Valga Jaani kiriku vana kell on oma töö teinud ja seisab tornis jõude. Endiste aegade tunnistajat on huvitav ja natuke kurb vaadata. Ära seda muidugi ei visata, aga rakendust tal ka enam ei ole.

Kunagi kõlas selle kella helin üle linna. Nüüd on teised kellad ja ka elektrooniline kellamäng. Aeg peabki edasi minema. Aga kes ütleb, mis peab vanast säilima?

Kella helistamine pole kiriku kõige tähtsam töö, ilma selleta saab hakkama. Aga kui kirikus enam ei kuulutata ega kuulata Jumala sõna, siis pole ta enam pühakoda ka. Nii on mõnigi kirik oma õige rolli kaotanud. Palvetagem, et rahvas jälle Jumala sõna igatsema hakkaks ja kirikute tühjenemine lõpeks. See võib tunduda ebareaalse ootusena, aga Jumalale pole miski võimatu.

«Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Issandale ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse,» palvetas Joona kala kõhus (Jn 2,8). Jumala poole hüüdmiseks ei pea ootama äärmuslikke olukordi.

TARKUS TARVILINE VARA

Toimetaja kommentaar

Algamas on uus kooliaasta. Natuke kõhedust tekitab koroonaviirus, mis sunnib ehk rohkem koolide pärast palvetama kui muidu. Loomulikult «Issanda kartus on tarkuse algus; hea arusaamine on kõigil, kes teevad seda mööda» (Ps 111,10).

ÕNNETUS BEIRUTIS

Beiruti sadamas plahvatas 2750 tonni ammooniumnitraati. Surma sai ligi kakssada inimest, tuhanded said haavata, umbes 300 tuhat jäi peavarjuta.

Ohtlike ainete ladusid või neid aineid töötlevaid tehaseid on maailm täis, neid on ka Eestis. Päris nendeta ei saa ja niisugust tühja kohta, kus nendega ohutult tegeleda, on üsna raske leida. Kui palju tehakse aga südametunnistuseta formaalseid kontrolle, kus tabelisse läheb «linnuke» – sel päeval ja kellaajal tehti järjekordne ülevaatus ja kõik oli korras – kuid selle taga ei ole tegelikult midagi? Ning kui sageli võime «tehtud!» öelda oma igapäevase palve kohta ja rahulikult magama minna?

Liibanon on Iisraeli naabermaa, seega asub see maailma ühes rahutumas paigas. Vanadel aegadel oli ta Iisraelile ehituspuidu tarnija. «Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil,» ütles laulja (Ps 92,13). Palugem rahu mõlemale maale! Traditsiooniliselt paljude uskudega Liibanon võiks oma õnnetusest õppida tõelise jumalakartuse vajalikkust. Ja meie ka.

Me kuuleme ikka ja jälle üleskutseid kedagi aidata. Enamasti on need põhjendatud lood. Aga kui praegu tõsiseid hädalisi otsida, siis Liibanon on just see koht, mis abi vajab.

VALIMISED AMEERIKAS

Novembrikuus on Ameerika Ühendriikides presidendivalimised. 74-aastase praeguse riigipea Donald Trumpi vastaseks on peaaegu 78-aastane endine asepresident Joe Biden.

Bideni asepresidendikandidaadiks leiti pika otsimise peale Kamala Harris. Häirib see, kuidas teda otsiti – kandidaat pidi tingimata olema mustanahaline naine. Harris on lisaks veel ka India päritolu. Vaja on ju saada kätte tohutu hulk naiste, mustanahaliste ja India päritolu inimeste hääli! Loodetavasti tehti vastavate inimeste seast kõige parem valik. Kui Biden valimised võidab, aga tervet ametiaega vastu ei pea, saab ju Harris presidendiks ja maailma kõige olulisemaks poliitikuks.

Ega Ameerika pole erand. Vaadakem, kuidas meil Riigikogu valimisnimekirju kokku pannakse. Ikka peab seal olema meelelahutajaid jm tuntud nägusid, kuigi parlamendis peab tegelema hoopis teiste asjadega. Pärast ollakse hädas, et nad ei suuda oma tööd ära teha ja rahvas kirub, kuigi valis millegipärast just neid.

VALGEVENES ON RAHUTU

Valgevene valis oma presidendiks järjekordselt Aleksandr Lukašenko. Sellel maal on praegu rahutu, sest presidenti süüdistatakse valimistulemuste võltsimises.

Valgevene on meile väga lähedal. Tal on ühine piir meie naabrite Läti ja Leeduga. Valgevene ebastabiilsus mõjutab meid ja kogu Euroopat. Palugem rahu Valgevenele!

Niisugustes kriisides kerkib ikka ja jälle küsimus – miks me arvame, et järgmine juht oleks oma rahvale parem ja ka meile sobivama poliitikaga? Mis annab põhjust loota, et ta pöörab oma näo läände ja mitte itta? Kas selline mõtteviis oleks Valgevene rahvale üldse vastuvõetav? Tegemist on ju valdavalt venekeelse maaga.

Me oleme juba harjunud elama vabal maal – valitsejate konkurente ei panda enne valimisi vangi, kaotanud kandidaate ei represseerita, ametiaja lõpetanud juhte ei tapeta, pagendata ega suleta koduaresti. Nii mõnelgi maal on siiani traditsioon, et valitseja on võimul surmani ja annab võimu üle oma järeltulijatele. Nagu see oli Iisraelis kolm tuhat aastat tagasi: «Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale ja oma õigus kuninga pojale!» (Ps 72,1).

Ilmselt on Valgevenes vaja leida mingi kompromiss. Kui Saamuel teatas Saulile, et talt võetakse kuningavõim, kaasnes sellega üks väike poliitiline käik: «Ta [Saul] vastas: «Ma olen pattu teinud! Aga osuta nüüd ometi mulle seda au mu rahva vanemate ja Iisraeli ees ja tule koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat, su Jumalat!» Siis Saamuel pöördus tagasi Sauli järel ja Saul kummardas Issandat.» (1Sm 15,30–31). Iisraeli võimuladvikus hoiti veel natuke aega välist ühtsust kuni Taaveti esilekerkimiseni. Valgevenes ei tea praegu keegi, kellest võiks saada uus valitseja. Kellel küll oleks Saamueli tarkust ja jumalakogemust, et vajalikud muutused teoks teha?

JUMAL VALIB VÕISTKONNA

«Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. Aga teie olete Tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!»» (1Kr 1,26–31).

Jumal tegeleb oma võistkonna väljavalimisega. Ta valib endale parimad.

ERINEVAD ELUPILDID

Iga inimene elab mingi pildi järgi. Näiteks võib meie elu olla nagu autosõit libedal teel. Sõitsime Antslast Elva poole ja tee oli jäine. Ma ütlesin juhile, et võtame hoogu maha. Aga ta mõtles vist, et küllap läheb hästi. Siis me jõudsime ühele ristmikule, kus oli pisut lund ja juht vajutas pidurit. Millegipärast auto pani otse edasi, vastu äärekive ja pisut teelt välja. Meie õnneks ei tulnud teiselt poolt kedagi vastu. Pärast sõitis juht mõnevõrra tasasemalt. Kui satutakse ühel korral kraavi, siis pärast elatakse ettevaatlikumalt.

Võib elada nii, nagu elu oleks sõda. Kui hommikul ärkad, siis mõtled, et ei tea, kes mind täna ründab? Võib-olla abikaasa, võib-olla keegi tööl? Osa inimesi elab nii, et nad kahtlustavad kõiki teisi, sest vaenlane võib olla ükskõik kus.

Võib elada nagu esmaabi. Keda ma peaksin küll täna päästma? Inimestel on ju probleeme igal pool. Eriti just naisterahvad võivad selliselt elada – nad tunnevad, et peavad jõudma igale poole, sest kõik vajavad ju nende abi.

On ka selline seltskond, kes arvab, et elu on mäng. Võib pidevalt nalja visata, kõike naljaga võtta, rääkida oma lugusid ja toredaid asju – tegelikult ma teen ainult nalja, ära võta minu juttu tõsiselt.

Osa inimesi elavad, nagu oleks elu võistlus. Kui nad hommikul ärkavad, siis nad mõtlevad, et täna ma võidan kõiges, ma olen võitja tüüp. Ma olin eile parim ja pean täna ka olema, ma tahan osa võtta kõigist võistlustest ja võita. Teised ma lihtsalt surun maha.

Mõelge ise, millises pildis teie elate. Näiteks abielus, kus üks elab nagu sõjas ja teine on nagu esmaabi, võib väga huvitav olla. Inimestevahelistes suhetes võivad asjad minna väga keeruliseks – miks teised ei saa aru, mida mina mõtlen?

Väga paljud inimesed elavad võistluses, aga ausalt seda välja ei öelda. Sa pead arvestama sellega, et tihtipeale sa kaotad, aga aegajalt võid ju võita ka. Tihti kaotada ei ole üldse lõbus, siis võib välja lüüa mõni psüühiline haigus. Seda on meil Rootsis väga palju.

JUMAL VALIB JÄÄGI

Kui ma käisin koolis, siis me mängisime päris palju jalgpalli. Kaks jalgpallis parimat poissi said endale võistkonna valida. Lõpuks jäi platsile neli-viis inimest üle, keda me kutsusimegi ülejäägiks. Nad ei olnud jalgpallis osavad. Kui nad pallile jalaga pihta said, siis kukkusid ise pikali.

Tollel ajal ma ei mõelnud sellele, et kui sattuda selle jäägi hulka, võib inimene tunda ennast tarbetuna. Nii ei ole ainult jalgpallis, vaid ühiskond ongi selline, et valitakse välja parimad ja siis on veel mingisugune jääk.

Kui Jumal asub kõige paremat võistkonda välja valima, siis võtab Ta endale selle jäägi. Jumal valib oma võistkonda need, kes on maailma silmis rumalad, kelle kohta maailm ütleks: «Saast!» Jumal valib välja selle, kes on armetu, nõrk, kellele kõik ülalt alla vaatavad. Need on Tema lemmikute hulgas.

Samamoodi oli siis, kui Jumal astus siia maailma. Ta otsustas alustada nii väikesena kui võimalik. Jeesus oli väga väike. Jumal valis välja ka kõige lihtsama koha. Jeesus pidi laudas sündima, kus oli parasjagu haisu ja loomad. Aga miks siis ometi? Jumal ei tee vigu.

Koljat oli umbes kolm meetrit pikk eliitsoldat. Ta oli kõik võitlused võitnud, meistrite meister. Jumal oleks võinud tema vastu organiseerida kellegi, kes oleks veel suurem olnud. Aga Jumal leidis ühe poisi, kes ei olnud sõjas käinudki, tal polnud relvagi. Väike võitis suure, sest Jumal osales selles võitluses. Sina, kes sa tunned, et pole parim, ei suuda kõike, oled lihtne inimene ja tunned jõuetust – väikesed ja lihtsad on Jumala südamele lähedased. Nemad armastavad siis ka Jumalat tohutult palju.

Kui Jumal valib välja pisima, tahab Ta sellega öelda: «Ära muretse, sest minul on kõik vägi maal ja taevastes. Ma võin võtta ükskõik kui väikese tööriista.» Väike jumal vajaks suurt inimest endale appi, suurele Jumalale piisab väikesest inimesest.

Jeesus ütles, et kes tahab olla suurim, see teenigu teisi. Issand tahab oma võistkonda neid, kellele maailm vaatab ülalt alla. Nendel võib-olla ei ole kõige paremaid maju ja autosid, nad ei ela erilises rikkuses. Aga nad on panustanud sellesse, mis kuulub Jumala riiki.

Ema ütles tütrele: «Meie maja põles maha. Oleme kõigest ilma!» Aga tüdruk vastas: «Ei, see, mille me ära jõudsime anda, on alles.»

VÄIKESEST SAI SUUR

Meie kogudusest käis üks meeskond Indias. 11 päevaga sõitsime seal läbi kaks tuhat kilomeetrit. Meil on Indias sõpruskogudus. Nemad on kõige vaesemate inimeste hulgast. Seal on näha Jumala suurust.

Me jõudsime ühte kohta, mille nimi on Chopta. Pastor Salomon rääkis, et seitse aastat tagasi olid seal suured paduvihmad, mis ujutasid linnakese üle. Inimesed jäid kodutuks ning paljud said surma. Sellises olukorras tulid sinna mõned inimesed, kes jagasid tasuta toiduaineid ja esmatarbekaupu. Salomon läks nende juurde ja küsis, et miks te seda teete – hindud ei tee ju nii, nad mõtlevad enda ja oma pere peale. Võõrad vastasid: «Me oleme kristlased, me usume Jeesusesse Kristusesse. Tema aitab kõiki inimesi.» Salomon ütles: «Mina tahan teie usku oma südamesse ka.»

Nii sai ta päästetud ja laskis ennast ristida. Siis ütles ta oma abikaasale: «Mina olen kristlane.» Naine ütles: «Uks on seal. Meie ei taha oma peres ühtegi kristlast näha. Kogu meie suguvõsa on hindud.» Muidugi oli Salomon väga kurb, aga ta hakkas palvetama. Mõne aja pärast oli tema abikaasal unenägu. «Ma nägin unes, et sinu Jeesus tuli minu juurde. Ma sain kõigest aru. Nüüd mõistan ma, et Tema on tõeline Jumal. Ma tahan ka saada kristlaseks.» Varsti sai kogu nende suguvõsa kristlasteks.

Täna on Salomon seal pastoriks ja koguduses on 1500 liiget. Kui meie seal olime, ristisime 45 inimest. Seal on tõeline ärkamine. Kogu sealne ühiskond muutus täiesti. Jumala valgus on jõudnud Choptasse. Inimesteni on jõudnud lootus. Mul oli suur elamus seal jutlustada. Kirik oli puupüsti täis, inimesi seisis väljaspoolgi ja nad kuulasid pingsalt. Kui me kutsusime eestpalvele, siis inimesed tormasid ette – nad tahtsid oma südamesse rahu saada.

Need, kes kristlasteks saavad, visatakse oma suguvõsast välja. Aga pastor on lasknud ehitada ümber kiriku lihtsaid majakesi, et äsja kristlasteks saanud inimesed saaksid seal elada. Seal on nad alustanud ka lastetööd. Nii on muutumas kogu see linn.

Millest see kõik alguse sai? Mulle helistas misjonisekretär Indiast ja rääkis suurest üleujutusest Choptas. Ma ei olnud sellest midagi kuulnud. Ta küsis, kas me ei saaks sinna natuke raha saata. Saime koguduses kokku vast viis tuhat eurot ja saatsime sinna. See oli kõik, mida me tegime. Aga Jumal tegi kõik ülejäänu. Ta hoolitses selle eest, et Salomon saaks kristlaseks ja kogu see ühiskond muutuks. Me tegime väga vähe, peaaegu mitte midagi. Kui me teeme väikese, meie, kes kuulume jäägi hulka, siis Jumal teeb ülejäänu.

JUMALALE ÜLE ANTUD

Viiulimängija Paganinil pidi tulema kontsert. Ta läks korraks lava taha ja sättis ennast valmis. Siis tuli ta suure aplausi saatel ette. Ta läks oma viiuli juurde ja märkas kohe, et keegi on pilli ära vahetanud. See viiul oli katkine ja häälestamata. Paganini hakkas mõtlema, kas annaks alla. Ei, ei anna. Ta pani viiuli häälde ja mängis selle saasta peal. Kontserdi lõpus tõusid kõik püsti ja aplodeerisid. Siin ei säranud mitte viiul, vaid viiulimängija. Nii on ka meie Jumalaga. Tema suudab kasutada katkiseid instrumente, ka selliseid, millel pole palju kogemusi.

See viiul oli täiesti üle antud mängijale. Kuidas ennast Jumalale üle anda? Ilma Püha Vaimuta on see võimatu. Kui sa avaned Pühale Vaimule ja lased Tal end täita, lased Jumalal võtta kontrolli sinu elu üle, siis Jumal saab teha võimsaid tegusid. Ta tahab võita endale inimesi. Nad vajavad rahu oma südamesse. Nad peavad tundma õppima Jeesust. Nad igatsevad selle järele. Aga vaja on instrumenti. Sa ei ole liiga vana ega noor, Ta tahab just sind.

Üks noor mees tuli meie palvetundi ja ütles, et on kunagi ammu meie noortetunnis käinud. Ta oli hakanud midagi igatsema ja siis tuli talle meie kirik meelde. Noortel inimestel on tänapäeval südamed tühjad, nad igatsevad elu järele. Kuidas nad peaksid seda saama? Tänu sinule! Sa ei ole liiga kehv ega väike ega nõrk. Jumal tahab sind kasutada. Kas see pole mitte imeline?

LARS LEVÉN
Alunda (Rootsi) koguduse pastor
Jutlus Elva Baptistikoguduses
Tõlkis Ilmar Roosimaa

PRESIDENT JÄTKAB

Aktuaalne teema

Eesti EKB Koguduste Liidu senine president ERKI TAMM (52) valiti liidu konverentsil 22. augustil Tartu Salemi kirikus uueks ametiajaks tagasi.

Miks vahetusid liidu asepresident ja peasekretär?

Gunnar Kotiesen soovis keskenduda rohkem Rakvere Karmeli kogudusele, kus ta veab pastorina uue kiriku ehitamist. See nõuab nii palju energiat, et ta otsustas asepresidendi tööst loobuda.

Me jagasime tööd ümber. Endine peasekretär Sven-Joonatan Siibak on kõige tugevam töös noortega. Me nimetasime tema ametikoha arendusjuhiks, tema peale jääb laste- ja noortetöö, koguduste rajamine jm.

Uue peasekretäri Christopher-Andre Kontuse tööülesanded on seotud projektidega, eelarve ja majandusega. Eesti Kristlikult Ministrilt saadud toetus võimaldas meil natuke töötajaid juurde võtta.

Uue asepresidendi Peeter Tammega on meil sama perekonnanimi, aga sugulased me ei ole. Küll oleme olnud väga lähedased kaastöölised ja ühes vaimus liikunud kogu aeg.

Millele Sa keskendud oma töös?

Minu esimese ametiaja alguses toodi ühe nõrga kohana välja uute töötegijate leidmine ja arendamine. Viimase mõne kuu jooksul on toimunud väga suured muutused. Inimesed on lasknud Jumalal ennast liigutada. Uute töötegijate leidmine on minu põhitöö, mis ei lõpe kunagi ära.

Minu südames on jätkuvalt jüngerlus, mis samuti ei lõpe kunagi ära. Peame ise tajuma, kes me Jeesuse järgijatena oleme ja et meie tunnistamise ja jüngerdamise viljana tõuseksid esile uued Jeesuse järgijad, kes elaksid välja sama mustrit.

Üks näide pikemast protsessist. 2016. aastal alustasime liidu kinnisvara analüüsi, mis tulenes Tartu seminarihoone pidevast investeeringute vajadusest. 2019. aasta novembris avasime Tallinnas Koskla tänaval uued seminariruumid. Eesmärk ei olnud ainult kinnisvaraprobleemi lahendamine, vaid soov olla uutele potentsiaalsetele töötegijatele lähemal. Selle tulemusena on tänavu uute seminaristide arv senisest kõige suurem.

Osa Sinu energiat läheb Ülemistes koguduse rajamisse.

Gunnar Kotiesen küsis minult alati, kas ma ise olen valmis seda või teist tegema, mida teistelt ootan. Koguduste rajamises osalemine annab mulle õiguse sel teemal üldse sõna võtta. Jumal andis mulle teenida kolmes tugevate traditsioonidega koguduses – Kärdlas, Allikal ja Kaljus. Koguduse rajamise juurde jõudmine on toonud kaasa värsket väljakutset. Nii noorte kui ka teiste sihtrühmadega tuleb alustada forsseeritult evangeelset tööd. Ülemistes olen sellepärast, et seal on 11 tuhat töötajat ja ei ühtegi kogudust.

Erinevate gruppidega töötamiseks on jõudu ainult suurtel kogudustel.

Tegelikult on küsimus ühes inimeses, kes tunneb igatsust Jumala plaanis liikuda ja sisemiselt sellele põleb. Kõik saab alguse sellest, olgu linnas või maal! Seejärel tuleb koondada enda ümber inimesi, kellel on sama igatsus.

Kogudused on maal ühed vähesed inimeste aktiivse kokkukäimise kohad. Kui koolid ja postkontorid on kadunud, siis kogudused on jäänud. Kogudusi saavad hoida elus ainult inimesed, kes seal elavad või on kuidagi nende paikadega seotud. Väljastpoolt või kaugelt ei saa tehislikult hoida kohapealset elu toimimas.

Kas Sul on nelja aasta plaan?

Liidu arengukavas on veel küllaga saavutamata eesmärke. Jüngerlusprogramm ja koguduste rajamine jätkub. Väga olulisel kohal on põlvkondade sidus koostöö. Konverentsil õnnistasime noort põlvkonda – pojad vajavad isade õnnistust ja usaldust. Noorsootöö on strateegiliselt oluline valdkond – Eesti noortest väike osa on seotud kirikuga, kuid just noored on enim avatud usule. Koguduste töötegijate ettevalmistamine ja pastorite tugisüsteemi jätkuv arendamine – liiduna loome toetavaid ja innustavaid keskkondi, kuid tulevased juhid avastatakse kogudustes. Tegeleme üleminekupastorite leidmisega, juhul kui kogudusel oma pastorit ei ole. Viljar Liht ja Helari Puu on juba abiks olnud.

Mille üle võiksime rõõmustada?

Kui möödunud aastal lõpetasime Silla projekti Rootsi lõunapiirkonna kogudustega, kes 11 aasta vältel toetasid meie liidu erinevaid tööharusid ja kogudusi, siis lõputeenistusel ütlesid selle projekti juhid, et näevad Eestis arenemas neid vilju, mida nad soovivad ka Rootsis näha, aga seal neid ei ole. Eelkõige pidasid nad silmas meie noortetööd ja uute koguduste rajamist. Vahel räägitakse pika hambaga 3D kogudusest, aga see on fenomen terves Euroopas. Meie Gruusia sõbrad ütlevad, et sellist vanemate ja nooremate, meeste ja naiste ühist tööd, mida nad nägid eelmisel aastal meie konverentsil, igatseksid nad endale ka. Iga uus töötegija on põhjus Jumalat kiita. On palju seemneid, mida Jumal on lasknud kasvama minna ja vilja kanda.

Jumala inglid ei tule maa peale evangeeliumi tööd tegema. Küll võivad nad appi tulla nendele, kes ütlevad, et Jumal, ma olen valmis pühenduma, läheme koos teele.

Täname!

KOGUDUS TÖÖTAB INGLISE KEELES

CRAIG HAMER (44) on Tartu Rahvusvahelise Koguduse pastor. Kogudust tuntakse ka inglisekeelse lühendi TIF (Tartu International Fellowship Kristlik Kogudus) järgi.

KUS ON SINU KODUMAA?

Olen pärit Ameerika Ühendriikidest Ohio osariigist Youngstowni linnast. Õppisin seal video ja heli monteerimist, tegin arvutitööd – olin kontorirott. Meil oli suur kogudus, igal pühapäeval käis koos umbes kaks tuhat inimest. Olin üks noortejuhtidest ja tegelesin noorte poistega. Suurteks pühadeks nagu jõulud ja ülestõusmispühad tegime näidendeid ja mina olin ka nende korraldamise meeskonnas.

KUIDAS SA EESTISSE SATTUSID?

Janice ja Linden Viinalass Tartu Salemi kogudusest on pärit Columbuse linnast meie osariigist. Nemad kutsusid meid grupiga Eestisse. Tegin siia kaks lühikest misjonireisi ja tundsin, et Jumal kutsus mind vähemalt üheks aastaks Eestisse tööle. Tulingi 18 aastat tagasi esialgu üheks aastaks Tartu Salemi koguduse noortejuhiks. Tegime poistega jüngritööd. Algul töötasin inglise keeles, aga proovisin hakata eesti keeles rääkima. Esimesel aastal oli vist natuke naljakas teistel kuulata, kuidas ameeriklane rääkis, aga teisel aastal läks natuke selgemaks.

Olin kaks aastat siin olnud, kui abiellusin Reenaga. Meil on viis last, neli poissi ja üks tüdruk. Reena suhtleb lastega eesti keeles, mina inglise keeles. Minu põhitöö on inglisekeelses koguduses, sellepärast on meie perekond kaldunud natuke rohkem inglise keele poole. Kool on lastel eesti keeles, aga kodus on umbes 60% inglise ja 40% eesti keeles. Ma saan eesti keeles igas situatsioonis hakkama, kirjutamine on võib-olla kehvem.

KAS SA AMEERIKASSE TAGASI EI KIPU?

Praegune Ameerika poliitiline ja sotsiaalne olukord väga ei kutsu. On olnud küll aegu, kus mõtlesin, et võiks tagasi minna, sest seal on natuke lihtsam – kogudused on suured, ei pea kõike oma käel tegema, ka meeskonnad on suured. Aga pere pärast olen siin ja ma olen harjunud, et Eestis on mu kodu, aga Ameerika on mu sünnimaa.

Mul on Ameerikas ema ja kaks venda, isa suri selle aasta jaanuaris. Nad elavad ühes ja samas piirkonnas Ohios. Kõige raskem ongi see, et ma neid harva näen. Praegu on koroona tõttu küsimus, millal jälle lennata saab. Tavaliselt proovin Ameerikas käia korra aastas, lähen siis üksi või võtan ühe lapse kaasa. Igal teisel aastal läheme kuuks või kaheks terve perega. Saame käia koguduses ja sõpradega kohtuda ning lapsed näevad oma ameerika sugulasi. Nüüd on muidugi väga lihtne arvuti vahendusel sidet pidada, pilte ja videoid saata.

SA OLID TARTU RISTTEE KOGUDUSE RAJAJATE HULGAS. KEEGI ÜTLES, ET SINA OLID SELLE KOGUDUSE IDEOLOOG.

Minu arvates oli meil seal meeskonnatöö. Mõni asi programmis oli küll minu töö. Mulle väga meeldib loomingulisus – kuidas evangeeliumi jagada, eriti noorteprogrammid, teistmoodi asjad, mis on huvitavamad või naljakamad. Nendes oli minu osa sees.

Risttee koguduses kasutatud videod olid minu tehtud. Pidin õpetama ka teisi, kuidas neid teha. Kui sa midagi koos noortega teed, siis saad nendega palju aega veeta ja nendega rääkida. Video on üks väga hea vahend selleks.

KUIDAS SINUST TIFi PASTOR SAI?

Tuli aeg, kus ma tundsin, et pean Ristteelt edasi liikuma, midagi muud tegema. TIFi pastor läks ära ja mind kutsuti pastoriks, aga ma ütlesin ära. Ma olen programmiinimene. Aga ma nägin, et nende meeskond vajas abi ja siis ma lubasin, et aitan kaasa ja võtan pooled pühapäevased jutlused ka. Nii hakkasin neid inimesi rohkem tundma ja seda gruppi armastama. Ma nägin, et mulle meeldib see töö. Teine põhjus oli, et minu abikaasa viiuliõpilaste hulgas olid mõned ameeriklased, kes ütlesid, et Eestis on tore, aga välismaalastel on päris raske. Siis ma võtsin selle töö üheks aastaks, kuni nad leiavad endale uue pastori. Selle aasta kulgedes ma ütlesin, et kui te ei taha rohkem otsida, siis ma olen nõus selle ameti vastu võtma.

KAS TIFi LIIKMED TULEVAD EESTISSE USKLIKENA VÕI SAAVAD NAD SIIN USKLIKEKS?

Põhigrupp on need, kes on juba varem kristlased, aga on ka neid, kes on tulnud siin usule. Kõige rohkem on tudengeid ja firmades või kõrgkoolides töötajaid. Mitmed on abiellunud eestlastega. Neil pole siin oma kogukonda, nad hakkavad TIFis käima ja me jagame neile evangeeliumi. Suur grupp on noori eestlasi, kellele meeldib meie kogudus, nad on jätnud eestikeelse koguduse või on saanud meil päästetud. Nad on meile suureks abiks, kui on vaja mingeid ametiasju ajada.

Ametlikult on meil 25 liiget. Meie hooaeg on septembrist juunini, suveks lähevad paljud koju. Pühapäeviti on meil keskmiselt 40–50 inimest kohal ja viis kuni seitse last ka. Ei ole just suur kogudus, aga mitte ka väga väike.

Meil on inimesi olnud 25–30 erinevast riigis. Sel pühapäeval olid bändis Kongo, Jaapan, Uganda, Eesti, Bangladesh ja India, jutlustaja oli Nigeeriast, kohal oli inimesi veel Soomest, Eestist ja Austraaliast. Enamikust riikidest ei ole suurt gruppi, võib-olla ainult Nigeeriast ja Indiast on rohkem. Palju on aafriklasi ja aasialasi, aga sügiseti tuleb ka eurooplasi, kes asuvad pooleks aastaks õppima ja tulevad selleks ajaks ka kogudusse.

KAS NII ERINEVA PÄRITOLUGA INIMESED KLAPIVAD OMAVAHEL KOKKU?

Klapivad küll, sest nad on tulnud oma kodumaalt välismaale õppima või rahvusvahelist tööd tegema. Nad armastavad oma kultuuri ja kodumaad, aga on näinud, et on vaja ära minna, midagi muuta või arendada. Enamikul on plaanis tagasi minna, aga mõni tahaks siia jääda.

Me võtame peatükkide kaupa Piiblit läbi. Praegu tegeleme teise Saamueli raamatuga ja järgmisena võtame Matteuse evangeeliumi. Piibel kaasab ja ühendab meid kõiki. Jäetakse see maha, mis oli, ja ehitatakse midagi uut – minu kodukoguduses tehti nii, aga nüüd ma olen siin; kodukoguduses oli muusika niisugune, aga Eestis me ei saa sellist teha.

KUIDAS SEE KOGUDUSELE MÕJUB, ET INIMESED VAHETUVAD?

See on ausalt öeldes väsitav. Meil on aastaid, kus 70% juhte läheb ära. Me teame, et nad lähevad ja siis peame leidma kellegi teise, kes tööd edasi viib. Jumal on alati leidnud uued inimesed. Me palvetame äraminejate eest ja õnnistame neid. See on osa meie koguduse kultuurist. Jumal on selle töö meile andnud.

TIF on nagu suur sadam. Me ei tea, millised laevad tulevad ja lähevad. Mõnda küll teame, sest oleme nende kodusadam. Iga päev tulevad uued laevad sisse ja teised lähevad ära. Mõni laev vajab remonti ja jääb siia pikemaks. Meie eesmärk on, et iga laev, mis sisse tuleb, läheks ära paremas seisus, kui tuli. Igaüks saab kas kütust juurde või kapitaalremonti. Inimesed arenevad vaimulikult, see ongi meie programm.

Võiks nagu masendav olla mõnikord, kui hea töötaja, kes on neli-viis aastat olnud meie kõrval, ära läheb. Aga Eesti nooremates kogudustes on sarnased probleemid. Vanemad inimesed ei vaheta nii tihti kogudusi, aga suuremates linnades noored vahetavad kogudusi päris sageli.

KAS ÄRALÄINUTEGA ON MINGI KONTAKT KA SÄILINUD?

Jah, väga palju. Meil on Facebooki grupid, kus nad suhtlevad. Ja iga aasta tuleb mõni tagasi, näiteks et nädal aega Eestis puhata. Võrgustik on hästi säilinud. Kui välismaalane on Eestis, siis tal pole väga palju tuttavaid ja kogudus on talle väga tähtis. See on nende pere. Nad hoiavad hästi kokku. Päris palju on häid mälestusi ja nad tahavad sidet hoida, palvetada ja toetada.

KAS ON TEKKINUD ÕPETUSLIKKE PROBLEEME?

Neid ikka tuleb. Koguduslik taust ei olegi nii oluline, sest kuuldud Youtube jutlustaja võib tuua küsimusi ja segadusi rohkem kui kodumaalt kaasatoodu. See tuleb noortetöös välja. Ma tean, et ma ei ole nende ainus pastor, nad ei kuula ainult minu või meie koguduse jutlusi. Meil on olnud küsimusi ja väga tõsiseid probleeme. Ma ütlen, et saan aru, mida nad tahavad ja usuvad, aga ma ei ole nõus kõigega, küll aga loodan, et me saame ikka koos olla. Kas on nii suur probleem, et peab kuskile mujale minema? Lahkujaid on tegelikult vähe olnud.

MIS SULLE VEEL MURET TEEB?

Rassism, kuigi inimesed ei taha sellest rääkida. Need välismaalased, kes on siia tulnud, tahavad lihtsalt oma elu arendada Eesti ühiskonnas. Võib-olla nad ei saa eesti keelt nii selgeks, nagu tahaksid. Ma tulen Ameerikast, kus on segakultuur ja erinevate värvide taust. Ma soovitaksin, et eestlased võtaksid need inimesed vastu, kes on siia sattunud. Neile peaks abiks olema ja ma arvan, et nad võiksid olla abiks ka Eestile. Ma olen koguduses näinud, et nad on olnud väga suureks õnnistuseks teistele kristlastele siin maal. Eesti saab nende abil tugevamaks.

TÄNAME!

KAHETEISTKÜMNES PALAT

Enne 2015. aasta jõule, Donbassi sõja ajal, tuli mul minna kirurgilisele operatsioonile. Kibeda naljana nimetasin ma seda «vanaraua kogumiseks». Asi oli selles, et minu põlv oli sama aasta mais autoavariis kildudeks purunenud. Kirurgid panid tükid metallvarraste ja roostevaba traadiga jälle kokku.

See on keskaegne meetod, mida tsiviliseeritud maailmas enam ei kasutata, aga ma olin sellegi üle õnnelik. Kui mind opereeriti, käis sõda, linna tänaval sõitsid tankid, kõmises nii, et majad värisesid. Arstid püüdsid väga ja nende töö õnnestus, nad on kangelased. Issand, päästa nende hinged!

Kirurg ütles, et oli tulnud aeg metall põlvest välja võtta, sest kaua seda hoida polnud kasulik. Kui vaja, siis vaja, ja nii ma sõitsingi haiglasse. Ma oleksin võinud saada parema palati, mugavama, minu staatus ja rahakott oleks seda võimaldanud – tänu taevale ja ususõpradele! Aga Issand, seal ma hakkaksin üksindusest ulguma!

Ütlesin vaikselt taevale: «Jumal, tahan olla sulle kasulik ka lamades. Hakkan kliinikus haigetele kuulutama sinu päästvat evangeeliumi. Kuhu palatisse sa minu paned, nii ka jäägu. Võtan seda nagu sinu käest.»

ESIMESED MULJED

Mind pandi 12. palatisse. Pärast operatsiooni sõidutasid mind raami peal sinna valges riides medõed nagu inglid.

Vaatasin – noormees lebab voodis, habemesse kasvanud, pealaest jalatallani sidemetesse mähitud, mõlemad jalad üles tõstetud nagu õhutõrjekahurid. Tervitasin ja tutvustasin end kui evangeelse koguduse vaimulik Pavel. Palusin tal tungivalt palatis mitte ema nimega ropendada, seda ma lihtsalt ei kannataks välja. Noormees oli natuke üllatunud minu ebatavalisest palvest, vaikis algul, aga pärast küsis kartlikult: «Isa Pavel, aga kas suitsetada võib?» Mul oli hea meel, et mõjus.

Vaatasin ringi – missugune õudus! Kuhu ma olin sattunud?! Palati seinad olid luitunud, voodid äramagatud, pesu räbaldunud, põrandas augud, aknaklaasid kõvasti pihta saanud. Laelambi kahvatu tuli valgustas vaevalt seda kurba pilti.

Aga haigla akende taga käis sõda, kanonaad kõmises tumedalt. Nagu mustvalge kino. Ajamasin on olemas, mind viidi tagasi justkui hirmsasse Teise maailmasõja aega.

MEIE SELTSKOND

Õhtuks täitus palat haigetega. Need olid värvikad tegelased. Esimesena toodi Serjoga-kullaotsija, kõhn umbes 35-aastane mees. Ta silmad vilasid ringi, nägu oli haiglane ja alkoholist pundunud. Mehel oli raha, ta lendas Venemaa põhjaosa vahet, töötas traktoristina kuldsetes maardlates. Ta oli kohalik autoriteet, aga täna suskasid alaealised teda joomingu ajal tekkinud kakluses noaga puusa. Noor põlvkond tõuseb, noorus muudkui kasvab!

Viimasena toodi palatisse Ljohha. Tema mõlemad jalad olid kuni põlvedeni mähitud sidemetesse ja haavad jooksid tugevasti verd. Ta rääkis oma kibeda loo meile nagu kõik teisedki.

Käis sõda, tööd ei olnud, aga juua ja süüa oli vaja. Läksid siis sõbraga küla peale vanarauda korjama, et see maha müüa ja natuke raha saada. Ühe rikka maja peremees kargas relvaga välja ja tulistas meie Ljohhat jalgadesse – ta arvas, et nemad tassisid minema tema raudaia.

Ljohha jalad olid hirmsasti purustatud, parema jala varbaid poleks nagu olnudki. Aga sellel mehel olid kuldsed käed. Nooruses hüüti teda Elektroonikuks, sest pea võttis tal elektroonikat hästi. Terve küla tassis talle oma raadioid ja televiisoreid remonti. Palka maksti viinaga – ja Ljohha jõi.

Kõige tähtsam tegelane meie palatis oli Sanjok, kes läks purjus peaga vales kohas üle maantee. Talle sõitis suure kiirusega otsa vägev maastur – andis löögi ja kihutas minema, isegi ei pidurdanud. Vaene mees oli haiglas juba mitu kuud, ilma omasteta, täiesti puru. Tal õnnestus auto number meelde jätta, aga sellest polnud mingit kasu. Keegi ei otsinud kedagi – aeg oli kuri, seadusi ei olnud. Ta oli jõudnud tegelikult automaadiga ringi joosta ja võidelda ka.

HÄÄLESTAMINE

«Hea seltskond,» virvendas mul peas. Palatisse puges tasapisi nukker hämarus. Aga öösel ei lasknud nüri ja püsiv valu mul päriselt magama jääda. Ma tukkusin.

Umbes kella ühe ajal öösel algas «gaasirünnak» – vigased mehed tõmbasid sõbralikult suitsu. Neile tulid valud tagasi, valuvaigistite mõju lõppes. Toss seisis palatis nagu sammas ja ma hakkasin lausa lämbuma. Kibe tubakaving tungis mu sisemusse. Aga ma olin ju lamav haige, ma ei saanud tõusta ja minna värske õhu kätte. Ja nii läks hinges raskeks, hakka või töinama.

Kisendasin seesmiselt: «Issand, ma ei suuda enam! Vii mind, palun, teise palatisse. Sa ju tead, et ma lapsepõlvest peale vihkan tubakahaisu.» Nagu apostel Peetrus palvetas: «Ei ilmaski, Issand, sest minu suust ei ole veel kunagi sisse läinud midagi keelatut ega rüvedat!» (Ap 11,8). Aga Kõigekõrgem rääkis vaikselt minu südamega: «Pavel, minu armas poeg, aga kuidas on sinu sooviga kuulutada meestele evangeeliumi? Kes neile õnnetutele räägib Kristuse armastusest ja päästmisest?»

Ja minu teadvusse ujusid uued mõtted: «Issand, sina ju jätsid taeva karguse ja paradiisi au ning tulid meie patusesse maailma, mis on täis mustust, valu, haisu, kadedust, jäledust, igatsust ja valu. Sa tegid seda meie pärast ja meie päästmiseks! Kas ma tõesti ei suuda veidi kannatada sinu ja evangeeliumi pärast?! Issand, anna mulle kannatlikkust selle põrgu talumiseks!»

Jumal andis ning abi tuli. Tuuletõmbus õhutas varsti meie palati puhtaks – uks oli lahti ja aknad ju auke täis.

VAIBUMATU VALU

See ei olnud veel kõik. Umbes kell kaks öösel puhkes võitlus. Ma ärkasin naabri jubeda kisendamise peale: «Tuld, tuld, tuld! Edasiiii! Keera suurtükki, tuld, tuld, laseeee!» See kestis mitu pikka minutit. Seejärel jäi meie Ljohha pikkamööda vait ja magas rahulikult kuni hommikuni.

Aga hommikul rääkis ta meile süüdlaslikult ja vaikse häälega oma kurva loo. Donbassi sõja algul pidas sõjaväepatrull purjus Ljohha komandanditunni rikkumise pärast kinni. Ta viidi komandantuuri, peksti läbi ja kuulati üle. Kuulnud, et ta oli nõukogude ajal sõjaväes tankistina teeninud, pandigi ta tanki. Kuus kuud oli ta juht-mehhaanik ja võttis osa julmadest lahingutest. Nad lasksid igasse ilmakaarde ja sõitsid sõduritest roomikutega üle.

Ljohha ei tahtnud sõdida, aga sunniti. Kurvastuse tõttu jõi ta kõvasti ja kaasvõitlejad viskasid ta pataljonist välja. Aga tema jaoks sõda ei lõppenud, teadvuses kestis see edasi – endiste pattude fantoomvaludena. Nagu laava vulkaanist purskus see öösiti temast jubedate kujutluspiltidena välja. Teaduslikult nimetatakse seda posttraumaatiliseks sündroomiks. Me hakkasime Ljohhat hüüdma Guderianiks – sakslastel oli sellenimeline tuntud tankikindral Teise maailmasõja ajal.

MIND EI UNUSTATUD

Hommikul hakkasid meie palatisse tulema palverändurid – minu sugulased, usuvennad ja -õed, kes mind külastasid. Järjekord oli nagu Lenini mausoleumi ukse taga, ust ei saanudki kinni.

Toodi palju pakke. Piirkonnas käis sõda, toiduainetest oli puudus, aga minu lauake oli nende all kokku vajumas. Jumala armastus, mida ilmutati vääritu ja patuse jumalasulase Paveli vastu, vapustas mind kuni pisarateni. Ja mitte ainult mind – see armujõgi oli võimsaks tunnistuseks Jumala aust, evangeelse usu ja Kristuse koguduse triumfist.

Eriti innukas oli minu poeg Deniss. Liigutavalt hoolitses ta minu kui lamava haige eest palju päevi. Suur aitäh sulle, pojake! Andku taevas sulle sajakordselt tagasi! Ma ei unusta seda kunagi.

Juhtus nii, et meie palatis sain mina esimesena jalgadele ja hakkasin hoolitsema oma saatusekaaslaste eest. Mitte mina ei ole niisugune heakene, vaid Jumal pani selle mulle südamesse. Nagu apostel Paulus ütles: «Aga Jumala armust olen ma see, kes olen» (1Kr 15,10).

Haigla toit oli napp, ma hakkasin teed keetma ja kogu palatile võileibu tegema – mulle toodud toiduainetest jätkus kõigile. Teenisin alandlikult teisi, lugesin palju Piiblit ja klassikalist kirjandust, aga hommikul ja õhtul palvetasin valjusti ning laulsin vaimulikke laule. Mõtlesin, et miks ma peaksin oma Issandat häbenema? Palat muutus sel ajal vaikseks ja kuulas.

Mõne päeva pärast lugesime juba terve palatiga Meie Isa palvet. Tuli paras ports küsimusi ja vastuseid. Rääkisime meestega sõbralikult Jumalast, Kristusest, elu mõttest, usust, meeleparandusest, päästmisest. Oh arm! Meeste südamed avanesid evangeeliumile, aga mina peaaegu nutsin õnnest.

Siiani mõtlen nende meeste peale oma palvetes. Ka teie võite nende pärast palvetada: automaatur Sanjok, kullaotsija Serjoga ja tankist Ljohha. Issand, päästa nende hinged!

PAVEL MINAJEV
Vera i Žizn

«Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; Ta teeb tugevaks su luud-liikmed» (Js 58,11).

Foto: Kadri Aan

KUI JUMAL JUHIB

Christine Hennig oli töötanud kaubandusametnikuna, vanade inimeste hooldajana, diakonissi ja kokana. 2007. aastal sai ta nägemuse lastekülast Tais, mille ta peab üles ehitama. Aasta hiljem reisis ta koos oma sõbrannaga Taisse Lum Sumi külla, mis asub 150 kilomeetrit pealinnast Bangkokist läänes. Ta tunnetas, kuidas Jumal esitas küsimuse: «Kas sa oled valmis minema Lum Sumi evangeeliumi kuulutama, inimesi armastama ja näljaseid toitma?» Detsembris 2008 koliski ta sinna.

INNUSTUS RAAMATUST

Reiner Hennig on füüsik ja füüsikaõpetaja. Ema Basilea Schlinki väike raamatuke «Kas sa armastad mind?» andis talle tõuke Jumalat kõiges usaldada. Üliõpilasena liitus ta ühe vennaskonnaga ja seal hüüti teda vend Benediktiks.

1988. aastast elas ta Frankfurdis Maini ääres ja töötas kaasa evangeelses Luuka koguduses. 2008. aastal tutvus ta ühe oma kodugrupi liikme kolimise ajal Christinega. Kui praegu kirjutatada, et nad armusid, siis ei vastaks see tõele. Christine selgitab: «Jumal ütles mulle kolmel korral Reineri kohta, et see on su mees.»

Reiner palvetas tema pärast ja toetas rahaliselt. Alles aprillis 2010 tuli talle palves selgus: «Praegu on õige aeg Christinega abielluda, see on Jumalale meelepärane.» Sageli rääkisid nad omavahel skaibis ja mõni aeg hiljem kihlusid arvuti vahendusel – naine oli Tais ja mees Saksamaal. Juunis 2010 tuli Christine kodumaale. Nad abiellusid ja reisisid septembris jälle Taisse.

Seal hooldasid nad ühte väikest kristlikku kogudust ja toetasid abivajajaid. Nende tegevus ei olnud tavapärane. Põhiliselt elatusid nad oma saksa pensionist, ülejäänu eest hoolitses sõpruskond. Jumala usaldamisse kuulus ka see, et nad ei tahtnud kunagi ise sõpradelt raha küsida.

POLNUD SURMAHIRMU

Neid mõlemat iseloomustab teadlik Jumala usaldamine. Nad teavad, et nende abielu on taevas sõlmitud. Abikaasa kuulub esmalt Jumalale, kes otsustab elu ja surma üle.

2011. aastal, kui nad olid Saksamaal, haigestus Christine raskelt ja tema elu oli ohus. Kui ta oleks Frankfurdi ülikooli kliinikusse jõudnud kasvõi ainult üks päev hiljem, ei oleks arstid suutnud teda enam päästa. Surma ees ei tundnud ta hirmu: «Jeesus ootab mind.»

Sama oli ka tema abikaasaga. Aastate eest haigestus ta raskelt, seisis silmitsi elulõpu küsimustega ning nagu ta nüüd ise ütleb, tundis rõõmu kojuminemisest.

Lasteküla, mille pärast Christine 2008. aastal Taisse kolis, pole veel olemas tänase päevani. Et seda teoks teha, on vaja ühingut. Põhikiri ja juhatus on olemas, rahagi on. Paberid esitati augustis 2019, aga märtsis 2020 ei olnud vastav ametnik nende kohta veel otsust teinud. Pärast seda on koroona tõttu avalik elu Tais üsna palju alla käinud. «Vaja on Jumala imet,» arvab abielupaar üksmeelselt.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ÜKS PILT

Eesti EKB Koguduste Liidu töötegijad said konverentsil kingituseks T-särgid.

Foto: Tarmo Kähr

UUS PASTOR JA DIAKONID

Otepää Palveränduri koguduse aastapäev 9. augustil 2020

1. Koosolekut juhatas endine pastor Margo Meri.
2. Laste õnnistamine.
3. Erki Tamm tänas Mango ja Liivia Frantzi koguduse teenimise eest pastoritevahelisel ajal.
4. Leho Paldre, Enn Palmik, Rita Paju, uus pastor Tõnu Paju ja Erki Tamm pärast pastori õnnistamist.
5. Kaili Särg ja Liivia Frantz õnnistati diakoniteks.
6. Enn Palmik võrdles kogudusetööd juustu tegemisega.