Foto: Kadri Aan

Mis on sellel pildil kõige tähtsam? Raamatud, toit, vesi või veel midagi? Kas neid raamatuid peaks ükshaaval vaatama, enne kui hinnangut anda?

Banaan on võõramaine toit, ometi meile nii omaseks saanud. Vett on meie maal alati piisavalt olnud, aga probleeme võib tekkida selle kvaliteediga. Kuigi paljusid kirjatöid levitatakse tänapäeval arvuti abil, ei ole ka raamatud kuhugi kadunud.

Kui juba umbes kolm tuhat aastat tagasi oli mureks, et «suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja suur agarus väsitab ihu» (Kg 12,12), mis siis tänapäeval saab? Ilmselt peame valima, mida loeme. Raamatupoed on täis igasugust kirjandust ja kindlasti ei anna need kõik vajalikke teadmisi ega kasu hingele.

On üks raamat, mis pole end ammendanud. «Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk» (Hb 4,12). On üks vaimulik toit, mis toidab ja jook, mis võtab janu ära tänaseni. Jeesus ütles: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.» (Jh 6,35).

MILLEST ME LÄHTUME?

Toimetaja kommentaar

Eesti Vabariik hakkab saama 100-aastaseks. Juubeliaasta on alanud rahutult, kuid ka uute lootustega. Jumal on selle riigi meile andnud ja meil on põhjust Teda paluda: «Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind!» (Ps 17,8).

EESISTUMINE LÕPPES

Eesti eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus sai läbi. Eesti on nüüd jälle tavaline Euroopa Liidu riik. Nagu üks suursaadik ütles: «Pärast esimest jaanuari ei helista sulle keegi, sa ei ole enam nagu keegi."

Aga nii see ju pidigi olema. Eesistumine kestab pool aastat ja siis läheb see kellelegi teisele (seekord Bulgaariale). Nüüd antakse Eesti eesistumisele hinnanguid ja meie oma ajakirjanduses on need valdavalt positiivsed.

Eesistujana oli Eestil mitmesuguste nõupidamiste juhataja koht, mitte Euroopa kamandamise roll. Eesistujal ei ole õigust taotleda eesistumise varjus oma riigi huve. Vist sai Eesti oma rollist aru ja tuli oma ülesannetega toime.

Uus aasta algas Eestis uute sisepoliitiliste võitlustega. Eesistumise ajal kehtis väike vaherahu. Näägeldi küll, aga Euroopa asju ajavaid poliitikuid maha võtta ei üritatud – uuel inimesel oleks väga raske olnud ilma ettevalmistuseta jätkata, Eesti oleks võinud jääda teiste riikide silmis rumalasse olukorda.

Nüüd käib juba tegelikult järgmisel aastal toimuvate Riigikogu valimiste kampaania. Vajalik oleks muidugi, et ka selle aasta jooksul oleks Eestil teovõimeline valitsus. Saamegi endale palveteemad – täname Jumalat eesistumise õnnestumise eest ning palume kodurahu ja varsti saabuvate valimiste pärast. Ning arvestagem, et nii poliitikute kui lihtinimeste kohta kehtib Koguja mõttetera: «Sest ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu» (Kg 7,20). Apostel Paulus ütleb sedasama Rm 3,23.

SILD JA TUNNEL

Kaks ärimeest on teatanud, et nemad võiksid ehitada silla mandrilt Muhumaale. Üks soomlane lubab teha kiirkorras valmis tunneli Tallinnast Helsingisse. Paljudes on tärganud uus lootus, et ammustest ideedest saab ükskord asja.

Muidugi pole kõik nende projektidega nõus. Aga kui on tegemist erakapitaliga, siis peaks olema ärimeeste enda mure, kuhu nad oma raha kulutavad ja kust nad toetajaid leiavad, kui nad ei tegutse riikide ja rahvaste huvide vastu.

Kas need rajatised tasuks ennast majanduslikult ära ja kas riik peaks andma ettevõtjatele mingid garantiid (on ju vaja taotleda pangalaene jne)? Ei maksa hakata võrdlema võrreldamatuid asju – Saaremaa silda näiteks Rootsi ja Taani vahelise sillaga või Tallinna–Helsingi tunnelit La Manche'i alusega. Inimesi ja kaupu liigub meie kandis lihtsalt väga palju kordi vähem. Aga riigi üks roll peakski olema toetada neid häid asju, mis majanduslikult ära ei tasu. Selliseid on muidugi väga palju ja kuskil on piir, et riik end ära ei laostaks. Ikka peab üheksa korda mõõtma, enne kui lõikama hakata.

Tegelikult ei saa neid projekte üldse koos vaadelda – üks on kohalik, teine riikidevaheline ühendus. Ühine on neil ainult teatav utoopilisus. Saaremaa silla sarnaseid ehitisi on küll juba olemas, Tallinna–Helsingi tunnel oleks aga maailmas kõige pikem, pealegi kahe väikese linna vahel. Aga las ärimehed ajavad oma asja, pole mõtet neid takistada. Meie peatähelepanu peaks olema mujal: «Meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast» (Hb 13,14).

HIRMUTAV TEHAS

Emajõe äärde tahetakse ehitada tselluloositehast. Seda plaani on ettevaatlikult toetatud ja karmilt hukka mõistetud. Ilmselt ei ole praegu siiski veel aeg öelda resoluutset seisukohta, sest kõik plaanid on ju veel esialgsed ja lahtised. Ei saa kiita ega laita seda, millest tegelikult pilt puudub. Aga praegu on õige aeg esitada küsimusi, kahtlusi, nõudmisi, kehtestada piiranguid jne.

Suurimad hirmud on sellise tehase puhul seotud keskkonna saastamisega. Selge on see, et iga ehitis (ka eelpool nimetatud sild ja tunnel) rikuvad loodust. Kas saadav hüve on nii suur, et katab kahju? Tootmisprotsessis nähakse tänapäeval alati ette ka jääkide utiliseerimine ja kahjulike mõjude kõrvaldamine.

Aga valmistuda tuleks ka kõige ebatõenäolisemate avariide, loodusõnnetuste, terroriaktide, mõne töötaja käpardlikkuse või pahatahtlikkuse vastu. Muidugi on see väga kallis, aga teisiti ei või. Vastused tuleks anda nii spetsialistidele kui ka asjatundmatutele ärahirmutatud lihtsatele inimestele.

Jeesus ütles: «Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!» (Lk 12,15). Jälgigem siis, millest me lähtume, kui midagi plaanime.

KRISTLANE JA LÄBIKUKKUMISED

Kristlaste eesmärk siin maa peal on Jumalaga koos käimine. Kui meil peaks see õnnestuma, kas see peaks siis tähendama, et meil lähevad kõik asjad alati korda? Kas milleski läbikukkumine tähendab seda, et me oleme Jumalast eemaldunud? Vaadates Piiblis kirjeldatud inimeste ja ka tänapäeva kristlaste elusid, siis ilmselgelt see nii ei ole, kuigi mõnikord nii arvatakse.

PÜHAD RASKUSTES

Vana Testamendi Joosepil juhtusid kõiksugu õnnetused: vennad müüsid ta orjaks, isegi kui orjapõlves läks hästi, siis valesüüdistuse peale pandi ta vangi ja aina hullemaks asi läks. Joosepi tunnetest kõigi nende raskuste juures ei räägita kuigi palju, küll on selge, et ta kõigis olukordades jäi Jumalale ustavaks, st ta ei olnud ise süüdi nendes ebaõnnestumistes. Kusjuures on huvitav, et igas järjest hullemas olukorras koges ta ikkagi Jumal õnnistust: «Sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda minna» (1Ms 39,23). Lõpuks sai temast Egiptuse asevalitseja.

Taavet oli inimene, kelle elus oli palju selliseid hetki, kus ta tundis ennast läbikukkununa. Kuna ta on kirjutanud palju laule, mis on osa Piiblist, siis teame tema emotsioonidest päris palju. Tema lauludest näeme, kuidas ta sageli tundis suurt hirmu ja ängistust – näiteks kui vaenlased tahtsid teda tappa. Neid raskuste põhjuseid oli veel palju, sh ka Taaveti enda süüd, kuid alati jõudis ta lõpuks selleni, et tema abi tuleb Jumalalt ja üksnes Temale võib ta loota.

Prohvet Eelijal oli üks lugu, kus ta tundis ennast täiesti läbikukkununa. Ta oli esitanud väljakutse sadadele Baali prohvetitele ja Jumal oli viinud ta imelisele võidule. Tal oli tekkinud lootus, et nüüd hakkavad asjad Iisraelis muutuma. Siis sai ta hoopis kuningannalt sõnumi, et see tahab teda tappa selle eest, mis ta Baali prohvetitega tegi. Nüüd tundis Eelija ahastust, et mitte midagi pole muutunud – hoolimata Jumala suurest imeteost on tema ikka ainus Jumala järgija ning ta põgenes kaugele Hoorebi mäe juurde. Kui ta seal väsinuna ärkas, siis küsis Jumal: «Mida sa siin teed, Eelija?» (1Kn 19,9). Jumalal olid ju Eelija jaoks ülesanded hoopis mujal. Siiski ei hakanud Jumal teda süüdistama põgenemise eest, vaid rääkis talle oma plaanidest.

Näeme, et Jumal andestab meile meie emotsionaalsed keerdkäigud ning mõistab neid. Peaasi, et me sinna kinni ei jää. Nii nagu Augustinus on öelnud: «Eksimine on inimlik, kuid eksitusse jäämine saatanast.»

Ka Jeesuse elus, kui Ta siin maa peal ringi käis, oli olukordi, mis näisid läbikukkumistena. Jeesusel oli mingil hetkel palju jüngreid, kuid kui Ta rääkis asjadest, mis olid neile rasked mõista, siis lahkusid paljud Tema juurest. Me teame, et Jeesus oli kurb nende inimeste pärast, kes ei tahtnud Teda kuulata. Mt 23,37 ütleb Ta Jeruusalemma kohta: «Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!» Veel enam, Jeesuse ristisurm oli ju kõige suurem läbikukkumine, mida Ta järgijad oleksid suutnud ette kujutada. Ometi oli see tegelikult Jumala plaan.

Enne Jeesuse ristisurma, Tema kinnivõtmise järel juhtus ühe Tema lähema jüngri Peetruse suurim läbikukkumine. Peetrus väitis kolmel korral, et ta ei tunnegi Jeesust, kuigi oli enne öelnud, et kui ka kõik teised peaks Jeesuse hülgama, siis tema seda ei tee. Teame ka, et Peetrus kahetses seda ning Jeesus andestas ja usaldas talle oma jüngrite eest hoolitsemise.

Teame, et Jeesuse jüngritest enamik suri märtritena. Üsna kindel, et kõrvaltvaatajaile võis see tunduda läbikukkumisena, kuid tegelikult see nii ei olnud. Kristlus levis kiiresti ning ka tagakius lõppes hiljem.

JÕUD JUMALALT

Rasketes olukordades võib ilmneda ka see, miks me peame jäägitult Jumalat usaldama – meil ei ole võimalik enda jõuga midagi teha, kuna meil enam polegi jõudu. Üks inimene rahvusvahelisest palveteenistusest, Gordon van Veelen, rääkis siin Eestis käies sellest, kuidas pärast tema naise surma, kui ta oli vaimselt täiesti tühi ja oli tema kord minna inimeste pärast palvetama, ta mõtles: «Mis ma lähen, mul ei ole ju mitte mingit jaksu midagi anda.» Siiski ta läks ja tema ette sattusid väga keerulised olukorrad, kuid ta koges hoopiski edu: «Ka kurjad vaimud läksid inimestest välja palju kiiremini kui kunagi varem.» Piiblis on räägitud sellest kui peidetud aardest: «See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist» (2Kr 4,7).

Üks vaimulik muretses tähtsasse ametisse õnnistamisel: «Ei tea, kuidas ma hakkama saan?» Teine vaimulik vastas talle: «Ära liiga palju enda peale mõtle, sa hakkad ikka Jumala tööd tegema.»

Joel Luhamets noore mehena nõukogude ajal, kui ateismi peeti ühiskonnas ainuvõimalikuks ja usku vaid mingil määral salliti, võttis ühel avalikul koosolekul sõna kristlike põhimõtete kohta. Keegi õppinud mees tõusis püsti ning pilkas avalikult Luhametsa ja tema arusaamu. Luhamets tundis ennast mitu päeva täiesti läbikukkununa. Mitu päeva hiljem ütles üks kohalolnu, et nende pilkavate sõnade tõttu hakkas ta sügavamalt mõtlema selle üle, mida Luhamets oli öelnud ning sai siis ka aru, et pilkajal ei olnud õigus.

SAATAN KÜLVAB SEGADUST

Ise olen avastanud, et väga sageli, kui ma teen mingit Jumala riigi tööd, tulevad teele raskused. Näiteks kui korraldasin laagrit, siis viimasel hetkel ütlesid külalised ära. Või juhtuvad mingid muud äpardused. Sageli on mul olnud esmane reaktsioon, et mis ma siin pingutan, kui asjal ei ole Jumala õnnistust taga. Aga varsti jõuan arusaamisele, et see võib olla ainult saatana vastutöö, võib-olla on just midagi väga head ja vaimulikku tulemas, mida saatanal on soov takistada. Ja üldjuhul hiljem olengi seda kogenud, et lõpuks ikkagi oli suur Jumala hoidmine kogu selle asja üle ning ka mina sain vaimulikult kasvada.

Mart Metsala on öelnud, et saatana põhiline tööriist on inimesesse alaväärsuse tekitamine (teine on vast uhkuse tekitamine). Kui saatan suudab kristlasele selgeks teha, et see ei suuda mingi asjaga hakkama saada, siis on see saatana suur töövõit. Hoopis midagi muud on Jumalalt selgust saada, mis ülesanded sobivad meile kõige paremini, aga see on teine teema.

Kord tudengipõlves korraldasin ühte suvelaagrit, kus olin noortejuhiks ja tegin laenatud autoga kogemata avarii. Sõitsin tuttaval kruusateel ühte kurvi liiga otse ja teine auto tuli vastu. Peale autode keegi kannatada ei saanud, kuid mu meel oli ikka väga masendunud (eks tudengil ole ka remondikulusid keeruline kanda) ja kogu laagrile pani see avarii oma pitseri. Sain aru küll, et olin ise süüdi, aga tekkis ikkagi küsimus, miks Jumal ei hoidnud. Igatahes järgnevate päevade jooksul käis mul ka selline mõte peast läbi, et kas ma üldse sellisena noortejuhiks sobin. Siiski mäletan ka Jumala kinnitust või meeldetuletust – viimasel lõkkeõhtul alustas külaline oma sõnavõttu sellega, et ütles millegipärast kolm korda järjest «Jumal armastab sind». Ma tundsin, et see oli midagi, mida Jumal tahtis mulle meelde tuletada. Ja ei saanud saatan seal oma võitu – tegin veel aastaid noortetööd.

Et olla vaimulikes asjades edukas, peame kogu tähelepanu viima Jumalale. Kl 3,1–2: «Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal.»

Väga oluline on, et Jumala kõikvõimsus oleks meil meeles, kui me satume enda meelest lahendamatutesse olukordadesse või läbikukkumistesse. Meie tõesti ei tea lahendusi, aga Jumalal on need olemas, sageli küll teistsugused, kui me oskame arvatagi.

Näiteks on ülistuslaulud midagi, mis peaks viima meie fookuse Jumala võimsusele. Need ei tohiks kellegi jaoks olla lihtsalt «osa jumalateenistusest», vaid võimalus saada Jumalale lähemale. Kuid neid viise on teisigi, Jumal suhtleb igaühega unikaalsel viisil.

VAIMU VILJAD

See, milles me saame oma edu või läbikukkumisi mõõta, on Vaimu viljade avaldumine või mitteavaldumine meie eludes. «Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus» (Gl 5,22–23).

Lugesin mõni aeg tagasi Jim Hohnbergeri raamatut «Põgenemine Jumala juurde». Ta räägib isiklike näidete varal, kuidas Vaimu viljade avaldumine peegeldab meie vaimulikku arengut. Eks kergetes oludes on lihtne olla pika meelega ja lahke, kuid kui oleme väsinud ja kõik läheb viltu, kas me ka siis seda suudame?

Sageli võivad olla meie päevad läbikukkumiste jadad vaid väikeste võitudega. Kasvamiseks on tarvis keskenduda Jumalale ja paluda Temalt abi. Aga see rõõm on suur, kui näeme, kuidas Jumal meid muudab ja kasvatab.

RAUL ROSENVALD
Foto: Katrin Rosenvald

KÕIK KUULUB JUMALALE

Aktuaalne teema

ELI KÕLLO on olnud Eesti EKB Koguduste Liidu pearaamatupidaja juba ligi 20 aastat. Aasta algus on paras aeg temaga majandusest rääkimiseks.

Kuidas Sa hindad liidu majandust 2017. aastal?

Võib öelda, et Taevaisa on andnud vastavalt vajadustele. Ei ole puudu ja ei jäänud ka üle.

Võibolla mõni siis ei annetagi, kui puudu ei ole?

Jumala seadused kehtivad endistviisi. Kümnis on kümnis, annetus on annetus ja ohver on veel lisaks. «Tooge oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus» (Rm 12,1); «Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu» (Ml 3,10). Selles peitub meie isikliku ja koguduse elu õnnistus.

Annetus on vabatahtlik lisa kümnisele. Ohver on see, kui ma annan kõik, mis mul on. Ise ma ei ole veel ohvrini jõudnud, võib-olla aja kasutamises mõni kild kukub sinna hulka.

Vahel on keeruline mõtestada, miks on vaja annetada, see on ju minu raha. Tegelikult olen ma ju Jumala oma ja kõik, mis mulle kuulub, on Tema antud. Küsimus on, kui palju ma raatsin sellest tagasi anda.

Kunagi räägiti, et annetused kuhjuvad aasta viimastele päevadele, aga oleks vaja, et nad aasta peale ühtlustuks.

Mõni tahab anda kümnist aastatulust ja enne peab see selguma. Kunagi ei jää mingit üleliigset plussi. Reserve ei ole. Mõnikord on mingid vahendid, mida on kogutud ja peaksidki jääma järgmisse aastasse. Liidu tegevus toimub vastavalt aastakonverentsil kinnitatud eelarvele.

Kui laekuvad sihtannetused, siis paneme täpselt kirja, milleks nad tulid ja teiseks otstarbeks neid ei kasutata. Näiteks kui keegi annetab pastorite fondi, siis see on väga suur õnnistus, sest aasta alguses saavad tehtud uued otsused kellegi toetamiseks.

Kui palju saab liit veel toetuda välisabile?

Kui ma alustasin seda tööd, oli välisabi osakaal palju suurem. Projektides aitab meid sõprusliit Ameerikast. Erinevaid tegevusi on toetanud Rootsi kogudused, Toronto ja Vancouveri eesti kogudused, misjonäre väljaspool Eestit ka muud organisatsioonid, EBF on toetanud koguduste rajamist jm. Meie projektide sponsoriteks on ka Eesti kristlikud ettevõtjad.

Kas on neid kogudusi, kes pöörduvad liidu keskuse poole, et aidake meid raamatupidamises?

Kui tullakse sooviga, et aitaksime majandusaasta aruannet kokku seada, siis paneme koos andmed aruandesse. Mitmed küsivad nõu, kuidas deklaratsioone täita.

Kuidas Sa suhtud töötavate pensionäride maksustamisega seotud debatti?

Neid pensionäre, kes ei tööta, ei puuduta see üldse. Kes töötavad – midagi pole teha. Mis seal nuriseda! Ma ise saan ka natuke vähem kätte kui enne.

Kogudusele nimeliselt annetades maksuvaba piir suureneb. Peab olema tõestatud, et inimene annetas isiklikult, kas pangaarvega või on tema sularahaline annetus koguduse kassas vormistatud. Vaja on ka isikukoodi. Anonüümseid annetusi ei saa deklareerida.

Sa võtad rahaasju kui vaimulikku tööd.

«Minu on hõbe ja minu on kuld, ütleb vägede Issand» (Hg 2,8). Kas kogudustes on vahendeid, see sõltub meie isiklikust suhtest Jumalaga. Mul ei ole õigust vaadata õe või venna rahakotti, küll aga oma isiklikku suhet Jumalaga. Kui see on elav, siis ei ole raske loovutada raha Jumala riigi edasiminekuks. Ikka mõtlen, et kas need arvud, mida ma kokku löön, on ka Jumalale meelepärased. Kas Tema arvab ka nii nagu mina, ja seda ka maksustamise küsimustes? «Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!» (Mt 10,16). Ütlesin ühele maksuametnikule, et mul on topeltaruandlus. Ma pean temale aru andma, aga kõige peenem aruandlus on Jumalale. Tema näeb ka südame mõtted läbi. Nende järgi tuleb meile õnnistus või needus.

Suhe riigiga on siis ka vaimulik probleem?

Jeesus ütles: «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!» (Mt 22,21). Riigi rahakoti kasutamist saame me reguleerida eestpalvete kaudu. Jumal saab muuta meie ametnike ja seaduseandjate südameid. Me oleme võib-olla vähe palvetanud nende pärast ja seepärast jõuavad meie lauale sellised seadused, mida on raske täita.

Jumala sõna ütleb väga selgelt: «Kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa» (2Aj 7,14).

Igaüks vaatab asju oma mätta otsast ja teiselt mättalt paistab teistmoodi.

Eks see nii ongi. Hirmsasti tahaks, et oskaks tähtsaid asju vaadata Jumala vaatevinklist ja teha ka oma elu kohta õigeid otsuseid, mis oleksid õnnistuseks mitte ainult mulle, vaid ka meie maale ja rahvale, kuhu ja kelle hulka Ta on pannud mind elama, ning koguduste liidule, kuhu Ta on pannud mind teenima.

Täname!

Foto: erakogu

JUMAL ANDIS JÕU JA TÖÖ

Emeriitpastor AARE LIGE sai käesoleval kuul 80-aastaseks. Juba väikese lapsena usule tulnud mehel on mõndagi meenutada.

Sa oled Eesti EKB koguduste pastoritest kõige nooremana ristitud. Kas Sa mäletad seda aega?

Mäletan päris selgesti. Olin kuueaastane ja mind ristis 1944. aastal Ligema jões Albert Vaim. Seda hoiti saladuses, sest Albert Vaim läks sõja eest Rootsi ja kardeti, et kaasosalistel ja siiajäänutel võib tulla raskusi.

Kuidas see juhtus?

Olin liiga väike, et kõike mäletada, kuid mõnda asja olen teiste käest kuulnud või lugenud.

Hilisem Aafrika misjonär Valter Kimberg mängis rahvamajas näidendis ja pidi seal Piibli nurka viskama. Kui ta oli selle teo ära teinud, hakkas tal süda valutama ja ta tuli Ligemal eestpalvele. Ligema koguduse pastor Johannes Niit ütles: «Täna on langenud üks saatana vürst.»

Valter Kimberg tegi koos abikaasaga pühapäevakooli tööd ja mina olin pühapäevakooli laps. Minu vanaisa Peeter Lige ehitas endale maja ja 1932. aastal registreeriti seal priikoguduse osakond. Elasin kodus lapsena koguduse elule kaasa. Inimesed ütlesid mu emale, et laps roomab siin põrandal, nad trambivad ta sõrmed ära. Mis sa lased oma koju nii palju inimesi tulla! Aga need kõik palusid mu eest ja kui ma tagasi vaatan, siis ma võin selle eest Jumalale tänulik olla.

Ükskord pärast pühapäevakooli tundi ütles Valter Kimberg, et kes tahab Jumalaga rääkida, see tulgu ette pinki. Mina olin kohe püsti tõusnud. Tema palus minu eest.

Minu enda mälestustes on see, et ma läksin Jausa kogudusse eestpalvele, sest paljud ütlesid lapsele: «Mis Jumala laps sina oled! Sa oled nii noor, sa ei tea sellest asjast midagi.» Ma mõtlesin, et kodust väljas on autoriteetsem, võib-olla nad siis mõistavad, et see pole kodukootud, villane asi, vaid lapsel on tõsi taga.

Vanaisa ja isa võtsid metsas puid maha. Ma küsisin, et kas te Jausa koosolekule lähete? Vanemad arvestasid nii väikese poisi soovidega ja me läksime. Käisin seitse korda eestpalvel, sest ma ei saanud vastust oma südamesse, kas ma olen Jumala laps. Mõtlesin, et Naaman kastis ennast seitse korda vette, siis sai ta ihu puhtaks nagu väikese poisi ihu, nüüd olen ma seitsmendat korda väikese poisina siin: «Issand, kosta nüüd mul: kas ma kirjas ka seal, eluraamatus taevas.» Mingi vaikne hääl ütles: «Jah, sa oled mu laps.»

Kui koguduses tuli ristimise küsimus, olevat ma öelnud, et te kutsute küll, et laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest nende päralt on taevariik, aga kui mina tahan tulla, siis te ei võta mind vastu. Ema pärast küsis, mis tunne mul oli, kui ma läksin vette. Käis selline mõte läbi, et kui preestrite jalatallad puudutasid vett, siis Jordani vesi jäi seisma. Mina lähen ristimisele ja elutee on mulle nüüd samamoodi lahti. Neid asju meenutades lähevad mul praegugi silmad märjaks.

Sa olid kuueaastane, kas Sa tundsid juba Piiblit ja teadsid laulude sõnu?

Lugeda ma ei osanud. Ma kuulasin oma kodus põnevusega seda, mida räägiti. Vahel peeti kuu aega järjest iga päev palveõhtuid. Need on ju kõik põnevad jutud ja jäävad lapsele meelde. Isa ja ema palvetasid, söögipalvet peeti, meelelahutust ei olnud. Ma tahtsin hea laps ka olla.

Milline oli Sinu kodutalu?

See oli rehetare. Vanaisa ehitas järkjärgult maja suuremaks: rehekoda, rehetuba, köök, siis oli suurem tuba ja selle otsas ruum palvemaja jaoks. Ta oli ühe punapäise saarlasega kauba teinud, et tule aita ehitada, ma ei lähe Pärnu kalale, kui ma järgmisel kevadel lähen ja niipalju saan, siis ma maksan sulle ära. Järgmisel aastal oli kalapüük nii rikkalik, et ta sai nii palju raha, et võis võla ära maksta ja talveks jäi endale ka veel.

Kuidas Sinu perekonnanimi ja kohanimi seotud on?

Minu nimi on küla nimest. Mina ei ole seda tundnud, et nimi meest rikuks. Mees peab ise enda eest seisma ja endale nime tegema. On selliseid laule nagu «Jumal, sul ligemal, ihkab mu vaim! Üles siit vaevaööst kannab mind aim.» Minu mängukaaslane ütles, et Ligemal on see koht, kus kõik Jumala juures käivad. Nimi võib tähendada ka lähedast suhet: «Tule mulle ligemale!»

Kas Sulle usu pärast kitsast on tehtud?

«Nüüd on mu süda rõõmus ja hingab rahu sees. Mu orjapõlv on möödas, ma elan priiuses. Mind Jeesus õigeks mõistnud, Ta armust õndsaks saan, ma sellele lootma ka jään... Nüüd võtku kuri murda ja maailm vihaga, neid kumbki ma ei karda, mu Issand minuga. Ta sõna mõõk kõik võidab, see olgu kõigil käes, kes võitlevad Päästja väes.» Mis hirmu, kui sa oled mees, kellel on füüsiline tervis käes ja on Jumal, kes sind aitab!

Ma tulin pärast sõjaväge sellepärast Hiiumaale, et mu isa ja ema vajasid abi. Läksin talveks kolhoosi, olin töökoja juhataja. Tegin kauem tööd, aga mul oli kuupalk ja rohkem ei makstud. Lehes oli kuulutus, et autobaas vajab autojuhte ja lukkseppi. Tegin kauba valmis, et saan sinna tööle ja läksin siis kolhoosi esimehe juurde.

Esimees küsis: «Kuule, noormees, kas sa mõtled ka, mida sa räägid? Kevadine aeg, sa tahad ära minna, kust ma teise võtan?» Ta oli hariduselt agronoom, ta külvas ikka sel ajal, kui maa soe oli, kuigi nõuti kuupäevajärgset külviplaani täitmist. Sellepärast ta hakkas parteilastele vastu ja ei tahtnud sellel kohal olla. Ma ütlesin talle: «Ma tean seda, et te ei taha kolhoosis olla ja teil on võimalik mind praegu siit ära lasta.» Ta kirjutas tööraamatusse sisse, et olen omal soovil lahkunud. Ma tulin tema kabinetist välja ja naised küsisid, mis ta kirjutas, kindlasti oled vallandatud?

See kaalub üle, kui sa oma tööga toime tuled, olgu valitsus, missugune tahes. «Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.» Need kivid lihvivad meid, nii et me kord oleme valmis taeva Jeruusalemma müüris olema, seal ei ole kirka ega haamri häält kuulda. Seda kuulsin ma väikese lapsena Ligema palvemajas ja see kehtib niikaua, kui me siin elame.

Kuidas Sinust pastor sai?

Isa ütles mulle, et sinust peab saama kuulutaja vend, sest neid lihtsalt ei ole. Mina vastasin talle, et sa ju ise ei ole ka. Ta ütles, et tema ajal oli neid nii palju, polnud vajadust. Kui Johannes Niit hobusega meile koosolekule tuli, siis isa läks õue vastu, pani hobuse kuuri alla ja nii teistel ka, kes hobustega tulid. Ta oli abivalmis inimene. Muidugi küttis ja koristas ta koosolekuruumi. Mina võtsin lapsena pinkide pealt tolmu, lapp oli käes ja pingid tuli kõik üle sõita. Sealt hakkas asi peale.

Ma teadsin, et Jumal on üle kõige. Ma teadsin, et Ta on minu Isa. Ma kuulasin oma isa ja ema sõna. Kui ma teen Jumala tahtmist, siis Tema õnnistus on minuga. «Kes minu ära salgab inimeste ees, salatakse ära Jumala inglite ees.» Sellepärast ma ei ole seda kuskil häbenenud, et ma olen usklik. Mind pandi tunnistama, kui ma olin ainult 12-aastane.

Kui ma tulin sõjaväest, siis rääkisid Külama koguduse õed minu emale, et tulgu Aare neile kogudusevanemaks. Vanempresbüter Robert Võsu hakkas rääkima, et mingu ma Kiduspeale. Mul oli külgkorviga mootorratas, oleks saanud seal käia. Ma ei tahtnud otse ära öelda, aga Kõpu poolsaar ja Ligema jäävad teine teise kanti. Ise elasin ma Kärdlas. Ma käisin pühapäeval ikka Ligemal, viisin emale leiba ja varustasin teda. Ema jäi kurvaks, et sa enam siis siia ei tule.

Siis sai Ligema koguduse pastor Bernhard Saue avarii tagajärjel surma ja ma pidingi jääma Ligemale, kuigi mind kutsuti ka Lepikule. Seal oli ka vanadekodu, mida oli vaja külastada. Lepiku inimesed ütlesid, et me saame sinust aru, sa pead nüüd koju minema.

Bernhard Saue käis Külamal leiba murdmas, ta hooldas seda kogudust. Pärast ordineerimist hakkasin seal ka käima. Pidasin pühapäeviti kaks koosolekut.

Mul oli siis must 1935. aasta auto Horch Pullman, millega sõitsin kümne aastaga sada tuhat kilomeetrit mööda Hiiumaad maha. Sellel oli kolm rida istmeid. Üks vend nimetas seda taevatõllaks, sellest sai tema hüüdnimi. Teine nimi oli «Kabeli tramm Kärdlas».

Mis neist kahest kogudusest tänaseks on saanud?

Külamal peetakse vahel koosolekuid, eriti kontserte. See ei ole päris unustatud koht. Ligemal saime vanale talumajale katuse peale teha, aga rohkem jõudu ei ole. See maja vajaks veel remonti. Regulaarseid koosolekuid pole kummaski kohas.

Ligema maja pole kunagi koguduse nimel olnud. Vanaisa ehitas selle ja mina pole seda ära müünud, et kui muud palvemajad kinni pannakse, siis seal on koht, kus saaks koos käia.

Sa oled 80-aastane ja tegutsed praegu ka?

Ma olen Kärdla koguduse diakon. Kärdlas on 5,5 kilomeetri pikkune matkarada, ma käisin selle ükspäev läbi. Kui mul oli 40. sünnipäev, olime Udo Veevoga kõrvuti ja tema ütles: «Olgu sinu sees teistsugune vaim, selline nagu Kaalebil ja Joosual oli.» Nüüd, kui ma olen 80, võin öelda nagu Kaaleb: «Anna mulle see mäestik, mu jõud on nagu noorpõlves.» Ma tunnen sellist vaimujõudu. Tänu Jumalale, kes on meid kõigest läbi kandnud!

Sinu juures on tunda vanade priilaste vaimu, kogu aeg tulevad tsitaadid. Tänapäeval kõiki neid laule enam ei tuntagi.

Ma käin ja mõtlen ning öösel, kui uni ära läheb, siis tulevad piiblisalmid ja laulusõnad meelde. Öösel teen ma palvet teiste eest ja nii olen ise ka palves ette valmistatud. Ma ei lähe kurja ega väsinud olemisega, vaid rõõmsa näoga välja.

Täname ja soovime õnnistust juubeli puhul!

Foto: Tarmo Kähr

ELULE TULI UUS MÕTE

Neljapäeval, 7. detsembril 1995, kui lennuk kell 6 Linzis (Austria) õhku tõusis, oli taevas selge. Ühemootorilise eralennuki pardal oli kuus reisijat, kes lendasid Wolfsburgi Saksamaal nõupidamisele Volkswageni juhtkonnaga.

Lend kulges normaalselt, õnnetus juhtus veidi enne maandumist Braunschweigi lennuväljale. Kell oli umbes 7.20. Äkki tundsid ärimehed tugevaid raputusi.

NÜÜD PEAN MA SUREMA

Mõni sekund enne allakukkumist surus Hans Eicher küüned oma istmesse: «Nüüd pean ma surema mingi tobeda nõupidamise pärast.» Need on tema viimased mälestused. Siis langes lennuk umbes kolmesaja meetri kõrguselt sügavusse.

All oli jõgi. See oli umbes viis meetrit lai ja kaks meetrit sügav. Õnnetust uurinud spetsialistid ütlesid hiljem: «Ellujäämislootust neil polnud.»

Miks lennuk järsku kõrgust kaotas, jäi seletamatuks. Vajudes riivas ta kõrgepingeliini ja see rebis paremal tiival tüki küljest. Lennuk ei hoidnud enam õiget suunda ja lendas üle metsatuka. Kuna ühte tiiba enam ei olnud, mahtus lennuk kahe puu vahelt läbi. Siis kukkus ta vette, kuid hoog oli nii suur, et nina kerkis teisel kaldal veest välja. Saba jäi vette.

KÕIK JÄID ELLU

Kõik reisijad jäid õnnetuses ellu. Kui lennuk oleks jäänud vette, oleksid nad tõenäoliselt kõik uppunud. «Nii palju juhuseid üksteise järel, see ei ole statistiliselt võimalik,» ütleb Eicher nüüd. Tookord nägi ta selles kõiges lihtsalt õnne.

Kui lennuk alla kukkus, rebenes Eicheri iste kinnitusest lahti ja paiskus eesistujale otsa. Eicheril purunes üks rinnalüli ja kui lennuk seisma jäi, tundis mees tugevat valu.

AINULT KUUS NÄDALAT

Päästjad jõudsid ruttu kohale. Eicher viidi intensiivravisse. Nädal hiljem lendas ta arsti saatel tagasi Austriasse. Vigastust raviti kokku kuus nädalat, siis võis ta jälle tööle minna.

Eicher oli vastutaval ametikohal Porsche autofirmas Salzburgis. Ta hoolitses müüjate väljaõppe ja täiendõppe eest. «Ma ei teinud mingeid järeldusi õnnetusest ega faktist, et me kõik ellu jäime,» ütleb ta. «Kõik läks edasi nagu ennegi.»

HÄDA TULI HILJEM

Töö oli nõudlik ja võttis Eicheri kogu tähelepanu. Ja siis, umbes 15 aastat hiljem, tekkis tal nagu välk selgest taevast paanika. Kõik oli kuidagi kitsas, süda lõi kiiremini, tal oli vajadus koheselt ruumist välja saada. Need paanikahood hakkasid korduma ja mõnikord olid nad koguni nii hullud, et Eicheril tekkis surmahirm.

Järgmisel kahel aastal hiilis Eicheri ellu depressioon. Õppinud psühholoogina teadis ta sümptomeid juba kooliajast, aga iseenda olukorrale ei olnud tal tol ajal mingit seletust: «Ma jäin ju õnnetuses ellu ja mu tervis oli korras.» Nüüd ta teab – välja lõi lahendamata hingetrauma, meditsiinis nimetatakse seda posttraumaatiliseks stressihäireks.

KÕIK TUNDUS MÕTTETU

«Oleks mul olnud lüliti, mis oleks mu elu ümber pööranud, oleks ma seda kohe kasutanud,» räägib Eicher oma elu kõige sügavamast punktist. «Ma ei tahtnud enam hommikuti üles tõusta, aga pidin seda töö pärast tegema. Aga sellel kõigel ei olnud enam mingit mõtet.»

Oma töös oli Eicher jätkuvalt edukas. Kodus aga haaras teda üha uuesti kurbus ja mõttetus. Ta elas oma naisest lahus, seepärast ei taibanud pikka aega keegi midagi. Kui lapsed külas käisid, siis nad märkasid küll, et midagi on korrast ära. Isa oli rahulikum ja mõnikord kuidagi äraolev. Eicheril on sellepärast häbi. «See tegi mind veel nukramaks. Ma tahtsin ju tugev olla, aga ei teadnud enam, mida teha.»

Lõpuks rääkis Eicher oma perearstiga ja see diagnoosis depressiooni. Ta kirjutas välja kerged antidepressandid, aga Eicher ei märganud mingit paranemist.

OOTAMATU ABI

Nii vedas Eicher end päevadest läbi. Õhtuti üritas ta teleri abil oma mõtteid mujale viia. Aga kui ta vaatas uudiseid või kriminulle, siis tegid need talle vaeva. «See oli psüühiliselt väljakannatamatu, suruv valu oli kogu kehas.»

Kord pulti klõpsutades sattus Eicher kristlikule telekanalile – seal jooksis film Jeesusest. Eicheril ei olnud ristiusuga mingit sidet, ta tahtis edasi klõpsutada, aga jäi pidama. Ta märkas: «See tegi mulle head. Enam ei olnud nii halb. Vastupidi, hirm oli samal hetkel kadunud.»

Eicher ei osanud seda endale seletada, aga järgmistel nädalatel lülitas ta teleri ikka uuesti samale kanalile. Ka mujalt otsis ta kristlikke saateid. Ta hakkas Jeesuse vastu huvi tundma.

ÄKKI TULI PALVE

Üks jalutuskäik on Eicherile eriliselt meelde jäänud. Tema maja asub järve ääres ja nii käis ta sageli väljas jalutamas. «Järsku ma märkasin, et üle minu huulte tuli Meie Isa palve. See üllatas mind, sest palju aastaid ei olnud ma Jumalat kõnetanud,» kirjeldab Eicher seda, mis juhtus. Tol korral oli see arusaamatu.

Edaspidi palvetas ta üha uuesti. «Ma ei hakanud seda soovi maha suruma, sest ma märkasin, et see teeb mulle head. Nii nagu ka need telesaated mu enesetunde paremaks tegid. Märkasin oma üllatuseks, et paanikahood ja rasked mõtted hakkasid vähenema.» Selles paranemises näeb ta Jumala tegu.

JUMAL LEIDIS TEMA

«Minu jaoks on see täna tõeline ime,» ütleb Eicher. «Mul ei olnud nelikümmend aastat Jumalaga midagi tegemist. Otsida Jumalalt abi, sellist mõtetki ei tulnud mul kunagi pähe. Ja kuigi ma Teda ei otsinud, leidis Tema mind.»

Eicheri senised väljakujunemata arusaamad usust hakkasid muutuma: «Pärast seda, kui ma märkama hakkasin, kuidas palved ja Jumala vastused mulle head tegid, sain ma aru, et Ta on Looja. Ma usun nüüd, et Jumala Poeg on maa peale tulnud ja Ta suri minu eest. Ja me läheme Tema juurde, kui meie elu maa peal otsa saab.»

KÕIGE TÕHUSAM

Psühholoogina ütleb Eicher nüüd, et palve võib rohkem aidata kui mistahes ravi. On kasulik otsida sidet Temaga, kes ütleb: «Sa oled soovitud ja armastatud. Mina olen sinuga.»

Hans Eicher usub: «Jumal tahab inimeste hulgas olla. Usk võib leida sinu. Sina pead seda ainult võimaldama.»

MARTINA EIBACH
idea Spektrum Spezial

«Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.» (Jh 3,7–8).

Foto: Kadri Aan

KRISTLASI KIUSATAKSE TAGA

Kristlaste olukord on paljudes maades raske. Peamisteks tagakiusamiste eestvedajateks on islami ja natsionalistlikud liikumised. Sellisele tulemusele jõudis kristlik abiorganisatsioon Open Doors oma tagakiusamisuuringus. Organisatsiooni andmetel kiusatakse üle maailma taga rohkem kui 200 miljonit kristlast.

Tagakiusajate edetabeli peamised maad asuvad Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Esikümne moodustavad Põhja-Korea, Afganistan, Somaalia, Sudaan, Pakistan, Eritrea, Liibüa, Iraak, Jeemen ja Iraan. Põhja-Korea on esikohal 15. korda. Erinevalt Põhja-Koreast ja Eritreast on ülejäänud riikides peamiseks tagakiusamise põhjustajaks äärmuslik islam.

Negatiivne on areng ka hinduistlikes maades Indias ja Nepalis. Religioosne natsionalism kasvab Aasias «nagu tsunamilaine, mille kiirus ja kõrgus üha suureneb, mida lähemale laine rannale jõuab». Indias registreeriti 2017. aastal kuussada rünnakut kristlaste vastu. Loosungi «Üks usk, üks kultuur ja üks rahvas» järgi peaks kõik seal alluma hinduismile kui rahvusliku kultuuri kandjale.

Paljud Süüria õigeusklikud kristlased, kes on kodumaalt põgenenud, ei tahaks ka pärast võitu Islamiriigi üle koju tagasi pöörduda. Saksa teoloogiaprofessor Martin Tamcke külastas ühte põgenikekeskust Liibanonis ja nägi, et eelkõige noored kristlased ei näe enda jaoks kodumaal mingit perspektiivi. Neil on mulje, et nad ei ole seal teretulnud.

Kristlased lahkuvad ka praegu surmahirmus oma kodusõjast haaratud kodumaalt. Nüüd elab Saksamaal ja Rootsis juba rohkem süüria õigeusukiriku liikmeid kui Süürias endas. Ka teistes Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika islamimaades jälitatakse ja kiusatakse kristlasi taga. Lähis-Ida kristlaste mälus püsib veel elavana armeenlaste ja teiste kristlike vähemuste genotsiid aastatel 1915–1917 Türgis. Selle käigus tapeti 1,5 miljonit inimest.

idea Spektrum

LENNUKID JA PSALMID

Marianne Schütze (38) elab Maini-äärse Frankfurdi lähedal. Ta on edukas ärinaine ja veendunud kristlane. Ta müüb Saksamaal Šveitsi väikelennukeid.

Oma tööalase tegevuse kõrval tahaks Marianne Schütze kuulutada maailmale parimat sõnumit – seda, mis räägib Jumala armastusest inimeste vastu, nagu Piiblis kirjas on. Selleks andis ta nüüd välja raamatu, kus on tema illustratsioonid ja omasõnalised tõlgendused pikima, 176 salmist koosneva 119. psalmi iga salmi kohta. Raamatu pealkiri on «22x8 salmi sinu elu jaoks – psalm 119». Ta tahaks jõuda raamatuga ka nende inimesteni, kes muidu Piiblit ei loe.

JUMALAT POLE OLEMAS!

Marianne Schütze kasvas üles Ida-Saksamaal Magdeburgi lähedal mittekristlikus kodus. See oli keskkond, mis teda kujundas. Siiani on tal väga hästi meeles üks episood. «Ükskord tekkis mul sõbrannaga, kellega koos flööti õppisime, tõsine tüli küsimuse üle, kas Jumal on olemas või Teda ei ole. Mina arvasin, et ei ole, tema vastas, et on küll! Lõpuks küsisime oma õpetaja käest.» Väljaõppinud sotsialistliku pedagoogina eitas õpetaja loomulikult Jumalat.

Marianne tundis, et võitis: «Jumalat ei ole olemas!» Seejuures olid piiblilood talle lapsepõlves meeldinud. Otsuseni, et ta tahab kristlaseks saada, viis Marianne lõpuks misjonär Werner Heukelbachi palvekalender: «Selle tagakaanel oli palve. Lugesin selle Jumalale ette ja ütlesin Talle, et tahan oma elu nüüdsest koos Temaga edasi elada.»

KUIDAS ELU ÕNNESTUB

14-aastaselt laskis Marianne Schütze end ristida. Teatud ajal keskendus ta ainult Jumala teenimisele ja heietas isegi mõtet, et temast võiks diakoniss saada. Lõpuks otsustas ta siiski oma võimeid majanduses rakendada. «Jeesus ütles ju, et me peame olema maa sool ja maailma valgus. Ja seda saab teha igas ametis.»

Nii õppiski Marianne Schütze tööstusdisaini ja töötas seejärel nõunikuna autotööstuses. Mis aga jäi, oli vaimustus Piibli sõnumist: «Piibli teemasid ühiskonnas rakendada – see mõte ei lasknud mind lahti.» Nii otsustaski ta selle raamatu kirjutada, et võimalikult paljude lugejateni jõuda.

Raamat ilmub saksa ja inglise keeles. «119. psalmis on eeskirjad ja korraldused, kuidas elu võiks õnnestuda. Need sobivad igale inimesele ja keegi ei peaks neid kõrvale lükkama.»

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

JEESUS VÕIDAB

Üks Baieri (Saksamaa) varas parandas meelt – 48 aastat pärast kuritegu saatis ta katoliku kirikule tagasi kaks 20 sentimeetri kõrgust portselanist inglikuju, mis ta oli 18-aastaselt kabelist kaasa võtnud. Lisatud kirjas ütles praegu 66-aastane mees, et oli kujud varastanud teismeliseea rumalusest.

Inglid olevat tal palju aastaid erinevates korterites kaasas olnud, aga siis ema asjade hulka ära kadunud. Kui ta need uuesti kätte leidis, ei suutnud ta neid enam üles panna: «Ma tundsin, et nad vaatavad mulle otsa.» Seepärast saatiski ta need nüüd tagasi.

Ülestunnistuse lõpetas ta küsimusega, kas taevas on talle siiski veel lahti. Preester Wolfgang Huber vastas talle, et meeltparandavale patusele on taevas alati avatud.

Nelipühikoguduse pastor Julius Zant USA Marylandi osariigist käitus väga julgelt, kui relvastatud röövel tema piiblitundi ründas. Kurjategija nõudis, et kohalolijad annaksid ära oma sularaha ja mobiiltelefonid.

Pastor meenutab: «Ma tõusin püsti ja ütlesin talle: «Kao minema, Jeesuse nimel!»» Röövel olevat muutunud ebakindlaks, kuid ähvardanud pastorit relvaga, samas kinnitades, et ei tahaks tegelikult talle halba. Pastor julgustas teda õigesti talitama. Sellepeale läks röövel kirikust minema.

idea Spektrum

UUDISEID

19. detsembril seati Märjamaa Vabakoguduses pastoriametisse Indrek-Eliel Tambek. Talle ja tema abikaasale palusid õnnistust Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm ja koguduse senine pastor Avo Valk.

Pärast Tartu Ülikooli rektori Volli Kalmu ootamatut surma valiti 27. detsembril rektori kohusetäitjaks religioonipsühholoogia professor, ülikooli töötajate nõustaja-kaplan Tõnu Lehtsaar. Tema volitused kehtivad uue rektori ametisse asumiseni või ühe aasta.

Tõnu Lehtsaar on Tartu Kolgata baptistikoguduse diakon ja Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogu liige.

Tõnu Lehtsaar täitis rektori kohuseid ka 2007. aastal. Siis andis ta ka intervjuu Kuulutajale – loe Kuulutajast nr 2/208 (2007)!

ALLIANSSPALVENÄDAL TALLINNAS

1 – Veikko Võsu EKNK Toompea koguduses.
2 – Alur Õunpuu Kalju Baptistikoguduses.
3 – Ove Sander Olevistes.
4 – Taavi Hollman Valguse Tee koguduses.
5 – Antto Ronkainen jagab Jumalalt saadud sõnumit Eesti kohta. Tõlgib Mart Metsala.
6 – Lõputeenistus metodisti kirikus.

Fotod: Indrek Luide