Viidad Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Juuni 2009

   Mai 2009

   Aprill 2009

   Märts 2009

   Veebruar 2009

   Jaanuar 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 7 (237) Juuli 2009 XXI AASTAKÄIK

Sisukord

Olge pühad, sest Jumal on püha! Toimetaja kommentaar * Koos Issandaga tormides. Jutlus * Aktuaalne teema: Uus rektor asus tööle * Kolm erinevat maad. Intervjuu * “Ilma Jeesuseta ei õnnestu miski” * Jeemeni tragöödiast aitab üle vaid usk * Lühiuudiseid * Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival. Fotod *

Pildil on telgid, mille sees ja vahepeal ka ümber käis kolm päeva vilgas elu – Eesti EKB Koguduste Liit pidas Pärnu Vallikäärus suvefestivali.

Normaalse elu juurde ei kuulu ainult töö ja puhkus, vaid ka Jumala sõna. Nendel, kes iga nädal oma pühakojas evangeeliumi kuulevad, on hea aegajalt ka muudest paikadest pärit usklike inimestega kokku saada, nende jutlustajaid kuulata. Kuigi massimeedia vahendid toovad tänapäeval ususõnumi ka koju kätte, ei suuda nad pakkuda seda osadust, mida vahetult suhtlevad usklikud kogevad. Hea muidugi, et ka sellest festivalist raadioülekandeid tehti, sest kõik ei pääse liikuma. Ning üks jutlus ja mõned pildid jõudsid sealt ka Kuulutajasse.

Kui külas käidud, siis on hea jälle kodus olla, oma pühakojas jumalateenistusel osaleda. Kui vaesed on need, kes seda võimalust ei kasuta! Hb 10,24–25 ütleb: “Mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist.”

 

OLGE PÜHAD, SEST JUMAL ON PÜHA!

Toimetaja kommentaar

Poliitika võib inimesi huvitada või mitte, aga ta ei lõpe kunagi ära. Mõned valdkonnad omavad meie jaoks rohkem tähendust kui teised. Alustan seekord abielust ja nagu viimasel ajal ikka, ei saa mööda ka majandusest.

ABIELU JA ASEAINED

Justiitsministeeriumis on valminud analüüs mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise kohta. Lihtsamalt öeldes otsitakse võimalust anda seaduse tugi vabaabieludele ja homopaaridele.

Loomulikult on vabaabielus partnerite ja nende laste õigused vähem kaitstud kui abielus. Aga see on kooselava paari valik. Abielu on kõigile kättesaadav. Samas võivad nii vabaabielulised kui ka homopaarid praegugi notari juurde minna ja sõlmida lepinguid, mis korraldavad nende ja laste suhteid ning tulevikku, näiteks pärimist.

Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid (EKD) esimees Peeter Võsu kinnitas Postimehele, et nende partei ei toeta homoabielude seadustamist ning perekond, mis koosneb mehest ja naisest ning enamasti ka lastest, on läbi aegade olnud ühiskonna algrakuks ning üksuseks, mis tagab ühiskonna jätkusuutlikkuse ja normaalse arengu. Andes homosuhetele seadusliku aluse, ei näita riik ainult tolerantsust, vaid ka aktsepteerimist ja toetust, mis omakorda mõjutavad inimeste suhtumisi.

Lääne demokraatia kaitseb vähemusi. Ometi ei peaks ühiskonna tunnustus kellelegi tulenema ainult sellest, et ta on vähemuses. Erinevaid ja väga imelikke vähemusi on palju. Ei saa ju kõiki teisi inimesi panna nende pilli järgi tantsima. Mingi seisukoha õigsust ei näita ka see, et seda pooldab enamik. On ju ajaloos korduvalt valdav enamus toetanud väga hirmsaid õpetusi. Ühiskonna tunnustuse aluseks peaks olema midagi põhjendatumat kui hääletustulemus. Aga kes omab siis võimu seda kehtestada?

Kristlased peaksid seisma selle eest, et mõjule pääseksid Jeesuse esitatud väärtused. Kristliku poliitilise partei ülesanne on viia need väärtused poliitikasse. Tundub, et seekord suutis EKD neile tähelepanu tõmmata.

Siia juurde sobiks veel kaks teemat – nimelt soovivad mõned legaliseerida teatud narkootikumide tarvitamist ja puskariajamist. Ka see tooks kaasa suhtumise muutumise – kui lubatud, siis järelikult õige ja hea. Aga ei ole ju!

Igasugused väikesed huvigrupid on tihti mitte ainult häälekad, vaid lausa lärmakad ja agressiivsed ning sellega tuleb arvestada. Jeesus ütles: “Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!” (Mt 10,16).

ISETEHTUD SEGADUSED

Õiguskantsleri hinnangul oli käibemaksutõus ebapiisava etteteatamisaja tõttu põhiseadusvastane. Pangem tähele – maksutõus oli lubatud, ainult etteteatamise aeg oli ebapiisav.

Mis sellest tuleneb? Kuidas seaduserikkumist heastada? Enammakstud käibemaksu on võimatu kõigile tagastada, sest seda on võetud peaaegu igalt ostult, väikeselt ja suurelt. Maksu on pealegi kinni pidanud riik, mitte maksupettur, kellelt saaks ebaseadusliku tulu riigi kasuks sisse kasseerida. Jõuame absurdini. Riigikogu hakkab erakorralisel istungil küsimust arutama.

Mõnedki kauplejad on käibemaksu tõusuga põhjendades hindu kõvasti kergitanud – kordades rohkem, kui vaja oleks. Kahjuks kõik ei viitsi arvutada ja lasevad end rängalt petta.

Kauplustes on praegu ka väga palju allahindlusi. Mõnedki kaubad on oluliselt odavamad kui aasta tagasi – näiteks bensiin. Selle tootjate probleemid meid eriti ei huvita, sest Eestis bensiini ei tehta. Aga piima hinnad on langenud nii madalale, et tootjad ei tule enam toime ja need on juba meie inimesed.

Kas meie unistustes pole olnud midagi ebaloomulikku? Vähe tööd, palju palka ja pikka puhkust soojal maal? Kui Jumal tõotas Iisraelile suurt küllust, ei kaasnenud sellega laisklemise võimalust: “Rehepeks kestab teil viinamarjalõikuseni ja viinamarjalõikus kestab külviajani” (3Ms 26,5). Rikkuse ja õnnistuse juurde kuulub suur töörügamine. Ega kriisist ka teisiti välja ei vea. Ja uus küllus kestab väga lühikest aega, kui selle põhimõttega ei arvestata.

Ei maksa väga tõsiselt võtta neid, kes ennustavad kogu maailmamajanduse kokkukukkumist ja mingi uue süsteemi tekkimist. Kriise on praeguse süsteemi sees ennegi olnud ja tuleb veel. Ega neid süsteeme ajaloos palju pole olnud. Uue järsk tekkimine tähendaks niisugust segadust, mille jaoks ennustajatel fantaasiat ei jätku. Parem palugem Jumalalt rahumeelset lahendust ja uskugem, et Tal on meelevald seda anda.


Ajad ja majandus muutuvad – kunagi nii vajalikud asjad
muutuvad prahiks või muuseumieksponaatideks

 

KOOS ISSANDAGA TORMIDES

“Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; Ta ütles: “Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!” Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära. Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub. … Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.
Ja nad küsisid temalt: “Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda?” Sest meri hakkas üha enam mässama. Ja ta vastas neile: “Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.”
Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.
Aga Issand saatis ühe suure kala.”

Joona 1,1–5.11–12.15;2,1

Üks vana laevakapten küsis kord merekooli tudengilt: “Kuidas sa äkilise tormiga hakkama saad?” “Viskan ankru vette,” vastas noormees. “Aga mis siis, kui tuleb kohe teine torm?” “Viskan teise ankru vette.” “Aga kui torme muudkui tuleb ja tuleb?” “Viskan muudkui ankruid vette.” “Oot-oot, noormees, kust sa neid ankruid niipalju võtad?” “Eks ikka sealt, kust teie, härra, neid tormegi.”

JEESUST ÕPIME TUNDMA TORMIS

Kui sulle tundub, et sinu elus on tormid valjuks läinud ja ankrud on ka kõik otsa saanud – ankur on teatavasti lootuse sümbol – siis on vaja kedagi, kes tormi vaigistaks. Ainult üks on selleks suuteline – see on Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg.

Merele minnakse ikka vaikse ilmaga. Paar päeva tagasi oli päris tõsine torm. Meil Saaremaal puhus vihane tuul. Mul on roostikus kummipaat ja läksin vaatama, kas see on alles. Kui ma tavaliselt lohistan seda mööda heinamaad enda järel, siis nüüd tuul viis paati ja mina jooksin järele. Aga merele sellise tormiga ei lähe. Tõsi, liinilaevad peavad minema, aga mõnikord praamiühendus siiski katkeb.

Iiobi kohta on öeldud, et ta lootis näha head. Me kõik noortena arvame, et saame head näha. Iga teelemineku puhul me loodame, et see õnnestub. On inimesi, kes arvavad, et saavad ise hakkama ja nad teavad Jumala asju nii hästi küll, et neid ei pea kogu aeg meelde tuletama. Aga kui kodulahest välja sõuad ja poolsaare nuki tagant välja jõuad, siis hakkab tuul tõusma.

Me arvame usklikena, et tunneme Jeesust. Oleme õppinud ja õpetame, kes on Jeesus. Me oleme õigeid raamatuid lugenud ja väärikaid jutlustajaid kuulanud. Me teame kõike seni, kuni tuleb torm. Jüngrid pidid küsima, kes on see Jeesus, et ka tuul ja meri kuulavad Tema sõna (Mk 4,41). Tormi keskel me õpime Jeesust tegelikult tundma.

Iiob ütles oma loo lõpus: “Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud” (Ii 42,5). Jeesusega on samamoodi – seni oled ainult nagu kuulujuttu kuulnud, aga kui sa oled Jeesusega koos tormist läbi läinud, siis su silm on Teda näinud.

JUMALA JA INIMESE TAHE VASTAMISI

Joona ei tahtnud teha Jumala tahtmist. Ta teadis, milline see on, aga ta läks vastassuunas. Issanda silma alt ära – see on küll lootusetu ettevõtmine!

Miks võib torm meie ellu tulla? Üheks põhjuseks on sõnakuulmatus. Lubage öelda – sellist tormi on meile siis tõesti tarvis. Joona oli sõnakuulmatu Jumala tahte suhtes. Ta tahtis teha oma tahtmist. Kui Jeesus tuli maa peale, siis Ta tuli tegema taevase Isa tahtmist (Jh 6,38). Meie festivali motoks on “Usu või ise” – “usu” on Jeesuse variant ja “ise” on Joona variant.

“Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri!” Igaühe elulaevas on üks ohtlik tegelane, kes tahab teha oma tahtmist. See tegelane tuleb visata üle parda. Suvefestivalil leiab aset ka ristimine. See on vana elu matmise moment, “ego” või “ise” üle parda heitmise hetk. Ei ole nii, et keegi teine teeb seda sinuga, nagu ise tahab. Joona ütles: “Võtke mind ja visake!” Ristimisel küsitakse: “Kas see on sinu vabatahtlik otsus – lasta ennast ristida?” Kui vastus on “jah”, siis maetakse ristitav vee alla.

Joona oli kolm päeva kala kõhus. Kala on kristlaste sümbol. Kui Joona välja tuli, siis oli ta muudetud mees, kes tahtis teha Issanda tahtmist.

Mõni mõtleb teisest inimesest: “Ta ei tee Jumala tahtmist, trotsib Tema vastu, jonnib Jumalaga, läheb oma teed. Mina olen juba kristlane, ristitud ja koguduse liige. Aga minu elus on ka torme.” Torme on tõesti mitmesuguseid ja alati ei ole nende põhjus sõnakuulmatus.

JEESUS VAIGISTAB TORMID

Noormehe jaoks puhkeb torm siis, kui pruut jätab ta maha. Õpilase jaoks siis, kui ta ei saa sellesse ülikooli sisse, kuhu on soovinud. Võib-olla abielunaise jaoks on tormiks perekriis – lapsed ei kuula sõna ja mees käib omi radu. Võib-olla pereisa jaoks on torm siis, kui ta on kaotanud töö ja tal ei ole julgust oma perele silma vaadata. Mõne jaoks on kriis siis, kui haigus või lein on tabanud tema peret. Ainult Jeesus suudab tormi vaigistada. Aga vahel tuleb tormist läbi minna.

Ühes laulus on sõnad: “Ma olen kui reisija tormisel merel… Kui Tema on kaasas, ma julge võin olla, sest iial ei hukku siis tormis mu laev.” Ja viimane salm ütleb: “Pea taevasel rannal ma ankru võin heita ja tänada Päästjat, kes aidanud mind.”

Mitte torm ei määra sinu saatust, vaid Jumal. Meil võib olla küll mingi hulk ankruid, aga Jumal viib meid tormist läbi. Jäta üks ankur alles, mille sa viskad taevasele rannale, kui sa ükskord sinna jõuad. See ankur on lootus ja usk Jumala peale.

Kui te mõtlete, et Saaremaa ja Hiiumaa mehed räägivad ainult merest, siis ma toon ühe näite hoopis teisest eluvaldkonnast.

Minu vanaema Adeele Kreen kirjutab oma mälestustes 1941. aasta 11. augusti ööst.

“Sel ööl mõrvati meie isa ja onu kõrvalmajas ning kaks noort meest naabruses. Teine neist nelja väikese lapse isa. Meie külas käidi igas keldris ja otsiti mehi. Kui leiti, viidi välja ja tehti lõpp. Mõni jäeti ka ellu, kes koos nendega läks.

Meie maja keldris olid kolme maja noored mehed – kokku viis meest ja meie pere. See oli kõrge kelder, kahe poolega ustega, mis kaugele paistsid. Kõrvalmajast otsiti köögist väike luuk, mis alla viis ja saadi mehed kätte. Kuid taevast löödi neid pimedusega, nii et nad meie keldrit ei näinud.

Kärin ja mürin olid kõrvulukustavad, kaheksa tundi kestis lahing. Ümbrus oli kui küntud suurtükipommide lõhkemise järel. Olime kartulite peal kummuli ootamas, millal viimane pomm meie peale tuleb. Kukkusid need ju nii tihedalt, iga kord oli tunne, nagu olekski tulnud maja peale.”

Vanaema kirjutab: “Läksin kööki üles ja tõin värske leiva alla, õhtul olin küpsetanud. Murdsin seda ja ise ütlesin: “Mina olen teie Paulus. Me ei saa hukka.” Kõik sõid usuga, et jääme alles.

Siin maailmas on igal asjal lõpp. Nii lõppes ka see öö. Koitis päev. Tegime keldri uksed lahti. Ilus päike säras pimestavalt. Oli rahu ja vaikus.”

Noorem põlvkond ei ole sellistest tormidest läbi tulnud. Aga vanaema viitas siin Paulusele. Kui laev oli hukkumisohus, ütles Paulus: “Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin, ning ütles: “Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”” (Ap 27,23–24). Ta murdis leiba ja ütles: “Sööge!”

Meie ümber on igasuguseid torme. Kui sul on Issand, kui sa tunned Jumalat, kui sa teenid Teda, siis Ta seisab tormisel ööl sinu kõrval ja ütleb, mis sul tuleb teha. Ta viib sind sellest läbi ja pane tähele – hommik on päikseline.

VÕTA VASTU JUMALA ABI!

Mõni võib-olla ütleb, et ta ei tea tormidest midagi ja tal on kõik väga hästi. Ta ei vaja Jeesust, kes torme vaigistaks. Selle kohta ma ütleksin: “Jälgi tuule suunda. See on vaid aja küsimus, mil sa vajad abi.”

Helistasin paar päeva tagasi Saaremaal vanale Jumala sulasele, Pahapilli koguduse vanemale Valter Toompuule. Ta on olnud pikki aastakümneid meremees. Ta võiks meie õhtu sisustada lugudega, kuidas ta on tormidest pääsenud. Ma küsisin ühe loo kohta, mida ma hästi ei mäletanud ja ta kordas seda mulle.

Ühes Pahapilli küla peres oli kümme last. Vendadest vanim oli juba sõjaväes käinud ja töötas kalurina. Kaks kõige väiksemat olid veel kodus ema-isa hoole all. Tuulisel päeval läksid nad randa mängima ja leidsid sealt paar palginotti – neid ikka rannas on. Poisid sidusid kaks palki kokku, noorem istus selle peale ja lükkas puuteibaga parvekese kaldast eemale.

Nad ei märganud, et oli maatuul. Puu, millega ta lükkas, ei ulatunud ühel hetkel enam põhja. Teine poistest, kes kaldal oli, hüppas vette, aga temagi jaoks oli juba liiga sügav. Vend hakkas liikuma palkide peal avamere poole. Olukord oli ohtlik. Kedagi teist rannas polnud. See poiss, kes kaldale jäi, sai aru, et tuleb abi järele minna ja ruttu. Koduni oli kilomeeter maad. Ta jooksis, nagu jaksas.

Õnneks oli kõige vanem vend kodus, ta tuli nii kiiresti kui sai. Ta hüppas oma paati, tõmbas mootori käima ja suundus silmapiiri poole. Selleks hetkeks oli pisikesest poisist näha veel vaid tikuotsasuurune täpp merel. Pisike oli seal poolalasti, tal polnud riideidki palju seljas.

Ei – suur vend ei läinud seekord romantilisele paadiretkele. Ta ei läinud ka mitte kalale. Sellel minekul tol päeval oli vaid üks eesmärk – päästa oma väike vend. Aga see polnud sugugi lihtne ülesanne. Paat tekitas omakorda laineid. Esimene kord ei õnnestunudki. Siis tegi vend paadiga suure kaare ja püüdis parve juurde jõuda nii tasa kui vähegi võimalik. Ühel hetkel oli paat kõrvuti parvega ja vanem vend sirutas oma käe. Pisikene sirutas oma käe vastu ja ta tõsteti paati. Paat suundus koduranda.

Kallid sõbrad! Meil on vanem vend – Jeesus Kristus. Ta on Jumala ainusündinud Poeg. Ta sirutab täna sinu poole käe. Palun siruta oma käsi vastu! Ta võtab sind oma paati ja viib koduranda. Jumal andku meile täna vastata sellele kutsele!

MARGUS MÄEMETS
Kuressaare Siioni koguduse pastor
Jutlus Eesti EKB Koguduste Liidu
suvefestivalil 11. juulil 2009 Pärnus

 

UUS REKTOR ASUS TÖÖLE

Aktuaalne teema

Juba mõnda aega tagasi Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektoriks valitud MARGUS KASK (37) asus 1. juulist ametisse. Kuulutaja palus temalt lühiintervjuu.

Milline on Sinu haridustee?

1995. aastal lõpetasin Eesti Muusikaakadeemia ja 2001. aastal Kõrgema Usuteadusliku Seminari. Praegu on pooleli magistrantuur Tartu Ülikooli haridusteaduskonnas muusikateoreetiliste ainete õpetaja erialal, lõpueksam on tegemata.

Kas asud nüüd Tartusse elama?

2003. aastal alustasin Jõgeval pastoritööd, mida jätkan ka uues ametis olles. Lisaks olen edasi ka Jõgeva kammerkoori ja puhkpilliorkestri dirigent. Ka meie pere elukoht jääb endiselt Jõgevale, minu abikaasa töötab meditsiiniõena ja lapsed lähevad varsti kooli. Jõgeva on kena väikelinn, kus tasub edasi tegutseda.

Mis Sind uude ametisse tõmbas?

Haridusküsimused ja haridustöö on mulle hingelähedased olnud juba viimased seitse-kaheksa aastat. Olen töötanud õpetajana ja haridusametnikuna kokku 13 aastat, mille jooksul olen osalenud erinevates kooliga seotud arendusprojektides. 2003. aastal läbisin koolijuhi kursused. Ma olen mõelnud paljusid asju, aga mitte kunagi, et võiksin saada seminari rektoriks. Ettepaneku tegi selle aasta alguses Meego Remmel. Kaalusin ja leidsin, et olen selliseks väljakutseks valmis.

Kas Sa tulid vana jätkama või plaanid uuendusi?

Kool on konservatiivne asutus, kus ei saa kunagi teha kannapöördeid või täna-mõtlen-homme-teen muudatusi. Otsused, mida me täna või homme langetame, mõjuvad aastate pärast. Peame teadvustama, et seminar on Eesti EKB Koguduste Liidu kool, seepärast on tal liidu identiteedi kandjana ja kujundajana oluline roll. Sellest peavad lähtuma ka kooli arenguotsused. Olen mõelnud, et näiteks tuleks kutsuda ellu pühapäevakooliõpetajate ja noortejuhtide koolitusi, mis kujundaksid neis süstemaatiliselt pädevusi tööks noortega.

Kas põhiõppes, mis annab rakendusliku kõrghariduse, ka midagi uut tulemas on?

Selles toimusid kevadel suured muudatused – õppekava muudeti väljundipõhiseks ja sai väga hea uuenduskuuri. Aga see mahub vana akredi­teeringu alla. Eeloleva õppeaasta jooksul tuleb välja töötada arengukava, milles kajastuvad tuleviku kontuurid.

Koole on ümberringi palju ja tahad või ei taha, nende vahel on konkurents.

Ka konkurentsis ellujäämine sõltub sellest, mida on eelnevalt tehtud ja kuhu soovitakse suunduda. Eesti kõrg­haridus­maastik on kirju ja riik tahab seda kokku tõmmata. Seminaril on samas oma kindel nišš, mida keegi teine ei täida. Meie õppekava lähtub vabakiriklikust mõtteviisist ning selle valgel tekkinud vaimulikust pärandist.

Kuulutaja tegi Sinuga kunagi intervjuu, sest Sa olid esimene seminari lõpetanu, kellel oli varasem kõrgharidus. Nüüd on selliseid üsna palju. Kuidas reageerida tendentsile, et kõrgharidusega inimesed tulevad teoloogiat õppima?

Kõrgkooli läbinu on jõudnud teatud küpsuse astmele, kus ta mõistab rohkem, millises suunas tegelikult liikuda. Kui siis inimene leiab, et tal on vaimuliku töö kutsumus, on see kaalutletud otsus. Annaks taevas selliseid rohkem. Vajame kogudustes jumalariigi töö kutsumusega inimesi, sõltumata siiski eelnevast haridusest.

Miks nad peaksid just Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari?

Meie kool on teatud mõttes ka missiooniga asutus. See on Eesti EKB Koguduste Liidu kool. Seminar on eelkõige koguduste jaoks ja koguduste oma, seega “meie” kool. Kui õppida tahtja on liidu kogudusest, siis pean seda õigeks kohaks, kus koguduse töötegija omandaks vaimuliku hariduse. Me ei lükka loomulikult kõrvale ka teistest konfessioonidest soovijaid. Seminaris õppimine annab selguse ja visiooni tuleviku jaoks.

Tänavu lõpetasid seminari ainult naised, aga liidul oleks pastoreid vaja.

Üks lõpetajatest oli liidu kõige “mõjukam” naine – naistöö juht Karin Raja. Seminar on avatud kõikidele, ka nendele, kes ei taha kindlasti koguduste juhid olla. Me vajame ka väga häid ja haritud koguduste kaastöölisi, sest kogudustes ei tee kogu tööd ära ju ainult pastorid.

Sul käib praegu esimene vastuvõtt.

Olen rääkinud päris mitme tudengikandidaadiga ja loodan kõike paremat uuest vastuvõtust.

Kas oled juba üle vaadanud ka seminari pooleli jätnute nimekirja?

Meil oli esimene tööalane nõupidamine õppeprorektori ja koolitussekretäriga. Tõstsin üles ka “kadunud hingede” otsimise küsimuse. Tegelikult on seda enne ka tehtud, aga tuleks jälle teha.

Täname ja soovime Sulle õnnistusi uude ametisse.

11. juulil 2009 Pärnus

 

KOLM ERINEVAT MAAD

KATJA HÜVE on sakslanna, kes elab Eestis. Tal on loodusteaduste doktori kraad ja ta teeb siin teadustööd. Mõnda aega on ta elanud Kambodžas. Kuulutaja esitas talle mõned küsimused.

Miks Sa Eestisse tulid?

Ma õppisin Saksamaal Würzburgis bioloogiat. Meie ülikooli ja Tartu Ülikooli vahel oli üliõpilaste vahetamise leping. 1996. aastal tulin kaheks kuuks Tartusse. Mulle meeldisid nii Tartu kui ka siinsed inimesed ja sellest ajast peale tahtsin tagasi tulla. Tulin Eestisse elama natuke rohkem kui kuus aastat tagasi ja praegu töötan Eesti Maaülikoolis.

Eestist kipuvad inimesed läände. Siin keegi ei naeratavat ja kõik käivat kurja näoga ringi ning palgad on ka väikesed.

Mulle tundub, et Eestis on inimesed sõbralikumad kui Saksamaal. Võib-olla on inimesed oma kodumaa suhtes kriitilisemad. Mulle meeldib siin. Palgad on Saksamaal muidugi suuremad, aga ka hinnad on kõrgemad.

Kui kaua võttis Sul eesti keele õppimine aega?

Alguses oskasin nii palju, et sain bussipileti osta. Umbes poole aasta pärast hakkasin koguduses jutust aru saama. Seal räägivad inimesed aeglaselt ja seletavad hästi. Ei mäletagi, millal ise rääkima hakkasin. Maaülikoolis rääkisin alguses inglise keeles ja töö käib praegugi osaliselt selles keeles.

Kuidas Sa Tartus endale koguduse leidsid?

Mu ema armastab Jeesust, kuid isa ja suguvõsa ei ole usklikud. Alguses ma käisin Tartus Pauluse kirikus, sest ma olen luterlikust kirikust ja oli loogiline sinna minna. Nende palveraamat oli mulle kui välismaalasele väga kasulik – kui ei saa kõigest aru, siis on hea lihtsalt lugeda, kuidas jumalateenistus käib. Kui ma juba natuke aru sain ja veidi rääkisin, siis soovitas üks sõbranna mulle Tartu Kodugrupi Kogudust. Ma olin väga üllatunud, sest seal on kõik teistmoodi. See kogudus on väike ja seetõttu on lihtne inimestega kontakti saada.

Kuidas Sa Eestist Kambodžasse sattusid?

Mul on tudengiajast üks saksa sõbranna. Ta on sotsiaaltöötaja ja ta hakkas 16 aastat tagasi Kambodžas haridusprojekti vedama. Ma käisin tal seal kaks korda külas. Nii tundis mind ka tema kambodža kaastööline, usklik naine.

Kaks aastat tagasi jäi sõbranna nii haigeks, et pidi Saksamaale tagasi minema. Siis helistas tema kaastöötaja mulle, sest ta tundis ainult mind. Ühel hommikul kell neli helises telefon ja ta ütles, et Rita on ära läinud ja nad on hädas. Ma ütlesin, et mul on töökoht, ma ei saa nii kähku ära tulla, aga ma saaksin puhkust võtta. Sõitsin 2007. aasta kevadel sinna, lubasin palvetada nende pärast ja aasta lõpus veel tulla, kui vaja on.

Mõtlesin ja palvetasin, küsisin ülemuse käest ja ta lubas mulle vaba aasta. Mõtlesin, et kui uks on nii lahti, siis ma lähen. Olin seal 2008. aastal üksteist kuud. See kooliprojekt on vaimuliku tööga seotud. Kool on tavaline erakool, kuid pärastlõunal tullakse projektimajja lisatundi. Seal on järeleaitamistunnid, aga ka piiblitunnid.

Miks on seda projekti tarvis?

Projekt on vaestest peredest õpilastele, kes ei jõua ka väikest õppemaksu maksta. Lisaks tuleb Kambodža riigikoolides õpetajatele altkäemaksu anda – kui ei maksa, saad halva hinde ja kukud eksamil läbi. Õpetaja palk on väga madal. Me saatsime õpilased nüüd erakoolidesse. Seal on tase parem, õpetajate palk kõrgem ja altkäemaksu ei küsita, aga õppemaks on suurem. Rahaliselt on tulemus sama, aga raha saab legaalselt maksta.

Mida Sina seal tegid?

Ma õpetasin hügieeni ja inglise keelt. Andsin neile, kes oskavad piisavalt inglise keelt, piiblitunde ja need tõlgiti ka khmeeri keelde.

Kambodža on ju endine Prantsuse koloonia.

Vanemad inimesed oskavad enamasti prantsuse keelt, aga nooremad juba inglise keelt. Mina olen prantsuse keelt õppinud, aga see on ära kadunud, sest ma pole seda kasutanud. Kui hädavajalik, siis ma natuke räägin, aga siis ma hakkan eesti sõnu sisse panema ja inimesed naeravad, et mis keel see veel on.

Kas Sa oled misjonär?

Ei tea. Inimesed küsivad seda ja mõned nimetavad mind misjonäriks. Mina ütlen, et olen abiline. Mul pole vaimulikku haridust. Aga mu eesmärk on, et need õpilased, kes on projektis, nende vanemad ja naabrid saaksid usklikuks. Haridus ei jää ju igaveseks.

Kas projekt üritab kohalikku suhtumist muuta, et nad ise hakkama saaks?

Kui korruptsioon kaoks, oleks väga hea. Aga seda saab vist palve, mitte organisatsiooni kaudu. Loodame, et meie õpilaste mõtteviis muutub. Näeme, et muutuvad ka nende perekonnad. Osaliselt on see vaimulik muutus. Näiteks üks pere, kes oli halvas olukorras, sest ei tahtnud tööd teha. Nad elasid slummis, aga nüüd elavad nad küll kehvas kohas, aga neil on maja. Nad ei ela enam laudadest ja plastikust hurtsikus. Nii mees kui naine käivad tööl. Nad võtavad oma elu ise käsile. See julgustab mind.

Milline on Kambodža elatustase?

Maainimesel on tavaliselt väike maja, oma riisipõld ja mingid loomad – kanad ja lehm. Lapsi on kaks-kolm, mõnikord rohkem. Haridus oli väga kaua ainult budistlike munkade käes. See süsteem hävitati 1970. aastatel. Siis tapsid punased khmeerid palju inimesi, ka mungad. Punased khmeerid koole vajalikuks ei pidanud. Kui tuli uus valitsus, siis kloostrikoole enam ei olnud ja tehti ilmalikud koolid. Maakoolide tase on väga madal ja tavaliselt on seal ainult paar klassi.

Kui inimesel on tööd, siis on hea. Kui tööd ei ole, siis ta püüab midagi leida. Mingit sotsiaalkindlustust ei ole. Kui inimesel on näiteks mootorratas, siis ta hakkab taksot sõitma. Paljud elavad rämpsu korjamisest. Korjatakse plastmassi või metalli – midagi, mida saaks maha müüa. Seda teevad ka paljud lapsed.

Kui on slumm, siis peaks olema ka rikaste rajoonid. Millest rikkad on rikkaks saanud?

Ma ei taha sellest mõtelda. Võib-olla korruptsioonist. Kõige hullem on bordellide kaudu. See on Kambodžas suur probleem. Kambodžast hakkab ka turismimaa saama, inimesed ei karda enam sinna minna. Ma arvan, et on ka vabrikandid olemas, aga ma ei tea ühtegi suurt vabrikut. On olemas kalatööstus ja tekstiilitööstus.

Missuguse jälje on jätnud punaste khmeeride valitsusaeg?

Kõigepealt – väga vähe on näha vanemaid inimesi. Ei ole peret, kus kedagi poleks tapetud. Mõnest perest tapeti pool või kolmandik. Inimesed palju ei räägi, tahavad selle unustada. Aga see mõjutas mõtteviisi, nii et eriti just lihtsad inimesed mõtlevad ainult tänasele päevale. Mis saab homme ja kas elame, keegi ei tea. Sellepärast ei mõelda ka eriti palju haridusele – see on ju tulevik. Meie arvame, et näiteks kaks aastat pole pikk aeg, las laps õpib, pärast on tal palju rohkem võimalusi. Nemad mõtlevad ainult sellele, et täna raha ei saa, miks peaks kooli minema, parem mingu tööle.

Kuidas Sa kujutad ette Kambodža tulevikku?

Ma arvan, et nad vajavad veel aega. Punaste khmeeride aja ja sõja tõttu on Kambodža palju vaesem kui naabrid Vietnam või Tai. Ma loodan, et nad saavad depressioonist välja.

Eestlane mäletab ehk veel Norodom Sihanouki nime, ehk ka punaseid khmeere. Praegusi valitsejaid eriti ei teata.

Vana kuningas on ikka Norodom Sihanouk. Tema poeg on uus kuningas, aga tema nimi ei ole veel eriti tuttav. See kuningriik on umbes nagu Inglismaal, tegelikku poliitilist võimu kuningal ei ole. Aga tema jutt kuulatakse ära. Valitseb tegelikult Hun Sen, kes on juba palju aastaid peaminister.

Kui palju on Kambodžas kristlasi?

Ametlikult üks protsent, minu arvates peaks olema rohkem – kaks-kolm protsenti. Katoliiklus on tugev, sest maa oli Prantsuse koloonia. Punased khmeerid lõid kristlased maha. Nüüd hakkab jälle tekkima kohalik vaimulikkond. Vahepeal tuli enamik vaimulikke välismaalt.

Kas Sulle vaadati tänaval järele?

Muidugi, nii tavalised need valged ka ei ole. Lapsed tulid käega katsuma. Natuke imelik küll, aga harjub ära. Valged on olemas, eriti pealinnas. Mujal on neid vähe, välja arvatud turismipiirkondades.

Kas lähed Kambodžasse tagasi?

Septembris lähen kaheks nädalaks, siis on piletid odavamad. Tahan vaadata, kuidas asjad käivad, kas projektiga on probleeme. Nad peavad praegu ise hakkama saama. Ma tahaksin pikemaks ajaks sinna minna, aga ei tea veel, millal ja kuidas. Peab mõtlema, kas tahan oma tööd ära anda.

Sealsed inimesed said mulle armsaks. Sa mõtled, et teed teistele midagi head. Aga ma ise sain nende kaudu õnnistatud. Näiteks sellel ajal, kui me võtsime uusi õpilasi vastu. Ma mõtlesin, et see veel puudub, meil pole raha. Kirjutasin Saksamaale ja nemad ütlesid, et mõtle, mida sa teed, see ei ole väga mõistlik. Ütlesin kaastöötajale, et palvetame. Palvetasime ja paari päeva pärast oli ta endas kindel. Otsustasime võtta õpilased kolmeks kuuks prooviks, et kui siis on raha olemas, siis võtame päriselt. Ja oli olemas. Tänaseni käivad nad koolis ja ma olen väga tänulik selle eest.

Kas Sa jäädki Eestisse?

Tahaks küll. See sõltub näiteks sellest, kas ma lähen Kambodžasse, ka mu vanemate tervisest. Praegu on nad terved. Vahel nad kutsuvad mind tagasi, aga nad saavad minust aru.

Täname!

20. juulil 2009 Tartus

 

“ILMA JEESUSETA EI ÕNNESTU MISKI”

Wolfsburgi Immanueli koguduses Saksamaal on välja pandud musta rätikuga ümbritsetud postament, selle kohal mustas leinaraamis mustvalge pilt kahest naervast noorest naisest. Viiesajaliikmeline baptistikogudus leinab.

Koguduse kaks liiget, Anita Grünwald (24) ja Rita Stumpp (26) on surnud. Nad mõrvati Jeemenis vaid mõni päev pärast seda, kui nad olid läinud maa põhjaosas Saadas olevasse haiglasse praktikale.

Kogudus on isegi oma internetilehekülje sulgenud, mis muidu elust kenas pühakojas informeeris. Selle asemel on märkus: “Me jätame hüvasti oma armastatud koguduseliikmete Anita ja Ritaga. Tunneme kaasa ja palvetame pereliikmete, omaste ja sõprade eest.”

Hukkunud naised olid omavahel lähedased sugulased. Alles nelipüha laupäeval olid nad jumalateenistusel. Nende surm oli kogudusele nagu halvav šokk. Enamik ei oska midagi ütelda, kuid pisarad voolavad. Tröösti otsitakse palvetest.

POLNUD ESIMENE ABIREIS

Teisel nelipühal lahkusid naised Jeemenisse. Kaksteist päeva hiljem olid nad surnud. Mõrvatud tundmatute poolt. Nad tahtsid kolmeks kuuks appi minna – selline praktikaaeg kuulub nende piiblikooli õppeprogrammi, kus nad kolm aastat olid õppinud.

Tapetutest oli üks lastega töötav meditsiiniõde ja teine haigekassaametnik. Nad tahtsid hooldajatena vaestest kõige vaesemaid aidata. Nagu Jeesus Kristus hädasolevaid inimesi aitas, nii tahtsid nemadki nende vaevasid leevendada.

“Ilma Jeesuseta ei õnnestu miski,” oli Rita elumoto. Ta ütles ikka, et Piibel on tema lemmikraamat. Rita oli juba varem abiks käinud Kasahstanis ja Anita kolmel korral Edela-Aafrikas asuvas Malawis.

LÕPP TULI KIIRESTI

Mis 12. juunil täpselt juhtus, on teadmata. Tõenäoliselt tuli noorte naiste lõpp kiiresti. Sel päeval tegid nad koos viieliikmelise saksa perekonnaga, kes juba aastaid Jeemenis elab, briti inseneri ja Lõuna-Koreast pärit õpetajannaga väljasõidu mägedesse. Kõik olid kristlased.

Jeemenist tulnud pressiteadete kohaselt ründas neid kolm meest, kes tulid maastikuautoga. Üks sakslannadest helistas veel tuttavale jeemeni meditsiiniõele ja rääkis talle rünnakust. Sakslased ja lõunakorealanna üritasid end kaitsta ja põgeneda, kuid see ebaõnnestus.

Kolm päeva hiljem leidsid karjused kolm laipa, millel oli rohkesti laskehaavu peas, rinnas ja seljas. Kohalike võimude arvates on kurjategijad pärit ümbruskonna islamiäärmuslaste hulgast. Ülejäänud reisiseltskonnast pole mingeid jälgi ja nende pääsemine on ülemaailmseks eestpalveteemaks.

ISA ÜRITAS REISI TAKISTADA

Albert Stumpp loodab, et Jumal aitab tema perekonnal tütar Rita surmast üle saada: “Jumal on meile palju head kinkinud. Tema abiga saame ka sellest tragöödiast üle.”

Isa olevat üritanud tütart ohtlikust reisist loobuma veenda. Kuid käia praktikal Jeemenis pidasid mõlemad noored Jumalalt saadud võimaluseks. Veel mõni päev enne mõrva oli perel telefonikõne Ritaga: “Ta oli väga õnnelik.” Nende mõrtsukad peavad ükskord Jumala ees vastust andma.

Immanueli kogudus avas annetustearve matusekulude katteks. Aga ka Jeemeni haigla ja Malawi vaeslapsed ei jää toetuseta. See on märgiks armastusest, mis võidutseb surma üle.

idea Spektrum
KLAUS RÖSLER
Vt ka järgmist artiklit!

 

JEEMENI TRAGÖÖDIAST AITAB ÜLE VAID USK

KUULAKE MEELTHEITVATE VANEMATE KARJEID!

Jeemenis röövitud arenguabitöötaja Johannes Henscheli vanemad pöördusid otse röövijate poole. Araabia telekanalis Al-Jazeera nõudsid nad oma poja, tema abikaasa Sabine ja laste Lydia, Anna ja Simoni kohest vabakslaskmist. Röövijad peaksid “meeltheitvate vanemate karjeid kuulama”.

Vanemad ütlesid, et on veendunud selles, et enamik jeemenlasi soovivad rahu ja õiglust. Samas lükkasid nad tagasi meedias esitatud süüdistused, nagu oleks nende poja Jeemenis viibimine olnud kergemeelsus. Johannes Henschel läks koos perega kuus aastat tagasi sellele Araabia maale, et haigeid aidata.

Nagu perekonna esindaja pastor Reinhard Pötschke ütles, ei ole videole kuidagi reageeritud. Perekond loodab, ootab ja palvetab, igatsedes röövitutelt elumärki.

ABI LÕPETATI

Röövitud töötasid Põhja-Jeemenis Saada linna kliinikus, mida pidas Hollandi abiorganisatsioon “Worldwide Services”. Selle juhi, vähiarst Paul Lieverse sõnul evakueeris organisatsioon sealt oma 25 kaastöölist. Haigla sulgemisega on piirkonna hädaliste aitamine esialgu lõpetatud.

Evakueerimist soovitasid Jeemeni valitsus ja nende maade saatkonnad, kust abitöötajad pärinesid, juhindudes julgeolekukaalutlustest. Kõik töötajad on praeguseks linnast lahkunud.

Saada provintsi kuberner Hassan Mana’a avaldas haigla sulgemise pärast kahetsust. Ta olevat “väga õnnetu”. Alates haigla asutamisest 1979. aastal on sealt abi saanud 70 tuhat patsienti. “Sealsed inimesed ootavad meie abi, kuid meie käed on seotud,” ütles Paul Lieverse.

EI OLNUD SEIKLEJAD

Johannes Henschel läbis sõjaväe asendusteenistuse Gaza sektoris, kus ta õppis ära ka araabia keele. Saada haiglas töötas ta tehnikuna, tema abikaasa Sabine aga medõena. Ainult laste sünni ajaks sõitsid nad kodumaale, viimati ka Johannese vanemate kuldpulma ajaks maikuus. Mõnikord pidasid nad kodumaal ettekandeid tööst Jeemenis. Nad olid vaimustatud sellest maast ja oma tööst.

Pere plaanis kahe aasta pärast, kui vanem tütar jõuab kooliikka, kodumaale naasta ja maja ehitada. Kohalik superintendent Reinhard Pappai kutsus üles nende pärast palvetama, kasutades Jesaja sõnu: “Aga ei jää pimedusse maa, kus on ahastus” (Js 8,23).

ELADA JEESUSE AUKS

Mõrvatud noored on nüüdseks kodumaale maetud. Nende kogudusevanem Johann Docker nimetas seda tähelepanuväärseks, et vanematel ei ole mingeid kättemaksumõtteid. Vanemate jaoks on kõige raskem, kui nad peavad matma oma lapsi. Selline surm ületab aga haaramisvõime.

Ainsaks trööstiks jääb isiklik usk. “Vaid Jeesus Kristus üksi otsustas Anita ja Rita enda juurde igavikku võtta,” ütles Johann Docker. Ühel päeval annab Issand vanematele kõik vastused. Lahkunud elasid “üksnes Jumala auks, armastusest Jeesuse vastu”.

VASTUSEIS ON NORMAALNE

Et kristlased oma maailmavaatest ja usust räägivad, on normaalne. Moslemid ja ateistid teevad seda ka. Enamikus kultuurides kuulub hea tooni juurde ka oma usulistest veendumustest rääkimine. Kui Kristusest tunnistamine kutsub esile sotsiaalset vastuseisu, ei tohi see kristlasi heidutada. Me peame endale teadvustama, et vastuseis ei ole õnnetus, vaid kuulutusega normaalselt kaasnev nähtus.

Apostel Paulus kirjutas: “Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus. Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend, mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes; tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti; peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast.” (2Kr 11,23–28).

idea Spektrumi artiklitest

 

LÜHIUUDISEID

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivalil 10.–12. juulini Pärnu Vallikäärus ei mahutanud 600-kohaline telk kõiki osalejaid. Kokku käis kõigist üritustest läbi vähemalt kolm tuhat inimest.

Joosep Tammo korraldatud ujumisvõistluse (400 meetrit rinnuli) võitis Taavi Õispuu Kuressaare Siioni kogudusest. Naistest oli parim Kerli Hendrikson Oleviste kogudusest.

Festivalil ristiti 15 inimest.

*    *    *

Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) aastakoosolekul 24. juulil Amsterdamis valiti EBFi uueks presidendiks senine asepresident, endine Moldova EKB Liidu piiskop ning praegune Moldova parlamendi liige Valeriu Ghiletchi (pildil). Hea tava kohaselt andis kaks aastat presidendina teeninud horvaat Toma Magda oma ameti üle senisele asepresidendile. Uueks asepresidendiks valiti Hans Guderian Saksamaalt, kes võtab kahe aasta pärast omakorda presidendiameti üle. EBFi peasekretärina jätkab Tony Peck Suurbritanniast ja peasekretäri assistendina Helle Liht Eestist.

EBF koosneb 52 baptistiliidust kokku 13 tuhande koguduse ja 800 tuhande liikmega üle Euroopa ja Lähis-Ida.

*    *    *

24.–26. juulini tähistati Amsterdamis neljasaja aasta möödumist maailma esimese baptistikoguduse rajamisest. Pidulikule juubelikonverentsile kogunes 800–900 inimest. Külastati ka Pagari tänavat, kus oli teadaolevalt esimese baptistikoguduse kooskäimise koht.

Suurüritust aitas ette valmistada terve rida kirikuloolasi, nende seas dr Toivo Pilli Eestist. Ta pidas konverentsil koos abikaasa dr Einike Pilliga ka piiblitunni.

Eestist osalesid juubelikonverentsil veel Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel, liidu ja EBFi ekspresident Helari Puu, Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Margus Kask, liidu Noorsootöö Keskuse juht Pille Havakats, Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson abikaasa Külli­ga, Helle Liht ning tema vend, Valduste OÜ nõukogu liige Sulev Liht.

*    *    *

26. juulil toimus Pärnu Sool ja Valgus koguduses ametivolituste üleandmine. Kuna pastor Alari Allikas siirdub aastaks teenima Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust Kanadas, siis juhatab eeloleval aastal Pärnus koguduse tööd senine teine pastor Risto Tamm.

 

EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU SUVEFESTIVAL

Pärnu Vallikäärus 10.–12. juulini 2009

1. Suvefestivali külaline Bill Ankerberg Ameerika Ühendriikidest (paremal) ja Tallinna Allika koguduse pastor Helari Puu.
2. Ansambel Valge Vene.
3. Lastel oli oma programm.
4. Midagi erakordset – Joosep Tammo kutsus võistu ujuma.
5. Ristijad ja ristitavad teel vette.
6. Misjonär Egon Sarv.

Heldur Kajaste fotod

 

kuulutaja@hotmali.com