus ja kuidas see toimus. Kui sa seda ei tea, siis ilmselt see sinu juures veel toimunud ei ole.

ELUMAHLAD TÜVEST

Uskliku vaimulik elu, tema kasv ja viljakus olenevad täiel määral osadusest Kristusega. See on igapäevane ja loomulik eluühendus, milles me elame. Jeesus ütles: «Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud» (Jh 15,3). Jeesust kuulates muutus jüngrite sisemaailm ikka puhtamaks ja pühamaks. Variserid kuulasid samu sõnu, aga nad ei saanud puhtaks, sest neil puudus osadus Jeesusega.

Jeesusest voolab meisse Jumala armastus. «Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!» (Jh 15,9). Kõigist armastuse liikidest on Jumala armastus erilise kvaliteediga. See valatakse Püha Vaimu läbi meie südametesse.

Jeesus soovis oma lahkumiskõnes: «Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks» (Jh 15,11). Ka kannatuse eelõhtul oli Jeesusel omadele rõõmu jagada! Jüngrite oma rõõm oli otsas, kurbus täitis südame. «Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!» (Jh 16,24). Palve on eluühendus, mille kaudu kõik elumahlad, ka rõõmumahl, voolab.

«Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile» (Jh 14,27). Milline arm on omada selles maailmas rahu, nagu see oli Jeesusel keset kõige tugevamat tormi ja kära!

Armsad! Kui teil tundub olevat puudu puhtusest, armastusest, rõõmust ja rahust, siis on kuskil elumahlade voolu teel takistused. Otsi see katkestus üles. Uuenda eluosadust Jeesusega ja sa tunned, kuidas need mahlad jälle voolavad sinust läbi.

PÜSIMINE TÜVES

Jeesus rõhutas: «Jääge minusse, ja mina jään teisse» (Jh 15,4). «Uskliku suurimaks ohuks ei ole patt, ka mitte saatan ja ka mitte maailm. Ta suurimaks ohuks on osaduse katkemine Kristusega. Kui see katkeb, on tee avatud patule, saatanale ja maailmale.» (Watchman Nee).

Miks Juudas reetis? Sellepärast, et ta oli varas! Miks ta oli varas? Sellepärast, et ta osadus oli Issandaga katkenud. Ta oli kuivanud oks ja heideti tulle. Ka Peetrus murdus, aga see andis parandada. Ta ei kaotanud osadust. Sama kehtib ka Toomase kohta.

Mida peab tegema, et jääda Kristusesse? Mida peab laps tegema, kui tal kästakse tuppa jääda? Mitte välja minema. Jäämine Kristusesse on uskliku normaalne seisund. Selleks pole vaja midagi erilist teha, küll aga hoida kõige selle eest, mis võib meid lahutada Kristuse armastusest.

OKSAD ON VILJAKANDMISEKS

Viinapuu täidab oma olemise otstarbe – viljakuse – okste kaudu. See on aedniku eesmärk, «et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks» (Jh 15,16).

Milles seisneb viljakandmine? See pole puu enda vajadusteks, vaid teenib aednikku. «Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks» (Jh 15,8).

Viinapuu pole ilupuu. Ta õied on väga tagasihoidlikud. Öeldakse õigusega, et viinapuu ei kõlba millekski muuks kui viljakandmiseks. Temast ei saa tarbepuitu ja isegi kütet saab vähe. Ta võib kanda palju vilja, kuni 500 kg ja enamgi ühelt puult.

Kristlase vaimuviljad armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus (Gl 5,22–23) on jäänud ületamatuteks voorusteks. Neid väärtusi hinnatakse, kuid neist on suur puudus. Inimesed otsivad neid usklike juurest õigusega ja kui ei leia, siis öeldakse: «Mis usklik ta ka on?»

Viljakandmine pole kerge. Keskmiselt üks protsent õisi muutub õunapuudel viljaks. Häid soove on rohkesti, kuid ellu viiakse vähe. Kui palju meie ajast läheb teiste kasuks? Kui palju palvetame teiste eest? Kui palju mõtleme teistele? Kui palju meie sissetulekust läheb teistele – Jumala riigile ja abivajajatele? Kui teeme kokkuvõtteid, siis näeme, kui vähe seda on.

VILJAS ON SEEME

Loodus ei tunne kokkuhoidu, kui on tegemist liigi püsimisega. Väikesel umbrohul maltsal pidi olema kuni tuhat seemet, mis siis rääkida suurest puust.

Puu ise ei tarvita vilja. Kasvataja seisukohast on vili toit. Puu aga kannab vilja oma liigi alleshoidmiseks, sest vilja sees on seeme. Me sööme maitsva õuna ära ja viskame südame põõsasse. Puu seisukohast on just see oluline, sest seemnest kasvab uus puu.

Meie ülesanne on võita uusi oksi viinapuule. Kõige edukam on see püha elu kaudu. Inimesed vajavad ja tarvitavad meie tegusid. Nende kaudu viiakse evangeeliumi seeme neisse. Kui usklikud ei ela püha elu, pole evangeeliumi kuulutamisest kasu.

Kas meie esmane püüe on koguduse püsimine maailmas? Kas me ei hoia energiat kokku, kui on tegemist evangeelse tööga? Kas hindame oma käitumist selle järgi, kuidas see on kasuks evangeeliumi edule?

VESIVÕSUD ON TAKISTUSEKS

Rääkides viinapuust, nimetab Jeesus aedniku esimese tööna viljatute okste ehk vesivõsude kõrvaldamist (Jh 15,2). Neid ajab viinapuu rohkesti. Viinapuu suureks ohuks pole kibuvitste või kadakaokste kasvatamine, vaid oma viljatute okste kasvatamine.

Miks me elame nii vähe teiste kasuks? Kogu meie aeg ja jõud kulub mujale ära. Ega me midagi halba ei tee. Ka viinapuu ei tee kurja oma võsudega. Ainult, et viljakus langeb.

Oma vajaduste piiramine teiste vajaduste kasuks on uskliku viljakuse saladus. Vahel peab Jumal ise meid piirama. Põhiliselt on see jäänud meie endi ülesandeks. Kas me oleme valmis seda tegema?

OKSAD ON NÄHTAVAD

Viinapuul on väike tüvi ja see ei paista silma. Näha on oksad. Paulus ütles: «Teie olete Kristuse kiri» (2Kr 3,3), mida paljud loevad.

Kuigi vili on mõnevõrra varjatud, otsitakse usklike juures esijoones seda. Ons neil armastust, kaastunnet, kannatlikkust, rahuvaimu, heldust, headust jne? Maailmal on õigus seda otsida ja kui ei leia, pahandada. Usu väärtuste järgi otsustatakse, kas see õilistab inimest või mitte.

Jeesus otsis ühelt viigipuult vilja ja ei leidnud (Mt 21,19). Ta pani puule needuse ja puu kuivas ära. Ta rääkis peremehest, kes otsis oma viigipuult kolm aastat vilja ja ei leidnud (Lk 13,6–9). Ta käskis puu aiast välja visata. Aedniku palvel jäeti see veel prooviks üheks aastaks. Usklik kannab vastutust viljakuse eest. Jeesus ütles, et suurel kohtupäeval paneb Ta viljakandjad oma paremale käele ja viljatud vasakule (Mt 25,31–46). Me teame, millised sõnad kuningas kummalegi rühmale ütleb.

OKSTEL ON KATSUMUSI

Kui tulevad tormid, siis võtavad tuule vastu oksad. Vähe aja pärast, kui Jeesus neid sõnu ütles, tuli torm. Peetrust tabas see kõige enam ja ta oli murdumas. Lookas olid selle all kõik jüngrid.

Okstel tuleb taluda ka haigusi. On liikvel voolusid, mis pole vaimulikult terved, vaid kahjustavad oksi. Mõned Jumala lapsed saavad kaasa haaratud igast uuest voolust. Need rikuvad nende usuelu.

Okstele tulevad ka kahjurid ja teevad palju kurja. Elame kurjas maailmas, kus lendleb palju kurje ja roojaseid vaime. Usklikud on nende meelispaik. Kahjurid ei tööta niipalju metsapuude seas, kui aias. Tõsi, ka metsas esineb neid.

Ei ole kerge hoida end puhtana ja tervena, kindlana ja tugevana. Aga Issand on meid vägev hoidma.

OKSAD ON NÕRGAD

Viinapuu oksad ei püsi ilma toestuseta. Ka meie ei suuda püsida ilma Jumala abita. Jeesus nägi oma jüngrite nõtrust. Ta andis tõotuse, et Ta saadab «teise Lohutaja, ... kes jääb teie juurde ja on teie sees» (Jh 14,16–17). See jõud tegi nõrgad Galilea kalurid tugevaks.

Me oleme oksad! Milline arm! Jumal on meile andnud oma armastuse, et meid hüütakse Jumala lasteks (1Jh 3,1). Kuid see suur eesõigus paneb meile kohustuse, et kannaksime vilja. Aednik harib meid, et kannaksime enam vilja. Isa saab austatud siis, kui me kanname palju vilja ja oleme Jeesuse jüngrid.

ROBERT VÕSU
1914–1994
Eesti EKB koguduste vanempresbüter

AVANEVAD UUED UKSED

Aktuaalne teema

AIVAR RAUDVER (63) lõpetab 30. augustil oma aastase pastoritöö Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduses Kanadas. Kuulutajat huvitas, mis edasi saab.

Milline on Sinu hinnang sellele aastale?

Põnev ja kogemusterikas aeg oli. Nägin, kuidas see kogudus elab ja kuidas teises keskkonnas toime tulla. Nägin kauneid paiku ja ilusat linna. Algul oli mu inglise keele oskus olematu. Nüüd olen alguse kätte saanud ja oskan kahesõnalisi lauseid öelda.

Kas Eestis ootab Sind jälle Lihula kogudus?

Lihulasse jään ikka edasi teenima. Ma olen tänulik Meelis Allsalule, kes minu äraoleku ajal ustavalt kogudust teenis. Ma olen ka Pärnu Saalemi koguduse ja Samaaria Eesti Misjoni juhatuses ning püüan seal jõudumööda kaasa aidata.

Jutt käib, et Vancouveri kogudus lõpetab oma töö. Kas see on tõsi?

26. augustil on kogudusel 66. aastapäev. Aga kogudus hakkab väikeseks jääma. Praegu on nimekirjas 25 liiget, 10–14 käivad kohal. Keskmine vanus on 75 aastat.

Märtsis otsustati koguduse üldkoosolekul, et uut pastorit Eestist enam ei kutsuta (ma olen vist 15. pastor Eestist). Suvel otsustati, et kogudusemajas teenistuste pidamist ei jätkata. Mis edasi saab, seda ei ole veel paika pandud ja ka juriidilist lõpetamist ei ole otsustatud.

Selliseid väikesi kogudusi on Eestis palju.

Kindlasti on vahe, kas olla inglisekeelses keskkonnas või Kodu-Eestis. Vancouveris ei ole nii enesestmõistetav, et eestikeelseid inimesi tuleks juurde.

Nooremad liikmed on kõik läinud palvelast kaugele elama. Väga paljud vanemad liikmed on hooldekodudesse või laste juurde läinud ja teenistusele tulemise võimalused on piiratud.

See kogudus oli väga hea teenimise paik pärast seda, kui inimesed Eestist põgenesid. Algul ei osatud inglise keelt ja oli hea, et sai üksteist toetada nii usus kui argiasjades. Teine põlvkond oli veel eestikeelses keskkonnas, tulid kogudusse, aga kolmas põlvkond on juba enamasti inglisekeelne ja nad käivad inglisekeelsetes kogudustes. Nad käisid siinsetes koolides, õppisid ameteid ja ka töökeskkond on inglisekeelne. Sellepärast väheneb eestikeelne kogudus paratamatult.

Mis saab Vancouveri koguduse liikmete arhiividest?

Siin on üks suur küsimus. Näiteks Villi Vink on olnud hea kroonik, tal on palju materjali, nagu ka paljudel teistel. Eks nad on ise ka mures. Eesti Majas on arhiiv. Üks mõte on, et võiks materjale ka Eestisse saata.

Arhiivi võiks saata Eestisse ja Kanadasse jätta koopiad või vastupidi, et materjal oleks mõlemal pool kättesaadav.

Oluline on, et Eesti põgenike lood ei läheks kaduma. Need kirjeldavad ajastut, mil need inimesed elasid. Ka perekondlikud lood on ajalooliselt tähtsad. Kui ma siia tulin, siis ma ei teadnud neist asjadest suurt midagi.

Kui palju kolmas eestlaste põlvkond veel Eestist huvitub?

Kindlasti on nad huvitatud. Mõnega olen rääkinud ja nad on uhked, et oskavad veel eesti keelt. Nad käivad Eesti Majas üritustel ja jaanipäevadel. Neljanda põlvkonnaga on juba keerulisem.

Kas Sinu aastast kogemust saab ka Eestis rakendada?

Vancouveri kogudus hoidis kokku ja tuli võõras keskkonnas toime vaatamata kõigile läbielamistele. Võtaksin kaasa tasakaalukuse ja rahulikkuse. Otsustel tuleb lasta liikuda omas tempos ja järjekindlalt, mitte kiirustada.

Kas Sul oli kokkupuuteid mitte-eesti usklikega?

Ma suhtlesin soome kogudusega, sest see oli keeleliselt võimalik. Ma olen käinud nende koguduses ja paari perekonnaga sain tuttavaks. Soome koguduses on praegu pühapäeviti kaks teenistust, üks soome ja teine inglise keeles. Väikesed rahvakillud sulanduvad suurel maal aja jooksul sellesse keskkonda, milles nad elavad.

Vancouveris on väga palju rahvusi, eriti Aasia päritolu inimesi. Väga paljud käivad hoolega oma kogudustes. Kogudusi on palju. Ma jalutasin väga palju ringi ja märkasin, et peaaegu igas linna kvartalis on mingi uskkonna kogudusemaja.

Nüüd tuled Sa koju tagasi.

Olen tänulik Vancouveri kogudusele, et sain siin teenida. Nad on külalislahked ja armsad inimesed ning olen tänulik Jumalale, et nad on olemas. Vancouveri eestlaste kogukonnale on nad üheks pidepunktiks. Paljud on siin usule tulnud.

Vancouveri kogudus on toetanud mitmeti ka Kodu-Eesti kogudusi. Paljusid Eesti pastoreid kutsuti siia teenima ja kindlasti oleme saanud heade kogemuste ning õnnistuste osalisteks. Ma arvan, et paljud pastorid suhtlevad veel nende armsate inimestega. Mul on suur rõõm, et sain nende inimestega tuttavaks.

Üks uks läheb kinni ja teine lahti. Jumala riigi uks on alati lahti. Soovin Vancouveri kogudusele Jumala õnnistust, usu ja eestluse säilimist nii kaua kui võimalik. See on tähtis meie kõigi jaoks.

Täname!

JUUBEL KESET TÖÖD

ENN PALMIK on olnud pastoriks Avispeal, Tõrvas ja Tartu Annelinnas põhikohaga ning nende kõrvalt ka Rakkes, Vancouveris ja Pukas – kokku kuues koguduses. Käesoleval kuul sai ta 60-aastaseks ja andis Kuulutajale intervjuu.

Kuidas Sa Avispeale sattusid?

Kui ma Olevistes noortetööd tegin, siis oli igatsus midagi Jumala riigis edasi teha. Noortetöö lõpeb ju ühel päeval ära. Arvasin, et lauljat, jutlustajat või evangelisti minust ei ole. Ma ei tulnud sellele mõttelegi, et minust võiks pastor saada. Ka õppimisvõimalust tol ajal ei olnud.

Ma olin ühel suvel Vormsi saarel ja pühapäevasel jumalateenistusel oli kohal ka Robert Võsu. Ma tunnistasin seal ja siiamaani on meeles, et tuli üsna kehvalt välja. Pärast ta kutsus mind ühte tallu lõunale. Mulle oli suur üllatus, kui ta ilma pikema sissejuhatuseta pakkus valikuna välja kolm kogudust, kuhu ma võiks pastoriks minna. Kahes koguduses pidi pastoripere olema ka muusikatöö tegija ning need langesid ära. Kolmas oli Avispea kogudus.

Ma olin 25-aastane ja abikaasa Riina 22-aastane. Me otsisime Jumala käest selgust. Kui see oli käes, siis alles läksime esimest korda Avispeale vaatama. Koguduse kõige noorem liige oli 62-aastane, keskmine vanus oli ligemale 80 ja kõik olid naisterahvad.

Muidugi oli suur hüpe Tallinnast Oleviste kogudusest noorte keskelt minna väikesesse maakohta, kus elab 140 inimest, ja alustada seal uut elu.

Millest Sa alustasid?

Kõigepealt pidin endale töökoha leidma. Ma ei tundnud maaelu. Mulle pakuti farmimehhaaniku kohta. Koguduse inimesed tegid selgeks, et pastorile selline töökoht ei sobi, sest seal tuleb laupäeval ja pühapäeval väljas olla. Lisaks, kui sa oled küünarnukist saadik sõnnikuga koos, siis ei sobi kantslisse minna. Otsiti mulle koht hoopis kolhoosi töökotta.

Kristlastest sõpru oli meil palju, hakkasime erinevaid ansambleid ja noortegruppe Avispeale kutsuma ja evangeelseid õhtuid korraldama. Reklaami ei tohtinud isegi kirikuaiale panna. Tänu sellele, et sõitsin kütuseautol, sain sättida oma töögraafiku selliselt, et enne evangeelset õhtut käisin kolhoosi kontori ja laudad läbi. Läksin ükskord ühte noorkarjafarmi. Vasikad jooksid mööda lauta ringi ning kogukas karjak püüdis neid kätte saada. Aitasin tal nad lahtritesse tagasi panna ja pärast ütles karjak, et tal oli nii suur häda käes, et palus Jumalat, et Ta saadaks abilise ja Jumal läkitas pastori. Mul oli hea siis teda kirikusse kutsuda.

Teinekord läksin ühte suuremasse lauta. Seal parajasti lehm poegis. Pidin sünnitusabi andma ja siis oli jälle hea võimalus inimesi kutsuda.

Meie esimene laps oli aastane ja Riina pidi põhiliselt kodus olema. Nädalavahetustel saime vahel minna mõnda lähemasse kogudusse, kus oli meievanuseid inimesi. Auto meil oli, sest enne Avispeale minekut aitasid isa ja vanaisa raha kokku panna. Sel ajal tulid Moskvitšid korraks vabamüügile.

Ega mul endal väga palju pikki jutlusi ei tulnud pidada, pigem oli vajadus kirik korda teha, inimestega kontakti leida. Minu kogemus ütleb, et väikeses kohas võtab viis aastat aega, kuni inimesed õpivad sind tundma ja hakkavad vaikselt usaldama.

Avispeal on suur maja ja mingil hetkel õnnestus Sul see inimesi täis panna.

Ma imetlesin sealseid vanu usklikke. Nad ütlesid meile, et ega neile see noorte muusika ei meeldi, aga nad saavad aru, et see on ainus võimalus, et elu võiks siin veel edasi minna. Seitse aastat tegime ettevalmistustööd, kuni uued võimalused avanesid ja Riina sai alustada pühapäevakooliga. See kasvas üsna kiiresti ja mingil hetkel oli seal 160 last.

Probleem oli selles, et lähim kool oli kaheksa kilomeetri kaugusel Väike-Maarjas, järgmine punkt oli 16 kilomeetrit, kust rahvas meile tuli. Sel ajal võeti bussid käigust ära. Palusime, et Jumal kingiks mingi lahenduse.

Meil oli juba oma noorteansambel. Läksime sellega Rootsi. Laeval olid ka Norra kooliõpetajad. Grupis oli kaks usklikku koolidirektorit, kes ei olnud Eestis ühegi pastoriga kokku saanud. Kuulsin laevas, et mingi rootslaste noortegrupp laulab vaimulikke laule. Ma viisin meie noored ka nendega koos laulma. Norra direktorid kuulsid laulu ja üks ütles teisele, et see on sul viimane võimalus, mine vaata, kas seal on mõni Eesti pastor.

Nii see kontakt tekkis. Ta küsis, millised vajadused meil koguduses on. Me rääkisime võib-olla 15 minutit. Ei läinudki palju aega mööda, kui nad helistasid ja küsisid, kas me tahame 30 või 40 kohaga bussi. Eelmisel nädalal olid bussiliinid maha võetud, kuna kütust ei olnud, järgmisel pühapäeval saime juba oma bussiga inimesi kirikusse vedada.

Ma tegin seda, mida oskasin, aga Jumal sättis nii, et nende norrakate pastor oli evangelistianniga. Kui nad tulid, siis me pidasime koosoleku ja see oli pöördepunkt, kus noored hakkasid kümnete kaupa Jumala juurde tulema.

Sa olid organiseerija ja aktiivne ka kogukonnas.

Kui sa küla keskkonnas oled, siis pead erinevatel aladel kaasa lööma. Sel ajal valmis Triigi kool. Kuna oli raske aeg, siis ei suudetud muretseda koolipinke. Palusime Rootsist abi ja toodi terve rekkatäis pinke ja koolivarustust.

Paljudel on välissidemed kadunud, aga Sina läksid oma 60. sünnipäeval külla samale norrakale ja tema kogudusele, keda laevas kohtasid.

Enamik teisi sidemeid ongi lõppenud, aga see oli väga konkreetne Jumala juhtimine. Sellel ajal kolhoosid lagunesid. Meil oli koguduses terve rida mehi, kes oleks sealt ära kolinud. Hakkasime mõtlema, kuidas neile maal tööd leida. Oli kooperatiivide aeg ja mõtlesime, et kui saaks kuskilt pirukamasina, hakkaks pirukaid müüma. Aga selles norrakate grupis, kes meil käis, oli mitu pagarit ja üks pidas töökoda. Nad taotlesid mingit Norra abiraha ja tõid meile terve pagaritöökoja. Nädala ajaga õpetasid nad elektrikutest ja autojuhtidest pagarid välja. Kuigi töökoda juriidiliselt ei olnud kogudusega seotud, küsisid inimesed poest ikka kirikusaia.

Rootslased tõid meile pesumasinad ja me panime pesumaja püsti. Sealt said naised tööd. Konkurents suretas aastate pärast mõlemad töökojad välja, aga hetkeolukorra nad päästsid.

Tõrvas tuli Sul jälle maja remontida.

Avispeal olin 13 ja Tõrvas 15 aastat. Tõrvas oli vaja samu asju teha mis Avispeal. Kogudus sai 1997. aastal tagasi oma endise maja. Seda kasutati kultuurimajana ja väljakolimisel võeti kaasa kõik, mida andis võtta ning tuli hakata maja kohendama, et kogudus saaks seda kasutada.

Mingit raha meil ei olnud. Paljud kogudused võtavad suure projekti ette ja siis kirjutavad kirju, et toetage meid. Mul ei ole niipalju usku. Sellepärast ma enne püüan vaikselt raha koguda ja siis midagi teha. Esialgu käisin puidufirmades ja korjasin küttepuude hulgast sobiva materjali peaaegu tasuta välja ja hakkasin nendest seinu meisterdama. Põhitööd olen igal pool ise teinud.

Väike-Maarjas oli meil kasutatud asjade pood. Tõrvas panime ka kõigepealt poe käima ja sealt hakkas remondiraha tulema. Endise pastori Victor Konsa lapsed hakkasid ka seda remonti sponsoreerima. Panime majale nimeks misjonimaja, mis haarab nii vaimuliku töö kui ka muud, mida oli võimalik teha.

Sul õnnestus ka Tõrvas töö käima panna, kuigi buum oli juba möödas.

Tänu sellele, et mu oma lapsed olid kasvanud ja olid valmis kaasa aitama ning eelkõige tänu Riinale, kes hakkas pühapäevakooli tegema. Ta korraldas ka kauplust, kus käis palju noori emasid. Tal olid nendega head kontaktid ja see andis võimaluse alustada beebilaulmisega. Sinna tulid enamasti sellised emad, kes oma laste arengusse palju panustavad. Paaril korral aastas korraldasime jumalateenistusi, kus beebid koos emadega esinesid. Nii palju vaimustatud isasid ja vanavanemaid koos kaameratega ei ole ma varem jumalateenistustel näinud.

Misjonimajas oli iga päev midagi.

Mul oli tublisid abilisi. Oli pensionäride töö. Riina sai selle idee «Prillitoosi» saadet vaadates. Kujunesid välja eakate koosviibimised koos teelauaga. Seal oli vaimulik sõnum ja laulsime «pruunidest laulikutest». Tekkis laulurühm, kes käis ka jumalateenistustel laulmas ja oleme mitmes teises koguduses külas käinud.

Mu oma lapsed tegid ansambleid ja noorteõhtuid. Poisteõhtuid tegin ma ise. See maja on pakkunud erinevaid võimalusi uute inimesteni jõudmiseks.

Miks Sa nendest kogudustest ära tulid?

Avispeal ja Tõrvas oli sama põhjus. Iga asi ammendub. Kui sa edasi jääd, siis hakkad sama asja kordama. Uus inimene tuleb uute ideede ja panustamisega. Kogudusele on see üleminek mõneti raske. Ma pole ühelgi Avispea kirikus peetud matusel nii palju pisaraid näinud kui Avispea kogudusest äratuleku jumalateenistusel.

Annelinna kogudus on teistsugune – Sa ei pea kirikut ehitama.

Mul on selline põnev aeg, kus ma võin teistelt õppida. Koguduse töös osaleb ligikaudu 20 inimest, neist neli on endised pastorid ja kolmel liikmel on doktorikraad. Ma olin üldse imestunud, et nad mind sinna kutsusid, aga siiani on koostöö sujunud. Teine kogudus on Puka, need kaks on väga erinevad. Aga inimeste vaimulikud vajadused on igal pool üsna sarnased.

Aeg on tohutult muutunud – oli null, siis tuli buum, seejärel langus, nüüd on leige aeg.

Tagantjärgi buumiajale mõeldes – see oli erakorraline aeg, mida teised põlvkonnad pole läbi elanud. Vabaduseaeg, vaimulik ärkamine ja välismaa uste avanemine üheaegselt, inimesed hakkasid liikuma. Kui see oleks tulnud kordamööda, aga see tuli pauhti peale!

Muutuva eluga kohanemine on keeruline, eriti languse ajal. Kõige selle juures me vajamegi erilist Jumala juhtimist ja abi...

Täname!

KAHEKORDNE PÄÄSEMINE

Kui auklik plastikpaat Vahemeres uppuma hakkas, tabas Hasti Parsigoharit (nüüd 30) surmahirm. Koos kaasreisijatega püüdis ta meeleheitlikult väikeste topsidega paadist vett välja loopida, kuid see ei andnud tulemusi.

Siis karjus ta merelainetesse palve: «Jeesus, kui sa tõesti olemas oled, siis päästa meid!» Kahekümne sekundi pärast ilmus nähtavale Türgi kaluripaat. Kõik elasid laevahuku üle.

2015. aasta suvel, kui see noor iraani naine üritas vana paadiga Euroopasse tulla, oli tal juba üks odüsseia seljataga. Ta kasvas üles moslemi peres, kuulus islamiusku, kuid tundis pidevat sügavat igatsust elumõtte ja selle elluviimise järele.

Oma kodumaal ta seda aga ei leidnud ja jäi vaimsesse pimedusse. Abi püüdis ta leida esoteerikast ja idamaistest religioonidest, aga need ei andnud talle mingit tuge. 2012. aastal otsustas ta mujalt õnne otsida.

Kolm ja pool aastat pidas ta vastu Türgis, otsides seal endale väljapääsu. Ta tutvus kristlastega ning käis jumalateenistustel. Aga Jeesus jäi talle sama võõraks nagu Muhamed. «Minu jaoks oli Jeesus pigem prohvet, kellel tänapäeval enam mingit rolli pole.»

TAHAN SIND TUNDMA ÕPPIDA

Üks lugu jäi tal ometi hinge – tormi vaigistamine (Mt 8,23–27). «Mulle avaldas muljet, kui rahulikuks Jeesus jäi. See tuli mulle meelde siis, kui meie paat hukkuma hakkas.»

See «esimene pääsemine» oli tema kristliku usutee algus. Suure põgenikevooluga jõudis ta Saksamaale ja õppis veel rohkem kristlasi tundma, nii sakslasi kui ka pärslasi. Ta palvetas palju, koges imesid ja hoidmist. Seejuures kordas ta sageli ühte palvet: «Jumal, ma tahan sind paremini tundma õppida. Jeesus, ma tahan sinu kallistust kogeda.»

KUTSE RISTIMISELE

Ühes unenäos koges ta 2017. aastal palvekuulmist. Ta läks oma sõprade iraani kristlastega läbi metsa. Seal kohtas teda Jeesus ja kõnetas teda jüngri nimega. Ta ütles: «Maarja Magdaleena, ma tahan, et sa lased end ristida.» Järgmisel hommikul äratas teda vaimuliku mentori telefonikõne, kes küsis: «Meil on järgmisel nädalal ristimine – kas sa tahad ka tulla?»

Hasti Parsigohar koges pärast pääsemist Vahemerest ka vaimulikku päästmist. Mõlemad pärinevad Jumalalt, kes tema igapäevaelu korraldab. «Ma tunnen, et olen Jeesusele väga lähedal. Ma räägin Temaga nagu oma sõbraga.»

Vahepeal rahuldati ka tema varjupaigataotlus. Ta on kindel, et ka selle eest on ta tänu võlgu Jumalale.

SIMON LAUFER
idea Spektrum

Yardenit – ristimispaik Iisraelis.

MISKI EI TULNUD KERGELT

Ma rõõmustan, kui inimene Issanda poole pöördub ja tõsiselt meelt parandab. See juhtub neil erinevalt. Mind vaimustab Issanda selge tegutsemine meeleparandamise hetkel.

EI TAIBANUD VEEL

Minul endal käis see raskelt. Minu vanemad olid usklikud. Nad armastasid mind ja palvetasid alati minu pärast. Mõnikord nad karistasid mind tempude eest, mis on omased inimese patusele loomusele. Mina oleks tahtnud kõigiga sõbrustada ja mitte kellestki maha jääda, oma eakaaslasi mõneski asjas üle trumbata.

Vanaema õpetas mind palvetama, kuigi mulle ei meeldinud seda teha. Ta vaigistas mind oma armastusega, õpetas jumalakartust ja juhatas õigele teele. Ma ei saanud tol ajal aru, miks mu vanemad nii pikalt palvetasid. Mind need palved väsitasid. Aga ükskord juhtus minuga midagi, mis sundis mind Jumalale mõtlema.

ESIMENE KOGEMUS

Ma olin seitsme-aastane ja mulle meeldis ringi kolada. Ükskord tuli tahtmine minna mööda hobuseteed, mis läks läbi metsa. Tahtsin teada, kuhu see tee pärast metsa jõuab. Oli talve lõpp, kevad oli juba ukse ees.

Läksingi läbi metsa teisele poole. Tahtsin veel edasi minna, kuni ristteeni. Kui ma soovitud kohta välja jõudsin, hakkas kõik mu ümber tihedasse uttu mähkuma. Ma jäin segaduses seisma, ma ei teadnud, mida teha.

Otsustasin, et pean tagasi minema. Aga tiheda udu tõttu polnud teed, mida mööda olin teeristini tulnud, enam näha. Püüdsin leida koduteed, kuid asjatult – teerada oli äkki täiesti tundmatu. Pidin uuesti ristteele tagasi minema.

Tundsin end väsinuna. Otsustasin oodata, kuni udu kaob, aga udu ei hajunud ega mõtelnudki seda teha. Mõistsin, et ei saa koju tagasi enne, kui udu ei kao ja ma ei näe metsa. Aga mul tekkis hirm, et ma ei saa üldse kunagi koju tagasi.

Nüüd tuli mulle meelde palvetamine ja see, et Jumal on kõikvõimas. Laskunud põlvili, hakkasin kõikvõimsat Jumalat hirmu ja pisaratega paluma, et Ta lubaks udul kaduda. Kui ma silmad lahti tegin, juhtus ime: ma nägin tükikest sinist taevast, ülespoole tõusev udu sulas lausa silme all. Ma olin nii rõõmus! Aga tekkis ka hirm, et Jumal on niisugune suur.

SUUR JUMAL

Ma jõudsin koju ja ei rääkinud kellelegi, mis minuga juhtus. Kogu lapsepõlve saatis mind mõte sellest, et Jumal on suur. Tuli noorus oma romantikaga, tol ajal näis, et lõputute võimaluste ja vabadusega. Elu läks edasi ilma Jumalata.

Mul oli palju küsimusi. Kõige rohkem oleks tahtnud teada, kus Jumal on ja tõestada, et Ta on olemas. Nende küsimustega hakkasingi ma pühakirja lugema. Lugesin Uut Testamenti, kuid ei saanud sellest aru, kuni ühel tolleaegsel põrandaalusel usklike koosolekul, kuhu mu tädi mind kutsus, tundsin jutluse ajal esimest korda Jumala lähedalolu. See oli nii tugev, et seletamatu rõõm täitis minu südame ning kihutas sealt välja kõik kahtlused.

Hakkasin koosolekutel käima, kuid ei taibanud, et pean meelt parandama. Mulle tundus, et ma pole midagi halba teinud ja mul pole Jumalalt midagi andeks paluda.

PÖÖRE TULI

Ühel ööl osalesin külalisvendade kohtumisel noortega, kus jutt käis meeleparandusest. Üks õde tonksas mulle vastu külge ja sosistas: «Sina peaksid ka meelt parandama.» Mina küsisin temalt: «Mis, mina?» – «Sina jah!» – «Noh, olgu siis...»

Nii ma läksin pattu kahetsema. Minu palve oli samasugune, nagu minu eel tõusnud noortel inimestel. Aga nende näod särasid pärast rõõmust, aga minu jaoks oli millegipärast kõik tume. Mulle oli selline sündmuste käik valusalt arusaamatu.

Ma palvetasin ja küsisin Jumalalt, mis minuga lahti on, kuni ükskord valgustas mind Tema valgus. Ma ei mõistnud enne, et Aadama patustamise läbi sai ka minust hukkuv patune, kuigi selle maailma mõõtude kohaselt oli minu elu korralik.

Kui ma aru sain, et mulle on vaja Kristust, kes minu eest suri, tunnistasin ma Talle oma patud ja mõistes oma vajadust Tema järele, palusin Tal tulla minu südamesse. Minu kohtumine Kristusega toimus varjatud kohas autobaasis, kus ma tol ajal töötasin.

See oli minu tee. Ma olen väga tänulik Issandale, et Ta osutas nii palju kannatlikkust minu vastu oma armastuses.

PJOTR PETRENKO
Vera i Žizn

JEESUS, VÕTA MU ELU ENDALE!

Kerstin Weiss (46) on tagasihoidlik inimene, kellel on alati naeratus huulil. Kära enda isiku ümber tekitada ta ei soovi, samas aga on märgata temas julgust.

Kerstin töötab Kongo Demokraatlikus Vabariigis (endine Zaire) misjoni- ja abiorganisatsiooni DMG alluvuses, täpsemalt saja tuhande elanikuga Bunia linnas, mis on kirdes oleva sõjapiirkonna lähedal. Seal arendab ta kogudust CECA20. Kirikud on Kongos riigi poolt nummerdatud, sellest siis ka nimi. Üle miljoni liikmega koguduste ühendus kutsus misjonäri nüüd oma juhatusse teiseks peasekretäriks.

USK MUUTUS SUNNIKS

Kuidas saab ühest Saksamaalt pärit lasteaiakasvatajast Aafrika kiriku juhtkonna liige? Kerstin Weiss naeratab: «Juba lapsepõlves võlusid mind lood Jeesusest.» Vaimulik jutustas neid elavalt ja Kerstin luges Anne de Vriesi lastepiibli mitu korda läbi. Eriti mõjus talle vanaema sügav ja rõõmus usk.

Ometi hakkas teismelisena vanaema usk talle süngena tunduma: «Kiriku õpetused rõhusid mind ja ma palusin normide järgi, sest arvasin, et Jumal hakkab mind siis rohkem armastama.» Kirikusse läks ta hirmust, et Jumal võib ta muidu kõrvale jätta. Lapseusu asemele oli tulnud kohustus.

TEGELIK PÖÖRDUMINE

19-aastasena asus Kerstin Weiss õppima kasvatajaks. Tema klaveriõpetaja kutsus ta 1992. aastal piibliringi. «Neil oli midagi, mida mul ei olnud!»

Tolsamal õhtul hiilis Kerstin mõtlikuna kodu poole. «Ma tundsin, et Jeesus tahab kogu mu elu.» Kaks ööd järgemööda võitles ta sisemiselt ja kõrvaldas kõik usulise oma toast. «Siis andsin ma alla ja ütlesin: «Jeesus, võta minu elu ja tee sellega, mida ise tahad.»»

Sel hetkel sai Jeesus Kerstini südame endale. «Ma tundsin end uuestisündinuna ja olin seda ka tegelikult!»

LASTE PÄRAST

Kohalikust kogudusest sai tema vaimulik kodu. «Misjon on mind alati huvitanud,» ütleb ta. Sellele vaatamata kogus ta 15 aastat kogemusi oma koguduse lasteaias. 2010. aastal läks ta esimest korda ühe kristliku abiorganisatsiooniga Kongosse ning alates 2016. aastast tegutseb koos praeguse misjoniga.

«Jeesus pani minu südamesse lapsed.» Pooled 78 miljonist kongolasest on alla 17-aastased. Paljud lapsed on jäetud iseenda hooleks, nad on unaruses, kurnatud, mõned lõpetavad kerjuste või varastena. Aastakümned sõdu, uimasteid ja muret äraelamise pärast on jätnud oma jälje. Nende häda liigutab misjonäri: «Ma tahan lapsi aidata ja neid Jeesusele võita.»

CECA20-kogudusel on ennetav ja elav lastetöö, et lapsed tänavale ei maanduks. Selle töö tarbeks koolitab Kerstin Weiss välja pühapäevakooliõpetajaid.

Mis puutub tema uude juhiametisse Kongo kirikus, siis palub ta eestpalvet: «Mul ei ole kogemusi ega taustateadmisi, mistõttu ei saa mul lihtne olema. Sellele vaatamata on mul sellest tööst hea meel, sest saan ülevaate kirikust ja tema struktuuridest. Palun palvetage, et mul oleks tarkust ja jõudu ning rõõmu sellest, et meie Issand mind kasutada saab.»

THEO VOLLAND
idea Spektrum

LÜHIDALT

BILLY GRAHAMI VIIMNE TAHE

USA evangelist Billy Graham (1919–2018) julgustas kuni oma elu lõpuni inimesi ainult Jeesusele Kristusele lootma. Sama on näha tema hiljuti avaldatud testamendist. Ta palub oma lapsi ja lapselapsi iga hinna eest kaitsta õpetust Jeesuse vere täiuslikust lunastusohvrist ja keskenduda püsivatele väärtustele. Ta kutsub neid üles elama elu lahus maailmast ja Jumala kasuks.

Seejärel pöördub ta kõigi testamendi lugejate poole. Ta palub neid tungivalt iga päev Piiblit lugeda ja vaadates lunastusele, loota üksnes Jeesusele Kristusele: «Kui teie seda loete, olen mina ohutult koos Jeesusega paradiisis. Ma ootan taevas meie perekonna taasühinemist.»

Kümme protsenti oma varast pärandas ta 1950. aastal asutatud Billy Grahami Evangeelsele Assotsiatsioonile. Ülejäänu läks tema viiele lapsele.

KOLMANDIK ON KRISTLASED

Maakeral elab 7,6 miljardit inimest ja see arv tõuseb 2050. aastaks 9,8 miljardini. Aafrika elanikkond on 1,3 miljardit ja see kasvab 2050. aastaks 2,5 miljardini.

Kristlasi on praegu umbes 2,5 miljardit ehk üks kolmandik inimkonnast. Moslemeid on 1,8 miljardit, hindusid üks miljard ja budiste üle 530 miljoni. Juute on 14,6 miljonit.

Pea 6,8 miljardit inimest tunnistavad end mingi usu järgijaiks. Agnostikuid on 701 ja ateiste 137 miljonit.

Ligi 2,2 miljardit inimest ei ole veel kristlikku sõnumit kuulnud. Teoreetiliselt on enamikul inimestel võimalik Piiblit oma emakeeles lugeda. Pühakiri on tõlgitud 674 keelde. Umbes 5,4 miljardit inimest võiksid emakeeles lugeda kogu Piiblit, kuid paljudel pole seda.

idea Spektrum

OTEPÄÄ PALVERÄNDURI KOGUDUSE AASTAPÄEV

12. augustil 2018

1. Läbi risti kiriku seinal paistab Otepää raekoda.
2. Laulavad Simmo Vaiksoo ja Andrus Lukas.
3. Tervitusi Tõrvast ja Valgast.
4. Tervitus Tartust – tõlk Katrin Olhovikov ja Joyce Govindammal.
5. Tervitab Peeter Roosimaa.
6. Eesti EKB Koguduste Liidu presidenti Erki Tamme õnnitleb 50. sünnipäeva puhul Liivia Frantz.

Fotod: Mango Frantz jt