Kas on linnukesel muret? Tema ei tea koroonaviirusest ega piiride sulgemisest midagi. Läti piir on toidumajast paarisaja meetri kaugusel ja võib-olla ta sealt tuligi. Toitu peaks ju looduses ka juba piisavalt olema, aga miks mitte süüa, kui inimesed lahkelt annavad.

Inimeste südamed on aga murelikud. Kes kardab haigust, kes majanduslangust, kellele ei meeldi liikumispiirangud. «Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse» (Lk 21,26).

Meetmed, mida koroonaviiruse leviku piiramiseks rakendatakse, on erakordsed. Kellelgi ei ole isiklikku kogemust avalike jumalateenistuste täielikust keelamisest Eesti territooriumil. Arstiteaduse seisukohast võib see väga põhjendatud olla, aga tulemata jäävad ka osaduslikud ühispalved sellesama viiruse leviku tõkestamiseks. Eks iga usklik omaette olles või meedia vahendusel tühjast kirikust tulevat teenistust jälgides muidugi palvetab.

Ükski epideemia pole alatiseks jäänud ja nii lõpeb ka see. Aga mingi jälg jääb. Palvetagem, et koroonaviiruse järgne maailm oleks elamiseks ja Jumala teenimiseks paremini kõlblik kui see enne oli. «See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand» (Sk 4,6).

KRIIS SUNNIB TULEVIKULE MÕTLEMA

Toimetaja kommentaar

Uudistesaadetes on nüüd peaaegu ainult koroonaviirusega seotud sõnumid ja ilmateade. Vähemalt viimane muutub üha meeldivamaks – kevad võtab võimust.

Käesolev leht räägib koroonaviirusest palju, aga selle eesmärgiks on külvata optimismi. Peamine on usk Jumalasse, see on alati võidule viinud. Apostel Paulus kirjutas: «Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas» (Rm 8,38–39).

EKSLEV PILK

Paljud nakkushaiguste asjatundjad on pidanud koroonaviirusest rääkides oma sõnu sööma, sest olukorrad on muutunud ettearvamatult ja kiiresti. Käesolev on tavalise inimese mõttearendus.

Hulle epideemiaid on olnud varemgi, aga kunagi pole kogu tsiviliseeritud maailma piire suletud ja kõikjal eriolukordi välja kuulutatud. Miks ei suudetud seda viirust tavaliste karantiinimeetmetega ohjeldada? Kas nende rakendamisega jäädi lihtsalt hiljaks? Õiged vastused tulevad takkajärele kindlasti, aga valitsejatel pole aega oodata, nad peavad otsustama kohe, viiruse leviku ja rahva meeleolu kohta tulevaid andmeid arvestades. Et olude muutudes tulevad uued lahendused, peaks olema loomulik.

Islandi tuhakriis jättis 2010. aastal lennukid maa peale ja siis räägiti maismaatranspordi, sealhulgas Rail Baltica ehitamise möödapääsmatusest. Kui piirid kinni pannakse, ei aita laiad teed ega kiired raudteed. Muidugi peab neid ehitama, sest kogu aeg ei ole kriisid.

Kui rahvas läheb paanikasse, on tulemuseks tühjad poed ja hiljem riknenud toidu järele haisevad prügikastid. Keskealistel ja vanematel eestlastel on tühjade lettide kogemus lähiminevikust olemas, aga miks hakkasid toitu ja tualettpaberit kokku ostma pikalt turvaliselt elanud maade rahvad?

Kriisist tekkiv majanduslik kahju on tohutu. Seni eelarve tasakaalu pärast muretsenud poliitikud leiavad nüüd kuskilt miljardeid. Vist ei ole teist väljapääsu. Peaksime neid summasid mõistlikult kasutama, mitte lihtsalt ära sööma, et uutes oludes majandus taas toimima hakkaks.

Praegune kriis on tahtmatult või tahtlikult järgmiste ja võib-olla isegi suuremate kriiside õppus. Saadakse kogemus, mida tulevikus teisiti teha või hoopis tegemata jätta. Ühtegi kriisi ei tohtivatki lasta raisku minna. Küllap on nüüdki neid, kes heameelest käsi hõõruvad. Nagu sõjas – ühed seovad haavatute vermeid ja teised murravad surnutelt kuldhambaid. Raske olukord toob välja selle, mis inimeses on. Vaadakem endasse ja ümberringi ka, ehk tahab Jumala heldus meid juhtida meelt parandama (Rm 2,4)?

KOGUDUSTE ÕPPEAEG

Paulus käskis evangeeliumi kuulutada, olgu aeg paras või ärgu olgu (2Tm 4,2). Ehk on just nüüd ülisoodus aeg ja päästepäev, kuigi jumalateenistusi ei toimu ja inimesed koguneda ei tohi (2Kr 6,2)?

Meil on kristlik meedia ja sotsiaalmeedia, mida kriisis aktiivselt kasutatakse. Aga kui see ka ära keelataks, näiteks põhjendusega, et levivad libauudised? Kas meil on kodus ja kogudustes raamatukogud väärt kristlike raamatute ning ajalehtede-ajakirjade köidetud aastakäikudega? Kas Piibel on ainult telefonis või ka raamatuna kodus olemas? Kust me kella vaatame, kui telefon enam ei tööta?

Kui suured jumalateenistused ära keelatakse, kas siis teeme kodugrupid? Aga kui üle kahe inimese kokku saada ei või, siis on ju ka kodugrupid ohtlikud. Kahe inimesega läheb ka videojumalateenistuste tegemine raskeks.

Ühel päeval taastub normaalne elu. Tõenäoliselt annab praegune kriis meedia-kirikutööle tugeva motivatsiooni. Tekkinud uued mõtted tuleb lõpuni mõtelda ja ellu rakendada. Aga järgmine kriis võib tulla hoopis niisugune, et saabki pidada ainult avalikke jumalateenistusi, ilma igasuguste ülekanneteta ja lisatööharudeta. Mis tõmbab siis inimesi jälle pühakodadesse?

Peaksime ilma paanikata järele mõtlema, kuidas teha vaimulikku tööd edasi olukordades, kus harjumuspäraseid meetodeid kasutada ei ole võimalik. Seekord saame ehk hakkama, aga järgmine kriis võib tulla hullem. «Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi» (Ps 32,6).

JEESUS TERVENDAB TÕBISE

«Ja Jeesusel hakkas temast hale, Ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: «Ma tahan, saa puhtaks!» Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks. Ja Jeesus hoiatas meest ja saatis ta kohe minema. Jeesus ütles talle: «Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!»» (Markuse 1,40–44).

Tänaseks on pidalitõbi maailma nakkushaiguste nimekirjast kadunud, aga Jeesuse ajal oli selles haiguses inimesi rohkesti. Vanas Testamendis antakse nendega käitumise kohta täpsed eeskirjad (3Ms 13). Nad elasid üksinda või teiste haigetega koos mõnes eraldatud paigas. Lähedased jätsid neile toitu ja riideid ohutusse kaugusesse, et mitte nendega kokku puutuda ning ise nakatuda.

Käesoleval ajal puudutab meid kõiki otsesemalt või kaudsemalt uus koroonaviirusest põhjustatud nakkushaigus Covid-19. Meile on antud korraldused ja juhised nakkusohu vältimiseks alates pidevast kätepesust kuni maskide kandmiseni.

Ühiskonnal on rohkem küsimusi kui vastuseid levivale tõvele. Loetud kirjakoha valgel võime tõdeda – vastus meie küsimustele on Jeesuses!

Jeesus oli oma jüngritega pidalitõbist meest kohates esimesel misjonireisil. Eelnevalt oli Ta õpetanud ja tervendanud Kapernaumas. Kuulajad olid vapustatud Tema õpetusest, sest Ta ei õpetanud neid nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald (Mk 1,22).

Mind vaimustab leeprahaige usk Jeesusesse. Haiged pidid käsu kohaselt teistele lähenedes andma hoiatuse nakkusohust ja terved pidid ohu eest põgenema. Pidalitõbine lähenes Jeesusele, langes põlvili Tema ette ja ütles Talle: «Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!» Jeesus ei olnud veel ainsatki leeprahaiget parandanud. Jeesuse isik äratas inimestes julgust ja lootust. Kauaaegsetel haigetel tekkis Tema läheduses veendumus, et nad võivad veel paraneda. Patustel ärkas andekssaamise lootus.

JEESUS AITAB!

Käsk ei suutnud pidalitõbise heaks midagi teha. Moosese korraldused ainult kaitsesid ühiskonda niisuguste haigete eest.

Tuttav olukord käesolevast ajast. Puudub abistav vaktsiin, ühiskond isoleerib end viiruse eest kaitstes. Neid ridu kirjutades peaksin olema koguduse keskel, kuid kehtestatud eriolukorra tõttu on rahvakogunemised ja jumalateenistused peatatud.

«Sest seda, milleks Seadus oli võimetu, kuna see oli jõuetu inimloomuse tõttu, on teinud Jumal, kes mõistis patu inimeses surma, läkitades oma Poja patuse loomuse sarnasuses ja patu pärast, et Seaduse nõuded oleksid täidetud meis, kes me ei käi oma loomuse, vaid Vaimu järgi» (Rm 8,3–4).

Tuleme tagasi pidalitõbise palve juurde: «Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!» See äratab kaastunde nii Jeesusel kui meis kõigis. Inimese patt ja viletsus panevad taevad liikuma meie kasuks. Jeesuse kaastunne on kui aken, mille kaudu näeme Jumala armastavat südant. Maailma kannatused ei jäta Jumalat pealtvaatajaks, vaid Ta andis oma Poja.

Minu viletsus on mulle päästeks Jumala armastuse juurde. Seal koheldakse mind halastusega. Ma ei tule Jumalat süüdistama, sest pidalitõbinegi ei süüdistanud neid, kellelt ta oli nakkuse saanud ega teinud Jumalale etteheiteid. Ma tulen, «sest murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal» (Ps 51,19).

Jeesus sirutas oma käe ja puudutas haiget. See tegu näitab Tema armastuse tõelist suurust. Haigestunud mehe abikaasa ega lapsed ei tohtinud teda puudutada. Tema vanemad ei tohtinud seda teha. Jeesus saab meie jaoks rohkem teha kui meie lähedased.

Haigel endalgi oli ahastav vaadata oma ihu. Leeprahaiget puudutades ületas Jeesus kõik ebameeldivused ja kartused.

Jeesuse puudutus jutustab meile, et Ta võtab vastu need, keda teised hülgavad ja armastab neid, kes iseennastki põlgavad. Taavet ütles: «Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind» (Ps 23,4).

Jeesus ütles: «Ma tahan, saa puhtaks!» Sõna on ja jääb Jumala peamiseks abinõuks inimese aitamisel. Kohe lahkus pidalitõbi haigest ja ta sai terveks!

Pidalitõbi mõjus inimese psüühikale väga raskelt, haiguse tõttu ei lahutatud teda mitte ainult tervetest inimestest, vaid ka religioonist. Pidalitõbine ei tohtinud minna templisse ega tuua ohvrit oma pattude eest, sest ta oli ebapuhas. Jeesuse juurde tulles ei vaja me religiooni, vaid usku elavasse Jumala Pojasse! Tänu Jumalale, et saame oma Issandale loota igas olukorras!

JEESUS ANNAB JUHISED

Jeesus andis haigele keelava korralduse: «Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi!» Ta andis mehele ka käskiva juhise: «Mine, näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!»

Ainult preester võis anda paranenud pidalitõbisele elamisloa. Sellega käskis Jeesus alluda kehtivale korrale. Templis teenivad preestrid pidid samuti nägema ja kuulma tunnistust Messia saabumisest, et Temal on meelevald, mida inimestel ei ole. Kord tuli preestritel otsustada, kas Jeesus on Jumala Poeg või mitte.

Piibli lehekülgedelt teame, et kirjatundjad ja ülempreestrid ei tundnud armuaega ära. Jeesus oli tulnud kuulutama Jumala riigi lähedust. Taevas oli võtnud algatuse enda kätte. Messias oli tulnud otsima ja päästma kadunuid. Jeesus tuli vastu võtta meeleparanduse ja usu kaudu.

Ainult Jeesus teab, millal on õige aeg meie kuulutusel ja kas oleme selleks valmis. Paranenud haige vajas emotsioonide väljaelamist. Tema tunded olid tugevad, aga distsipliin nõrk. Ta jagas oma kogemust ka ümberkaudsete elanikega. Jeesus ei tulnud ainult haigeid tervendama, vaid õpetama ning lunastama inimesi pattudest. «Jeesus ei saanud enam avalikult minna ühtegi linna, vaid pidi viibima eemal asustamata paigus. Ja kõikjalt tuldi Tema juurde.» (Mk 1,45).

Minu südames on anda usurahvale julgustus Jeesuse venna Jaakobuse sõnadega palve väest: «Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks.» (Jk 5,14–15).

TOOMAS VALLIMÄE
Sutlepa Baptistikoguduse pastor

«Ja Ta ütles: «Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on Tema silmis, paned tähele Tema käske ja täidad kõiki Tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija.» Siis nad tulid Eelimisse; seal oli kaksteist veeallikat ja seitsekümmend palmipuud. Ja seal nad lõid leeri üles vee äärde.» (2Ms 15,26–27). Pilt on tehtud Iisraelis.

KOROONAVIIRUSEGA SILMITSI

Aktuaalne teema

Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär ja Tallinna Mähe Baptistikoguduse pastor RUUDI LEINUS sai märtsikuus 75-aastaseks. Juubelit tuli pidada pereringis (Ruudi Leinus on abielus olnud 52 aastat, tal on kaks last ja üheksa lapselast), sest praegu kehtivad koroonaviirusest tingitud piirangud.

Vahetult enne liikumispiiranguid oli üks oluline nõupidamine.

See oli iga-aastane Põhja- ja Baltimaade oikumeeniliste sekretariaatide kohtumine, mis toimus seekord Tallinnas. Tulemata jäi Euroopa Kirikute Konverentsi (CEC) peasekretär Brüsselist, seal olid vist piirangud tõsisemad. Esindatud olid Island, Norra, Rootsi, Taani, Soome, Läti ja Eesti.

Milleks koos käiakse?

Iga aasta on mingi peateema, seekord «Leppimise ja ühtsuse poole». Ettekande tegi Helsingi Ülikooli professor Risto Saarinen. Eesti Kirikute Nõukogu aastateemal «Armastame loodut» oli kolm esinejat: Meego Remmel, Helle Liht ja Tauri Tölpt. Rahvastikuminister Riina Solman rääkis teemal «Ühiskond ootab, et kirikud tegutseksid lepitajatena». Oluline on isikutevaheline suhtlemine. Üldjuhul ühist otsustavat dokumenti vastu ei võeta.

Käisime konsistooriumis, kus meid võttis vastu peapiiskop Urmas Viilma. Püha Siimeoni ja Hanna õigeusu kirikus pidasime hommikupalvuse. Mähe kirikus oli kontsert, laulis ansambel «Tuli taevast» ja toimus õhtupalvus.

Milline on Eestis kirikutevaheline töö võrreldes teiste riikidega?

Eesti Kirikute Nõukogu koosneb kümnest kirikust ning kümme korda aastas saavad kirikujuhid ja esindajad kokku. Teistes riikides nii suurt esindatust ja selliseid kokkusaamisi ei ole. Eripära on ka see, et Eestis võetakse kõik olulised otsused vastu konsensuslikult ja meil on oikumeenilised teleülekanded (viimati vabariigi aastapäeval), kus kirikujuhid on kohal ja teenivad kaasa.

Kõik räägivad koroonakriisist.

Meil olid kohtumised ja arutelud sotsiaalministeeriumi peakaplani Ove Sanderi ja rahvastikuminister Riina Solmaniga. Oleme arutanud, kooskõlastanud meetmeid. Viimane ministri ettepanek oli pidada pühapäevaseid pooletunniseid stuudiojutluseid.

Jumalateenistus on ka rahvakogunemine. Ühist armulauakarikat peetakse päris ohtlikuks. Teavet uue viiruse kohta on vähe ja parem karta kui kahetseda. Kirikutes käib rohkesti vanemaid inimesi ja lapsi. Sellepärast võib kirikud küll lahti hoida, aga mitte teenistusi pidada. Palvetama võib tulla.

Kas pole karta, et inimesed harjuvad meediajumalateenistustega ära ja pärast on kirikud hädas?

Seda kartust on paljud vaimulikud ka väljendanud. Ma arvan, et nendel inimestel, kes eemale jäävad, on väga nõrk side koguduse ja jumalateenistusega, aga põhjust muretseda on. Kogudustel on ka mure, et korjandused jäävad saamata ja majandusliku toimetulekuga võib tulla raskusi. Tegime pöördumise valitsuse poole, et kogudusi aidataks.

Tuleb õpetada regulaarset kümnise maksmist. Raha saab kõrvale panna, kuni jälle jumalateenistusele saab minna ja siis raha karpi panna.

Tekib veel teine mure, et kui töö väheneb, siis langeb ka palk. Nii võib ka nende inimeste panus väheneda, kes teevad annetusi interneti kaudu.

Kas EKN töötab praegu interneti vahendusel?

Mina käin iga päev tööl, aga töökoosolek oli meil esimest korda internetis ja see läks hästi korda. Ka Mähe koguduses oleme seadusele ja eriolukorrale kuulekad. Kiriku uksed on lahti, aga teenistust ei ole. Pühapäevase jutluse teksti paneme koguduse kodulehele.

Kuidas kirikutes esimene internetipühapäev möödus?

Üldjuhul on tagasiside positiivne. Mõned kogudused olid väga üllatunud, et neil oli nii palju internetis jälgijaid. Kõigil kogudustel pole võimalused muidugi ühesugused.

Internetis ei laulata ega mata.

Soovitatud on pulmad edasi lükata või väiksemas sõprade ringis pidada. Ka matuste puhul on soovitatud, et vähem peielisi kohal oleks. Viimati kuulsin, et juba tellitud peielaua toit anti karbikestega kaasa.

Olen täiesti nõus, et piirangud on ebameeldivad, aga ei ole veel selgust, kui karm koroonaviirus on. Kui matuseliste või pulmaliste hulgas on mõni viirusekandja, siis võivad paljud haigestuda ja mõni ka ära surra.

Kas pole karta, et rahvas hakkab nõudma piirangute lõpetamist?

Ma loodan, et valitsus teeb lõpetamise otsuse enne. Elu tahab elamist, vabrikud ja tehased peaksid toodangut andma. Väga kaua nii ei saa kesta. Kui enam ei toodeta, siis ei ole, mida müüa ja mida osta.

Millised on Sinu plaanid?

Mu tööleping kehtib veel kaks aastat. Kui Jumal tervist annab, siis püüan selle perioodi lõpuni olla.

Täname!

KAHE KONTINENDI PASTOR

Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor Jüri Puusaag on 80-aastane. Ta ordineeriti 40 aastat tagasi ja Torontos on ta töötanud 30 aastat.

SINUVANUSTEL ON KURBI MÄLESTUSI.

Esindan ainulaadset sõjaaegsete laste põlvkonda. Sündisin Tallinnas kolm kuud enne Eesti iseseisvuse kaotust. Kasvasin üles Vene ja Saksa okupatsioonide ajal. Olen istunud Saksa ja Vene ohvitseride põlvedel, aga mitte kunagi Eesti ohvitseri süles.

Meie pere põgenemine Hiiumaalt 1944. aasta suvel jäi katki. Vene dessandi ajal põlesime kapitaalselt paljaks. Isa arreteeriti Tallinnas mu viiendal sünnipäeval. Sealt algas minu teadlik ja keeruline sõjalapse elu.

Isa surm 1948. aastal vangilaagris tõi ema tagasi elava usu juurde. Meie vaimulikuks koduks sai Tallinna Allika kogudus. Osvald Tärk õnnistas minu ja mu venna Allika koguduses.

OLEVISTES OLI 1950. AASTATEL NOORTE ÄRKAMINE.

Nõukogude võimu poolt moodustati uus suur kogudus endises sakslaste kirikus Olevistes. Koos Allika kogudusega liikus ka meie pere sinna. Esimestel Stalini surma järgsetel aastatel oli tollastel pastoritel tarkust ja julgust alustada reaalse mitteametliku noortetööga. Kõik minu tollased noortejuhid on läinud igavikku. Ilmar Kure, Karl Tutsu, Evald Timmase ja mitme teise töö tagajärjed on tuntavad tänaseni. Nende töö viljana algas 1954. aastal sõjapõlvkonna laste hulgas ärkamine ja minagi olen üks ärganutest.

Oma uuestisünni otsuse tegin 10. veebruaril 1955. aastal. Lahendasin kodus matemaatika ülesandeid, kui üks selge hääl ütles: «Kuidas on su eluvõrranditega?» Leidsin usulise lahenduse! Taktikalistel kaalutlustel viis Oleviste poiste tunnistuskursust läbi Kalju koguduse tollane karjane Robert Võsu. Oma esimese kõnepraktika saime maakogudustes, sealhulgas ka Kohilas. Meid kasvatati vendadeks, aga ka meesteks selle sõna parimas mõttes.

Osvald Tärk ristis mu Soodla jões 1958. aastal. Minu esimesed usukatsumused olid Tallinna 2. Keskkoolis ja Tallinna Polütehnikumis ning viimaks ajateenistuses merelennuväes. Kolm aastat sõjaväge andis mulle tõelise usulise ja elulise karastuse. Sealt tulin välja juba mehena ja täiskasvanud kristlasena.

SINUST SAI INSENER.

Tehnikaaladel õppimiseks olid usklikele piirangud kõige väiksemad. Kitsa majandusolukorra tõttu astusin algul polütehnikumi, kus maksti ka stipendiumi. Õppisin elektrialal edasi Tallinna Polütehnilises Instituudis ehk praeguses naljaka nimega Taltechis. Töötasin hiljem raadiotehases RET ja mitmetes erineva alluvusega konstrueerimisbüroodes. Inseneriteadustest oli suur kasu ka sõjaväe ajal – lõpuks olin radariülem Kaliningradis.

Vaimulikul ja elektriinseneril on palju ühist – tuleb tegeleda asjadega, mis ei ole nähtavad, aga kokkupuutel valusalt tuntavad. Tollase inseneriharidusega oli võimalik töötada väga mitmes valdkonnas ja insenerikutse aitas hilisemas pastoritöös rahvaga suhtlemisel kaasa.

SINU ELUS ON OLNUD KAKS KALJO RAIDI.

1968. aastal abiellusin Kohila koguduse pastori Kaljo Raidi tütre Ellega, meil on lapsed Koit (1971) ja Kaire (1973). Abiellumisest algas ka minu praktiline töö edumeelse Kohila koguduse noortepastorina. Äiapapa isiksusel oli otsustav mõju minu pastoriks saamisel – temas nägin praktilise rahvapastori mudelit. Kuus aastat ühist pere- ja koguduseelu andsid nakatava pastoripildi. Olin valmis kunagi jätkama tema tööd, aga Jumala teed olid teised.

1978. aasta jaanuarist sai minust Tallinna Kalju koguduse täisajaline pastor. Sain hakata Tallinnas ellu viima seda, mida Kohilas olin õppinud. Kaljusse tulek tõi meie ellu teise Kaljo Raidi, tollase Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastori. Pärast meie kohtumisi Tallinnas tegi Toronto Kaljo Raid mulle ettepaneku tulla Kanadasse end teoloogiliselt täiendama ja samaaegselt ajutiselt kaasa töötama Toronto koguduses. Olin selle perioodi kuues end välismaal täiendav Eesti baptistipastor. 1990. aastal algas alaline töö Torontos.

PALUN RÄÄGI VEEL KALJU TÖÖST!

Eelmise sajandi kaheksakümnendad olid kirikuelus uute otsingute aastad. Minu ülikooliaastail oli kurikuulus Nõukogude Liidu juht kuulutanud aastaks 1980 välja kommunismi saabumise ja kiriku lõpu. Kõik see kukkus läbi. Ei kommunismi ega ka ateismi!

Hakkasid kujunema uued arusaamad. Kirikul oli sellest vaja õppida. Getost oli vaja tasapisi hakata välja tulema. Taanieli lugu oli tänapäevaselt realiseerumas – tuli õppida lõvidega käitumist. Kalju kogudus oli vaimulikult hea tervise juures ja otsis uusi väljakutseid. Robert Võsu kirjutas raamatu isiklikust evangelismist ja hakkasime seda Kaljus rakendama.

Maailmas tegutsesid vaimulikud isiksused, kes oskasid ka «lõvide augus» suhelda. Silmapaistvaim neist oli Billy Graham. Parim misjoniorganisatsioon Campus Crusade for Christ oli asutatud Billy Grahami sõbra Bill Brighti poolt. Nad olid võitnud usalduse mitmetes Ida-Euroopa maades. Billy Grahami ja Bill Brighti osa Eesti usuelus on veel lahti rääkimata.

Kaljus tol ajal kasutatud üliõpilastele mõeldud kristlikud õppematerjalid olid hindamatu väärtusega. Olen lõputult tänulik tollasele vanempresbüterile Robert Võsule, Kalju kogudusele ja selle nõukogule nende kaunite avastus- ja kasvuaastate eest. Kogudus hakkas kiiresti noorenema. Robert Võsu soovitus lõpetada vanade lammaste süleskandmine ja tegeleda rohkem talledega oli selle ajastu kontekstis igati õigustatud.

KUS ON SINU KODUMAA?

Kolmkümmend aastat Kanadas ei ole minust teinud ei kanadalast ega väliseestlast. Nimetasime end Ellega välismaal pidevalt elavaiks eestlasteks. Elle surma järel tunnen veel enam, et mu kodumaa on Eesti. Uues Eestis sisseelamine nõuab oma aja. Püüan seda sel suvel mõne kuu jooksul praktiseerida.

SA OLED EDUSTANUD KANADA EESTLUST, MIS NÜÜD KADUMA KIPUB.

Kadumisse tuleb suhtuda loomulikult. Tulime perega Kanadasse algul üheks, siis viieks aastaks. Ootamatult on sellest saanud kolmkümmend aastat. Õnneliku kokkusaamisena sai Ellest siinse eestikeelse lehe peatoimetaja ja minust eestikeelse baptistikoguduse pastor. Elle töö on lõppenud ja minul saab ka peagi läbi. Eesti keel püsib siin andunud estofiilide najal.

KAS TORONTO KOGUDUS VÕIKS KUJUNEDA ETNILISTE EESTLASTE INGLISEKEELSEKS KOGUDUSEKS?

Meie rahvakild on selleks liiga väike. Pealegi ei taha kanadalased liituda etnilise tagamaaga kogudusega. Meie uued põlvkonnad on leidnud ja leiavad ka tulevikus parima kristliku kasvupinna elujõulistes kanada multikultuursetes kogudustes. Meie koguduse asutajate põlvkonna kadumisega muutub see üha praktilisemaks.

TORONTO KOGUDUS OLI EESTI KOGUDUSTE SPONSOR.

Ta oli ja on seda ka praegu. Eesti vabanemine lõi selleks uued suurepärased võimalused. Sain kaasa aidata Eesti tollaste olude tundjana. Seni koguduses töötanud välismisjoni komiteele lisaks moodustasime uue samaväärse Eesti rahvusmisjoni komitee. Kodumaal sündinute põlvkond tuli sellega uue innuga kaasa.

Meie rahvusmisjoni osa seminari, uute kirikute ehitamise ja vanade taastamise juures on olnud märkimisväärne ja ületab miljoni dollari piire. Teeme seda tööd ustavalt tänaseni. Eriline armastus kuulub eakatele pastoritele ja nende abikaasadele.

KUIDAS SA HINDAD EESTI PRAEGUST OLUKORDA?

Pikka aega Eestist eemalolnuna ei pea ma end pädevaks autentse hinnangu andjaks. Vana pastorina tunnen igati rõõmu kiirelt arenevast noortetööst kogudustes. Julgustaksin oma kolleege pastoreid enam hakata tähelepanu pöörama ka «vanadele lammastele» koguduste karjamaadel. Antagu andeks vanaks saanud kunagise noore karjase tähelepanek!

KANADA ON MIGRANTIDE MAA.

Olen ka ise selle maa päriselanike jaoks migrant. Pärismaaalased on hakanud viimasel ajal endast jõuliselt märku andma. Migratsiooniteema kujuneb lähiaastail õige tõsiseks. Nii kaua kui põhirahvas on oma maal enamuses, on olemas lahendused. Eestile tuli lahendus veel õigel ajal. Andku Jumal tarkust saavutatut hoida. Eesti keel ja kultuur on tänaseks uues ohus. Kogen seda peamiselt oma sünnilinna Tallinna külastades.

KAS MIDAGI TEEB ERILISELT RÕÕMU?

On taas saabunud aeg, kus asjadest räägitakse ausalt ja otseselt. Olen ise üles kasvanud poolikute tõdede keskkonnas. Meie nooruses olid paljud teemad tabud ja need vaikiti mitmel põhjusel maha. Tunnen rõõmu viimastel aastatel trükis ilmunud uutest raamatutest ja filmidest, kus lahatakse globaalse eestluse probleeme juba nooremate põlvkondade vaatevinklist. Eriti matustel olen kogenud, kui palju on inimestel veel lahti rääkimata asju. Küsigem inimestelt seni, kuni nad on elus. Laskem neil end tühjaks rääkida!

KAS SA OLEKS PIDANUD MIDAGI TEISITI TEGEMA?

Minu meelissalm Piiblist on «Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks» (Fl 4,13). Jumala teed on olnud imelised, neis ei tohi kahelda. Canterbury emeriitpeapiiskop Rowan Williams on soovitanud otsuste tegemisel küsida: «Mis avaks Jumala tegutsemisele suuremaid võimalusi?» Ülejäänu eest vastutab Jumal. Tema tahtmine sündigu nii taevas kui maa peal!

TÄNAME!

KUI JUMAL RÄÄGIB

Indialane Raj (45) on korduvalt kogenud, et Jumal räägib temaga läbi teiste inimeste, palvetamise või Piibli lugemise ajal. Sellel on olnud oma tagajärjed.

Raj kasvas Lõuna-Indias väga vaestes oludes. Tema vanemate hütt koosnes ühestainsast ruumist. Tal polnud isegi sandaale. Tema isa oli küll pastor, kuid Raj arvates oli Jumal vaesuses süüdi. Ta ei uskunud Jumalasse, aga ei öelnud seda ka kellelegi.

USUTA PIIBLIKOOLIS

Isa tahtis, et Raj saaks pastoriks. Nii panigi Raj end ühte Delhi piiblikooli kirja. Kuid teisel aastal sai talle selgeks, et ta ei vasta kooli nõuetele – ta ei usu mitte millessegi. Mida teha? Ta muutus tigedaks, seadis kahtluse alla õppejõudude autoriteedi, lõhkus kooli mööblit ja hakkas jooma. Muidugi visati ta koolist välja.

Nüüd tekkisid elamismured lisaks. Oma ahastuses käis ta ühel evangelisatsioonikoosolekul – ja äkki puudutas sõnum teda sügavalt. Tal oli tunne, et Jumal räägib isiklikult temaga. Ta parandas meelt ja palus Jumalat, et Ta juhiks tema elu.

Raj sai oma õpinguid jätkata ja kooli lõpetada. Seejärel läks ta India rahutuste piirkonda Kashmiri misjonäriks. Seal muutusid olud tihti vägivaldseks. Raj töötas seal kolm aastat. Ta koges pöördumisi ja asutas kogudusi.

Aga tema emal oli poja elu pärast hirm. Tema soovil läks Raj kodukohta tagasi. Tal tekkis kontakt Noorte Missiooniga. Rajle tehti ettepanek hakata selle projektijuhiks. Ta organiseeris misjoniprojekte Tais, Kambodžas, Laoses ja Hiinas. «Tahtsime Jumala heaks teha midagi erilist,» meenutab ta.

Ja nii jutlustas ja laulis ta oma grupiga tänavatel. Lõuna-Hiina miljonilinnas Kunmingis nad arreteeriti. Nad palvetasid trellide taga ja lasti kolm päeva hiljem vabaks. «Jumal segas vahele,» ütleb ta nüüd.

2004. aasta jõulude ajal oli India ookeanil tsunami ja surma sai 230 tuhat inimest. Raj sai palvetamise ajal veendumuse, et peab minema toetama järelejäänuid. Ta kolis koos abikaasa Jollyga ühele Indiale kuuluvale saarestikule, kus oli kümme tuhat inimest surma saanud. Seal ehitas ta Noorte Missiooni abiorganisatsiooni üles praktiliselt eimillestki. Paralleelselt sellega asutas ta kogudusi. «Kui sa midagi Jumala kätte annad, võib Ta kõike muuta.»

ABI KOLKATA VAESTELE

Sinna oleks ta hea meelega jäänudki, aga tal oli tunne, et Jumal tahab temaga midagi uut teha Kolkata linnas. Linnas ja selle ümbruses elab 20 miljonit inimest. Eelkõige soovis Raj aidata vaeseid. Selleks asutas ta uue abiorganisatsiooni. Ta hoolitses selle eest, et slummide lapsed käiksid koolis ja naised suudaksid endale õmblustööde abil ise elatist teenida. Ja muidugi soovib Raj, et inimesed saaksid usklikuks: «Kristlaste armastus veenab.» Viimase kaheksa aastaga on organisatsioon asutanud 20 kodugrupikogudust, mille liikmete arv ulatub kahekümnest sajani.

Kuidas on kristlaste tagakiusamisega Indias? Raj ütleb: «Seda esineb, aga mitte igal pool.» Kolkatas olevat usuvabadus. Ta ei näe kristlaste survestamises ainult halba, sest see tugevdab kristlaste ühtsust: «Jeesuse kogudus kasvab seal, kus teda taga kiusatakse.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

NELI VÄHKI

«Ma olen ringikõndiv ime,» ütleb Simone Heintze (46) enda kohta. Ta on neli korda vähki haigestunud. Arstid kartsid, et neljandat ta üle ei ela, kuid ta paranes.

Juba 13-aastaselt haigestus ta lümfinäärmevähki. Keemiaravi, operatsioonid ja kiiritamine tegid ta jälle terveks. Aga kolme aasta pärast tuli vähk tagasi. Taaskord tõi ravi edu.

Tema elu ei seisnenud ainult haigeolemises. Ta tegutses palju aastaid kristlikus noortetöös. Ta õppis ka ametit ja temast sai pangateller.

JÄLLE KIRIKUS AKTIIVNE

Simone Heintze tutvus oma tulevase abikaasaga, armus temasse ja abiellus. Ta sünnitas kolm last. Ta ütleb nende kohta: «Nad on minu elu kõige suurem kingitus.»

Ta töötas kaasa koguduses, tegeles väikeste laste ja naistetööga, alustas noortetööd ja korraldas noortejumalateenistusi. Leiba teenis ta kindlustuses. Ta teadis, et nõuab endalt liiga palju. Selle aja kohta ütleb ta: «Minu elu oli kirju, aga ma olin alati tänulik, et olen elus.»

2013. aastal tuli tagasilöök, sest ta haigestus rinnavähki. Ja jälle sai ta terveks. Aga tema abielu ei pidanud sellele koormale vastu. «Lahutus teeb tänagi veel valu,» ütleb ta. Ta pidi oma arvamust muutma: «Varem arvasin, et kristlaste abielu kestab kogu elu ja kui tekib probleeme, siis saab abielu päästa.» Aga haigus oli muutnud mõlemat abielupoolt: «Meile said tähtsaks erinevad asjad.»

2017. aastal lõi rinnavähk jälle välja. Lisaks sellele sai ta südamelihasepõletiku. Keemiaravi tuli katkestada, sest see muutus eluohtlikuks. Tema keha ei oleks ravimit välja kannatanud. Pool aastat hõljus ta elu ja surma vahel. Jõudu andsid pere, sõbrad, arstid ja 91. psalm: «Sest Tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.»

PALVETAV VABATAHTLIK

Vastupidiselt Simone enda ja ka arstide kartustele sai ta ometi jälle terveks. Aga ta oli nõrgemaks jäänud. Igal pool kaasa lüüa enam ei suutnud. Elama kolis ta lähemale haiglale, mille arstid oli Simone arvates hakkama saanud üleinimlikuga.

Tänust ajendatuna käib ta kord nädalas haiglas vabatahtlikuna patsiente külastamas. Mõnega ta palvetab ja jutustab oma isiklikke elamusi. Ta jagab palvekaarte, mille ühele poole on kirjutatud «Ma palvetan teie pärast.» Teisele poole kirjutab ta oma palvekogemustest.

Simone Heintze on kirjutanud oma haigestumistest kolm raamatut. Kirjutamine on aidanud tal haigusega hakkama saada. Ta tahab oma raamatutega teisi haigeid julgustada mitte alla andma: «Oleks väga rumal mitte uskuda imedesse.» Seepärast peab ta kliinikutes ja kogudustes ka loenguid. Ta tunnistab: «Sul on alati lootust, sest suur Jumal on sinu poolt!»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

SPORTLANE KUULUTAB SPORTLASTELE KRISTUST

Juba 20-aastaselt saatis Helmfried Rieckerit (79) motokrossis edu. Temast sai Saksamaa meister. Hiljem hakkas ta trikimootorratturiks ja saavutas sel alal palju tiitleid. Trikirattur peab suutma tõrgeteta ja veatult läbida läbimatud maastikud. Juba üsna vara mõistis Riecker, et rõõm tiitlivõidust ei kesta kaua. Ta sai kokku kristlastega, kes jätsid talle rõõmsate inimeste mulje. Ka tema tahtis saada samasuguseks ja nii hakkas ta otsima Jumalat. Sellel olid aga oma tagajärjed.

VÕITA SPORTLASI JEESUSELE

Riecker õppis fotograafiat ja automehhaanikat ning töötas kaasa kirikus. Samuti käis ta misjonikoolis ja tegi läbi praktika. Misjoniseltsi «Uus elu» juht ja asutaja Anton Schulte (1925–2010) oli vaimustatud noore mehe innukusest võita spordi abil inimesi Jumalale. Ta oli veendunud, et enne 1972. aasta Müncheni olümpiamänge saaks teda hästi rakendada.

Riecker võeti tööle. Kohe hakkas ta organiseerima sportlastele määratud koosolekuid. Nii sai alguse misjoniorganisatsioon «Sportlane kuulutab sportlastele». Kuni 2003. aastani oli ta organisatsiooni juhiks. Töö kasvas hoogsalt. Täna tegeletakse 30 erineva ala sportlastega. Tööl on seitsekümmend palgalist ja seitsesada vabatahtlikku töötegijat.

KÕIK PALVES JUMALALE

Kas on olemas edu võtit? Riecker viitab palvele. Ta palvetab siiani iga päev misjoniorganisatsiooni murede pärast. Ta on kohal ka siis, kui kolleegid kogunevad palvele iga teisipäeva ennelõunal. Tema kristlaseksolemine paistab silma.

Üks vana juhtum toob tal tänaseni naeratuse suule – kord kui enne võistlust ratast kontrolliti, müristas üks sportlane kontrollijale: «Vaata seda ratast eriti hoolega, sellega sõidetakse kahekesi.» Mees teadis, et Riecker sõidab alati koos Jumalaga.

NAINE SURI VÄHKI

Kõrguste kõrval on aga ka madalseisud. Rieckeri esimene naine Sigrid suri 1992. aastal vähki. Neil on neli last. Naise surivoodi ääres ütles ta: «Kohe näed sa Jeesust.»

Naise surm on üks tema sügavamaid vaimulikke kogemusi. Ta ei kahelnud Jumalas, kuid oli kurb, et ei saanud enam midagi oma naise heaks teha. Ta otsustas, et ei kibestu kunagi teiste inimeste pärast, vaid kohtleb neid armastusega. Hiljem abiellus Riecker uuesti ning teise naise Erdmuthega on tal kolm last.

Vanas eas ei ole sport Rieckeri jaoks enam esikohal, kuigi ta elab väga distsiplineeritud elu. Igal hommikul tõuseb ta 5.45. Ta võimleb, loeb pool tundi Piiblit ja palvetab ning alles seejärel sööb hommikust. Kui ilm lubab, saab ta kokku trikimootorratturite grupiga ning teeb ka ise trenni, et mitte kaotada mootorrattatunnetust.

Endiselt on Rieckeri suurimaks sooviks, et sportlased võiksid saada usklikuks. Oma elule tagasi vaadates tunneb ta rahulolu, sest sidus Jeesuse ja spordi. Tema loosung on: «Tänage Jumalat kõige eest!»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

AINULT RAADIOS JA INTERNETIS

Oleviste koguduse kahel jumalateenistusel
15. märtsil 2020

1. Töötegijad esimesel teenistusel. Ülo Niinemägi dubleerib ülekandeid Facebookis.
2. Jutlustab endine Inglismaa baptistide juht dr Nigel Wright, tõlgib Heldur Kajaste.
3. Õnnistuspalve.
4. Hea meel kordaläinud jumalateenistusest: Heldur Kajaste, Nigel Wright, Einike Pilli ja Siim Teekel.
5. Ülistusgrupp Tuuli Heeney eestvedamisel teisel teenistusel.
6. Kummaliselt tühi kirik otse tõmbab pilti tegema.

Fotod: Heldur Kajaste (1, 3, 5) ja Veljo Kaptein (2, 4, 6)