Ka sel kevadel tulid mehed erinevatest kogudustest ühel õhtul kokku, et ühiselt palvetada. Nii on see aastaid olnud. Peaaegu oleks see ettevõtmine ära jäänud, aga siis lõppes koroonast põhjustatud kogunemiskeeld. 29. mail said vabas õhus Loksa palvela õues võimsa õitseva pirnipuu all ja pärast Juminda rannas ühised laulud ja palved taeva poole tõusta.

Koroonakriis on sundinud palju ilusaid ettevõtmisi ära jätma. Ettevaatlikuks on see teinud ka järgmiste planeerimisel. Ette täidetud kalendrid ei sisenda enam kindlust. Hinnatud ning oodatud muusikud, jutlustajad, lektorid jt peavad oma esinemised ära jätma – kui lausa ei keelata, siis kuulajad kardavad kokku tulla. Peame hakkama tulevikule uut moodi vaatama.

Kui kriis on meid pannud rohkem mõtlema Jumala teedele, ei ole ta asjata meist üle käinud. «Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam,» kirjutas apostel Johannes (Ilm 21,1). Vana kaob, aga tulemas ei ole kaos, vaid ilusam tulevik paremas ilmas. Sinna pääsemise nimel peab praegu pingutama.

KEHTIV JA KEHTETU

Toimetaja kommentaar

Koroonaviirusest tingitud piiranguid vähendatakse üksteise järel. See on hea, eriti siis, kui viirus ise ka kaob. Sellest ei maksa aga eufooriasse sattuda, nagu üks Eesti prominentne tegelane, kes nõukogude ajal esimest korda Soome sattudes rõõmustas vabaduse üle ja sai järsku purjus meeste kamba käest peksa.

«Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!» kirjutas apostel Paulus (Gl 5,13). Vabadus seab inimesele suurema vastutuse kui orjapõli, kus teised tema eest otsustavad. Või on see lihtsustatud arusaam orjusest, mis praktikas põlistaks selle?

PÕHISEADUS 100

Eesti Vabariigi põhiseadus on saanud saja-aastaseks. Praegu ei kehti küll ammu enam esimene tekst (nüüdne on juba neljas) ja nõukogude võimu ajal olid Eesti territooriumil hoopis teised seadused, aga tähelepanuväärne tähtpäev on see kindlasti.

Nõukogude ajal kehtis Eestis väga kummaline põhiseadus. «Kehtis» on võib-olla isegi liiga palju öeldud. Selles oli palju ilusaid sõnu, näiteks oli kõigile garanteeritud usuvabadus, sõnavabadus jne. Tegelikkuses olid vähemalt need kaks väga tugevasti piiratud. Praegu on natuke imelik mõeldagi, kuidas me sel ajal hakkama saime, aga tulime Jumala abiga toime ja jõudsime tänapäeva. «Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid,» õpetas apostel Jaakobus (Jk 1,22). Nõukogude võimu sõnad ja teod koos ei käinud, aga usklikelt ootab Jumal seda läbi aegade.

Võib kahtlustada, et väga paljud eestlased ei ole Eesti põhiseadust sõnasõnalt läbi lugenud. Ehk ei saagi seda pahaks panna, sest põhiseadus ei ole kerge lugemisvara. Tavaolukorras on meil tegelikult vaja järgida konkreetset valdkonda puudutavaid detailsemaid eeskirju.

Praegust Eesti põhiseadust on viis korda muudetud. Piibel on püsinud aastatuhandeid. Veel enamgi – seda ei tohi muuta: «Mina tunnistan kõikidele, kes kuulevad selle raamatu ennustuse sõnu: kui keegi neile midagi juurde paneb, siis paneb Jumal tema peale need nuhtlused, mis sellesse raamatusse on kirjutatud. Ja kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnadest, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast, millest on kirjutatud selles raamatus.» (Ilm 22,18–19). Piibel on lugemiseks igaühele. Mida rohkem seda lugeda, seda parem. Ikka kaanest kaaneni.

JÄLLE MÄSSATAKSE

Ameerikas sai valge politseiniku süü tõttu surma mustanahaline seaduserikkuja. Tulemuseks on ülemaailmne protestiliikumine, kus häbistatakse rassismi ja teisi pahasid mõtteviise. Protestijatega liiguvad kaasa märatsejad, keda asja sisu ei huvita – nemad tahavad möllata, röövida ja varastada. Liikumisele endale tuleb see muidugi kahjuks.

Protestitakse ka Eestis. Kas meil on siis rassismi? Küllap on. Vähemalt tähelepanu äratab iga teistsugust nahavärvi inimene ikka, kui ta valgete sekka satub. Samamoodi tekitab uudishimu valge inimene, kui ta Aafrikasse või Aasiasse läheb. «Kas ma võin teid korraks käega puudutada?» küsis uudishimulik jaapanlane mulle väga tuttavalt valgelt mehelt, ise midagi halba sellega mõtlemata.

Praegused protestid kergitavad jälle üles probleemi, et maailma kipub valitsema nii heas kui halvas Ameerika mõtteviis. Sealsed hädad tehakse ka meie hädadeks, neid solvavad sõnad meie suus mõistetakse hukka ka siis, kui meil kedagi solvata polnud plaaniski. Kultuuride omavaheline rikastamine üksteise mõistmise kaudu jääb ära, kohustuslikuks muutub suurema ja tugevama hääl. Ega see meeldiv ei ole, aga juba vanal ajal peeti mõistlikuks, et targem annab järele.

Vihased protestid ja vaenlaste hävitamine ei ole see stiil, mida Jeesus õigeks pidas: «Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele» (Mt 11,29). Inimeste meeleparandus paneb taeva rõõmustama (Lk 15,7) ja seda rõõmu peaksime rohkem tekitama.

«Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust» (Jr 29,11). – 31. mail asetati Rakvere Karmeli koguduse uuele kirikule nurgakivi. Kapslisse panid oma palvesoovid ka uue põlvkonna esindajad Joosep Pikat ja Joel Kristjan Kotiesen.

Foto: Meelis Etti jn

IGAÜHELE TEMA KOHT

«Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu Tema tahab.» (1Kr 12,4–11).

Korintoses oli Pauluse päevil sündimas põnevaid asju. Meil on raske mõistusega haarata ja isegi ette kujutada, mida kõike Püha Vaim seal korda saatis. See on aga meie, mitte tollaste kristlaste probleem. Me anname täna oma kogudustes liiga vähe ruumi Pühale Vaimule. Nõupidamised, töökavad, eelarved, aruanded, lepingud – igapäevaeluks nii vajaliku bürokraatia keskel jääb Püha Vaimu spontaansusele mõnikord liiga vähe tegutsemisruumi.

On muidugi kogudusi, kellel on veidi teistsugune suhe Püha Vaimuga. Aga eks neil kipub jälle probleeme olema kõige sellega, mida me nimetame elutähtsaks bürokraatiaks. Ja ärgem unustagem hetkekski, et Jumal ei ole korratuse ja kaose Jumal ning järelikult ei ole seda ka Püha Vaim. Üks on aga kindel – Püha Vaim peab leidma rohkem ruumi meiegi keskel.

IGAÜHEL ON ANDED

Korintlased lausa pulbitsesid vaimsest energiast. Paulus loetleb erinevaid vaimuande koguduses, üks imetabasem kui teine. Seal tõlgendati Jumala sõna, prohveteeriti, tervendati, palvetati keeltes, eristati vaime... Aga küllap oli ka neid, kes vägevaid vaimuilminguid nähes ja kuuldes olid segaduses ning langesid masendusse, sest neil ei olnud selliseid silmaga nähtavaid ja kõrvaga kuuldavaid ande.

Need viimati nimetatud võiksid olla pärit ka meie seast. Sest olgem ausad: meid ilmselt ei vaeva korintlaste küsimus, missugune neist andidest on kõige tähtsam. Meie küsime pigem, kus on kõik need annid meie juures. Nende vägevate vaimuvälkude taustal, mida Paulus Korintose koguduse juures kirjeldas, tunneme meie ennast pigem armetute tulukestena. Kas olete märganud, et peaaegu kõik meie lauluraamatu Püha Vaimu teemalised laulud on palvelaulud? Kuna me palume Jumalalt Püha Vaimu, ju me siis tajume, et meil jääb sellest vajaka.

Meil on kogudustes palju ülesandeid, mida tuleks täita, ja projekte, mida tuleks ellu viia, kuid nendega on üks väike probleem – kui meil vaid oleks nende jaoks inimesi, kel on vastavad anded. See nimekiri on pikk – alates jumalateenistuste sõnalisest ja muusikalisest läbiviimisest kuni heli- ja videosalvestuste tegemise, laste- ja noortetöö eestvedamise, kohvikuteenistuse ja vanade ning haigete koguduseliikmete külastamiseni välja.

Mõned meist tõmbuvad kartlikult endasse, kui juttu on andidest. Nad mõtlevad Piiblis mainitud vaimuandidele ja küsivad endalt, kas need pole mõeldud üksnes valitud inimestele. Mis tuleb meile esimese asjana silme ette, kui räägime vaimuandidest koguduses? Kas eestvedaja pastor või karismaatiline jutlustaja? Või mõtleme ehk mõnele andekale muusikule, kelle and tundub meile millegi erilisena, mida meie kunagi omada ei saa? Me mõtleme, et and, kreeka keeles charisma, on midagi väga erilist, peaaegu üliinimlikku, mida meil, tavalistel inimestel, lihtsalt ei ole.

Paulus eitab sellist mõtteviisi. Ta ütleb, et igaüks on andekas, iga kristlane on karismaatik. Järelikult on ka iga kogudus karismaatiline osaduskond. Et seda mõista, peame heitma uue pilgu meie seas olevatele andidele.

Me vajame: haigustega inimesi, kes suudavad tervisemuredele vaatamata teistele usus tuge pakkuda; eakaid inimesi, kel on aega palvetada; musikaalseid inimesi, kes aitavad sisustada laulu ja pillimänguga meie jumalateenistusi; organiseerimisvõimega inimesi, kes aitavad korraldada koguduse üritusi; tehnikataibuga inimesi, tänu kellele on jumalateenistusel heli ja pilt; kuldsete kätega inimesi, kes aitavad remonditöödega; kuulamisoskusega inimesi, kes teevad hingehoiutööd; külalislahkeid inimesi, kes võõrustavad külalisi; puhtust armastavaid inimesi, tänu kellele on puhas ka meie koguduseruum; lepitamisoskusega inimesi, kes aitavad konflikte lahendada; küpsetamis- ja keetmisoskustega inimesi, kes katavad laua, kui koguduses on mõni tähtpäev või külaline. Ja veel paljude muude andide ning oskustega inimesi. Kõiki selliseid leidub meie hulgas ja nad väärivad julgustamist: «Jah, te olete andekad! Tundke sellest rõõmu ja jagage oma ande teistega!» Ja kes ennast veel ebakindlalt tunneb, küsigu endalt, kus on minu vaimulik and ja kuidas ma saan seda teiste kasuks rakendada. Sest igaüks on milleski andekas.

AND ON KINGITUS

See pole sama, kui olla milleski andekas. Rõhuasetus on millelgi muul. Korintose koguduses sai üks asi selgeks: karismaatilised ilmingud võivad mõnikord viia vägagi kaootiliste olukordadeni. Korintoses kiitlesid inimesed Püha Vaimu ilmingutega! Nad esitasid oma andi kui erilist teenet ja olid varmad teiste üle kohut mõistma: «Kui te ei oska nii hästi või üleüldse keeltega palvetada nagu meie, siis olete teise sordi kristlased!» Sellist üleolevat suhtumist võis kohata ka teiste vaimuandide puhul. Tulemuseks olid pinged ja kildkonnad koguduses. Karismast sai karikatuur.

Pauluse sõnum nende arengute taustal on: «And on kingitus! See, mille üle te nii uhked olete, on teile antud ilma teie teeneteta, see kõik on kingitus Jumalalt!» Paulus räägib oma kirjades palju rohkem armuandidest kui vaimuandidest. Need ei ole omand, neid ei saa ise tekitada. See, mida meie teha saame, on parimal juhul ennast nendele avada. Ja muidugi nende andjat tänada.

Aga kui miski on meile kingitud, siis teeb see meid ebakindlaks. Tõeline kingitus ei ole etteplaneeritav. Kui keegi meile midagi ootamatult kingib, muutume umbusklikuks. Miks ta seda teeb? Mis on tema varjatud motiiv? Milleks see kingitus mind kohustab? «Ah, seda poleks vaja olnud,» ütleme tavaliselt selle peale võltsi tagasihoidlikkusega. Ja mõtleme samal ajal juba pingsalt, kuidas saaksime tekkinud olukorda muuta, oma «võlgujäämist» kuidagi tasakaalustada.

Matustel võib mõnikord kuulda, kuidas kadunuke oli ennast ise elust läbi võidelnud. «Mulle ei kinkinud keegi kunagi midagi, kõik pidin ise ränga tööga saavutama,» oli sellise inimese usutunnistus. Ja siis võib peaaegu kindel olla, et kadunukese usust küll juttu ei tule. Sest niisugustel inimestel on olnud usuga raske midagi peale hakata. Usk on ju kingitus. Kristlane aga teab, et talle on kõik eranditult kingitud. See kujundab teda, muudab ta tänulikuks ja alandlikuks.

Nendele, kes on uhked oma andide üle, ütleb Paulus: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!» Igaüks on andidega varustatud, need on talle kingitud. Selles võime olla kindlad, selle eest võime olla tänulikud ilma umbusuta, sest Jumal kingib seda kõike täiesti arusaadaval ja avalikul põhjusel: armastusest meie vastu! Meie tingimusteta tänu kingituse eest aitab ära hoida lõhenemised nagu Korintose koguduses. Sest kes suudab tänada Jumalat andide eest, see suudab ka teiste juures kadedust tundmata aktsepteerida neile osaks saanud ande ja koos nendega rõõmu tunda. Siis ei ole enam ebatervet konkureerimist, on vaid üksteise täiendamine. Andide paljususes on siis ka ühtsus.

IGAÜHEL ON ÜLESANNE

Korintlased kasutasid oma ande, aga tihtipeale pigem suletud ringides. Isekeskis kogesid nad vaimulikke kõrghetki, sellal kui teised seisid piltlikult öeldes tühjade kätega ukse taga. Pauluse sõnum on selge: «Siis võite oma annid hoopis ära unustada!» Need ei ole mõeldud omakasuks, vaid peavad alati teenima koguduse ülesehitamist. Iga anniga on Jumal sidunud konkreetse ülesande. Karismad, mis teistele midagi ei anna, on kasutud.

Anne on alati ka ülesanne, ja see nõuab andumust. Jumala kingitus tuleb lahti pakkida ja seda siis kõigi jaoks kasutada. Pauluse jaoks ei saa olemas olla ühtegi koguduseliiget, kes mingil moel ei panustaks koguduse ülesehitamisse. Kus on koguduses see koht või ülesanne, kus me oleme valmis tõsiselt võtma meile spetsiaalselt kingitud andi, meie kutsumust koguduse jaoks?

Andumus ja teenimine on tänase inimese jaoks iganenud tähendusega sõnad. Meie maailm on läbinisti individualistlik ja meie koos sellega. Mõned arvavad, et nad suudavad olla kristlased ka ilma koguduseta. See oleks sama, mis olla lind ilma tiibadeta. Nad hoiduvad teistele jagamast seda, mida üksnes nemad suudaksid piisavalt teistele anda. Seda võiks nimetada ka Jumala tagant varastamiseks, sest nii jäetakse endale see, mis on mõeldud jagamiseks teistele.

Kui Paulus ütleb, et igaüks on saanud Jumalalt oma eriosa, siis ei tähenda see seda, et igaüks ajab ainult oma asja. Kristlaseksolemine tähendab üksteise täiendamist oma andidega. Need, kes juba teevad, teevad sageli liiga palju ning nõrkevad oma koorma all. Paljud asjad muutuvad lihtsamaks, kui inimesed lasevad Jumala Vaimul enda käest küsida, mis on nende vastutus andide kasutamises.

Ärgem siis unustagem kolme lihtsat tõsiasja. Igaüks on omamoodi andekas. Igaüks meist on andidega varustatud, see tähendab, et need on meile kingitud. Ja igaüks peab oma ande rakendama, täites koguduses erinevaid ülesandeid. Tehkem seda siis vastutustundlikult ja tänulikult Jumala auks, oma kaasinimese heaks ning kogukonna hüvanguks Jeesuse läbi.

ANDRES SAUMETS
Elva Baptistikoguduse juhatuse esimees

SUVEFESTIVAL LÜKKUB EDASI

Aktuaalne teema

Tavaliselt on Kuulutaja avaldanud intervjuu Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivalist. Tänavu pidi see toimuma Kehras ja kahjuks pidi Kehra koguduse pastor INDREK LUIDE (67) andma intervjuu ärajäänud või edasilükkuvast festivalist.

Festival jäi ära ilmselt koroonaviiruse tõttu?

Jah. Meie koguduse juhatus otsustas teha liidu juhatusele ettepaneku jätta suvefestival sel aastal ära ja nihutada see järgmisse aastasse. Meil oli kava peaaegu koos, aga nüüd jätsime organiseerimise natuke lõdvemaks. Me ei saaks kokku tulla. Kui hajutatuse põhimõte jätkub, siis see meile ei sobi. Parem mitte teha niisugust festivali, kus me peame üksteisest kaugel olema.

Me oleksime tahtnud teha seda koguperefestivalina, et kaasa oleksid haaratud lapsed, noored, täiskasvanud ja vanad ka. Viimastel suvefestivalidel erilist noorte osa pole enam olnud, nendele on jäänud noorte piiblipäevad eraldi ajal. Tuleks formaati muuta ja leida mingi võti, kuidas kaasata korraga kõiki põlvkondi.

Kehra kogudusel on kena ajalugu.

Kogudus saab tänavu 130-aastaseks, millega ta on vanuselt liidu koguduste hulgas väärikal kaheksandal kohal. Tahtsime, et oleks kaks ühes, juubeli pidamine oleks olnud sobiv aeg ka suvefestivaliks. Meil on suur maja, saalis on veidi üle saja koha. Palvela krunt on terve hektar, kõik mahuks kenasti ära kogudusemaja juurde. Meil on veel ka vana palvela, aga see on lagunemisfaasis. Rongkäigu vanasse palvelasse plaanisime küll teha.

Nüüd saab aastapäev 28. juunil stardiks koguduse ajalooraamatu väljaandmisel. Peatoimetaja on Helen Haas. Palju eeltööd ajaloo kokkukogumisel on teinud Alland Parman ja varem teeninud vaimulikud. Head materjali oleme saanud Saara Toomingult, kes on jõudnud juba väärikasse ikka (93).

Palvela trepikoja seintele soovime panna kõigi Kehra kogudust teeninud vaimulike pildid. Kui maja ümbruse kujundamisega valmis saame, siis miks ka mitte sinna nimelised pingid paigaldada. Mina olen kümnes pastor Kehra koguduses. Üle viie aasta tagasi ilmus raamat Kehra ajaloost, kuhu ka neli lehekülge koguduse tegevusest sisse mahtus.

Ega kogudus pole tujust ära, et suvefestival tuli ära jätta?

Ei ole. Kuna 130. aastapäev on igal juhul ja tänu koroonale koosolekuid ei olnud, saime hakata koguduse maja seestpoolt remontima. Töö on peaaegu valmis. Võib-olla õnnestub järgmisel aastal, kui 130 lõpeb, kõik ikka suvefestivalile kokku kutsuda, kui liidu juhatus nii arvab. Loodame, et selleks ajaks läheb olukord riigis paremaks.

Muusikaosa ettevalmistustega tuleb hakata otsast peale, uuesti harjutada. Me mõtlesime, et igast liidu piirkonnast võiks tulla muusikakollektiiv siia esinema ja lõpetame festivali suure ühendkooriga. Kuna festivali motoks sai «Üheskoos – koostöös», siis oleks nii muusika poolelt kui ka muudel aladel füüsiliselt näha, et teeme ühiselt misjonit ja kuulutame evangeeliumi, muretseme üksteise vajaduste eest.

Tahtsime vastavalt festivali motole kutsuda ka kohalikud muusikakollektiivid ühel õhtul esinema – nende muusika ja meie evangeelium. Nad olid valmis tulema. Me levitame sellist mõtteviisi, et kogudused on väga olulised tegijad piirkonna heaolu ja rahulolu jaoks. Meist sõltub nende hea käekäik ja nii kutsusime ka ettevõtjaid selle suure ürituse korraldamise osalisteks – nii rahaliselt kui ka osa võtma. Rääkisime ka vallavalitsuse ja kooliga. Nad olid kõik valmis osalema.

Meie koguduse ruumidesse kerkib telestuudio, kus hakkame valmistama saateid nii kristlikele kanalitele kui ka vallavalitsusele. Võib-olla tekib mõne aasta pärast internetipõhine Anija-TV (Kehra kuulub Anija valda). See on unistus!

Osa suvefestivale on korraldatud ühiselt piirkonna koguduste poolt. Kas Kehra ümbruse kogudused on ka haaratud?

Tegime ettepaneku lähipiirkonna kogudustele, Loksa, Valkla ja Oleviste koguduse Kose grupile, koostada ühiselt programm, aga tänu eriolukorra kehtestamisele jäi seegi otsus tulevikku oma teostamist ootama.

Tallinn on Kehrale väga lähedal, kas festivali külalistel poleks öömajakohti vaja Kehras broneeridagi?

Otsustasime, et alustame hommikul sobival ajal ja lõpetame õhtul enne viimase rongi väljumist Tallinna poole. See ongi niisugune kellaaeg, et on hea lõpetada.

Täname ja loodame, et see intervjuu annab mõnelegi lugejale mõtte tulla järgmisel suvel festivalile.

ÜKS KÕRGKOOL TEISE JÄREL

Kohtla-Järve Peeteli Koguduse pastor ROMAN KUZNETSOV (42) lõpetas äsja Kõrgema Usuteadusliku Seminari. Ta kirjutas lõputöö «Põlvkondade vahetuse problemaatika Eesti EKB Koguduste Liidu venekeelsete koguduste näitel» vene keeles, aga lõputöö kaitsmine oli eestikeelne ja intervjuu Kuulutajale andis ta samuti eesti keeles.

KUIDAS SA SAID LÕPETADA SEMINARI ÜHE AASTAGA?

Ma lõpetasin 2008. aastal Peterburi Kristlikus Ülikoolis magistrantuuri, aga Eesti ei tunnusta seda diplomit. Ma sain sealt aineid seminari üle kanda. Kui võtta Peterburis läbitud ainete aeg juurde, siis mul kulus õppimiseks peaaegu tavaline aeg. Seminari tulingi selleks, et saada Eestis tunnustatud diplom, aga see on bakalaureuse tase. Ma praegu mõtlen, kas tunnustatud magistridiplomi saamiseks oleks vaja ka veel edasi õppida.

Ma valisin omal ajal Peterburis õppimise ja mitte seminari, sest see linn on lähedal ja seal oli huvitav õppekava. Vene keeles oli muidugi lihtsam õppida. Oluline oli ka see, et sealt sain ma magistrikraadi. Õppekava oli piibliuuringutest ja ma kasutasin ka Osvald Tärgi kirjutisi. Nüüd seminaris oli teine suund ehk praktiline rakendamine.

KAS SEMINARIS VÕIKS OLLA VENEKEELNE ÕPPERÜHM?

Praegu propageeritakse seminari venekeelsete noorte seas. Paaril neist on tekkinud huvi, aga nad oskavad eesti keelt. Kui oleks riigi poolt tunnustatud haridus vene keeles, siis muidugi oleks huvi suurem, aga see pole nii lihtne.

SINU LÕPUTÖÖ RETSENSENDIKS OLI VENEMAA EKB LIIDU PRESIDENT JA MOSKVA TEOLOOGILISE SEMINARI REKTOR PJOTR MITSKEVITŠ.

See oli minu juhendaja Meego Remmeli initsiatiiv. Minu jaoks oli see üllatus, kui ma sain paar päeva enne kaitsmist retsensiooni kätte ja sealt retsensendi nime.

SA OLID AJAKIRJANIK?

Minu esimene ülikool oli Donetski Kristlik Ülikool, mille ma lõpetasin 1996. aastal. Seal oli misjonäri üheaastane programm ning teiseks erialaks oli raadio ja ajakirjandus. Kui tulin tagasi Eestisse, läksin Raadio 4 tööle. Seal tuli lisaks diplomile tõestada, et oskan seda tööd. Sain hakkama ja töötasin 13 aastat ERRis, algul raadios ja lõpuks paralleelselt kolm aastat ka ETVs. Olin Virumaa korrespondent. Lahkusin ERRist 2012. aastal ja pärast töötasin Eesti Energia kommunikatsiooniosakonnas viis aastat.

KUS ON SINU KODUPAIK?

Ma olen Kohtla-Järvel sündinud ja siin kogu elu elanud, välja arvatud see aeg, kui ma õppisin Donetskis. Tegelikult elan praegu natuke linnast väljas.

KUST SA EESTI KEELT OSKAD?

Ma ei osanud eesti keelt, kui ma gümnaasiumi lõpetasin. Kui ma vaatan, kuidas õpetatakse eesti keelt meie koolides siin Ida-Virumaal, siis pilt on väga kurb. Minu 18-aastane vanem tütar enamvähem oskab, aga nooremad lapsed ei oska eesti keelt. Riik panustab väga palju või vähemalt ütleb seda, aga tulemus on kehv. Muidugi on Tallinnas ja Tartus natuke teine olukord, aga Kirde-Eestis on sellega väga suur mure. Kui ma tulin tagasi Eestisse ja hakkasin töötama, siis ma õppisin eesti keelt, töötasin koos eestlastega, mul oli keskkond ja võimalus õppimiseks.

KUIDAS SA USKLIKUKS SAID?

See on väga tavaline lugu. Ma olen pärit täiesti ateistlikust perest. 1991. aasta kevadel oli väga aktiivne evangeeliumi kuulutamise aeg. Kuskil kinos kuulutas üks grupp Peterburist. Ma astusin sisse ja midagi puudutas mind. Hakkasin evangeeliumi lugema ja tutvusin kogudusega ning nii see läks. Sama aasta juulis mind juba ristiti. See oli venekeelses Kohtla-Järve Kolgata koguduses Lille tänaval.

KUIDAS SA VAIMULIKKU TÖÖD TEGEMA HAKKASID?

Ma alustasin noortetöös ja tegelesin esimestel aastatel raamatukoguga – me võtsime kristlikke raamatuid kaasa ja pakkusime neid tänaval. Tol ajal oli see väga populaarne, sest kristlikku kirjandust peaaegu ei olnud. 1994. aastal hakkasin jutlustama. 1995. aastal lõpetasin gümnaasiumi ja mul oli väga tugev soov tegeleda misjoniga ning sellepärast läksin Donetskisse kristlikku ülikooli.

Kui tulin tagasi Eestisse, siis tegelesin jutlustamisega. 1997. aastal asutati meie praegune Kohtla-Järve Peeteli kogudus – Kolgata kogudus lõhenes ja ma läksin koos uue rühmaga ära. Leidsime Vana-Ahtme alevikust tühja vana lasteaia hoone ja oleme seal siiani. Vanast majast on jäänud seinad ja vundament, kõik muu on vist vahetunud. See võttis palju aega ja raha.

Uues koguduses oli meil palju aastaid pastori kohustetäitja, sest kardeti liiga suure võimu andmist ühele inimesele. Aga ta oli juba soliidses vanuses. 2002. aastal olid valimised ning pastori kohustetäitjaks sain mina. 2011. aastal mind ordineeriti.

MISSUGUNE PERSPEKTIIV ON TÖÖL VANA-AHTMES?

Kui me alustasime, siis perspektiivi eriti ei olnud. Kõik poed olid juba kinni ja alevikus oli ainult kaks asutust – psühhoneuroloogiahaigla ja endiste vangide rehabilitatsiooni keskus. Väga huvitavad naabrid. Vana-Ahtme oli pensionäride alevik. Olime linna piiril, keegi ei tahtnud seal elada. Praegu on olukord natuke paremaks muutunud. Ahtmesse on noori peresid kolinud, sest see on vaikne ja mugav asula. Meie sihtrühm on need pered ja nende lapsed.

ÜKS PÕHJUSI KOLIMISEKS ON VIST KA SEE, ET KORTERID ON ODAVAD?

See on suur mure Kohtla-Järvel, kus viimasel oksjonil võis korteri osta 40 euro eest. Kui linnas on väga palju tühje kortereid, siis see mõjub nii kinnisvara hinnale kui suhtumisele. Selline kinnisvara ei ole niipalju omand kui koorem. Kommunaalmaksud on kõrgemad kui korteri hind.

KAS KOHTLA-JÄRVE KOGUDUSED TEEVAD OMAVAHEL KOOSTÖÖD?

See sõltub projektist. Pigem töötab igaüks omaette. Mõnikord kohtume ja arutame midagi. Põhjus on ka selles, et iga kogudus on erinevas rajoonis. Kohtla-Järve on imelik linn, mille osad on tekkinud kunagi põlevkivikaevanduste juurde, mis on üksteisest üsna kaugel. Aga see on minu kodulinn.

SIND VALITI LIIDU VENE REGIOONI VANEMPRESBÜTERI ASETÄITJAKS. NÜÜDSEST PEAD SA KÕIGI VENEKEELSETE KOGUDUSTEGA TEGELEMA.

Uueks vanempresbüteriks valiti Narva EKB Koguduse pastor Pavel Vezikov ja ta pakkus asetäitja kohta mulle. Ma olin nõus.

Kindlasti ei hakka me revolutsiooni tegema, see oleks ohtlik asi. Pigem on soov alustada aeglasi, aga järjekindlaid ja püsivaid muutusi, et oleks tõhus ja hea töö. Praegu on aeg palvetada ja mõelda. Peame ootama veel liidu aastakonverentsi, kus vanempresbüteri valimine kinnitatakse.

Vene regioonis on umbes 600 inimest. Koostöö ei ole kerge, sest vahemaad on suured. Natuke aktiivsemad ollakse Ida-Virumaal, sest siin on mitu kogudust lähestikku. Suured kogudused Tallinnas ja Narvas saavad ise hakkama. Ent kui on väike kogudus Valgas või Pärnus, siis nad pole päris üksi, aga kontakt nendega on natuke keerulisem. Valga koguduste probleemide lahendamine võib olla kõige suurem väljakutse uuele vanempresbüterile.

Ma tegin küsitluse, see oli minu lõputöö praktiline osa. Küsitlus näitas, et vaimulik atmosfäär vajab vene regioonis parandamist.

KUST VÕTAVAD VENEKEELSED KOGUDUSED EESKUJU?

See sõltub kogudusest, aga pigem tuleb eeskuju Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest või Ameerikast. Otsustav on keel ehk autoriteediks on venekeelsed jutlustajad ja autorid. Muidugi, kes oskab eesti või inglise keelt, see kasutab ka neid autoreid.

KUIDAS SA HINDAD SUHTEID VENE- JA EESTIKEELSETE KOGUDUSTE VAHEL?

Mul on seda natuke keeruline hinnata. Vene kogudustel on veidi tugevam hierarhia. Ühelt poolt on see väga hea, kui on tugev juht ja ta oskab oma autoriteeti õigesti kasutada. Aga teiselt poolt – baptismi printsiip on, et iga kogudus on autonoomne. Mõnikord tekib sellest sisemine konflikt – me teame, et kogudus on iseseisev ja kõrgemal pool ei tohi olla mingit dikteerivat juhti.

Erinevus on pigem kultuuri ja natuke dogmaatika küsimus. Venekeelsed kogudused on natuke konservatiivsemad. Meie jaoks on mingid praktikad või spirituaalsus, nagu näiteks väga intensiivsed ülistamisvormid, veidi võõrad. Aga kas me pöörame sellele tähelepanu ja otsime põhjust mitte suhelda või me lihtsalt arvestame sellega, et oleme natuke erinevad, aga meil on siiski palju ühist? On võimalik leida ühine platvorm.

Tihe on side siis, kui on kaks kogudust ühes majas ja vahe ongi keeles. Väga palju sõltub pastorist, kui aktiivne ta on ja kuidas ta kasutab oma kontakte. Üle kümne aasta tagasi oli meie palvepartneriks Mooste kogudus, me kohtusime nendega, nad sõitsid meie juurde ja pärast me käisime nende juures. Niisuguseid asju on vaja korraldada ja palju teha, et see oleks tõhus.

MIS EDASI SAAB?

Ütlesin oma lõputöö kaitsmise ajal kolme asja. Esiteks sain seminarist teadmisi ja oskusi, teiseks ma olin väga heas ja toetavas atmosfääris ning kolmandaks, on vaja midagi edasi teha. Nüüd, kus diplom on käes, on mul juba soov jätkata.

Meie Jumalal on palju üllatusi. Mõni näeb välja nagu probleem või mure, aga lõppude lõpuks on see üllatus. Ja tulemuseks on, et see pole asjata. Kui elus tekib mingi probleem, takistus või mure, mis on valus või keeruline, aga seda lahendada Jumala abiga, saab kiiresti selgeks, kas see on hea asi või mitte.

Jumal ei eksi. Kui midagi juhtub, kontrollib Ta kõike ja ma usun sellesse. Senist oli vaja ja praegu ma mõtlen, kuidas ma saan edasi minna.

TÄNAME!

ÜHEKSA PÄEVA ABIELUS

Elu kõige ilusama ja kõige hirmsama päeva vahel olid Damaris Mulaunil (38) ainult mõned päevad. 2012. aastal tapsid radikaalsed moslemid üheksa päeva pärast pulmi tema abikaasa. Ometi vaatab see Keenia naine nüüd tänuga oma elule tagasi.

Sõbrad on Jackson ja Damaris Kioko suurtest ja rõõmsatest pulmadest 28. aprillil 2012 vaimustuses veel tänagi. Päev pärast pulmi sõitis abielupaar pulmareisile, mis kestis küll ainult kolm päeva. Siis pöördusid nad tagasi oma kodulinna Mombasasse, sest pastor Jacksonit tõmbas sinna soov evangeliseerida valdavalt moslemitest elanikke. Damarisele oli selline hoiak eeskujuks: «Ta motiveeris ka mind suud lahti tegema ja Kristusest tunnistama.»

TUNDMATUSENI PÕLENUD

7. mail läks 32-aastane pastor kodust välja, et linna teises osas evangeliseerida. Õhtul tuli Damarisele telefonikõne ühelt koguduseliikmelt – tema mees ja üks teine kristlane olevat ühe moslemite kamba poolt läbi pekstud ja haiglas.

Damaris sai šoki. Kuri eelaimus hiilis tema südamesse ja ei lasknud tal haiglasse sõita. Järgmisel päeval tuli kinnitus – tema mees on surnud ja surnukeha tundmatuseni põlenud. Radikaalsed moslemid panid mõlemad mehed elusalt põlema. Eelmisel päeval helistanud inimene ei tahtnud kohutavat tõde telefoni teel edasi öelda.

PIIBLIT LUGES IKKA

See teade tõmbas Damariselt pinna jalge alt: «Ma tundsin end järsku täiesti üksinda, kuigi minu kodu oli kristlasi täis, kes minu eest palvetasid.» Ta ise ei suutnud palvetada. Ta oli valu ja üksindust täis ja hakkas Jumala armastuses kahtlema. Miks laskis Ta sellel sündida?

Damaris käis küll kirikus edasi, aga ei saanud seal ühestki sõnast aru. Ometi hoidis ta kinni oma igapäevasest piiblilugemisest. «Jumala sõnast mõistsin, et Tema teed on Tema laste jaoks alati head.»

Kolm kuud pärast kohutavat sündmust külastas Damarist üks evangeelse abiorganisatsiooni Open Doors kaastööline ja andis talle paki kirju. Nendes lubasid kristlased kogu maailmast tema pärast palvetada ja talle mõtelda. «See andis mulle palju jõudu ja uut lootust.» Ta hakkas uuesti palvetama ja ka paastuma.

Ainult mõned päevad pärast seda külaskäiku sai Damaris tööpakkumise ühest linna suuremast kirikust – hakata toimetama kristliku sisuga videoid. «See oli Jumala kingitus. Järgmistel aastatel ehitasid need jutlused ja pidevalt tulevad julgustuskirjad mind üles ja parandasid mind sisemiselt. Ma ei tundnud enam ennast üksinda.»

JULGUSTUS TEISTELE

Damarisel läks palju aega, et oma kaotusest üle saada. Tema mehe mõrtsukaid ei leitud kunagi. Sellele vaatamata saab ta nüüd tänuga tagasi vaadata: «Oma kogemustega saan ma kriisis olevaid inimesi julgustada. Lisaks suutsin ma mõrtsukatele andeks anda. See oli raske, aga ma mõistsin, et nii on mulle kõige parem ja see aitab mul edasi elada.» Ta jutustab oma lugu koolides, evangelisatsioonidel ja kontsertidel. Paljud on sügavalt liigutatud ja saanud kristlasteks.

Nüüd on Damaris abielus 38-aastase õpetaja Dennisega ja neil on kaheaastane poeg. Uuesti alustamiseks kulus viis aastat.

ERIKA GITT
idea Spektrum

Eesti Kirikute Nõukogu korraldas 16. juunil Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses seminari «Armastame loodu(s)t». Sellel osales ka Vabariigi President Kersti Kaljulaid. Pildil on Arvo Pärt koos presidendiga, nende taga on kirikute juhid.

Foto: Urmas Roos

LAIP PRÜGIKOTIS

Kinnisvaramaakler Debra Moerke (68) Wyomingi osariigist USAst on kasuema. Ta on koos oma mehe Aliga (71) hoolt kandnud juba 140 lapse eest.

Seekord algas kõik telefonikõnest, mis tuli noorsooametist: «Kas te saaksite võtta nelja päeva vanuse lapse?» Abielupaar oli nõus. Natukese aja pärast tuli uus kõne: «Lapsel on neli õde-venda, kas nemad võivad ka tulla?» Ka see oli võimalik. Ja nii õppisid väike Ally ja temast vanemad Andrew (3), Hannah (4), Kyra (5) ja Kyle (6) Moerke perekonda tundma.

See oli nende jaoks täiesti uus maailm, sest Moerked on kristlased. Nad palvetasid koos lastega ja rääkisid neile usust Kristusesse.

SIDE EMAGA SAAVUTATUD

Perekond hoolitses nende laste eest kümme kuud. Debra Moerke võttis ühendust ka nende pärisema Karen Boweriga, kes on narkomaan. Ema käis ühes kristlikus kodugrupis ja aegajalt ka jumalateenistustel – tal oli kohustus oma elu kontrolli alla saada, et ta võiks oma lapsed tagasi saada.

Lõpuks otsustas kohtunik, et lapsed peavad tagasi minema oma pärisema juurde. Debra Moerke oli vastu, sest ta pidas Karenit laste eest hoolitsemiseks veel liiga ebaküpseks. Kui ta siiski lapsed tagasi viima pidi, nuttis Hannah autos kogu aeg.

Jälle helistas Debra noorsooametisse ja küsis, kas ta vähemalt selle nelja-aastase lapse enda juurde jätta võiks, kuni olukord Boweri perekonnas stabiliseerub. Uuesti vastati talle eitavalt. Debra Moerke kasutas iga võimalust, et Bowerite juurest läbi hüpata, kuid seda väikest tüdrukut ta rohkem ei näinud.

TREPIST ALLA LÜKATUD

Mõne nädala pärast tuli ehmatav sõnum ühelt sotsiaaltöötajalt: «Kontrolli käigus leiti ema garaažist prügikotist Hannah laip.» Nagu uurimine näitas, oli ema mingi pisiasja pärast lapse peale vihaseks saanud, ta trepist alla lükanud ja puukingadega tema peale astunud. Ta pani lapse voodisse ja jättis sinna. Seal ta siis surigi.

Ema anti mõrva pärast kohtusse. Surmanuhtlus asendati eluaegse vangistusega. Lapsed jaotati hooldusperedesse.

Ühel päeval tuli Debra Moerkele vanglast Karenilt telefonikõne. Tal oli uskumatu palve: «Ma olen rase. Kui laps ilmale tuleb – kas sa saaksid ta oma hoole alla võtta?» Debra perekond oli jahmunud. Aga tal oli tunne, et see on Jumala tahe, et ta tulevase lapse enda juurde võtab.

Kui ta Karenit esimest korda külastas, nutsid mõlemad. Kohtumisel tundis Debra Moerke, et Jumala arm kuulub ka lapsetapjale. Nad kohtusid järgmistel nädalatel korduvalt ja rääkisid ristiusust. Lõpuks sai Karenist kristlane. Debra Moerke: «Me oleme nüüd vaimulikud õed.»

Jumala armastus muutis mõlema naise elusid. Moerked lapsendasid vastsündinud Courtney. Karen on vahepeal sügava usu leidnud, nii et ta on võimeline ka oma kaasvange toetama.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

31. mail õnnistati Pärnu Immaanueli Baptistikoguduses ametisse uus pastor. Pildil on Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm, uus pastor Eenok Palm abikaasa Tiiuga ja senine pastor Joosep Tammo. Eenok Palmi töö Pärnus algas tegelikult juba 1. märtsil.

Foto: Olga Bannikova

KAKS AASTAT PÕRGUS

Juba varakult oli Giuseppe Fusarol (57), hüüdnimega Pino, olemas kõik, millest ta võõrtööliste lapsena ainult unistada võis: luksuslik elu, edu, ilusad naised, tähtsad isikud sõprade hulgas. Talle kuulus 11 kõrtsi. Peale selle tegutses ta meesmodellina ja teenis raha briti poplaulja George Michaeli teisikuna. Igaüks, kellel Nürnbergis vähegi mingit kaalu oli, tahtis endale Pinot sõbraks.

ALKOHOL JA NARKOOTIKUMID

Kuid sellisel elul oli oma hind. Pino jõi väga palju, tarvitas narkootikume ja oli lõpuks seesmiselt omadega täiesti läbi. Otsides elumõtet, tegeles ta budismiga ja võttis ette palverännaku Nürnbergist mööda Jaakobuse teed Santiago de Compostelasse Hispaanias, kuhu olevat maetud apostel Jaakobus – ta käis 3400 kilomeetrit jala.

Lapsena käis Pino kolm aastat Itaalias katoliiklikus internaatkoolis. Ristiusku tundis ta hästi, aga see polnud jõudnud ta südamesse. Teekonnal sisemise valgustatuse poole vabanes ta oma varast. Kui tuli aga maksukontroll ja selgus, et ta pidi maksuametile tagasi maksma palju raha, tuli välja kuulutada eraisiku pankrot.

NAISED JOOKSID JÄRELE

Naised jooksid Pinole järele. Aga siis alustas ta suhteid ühe abielunaisega. Sellel olid dramaatilised tagajärjed. Vastupidiselt oma tavapraktikale viis ta naise oma koju, oma tuppa. Seinal rippus Jeesuse pilt. Teadmine, et Jumala Poeg tema abielurikkumist niiöelda pealt vaatas, lõi ta täielikult rööpast välja. Pinol tekkisid südametunnistuse piinad ja paanikahood, mille vastu võttis ta tablette. Aga need ei aidanud teda.

Rohkem kui kaks aastat oli ta täielikult endast väljas: «Ma olin elav laip.» Ta proovis ennast tappa, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks kukkus ta kokku ja arvas, et järgmist päeva ta enam ei näe. Viimase jõuga pöördus ta palves Jeesuse poole ja palus andestust. Ta oli valmis oma liiderliku elu pärast maksma surmaga: «Mu elu oli nagu põrgu.»

JUMAL SEGAS VAHELE

Aga Pino ei surnud ära. Järgmisel hommikul ärkas ta hoopis puhanuna. Hirm oli kadunud. Ta oli kindel – Kristus oli ta tervendanud. Pino arvates käib prohvet Jeremija ütlus Iisraelile ka tema kohta: «Sest ma tahan ravida sind sinu haavadest, ütleb Issand» (Jr 30,17). «Just seda ma kogesin,» ütleb ta täna ja on rõõmus, et on tohtinud kogeda Jumala üleloomulikku vahelesegamist.

Pino raius paljud oma vana elu juured läbi. Ta aitab vaeseid Rumeenias ja lööb kaasa ühe jalgpalliühingu annetuskogumise kampaanias põgenike laste heaks. Ta osaleb vabatahtlikuna ühingus «Peaceworkers», mis otsib rahumeelseid lahendusi Aafrika konfliktidele. Ta elab pärandusest, mille üks naine talle jättis. Aga eelkõige tunneb ta end misjonärina: «Ma olen teel koos Issandaga.» Keda iial ta kohtab, sellega räägib ta sellest, kuidas Jumal tema elu muutis.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

2. juunil kogunesid sõbrad Tartu Salemi Baptistikoguduse ja Võru Baptistikoguduse kauaaegse pastori Paul Himma (2.06.1910–11.12.1994) hauale, et tähistada tema 110. sünniaastapäeva.

Foto: Ermo Rips

LÕPUTÖÖDE KAITSMINE

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris 10. juunil 2020

1. Rektor Einike Pilli tutvustas seminari ettevõtmisi.
2. Vaade saali. Tööd kaitses Tiina Teppo.
3. Erki Tamm, Peeter Tamm ja Toivo Pilli komisjonis.
4. Tööd kaitses Katrin Selbak.
5. Tööd kaitses Herkis Roosimaa. 14. juunil valis Hiiumaa Kristlik Misjonikogudus ta endale uueks pastoriks.
6. Vahur Kobini lõputööks oli film, mille näitamiseks valmistusid koos temaga Ragne Kivimets ja Helina Voogne.