Foto: Kadri Aan

Kevad on käes. «Hommikul vaatasin koduaias, kuidas looduses elu käib. Ühe linnupuuri juures käis tõsine arutelu – kuldnokapaar ja ülbe varblasepaar arutasid, kummal on õigus sellele elamispinnale. Eks hiljem paista, kes peale jäi.»

Kindlasti oli see huvitav kogemus, mida tasus teistelegi jagada. Tegelikult on see näide karmist olelusvõitlusest. Suurte inimestena ei suuda me väikeste lindude eluprobleeme piisavalt tõsistena näha. Aga nemad ise näevad küll. Ja mida tähendab nende jaoks veel see, kui kuskil hiilib ringi meie armas malbe kodukass, kes neis ainult maitsvat suutäit näeb? Nii tundub lindude elu juba päris ohtlikuna.

Karm olelusvõitlus käib ka inimühiskonnas. Mõnikord tundub, et inimelu ei maksagi midagi. Seda küll mõnede teiste inimeste, mitte Jumala silmis. Jeesus ütles: «Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. ... Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.» (Mt 10,29.31).

TAOTLEGEM RAHU

Toimetaja kommentaar

Järsku tõsteti meedias üles prügiteema – mida jäätmetega teha, kas nad põletada või viia prügimäkke, kuidas neid sorteerida. Teha tuleb muidugi kõiki kolme, aga küsimus on proportsioonides ja hinnas.

Jättes jäätmete osas lahenduste otsimise spetsialistide hooleks, nendime puhtuse tähtsust – nii hinge kui ka elukeskkonna mõttes. «Olgu su leer püha, et Ta (Jumal) ei näeks su juures mitte midagi sündsusevastast ega pöörduks sinust ära,» õpetas Issand vanaaja rahvast (5Ms 23,15).

SÕDA SÜÜRIAS

Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa pommitasid Süüria väidetavaid keemiarelvaobjekte. Neid ei tohiks tegelikult seal enam ollagi, juba mitu aastat tagasi tuli need kõik ära hävitada. Aga Süürias tapetakse ja kahjustatakse senini oma rahva hulgast pärit vaenlasi selle relvaga.

Nii vähemalt väidetakse ja arvatavad süüdlased muidugi eitavad oma kuritegusid energiliselt. Täit tõde on raske tõestada ja pahategijad teavad seda suurepäraselt. Ja mitte ainult need, kes keemiarelvi kasutavad.

Me oleme pika rahuajaga ära harjunud. Kahjuks on rahvaid, kes on harjunud pika sõjaajaga. Rahu on tegelikult habras. Et see meil püsiks, selleks peame paluma maade ja rahvaste eest, kellel rahu ei ole. Sõdadel on kombeks levida või alustatakse teises kohas uut sõda, et esimeses saaks oma eesmärgi saavutada.

Sõjad on suur äri. Hävitades mingeid tootmisettevõtteid, saab teistele luua eeliseid. Relvade tootmine ja müük on väga kasumlikud ärid, sellesse püüavad ka mõned Eesti töösturid sisse pääseda. Purustatud majad ja tehased tuleb pärast sõda jälle üles ehitada ning see tõotab uusi tellimusi ja tulu. Ka põgenike pealt saab kasu lõigata. Nii näeme, et on palju neid, kellele sõda toob sissetulekuid – ega siin polegi kõiki võimalusi ära toodud. Poliitilist kasu ei tohiks ka tähelepanuta jätta. Isegi rahuläbirääkimiste varjus otsitakse endale kasu, mitte ei mõelda ainult kannatavatele inimestele.

Tõeliseks rahu kindlustajaks suudab olla vaid Jumal. Ainult Teda võime sada protsenti usaldada. Tema võib anda rahu ka neile, kes on sunnitud olema suurte hädade ja kannatuse keskel. Nad võivad seal mitte ainult ise rahu kogeda, vaid ka luua enda ümber rahu.

Apostel Paulus leidis Jeesuse kõndides Süürias Damaskuse teel. Küll oleks hea, kui seal tänagi inimesed näeksid valgust ja kuuleksid kutsuvat häält ülalt taevast (Ap 9,3–5). Jeesus ütles: «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!» (Jh 14,27).

KAS TÕESTI IGAV TEEMA?

Üha lähemale tulevad järjekordsed Riigikogu valimised. Kuigi sage valimistest rääkimine võib olla tüütav, ei pääse me sellest ometi mööda. Poliitikutest, kes meid valitsevad, sõltub nii mõndagi, aga kellele see õigus antakse, selgubki valimiste tulemusena.

Valimiste lähenemine toob kaasa suurema huvi erakondade reitingute vastu. Parteidele on oluline teada, kui palju on neil toetajaid. Kellel neid rohkelt tundub olevat, võivad rõõmustada, aga vale oleks rahulolevalt puhkama jääda. Kui pooldajaid vähevõitu, siis muidugi tegutsetakse. Üks erakonna esimees loobub valimisteks valmistumise nimel koguni ministrikohast. Kas ta õigesti teeb, seda näeme takkajärele, kui valimiste tulemused käes. Ühe teise erakonna esimees ütles, et praeguseks on kõigil null häält – valimised on ju veel toimumata.

Eesti baptistid on olnud ajalooliselt poliitiliselt aktiivsed. Kõigepealt kohalikul tasandil – enne Esimest maailmasõda oli nende hulgas vallatalitajaid, vallakohtute esimehi, kuuluti volikogudesse. Aga pärast Eesti iseseisvumist oli kolm baptisti ka Riigikogus – koguduse lihtliige Gustav Kroon, pastor Voldemar Korjus ja baptistiliidu esimees Karl Kaups. Taasiseseisvunud Eesti usklikke poliitikuid teavad ehk lugejad isegi. Neid inimesi pole vaja häbeneda.

Ei saa kuidagi nõustuda nendega, kes ütlevad, et nad valima ei lähe, kuna nende häältest ei sõltu midagi. Sõltub kindlasti. Samuti peaks julgustama neid, kes tunnevad kutsumust riigiasjades ise osaleda – see ei ole patune kiusatus, vaid niisuguseid inimesi on riigile ja rahvale vaja. Ka usurahvale, et nende arvamust otsuste tegemisel arvestataks.

«Taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!» kirjutas Jeremija Paabelis vangis olevatele juutidele, kes loomulikult unistasid koju tagasi pääsemisest (Jr 29,7). Meie elame oma vabal maal ja peaksime selle heaolust väga huvitatud olema.

Foto: Kadri Aan

MUL ON JUMALAGA HEA OLLA

«Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja Ta muudeti nende ees; Ta pale säras otsekui päike, Ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid Temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: «Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.»» (Matteuse 17,1–4).

Iga inimese südames on soov, et tal oleks hea olla. Selle nimel on inimesed heidelnud ja vaeva näinud, omavahel riidu läinud.

Et inimestel oleks hea olla, sõltub paljudest asjadest. Kui kõht on tühi, ei ole õigeid riideid seljas, ei ole kodu, kuhu õhtul puhkama minna, on raske haigus ja keha on valu täis, siis inimesel ei ole hea olla. On veel mitmeid asju, mis mõjuvad meie enesetundele. Aga kui inimese põhivajadused – toit, riie ja soe kodu – oleksid täidetud, kas siis oleks alati hea olla? Ei ole.

KAKS PAKKUMIST

Tänapäeva probleemiks ei ole see, et inimese põhivajadused on rahuldamata, vaid täitmata on tema suur vajadus olla Jumalaga. «Enese poole püüdjaks oled loonud sina meid ja meie hing ei vaiki enne, kui ta on leidnud rahu sinu sees,» ütles aastasadu tagasi Augustinus. Jeesus ütles: «Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust» (Mt 4,4).

Nõukogude ajal halvustati, et usk teeb inimese õnnetuks ja kurvaks. Riik tahtvat, et inimene tunneks ennast hästi. Tegelik pakkumine oli alkohol, tubakas ja lodev elu. Usk ütleb, et just nendest tuleb loobuda.

Muutmisemäel ütles Peetrus spontaanselt välja seda, mida ta oma hinges tajus ja mis on inimhingedes varjatud. Seal, kus olid Kristus ja Jumala pühad inimesed, oli Peetrusel hea olla. See oli nagu tulevase igaviku eelmaitse. Paulus ütles: «Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem» (Fl 1,23).

Piiblis on palju kirjakohti, mis kinnitavad, et Jumal aitab inimesi ka praeguses olukorras. Jeesus ütles oma järgijate kohta: «Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti» (Jh 10,10); «Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde» (Jh 14,18); «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.» (Jh 14,27); «Õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele» (Mt 11,29). Siis on meil hea olla.

Taavet ütles kauges minevikus: «Üksnes Jumala juures on mu hing vait» (Ps 62,2). Aasaf ütles: «Sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal» (Ps 73,25). Sest Jumalaga on hea olla.

Jumal pakub meile seda kõike ilma rahata. Palju pakkumisi tehakse raha eest, ja ime küll, inimesed valivad neid, ostavad raha eest head tunnet ja olemist – ikka mõnuaineid, lõbusat seltskondlikku olemist, lodevat elu sinna juurde ka. Seda pakutakse neile noorest east alates, kui nad ei oska ära mõista, mida see kõik tähendab. See kõik mõjub.

SÜNGED LOOD

Olin 37-aastane, kui mind taheti võtta sõjaväkke kordusõppustele. Kui meid arstlikus komisjonis uuriti, siis vaatasin – minuealistel meestel ripuvad kõhud üle püksirihma! Tundub ju, et võtad õlut ja nii hea on olla, aga aasta-aastalt hakkab see mõjuma. Ega õllekõhuke veel kõige kurjem asi ole. Halvad asjad tulevad hiljem veel sinna juurde.

Kui inimene hakkab alkoholi tarbima, siis tal silmad säravad ja laulujoru tuleb – küll mul on hea olla! Aga kui ta seda jätkab, küll siis on halb olla. Lõpuks ei talugi enam seda pohmelli. Mõnel tulevad enesetapumõtted.

Ühes aastas sureb alkoholi ja tubaka otsesel või kaudsel tagajärjel Eestis rohkem inimesi kui suri vabadussõjas. Kui Afganistanis mõni mees surma sai, siis oli see kogu riigile väga kurb. Aga peaaegu iga päev kuuleme – liiklusavarii purjus peaga, uppumine purjus peaga, põlemine purjus peaga. Keegi jälle sureb ja me oleme sellega nii harjunud, et ei teegi enam palju hädakisa.

Kuuleme vahel, et mõned üle maailma tuntud näitlejad, lauljad või kirjanikud on mõnuainete tarbimise tagajärjel surnud. Miks nad siis neid aineid vajasid? Paistis olevat ääretult õnnelik elu, mõned suplesid raha sees? Raha ei anna seda, mida Jumal saab anda, et meil oleks hea olla.

POOLIK KRISTLUS

Miks üldse nii süngetest asjadest rääkida? Nende rünnak ulatub ka meieni, ka usklike noorteni. On ime, et sellises lahingumöllus, selliste lõbuelu pakkumiste keskel, mis ründavad nii noori kui vanu, millega väga tihti kaasneb ka usuvastane võitlus, siiski veel on usklikke. Aga ikka on veel neid inimesi, kes on jõudnud niisuguse kogemuseni välja, et neil on Jumalaga hea olla. Tänu sellele püsib usk siin maailmas.

Kahjuks kõik, kes on nime poolest kristlased, ei ole jõudnud selle kogemuseni. Olen kuulnud, kuidas vaimulikud kurdavad, et inimesi ristiti, nad tulid leeri, andsid leeritõotuse, aga pärast kadusid ära. Kui neil oleks Jumalaga hea olla, siis nad tuleks jälle kirikusse. Nimekristlus on ristiusu üks kurb peatükk. Need inimesed ei ole jõudnud sinnani, et neil oleks Jumalaga hea olla.

Mõnigi usuvastane on siiski jõudnud selleni, et on Jumala vastu võtnud. Kirjanik Juhan Smuul kirjutas nõukogude võimu tellimusel näidendi «Lea» , mille prototüübiks oli ta usklik õde. Raha oli palju, lõbu oli palju, aga kirjanik jäi haigeks ja üsna viletsaks. Keegi ei tahtnud enam teda aidata ja temaga suhelda. Üks inimene oli veel – tema õde, keda ta püüdis näidendis näidata usust loobujana. Ta põetas oma haiget venda mitu aastat. Õde ütles, et enne surma vend pöördus. Pole mingit põhjust uskliku õe sõnades kahelda.

PARANDAGE MEELT!

Kuidas me jõuame selleni, et võime öelda, et Jumala läheduses on meil hea olla? Kui maailm kutsub meid, siis Kristus kutsub ka, aga Ta seab meile nõude: «Parandage meelt!» See on inimestele ebameeldiv. Aga Jeesus ütles: «Mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!» , ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas» (Mt 7,21). «Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime,» kirjutas Paulus (2Tm 2,19).

Miks nõuab Jumal meeleparandust – usuasja võiks ju palju lihtsamalt võtta? Ristirüütlid tulid omal ajal meie maale usku tooma. Kas nad õpetasid eesti rahvale, et parandage meelt? Ei õpetanud. Nad sundisid ristiusku vastu võtma ja kes vastu hakkas, need surmati. Kas need vägivaldselt ristiusku sunnitud eestlased tundsid, et Jumalaga on hea olla? Ei, neile oli kõik võõras. Ristirüütlitele endalegi oli usu sisu võõras ja nii ka neile ristitud eestlastele. See kibedus ristirüütlite tehtud ülekohtu pärast on saatnud eesti rahvast aastasadu. See ei olnud Jumala tahtmine.

Meeleparanduse nõue teeb ristiusu vastuvõtmise raskeks, tänapäeval ei saa ju enam niimoodi peale sundida. Võiks ju küsida, miks Kristus üldse tuli siia maailma? Miks Ta kannatas piina ja ristisurma? Kui jätaks meeleparandusest ja Kristuse ristisurmast rääkimise? Kui jätaks kõrvale pattude jutu ja nende andekspalumise? See kuidagi riivab inimest ja on läbi aegade olnud raske.

Kui meie maal hakati perekonnanimesid panema, siis minu kodukoha naabervallas pani parun mõnele nime ilma küsimata ja mõnelt küsis, mis nime ta tahab. Üks lihtne talupoeg ütles, et mis ma vaene patune oskan tahta. Parun naeris, et ongi nimi käes ja pani mehele perekonnanimeks Patune. Eks seda oli natuke imelik kuulda.

Kui inimene patust ei pöördu ja ei kahetse, siis jääb talle tundmatuks ka andeksandmine. Kui kaua sa ikka käid kirikus, kui Jumal jääb võõraks! Usku on kergelt vastu võetud ja kergelt sellest loobutud ka. Üks uskkond pani üle 20 aasta tagasi kuulutused välja, et moodustatakse uus kogudus. Valmistrükitud blanketile oli vaja panna ainult nimi ja kuupäev. Kogudus moodustati kergesti, mõned korrad käidi koos ja rohkem ei tuldud.

Mis on meeleparandus? Kui me tunneme oma vigu ja puudusi, tunnistame seda Jumalale ja palume tõsiselt andeks. Kui me seda tõsidusega palume, siis saame ka tunda, et Jumal annab mineviku patud andeks ning võtab süükoorma ära. Johannes ütles: «Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust» (1Jh 1,9). See pole ainult teadmine, vaid ka kogemus, mida oma südames tunneme: «Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed» (Rm 8,16).

Siin ongi usu saladus. Püha Vaimu läbi tuleb meie südamesse pattude andeksandmise tunnistus ja kindlus – ma olen Jumala laps, taevase Isaga lepitatud, mul on hea olla koos Jumalaga. Siis me ei lähe enam viinast lohutust otsima, ei pea enam õllekõhtu kasvatama, ei pea lühikest joomarõõmu kogema ja sellele järgnevat hirmsat pohmelli, ei pea minema tantsuõhtule ja käsi üleval õõtsutama, et mingit joovastust saada. Siis me mõistame seda, mida laulja ütles: «Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: «Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!»» (Ps 91,1–2).

Ma olin äsja usklikuks saanud ja juhtusin olema tänaval hirmsa raju ja äikesemürina ajal Pärnus. Ma tundsin, et mu elu on Jumala käes, ma ei pea kartma!

Oleme kuulnud Osvald Tärgi jutlusi Pereraadiost ja lugenud tema raamatuid. Ka tema sai vanaks ja jäi haigeks. Kui tütar teda õhtul vaatamas käis ja küsis isalt, kuidas ta olukord on, siis isa ütles, et tal on hea olla. Hommikuks oli ta juba lahkunud. See on meie usu saladus, mida me võime kogeda koos Jumalaga: «Mul on hea olla!» Kui eluõhtu tuleb, siis läheme sellele vastu usu ja teadmisega, et jõuame sinna, kus on väga palju parem.

JÜRI JÜRGENSON
Tartu Salemi Baptistikoguduse emeriitpastor
Jutlus on peetud 2010. aastal
Foto: erakogu

EVANGEELIUM PUUETEGA INIMESTELE

Aktuaalne teema

EVELYN APINIS on Hiiumaalt pärit ja Eesti EKB Koguduste Liidu misjonär liikumispuuetega inimeste seas Lätis. Seda tööd teeb ta koos abikaasa Kaspariga.

Mis on teie tegevuse eesmärk?

Peamine eesmärk on kuulutada evangeeliumi. Selleks korraldame puuetega inimestele laagreid, kutsume neid sööma jne. Oluline on, et nad kodust välja tuleksid ja saaksid kristlastega kohtuda.

Sa oled seda tööd juba palju aastaid teinud.

Me alustasime oma ühingu Wings for Wheelsiga 2007. aastal, aga ma olen töötanud puuetega inimestega ka juba varem Eestis, kuigi mitte misjonärina. Ma olen hariduselt sotsiaaltöötaja. Kaspars on õppinud füsioteraapiat.

Seda tööd ei saa üksi teha.

Koduseid teenuseid me ei paku. Kui on üritused, siis me oleme püüdnud leida vabatahtlikke, kes käivad inimestel autodega järel. Nüüd on meil endal mikrobuss, kuhu mahub kuus ratastoolis inimest sisse. Vahel maksame takso kinni. Keegi ei saa öelda, et ma ei saanud tulla, sest ei ole transporti. Kui on laagrid, siis me otsime puuetega inimestele isiklikud abilised. Kellel on vaja, seda aidatakse söömisel ka. Meil on vabatahtlikest võrgustik tekkinud ja on neid, kes toetavad meid regulaarselt.

Mis sellel suvel plaanis on?

Sel korral tuleb meil juba 11. laager. Püüame seda teha veidi teistmoodi. Võtame vähem inimesi, et jõuaksime kõigiga tuttavaks saada. Suures laagris tead küll nime ja nägu, aga ei ole aega maha istuda ja rääkida. Laagris on alati üks ekstreempäev, kus me teeme midagi sellist, millest keegi ei usu, et ta sellega hakkama saab. Siis on erinevad töötoad, kristlikud loengud. Kõik, kes tulevad laagrisse, teavad, et see on kristlik laager.

Aprilli lõpus on Euroopa puuetega inimeste võrgustiku konverents Riias. Praegu valmistame seda ette. Seal on teemaks ka teised puuded, mitte ainult liikumispuue.

Niisugune misjon on kallis.

Paljusid asju saab teha väga väikese rahaga – käia külas, teha väikegrupitööd, korraldada väike lõuna. Laager on kallis. Meil ei ole suuri sponsoreid. Paar aastat on aidanud ka Läti valitsus, aga sel aastal enam selliseid projekte ei toetata. Mingid rahad said läbi.

Me ei jäta ühtegi asja raha pärast tegemata. Raha niikuinii ei ole. Kui see on Jumala tahtmine, et mingi asi toimub, siis see raha tuleb kuskilt. Võlgasid meil ei ole.

Kas Sa ise ka palka saad?

Me ei maksa palka. On neid, kes isiklikult meie peret toetavad. Kaspars seletas kellelegi ametnikule, et kuna Läti valitsus ei maksa sellise töö eest palka, siis me peame leidma ise sponsorid. Pensionistaaži mul ei kogune. Elame usust.

Sa räägid Kaspariga inglise keeles. Mis keeles Sa räägid puuetega inimestega?

Nendega räägin ma läti keeles nii palju, kui oskan. Kui ma pean loengut või ajan mingit ametlikku asja, siis ma räägin inglise keeles.

Tänavu septembrist tuleva aasta maini oleme Hiiumaal. Võtame sabatiaasta, et poeg saaks ühe aasta Eestis koolis käia. Ta käib Riia Eesti Põhikoolis. Isaga räägib ta läti keeles.

Kaspars saab eesti keelest aru. Kui mina räägin eesti keeles, siis ta võib kõrvalt kommenteerida, aga ise räägib ta halvasti.

Kes teeb Lätis tööd sel ajal, kui teil on sabatiaasta?

Kõik ülejäänud, kes Wings for Wheelsis töötavad, on ise puuetega. Mõned on ratastoolis, mõned käivad. Tegelikult on nad täiesti võimelised seda tööd edasi tegema. Nad on harjunud meile toetuma, aga saavad väga hästi ise hakkama. Neil ongi väga kasulik näha, et nad suudavad ise teha rohkem, kui ise arvavad.

Suures plaanis näeksimegi, et aitaksime seda tööd alustada ka kuskil mujal, Eestis näiteks. Aafrikas ja Armeenias oleme natuke seda juba teinud. Kui misjonärid lähevad võõrale maale, siis nad õpetavad välja kohalikud inimesed, et need võtaksid neilt töö üle. Kuna meil ei ole puuet, siis me ei jõua puuetega inimesteni nii hästi kui need, kellel endal on puue. Sabatiaastal me ei ole ju kaugel ja saame Lätis mitu korda käia. Kui on probleeme, siis aitame.

Eestis ei hinnata enam toimetulematust, vaid toimetulekut. Puuetega inimesed peavad tööle minema. Kuidas Lätis lood on?

Läti võtab alati Eestist eeskuju ja küll mingite aastate pärast tehakse siin samamoodi. Lätis on puuetega inimestel päris raske tööd leida, eriti ametlikku töökohta.

Kui anda puuetega inimestele tööd, siis see annab neile väga suure motivatsiooni. Väike lisaabi neile on rohkem tahte küsimus. Kõik ei pea olema suur ja ametlik. Me tegime oma majale kaldtee näiteks lihtsalt laudadest.

Tavaliselt me mõtleme, et puuetega inimesed vajavad abi ja ise ei saa midagi anda. Tegelikult nad õpetavad meile rohkem kui me seda ette kujutame. Kogudus ei ole täiuslik, kui seal ei ole puuetega inimesi.

Täname!

Foto: erakogu

SAMAD RÕÕMUD JA MURED

SCOTT RIDOUT (53) on Ameerika Converge'i baptistiliidu president. Ta jutlustas Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil ja andis konverentsi järel Kuulutajale intervjuu. Selle tõlkis Tarmo Lige.

Te olite edukas pastor. Kuidas selleks saada?

Jumala õnnistus ei tähenda mingit inimeste arvu kirikus. Oluline on jääda Kristuse evangeeliumile ustavaks, iga päev küsida Jumalalt, mida Ta tahab, et ma teeksin. Kõige suurem väljakutse pastori teenistuses on olla julge. Väga tihti teame, mida on vaja teha ja mis on õige, aga me kardame seda teha.

Ühe asja ma siiski lisaksin. Meil tuleb õpetada inimesi evangeeliumi jagama oma lähedastele, naabritele, ligimestele, keda me tunneme, mitte eelkõige võõrastele. See töötab, kuigi võib võtta kaua aega. See nõuab suurt julgust ja eneseületamist. Kui sa kutsud oma perekonda ja naabreid kirikusse, siis nad tulevad just sellepärast, et nad tunnevad sind.

Kui vanalt Te pastoriks saite?

Ma sain kolledžist ehitusinseneri kraadi. Jumal kutsus mind inseneritöö juurest 24-aastaselt pastoritööle.

Ma olen pastori poeg, aga kui ma üles kasvasin, ei tundnud ma isiklikult Jeesust. Ma olen käinud koguduses kogu oma elu, aga ma ei kuulnud kodus evangeeliumi. Kui see oli minuga nii, siis see on ilmselt samamoodi ka paljude teiste eludes.

Ma avastasin isikliku suhte Jeesusega kolledžis. Siis ma läksin koju ja küsisin oma isalt, et mida ta mulle ikkagi on nende pikkade aastate jooksul Jeesusest õpetanud. Ta ütles: «Ma tahan, et sa teeksid ise oma otsuse. Jeesuses on tõde ja seda ma tahaksin sulle edasi anda ja õpetada.»

Miks Te ikkagi kodus evangeeliumi ei kuulnud?

Minu isa kasvas mittekristlikus kodus. Temale ei räägitud kodus usust. Ühel päeval pani Jumal talle südamesse minna tänavale ja seal kuulis ta sõnumit. Väga vähesed õpetavad kodus oma lastele, kuidas perekonnas hakkama saada. Nii on eeskujudega ka laiemalt. Me matkime oma vanemaid sellest endale aru andmata.

See tuletab meile meelde, kui oluline on anda ise eeskuju kogudustes ja seal, kus me elame. Minu lapsed võtsid juba väga varases nooruses Kristuse vastu.

Kas pastorid isa ja poeg leidsid ühise keele ning said koos evangeeliumi kuulutada?

Isa jäi enne pensionile, kui minust pastor sai. Üks elas Virginias ja teine Arizonas, meie vahel oli kaks tuhat miili. Tal oli üks halb kogemus oma teenistuse ajast, aga Jumal kasutas mind tema julgustamiseks. Ükskord ta kuulas minu jutlust ja sai selle tagajärjel nii mõjutatud, et jätkas veel oma teenimistööd.

Teie koguduse liikmete arv kahanes algul kaks korda. Kas siis ei tekkinud niisugust mõtet, et peaks hoopis ehitusinsenerina edasi töötama?

Ei. Isegi koguduse liikmete arvu vähenemise ajal me nägime, kuidas Jumal tegutses inimeste eludes nii, nagu me varem ei olnud seda näinud. Lahutuse äärel olevad abielud said taas kokku liidetud. Inimesed võtsid vastu Kristuse. Kellel oli probleeme narkootikumidega, need loobusid neist ja andsid oma elud Jumalale. Nägime veel ka väiksemaid asju. Ma uskusin, et ühel päeval Jumal saab tegema suuremaid asju. Meil on vaja kannatlikkust.

Mina ei asutanud seda kogudust. Inimene, kes seda tegi, oli väga suur isiksus. Suured rahvamassid tulid teda kuulama. Mina olin sel ajal insener. Ma olin väga metodoloogiline. Lõpuks võtab iga kogudus omaks oma jutlustaja doktriini. Selle asemel, et tegeleda massidega, otsustasime töötada inimestega isiklikult. Koguduse ülesehitamine võttis väga kaua aega, aga Jumal oli meile armuline. Kui ma sellest kogudusest ära tulin, käis nädalavahetustel jumalateenistustel viis tuhat inimest.

Converge on aastaid Eesti EKB Koguduste Liiduga suhelnud. Milleks teile pisikest Eestit vaja on?

Meie unistus on, et iga rahvus ja riik saaks kuulda evangeeliumi. Eesti rahvas läheb Jumalale korda ja sellepärast läheb ta ka meile korda. Paljudel meist on sama taust, mis on Eesti inimestel – meie esivanemad on pärit Norrast, Rootsist ja Soomest. Minu suguvõsa on pärit Norrast, aga see oli tuhat aastat tagasi. Me oleme seda internetist uurinud, ega me muidu ei teaks.

Umbes 20 aastat tagasi tulid meie inimesed Eestisse ja armusid sellesse maasse. Oleme tundnud teie liidu varasemaid presidente. Nüüd oli minul ka eesõigus tulla koos teistega siia.

Teie inimesed on Ameerikas elanud juba põlvkondi. Kas Skandinaavia päritolu inimesed erinevad teistest?

Minu abikaasa vanaema emigreerus Saksamaalt. Iga kultuur on erinev. Selle asemel, et otsida erinevusi, otsime me kokkulangevusi. Meil ei ole seda erinevust väga näha. Väga palju mõjutab meie elu tehnoloogia. Mu lapsed on käinud hispaania koolis ja räägivad ka hispaania keelt. Oma ümbruskonnas oleme me hoopis vähemusrahvus, sest seal on nii palju hispaaniakeelseid inimesi.

Eestis ei ole 5000-liikmeline baptistikogudus reaalne, meie linnad on liiga väikesed. Teil on kindlasti liidus ka väikesi kogudusi. Kuidas need hakkama saavad?

Väga paljud kogudused on väikesed. Kõige väiksemas koguduses, mida ma tean, on 12 inimest. Väga palju on kogudusi, kus on 50 inimest. Vähe on neid, kus on üle tuhande liikme. Suured kogudused on peamiselt nendes piirkondades, mis väga kiiresti rahvaarvult kasvavad. Väikesi kogudusi on nii linnades kui ka maakohtades.

Kas pastor on süüdi, kui kogudus on väike?

Ei ole. Juhtimine ja karjaseamet on and Jumalalt. Jeesus rääkis tähendamissõnas, et peremees andis ühele sulasele viis, teisele kaks ja kolmandale ühe talendi kasutada. Jumal kasutab neid ande oma tahte kohaselt. Väikesed kogudused võivad olla väga head kogudused. Pastor teab igaühte ja hingehoid on palju lihtsam. Mina tundsin oma koguduses inimeste nimesid kuni kaheksasajani, siis hakkas segi minema. Paljud misjonärid tulevad just väikestest kogudustest. On vaja olla ustav Jumalale ja teha seda, mida Jumal meilt ootab.

Te juhite nüüd liitu. See töö on väga erinev koguduse juhtimisest.

Kui meil olid koguduses ristimised, siis ma teadsin neid inimesi ja ka nende lugusid, kuidas nad tulid Jumala juurde. Ma võisin nutta rõõmust iga ristimise puhul. Mulle alati meenus, mida Jumal teeb ja kui armuline Ta on.

Liidu presidendina ei kuule ma enam neid lugusid ja ma tunnen nendest puudust. Põhiliselt tegelen ma misjonäride väljasaatmise ja uute koguduste rajamisega. Nüüd ma siis saan rõõmust nutta, kui misjonärid lähevad välja ja kui tekib jälle uus kogudus. Jumala sulane peaks nägema Tema eesmärkide täitumist.

Teine oluline erinevus on, et pastorina ma rääkisin jüngritele, aga nüüd ma räägin juhtidele. Ma olen 30 aastat jutlustanud, aga nüüd pean ma teistsuguseid jutlusi ette valmistama.

Milliste inimestega Te nüüd töötate?

Ma tegelen 20 juhi mentorlusega. Meil on 11 piirkonda, kellel on oma juhid. Meie grupis on iga piirkonna juht. Need on väga erinevate suurustega koguduste pastorid. On üks afroameerika pastor ja üks hispaaniakeelne pastor, mõnel on palju kogudusi, mõnel üks kogudus. Probleemid on erinevad, aga inimeste loomused ja südamete vajadused on täpselt samad.

Kui ma ütlen neile, et nendel on samad probleemid, mis olid mul, kui ma olin pastor, siis see juba julgustab neid. Nii ma ütlengi, et ole julge ja vaata Jumalale ning õpetan, kuidas probleeme lahendada.

Kuidas tagada seda, et inimene ei põleks pastoritöös läbi ja ei jätaks oma tööd maha?

Meil on samad probleemid. Järjest rohkem on selliseid kogudusi, kus pastor on veel mingil muul tööl ka. Umbes 200–250-liikmelises koguduses saab pastor normaalse palga ja ei pea muud tööd tegema.

Püüame probleemile enne jälile jõuda, kui see lõpuni areneb. Me üritame ülevaatajatena samastuda pastoritega – meil on täpselt samad probleemid mis teil ja see võtab juba pinge maha. Püüame olla hästi ausad ja avatud, neid juhendada ja treenida. «Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu» (1Pt 5,5).

Maailm läheb meie ümber karmiks. Kuuleme uudistest, kuidas mingid hullud tulevad ja tulistavad kirikutes. Kuidas aidata neid, keda usu pärast taga kiusatatakse?

Esimene asi, mida me ikka ütleme – ainult Jeesuses on meil lootust. «Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud» (Jh 16,33). See ei peaks olema midagi erilist, kui koguduse ja meie isiklikus usuelus on raskusi, sest me usume Kristusesse. Piibel õpetab, kuidas käsitleda neid asju, seal on palju eeskujusid. Kahjuks uudised, mis tulevad, ei ole head. Inimesed arvavad, et nendega seda ei juhtu ja kui juhtub, siis tabab see neid ootamatult.

Elu koos Jeesusega, kõndides iga päev koos Temaga, on väärt elamist. Lugege Piiblit, elage Püha Vaimu väes, jagage usku ja olge Jeesuse tunnistajad, nagu Ta käskis (Ap 1,8). Jumal armastab meid väga. Kõik on hea, kui me Jumalaga koos kõnnime.

Täname!

RIIGIVÕIMU LÕUGADE VAHEL

Järgnev lugu on pärit rahvusvaheliselt inimõiguste kaitse organisatsioonilt IGFM.

Reza on üliõnnelik. Ta on elus ja võib kodus jälle oma naist kallistada. Palju kuid istus ta aga vangis. Ta teab, et teda võidakse iga hetk jälle kinni võtta. Ta on nõus oma läbielamistest rääkima, aga mitte mingil juhul oma õige nime all ja koos fotoga. Kui ta peaks uuesti vangistamisega riskeerima, siis mitte avaliku esinemise pärast.

NAD RISKISID

Reza oli ühe tuttavaga Jeesusest rääkinud, millalgi pärast seda kutsuti teda kodugruppi ja temast sai kristlane. Ta liitus ühe väikese evangelisatsioonigrupiga. Nad astusid inimestele ligi, rääkisid usuasjadest ja kutsusid neid kodugruppidesse.

Nad teadsid, et see on väga ohtlik. Julgeolekuteenistus oli neid korduvalt hoiatanud. Ja lõpuks võetigi Reza kinni.

Reza viidi puupüsti täis vanglasse miljonilinna Karajsse, mis asub umbes 40 kilomeetrit pealinnast Teheranist kirdes. Ta viibis maa-aluses eeluurimiskongis, mis oli mõeldud 20 inimesele, kuhu tuubiti aga sisse 70 meest. Seal ei olnud päevavalgust, õhk oli kohutavalt paks ja tualetiks oli auk põrandas.

PEKSTI JA ALANDATI

Ei mingit privaatsust. Magati otse betoonpõrandal vanade, kulunud vaipade peal. Vangid ei olnud vanglas sugugi võrdsed. Päevas oli ainult kaks viletsat söögikorda. Tegelikult tuli kõik, mida vaja, vangla poest ise osta, toidunõu kaanest kuni lisatoiduni.

Kellel raha ei olnud, elas vaesuses. Kellel oli, määris valvureid, omas vanglas mobiiltelefoni ning lasi endale restoranist toitu tuua. Seda võisid teha ainult kriminaalkurjategijad. Neil olid kambrites televiisorid ja külmkapid.

Poliitvangide jaoks – kristlaseks saamine loeti eksimuseks rahvusliku julgeoleku vastu – kehtisid teistsugused reeglid. Valvurid kiusasid ja mõnitasid poliitvange, neid löödi ja alandati. Mõned pidid taluma lausa kohutavaid piinu.

Mõnikord kujutad ette, kuidas oleks, kui see sind ennast tabaks. Need mõtted söövad südant, kuni kardad, et lähed peast segi. Öösiti lülitatakse kambrites valgus täiesti välja ja siis oled absoluutses pimeduses.

AINUS KRISTLANE

Reza oli ainus kristlusesse pöördunud inimene ja üldse ainuke kristlane kambris. Mõne jaoks oli see täiesti ükskõik. Osa olid ateistid ja nende arvates oli see kurb, et keegi usu pärast vangis oli.

Teised jälle olid ranged moslemid. Islami seaduse kohaselt peab islamist lahkunu surema. Valitsus teab, et ta peaks väga palju inimesi hukkama, kui ta tahaks seda reeglit tõsiselt täita. Aga oht oli alati olemas.

Valvurid olid tõeliselt kohutavad. Oli näha, et valitsus jälitab erinevaid gruppe erineva karmusega. Igal kuul olid hukkamised. Kõige enam tabab see kurde, kes nõuavad oma rahvale rohkem õigusi. Ametlikult pannakse neile süüks narkokuritegusid. Nendel pole poliitilist toetust. Peale nende perede ja sõprade ei tea enamasti keegi nende saatusest midagi. Keegi ei seisa nende eest.

POLE UNUSTATUD

Reza olukord läks aga järsku paremaks. Ta sai ühe valvuri käest teada, et talle tuli vanglasse mingi postisaadetis Saksamaalt. Kätte ta seda ei saanud, aga valvurid jätsid ta sellest ajast peale rahule.

Väga hea oli teada, et teda pole unustatud. Vahepeal läks tal väga halvasti, aga siis hakkas jälle lootus tekkima. Takkajärele sai ta teada, et üks grupp inimesi Saksamaal astus tema kaitseks välja. Inimesed, keda ta üleüldse ei tundnud. Ta palvetas iga päev abi pärast. Ilma tema teadmata pani Jumal selle nendele inimestele südamesse.

EI OLE AINUS

Reza ei ole ainus, keda aidatakse. Kristlusesse pöördunud on Iraanis kõige enam tagakiusatute hulgas, nagu ka advokaadid, kes julgevad neid kaitsta. Inimõiguste eest seisjad on eranditult kõik moslemid.

Ainus võimalus nende inimeste kaitsmiseks piinamise ja omavolilise vangistuse eest on rahvusvaheline tähelepanu. IGFM kutsus seepärast 2010. aastal ellu «poliitiliste vaderite» programmi. Poliitikud «lapsendavad» ühe vangi ja kasutavad oma mõjukust Iraani võimude ees nende inimeste kaitsmiseks.

Selle töö jaoks on IGFM leidnud saadikuid erinevatest parteidest, Saksamaa liidumaade parlamentidest, Bundestagist, teiste Euroopa riikide parlamentidest ja Euroopa Parlamendist. Iraanist on selliselt kaitse alla võetud 81 inimest. See aktsioon on osutunud erakordselt mõjusaks. «Lapsendatud» vangid on peaaegu kõik pääsenud edaspidisest piinamisest ja umbes pooled on saanud vabaks.

Christenverfolgung 2017
idea Spezial

EESTPALVE MÕJUB

«Sest kus su aare on, seal on ka su süda» (Mt 6,21).

Niikaua, kui on maakeral olnud elu, on inimestel olnud probleeme tervisega. Me elame maailmas, kus on igasuguseid haigusi. Ühel on tervis tugevam, teisel jälle nõrgem. Mõned elavad üle saja aasta vanaks, teised viiskümmend ja kolmandad hoopis vähe. See oleneb ka sellest, kuidas keegi on oma tervist hoidnud ja palju Looja on talle andnud.

Kallid inimesed, hoidke oma elu ja tervist! Teame seda, et paljud lühendavad ise oma elupäevi suitsetades, alkoholi ja narkootikume tarvitades.

Mina tegin endale liiga, kui ma metsas küttepuid hankides üle pingutasin. Pärast seda tulid südame rütmihäired ja infarkt. Tihti pandi süda haiglas tilgutiga jälle rütmi, aga viimane kord see ei aidanud, siis kasutati elektrišokki. Seda ei soovitata sageli kasutada, sest see mõjub halvasti. Inimene elab ka siis, kui tema süda rütmis ei ole.

Ma olen arstidele ja õdedele tänulik, sest nad teevad oma parima, et inimese elupäevi pikendada. Südamele tehakse remonti ja kui vaja, pannakse inimesele teise inimese organid, ning inimene jääb ellu.

Viimati haiglas minu südant tilgutiga rütmi ei saadud. Arst ütles, et ei hakkagi seda enam kasutama, sest süda rütmi ei jää. Neljandal päeval kirjutati mind haiglast välja ja süda ei olnud rütmis.

Kui poeg mind haiglasse viis, siis abikaasa laskis kahes kirikus minu pärast palvetada, abikaasa ise ja mitmed inimesed palusid veel ka. Koju jõudes kontrollisin pulssi ja süda oli palve peale rütmi läinud!

Ma usun ja tean, et Jeesuse ja Püha Vaimu vägi teeb palve peale imetegusid. Püha Vaimu vägi töötab seal, kus Temale vabadus antakse.

Kirjutasin seda selleks, et Issanda nimi saaks austatud.

ENDEL PUNGA
Kiviõlist

RAHUTU PENSIONÄRIPÕLV

Tööinimeseelu alguses tabas Margret Meierit (67) tõsine pettumus. Pärast piiblikooli tahtis ta minna misjonäriks Tansaaniasse, aga sellest ei tulnud midagi välja – ta ei olnud troopikakõlblik. «See oli hävitav otsus minu õrnale hingele,» meenutab ta.

IKKA TEEL

Meierist sai diakon. Noortetöös saatis teda edu – kahest väikesest grupist tuli 150 inimest, kellest 17 noort said pastoriteks, misjonärideks või diakoniteks. Hiljem asus Meier baptistiliidus naistööd tegema, oli neli aastat pastoriks ja läks seejärel tööle abiorganisatsiooni Open Doors.

Sealne töö ulatus üle terve maailma. Meier külastas Indoneesias vahistatud kristlasi, juhtis palvereise Põhja-Koreasse, viibis Hiinas, Egiptuses, Marokos, Türgis, Iraagis, Liibanonis ja Sudaanis.

Lõpuks läks ta 2016. aastal pensionile. Ühe puhkusereisi ajal Inglismaal oli ta Facebooki kaudu leidnud kontakti Pakistaniga, kus üks õpetaja juhib kristlikku vaestekodu. Sellest rääkis ta oma kolleegidele puutöökojas, kus ta kaks korda nädalas tööd käis tegemas.

Rõõmsa üllatuse osaliseks sai ta siis, kui üks kolleeg andis talle tšeki viiele tuhandele eurole. Jumal tahtvat, et ta selle raha Pakistani lastele annetab. Meier lendas Pakistani ja õppis seal tundma selle kohaliku abiorganisatsiooni tööd. Raha andis ta edasi. 2017. aasta alguses asutas ta kooli kristlastest orjatööliste lastele, kes töötavad tellisetehastes.

EI OLE KERGE

2017. aasta suvel külastas Meier Liibanonis Zahlé baptistikogudust, mis oli algatanud arstiabi projekti Süüria põgenike heaks. Kui ta kuulis, et Saksamaa arstid seal veel käinud ei ole, otsustas ta olukorda muuta. Novembriks sai ta kokku grupi 13 isikust, mis hoolitses nädal aega 800 põgeniku eest. Seda tööd tahab ta edasi teha.

Et Pakistani ja Liibanoni tööle kindel õiguslik alus panna, asutas Meier rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni «Taevased pärlid». Ta hoolitses ühe noore Nigeeria naise eest, kes kaotas terrorirünnakus jala ja nüüd proteesiga jälle joosta saab. Üks Kairo kristlane sai õigeusu kirikule korraldatud rünnaku ajal pommikillust haavata. Meier korraldas talle operatsiooni.

Meieril ei ole oma perekonda. Ta tunnistab, et on oma elus pidanud masendust ja üksindust kogema. Aga Jumal on teda alati jalule aidanud. Seepärast vaatab ta lootusrikkalt tulevikku.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ÜKS PILT

Eesti Piibliseltsi üldkogu 14. mail 2018 Pirita kloostris.

Foto: Mati Schönberg

Eesti EKB Koguduste Liidu AASTAKONVERENTS

13. ja 14. aprillil 2018 Tallinnas hotellis Euroopa

1. Värskelt liitu astunud koguduse Mosaiik ülistusgrupp.
2. Paneeldiskussioon liidu arengukava teemal.
3. Peeter Roosimaa mälestas igavikku lahkunud pastoreid.
4. Gunnar Kotiesen palus õnnistust uuele ametipostile asunud töötegijatele.
5. Erki Tamm andis mõned tänukirjad.
6. Leivamurdmine.

Fotod: Indrek Luide