Niisuguseid kaablipuntraid Eesti tänavatel ei ole. Aga side on meie jaoks väga oluline, seda näitab ka koroonaaeg.

Kuidas teha kaugtööd, kui internetti ei ole? Lapsed vajasid arvuteid, sest kogu koolitöö kolis ajutiselt üle internetti. Jumalateenistusi vaadati samuti arvutist, sai muidugi ka raadiost ja telerist, aga needki on side liigid.

Kas internetilevi pühakoja saalis on vajalik? Kas seal peaksid olema alaliselt oma kohal mikrofonid ja kaamerad? Kas keegi peaks istuma puldi taga ja vahetama pilti? Kui seda kõike veel ei ole, kes annaks head nõu?

Need on uue aja mured ja tulevad lahendada. Jumalateenistuste ülekandmine on ilmselt tulnud selleks, et jääda. Ehk ei pea me kunagi neid taga nutma, nagu tundsime nõukogude ajal puudust kristlikust raadiost.

Kas selline tehnika on ilmalik ja patune? Oleneb eesmärgist. Kui tarvitame seda Jumala sõna kuulutamiseks, siis on see püha.

On hea, kui «sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames» (Rm 10,8), kui see kostab sinu arvutist ja telefonist, raadiost ja telerist.

ELU MUUTUB

Toimetaja kommentaar

Riigikohus tühistas osa Rail Balticu planeeringust. Kuigi see andis väikese võidu raudteevastastele, ei jää ehitus vähemalt selle pärast kindlasti tulemata. Puuduv paber tehakse ära, võib-olla muudetakse veidi raudtee asukohta ja kõik läheb edasi.

Sellest tõrkest võiks õppida, et suurte projektide puhul peab ka pisiasjadele tähelepanu pöörama (looduse kaitsmine iseenesest on tähtis, aga vaidlusalune lõiguke raudteel on küllalt lühike). Ehk nagu Pühakiri ütleb: «Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes» (Jk 2,10).

UUS TAVALISUS

Eriolukord on möödas, piirangud leevenevad. Piirangute kehtestamisel tundus üksmeel suurem olevat kui nüüd nende leevendamisel. Pinge alt vabanemisel on ka arvamused vabamad.

Kas tahame endist elu tagasi? Kas see on üldse võimalik? Teatud osa majandusest on purustatud ja seda kogu maailmas, mitte ainult Eestis. Et veel päästa, mis päästa annab, paisatakse majandusse tohutus koguses katteta raha. Mõned augud lapitakse kinni, aga ühel päeval ilmneb ka selle negatiivne pool.

Kriis ei ole veel lõppenud, teha saab ainult vahekokkuvõtteid. Ilmselt valis Eesti enda jaoks ainsa võimaliku tee – minna koos enamikuga. Meist palju võimsam Rootsi käitus isepäisena ja vähemalt praegu peab ta kuulama väga palju etteheiteid. Kui ka Eesti oleks valinud mingi oma raja, oleks meid lihtsalt laiaks vajutatud.

Meie käekäik sõltub paljus sellest, milline on kriisi mõju suurriikidele. Ameerika majandus oli enne väga heas seisus, aga nüüd on see languses. Veel sel aastal on Ameerikas presidendivalimised, kus valijad otsustavad tavaliselt kodumaise majanduse järgi. Venemaal jäid ära suured propagandasündmused, Suure Isamaasõja lõpu 75. aastapäeva tähistamine ja põhiseaduse referendum (need tulevad, aga hiljem). Mõlemad pidid kindlustama praeguse presidendi positsioone. Hiina on aga koroonakriisi lähtemaa. Kuigi seal saadakse tavaliselt rahva arvamuse eiramisega hakkama, võib väga suure rahulolematuse tekkimisel ka teisiti minna. Tähtsad istmed kõiguvad.

Usklikud teavad, et tulevik ei ole juhuslik. Seda mõjutavad nii patt kui ka pühadus. Ärgu keegi otsigu põhjendust vaimulikuks laiskuseks. Äsjane ettekääne jumalateenistuste keelu näol on ka juba minevik. Apostel Paulus kirjutas: «Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine» (1Kr 15,58).

KAS KASUTADA VÕÕRAID?

Maasikad vajavad korjamist, lehmad lüpsmist ja laevakered keevitamist. Need on vist kõige tuntumad näited, kui on juttu välistööjõu vajadusest Eestis. Kas nendeta jääks töö tegemata?

Võõral maal või kodust kaugel töötamine pole eestlastele tundmatu. Ikka on rannarahvas käinud kauge maa laevadel ametis. Enne Esimest maailmasõda käidi tööl Peterburis. Saarte mehed töötasid mandril. Nüüd käivad «kalevipojad» Soomes. Ning Eestisse tulid nende asemele enne sõda põllutöölised Poolast, pärast sõda «vennasrahvad» idast, praegu piirialadele lätlased, kaugemale ukrainlased jne.

Kõik võõrtööjõud pole odavapalgalised harimata inimesed. On suurte oskustega inimesi, kes rändavad ühelt objektilt, ühelt maalt teisele. Näitena võib tuua muusikud ja profisportlased, aga ka needsamad keevitajad. Neid pole kogu aeg vaja, vaid teatud perioodil, ning siis nad lähevad/tulevad kohale ja teevad töö ära. Ülejäänud osa (näiteks laevast) teevad kohalikud ise valmis. Tavaliselt ei sõditagi spetsialistide vastu, vaid hooajatööliste vastu. Aga nende häda ongi selles, et neid pole kogu aeg vaja ja kodus elav eesti inimene tahab alalist tööd.

Eks me varsti näeme, mis maasikatest, lehmadest ja laevadest saab. Kui võõraid enam maale ei lasta, siis mingi osa majandusest kujundatakse ümber, midagi õpitakse masinatega tegema, aga päris suletud riiki ei kujuta ka ette. Me ise ei taha ju ka kodus kinni olla. Niisugust olukorda, et kõigil maadel makstakse täpselt ühesugust «õiglast» palka ja kellelgi ei ole kiusatust minna võõrsile suuremat raha teenima, ei tule kunagi.

«Ära rõhu võõrast ja ära tee temale häda, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal,» õpetas Jumal Iisraeli rahvast (2Ms 22,20). Õppima peame meiegi.

IME NAINI VÄRAVAS

Ühes väikeses Galilea linnas elas lesknaine oma ainsa pojaga. Oma abikaasa oli naine kaotanud suhteliselt varakult, kogu oma jõu ja energia oli ta pannud oma poja kasvatamisse. Kui poiss sirgus noormeheks, lootis ema, et peatselt võtab poeg põllutööd enda hooleks, kuid ootamatult suri ka poeg.

Ema maailm kukkus kokku. Head naabrid aitasid kiiresti korraldada matused, kuna Iisraelis oli kombeks matta surnu võimalusel samal päeval ning nutunaiste karjumise saatel asus matuserong teele linnamüüri taga asetsevale kalmistule. Nende kodulinna nimi oli Nain.

Pean tunnistama, et eelnev oli suures osas fantaasia. Nii kirjeldab seda sündmust aga evangelist Luukas:

«Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja Temaga läksid kaasa Ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui Ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas Tal temast hale ja Ta ütles: «Ära nuta enam!» Ja Ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja Ta ütles: «Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!» Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: «Meie seas on tõusnud suur prohvet!» ja «Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!» Ja see jutt Temast levis kogu Juudamaale ja kõikjale ümbruskonda.» (Lk 7,11–17).

KOLKALINN NAIN

Naini linna on Piiblis mainitud vaid korra, sellessamas loos. Piibliuurijad on selle asukohas üsna kindlad, see paiknes Iisraeli põhjaosas ehk Galileas, mõne kilomeetri kaugusel Taabori mäest, Naatsaretist lõuna pool. Jeesus oli äsja viibinud Kapernaumas, kus Tema sõna peale sai terveks Rooma väepealiku sulane. Nüüd oli Ta liikumas suure rahvahulgaga Naini poole.

See, kui palju rahvast Jeesust erinevatel ajaperioodidel järgis, jääb meile teadmata. Oli aegu, kui Jeesuse kaaskonna moodustasid vaid Tema 12 jüngrit. Teisalt läkitas Ta kord välja 70 või 72 jüngrit kahekaupa enese eel – need pidid olema inimesed, kes olid Jeesuse õpetusi kuulnud ja keda Ta sai enda nimel ja jumaliku meelevallaga varustatuna teele saata. Ja lõpuks kirjutab Paulus, et ülestõusnud Jeesus ilmus ühteaegu enam kui viiesajale vennale. Seega võib arvata, et Jeesuse kaaskonna suurus Naini poole liikudes oli vahemikus mõnest kümnest mõne sajani.

Mingeid vihjeid ei ole selle kohta, miks Jeesus Naini läks. Ilmselt oli tegemist ka tollal üsna tähtsusetu kohaga. Järgmise peatüki alguses öeldakse, et Jeesus koos jüngritega käis linnast linna ja külast külla, kuulutades sõnumit Jumala riigist. Ehk oli ka Nain lihtsalt üheks peatuspaigaks.

Igatahes kohtusid linna väravas kaks inimgruppi – linna sisenev Jeesus koos oma saatjaskonnaga ja linnast väljuvad matmispaiga poole liikuvad matuselised.

Elan ja olen üles kasvanud üsna väikeses kohas, kus mõned vanad traditsioonid on kauem püsinud. Mäletan lapsepõlvest, et matuserongkäiguga kohtudes peatusid tee ääres ka jalakäijad ja mehed võtsid mütsi peast. Ka siis, kui lahkunu oli võhivõõras. Ka tänapäeval peatuvad maanteedel paljud autod, nähes matuserongkäiku vastu sõitmas. Minu jaoks on see austuse märgiks lahkunule ja samas ka pisikene järelemõtlemishetk – meie kõigi elu on üürike.

EMA LEIN

Kujutan ette, et ka kaks tuhat aastat tagasi andis Jeesus oma saatjaskonnaga matuselistele teed. Luukas kirjeldab seda lakooniliselt, aga üsna elavalt – just siis, kui Ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk.

Üksiku lese saatus ei olnud kuigi roosiline. Juutide pärimisseadustik ei anna täpset vastust, kas järeltulijateta lese kasutada jääb tema mehe pärandus – maa, mis kuulus mehe suguvõsale. On täiesti võimalik, et tema tulevik oleks tähendanud kerjusestaatust. Ja loomulikult on oma ainsat last matva ema lein mõõtmatu.

Paljud, kes vajasid Jeesuselt abi, tegid seda üsna kärarikkalt. Ilmselt see naine aga ei märganudki, kes värava kõrval seisis, kuigi ta suure tõenäosusega oli Jeesusest kuulnud. Hetkel oli kogu tema tähelepanu seotud poja kaotusega.

Piibel ütleb, et kui Issand nägi ema, hakkas Tal temast hale. See on midagi, mis paneb meid Jeesuse elust lugedes ikka ja jälle imestama. Jeesusel oli kaastunnet nõrgemate, tihti teiste poolt põlatute või nende tähelepanu alt kõrvale jäänud inimeste suhtes. Ta märkas neid, kõnetas neid ja aitas neid. Päris tihti Ta jüngrid ei mõistnud seda.

Jeesus peatus inimeste juures, kes vajasid abi, olid meeleheitel ja mõnikord lootusetudki. Ta kõnetas Betsata tiigi ääres ligi nelikümmend aastat lamanud halvatut, kallistas lapsi, peatus appi hüüdvate pimedate ja pidalitõbiste juures. Kas ei killustanud Ta ennast sellega? Tema elul ja tegevusel oli suurem eesmärk ja plaan, mida Ta ellu viis. Kas teinekord pole nii, et enesele või kogudusele püstitatud eesmärgi poole liikudes jääb tähelepanuta teeveeres ahastav lesk? Jeesusel oli hetk tema jaoks. Ta tundis ära inimliku leina ja tundis kogu südamest kaasa oma kõige kallima kaotanud emale.

Jeesuse sõnad emale on üsna tavapärased ja tunduvad ehk kohatudki: «Ära nuta enam!» Kes saaks jätta sellises olukorras nutmist? Seda enam, et häälekas nutt ja itkemine kuulus tolle aja leinakommete juurde.

ÜLELOOMULIK PUUDUTUS

Jeesuse edasine tegevus ületas aga tavapärasuse piiri. Ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Seadus ütleb üheselt, et surnu ja surnuga seotu puudutamine muudab inimese roojaseks, see tähendab, et ta ei tohi ise kedagi puudutada, peab viibima oma kodus, ei tohi osaleda jumalateenistusel ja veel palju muud. Alles pärast rituaalset puhastust päeva lõpul on ta puhas.

Selle puudutusega pidi Jeesus kõigi pealtnägijate arusaama kohaselt ennast roojastama. Ilmselt oli see ka nii ebatavaline sündmus, et surnukandjad peatusid. Võime nüüd hiljem seda tõlgendada nii, et kuna noormees tuli tagasi ellu, kadus ka roojastamise põhjus ja see Jeesust enam ei mõjutanud.

Olen mõelnud, et Jeesuse kaastunne oli suunatud emale. Oleks ju võinud kaasa tunda noormehele, kelle elust suur osa oli jäänud elamata. Usun siiski, et ka sellel on oma tähendus. Noormees oli jõudnud juba igavikku. Apostel Paulus ütleb selle kohta, et seal on «väga palju parem» (Fl 1,23). Meie elu jätkub igavikus ja seega ei olnud noormees maisest elust varakult lahkudes midagi kaotanud. Kaotaja oli ema, kelle kõrvalt oli kadunud tema tugi ja elu sisu. Ning Jeesuse tähelepanu ongi keskendunud ema ahastusele.

Naini noormees oli esimene, kelle Jeesus surnuist üles äratas. Meie jaoks tähendab surm midagi lõplikku. Haigus võib tulla ja minna, aga surm tähendab elutegevuse lakkamist. Süda peatub, veri ei ringle enam, rakkude ainevahetus lõpeb ja see protsess on teatud hetkest tagasipöördumatu. Jeesus aga, kes on olnud loomise juures ja ise Looja, ei näe selles midagi lõplikku. Jumal, kes on loonud maailma ja elu mitte millestki, kes igapäevaselt paneb alguse tuhandetele uutele eludele, võib uuendada ka juba põrmukssaamise teele asunud ihu. Evangeelium ütleb, et surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Noormees pöördus elule tagasi täiesti terve ja normaalsena nagu hiljem Jairuse tütar ja Laatsarus.

Ka loo lõpus ei ole Jeesuse tähelepanu all mitte poeg, vaid ema. Jeesus ei kutsunud noormeest ennast järgima ega minema küladesse kuulutama. Evangeelium ei ütle, et Ta oleks üldse rohkem poisiga suhelnud. Tähelepanu oli jätkuvalt emal – Jeesus andis poja ta emale tagasi. Jeesus pühib ära pisarad, lohutab leinajaid, annab tuge vaeslastele ja leskedele, on lootuseks lootusetutele.

LOOTUS LOOTUSETUTELE

On paratamatus, et meil tuleb minna oma elus läbi ka muredest ja leinast. Praegu veel kestev COVID-viiruse tekitatud ülemaailmne kriis näitas, kui õrn võib tegelikult olla meie turvalise maailma tasakaal. Olime harjunud mõtlema, et epideemiad ja pandeemiad jäävad minevikku, moodsa meditsiini aegadel ei ole nende tekkimiseks enam võimalust. Aga ometi purunes meie turvalisus ühe hetkega, tuues leina üle maailma sadadesse tuhandetesse kodudesse ja põhjustades võib-olla aastate kaugusele ulatuva majandusliku krahhi. Selle lõpptulemusi me veel ei tea.

Paljud ütlevad täna, et meie maailm ei ole kunagi enam endine. Ma ei tea seda, kuid ajalugu näitab, et on vaid üks, kes on püsiv, kes annab lootuse, kes jääb püsima ka maailma tabavates raputustes. Kui me paneme oma lootuse Tema peale, siis on meil julgus ja lootus, mis ei tule mitte meist endist, meie saavutustest või võimetest, vaid maailma Päästjalt Jeesuselt Kristuselt.

Naini loo lõpuosa ütleb, et kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat. Kujutan ette, kuidas matuseliste poolt lauldud itkud asendusid rõõmulauludega ja linnaväravas tantsiti rõõmutantse. Sest, parafraseerides tähendamissõna kadunud pojast – see poeg oli surnud ja oli jälle saanud elavaks.

Jeesus loob uut ka täna. Ta muudab täna inimeste elusid. Kui oled täna leinas, lootusetu, masendunud ja väljapääsu pole näha, siis Tema saab aidata. Ja me ei tohi unustada seda, et suundudes oma eesmärkide poole, märkaksime peatuda ka nende juures, kes vajavad abi. Tihti on väikese sõna või lihtsa teo tähendus suurem kui arvatagi oskame. Jumal on meid kutsunud olema kaastundlikud ja hella südamega, nagu Temagi seda on. Seda kõike saame teha Jeesuse abiga.

Olge õnnistatud!

ENN VEEVO
Palade Priikoguduse pastor

ERILISEST TAVALISSE AEGA

Aktuaalne teema

Eriolukord on Eestis lõppenud. Kuressaare Siioni koguduse pastor MARGUS MÄEMETS (56) rääkis Kuulutajale, kuidas see aeg möödus ja mis pärast seda on juhtunud.

Eesti saared olid eriolukorra ajal lukus ja Saaremaa oli koroonaviirusest kõige enam haaratud ala. Kuidas see saarlastele mõjus?

Inimesed ei liikunud, linna tänavad olid tühjad. Võtsin telefoni teel ühendust ligi kahesaja koguduse liikme ja sõbraga. Enamus neist olid suhteliselt optimistlikud. Mõni muretses, kas ikka kogudus jätkab tööd. Ise tundsin muret nende pärast, kellel ei ole peret või lapsed on kaugel, kes elavad kortermajas ja pole aeda. Meie jumalateenistuste vaadatavus ja kuulatavus raadios ning pildiraadios kasvas hüppeliselt. Küllap saadi nii vaimutoitu ja kosutust hingele.

Üks vandenõuteooria ütleb, et mingit viirust ei olnudki. Seda usuvad ka mõned usklikud. Kas Sa tead mõnda inimest, kes oli haige?

Muidugi tean. Kogudusest kuus-seitse inimest põdes selle haiguse suhteliselt kergelt läbi. Üks oli korraks ka haiglas sees. Ta on pikaajaline meditsiinitöötaja ja ütles enne, kui tõsiseks läks, et gripp nagu iga teine, mida siin karta on. Aga kui ta ise haigeks jäi, siis ütles, et see oli tõsine asi. Tänu Jumalale, koguduse liikmetest keegi surma läbi ei lahkunud.

Teil on kirikus Kuressaare Pereraadio stuudio, olete harjunud ülekandeid tegema. Kas midagi teistmoodi ka oli kui tavaliselt?

1993. aastal läks meilt esimene teenistus eetrisse, pildiraadio tuli hiljem. Oleme tõesti harjunud. Kõigi teenistuste sisu oli nagu tavaliselt, ainult koor ei saanud laulda. Kohal oli viis kuni kümme inimest, neist osa tehnilised töötajad kaamera või puldi taga.

Kuna mina kuulajaid ei näinud, aga nemad meid nägid, siis palusime tagasisidet. Esimese pühapäeva järgselt sain 90 tervitust, mis on tagasihoidlikelt eestlastelt lausa suurepärane tulemus. Ülestõusmispüha teenistuse järel palusin saata sõnumi «Jeesus elab!» Järgmisel pühapäeval andsin siis aru. Mõni oli saatnud perepildi, tunnistuse või palvesoovi. Palve- ja tänusoove tuli rohkem kui tavaliselt.

Pereraadiolt saime arvu, kui palju oli vaatajaid pildikanalis. Tavaraadio kuulajate arvu ei saa me kunagi teada. Esialgu oli vaatajaid viiesaja kanti, aga kui teised hakkasid samuti teenistusi veebi panema, siis meie vaatajaskond veidi vähenes. Kes on veebiteenistustega alustanud, need peaks neid pärast eriolukorda ka jätkama.

Meil algas jaanuaris Alfa kursus ja see katkes samuti. Kolm pühapäeva läks mööda, siis otsustasime veebis jätkata. Meeldiv üllatus oli, et keegi ei kukkunud ära. Positiivne oli, et vahetult enne eriolukorda saime teha Alfa-väljasõidu, kus mitmed tegid oma isikliku pühendumise Jumalale. Eriolukord koondas inimesi pigem kokku, mitte ei hajutanud laiali. Nii mõnigi, kes varem ei kuulanud raadiot ega võtnud Uut Testamenti kätte, küsis usklikelt testamendi ja hakkas lugema. Hakati mõtlema igavikulistele väärtustele. Ilmselt oli inimestel kodus ka pisut rohkem aega.

Nüüd on juba päristeenistused käimas. Kuidas paus osavõtjate arvule mõjus?

Umbes pool tavalisest tuli kohale. Kõik ei teadnudki esimesel korral, et võib jälle tulla. Kohal olid pigem nooremad inimesed ja perekonnad. Teisel pühapäeval tuli vanemaid inimesi juba ka. See on normaalne protsess.

Kas Sinu tutvusringkonnas on neid, kes jäid tööst ilma?

Neid on, aga praegu on vara üldistada, sest saadi mingit kompensatsiooni. Inimesed on veel töötajate nimekirjas ja nüüd alles hakkab selguma, kes jääb tööst päris ilma. On ettevõtjaid, kelle käive oli tõesti null. Meil on koguduses mitmeid ettevõtjaid ja nad ütlesid, et paar kuud elavad üle. Riik tuli ju ka appi. Kui see aasta jääb turismis vahele, siis nii mõnigi majutusasutus või toitlustusettevõte on sunnitud oma uksed sulgema.

Kristlane peab olema sellega rahul, mis on, nagu Paulus ütles: «Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses» (Fl 4,12).

Kuidas elas selle aja üle Sinu peaaegu 86-aastane isa Herman Mäemets?

Tema oli väga lootusrikas. Ma viisin muidugi toidukoti ukse taha, et säästa neid poeskäimisest. Papa oli pisut pettunud, et ma mitu nädalat tema juures saunas ei käinud, aga leppisime kokku, et hoiame distantsi, sest mul oli kontakte siiski omajagu ja Saaremaal võis selle viiruse üles korjata iga nurga pealt. Isal on oma aed ja nad hakkasid seal varakult toimetama. Peenrad on tehtud ja muru niidetud. Õunapuu otsa oksi lõikama ma isal minna ei lubanud.

Täname!

JUMALA IMEDE JADA

Tartu Ülikooli professor TÕNU LEHTSAAR sai 60-aastaseks. Praegu on ta ülikooli töötajate nõustaja-kaplan, Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogu liige, Tartu Kolgata koguduse diakon ja juhatuse liige.

KUI KAUA SA OLED OLNUD SEOTUD TARTU KOLGATA KOGUDUSEGA?

Koguduse liikmeks astusin ma 1978. aastal. Mu ema oli selle koguduse liige. Me elasime teisel pool palvela aeda. Minu isa oli Mustvee luteri koguduse liige, aga ta osales aktiivselt Kolgata koguduse töös, mängis pillikooris ja oli kütja. Minu elu on juba lapsepõlvest käinud kogudusega üsna ühes rütmis. Ma olen alati Jumalat uskunud, aga pöördumisotsuse tegin 1973. aastal Kolgata koguduse suvelaagris Orajõel.

TARTU ÜLIKOOLI ASTUDES TUNNISTASID SA END KOHE KOLGATA KOGUDUSE LIIKMEKS.

See oli 1. septembril 1978. Pärast üleülikoolilist avaaktust tuli minu juurde ajalooteaduskonna dekaan ja kutsus mind enne teaduskonna aktust enda kabinetti. Ta küsis, missugune on minu suhe ühe või teise usulise organisatsiooniga. Kuna ma olin juunikuus kogudusse astunud, siis oli mul hea talle öelda, et olen Tartu Kolgata baptistikoguduse liige. Ta luges mulle sõnad peale, et meil on nõukogude ühiskond ja nõukogude ülikool, ja kui ma tekitan endale ise pahandusi, siis need tulevad, kui ma aga oskan ennast pahandustest hoida, siis neid ei tule. Jumal hoidis, aga mul oli neid aegu ka, kus ma ei teadnud, kas ma homme olen üliõpilane või ei ole.

MIKS SA LÄKSID PSÜHHOLOOGIAT ÕPPIMA?

Mul on olnud keskkoolist peale mingi ebamäärane tunne või kutsumus, et ma tahaks kaasa aidata Jumala riigi töös. Ükskõik, mis elu kunagi ka ei tooks, inimestega tuleb suhelda ja psühholoogina saan ma oma teadmisi alati kasutada. Minu jaoks oli kaks alternatiivi – füüsika või psühholoogia. Füüsika olen täiesti unustanud, aga keskkooli ajal ei olnud minu jaoks põnevamat, huvitavamat ega paremat asja kui füüsikaülesannete lahendamine.

KUIDAS SINUST TEADLANE SAI?

Ma ei ole kunagi endale seadnud mingeid strateegilisi ega suuri eesmärke. Ma arvan, et kui inimene liiga palju planeerib, siis ei jää Jumala imele ega juhtimisele ruumi. Kui on võimalused tulnud, siis olen kiiresti reageerinud. Ülikooli lõpetades oli mul võimalik jääda tööle tööstuspsühholoogia laboratooriumisse. Kui ma olin juba nooremteadur, siis edasine oli loogiline sündmuste käik. Minu jaoks on akadeemiline karjäär olnud Jumala imede jada – oman kahte doktorikraadi ja jõudsin välja Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professori kohale.

ESIMENE KRAAD OLI TEGELIKULT JU PEDAGOOGIKAKANDIDAAT?

See on minu elus üks paremaid asju. Nõukogude ajal ei olnud Eestis võimalik kandidaadikraadi psühholoogias kaitsta, küll aga pedagoogikas. Minu töö 1990. aastal oli viimane venekeelne pedagoogikaalane kandidaaditöö Tartu Ülikoolis, järgmised kaitsesid juba eesti keeles. Kuna õpetamisel on olnud minu elus oluline osa, siis olen väga uhke, tänulik ja õnnelik, et mul on kandidaadikraad pedagoogikas ehk tänapäeva mõistes doktorikraad. 1999. aastal kaitsesin ma Amsterdami ülikoolis lisaks doktorikraadi religioonipsühholoogias.

Ühel hetkel otsustasin, et tahan kirjutada eestikeelseid kõrgkooliõpikuid. Rahvusvahelises erialakirjanduses olen avaldanud võõrkeelseid artikleid ja kodus eestikeelseid raamatuid.

SUL OLID SIDEMED SAKSAMAA JA AMEERIKAGA.

Kui Eesti sai vabaks, sain kodukiriku kontaktide kaudu Ameerikasse. 1991–1992 tegin seal järeldoktorit ja valmistasin ette religioonipsühholoogia loenguid. Võtsin loenguid hingehoiust ja religioonipsühholoogiast. Pool aastat töötasin vaimuhaiglas kaplanina, kus omandasin ka oma inglise keele. 1994–1995 olin Texases teoloogilises seminaris külalisprofessor.

Olen mitu korda olnud Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan. Teaduskonnal oli 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses väga palju kontakte Saksamaa evangeelse kirikuga. Kuna ma räägin saksa keelt suhteliselt vabalt, siis käisin väga palju Saksamaal asju ajamas ja loenguid lugemas.

KAS SUL EI TEKKINUD TAHTMIST JÄÄDAGI AMEERIKASSE?

Kui ma esimest korda seal olin, siis üks nõukogude ajal ärakaranud ukrainlane, kelle poest ma käisin musta leiba otsimas, lausa sõimas mind, et sa oled loll, kui sa lähed koju. Me olime seal kogu perega ja tulime tagasi.

Teisel korral tahtsin ma kaitsta kraadi religioonipsühholoogias ja tänu heatahtlikele eestisõbralikele sponsoritele sain suurepärastel tingimustel koha Baylori ülikooli doktorantuuris. Samal ajal töötasin külalisprofessorina South-Western Theological Seminarys. Ma olin oma kabinetis, palusin Jumalat ja Taevaisa ütles mulle täitsa selgelt: «Mine koju tagasi ja tee õppetööd.» See oli üllatus, ma olin palju vaeva näinud, mind oli kõrgel tasemel toetatud ja nüüd korraga mine koju tagasi! Abikaasa Tähti ütles, et kuhu sina lähed, sinna tulen mina ka ja kui Jumal ütles, siis tuleb nii teha. Minu sponsor ütles ka, et kui Jumal annab sellise mastaabiga selguse, siis pead tegema, nagu õige on. Ma ei ole kunagi kahetsenud, et ma Eestisse tagasi tulin. Ameerikas oleksin ma olnud keegi Tõnu Lehtsaar mingist Eestist, aga Eestis olen ma Tõnu Lehtsaar.

SA OLID ÜLIKOOLIS KAKS KORDA REKTORI KOHUSTETÄITJA. MIKS SA EI TAHTNUD KANDIDEERIDA REKTORIKS?

Esiteks ma ei ole oma hingelt bürokraat, teiseks puudub mul võimujanu ja kolmandaks arvan, et olen tippjuhiks liiga pehme, liiga heatahtlik, liiga kergesti mõjutatav.

Ülikooli rektor on sellel tasemel koht, mille puhul ei ole oluline, kas mulle meeldib või kas ma tahan, vaid millist rektorit on ülikoolile tarvis. Ma arvan, et Jumal on mulle armu andnud ja ma olen olnud väga hea rektori kohustetäitja. Aga ma ei ole üldse kindel, et ma olen sellest puust mees, kellest oleks saanud hea rektor. Pärast mind tulid väga tugevad rektorid ja ülikool läheb edasi kindlates kätes.

MISSUGUSED NEED OMADUSED SIISKI ON OLNUD, ET SIND ON PALUTUD OLLA REKTORI KOHUSTETÄITJA?

Mina ei oska sellele küsimusele vastata, ma ei taha sellele küsimusele vastata ja ma ei pea sellele küsimusele vastama. See ei ole küsimus mulle, vaid nendele, kes on mind sinna kutsunud.

KAS SA SAID REKTORIAMETIS MIDAGI ÄRA TEHA VÕI MINGI KASULIKU KOGEMUSE?

Esimesel korral (2007) olid ülikoolis pingelised ajad ning mina sõnastasin oma eesmärgina tuua ülikoolile rahu ning uus rektor. Teine kord (2018) oli seotud rektori ootamatu surmaga ja siis oli minu ülesandeks tagada ülikooli stabiilne toimimine ja jällegi tuua majja uus rektor. Minu jaoks olid need mõlemad perioodid võrratu elukogemus. Ma olen lihtne inimene, proletaarset päritolu, ja suhtlemine presidentide, suursaadikute ning akadeemilise maailma tippudega oli minu jaoks eriline aeg. Näha kogu suhtlusmaailma ja elu sootuks teisel tasandil – see oli väga meeldiv kogemus.

SA OLID USUTEADUSKONNAS PSÜHHOLOOG. KAS SELLES POLE MINGIT VASTUOLU?

Klassikalises saksa süsteemis on religioonipsühholoogia usuteaduskonnas pigem harv nähtus. Aga kui me vaatame kaasaegset praktilist teoloogiat, siis see läheneb oma meetoditelt ja metodoloogialt üha enam sotsiaalteadustele ning selles mõttes vastuolu ei ole. Ma õpetan usuteaduskonnas ka praegu ja otsin aktiivselt doktoranti, kes hakkaks pärast mind religioonipsühholoogiat õpetama.

MILLES SEISNEB SU KAPLANITÖÖ?

Minu töö on ülikooli töötajate nõustamine nende tööalastes probleemides. Minu juurde on tuldud südant puistama, olen ise käinud kohtadel küsimas, kuidas läheb ja mind on kutsutud ka vahendajaks, kui kaks kõva kivi on omavahel kokku läinud või kui kollektiivis on suhtlemisprobleemid.

2019. aastal puutusin kokku 4,12 protsendiga ülikooli töötajatest – umbes 150 inimest. Seal sees on nii individuaalsed kui kollektiivsed kohtumised. Ma olen ülikoolis kõigil tasemetel töötanud ja selles töös, mida ma praegu teen, on minu kogemustest väga palju kasu.

AJAKIRJANDUSES ILMUB SINU ARTIKLEID.

Esseetüüpi asju olen ise pakkunud, aga näiteks koroonakriisi ajal olin kaks kuni neli korda nädalas raadiosaadetes, intervjuudes või artikliga ajakirjanduses. Olen olnud ajakirjanduse suhtes kriitiline, aga kui vaatan erapooletult kõrvalt, siis on ajakirjandus ja ajakirjanikud teinud minu elus väga palju head. Nad on mu tükke vastu võtnud ja andnud mulle võimaluse öelda, mida olen tahtnud. Esimene rektoriks saamine oli suuresti seotud sellega, et üks ajakirjanik tegi minuga intervjuu.

MIS SIND ERITI RÕÕMUSTAB?

Mind rõõmustab, et Jumal töötab inimeste ja kogudustega. Mul on suur rõõm Eesti oikumeeniast, mis on sisuline ja toimiv. Ma soovin kõigile vaimuliku töö tegijatele erinevates kirikutes õnnistust ja Jumala hoidmist.

PALUN RÄÄGI OMA PEREST!

Pere on olnud mulle väga oluline, suur õnnistus. Me oleme Tähtiga olnud abielus 36 aastat ja meil on kolm poega. Kõik on usklikud ja koguduse liikmed ning löövad kaasa kogudusetöös. Kõigil on lapsed ja praegu me ootame seitsmenda lapselapse sündi.

SA OLED KA TUNTUD KALAMEES.

Ma kalastan Emajõel ja Peipsil ning kord aastas käin oma vana sõbra Joosep Tammoga Pärnu lahes koha püüdmas. Söön kala hea meelega. Meil on kodus matriarhaat ja naine kalu ei puhasta, aga kui on juba puhastatud, siis ta teeb kalaroogasid hea meelega.

MIDA SOOVITAKSID PSÜHHOLOOGI JA KAPLANINA TÄNASES OLUKORRAS?

Pidage rahu isekeskis ja vaadake ettepoole!

TÄNAME!

KADUNUD LAMMAS

Oli tormiline 2009. aasta kevad ja tulemas olid ülestõusmispühad. Pastori jaoks on see kiire aeg (teen seda tööd Issanda suurest armust), sel ajal on väga palju muresid.

Koguduse kontoris kõlas pikk telefonihelin. Usuõde Saksamaalt palus mul väriseva häälega leida üles kadunud inimene. Selgus, et meie kandis läks kaduma tema usklik vanaisa, Venemaalt pärit sakslane. Ta oli sõitnud Saksamaalt läbi Ukraina sobivas suunas mineva autoga Venemaale oma vanasse elukohta, et seal mingeid varalisi küsimusi lahendada. Astus teel korraks autost välja ja läks kaduma.

MIDA TEHA?

Tõenäoliselt oli vanaisal vanaduse tõttu mäluga probleeme. Teekaaslased otsisid vanakest mõne tunni ja sõitsid siis edasi, teatades enne Saksamaa kodaniku kadumaminekust autoinspektsiooni. Sealt kinnitati reipalt, et vanaisa leitakse üles, kuid sellest ajast oli juba tükk aega mööda läinud. Aga vanakesel olid kaasas dokumendid, kuldsõrmus ja viissada eurot! Neil aegadel juhtus meil, et inimesi tapeti ka kümne euro pärast.

Vanake läks kaduma ja juba kaks päeva oli möödas. Hea, et teekaaslased kirjutasid üles koha nime, kus nad ta kaotasid – Seleznjovka küla. Võtsin kaardi välja, vaatasin seda ja läksin kurvaks – sellenimelisi asustatud punkte oli meie oblastis kolm!

Tuli taevast tülitada. Hüüdsin südamest meie Issanda poole, kes on armuline ja halastav. «Mida teha? Kust otsida? Sõita või mitte sõita? Issand, kuhu ma sõidan? Ma ei ole politseinik ega uurija. Tunnistan, Jumal, et väga ei tahaks, aga inimesest on kahju.»

Palvetasin, võitlesin, muretsesin. Ja siis tulid pähe Kristuse sõnad: «Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut?» Sain aru, et see on sõnum Jumalalt, niiöelda telegramm mulle isiklikult.

Järgmise päeva varahommikul pärast palvet asusin koos oma poja Denissiga teele. Istusime autosse ja suundusime kadunud lammast otsima. Sõitsime eitea kuhu, lihtsalt usu peale, nagu kord läks meie isa Aabraham.

TULEMUSLIK OTSING

Keerutasime kaua mööda Seleznjovka küla, mis asub Slavjanski linna lähedal ja küsisime kadunud inimese järele. Kõik ilmaasjata. Kui meie kannatus hakkas juba katkema, tärkas korraga lootus. Üks naine mäletas vana meest, kes oli korralikult riietatud, käis ettevaatlikult mööda küla ja küsis, kas seal ei ole saksa perekonnanimega inimesi. Me elustusime ja leidsime varsti vana naise, kellel oli saksa juuri ja kes andis öömaja meie vanaisale. Naine rääkis, et pani vanaisa tema tungival palvel Kiievi rongi peale. Meie vanake väsis reisimisest ja tahtis väga tagasi Saksamaale jõuda.

Me kiirustasime raudteejaama ja saime seal teada, et vanakesel hakkas rongis paha ja kiirabi viis ta haiglasse. Nii sattusime me kohalikku vanasse haiglasse. Tutvustasin end seal arstidele sugulasena, meie vanaisa vennana (mõeldes muidugi sugulust usu läbi).

See töötas ja elatanud medõed tõid ettevaatlikult, käest kinni hoides meie juurde välja nagu kinnipidamisasutusest triibulises nõelutud pidžaamas sakslase. Siis tõid nad ka tema korralikult kokku pandud riided. Allkirja vastu anti meile tema dokumendid, väärtasjad ja raha.

Nad hoidsid alles viimase kui kopika, kuigi polnud tõenäoliselt kunagi nii suurt raha näinud! Nende vaeste medõdede korralikkus avaldas mulle niisugust muljet, et me ostsime poest neile magusat ja andsime selle pidulikult üle, et ka nemad saaksid seda sündmust tähistada – inimene oli kadunud ja on nüüd leitud!

Ja mida te arvate? Vaatasin vanaisa ja ei suutnud oma silmi uskuda – me olime temaga sarnased nagu kaks tilka vett! Leidsin sugulase! Ta kallistas, nuttis ja suudles mind. Mu süda kloppis tõelisest õnnest.

Muidugi saatsime oma vanaisakese tagasi Saksamaale. Aga ülestõusmispühade ajal oma koguduses ma tegelikult ei jutlustanud, vaid tunnistasin. Rääkisin kõigile sellest, et meie Issand on elav, ülestõusnud, armastav ja leiab ka tänapäeval oma kadunud lambad üles.

Sellest päevast alates on meil Saksamaal sõpru rohkem. Vanaisa perekond võtab mind, Jumala kõlbmatut ja patust sulast Pavelit, juba palju aastaid komandeeringute ajal armastusega oma majas vastu.

PAVEL MINAJEV
Vera i Žizn

«Eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut?» (Mt 18,12). Pilt on tehtud Iisraelis Een-Gedis.

TÕOTUS

Mõned aastad tagasi tegi poeg mulle ettepaneku osta kahepeale paat. Mootoriga ja päris suur. Et sellisega mööda jõgesid, järvi ja meresid sõita, oli vaja juhilube. Ja veel milliseid! Nii ma käisin kursustel, õppisin reegleid, jõgede, järvede ja merede omapärasid. Ja milliseid erinevaid poisid veel on – igal triibul, värvil ja nende asetusel on oma tähendus.

Selleks eksamiks valmistusin ma nagu ei kunagi varem. Sain läbi. Praktilise juhtimisega sain hakkama. Igasuguste sõlmede sidumisega sain ka hakkama. Siis tuli jälle õppida, sest Saksamaa kõige suuremal järvel on oma reeglid.

Ma sain niiöelda kapteni paberid. Võin isegi väikese laevaga reisijaid vedada merel või järvel.

Aeg läks. Puhkus on ainult kord aastas ning enamasti ei lähe siis merele ja mitte paadiga. Küsige minult nüüd midagi nende reeglite kohta. Aimugi ei ole. Unustasin ka sõlmede sidumise.

Miks? Sest praktikat ei ole. Autoga on hoopis teine asi. Ei mõtle üldse, kui vahetan käiku või pidurdan, jään seisma või lasen kedagi läbi. Need reeglid määravad iga päev minu käitumise autos. Ma ei pea nende peale mõtlemagi.

Aga ma ei taha rääkida merereeglitest, vaid elu omadest. Miks peab pidevalt endale ja mõnikord ka teistele reegleid meelde tuletama? Ma isegi ei räägi selle küsimuse teoloogilisest aspektist, kuigi seda ei tohi eirata, vaid praktilisest.

Tuli niisugune mõte, mida otsustasin teiega jagada: me pöördusime, võtsime usus Kristuse vastu, saime patud andeks ja igavese elu lootuse, olime rõõmsad ja hõiskasime, rääkisime sellest teistele, aga pikkamööda muutusid meie argipäevad jälle halliks ja ei erine peaaegu varasemast elust.

«Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige Temas,» kutsub apostel Paulus meid üles (Kl 2,6). Ja nii iga päev, igal kohtumisel, igas kiusatuses. «Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud,» kinnitab Jumala sõna (Rm 5,5). Et iga päev Temaga elada ja mitte mõtelda kurja, mitte norutada, mitte kadestada ja keelt peksta...

Olemuselt ei ole apostel Pauluse kirjeldus armastusest 1Kr 13 mitte reegel, vaid tõotus. Armastus on meis. Laske tal elada, iga päev ilma kõhklemata.

WALDEMAR ZORN
Vera i Žizn

JÄLJED JÄÄVAD ALLES

Miks jätab arst, kellel on naine ja viis last, maha oma töö Saksamaal ja sõidab Peruusse, et sealses haiglas töötada? Oma lugu jagas ajakirjanikule uroloog ja erakorralise meditsiini arst Benjamin Zeier.

2007. aastal asutasid saksa arstid Klaus-Dieter ja Martina John Lõuna-Peruus Curahuasi linnas misjonihaigla. Seda haiglat rahastavad nad täielikult annetustest. Haiglas on sada voodit, kuus operatsioonisaali, kaks intensiivraviosakonda, laboratoorium ja röntgen. Hiljem tulevad juurde hambaravi ja silmakliinik. Haigla teenindab 750 000 inimest, kes on enamasti ketšua-indiaanlased ja kes peavad hakkama saama umbes 1,70 euroga päevas.

ETTEPANEK JA SELLE TAGAJÄRJED

Ikka ja jälle sõidab Klaus-Dieter John mööda maailma ringi, et rääkida Jumala imedest, mida ta on kogenud. Misjonihaiglas saavad palka vaid kohalikud kaastöölised, aga 40 välismaa arsti ei saa midagi. Nemad peavad endale eluks vajaliku koguma annetustest.

Ühel Klaus-Dieter Johni loengul aprillis 2017 istus esimeses reas Benjamin Zeier. Pärast said nad omavahel jutule. Vaevalt aasta hiljem sai Zeier e-kirja, milles oli tööpakkumine. Abielupaar Zeier otsustas selle vastu võtta. Nad on veendunud kristlased ja nägid pakkumises Jumala kutset.

Zeier on soovinud alati, et tema elust võiksid jääda maha jäljed. Oma programmile tegid Zeierid reklaami terve aasta. Nad pidasid 92 ettekannet. Benjamin Zeier kirjutas oma plaanist kaks raamatut, tema naine korraldas kodus annetuskohtumisi. Lõpuks leidsid nad sadu inimesi, kes olid nõus nende tööd majanduslikult toetama. Novembris 2019 oli Benjamin Zeieri viimane tööpäev arstina Saksamaal. 14. jaanuaril lendas perekond Peruusse.

KOROONA JÕUDIS KA PERUUSSE

Algul jälgis neid eratelekanal Vox. Seeria «Hüvasti, Saksamaa» autorid tutvustasid perekonda miljonitele vaatajatele.

Pealinnast Limast läks tee edasi miljonilinna Arequipasse lõunas. Lapsed läksid seal kooli, isa õppis keeltekoolis hispaania keelt. See pidi kestma viis kuud.

Kuid siis jõudis koroonaviirus ka Peruusse. Koolid ja poed pandi kinni, kehtestati liikumiskeelud. Lennukid ei lennanud enam, tänavad olid tõkestatud. «Ükskõik, kui kitsad minu ümber müürid ka tunduvad, üks pilk Jumala sõnale avab mulle piiramatu maailma,» kirjutas Benjamin Zeier oma veebilehel missionsarzt.de. Nii nagu ülestõusnud Jeesus kaks tuhat aastat tagasi oma jüngreid julgustas, tunneb ka tema end Issandast julgustatuna: «Hirmust saab julgus, surmast saab elu.»

Pere pandi peaagu viieks nädalaks koroonakarantiini. Aga telefonikõned ja suhtlus võimudega tegid selgeks, et arsti on misjonihaiglasse kohe vaja. Kuna lennukid ei lennanud, sõitsid nad seitsmekesi autoga Curahuasi linna. 634 kilomeetri peale kulus enam kui 17 tundi. 15. aprillil jõudsid nad kohale ja töö misjoniarstina võis alata.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ARMASTUS EI JÄTA MEELDE PAHA

Lapsena olin ma halba meelespidav poiss. Ma pidasin selle üle arvet. Näiteks kui mõni eakaaslane mind solvas, siis pidasin seda meeles, ja kui avanes võimalus talle kätte maksta, siis ma seda tegin. Mõned klassikaaslased nimetasid mind isegi kättemaksjaks.

Ka kristlastel on sageli halva meelespidamise või andestamatuse viga. Näiteks me ei aja mõnda konflikti teravaks, aga oma mõistuses juba arvestame sellega ja vähendame suhtlust või lõpetame üldse asjaajamise pahategijaga. Halba peetakse meeles isegi kõige lähedasemate inimeste vahel, oma peres. Abikaasad ütlevad sageli teineteisele: «Sa teed kõike alati omamoodi, üldse mind ei kuula», «Jälle sa soolasid supi üle», «Mitte kunagi sa ei korista enda järelt», «Sinuga jääme alati igale poole hiljaks» jne. Kas pole tuttavad laused?

KRISTUSE EESKUJU

Võib-olla ka teie peate halva üle arvet, olgu tahtlikult või tahtmatult. Kui teiega käituti ebaõigesti, siis peate seda meeles ja võimaluse korral teete tagasi. See on üks tunnustest, et te ei andestanud oma ligimesele. Nii viib paha meelde jätmine kuni patuni. Enamgi veel, see lõhub sageli peresid, sest lähedase inimese vigade kokkuarvamine võib kesta kaua ja ühel hetkel jõutakse kriitilise piirini. Siis üks abikaasadest ütleb: «Aitab, ma rohkem enam ei suuda!»

Tõeline armastus ei pea meeles paha. Issand näitab meile sellise armastuse eeskuju: «Jumal Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi» (2Kr 5,19). Aga nüüd kujutage ette, mis oleks juhtunud, kui Issand oleks meie patte meeles pidanud. Me oleme tänaseni elus ainult tänu ühele põhjusele – Jumal ei arvestanud meie patte meile süüks, vaid andestas need ja oma armust asendas need usklikel Kristuse õigusega. «Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud» (Rm 5,5). Nüüd me võime Püha Vaimu abiga, kes meis elab, mitte arvestada teiste inimeste tehtud halba ja ilmutada kõigi vastu tõelist Jumala armastust.

ANDESTAMATUSE TAGAJÄRG

Piibel hoiatab meid halva meelespidamise tagajärgede eest ehk mitteandestamise eest. Jeesus rääkis kord tähendamissõna tähtsast mehest, kes andestas oma võlgnikule hiiglasliku võla, aga see ei tahtnud tema eeskuju järgida ja kohates oma ligimest, hakkas teda kägistama mingi väikese summa pärast. «Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: «Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!» Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes. Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.» (Mt 18,32–35).

Issand, aita meid omada ehtsat armastust, mis ei pea meeles paha ja andestada, nagu sina andestasid meile!

VIKTOR TANTSJURA
Vera i Žizn

ÜKS PILT

EMADEPÄEVA ÕIED

1. Kreek
2. Ploom
3. Kirss
4. Pirn
5. Punane sõstar
6. Tikker