Visa ronitaim võitis betoonist elektriposti. Kunagi proovis kurg sinna pesa teha, aga tema ettevõtmine jäi pooleli.

Kui inimene pidevalt oma ehitisi ei hoia, saab loodus neist võitu. Näeme seda hoolitsuseta jäänud müüridel kasvavatest puudest ja linnadest, kust inimesed on lahkunud.

Jumal on määranud nii, et usk võidab. «Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.» (1Jh 5,4). Aga oleme näinud ka usku, mis kaotas. Tegelikult jäi usk algul hooletusse ja alles siis tuli kaotus.

«Kuhu sa roninud oled?» küsitakse eksinud inimeselt mõnikord. Jeesus julgustas kõiki usku nähtavaks tegema: «Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas» (Mt 5,14).

Mis sellest ronitaimest saab? Tõenäoliselt teevad elektrikud ühel päeval posti puhtaks. Aga taime juured jäävad. Nii ei saa ka usku päriselt hävitada, ta tärkab taas ja tuleb nähtavale.

PUHTUS JA VAGADUS

Toimetaja kommentaar

Kuulutaja valmimise ajaks peaks järgmise aasta riigieelarve projekt juba Riigikogusse jõudma. See on alati valitsuste aasta suurim mure. Raha on piiratud koguses ja vajadused piiramatud. Kuhu on õige raha panna ja kuhu jätta panemata, selle kohta annavad huvigrupid hoopis erinevaid vastuseid.

Praegune valitsus on järgmisteks aastateks suurejoonelisi plaane välja hõiganud, mis võtavad palju raha. Ega need kõik ilmselt ei teostu, tähtajad on pikad ja vahepeal tuleb jälle valimisi, aga unistama ja eesmärgid välja hõikama peab. Pikkamööda muutuvad need inimestele omasteks ja siis lõpuks tehaksegi ehk ära. Eestist ei saa maad, kus piima ja mett voolab, aga elu peaks iga aastaga sammukese edasi edenema. «Kes oma maad harib, saab külluses leiba, aga kes tühja taga ajab, saab külluses vaesust» (Õp 28,19).

IISRAEL JA TEMA NAABRID

Iisraelis toimusid juba teist korda sel aastal parlamendivalimised. Põhjuseks oli, nagu sellistel puhkudel ikka, võimetus moodustada vana parlamendikoosseisu juures valitsust. Kas see nüüd õnnestub ... – peab lootma!

Iisrael on ilmalik riik ja peame sellega arvestama, kui hindame praegusi olusid. Erinevad religioonid mängivad sellel maal küll suurt rolli, aga nende huvid ei ole ühesugused. Iisraeli sõprade ülesanne on kindlasti palvetada, et uus valitsus saaks rutem ametisse, suudaks valitseda maad ja hoida seda vaenlastest kahjustamata.

Saudi Araabias rünnati droonide ja rakettidega suurt naftatöötlemistehast, mis mõjutab nafta hinda kogu maailmas. Ründajad olid väidetavalt seotud Iraaniga ja nüüd on mureks, kuidas vältida sõda Saudi Araabia ja Iraani vahel. Sõnades püüavad kõik seda teha. Niigi pinevas maailmanurgas läksid olukorrad veelgi teravamaks. Hinnata seda kõike ainult bensiini hinna järgi Eesti tanklates on väga rumal.

Islamimaade vahel ei ole erilist sõprust, igaüks otsib omakasu. Kuid neil maadel on ühine vaenlane – Iisrael. Teravas seisus võib kellelgi tekkida tahtmine oma viha Iisraeli peale välja valada. Vaja on Jumala hoidmist ning tarkust Iisraelile ja tema sõpradele: «Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale, kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega» (Ps 46,9–10).

MAAILM KORISTATI PUHTAMAKS

21. septembril oli jälle maailmakoristuspäev. Võime uhked olla, et see traditsioon algas Eestist. Ega kõik seda ei tea ja kui neile öelda, siis ei oska nad näidata, kus pool Eesti asub. Koristamise seisukohalt polegi see kõige tähtsam.

Miks ühed loobivad hooletult sodi laiali ja teised peavad koristama? Ega see normaalne ei ole, aga vaevalt et prügistajatel on mõistust või südametunnistust, millele koputada. «Mis see minu asi on,» mõtlevad kahjuks paljud inimesed. Kõik ei loobi prügi laiali, aga nad on ükskõiksed mingis muus küsimuses ja ei võta õpetust. Sellele vaatamata tuleb neile õiget teed näidata, nagu Iisraeli preestrid pidid tegema vaimulikul alal: «Nad peavad õpetama mu rahvale vahet püha ja mittepüha vahel ja tegema neile teatavaks, mis on roojane ja mis on puhas» (Hs 44,23).

Ajad muutuvad. Varem võis koduse prügi lõkkes või ahjus ära põletada, nüüd peetakse seda looduse saastamiseks. Prügi põletamine on sageli ka väärtusliku materjali raiskamine. Sorteeritud prügist osatakse või püütakse tänapäeval uusi tooteid valmistada.

Sellega ei maksa ehk siiski liiale minna. Me peame oma kliimas umbes kaheksa kuud aastas maju kütma. Eesti ainsas prügipõletustehases tekkiv soojus ei lähe kaduma, vaid ikka kütteks. Kui me seal prügi ei põleta, peame kasutama midagi muud: puud, õli, gaasi, sütt, põlevkivi vm. Kas prügi sorteerimisel saadud taaskasutatav aine on väärtuslikum kui sooja saamiseks põletatavad puhtad kütused?

Imerohtusid ei ole ja vastused ei saa olla absoluutsed. Aga loosungite asemel vajame uuringutel põhinevaid ning eri olude jaoks erinevaid lahendeid. See on ebamugav, kergem on teistega ühte sammu käia kui oma mõtteid nendele selgitada. Kahjuks.

Väline puhtus on vajalik, veel enam sisemine. Jeesus pahandas oma vastastega: «Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te puhastate karika ja liua väljastpoolt, aga seest on need täis riisumist ja aplust! Sa sõge variser! Puhasta enne karikas seestpoolt, et see ka väljast saaks puhtaks!» (Mt 23,25–26). Igaüks mõtelgu, milles see tema kohta käib.

KIUSATUSTEST MEIE ELUS

«Kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suu-date taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.»

1Kr 10,12–13

«Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.»

Mt 6,13

Teame Kalevi šokolaadi reklaamlauset «Kiusatus aastast 1806». Aastate möödudes brändid muutuvad, inimese võitlus kiusatusega mitte.

Iga kiusatus näib alguses magus. Tegelikud kiusatused ei pärine sugugi aastast 1806, vaid esimeste inimeste pattulangemise loost. Kiusatusi on meil kõigil, kiusatud olla on loomulik osa elust.

Kiusatused on üks väheseid valdkondi, millega võitleme kõik võrdselt. Sõltumata sellest, kas oled 16-aastane või 90-aastane, kas oled mees või naine, kas oled «kolm talve koolis käinud» (nagu üks vana vend kunagi enda kohta armastas öelda) või on sul doktorikraad. Isegi siis, kui sul on tugev iseloom või hea lastetuba. Ka head geenid ei päästa meist kedagi igal päeval kiusatusse sattumast.

Ma ei tea, millega sa just praegu võitled. Ja ka mitte seda, kas olid viimases võitluses võitja või kaotaja. Jumal aga teab, Temalt on tänane abi.

MÕTTEID KIUSATUSTEST

1. Kust tuleb kiusatus? Kiusatuste autor on saatan. See peaks meid alati ettevaatlikuks tegema. Kui seda teame, siis on lihtsam. Piibli seisukoht on selge – Jumal ei kiusa pahatahtlikult kedagi. Saatan teeb seda! Ta kiusas ka Kristust kõigi nende kiusatustega, millega ta meidki püüab ahvatleda.

Kiusatus avaldub peaaegu alati selles, mis on meile eluks vajalik. Toitu vajame iga päev. Eedeni aia õun ja kõrbekiusatuses näljaga võitlev Jeesus on justkui sümbolid. Jeesusele tehti ahvatlev ettepanek. Tegelikult ei olnud põhiprobleem nälg, vaid küsimus võimust. Jeesusel poleks olnud mingi probleem muuta mõned kivid kõrbes leivapätsideks. Aga siis oleks saatan tähistanud võitu.

Või seksuaalsus, mis on Jumala kingitus ja elu jätkusuutlikkuse eeldus. Aga valel ajal ja vales kohas, vale inimesega – see on kindel surmatee. Kui kõik Taaveti selleteemalise loo detailid kohe ei meenu, tasub lugeda 2Sm 11. Siis saad aru, mis võib juhtuda isegi Jumala soosingus oleva riigi valitsejaga, kui ta õigel ajal ei ütle resoluutselt «stopp». See juhtuks meie kõigiga, kui me kiusatusele alla annaksime.

Kui selles Taaveti elus toimunud sündmuses ongi midagi positiivset, siis on see järgnev tõsine meeleparandus. Taavet leidis armu, aga armid jäid. Abieluväliselt sündinud poeg suri. Nii on patuga mängimisel tulemus. Kasutades Piibli keelt – me «pääseme otsekui läbi tule» (1Kr 3,15).

Sellepärast on Jumal teinud inimese elu lihtsamaks – seks kuulub ainult abiellu. Abielueelsed ja -välised suhted on patt. Ehkki seda väljaspool kogudust naeruvääristatakse, on patu tagajärjed nähtavalt kurvad.

2. Miks on meil iga päev kiusatusi, millega võidelda? Jumal, kas ei saaks nii, et oleksime lõpuks saanud sellisele tasemele, et oleksime kiusatustest vabad?

Kiusatused tohivad olla meie elus sellepärast, et Jumal lõi inimese vaba tahte ja valikuvõimalusega. Kuid meie valikutel on tagajärjed. Keegi ei saa inimest vägisi põrgust eemale hoida, kui ta sinna nii väga minna tahab. Põrgu eelmaitset saab kogeda valesti elades juba siin maa peal. Kohila baptistikoguduse kunagine pastor Kaljo Raid on öelnud hoiatavalt: «Ära värvi põrgu ust valgeks!»

3. Kiusatus ei ole patt. Me ei saa takistada seda, et meile võib tulla igasuguseid mõtteid pähe. Aga tänane küsimus on – kuidas me reageerime! Kas Kalevi tumeda šokolaadi (oi, kui hea!) söömine on keelatud? Sõltub, millal ja millises koguses! Kui mul on šokolaadiisu ja rahakott on koju jäänud, siis poest lihtsalt šokolaadi kaasa võtmine on kindlasti patt. Kui Taavet nägi imeilusat naist, kas see oli patt? Ei. Aga kõik mõttemängud sealt edasi... Nüüd teame, milleni see viis.

ERINEVAD PÄEVAD

Need asjad juhtuvad halval päeval. Mõelge Jeesusele kõrbekiusatuses – 40 päeva esmavajadustest ilma. Kui Jeesus oli väsinud, näljane ja nõrk, siis tuli kiusatus. Kiusatus ei tule meeldivalt kaetud toidulaua ääres heade sõpradega koos istudes.

Siis polnud saatanat kuskil näha, kui Jeesus sai ristitud ja Püha Vaim laskus Tema peale Jordani ääres. Seal kuulis Jeesus Isa häält: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!» (Mt 3,17).

Kurat ootab, kuni asjad lähevad raskeks, kui Jumal tundub olevat kaugel ja näib, et Ta isegi ei hooli sellest, mis meiega toimub. Siis ilmub ta pildile ja tahab hävitada meie ilusat osa minevikust, olevikku ja tulevikku. Abielus tekivad raskused siis, kui ei suuda kodulaenu tagasi maksta, kui abikaasa tervis on pikemat aega korrast ära või väike laps ööde kaupa nutab.

NEIST EI RÄÄGITA

1. Kiusatus pidevalt hädaldada selle üle, et «Jumal armastab teisi, aga mitte mind.» Sellest tundest üle saamiseks peame mõistma, kes Jumal on.

Jumal ei vali, keda Ta armastab. Ta ei saa seda teha, sest Jumal on Armastus! Ja meie oleme armastatud. Igaüks ligi kaheksast miljardist patusest inimesest. See tõde peaks muutma kogu meie mõttemaailma! Ja kui sulle termin «armastus» ei sobi – tundub liiga lääge, siis mõtle heale seltskonnale, kus oled aktsepteeritud või usaldusväärsest sõbrast, keda alati saad usaldada!

Kui sa oled patu tõttu end Jumalast lahutatuna tundnud, siis pole sa üksi. Ära unusta, et «armastus katab kinni pattude hulga» (1Pt 4,8). Olenemata sellest, mida oled teinud, on Jumala armastus ja andestus suuremad kui sinu suurim patt. Mõtle siinkohal Taavetile, kelle kiusatusele allajäämisele me just kaasa elasime.

Piiblis ei ole pattude loetelu, mida Jumal andeks ei annaks. On vaid hoiatus, et kui sa kergekäeliselt suhtud andestusse ja hoolimatult tormad jälle pattu tegema, siis see on eluohtlik! Jeesus ütles abielu rikkunud naisele: «Mine (andekssaanuna) ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!» (Jh 8,11).

Kui sa ikka veel mõtled, et Jumal ei hooli sinust, siis pead Piibli alusel teadma, et Jumala armastus on teistsugune kui inimlik armastus. Juba Vanas Testamendis ütleb Jumal valitud rahvale, kes korduvalt komistas: «Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga!» (Jr 31,3). Inimene võib täna hoolida ja homme mitte, Jumalal on see võimatu.

Isegi mehine Paulus kirjutab väga konkreetselt oma isikliku jumalakogemuse kohta: «Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mistahes muu loodu või meid lahutada Kristuse armastusest.» (Rm 8,38–39). Sa olid Jumala poolt armastatud enne sündimist, oled seda praegu, ja oled igavesti.

2. Kiusatus olla täiuslik, vahendeid valimata. See on üsna tõsine teema. Ma olen märganud, et see saab tähtsaks eriti neile, kes on pikemat aega usuteel käinud. Kuid see ei peaks niimoodi olema. Nüüd ma ehmatan sind – sa ei saa kunagi täiuslikuks! Meie patune ja nõrk loomus eksib ikka. Jumal ise on ainus täiuslik pühadus!

Hullud lood algavad siis, kui me tõmbame maski ette ja mängime Igapäeva Elu näidendis alati pühaku rolli. Jumal ei ole meile silmakirjalikkuse rolli andnud. Jeesus hoiatas tolle aja vaimulikku eliiti. Variserid, kes olid Seaduse tundmises ja selle tõlgendamises kõrgem klass, said kõva hukkamõistu osaliseks: «Häda teile!»

Sellise kiusatuse küüsis vaevlevad inimesed valivad enda arvates «nõrgema taustsüsteemi» ja niimoodi saavad nad särada täiuslikkuse aupaistuses. Hea on rääkida teiste vigadest. Alati kui ma sellele mõtlen, mõistan, et täiuslikkuse kiusatuse käes vaevleva inimese näidend on alanud.

Kuid selle jaoks on ka rohtu. Seda ei saa apteegist! Ära arva, et see on minu retsept. Ma olen proovinud ja see toimib. Selle toimeaine on Jumala armastus! See toimib siis, kui räägid teiste inimeste vigade ja puuduste asemel Jumala suurtest tegudest ja mida Jumal on teinud. Küllap oled kindlasti märganud? Nii et kasuta selle kiusatuse võitmiseks just sellist ravimit!

MIDA MEIE SAAME TEHA?

Kristus on kõiki meie kiusatusi juba kogenud: «Sest seetõttu, et Ta ise on kannatanud kiusatuna, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse» (Hb 2,18); «Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta» (Hb 4,15).

Iga kord, kui satud kiusatusse – ja sa kindlasti satud – siis pea meeles, et hingevaenlane tegi Jeesusele oma pakkumised teatud kindla mustri järgi. Erineval kujul on ta teinud seda meile kõigile. Kiusatus saab meile nii ahvatlevaks. Kõik pannakse mängu ja normaalne seatakse kahtluse alla. Nagu Eedeni aia loos: «Kas Jumal tõesti on öelnud ...?» Meie aeg genereerib pidevalt «kõik on suhteline» mõtteviisi. Kiusatus poleks kiusatus, kui see poleks ahvatlev.

Mida saame teha, et kiusatused meid ei võidaks? Nimetan kahte kõige olulisemat.

1. Palveta. Jeesus jättis meile palve: «Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast!» (Mt 6,13). Meie lauluraamatus on rahvusvaheliselt tuntud laul «Oh kui helde on me Jeesus». Selle keskmine salm julgustab meid täna: «Tahab kiusatus sind võita, patuteele sundida, pole tarvis meelt siis heita, tõtta julgelt paluma. Jeesus peab ju vaimus sõprust kõigi oma lastega, Tema tunneb ka su nõtrust, kõik Ta ette veereta.»

2. Anna ennast täielikult üle Jumalale: «Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.» (Jk 4,7). Me oleme harjunud, et patt on mingi tegu, vihkamine, valetamine, abielurikkumine jne. Kuid algpatt, mis põhjustab kõik muu, on mittealistumine Jumalale. Kui sa pole alistunud Jumalale, siis sul pole jõudu seista vastu kiusatustele.

Kurjus ei ole nii tugev kui ta püüab ennast näidata. Nii nagu elevant on suurem kärbsest, nii palju ja rohkemgi veel on Jumal suurem ja võimsam kui ükskõik mis kuri ja sellest tulenevad kiusatused. Meie inimlik jõud võidelda kurjaga on armetu, kuid kui Jumal on meie poolt, kes siis saab olla meie vastu?

TARMO LIGE
Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor

RAKVERE KARMEL EHITAB

Aktuaalne teema

GUNNAR KOTIESEN (varsti 45) on Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident ja Rakvere Karmeli koguduse pastor. Karmeli kogudus lammutas äsja oma vana palvela ja valmistub uue ehitamiseks. Sellest räägib järgnev intervjuu.

Kas uus palvela vana kõrvale ei oleks mahtunud?

Kaalusime ka juurdeehitust ja renoveerimist. Ükskõik, millise pintsaku me oleksime vanale nööbile ümber õmmelnud, vana hoone ei oleks säilinud väärikal kujul. Kui me oleks senise palvela lihtsalt teinud tänapäevaseks, siis me ei oleks oma ruumikitsikusest lahti saanud. Vaadates arhitektuurset külge ja koguduse kasvamist, otsustasime ehitada uue maja.

Engelhard Korjuse poolt projekteeritud vana palvela oli ainulaadne. Ta ei saanud küll sellisena, nagu ta mõeldi (krohvitud hoonena), kunagi valmis. Palvela ehitati 1933. aastal ning siis tulid kitsad ja keerulised ajad peale.

Miks käis lammutamine käsitsi?

Üks lammutusfirma oleks selle töö teinud ära kolme päevaga, aga siis oleks kogu materjal kaduma läinud ja hind oleks ka olnud päris kõrge. Üks kohalik firma ütles, et kui te tööjõuga appi tulete, siis teeme palju soodsama hinna ja suur osa materjalist läheb taaskasutusse. Me saime kõvasti tööd teha, aga saime osa raha tagasi, kui inimesed ostsid kive, aknaid ja muid asju. Rakveres on palju seda kommenteeritud, kuidas inimesed tegid nagu sipelgad tööd.

Ilmselt oli lammutamisel näha ka maja seisukord.

Loomulikult oli ta juba väga amortiseerunud, aga ümber poleks ta kukkunud. Ühest küljest oli see maja ehitatud vaesel ajal odavast materjalist ja arvestades soojapidavust, oleksime pidanud tegema suure kapitaalremondi, ka palke vahetama ja kogu elektrisüsteemi ümber tegema. Teisest küljest oli näha, kui hoolikalt oli omal ajal kõik tehtud.

Kas uus hoone tuleb funktsionaalne?

Vana palvela ehitamise aegadel oli väga tavaline, et kõige suurem maht läks jumalateenistuste saali alla ja ülejäänud ruumid olid väga minimalistlikud. See oli meie teenimisele väga tugev pidur, sest meil toimub nädala sees palju sündmusi. Arhitektidele anti ülesanne, et nad mõtleksid uuest majast kui konverentsihoonest, mida on võimalik väga mitmekesiselt kasutada, aga arvestaksid sellega, et tegelikult ehitatakse kirikut.

Kas ehitamisel kasutate ka vabatahtlikku tööjõudu?

Kindlasti on neil oma panus, aga me ei saa tänapäeval enam ehitada nagu vana palvelat. Kui ehitad ühiskondlikku hoonet, siis peavad enamiku asju tegema litsentseeritud ehitajad. Sellepärast me kutsusimegi kõiki lammutama, kuna ehitamisel saavad palju vähem inimesi kaasa lüüa.

Millal uus maja valmis peab olema?

Ehitushankele tuli kaks pakkumist ja praegu käivad viimased läbirääkimised. Loodame, et saame varsti võitjaga lepingu alla kirjutada. Kui Jumal lubab, siis tahaksime 2020. aastal teha uues majas jõuluteenistuse. Kas maja on siis valmis või poolvalmis, ei oska täna öelda.

Kuidas rahaga lood on?

Kui 2015. aastal planeerimisega alustasime, oli ehitusturg hoopis teistsugune. Hinnad on võrreldes selle ajaga kõvasti kasvanud. Meil on koos ligi 800 tuhat eurot. Oleme väga tänulikud ettevõtetele, kogudustele ja eraisikutele, kes on annetanud. Selle raha eest saame ehk karbi kinni. Siiani on annetatud ainult paberi peal olevale projektile. Loodame, et ehitamise ajal on juba palju suurem julgus annetada.

Me oleme leidnud kohalikus kogukonnas äärmiselt head vastukaja. Kindlasti on ka neid, kellele midagi ei meeldi, aga meieni pole see jõudnud. Me oleme tänulikud ka meediale, nii kohalikule kui üle-eestilisele, sest ehitust on äärmiselt positiivselt kajastatud.

Kuidas Sa jõuad kõiki oma ameteid pidada ja ka ehitamist vedada?

Ma olen nelja lapse isa ja tahan väga aktiivselt ka kohalikus kogukonnas kaasa panustada. Ainsa täiskohaga Karmeli koguduse töötajana on mul oma vastutus ja roll, aga meie koguduse teenimine on üles ehitatud meeskonnale ja vabatahtlikud teevad väga palju.

Tänu Jumalale, ehitamise eestvedaja ma ei ole. Koguduse pastorina olen ma tahestahtmata kõneisik või plakatinägu, aga meil on kuuest inimesest koosnev ehitusmeeskond, kus mina olen üks liige. Ehituse projektijuht on Madis Pikat, keda kirikuringkondades tuntakse kui ansambli «Püha müristus» juhti.

Ma olen väga tänulik nende aastate eest, kui võisin liidus juhtival ametikohal töötada. Kui praegune meeskond peaks pärast järgmist konverentsi jätkama, siis tahame selle anniga, mis Jumal on andnud mulle ja meie kogudusele, liidule kaasa panustada, aga kuna ehitus läheb aktiivselt käima, siis liidu presidendiks ega asepresidendiks ma ei kandideeri.

Täname!

Lisainfot vaata aadressilt www.karmel.ee/uushoone

ÜHA RÄNNATES

LARISSA DAVÕDOVA on venekeelse Pereraadio (Radio ELI) kaastööline Venemaal. Tal on aga ka vana seos Eestiga.

Kust Sa pärit oled?

Ma sündisin Usbekistanis, õppisin koolis Lätis, mehele läksin Valgas ja praegu elan Pihkvas. Valgas elasin ma 13 aastat ja viis aastat Saaremaal.

Valgas oli kunagi suur venekeelne kogudus.

Jah, 120 liiget. See on jäänud minu elu kõige paremaks koguduseks. Peaaegu kõik on sealt ära sõitnud. Minu vanemad läksid Venemaale, teised Saksamaale ja Ameerikasse.

Palun räägi oma vanematest.

Nad olid lapsest peale usklikud. Nii ema kui ka isa vanemad olid baptistid. Ka nende vanavanemad olid usklikud. Nii olen ma neljandat põlve usklik. Isa istus usu pärast 1967. aastal vangis. Ma ei tea, kui palju talle anti, aga ta ei istunud oma aega täis. Ta oli sõjaveteran ja tema karistusaega lühendati amnestiaga.

Ema oli koorijuht. Ta ei olnud kunagi muusikakoolis õppinud, sest sõda ei lasknud õppida, aga talle väga meeldis muusika. Tema ema laulis ja ta pärandas selle edasi. Ema õppis ise noodikirja ära. Kus ta ka oli, igal pool organiseeris ta koori või laulugrupi. Kui tulime Valka, pakuti talle ka koorijuhi tööd, sest parajasti niisugust inimest ei olnud. Pärast oli neid tervelt kolm. Ema kirjutas noote ja laulusõnu käsitsi läbi kopeerpaberi, sest paljundamise võimalust sel ajal ei olnud. Me käisime Valga kooriga Tartus, Kiviõlis, Riias, Pihkvas, Petseris jt lähedastes linnades. Ka mu vanem õde, ema õde ja täditütar on koguduses koorijuhid.

Kuidas vanematel edasi läks?

Mina läksin mehele ja vanemad jäid üksi. Minu vanem õde elas Pihkvas ja ta kutsus vanemaid sinna. Piir suleti ja ta ei saanud enam Valgas neil abiks käia. Nii emal kui isal oli insult. Isal oli vasakpoolne ja emal parempoolne halvatus ning nad lebasid kõrvuti 13 aastat ühes voodis. Me hoolitsesime nende eest. Isa rääkis vähe, aga ema oli jutukas. Ta ütles, et ei maganud terve öö ja kordas mõttes kõik laulud läbi, sest varsti tulevad jõulud või muud pühad. Kõik lauluraamatu laulud tulid meelde, aga number 57 ei mäleta, näita mulle raamatust.

Su abikaasa ei olnud usklik.

Mulle tundus Jumalaga igav ja läksin ohvitserile mehele. Mulle meeldis rännata. Olime abielus kaheksa aastat ja vahetasime kaheksa korda elukohta. Elasime näiteks kaks nädalat arstipunktis, oleme elanud ka taktikaõppe klassis. Panime madratsid laudade peale ja nii magasime.

Nüüd ma tean, mida tähendab elada Jumalaga ja ilma Temata. Kui elad metsas, telefoni pole, vanemaid ega sugulasi pole, mees on kuskil teenistuses, aga lapsel on palavik 40 kraadi, siis palvetad, et Issand, aita, sina tead, mida on vaja teha. Jumal oli lähedal ja aitas.

Me oleme 22 aastat lahutatud, mehel on teine perekond. Tema vanematega saan siiamaani hästi läbi, aga mehega pole enam millestki rääkida. Tal on oma ja mul oma elu.

Mu mõlemad pojad on koguduse liikmed, tänu Jumalale. Üks poeg on jutlustaja, teine tegeleb matkadega, laagritega jms. Ka miniad on koguduses. Mul on poolteiseaastane pojatütar, kes käib koos vanematega koosolekutel.

Kas tegid õigesti, et Valgast ära läksid?

Nii on elu kulgenud. Valgas on mitmed inimesed küsinud, et miks sa ära läksid, tule tagasi! Ma ei oska eesti keelt. Kus ma elaksin või töötaksin?

Kui ma käin mööda Valgat, siis naudin elu. Siin elasid need ja seal need usklikud, siin noortejuht. Seda tänavat mööda läksin palvelasse. Ka seekord käisin Kalda tänaval endist palvelat vaatamas.

Väga soojad tunded on seoses Valgaga. Käin ehk kaks korda aastas siin, mul on mitmekordne viisa kolmeks aastaks. Valgas oli varem neli postkontorit ja ma töötasin neis kõigis, teadsin inimesi ja tänavaid. Praegu veel tuleb mõni nägu tuttav ette.

Sa teed nüüd kristlikke raadiosaateid.

Kui vanemaid enam ei olnud, siis tekkis tunne, et minu elu on ka läbi. Töökoha olin kaotanud, kõrgharidust mul ei ole. Me kuulasime Eestist Pereraadiot, avasime Venemaal postkasti ning ma korjasin sealt kirju ja saatsin neid arvuti kaudu Eestisse edasi. Nad ütlesid mulle, et mis sa istud niisama, hakka intervjuusid tegema. Mulle anti diktofon ja nii hakkasin proovima. Nii algas minu uus töö. Ma otsisin inimesi, õppisin küsimusi esitama. Tänaseks olen osalenud igasugustes raadiosaadetes. Olen vabatahtlik ja palka ei saa. Tegelen sellega juba umbes kaheksa aastat.

Põhiliselt teen ma jutusaateid. Ma saadan materjali toimetajale ja tema paneb saate pikkusesse. Väikesi kümneminutilisi asju toimetan ma ise. Kui saade on muusikast, siis saan ka muusikapala saata.

Kas saated on suunatud Eestile või Venemaale?

Meid kuulevad Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldova ja Skandinaavia. Talvel, kui on külm ja pime, ulatuvad lained Uuralini. Interneti teel võib kuulata mistahes maakera punktist. Meile tulevad kirjad Kanadast, Austraaliast, Ukrainast ja mujalt: «Ma kuulasin teie raadiot. Tervitage minu naist, õnnitlege teda sünnipäeva puhul.»

Suvel on palju puhkusi ja vähem kuulajaid, sellepärast on suveti põhiliselt salvestatud saated. Muul ajal on palju otsesaateid. Mul on kuus üks otsesaade ja kaks salvestatud saadet.

Esmaspäeviti on eestpalvete saade. Helistatakse või kirjutatakse internetis, et palvetage, laps on haige. Astun instituuti, palvetage. Meil ei ole korterit. Mul läks kohver katki ja on vaja reisile minna, palvetage, et Jumal annaks uue kohvri. Kubanimaal ei saja vihma, Issand, saada vihma. Igasuguseid palvesoove on.

See on otsesaade. Meil on Pihkvas üks karismaatiline kogudus, mille pastor armastab väga raadiot ja ta tegi väikese stuudio – kaks arvutit ja kolm mikrofoni. Sealt me teeme kord kuus selle eestpalvesaate. Võtame ühenduse Eestiga ja nemad annavad saate eetrisse.

Mõnikord soovivad kuulajad, et nende palvesoovi pärast palvetaks vend või pastor. Nüüd koostas minu koguduse pastor graafiku, et sel esmaspäeval palvetab minuga see, järgmisel korral see ja nii mind toetatakse.

Keegi kirjutas meile Lipetski oblastist kirja, et saadaksime talle raamatu oma palvesõnadega. Ta vist arvab, et me palvetame mingi raamatu järgi.

Mõnikord sõidan kuskile ja inimesed ütlevad, et me teame sind. Mina neid ei tea, aga väga meeldiv on. Ma ei võta reisile kahte jakki kaasa, aga diktofoni võtan kindlasti.

Kas teie kogudusel on sidemeid Eestiga?

Narva koor on mitu korda Pihkvas käinud. Meie kogudus koguneb endises saksa luterliku kalmistu kabelis, mis anti pärast sõda meile. Haapsalu luteri kiriku koor sõitis mööda luteri kogudusi ja nad tulid meile. Meie pastor suhtleb Eesti konsuliga Pihkvas. Konsul ütles, et poliitika poliitikaks, aga meie rahvad peavad sõbrustama. Mulle see väga meeldis. Ma arvan, et meie Pihkva koor ajab dokumendid korda ja me tuleme siis Valka.

Venemaal on alati elanud paljudest rahvustest inimesi. Ma olen kokku puutunud imeliste inimestega. Mulle ei ole kunagi tehtud mu rahvuse pärast etteheiteid. Armastan väga eestlasi ja lätlasi, leedulastega olen vähe kokku puutunud. Ma arvan, et see ei sõltu maast, vaid inimestest, mis nende sees on. Kes armastab eestlasi, armastab ka armeenlasi ja tšetšeene. Kui ei armasta kedagi, siis ei armasta kedagi. Venelased ei ole halvad inimesed. Kui keegi vastupidist väidab, ärge uskuge.

Kas elu muutub Pihkvas?

Elu muutub paremuse suunas. Oblastil on piirilõik Eesti ja Lätiga. Meil on veidi nagu Euroopa pitser. On lilled, ei kiirustata. Peterburis kõik jooksevad, autosid ja inimesi on palju. Aga Kesk-Venemaa, Siber ja Uural on juba teistmoodi. Teil on mahajäänud talu juures ka muru niidetud ja lilled kasvavad. Seal, kui on juba inimesed läinud, siis on läinud.

Kui palju Sa oled rännanud Venemaal ja teistes maades?

Ma sõidan umbes neli korda aastas ja ikka raadio pärast. Andke raha, ma sõidan ja teen intervjuu. Leiti raha ja käisin Vladikavkazis Osseetias. Olen käinud Rootsis, kolm korda Norras, paar korda Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal.

Räägi kõige huvitavamast inimesest, kellega Sa intervjuu tegid.

Kõik inimesed on huvitavad. Ma olen intervjueerinud näitlejaid, kristlikke lauljaid, endisi joodikuid ja «seaduslikke vargaid», kes nüüd sõidavad mööda vanglaid ning kuulutavad Jumala sõna.

Kõige raskem oli suhelda Pihkva oblasti esindajaga Venemaa presidendi juures. Meil on Pihkvas ilus katoliku kirik. Nende maa ei kuulu neile, aga kirik kuulub.

Preester saatis mind esindajaga intervjuud tegema. Preester ütles, et kui läheb ilmalik ajakirjanik, siis ta võib midagi intervjuust välja võtta, aga sina lähed ja tood terve teksti. Mul higi voolas, oli palavik ja pea käis ringi. Esindaja oli ihukaitsjatega, istusime kohvikus, kedagi muud seal ei olnud. Aga loo tegin ära. Ta lubas selle küsimuse lahendada. Pärast preester ütles, et minu intervjuud kuulati ka Vatikanis. Ma arvan, et see läks kuskile ajalehte.

Mida Sa sooviksid meie lugejatele?

Minu elu loosung on «Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega» (1Tm 6,6; eesti keeles 1968. aasta tõlke järgi).

Igas kohas ja olukorras on vaja leida plussid, mille eest Jumalat tänada. Pink on kõva – aga sa ju istud ja mitte põrandal. Vihma sajab – tänu Jumalale, lilled kasvavad. Saapad on vanad – saadki varsti uued. Igas asjas otsige Jumala õnnistust.

Täname!

OHVITSER ÕPPIS MISJONÄRIKS

Selle asemel, et ohvitserina merd sõita, on Anafi Sounon (43) nüüd misjonär oma kodumaal Beninis Lääne-Aafrikas. Kuidas see juhtus?

Lapsena käis ta kadettide koolis – see on parimate õpilaste eliitkool tema kodumaal. 2001. aastal läks ta Saksamaale mereväeohvitseriks õppima. Saksamaa ja Benini vahel on vastav leping, mis teeb sellised õpingud võimalikuks. Ta sõitis isegi sakslaste õppepurjekaga merd.

Pärast õpingute lõppu pöördus ta Benini tagasi ja töötas lõpuks mereväe staabis vanemleitnandi auastmes. 2008. aastal sõitis ta koos perekonnaga uuesti Saksamaale, et Giessenis kõrgkoolis teoloogiat õppida.

ISLAMIS PETTUNUD

Mis tõi muutuse? Anafi on pärit moslemiperekonnast. Aga see, mida ta koraanist luges, hirmutas teda. Seal ei ole kindlust surmajärgse elu osas Jumala juures. Ta otsustas edaspidi ateistina elada.

Aga üks sõber oli kristlane ja tema meeleheaks läks ta jaanuaris 1997 temaga kirikusse kaasa. Pastor rääkis, kuidas kristlased võivad olla kindlad igaviku suhtes koos Jumalaga. Anafi oli nii tugevasti liigutatud, et temast sai jumalateenistuse lõpus kristlane.

Mereväeohvitseriks õppides töötas ta kaasa kohalikus vabakoguduses. Ta pidas isegi jutlusi, kuigi polnud vaimulik. Veidi enne õpingute lõppu sai talle ühel jumalateenistusel selgeks, et ta tahaks täisajaga Jumala heaks töötada. Kuid ta pidi veel viis aastat ootama, enne kui sai viisa, et võiks Saksamaal õppida. Pärast magistrikraadi saamist võttis ta kontakti vabakiriku misjoniorganisatsiooniga, mis saatis ta 2013. aastal kodumaale misjonäriks.

ASUTAS KIRIKUKESKUSE

Sisseelamine ei läinud kergelt. Anafil ja tema naisel Roumanal on kaks poega. Üks neist sündis Saksamaal, aga teine oli kaheaastane, kui pere Giessenisse kolis. Beninis küsisid lapsed: «Millal me koju tagasi sõidame?» Nad mõtlesid Giessenit.

Abielupaar asutas Beninis kristliku keskuse. Anafi õpetab seal teoloogiat, tema naine perekonnatööd. Teoloogiline põhiharidus olevat Beninis «rohkem kui hädavajalik». Kristlikud kogudused kasvavad kiiresti. Nii ka Anafi koguduste liit «Jumala kari», mis 21 aasta jooksul on kasvanud ühestainsast kogudusest 52-le. Aga neil on ainult kolm pastorit.

Enamik ilmikjutlustajaid on ainult põhikooli haridusega. Mõned usutõed on raskesti arusaadavad. Põhikursust võrdleb Anafi käsitöö õpetamisega, et õpilased võiksid mõista Piiblit. Umbes kakssada huvilist on seni kursused läbi teinud.

Roumana Sounon õpetab oma seminarides piibellikku perepilti – et tüdrukud on sama väärtuslikud kui poisid, et mehed ei tohi oma naisi lüüa ja lastetus ei ole Jumala karistus. Anafi Sounon: «Me teame, et oleme seal, kuhu Jumal on meid pannud.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

VANA MÖÖDUS JA UUS SAABUS

Katse saavutada eluõnne välise ilu ja narkootikumide abiga viis Sara Langhirti (29) elu katastroofi äärele. Peaaegu oli ta valmis oma elu lõpetama. Kuid SMS ühelt kristlasest sõbralt muutis kõike.

Tema tõelise Päästja nimi on Jeesus. «Tema on minu elu keskpunkt,» ütleb noor naine nüüd. Aga veel hiljuti keerles tema elu hoopis teiste asjade ümber.

ILUOPERATSIOONID

Pere ja sõprade kaudu puutus Sara juba lapsena kokku nii alkoholi kui marihuaanaga. 13-aastaselt proovis ta esimest korda ise narkootikume. Aga õnne asemel viis see ta depressiooni.

Ta lootis uuele algusele jõuda oma sõbra abiga, kellest ta täiskasvanuikka jõudes kohe rasedaks jäi. Aga kui ka teise tütre sünni järel kõik ikka ümber narkootikumide keerles, tekkis noorel naisel rahulolematus nii enda, oma elu kui ka oma kehaga.

Väikese kaalutlemise järel kandideeris ta ühte telekanalisse, mis korraldas välimuse muutmise meelelahutussaateid ja ta võeti sinna vastu. Tulemuseks oli, et ta sai uue, «ilusama» välimuse – saadete vaatajad olid väga seda meelt. Sarale tehti kuue nädala jooksul kolm operatsiooni, millega kohendati tema rindu, nina ja hambaid. «Minu välimus muutus.»

ENESETAPUMÕTTED

Kodus tagasi olles jõudis ta kibedale arusaamisele – see kõik oli ainult väline. Igatsus elumõtte ja tunnustuse järele olid suuremad kui enne.

Varsti pärast seda, kui Sara sai 2015. aastal kolmanda tütre, hakkas ta jälle narkootikume tarvitama ja seekord kangemaid. Kui depressioonile lisandus ka raske neerukahjustus, kasvas tal kõik üle pea. «Ma hüppan rongi alla,» mõtles ta, kui ta meeleheitel ja valusööstudest vaevatuna haiglas lamas.

Lahkumiskirjad olid juba valmis kirjutatud. Aga vahepeal palus ta korduvalt Jumalalt abi, kuigi ta tegelikult Temasse ei uskunud.

JEESUS ESIKOHALE

Seda suuremaks läks üllatus, kui ta järsku leidis oma telefonist ühe sõbra mobiilisõnumi: «Jeesus ei muuda olukordi, Ta muudab sind nendes olukordades.» See lause liigutas noort naist südamepõhjani. Ta hakkas Piiblit lugema ja võttis Jeesuse oma Päästjana vastu.

Ilma igasuguse ravita sai ta narkootikumidest vabaks ja ka neeruvalud vaibusid. Ning oma sõbrale, kellest ta lahus oli, suutis ta andeks anda.

Noor ema leidis endale uue kodu ühes vabakoguduses Müncheni lähedal. Ta läbis ettevalmistuskursused ja laskis end 2016. aastal ristida.

Nüüd jutustab ta noortele naistele ja tüdrukutele oma lugu ning kinnitab: «Jeesus on kinnitanud meie väärtuslikkust oma ristisurmaga. Kui Tema on esikohal, võime endaga rahul olla sellistena, nagu oleme.»

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

KURED PÄÄSTSID KAASLASE

Nad olid juba ammu sõbrad. See sõprus oli veidi iseäralik – nad kohtusid harva, mõnikord jäi mitu aastat vahele. Mehed olid ka väga erinevad. Nad tutvusid Kõrgõzstanis, kui polnud veel abieluski. Ainus, mis neid toona sidus, oli rahvus. Nad olid Venemaa sakslased, ja mõlemad usklikud mehed. Lähedasemaks said nad Leedus, kuhu neid viis tõmme esivanemate kodumaa poole ja kust nad sõitsidki Saksamaale.

Need olid kauged ajad. Esimese mehe elu oli tormiline, ta ei suutnud end allutada koguduse korrale. Teine ei katkestanud temaga suhteid, sõltumata sellest, milline sõbra olukord parajasti ka oli ja kuidas teised temasse suhtusid.

Möödusid aastakümned. «Kuulan sind ja tahaks endale andeks anda,» ütles esimene pärast pikka vaikimist, istudes ratastoolis.

Teine patsutas talle õlale ja sättis teki peale ega öelnud midagi. Külmal sügisõhtul oli õhk niiske. Nende ees laiuva soise luha kohal rippus kohati udu.

Kruus kriuksus rataste all. Jalutamisrada läbis küllalt suurt ala. See kulges piki jõekallast, mida kaunistasid pajupõõsad ja rohupuhmad. Puude oksad kahel kaldal puudutasid mõnikord teineteist, moodustades tunneli, millest tume turbane vesi aeglaselt läbi voolas.

Hakkas külmetama. Kõrgel hallis taevas lendas kureparv. Teine parv lendas päris madalalt luha kohal. Võib-olla oli see lähedal asuva suure sügava järve kaldalt alles õhku tõusnud.

«Vaata,» ütles jälle esimene, näidates kõrgele tarnapadrikule, «üks jäi maha.» Teine vaatas samas suunas ja märkas kõrges rohus halli kure punast pealaiku. Lind karjus järele just temast üle lennanud parvele. Tema hääl oli madal, valju ja katkendlik. Ja nagu sõpradele näis, ärev ja kurb.

Nad vaatasid parvele järele ja märkasid järsku, kuidas kõige ees lendav kurg keeras äkki vasakule ning terve parv tuli talle järele. Teinud õhus ringi, pööramata inimestele vähimatki tähelepanu, istusid kured sõbralikult luhale maha. Jäi mulje, et nad kõik rääkisid korraga.

«Liikmete üldkoosolek,» ütles teine naeratades.

Ja siis kurgede hääletoon muutus. Nad tõstsid kaelad püsti, tegid lühikese hoojooksu ja tõusid uuesti õhku. Aga nad ei lennanud minema, vaid hakkasid luha kohal keerutama. Sõbrad said aru, miks – üksik kurg, keda nad olid varem märganud, oli jäänud maha ning tegi valju ja järsku häält. Parve juht laskus madalamale ja lendas tema kohal, puudutades peaaegu rohtu. Üksik kurg sirutas oma kaela välja, tegi mõned pikad sammud, tõusis järsult õhku ja lendas juhile järele. Mõned kured lendasid otse tema kõrval.

«Nagu sina ja mina,» ütles selle peale esimene.

Teine ei suutnud midagi vastata, sest klomp oli kurku tõusnud. Paitanud sõbra paksu halli juuksesalku, keeras ta ratastooli tagasiteele.

Kured lendasid juba küla kohal. Hädas olnud lindu ei olnud enam võimalik teistest eristada.

WALDEMAR ZORN
Vera i Žizn

«Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust» (Gl 6,2).

Foto: Kadri Aan

HÄBI

Ma olin tookord umbes 16-aastane. Istusime koos sõpradega metsalagendikul põõsaste varjus ja mängisime raha peale kaarte. Mul oli just selline periood, et kaotasin järjest. Olime erutatud, meie kohal hõljus odavate «Priima» sigarettide suits. Me ei märganud midagi ega kedagi enda ümber.

Korraga paistis vari. Pöörasin silmad mängult ja tõstsin pea – meie kõrval seisis minu isa. Tema silmades oli selline valu ja hämmeldus ning nagu mulle näis, ka meeleheide. «Koju,» kõlas järsult ja tuhmilt. Isa läks tagasi vaatamata ees.

Minul olid jalad nagu tina täis. Isa oli mul usklik, jutlustaja, hingehoidja. Tema juurde tulid inimesed vaimulikku nõu küsima, hingelist traumat ravima, moraalset probleemi lahendama. Ja nüüd mina – ma olen ise selline probleem, olen ise tema jaoks trauma.

Tegin isale häbi. Ei, mitte keegi usklikest ei näinud ega saanud teada, aga Jumal nägi kõike. Ja siiamaani, kui ma meenutan seda päeva, aga see oli juba üle viiekümne aasta tagasi, rõhub minu südant mingi kurbus, mul on häbi ja hakkab palav.

Võib-olla juhtub seda teiega ka. Tuleb midagi lapsepõlvest meelde ja miski torkab südames. Ja ometi ma tean, et Jumal andis mulle andeks. Isa kuulas aastaid hiljem rõõmuga minu jutlusi, Piibli seletamisel noogutas heakskiitvalt minu kommentaaride peale pead.

Kuid tookord käitusin ma väga halvasti, kurvastasin Jumalat ja isa, tegin häbi kristlase nimele. Aga armastus ei käitu näotult, ei tee kunagi niimoodi, kui see on armastus, mille Jumal on pannud meie südamesse. Seda sündmust meenutades tõmbub mu süda iga kord valusalt kokku.

WALDEMAR ZORN
Vera i Žizn

ÜKS PILT

Meelis Kibuspuu (pildil koos abikaasa Karitaga) on Tartu Kristlikku Risttee kogudust pastorina teeninud alates 28. aprillist, mil eelmine pastor Peep-Ain Saar talle töö üle andis. Meelis Kibuspuu pidulik ametisseseadmine oli 1. septembril.

Foto: erakogu

OLEVISTE MISJONIKONVERENTS

14. septembril 2019 Maarja kabelis

1. Rein Uuemõis
2. Rait Tõnnori
3. Soome parlamendi liige Antero Laukkanen
4. Toomas Pajusoo
5. Esinejad Rauli Lehtonen, Jaan Bärenson, Serhei Maneljuk, Aino Yli-Vainio, Ülo Niinemägi, Martti Kallionpää ja Siim Teekel
6. Ansambel Sela

Fotod: Heldur Kajaste ja Jaan Bärenson