Pildil on lõikustänupüha laud. Niisugune on koguduste tava, et kord aastas tuuakse ning pannakse Jumala ja inimeste ette see, mis põllul, metsas või aias on kasvanud.

Sel kombel tunnistavad inimesed end Jumalast sõltuvaks: «Issand annab head ja meie maa annab oma lõikuse» (Ps 85,13). Hea, kui Jumalat tänatakse ka muudel aegadel ja mitte ainult selle eest, mis toidulauale tuleb. Issanda käest pärineb ka muu vajalik, meie igapäevane elukäik ja rahu maa peal. Jeesuse õpetatud Meie Isa palve võtab kokku kõik, mis on taevas ja maa peal.

Väga oluline on vaimulik viljakandmine ja lõikus. See, mida ilmalik ühiskond peab tühiseks, on tegelikult oluline nii praegu kui ka igavikus. Meid on kutsutud juhatama inimesi päästmisele ja õnnistusele. Sellise pilguga peaksime vaatama iga eluala ja ka iseenda ettevõtmisi. Ega see kerge ole ja iseenesest ei tule.

Jeesus ütles mäejutluses: «Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.» (Mt 6,20–21).

RABELEMINE EI TULE KASUKS

Toimetaja kommentaar

Kõik Brexitiga seonduv on kommentaari kirjutamise ajal veel väga lahtine. Praegu on paras aeg Suurbritannia ja Euroopa Liidu pärast palvetada.

Brexit on näide sellest, mis juhtub siis, kui hetkelist kasu otsides pannakse mängu suurem tulevik. Poliitikud mõtlesid oma populaarsusele ja rahvas nägi võimalust, kuidas neid kiusata. Pahandust kui palju, olenemata sellest, kas Brexit tuleb või ei tule.

KLIIMA SOOJENEB

Eesti valitsus on hakanud aktiivselt tegelema kliima soojenemisega. Õigupoolest teisiti ei saagi, sest see on praegu ülemaailmne teema ja sellele vastuseisjaid ei võeta tõsiselt. Ehk ainult Ameerika Ühendriikide president võib lubada endale luksust olla skeptiline.

Kliima soojenemist ongi raske eitada. Samuti ei saa eitada, et kasvuhoonegaasid on loodusele kahjulikud. Küsimus on, kui palju need kaks omavahel seotud on. See, et kliima soojenemine on ainult inimtegevuse tulemus ja lineaarses sõltuvuses kasvuhoonegaaside õhkupaiskamisega ning muu saastava ja loodusliku võib kõrvale jätta, on ilmselt lihtsustus.

Inimestele on ikka meeldinud lihtsad käsitlused, imerohud ja geniaalsed liidrid, kes suudavad ühel hoobil kõik probleemid ära lahendada. Pilk minevikku näitab, et alati oli tegemist eksitusega või pettusega, mille tagajärgi järgmised juhid pidid klaarima.

Ka praegu on üsna kerge näha neid, kes kliima soojenemisega hirmutamisest otsest majanduslikku kasu lõikavad. Näiteks need, kes toodavad tuule- või päikeseelektrit või kavatsevad arendada aatomienergiat. Pärast Fukushima tuumaõnnetust alles kaheksa aastat tagasi võeti mitmes riigis vastu otsused aatomijaamad sulgeda, nüüd on soojenemise hirmus nende arendamiseks teed jälle lahti. Kahjukannatajate seas on kindlasti traditsioonilised soojuselektrijaamad, mille muudavad ebarentaabliks üha kõrgemale kerkivad saastemaksud.

Ei maksa siiski karta, et töösturid teenivad ja poliitikud ei oska kliima soojenemisest oma maadele kasulikke asju välja kaubelda. Juttu rääkides peab ju ka riigi toimivana hoidma. Meil Eestis tahetakse näiteks raudteed elektrifitseerida. See on teretulnud isegi siis, kui takkajärele peaks selguma, et kliima soojenemisele sellel mingit mõju ei olnudki.

Praegu püstitatakse eesmärke 30 aastaks – aastal 2050 peaksime olema süsinikuneutraalne ühiskond. Väga hea, kui looduse saastamise vähendamiseks teadlikult reegleid kehtestatakse. Aga ükski poliitika ei püsi muutumatuna 30 aastat. Riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele tulevad uued juhid. Praegu tänavatel protestivad teismelised on siis poliitikud, firmajuhid, pankurid, kinnisvaraomanikud jne. Nende mõtlemine on siis hoopis teistsugune ja uutel vihastel noortel on teised sihid. Muuseas, ei maksa arvata, et kõik on spontaanne. Küllap eespool nimetatud majanduslike huvigruppide heapalgalised suhtekorraldajad ka midagi oskavad.

Tegelikult teab tulevikku ainult Jumal. Jeesus ütles mäejutluses: «Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.» (Mt 5,8–9).

JÄLLE SÕDA

Süürias algas jälle sõda. Ega eelmised pole veel lõppenud, inimesed põgenevad ikka veel sellelt maalt. Nüüd on peategelaseks Türgi, kus elab 3,5 miljonit Süüria põgenikku ja see ei ole nende ainus mure.

Türgi on NATO liige ja seega ka Eesti liitlane. Tal on võimas armee ja tugev mõju Euroopas, kus on palju türklastest ümberasujaid, näiteks Saksamaal umbes kaks miljonit. Ka mittetürklastest moslemid võtavad heal meelel vastu Türgi majandusabi ja toetavad suuremal või vähemal määral Türgi poliitikat.

Praeguses sõjas on türklaste rünnaku all kurdid. Selle rahva territoorium on jaotatud mitme riigi vahel ja vähemalt osa kurde ihkavad omariiklust. Paljud inimesed Eestis küsivad, et kas me ei peaks toetama neid, kes tahavad iseseisvust, kuna oleme ise selle saanud?

Meenutame, et Eesti sai vabaks ilma sõjata. See oli Jumala arm. Miks me ei võiks sama armu paluda ka teistele? Miks peavad rahvad üksteist tapma? Väga raske on välja pakkuda häid lahendusi Lähis-Ida keerulistele olukordadele, aga Jumalal on need kindlasti olemas. Palugem siis Teda ja ärgem toetagem sõdu!

Kuningas Taavet palus Jumalat: «Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!» (Ps 17,8–9). Me võime sedasama paluda endale ja ka võõrastele rahvastele, sest Jumal armastab ju kõiki inimesi.

AABRAHAMI LÕIKUSTÄNUPÜHA

«Ja Issand ütles: «Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha? Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudu õnnistatakse kõiki maailma rahvaid. Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis Ta temale on tõotanud.» Siis ütles Issand: «Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!»»

1Ms 18,17–20

Piiblis on salm, mis küsib nõnda: «Või põlgad sa Jumala helduse ja kannatlikkuse ja pika meele rohkust ega saa aru, et Jumala heldus sind ajab meelt parandama?» (Rm 2,4).

Lõikustänupühal on lõikust üsna rohkesti näha, aga kuidas on tänuga? Kumba on meile rohkem vaja? Või mis põhjustab mille – kas lõikus tänutunnet või tänumeel rohket lõikust?

Küsigem veel – kas saab eksisteerida tänu ilma lõikuseta? Jah saab, ja see on isegi ilus, sest see räägib usust ja usaldusest Jumala vastu, kes laseb kasvada.

Mõelgem siinkohal Iiobile. Tal oli kõik ja inimlikult võttes ta ka kaotas ühel päeval kõik. Aga mida ta seepeale ütles? «Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!» (Ii 1,21). Kui need olnuks suusoojaks öeldud sõnad, ei leiaks me neid Piiblist.

Või võtkem usuisa Aabrahami, kes lahkus oma maalt ja elupaigast. Me leiame sellega seoses kolm tähelepanuväärset asja. Esiteks läks ta teadmata, kuhu välja jõuab. Teiseks läks ta usus ja usalduses. Ja kolmandaks ehitas ta üles pühapaigad ning hüüdis appi Jumala nime.

TEISTE HEAKS

Vaatame Aabrahami lõikustänupüha. Kui Aabraham oli 99 aastat vana, ilmutas Jumal end talle ja ütles: «Mina olen kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga! Ma teen lepingu enese ja sinu vahel ja teen sind üpris väga paljuks! ... Ma teen sind paljude rahvaste isaks!» (1Ms 17,1–2.5). Kas saaks olla pea saja-aastase mehe jaoks veel paeluvamat uudist kui see?!

Aga Jumal oli otsustanud ütelda ka seda, mis on meie algustekstis. Just sellise Aabrahami tahan ma täna meie silme ette jätta! Mitte enesega rahuloleva mehe, vaid Jumala ustava sulase, kes valutab oma südant ka teiste inimeste ja nende pattude pärast.

Mida tegi see mees, kes võinuks olla rõõmus ja keskenduda vaid enese heale tulevikule? Ta võttis kätte ja palus Jumalat nende eest, kes ei mõista tähele panna Tema heldust ning meelt parandada. Vahest on nende seas 50 õiget? Siis 45, 40, 30, 20 ja lõpuks kümme!

Aabraham oli oma palves visa, ta küsis isegi nii: «Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?» (1Ms 18,25). Miks ta seda tegi? Ma usun, et kusagil oma südame põhjas ta teadis, et Jumal mõistab tema teguviisi, mõistab ta pealekäimist, tema hoolimist, tema armastust. Ka usun ma, et eestpalve nende eest, kes täna veel Issanda järel ei kõnni, on igati väärt eeskuju. Kandkem neid ikka ustavalt Issanda ette, et Jumala helduse, sallivuse ja pika meele rohkus võiks Piibli sõnade kombel otse juhtida neid meelt parandama (Rm 2,4).

Aabraham anus Jumalat kuus korda Soodoma ja Gomorra pärast ning igal korral Jumal vastas talle – niikaua, kuni Ta ajutiselt Aabrahami juurest lahkus. Niikaua, kui Jumal ei ole otseselt meie eestpalvetööd siin maa peal lõpetanud, on meil alati julgust astuda lootusrikkalt armu aujärje ette, sest ütleb ju Jumala sõna: «Palvetage lakkamatult!» (1Ts 5,17).

Me peame tõstma oma silmad kõrgemale oma lõikusest ja oma tänust, just nõnda nagu tegi seda Aabraham. Sest me peame külvama, et oleks veel neid, kes saaksid lõigata Jumala armu ja halastust.

PATT JÄÄB PATUKS

Küsisin üsna alguses: «Kas saab eksisteerida tänu ilma lõikuseta?» See küsimus sai jaatava vastuse. Aga kas saab eksisteerida lõikust ilma tänuta? Jah, kahjuks saab ka nõnda olla. Ometi on lõikus ilma tänuta isekas, ohtlik ja kurb. Sest see, mida tehakse Eestis ja mujalgi, on lõikus ilma tänuta, oma tahte läbisurumine ilma Jumala halastuse ja armu pikkust tähele panemata.

Ei ole vaja olla suur prohvet, et näha, kuhu taoline jumalatu meelelaad meie maa ja rahva välja viib. Pole ju varjatud saladus, et Jumal on juba pööramas oma selga tänamatule ja kõikesallivale Euroopale.

Nüüd püütakse homoseksuaalsust, mida Piibel otseselt patuks nimetab, varjutada universaalse headuse katte taha, ja nii mitmedki inimesed on sellest otse vaimustatud! Sest räägitakse küll Jeesuse armastusest patuste vastu, aga jäetakse seejuures välja ütlemata, kuidas Jeesus tegelikult patuseid kohtles, öeldes neile: «Mine ja ära tee enam pattu!» (Jh 8,11).

Miks ei taha isegi mõned vaimulikud enam sellest rääkida? Aga sellepärast, et mingi nähtuse patuks tituleerimine võib tänapäeval tähendada vihakõnet ja see ei sobi kohe kuidagi kokku universaalse headusega, mida kuulutatakse ja millega inimesi võita püütakse. Siiski tuleb meil jätta meelde need Jumala poolt öeldud sõnad: «Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!»

Nii mõnigi võib oma pea peita armastuse liiva alla, aga Jumala hinnang patule ei muutu seepärast mitte sugugi! Me ei saa jääda vaid vaikivateks või mis veel hullem, erapooletuteks pealtvaatajateks. Sest Jumal ise pühendas Aabrahami oma südamevalusse ja seda ajal, kui Ta ise oli Aabrahamile nõnda kaunist tuleviku lõikust ette kuulutanud!

Aabraham elas ajal, kui Jumala sõna ei olnud veel kirja pandud ning seepärast ei saanudki olla muud võimalust kui otsene suhtlemine Jumala ja Temale truu inimese vahel. Meie käes on aga juba aastasadu Piibel kirjapandud moel. Usun, et ei eksi, kui väidan, et sellesama Jumala sõna põhjal võime sõnastada Jumala hinnangu, mis ütleb otse samamoodi: «Hädakisa selle maailma, ka Eesti pärast on suur ja nende patud väga rasked!»

NÄIDATA ÕIGET TEED

EELK praost Veiko Vihuri kirjutas 5. oktoobril 2017. aastal Postimehes: «Piiblis on kirjakoht, mida eriti luterlased armastavad tsiteerida: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.» Kui riigi- või kirikuvõimudele vastandutakse selleks, et Jumala sõnast tunnistust anda, siis on see tervitatav. Kuid Piiblist ei saa mingi valemiga välja lugeda või sinna sisse lugeda õigustust samasooliste kooselule, «homoabielust» rääkimata. Kui keegi seda teha üritab, väänab ta Piibli sõnumit ning petab ennast ja teisi.» Jumalale tänu nii tema kui teiste temasuguste eest!

Jumal hävitas Soodoma ja Gomorra mitte nende ülemäärase tarkuse, mitte nende osava tõeväänamise, vaid just nende patu pärast. Ja me võiksime üsna sarnaselt öelda – meil on patuprobleem, mitte armastuse vähesuse probleem. Peame nimetama pattu selle õige nimega.

Kui Jumal kuulutas Aabrahamile ette head tulevikku, oleks Ta võinud ju öelda ja mõelda: «Mis mul sellest Soodomast ja Gomorrast! Ma tegelen parem oma ustava sulase Aabrahamiga!» Aga kas me panime tähele, mis viitab siin sellele, et Jumal neist patustest linnadest nõnda pinnapealselt ei mõelnud? Justnimelt see, et Ta otsustas oma muret ka Aabrahamiga jagada ja just sel hetkel, kui too võis teda ja ta järeltulijaid puudutanud sõnumist otse rõõmujoovastust tunda!

Jumal tundis Aabrahami südant ja küllap ei olnud Ta imestunud, kui kohe Aabrahami eestpalvete osaliseks sai. Sest otse sealsamas lõppes Aabrahami tänupüha ja algas eestpalvetöö.

Lõikusega seoses on tuntud üks selline ütlus: «Mida külvad, seda lõikad.» Aga kas ikka alati? Pattu olematuks tunnistav armastus ei külva inimestes igavese elu seemet. Ja kui sellest kord head lõikust igavese elu jaoks ei tule, kas oli see siis siinset ehk maist populaarsust väärt?

KVALITEETNE ELU

David Pawson kirjutab: «Üle maailma levib meeleheitlik soov, et inimesed käiksid jätkuvalt kirikus. Olles «kasutajasõbralik», langetame Jeesuse standardeid, et inimestele vastu tulla. Meie ülesanne ei ole Jeesuse standardit langetada, vaid tõsta inimesed Tema standarditele vastavaks. Me ei pea langema maailma tasemele, vaid tõstma maailma Tema tasemele. See on täiesti teistsugune lähenemine. Praegusel hetkel liiguvad me riigis kogudused aeglaselt allamäge ja järgivad maailma tõekspidamisi.

Nii ei sobi. Peaksime neid mäest üles juhatama, mitte maailma allamäge järgima. Seega koguduse standard meie riigis langeb kogu aeg järkjärgult ja kogudus võtab omaks ühiskonna standardid.

Kui tahame säilitada Kristuse standardit, siis kaotame palju inimesi. Mis ajast on inimeste kirikus hoidmine olnud Kristuse eesmärgiks? Ta ei püüdnud seda üldse teha. Ta saab rohkem teha väikese kogudusega, kel on elukvaliteet, kui rohkearvulise kogudusega, kes aga elavad nagu kõik teised.

Asja tuum on järgmine: kas meie eluviis on teistsugune kui uskmatute eluviis, kes elavad samal tänaval? Kas meie kristlus peegeldub vaid selles, et käime pühapäeviti kirikunimelises religioosses klubis? Meie eluviis on otsustav. Jeesusel ei olnud mingeid takistusi avalikult otse välja öelda, mis veendumused Tal olid.»

Jumala sõnad Soodoma ja Gomorra kohta panid Aabrahami unustama omaenese hea tuleviku ja südant valutama patuste pärast. Algas Aabrahami eestpalve. Jah, Jumala kohus tuli, aga Aabraham oli teinud kõik, mis tema võimuses. Tema tänu- ja lõikuspüha võis nüüdsest edasi kesta.

Aidaku seepärast Issand ise meid samuti toimida, tehku meid kindlameelseks usus ja tugevaks eestpalvetes oma maa ja rahva pärast!

HELDUR KAJASTE
Tallinna Oleviste koguduse pastor

USUVABADUS EESTIS JA MUJAL

Aktuaalne teema

Riigikogu konverentsikeskuses Tallinnas oli 9. oktoobril konverents «Usuvabadus Eestis», mille korraldasid siseministeerium, justiitsministeerium, parlament ja Eesti Kirikute Nõukogu. Üks ettekandjatest oli siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik RINGO RINGVEE (51), kes andis pärast Kuulutajale lühiintervjuu.

Kas usuvabadusega on Eestis probleeme?

Ma arvan, et usuvabadusega on lood hästi. Inimesed saavad uskuda nagu nad tahavad. Eesti seadusandlus on suhteliselt liberaalne ja mingeid suuri piiranguid ei ole. Üks variant on, et oma kogukond registreeritakse usulise ühendusena ja teine, et seda ei tehta ning kui inimesed ei taha, siis ei saa neid ka sundida.

Kas on võimalik veel paremuse poole liikuda?

Ma olen selle peale pikalt mõelnud. Meil peaks olema reageerimisvalmidus juhuks, kui mingid asjad muutuvad. Peaks üleüldist võimekust kasvatama – me räägime näiteks kaplanaadist. Maailm on kiires muutumises, aga me tihtipeale ei mõtle sellele, mis tulla võib. Ootamatud asjad võivad juhtuda nii Eestis kui ka väljaspool. Eesti ja muu maailm on tänapäeval väga seotud ja me ei saa loota, et see, mis mujal juhtub, ei mõjuta meid.

Kas Eesti tegeleb teiste maade usuvabadusega?

Ma arvan, et see on vajalik. Näiteks Merilin Kiviorg Tartu Ülikoolist on usuvabaduse teemadel käinud koolitamas erinevate OSCE riikide inimesi. Meie välisminister Urmas Reinsalu kohtus äsja Ameerika Ühendriikide välisministri Mike Pompeoga ja seal oli jutuks ka usuvabaduse toetamine.

On asju, millest tasub rääkida. Eesti Kirikute Nõukogu on üsna ainulaadne nähtus, kus nii palju erinevaid kirikuid ühe laua taga koos istuvad. Ma arvan, et see on maandanud viimase 30 aasta jooksul väga palju pingeid ning lisanud vastastikust lugupidamist ja arvestamist. Meie jaoks on see täiesti normaalne, aga tegelikult on see maailmas üsna haruldane.

Mis oli Teie enda ettekande sisu?

Rääkisin, et Eesti on väga sekulaarne riik, kui arvestada küsitlusi ja kiriku mõju, kui palju jumalateenistustel käiakse jne – ehk nende näitajate poolest, mille järgi sekulaarsust mõõdetakse. Teisest küljest on Eesti väga suure usuvabadusega maa. Lugesin taas John Stuart Milli raamatut «Vabadusest». Ta ütleb, et tõeline usuvabadus on võimalik vaid sekulaarses riigis ehk sellistes ühiskondades, kus religioon ei pane kõikidel inimestel verd keema. Siis on seda lihtsam hoida. Eesti tuimus ei ole alati halb.

Riigikogu esimees Henn Põlluaas mainis oma tervituses konverentsi alguses, et mitmel pool maailmas kiusatakse kristlasi taga.

Ma arvan, et me peaksime kindlasti sellele tähelepanu pöörama. Eesti kontekstis me seda võib-olla ei adu, aga kõige tagakiusatum usurühm maailmas on tõepoolest kristlased.

Mis veel konverentsilt meelde jäi?

Kõigepealt ajalooline kontekst – usuvabadus on Eesti Vabariigi DNAsse sisse kirjutatud. Priit Rohtmetsa ja Riho Saardi ettekannetest oli näha, et usuvabadus on seotud väga paljude teiste vabadustega. Positiivne üllatus oli mõlemad paneelid, kus ühes olid rahvastikuminister Riina Solman ja kirikute esindajad ning teises erakondade esindajad. Kõige positiivsem oli see, et päeva jooksul ei kuulnud ühtegi tühja ettekannet ega sõnavõttu. Inimestele läks teema korda ja räägiti asjast.

Konverentsiväline küsimus – miks tegeleb Eesti Vabariigis usuasjadega siseministeerium?

Sellel on ajalooline põhjus – nii oli juba 1920. aastatel. 1993. aastal, kui uus kirikute ja koguduste seadus vastu võeti, liikusid usuasjad tagasi siseministeeriumi valitsemisalasse. Seda ei tule mingi muu nurga alt vaadata kui ainult ajalooliselt.

Mis on Teie igapäevane töö?

Väga keeruline küsimus. Tegelen seinast seina küsimustega, mis on kuidagi religiooniga seotud. See puudutab elamislubasid, muinsuskaitset, usulist teenimist erinevates institutsioonides, kohalike omavalitsuste ja usuliste ühenduste nõustamist.

Ma olen seda tööd teinud 21 aastat ja ei ole ära tüdinud. Ühest küljest on see huvitav töö ja teine asi on vastutustunne. Tuleb hoida seda, mille tõttu inimesed end hästi tunnevad. Häid asju on lihtne ära rikkuda, aga rikutud asjadest uuesti häid saada on palju keerulisem.

Täname!

JUMALALE VÕIB ALATI TOETUDA

Emeriitpastor DIMITRI LIPPING (87) on praegugi veel Jumala riigis tegutsemas.

Kuidas oled Sa seotud Siberiga?

Mu vanaisa Karl Lipping läks 1902. aastal naise ja kahe lapsega Omski lähedale eesti kooli õpetajaks. Samal aastal sündis kolmas laps, aga vanaisa jäi tüüfusesse ja suri sügisel.

Eestlased elasid seal suhteliselt hästi. Maa oli viljakas, tee ainult tööd. Talupojad Eestis unistasid põllumasinatest, aga nendel seal olid need olemas, sest müüsid teravilja ja võid Euroopasse ning said sealt masinaid tellida. Minu isa üks onu tuli Siberisse viie kopikaga taskus, aga pärast oli ta üsna jõukas mees ja vahendas ärisid Lääne-Euroopaga.

Minu ema vanaisa oli Haapsalu lähedal vallakirjutaja. Mõisnik suurendas rendikohustusi ja tema seisis omade eest. Ta üritas keisrilt abi saada, aga võeti kinni ja saadeti Siberisse. Ema sündis Siberis ja isa läks siit kaheaastasena sinna. Nad opteerusid Eestisse ja abiellusid juba siin.

Sa sündisid turvaliselt Eestis.

Sündisin Tallinnas Kodu tänaval onu majas. Aga seejärel elasime Lillekülas oma majas ja 1939. aastal ostis isa Tondile maja.

Siis tuli sõjaaeg ja isa mobiliseeriti Punaarmeesse. Ta viidi Leningradi, laev läks põhja, aga isal õnnestus pääseda. Ema suri järgmisel aastal. Mina, mu kolm aastat vanem õde ja kuus aastat noorem vend jäime ema õe kasvatada.

Mind saadeti kaugete sugulaste juurde Rõngu valda Koruste külla, olin seal kolm suve ja ka esimese talve. Neljanda klassi käisin Koruste algkoolis. Sai karjas ja heinamaal käidud, põllutööd tehtud ning maaeluga tutvutud.

Kas isa tuli tagasi?

Isa elas Leningradi blokaadi ja Velikije Luki lahingu üle. Ta keeldus astumast kommunistlikku parteisse, teda provotseeriti ja troika mõistis talle kaheksa aastat. Isa oli sajakilone mees, aga laagris kaalus ta 46 kilo. Ta tuli sealt 1950. aastal invaliidina tagasi. Tallinnasse ta elamisluba ei saanud, kodu enam ei olnud, abikaasa oli surnud, lastest kõige vanem elas juba omaette. 1953. aastal isa suri. See oli väga kurb lugu. Mu vanemad surid mõlemad väga noorelt.

Kuidas Sa sattusid Karmeli kogudusse?

Kui ma maalt tagasi tulin, läksin Gustav Adolfi gümnaasiumisse. Aga kuna tädipoeg oli õppinud Reaalkoolis ja peres oli sellel koolil hea maine, siis otsustasin kaheksandas klassis sinna minna. Rein Uuemõis oli samas klassis, järgmisel aastal said meist pinginaabrid ja ta kutsus mind Karmelisse. Ühel pühapäeval tuli minu pöördumise õhtu. Ma mäletan veel selgesti, mida Arpad Arder kõneles. See oli 1947. aastal.

Kui koosolekult koju läksin, siis mu süda hõiskas ja mul oli nii kerge tunne nagu oleksid mul tiivad. Järgmisel päeval, kui ma kodus sellest rääkisin, puhkes torm. Tädi oli nii vastu. Ta pani mulle aastase keelu, ma ei saanud koosolekutel käia. Käisin aegajalt Rein Uuemõisa vanemate juures. Tädi kontrollis, kas ma lähen õhtul magama või palvetan või loen jälle Piiblit.

Tegelikult oli ta väga hea südamega. Tädi lapsed läksid läände. Tädi ja tädimees olid peaaegu pensioniealised, kui võtsid kolm vaeslast kasvatada. Aga usuküsimuses oli neil eelarvamus ja see lõi pinge. Kuid see pani ka palvetama ja otsima sügavamat usuelu.

Pärast tehnikaülikooli lõpetamist läksin omaette elama. Kui olin juba abielus ja meil tekkis vajadus elamispinna järele, kutsus tädi meid enda juurde. Tal oli kolmetoaline korter. Tädi ja tädimees jäid kahekesi ühte tuppa, teises oli minu vend abikaasaga ning kolmandas toas olime viis aastat meie Maiga ja meie kaks last.

Karmelis sai hulk noori mehi usklikuks.

Seal olid Ilmar Bärenson, Karl Tutsu, Efrosim Rakki, Osvald Talts ja terve rida teisi. Koorijuht Wardo Holm innustas palvetama, et Jumal annaks segakoorile kümme tenorit ja kümme bassi. Jumal vastas sellele palvele. Kui Osvald Talts läks Pukka pastoriks, tekkisid mul sidemed Lõuna-Eestiga. Ka Efrosim Rakki ja Kalev Ainloga oli mul tihe side ning Tutsude pool olime suveti lastega.

Kuskil oli foto, kus Sa oled tööl koos Jüri Puusaagiga.

Ta töötas ühes elektroonika konstrueerimisbüroos, mis allus Moskvale ja lasti lahti, sest tal oli kiriklik laulatus. Mina olin sel ajal teaduste akadeemia konstrueerimisbüroo osakonnajuhataja ja ma sain ta enda juurde tööle võtta.

Mida Sa tõstaksid esile oma vaimulikust arengust?

Esimene on päästmine ja teine Püha Vaimu pärast palvetamine aastal 1966. Vaimulik igatsus oli järjest kasvanud. Tol ajal oli metodisti kirikus aktiivne ja edukas jutlustaja Hugo Oengo. Ma otsustasin minna tema kõnetundi ja paluda, et ta minu pärast palvetaks. See oli üks õnnistatud hetk. Ei sündinud midagi plahvatuslikku, aga sellest ajast edasi oli miski minus muutunud. Leidsin nüüd Olevistes pärast jumalateenistust inimesi, kellele sain kasuks olla. Jumala sõna avanes ja oli rõõm tunnistada teistele Kristust. Jumala ligiolu oli eriliselt tunnetatav.

Aastal 1970 sai minust Oleviste koguduse diakon. Pean tänuga meenutama Robert Võsu, kes suure tähelepanelikkusega hoolitses meie koguduste eest. Tema tegi mulle ettepaneku minna Tapale pastoriks. Tapal ei olnud pastorit, asendas Heino Kivisild. 1976. aasta maikuus läkitati Olevistest Peeter Roosimaa Rakverre ja mind Tapale.

Lõpetasin 1950. aastatel Tallinnas poolametlikud piiblikursused ja 1980. aastal Moskvas kaugõppe piiblikursused. Aastail 1979–1989 olin presbüterite nõukogu sekretär.

Mida Sa Tapa ajast meenutaksid?

Tapa kogudus peab tänaseni jumalateenistusi metodisti kirikus. Kõrvalruume meil ei olnud. Me hakkasime palvetama, et Jumal kingiks meile koha, kus nõupidamisi ja lauluharjutusi pidada. Möödus mõni aasta. Metodisti kiriku naabruses on üks väike maja, millel oli kaks omanikku ja üks neist tahtis oma osa ära müüa.

Laupäeval sõitsin Tapale, võtsin vennad kokku ja rääkisin selle loo ära. Esmaspäeval pidime ära ostma ja hind oli viis tuhat rubla. Robert Võsu teadis seda maja ja ta ütles mulle Tallinnas, et see on liiga kallis. Aga ta lisas, et kui te raha kokku saate, siis ostke. Kui pühapäeval koosolek lõppes, jätsin koguduse kokku ja küsisin, kui palju nad on valmis ohverdama. Ma jagasin sedelid laiali ja kui need olid jälle kokku kogutud, siis selgus, et summa oli 5005 rubla. Me nutsime rõõmust, sest Jumal oli kuulnud palvet ja nii täpselt selle summa andnud.

Kuid siin oli üks suur aga. Tapa vana kino oli amortiseerunud, aga kuhu uus ehitatakse? Maa ju kuulus kõik riigile. Oli võimalik, et selle maja krunt läheb just kino alla. Meil ei olnud midagi muud teha, kui palvetasime, et Jumal annaks vastuse. Võtsime sõrme alt Piiblist kirjakoha ja see oli 2Kn 22,1–7, kus on öeldud, et võtke see raha, mille lävehoidjad on kogunud ja andke ehitajate kätte. Meile oli selge, et see on Jumala plaan. Kuid me ei aimanudki, et meil tuleb teha veel ehitustöid. See sündmus Tapa koguduse teenimise ajast ei lähe minul kunagi meelest. Praegu on terve maja ja krunt koguduse valduses.

Teine sündmus oli veel?

1991. aasta sügisel pidasime koos Soome pastori Heikki Raatikaineni ja tema laulurühmaga Tamsalu kultuurimajas evangeelse koosoleku. Eestpalvekutse peale tuli ette üle 20 inimese. Seejärel esitas laulurühm viimase laulu. Tundsin südames suurt vastutust, kuidas hoida eestpalvele tulnutega kontakti ja aidata neid usus edasi. Õhkasin vaikselt Jumala poole. Kui laul lõppes, oli otsus saabunud ja teatasin, et Tamsalus hakkavad toimuma piiblitunnid. 1992. aasta suveks oli 12 inimest Tamsalust valmis astuma Tapal ristimisvette. Nendest said Tamsalus loodava koguduse liikmed. Tapal valmistas meile palju rõõmu aktiivne noortetöö ja venekeelne töö.

Ka Sinu järeltulijad teevad hoolega vaimulikku tööd.

Läksin Tapale 1. jaanuarist 1976 ja kui ma 1991. aastal pensioniikka jõudsin, olin kopsuhaige ning tundsin, et pean pastoriametist loobuma. Minu väimees Toomas Kivisild, Heino Kivisilla poeg, nõustus jätkama Tapal pastorina. Nende koduks sai Tapa kunagise pastori Hillar Paliase maja. Nende peres on kümme last, kellest pooled töötavad või õpivad praegu Tallinnas ja töötavad jõudumööda kaasa nii Oleviste kui Tapa kogudustes. Tütre vanim poeg Madis juhib Olevistes noortetööd.

Meie poeg on Soomes. Tal on kolm poega. TPI eelviimasel kursusel sai ta lähetuse tudengivahetuse korras Soome. Sinna ta jäigi. Ta lõpetas kõrgkooli Soomes ja kaitses seal doktoritöö. Ta on koguduse liige ja töötab seal kaasa.

Nüüd elad Sa Mähel taastatud kiriku naabruses.

Minu abikaasa Mai isa sai Mähel ühe esimestest aianduskruntidest. Ta oli sitke Hiiumaa mees, kellel pea jagas ja nii pani ta kiiresti suvila püsti. Kui meie poeg abiellus, elas ta meie suvilas ja hakkas seda laiendama. Pärast poja Soome minekut ehitasime pikkamööda suvila eramuks, kus me 2009. aastast aastaringselt elame.

Mähe kirik on meie tänaval. See kirik võeti 1950. aastal ära ja sinna ehitati korterid. Aastaks 2009 oli kirikuhoone haledas seisus. Kuigi see oli õigusvastaselt võõrandatud, venis selle tagastamine Eesti EKB Koguduste Liidule. Saime mõnede meie ümbruskonna usklikega südamesse hakata järjekindlalt palvetama, et see kirikuhoone teeniks taas Jumala riiki. Seitse aastat kogunes meie palverühm igal nädalal minu kodus. Pikkamööda hakkasid takistused kaduma. Lõpuks sai see maja 2013. aastal liidu omandiks ja liit andis selle 2015. aastal Nõmme Vabaduse koguduse kasutusse. Ruudi Leinus võttis väljakutse vastu ja 10. detsembril 2017 oli kiriku uuesti sisseõnnistamine.

Ega ümbruskonna inimesed ei jookse kirikusse, aga üksikud on tulnud. Praegu löövad aktiivselt kaasa need, kes Nõmmelt tulid. Ootame, et pikkamööda hakkaks see kirik teenima neid inimesi, kes siin ümbruskonnas elavad.

Täname!

ASIA BIBI RÄÄGIB OMA VANGIAJAST

Varem surma mõistetud Pakistani kristlane Asia Bibi (54) mõtleb neile paljudele kristlastele oma kodumaal, kes jumalateotuse valesüüdistuse alusel vangis viibivad. Katoliiklane Bibi andis intervjuu Briti pühapäevalehele Sunday Telegraph. Ajalehe andmetel olevat see esimene Bibi intervjuu pärast tema vabastamist. Ta pöördus ülemaailmse üldsuse poole, et sellele teemale tähelepanu pöörataks. Inimesed istuvad vangis, kuigi puuduvad piisavad tõendid või pole süütegu korralikult uuritud.

VABASTAMINE TÕI PROTESTID

Bibi mõisteti Pakistanis 2010. aastal surma. Teda süüdistati selles, et tema kui «uskmatu» rüvetas moslemitest põllutöölistele ettenähtud veenõu seda puudutades. Puhkenud tülis olevat ta kasutanud solvavaid sõnu prohvet Muhamedi kohta.

Pakistani ülemkohus tühistas otsuse oktoobris 2018, sest süüdistused olevat juriidiliselt nõrgalt põhjendatud. See tõi kaasa radikaalsete moslemite vägivaldsed protestid. Bibi pidi end mitu kuud varjama ja emigreerus mais 2019 Kanadasse.

MÕJUS TERVISELE

Intervjuus rääkis naine ka oma vanglaajast. Mõnikord olevat tal julgus kadunud. Ta küsis endalt, kas ta üldse veel vabaks saab: «Kui tütred mind vanglas külastasid, ei nutnud ma nende ees mitte kunagi. Aga kui nad läinud olid, nutsin üksinda, olin täis valu ja kurbust.»

Pärast vabanemist pidi Bibi end koos mehega kuni Kanadasse väljarändamiseni peitma pealinna Islamabadi lähedal mägedes ja hiljem sadamalinnas Karachis. Nad said küll televiisorit vaadata ja neil oli mobiiltelefon, aga nad ei tohtinud majast välja minna. Selline koormav olukord viis depressioonini ja ta vajas südameprobleemide tõttu ravi.

SÜDA MURDUS

Kui lõpuks Bibi ära sai sõita, ei tohtinud ta julgeolekuprobleemide tõttu enam oma kodulinna külastada ega isaga hüvasti jätta. «Minu süda murdus, kui ma maalt lahkusin, ilma et oleksin tohtinud oma peret näha. Pakistan on minu kodumaa, ma armastan seda maad.»

Rahvusvahelise inimõigusteorganisatsiooni IGFM (Frankfurt Maini ääres) andmetel istub Pakistani vanglates üle tuhande inimese, keda ähvardab surmanuhtlus väidetava jumalateotuse tõttu. Umbes kakssada neist on kristlased.

Pakistani 174 miljonist elanikust on 95% moslemid, kristlasi on kaks protsenti.

idea Spektrum

ENDINE TERRORIST KUULUTAB EVANGEELIUMI

Zimbabwe endine president ja diktaator Robert Mugabe suri 6. septembril. Kunagi võitles temaga külg külje kõrval tolleaegse Rodeesia iseseisvuse eest Stephen Lungu (77). Aga Lungu elu muutus täielikult pärast kohtumist Jumalaga.

Kui Stephen Lungu sündis, oli tema ema saanud just 14-aastaseks. Ema ei armastanud oma poega, kelle isaga oli ta sundabielus ja kes oli temast 40 aastat vanem. Stephen oli seitsmeaastane, kui ema ta ühele tädile ära andis. Kuue aasta pärast ei hoolitsenud ka tädi enam tema eest ja Stephen elas sellest ajast tänaval. Samuti ei aidanud teda riik.

Stephenist sai marksist ja ta liitus kommunistlik-rahvusliku noorteliikumisega. Ta võitles relvadega poliitilise muutuse eest. Ta vihkas kõiki valgeid, viskas bensiinipomme parklatesse ja röövis reisijaid.

PÖÖRE TELGIS

1962. aastal oli Rodeesia pealinnas Harares Lõuna-Aafrika telgievangelisatsioon ja see tekitas Stephenis eriti vimma. Riigis olid rassid lahutatud. Plaan oli koos 12 sõbraga valvata telgi väljapääsude juures ja Stepheni käsu peale visata sisse süütepomme ja kive.

Kuid enne tahtsid nad veidi ringi vaadata. «Need kolm minutit olid Jumalale piisavad, et minu plaane nurjata,» ütleb Lungu. Esimeseks üllatuseks oli see, et jutlustaja ei olnud valge, vaid must mees. Ja mis ta ütles, hämmastas teda: «Püha Vaim ütles mulle, et täna õhtul on siin palju inimesi, kes peavad surema, kui nad Kristust oma ellu vastu ei võta.»

Stephen oli haaratud. Selle asemel, et rünnakut alustada, tahtis ta edasi kuulata. Ja kui evangelist kutsus inimesi üles pattusid tunnistama ja võtma Jeesuselt kingina vastu uus elu, läks Stephen ette. Ta kukkus jutlustaja ees kokku ja haaras tema jalgade ümbert kinni.

Nad rääkisid teineteisega kaua. Stepheni jutustused raskest lapsepõlvest liigutasid evangelisti pisarateni. Ta luges Stephenile Ps 27,10 ette: «Sest mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles.» Stephen koges Jumala armastust ja palus Temalt abi.

RELVAD LÄKSID POLITSEISSE

Järgmisel päeval läks Stephen politseisse, tunnistas enda vale käitumist ja andis oma relvad ära. Teda kuulati kaheksa tundi üle ja lasti siis vabaks. Politseinik ütles talle: «Kui Jumal sind süüdi ei mõista, ei tee seda meie ka.»

Ametnik andis Stephenile koguni raha, mille eest ta ostis endale Piibli. Hiljem õppis ta piiblikoolis, mille asutas Rodeesiasse Lõuna-Aafrika Dorothea misjon. See oli seotud mitmete raskustega, sest kõigepealt pidi ta õppima lugema ja kirjutama. Ja teoloogia ei huvitanud teda üldse. Rohkem tõmbas teda tänavale, kus ta jutlustas oma läbielamistest koos Jumalaga.

Polnud kahtlustki, et tal oli annet. Ja nii võttiski Dorothea misjon ta hiljem tööle evangelistina. Stephen jutlustas Lõuna-Aafrikas, Sambias, Mosambiigis, Malawis ja Zimbabwes. Keeled, mida seal räägitakse, õppis ta ise selgeks. Ja siis astus ta USA misjoniorganisatsiooni African Enterprise teenistusse. Ta jutlustas koguni Valges Majas Washingtonis. USA president George W. Bush istus kuulajate hulgas. Ka Kanadas, Austraalias ja Euroopas kutsus ta inimesi usule.

Nüüd on Stephen Lungu pensionil ja alates 2019. aastast Dorothea misjoni eesistuja Lõuna-Aafrikas. Ta ütleb: «Jeesuse armastus kujundas minu elu täielikult ümber.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KAKS KORDA VÄHIST VABAKS

2001. aastal avastati Helmut Riethil nahavähk. Tegelikult tundis ta end täiesti tervena, aga abikaasa Bärbel soovitas tal lasta uurida kahte tumedat plekki selja peal. Erfurdi nahakliinikust sai ta vähidiagnoosi ja teda otsustati juba mõni päev hiljem opereerida. Arstid manitsesid: «Sellega ei ole nalja.»

TERVENDAMISTEENISTUS

Helmut Rieth oli piirkonna volikogus ja kuulus liidumaa parlamenti kahel valimisperioodil sotsiaaldemokraatliku partei ridades, kust ta nüüdseks on välja astunud. Kohaliku poliitikuna oli tal sidemeid baptistidega. Talle meenus, et nende kirikus peetakse tervendamiskoosolekuid. Oma meeleheites läkski ta sinna. Kaks koguduseliiget palusid Jumalat, et Ta tervendaks Riethi ihu, hinge ja vaimu. Rieth tundis, nagu lebaks tema õlgade ümber soe tekk.

Üllatus tuli kaks päeva hiljem. Operatsiooni ajal ei leidnud arstid enam pahaloomulisi kudesid. See kogemus tõstatas Riethi jaoks palju küsimusi. Kas tõesti on olemas selline isikuline Jumal, kes palvetele vastab? Ta võttis kaheksanädalasele taastusravile kaasa Piibli ja avastas lugedes, et Jumal rääkis selle kaudu temaga. Ta otsustas seda Jumalat usaldama hakata. 2002. aasta esimesel ülestõusmispühal laskis ta enda baptistikoguduses ristida.

ÕLIGA VÕITUD

Kümme aastat hiljem oli vähk jälle tagasi. Enne kui Rieth nahakliinikusse läks, palus ta kogudusevanemal enda pärast palvetada ja teda õliga võida. Vastav õpetus on Uues Testamendis Jk 5,14.

Hiljem eemaldati kliinikus suur tükk haiget nahka. Diagnoosiks oli pahaloomuline kasvaja. Kindluse mõttes lõikasid arstid Riethi kaenlaaugust ära ka lümfisõlmed. Sealt leiti mikrometastaasid.

Arstid ei olnud kindlad, et vähk ei ole juba laiemale levinud ja nad soovitasid Riethile interferooniravi. Selle poolteist aastat kestva teraapiaga pidi keha viirusekaitse tugevnema. Kolm korda nädalas sai Rieth süste, millel olid rasked kõrvalmõjud nagu valud, külmavärinad ja kõnehäired. Ta oli kaks aastat haiguslehel ja saadeti 60-aastaselt töövõimetuna pensionile.

SÜGAVAST AUGUST VÄLJA

Mida tegi see kogemus Helmut Riethi usuga? «Ma kukkusin päris sügavasse auku,» ütleb ta. Ta vaidles Jumalaga ja seadis ka esimese tervenemiskogemuse kahtluse alla. Kas see oli ainult ettekujutus?

Vestlused ja palved koguduses andsid aga usu tagasi: «Ükskord tegi Jumal mind imeliselt terveks, teisel korral kasutas ta arstiteadust.» Ta tunnistab: «Jeesus on minu Päästja, Issand ja Lunastaja. Tema juures veedan ma igaviku.»

Helmut Rieth teab, et on oma elu eest Jumalale võlgu. Sellepärast tahab ta nüüd Jumala heaks midagi teha. Ta töötab vabatahtlikuna kristlikus raadios, on aktiivne erinevates palveteenistustes ning tegutseb Saksamaa ja Iisraeli lepitamise nimel. Tagasi vaadates tunnistab ta: «Jumal on mind täiesti ümber häälestanud ja Jeesusesse kinnitanud.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

«Sinu riik on kõigi ajastute riik ja sinu valitsus kestab rahvapõlvest rahvapõlve. Issand toetab kõiki, kes on langemas, ja Tema tõstab püsti kõik, kes on küüru vajutatud.» (Ps 145,13–14).

Foto: Kadri Aan

Kolgata hingehoiukonverents
«USUPROOV JA PROOVITUD USK»

19. oktoobril 2019 Tartu Kolgata kirikus

1. Konverentsi avamine.
2. Perearst Mirjam Türkson kõneles depressioonist.
3. Sotsiaaltöötaja Evelin Tamm rääkis erivajadustega inimestest.
4. Professor Tõnu Lehtsaar jagas mõtteid tööstressist ja läbipõlemisest.
5. Meelis ja Karita Kibuspuu teemaks oli pereprobleemid kui usuproov.
6. Paneeldiskussioon naaberkoguduste esindajatega.

Fotod: Ermo Rips