Nii võis kunagi töötada oma puusepatöökojas Jeesuse kasuisa Joosep. Sellist ajaloolise töökoja koopiat näidati turistidele ja palveränduritele Naatsaretis. «Eks Tema ole see puusepp, Maarja poeg,» küsiti Jeesuse kohta Tema kodulinnas (Mk 6,3). Tema endistele kaaslinlastele tundus Ta tavalise noore ja ninakust täis mehena nende keskelt. Aga Ta ei jäänud puusepaks, Temast sai inimkonna Päästja.

Jõulupühade ajal on kogu maailma mõtted rohkem Jeesuse juures kui tavaliselt. Aga selleks, et näha Temas midagi rohkemat kui väikest last või veel enamat kui puuseppa, on vaja usku ja Jumala usaldamist. Tarvis on asetada ennast õigele positsioonile Jeesuse ja Jumala suhtes – mitte enam nende arvustajana, vaid abiotsijana, andestuse vajajana ja alandliku kuuletujana.

Lapsena maailma tulnud Jumala Poeg tahab, et me saaksime vaimulikult Tema sarnasteks: «Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!» (Mt 18,3).

Jõulud on eriline aeg, aga Jeesust vajame kõigil päevadel. Tema ütles: «Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha» (Jh 15,5).

TEE, TÕDE JA ELU

Toimetaja kommentaar

Eesti õpilased näitasid end rahvusvahelises PISA testis väga positiivselt. Uuring näitas, kui võimekad on 15-aastased õpilased kooliteadmisi elus rakendama. Eesti lastest ettepoole said vaid hiinlased. Jälle on meil üks põhjus uhke olla oma maa ja rahva üle.

Kuidas on lood täiskasvanutega? «Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses.» (Jk 3,13). Nende omaduste puudumist näeme kahjuks iga päev nii oma maal kui üle ilma.

SOOMES LÄKS HALVASTI

Seitsmesaja Soome pakisorteerija palgatingimuste halvendamine viis suure toetusstreigi ja lõpuks peaministri ametist lahkumiseni. Streigiga tekitati tõenäoliselt nii suurt majanduslikku kahju, et need seitsesada oleks võinud selle raha eest üle kullata.

Sündmuste alguses ei osanud keegi arvata, et asjad niimoodi kulgevad. Kindlasti ei võtnud peaminister isiklikult neil töölistel palka vähemaks, aga tegeliku süüdlase isik pole ühiskonnale vist piisavalt atraktiivne ja nii läks tõeks vana kõnekäänd: «Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad» (Hs 18,2).

Seitsesada töölist on Soomes väga väike hulk. Tänapäeval on vähemuste kaitsmine kogu aeg päevakorral. Kui kellelegi tehakse ülekohut, siis on ju loomulik, et tema eest seisma hakatakse. Küll oleks kurb, kui hättajäänutest tuimalt mööda vaadataks.

Aga teame ka vähemusi, kes arvavad, et võivad kogu ühiskonnale oma mõtteviisi kohustuslikuks teha. Nende arvates ei ole olemas niisugust mõistet nagu patt, kõike on lubatud teha ja kõike peab sallima. Ega pattu ei saagi ära keelata, aga niisuguste ideoloogiate levikule ei tohi küll kaasa aidata.

Kuidas teha nii, et kõigil oleks hea elada? See pole üheski ühiskonnas õnnestunud. Hea, kui suuremal hulgal inimestest on elu korras. Selleks ongi tehtud seadused ja kehtivad moraalinormid. Sügavama sisuga eeskirjad on sageli Piibli päritoluga. Seda raamatut on vaja tänapäevalgi hästi tunda: «Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib Ta Seadust ööd ja päevad» (Ps 1,1–2).

RONG SEE SÕITIS ...

Rong jõudis taas Turbasse ja sellega taastati esimene väike osa likvideeritud Riisipere-Haapsalu raudteest. Tegemist olevat Eesti kõige kaasaegsema raudteelõiguga, kus saab sõita kuni 140 kilomeetrit tunnis (mujal on maksimaalne kiirus 120 kilomeetrit tunnis). Tõsi, esimestel päevadel niisugust kiirust ei proovitud ja ajakirjanduses avaldatud piltidelt on näha kiirust piiravat märki Turba jaama juures. Tõenäoliselt on midagi veel vaja teha. Oleme varemgi tõdenud, et tavaliselt ei hakka keerulised tehnilised süsteemid kohe ideaalselt tööle.

Eesti praegune valitsus plaanib maanteede ja raudteede üsna mahukat arendamist. On ka aeg, meie taristu ei ole kindlasti kaasaegsel tasemel. Ega nüüdki kõike korraga ei jõua, aga järkjärgult peab elu paranema.

Aegajalt vastandatakse raudteed ja maanteed – teeme hea raudtee, siis pole maanteed tarviski ja vastupidi. Ilmselt on vaja mõlemat, sest sõitjaid ja kaupa tuleb üha juurde. Igasugused poolikud lahendused tähendavad seda, et kokkuvõttes peab raha rohkem kulutama, sest hiljem peab midagi lõhkuma ja ümber ehitama.

Targad usklikud on teede ja tehnika arengut kasutanud ikka ka evangeeliumi levitamiseks. Saab ju külastada kauget kogudust kergemini, kui sinna läheb kiire ühistransport või korralik tee. Samuti võime kuulata/vaadata heal tasemel jumalateenistusi teistest paikadest. Seejuures ei tohi unustada, mida Piibel ütleb: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks» (Hb 10,25).

Haapsalu raudtee saab ehk kunagi valmis, see ei ole utoopiline ega liiga kallis plaan. Küll aga tekitavad mõned suured ideed küsimusi, et miks just nõnda? Miks peaks Põhja-Jäämere äärest kauba Lääne-Euroopasse vedama läbi Tallinna-Helsingi tunneli ja mööda Rail Balticat, kui võiks otse läbi Rootsi minna? Eks me tahaks, et Eesti oleks rohkem keset elu ja siia tuleks võõrast raha, aga maakaarti peaks ka vaatama.

Jeesus ütles: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.» (Jh 14,6). Taevasse ringiga minna ei saa, ainult otse või üldse mitte.

VALGUS TULI MAAILMA

«Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.» (Jh 1,9–14).

Jõuluaeg on meie ajavööndis kõige pimedam aeg aastas. Selleks, et pimedust tõrjuda, süütame me kõikjal tuled. Linnatänavad, puud ja hooned kaunistatakse jõuluajal erinevate värviliste tulukestega. Välise valguse ilu lummab meid ja teeb südamed rõõmsaks.

Jõuluvalgusel on selles kahtlemata oluline koht, et meis tekiks pimedal ajal jõulutunne. Välise pimeduse tõrjumiseks piisab ainult lülitile vajutamisest. Aga kuidas tõrjuda pimedust inimese südamest? Välisel valgusel selleks võimu ei ole.

TÕELINE VALGUS

Ühel Aafrika misjonäril oli väike elektrigeneraator, mis andis toidet pisikesele kirikule. Kui üks kohalik nägi laes põlevat elektripirni ja seda, kuidas lamp ruumi valgustas, siis ta küsis misjonärilt, kas ta võiks ka endale ühe sellise saada. Misjonär kinkis talle rõõmuga ühe pirni.

Mõni päev hiljem astus misjonär läbi selle inimese kodust, kellele ta pirni oli kinkinud. Kui ta tuppa astus, siis ta nägi, et lambipirn oli seotud tavalise nööriga lakke rippuma. Misjonär pidi siis seletama, et ainult pirnist ei piisa ja vaja on ka juhtmeid ning lambipirn tuleb ühendada elektrivõrku. Alles siis saab lamp täita seda ülesannet, milleks ta on tehtud.

Selleks, et tõeline valgus võiks inimese elus eredalt põleda, vajab inimene isiklikku ühendust Jumalaga. Vastasel juhul on ta nagu elektrita lambipirn, mis kasutuna laes ripub. Seda vajalikku ühendust Jumalaga saab pakkuda aga ainult Jeesus. Ainult Jumala Poeg saab avada tee Isa juurde.

Jõuluevangeelium kuulutab meile head sõnumit sellest, et tõeline valgus saabus maailma, kui sündis Jumala Ainusündinud Poeg. «Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas,» kirjutab evangelist Johannes.

Jõuluaeg tuletab meile meelde imelise tõotuse täitumist. Usurahvana me rõõmustame selle üle, et kauaoodatud Messias, kes on maailma valguseks ja lootuse toojaks, on juba maailma tulnud.

Ainult Jeesus saab ära võita sünge rõhuva pimeduse. Ainsaks tingimuseks on, et inimene laseb Tal oma südamesse tulla.

Ka kõige pimedamal tunnil särab uskujate südametes heledalt Jumala sõna valgus. See rõõmusõnum tuletab meile meelde, et veel on võimalik pattudest pöörduda, meeleparanduse teele suunduda ja saada endale puhas süda Kristuse lunastustöö kaudu.

Jumala Poja sündimine kaugel Petlemmas on murranguline sündmus kogu maailma ajaloos. Tema võimas tulemine muutis edaspidist ajalookulgu. Kristuse lootuse sõnum hakkas kirkalt särama. See ei piirdu ainult ühe piirkonnaga, vaid on levinud kõikjale üle maailma, valgustamaks iga inimest, kes usub.

Kristuse valgus ei ole mõeldud valitutele, vaid igale inimesele. Igaüks, kes usub Jeesusesse ja võtab Ta vastu oma isikliku Päästjana, pääseb patu pimedusest valguse kätte. Jeesus ütleb: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8,12). Astugem Issanda jälgedes!

Issanda Jeesuse kirkuse valgus on lootuseks kõikidele, et leida õige tee Jumala ligidusse. Korraga muutub kogu inimese elu, kui ta kohtab kirkalt säravat Jeesust.

KAUAOODATUD PÄÄSTJA

Mitmed prohvetid Vanas Testamendis olid ennustanud Messia tulekut ja Tema sündimist siia ilma. Prohvet Jesaja kuulutas enam kui seitsesada aastat enne Kristuse sündimist: «Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus» (Js 9,1). Juudid olid juba pikalt oodanud selle tõotuse täitumist, nad ootasid kedagi, kes oleks preester, prohvet ja kuningas. Oli ju prohvet kuulutanud: «Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9,5).

Oli suur ootus, et tuleb keegi, kes muudaks kõike ja lõpetaks suure viletsuse. Rahvas ootas kuningat, kes viiks nad pimedusest valgusse, vabastaks nad rõhujate käest ja haaraks füüsiliselt riigis võimu enda kätte.

Kuid Jumal ise sai lihaks, et kutsuda inimesed enda osadusse. Ta ei tulnud valitsema ilmaliku kuningana, vaid igavese Kuningana, et ohverdada oma elu inimkonna pattude eest.

Ometi nendib Johannes, et kui lubatud tõotus täitus, siis maailm ei pidanud Jeesust kellekski. Maailm ei tundnud Issandat ära. «Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu.»

Kahjuks kõik ei ole ära tundnud ja vastu võtnud seda armupakkumise kutset, kuna nad ei ole Kristuses ära tundnud Jumala Poega. Aastatuhanded on inimesed jaganud kaheks: need, kes kahtlevad selles, et Jeesus on Jumala Poeg, ja need, kes usuvad, et Jeesus on Jumala Poeg.

Jõuluöö rõõmusõnumit Päästja sündimisest kuulutati väljal olevatele lihtsatele karjastele. Sellel imelisel Kristuse sündimise ööl avanesid taevad ja inglikoorid laulsid ning kiitsid Jumalat. Öösel valves olevatele karjastele ilmus Issanda ingel ja kuulutas neile imelist rõõmusõnumit.

Kui karjased olid kuulnud ingli suust rõõmusõnumit, siis nad ei jäänud lihtsalt passiivselt ootama, vaid otsustasid tegutseda ja suunduda Petlemma, kus oma silmaga veenduda, et kuuldu on tõsi. Nad otsustasid inglite kuulutust uskuda ja selle tõesuses veenduda. Ja nõnda nagu ingel olid neile öelnud, nõnda nad leidsid eest lapsukese, kes magas sõimes.

Rõõm kohtumisest Kristusega oli nende südamed haaranud ja pannud seal särama tõelise valguse. Just nõnda mõjub kohtumine Kristusega. Kui oleme Issandat näinud ja Temas ära tundnud Päästja ja Õnnistegija ning veendunud Tema tõelisuses, siis midagi meie südametes muutub. Korraga kogeme, kuidas süda täitub rõõmu ja rahuga.

KINGITUS KOGU ILMALE

Kui jõulurõõm piirdub ainult välise säraga, siis see ka kaob tulede kustudes. Aga kui südames särab Jumala valgus, mille on süüdanud kohtumine Kristusega, siis valitseb seal tõeline jõulurõõm kestvalt igas päevas.

«Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.»

Jumala suure armastuse tõendus on kingitus Ainusündinud Poja näol. Jumal andis oma Poja ja Poeg andis kingituseks oma elu. Läbi Jumala imelise kingituse on võimalik igal inimesel saada Jumala lapseks.

Jõuluööl tuli Jeesus ilmale lihtsas laudas ja Ta asetati tavalisse sõime, kuna ümbruskonna majade uksed jäid Maarja ja Joosepi ees suletuks. Täna on paljud inimesed kahjuks samuti sulgenud Jeesusele oma südame ukse.

Inglismaalt pärit kunstnik William Holman Hunt maalis pildi, kus on kujutatud ukse taga seisvat Jeesust, kes koputab vääntaimedega kaetud uksele. Pildil hoiab Jeesus oma käes laternat, mis ümbrusele valgust heidab.

Pärast maali valmimist küsisid mõned inimesed autorilt, et miks maalil kujutatud uksel puudub link. Kunstnik selgitas, et link asub ainult seespool ja ust on võimalik avada ainult seest. «Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.» (Ilm 3,20).

Jeesus koputab vaikselt iga inimese südamele. Ta ei tungi jõuga sisse, vaid ootab, et Temale uks avatakse. Ja kui seestpoolt uks avaneb ja Teda kutsutakse, siis astub Ta suure rõõmuga sisse.

Maailmas on veel lootust nii kaua, kuni Jeesus, valguse tooja, elab inimeste südametes ja on jätkuvalt neid, kes Talle ukse avavad. Võtkem Jumala Poeg väärikalt vastu!

Saagu Jumala sõna elavaks iga uskliku elus, koguduste keskel ja kõikjal, kus me nendel jõulupühadel liigume. Jagagem välja rohkesti seda armastust, mida Jumal meie sisse on andnud.

Õnnistatud jõuluaega!

RAIT TÕNNORI
Tallinna Oleviste koguduse diakon

IGAÜKS VÕIB AIDATA

Aktuaalne teema

Tartu Salemi kirikus oli 8. detsemb-ril heategevusmüük Süüria Tartousi (teine kirjapilt Tartus) piirkonnas asuvate sõjapõgenike heaks. Tartousis ei ole sõda, kuid sinna on põgenenud suurel arvul neid, kes vajavad abi (üldse on Süürias üle kuue miljoni sisepagulase). Heategevusmüügi koordinaator AKSEL KIVI andis ettevõtmisele kohe pärast selle lõppemist hinnangu.

Kuidas müük läks?

Läks väga hästi – kokku tuli 1115 eurot, mis on päris suur number. Me oleme niisuguseid müüke mitu aastat teinud ja igal aastal on summa suurenenud. Tundub, et inimesed on lahked – mitte sellepärast, et nad on jõukamaks saanud, mis on kindlasti ka oluline, vaid nad on muutunud mõistvamaks. Seekord annetati ju niisugustele inimestele, keda me ei tunne ega tea, kellega me suure tõenäosusega mitte kunagi isiklikult kokku ei puutu. Kaks aastat tagasi annetasime vähiravifondi heaks, see oli eestlastele kindlasti selgem ja käegakatsutavam vajadus.

Kas kirikusse toodi esemeid, need müüdi maha ja saadud raha läheb Süüriasse?

Jah. Oli ka rahalisi annetusi. See on Euroopa Baptistiföderatsiooni aktsioon ja meie oleme üks osalejaid selles, nende projekti suurus on 200 tuhat dollarit. Põgenikud elavad suurtes telkides ja neile ostetakse annetatud raha eest ahje, kütust, tekke – kõike seda, mis aitab neil talvetingimustes ellu ja terveks jääda. Me ei saa neid inimesi otse aidata, siis peaksime ise sinna kohale sõitma ja selle peale kulutaksime rohkem raha kui suudaksime koguda.

Kas pärast saate Süüriast ka mingit tagasisidet?

Ma arvan, et tagasiside tuleb. EBFil on oma sisemine reglement, kuidas projekt ellu viiakse. Neil on oma lepingulised partnerid kohapeal, kellelt EBF ise ka ootab aruannet. Niipea, kui info meieni jõuab, anname selle kogudusele edasi. Mitte ainult numbriline tagasiside pole oluline, vaid ka pildid ja videod ning võib-olla ka mõned intervjuud.

Annetusmüügid ei ole Salemi koguduse jaoks haruldased?

Ei ole. Näiteks eelmisel aastal oli meil müük Rakvere Karmeli koguduse jaoks, kes ehitab endale uut kirikut. Üle-eelmisel aastal toetasime vähiravifondi «Kingitud elu».

Mis on «pastori pasteet»?

See on meie kõige kuumem müügiartikkel. Pastor Toivo Pilli ostab toiduained ja keedab need pasteediks, pakib ära ja kirjutab peale «Pastori pasteet». Kuum kaup oli ka Einike Pilli leivategu. Oli kahte sorti leiba – seemnete ja köömnetega ning need osteti kõik ära. Tegelikult ostetakse ka kõik muu kaup peaaegu tervenisti ära.

Kes olid teised kauba toojad?

Enamik olid oma koguduse liikmed. Aga Karlovas, kus kogudus tegutseb, on tore kohvik «Anna edasi». Nad on iga aasta meid toetanud. Nad toovad enda tehtud küpsetised liudade peal kohale ja meie müüme need maha. Täna toodi ka eesti õunu. Minu õde toob igal aastal imemaitsvaid lihapirukaid. Mõned toovad endakootud esemeid.

Ilmselt ei jää see kogudusele viimaseks niisuguseks aktsiooniks?

Kuna see mudel töötab ja on tekkinud traditsioonid nagu «pastori pasteet», siis tasub seda jätkata. Kindlasti aasta jooksul, mis on jäänud järgmiste jõuludeni, saame mõtteid koguda, kus see annetus kõige paremini töötab.

Mõned inimesed ütlevad, et neil pole endalgi midagi, las rikkad annetavad.

Inimestest võib aru saada. Aga kui rahaline annetus on keeruline, siis on muid võimalusi. Üks minu hea sõber küpsetas vahvleid. Viie euro eest saab neid päris palju teha. Alati on võimalik annetada ka aega – aitad kedagi selle aja piires või oled kellelegi rõõmuks. Mul on naaber, kellel on raske väljas käia. Tuleb minna, koputada ja küsida, et kas ma saan sinu eest poes ära käia. See on lihtne ja mitte midagi kontimurdvat. Võib ka minna ja tunnikese juttu rääkida.

Ma vaatasin täna neid inimesi, kes asju tõid ja pärast ka teiste toodud asju ostsid, nad olid kõik väga rõõmsate nägudega. See teeb hingele head. Annetused ei pea olema väga suured. Mitu väikest last ostsid oma kommiraha eest rummipalle, mis maksid 50 senti. Sa oled midagi teinud, oled panustanud ja see on väga tähtis hingele, minnes vastu jõuluajale.

Alati võib ka palvetada nende inimeste eest, kes on kuskil kaugel, kelle heaks me ei saa isegi annetada, aga kuuleme, et nad on hädas.

Suurepärane mõte!

Täname!

USKLIK NOORENA JA VANANA

AARE TINGAS (83) on vana kooli mees – Eesti EKB Koguduste Liidu töötegijate päevade ajal Keilas 23. novembril tuli ta ainsana kohale ülikonna ja lipsuga. Aga mitte see ei olnud peapõhjus intervjuuks.

Kus on Sinu kodukoht?

Olen sündinud Rakveres, aga noorpõlve veetsin Tapal. Rakverest tulin ära juba 1940. aastal, kui venelased hakkasid siia trügima. Isa tahtis raudteel tööd saada, see hoidis teda ka mobilisatsiooni eest.

Minu õnn oli, et mu vanemad olid tõsised usklikud. Olen kasvanud kristlikus kodus, lapsepõlvest alates Jumala sõnaga kokku puutunud ja kirikus käinud nii kaua kui mäletan. 1944. aastal läksin kooli. Sel ajal polnud mingit lastekirjandust, lugesin piiblilugusid ja vaimulikke raamatuid, mis isal olid. Hommikul enne kooli palvetasime ikka.

Minu vennad on mõlemad usklikud. Vello tegi otsuse pärast mind, aga meid ristiti koos. Noorem vend Neeme tuli usule hiljem. Ema ütles enne surma, et tal on selgus, et kõik tema kolm poega saavad päästetud. Aasta pärast ema surma tuli Neeme Olevistesse ja ütles, et ei saa enam ilma Jumalata. Pärast juhtis ta aastaid Tapa venekeelset kogudust.

Millal Sa ise päriselt usklikuks said?

Vene väed tulid sisse sõja ja mölluga. Meile öeldi, et ärge seda uskuge, mida koolis räägitakse, nemad tahavad kirikuid ära hävitada. Me uskusime seda, mida kodus räägiti. Tapa baptistikoguduses oli väike koorike, mängiti mandoliini ja ma käisin emaga harjutustel. Ükskord oli selles kodus, kus me harjutasime, külas Arpad Arder. Ta hakkas minult küsima, et kas ma olen Jumala laps. Ma vastasin, et ei ole. Kas tahad saada? Ütlesin, et tahaks küll. Võitlemist oli sisemiselt palju, aga selsamal õhtul tegin oma otsuse. Olin siis 14-aastane.

Mind ristiti 17-aastaselt salaja Valgejões, olin ju alaealine. Ristis Tapa koguduse pastor Evald Aer. Ristimisteenistus oli meie kodus, elasime jõe lähedal. Kell 23.45 oli augustikuus täitsa pime, ja siis läksime alla jõe äärde.

Tapal lõpetasin ma keskkooli ja tulin siis Tallinnasse. Mul ei olnud eriala, läksin tehasesse tööle ja sain seadistaja koha. Ameti õppisin töö juures kohapeal ära. Hakkasin kohe ka Olevistes käima.

Kuidas Sa Olevistes sisse elasid?

Seal olid algul kõik võõrad. Tulin väikesest kogudusest suurde. Seisime ühe Tapa noormehega kiriku ukse juures. Üks noor mees tuli ja küsis kohe, et kes te olete, kust pärit, kas olete usklikud. See oli Mikk Metsala, kes hakkas meid kokku kutsuma. Ta organiseeris iga nädal kuskil kodus midagi. See oli esimene tõuge vaimulikule kasvule noorte hulgas ja mitmed noored tulid meile juurde. Oli tore aeg.

Noored sõitsid ka mööda Eestit ringi.

See sidus meid. Kellelgi polnud autot, sõitsime bussidega või laenuautodega ja ka jalgratastega. Olevistest käidi ka suurte veoautodega koguduste aastapäevadel. Eks noored tahavad ikka kokku hoida. Kui ma Tallinna tulin, ei olnud mul mingit tutvust maailma noortega, sõbrad saingi Olevistest.

Kuidas Sa vaimulikule tööle sattusid?

1958–1961 käisin Kalju palvelas vaimulikel kursustel. Sinna võeti neid, kes olid kogudustes tööl, mina olin vabakuulaja. Vabakuulajad said kõik materjalid ja käisid loengutel ka, aga ametlikku eksamitegemise õigust meil ei olnud. Sealt sain teadmisi. Evald Aer oli misjonimeelne mees. Ta käis Peipsi ääres, kust ta pärit oli, koosolekuid pidamas, muidugi salaja. Ta võttis Tapa noormehed ka kaasa. Tema pani meid tunnistama ja see ergutas.

Esimest korda juhatasin ma koosolekut maal ühes talus. Evald Aer pidi Tapalt bussiga otse tulema, meie tulime Tallinnast rongiga ja pidime sellele bussile ümber istuma. Aga teda bussis ei olnud, ta oli maha jäänud. Talutuba oli rahvast täis. Vennad Tallinnast tulid, hakaku koosolekut pidama! Palvetasime kolme mehega ja hakkasime peale, nagu oskasime.

Meil on Klooga rannas suvila. Kui lapsed olid väikesed, siis ega me ei hakanud nendega pühapäeva hommikul Tallinna sõitma, käisime Keila palvelas. Kui Jaan Puusaag vajas seal abi, siis ta pakkus välja, et üks kord kuus hakkan jutlustama. Andsin nõusoleku ning 1991. aastal kutsus ta Robert Võsu kohale ja mind ordineeriti abipastoriks. 2004. aastal, kui Jaan Puusaag läks aastaks Vancouverisse, jäi kõik minu peale.

Käin igal pühapäeval Tallinnast Keilasse. Ma tunnen, et see on minu kodukogudus. Ma tunnen osadust Keila kogudusega ja mul on seal ülesandeid ka. Mul ei ole raske seal käia.

Milline on Sinu pere?

Leidsin uskliku tüdruku ja tema leidis mind. Selle aasta septembri lõpus sai 50 aastat pulmapäevast. Tänu Jumalale, Tema arm on kandnud. Ma ei kujuta ette, et kristlane abiellub mittekristlasega. Mis ühist saab olla selles peres? Kui lapsed sündisid, poeg enne ja pärast tütar, ja nad veel ei mõistnud midagi, ikka olime nendega koos õhtupalves Jumala ees. Söögilaua juures panime kaks kätt kokku ja palusime Jumalat. Väikesest saadik sai nad ikka kaasa võetud Jumala sõna juurde. Sel ajal käis pühapäevakool vaikselt nurgataguselt kodudes. Tänu Jumalale, mõlemad lapsed on oma otsuse teinud ja leidnud osaduse Jumalaga. Lapselapsi on viis.

Kas Sind häirib koguduses, et noored teevad midagi teisiti, kui Sina harjunud oled?

Iga inimene on omaette indiviid ja iga ajastu on erisugune. Jumal ei ole nii väiklane, et nõuaks, et nii sa pead mind kummardama ja nii sa pead mind tänama ning ülistama. Meie oleme õppinud teistsuguseid laule ja noortel on uued laulud. Nad on nendest vaimustatud ja kiidavad Jumalat. Mina kiidan Jumalat teistmoodi. Jumal on andnud igaühele oma osa. Keilas on kord kuus jumalateenistus noorte juhatada. Siis on laulud, muusika ja jutlused kõik nende omad. Nendel jumalateenistustel oleme samuti koos, vanad ei jää kunagi tulemata. Me teenime kõik ühte Jumalat.

Kui palju Sa ise uute asjadega kaasa oled läinud?

Mina tunnen vajadust isikliku kontakti järele. Kui jumalateenistust arvutist kuulata, on see hoopis midagi muud. Seda isiklikku kontakti, mida koosolekul olles ja silmast silma nähes tunnen, tehnika ei asenda. Aga kui koosolekul tulevad arvutist kirjad seinale, siis see on omal kohal ja vajalik.

Muidugi kuulan ma vahest vanu jutlusi. See on väga hea ja väärtuslik, et nad Pereraadiost tulevad. Aga see ei asenda koosolekuid. Nii kaua, kui minul on tervist, käin ikka Jumala sõna juures.

Mõned nutavad, et elu läks raisku, oli teistsugune aeg, ei lastud midagi teha.

Igal ajastul on oma head ja vead, raskused ja võidud. Ka surveajal käisime noortena siin-seal maal, tunnistasime evangeeliumi ja kasvasime usus. Ükskord töö juures tuli ülemus ütlema, et sa oled tubli ja võiksid parema koha saada, aga sul on üks viga küljes, sa tegeled usuasjaga. Mina ütlesin, et jään usuasjaga tegelema edaspidi ka, mulle pole tarvis seda uut kohta ega kõrgemat palka. Teisel päeval tuli ülemus tagasi ja teatas, et tsehhijuhataja ütles, et see, mida inimene usub, teda ei huvita. Töö näitab, mis mees keegi on. Sain ikka parema koha.

Kas tänapäeval kiusatusi vähe on? Teistsugused ainult. Samuti on neid igal ajastul. Me peame mõistma, et Jumal on abimees igas olukorras.

Kuidas Sa selles eas suudad ikka veel tegev olla?

Ma ei saa ise endale tervist ega aastaid kinkida. Jumal on mulle lubanud nii palju aastaid ja tervist, et võin vabalt töötada ning ei ole vaevades ja valudes. Ma ütlen ainult Jumalale tänu.

Vaimulikus elus aitab ühine palve ja osadus. Kui sa jääd üksinda eemale ja omaette, siis see maailm, kelle hulgas sa paratamatult oled, võtab oma osa. Kui sa püüad teistega osaduses olla, siis see annab uue jõu ja tõuke ning tõstab jälle üles. Mina olen palves Jumala ees ikka kasutanud võimalust just sellel momendil, kui abi tarvis on.

See oli aastaid tagasi, kui mu poeg oli umbes kümneaastane. Tulime suvilast, raudteejaama on sealt umbes kakskümmend minutit minna. Tee peal tuli üks purjus noormees vastu. Astus minu ette ja küsis, ega sa pole peksa saanud, ma teen selle töö ära. Haaras mul käsivarrest kinni ja hakkas rusikatega mu nina ees viibutama. Nii kui ma lahti tõmbasin, jälle krahmas kinni. Ma mõtlesin, et paneks ühe tou talle ära. Aga mu südames oli, et mina olen kristlane ja kuidas ma lähen teist inimest lööma. Tõmbasin jälle varruka tema käest ära, vaatasin talle otse silma ja ütlesin, et Jeesus, aita mind nüüd. Purjus mees astus ühe sammu tagasi ja kukkus pikali. Ma ütlesin pojale, et nüüd paneme jooksuga minema. Kui see mees ükskord üles sai, olime meie kadunud.

Kui on abi tarvis, siis ma ei lähe õhtul koju palvetama, vaid hüüan sealsamas Issanda poole. Kui sa oled Jumala laps, siis Tema on su juures igal päeval ja Temaga saad kontakti igal ajal, igal pool, igas olukorras.

Mida Sa jõuludeks soovid?

Et jõulusõnum jõuaks inimeste südametesse. Kõik pidutsevad ja ütlevad, et jõululaps, jõululaps, aga kes see jõululaps neile on? Mis sest lapsest kasu on, et nad pidutsevad ja ehivad oma tuba? Inimesed jäävad esimese punkti juurde pidama ja ei vaata kõrgemale ega kaugemale. Soovin, et inimesed õpiksid Jeesust Kristust tundma.

Täname!

JÕULUD VANGLAS

Esseni vanglal Saksamaal lasub jõuluõhtul ebatavaliselt rahulik meeleolu. Sel päeval anti meestele kätte juba kell 12 korraga nii lõuna- kui ka õhtusöök. Üheks põhjuseks oli, et pühade ajal on personali vähevõitu.

Kell neli päeval on jumalateenistus. Väikeses vanglakabelis on jõuluõhtul rohkem rahvast kui tavalistel pühapäevadel – see on nagu peegelpilt kristlikest kogudustest vabaduses.

Kaks pidulikult kaunistatud kuuske, mille vangid ehtisid, ja nikerdatud puust sõim annavad täna edasi rahulikku kristlikku jõulumeeleolu – nii ebatavalist selles halvas asutuses, kus kõigil teistel päevadel valitsevad lootusetus, kahtlus ja hirmud.

NUTTEV VANG

Minu kõrval istub üks noor mees, pean teda umbes 25-aastaseks. Tal on mõned alumised hambad puudu, ülemised on mustaks värvunud. Tema lihaselisi käsi katavad tätoveeringud, nägu on täis vistrikke. Kõik viitab narkomaaniale. Ta istub tõsise ilmega minust vasakul ja mõjub väga endassetõmbununa. Äraoleva ilmega kuulab ta vaimuliku tugeval häälel öeldud jutlust. Armulaua ajal, veidi enne lõpuõnnistust hakkab minu naabri keha äkki värisema. Samal ajal seisavad kabelis umbes kolmkümmend vangi püsti ja laulavad «Oh sa õnnistav».

Tema on aga ainsana istuma jäänud ja jõllitab enda ette põrandale. Värisemine muutub aina intensiivsemaks ja läheb üle nutukrambiks, mis seda noort meest raputab. Üle näo jooksevad tal pisarad. Nõutult vaatan teda ülevalt alla ja otsustan pidulikule laulule vaatamata istuda tema kõrvale, pakkuda toetust. Ta vaatab mulle meeleheitlikult otsa, pisarad jooksevad ikka veel. Lõpuks kummardub ta minu poole ja sosistab mulle kõrva: «Eile jättis naine mu maha. Ta annab lahutuse sisse. Tal on keegi teine, kellega ta tutvus sel ajal, kui mina siin kinni istusin. Ja minu mõlemad väikesed lapsed anti kasuperedesse, keda ma üldse ei tunne. Mul on selline igatsus laste järele!»

Sel hetkel on mul temast lõpmata kahju. Panen spontaanselt oma vasaku käe tema ümber. Ta langetab oma pea minu õlale, tema pisarad tilguvad minu kaelale. Ma püüan teda lohutada nagu kunagi oma lapsi, võtan püksitaskust valge taskurätiku ja kuivatan tema pisaratemärga nägu.

Ta vaatab mulle tänulikult otsa. «Rõõmsaid jõulupühi,» ütlen talle ja ta vastab vaikselt häbelikult naeratades, mis tema äranutetud näo palju soojemaks teeb: «Jah, rõõmsaid jõulupühi!» Istume veel mõne sekundi oma kohal, kuni valvurid kamandavad: «Tagasi kongidesse!» Noor mees tõuseb püsti ja noogutab minu poole: «Aitäh!»

JÕULUKINGID

Enne, kui rahvas laiali läheb, kutsub vaimulik veel koorilauljad enda juurde. Ta soovib meile rõõmsaid jõulupühi ja annab igaühele väikese kingituse tänuks valmiduse eest mööduval aastal tema kooris laulda: tuutu piparkooke, tahvel šokolaadi ja väike klaasist küünlajalg teeküünlaga.

«Õnnistatud jõulupühi,» soovib ta oma mitte eriti rahvarohkele koorile. Vastupidiselt oma tavalisele kombele niisuguseid kingitusi mitte vastu võtta, et neid teistele mulle tundmatutele vangidele jätta, kes väiksemate võimaluste tõttu neid rohkem vajavad, võtan need tänasel jõuluõhtul kaalutlemata tänulikult vastu.

Neid «aardeid» hoolsalt käes hoides, palun valvuril tagasiteel kambrisse teha väike peatus Conradi ja Fabio kambriuste juures. «Ma tahaksin neile noormeestele väikeste kingitustega rõõmu teha.» Tavaliselt pahur valvur paistab täna jõulumeeleolus olevat: «Me võime seda erandkorras teha. Täna on ju jõulud.» Mõni sekund hiljem avab ta Fabio kambriukse. «Rõõmsaid jõule, Fabio,» ütlen ma, kui annan talle kambri künnisel väikese klaaskuuli koos teeküünlaga. Fabio vaatab mulle üllatunult ja ilmselt ka liigutatult otsa. «Miks sa seda teed?» küsib ta. Enne, kui ma vastata jõuan, tõmbab valvur mind tagasi ja virutab raske terasukse kinni. Tunnetega ei oska siin mitte kõik hakkama saada. Kuid eriline ja tänulik pilk noorelt Fabiolt jääb mulle kingituseks alatiseks meelde.

Annan Conradile nagu tema sõbralegi magusat, mille ma vaimulikult sain. Conrad toob kuuldavale veel tänuliku ja üllatunud «kuule, vana tobu», ja siis lüüakse uks kinni.

MINU JÕULUÕHTU

Lõpuks seisan jälle üksinda oma kambris. On jõuluõhtu, tunnen puudust jõulude tähistamisest koos oma perega, aga samaaegselt tekib minus selline rahuja tänutunne, mida harva olen kogenud. Sain täna kolmele noorele mehele rõõmu teha lohutades ja väikeste kingitustega, mille väärtust ma enne kinnikukkumist poleks pidanud mitte millekski. Kolm noort meest väljendasid täna tundeid, said sellel erilisel õhtul oma kambri üksindusse viia kaasa rõõmu ja tänu.

Kõigele vaatamata on mul pidutuju. Kuulan Beethoveni neljandat ja viiendat klaverikontserti, tõmban selga tumesinise ülikonna ja valge särgi, panen lipsu ette ja mustad kingad jalga – need on riided, mis mul kohtusaalis seljas olid, kui mind vahistati. Riideesemed pakiti prügikotti ja toodi vanglasse.

Ma katan endale jõululaua: leib, juust, suitsuvorst, soolapulgad, tee. Väikesel puulaual põlevad kaks teeküünalt. Ma mõtlen pidulikele jõuludele meie kodus koos mitme põlvkonna pereliikmetega. Mida rohkem mälestusi elavaks saab, seda valusamaks muutub olukord, et pean olema täna, sellel pühal õhtul, üksinda ja lukus ukse taga ning ei tea, kui kaua veel.

Esimesel jõulupühal saan ühelt valvurilt jõulukingi ja see on vist üks kallimaid kingitusi, mis ma kunagi saanud olen. Nii muutuvad olukorrad. Ta kingib mulle võimaluse esimesel ja teisel pühal, kui duši all käimine tegelikult ette nähtud ei ole, võimaluse üksi duši alla minna, sel ajal kui teised mehed õues jalutavad, mis mul seekord tegemata jääb. Nii seisan ma 25. detsembril 2014 üliõnneliku ja tänulikuna luksuse eest kuuma duši all – rõõmus nagu väike poiss ammuigatsetud mudelrongi üle.

THOMAS MIDDELHOFF
idea Spektrum Spezial

JEESUS TOOB UUT

Suvel 2019 jättis mu mees pere maha. Iga päev harjutasin end hakkama saama nelja lapse ja suure majapidamisega ning õppisin elama sügava valuga südames. Minu motoks oli elada üks päev korraga. Juba kaua usun ma Jeesust, kuid ometi tundsin ma enda ümber pimedat ööd, milles ei näe mitte ühegi valgusekiirt.

Ühel päeval läksin oma teismelise poja tuppa. «Kuidas läheb, noormees?» «Ema, ma arvan, et ma ei saa enam hakkama.» Nende sõnade juures veeres suur pisar üle tema näo. Oo, kui tuttav oli mulle see mõte!

Ma istusin voodile tema kõrvale ja küsisin, mida ta kardab. Teda vaevas üks raske matemaatika uurimistöö, lisaks sellele veel ka luhtaläinud praktikakoht. Olin nõutu. Tundsin valu, mis tabab iga ema, kui tema laps kannatab. Sel õhtul põlvitasin tema voodi ette ja me palusime Jeesust, et Ta meid aitaks. Tundsin veel vaid pimedust ja tühjust.

Leidsin lohutust Piiblist. Jeesuse ristilöömise järel vaevas jüngreid hirm ja nad ei suutnud enam orienteeruda. Mida pidid nad tegema? Nad naasid vana elu juurde ja tegid, mida oskasid. Nad läksid kalale.

Nad kalastasid terve pika, pimeda ja külma öö. Ikka ja jälle tõmbasid nad tühja võrgu oma väsinud kätega välja. Nad ei püüdnud ühtegi kala. Jüngrid elasid läbi sedasama, mida meie täna, et inimlik jõud ja vaev alati ei aita. Kuid öö lõppedes nägid nad taevast valgust – «Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal» (Jh 21,4).

Koos Jeesusega saab öö otsa, olgu ta nii pime kui tahes. Tema seisab kaldal kõigil meie öödel, abitustes ja muredes. Tema annab meile, mida vajame. Seda kogesid jüngrid ja kogesime meiegi, väga praktiliselt ka minu poeg – tema ristiisast sai väärtuslik nõuandja. Ristiisa abiga esitas poeg sisuka uurimistöö matemaatikas. Suur oli rõõm, kui see hinnati «väga heaks». Praktika sai kristlaste abiga samuti edukalt tehtud.

Me ei tea, mida toob uus aasta, aga võime toetuda sellele, et Jumala käest tuleb meie pääste. Sest Jeesus lõpetab iga öö ja alustab koos meiega uut päeva.

DOREEN PAUL
idea Spektrum Spezial

JÕULUDE AJAL TÖÖL

Tuletõrjujad, päästetöötajad, haigete hooldajad – kõik nad peavad ka jõulude ajal tegema tööd. Politseinike ülesanne on tagada pidupäevadel rahu ja julgeolek. Jörg ja Anja Prasse Saksamaalt on olnud politseinikud juba 25 aastat. Nad jutustavad, mille poolest on jõulud eriline tööaeg.

Kurb on mõelda jõulude ajal tulnud väljakutsetele. Siis on rohkem peretülisid. Kui juuakse palju, vabanevad kogunenud emotsioonid. Algul on kange tahtmine pühi pidada, lõpuks tulevad ähvardused, kisa ja kehaline vägivald. Või esitavad naabrid kaebuse rahurikkumiste pärast rahupühadel.

Teisest küljest valitseb kolleegide hulgas eriline meeleolu ja teenistus ei olegi nii kurb. Süüakse koos ja kõik sujub rahulikumalt kui tavaliselt. Mõnikord räägitakse sellest, «kust king pigistab». Kuskil on kausike jõuluküpsistega. Muidugi on keegi kolleegidest selle ise kaasa toonud. Heatahtlikke kinke kodanikelt või firmadelt, näiteks kasvõi rosinasaia, ei tohi politseinikud vastu võtta.

TÄIESTI ABITU

Kui tuleb telefonikõne, siis loodetakse, et ei ole midagi hullu juhtunud. Ei ole laipasid või liiklusavariid. Ei pea surmateadet viima minema.

Jörg Prasse meenutab ühte liiklusavariid. Oli öö ja tema teenistusaeg hakkas lõppema. Ehk sõitis mees koju perekondlikult peolt, võib-olla jäi ta roolis magama. Juhtimisviga tõi kaasa ränga õnnetuse.

Mees oli raskelt vigastatud. Jörg Prasse koos kolleegiga ootas kiirabi. Ta jäi vigastatu juurde ja mees suri tema silme all. Sündmus tõi kaasa abitustunde ja pingeseisundi – saad ainult kõrval seista ja teha pole mitte midagi. Siis ei olnud ta veel kristlane. Täna oleks ta sellises olukorras palvetanud.

PILT SILME EES

Ka politseinike taluvusel on piirid. Kui Anja Prasse oli veel noor, tahtsid kolleegid teda väljakutse järel ükskord koju saata.

Oli teine jõulupüha, kui tuli hädaabikõne. Üks kodutu leidis «midagi». «Ei saa aru, kas see on nukk,» ütles ta. Õues oli kärekülm. Nukk osutus imikuks, umbes kuu vanuseks poisiks. Alasti, jäigaks külmununa lebas ta põõsas. Kriminaalpolitsei võttis uurimise üle.

Anja Prassele pakuti psühholoogi abi, ta taheti koju saata, et ta saaks aja maha võtta. Aga pildid tulid kogu aeg silme ette ja kodus ei olnud mitte kedagi. Vanemad elasid kaugel. Üksi kodus oleks liiga palju mõtlemist olnud.

Nii jäi ta tööle ja rääkis juhtunust kolleegidega. Täna oleks ta rõõmus, kui saaks nendega koos ka palvetada.

KOGU AEG KRISTLASED

Võib tunduda, et advendi ja jõulude ajal on hea võimalus rääkida kolleegidega ristiusust. Tegelikult on just siis raske. Jeesuse sünniloo asemele on tulnud kinkide hankimise mure ja kommerts.

Aga Jörg ja Anja Prasse on ju aasta läbi kristlased. Nende kolleegid teavad ka seda. Võimalusi tuleb ikka ja jälle ja siis nad räägivad oma usust Jeesusesse. Kui mõnel kolleegil on probleem, küsivad nad, kas nad tohivad tema pärast palvetada.

VALGUS PIMEDUSES

Usaldus ja head suhted on vajalikud. Seda soovime endale kõik. Ja rohkem tänulikkust. Meil on väga palju, mille eest tänulikud olla: töö, pere, rahu...

Varem käis jõululaupäeval politseist mööda alati üks kristlik grupp, kes kinkis ühe küünla, sümboolse rahuvalguse. See oli ilus žest, mis näitas hinnangut politseile ja nende tööle. Keegi mõtles jõulude ajal ka nendele.

Nüüd jätkavad Jörg ja Anja seda traditsiooni ühe grupiga oma kogudusest. Lapsed viivad nende kolleegidele rahuvalguse. Küünal põleb – pimeduses paistab valgus.

ROMY SCHNEIDER
idea Spektrum

Eesti Evangeelse Alliansi abielufestival
«ABIELU TÕDE JA ÕIGUS»

23. novembril 2019 Tallinna Eelimi Nelipühakoguduses

1. Danel Usin juhtis ülistust.
2. EEA peasekretär Indrek Luide juhatas festivali sisse.
3. Jutlustas piiskop Joel Luhamets.
4. Ettekande «Usk ja abielu» pidas Meeli Tankler.
5. Ettekande «Seksuaalelu abielus» pidas Neemo Raasik.
6. Küsimustele vastasid Olius Thaling ja Neemo Raasik.