Novembrikuu külmad ilmad tegid soojalembese riitsinuse kallal oma töö. Ilus ja võimas taim on surnud, kuigi seisab veel püsti. Ehk sobib see pilt surnute mälestuspühaks, mida sel kuul tähistatakse?

Mõnede arvates on riitsinus Joona raamatust tuntud kiikajonipuu. Tõsi, ta pole ainus pretendent sellele nimele. Joonale pakkus kiikajonipuu varju suure palavuse eest ja saatuslikuks sai taimele mingi meile tundmatu uss.

Kiikajonipuu all istuvale Joonale tegi muret, et Jumal ei karista patuseid. See on ju hea, kui Jumal armu annab: «Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad» (Ps 86,5).

Riitsinus kasvab selle koha peal juba aastaid. Igal kevadel tuleb meie kliimas uued seemned mulda panna. Surematu inimhinge kohta kehtib aga Jeesuse tõdemus ja küsimus: «Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?» (Jh 11,25–26).

LIGIMESED LÄHEDAL JA KAUGEL

Toimetaja kommentaar

Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest Eesti ülemnõukogus möödus 30 aastat. Pikas sündmuste ahelas, mis viisid Eesti taasiseseisvumiseni, oli sellel päeval väga oluline koht.

Kuulutaja on jätkuvalt seisukohal, et Eestile andis iseseisvuse Jumal, kes kasutas väga erinevaid inimesi. Temale tulekski anda kõige rohkem au. Ka ajaloos nähtavat rolli omanud inimeste nimesid ei maksa unustada. Ja taevas on kindlasti tallel need palved, mis tol ajal paluti ning mis kandsid väga head vilja.

RÄNDEKRIIS

ÜRO rändeleppega ühinemise teema viis Eesti valitsuskriisi – kaks koalitsioonipartnerit kolmest tunduvat olevat põhimõttelises vastuolus. Eks neid püütakse lepitada ja tupikseisust väljapääsu leida. Kommentaari kirjutamise ajal ei olnud veel selge, millega see kõik lõpeb. Midagi on sellest ehk igaühel peatseteks Riigikogu valimisteks kõrva taha panna – nii erakondi kui üksikuid poliitikuid kaaludes.

Inimeste rändamine ühest riigist teise on probleem. Ühed püüavad oma maad uute tulijate eest hoida ja teised tahavad leida kuskilt (veel) paremat elu. Selles osalevad ka eestlased – Eestisse tuleb võõraid teistest maadest ja paljud meie kaasmaalased rändavad välja sinna, kus tundub kergem olevat.

Väidetavalt ei ole vaidlusaluse leppe teemaks pagulased. Ka tavaline ränne vajab mingeid rahvusvahelisi kokkuleppeid. Me peame arvestama, et see lepe ei ole tehtud Eesti jaoks, vaid kogu maailma hõlmavale rändamisele reeglite seadmiseks.

Rändeleppele on vastu astunud Eesti peamine liitlane Ameerika Ühendriigid, mille elanikkond koosneb peaaegu täielikult sisserännanutest ja nende järeltulijatest. See näitab, et ajad ja hinnangud muutuvad. Iga riik peaks tagama oma kodanikele normaalse tuleviku, samas aitama teisi. Euroopat vaadates peame arvestama, et mõnegi maa kodanikest ja valijatest moodustavad sisserännanud juba ilusa protsendi.

Ei ole päris selge, kas see lepe on väärt, et tema ümber nii suurt kisa teha. Sellel võivad aga olla ettearvamatud tagajärjed. Sest kui ühiskonna tähelepanu on viidud kaugetest arengumaadest meile tulla tahtvatele müütilistele põgenikehordidele, pole kellelgi mahti vaadata sinnapoole, kust tegelikud ohud tulevad.

Jeesus ütles: «Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, aga hinge ei või tappa, vaid kartke ennemini teda, kes hinge ja ihu võib hukutada põrgus» (Mt 10,28).

LÄTI VABARIIK 100

Meie naaber Läti sai saja-aastaseks. Meie poliitikutel on Eesti Vabariigi sajanda juubeli märgid siiani rinnas ja tähistamine jätkub.

Läti on mõnedes eestlastes tekitanud alaväärsuskompleksi. Meie rumal aktsiisipoliitika võtvat raha Eestilt ära ja andvat Lätile. Probleemi eitada pole mõtet. Kuna alkoholiaktsiis usklikke isiklikult puudutama ei peaks, siis sellest me ei räägi. Kütuseaktsiis ja riigikassa seisund mõjutab muidugi meid kõiki.

Oma riigi häbistamine ei ole ilus tegevus. Solvavad kampaaniad ja autokleebised tekstiga «Maksud Lätti» ei paranda midagi. Majanduslik läbikäimine kahe naabri vahel on loomulik, ühe või teise kauba ostmine piiri tagant on kohalikele elanikele ja kaubareisijatele tavaline asi. Nii oli ka minevikus, isegi nõukogude ajal. Läti piiri taga oli teistsugune kaubandus, kuigi riik oli sama.

Aga hinnad kõiguvad kogu aeg. Võid võtta Lätist bensiini ja Eestisse jõudes avastada, et meil on hind väiksem. Ja Valga piiril asuva Selveri kaupluse juures on näha, kuidas üks osa ostjatest oma sammud Läti poole seab. Järelikult oli neile kasulik midagi Eestist osta ja maksud meile jätta.

Läti juubeli puhul räägitakse meil jälle Liivimaast. Üle-eelmise sajandi Riia ajalehtedes oli oluline koht uudistel Tartust. Tänapäeval on Lõuna-Eesti mõnest paigast kasulikum asuda lennureisile Riiast – Läti pealinn on lähemal kui Tallinn.

Kes teab, millal see Rail Baltic ükskord tuleb ja Tallinnast otse Riiga viib. Vaja oleks korralikku rongiühendust Tallinnast üle Tartu Riiga. Hiljem saaks sellest uue raudtee juurdeveotee. Rongiühendus Valga ja Riia vahel saaks ka uue kvaliteedi, kui lätlaste aeglaste ja logisevate vanade rongiloksude asemel hakkaks sõitma midagi «porgandite» taolist.

«Parem naaber ligidal kui vend kaugel!» (Õp 27,10). Võiksime lätlasi pidada nii naabriteks kui vendadeks.

TÄNULIKKUSEST

Kas sa oled tänulik inimene? Kas sa hindad neid ilusaid päevi, mis meil on? Kas sa oled tänulik oma elu, pere ja töö eest?

Margaret Visser viitab oma raamatus «Tänulikkuse kingitus» uuringutele, kuidas vanemad õpetavad oma lapsi ütlema «tere», «aitäh» ja «head aega». Vaatlusalustest lastest ütlesid 27% spontaanselt «tere», «head aega» ütles 25%, aga aitäh ütles ainult 7%. Me ei ole loomu poolest tänulikud, vaid peame seda õppima. 28% vanematest ergutas oma lapsi kogu aeg ütlema «tere», «head aega» 33%, aga 51% andsid hoogu juurde, et nad ütleksid «aitäh».

RAHULOLU

Filipi 4,10–11 kirjutab apostel Paulus: «Väga suureks rõõmuks Issandas oli mulle see, et te viimaks jälle virgusite mõtlema minule; sest teie olete ju mõelnud, aga teil polnud sobivat juhust. Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.»

«Rahulolemine» on üks huvitav sõna. Stoikute õpetuses räägib see inimestest, kes võtavad emotsioonideta vastu selle, mis tuleb. Kui mul on raha, siis on hea, ja kui mul ei ole raha, siis on see samamoodi hea. Kui ma olen terve, siis on hea, ja kui ma olen haige, siis on see ka enamvähem hea.

Paulus veetis 25% oma elust vangis. Mida Jumal iial saatis, ta oli sellega rahul. Martin Luther ütles: «Usu kõrval kõrgeim kunst on olla rahul selles kutsumuses, millega Jumal on sind kutsunud.» Mulle meeldib, et see suur usumees ütles, et ta ei ole seda veel saavutanud.

Mõnikord tunneme kõige suuremat rahulolematust oma pereliikmete suhtes. Aleksandr Solženitsõn on kirjutanud: «Pühi oma silmad ja puhasta oma süda ning üle kõige maailmas hinda kõrgelt neid, kes sind armastavad ja sulle head soovivad.»

Paulus ütleb Fl 4,12: «Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt.» Ta ütleb, et on õppinud olema rahul sellega, kui tal peaaegu midagi ei ole. Nüüd ma küsin uuesti: «Kas sa oled tänulik inimene?»

Üks eesti vanasõna on umbes selline, et kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest. Kui me ei täna Jumalat selle eest, kui meil on midagi pisut, siis me ei täna Teda ilmselt ka siis, kui meil on palju.

Lõuna-Ameerikas tapeti kunagi Ameerika misjonärid. Ühe nimi oli Jim Elliott. Tema lesk Elizabeth Elliott ütles: «Alati on võimalik olla tänulik selle eest, mis on antud, selle asemel, et kaevata selle üle, mida pole antud. Üks või teine muutub elus harjumuseks.»

12. salm jätkub: «Olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses.» Mõned inimesed nurisevad lihtsalt kõikide asjade üle. Sellest on saanud harjumus. Aga samamoodi võib muutuda harjumuseks olla tänulik. Paulus ütles, et ta on ära tundnud saladuse, kuidas seda teha.

HOOLITSUS

13. salm ütleb: «Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks.» Paulus avastas, et tal on vägi. Tema sees oli jõud, mille Kristus oli talle andnud.

Ma kasvasin üles vanima lapsena peres ja mul on kaks õde. Mõlemal õel oli probleeme südamega. Nad ei saanud käia koolis. Nad pidid külastama paljusid eriarste. Väga tihti, kui istusime perega õhtusöögilaua ümber, tsiteeris mu isa, kes oli ka pastor, just seda salmi. Isa ja ema pidid maksma arstidele väga palju raha ja hoolitsema kogu aeg oma kahe haige tütre eest. Kas me suudame olla tänulikud haigete laste eest?

Me võime olla tänulikud ainult siis, kui võtame tänuga vastu kõik, teades, et Jumal on kõikide asjade taga. Jh 15,5 ütleb Jeesus: «Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.»

Kui me ei ole Jeesuse küljes, siis on meil probleemid. Kui oleme aga ühendatud Temaga, siis oleme võimelised kõigeks. John Piper on öelnud, et evangeelium ei ole abi küsiv reklaam, vaid abi pakkuv reklaam. Jumal ei otsi enesele töötegijaid, vaid inimesi, kes lasevad Tal teha tööd enda sees ja enda läbi.

Kui vaatame salmi Fl 4,13, siis see algab sõnaga «mina». Ma võin saavutada midagi, jõuda kuskile välja. Mitte miski ei hoia mind tagasi. Ma võin seda teha Kristuse läbi, selle jõu läbi, mille Jumal mulle kingitusena annab.

Paulus jätkab 14. salmis: «Ometi te tegite hästi, et võtsite osa minu kitsikusest.» Parim asi, mis kaasneb kristlaseksolemisele, on see, et me aitame üksteist. Ma toon näite loodusest. Kui hai on haavatud, siis teised haid tapavad selle haige ja söövad ta ära. Aga kui delfiin on haige või haavatud, siis teised delfiinid kogunevad tema ümber, et teda aidata. Nad kaitsevad haiget. Nad tõstavad ta veepinnale, et ta saaks hingata. Kristlastena oleme nagu delfiinid.

15. salmis ütleb Paulus, et see ei olnudki nii tavaline: «Teie, filplased, ju teate, et evangeeliumi kuulutamise alguses, kui ma Makedooniast lahkusin, ei olnud ükski kogudus peale teie andmise ja võtmise arvestamisel minuga osaduses.»

Siin räägitakse väga varasest kristlusest. Filipi kogudus oli ainus kogudus, kes Paulust aitas. Kas te arvate, et see kogudus oli kuidagi eriline Pauluse jaoks? Muidugi. Miks? Salm 16–17: «Sest teie saatsite minu vajadusteks abi ka Tessaloonikasse rohkem kui ühe korra. See pole nii, et ma otsin andi, vaid ma otsin vilja, mis kasvatab teiepoolset arvet.» Ta tahtis, et kogudus mõistaks, et Paulus on tänulik selle eest.

Kes on sind sinu elu jooksul aidanud? Kes on astunud sinu kõrvale sel hetkel, kui sul oli mingi tõsine vajadus?

Mul on üks sõber, kes otsustas saata oma kooliõpetajale tänukaardi. Õpetaja oli juba pensionil. Ta kirjutas kaardile, kuidas õpetaja headus ja armastus olid olnud nii tähendusrikkad tema elu jaoks. Õpetaja saatis kirjakese talle tagasi ja ütles, et on olnud õpetaja 40 aastat. Minu sõbra kaart oli esimene selle aja jooksul. Ta ütles, et luges selle tänukaardi pisarates mitu korda läbi.

Selle asemel, et mõelda lihtsalt häid mõtteid kellestki, kes on sind aidanud, kirjuta talle ka üks kaardike. Ütle, miks sa teda väga hindad.

Salm 18: «Mul on nüüd kõike ja küllaga! Mu käed said täis, kui ma Epafroditoselt võtsin vastu teiepoolse anni hea lõhnana, soodsa ohvrina, mis on Jumalale meelepärane.» Jumal on helde Jumal. Ta loob alati rohkem, kui suudame vastu võtta, rohkem ilu, kui oleme suutelised vaatama. Kui me anname kingitusi või ande üksteisele või Jumalale, siis olgu see ka nagu üks suur õnnistus.

Kujutage ette, et keegi annaks teie kogudusele kümme miljonit eurot. Juhid ütlevad, et nüüd jätame korjandused ära, sest meil on nii palju raha. Ma olen kindel, et aasta jooksul läheksid mitmed teist sellest kogudusest ära, sest korraga te tunnete, et see ei olegi enam teie kogudus. Jumal on olnud meiega väga helde ja tegelikult on see suur eesõigus, et võime Talle midagi tagasi anda. Aisopos on öelnud, et tänulikkus on tähis üllastele hingedele.

19. salm: «Küll mu Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Kristuses Jeesuses.» Kui Jeesus läkitas 70 jüngrit kuulutama Jumala riiki, siis Ta ütles: «Ärge võtke midagi teele kaasa, ei saua ega pauna, ei leiba ega raha ja ärgu olgu kellelgi kahte särki!» (Lk 9,3).

Kindlasti teab igaüks teist kedagi, kes muretseb väga tuleviku pärast. Me tunneme inimesi, kes on väga kartlikud. Aga kristlastena me peame usaldama ja uskuma, et Jumal hoolitseb meie eest. Paulus ütleb: «Aga Jumalale ja meie Isale olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.» (s. 20).

KOOSOLEMINE

Paulus lõpetab tervitustega: «Tervitage kõiki pühasid Kristuses Jeesuses! Teid tervitavad minuga olevad vennad. Teid tervitavad kõik pühad, eriti aga need, kes on keisri kojast. Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga!» (s. 21–23).

Algkoguduse üks paremaid asju olid suhted, mis neil üksteisega olid. Meil on inimesed koguduses, kes on nagu meie pere liikmed, võiks isegi öelda, et lähemad kui pereliikmed.

Ralph Waldo Emerson on öelnud: «Linn on koht, kus inimesed on üksildased üheskoos.» Linnades oleme ümbritsetud inimestest, kellel ei ole sageli mitte kedagi. Piisaks sellest, kui tulla Jeesuse Kristuse juurde ja leida igavene elu. Meid on ühendatud koguduseks ja me austame Jumalat selle eest.

Saksa pastor Martin Rinkart teenis Eilenburgi linnas 1618–1648 Kolmekümneaastase sõja ajal. Eilenburgist sai ümbritseva ala ülerahvastatud varjupaik. Põgenikud kannatasid epideemia ja nälja käes. 1637. aastal suure taudi ajal oli linnas neli pastorit. Üks loobus ametist, kaks surid ja Rinkart teenis ainsana edasi. Ta mattis 40–50 inimest päevas, kokku 4480 inimest. Samal aastal suri ta naine ja pärast seda kirjutas ta laulu: «Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita! Ta suuri asju teeb, sa Temale au näita! Me lapsepõlvest ju Ta teinud palju head, veel praegu hoiavad meid Tema armukäed.»

Mina olen pidanud üle neljasaja matuse. Seda on päris palju. Rinkart oli pastor, kes mattis üle nelja tuhande inimese. Mida ta ütles kõige selle peale? – Jumal, me täname sind. Ta rõõmustas kõigi andide üle, mida Jumal jagas. Kui mina homme suren, siis mida teen ma täna? Ma tänan Jumalat kõikide õnnistuste eest, mida Ta mulle mu elu jooksul on andnud.

Paulus ütleb Kl 4,2: «Palvetage püsivalt, valvake tänupalves!» Kas sa oled tänulik inimene? Võiksime ka küsida, mis on selle tõendid. Kui keegi kaebaks sind kohtusse süüdistusega, et sa oled tänulik inimene, kas oleks siis võimalik leida tõendeid selle kohta? Kas leiduks kirju, mida oled kirjutanud, või saaks rääkida lugusid sinu elust? Andku Jumal meile tänulikolemise and!

BILL ANKERBERG
Converge Worldwide Põhja ja Baltikumi piirkonna juht
Tõlkis Helari Puu

HÄÄLE- JA PILDIRAADIO

Aktuaalne teema

Kuressaare Pereraadio tähistas 17. novembril 25. juubelit. VALTER ROOSO (63) on seda raadiot juhtinud algusest peale.

Kuidas Kuressaare Pereraadio tekkis?

Minu üks vanaisadest elas Ameerikas ja tema kodukogudusel oli oma raadiojaam. Kui Endel Meiusi tuli Eestisse, siis ma rääkisin talle, et võiks Kuressaarde raadiojaama teha. Ta ütles, et tal käivad sellised mõtted juba ammu. Läks veel mõni aasta ja 1993. aastal läks meil jõulujumalateenistus eetrisse.

Vaja oli aparatuuri.

Endel Meiusi toimetas selle kohale. Antenni panime Siioni kiriku torni. Stuudio oli suure saali taga. Kirikus oli oma helisüsteem juba olemas, ühendasin selle raadio omaga.

Nõukogude ajal oli mul kodus kesklaine raadiosaatja, mis oli kuuldav umbes 15 kilomeetri raadiuses. Ma sain selle idee sõjaväest. Meil olid seal mõned raadiohuligaanid Ukrainast. Nad ehitasid endale kesklaine saatjad ja rääkisid omavahel. Miilits käis «Selga» raadiovastuvõtjatega mööda linna ja püüdis ebaseaduslikke saatjaid. Minu kodukandis ei olnud vist ühtegi püüdjat. Rahvas teadis, et raadio töötab, aga keegi ei kaevanud. Lasksime lääne muusikat.

Kes pereraadios saateid tegema hakkas?

Jumalateenistus on juba valmis saade. Alguses olime eetris ainult pühapäeviti, siis tuli esmaspäev juurde, kuni lõpuks oli terve nädal täidetud. Muusikaga saab üsna palju eetrit täita, ise hakkasime juttu rääkima. Hakkasime Tallinna ja Tartu pereraadiotega kassette vahetama, internetti siis veel ei olnud.

Antenn ei ole enam Siioni kiriku tornis.

1995. aastal ehitasime Saaremaale 107-meetrise masti. Signaal ulatus Tallinnani. Praegu on võimsus väiksem. Elekter on nüüd jube kallis ja me ei jaksaks nii võimsat saatjat pidada. Nüüd on meil Läänemaal ja Hiiumaal oma saatjad. Arhitektid mõtlesid, et Siioni kirikule on vaja surnukuuri. Me võtsime selle ruumi üle ja tegime sinna uue stuudio.

Kui palju raadiol töötajaid on?

Palgal on alati olnud ainult paar-kolm inimest. Rohkem ei vea majanduslikult välja. Me ehitasime mandrile paljudesse kohtadesse kodustuudiod, kus inimesed vabatahtlikena saateid teevad.

Meie põhisuund, milles me teistest erineme, on otseülekanded igasugustest kristlikest üritustest. Me läheme kohale, ühendame aparatuuri ära ja saame valmis raadiosaate. Sõnavõtud, laulud, kõik on olemas. Üks esimesi oli Haapsalu luteri kiriku «Missio», siis jooksis ülekanne meile mööda telefoniliini. Ka Peterburist tegime ülekannet samamoodi, kui internetti veel ei olnud.

Kuressaare Pereraadiot tuntakse pildiraadio järgi. Kust tuli idee, et raadiot peaks hakkama vaatama?

13 aastat tagasi tähistasime raadio sünnipäeva. Oleme alati tähistanud neid äratuskoosolekutega. Siis olid ilmunud välja juba väikesed veebikaamerad. Panin ühe kirikusse üles ja sain kodulehele pildi. Tekkis mõte, et seda võiks edasi arendada. Meile annetati mitu kasutatud kaamerat. Endel Meiusi ostis ühe korraliku kaamera. Praegu võiksime pilti juba mistahes televisioonile teha.

Kõik, mida oleme saanud ise ehitada, oleme ise teinud. Kõige esimese kraana kaamera jaoks ehitasin oma pojaga ükskord öösel vahetult enne jõule. Seejärel ehitasime natuke suurema. See oli veel mehaaniline. Vaja oli elektrilist juhtimisseadet. Endel Meiusi tõi selle lennukiga kohale.

Valmis komplekt oleks väga kallis, palju suurem ja raskem. Kraana jaoks oleks vaja eraldi järelkäru. Meie oma teeb sama töö ära, aga on palju ökonoomsem.

Kas Sa sõidad kogu aeg ringi?

Kui midagi huvitab, siis muidagi. Suuremad asjad pean pojaga kooskõlastama, tema juhib meie kraanat. Kui seda vaja ei ole, saan üksi hakkama. Kaamerad on kaugjuhitavad, saan puldi tagant neid keerata. Me oleme nõustanud innovaatilisi kogudusi, neil on oma aparatuur ja nad saadavad meile hea kvaliteediga pilti.

Kuidas edasi minna?

Kuressaares ja selle ümbruses on pildiraadio kaabeltelevisioonis sees. Internet on igaühel kodus. Tehnoloogia muutub, ka raadio võib internetti minna, nii et FM kaob ära. Omaette küsimus, kui vabaks internet jääb, kas läheb raha peale või kas tuleb tsensuur. Praegu on hea aeg.

Me elame päevhaaval. Ma tean enamvähem, kuidas asjad tehniliselt liiguvad. Eks ma pean ka vaimset ja vaimulikku osa ise juhtima, ega me muidu nii odavalt läbi ei saaks.

Kust raha tuleb?

Annetustest. Meie partner on olnud kõik need aastad ECM USAst, mida juhtis Endel Meiusi. Pildiraadio kodulehel on «Toeta hea sõnumi kuulutust». Oleme siiani ellu jäänud. Nii kuidas vahendeid on, nii arendame.

Täname!

IKKA RIVIS

AAMO REMMEL (81) õnnistati 9. novembril 1958 Paide baptistikoguduse pastoriks (60 aastat tagasi). Mis on juhtunud enne ja pärast seda päeva, sellest on juttu järgnevas intervjuus.

Kõik algas ülikoolist väljaviskamisega.

Kui ma nägin Tallinnas krooniliste haigete haiglas inimeste viletsust, siis otsustasin minna arstiks õppima, et saaks inimestele Jumalast rääkida, eriti surijatele. Ühe aasta saingi Tartu Ülikoolis olla. Saatuslikuks sai see, et käisin pidevalt kogudustes kõnelemas. Johannes Traks kutsus Rein Ratase ja minu Moostesse ja pani kuulutuse välja, et kaks üliõpilast tulevad Tartust külla. Palvela oli rahvast täis ja kontrollid ka kohal.

Kursust hooldav õppejõud kutsus mind välja ja pakkus, et ma võiks komnoorte avaliku koosoleku ees lubada, et ma enam kirikusse ega palvelasse ei lähe (südames võin uskuda, mida tahan). Ma ütlesin, et ma ei saa selliseid lubadusi anda, mida ma elusees ei pea. Ta vihastas, et ma nii naiivsete vaadete pärast ülikoolist lahkun. Rääkisime poolteist tundi. Lõpuks tõusis ta püsti, pisarad silmis ja ütles, et ta siiski südames hindab minu vaateid. Ta soovitas mul minna konsistooriumisse, et sealt saan ikka kõrghariduse. Ta oli seega esimene, kes tegi mulle ettepaneku vaimulikuks hakata.

Kuidas Sa sattusid Paidesse ja miks Sa seal nii vähe olid?

Kui mind ülikoolist välja visati, siis kutsus Osvald Tärk mind enda juurde ja tegi selle ettepaneku. Ma hakkasin suure innuga tööle ja noored tulid usule, mis oli väga suur kuritegu tol ajal.

1959. aasta algul tegime metodisti kogudusega ühise palvenädala. Pühapäeva hommikul oli meil koosolek ja täitevkomitee esimees tuli ka vaatama. Rahvast oli palju ja ta pidi esikusse jääma. Ta kutsus mind välja. Kui ma tema uksest sisse astusin, ütles ta: «Ah teie oletegi see mees, kes kuulutab seda solki, mis kahe musta kaane vahele on kirjutatud.» Rääkisime paar tundi. Lõpuks hakkas ta rääkima, kui palju on usu nimel kurja tehtud. Ma ütlesin, et kas siis teie parteis on kõik ainult valged lambad, eks musti ole ka hulgas. Ta vihastas ja ütles, et me oleme kaks kõva kivi, need head jahu ei jahvata. Pärast seda hakkas ta minu kohta usuasjade volinikule kaebekirju saatma. Liidule tehti kaebuste pärast ettepanek mind Paidest ära kutsuda.

Palvela oli väga armetus olukorras. Isa tuli kahe vennaga Paidesse ja me tegime kõva remondi. Panime uue laastukatuse ja välisvoodri. Tahtsin teha endale väikese korteri. Kui olin keldri välja kaevanud, siis tuli täitevkomiteest üks ametnik kohale ja ütles, et ei tohi ehitada.

Ma ei saanud algul Paides sissekirjutust. Ametnikud olid väga pilkavad. Aga ma ütlesin, et ega teie elu pole veel elatud, äkki läheb teil ka veel Jumalat tarvis. Korraga oli ruumis täielik vaikus.

Lõpuks tahtsid nad mind sõjaväkke saata. See oli suur Jumala ime, et ma pääsesin. Sõja ajal põdesin meningiiti ja nii sain sõjaväest vabastuse. Kui ma nende paberitega Paides sõjakomissariaati läksin, oli komissar väga vihane. Eks talle oli ülesandeks tehtud minust lahti saada.

Kõrghariduse Sa ju said.

Kui ma Tallinna tagasi tulin, käisin Osvald Tärgi juures. Ta ütles, et vikati teritamise aeg ei ole kunagi asjatu. Sain aru, et tuleb püüda edasi õppida.

Mul oli sõjaväepiletis «presbüter» (tolleaegne pastori ametinimetus). Igale poole lubati tööle võtta, aga kui viisin sõjaväepileti kaadrite osakonda, siis öeldi, et praegu ei ole teid ikka vaja. Rein Ruutsoo oli tsehhijuhataja tööstuskombinaadis «Tekstiil» ja ta võttis mu tööle. Noorte Hääles oli üle kahe lehekülje minust kirjutatud. Ma olevat lubanud Paide linna põlema panna jne. Õppisin presbüterite katsekomisjonis (tolleaegses kaugõppe seminaris). Seal öeldi, et selles artiklis olid ainult kaks sõna õiged: «Aamo Remmel». Rein Ruutsoo läks just sel päeval mind tööle vormistama, kui see artikkel ilmus. Ta ütles, et see just ongi õige päev.

Ükskord läksin raamatupoes kassa juurde ja rahakotti taskus ei olnudki. Hommikul kell kuus oli miilits ukse taga. Minu rahakott oli kusagile visatud, keegi leidis selle ja tõi miilitsasse. Pass oli rahakotis alles, kuid sõjaväepiletit ja raha ei olnud. Mulle anti uus sõjaväepilet, aga «presbüteri» asemel oli «tekstiilitrükkija». Sellega ei tekkinud TPIs mingit probleemi. Jumal korraldas kõiki asju, mida mina ei osanud teha. TPIs avati elektroonika osakond, mis mind väga huvitas. Läksin õhtusesse osakonda, sest päeval käisin tööl. Diplomil on «tööstuselektroonika insener».

Räägi oma isast.

Kui ma sündisin, oli minu isa Rudolf Remmel Pärnus pastor. Ta käis Esimeses maailmasõjas ja ta vasak käsi lasti läbi, selle sõrmed ei liikunud enam. Kui ta sõjast tuli, siis hakkas ta kuulutamas käima. 30. septembril 1916 ristis ta Pärnus Papiniidu lähedal salaja esimesed linna Teise baptistikoguduse liikmed ja nii asutas ta selle koguduse.

Isa hakkas omal käel ehitama ja 1927 avati palvela, milles praegu on venekeelne kogudus. Isa asutas saapaäri, tal oli väga hea sissetulek ja ta ei võtnud koguduselt palka. Ta töötas selles koguduses kuni 1938. aastani, mil Inglise baptistiliidu misjonitöö president ja peasekretär tulid Pärnu. Nad elasid meil ja olid väga hämmastunud, et isal on nii suur pere ja ta ei võta koguduselt palka (minu vanemate peres kasvas üles üheksa last). Nad tegid isale ettepaneku minna Narva, nad maksaks talle saapaäri palga ja ta hakkaks tegema misjonitööd piiriäärsetes vene külades.

Mu ema on sündinud Narvas. Isal oli juba enne südames tunne, et peab Pärnust ära minema. Ma olin siis pooleteiseaastane, aga see kolimine on meeles. See päästis meid hiljem Siberisse saatmisest.

Isa tegi Kiviõlis telgikoosolekuid ja rajas seal koguduse. Nad käisid emaga mööda Peipsi-äärseid külasid ja kuulutasid evangeeliumi. Isa läks vahepeal isegi kaevandusse tööle, et saada kaevuritega kontakti. Ta oli hästi ettevõtlik.

President Konstantin Päts kinkis suurtele peredele renditalud. Kui sõda algas, kolisime Soldinasse talusse. Narva pommitamise ajal oli meil nii valge, et võis vabalt lugeda ja kirjutada. Külarahvas jooksis minu isa majja kokku. Rahvas uskus, et Jumal hoiab seda maja. Kui rinne lähemale jõudis, saatis isa meid ära. Lõpuks anti talle endale 12 tundi lahkumiseks. Kui ta Pärnus uksest sisse tuli, näost hall ja käsi kaelas, siis me hüppasime talle kaela. Küll Jumal nägi, et tal on veel vaja peret toita.

Sa tegid inseneritööd ja töötasid Nõmme baptistikoguduses.

Ma läksin neljandal kursusel erialasele tööle, sest see oli kaugõppes nõutav. Pärast Paidet läksin Nõmmele. August Ruusna kutsus mind noortetööd tegema, salaja põranda all. Isa oli tema asetäitja. Ruusna tahtis meid koguduse nõukogusse, aga julgeolek tõmbas meie nimed maha.

See mõte mul oli, et tahan vaimulikule tööle pühenduda. Kui isa 1975. aastal suri, siis ma jäin tema asemel abipastoriks. Arvo Kajaste oli väga vastu, kui ma Viljandisse läksin. Talle oli kahtlemata mind endale abiks vaja.

Sa olid vahepeal ka Laitses pastoriks.

Hommikul olin Laitses ja õhtuks jõudsin Nõmmele. Olin Laitses kolm aastat, siis läksin Viljandisse.

Ülo Meriloo tegi mulle ettepaneku Viljandisse minna. Ma ütlesin, et enne ei lähe, kui selguse saan. Läks mitu kuud. Ükskord sõitsin bussiga tööle. Olin vaikses palves ja ütlesin Jumalale, et mina Viljandisse minna ei taha. Korraga oleks keegi nagu öelnud: «Aga kui mina tahan?» Ütlesin, et sina ei ole mind ju läkitanud. Siis öeldi jälle selgelt, et mina olen juba läkitanud. Minul rohkem vastuväiteid ei olnud. Aasta otsa käisin Tallinnast ja 1987. aasta sügisel kolisin Viljandisse. 2015. aastal jäin emerituuri ja järgmisel aastal tulin Tallinna.

Sa hakkasid Viljandis vägevat kirikut ehitama.

Me töötasime adventkoguduse majas. Meie oma maja, mis 1960. aasta juulikuus avati, võeti ära, ühtegi koosolekut ei lubatud pidada.

Ma ütlesin Jumalale, et ma palvetan kolm nädalat ja iga nädala lõpus võtan Piiblist ühe salmi ning kui kõik kolm räägivad ehitusest, siis on see Tema vastus ja ma hakkan ehitama. Tulid salmid Sk 6,15, Hg 1,8 ja Jr 30,18. Kutsusin vennad kokku, et mul on selgus. Usu peale sai see ehitus 1993. aastal alustatud. Loodame, et ükskord saab valmis ka.

Sa oled ikka tegus.

Ülo Meriloo kutsus mind paar korda, et tal on abi vaja. Ta ise lähenes juba 90. eluaastale. Tema pärast tulin ma pärast Viljandit Olevistesse. Ma jutlustan üks kord kuus ja kolmapäeviti kaks korda kuus pean palvetunde. Möödunud sügisel hakkasin piiblitunde pidama Jaakobuse kirja järgi. Käin ka leiba murdmas Viimsi pansionaadis ja meeskooris laulmas.

Kõige suurem töö, mida tahan veel teha, on oma suguvõsale kuulutamine. Neid on peaaegu sada inimest.

Räägime veel Sinu enda perest.

Mul on kaks poega ja kaks tütart. Tütardega elan nüüd koos. Poeg Taavo ja tema lapsed on kõik muusikud. Poeg Meego pere on läinud vaimulikku liini mööda.

Mu abikaasa on 19 aastat igavikus. Ta oli hästi särav isiksus ja suur Jumala kingitus mulle. Meil on kuus lapselast ja kaks lapselapselast, kellele ootame lisa.

Täname!

Varsti pärast intervjuu tegemist tehti Aamo Remmelile operatsioon. Palugem talle tervist ja õnnistust.

PÕGENEMINE TAGAKIUSAMISSE

Ükski maa terves ilmas, kui arvestada elanike arvu järgi, pole rohkem põgenikke vastu võtnud kui Liibanon – seal on varjupaiga leidnud üle miljoni süürlase. Enamik elab ikka veel telkides, kuigi põgenemisest on möödas peaaegu seitse aastat. Toiduained ja ravimid ei ole nende jaoks enamasti taskukohased, tööd on väga vähe. Puudu on käimlatest, koolidest, arstiabist.

Evangeelse Karmeli-misjoni kohalikud kaastöötajad aitavad põgenikke toiduainete, riiete, tekkide ja paljude teiste hädavajalike asjadega. Seejuures räägivad nad ka oma kristlikust usust. Kui moslemitest saavad kristlased, peavad nad arvestama, et nende sugulased ja moslemlik laagriühiskond heidavad nad enda keskelt välja.

KÕIK ON KADUNUD

Nii juhtus ka tänaseks 37-aastaseks saanud Aqilah'ga (nimi on muudetud). Ta tuli 2012. aastal koos oma perega Liibanoni. Enne sõda elas ta koos oma mehe Naseri ja nelja lapsega suures villas ning tal oli oma firma, mis tegi alumiiniumist aknaraame.

Kui sõda nende linna jõudis, kaotas ta kõik. Naserit tulistati mõlemasse põlve ja temast sai sant. Kas kurjategijad olid valitsusmeelsed või islamistid, ei tea kumbki tänaseni. Liibanonis elab kunagine jõukas perekond väikeses üüritud keldriruumis. Peavari väljaspool laagrit on paljude põgenike silmis suur eesõigus.

Aqilah ei teadnud algul, kuidas oma peret toita. Paljud põgenikud teevad juhutöid. Naiste jaoks vaevalt mingit tööd leidub. Tuttavatelt sai ta teada, et Karmeli-misjoni töötajalt Toumalt võib saada toitu, tekke ja ka ravimeid. Aqilah võttis abi vastu ja lõpuks läks ta uudishimust jumalateenistusele.

OTSE SÜDAMESSE

Seal kuuldud lugu halastajast samaarlasest läks talle südamesse. Ta tahtis Jeesusest rohkem teada saada, võttis regulaarselt piiblitundidest osa, hakkas Piiblit lugema ja sai lõpuks kristlaseks. Naser kui liberaalne moslem leppis naise otsusega ja temast sai hiljem naise eeskuju läbi samuti kristlane.

Aqilah ei hoidnud oma usku enda teada. Ta rääkis teistele mosleminaistele Jeesusest, mõnest said samuti kristlased. See ei jäänud süüria põgenike seas varjule. Nende hulgas on ka rangelt usklikke moslemeid ja ka terrorigruppide pooldajaid. Nad ei olnud nõus Aqilah usuvahetusega ja tema evangeelse tegevusega.

MÕRVAKATSE

Aprillis 2015 ründasid kaks süüria moslemit Aqilah't, kui ta oli teel piiblitundi. Nad peksid abitut naist raudkangidega. Kui ta maha kukkus, püüdsid mehed teda kividega surnuks visata. Noor kristlane elas mõrvakatse üle, aga tema pea sai raskelt kannatada. Nüüd väriseb ta tugevasti ja kannatab tihti tugevate peavalude käes.

Aqilah räägib oma usust edasi. Ta ütles Toumale: «Kui mind tahetakse vaikima sundida, peab mu ära tapma. Aga siis saan ma Jeesuse juurde.» Kui ta ei saanud mitu kuud oma keldriruumist välja, käisid Liibanonis elavad sõbrad ja sugulased tal korduvalt külas. Paljud ei teadnudki veel, et temast oli kristlane saanud või ei olnud nad vaatamata usuvahetusele temaga suhteid katkestanud. Igaüks neist sai kingituseks Uue Testamendi. Neid sai Aqilah Karmeli-misjoni töötajate käest.

SURVE ON KÕVA

Lõpuks said ka need sugulased teada, kes elavad vähem sõjas kannatanud Süüria osas, et Aqilah ja ta perekond on kristlasteks saanud.

Juunis 2018 tulid tema vend ja kolm nõbu Liibanoni. Nad ähvardasid ja lõid Aqilah't ja tema meest Naserit ning levitasid naabruses nende kohta valet, et nad uuesti islamisse tagasi pöörduksid.

Kui Touma avaldas Aqilah'le kaastunnet selle pärast, mis tema perega juhtunud oli, vastas naine talle: «Kui sõda poleks olnud, ei oleks me kunagi Liibanoni tulnud. Aga siin Liibanonis leidsime oma elu jaoks kõige tähtsama ja väärtuslikuma – Jeesuse Kristuse.»

idea Spektrum Spezial
Christenverfolgung 2018

PASTORIKS VÕÕRAL MAAL

Õppimine viis Eung-Seok Kimi (56) kunagi Lõuna-Koreast Saksamaale. Seal õppis ta Jeesust tundma ja otsustas oma elu täielikult Jumala teenimisele pühendada. Nüüd nimetab ta end Jonaks ja juhib korealaste evangeelset kogudust Weimaris Saksamaal.

Kuni 30. eluaastani teadis Jona Kim Jeesust ainult nime järgi. Lõuna-Koreas kasvades ei saanud ta oma vanematelt mingit usulist kasvatust. Selleasemel õppis ta sõjandust, et oskaks relvaga ümber käia.

Pärast kooli lõpetamist 1991. aastal otsustas noor mees õppida Saksamaal politoloogiat. «Sellel maal oli taasühinemise järel murranguline aeg ja see huvitas mind,» ütleb ta. Koos oma naise Young-Hyega elas Kim kaheksa aastat Bielefeldis. Seal tekkis tal kontakt ühe korea üliõpilaste kogudusega. Ühine piiblilugemine ja kodugrupp vaimustasid teda. 1993. aastal laskis ta end ristida.

KORRAKS KOJU JA JÄLLE TAGASI

Kui Kim 1999. aastal Weimarisse kolis, oli seal külas parajasti üks misjonär Koreast. Tema eluviis ja soov Jumala tahte järgi elada vaimustas noort Kimi nii palju, et ta otsustas pastoriks saada. Ta sõitis tagasi kodumaale ja hakkas Daejeonis baptistiseminaris teoloogiat õppima. Ka tema ema, kellele poja äkiline muutus ei meeldinud, ei suutnud teda tagasi hoida.

Ta oli just saanud tööd suures koguduses, kui talle tuli kutse Saksamaalt – Weimarisse otsitakse korea pastorit. Kuigi Kimid ei olnud kunagi mõelnud tagasi Saksamaale minekust, tundsid nad ometi, et see kutse on Jumalalt. Pärast väikest kõhklust läksid nad koos oma kahe tütrega kaheksa tuhande kilomeetri pikkusele reisile.

KANDA RISTI

Kui nad 2005. aastal kohale jõudsid, oli korea koguduses vaevalt 40 hinge, peamiselt Aasia päritolu saksakeelsed üliõpilased. Nad käisid koos ühes endises kohvikus. Pühapäevasteks jumalateenistusteks võisid nad kasutada ühe kiriku ruume.

Kuna ta ise oli tulnud usule üliõpilaste koguduses, oli noortetöö Kimil eriliselt südame peal. Talle avaldas muljet ka kohalike kristlaste usk: «Et Ida-Saksa kristlased Põhja- ja Lõuna-Korea ühinemise pärast paluvad, liigutas mind sügavalt.» Loosungiga «Risti kanda ja Saksamaad teenida» veab pastor oma eelkäija tööd edasi.

KASVAV KOGUKOND

Nüüd on nende koguduses umbes sada liiget. Iga päev on kaks teenistust. Peale selle osaleb kogudus alliansspalvenädalatel ja korraldab ise konverentse korea üliõpilastele kogu Saksamaalt.

Juba peaaegu 20 aastat kohtuvad kristlased igal pühapäeva pärastlõunal ülistuseks jalakäijate tänaval. Kimi sõnul on Weimaris Jumala armu läbi palju muutunud. Ja mitte ainult seal – Kimi ema, kes algul tahtis teda usust tagasi tõmmata, liitus samuti varsti pärast tema ärasõitu kogudusega.

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

Jeesus ütles: «Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.» (Jh 3,7–8).

Foto: Kadri Aan

KOHVRITÄIS PIIBLEID

Juba 30 aastat on ettevõtja Reinhard Knittler (63) rahvusvahelise gideonide ühingu liige. Ühingut tuntakse haiglatele, koolidele ja hotellidele tasuta Piiblite jagamise järgi. Ametireisidel on Knittleril alati kohver Uute Testamentidega kaasas.

Hiljuti oli tal vestlus ühe hotellipidajaga Austrias. Knittler ööbis tema hotellis. Talle hakkas silma, et tubades ei olnud Piibleid. Ta rääkis sellest hotellipidajaga ja see oli valmis need välja panema. «Ma andsin talle 300 eksemplari,» rõõmustab Knittler.

15 MINUTIT PÄEVAS

Jumala sõna on Knittlerile oluline. Ta tunnistab: «Niisugust päeva peaaegu polegi, kus ma 15 minutit Piiblit ei loe. See toob terveks päevaks rahu.» Alles pärast seda loeb ta kohalikku ajalehte.

Knittleri sõnul aitab Jumala sõna tal realistlikku maailmavaadet omada erinevalt poliitikat ja ühiskonda haaravast mustvalgest mõtteviisist. Tema lemmikpiiblisalmiks on Õp 3,5: «Looda Issanda peale kõigest südamest!»

Knittler on pärit kristlikust kodust. Kümneaastaselt külastas ta ühte telgikoosolekut, kus sai pöördumiskogemuse ja laskis end hiljem kohalikus baptistikoguduses ristida. Praegu kuulub ta ühte karismaatilisse kogudusse.

Keskeas õppis ta kirjastamist ning edasi sai temast reklaamiärimees. Selle ameti jaoks on tal ilmselt talenti. Ta oskab mittemillestki raha teha. Ühe erialakirjastuse reklaamitulu õnnestus tal suurendada lausa kolmekordselt. Olles täiskasvanueas lõpetanud gümnaasiumi ning käinud ka retoorikakursustel, avas ta lõpuks 1985. aastal oma ettevõtte, mis vahendas ajakirjadele reklaamikuulutusi.

1990. aastate keskel asutas ta Kesk-Saksamaal oma ajakirja Reinigungs Markt. Kuigi lehte ennast polnud veel ollagi, müüs ta maha 15 lehekülge reklaami. Sellega sai katta ajakirja väljaandmis- ja levitamiskulud. Oli aeg, kui ajakirja trükiarv ulatus 15 tuhande eksemplarini. 1998. aastal asutas Knittler erialase kirjastuse ning 2013. aastal lisandus erialaajakiri Ergonomie Markt.

PIIBLEID TASUB LEVITADA

Knittler kogeb sageli, et Piiblite levitamine ei ole ilma tagajärgedeta. Ükskord viis ta Piibleid Heimsheimi vanglasse. Aasta hiljem kuulis ta, et üks vang hakkas Piiblit ümber kirjutama ja temast sai kristlane.

Kui Knittler tähistas oma ettevõtte juubelit, kinkis ta klientidele kommikarbid ja Uued Testamendid. Ta oli rõõmus, kui üks äripartner talle hiljem tunnistas, et kannab Piiblit alati kaasas. Knittler teab, et see, mida loetakse, võib inimesi muuta.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

«Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal» (Ps 119,105).

EESTI PIIBLISELTSI XXV PIIBLIPÄEV

3. novembril 2018 EELK Usuteaduse Instituudis

1. Jaan Bärenson (ettekanne «Pool sajandit 1968. aasta Piibli ilmumisest võõrsil») ja Randar Tasmuth («Kogukondlikkus ja koguduslikkus Apostlite tegude raamatus ning selle tõlkimise aspekt»).
2. Karl Klimmeck Šveitsi piibliseltsist («Otsides elavat piibliteksti – saksakeelsetele õigeusklikele tõlkimise väljakutsetest»).
3. Hanno Padar Tartu Ülikoolist («Võrdlevalt Kg 1,1–3,15 kesksete mõistete eestikeelsetest tõlgetest»).
4. Ergo Naab (esireas paremal) («Näide testamentide vahelise aja kirjandusest: Iiobi testament ja selle suhted Uue Testamendiga») teiste ettekandeid kuulamas.
5. Ajalooline foto: Eesti piiblitõlke komisjon 1956. aastal Rootsis.
6. Ajalooline foto: Piiblite saatmine tellijatele 1969. aasta algul Stockholmi eesti luterlikus koguduses.

Fotod: 1–4 Mati Schönberg, 5–6 EPSi arhiiv