Ilus kevadhommik väikese aprillilõpu lumega Nuutsaku järve kaldal. Igapäevaselt kogudustes vaimulikku sõnumit jagavad inimesed kogunesid puhkekeskusesse aktuaalseid küsimusi arutama. Pildi tegemine paadi juures võttis aega üsna vähe. Paadi all ei olnud õnneks kedagi.

Kui loodus teeb oma tavalist Jumala poolt määratud ringkäiku, siis inimesi ootavad ees üha uued ülesanded. Ühiskonna areng ei jäta puudutamata ka koguduste elu. Seda peab teadvustama, sellele peab teadlikult reageerima.

Kõike ei pea ise välja mõtlema, mõni idee on teiste peades juba olemas. Kogu koormat ei pea üksi kandma. Jumal on andnud ühise tee käijaid, kellega on vaja kokku saada. Jeesuse nimel koos ja ühel meelel palvetajatele on Jeesus lubanud, et nende palvet kuuldakse ja Tema ise on nende keskel (Mt 18,19–20).

APRILL EI OLNUD NALJAKUU

Toimetaja kommentaar

Kahjuks peame rääkima hukkunud inimestest. Kurb on mõelda enneaegselt lõppenud eludele. Rõhutama peab, et õiget abi ja väljapääsu olukorrast saab anda vaid Jumal.

HUKKUS POOLA PRESIDENT

Mõnest küsimusest lihtsalt ei saa mööda. Näiteks – miks läks ühe NATO riigi peaaegu kogu kõrgem sõjaväeline juhtkond korraga ühe lennukiga väljapoole kaitseorganisatsiooni territooriumi? Seekord oli ilmselt tegemist õnnetusega, aga selline lennuk oleks iga terroristi unistus.

Võib-olla on uhke koos presidendiga lennata ja tema järel lennukist väljuda. Muidugi oleneb kõik Jumala kaitsest, aga ise ei tohi ka hooletu olla. Jeesus ütles: «Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat» (Mt 4,7). Mooses palvetas: «Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!» (Ps 90,12).

Katõni nimi jõudis nüüd nendegi teadvusesse, kes sellest seni polnud kuulnud või hoolinud. Aga vanade haudade meenutamiseks ei peaks neil voolama värske veri. Nii polnud see muidugi mõeldud.

Poola ja Venemaa said põhjuse mõelda mineviku ja tuleviku üle. Poolas on hakatud mõndagi lootust hellitama. Ehk saaksid Balti riigid mõnes asjas end palju suurema ja mõjukama Poola kiiluvette sättida?

EUROOPA OLI TUHAVANGIS

Küllap tehakse sellest kriisist mingid järeldused. Võib-olla saab lennukeid tuhakindlamateks muuta, parandada tuhapilvede jälgimist jne. Üles on tõstetud maismaatranspordi arendamise küsimus, millest Eestile võiks ehk kasu tulla. Tallinnast sõidab praegu väljapoole Eestit ainult üks rong päevas – ja see läheb Moskvasse. Ei saa Peterburgi ega Riiga, kaugematest Euroopa linnadest rääkimata. Valgast saab küll üliaeglase rongiga Riiga, aga see on väike lohutus.

Lätlased näevad maailma nabana oma pealinna, mitte Tallinna. Nad on suutnud arendada oma lennufirmat, Euroopast tulevate raud- ja maanteede lõppsihina planeeritakse Riiat. Mis põhja poole jääb, on nagu maa äär, kust edasi on vaid väike Eesti ja meretagune Soome. Eesti peaks enda huve püüdma naabritele kasulikuna esitada. Põhja-Läti transiitteed on ju meile väga vajalikud.

Tänu lennukeelule pidid mitmed Eesti tipp-poliitikud tegema pika maismaareisi – president, peaminister, Tallinna linnapea ja veel mõned teisedki. Loodetavasti aitab isiklik kogemus Euroopa teedest neil ka paremini vastavasisulisi otsuseid teha.

Koguja kirjutas: «Heal päeval olgu sul hea meel, ja kurjal päeval mõtle järele» (Kg 7,14).

NATO KOHTUMINE TALLINNAS

Ministrid ei sõitnud Tallinna kokku Eesti asju arutama, aga väike Eesti sai korraks maailma tähelepanust ühe tüki endale. Nõupidamine oli kinnitus ja demonstratsioon, et Eesti kuulub läände. Seda me ju tahamegi.

Eestil on kohustus oma vaated välja öelda. Loomulik oleks, kui rahval kujuneksid seisukohad ka rahvusvahelistes küsimustes, mitte ainult igapäevaelu puudutavate siseriiklike teemade piires. Ja rahva hääl peaks jõudma ka valitsejateni.

Moosese äi esitas kord väimehele küsimuse: «Mis see on, mis sa rahvaga teed? Mispärast sina üksi istud, aga kõik rahvas seisab su juures hommikust õhtuni?» (2Ms 18,14). Valitsemissüsteem vajas parandamist. Me ei vaja uusi revolutsioone, küll aga kuuldavat rahva häält. Ka usklike häält.

TÜHJA HAUAKAMBRI USK

Luuka 24,1–9

Mida ma usun? See kolmest sõnast koosnev küsimus tundub paberil nii lihtsana ja ilusaid täislausega vastuseid võib igaüks päris mitmeid anda. Kui aga peaks valima vaid ühe vastuse, selle kõige tähtsama? Usk peegeldab meie olemust ja ilmselt tõmbaksime esmalt hinge ning mõtleks tõsiselt, kuidas vastata.

Hiljuti avastasin oma lapse kooli tunniplaanist eriürituse pealkirjaga «Nõia- ja haldjalood», mille eesmärgiks olevat Eesti rahvapärimuse tutvustamine. Mitmeid kristlastest lastevanemaid tegi murelikuks, et nõidumisetendusse pidi kaasatama ka teise klassi lapsi. Võib ju öelda, et see kõik on lihtsalt mäng, mis tutvustab meie rahvapärimust, kuid kaheksa-aastaseid ei ole raske uskuma panna mängu tõelisusse.

ÜLESTÕUSMINE IGAPÄEVASES ELUS

Jeesuse kui ajaloolise isiku ja õpetlase lugu on igati usutav pea igaühele. Isegi Jeesuse moraaliõpetus on paljudele mitteusklikele vastuvõetav ning sageli võime inimesi kuulda tsiteerimas Tema sõnu. Aga Jeesuse lugu on usutav kuni Tema surnuist ülestõusmiseni. Siin lõpeb suure osa inimeste usk ja ülestõusmist peetakse vaid müüdiks ja Tema jüngrite imelikuks lohutuslooks.

Ometi on just Jeesuse ülestõusmine kriitilise tähtsusega sündmus, mis annab ristiusule tõelise tähenduse ja loob igavese katkematu sideme Jumala ja inimese vahele. Ilmselt on inimestel seda nii raske uskuda, sest meil ei ole oma inimlikkuses võimalik näha igavikku, meie silmapiiriks on selle maailma ajapiir ja seda, mis on teisel pool, saabki vaid uskuda. Kristlastele on Jeesuse ülestõusmine iseenesestmõistetav ja minu meelest vajab uskumine vandenõusse, et jüngrid varastasid Jeesuse ihu ning lasksid lahti kuulujutu Tema ülestõusmisest, rohkem kujutlusvõimet.

Uskumine Jeesuse ülestõusmisse ei ole meie ainuke tugisammas. Ma arvan, et tõeline usk Jeesusesse peab väljenduma milleski veelgi enamas. Jk 2,26 ütleb, et usk ilma tegudeta on surnud. Kuidas väljendub meie usk igapäevases elus? Kas see muutub tõelisuseks? Võib-olla just siin peitub mitteuskujaile usu saladus. Seni, kuni inimesed kuulevad Jeesusest, ei ole see neile usutav, aga kellegi usu nägemine ja kogemine muutub elavaks reaalsuseks.

KÄIK TÜHJA HAUA JUURDE

Tühi haud on uue elu algus. Igaühele on oluline mõista, et teekond Jeesusega saab minna vaid läbi tühja haua. Tulles Kristuse juurde, peame küll eelkõige kohtuma Tema risti juures, kuid me ei saa sinna jääda.

Üpris sageli kujutatakse usuelu kui rasket ristiretke. Ma ei alahinda risti tähendust usuelule, kuid elu on meile kingitud Jeesuse ülestõusmise väes. Elu, mis on enam kui vaid raske risti kandmine. Teame ütlust, et igaüks peab ise oma risti kandma. Minu meelest on meile, Jeesuse järgijatele, selles kõnekäänus nii mõnigi viga. Esiteks ei pea me üksi oma risti kandma ja teiseks olen ma parema meelega valmis kandma Kristuse risti kui enda inimlikku risti.

«Mis te otsite elavat surnute juurest?» kõlas naistele inglite küsimus. See on kummaline küsimus, aga osutab otse asja tuumale. Jeesus ei ole surnud, Ta elab! Nii iseenesestmõistetav kui see fakt meile ka ei tundu, tuleb seda ikka ja jälle meelde tuletada. Jah, me teame ja usume, et Jeesus elab, aga kas me ka järgime oma elus ülestõusnud ja elavat Jeesust? Mida tähendab meile elav Jeesus igapäevaselt? Ehk juhtub vahel ka meiega nii, et me otsime elavat surnute seast?

Kui palju me tegeleme asjadega, millel ei ole elava Jeesusega midagi pistmist? Ma arvan, et kui mõtleme hoolikalt oma päevadele, siis näeme seal aega, mida kulutame igavikulises tähenduses tühistele asjadele. Me kulutame oma aega «surnutele». Ja ühel hetkel võib juhtuda, et me leiame ennast vaimulikult surnute seast.

ELAMINE SUURELE VISIOONILE

Jeesus ütles Peetrusele: «Järgne mulle!» (Jh 21,19). Jeesusele järgnemine tähendab paraku enamasti ka loobumist.

Jeesuse järgimine on valik, mis viib meid välja mugavast ja rahulikust elust. Ometi on see elu, aga koos ülestõusnud Kristusega. See on elu millegi suurema nimel kui meie ise – elamine Jumala suurele visioonile.

Jeesus andis selle visiooni oma jüngritele enne taevaminekut. Meile kõige tuntumalt on see kirjas suure misjonikäsuna: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» (Mt 28,18–20).

See ei ole üleskutse pelgalt Jeesuse jüngritele või misjonäridele, vaid meile kõigile. See on üleskutse elada Jumala visioonile selle maailma jaoks. Igaüks meist saab seda teha.

Matteus, kes need Jeesuse sõnad on kirja pannud, oli ise tölner, kelle Jeesus oli oma järgijaks kutsunud. Seejärel kutsus Matteus enda juurde õhtusöögile oma vanad sõbrad, et ka nemad võiksid Jeesusega kohtuda ja pääseda. Selliseid võimalusi oma usku välja elada on meil kõigil ja vahel ei nõua see meilt üldsegi palju – üks heategu, üks ilus sõna, üks õhtusöök võib meie usu teistele käegakatsutavaks muuta.

Jeesus ütles: «Minul on antud meelevald taevas ja maa peal.» Jumal andis inimesele meelevalla valitseda kõike siin maailmas, aga Eedeni aias andis inimene selle saatanale ära. Jeesus tuli siia maailma seda meelevalda taastama ning oma surma ja ülestõusmisega Ta seda ka tegi. See meelevald on läbi Jeesuse nüüd ka meile kasutatav. Veelgi enam, lisaks maapealsele meelevallale on Jeesusel ka taevane. Ja Jeesus seob selle meie kutsumisega, et me läheksime ja kuulutaksime.

Jeesus ütles: «Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju» (Lk 10,19). Kristusel on meelevald, mis on üle kõikide meelevaldade ja meile on antud seesama. Me ei pea kunagi üksi välja minema, vaid meil on ülestõusnud Jeesusega pidev side. Kas ei ole see julgustav?

Kui me usume, mis on Piiblis kirjas, siis läbi Jeesuse ülestõusmise on meil sama meelevald, mis on Jeesusel! Kas me kasutame seda, kas me julgeme anda ennast täielikult Jumala suure visiooni teenistusse?

INIMESED ON KÕIGE TÄHTSAMAD

Kõik meie ümber on kaduv ja igavikulises tähenduses väärtusetu, välja arvatud üks asi. On vaid üks, mis on jääv ja millel on väärtus – see on inimene. Jeesusele olid inimesed alati kõige tähtsamad, sest nemad on igavesed. Sellepärast on nii oluline pühendada oma elu inimestele ja näidata välja, mida ma tegelikult usun.

Lapsena mängisime sageli kivikuju-mängu. Kui kull sind puudutas, siis pidid jääma kivikujuna koha peale seisma. Oma asendist vabanesid vaid juhul, kui keegi vaba laps sind puudutas. Me elame otsekui kivikujude maailmas ja ainult meie saame oma usku välja elades muuta elavaks inimesi enda kõrval.

Olgem siis need elavad Kristuse järgijad, kes usuvad Tema poolt meile antud meelevalda ja puudutavad oma elava usuga inimesi, et muuta ka nemad elavaks Kristusele.

MEELIS KIBUSPUU
EEKBL-Valduste OÜ juhataja

ALFA HOOG EI RAUGE

Aktuaalne teema

Kuidas teha kogudustes head Alfat – kristluse algtõdesid tutvustavat kursust? Seda küsiti 10. aprillil Tartu Salemi kirikus Alfa päeval. Kuulutajale andsid intervjuu Tartu Kolgata koguduse Alfa koordinaatorid KERLI ja TÕNIS VALK.

Kas Alfa päevi korraldatakse regulaarselt?

Kerli: Kord aastas on üle-eestiline infopäev. Regionaalseid kokkusaamisi on ka. Oleme käinud Tallinnas, kolm aastat tagasi Lätis Jūrmalas ja möödunud suvel Londonis.

Londonis on Alfa emakogudus. Mis roll teil täna oli?

Tõnis: Meie teemaks oli «Mida teha selleks, et Alfa võiks veel paremini toimida?» Jagasime oma kogemust, et julgustada Alfa tegijaid ja aidata neil edasi minna.

Teil on vist pikk praktika?

Kerli: Minul on Alfa-kogemust ligi kümme aastat. Selle ajaga juba tekib mõningane pagas, mida jagada. Olen erinevaid rolle täitnud – algul olin grupijuht ja viimastel aastatel oleme Tõnisega Alfa koordinaatorid. Meie ülesanne on kursus kokku panna ja koos hoida, panna kuupäevad paika, koostada meeskond, teha talle väljaõpet ja hoida jooksvalt kätt pulsil.

Kolgatal korraldatakse Alfat 1998. aastast. Seda ei tehtaks, kui edu poleks. Kas Alfa edeneb kõikjal hästi?

Tõnis: Ma usun, et potentsiaal on igal pool olemas. Võib-olla vahel tuleb õige aeg ära oodata ning inimesed ja pinnas ette valmistada.

Meil on olnud ka mõõnaperiood, kus esimesele Alfa õhtule tuli üks inimene ja teisele ei tulnud kedagi. Kursus jäi ära, sest inimesi ei olnud. Tegelikult olid ka tegijad väsinud. Pidasime aasta vahet, puhkasime, lasksime meeskonnal puhata. Pastor ärgitas uuesti alustama. Ta innustas kogudust selle pärast palvetama ja inimesi kutsuma.

Kerli: Läbi aegade on kasu üsna suur olnud. Mina ise tulin Alfa kaudu usule ja kui vaadata ristitavaid, siis väga suur osa neist on tulnud kogudusse Alfa kaudu.

Kas Alfa tegemiseks on vaja mingit kriitilist massi inimesi?

Kerli: Jah ja ei. Ühes koguduses tegi pastor abikaasaga kahekesi Alfat ja nad tulid toime. Söögi tegemiseks tuli iga kord erinev koguduse liige appi. Pastor pidas loengu, proua mängis klaverit, siis juhtisid gruppi.

Tõnis: Nad on olnud jätkusuutlikud tänu sellele, et pärast tuli kogudus kaasa.

Eestis on väga palju pisikesi kogudusi. Kas Alfa võiks ka neile väljapääs olla?

Tõnis: Ma arvan, et võiks. Suuremad kogudused peaksid kaasa aitama väiksemates Alfa korraldamisel.

Mida pessimistidele öelda?

Kerli: Pessimistid tegelikult ei tea selle asja sisu. Neil on eelarvamus, nad on kuskilt midagi kuulnud. Kui nad oleksid nõus üheks Alfaks kaasa tulema ja nägema, kuidas see tegelikult töötab ja millise meelsusega seda tehakse, siis enamik eelarvamusi saaks kummutatud.

Täna oli koos inimesi katoliiklastest nelipühilasteni. Kas Alfa on nii universaalne, et sobib kõigile?

Kerli: Alfa ei puuduta teemasid, kus kirikutel on lahkarvamused. Alfa räägib sellest, kes on Jeesus, miks Ta suri, kuidas lugeda Piiblit, kuidas palvetada – need on teemad, millele kõigi kristlike kirikute esindajad saavad rahulikult alla kirjutada.

Tõnis: See, et Alfat kasutavad nii erinevad kirikud, on tinginud selle, et emakirik on tekitanud Alfale nii-öelda autoriõigused. Selleks, et kursust võiks Alfaks nimetada, peavad olema kõik teemad käsitletud. Vastasel juhul võib see jätta inimestele vale pildi. Tõsi, ka meie oleme Kolgatal pannud erinevaid teemasid kokku, aga kõiki tähtsamaid teemasid oleme käsitlenud.

Teil optimismi jätkub?

Kerli: Mina julgustaksin inimesi, kes Alfat teevad, rohkem teistega sidet pidama – tulema kokku naaberkoguduse ja piirkonna Alfa tegijatega. See annab kogemusi juurde ja ehk saab oma koguduse Alfas midagi paremaks teha. Kõige enam annab see julgustust ja tunnet, et sa ei ole üksi. Kui kaks korda aastas Alfat teha, siis see on üsna intensiivne töö ja jaks võib raugeda. Sellised kokkutulemised nagu täna annavad uut jõudu. See ei pea olema ülevalt, Eesti Alfa poolt korraldatud päev. Võib initsiatiivi enda kätte võtta.

Kui on tutvuskonnas mõni lootusetu pagan, kas võib ta Alfale kutsuda?

Tõnis: Lootusetud paganad on Alfa käigus muutunud. Neist on kristlased saanud või on see neid väga tuntavalt suunanud otsima. Kõigi inimeste puhul me kohe tulemust ei näe, aga ma usun, et jälg jääb.

Kerli: Kui südamega olla asja juures ja otsida Jumala tahet, siis Jumal on ustav ja õnnistab seda tööd.

Mulle meenub üks lugu. Ühel Alfa meeskonna liikmel kadus kursuse õhtul jalgratta luku võti ära. Üks väga skeptiline osaleja ütles, et võib-olla te kristlased siis palvetate selle pärast. Loetud hetked pärast palvet plahvatas sellel inimesel, kes võtme oli kaotanud, et ühte kohta ta ei olnud veel vaadanud. Võti tuli välja ja ma usun, et selle skeptiku skepsis hakkas väga oluliselt murduma.

Täname!

10. aprillil 2010 Tartus

AMEERIKLANE TAHAB ELADA EESTIS

Eestisse on välismaalt tulnud elama palju huvitavaid inimesi. Ühte kohtas Kuulutaja Nuutsakul Eesti EKB Koguduste Liidu vaimulike töötegijate päevadel. THOMAS THOMPSON (37) vastas eesti keeles igale küsimusele.

Kust Sa pärit oled ja kus Sa eesti keelt õppisid?

Pärit olen Ameerikast Texasest. Kolisime Eestisse seitse aastat tagasi. Minu abikaasa on ka ameeriklane. Meil on kolm tütart, üks sündis Ameerikas, järgmised juba Eestis.

Esimese pooleteise aasta jooksul Eestis õppisime keelt. On õiglane, et kui me elame siin, siis räägime eesti keelt. Tahame siia jääda vähemalt pensioniajani.

Kas Su vanemad olid sellega rahul, et läksid neist nii kaugele?

Alguses ei olnud, eriti sellepärast, et võtsime ainsa lapselapse kaasa. See oli neile eriti valus. Mul on õde ja temal on nüüd ka lapsed ning see aitab palju. Mu isa on arst. Vanematele oli üllatus, et ma läksin Jumala riigi tööd tegema. Mu vanemad on usklikud ja nad on nüüd rahul.

Kas Sinu lapsed räägivad vabalt eesti keelt?

Meie vanim tütar küll, ta on kümne-aastane ja räägib ilma aktsendita. See on väga armas ja ilus. Ta käib eesti koolis, hinded on head ja kõik läheb väga kenasti. Meie teine tütar on neljane ja ta käib eesti lasteaias. Ta saab eesti keelest aru. Me soovisime, et lastel oleks normaalne lapsepõlv ja selleks on vaja eesti keelt. Noorim tütar on praegu kahe-aastane.

Kõigepealt õpetasite neile siiski inglise keele selgeks?

Me räägime kodus inglise keeles. Oleme nii õpetajatelt kui ka lasteaia juhatajalt nõu küsinud. Ma pakkusin, et mina võiksin lastega rääkida eesti keeles ja naine inglise keeles. Ma lootsin, et keegi ütleks, et see on väga hea idee. Aga kõik on öelnud, et minu aktsent on liiga tugev ja see rikuks laste eesti keele ära.

Kas Eestist saab hea hariduse?

Ma õpin praegu Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö magistrantuuris ja õpetan osalise koormusega Vanalinna Hariduskolleegiumis. On väga muljetavaldav, et eestlased räägivad kahte-kolme-nelja keelt. Eesti haridussüsteem on väga tugev.

Mitut keelt Sa ise Ameerikas oskasid?

Kahjuks meil ei ole teiste keelte järele vajadust, me usume vähemalt, et saame ühe keelega hakkama. Texases on üha rohkem vajalik ja kasulik hispaania keel, aga mina seda ei oska. Ma õppisin seda kolmandas klassis ja olen kõik ära unustanud, välja arvatud toiduainete nimetused.

Miks Sa Eestisse tulid?

Ma töötasin seitse aastat Ameerikas mehaanikainsenerina. Umbes nelja aasta pärast kuulsime naisega Jumala kutset misjonitööle.

Me ei teadnud, kuhu me läheme. Ma olin väga-väga vähe õppinud vene keelt. Ma armastan vene ilukirjandust, aga loen seda inglise keeles. Ma arvasin oma tarkuses, et loomulikult me läheme Venemaale. Me uurisime, missugused töökohad on meie misjoniorganisatsioonis vabad. Kõik olid millegipärast ebasobivad.

Siis vaatasime natuke lääne poole – Soomet, Lätit, Leedut, Poolat, isegi Saksamaad. Gümnaasiumis me õppisime kaarti ja Eestit polnud olemas, oli lihtsalt Nõukogude Liit. Me ei teadnud Eesti kohta midagi. Aga me kolisime hea meelega siia ja see on vahva olnud. Eesti kultuur on kõrgkultuur. Eestlased hindavad haridust, kultuuri, õppimist, tööd, eestlaste põhiväärtused olid meile sobivad. See oli ka peibutav, et enamik eestlasi on ateistid. Insenerina töötasin palju ateistidega. Kuskil Aafrikas töötamine oleks mulle palju raskem.

Kas Sa oled vene keele nüüd ära õppinud?

Ma lihtsalt ei jõua. Minu eesti keelt tuleb veel parandada. Ma õpin võru keelt.

Tulime Eestisse 2003. aastal. Järgmisel aastal oli Eurovisiooni lauluks ansambli Neiokõsõ laul «Tii». See oli võluv ja natuke ärritav. Eestlasi on ainult miljon inimest ja nad räägivad nelja-viit eesti keelt: on võru, kihnu, mulgi ja teised keeled. Miks miljon eestlast ei saa kokku leppida, et me räägime just nii? Aga «Tiid» kuulates ja vaadates – see oli Eesti Televisioonis eesti subtiitritega – see oli võluv. Meil Ameerikas ei ole seesugust rikast kultuuri. On ainult inglise keel erinevate aktsentidega. Aga siin Eestis on see väga vana keel sallitud ja kasutusel. Oleks lõbus ja vahva seda õppida. Siis leidsin, et võrukeelset Piiblit ei ole, viimane oli sada aastat tagasi ja ka lõunaeesti murdes. See andis veel tahtmist keelt õppida.

Sa tõlgid Piiblit võru keelde?

Olen alustanud. Praegu tõlgin Johannese evangeeliumi. Loodetavasti on suvel minu osa lõpetatud, siis annan selle piibliseltsile, kellel on nii teoloogia- kui ka keeletoimetajad. Kui ma jõuaksin, tahaksin ka setu keelde tõlkida.

Kas Sa ei karda, et teed tühja tööd – pole lugejaid, kõik loevad eesti keeles?

Kogudustes räägitakse eesti keelt, aga minu meelest on see väärtuslik töö, sest Jumal tahab ülistust igas keeles. Võrulased on seda väärt, et neil oleks vähemalt osa Piiblist oma keeles. Selles keeles nad räägivad kodus ja turul, seda rääkisid nende vanavanemad, see on ikka neile südamelähedane. Tahaksin nende keele ja kultuuri austamise kaudu neile Jeesuse armastust näidata.

Sa õpid praegu sotsiaaltööd. Mida Sa selle haridusega tegema hakkad?

Ma kavatsen luua hooldusasutuse prostituutidele. On juba mitu asutust, mis nendega tegelevad, aga kristlased pole sellega eriti seotud. Kristlased võiksid mõndagi välja pakkuda. Ma arvasin, et tuleks vastav haridus omandada, siis ma võiksin seda tööd paremini mõista ja teha.

Millise eesmärgiga misjoniorganisatsioon Sind Eestisse läkitas?

Suurem eesmärk on koguduste rajamine. Eesti EKB Koguduste Liidul on umbes 80 kogudust, aga ruumi on veel. Me proovisime, aga see ei õnnestunud. Me proovime uuesti natuke teisiti. Tahame suhelda inimestega, kes ei hooli kristlusest, ehitada silda nende juurde. See on raske. Aga just selleks tahame ka prostituutidega töötada.

Kas Sa praegu koguduse asutamisega ei tegele?

Me oleme alustanud Oleviste koguduse juures ingliskeelse kogudusega. Me tahtsime jõuda nende eestlasteni, kes on kolinud tagasi kodumaale või kellel on ingliskeelne abikaasa. Ingliskeelseid inimesi on Tallinnas mitusada. Kui loeme juurde need, kellele inglise keel on teine keel, kes on välismaalt, nagu näiteks saatkondade töötajad, siis on mitu tuhat.

Kui inimesed elavad seal, kus kogudust pole, siis tahaksime neile koguduse asutada. Aga kui nad tulevad olemasoleva koguduse juurde, siis me oleme kõik samas meeskonnas, me ei taha lambaid varastada.

Milline suhe on ingliskeelsel kogudusel Olevistega?

Ingliskeelne kogudus on Oleviste tütarkogudus. Me oleme Oleviste liikmed ning usaldame ja vajame Olevistet.

Koguneme kord nädalas – Oleviste käärkambris kaks korda kuus ja kodugruppides samuti kaks korda kuus. Kõige rohkem on tulnud 50 inimest, tavaliselt on 20 inimest.

Kas Sa jutlustad eesti keeles ka?

Olen jutlustanud ja tunnistanud Oleviste jumalateenistustel. Mind on mujale ka kutsutud, aga ma ei taotle seda. Eesti jutlustajad on olemas ja nad jutlustavad minust paremini. Mul ei ole midagi sellist pakkuda, millega eestlased ise hakkama ei saaks.

Sa oled teinud ka vanglatööd?

Ma õpetasin ühe aasta Tartu vanglas inglise keelt. Rongiga Tallinnast käia oli liiga pikk tee. Käin teisipäeviti Harku naistevanglas. Alustasin inglise keele õpetajana, aga praegu tegelen hingehoiuga. Millegipärast on minu südames naistetöö. Harku vanglas on suurepärane kaplan. Mul on hea meel talle kaasa aidata.

Kas Sa enam Ameerikasse ei sobiks?

Midagi on muutunud. Kui olime eelmisel suvel kaks kuud Houstonis Texases, siis oli seal üle mõistuse kuum, 40 kraadi sooja. Me saime ka kultuurišoki, eriti meie lapsed. Inimesed lihtsalt lobisesid meiega: «Kust te tulite, kuidas läks, mida nüüd teete?» Eestis seda ei juhtu. Me reageerisime nagu eestlased. Kui tulime tagasi, siis tuli jälle kohaneda, nüüd räägime natuke vaiksemalt jne.

Kui tulime Eestisse, siis meie keeleõpiku esimesel leheküljel oli: «Tere! Kuidas läheb?» Ma harjutasin ja proovisin igal pool – müüjatega ja bussides. Mitte keegi ei vastanud sõnagi. Ma ei saanud aru. Küsisin keeleõpetajalt, kas ma ütlen valesti. Ta ütles, et sul pole õigust seda küsida. Aga Ameerikas on see täiesti normaalne.

Kui Sa ükskord tagasi lähed, kas hakkad siis Ameerikast pensioni saama?

Ameerika pensionisüsteem on teistsugune, see sarnaneb Eesti kolmanda sambaga – ise tuleb raha sisse maksta. Meie Eesti elamisluba ei anna õigust siit palka võtta. Minu sissetulek tuleb meie Ameerika organisatsioonilt. Me oleme mõtelnud ka sellest, kas luba taotleda. Aga me saame juba Ameerikast palka. Oleks ebaõiglane, kui võtaksime siin kelleltki töökoha ära. Las see jääb eestlastele. Seda tööd, mida tahame, saame ilma palgata teha.

Kas eestlased vaatavad teid kui rikkaid välismaalasi?

Üks hea tuttav küsis, et sa teed, mida iganes soovid ja saad selle eest palka? See kõlab jubedalt, et teen, mida tahan. Aga me teeme tõelist tööd. Mõnedele näib see ebaõiglane.

Meie lähenemispunkt on, et me oleme siin õpilased, me ei õpeta eestlasi. Me tuleme avatud meelega. Me pole seda läbi elanud, mida teie olete. Me ei saa sellest aru. Me tuleme alandlikkuses ja soovime lihtsalt Jeesuse armastust jagada ning kaasa aidata neile eestlastele, kes on juba Jumala põllul.

Täname!

23. aprillil 2010 Nuutsakul

TÜTRE SURM TÕI ISA USU JUURDE

Möödunud aasta 12. juunil röövisid tundmatud, kes tõenäoliselt olid islamiäärmuslased, Jeemenis grupi kristlasi. Kolm päeva hiljem leiti Saksa abitöötajad Anita Grünwald (24) ja Rita Stumpp (26) ning Lõuna-Korea õpetajanna Um Young-Sun mahalastutena. Sakslannad olid piiblikooli üliõpilased, kes tegid Jeemenis Saada riiklikus haiglas kahekuulist praktikat. Järgnevalt on juttu sellest, mis on pärast seda juhtunud Anita Grünwaldi kodus.

Jenna, Steve, Anita. Elutuba on pilte täis. Steve, Anita, Jenna. Väikeste lastena, suurte lastena ja lõpuks täisealistena. Kõige viimane pilt on eelmise aasta märtsist ja selle kinkisid lapsed oma vanematele hõbepulmadeks. Anita, Jenna, Steve. Kõik kolm naeravad sellel pildil perekond Grünwaldi elutoas. Pildist kiirgab elurõõmu ja muretust.

JUUNIKUUST PUUDUB ANITA

Perekond kolis 30 aastat tagasi Kasahstanist Saksamaale. Oma maja ehitasid Grünwaldid sugulaste ja sõprade abiga peamiselt ise. Viktor Grünwald töötab Volkswageni firmas, ta teeb turvapatjadele kokkupõrketeste. Töö on huvitav ja makstakse hästi. Rita Grünwald müüb bürookaupu. Ta on kolm last üles kasvatanud ja alates aprillist töötab veel osalise ajaga postis. Noorim laps Jenna (16) käib veel koolis. Steve (22) töötab mehaanikuna Volkswagenis. Anita (24) oli meditsiiniõde, ligi kolm aastat käis ta piiblikoolis ja pidi sügisel lõpetama. Juuni algul läks ta koos oma sugulase Ritaga Jeemenisse praktikale.

KARISTATUD SURMAGA

Välisministeerium Berliinis hoiatas 2008. aastal Jeemenisse reisijaid terrori- ja inimrööviohu eest. Maribi ja Saada piirkondadesse ei soovitatud üldse minna. 17. septembril 2008 oli terrorirünnak USA saatkonna vastu. 12. detsembril 2008 rööviti kolm Saksamaa alamat, kuid pärast läbirääkimisi said nad vabaks.

«Anita ja Rita teadsid Jeemenist palju,» ütles Rita Grünwald. «Nad teadsid, kui ohtlik seal on. Aga nad rääkisid meile sellest vähe. Üks ämmaemand Jeemeni haiglast käis piiblikoolis ja tutvustas oma tööd. Haigla töötab juba 30 aastat ja selle töötajatega pole kunagi midagi juhtunud. Rita oli kohe vaimustatud. Ta tahtis ämmaemandaks saada. Ja Anita unistus oli kord vaestemaja asutada.»

«SEE OLI NENDE TEE»

Anita Grünwaldile ei olnud Jeemeni-reis esimene välismaalkäik. Kolm korda oli ta käinud Lõuna-Aafrikas Malawis, kus töötas lastekodus. «Minu mees oli väga rahutu,» ütles Rita Grünwald. «Ta küsis minult, miks ma Anitat tagasi ei hoidnud? Miks ta pidi just Jeemenisse minema?» «Anita ja Rita olid ju täiskasvanud inimesed,» ütles Viktor Grünwald. «Me ei oleks neid kuidagi takistada saanud, see oli nende tee.»

3. juunil lendasid Rita Stumpp ja Anita Grünwald Frankfurdist Maini äärest Jeemeni pealinna Sanasse. Lennuaeg oli ligi kaheksa tundi. Päev hiljem said vanemad SMSi: «Me pole lihtsalt elus, vaid oleme siin väga teretulnud. Nii sujuvat asjade kulgu pole me enne kogenud. Saime viisa ja vastutulija ootas meid kohe ukse juures. Me saame ainult tänada, sest ühtegi probleemi ei olnud. Me armastame teid! Rita ja Anita.»

LASK KUKLASSE

Rita Grünwald andis laialikandmata posti kolleegile üle. Ta pani jalgratta ära ja teatas oma mehele, kes vennapoega majaehitusel aitas.

Kodus helises telefon, kriminaalpolitsei soovis kohtumist. Järgmisel päeval tuli neli meest ja kaks naist tsiviilriietes. Nad küsisid röövitute veregruppe ja hakkasid telefoni pealt kuulama, seda juhuks, kui peaks lunaraha nõutama. Ei olevat vaja muretseda, seni olevat kõik inimröövid Jeemenis hästi lõppenud.

Päev hiljem leiti röövitud naised tapetuina lasuga kuklasse. Perekond sai sellest teada teletekstist, veidi hiljem teatasid sellest kõik telekanalid. Kaheksa päeva hiljem toodi surnukehad Saksamaale ja 23. juunil olid matused. Vanematel soovitati surnuid mitte vaadata.

Kaks tuhat inimest tuli leinatalitusele Wolfsburgi Immanueli baptistikirikusse, kus on liikmeteks Venemaalt sisserännanud sakslased. Jutlustaja ütles, et kristlased võivad Jumala ees nutta, aga neid trööstib lootus jällekohtumisele taevas.

Juuni lõpus läkitas politsei tapetute riided ja raamatud kastiga koju. Puudusid dokumendid ja mobiiltelefonid. Noortegrupid hakkasid leinavate perede pärast palvetama, kogu Saksamaalt tulid Grünwaldidele postkaardid. «On aegu, kus sellised kaardid hästi mõjuvad, ja ajad, kus neist abi ei ole,» ütles Rita Grünwald. «Igatsus Anitat kuulda ja kallistada on väga suur. Seda igatsust ei saa millegagi leevendada. Meile jääb ainult valu kandmine.»

MINU MEES ON IME

Juba aastaid saatis Viktor Grünwald oma peret jumalateenistustele. Jumal teda eriti ei huvitanud, ometi läks ta kaasa, oma naise ja laste pärast. Ta aitas kogudusel maja ehitada ja küpsetas väljasõitudel šašlõkki, kuigi ta oli «ainult pooleldi oma».

Ükskord hommikusöögi ajal ütles Anita Grünwald oma emale tähelepanuväärse lause: «Kui isa selle läbi usklikuks saaks, oleks ma valmis surema.» Lause tungis Rita Grünwaldi südamesse, see oli nagu tütre viimne tahteavaldus.

Viktor Grünwald teadis seda soovi. «Ma olen tegelikult usus algaja, kuigi ma tean juba palju,» ütles Viktor Grünwald. «Mõnikord ma kahtlen Jumalas. Ma ei saa «miks»-küsimusest lahti. Vahel ma hakkan vastu ka. Aga surm ei saa olla lõpp. Siis oleks valu väljakannatamatu ja kõik oleks mõttetu. Mul on lootus, et näen tütart jälle.»

Septembri lõpus käisid Grünwaldid ja Stumppid piiblikoolis lõpuaktusel. Esimeses reas oli kaks tühja tooli. Anita Grünwald ja Rita Stumpp oleksid pidanud sel päeval lõputunnistused saama.

«Me räägime Anitast palju, aga vähe sellest, kuidas meil endal läheb,» ütles Rita Grünwald. «Ma mõtlen, et kui ma Viktorile oma hädasid kurdaks, peaks ta oma valule lisaks ka minu oma kandma. Iga vestlus tähendab ju valu juurdelisamist. Nii ei ütle ma parem midagi. Lihtsam on rääkida, kui sõbrad meie juures on.»

Kõiges muus läheb aga perel hästi. Nende eest hoolitsetakse, neil on suur võrratu Jumal, kes neid kannab ja imeline kogudus.

KARSTEN HUHN idea Spektrum

Sündmustest Jeemenis oli juttu ka Kuulutajas nr 7(237)/2009

LÜHIDALT

25. aprillil toimus Tartu Annelinna koguduses pidulik jumalateenistus, kus seati ametisse ja ordineeriti pastoriks ANDRES SAUMETS. Ordineerisid Meego Remmel, Annelinna koguduse juhatuse liige Peeter Roosimaa ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Margus Kask.

Andres Saumets on varem teeninud Tartu Salemi ja Annelinna koguduste pastori abi ja kohusetäitjana. Lisaks pastoritööle on ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes sotsiaalteaduste õppetooli juhataja.

TAGAKIUSU HIRMU ALL

Uurimisinstituut vaatles usulist situatsiooni kogu maailmas aastatel 2006–2008. Vaadeldi nii riiklikku poliitikat kui ka ühiskondlikku vastutegutsemist, nagu usuliselt motiveeritud terrorism või vägivaldsed grupeeringud.

Kõige rohkem piiranguid on islamimaades – Saudi Araabias, Pakistanis ja Iraanis. Kommunistlikes Vietnamis ja Hiina Rahvavabariigis on ülekaalus riiklikud piirangud. Seevastu mitme religiooniga Nigeerias ja peamiselt islamlikus Bangladeshis on valdav sotsiaalne vastuseis. Kõige suurem on usuvabaduse piiramine Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kõige väiksem Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.

Kõige suuremaid kitsendusi teevad 25 rahvarikkama riigi hulgast Iraan, Egiptus, Indoneesia, Pakistan ja India. 75 maal (38%) teeb riik takistusi usku tunnistada ja misjoneerida. 178 maal (90%) peavad usulised ühendused end registreerima. 117 maal (59%) võib see viia probleemideni.

Teiste uuringute kohaselt on kristlased kõige rohkem taga kiusatud. Inimõigusekspertide hinnangul on kogu maailmas umbes 200 miljonit kristlast oma usu pärast jälitamise või tagakiusamise all. Eelkõige on objektiks misjoni ja evangelisatsiooniga tegelevad kristlased.

idea Spektrum

«ÄÄRMUSLUS MEIE SEES JA MEIE ÜMBER»

Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) ühine teaduskonverents 16. aprillil 2010

1 – Seminari tudengid arutlevad «äärmuslike» teemade üle
2 – KVÜÕA õppeosakonna ülem major Antek Kasemaa tervitab konverentsi
3 – Korraldaja Andres Saumets ja lektor Ain Riistan
4 – Osales üle 70 inimese, esireas konverentsi moderaator Kalmer Marimaa ja korraldaja Margus Kask
5 – Viimase ettekande pidas eetikaõppejõud Meego Remmel
6 – Paneeldiskussioon tõi elevust ja andis vastuseid kerkinud küsimustele

Allan Helde fotod