Kätte on jõudnud Kuulutaja viimane number. Enne selle ilmumist otsustasid Kuulutaja Ühingu liikmed Margo Meri ja Ago Rand (tagareas vasakul) ning Üllas Linder (tordiga) koos Valga Betaania Baptistikogudusega torti süüa. Pildil on koguduse pastor Otto Aavistu koos abikaasa ja pojaga. Tähtpäeval osales Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm abikaasaga (paremal). Tordi söömine Kuulutaja juubelitel sai alates 20. aastapäevast traditsiooniks ja pildidki on iga kord lehes ilmunud.

Miks Kuulutaja lõpetab? Eks see ole toimetaja viga – üle 31 aasta on seda tööd tehtud ja pensioniiga juba mitu aastat käes. Nüüd on oodatud noorema põlvkonna uued initsiatiivid. Jumal õnnistagu igaühte, kes Tema riigi töösse panustab!

Kuulutaja Ühing veel tegevust ei lõpeta. Kuulutaja numbrid jäävad kodulehele kuulutaja.net alles niikauaks kui võimalik ja võib-olla tuleb sinna kunagi midagi juurdegi.

Aitäh kõigile, kes Kuulutaja pärast on palvetanud, lehe jaoks kirjutanud või pilte teinud, ennast intervjueerida lubanud, head nõu andnud, lehte tellinud või levitanud, selle heaks annetanud. Kõige suurem tänu saagu Jumalale ja see ei ole kindlasti formaalsus.

Eelmisi tordisöömisi vaata Kuulutajatest nr 3/233 (2009), 3/293 (2014) ja 3/353 (2019)!

KUULUTAMINE EI TOHI LAKATA

Toimetaja kommentaar

Kommentaarid olid Kuulutajas 19 aastat. Nende eesmärk oli parandada arusaamist maailmast ja usualal toimuvast, vähendada rahutust, tuua rahu. Mõnikord oli vaja ka selgelt millelegi vastu astuda.

Millised olid tulemused? Tundub, et mõni kommentaar leiti internetist üles ja mõte arenes teiste käes edasi. Sihtgrupp oli muidugi Kuulutaja tavalugejad, kelle reaktsioon jäi enamasti teadmata.

Poliitika oli ja on alati olemas. Ka edaspidi tuleb usklikel inimestel võtta seisukohti, nad peavad ütlema oma sõna ühiskonnaelu küsimustes. Mitte tüli otsides, vaid Kristuse meelsuses. Ei tohi olla passiivne ja põhjendada seda väitega, et poliitika on räpane, vaid anda oma panus ühiskonna puhastumisse.

Jeesus ütles: «Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.» (Mt 5,14–16).

IKKA KOROONA

Sel aastal on koroona läbi käinud paljudest Kuulutaja kirjutistest ja muidugi ka kommentaaridest. Viimase kommentaari kirjutamise ajaks on teema läinud usklike jaoks teravamaks.

Paljude silmis on kirik või kogudus nagu lõbustusasutus või huvialaring. Kui pannakse kinni need, miks siis jumalateenistusi ära ei keelata? Miks toetatakse riiklikest vahenditest kirikute ja koguduste tegevust? Aga kriisiolukordades on vaja asutusi, mis annavad hädaabi.

Usklike jaoks on Jumal reaalsus, maailma jaoks pole Teda olemas või on Ta kaugel ja inimeste ellu ei sekku. Tegelikult sekkub ja teeb seda kogu aeg. Just nüüd, keerulisel ajal, peaksid Temalt abi otsima ka need, kes seda tavaliselt ei tee. Nende jaoks peaks kirik/kogudus olema nagu nõustamispunkt või haigla, mida ju koroona tõttu kinni ei panda. Just nüüd peaksid usklikud oma usku ja kirikut/kogudust näitama stabiilsena, ajavaimust mõjutamatuna.

Koroonast tingitud piirangud ei ole suunatud spetsiaalselt usklike vastu. Küll aga peavad nemad nagu kõik teisedki seadustele alluma. Usklikud ei tohi olla nõuete täitmisel tõrksamad kui muud inimesed ja ilmalikud asutused. Kui on tehtud vigu, tuleb neid tunnistada ja jääda kontrollijate vastu viisakaks.

Nii saab koroonast ka usuproov. Mitte selles mõttes, et kuulutame end haigusest puutumatuks, vaid me näitame oma usu kvaliteeti seeläbi, kuidas käitume muutunud ilmaliku ühiskonnaga. Lugegem veelkord eelpool tsiteeritud kirjakohta! Koroona kaob lõpuks, nagu ka kõik teised epideemiad minevikus, aga mälestus usklike meelsusest kriisi ajal jääb rahva mällu kauaks ajaks.

VABADUSEST

Kuidas jõulud sel aastal tulevad, on kommentaari kirjutades veel lahtine, aga nad tulevad. Ajaloolist fakti, et Jumal saatis oma Poja, ei saa keegi tühjaks teha.

Me tahaksime, et vabadus jätkuks nii riiklikult kui ka evangeeliumi kuulutamiseks. Oleme sellega väga harjunud. Ometi ei ole vabadus iseenesestmõistetav hüve. Vabadus võib kaduda väga mitut moodi. Seda on ajaloos võtnud teised rahvad, seda on piiranud diktaatorlikud juhid, aga mõnikord on see kadunud ka kristliku kiriku võimu all.

Suur õnnetus on teadmatus ja rumalus. «S-haakes-peaare,» veeris Venemaalt tulnud õpetaja sõjajärgse Tallinna kooli raamatukogus. «Kas see autor on Nõukogude Liidus lubatud?» Sellest kogust läks palju raamatuid vanapaberisse. Aegade jooksul on korduvalt juhtunud, et keegi ütleb, kas üldse ja kuidas tohib Kristust kuulutada, millist kirjandust võib välja anda, mida tohib oma ajaloost teada, milliseid ürikuid säilitada jne.

Vabadus säilib, kui usk Kristusesse on isiklik. Vähemalt on siis süda vaba. «Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad,» ütles Jeesus (Jh 8,36).

Vabaduse püsimiseks ja laiendamiseks tuleb evangeeliumi kuulutamist intensiivistada. Kuulutaja-lehe töö lõppedes tuleb kasutada teisi võimalusi. Sõnumit peaks kindlasti levitama ka internetti rakendades, olenemata sellest, kas avalikke jumalateenistusi saab pidada. Mitte ilmaasjata ei saanud paljud kogudused koroona ajal abi ülekandetehnika soetamiseks või täiendamiseks.

«Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest,» kirjutas apostel Paulus julgustavalt (Rm 8,34).

ERILINE JÕULUKAART

Jõulud on erilised pühad. Ühelgi muul ajal ei lähene ilmalik ja pühalik teineteisele sedavõrd kui jõuluajal. Oleme harjunud kaubamajade sagina ja perekondlike kogunemistega. Seekord toimub aga kõik 2+2 distantsil ja maskides. Võib-olla aitab see uus olukord süveneda nende pühade sisusse ja leida midagi hingele.

EI MÕISTA JUMALAT

Mu laual on vanaaegne postkaart, millel on kujutatud laut öise tähistaeva all, inglid, Joosep ja Maarja ning jõululaps sõimes, taamal karjased lõkke ääres. Üle hälli serva vaatavad aga ustavad tööloomad härg ja eesel.

Aga kust nemad tulevad? Aastast 350 on säilinud Rooma lähedal üks bareljeef, millel on kujutatud Jeesuslast sõimes koos üle sõime ääre vaatavate härja ja eesliga. Nad ei ole seal juhuslikult.

Prohvet Jesaja ütleb kriitiliselt: «Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista» (Js 1,3). Niisiis ei ole Jumala ja Tema plaanide tundmine enesestmõistetav ja seda isegi Jumala äravalitud rahva jaoks.

Miks? Sest me oleme oma tunnetuses valivad. Mõnele ei meeldi inglid, teisele tähetargad, kolmandale karjased, neljandale Jeesuse vanemad, kes on juudid, ja on ka neid, kellele ei meeldi väikesed lapsed. Kui kõik saaksid oma tahtmist, jääksid sellele pildile vaid härg ja eesel. Nendega pole probleemi, sest nemad mäluvad seal vaikselt oma heinatuusti.

KINGITUS JA UUDISHIMU

Oleme nagu väikesed lapsed, kes igahommikust advendikalendri aknakesest pudenevat kommi oodates pistame nutma, kui jõululaupäeva hommikul jääb see tulemata, sest kuuse all on hoopis suur kast kingitustega. Mis võiks olla sellel pildil siis see suur kingitus? Sellele küsimusele vastab ingli kuulutus karjastele väljal: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» (Lk 2,10).

Iga lapse sünd muudab lähedased inimesed uudishimulikuks. Nii juhtus ka tookord, kuid vastavalt sündinu tähtsusele olid sellesse uudishimu lainesse haaratud karjased väljal ja tähetargad kaugelt Kaldeast. See uudishimu äratav sõnum puudutab ka meid. Laps Petlemmas on sündinud meilegi ja sellepärast me seda sünnipäeva ka tähistame.

Me tähistame inimajaloo kõige tähtsamat sündmust alates inimese loomisest Jumala näo järgi. See jumalanäolisus, mis aastatuhandete vältel on meis tuhmunud, ilmub meile taas uue säraga Petlemma sõimes.

JUMAL SAAB LIHAKS

«Jumal saab lihaks. Kes suudab seda saladust mõista?» küsib üks tähelepanuväärsemaid protestantlikke müstikuid Gerhard Tersteegen. Mis teeb siis selle lapse nii eriliseks?

Paari aasta eest tekitas maailmas elevust ühe Hiina geeniteadlase katse luua «crisp-beebid». Nimetus tuli geenikääridest, mida ta kasutas nende laste «loomiseks». Ta lülitas välja geeni, mis oli vastuvõtlik HIV-viirusele. Loodetavasti olid sellel teadlasel head kavatsused ja terapeutilised eesmärgid.

Tegelikult toimus aga eetilise piiri rikkumine. Järgnesid suured vaidlused. Kas tohib inimeseks olemise aluseid muuta või mitte? Kasutades kaasaegse teaduse võimalusi, oleks ju võimalik luua kunstlikult avardatud ja täiuslik inimene. Aastaks 2100 võiks sellise inimese elueaks olla 150 aastat. Nii nagu me praegu eristame kaasaegset inimest neandertaallastest, nii eristataks kord «laiendatud» inimest praegusest. Praegusest homo sapiens'ist võiks saada täiuslik kõrgem olend – homo deus (jumalinimene).

Tuleme tagasi tolle vana jõulukaardi juurde. Sellel kirjeldatud imelise lapse sünni taga on universumi Looja kogu oma tarkuses ja vägevuses. Talle kuulub meelevald taevas ja maa peal. Ta ei tule maailma päästma superoptimeeritud inimesena, vaid lihtsa pere tavalise lapsena, kes on eluheitlustes haavatav nagu meiegi. Jeesuslaps sõimes on Looja Jumala otsustav «jah» inimelu piiratusele. Tema naeratuses ja nutus avaneb meile kaotsiläinud paradiis. Tema õpetus, elu, kannatus, surm ja ülestõusmine näitavad teed, mida käia.

Tema ongi jõulude suurim kingitus. Evangelist Johannes võtab selle kingituse tähenduse kokku sõnadega: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu» (Jh 3,16).

LIHTSAD INIMESED

Selle lapse sünd mitte ainult ei rahulda meie uudishimu, vaid puudutab meid kõiki. Jeesus, inimkonna uus algus, ei sünni kuningakojas, preestrite või kirjatundjate peres. Ta sünnib lihtsa puusepa Joosepi ja tema noore naise Maarja ajutises ulualuses.

Evangeelium räägib meile loomalaudast. See on pilt kibedast vaesusest. Meil on tegemist lihtsate südametega, lihtsate inimestega. Maarja ütleb oma kiituslaulus: «Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale» (Lk 1,46–48). Jumal ei kõnni alati rikaste ja vägevate teedel. «Ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt» (Lk 1,51).

JUMAL ALANDLIKE TEEL

Jõulud näitavad meile, et Jumalale pole oluline mitte see, mida oleme saavutanud. Me võime lennata Kuule ja Marsile, manipuleerida oma laste geene, kuid Looja palge ees oleme ikkagi vaesed ja sõltuvad. Samadest laboratooriumidest, kust pärinevad inimkonna kõige isekamad unistused, võivad lähtuda ka kõige hukatuslikumad viirused, mis peatavad maailma mõne kuuga.

Jõulukaart tuletab meile meelde, et tark usaldab oma Loojat. Või nagu tark Saalomon Õpetussõnades ütleb: «Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus» (Õp 11,2). Jõulusõnum ongi vaimult alandlikele, kes leiavad armu ja kogevad Jumala armastust. Alandlik mõistab, et ta sõltub Jumala armastusest. Alandlikule ja uurivale vaimule lööb isegi pimedaim öö särama ja ta kuuleb ilmakärast hoolimata ingli sõnumit: «Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale.»

JUMALA ARMASTUS

Taaveti linnas sündinud Issand Jeesus Kristus kasvab, et kõndida selles maailmas rahu, õigluse ja halastuse teed. See pole lai ja avar tee, mis viib hukatusse, vaid kitsas ja ahtake ellu viiv tee. See tee algab Petlemma sõimest, oma maise isa Joosepi kõrvalt puusepatöökojast, muutub Õpetaja ja Tervendaja rännuteeks, jõudes kohtukotta ja ristipuule.

Oma elule mõeldes võis Õnnistegija öelda: «Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna» (Mt 8,20). Ometi just Tema, kellel polnud maist kodu, võis öelda: «Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid.» (Jh 14,1–2).

Meid kõiki julgustades on Jumala Poeg ise kaitsetu põlguse, üksinduse ja kodutuse suhtes. Tema armastus meie vastu on kõigest hoolimata tugevam kui surm. Maise teekonna lõpus, kui astume ülestõusmise saladusse, mõistame, kes too Kuningate Kuningas oli, kes sõimes sündinuna ja ristil surnuna võis öelda: «Mina olen tee ja tõde ja elu!» (Jh 14,6).

Kuid ärgem pangem veel seda imelist jõulukaarti käest. On veel midagi. Evangelist Johannes ütleb: «Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse.» (Jh 1,12).

Meie ees on Maarja ja Joosep ning Jeesuslaps. Inglid kummarduvad püha perekonna üle. Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma Issanda sõime. Nad ei kutsu meid ainult hetkeks või aastavahetuseks jumaliku öö saladust imetlema, vaid saama püha perekonna liikmeks. Kuidas oleks see võimalik? Juba viiendal sajandil ütleb Hippo piiskop Augustinus oma jõulujutluses: «Sündigu Kristus ka teie hinge! Ta on tõde, rahu ja õiglus! Võtke Ta vastu!»

Palvetagem: «Issand Jeesus Kristus, sünni minugi hinges, et võiksin saada Sinu pere liikmeks! Kanna mind läbi elu heade ja kurjade päevade, läbi rõõmu ja leina! Sina oled väärt võtma au ja austust. Aamen.»

JOOSEP TAMMO
emeriitpastor,
Eesti EKB Koguduste Liidu endine president

Püha perekond, karjased, inglid, härg ja eesel.

Pilt: Julius Schnorr von Carolsfeld

INTERNETIS JUHTIMISE AASTA

Aktuaalne teema

Endine Eesti EKB Koguduste Liidu president ja nüüdne Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) president MEEGO REMMEL (54) on ametis olnud veidi üle poole oma kaheaastasest volituste ajast.

Milles seisneb Sinu töö?

Presidendil ja asepresidendil on esindusfunktsioon ning täitevkomitee juhatamise ülesanne. Täitevkomitee langetab otsuseid aastakoosolekute vahel. Aastakoosolek otsustab eelarved ja kõik põhimõttelised asjad.

Minu ametiaja kõige vastutusrikkam ülesanne on juhtida komisjoni, kes otsib uut peasekretäri, kuna Tony Peck jääb 2021. aastal pensionile. Lootsime kandidaadi kinnitada juba maikuus, ent koroonakriis pole seda siiani võimaldanud.

Ainuke üritus, mis tänavu füüsilise kokkusaamisega toimus, oli EBFi laste-ja noortetööjuhtide konverents jaanuaris Tallinnas. Kevadel, kui riigid lukku läksid, korraldasime kümme regionaalset veebikohtumist, kaks igas piirkonnas: Põhjala ja Baltikum, Lääne-Euroopa, Kesk-Euroopa, Ida-Euroopa ning Kesk-Aasia ja Lähis-Ida.

Mind on läbi aasta palutud veebi vahendusel vaimulikku sõnumit jagama. Nii jutlustan ka jõulukuul Liibanonis ja Tšehhis. Liitudel on digivõimekus olemas, mitte aga kõigil kogudustel. On kogudusi, kes tegutsevad piirkondades, kus pole internetilevi või tagakius ei luba veebiühenduses olla.

Kas mõnes piirkonnas on kogudused täitsa hädas?

Jaa, näiteks kui Mägi-Karabahhi sõjas tabas baptistikoguduse palvelat pomm või Beirutis toimunud plahvatuse järel sai seminarist kriisikeskus, siis on probleem akuutne. Teiste mured on sotsiaalsed. 3D kogudusega saatsime Serbia baptistiliidu kaudu abi sealsetele vanuritele, kes jäid kevadises isolatsioonis sisuliselt nälga. Sotsiaalsüsteem ei toiminud ja baptistikogudused olid ainsad, kes abivajajatele toidupakke toimetasid.

EBF on kaardistanud, kus on kõige raskem. Nii on eristunud Türgi, Kreeka ja Süüria. Seal on tuhandeid inimesi pagulaslaagrites koroonakriisi keskel kinni. Vaimsed ja füüsilised raskused tekitavad meeleheidet. Pandeemiaga koos levib surmahirm. Nendele abi vahendamine on olnud kohalike baptistide prioriteet.

Venemaal süüdati baptistikoguduse pühakoda, kuna meedias levis sõnum, et välismaale emigreerunud baptistid levitavad koroona tõttu kodumaale naastes viirust. Valgevene poliitilises vastasseisus on löögi alla sattunud usklikke, aga ka kogudusi. Usuvabaduse piirangute tõttu tegutseb seminari aadressil mitmeid kogudusi, kuna uute koguduste registreerimiseks peab olema oma hoone, ent hoone saamiseks peab olema registreeritud. Nii ollakse surnud ringis...

Kas Mägi-Karabahhi selles piirkonnas, mis läheb Aserbaidžaani kätte, on baptistikogudusi?

On. Ei ole teada, kas ja palju jääb sinna veel armeenia baptiste. Inimesed pagevad tapatalgute hirmus sõja jalust.

Kui sõda puhkes, saatsime peasekretäriga ühise rahusoovi nii Armeenia kui Aserbaidžaani baptistiliidule. Inimesed suhtuvad neis riikides konflikti väga erinevalt, sõltuvalt meediaruumist, nagu ka Venemaal ja Ukrainas nende konflikti puhkedes. Sõjad panevad osaduse proovile. Aga nagu Ukraina konfliktis vennasliitude juhid lõpuks kallistasid ja ütlesid, et Kristus ühendab üle kõige, nii loodame ja palume, et ka armeenlaste ja aserite osadus ei katkeks.

EBF tegeleb aktiivselt usuvabaduse teemaga.

Meil on kaks spetsialisti, kes on sellele pühendunud. Üks on teadustöötaja, kes kogub andmeid ja analüüsib neid ning teeb koostööd Baptistide Maailmaliiduga ja seeläbi ÜRO usuvabaduskomisjoniga. Teine tegeleb konkreetsete olukordadega. Kõrgetasemelisi kohtumisi, läbirääkimisi ja initsiatiive juhib peasekretär isiklikult. Kus iganes usuvabadust piiratakse, saab EBF kõrgel ja professionaalsel tasemel suhelda.

Kas probleemsete riikide võimud võtavad EBFi esindajaid jutule?

Tihti sõltub see kohaliku liidu võimekusest taolisi kohtumisi ette valmistada. Saavutusi on olnud – vangide vabastamiseni välja. Minu ajal selliseid läbirääkimisi pole olnud. Lõppev aasta on koroona tõttu enneolematu. Palume ja usume lootusrikkamat tulevikku.

Lõpuks tahan tänada Kuulutajat aastatepikkuse töö eest. Jääb vaid soovida kõigile lugejaile õnnistust nüüdsest teiste meediakanalite kasutamisel!

Täname!

KIRG EVANGELISMI VASTU

Kuulutaja viimane intervjuu on noore ajakirjandust õppinud inimesega. HELE-MARIA KANGRO on 3D koguduse üks kogukonnajuhte ja koguduse pastori Rando Kangro abikaasa.

MIKS SA PRAEGU AJAKIRJANIKUTÖÖD EI TEE?

Ma ei läinud ajakirjandust õppima klassikalisest huvist poliitika vastu, vaid kirest kirjutamise vastu. Olen suure osa oma elust muusikaga tegelenud, mistõttu spetsialiseerusin kultuuriajakirjandusele. Olin kultuuritoimetaja Äripäevas ja Eesti Rahvusringhäälingus. Seda tööd teeks ma ka täna hea meelega, aga kultuur on Eesti ajakirjandusmaastikul väike nišš. Sellel alal lihtsalt ei ole tööd, kui majandus alla käib. Pärssiv asjaolu on ka see, et ma kolisin paari aasta eest Tallinnast Tartusse, kus on meediatööd kõvasti vähem.

Minu käest on ka küsitud, et miks ma ei kirjuta arvamusartikleid meediasse. Jumal ei ole mind kutsunud praegu barrikaadidele. Pealegi elame me ajal, kus sõnad on tugevalt devalveerunud – koroonaajal istuvad kõik kodus ja teevad suuri sõnu. Teod on täna palju kõnekamad. Kui mulle heidetakse ette, et ma olen justkui mingi talendi nurka visanud, siis sellega ma nõus ei ole. Ma kirjutan inimestele personaalselt, olen praegu juba kümmekond jõulukaarti posti pannud, kus ma olen igale saajale mõelnud välja isikliku sõnumi ja ma usun, et praegusel ajal maksavad isiklikud sõnad ja teenivad teod palju rohkem.

MIDA TÄNAPÄEVA AJAKIRJANIKULE ÕPETATAKSE, KAS PABER- VÕI INTERNETIAJAKIRJANDUST?

Ega neid saagi tegelikult enam eristada. Samad ajakirjanikud tegutsevad veebis ja kirjutavad lehte ning nende kahe väärtused ühtlustuvad. Kahjuks tähendab see reaalsuses seda, et lehed kolletuvad. Veebis klikkide tagaajamise meelsus jõuab ka lehte ja ajakirjanik ei suuda endal hoida kahte mütsi korraga peas.

Ma hindan kõrgelt ajakirjandusväljaõpet Tallinna Ülikoolis, kus ma õppisin. Meid õpetati kohanema väga muutlike oludega. Priit Hõbemägi ja Mart Raudsaar, kes olid minu õpingute ajal seal peamised õppejõud, õpetasid väga palju kriitilist ja loovat mõtlemist.

KAS NIISUGUST AJAKIRJANDUST ENAM EI OLE, MIDA KÖIDETAKSE KOKKU JA LOETAKSE KÜMNE AASTA PÄRAST UUESTI?

Pigem mitte, tänane leht on homme prügikastis. Ma ei ütleks, et see on ajakirjanike süü. Selle nõudluse loovad ikka meediatarbijad ehk igaüks, kes võtab keset päeva korduvalt nutitelefoni kätte, et uudiseid lugeda. Kui nõudlust on, tuleb neile kiirtempos ka artikleid toota. See on elementaarne äriloogika. Kui raha vedeleb maas, siis korjavad ärimehed selle üles. Mis puudutab hiljem välja otsimist, siis mina vaataks ennekõike süvaintervjuude poole kultuuriinimestega, kus antakse aega rahulikult rääkida ja mis trükitakse küsimuse-vastuse versioonis. Kahtlen, kas poliitikutega tehtud intervjuusid niiviisi hiljem loetakse. Poliitika käib oma lainetega – kes parajasti võimul on, seda vihatakse, ja kes ei ole, seda igatsetakse.

SA OLED TEEKÄIJA TOIMETUSRÜHMA LIIGE. KUIDAS SA KRISTLIKKU AJAKIRJANDUST HINDAKSID?

Sellel on palju ühist kultuuriajakirjandusega. Enamik nendest kirjutistest, mis Teekäijas ilmuvad, ei kvalifitseeru klassikalises mõttes uudise alla. Seal on intervjuud või mõtisklused. Mulle on väga omane sellises valdkonnas kaasa mõelda ja panustada. Kui ma veel Tallinnas elasin, siis sai aeg-ajalt ka raadioajakirjandust proovitud, Pereraadiole «Oleviste tundi» tehtud. Selline ajakirjandus ei nõua tormakust ja uudisväärtuslikkust.

KAS KRISTLIKKE AJAKIRJU VÕIB KOKKU KÖITA JA HILJEM UUESTI LUGEDA?

Võib ikka. Osalt mängib see ju ka arhiivi rolli. Kui keegi kunagi uurib, mida kogudustes tehti ja arvati, siis on ju väga hea võtta kätte Kuulutaja või Teekäija vanad numbrid. Ma olen ise uurinud Oleviste muusikaajalugu 1950. aastatest, kui esitati suuri oratooriume. Ajaloouurimuse puhul tuleb iga kirjalik allikas kasuks.

3D KOGUDUSES KÄIB SUUR OSA TÖÖST LÄBI INTERNETI. KAS SINU ETTEVALMISTUSEST ON ABI SELLEKS, ET SA PRAEGU VIDEOID TEED?

Ma õppisin ülikoolis, kuidas ennast selgelt ja kompaktselt väljendada, kasvõi teleekraanil. Sellest on kindlasti abi. Meil tuleb olla seal, kus inimesed on. Jeesus ja apostlid käisid turul ning sünagoogides, kus inimesed sellel hetkel olid. Täna istuvad nad internetis ja meil tuleb siis seal olla. 3D kogudusel on ka sellist jälgijaskonda, kes kohale ei tule. Kuna me koguneme kogukondades, siis ei ole sellist võimalust nagu näiteks Oleviste kirikus, et tuled ja jääd anonüümseks, istud kuskil samba taga. Kodus vaikselt videote vaatamine ongi nagu kirikus samba taga istumine. Loodame, et Jumala Vaim kõnetab neid inimesi ja utsitab ühel päeval tulema ka osadusse.

SA OLED PIDANUD TÖÖTEGIJATELE LOENGUID.

See oli projekt ja ma tegin selle edukalt lõpuni. Kõrgemalt Usuteaduslikult Seminarilt telliti meediakoolitus usuühenduste juhtidele ja mina olin koolitaja, tegin neli koolitust üle Eesti. Minu huvi meedia ja interneti vastu ei lähtu kirest tehnoloogia vastu, vaid kirest evangelismi vastu. Mulle väga meeldis aidata pastoritel ja koguduste töötegijatel saada natuke osavamaks uue meedia vallas.

Koolitamiste aeg võib tulevikus jälle tulla. Koroonaajal on koolitused päris tugeva pausi peal. Mulle meeldib inimestega näost näkku vestelda ja seda internetikoolitused ei paku.

KAS 3D KOGUDUSES EI JÄÄ NÄOST NÄKKU SUHTLEMIST VÄHEKS?

Meil ei ole suurt sakraalruumi, kus saaksime inimesi hajutada. Me kohtume kodudes ja neis on 2+2 reeglit praktiliselt võimatu täita, kui sinna kümme inimest kutsuda. Seetõttu kohtume hetkel rahvatervishoiu pärast veebis ja praegu on küll väga nukker aeg. Tuleb olla tänulik, et on võimalus vähemalt koos palvetada ja natukenegi osadust jagada, aga see ei ole mingisugune tulevikusuund, et kogudused kolivad internetti. Noored inimesed igatsevad ja tahavad väga kokku saada ja olla füüsiliselt samas ruumis.

KUIDAS SA ISE USKLIKUKS SAID?

Minu ema palvetas minu eest. Ta rääkis mulle juba siis, kui ma laps olin, et Jeesus on minu parim sõber ja Tema ei jäta mind kunagi maha. Ükskõik, mida inimesed ümberringi teevad, Jumal on ustav. Oma isikliku otsuse tegin ma oma venna elu ja eeskuju vaadates. Ma läksin 16-aastaselt Oleviste koguduse suvelaagrisse ja sealt algas isiklik pühendumine. Ma olen nüüd kümme aastat olnud aktiivne Jeesuse jünger ja koguduses panustaja. Pühendumine on mul juba loomuses, kooliajal avaldus see rohkem muusikas, hiljem koguduseelus. Olen loomult väga ettevõtlik inimene ning mulle meeldib korraldada ja suhelda.

TULLA SUUREST OLEVISTE KIRIKUST JA HAKATA KOGUKONDA JUHTIMA – KAS SEE OLI VÄGA SUUR HÜPE HOOPIS TEISELE ALALE?

Ei ole, sest ka Olevistes olid kodugrupid. Suure koguduse puhul on ju nende inimeste protsent, kes teiste ees ülistust juhivad või jutlustavad, väga väike. Väga palju vaimulikku kasvu ja vastutuse võtmist toimubki kodugrupis. Juhiroll nõuab ja kasvatab oluliselt rohkem.

Oleviste koguduse suhtes on mul väga suur austus. Ma ei arva sugugi, et kodukogudused on ainuõige viis kogudust teha, kindlasti on vaja linnapilti ka neid kogudusi, kus rist on kõrgel ning paistab silma ja inimene saab minna kohale ilma, et ta kedagi seal teaks.

Ma arvan, et igal formaadil on oma plussid ja miinused ning üle kõige peab olema Jeesuse misjonikäsk ja armastusekäsk. Kuidas täpselt evangeeliumi levitada ja ligimest armastada, see jalgratas tuleb igal põlvkonnal ja igal inimesel uuesti leiutada. Eesmärk on sama ja koostööd saab teha kõigiga, kes järgivad Jeesuse õpetust.

KAS 3D KOGUDUSES TULEB PALJU INIMESI USULE? KAS NEED ON KÕIK NOORED?

Tänu Jumalale, just päev enne seda intervjuud tegi üks noor naine ühes kogukonnas otsuse järgida Jeesust. Selles igatsuses saigi ju 3D kogudus kümme aastat tagasi rajatud, evangeelset vilja on Jumalalt palutud kõik need aastad ja Jumal on seda oma armust kinkinud.

Tuleb ka vanemaid inimesi, aga mulle tundub, et meil ei ole veel seda kriitilist massi vanemaid inimesi, kes ennast mugavalt tunneks. Eks aja jooksul saame vanemaks ning ega 3D kogudust pole rajatud selle eesmärgiga, et see oleks noortekogudus. Aga inimene on sotsiaalne olend ja ta tahab omasuguste keskel olla. Kui meil oleks vähemalt kümme aktiivsemat keskealist või sellest ülespoole inimest, siis tuleks ka nendevanuseid kõvasti juurde. Valdav enamik koguduseliikmeid on praegu 15–30 aasta vanused.

KAS KOROONAAJAST VÕETAKSE ÕPETUST, NII ET PÄRAST SELLE MÖÖDUMIST TEHAKSE MIDAGI HOOPIS TEISITI?

See aeg on õpetanud kõigile seda, mida Piibel on tõdenud, et me ei tea, milline on homne päev: ««Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!» Teie, kes ei tea, missugune on homme teie elu!» (Jk 4,13–14). Ma kaldun pigem arvama, et päris samamoodi edasi ei lähe. Tahaks väga loota, et inimesed haaravad millegi sügavama ja vaimsema järele ning hakkavad otsima innukamalt Jumalat. Ma olen märganud, et koroonaajal on mittekristlaste hulgas tekkinud kõrgendatud huvi kristluse vastu.

TÄNAME!

LAPSSÕDURIST ÕIGUSENÕUDJAKS

Kui Innocent Opwonya detsembris 1989 ilmale tuli, võimutses tema kodumaal Ugandas kodusõda. Keegi ei aimanud, et ka tema ise hakkab varsti relva käes hoidma. «Minu vanemad olid sügavalt usklikud katoliiklased ja käisid koos lastega igal pühapäeval kirikus,» jutustab ta oma lapsepõlvest.

Samal ajal toimusid piirkonnas järjest mässajate organisatsiooni «Issanda vastupanuarmee» rünnakud. Aastal 2000 jõudsid mässajad ka Opwonya kodukülla ning viisid tema ja teised lapsed metsa oma tugipunkti. «Ma ei olnud kunagi varem relva käes hoidnud ja nüüd pidime õppima inimese pihta tulistama,» meenutab Opwonya. «Kes keeldus, seda ähvardas peks või surm.»

KOLM LAHINGUT

Opwonya võttis osa kolmest lahingust ja nägi omaealisi kaaslasi suremas. Et ta ise need tunnid kahjustamata üle elas, seda peab ta nüüd Jumala hoidmiseks. Veel kümneaastaselt üritas ta põgeneda, kuid ebaõnnestunult. Teisel korral sai ta mässajate käest minema.

Uganda valitsusarmee sõdurid leidsid Opwonya ja ta viidi sõjast traumeeritud laste keskusse, mida pidas kristlik lasteabiorganisatsioon World Vision. Lisaks paikapandud päevaplaanile, toidule ja nõustamisele sai ta siit uue vaate elule kristlasena. «Meile õpetati niisuguseid väärtusi nagu armastus, usaldus ja tänulikkus – kristlaseksolemine ei ole lihtsalt tiitel, vaid see tähendab järeldusi eluks ja käitumiseks.»

NÕRKADE ADVOKAAT

Tänu järgmise abiorganisatsiooni toele sai Opwonya lõpetada kooli ja talle anti stipendium majanduse õppimiseks Saksamaal. Nüüd on ta abielus ja elab Kölnis.

Aga lapsepõlve läbielamised ei jäta teda siiski maha. Esinedes õpilastele või poliitikutele, viies läbi annetamise või allkirjade kogumise aktsioone, juhib ta ikka tähelepanu ebaõiglusele, mis lapssõduritele tänaseni osaks saab: «Minu kutsumuseks Saksamaal on olla nende eestkõneleja, kes ise rääkida ei saa.»

PEAB TEGUTSEMA

Opwonya teab, et mässajate käes oli ka Saksamaal toodetud relvi. «Vaadake, kellele te relvi müüte,» on tema nõudmine poliitikutele.

Ka Opwonya teine südamesoov on seotud tema isikliku saatusega: «Kui meid rööviti, oli meie hulgas ka tüdrukuid, kes tehti mässajate poolt seksiorjadeks.» Paljudes maades käib tüdrukute ekspluateerimine tänase päevani. «Me peame lõpuks tegutsema,» on tema üleskutse.

Oma hommikupalvetes palub Opwonya pidevalt nende eest, kes tänagi veel peavad kannatama ja asetab nad Jumala ette. «Ma usaldan kindlalt Teda ja et tuleb päev, millal enam ei ole ühtegi lapssõdurit.»

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

TARKUS TULEB JUMALALT

«Mis sellest peab nüüd tulema?» küsib Alfred Wagner (90) ikka uuesti. Ta juurdleb hetke ja tuleb siis nutikale lahendusele. Ideede puudust pole tal kunagi. Parim mõte tuli talle siis, kui ta oli peaaegu 80-aastane.

Alfred Wagneril oli viis õde-venda. Tema vanematel oli väike põllumajandusettevõte. Poeg läks 1950. aastal tööle ühte valukotta. Omanik avastas noore mehe loogilise mõtlemise ja probleemide lahendamise talendi. Alfred Wagner edutati arenguosakonda.

Uute lahenduste otsimine ja nende üle juurdlemine pakkusid Alfred Wagnerile rõõmu. Ka oma järgmises töökohas rakiste tehases, kus ta töötas kuni pensionilejäämiseni 1994. aastal, kerkis ta ametiredelil kiiresti ja oli hinnatud oma ideede poolest.

NELI VÄHKI

1980. aastatel surid neli Alfred Wagneri õde-venda vähki. Eriti puudutas teda ühe venna surm: «Tal oli nahavähk, kohutav haigus. Ta suri minu käte vahel.»

Alfred Wagner mõtles palju selle üle, miks vennaga nii läks. Vennal oli puittoodete tehas ja ta puutus iga päev kokku puidukaitsekemikaalidega. Lisaks puidukaitsevahenditele tekitavad vähki ka taimekaitsevahendid. Ta hakkas mõtlema, et midagi peaks ju saama teisiti teha! Ta poleks Alfred Wagner, kui ta poleks pikki öid oma mõtteid haudunud.

AINULT JUMAL AITAB

Lõpuks tekkis 2009. aastal mõte ehitada ümber kombain. Vilja peksmise ajal peaks kerged umbrohuseemned eraldama. Alarõhk peaks need kogumisvanni imema ja niimoodi põllult ära korjama. Põllumees võiks vähem taimekaitsevahendeid kasutada. 2010. aastal anti Alfred Wagnerile patent. Paljud katsed tõestasid leiutise tõhusust.

Alfred Wagneril pole abilist. Joonised ja kirjeldused teeb ta ise. «Mind aitab ainult minu Jumal. Mul on Temaga väga elav side.» Seda sidet tugevdab ta igal pühapäeval jumalateenistusel käies.

Õhtuti palvetab Alfred Wagner sageli nii: «On ju kirjutatud, et kui kellelgi jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt (Jk 1,5).» Hommikuks on enamasti lahendus leitud. «Nii ennast üle andes kogen ma järjest imesid. See õpetas mind intensiivselt palvetama.»

On inimesi, kes on Alfred Wagneri leiutise suhtes kriitilised või kui seda ka toetavad, siis tahaksid tema kombaini juures olulisi detaile muuta. Nii istub ta mõnikord põlluserval ja tunneb end nagu prohvet Eelija Kriti jõe ääres. «Ja siis aitab Jumal mul jälle püsti tõusta ning julgustab edasi tegutsema.»

JULIA BERNHARD
idea Spektrum

«Siis Ta (Jeesus) ütles neile: «Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.»» Kahe aastatuhande jooksul on Iisraelis mõne vana kiriku kohale ehitatud juba mitu korda uus. Mõnikord on ka eelmisest kirikust midagi nähtavaks jäetud. Pildil on uue Kuulutamiskiriku all eksponeeritud vanad kivid Naatsaretis.

ADAM REINHOLD SCHIEWE

90 aastat surmast

Adam Reinhold Schiewe (22. mai 1843 – 29. detsember 1930) ristis 1884. aastal esimesed Haapsalu baptistikoguduse liikmed, rajades sellega esimese baptistikoguduse Eestis. Ta oli 11 aastat Eesti baptismi ülevaataja.

PÄRITOLU JA HARIDUS

Schiewe sündis Vene impeeriumisse kuuluvas Poolas Zduńska Wola linnas kangur Adam Schiewe pojana. Tema isa oskas küll vist lugeda, aga poja sünniaktile alla kirjutamiseks ta võimeline ei olnud. Ka Schiewe äi oli kangur ja kirjaoskamatu.

Sellisest «päritud» seisusest suutis Schiewe end kõrgemale rebida. Tema täpne haridus ei ole teada, aga tõenäoliselt oli see lähedane gümnaasiumi tasemele. Tema eluloos on ka üks aasta (1871–1872), mil ta töötas külakoolis õpetajana. Schiewe oskas mõnedel andmetel kuut keelt, millest on kindlalt teada saksa, poola, vene ja inglise keel. Enda sõnul oleks ta õppinud ka eesti keelt, kui oleks teadnud, et töö Eestis nii pikaks kujuneb.

Schiewe õppis 1874. aastal Hamburgi baptistiseminaris. Tema õpingukaaslasteks olid tulevane vene vabakogudusliku liikumise suurkuju Johann (Ivan Veniaminovitš) Kargel ja Julius Herrmann, kes ristis esimesed Pärnu baptistikoguduse liikmed.

Schiewe oli laia silmaringiga inimene. Ta oli võimeline edukalt vaidlema endast formaalselt haritumate ja baptismi suhtes kriitiliste vaimulikega. Ta oskas vaimustuda arhitektuurist ja kunstist. Schiewel oli raamatukogus mõnisada raamatut, mida ta veel vanas eas sai lugeda.

ALGAJA TÖÖTEGIJA

Schiewe tuli usule pika otsimise tulemusena ja ristiti 18. veebruaril 1869 Poola saksakeelse baptismi juhi Gottfried Friedrich Alfi poolt Lodzi lähedal väikeses jõekeses jääaugus. Järgnes seitse aastat aktiivset tööd Lodzi piirkonnas, algul vabatahtlikuna, hiljem palgalise jutlustajana. Sellel perioodil osales Schiewe lõhki läinud Lodzi koguduse probleemide lahendamisel (1873–1874). Pärast õpinguid Hamburgis ordineeriti ta 28. detsembril 1874 pastoriks.

Schiewe oli 1876–1877 Sorotšenis (Volõõnia piirkond Ukrainas) saksa baptistikoguduse pastoriks ja saadeti sealt koos grupi jutlustajatega välja. Kuigi Schiewe ei olnud väljasaatmises ilmselt peapõhjustaja, sest oli Volõõnias väga lühikest aega olnud, sai tema nimi tänu väljasaadetute toetuseks tehtud rahvusvahelisele kampaaniale mõneks ajaks laiemalt tuntuks. Väljasaatmise järel tegutses Schiewe pastorina Preisimaal.

PETERBURIS JA EESTIS

Eestlastele on olulisim Schiewe Peterburi-periood 1880–1895, millesse jääb ka tema tegevus Eestis. Peterburi saksa koguduses oli Schiewe töö alguses umbes 70 liiget, kellest osa elas Moskvas. Vene impeeriumi pealinna kui suurlinna seisukohalt oli see kogudus ilmselt vähetähtis, ometi baptistide vaates edukas – 1893. aastaks oli ristitud Eestis 550 ja Peterburis 220 inimest, asutati uued kogudused Peterburis ja Eestis, algul küll filiaalidena.

Alahindamata Schiewe tööd mujal, tuleb nõustuda tema endaga, et oma põhitöö tegi ta Eestis. Kõigile tema tegevus siin ei meeldi, teda peetakse liiga rangeks ja korraarmastajaks. Läänemaa ärkamine oli aga kindla liidrita emotsionaalne usuliikumine. Schiewel pidid selleks, et sealt baptistikogudusse sobiv osa välja tuua, olema kindlad vaated ja arusaam koguduse korrast. Ta andis organiseerumiseks eeskuju ka priilastele, kes temaga rahul ei ole.

Ilmselt aitasid Schiewel Eestis vastu pidada tema minevikukogemused. Schiewe oli kuus korda usu pärast vangis istunud ja korra maalt välja saadetud. Volõõnias puutus ta kokku osa saksa kolonistide tohutu vaesusega – elati koos loomadega lausa muldonnides. Proletaarse päritolu tõttu ei tekkinud Schiewel raskusi lihtsate inimestega suhtlemisel.

ELU LÕPP

Üle 30 aasta elas Schiewe Landsberg an der Warthe linnas (Gorzów Wielkopolski tänapäeva Poolas), kus ta oli aastatel 1898–1910 edukas pastor. Selles linnas ta ka suri. Schiewe haud on tõenäoliselt linna evangeelsel kalmistul, mis hävitati pärast saksa elanikkonna lahkumist Teise maailmasõja järel. Kalmistu kohal on park, kuhu sakslastesse suhtumise paranemisel tehti väike mälestusala.

Schiewe abikaasa Auguste suri Esimesest maailmasõjast vintsutatuna 1919. aastal vähki. Kuldpulmast jäi puudu 11 kuud. Schiewe vana eani elasid nende kaheksa last, kellest Landsberg an der Warthe koguduses sai usklikuks vähemalt viis.

KOHT AJALOOS

Schiewe oli aktiivne kirjutaja saksa baptistide ajakirjades ja seetõttu oli tema nimi alalistele lugejatele tuttav. Tema positsiooni hindamisel saksa baptismis peab aga arvestama, et peaaegu kogu tema elu möödus tänapäeva piiride järgi väljaspool Saksamaad. Kogudused, mida ta juhtis, ei olnud saksa baptismis tooniandvad või olid misjonipiirkondades. Võib-olla jättis madal päritolu Schiewe välja ka paremast seltskonnast. Eesti maarahvale võis ta pealinna mehena tunduda küll suure härrana, oma hariduselt ja silmaringilt oli ta neist muidugi üle.

On arvatud, et keegi teine Schiewe asemel oleks võinud tuua Eestisse mingi parema baptismi vormi. Aga kes ja millise, jääb segaseks. Jumal sai kasutada just Schiewet ja usklikena peame Temale tänu andma.

Schiewe on väärt soliidset kohta ülemaailmse baptismi ajaloos, sest ta viis baptismi uuele maale – Eestisse. Nagu ajalooliste isikute puhul ikka, tuleks arvestada tema ajastuga, mitte mõõta teda 21. sajandi arusaamadega.

Pangem Schiewe mälestuseks selle aasta viimasel jumalateenistusel küünal põlema.

PÜHAKIRI – KÄSIKIRJAST EMAKEELSE PIIBLINI

Näituse avamine Valga muuseumis 1. detsembril 2020

1. Plakat muuseumi uksel.
2. Muuseumi direktor Neeme Punder avas näituse pillilooga.
3. Praost Mart Jaanson Valga Jaani kirikus säilinud saksakeelse Piibliga 1739. aastast.
4. Abipraost Vallo Ehasalu tutvustas näituse eksponaate.
5. Rahvas kuulamas.
6. Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson ja Neeme Punder.

PABERLEHE RISTSÕNA LAHENDUS

PAREMALE:

1. Hele-Maria Kangro. 16. Udo. 17. Meie. 18. Igal. 19. Uram. 20. Kaamel. 21. Asael. 22. Lada. 23. Amme. 25. Gilboa. 28. Ilmik. 29. Tammo, Joosep. 33. Maa. 34. Uni. 35. Aram. 37. Sakarias. 41. Suurel. 43. Eeden. 44. Entu. 45. Uusimaa. 48. Timoteos. 53. Luus. 54. Malaki. 58. Mamre. 59. Uks. 60. Venemaa. 62. Astub. 65. Astel. 67. Ivi. 68. Np. 69. Essee. 72. Liud. 73. Mister. 75. Ainud. 77. Uns. 78. Rest. 79. Teil. 80. Iive. 82. Nukuss. 84. AA. 85. Llil. 87. II. 88. U. 89. Eluviisid. 92. Lootus.

ALLA:

1. Hukatus. 2. Eda. 3. Lo-Ammi. 4. Emme. 5. Meego Remmel. 6. Aili. 7. Re. 8. Iisboset. 9. Aga. 10. Kae. 11. Allip. 12. Null. 13. Gramm. 14. Radiaator. 15. Omakasu. 21. Alo. 24. Manu. 26. Osad. 27. Ae! 30. Maris. 31. Jala. 32. Aretas. 36. Me. 38. Kemi. 39. An. 40. In. 42. Usust usku. 45. Ulualune. 46. Uuk. 47. Alev. 49. I. 50. Oma. 51. EM. 52. Sebedeus. 55. Aniis. 56. Amittai. 57. Kaneel. 60. Vedru. 61. Aprill. 63. Ts. 64. U. 66. Sinul. 69. Eal. 70. Siilo. 71. Eu. 73. Mesi. 74. Stas. 76. Niit. 81. Viu. 83. Si. 86. Io. 90. V. 91. D.