Kes küll nii kõvera korstna ehitas? Meistrimehe nimi jääb meile kahjuks (või tema õnneks) teadmata. Küllap see korsten täitis oma eesmärki ja suits läks üles. Isegi maja kadumine tema ümbert ei purustanud korstent, nagu seda paljude ahervaremete juures näha võib. Seega on ta üllatavalt tugev, silmaga nähtavale «puudele» vaatamata.

Ükski inimene ei ole täiuslik ja loomulikult ei ole seda ka tema töö. Ainult Jumala kohta võis Jaakobus kirjutada: «Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju» (Jk 1,17). Isegi Paulus pidi enda kohta tunnistama: «Mitte et ma ... oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud» (Fl 3,12).

Me võime alati pöörduda palves Jumala poole, kes on andnud oma Poja: «Ja kui Ta oli saanud täiuslikuks, sai Ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on Talle kuulekad» (Hb 5,9). Meie puudustele vaatamata on Jeesus usklike silme ette seadnud kõrge eesmärgi: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» (Mt 5,48).

AKTIIVNE TARKUS TOOB EDU

Toimetaja kommentaar

Eesti keel on kultuurkeel ja ka arvutikeel. Seekord pani Kuulutaja aktuaalse teema intervjuu helifailist kirjapilti arvutiprogramm. Loomulikult tegi see toimetaja töö palju lihtsamaks ja andis olulise ajavõidu.

Nii lähebki elu edasi. Tarkus tuleb Jumalalt, aga inimene peab seda aktiivselt rakendama. See ei ole tarkus, kui tahetakse kõike vanamoodi edasi teha, rääkimata sellest, et alati ei olegi see võimalik.

VESINIKUVAIMUSTUSEST

Kas vesinik võiks olla tulevikus inimkonna energiaprobleemide lahendus? Tulisemad pooldajad nõuavad koguni mõnede tehtud plaanide pooleli jätmist ja kohe vesiniku kasutusele võtmist.

Vesinikuenergiale üleminek tundub Eesti oludes ahvatlev. Vesiniku saamiseks saaks kasutada väga ebakindla tootmistsükliga päikese- ja tuuleelektrit, pilvisel ja tuulevaiksel ajal vesiniku uuesti elektriks muuta ning selliselt ühtlustada maa elektriga varustamist.

Praegu on siiski veel tegemist arendamise alguspooles oleva tehnoloogiaga. Probleeme on nii vesiniku saamise kui ka selle kütusena kasutamisega. Peab lootma, et uurimiseks kasutatav jõud ja raha läheb õigesse kohta ning tegemist ei ole tupikteega. Muidugi võib vesinikuenergiat juba nüüd mingil tasemel kasutada ja seda ka tehakse.

Vesiniku tootmise praegu levinud tehnoloogiad on kahjuks kallid ning saastavad. Kui aga kasutada elektrit ja vett, siis puhtast veest on kogu maailmas puudus. Merevee või saastunud vee kasutamisel, mida tundub palju olevat, tekivad aga kindlasti jäägid, mida peab kuidagi utiliseerima.

Vesinikukütuse kasutamisel on jäägiks vesi, mis on bensiinitossust kindlasti parem, aga sellelgi on oma vead – ka liigniiskus saastab keskkonda. Meie kliimas lisandub külmal ajal veel libeduse tekitamine. Nii tuleks ka jääkvesi kokku korjata, mitte lasta sellel lihtsalt maha joosta või õhku auruda.

Kahjuks ei saa me praegu veel rääkida vesinikutehnoloogiast kui kliimasõbralikust ja taskukohasest, aga tal on eeldusi tulevikus selleks muutuda. Ühtegi uut tehnoloogiat ei maksa etteruttavalt kuulutada imeliseks lahenduseks ja sellesse ettevaatlikult suhtujaid põlastada, nagu ei tohi ka uuringuid tegemata jätta. Soovigem teadlastele ja inseneridele edu ning säilitagem rahulik meel. «Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele» (Õp 3,13).

PRESIDENT VÕÕRSILE

Kas president Kersti Kaljulaid võiks pärast esimese ametiaja lõppu asuda peasekretärina juhtima Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD)? Kas Eesti diplomaatia tohib kaasa aidata, et ta selle koha saaks?

Niisugusele ametikohale saabki väikesest Eestist kandideerida ilmselt ainult ametisolev või endine president või peaminister. Kandideerimisel vaadatakse mitte ainult isikuomadusi, vaid ka seda, kes on enne teda organisatsiooni juhtinud, et juhikohtadel oleks erinevatest riikidest ja piirkondadest pärit isikuid. Eesti enda tahtmisest ei piisa, aga oma esindajate soovitamine rahvusvaheliste organisatsioonide juhtideks on iga normaalse riigi püüe, isegi kui nad neil ametikohtadel ei tohi lähtuda oma koduriigi poliitilistest ja majanduslikest huvidest. Mingis mõttes on nad ikka ju oma riigi esindajad ja kriitilistes olukordades võivad mõjukate isikutena kodumaa kaitseks midagi öelda.

Kersti Kaljulaid on lubanud oma ametiaja presidendina kindlasti lõpuni olla. Rahvusvahelistesse ametitesse on mindud ka enne eelmise mandaadi lõppu. Näiteks Iirimaa esimene naispresident Mary Robinson lahkus 1997. aastal kolm kuud enne tähtaega presidendikohalt, et saada ÜRO inimõiguste ülemkomissariks.

Kõige rumalam on kuulata, kui keegi hakkab kõrgete ametikohtade puhul ainult suurest palgast rääkima. Tavaliselt ei ole need rahad lihtsa inimese seisukohalt vaadates tõesti väikesed, aga positsioon ise on olulisem kui selle eest saadav tasu.

«Ülemuse üle valvab ülemus ja nende üle on veelgi ülemaid» (Kg 5,7). Tähtsaid rahvusvahelisi ametikohti on veel. Ehk saabki mõni neist eestlastele. Loodame, et nad on oma töös väärikad.

KÜLLUSLIK ELU

«Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.» (Jh 10,10).

Praegusel ajal, mil meie ümber on palju ebakindlust, teadmatust, ärevust ja kitsikust, kõlab «külluslik elu» reaalsest igapäevaolust võõrduva nähtusena. Seda enam mõistame konteksti, milles Jeesus kõneles – vaeses ja vaevatud ühiskonnas, pakkudes võimalust külluslikuks eluks.

Õpetades oma järgijaid, tõi Jeesus nende ette suurima pingetelje – elu ja surma. Meie elureaalsus on see, et keegi tahab meilt elu võtta ja keegi tahab selle meile anda. Kurat teeb kõik, et meilt elu varastada ja Jumal on see, kes läbi Jeesuse tahab meile üliküllusliku elu anda.

Igapäevane reaalsus on aga vahel palju keerulisem kui see veendumus. Varast on lihtne ära tunda, kui ta ei varja oma kavatsusi. Sel juhul on kerge talle vastu astuda ja abivägesid kutsuda.

Oluliselt keerulisem on aga pääseda salakavalate petturite käest, kes jätavad esmapilgul süütu mulje. Just sellise strateegilise petisena tegutseb kurat oma käsilastega. Mängufilm «Nüüd sa näed mind» räägib mustkunstnike grupist, kes suudavad luua pettepildi, mis tundub absoluutselt reaalne. Kurat oskab surmast luua elu pildi. Asjadest, mis võivad olla meile hukatuseks, loob ta pildi kui süütutest vabadustest, et elada õnnelikku elu.

KAOTUS JA VÕIT

Ilmselt üks suurimaid Piibli paradokse on kirjas Matteuse evangeeliumis, kus Jeesus ütles: «Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle» (Mt 10,39). Kuidas saab elu kaotades seda leida? Kuidas saab üldse midagi ära andes tegelikult hoopis midagi saada?

Oma igapäevasele toidulauale vaadates mõistame seda paradoksi ehk paremini. Meil ei oleks leiba, kui viljaseeme ei oleks surnud. Jeesus ise tõestas selle paradoksi sügava tähenduse oma ristisurma läbi. Meil on võimalus ülikülluslikule elule vaid tänu sellele, et Jeesus andis oma elu meie eest.

Üliküllusliku elu teine võti on aga meie enda käes. Meil tuleb omal moel järgida Jeesuse eeskuju ja olla valmis andma oma elu ära, et saada tagasi elu, mis on Temas. Äraandmise õnnistus ei peitu rohkema asemele saamises, vaid väärtuslikuma asemele saamises. Külluslikkust ei saa mõõta kvantiteediga, vaid seda tuleb mõõta väärtusega.

VAJADUSED JA SOOVID

Küllusliku elu lubadus ei ole materiaalse jõukuse lubadus. See on elu, mitte asjade lubadus. Külluslikkuse mõõdupuu ei ole kogus, vaid seisund.

Kui me mõistame küllusliku elu all mitte materiaalsete väärtustega mõõdetavat, vaid Jumala armuga määratletud elukvaliteeti, saame nõustuda sellega, et igaüks võib elada külluslikku elu. Meil on seda vahel raske uskuda, sest kipume küllusliku elu ja materiaalse jõukuse vahele panema võrdusmärki. Jumal on lubanud täita meie vajadused (Mt 6,32: «Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate»), kuid mitte kõiki meie soove.

Kui me räägime igapäevaste vajaduste katmisest, siis on oluline meeles pidada, et meid on kutsutud märkama neid, kes abi vajavad. Elutarkusest pakatavas Õpetussõnade raamatus on kirjas: «Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha» (Õp 3,27). Märkimisväärne on seejuures, et selle põhimõtte kirjapanija oli üle mõistuse jõukas kuningas Saalomon.

Kui näeme maailma vaesust, siis see ei ole Jumala tegemata töö, vaid Jumala hoolivuspõhimõtet eiravate inimeste enesekesksus. Algkoguduses toodi kogu oma vara ja teenistus Jumala ette ning jagati seda siis vastavalt sellele, kuidas keegi vajas (Ap 2,45).

Jumal on lubanud oma laste eest hoolt kanda, kuid Tema kogudusel ehk meil ühiselt on täita selles oma roll. Paulus kirjutas Filipi kogudusele: «Küll mu Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Kristuses Jeesuses» (Fl 4,19). Taas tuleb rõhutada seda, et täidetud saavad meie vajadused, mitte meie soovid, kui usaldame Jumalat ja Talle kuuletume.

KOOS KOGUDUSES

Kogudus on päris ainulaadne organisatsioon, kus jõukad ja vaesed omavahel lävivad. Ühiskonnas on enamasti jõukatel niiöelda oma seltskond ja vaestel oma seltskond, kuid koguduses saavad need kaks gruppi kokku ühises osaduses. See on väljakutse, seda ilmselt eelkõige jõukatele, sest nendel on Jumala silmis vastutus kanda hoolt vaeste eest.

Jumala silmis ei ole andmine see, kui anname ära midagi oma küllusest. Õige andmine on see, kui anname ära kõik. Andmine oma küllusest paneb meid tundma ennast hästi. Andmine nii, et meil endal võib puudus tulla, paneb Jumala vaatama meie peale (Lk 21,1–4).

Jumala riik on jõukate ja vaeste inimeste päralt, keda mõlemat on kutsutud andma ja seeläbi leidma Jumala peidetud külluslikku elu. Jõukatel on aga vastutus hoolt kanda ka Tema kõige «pisemate» eest (Mt 25).

IGATSUSTEPÕHINE ELU

Kui tahame saada endale rohkem, kui meil on, siis muutume rahulolematuks. Kõik vajalik võib meil küll olemas olla, aga kui näeme ennekõike seda, mida meil ei ole, siis ei määra meie seisundit enam see, mida omame, vaid see, mida meil pole. See on ohtlik seepärast, et meie pilk (ja süda) läheb olulisima pealt kõrvale.

Rahulolematust põhjustab enda võrdlemine teistega. Jeesuse jutustatud tähendamissõnas viinamäe töölistest (Mt 20,1–16) oli kõik hästi niikaua, kuni selgus, et terve päeva töötanud töölised saavad sama palga kui need, kes töötasid ühe tunni. Tõsi, see on pisut kummaline tasustamisviis, kuid omanik ei petnud kedagi. Kui terve päeva töötanud töölised ei oleks olnud selle tasustamissüsteemi tunnistajad, siis oleks nad oma kokkulepitud teenistusega rahul olnud. Kuna aga keegi teine oli paremas olukorras kui nemad olid, siis muutusid nad rahulolematuks.

Me elame mitte vajadustepõhises ühiskonnas, vaid igatsustepõhises ühiskonnas. Ja selles ühiskonnas tunneme ennast puuduses olevat, kuigi me võiksime pidada ennast külluses elavaks rahvaks. Hiljuti pakkisin endale mõneks päevaks kohvrit kaasa ja mõtlesin, et meie esivanemad pidid sellise kohvritäie riietega terve elu hakkama saama.

KITSIKUS JA KÜLLUS

Kui elame Jeesuse eeskuju järgi, siis me ei saa arvestada hea eluga. Jeesus elas tagasihoidlikult ja ometi ei olnud ka Temal millestki puudust. Me saame aga arvestada küllusliku eluga, mille me saame Temalt, kui anname oma elu Temale üle.

Jumala tegutsemismustrit jälgides tekib paratamatult arusaam, et enne, kui meile usaldatakse valitsusi, tuleb meil läbida viletsusi. Joosep, kellest sai Egiptuse valitseja, pidi eelnevalt läbi minema viletsusest. Taavet oli võitud kuningaks, kuid pidi enne kuninga kohale asumist olema pagenduses ja viletsuses.

Kitsikuseajad kujundavad meid palju rohkem kui külluseajad. Kitsikuses ei ole meil enam loota mitte kellelegi peale Jumala. Kitsikuses oleme me altimad kõike Jumalale üle andma, sest meil ju tegelikult polegi midagi. Jõukus võib olla orjastav ja kitsikus vabastav, sest külluslikku elu peegeldab meie hoiak, mitte see, mida me loendada saame.

TÄNUKS ON PÕHJUST

Paulus, kelle puudulik elu (elu ilma Jeesuseta) möödus jõukuses ja kelle külluslik elu (Jeesusele allutatud elu) möödus vaesuses, kirjutas oma sõpradele Filipis: «Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses» (Fl 4,12). Sellega edastas Paulus üleskutse olemaks rahul sellega, mis meil on ja taotlema enamat kui ainult materiaalne rahulolu.

Sealsamas mõned salmid enne kutsus aga Paulus oma vajadusi Jumala ette tooma läbi tänuütlemise. Kui elame Jumala külluses, siis on meil alati rohkem põhjust tuua tänu kui nurinat. Ehk peaksime oma «Ma tahan»-laused sõnastama ümber «Ma tänan!»-lauseteks? Mõelgem sellele, mis on ülal ja mitte sellele, mis on all maa peal (Kl 3,2).

JUMALAST JA JUMALAGA

Paulus kutsus meid üles radikaalsele muutusele: «Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik» (Rm 12,2). Usun, et just sellest muutusest saab alguse külluslik elu Jumalas ja Jumalaga. Külluslik elu ei saa kunagi olla vaid Jumalaga, vaid see peab saama alguse eelkõige Jumalast meie sees ehk Pühast Vaimust ja see peab peegeldama Jumalat meie elus.

Kuigi lõpuks tähendab oma elu loovutamine Jeesusele meile igavese elu saamist, siis külluslik elu võib meie jaoks olla reaalsus juba täna, sest meis elab see, kelles on küllusliku elu vägi.

Paulus kirjutas: «Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, Temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.» (Ef 3,20–21).

MEELIS KIBUSPUU
Tartu Kristliku Risttee Koguduse pastor

MAAILM KORISTATI PUHTAMAKS

Aktuaalne teema

Miks osalesid usklikud 19. septembril maailmakoristuspäeval? Sellest rääkis Kuulutajale BRITT NORMET, kes oli kirikutes selle päeva vedaja.

Miks Sa hakkasid tegelema prügiteemaga?

Olin üle kümne aasta Olevistes ülistusjuht, vahepeal tegin sama Fookuse koguduses ja nüüd on meie pere kodukogudus Viimsi Vabakogudus. Kuna minu abikaasa on osalenud kõigil kolmel korral maailmakoristuse projektis, siis tekkis mul mõte, et veel suurem vajadus on koristada inimeste vaimumaailma. Väline prügi on meie sisemuse peegeldus.

Mitteuskliku jaoks on kirik üsna kauge koht ja omakorda kirikute jaoks on mitmed tavamaailma probleemid kauged, sealhulgas planeedi hoidmise teema. Me tegeleme vaimupoolega, palume Jumala Vaimul tulla meie maa ja rahva peale, aga me ei näe seda, et on väga häid liikumisi, milles kaasa lüües saaksime inimestele palju lähemale tulla.

Me pakkusime kirikutele välja kava, et inimesed kogunevad kõigepealt oma kodukirikutes, seal on väike palveteenistus ja siis minnakse välja koristama. Viimsi palvelast saatis meid koristama pastor Kristjan Kalamägi.

Kui kaua on koristuspäevad kristliku tööga seotud olnud?

Seekordne oli esimene, kus me avalikult ja teadlikult liitsime kiriku maailmakoristusaktsiooniga, mis toimub iga septembrikuu kolmandal laupäeval. Meie visioon on viia koristamine palvelainega kokku ja et see oleks globaalne.

Kuna koristuspäeva taga on ülemaailmne võrgustik, siis sealtkaudu saab häid kontakte. Tänavu tuldi välja enam kui 150 riigis. Koroonaaasta kohta on see väga võimas tulemus. Inimeste arvu ei ole veel teada, möödunud aastal koristas kokku 21 miljonit inimest.

Kui ulatuslikult võtsid koristuspäevast osa kirikud?

Kirikute liikumine toimus ainult Eestis, sest meil oli segase aasta tõttu vähe aega. Need kohtumised, mis pidid toimuma kevadel, jäid ära ja ei olnud võimalik globaalset liikumist tekitada. Registreerus 18 kirikut üle Eesti, aga kindlasti oli neid, kes ei taibanud end registreerida. Meiega lõid kaasa Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti Evangeelne Allianss ehk mõlemad suured katusorganisatsioonid. Loodame, et uuel aastal on teemaga kaasas vähemalt sada kirikut.

Miks oli tähelepanu mahavisatud suitsukonidel?

Väike prügi jääb tihtilugu märkamata, kuigi tegelikult reostab just see kõige enam loodust ja ka linnaruumi. Kristlikes ringkondades valdavalt ei suitsetata, ent enamik kristlasi ei ole kunagi ka selle peale mõelnud, kui suur saasteallikas üks koni on. Suitsufilter on peentest mikroplastikiududest kokku pandud – iga koni sees on lausa 12 tuhat pisikest kiudu. Kui visata koni maha või kanalisatsiooniauku, siis need kiud ei kõdune, vaid hakkavad levima. Loomad söövad need sisse ja nii jõuavad nad ka inimeste toidulauale. Läänemeri on üks saastatumaid meresid maailmas ja seal suplevad meie lapsed. Taevast sajab vihma, see kastab meie peenraid ja me sööme oma ökoporgandeid koos mikroplastiga.

Kui me koristasime, siis üks võõras inimene läks mööda ja ütles, et tema ei suitseta ega korja seepärast konisid ka. Ma ütlesin, et mina ka ei suitseta, aga ma ei taha neid endale sisse süüa ega juua ning sellepärast ma kummardun alla ja korjan need konid üles.

Viimsi oli üllatavalt puhas, sest eelmisel päeval käisid koolilapsed korjamas, aga me saime siiski kamba peale neli või viis pooleliitrist purki konisid. Ega konid ei vedelegi asfaldil, kust tublid kojamehed need ära pühivad, vaid jäävad peitu mururibade sisse. Me tegimegi sellist detektiivitööd, et käisime mururibad üle, kust konisid on raske märgata. Ja pärast oli väga hea tunne.

Kas kogudus elas teie aktsioonile kaasa?

Meil on väike kogudus, aga meie ülistusteenistus läks veebi. Meil oli väga tore meeskond. Ma usun, et kui nüüd on võimalik aasta aega teha eeltööd, kohtuda pastoritega, siis tuleval aastal on paljud kirikud kaasas.

Meie pastor sai sellest teemast küll nii sütitatud, et terve pühapäevane jutlus oli seotud prügiga. Prügi näitab, kes me oleme, milline on meie elamise stiil. Kristlastele peaks olema see väga oluline teema, sest me peaksime Jumala loodud planeedi eest hoolt kandma.

Kõige suurem kinnitus oli meile see, et iga inimene, kelle toetust palusime, ütles jah – kuni kirikute nõukogu presidendi peapiiskop emeeritus Andres Põderini välja. Tundub, et Jumal on tegemas midagi väga suurt läbi maailmakoristuse.

Täname!

JUUBEL OLEVISTES

Tallinna Oleviste Kogudus on saanud 70-aastaseks – 17. septembril 1950 pidas tolleaegsete võimude survel kaheksa koguduse ühendamisel tekkinud uus kogudus oma esimesed jumalateenistused. Juubeli puhul oli Kuulutaja küsitletavaks koguduse vanempastor SIIM TEEKEL (67).

PALJUDE JAOKS OLI AVAJUMALATEENISTUSE PÄEV VIST KURB?

1950. aastal otsustati nõukogude võimu poolt osa Tallinna vabakogudusi ühendada. Usukultusasjade nõukogu volinik Eesti NSVs andis oma korraldusega 8. juunist 1950 tolleaegsele EKB vanempresbüterile Johannes Lipstokile teada, et Tallinnas tuleb koondada Olevistesse järgmised kogudused neljast konfessioonist: Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus, Eelimi Nelipühikogudus, Allika Baptistikogudus, Saaroni Baptisti Kogudus, Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus, Siioni Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus, priikogudus ja Iru Betaania Baptisti Kogudus.

Küllap seal oli kurbust, eriti nendel, kes pidid oma pühakojad maha jätma, kuid kindlasti ka rõõmu ja elevust. Osvald Tärk ütles avajumalateenistusel kolme tuhande kokkutulnu ees: «Tahame siin teenida Issandat Piibli õpetuse järgi südametunnistuse vabaduses. Tervitame oma naaberkogudusi, kellega meid ootab ühine töö ühise nime all selle motoga: «Rahu koguduses puhta südame kaudu.» Tahaksime kõik olla ehitatav apostlite ja prohvetite rajale, kus Jeesus Kristus ise nurgakivi on ja meid endid ehitatakse ühtlasi üles Jumala eluasemeks Vaimu sees.»

Jumal on kinkinud meile armu, et 70 aasta jooksul on need erinevatest kogudustest tulnud inimesed ja uued kogudusega liitunud kasvanud ühtseks Oleviste koguduseks. Täna on koguduse liikmete hulgas veel neid, kes olid avajumalateenistusel. Ka meie aastapäeva jutlustaja pastor Jüri Puusaag elas kümneaastasena kaasa sellele pidulikule sündmusele. Nüüd ei ole küll enam kuulda, et keegi tahaks tagasi endiste palvelate ja koguduste juurde.

KUI KAUA OLED SINA OLEVISTES OLNUD?

Minul sai aprillis 40 aastat, kui hakkasin Olevistes käima. Kaheksa kuud käisin otsijana, detsembris kogesin päästet ja tõelist muutust oma elus. Olevistes hakkasin käima sellepärast, et see on suur kirik, kus on palju inimesi ja mind ei panda tähele. Olen üles kasvanud usklikus kodus ja usurahva hulgas oli palju neid, kes mind tundsid.

NÜÜD ON VÕIMALIK JÄLLE VANU KOGUDUSI TAASTADA.

Eelimi Nelipühikogudus taastas oma kiriku 1993. aastal, Allika Baptistikogudus lahkus Olevistest 1994. aastal. Kuid mitmed varem Allika ja Eelimi kogudustesse kuulunud liikmed ei läinud taasrajatud kogudustesse, kuna nad olid juba kasvanud kokku Oleviste kogudusega.

1990. aastatel püüdsime rajada viit päris uut kogudust: Lasnamäele, Õismäele, Mustamäele, Pääskülla ja Kurtnasse. Nendest kaks, Mustamäe ja Pääsküla, muutusid elujõulisteks. Pääsküla osakonnast, mille rajas Tõnis Roosimaa, on nüüd saanud Laagri kogudus, keda pastorina asub teenima endine Oleviste koguduse vend Peeter Tamm. Mustamäe koguduse rajajaks oli Priit Pesur. 2017. aastal asutasid meie koguduse noored Tallinna Kristliku Mosaiik Koguduse, kus teenivad pastoritena Mart Oksa ja Toomas Vardja.

KUIDAS SAAB NII SUURES KOGUDUSES ÜHTSUST HOIDA?

Kogudusest on mitmed õpetusetuuled läbi käinud, aga Jumala armust oleme jäänud kõigis põhiküsimustes ühisele arusaamisele. Kindlasti on oma osa sellel, et koguduse algusaastatel kasvatasid vennad Osvald Tärk, Oskar Olvik ja teised üksteisest lugu pidades kogudust jumalakartuses eelpoolnimetatud motot järgides. Vanempastorid Ülo Meriloo ja Rein Uuemõis jätkasid samas meelsuses ning ma olen ka ise püüdnud teenida Issandat ja kogudust sellessamas vaimus.

Jumal on aegade jooksul Oleviste kogudusele kinkinud väärikaid töötegijaid. Oleme kogenud koguduses mitmeid äratusaegu. Effataa ärkamine 1970. aastatel levis üle terve Nõukogude Liidu ja slaavi keelte alal üle kogu maailma.

MIKS OLEVISTE VANEMPASTOR EI OLE EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU UUE VANEMATEKOGU LIIGE?

Olen olnud liidu vanematekogus mitu perioodi, kuid äsja valitud vanematekogusse otsustasime saata Oleviste kogudust esindama nooremad pastorid Heldur Kajaste ja Veljo Kapteini.

LÄBI AEGADE ON OLEVISTESSE TULDUD TEISTEST LINNADEST JA KOGUDUSTEST. KAS SÜDA EI VALUTA, ET MUJAL JÄÄB INIMESI VÄHEMAKS?

On tuldud ja jäädud, aga ka mindud. Oleviste koguduse praegustest ja endistest liikmetest on aastate jooksul saanud pastoriteks 70 venda, kes on teeninud ja teenivad praegu mitmeid kogudusi. Näiteks praegune Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku juht Alur Õunpuu tuli Oleviste kogudusse siis, kui ta Tallinnas õppis, sai siin ristitud, läks tagasi Saaremaale ja on nüüd selle konfessiooni juht. Tallinnas on palju õppimisvõimalusi. Ma ei tea, et keegi oleks spetsiaalselt selleks kolinud Tallinna, et tulla Oleviste kogudusse, aga Tallinna pärast on tuldud küll.

ENNE SIND OLID OLEVISTES VÄGA NIMEKAD PASTORID. KAS OLI KÕHE TULLA NENDE JÄREL TÖÖLE?

Osvald Tärk oli 1950–1971, Oskar Olvik 1950–1977, Ülo Meriloo 1971–1993, Rein Uuemõis 1993– 2003. Mina olen nüüd 17 aastat Oleviste koguduse vanempastor olnud. Varem olin koguduse vanematekogu esimees.

2003. aastal kutsusime Joosep Tammot vanempastoriks, ta seisis Jumala ees ja vastas eitavalt. Kujunes nii, et Jumal usaldas selle ameti mulle.

Enda kohta võin öelda, nagu on kirjas Ps 40,3: «Ta tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule.» Täpselt nii on mu elus olnud ja edasised sammud on ka Issand seadnud. Oleviste koguduses on veel pastoritena ametis Rein Uuemõis, Ülo Niinemägi, Heldur Kajaste ja Veljo Kaptein. Tänan Jumalat nende tublide usumeeste eest, kes on ustavalt ehitanud ja ehitamas Issanda Kuningriiki.

OLEVISTE KOGUDUSEL ON PIKK JA VÄÄRIKAS AJALUGU.

Oleviste kirikul on juba rohkem kui 700-aastane ja praegusel kogudusel 70-aastane ajalugu. Kui ei olnud võimalik vaimulikku haridust saada, siis kasutas Jumal Osvald Tärki ja Oskar Olvikut. Neljapäevastes piiblitundides õppisid inimesed nagu piiblikoolis või seminaris. Nendes oli kuulajaid ka teistest konfessioonidest.

Olid suured laulukoorid, kodudes õpetati lapsi, sest pühapäevakooli ei saanud ametlikult teha. Siis tuli Effataa ärkamisperiood jne. Taastatud Eesti Vabariigi ajal avanesid uued võimalused ja täna võime öelda, et Jumal on siin kogu aeg teinud oma tööd ning kasutanud erinevaid inimesi: «Eben-Eeser, siiani on Issand meid aidanud» (1Sm 7,12).

OLEVISTE KIRIKU HOONE ON ÜKS TALLINNA KÕIGE TUNTUMAID SÜMBOLEID.

Oleviste torn paistab kaugele, kuid meie igatsus on olnud ja on, et koguduse vaimulik sõnum oleks nähtav ja kuuldav kogu Tallinnale. Kirikuhoone kuulub luterlikule kirikule, selle kasutamiseks on meil leping kuni aastani 2029. Hoone vajab kapitaalremonti, kuid kogudus ise ei suuda seda korda teha – selleks oleks vaja 15–20 miljonit eurot. Oleme tänulikud Tallinna linnavalitsusele, kes mitmetel aastatel on eraldanud vahendeid kiriku remondiks. Ka kogudus on omaosalusega neid tõid finantseerinud. Eelmisel aastal restaureerisime torni ja vaateplatvormi, käesoleval aastal korrastame lõunakabelit. Täname Jumalat, et Tema õnnistav käsi on olnud ka koguduse majanduselu peal.

MÕNES KOGUKONNAS MÄNGIVAD PASTORID TÄHTSAT ROLLI – OSALEVAD NÄITEKS VOLIKOGUS.

Me oleme Tallinna linnavõimuga läbi aegade hästi läbi saanud. Kui praegune peaminister Jüri Ratas oli Tallinna linnapea, siis olin tema poolt moodustatud nõukoja liige. Jumal ei ole kutsunud mind poliitikasse ja ma ei kuulu ühtegi erakonda. Oleviste koguduse liikmete hulgas on mitmete erakondade liikmeid ja ka Tallinna volikogus on Oleviste koguduse liikmeid.

OLEVISTE ANNAB VÕIMALUSE TEHA ASJU SUURELT.

Võimalus on ikka teha asju suurelt, kuid Issand hindab ustavust rohkem. Oleme kõik kuulnud, et me vajame ärkamist ja praegu pole mitte midagi. Jeesus läks harjumuspäraselt sünagoogi, kas oli ärkamine või ei olnud, kas paistis päike või sadas vihma, oli külm või soe. Me tuleme harjumuspäraselt Issanda kotta Jumalat teenima. Kui me oleme piskus ustavad, siis Issand saab kasutada iga usklikku inimest ja kogudust oma Kuningriigi ülesehitamisel.

KUIDAS SA ISELOOMUSTAKSID OLEVISTE MÕTTELAADI?

Julgen öelda, et Oleviste on üks konservatiivsemaid kogudusi liidus. Õpetame karsket eluviisi ja rõhutame kõigi usklike preesterlust: «Teie aga olete «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema kiidetavust», kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on» (1Pt 2,9–10).

KAS OLEVISTE PASTORITEL JA JUTLUSTAJATEL ON JUURDEKASVU?

Oleviste koguduses on täna viis pastorit, diakoniteks 27 venda ja seitse õde. Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris õpib seitse venda. On mitmeid tublisid inimesi, kes juba täna koguduses teenivad ja usun, et nendest kasvad uued pastorid ja töötegijad.

TÄNAME!

MIRIAM PALVETAB MÕRTSUKATE EEST

«Ma andsin kurjategijatele andeks,» ütleb Miriam Geske (21). Tema tunnistusel on dramaatiline eellugu – need kurjategijad on tema isa Tilmann Geske mõrtsukad. Isa tapeti 18. aprillil 2007 Ida-Türgis Malatyas. Tapeti ka kaks kohalikku kristlast.

Miriam sündis 1999. aastal Türgis. Kaks aastat enne seda olid tema vanemad tulnud Saksamaalt Türki, et võita türklasi evangeeliumile. Isa töötas keeleõpetajana. 2003. aastal kolisid nad Adanast Malatyasse, kus on väike kogudus.

ISA ON SURNUD

Isa surmapäeva mäletab Miriam hästi. Ta oli siis kaheksa-aastane ja toodi koos vennaga koolist koju. Nad sõitsid kõigepealt koju ja siis haiglasse. Nende ema Susanne oli pidevalt telefonitoru otsas. Üks politseinik valvas haiglat: «See kõik oli meie jaoks väga segane.» Ilmselt tabas vend kõige kiiremini tõe: «Meie isa on surnud.» Seda kinnitas ka ema. Kõik nutsid. Sõbrad tõid lapsed koju. Meeleolu oli rusuv. Pidevalt käis naabreid, kes avaldasid kaastunnet.

Miriam igatses oma isa järele väga. Enam ei olnud teda hommikusöögilauas. Isa oli lastele ikka putru keetnud. Seda tegi nüüd ema, aga tema kaerahelbepudrul oli hoopis teine maitse. Isa ei olnud enam spordivõistlustel virgutamas ega ka mitte lõpupidudel.

PERE JÄI TÜRKI

Paljud sõbrad ootasid, et pere pöörduks tagasi Saksamaale. Gesked jäid aga Türki, millest oli saanud nende uus kodumaa. Isa maeti Malatyasse. Vaid päev pärast mõrva andis ema ühes intervjuus televisioonile kurjategijatele avalikult andeks. Ta tsiteeris seejuures piiblisõna, mida Jeesus oma piinajate kohta ristil ütles: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» (Lk 23,34).

Miriami jaoks on ema vaimulikuks eeskujuks ja nii andestas ka tema kurjategijatele. Andestuse juurde kuulub tema jaoks ka see, et ta palvetab nende viie mehe pärast, kellest kolm said oktoobris 2016 eluaegse vangistuse: «Ma õnnistan neid palves.»

Miriamile olid lohutuseks ka reageeringud, mida saadeti üle kogu maailma. Lapsed joonistasid neile pilte ja mitmest kohast saadeti piiblisalme. Miriam ütleb: «Ma tundsin, et minu taga seisab terve armee palvetajaid.»

NÄGI ISA UNES

Kaheksa aastat pärast isa surma sai Miriam Jumalalt ka ühe ebatavalise kingituse. Ta nägi isa unes: «See oli peaaegu reaalne. Ma kallistasin isa ja olin koos temaga.» Kogemus oli tugevaks usukinnituseks.

Nüüd tunnistab Miriam: «Jumala pilk näeb kaugemale.» Tema isa surm tõi Türgis kaasa suure õnnistuse – kogudused kasvasid ja mitte ainult Malatyas. Kogu maal pöördus inimesi Kristuse poole.

Teismelisena elas Miriam mõned aastad Saksamaal. Frankfurdis Maini ääres lõpetas ta kooli ja koos Noorte Missiooniga tegutses ühe aasta Kanadas ning Nepaalis. Aasta tagasi asus ta õppima teoloogiat. Milline saab olema tema tulevane tööpõld, selle üle ta pead ei vaeva: «Selle jätan ma Jumala mureks.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ÕIGE ARMASTUSE TUNNUS

See lugu jääb mulle meelde kogu eluks. Umbes 15 aastat tagasi oli meie koguduses üks pensionieelikust õde. Ta osales aktiivselt koguduse erinevates tööharudes. Järsku jäi ta haigeks – tal oli vähk.

Muidugi palvetas terve kogudus tema pärast innukalt. Mina kui pastor külastasin teda palju kordi nii haiglas kui kodus ja palvetasin tõsiselt tema tervenemise pärast. Tema olukord läks aga üha hullemaks. Ilmselt hakkas haigus mõjutama ka tema vaimulikku olukorda – õde hakkas helistama koguduse teistele õdedele ja levitama kuulujutte.

KEERULINE OLUKORD

Ma suhtusin sellesse õesse lugupidamise ja armastusega ning tema patt kurvastas mind väga. Seda enam, et see ei mõjunud halvasti mitte ainult talle endale, vaid ka kogudusele. Ma sain aru, et pean sellest temaga rääkima ja ütlema, mida Piibel õpetab.

Aga kuidas rääkida sellisel teemal raskelt haigega, kes võib varsti surra? Mõned pastorid soovitasid mul mitte vahele segada, kuid pärast pikki palveid, Piibli lugemist ning mõtisklusi otsustasin siiski temaga ettevaatlikult ja armastavalt rääkida.

Tema reaktsioon oli väga järsk: «Mida te õige mõtlete, kas tahate mind päris maha tappa?» Samal õhtul helistas tema tütar, kes pärast mitmeid ebameeldivaid sõnu ütles: «Et te oma jalga rohkem meie majja ei tõsta!»

See unetu öö oli üks minu elu raskemaid. Palvetasin palju, parandasin meelt, hüüdsin Jumalat appi, palusin armu sellele õele, palusin, et Jumal näitaks mulle, mida ma valesti tegin ja mida ma pean nüüd edasi tegema. Ma tundsin end tühjana ja purukspekstuna.

JUMAL AITAS

Järgmisel päeval see õde helistas mulle, vabandas teravate sõnade pärast ja palus andeks. Tuli välja, et ka nemad koos tütrega olid palju palvetanud, selle olukorra üle mõelnud ja saanud aru, et ma soovisin neile ainult head ja tegutsesin vastavalt Jumala sõnale. Pärast helistas ka tütar ja ütles umbes sama. Kuidas ma rõõmustasin! Meie suhted muutusid taas soojadeks ja sõbralikeks.

Mõne aja pärast kutsus haige õe tütar mind ema juurde, sest tema olukord oli väga paha. Kui ma kohale jõudsin, siis nägin, et õde oli vaevatud füüsilisest valust ja kannatustest. Ta pihtis, palus veelkord andestust koguduselt ja minult. Ma palvetasin tema pärast – palusin, et Jumal võtaks ta vastu. Umbes kahekümne minuti pärast läks ta rahus Jumala juurde. «Armastusel ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle,» kõlavad Pauluse sõnad (1Kr 13,6). Ülekohtu all mõtles ta inimeste tegusid.

KORRALDAV ARMASTUS

Kui apostel Paulus sai teada korintlaste koguduses valitsevast valest suhtumisest pattu, hakkas ta seda paljastama: «Ent teie hooplete ega olegi kurvad ja ei kõrvaldagi oma keskelt seda, kes niisugust asja on teinud» (1Kr 5,2). Paulus armastas korintlasi väga. Ta ei õpetanud ainult seda, kuidas peaks suhtuma patusse, vaid kutsus üles ka tegutsema. Ja selle tegutsemise aluseks peab olema armastus.

Kuidas me reageerime, kui näeme koguduses oma vendade ja õdede vale käitumist? Kui mitte kuidagi, siis järelikult me ei armasta neid. Me võime palju rääkida armastusest ligimese vastu, kuid meie reaktsioon eksimuste suhtes on meie armastuse taseme õige näitaja.

VIKTOR TANTSJURA
Vera i Žizn

TEE KÕRBEST VÄLJA

Susanne von Pentz-Jaeger (59) abiellus suhteliselt hilja – 41-aastaselt. Kümme aastat hiljem, suvel 2012, sai tema mees mägimatkal õnnetult surma. Mida toob selline saatuselöök kaasa usule Kristusesse?

Susanne von Pentz-Jaeger kasvas vabakoguduslikus vanematekodus. Juba lapsena kuulis ta piiblilugusid. 14-aastaselt sai ta teadlikult usklikuks ja kolm aastat hiljem ta ristiti.

Esimese kriisi elas ta läbi kahekümnendates aastates, mil tal tuli mitu korda haiglas operatsioonil käia. Ta kõikus lootuse ja kahtluste vahel: «Kas pean veel 50 korda käima?» Kuid usk Jeesusesse Kristusesse ja Piibli tõotused kandsid Susanne nendest aegadest läbi. Samuti julgustasid teda pere ja sõprade külaskäigud. «Tol ajal kogesin ma Jumala lähedust ja parandamist,» meenutab ta.

ÕNNETUS

Noorte täiskasvanute ring tema koguduses ja osavõtt puhkusereisidest aitasid tal kriisi võita. Vallaliste usklike üritustel tutvus ta elektriinseneri Bernhard von Pentziga, kellest sai Susanne abikaasa. Nad töötasid kaasa ühes baptistikoguduses. Oli võimalus palju reisida ja nende kooselu oli õnnelik.

Juulis 2012 oli plaanis puhkus Alpides. Koos Susanne vennaga asusid nad teele Nebelhorni mäele, mis on 2224 meetrit kõrge. Oberstdorfi lähedal kukkus Bernhard segastel asjaoludel 60 meetri kõrguselt kuristikku. Susanne oli ette jooksnud, mistõttu ta ei näinud õnnetust pealt. Mäevalvele saadeti küll häireteade, kuid paraku said nad ainult tema mehe surma kinnitada.

VÄLJAPÄÄS

Noore lesknaise jaoks algas intensiivne leinaaeg: «Ma kurtsin, nutsin, elasin kõike uuesti läbi, rääkisin palju oma sõpradega.» Loomulikult esitas ta ka miks-küsimuse ja andis endale kohe aru, et sellisele küsimusele ei saagi vastust tulla.

Oma koguduses käis ta ikka ja jälle ühes palvegrupis, kus kirjeldas oma küsimusi ja hädasid. Ta tegi läbi viienädalase rehabilitatsiooni. «Usust Jumalasse ei loobunud ma aga kunagi.»

Miks siis? Sest tal oli varem olnud palju häid kogemusi Jumalaga. Praegune kannatus ei muutnud neid mitte olematuks. Jõudu ammutas ta Piiblist. Eriti julgustasid teda kaks salmi Vanast Testamendist: «Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.» (Js 43,18–19).

AUTOR JA LEKTOR

Oma leinaajast kirjutas ta raamatu «Järsku ei olnud teda enam». Möödunud aastal ilmus sellest täiendatud trükk. Kirjatööd teeb ta ka kristlikele ajakirjadele. Kristlikes kogudustes korraldab ta terviseseminare, kõneleb hommikusöökidel ja avatud õhtutel. Eriti oodatud on teema «Lahtilaskmine ja võitmine», kus ta räägib enda kogemustest.

Susannet motiveerib soov rääkida edasi seda, mida ta on läbi elanud koos Jeesuse Kristusega. Ka kõige sügavamas kannatuses on võimalik võita uut lootust tuleviku jaoks.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ÜKS PILT

Tartu Salemi koguduse rännuhuvilised tegid 19. septembril ringreisi Lõuna-Eestis. Pildil on osa neist Piusa koobastes.

Foto: Sulev Kivastik

OLEVISTE KOGUDUS 70

Aastapäev 19.–20. septembril 2020

1. Avasõnad Rait Tõnnori, taustal Ekklesia koor.
2. Segakoor.
3. Siim Teekel, taustal Effataa koor.
4. Jutlustas Jüri Puusaag.
5. Jutlustas Erki Tamm.
6. Tervitas rahvastikuminister Riina Solman.