Kadri Aani foto

Mis te arvate, mida ma teen? Õige vastus on kahtlemata, et ma valvan oma peremehe vara. Need, kes peavad mind muidusööjaks, kes päevad maha magab, eksivad rängalt. Kas te ei näe, et mu kõrv on kikkis ja pöördub kohe sinnapoole, kust mingit kahtlast krõbinat kostab?

Muidugi on mul palju kadestajaid. Ma ei pea jahil käima. Ma ei ole oma kodu oma käppadega ehitanud. Kust süüa saab, on peremehe asi. Tema toob toidu kohale ja paneb minu ette. Õhtul veel mängib minuga. Mul pole millegi üle kurta.

Ma olen oma peremehele absoluutselt ustav. Ma tahan alati olla tema juures. Ma jälgin, et ta ilma minuta kuskile ei läheks. Isegi uni on tõeliselt sügav ainult siis, kui ta on lähedal. Tema kaitseb mind. Ja kui keegi mõtleb teda ohustada, siis võtku teatavaks, et mul on päris teravad hambad. Peremehe pärast olen valmis ka ennast ohverdama.

Muidugi huvitab mind lisaks peremehele ka koerte ühiskond. Aga sellest te niikuinii aru ei saa, ma parem ei hakka rääkimagi.

Apostel Paulus kirjutas 1Ts 5,9–10: “Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos Temaga elaksime.”

KÕIK MURE ISSANDA PEALE

Toimetaja kommentaar

KRIISITEATED JÄTKUVAD

Need, keda kriis veel otseselt ei puuduta, võiksid muidugi hättajäänutele vähemalt kaasa tunda. Kellel vastavaid võimeid ja võimalusi, võiks midagi reaalset teha. Egoism on ebameeldiv iseloomuomadus, raskel ajal eriti.

Tavaline inimene ei süvene maksude nüanssidesse, teda huvitab puhtalt kättesaadav summa. Kui maksutõus ähvardab tööandjat, võib mõnda haarata koguni kahjurõõm. Aga palk tuleb ju tööandja taskust. Kui tal halvasti või senisest halvemini läheb, ei saa see ka töövõtjat puudutamata jätta.

Igas ajastus peame otsima Jumala tahet. See ei tarvitse meie õnnemudeliga sugugi kokku langeda. Õp 30,8–9 esitab palve: “Pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: “Kes on Issand?” või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.”

TULEÕNNETUSED SAGENEVAD

Kindlustuspettused on maailmas levinud kuriteod, aga enne, kui kedagi selles süüdistada, peab tõendusmaterjali olema. Väga kahju, kui majanduskriisist ei leita muud väljapääsu kui vara hävitamine. Praegu peaks seda ju hoopis hoidma!

Tuli on korduvalt kurja teinud ka pühakodadele. Kahjuks on need tihti olnud kindlustamata. Nende õnnetuste taga võib mõnigi kord kurja kätt aimata. Tuleohutusvahendeid ja signalisatsiooni nõuab nüüd juba seadus, aga nõuete täitmine võib kogudustele olla majanduslikult ülejõu. “Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu” (Ps 127,1) ei ole seaduse ees piisav argument.

Paljudest pühakodadest paistab välja koguduse vapustav vaesus. Seda enam peaks igaüks mõtlema, kas tema on oma osa Jumala riigile andnud. Ja iga otsustaja peaks kontrollima, et ta seda piskut väga mõistlikult kasutaks. Eks ole samad probleemid nagu riigilgi?

OHTLIK SEAGRIPP

Esialgsete, paljuski sensatsiooniliste uudiste järgi ei ole kerge öelda, kui ohtliku haigusega tegemist on. Näiteks linnugripp, millega aastaid on rahvaid hirmutatud, on inimeste hulgast võtnud üsna vähe ohvreid, needki enamasti linnutalitajad.

Igasse haigusesse tuleb siiski tõsiselt suhtuda. Nakkushaiguste puhul on üks paremaid vastuabinõusid puhtuse pidamine. Linnu- ja loomataudid võivad aga majanduse kaudu inimesi palju rohkem kahjustada kui inimeste haigestumise läbi. Kui haiguse tõkestamiseks on vaja hävitada suurtes piirkondades linde ja loomi, kui hirmunud inimesed ei julge ka haigusest puudutamata piirkondades toodetud liha osta, võib see tähendada väga paljudele inimestele elatusvahenditest ilmajäämist. Majanduskriisi teeb see ainult hullemaks.

Maara oaasis kuulis Egiptusest põgenenud Iisrael Jumala tõotust: “Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on Tema silmis, paned tähele tema käske ja täidad kõiki tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija” (2Ms 15,26). Seega tuleb tervise hoidmist alustada suhete korraldamisest Issandaga. “Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!” (1Pt 5,7).

OMA PÕLVKONNA TEENIJAD

JUMAL KUTSUS TAAVETI

Jumal nägi Taaveti potentsiaali. Kui terve järjekord kandidaate valitseja kohale olid kõrvale jäänud, näitas Jumal temale. Teda nimetatakse Jumalale meelepäraseks meheks (Ap 13,22). Enamgi veel, Jumal pitseeris teda Püha Vaimuga: “Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi” (1Sm 16,13). Surma palge ees seistes ütles ta: “Issanda Vaim räägib minu läbi” (2Sm 23,2). Vähe on sellest, kui oleme pitseeritud Vaimuga oma töö alguses. Ta peab täitma meie elu kuni lõpuni.

TAAVETI ETTEVALMISTUS

Jumal alustas Taaveti ettevalmistamist, pannes ta kõrbes karjaseametisse. Just üksilduses lihvib Jumal meid kõige paremini, kuigi see on ebameeldiv.

Taavet mängis psüühiliselt haige Sauli ees kannelt, rahustas teda sellega ja töötles oma sisemust. Jumal lihvis Taavetit ka kaotuste läbi. Ta kaotas oma koha Sauli majas ja temast sai põgenik. Ta kaotas naise ja lähedase sõbra Joonatani, oma vaimuliku nõuandja Saamueli, isegi eneseväärikustunde ja hakkas mängima hullumeelset. Taavet pidi õppima elama ainult koos Jumalaga, toetumata kellelegi teisele.

Jumal katsetas Taavetit ka au ja kuulsuse läbi. Pärast seda, kui ta oli võitnud Koljati, tundsid teda kõik ja temaga arvestati. Kuid isegi pärast kuningaks võidmist läks ta tagasi oma lammaste juurde.

Jumal proovis teda ka liidrikohale asetamisega. Mitte iga juht ei ole liider. “Ta juurde kogunesid kõik, kel oli kitsas käes, kel oli võlausaldaja, kes olid hinges kibestunud, ja ta sai nende pealikuks” (1Sm 22,2). Niimoodi katsetatuna oli ta lõpuks valmis olema oma ajastu teenija.

AEG JA PÕLVKOND

Taaveti põlvkonnal oli oma spetsiifika. Huvitav, et see oli väga sarnane meie põlvkonnale.

Jumala rahvas tahtis elada nagu teised rahvad (1Sm 8,5). Ka meie kogudustes tahetakse teha nagu maailmas: demokraatia, liberalism ja segadus maailmas ning koguduses.

Taaveti põlvkond tegeles massiliselt spiritismiga, ka Saul pöördus selle poole (1Sm 28). Praegu on paljudes lehtedes horoskoobid. Taaveti ajal oli üldine taganemine tõest. Nominaalne usk tõrjus välja elava usu.

Piibel räägib üsna tihti, et rahvas oli hirmul (näiteks 1Sm 1,7). Oli üleüldine sõjaline meelestatus. Igal kevadel mindi sõtta nagu tööle. Nii sarnanes Taaveti põlvkond väga ohtlikult meie põlvkonnale.

Meie poliitiliselt korrektsel rasvunud küberpõlvkonnal on oma eripärad. Postmodernismi ideed tulid ilma ette kuulutamata. Prantsuse filosoof Guy Debord kinnitas, et tõde on tegelikult vale moment. Nii tarku asju polnud enne keegi öelnud. Kahjuks lõpetas see mees oma elu enesetapuga.

Need ideed huvitasid meie põlvkonda. Me ei jõudnud veel ärgata unest ja korraga tajusime, et oleme ületanud punkti, kust ei ole enam tagasipöördumist. Pole enam vaja tõde, aitab pooltõest või interpretatsioonist. Me oleme suundunud Jumala eitamisest – ateismist – materialismi. Meie põlvkonna loosungiks on saanud: “Söögem ja joogem, sest homme me sureme!” (Js 22,13).

Mõni arvab, et me tuleme siia maailma tagasi. Minu kõrval lennukis istus üks daam. Ta otsustas mind tögada oma vaimulikkusega: “Eelmises elus olin ma meesterahvas!” Ma küsisin temalt: “Ja kelleks te kavatsete saada järgmises elus?” Ta vaatas mulle otsa ja ütles: “Ma tahan olla lilleke!” Ja see on kõik?

Meie põlvkond on globaliseerumise põlvkond. Hirmu globaliseerumine. Mu abikaasa töötab apteegis. Ma küsisin, mida inimesed kõige rohkem tarvitavad. Antidepressante ja rahusteid! Ebamoraalsuse ja marginaalsuse globaliseerumine. Noor põlvkond ei mõista meie ajastut. Ta on moodustanud marginaalse tsivilisatsiooni üldsusest väljaspool. On ilmselgelt nähtav ego, omaenese mina globaliseerumine.

Üks vanaema ütles teisele: “Kuipalju ma ka ei kasutaks internetti, ei suuda ma kuidagi mõista, kas ma tulen internetti või lähen sinna.” Me oleme kõik omadega segi tehnilisest progressist.

Meie ühiskond on segatud transhumanismiga, mis otsib meetodeid inimese täiustamiseks. Üks ajakirjanik kirjutas Jumalale kirja: “Looja, kui sa oled olemas, mina sinuga nõus ei ole. Siin on minu ettepanekud.”

Meie põlvkond oli nii paljulubav. Piibel ütleb: “Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee” (Õp 14,12). Meie põlvkond ei ole selline, kes tuleb kirikusse, istub vaikselt ja laulab. Ta on kirikust väljas ja hukkub.

OMA PÕLVKONNA TEENIMINE

Kaasaja efektiivne teenimine nõuab ajastu mõistmist, julgust, jõupingutusi, eesmärgikindlust. Taavet ütles: “Ma olen nagu nahkastja suitsus; sinu määrusi ma ei ole aga unustanud” (Ps 119,83). Teenida oma põlvkonda on riskantne ja ohtlik. Tihti olete pisarates ja keegi ei mõista teid.

Taavet ei kamandanud oma põlvkonda. Ta ei ütelnud, et ma räägin, kuidas te minu sarnasteks saaksite. Maailm ei tule kirikusse, kuni me ei lähe maailma keskele, kuni ta ei näe meis teenijaid. Piibli mõistes teenija olla tähendab hoolitseda individuaalselt iga hinge eest. Uues Testamendis tähendab see sõna ettekandjat. Nagu ettekandja tuleb teile teed valama – on teile veel midagi vaja? Ta peab olema tundlik ja tähelepanelik.

Taavet ei teeselnud – oli, nagu oli. Mis aitas tal säilitada ausust ja printsipiaalsust? Mitte troon, vaid kannatused. Ps 119,67 öeldakse: “Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi.” Pärast kannatusi nimetatakse Taavetit unikaalsete nimedega: Iisraeli lambiks (2Sm 21,17), kõrgele ülendatud meheks, Jumala Võituks, Iisraeli laulude lemmikuks (2Sm 23,1). Taavet hoidis oma südame puhta. Ta ütles: “Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Ps 51,12).

Taavet oskas andestada. Ta andestas Saulile, Absalomile, Abnerile. Ta ei maksnud kurja eest kurjaga kätte, vaid õpetas teisigi: “Issand maksku kätte kurjategijale ta kurjust mööda!” (2Sm 3,39). Niikaua, kui meile ei ole selge andestus, mis Jumalal on meie kohta, ei oska me teistele andestada. Kõiketeadev Jumal otsustas, et andestatud pattu ei tuleta Ta enam meelde (Hb 8,12). See on jõud!

Taavet armastas teesklematult. Armastus ehitab (1Kr 8,1). Taavet usaldas Jumala tarkust isegi siis, kui Jumal teda karistas: “Langegem siiski Issanda kätte, sest Tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!” (2Sm 24,14).

Taavet oli alandlik: “Issand, mu Jumal, kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind senini oled saatnud?” (2Sm 7,18). Mõni ütleb, et Issand, sa tead, kes ma olen. Kui sa oled selle unustanud, siis ma meenutan sulle!

Taavet oskas kahetseda: “Mu patt on alati mu ees” (Ps 51,5). Kirikul tuleb õppida uuesti kahetsema, siis muutub palju.

Taavet tõi Issanda seaduselaeka Jeruusalemma, pärast seda, kui see oli olnud kakskümmend aastat vaenlaste käes (2Sm 6). Kristlus on siin regioonis juba ammu ja ometi on meie põlvkond oma juurtest väga kaugele läinud. Me peame tooma ta tagasi elava usu, mitte traditsioonide juurde.

Taavet ülistas Jumalat. Paljude jumalate uskumise ajal ütles ta: “Seepärast oled sina, Issand Jumal, suur. Sest ükski pole sinu sarnane ega ole ka muud Jumalat kui sina.” (2Sm 7,22). Kas te olete tähele pannud, et võib rääkida budismist või Muhamedist, uue ajastu mõtlemisest ja prohvetitest, ja kõik noogutavad mõistvalt. Tasub vaid nimetada Kristuse nime ja kõik muutub. Me peame oma maailmas üles tõstma Issandat – mitte ainult kui Õpetajat, vaid Kristust, kes suri ja tõusis üles meie pattude eest.

Olime Ukrainas. Ühes kaevan­duse­šahtis oli plahvatus ja paljud inimesed hukkusid. Linnapea palus, et me läheksime alla. Üks vend küsis mult, kas ma taipan, et väljapääse šahtist on ainult üks. Me ütleme kaasaegsele maailmale, et on tee, kuid ainult Jeesuses.

Taavet pööras paganate tähelepanu elavale Jumalale: “Öelge paganate seas: Issand on kuningas!” (Ps 96,10). Ei ole raske jutlustada usklikele, kuid öelda maailmale, et Kristus valitseb, on raske. Paulus ütles, et peame muutma usule kuulekaks kõik rahvad (Rm 1,5). Kiriku ainus ülesanne on misjoneerimine.

Kristliku kiriku kasvamise saladus esimesel kolmel sajandil oli mobiilsuses. Constantinus andis 313. aastal välja omapärase edikti – kristlus on võrdõiguslik kõigi teiste religioonidega. Nelja aasta jooksul ehitati massiliselt kirikuid ja kasv lõppes. Kirik oli kaotanud liikuvuse.

Jumal andis meile õiguse igaühele evangeeliumi kuulutada. Kutsun teid kõiki aktiivselt osalema Lootuse festivalil. Pärast selliseid festivale on vennad minult küsinud, miks nende juurde keegi ei tule? Ma küsin, aga keda teie kogudus festivalile tõi? Reklaam iseenesest ei toimi. Ilmutagem liikuvust ja teenigem oma põlvkonda selle läbi.

Taavet võttis oma põlvkonnalt teotuse ja kinkis neile uue laulu: “Su määrused on mu kiituslauluks mu võõraspõlve majas” (Ps 119,54). Miks kristlased laulavad? Sellepärast, et oleme päästetud, meie patud on andeks antud, meil on pühakiri, Jumal elustab meie südameid Püha Vaimu läbi, meil on elav lootus.

KOKKUVÕTTEKS

Taaveti eeskuju on jäänud endiselt meile elavaks ja tegutsevaks. Tema palved ja elukreedo olid lihtsad: “Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!” (Ps 71,18). Andku Jumal, et meist igaühest oleks öeldud, et ta teenis oma põlvkonda. Siis Eesti ajalugu muutub. Poliitika ja majandus ei lahenda neid küsimusi. Eesti ainus lootus on tagasipöördumises elava Jumala juurde meeleparanduse ja Jeesusesse uskumise läbi. Öelgem igaühele: “On lootust ja sinu tulevik ei ole kadunud!”

VIKTOR HAMM
Lootuse festivali direktor
Jutlus Eesti EKB Koguduste Liidu
aastakonverentsil 27. märtsil 2009
Tõlkis Avo Valk

LOOTUSE FESTIVAL OOTAB KA AJAKIRJANIKKE

Aktuaalne teema

Seoses saabuva Lootuse festivaliga külastas Eestit Franklin Grahami pressiesindaja TODD SHEARER (48) Ameerikast, kes vastas lühidalt Kuulutaja küsimustele. Intervjuu tõlkis Robert Tšerenkov.

Kas Te olete ajakirjanik?

Olen Billy Grahami Evangeelses Assotsiatsioonis (BGEA) töötanud umbes viis aastat. Enne seda olin 17 aastat ilmalikus meedias ajakirjanik. Nüüd töötan koos Franklin Grahamiga ja esindan teda meedias.

Miks Te tulite Eestisse?

Me kohtume kohaliku meediaga, aitame neil aru saada, mis on Lootuse festival. Vaatame, mis on nende vajadused, et nad saaksid festivali kajastada. Kohtume nii kristliku kui ka mittekristliku meediaga, et anda inimestele teada, et nad on festivalile teretulnud.

Minu töö ei puuduta otseselt reklaami. Tahame, et festivalist ja festivaliga seotud inimestest ilmuksid uudised. Ja mitte ainult enne festivali, vaid et ajakirjanikud tuleksid kohale ja pärast oleks sellest järelkaja.

Eesti kristliku meedia osakaal on üsna väike.

Raske on võrrelda. Viimane koht, kus festival toimus, oli märtsikuus Uruguays. See on väga sekulaarne ühiskond ja kristlikku meediat on seal väga vähe. USAs on selle protsent suur. Eestis on õnneks kristliku meedia baas olemas, aga mitte nii suur nagu mõnedes teistes riikides.

Kas kohtute ainult ajakirjanikega?

Kui lähen sellisele reisile, siis tavaliselt kohtun ajakirjanikega, vahel ka kohalike pastorite ja vabatahtlikega, kes on meediatoimkonnas. Tallinnas käin ära ka Saku Suurhallis, et näha, kas saame pressi vastu võtta nagu vaja. Teen koostööd festivali direktori ja teiste kaastöölistega, et hoida ennast kursis nende kohalike oludega, mis festivali puudutavad.

Kui Billy ja Franklin Graham käisid 25 aastat tagasi Tallinnas, salvestati kõik, mida nad avalikult rääkisid. Kuidas niisuguseid salvestisi kasutatakse?

BGEA on alati olnud esireas kasutamas videot, fotograafiat jne. Tihtipeale näidati Billy Grahami evangeelseid krusaade pärast televisioonis, vahel ka teistes riikides. Tehakse umbes tunniajane programm, mida saab uuesti näidata. Tänapäeval pannakse kõik ka internetti üles. Seda võib vaadata veebilehelt www.billygraham.org.

Paljudes riikides tehakse teleprogrammi “Minu lootus”, kus võetakse videolõik Billy või Franklin Grahamilt (rohkem küll Billylt) ja tõlgitakse see kohalikku keelde. Kristlased kutsuvad inimesi endale koju DVDsid vaatama. See on kaasaegne võimalus jagada kristlust läbi Billy ja Franklin Grahami töö.

Kui suur on BGEA ajakirjandusmeeskond?

Meil on inimesed, kes töötavad internetilehekülje kallal, teleprogrammide osakond, raadioosakond ja raadiojaamad, oma ajakiri Decision, peale selle niisugused inimesed nagu mina, kes töötavad näost näkku või läbi Skype’i kohalike meediakanalitega.

Te rändate palju ringi. Mida annab see Teie usule?

Minu jaoks on kõige tähtsam aidata neid inimesi, kes teevad kohalikes oludes ära reaalse töö. Mina tulen paariks päevaks ja lähen jälle, aga on inimesi, kes töötavad nende festivalide kallal kuid ja aastaid. Kui ma näen, kuidas Jumal teeb tööd läbi nende ja minu, siis on see suur usukinnitus. See inspireerib mind ja on kõige toredam osa minu tööst.

Kas Te kohtute ka Billy Grahamiga?

Ma ei kohtu temaga enam regulaarselt, sest ta on 90-aastane. Minu otsene tööandja on Franklin Graham.

Billy Grahami mõistus on väga terane, aga füüsiliselt ei jõua ta enam nii palju teha nagu varem. Franklin kohtub oma isaga iga nädal vähemalt ühel lõunasöögil, nad on väga lähedased.

Kuidas näeb välja Teie koostöö Franklin Grahamiga?

Teen Franklin Grahamiga tööd põhiliselt tema festivalide alal ja ka teiste projektidega, mida BGEA korraldab. Samuti teen temaga tööd “Samaarlase kukru” raames. Tihtipeale koordineerin intervjuusid, mida temaga tehakse. Saadame teele ka pressiteateid, kajastamaks seda, mida Franklin Graham või organisatsioon parasjagu teeb.

Mida Te soovitate meile enne festivali?

Tahaks julgustada kristlasi, et nad mitte ainult ei tuleks ise kohale, vaid võtaksid kaasa oma sõpru ja tuttavaid, kes ei ole kristlased. Soovime, et festivali ei vaadataks lihtsalt kui kristlikku üritust, vaid ka kui võimalust, kuhu tuua mittekristlasi.

Täname ja soovime õnnistust Teie tööle nii Eestis kui ka kõikjal mujal.

22. aprillil 2009
Skype’i vahendusel

SELGE KUTSE JUMALALT

ANDRES SAUMETS (41) on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) humanitaar- ja sotsiaalteaduste õppetooli juhataja, Kõrgema Usuteadusliku Seminari ajaloolise usuteaduse õppejõud ning Tartu Annelinna koguduse juhatuse esimees ja diakon. Kuulutaja värskendas temaga vana tutvust.

Sa elad oma perega seminari majas, kus on Sinu teine töökoht ja kus käib koos Sinu kodukogudus.

See ei ole olnud minu unistus. Aga elu on nii läinud, et olen selle maja esimestest päevadest saati siin “ajutiselt” elanud. Naljatamisi olen öelnud, et koguduse jaoks olen ma nagu vöörmünder, kes on alati olemas, seminari jaoks valveõppejõud ja lisaks keegi, kes majaelanikuna on alati kohal. Kerge see ei ole. Loodan, et Jumalal on kord lahendus ka sellele.

Sa oled lühikest aega ülikoolis hoopis eesti keelt õppinud ja olid kunagi Kuulutaja keeletoimetaja.

Keeletoimetaja olin ammu, eelmisel aastatuhandel. Õppisin tõesti eesti keelt ja kirjandust, aga need õpingud katkesid nõukogude armeesse minekuga. Kaks aastat hiljem naasin küll ülikooli, aga õpinguist enam asja ei saanud. Kutse teha elus kannapööre ja asuda õppima seminaris usuteadust osutus tugevamaks kui perspektiiv saada emakeele õpetajaks või mõne soomeugri keele asjatundjaks.

Sa olid kasulik keeletoimetaja, sest Sul oli endal ka materjale, mida avaldada.

Aeg läheb edasi ja avaldamata materjale tuleb juurde, küsimus on selles, missugusel kujul ja kus avaldada. Inimene, kes ise õpib ja teisi õpetab, peab ka pidevalt kirjutama, kasvõi sahtlisse – tänapäeval küll pigem arvutisse. Kunagi kirjutasin isegi luuletusi, aga see hoog on üle läinud. Nüüd kirjutan artikleid ja ettekandeid, ning tuleb tunnistada, et ülevaade poolikutest asjadest kipub kaduma.

Teekäijas on Sinult ilmunud hulk artikleid.

Need on enamasti kirikuloo erinevaid etappe või isikuid puudutavad kirjatööd. Teine mulle oluline valdkond on olnud kogudusega seonduv – kongregatsionalism, kogudus ja ühiskond, demokraatia ilmingud ja võimalused koguduses – kõik see, mis on seotud meie vabakirikliku identiteediga.

Enamasti nähakse seminaris pastorite kasvulava. Sinust ei ole pastorit saanud.

Siiski, olin õpingute ajal neli aastat abipastor Tartus Salemi koguduses, hiljem veel aasta pastori kohusetäitja Annelinna koguduses. Ometi olen juba seminari päevil selgelt tundnud, et minu vaimulik kutsumus on olla õppejõud.

Noore kristlasena oli minu eeskujuks karjasena Salemi koguduse endine pastor Paul Himma, kel olid selleks tööks vajalikud vaimuannid ja erakordne pühendumine. Tundsin, et mina ei suuda endast nii palju anda.

Kas eeskuju võib olla nii võimas, et ei julge seda järgidagi?

Eeskuju kindlasti ei pidurda, pigem peaks innustama, aga vaimulikus töös on see eelkõige kutsumuse küsimus. On asju, mida ma suudan Jumala riigis Tema abiga paremini teha kui olla inimlikus mõttes keskpärane karjane. Aga ma ei ole kunagi välistanud, et Jumal võiks mu elus uue lehekülje keerata ja uue kutse esitada.

Millal Sa usklikuks said?

1986. aasta suvel, kuu aega enne ristimist. See oli äkiline ja põhjalik pööre, ehtne pietistlik pöördumine koos pisarate ja kahetsusega, suur maailmavalu, patutundmine ja vabanemine. Aastaid hiljem, kirikulugu õppides ja õpetades, näis kogu minu usklikuks saamise protsess olevat väga loogiline ja süstemaatiline.

Kas Sa läksid pärast seminari kohe Tartu Ülikooli magistran­tuuri?

Õpinguid alustasin küll kohe, aga juba seminari lõputööd kirjutades pidin ise auditooriumi ette astuma. Oli põlvkondade loomuliku vahetuse aeg ja kiiresti vajati kedagi, kes tegeleks seminaris süvendatult kiriku ajalooga. Teatepulk tuli minu kätte Robert Võsult ja Johannes Kährilt. Robert Võsu, kirikuloo grand old man EKB liidus, valmistas mind vaimselt ette ka vahepealseks aastaseks õpinguks Hamburgis. Sealt naastes tuli seminaris kohe alustada õppetööga ja nii venisid mu magistriõpingud aasta võrra pikemaks.

Sinu magistritöö teemaks oli “Ristijateriik Münsteris 1534–1535”. Nende “usumäratsejate” peale vaadatakse viltu ju tänase päevani?

Üks töö eesmärke oligi korrigeerida tavapärast ja väga negatiivset suhtumist nendesse inimestesse, kes olles oma keerulise ajastu lapsed, valisid olude sunnil ning Kristuse peatse taastuleku ootuse, oma usu ja lootuste pinnal nii veidra tee, et on tänaseni “mustaks” leheküljeks radikaalse reformatsiooni ajaloos ja hoiatavaks näiteks kirikuloos.

Su töö seisab ju käsikirjana usuteaduskonna dekanaadi kapis, Sa peaksid seda levitama.

Töö vajab edasiarendamist, sest nii uurimisseisus kui ka minu mõtlemises on rohkem kui kümne aastaga palju muutunud. Teema vääriks ehk raamatuks arendamist, aga hetkel ei leia ma selleks jõudu ega aega.

Miks Sa doktoritöös seda teemat ei jätka?

Õppisin stipendiaadina mõnda aega Würzburgis. Ootamatu raske haigus katkestas aga minu juhendaja töö ja elu. Tema kaotus sai omamoodi pöördepunktiks mind tabanud vaimses madalseisus, milles ma jõudsin kahtlema hakata ka oma vaimulikus kutsumuses. Lisaks seadis põhitöökoha vahetus seminarist sõjakooli mulle uued nõudmised ja akadeemilised väljakutsed.

Nii olen keeranud uue lehekülje ka oma doktoriõpingutes ja tegelenud küsimusega, kuidas kristlik inimesepilt ja protestantlikus teoloogias juurdunud eetilised väärtused ning nendele rajanevad põhimõtted võiksid olla religioonist kaugenenud maailmas sõjamehe elukutsele ja tänastele relvajõududele eetiliseks ning organisatsioonifilosoofiliseks aluseks.

Sa tahtsid vahepeal ju hoopis Viljandi kultuurikolledži rektoriks saada.

Inimlikult vaadatuna tekib meis mingil hetkel soov ennast proovile panna või järgida uusi väljakutseid. Seminaris ja usuteaduskonnas toimusid majandusliku surutise tõttu suured muutused ning kirikuloo õppejõu töö mulle enam igapäevast leiba ei andnud. Hea, et inimlik plaan luhta läks ja elu jätkus Jumala plaani kohaselt. Tagasi vaadates oli see siiski oluline kogemus, mille kaudu sain iseennast rohkem tundma õppida. Rikkamaks sain aga teadmise võrra, et Issand on tee ja Teda järgides tuleb see, mis tulema peab. Seitsme aasta eest jõudsin KVÜÕAsse ning võin täie veendumusega öelda, et see on olnud Jumala üks imedest minu elus.

Sa ei ole KVÜÕAs vaimulikuna.

Ei, aga õppejõuna on mul nii kaudselt kui ka otseselt võimalik anda oma eluga isiklikku tunnistust ja õpetada nii tulevastele kui ka juba teenistuses olevatele ohvitseridele midagi sellest maailmast, religioonist ja inimesest ning aidata neil mõtestada oma rolli ja vastutust. Seda on võimalik teha erinevate loengukursuste, aga ka näiteks religiooni- ja eetikateemaliste lõpu- ning magistritööde kaudu, anda tudengitele impulsse tegelda erinevate eksistentsiaalsete küsimustega ning avardada nende silmaringi ja maailmamõistmist.

Sa ei ole ainuke usklik KVÜÕAs.

Külalisõppejõuna on mul aastaid abiks olnud Alar Kilp, minu kodukoguduse pastor ja endine tudeng usuteaduskonna päevilt. Ka õppeasutuse kaplan Urmas Roosimaa ja tema eelkäija, praegune nelipühikiriku piiskop Ago Lilleorg, on olnud minu õpilased seminarist. Mõneti on see ka järjepidevuse küsimus – miks ei võiks kunagise juhendaja ja juhendatava koostöö hiljem jätkuda uuel tasandil ja uues kvaliteedis? Eriti, kui oleme kristlastena kõik ühtmoodi õpilased, kes järgivad oma Õpetajat. Mul saab olla vaid hea meel, kui kunagised õpilased minust mööda lähevad ning nende tegemisi edu saadab.

Kaitseväel on suur vastutus. Kui ma suudan kaasa aidata noorte inimeste kujunemisele vastutustundlikeks juhtideks ja kõlbelisteks kodanikeks, aga ka headeks pereinimesteks, või anda vastuseid küsimustele, mis aitavad rasketel aegadel tegevust mõtestada ja edasi minna, siis on minu kui kristlase ja õppejõu üks oluline ülesanne täidetud.

Kristlastena peaksime olema valmis töötama maailma keskel väga erinevates ametites. Vabakirikliku traditsiooni kandjatena võib meid aegajalt tabada kiusatus maailmast radikaalselt eralduda. Kuid juba vanas kirikus mõisteti, et eraldumine on vaid üks võimalikest teedest, mis võib usklikule olla lihtsalt mugavam ja ohutum.

Kas KVÜÕAs õpetamine mõjutab ka Sind?

Kaitseväes pannakse suurt rõhku ühtsetele väärtustele ja normeeritud kõlbelisele käitumisele. Kirikutel ja kogudustel oleks palju õppida sellisest missioonikesksest ja normeeritud elust, kus olulised asjad on selgelt defineeritud, kokkulepitud põhimõtetest peetakse kinni ning juhtidena ollakse teadlik ja vastutav tehtud otsuste tagajärgedest. Siinkohal tuleks meil tõsiselt mõelda vaimulike juhtide igavikulisele vastutusele, kellele Issand on andnud ülesande: “Hoia, mis su hoolde on usaldatud!”

Kui mõelda kaitseväe eetikakoodeksis sisalduvatele lihtsatele põhiväärtustele, siis neid saab täiel määral üle kanda ka ühiskonna ja koguduse tasandile. Kui väärtusteks on ustavus, distsipliin, vastutus, ausus, õiglus, inimväärikus, õppimine ja kaalutletus, siis võivad need olla teetähisteks ka kristlastele. On rõõm näha noori tulevasi ohvitsere, kellel on teistest omaealistest kõrgem motivatsioon, eesmärgile pühendumine ja vastutustunne, kes hakkavad silma viisaka käitumise, abivalmiduse ja võimega aktsepteerida autoriteete – leian, et noortel kristlastel oleks noortelt sõjaväelastelt päris palju õppida.

Ajalehtede andmetel hiilivad paljud kutsealused sõjaväest kõrvale ja poisid on harimatud.

Kõlbelised autoriteedid ja traditsioonilised väärtused on ühiskonnast kaduma läinud, perekonnad lagunevad. See avaldab noortele laastavat mõju, eriti poistele. Nii mõnegi noore mehe kõlbelise ja ka füüsilise allakäigu peataks ajateenistusse minek ja vahetu kogemus reeglitele allutatud elust, kus noor mees ei ole ise “maailma keskpunkt”, vaid osa meeskonnast, mis vajab toimimiseks üksteisega arvestamist.

Kas Sa oled ka ise ohvitser?

Olen tavaline auastmeta tsiviilisik. Läbisaamist kaitseväelastest kolleegidega see ei mõjuta. Kiriku traditsioonidest tuttavat jagamist “kleerikuteks” ja “ilmikuteks” me küll ei tunne. Vastastikune austus ja mõistev suhtumine teatud erisustesse hoiab eemal kõik suuremad probleemid.

Täname!

20. aprillil 2009 Tartu Annelinna koguduse ruumides

LEIB, SIDUMISMATERJAL JA PALVE AITAVAD

19 tundi hiljem lendas Markus Köhler (33) Saksamaalt kriisipiirkonda. Ta töötab abiorganisatsioonis Hu­medica, mis koosneb peamiselt kristlastest. Kaks arsti Saksa Katastroofimeditsiini Instituudist tulid temaga kaasa. Nende hädaabikohvris olid arstimid, sidumisvahendid ja valuvaigistid.

Köhleril on haigehooldaja väljaõpe ja ta on ülikoolis õppinud majandust. Humedicas töötab ta 2005. aastast ja juhib seal rahvusvahelisi projekte. Ta abistas maavärina ohvreid Indoneesias, Somaalia näljahädalisi ja hooldas põgenikke Kongos.

850 VABATAHTLIKKU

Järgmisel hommikul pärast maavärinat registreerisid Humedica inimesed end päästeteenistuse juhtkonna juures. Nad tahtsid kaasa aidata telklaagris, kus kodutuks jäänud pered peavarju said. Teel sinna sõitsid nad purunenud hoonetest mööda.

“Peab paar-kolm korda neelatama ja siis võib kontsentreeruda sellele, mida teha saab,” ütleb Köhler. “Ma ei või inimeste saatusel lasta väga oma hinge pugeda – aga loomulikult õnnestub seda vaid osaliselt takistada. Sellest ajast, kui ma ise kahe lapse isaks sain, muutus mu vaade katastroofist tabatud peredele. Ma pean emotsionaalse müüri enda ümber ehitama, et tegutsemisvõimet säilitada. Inimestele ei ole ju vaja niisugust abilist, kes nende kõrval seisab ja nutab.”

Seekord ei jäänud Humedica inimestele palju tööd. Kohapeal oli piisavalt arste, ka ravi ja peavarju suutsid itaallased suurepäraselt organiseerida. Köhler kohtus protestantlike pastoritega. Plaanis on, et Humedica osaleb kristliku sotsiaal- ja perekeskuse rajamisel.

Umbes 70% Humedica tööst finantseeritakse rahalistest ja esemelistest annetustest. Toetust saadakse ka riigi poolt. See abi läheb näiteks Sudaani põgenike arstlikuks abiks, Zimbabwe haiglatele ning Namiibia ja Sri Lanka üleujutuste ohvritele.

Kui teised vabatahtlikud ära on sõitnud ja uudised uutest katastroofidest teistes maailma paikades teatavad, on Humedica enamasti veel kohal. Seda tähtsam on siis ka kohalike kristlike koguduste töö.

MIDA VAID JUMAL TEHA SAAB

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

Maavärinas Abruzzo regioonis sai kannatada ka 15 protestantlikku kirikut. L’Aquila linnas said raskeid kahjustusi nelipühikiriku ja vennastekoguduse hooned. Hukkunute seas on ka ühe rumeenia abielupaari kaheksa-aastane tütar. Pere kuulus nelipühilikku “Jumala assambleesse”. Itaalia evangeelne allianss kutsub üles palvetama leinajate ja kannatanute pärast, et Jumal nende usku tugevdaks.

TA AITAB KRISTLASTEL TÖÖKOHTI LUUA

Kolm nädalat hiljem ajas teda jälle koduteel jutlus vihale. Opprecht nägi punast tuld liiga hilja, auto hakkas libisema ja sõitis teisele autole otsa. Plekimõlkimine. Opprecht sõpradega pääses tervelt, aga teise auto juht sai kergeid vigastusi.

Õhtul tuli kogudusevanem Opp­rechti perele külla. Jürg Opprecht arvestas, et peab moraalijutlust kuulama hakkama, selle asemel ütles külaline: “Jürg, ma usun, et Jumal kutsub sind enda juurde. Kui nii läheb, siis tasusid mõlemad õnnetused end ära.”

“See puudutas mind sügavalt – ja lisaks rahustas mu isa maha. Läksin oma tuppa, et oma elu Jumalale täielikult üle anda.”

Pärast seda, kui isa sai ajurabanduse, võttis Opprecht üle tema koha firma juhatuses. Masinatehas kasvas, kaksteist aastat hiljem müüs Opprecht selle kasudega maha. Raha investeeris ta ettevõttesse, mis teeb masinaid valguskaablite tootmiseks.

ELU JOOKSIS KARILE

Öösiti oli Opprecht üleni higisena ärkvel. “Ma palusin Jumalalt abi ja mõistsin samaaegselt, et seekord Ta vahele ei sega. Minu läbikukkumine oli mulle kohutavalt alandav.”

Opprecht teatas maksujõuetusest. 120 kaastöölist kaotasid töö ja ülemus kahekohalise arvu miljoneid.

Opprecht võttis aja maha, luges eneseabi kirjandust ja Iiobi raamatut. Üks Ameerika misjonär kutsus ta Kirgiisiasse pastorite konverentsile ettekannet pidama. Nagu teisteski endistes idabloki maades kukkus sealgi plaanimajandus kokku, kuid eraettevõtlus oli peaaegu tundmatu.

“Misjonäre pole meile tarvis, selle tööga saame ise hakkama,” ütlesid kohalikud pastorid. “Me vajame inimesi, kes aitaksid kristlastel töökohti luua.”

Öösiti hotellis ei saanud Opprecht magada. “Äkki seisis mul silme ees piiblisalm Mt 25,35: “Mul oli nälg ja te andsite mulle süüa.” Siis ma mõistsin, mida ma tegema pean.”

Opprecht asutas organisatsiooni “Business Professional Network” (www.bpn.ch), mis annab välja stipendiume ja krediite ning nõustab ettevõtjaid. Tänaseni on võrgustik kahesaja Šveitsi ja Saksamaa ettevõtja abiga toetanud 420 ettevõtet ning Kirgiisias, Beninis ja Nicaraguas umbes seitse tuhat töökohta loonud.

KÕIGE NOORUSLIKUM HOTELL

“Me tahtsime saada nooruslikemaks viietärnihotelliks Šveitsis. Meie maja on imelise arhitektuuri ja suurepärase personaliga.” 2005. aastal sai hotell eripreemia.

Opprecht pani oma vara eelkõige kinnisvarasse. Ta ostis ja ehitas kortermaju ning tööstushooneid. Aktsiatest ta ei hooli. “Olen veendunud, et raha tuleb panna reaalsetesse asjadesse. Minu nõustajad on öelnud, et börsil võiksin ma paremini teenida. Seejuures nimetab Piibel ühe olulise põhimõtte rahaga ümberkäimisel: kiirelt teenitud raha kaob ruttu, süstemaatiliselt ülesehitatud raha jääb püsima (Õp 28,20). Aeg on näidanud, et see hoiak on õige.”

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

ÜHISELT PIMEDATE INIMESTE HEAKS

Tänavu 4. jaanuaril möödus kakssada aastat rahvusvahelise pimedate punktkirja looja, prantslase Louis Braille’i sünnist. Eestis märgitakse seda tähtpäeva 15. oktoobrini – valge kepi päevani – kestva üritustesarjaga. Selle raames toimuvatest ettevõtmistest saab ülevaate internetiportaalist www.braille.ee.

Eesti Piibliselts pühendas 18. aprilli üldkogule järgnenud konverentsi samuti sellele tähtpäevale. Nõmme Lunastaja kirikus toimunud üritusel esines põhiettekandega Ühinenud Piibliseltside Braille’i töö koordinaator Ingrid Felber-Bischof Saksamaalt.

Johannes Gutenbergiga võrreldav 43-aastaselt surnud Louis Braille ei elanud nii kaua, et oleks saanud teada oma punktkirjasüsteemi võidukäigust maailmas. Šveitsis Lausanne’is rajati trükikoda, kus trükiti pimedate jaoks kirjandust. Esimene seal Braille’i süsteemis trükitud raamat oli Johannese evangeelium. See sai valmis 1860. aastal. Järgnevatel aastatel trükiti seal kogu Piibel Braille’i kirjas. Raamatute Raamat koosnes 32 köitest, milles oli 4600 lehekülge ja see kaalus 60 kilo.

On aga teada, et Ameerika Piibliselts hakkas pimedatele Piibli trükkimisega tegelema juba enne, kui Braille’i kiri sai tuntuks – 1830. aastatel. Tol ajal kasutati reljeefsete tähtedega kirja, mida trükkimisel oli võimalik tekitada.

Ühinenud Piibliseltsid rajati pärast Teist maailmasõda. Peagi hakati koordineerima ka pimedatele mõeldud Piiblite valmistamist. “Kommunistliku aja lõpp tähendas uute Braille’i projektide algust. Kuna enam-vähem samaaegselt toimus elektrooniline revolutsioon, kiirendas see kogu protsessi. Mäletan, kui alustasin tööd 1993. aastal, algatati praktiliselt igas kuus projekt – Ida-Euroopa maades ja endistes nõukogude vabariikides,” ütles Ingrid Felber-Bischof.

Ühinenud Piibliseltside väljaandel ilmusid aastail 1993–1997 eestikeelsetena Braille’i kirjas Uus Testament, 1. Moosese raamat ja Laulud, kokku 13 köites. Neid võib laenutada Eesti Pimedate Raamatukogust või saada Eesti Piibliseltsist.

PRIIT KASEPALU
Eesti Pimedate Raamatukogu direktor

AASTAKONVERENTS TALLINNAS

27. ja 28. märtsil toimus Tallinnas Kalju kirikus Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverents. Avaettekande “Koguduse areng majanduslanguses” pidas liidu juhatuse liige Meelis Kibuspuu.

Esimesel õhtul jutlustas Lootuse festivali direktor Viktor Hamm (jutlus on lühendatult avaldatud ülal) ning laulis Tallinna Vene EKB Koguduse “Betaania” segakoor.

Konverents võttis liidu liikmeskonda Tallinna Elava Kivi Vabakoguduse, mille pastoriks on Indrek Luide. Liidust arvati välja Hellenurme Baptistikogudus koguduse avalduse põhjal.

Konverents kuulas ära presidendi, vanematekogu esimehe ja peasekretäri ning kõigi tööharude aruanded, kinnitas need ning võttis vastu 2009. aasta eelarve. Pastor Leho Paldre tutvustas tööversioonis pastori statuuti.

Aastakonverentsi ees esitleti vahetult enne konverentsi liidu vanematekogu poolt valitud Kõrgema Usuteadusliku Seminari uut rektorit, Jõgeva Baptistikoguduse pastorit Margus Kaske, kes asub uude ametisse alates juulikuust. Praegune rektor Toivo Pilli on seminari juhtinud kokku seitse aastat. Nüüd asub ta tööle Tartu Salemi Baptistikoguduse teise pastorina, soovides samas rohkem pühenduda ka kirjanduslikule tegevusele.

Pastor Paul Gill tänas kõiki eestpalvetajaid ja annetajaid Mustvee Betaania kirikuhoone ehituse toetamise eest. Nüüd ootavad lõpuleviimist pühakojaehitused Otepääl ja Viljandis.

Konverentsi lõpujumalateenistusel kõneles liidu president Meego Remmel teemal “Ohverdage õiguse ohvreid ja lootke Issanda peale” (Ps 4,6). Ülistuse osa juhtis pastoritest moodustatud saateansambel. Kaasa teenis Oleviste meeskoor. Konverents lõppes ühise pühaõhtusöömajaga.

Eesti EKB Koguduste Liidus on tänase seisuga 83 kogudust kokku ligi kuue tuhande täisõigusliku liikmega. Konverentsil oli esindatud 61 kogudust 152 delegaadiga.

Vaata ka järgnevaid pilte!

EKB AASTAKONVERENTS

Tallinna Kalju kirikus 27.–28. märtsil 2009

1. Aare Tingas Keila kogudusest, Ridala koguduse pastor Aare Tamm ja Vedra koguduse endine pastor Heino Meri.
2. Kaks inglise keele tõlki ja pastorit – Aldo Randmaa (Valkla) ja Sulev Kivastik (Sadala).
3. Kõrgema Usuteadusliku Seminari järgmisele rektorile Margus Kasele palusid õnnistust tema eelkäijad. Pildil Meego Remmel, Margus Kask, Toivo Pilli ja Ermo Jürma.
4. Läti juurtega misjonär Hanss Berzins Brasiiliast, Hans Olsson Rootsi Misjonikirikust, Lootuse festivali direktor Viktor Hamm ja liidu president Meego Remmel.
5. Poodiumil oli koos Oleviste meeskooriga pastorite ülistusbänd: Margus Mäemets (Kuressaare Siion), Allan Helde (Rapla), Viljar Liht (Kohila, liidu asepresident) ja Erki Tamm (Tallinna Kalju, liidu peasekretär), kuskil nende varjus on veel Margus Kask (Jõgeva) ja Gunnar Kotiesen (Rakvere).
6. Korraldajatele anti tänuks lilli.