«Kas lahkub Šaddai kaljult Liibanoni lumi? Või kuivavad veed, võõrad, külmad, voolavad?» (Jr 18,14). Pildil olev jõgi asub Põhja-Iisraelis Liibanoni piiri lähedal.

Jumal on ustav ka koroonakriisi ajal. Ta ei ole inimesi unustanud ega maha jätnud. Tema silm on iga terve ja haige peal. Temast sõltub tervise püsimine ja tagasitulek.

«Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!» (Hb 13,8). Tema lunastustöö mõju ei vähenda see, et avalikke jumalateenistusi ei saa praegu pidada. Kuigi ülestõusmispühade teenistused toimusid ainult veebis, telekaamera või mikrofoni ees, jäi sõnum samaks: «Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?» (1Kr 15,54–55). Võit ei muutu väiksemaks selle läbi, et inimesed ei saa rõõmustamiseks koguneda.

Võib-olla oleks vaja võtta lonks külma, karastavat ja jahutavat vett ning vaadata julgema pilguga tulevikku. «Kinnita mind oma ütluse järgi, et ma elaksin, ja ära lase mind sattuda häbisse mu lootuses!» (Ps 119,116), palvetas laulja. Võime temaga kindlasti kaasa palvetada.

OOTAME KRIISIDE LÕPPU

Toimetaja kommentaar

Me kõik loodame koroonakriisi peatset lõppu, aga midagi täpset ei ole teada. Väikesi vihjeid elu normaliseerimise kohta antakse, aga ilma kuupäevadeta. Koroonateema tungib selles Kuulutajas igasse artiklisse. Siiski võib julgelt öelda, et ükskord saab kriis ikka mööda.

Kristlastel on hea sõnum, mida on alati põhjust kuulutada: «Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu (st Jumala) tegusid» (Ps 73,28).

HEA EESTI

Kahju, kui inimesed hakkavad oma maad halvustama, ilmaasjata pealegi. Keegi lubas näiteks kohe pärast piiride avanemist Eestist ära minna ja mitte kunagi tagasi tulla – mujal korraldatakse kriisi ajal rõdukontserte ja muid imelisi asju, aga meie viletsal maal ei toimu midagi!

Küllap need kontserdid elustavad tõesti kuskil korteritesse ja nende rõdudele suletud inimeste elu, aga ega neid igal maal ja igas linnas korraldata. Need on mõne aktiivse inimese ettevõtmised. Selliseid inimesi peab kiitma, aga kahjuks on palju rohkem neid, kes passiivselt elu paranemist ootavad ja sinna juurde innukalt oma valitsust või mõnda vandenõuteooriate esitatud süüdlast kiruvad.

Koroonakriis näitab, kui sõltuvad on tänapäeval riigid üksteisest. Peaaegu kogu tsiviliseeritud maailm käitub ühtemoodi. Isegi kui Eestis oleks kõik terved ja meil riigisiseseid piiranguid ei oleks, mõjutaks see kriis meid ometi – piirid on ju teiselt poolt kinni, turistid meile ei tule ja nende pealt teeniv majandus kiratseb.

Omavaheline seotus on üks hea elu põhjuseid – kaupu tuleb igalt poolt ja kõike on saada, aga sellest tuleneb ka riikide haavatavus. Kui headeks päevadeks loodud rahvusvahelised ühendused katkevad, tekivad kohe varustamismured. Küllap sunnib kriis mõtlema, mida võiks tulevikus ise toota, aga kõike väikeriigid ometi teha ei saa. Elagem kristlastena ja siis annavad meile julgust Jeesuse sõnad: «Valitute pärast kahandatakse neid päevi» (Mt 24,22).

Eestis on hea elada. Me pole pidanud istuma kinnistes korterites ega tundma kaubapuudust. Mis puutub rõdukontsertidesse ja muudesse ilusatesse asjadesse, siis igaüks võiks ise vaadata, kuidas enda, oma naabrite, maa ja rahva elu kergemaks teha.

TAASTUV EESTI

Nii, nagu riigid üksteise järel piiranguid kehtestasid, nii hakkavad nad neid ka tühistama. Ainult Eestis piiranguid lõpetades kogeksime kohe, et paljud neist toimivad teiste riikide tõttu reaalselt edasi.

Küllap tunnevad kõik usklikud praegu puudust jumalateenistustest ja omavahelisest osadusest. E-teenistused, e-leivamurdmine (e-armulaud), e-seminar jne ajavad mõnda aega asja ära ja peame rõõmsad olema, et tänapäeval sellised võimalused on, aga tahaks sellest e-tähest rutem lahti saada. Headel päevadel jääksid e-võimalused muidugi alles, aga igatseme päriselu ka.

Kui Eesti taas vabaks sai, arvas keegi naiivik, et ühe päevaga taastub kohe Pätsi-aegne elu. See oli muidugi võimatu. Võimatu on ka see, et kriisieelne elu iseenesest tagasi tuleks. Peame palvetama, et segadusi vähem oleks ja mittetaastuvate asjade asemele saaksime paremad.

Elu taastudes peame ise ka mõistlikud olema. Ei maksa nuriseda, kui vabadus tuleb kätte osakaupa. Kõiki ärajäänud arstilkäike ei saa kohe ära teha. Kogu suguvõsal ei tasu korraga kokku tormata. Ei ole hea ka kohe eksootilistesse maadesse puhkusele sõita, sinna võivad viirused kogu maailmast veel kokku rännata. Eesti turismipaigad on praegu vist kõik rahapuuduses, anname parem oma osa nende taastumiseks.

Karta on, et vabaduse tulekut hakatakse valesti tähistama. Apostel Paulus hoiatas: «Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!» (Gl 5,13). Vabadus vajab uut tunnetamist ja lahtimõtestamist, et oskaksime seda mõistlikult ja kristlikult kasutada.

Võib üsna kindlalt öelda, et kriise tuleb veel. Me ei pea värisedes neid ootama, küll aga neiks valmis olema. Ka selleks, et tuleb kõikide kriiside lõpp: «Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega. Ja Ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku Tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni.» (Mt 24,30–31).

PALUN PÄÄSTA!

«Siis jüngrid läksid ja tegid nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud, ning tõid emaeesli ja sälu ja panid riided nende peale ja panid Ta riiete peale istuma. Aga suurem hulk laotas oma riided tee peale, aga teised raiusid oksi puudest ja puistasid tee peale. Aga rahvahulgad, kes ees ja taga käisid, hüüdsid: «Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!»» (Matteuse 21,6–9).

Jeesus läks Jeruusalemma ning inimesed võtsid Ta vastu, lehvitades palmioksi ja hõisates «hoosianna». «Hoosianna» tähendab tõlkes «palun päästa». See ei ole «halleluuja» ega «hurraa», see ei ole võiduhüüd, kuigi sageli on seda nõnda mõistetud.

IGATSUS VABADUSE JÄRELE

Jeruusalemma oli kogunenud suur hulk rahvast, et tähistada paasapühi. Meenutati väga olulist sündmust oma rahva ajaloos – vabanemist orjapõlvest ja väljarändamist Egiptusest, kus nad olid pikki aastaid teeninud võõrast isandat.

Egiptuse orjusest vabanemise ja palmipuudepüha vahel oli umbes 1300 aastat. Sellesse mahtusid kõrbeteekond, jõudmine tõotatud maale, pikk periood erinevate kuningate valitsemise all, erinevad sõjad ning lõpuks babüloonlaste vallutusretk Iisraeli ja templi hävitamine, mis oli eriti suur löök. Rahvas viidi Babülooniasse ehk tänapäevase Iraagi aladele vangi. Aastakümneid hiljem Pärsia valitsuse all lubati neil koju tagasi pöörduda ja tempel taas üles ehitada, aga alates sellest ajast oli ülemvõim alati olnud teiste rahvaste käes.

Kas ei meenuta see Eesti ajalugu? Meiegi maad on väga pikka aega valitsenud taanlased, sakslased, rootslased ja venelased. Mõnede valitsejate all on olnud veidi parem, mõnede all halvem, mõnede all päris hull. Alles mälestasime neid ligi 21 tuhandet inimest, kes 1949. aastal Siberisse küüditati. Noorim küüditatu oli kolmepäevane beebi ja vanim 95-aastane vanamemm. Väga paljud neist ei saanud kunagi koju tagasi.

Täna tajume inimkonna ja oma rahva valusaid hetki ehk teravamini kui mõni aeg tagasi, olles ka ise niiöelda «vangistatud» koduseinte vahele, ja väga paljud ka haigevooditesse. Kuigi tänases olukorras on meie valitsejad meie poolt ja teevad kõik, et meid kaitsta, on siiski meie vabadus piiratud, me tajume ohtu oma tervisele ja isegi elule. Me palume ka täna koos oma rahvaga: «Issand, päästa!»

UUE LOOTUSE TOOJA

Iisraeli rahva elu Rooma valitsuse all ei olnud tegelikult kõige hullem. Neil lubati pidada templiteenistusi ja tähistada oma usuga seotud pühasid, aga igatsetud vabadust ei olnud ju ikka.

Rahval oli tekkinud uus lootus vabaduse ja parema kuningriigi tulemisse, mida valitseb Taaveti soost õiglane kuningas. See ootus sai uut toitu, kui ilmus Jeesus, kes tegi imesid: muutis vee veiniks, paljundas leiba ja kala, andis pimedatele nägemise, tõstis jalutud taas jalgadele, tõi tervendatud pidalitõbised tagasi kogukonda, ajas välja kurje vaime ja õpetas meelevallaga.

Võib-olla tõlgendati Jeesuse imetegusid kui valimiseelseid lubadusi: arstiabi kättesaadavus paraneb, sotsiaaltoetused hakkavad toimima, pensionid tõusevad, kütuseaktsiis alaneb, maksuvaba tulu kasvab, põllumeestele jagatakse toetusi ja rahvas ei pea muretsema toidulaua pärast... Ja palmioksad lehvisid, riided laotati maha ustavuse ja truualamlikkuse märgiks, õhus oli tajuda pinget. – Hoosianna, Taaveti Poeg, palun päästa ometi!

Siinkohal meenub mulle 1980. aastate lõpp, kui Eestimaal lehvisid sinimustvalged lipud ja Heinz Valk hüüdis: «Ükskord me võidame niikuinii!» Ma arvan, et me mõistame Iisraeli rahva ootust ja lootust väga hästi. Erinevad kuningad, tsaarid ja okupatsiooniajastud on meis kasvatanud kollektiivse usu, et kui meil on oma riik, siis on meil kõik, mida vaja.

Erinevalt tolleaegsest Iisraeli rahvast saimegi me poliitilise võidu ja vaba Eesti. Aga läksid mõned aastad edasi ja hakkasid kostma hääled: «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?» Rahvas väsis võimuvõitlusest ja sellest, kuidas parteid üksteist materdasid, olgu siis asja pärast või niisama.

MIS ON TÕDE?

Palmipuudepüha on vastuoluline püha ja see saab eriti ilmsiks järgneva kannatusnädala jooksul. Iisraeli rahvas ootas ja oli valmis vastu võtma kuningat, kes tuleks ja tooks vabaduse. Ja kes oleks veel parem kui kuningas, kes on korraga arst, kokk ja õpetaja? Kuningal on võim, tema suudab, las tema teeb ja eks tema siis ka vastutab!

See oli rahva tõde, aga Jeesuse tõde oli teistsugune. Kui Jeesus oli juba kinni võetud ja Pilaatuse ette viidud, arenes neil huvitav jutuajamine sellest, kes Jeesus on. Selle lõpus küsis Pilaatus Jeesuse käest, mis on tõde.

Aga Jeesus ei vastanud. Võib-olla sellepärast, et ainult sõnadega ei saa väljendada, mis on tõde. Võib-olla oleks Jeesuse ütlusest tehtud poliitiline loosung või filosoofiline mõttetera, mida siis sobival ajal rakendada mõne uue ideoloogia vankri ette ja survestada neid, kes sellega kaasa ei lähe. Paljud meist mäletavad veel neid nõukogudeaegseid loosungeid: «Kõigi maade proletaarlased, ühinege» või «Kõik töörahva heaks, kõik töörahva õnne nimel», aga kas sellest midagi muutus? Tõde ei mahu ühte lausesse ega isegi mitte ühte jutlusesse.

Mõned päevad enne jutuajamist Pilaatusega rääkis Jeesus oma jüngritega. Ta oli neile öelnud, et läheb ära, aga et jüngrid teavad teed sinna, kuhu Ta läheb. Toomas ei saanud aru ja vaidles vastu: «Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?» Ja Jeesus vastas Toomase küsimusele: «Mina olen tee ja tõde ja elu» (Jh 14,6).

See on väga tähenduslik, et Jeesus pani need kolm kujundit ühele visiitkaardile. Tõde ei saa kunagi olla üks kivisse raiutud loosung, mille üle siis teadlased, filosoofid, poliitikud ja ajakirjanikud foorumites ning leheveergudel vaidlevad ja mis ühel hetkel ikkagi oma aja ära elab.

Tõde on dünaamiline ja kehastatud. Tõde on Jeesuses kuju võtnud Jumala armastus, mis sekkub inimeste eludesse, mis päästab, vabastab ja tervendab vaatamata ajaloolisele reaalsusele või poliitilisele korrale. Jeesus elas tõeks selle, mille Jumal juba aegade alguses kavandas inimkonna ja kogu loodu jaoks. Tõde saab leida ja õppida järgides Jeesust, olles teel koos Temaga.

INIMENE PEAB MUUTUMA

See, kuidas Jeesus oma eluga kehastas tõde, on läbi aegade kandnud ikka sama sõnumit – muutuma peab inimene ise. Erinevad valitsejad ega korrad ei tee meist paremaid inimesi, vaid muutunud inimesed parandavad olukordi endi ümber.

Kui Iisraeli rahvas ootas poliitilist kuningat, kes muudaks olukordi võimupositsioonilt ehk siis väliselt, siis Jeesus tahab olla kuningas sinu südames ja elus, muuta sind, nii et sa võiksid olla maa sool ja maailma valgus. Sool, mis ergastab maitset, säilitab, parandab ja väldib roiskumist; maailma valgus, mis paneb pimeduse taanduma, et oleks vähem komistamist, kukkumist ja pimeduses hukkumist.

Välistest teguritest ja motivaatoritest on vähe kasu, kui me ei lase Jumalal muuta oma südant. Ja sellest muutusest saavad alguse teod, mis ilmutavad ja toovad esile Jumala tõde.

Miroslav Volf, üks tänapäeva tuntud protestantlikke teolooge, ütleb, et seda, mis saab osaks meile, peame me tõeks elama teiste jaoks. Ta ütleb seda just Jumala armu, armastuse ja andestuse kogemise kontekstis.

Kui Jumal vabastas Iisraeli rahva Egiptuse orjapõlvest, siis andis Ta ka juhised, kuidas selles vabaduses käituda ja olla. Sa oled kogenud Jumala päästmist oma elus, ela sedasama välja ka teiste jaoks.

REAALNE USK

Aga me loeme Piiblist ka, et rahvas ei saanud hakkama. Ikka ja jälle langesid nad ahvatluste küüsi, mida pakkusid võim, rikkus ja võõrad jumalad. Prohvetid pidid neile sageli väga karmide sõnadega meelde tuletama, kus nad märgist mööda lasksid.

Ma ei usu, et meie suudaksime olla paremad kui Iisraeli rahvas. Päris kindlasti ei suudaks me iseenese jõust kehastada Jumala tõde nii, nagu tegi seda Jeesus. Ei suutnud Iisraeli rahvas, ei suudaks ka meie.

Aga just siin tulebki meile appi Jeesuses kehastunud Jumala armastus, halastus ja andestus. Need vääristavad meid nõnda, et võime Jeesust vastu võttes, Teda tundma õppides ja Tema jüngritena teed käies koos Tema ja kogudusega elada tõeks Jumala armastust.

Euroopa Baptistiföderatsioonis, kus ma töötan, oleme viimaste päevade jooksul pidanud interneti vahendusel väga palju koosolekuid. Oleme kokku toonud meie erinevate liikmesliitude juhte, et kuulda, kuidas neil ja nende kogudustel läheb, ja üksteise eest palvetada.

Euroopa ja Lähis-Ida maad on kõik praegu sarnases olukorras - inimesed on karantiinis, majandustegevus on peaaegu peatunud ja tundub, nagu oleks elu seisma jäänud. Teadmatus tekitab pinget ja inimesed on tuleviku ees hirmul. Lisaks lein ja kaotusvalu nende paljude elude pärast, kelle koroonaviirus on meie keskelt viinud. Aga mul on väga hea meel olnud kuulda tunnistusi, kuidas kogudused on leidnud võimalusi olla inimestele toeks, lohutada, kinnitada, julgustada ja väga limiteeritud vahenditega elada tõeks Jumala armastust selle enneolematu kriisi keskel.

See tegu võib olla väga lihtne – telefonikõne või Zoomi-jutuajamine, Wolti vahendusel saadetud lõunasöök, naabri ukse taha viidud küpsetis, ühiselt peetud palve, eesliinil olevatele arstidele küpsetatud kringel või kokku segatud makaronisalat, facebooki postitatud julgustav sõnum. See võib olla väike tegu, aga palju väikseid tegusid koos kasvatavad suure lootusepuu, mis kannab vilja. See julgustab teisi ja kinnitab meid ennast ka.

Jeesus tahab olla kuningas sinu südames ja elus ning muuta sind, nii et sa võiksid tõeks elada Tema armastust, olla maa sool ja maailma valgus, ning muuta olukordi enda ümber.

HELLE LIHT
Euroopa Baptistiföderatsiooni asepeasekretär

SEMINAR KOLIS INTERNETTI

Aktuaalne teema

PEETER ROOSIMAA (72) oli Kõrgema Usuteadusliku Seminari esimene rektor ja ta on jäänud seminariga seotuks kuni tänaseni. Sel kuul tuli tal koroonakriisi tõttu õpetada esimest korda interneti vahendusel.

Kas võrreldes tavalise õppetööga on internetis õpetamine väga teistmoodi?

Ekraani vahendusel oli võimalik üliõpilasi küll näha, aga nad olid seal nii väikesed. Lähedane side tudengitega oli puudu, aga asja ajas ära.

Mul oli kaks erinevat ainet. Esimene oli Piibli eksegees ja praktika. See oli tudengite eksamitöö ja nad pidid seda teistele tutvustama. Oli võimalik küsimusi esitada ja vastata. Teised tudengid said oma arvamust avaldada.

Teisel päeval oli teemaks Piibel ja selle tõlgendamine. See oli minu loeng. Üks blokk oli Jeesuse elu tähtsamatest sündmustest, teine ülevaade Tema õpetusest.

Sa rääkisid oma loengus sellest, et kogu maailmale kuulutamiseks oli vaja kirjalikku evangeeliumi. Järsku on seminaris õpetamiseks tänapäeval vaja ainult videoloenguid?

Ma arvan, et isiklik kontakt on parem. Sa näed tudengit näost näkku ja saad tema kehakeelest teha järelduse, kas ta saab aru, kas ta on nördinud või tüdinud jne. Seda videoloengus ei näe. Loengu ajal küsida on ka oluline. Ka videoloengu ajal esitati küsimusi, aga alati ei taipa ära, kas tudengid said aru või mitte.

Sa oled tuntud oma eripäraste käsitluste poolest. Kas Sinu loengud on paberil või videos olemas, et ka tulevased põlvkonnad saaksid neist osa?

Ma olen oma loengute põhjal kirjutanud terve rea artikleid. Neid on ilmunud näiteks Usuteaduslikus Ajakirjas ja Teekäijas. Olen kirjutanud ka mõned raamatud. Näiteks «Raamat ristimisest» on suuresti seotud just õppetööga. Seal on juttu nii Johannese ristimisest, algkristlikust ristimisest kui ka arusaam tänapäevasest ristimisest. Praegu ootab ilmumist raamat Johannese kirjadest. See on toimetaja käes. Aga ega kõik tudengid ei ole usinad lugema ja tähele panema.

Sul on olnud väga palju õpilasi nii seminaris kui Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.

Muidugi on mul hea meel, et mitmedki on sellest, mis nad minu käest õppisid, midagi omaks võtnud ja kasutanud. Aga tänapäeval mõjub väga palju inglisekeelne ja üleookeani õpetuste laine ja neid kiputakse pidama suuremateks autoriteetideks kui kohalikke teolooge, siinset arusaama ja õpetamist.

Kas seminaris kasvab peale noor põlvkond õppejõude, kes oskaksid Piibli sügavust edasi anda?

Ma loodan seda, kuigi Piibli õpetust on seminaris vähemaks jäänud. Enam ei ole nii suur rõhk jüngriksolemisel, vaid pigem püütakse kasvatada juhte.

Võrreldes varasemaga on vähenenud piibliainete maht. Küll on jäänud Vana ja Uue Testamendi eksegees, Piibel ja selle tõlgendamine. Vana ja Uue Testamendi teoloogia on kokku võetud üheks Piibli teoloogiaks ning tundide arv on väiksem. Tunnen küll, et piibliaineid võiks olla rohkem.

Piibliainete vähenemine on kahjuks üldine tendents. Ka usuteaduskonnas on tudengitel suurem huvi religiooniuuringute, mitte niivõrd kristliku teoloogia vastu, nagu see alguses oli.

Eesti EKB Koguduste Liit valib pärast koroonakriisi uue juhtkonna. Sinu nime ei ole enam vanematekogusse kandideerijate hulgas.

See on tõsi. Kuigi mulle tehti ettepanek kandideerida, sain ma sisemise selguse, et ma enam ei kandideeri. Aeg on see koht anda ära kellelegi teisele.

Ja eks ole ikka neid, kes minu arvamust küsivad, ja neile ma meeleldi vastan. Mul on mõndagi soovitada, mida võiks nii või teisiti teha.

Ehk on Sul mõni eriline soov?

Ma sooviksin jätkuvalt, et ajakiri Teekäija ilmuks paberkandjal. Paistab, et kõike tahetakse väga internetipõhiseks teha. Minu arvates on info internetis vägagi fragmentaarne. Kõike vajalikku ei oska ma sealt ka leida, pealegi läheb otsimisele tohutu ajakulu.

Samas võib öelda, et peale on kasvanud täiesti uus põlvkond, kelle kirjaoskus tulebki ja suhtlemine käibki suuresti interneti kaudu. Nende jaoks on ka videoloengute pidamine täitsa kohane ja omane. Samuti tuleb peale noorem õppejõudude põlvkond. Jumal on igasugustest aegadest läbi kandnud, küll Ta kannab oma armust ka edasi. Ma ei pea muretsema. Tahan jätkuvalt Jumalat teenida, olla Talle tänulik, samuti tahan olla eestpalvetaja.

Täname!

AUKARTUS JUMALA EES

Tallinna Oleviste Koguduse pastor HELDUR KAJASTE sai 10. aprillil 60-aastaseks. Ta on Kuulutajale jutlusi kirjutanud ja tema tehtud pilte ilmub lehes üsna sageli. Nüüd oli aeg talle küsimusi esitada.

SA POLE OMA SÜNNIPÄEVAL AINUKE JUUBILAR.

Veerand tundi pärast mind sündis minu õde Heldi, mis oli üllatus kõigile peale minu. Ema ja õde on praegu Saaremaal ja tunnevad ennast kenasti. Heldi on Kuressaare muusikakoolis klaveriõpetaja ja kontsertmeister ning Kuressaare Siioni koguduses koorijuht ja organist.

KUIDAS SINUST PASTOR SAI?

Usun, et see on kutsumus Jumalalt. See oli ka mu isa Arvo Kajaste igatsus ja palvevastus, kuid ise ta selle tulemust ei näinud. Küll nägin mina isa tööd kõrvalt ja sain aru, kui raske see on, aga ka seda, et raskustega külgneb õnnistus.

SINU ISA OLI PÕHJALIK JA KORREKTNE MEES. KAS SA OLED TEMA OMADUSED PÄRINUD?

Kahjuks kõiki mitte. Vahest ehk jutluste osas. Isa kirjutas oma jutlused üles ja mina talitan nõndasamuti. Teinekord on tunne, et jutlust ette valmistades saan rohkem õnnistatud kui suudan seda teistele edasi anda. Küllap igaüks tunneb oma latti, millest suudab üle hüpata. Ma ei pea ennast kuldsuuks ja ettevalmistuseta sõna ei ole minu valdkond.

SA OLED PASTORINA TEENINUD MITUT KOGUDUST.

Tallinna Nõmme Baptistikogudus (1993–1997) oli mu lapsepõlvekogudus. Ma pelgasin veidi, et võingi jääda sealsetele armsatele inimestele lapseks. Aga ei, kõik oli paigas. Üsna hea vahekord oli just vanema põlvkonnaga, oli karjase ja karja osadus.

Kui sealne töö minu jaoks läbi sai, suundusime Tallinna Allika kogudusse. Ma ei läinud sinna pastoriks, vaid koguduseliikmeks. Keegi kunagi soovitas, et kui sa ühes kohas pastoritöö lõpetad, siis on parem astuda liikmeks teise kogudusse, sest järgmisel pastoril on nii kergem. Siiski seadis Jumal nõnda, et 2000–2003 olin Allikal pastoriks. See oli väike perekond. Kõik tundsid seal üksteist, mis on mõnikord hea, mõnikord mitte, aga ka see oli Jumalast seatud. Pealegi – Jumala sõna edasi andes ei ole oluline, kui palju kuulajaid on, vastutustunne on alati enamvähem sama.

Sama oli Olevistega. Mul ei olnud mingeid ambitsioone, aga 2004. aasta sügisel valiti mind pastoriks. Oleviste ajal, 2006–2007 olin poolteist aastat asenduspastoriks Koerus. Ma käisin seal ühel korral kuus kõnelemas ja leiba murdmas.

Vancouveri koguduses olin aastatel 2011–2013. See oli armas väike perekond, kõik vanemad inimesed, keskmine vanus oli 85 ligi. Pealegi on mul vanema põlvkonnaga olnud alati hea soe osadus. Oma olemuselt oli karjaseamet Vancouveris siiski rohkem külalisjutlustaja kui pastoritöö.

SINU EMA OLI VÄGA HEA ORGANISEERIJA JA TÖÖTAS VARUSTAJANA. KAS NEED OMADUSED ON SUL KA OLEMAS?

Kui ma tulin 1982. aastal sõjaväest, asusin Saku Maaviljeluse Instituudi erikonstrueerimisbüroos varustajana tööle. Mu ema ja praegune Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel olid Harju Elektris enamvähem samas ametis. Kuid ka selles töös nägime me Jumala juhatust. Neid varuosi, mida meile vaja oli, polnud kunagi õigust saada, kõik elektroonika oli Nõukogude Liidus limiteeritud. Jumal avas aga inimeste südamed ja enamasti saime vajalikud detailid kätte. Nimetatud töö kadus koos nõukogude ajaga.

MIS ON SUL VANEMATEST AEGADEST ERILISELT MEELDE JÄÄNUD?

Õnnistamisest tulenevad õnnistused. Tulime Siimuga Valgevenest komandeeringust. Sõitsime läbi Elva, kus Siimu isa Paldor Teekel oli oma surivoodil. Seal ta õnnistas meid. Tänapäeval kipub minu jaoks kuidagi kergelt kõlama, kui ütleme, et ma õnnistan ja õnnistan. Aga see, mida me seal kogesime, oli kui Piibli-aegse patriarhi õnnistus. Samuti õnnistas mind ja meie peret mu kalli kaasa isa Ado Kaups oma surivoodil. Need on õnnistused, mis jäävad sinuga ja kannavad sind. Ja vastavad su hinges küsimusele, et miks üks või teine asi on elus kuidagi imeliselt juhitud olnud. Sinna juurde arvan ma ka oma isa palutud palved. Usun, et kõigi nende kolme omavahelise sõbra vaimulik töö kannab igavikulist väärtust.

MILLES SEISNEB PRAEGU SINU TÖÖ – OLEVISTES TÖÖTAB JU MITU PASTORIT?

Vanempastori osa on kõige suurem – kõigi asjade planeerimisest kuni üksikisikute abistamiseni välja. Teistel pastoritel on kattuvad valdkonnad: hingehoid, külastamised, leivamurdmine, jutlustamine, jumalateenistuste juhtimine, matused ja laulatused. Ka organiseerin ma raadiotööd ja valmistan ette Pereraadio jaoks «Oleviste tundi». Koroonakriisi ajal käib töö rohkem helistamise teel. Praegu me koduvisiite ei tee – ei soovi ju ükski laps sellist riski oma vanematele.

SA TEGELESID PIKKA AEGA TCMi PIIBLIINSTITUUDIGA AUSTRIAS.

Nagu mitmed asjad mu elus, tuli seegi nagu välk selgest taevast. Isa oli praeguses mõistes Eesti EKB Koguduste Liidu sekretär ning üsna lähedalt tuttav ja sõber mitmetele omasugustele. Läti baptistiliidu piiskop Jānis Tervits pidas 1987. aastal 50. juubelit ning kutsus isa ja ema Riiga. Hotellis elas samal korrusel üks ameeriklanna oma sõbrannaga, kes samuti sel sünnipäeval osalesid. Nad vahetasid aadresse ja isa saatis talle jõulukaarte. 1989. aasta varakevadel tuli mu vanematele täiesti tundmatult inimeselt küllakutse Viini. Perekonnanimi tundus isale tuttav – kutsuja oli Riias kohatud noore daami isa. Isa vastas kutsele, pakkus mind tõlgina kaasa ja nii see läks.

1989. aasta augustis toimus meie kolme esimene ja viimane ühine sõit välismaale. Me ise arvasime eest leidvat ameeriklaste suvekodu, aga tegelikkuses jõudsime suurde vanasse jahilossi, kus asus ameeriklaste kristlik organisatsioon. Tolle president pakkus isale, et ehk võiks Eestist sinna tuua ustavaid pastoreid, kes on aastaid teinud Jumala riigi tööd, ei ole kunagi välismaal käinud ning kes vajaksid veidi õpetust ja puhkust. Isa suri aga umbes pool aastat pärast seda reisi ja nii see minu osaks jäi.

TCMiga seotult käisin Austrias 49 korda. Ma vastutasin selle eest, et õiged inimesed sinna saaksid. Ameeriklaste ankeet oli küllalt põhjalik. Mulle meeldis eriti üks küsimus: «Kas sa oleksid ise valmis koos selle inimesega Jumala riigi tööd tegema?» Organiseerisin seminare ka Eestis. Siin käisid väga head õpetajad, tõsised jumalamehed. Aga igal asja on algus ja lõpp ning veidi enne 25. tööjuubelit see minu jaoks ka läbi sai.

SA VÕTSID AUSTRIAS LOENGUID TÕLKIDES MATERJALI ISE KA LÄBI.

Jah, ma sain diplomi ka. Aga ma olen elanud selle põhimõttega, et Jumala riigi tööd ma karjääri pärast ei tee ja sellega mind ära osta ei saa. Küll nägin ma sealgi mõningaid, kelle ambitsioon oli just tiitel kätte saada. Mina aga sain sisulist õpet kogu aeg ja küllap see on mind kujundanud. Tunnen, et minu jaoks sellest piisab. Kõrvus kõlab mul ikka juba 1994. aastal kuuldud Ameerika pastorist sõbra lause, et on «palju magistreid, vähe karjaseid».

KUST SA INGLISE KEELT OSKASID?

See kuulub rubriiki «Jumala ettemääratus». Õppisime õega Tallinna 16. Keskkoolis. Viiendas klassis hakati õpetama võõrkeelt. Kolmest paralleelklassist kaks ja pool õppisid saksa keelt ja ainult poolel oli võimalik inglise keelt omandada. Kuna isal oli juba siis inglisekeelseid raamatuid ja saksa keelt meil kodus ei tuntud, oli meil õega väga kerge otsustada ja sellesse poolde klassi sattuda.

Rohkem tuli praktikat siis, kui Jüri Puusaag läks Torontosse ja ma hakkasin Campus Crusade'iga suhtlema. Aitasin organiseerida filmi «Jeesus» esilinastust. Tegelesime koos Jaan Bärensoniga õpetajate ja misjonäridega, kes tulid Eesti koolidesse inglise keelt ja kristlikku eetikat õpetama. 1994–1996 elas Eestis Ameerika misjonär Jon Sevall, kes on seejärel käinud koos sõpradega igal aastal paar korda Eestis kogudustel abiks. Tihti pidasime seminare eri paikades. Jon Sevalli soovitusel tuli Moskvast Tallinna üks ameeriklane, kes otsis koordinaatorit koguduste rajamise tööle Eestis. Sellestki sai mulle tööpõld aastateks 1997–2008.

MIS EDASI SAAB?

Kümnega lõppenud verstapostid on olnud mulle meeldejäävad. Olin just saamas kolmkümmend, kui isa suri. Neljakümnendat ma ei mäleta, küll aga on viiekümnes hästi meeles, sest just samal päeval kukkus alla Poola lennuk koos presidendi ja suure osa riigi juhtidega. Sel aastal siis koroona, pealegi on sünnipäev suurel reedel. Tegelikult sündisime me õega aga palmipuudepühal!

Sel aastal on minu jaoks olulisem üks teine number – ma saan taas 50-aastaseks! Nimelt nädal pärast minu kümnendat sünnipäeva oli Nõmmel äratusnädal ja Ilmar Kurg oli jutlustamas. Ma tundsin Jumala kutset, aga meil oli õega kokkulepe, et jumalalapseks saame (oma otsuse teeme) koos. Oli reede õhtu, 17. aprill. Ma tundsin, et Jumal kutsub, aga õde oli veidi haiglasena koju jäänud. Seisin järelkoosoleku ajal kooriruumi uksel, kui Ilmar Kurg tuli minu juurde ja küsis, kas ma ei taha oma elu Jumalale anda. Sellel õhtul võtsin ma Kristuse vastu. Õde tuli eestpalvele järgmisel päeval ühes veel mõne noorega. Ta ei olnud raasugi mu peale pahane, sest tundis sama kutset ning mõistis selle tähendust ja sügavust.

MIDA SA TÄNAPÄEVASEST ELUST ARVAD?

Vanadel aegadel oli peredes teatud aukartus ja väike distants isa suhtes. Ma sooviksin, et teenitaks püha Jumalat ilma kohatu familiaarsuseta. Samas me võime minna alati Tema kui Isa ette ja Talle rääkida kõik oma mured ja rõõmud. Ma loodan, et see püha aukartus tuleb koguduste praktikasse jälle tagasi.

TÄNAME!

TA OLI KARANTIINIS

Pastor Lothar Krauss (56) nakatus koroonaviirusesse, samuti tema naine Heike (58). Mees sai terveks ja vabanes karantiinist 26. märtsil, naine pidi edasi jääma, sest tal ilmnesid sümptomid hiljem.

Abielupaar Krauss osales Willow Creeki juhtimiskongressil, mis pidi toimuma 27.–29. veebruarini Karlsruhes. Koroonaviirus sundis 7500 osalejaga kongressi lõpetama juba 28. veebruaril.

Üks kongressil esineja haigestus. Ta küll ei osalenud kongressi avamisel, kuid päev varem oli ta viibinud koos vastutajatega õhtusöögil. Nelipühipastor Lothar Krauss kuulub Willow Creeki Saksamaa haru juhtkonda ja osales samuti sellel õhtusöögil. Tulemusena pandi 22 inimest kodudesse karantiini, nende hulgas ka abielupaar Krauss. Nad sõitsid koju, võtsid tervishoiuametiga ühendust, neid testiti ja alates 28. veebruarist olid nende koduuksed suletud.

ELU KARANTIINIS

Esimene test ütles, et nakkust ei ole. Abielupaar jäi 14 päevaks isolatsiooni. Pastor peab alates 2012. aastast blogi ja alustas 2. märtsil karantiinipäeviku pidamist: «Kõigepealt lööb olukord pahviks. Vabadust ei ole. Plaanid tuli tühistada. Juhid on eestvedajad ja korraldajad, aga nüüd?»

12. märtsil, veidi enne kahenädalase tähtaja möödumist, pani ta päeva naelana kirja, et temalt saadi siiski positiivne koroonaproov. Tema naisel viirust ei olnud – veel mitte. Ta kirjutas trotslikult: «Jumalal on minuga head mõtted ja see diagnoos ei muuda midagi. Minu unistus ei ole trahviringi sõita, aga päris megatraagiline see ka ei ole.» Ta ei olnud oma naljasoont kaotanud, teatel oli ka kulinaarne järg: «Sõin pool tahvlit «Ritter Sport Joghurti» šokolaadi ära.»

Ta oli ainult kergelt haige, nagu gripis – liigesed valutasid ja silmad jooksid vett. Hingamisraskusi ei olnud. Mõni päev hiljem tekkisid samad nähtused ka tema abikaasal. Testima naist ei hakatud, kuid ta loeti haigeks. Kui sümptomeid kaks päeva enam ei olnud, võis ka tema karantiinist vabaneda.

KUULUTADA SAAB IKKA

Pastor ei hakanud viiruse pärast Jumalaga tülitsema: «Kogu loodu on langenud, ma elan selle keskel ja kogen sama mis teisedki.» Koroona oli tema jaoks selle languse tagajärg. Jumalat ei suuda keegi haarata, mõnikord võib Tema sekkumist kogeda. Maailma vaatab pastor aegade lõpust siiapoole, vastavalt Jumala tõotusele, et ükskord pühitakse kõik pisarad meie silmist (Ilm 21,4).

Abielupaar suhtles skaibi teel iga päev oma kahe lapse ja kahe lapselapsega. Pastor pani kokku nimekirja rohkem kui 120 saksakeelsest internetijumalateenistusest, andis näpunäiteid, millele tähelepanu pöörata, kui on soov ise neid korraldada.

Tema blogi äratas tähelepanu, saades 1,2 miljonit klikki. Blogi külastajaid oli peaaegu kõigist uskkondadest. Tema arvates on vahva, et kristlased üksteist koroona abil leiavad. Ta ütleb: «Ükskõik, mis värvi vill on, peaasi, et tegemist on lambaga,» viidates sellele, et Jeesus võrdles korduvalt oma jüngreid lammastega.

Lothar Krauss pälvis tähelepanu ka meedias - uudis «koroonapastorist» ja tema naisest levis. Skaibi teel andsid nad intervjuusid telekanalitele. Pastori karantiinipäevikule registreerus 14 tuhat jälgijat kogu maailmast. Pastoril on hea meel, et on tänu koroonale saanud «hiigelsuure kantsli». Ta tunnistab ka meediale avalikult, et Jumal teda kannab: «Tunnen endas seletamatut rahu.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KOROONAKESKMES

Sturgis on kümne tuhande elanikuga linnake Chicago ja Detroidi vahel. Siin töötab haigehooldajana kahe lapse ema Becky Arellano (30). Kui ta otsis võimalust oma meditsiiniliste oskuste ja kristliku usu ühendamiseks, puutus ta kokku evangeelse abiorganisatsiooniga Samaarlase kukkur (inglise keeles Samaritan's Purse). Ta laskis end värvata ja käis väljaõppel, kus teda valmistati ette katastroofiolukordadeks.

Kui Becky kuulis teadet, et Samaarlase kukkur valmistub appi minema Itaalia koroonaohvritele, ei kahelnud ta, vaid reisis kohe Greensborosse Põhja-Carolina osariigis, kust 17. märtsil asus teele abiorganisatsiooni lennuk. «Kristlastena oleme maailma valgus ja peame olema valmis igal pool teenima, mitte ainult oma kodumaal,» ütleb ta.

See oli tema esimene ettevõtmine katastroofimeeskonnas. Cremonas, mis asub lõuna pool Milanot, lõi Samaarlase kukkur oma telgid püsti – 68 voodit raskelt haigetele koroonapatsientidele. Ööpäevaringselt hoolitsevad 65 inimest haigete eest. Nüüd on selline hädaabihaigla ka New Yorgis kuulsas Central Pargis.

PALVE HAIGETE EEST

Ettevõtmine viis Becky normaalsest tööpäevarütmist kohe välja – vähe uneaega ja väga kõrge stressitase ning harjumatu barjäär haigetega, mille tekitab kaitseriietus. «Hea meelega hoiaksin ma patsientidel kätt ja trööstiks neid, aga see ei ole vahemaa nõuete tõttu võimalik.»

Arvuti ja tõlkide abiga püüab ta koroonahaigetega kontakti saada. Samuti pakub ta, et palvetab nende pärast. See ettepanek võetakse tänuga vastu. «Kui patsiendid näevad, et ma sosistan, siis ma kas palvetan või laulan oma meelisülistuslaule.»

Vaimulik meelsus haiglas muudab kogu õhkkonda. Ikka ja jälle tänavad patsiendid abi eest. «Päästeteenistuse sanitarid ei näe normaalses olukorras enam midagi pärast seda, kui on haavatu haiglale üle andnud. Nad ei saa teada, kas neid opereeritakse, kas nad jäid ellu või said koju tagasi.»

LÄHEB PAREMAKS

Becky sõnul olevat algul mõned patsiendid veel nutnud, kuid nüüd on olukorrad muutunud paremaks. Ta töötab naisteosakonnas ja neli patsienti kuuest on juba jalule tõusnud. «Seda on liigutav näha.»

Ta palvetab, et haiged näeksid nende töö kaudu Kristuse armastust. Üldse on tema jaoks palvetoetus kõige olulisem: «Palvetage, et tekiks võimalusi rääkida patsientidega Jeesuse armastusest.»

Ka ülestõusmispühad tuli tal veeta koroonahaiglas. Aga võib-olla ongi see parim koht, kus ülestõusmissõnumit kuulutada.

Aprilli lõpus läheb ta jälle koju tagasi. Kodumaa väljakutsed ei ole mitte sugugi väiksemad, sest ka seal kasvab koroonaviirusesse nakatumine kiiresti.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

LOHUTUS PIMEDAS ORUS

Günther Slesak (49) on arst. Ta on nii vähki täis, et opereerida ei saa. Ta ei hala oma kurva saatuse pärast, vaid julgustab koguni teisi.

2019. aastal oli Günther Slesak Šveitsis puhkusel ja märkas, et ei tunne toitu keetes selle lõhna. Ta helistas kohe ühele kolleegile ja pani aja kompuutertomograafile kinni. Pärast tagasi koju jõudmist tehtud uuring ei jätnud mingit kahtlust – Slesakil on vähk. Kudede uurimine andis sama tulemuse.

JUMALA TUGEV KÄSI

«Ma ei teadnud, mida öelda,» tunnistab Slesak. Tema naine Rose-Marie reageeris kirikulaulu tsiteerimisega: «Säravaim täht, mu koidutäht ju sa, mind juhata!»

Slesak töötas ühe kristliku abiorganisatsiooni poolt saadetuna aastatel 2004–2010 Laoses. Kui lapsed jõudsid kooliikka – täna on nad vanuses 9–15 aastat – pöördus pere Saksamaale tagasi. Sellest ajast peale töötab Slesak kodumaal troopikahaiglas. Seal peab ta kursusi väljaläkitatavatele misjonäridele.

Just nendele andis ta kohe teada oma olukorrast ja sai lohutust, kui üks osalejaist sama laulu sõnad talle paberile kirjutas ja kaasa andis, mida tema abikaasa oli kasutanud. Ta soovis oma koguduse juhtidelt eestpalvet. Ta teab, et Jumal võib imesid teha, aga samas on Jumal sõltumatu otsustaja.

HÜVASTIJÄTUKIRJAD LASTELE

Slesak ei ole saatuseusku. Kui tehti uuringuid, jättis ta kõigi oma nelja lapsega hüvasti. Ta kirjutas igaühele kirja, see oli nagu pärand. «See tegi valu ja oli väga raske,» meenutab ta.

Lõpuks tehti talle kolm keemiakuuri ja üks kiiritamine, mis olid õigeaegsed. Ravi andis isegi tulemusi, kuid kurnas teda kõvasti. «Hing oleks nagu paelaga kaelas,» ütleb Slesak. Mõne päevaga kaotas ta kaalust peaaegu kümme kilogrammi.

Praegu Slesak vähki ei tunne. Ravi edukust saab hinnata kahe kuu pärast, kui ta uuesti läbi vaadatakse.

JUMAL TEGI KÕIK HÄSTI

Keemiaravi ajal kergematel hetkedel kirjutas ta üles, mis teda aitab. Nagu Piiblist tuntud lugu apostel Pauluse laevahukust, kui Jumal talle ütles: «Ära karda, Paulus!» (Ap 27,24). Või lugedes Ps 23,1: «Issand on mu karjane.» Ta koges Jumalat väga lähedasena, nagu Vana Testamendi prohvetid Jesaja ja Jeremija. Lohutust leidis ta ka vaimulikest lauludest, nagu Martin Rinckarti (1586–1649) «Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita». «See mees nägi ju kolmekümneaastast sõda ja katku. Ühe aasta jooksul pidi ta matma 3161 inimest.»

Kodustes palvetes oma pere keskel tunnistab Slesak ikka: «Jumal on kõik hästi teinud.» Ta soovib, et praeguses koroonakriisis kogeksid Jumalaga midagi sarnast ka teised inimesed.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KOROONAPILDID VALGAST

1. Otto Aavistu oli oma 50. sünnipäeval seminari e-tunnis. Ekraanil on Peeter Roosimaa.
2. «Lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind.» Aga mänguväljak on kinni.
3. Valgast ei saa bussiga praegu ei Tallinna, Riiga ega Peterburgi.
4. Tallinna rongi kõrval seisis varem Riia oma.
5. Kahe linna piiriala korrastamine käib koroonale vaatamata.
6. Kui tee valmis ja piir jälle lahti, läheb siit otsetee Valgast Läti-Valka.