Heino Käose foto

Ikka leidub neid, kes abi vajavad. Linnumaja akna taga teeb pererahvale rõõmu ning võimaldab sulelistel talve kergemini üle elada. Õige jahimees viib talvel loomadele metsa sööta. Inimesed on välja mõelnud keerulised sotsiaalabi süsteemid, et toetada neid, kes teistest viletsamas seisus.

Inimene ei ela ulmemaailmas. Teleseriaalides näidatavad rikaste seiklused, kellel ei ole rahaprobleeme ja kes elavad mõnusal soojal maal, on tegelikult pettus. Filmides ei näidata kasvõi klimaatilisi probleeme - palavust, sääski ja parmusid, soojadele maadele iseloomulikke loodusõnnetusi.

Jumal on pannud meid elama Eestimaale. Ilma korraliku talveta ja mõnusa suveta ei ole me rahul. Samamoodi, nagu teame arvestada nende mõlema tulekuga, peaksime oskama hoolitseda ka oma hinge vajaduste eest.

"Mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest?" Nii küsis Jeesus (Matteuse 16,26).

Peetrus ütles: "Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala püha!" (Johannese 6,68).

Olgu meil samasugust tarkust, nagu oli Peetrusel seda öeldes.

KAUGE TULEB ÜHA LÄHEMALE

Toimetaja kommentaar

Käesoleva aasta esimene kuu ei sisaldanud niisuguseid sündmusi, mis kõik teised oleks oma tähtsusega tahaplaanile lükanud. Ometi oli selleski üht-teist huvitavat.

Sündmuse tähtsus on suhteline. Mis on olulisem, kas see, mis toimub meie kodutänavas või see, millega tegelevad üle maailma tuntud poliitikud? Jumala silmade eest ei ole varjatud ei üks ega teine.

MEIL ON TRÜKIVABADUS

Üks kirjanik kirjutas ajalehes paar usku mõnitavat artiklit. See kirjanik on ennegi silma paistnud võhiklikkusega teemade käsitlemisel, kuid mitte tagasihoidlikkusega oma arvamuse avaldamisel. Olles enda arvates vaimukas, solvab ja salvab ta teadlikult.

Ma ei ütle siin ajalehe ega kirjaniku nime. Need artiklid ei ole seda väärt, et neid otsima hakata ja lugeda. See ajaleht avaldab ka asjalikke artikleid, sealhulgas usumeeste sulest.

Igaüks, kellel on raha, võib minna trükikotta ja lasta trükkida, mida tahab. Vabadus on usklikel ja ka usuvastastel. Me ei ole sellega veel harjunud. Nõukogude ajal ilmus peaaegu ainult usuvastaseid teoseid. Nüüd tahaksime, et kõik usku kiidaks. Ateistid, pilkajad, ükskõiksed ja rumalad pole siiski kadunud.

Muidugi ei saa igas lehes kirjutada, mida tahad. Igal lehel on oma temaatika. See, mida avaldatakse, peab toimetusele sobiv olema. Üks on tõsine, teine kollane leht, kolmas kuskil vahepeal. Lehed on huvitatud tellijatest ja reklaamijatest. Mõlemale peab leht olema vastuvõetav, muidu ei saa ta eksisteerida.

Internetiarutelul soovitati labaseid artikleid kirjutavat kirjanikku avaldava lehe tellimisest loobuda. Väikese usklike grupi otsus mõnda suurt lehte tellida või mitte tellida lehe käekäiku oluliselt ei mõjuta. Küll aga peab iga inimene vaatama, mida ta loeb ja tellib.

TÄHISTATI HOLOKAUSTIPÄEVA

Teist aastat järjest tähistati Eestis holokaustipäeva. Seda hakati tegema väljastpoolt tulnud surve peale ja kõik ei ole sellega rahul. Leitakse, et eestlased on ise väga palju kannatanud ja peaksime endale ja teistele seda rohkem teadvustama ning mitte kampaania korras võõrast valu meenutama.

Et juutide käsi on väga halvasti käinud, seda peaks siiski igaüks teadma. Eriti usklikud peaksid mõtlema sellele, et tegemist on piiblirahvaga. Nemad on erilist tähelepanu väärt. Ei tahaks ühelegi rahvale niisugust õnnetust, nagu nendega möödunud sajandil tehti.

Aga oma väikese rahva valu ei ole ka põhjust unustada. Tõenäoliselt ei jõua teadmine meie tragöödiast kunagi üle maailma. Seda enam tuleks sellest rääkida kodumaal, sest nooremate põlvkondade tähelepanu köidavad üha rohkem uued asjad. Ka meie keskel elavad muulased peaksid teadma, mis sellel maal on juhtunud.

Iga rahvas on saanud tunda Jumala kätt - mõnikord karistavat, mõnikord õnnistavat. Piiblist võime lugeda, kui palju on see sõltunud Jumala hülgamisest või Tema teenimisest. Holokaustipäev ja muud minevikku meenutavad tähised täidavad siis oma eesmärki, kui inimesed õpivad Jumala tahtele alluma. Näidakem neile selles eeskuju.

INIMENE IHKAB MARSILE

Peaaegu 35 aastat on möödunud päevast, mil inimese jalg astus esimest korda Kuu pinnale. Nüüd on uueks sihiks võetud Marss. Ameerika marsikulgurid saadavad Maale pilte punase planeedi pinnalt, eurooplaste kosmoseaparaat tiirleb ümber planeedi ja teeb sealt fotosid.

Kas seda on kellelegi vaja? Inimesed on alati olnud uudishimulikud ja teadmishimulised. Nad ei ole rahul sellega, kui saavad ainult oma koduste asjadega tegelda. Kosmoseaparaatides kasutatavad uued tehnilised lahendused muutuvad aegapidi tavalisteks ja neid hakatakse rakendama ka maistes seadmetes. Nii on see ideaaljuhul.

Enamik inimesi muidugi nii kõrgete ja kaugete probleemidega ei tegele. Tegelikult peaks mõtlema veel kaugemale. Kuskile on Jumal määranud inimestele igavese kodu. "Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas," teadis apostel Paulus (2Ko 5,1). "Otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel," soovitas ta kirjas koloslastele (3,1).

"Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi," ütles Jeesus (Lk 21,33). Sellepärast peame nendele kõige suuremat tähelepanu pöörama.

Sepistatud kiri Buchenwaldi koonduslaagris "Igaühele tema osa"
tähendas juutidele surma

RIST JA KRAE

Kord ajasin juttu oma vanade sõpradega ja jutulõng viis välja kirikuõpetaja ametikraeni. Teate sellist valget - pühade puhul võib seda ikka mõnes paigas näha.

Ma olen tundnud selle järgi matustel puudust. Aastaid tagasi pani üks mees vaimuliku talituse ajal minust vaid poolteist meetrit eemal sigareti lahtise haua juures ette. Mäletan, et tundsin vajadust taolise krae järele, et see teisi vähegi distsiplineeriks.

EI SAA JÄÄDA VARJULE

Kuid viimasel ajal olen mõelnud probleemile ka sootuks teisest küljest - kuidas distsiplineeriks krae mind ennast? Minu käitumist, minu olemist, minu reageeringuid, kasvõi autoga sõitmist? Kui erinev näeks välja mu igapäevaelu, kui peaksin seda kraed kogu aeg kandma?

Kui sõidaksin taolist kraed kandes näiteks ühiskondlikus transpordis ja mu kõrval seisaks vanem inimene - kas ma saaksin siis rahulikult edasi istuda? See krae sunniks mind millekski! Või kui juhtub, et kaupluses müüakse midagi head ja rahvast on palju, kas ma üritaksin siis ettepoole trügida - kasvõi uudishimust, et näha, millega seal kaubeldakse? Või kui laiemalt mõelda - kuidas oleks siis lugu minu reageeringutega, kõneviisi ja -tooniga, kasvõi silmavaatega?

Nii huvitav, kui see ei ole, on need mõtted minu peas juba mõnda aega liikunud, aga alles möödunud aasta juulikuus tuli mul taolist kraed esimest korda ka kanda. Ja teate - oli teine tunne küll!

Ma ei pea silmas seda, et krae mind teiste silmis eraldaks kui vaimulikku, teistsuguse positsiooniga inimest. Tegelikult oli ajalooliselt taoline krae koguni orja märk! Ma mõtlen, et see krae on ilmne väline tunnus usklikust inimesest.

Armas lugeja, ma sooviksin, et sa täna veidi juurdleksid ja mõtleksid sellele - kuidas oleks käia taolise eraldusmärgiga kogu aeg - 24 tundi järjepanu? See on raske, ütles üks mu sõber. Ei ole vabadust. Mingis mõttes on see tõsi. Aga teate - Jeesus polegi meid taoliseks vabaduseks kutsunud!

Jeesus ütles: "Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind" (Luuka 9,23). Jumala Sõna kutsub meid iga päev oma risti kandma. Aga milline on see rist, mida me kanname? Sellest on teinekord valesti aru saadud. Risti kannavad tänapäeval paljud, aga ei kaelas-kõrvas rippuv ega tätoveeringul kujutatud rist eralda kedagi kellestki.

Kui me aga mitte kuidagi teistest ei erine, siis peaksime seda enam küsima - milline peaks olema rist, mida me Kristust järgides kanname? Paljude kristlaste elus pole väge seetõttu, et nad ei taha erineda, kanda avalikku eraldusmärki - seda, mis peakski olema meie kristliku elu ristiks ja väeks.

Tegelikult peaks me kõik kandma taolisi kraesid, aga mitte ümber kaela, vaid südame. Sest sellest lähtub elu ja kõik, mis meid motiveerib ja kannustab.

TEISTE INIMESTE PÄRAST

Apostel Paulus kirjutas, kuidas ta on Kristuse pärast orjale saanud orjaks. Ta oli valmis Kristuse pärast ka narriks saama! Kellele oled sina saanud kellekski teiseks Kristuse pärast? See ei ole kerge ega mugav - ennemini pingutav ja alandav.

On väärt mõelda, kuidas välised tunnused meid distsiplineeriks. Kelle pärast? Teiste inimeste pärast!

Üks lugu jutustab noorest mehest, kes soovis kinos kohanäitajana tööle asuda. Temalt küsiti: "Mida te teeksite tulekahju korral?" Noormees vastas: "Oh, ärge minu pärast muretsege! Küll mina juba välja saan!"

Kas vahest ei vasta meiegi sarnaselt Jeesuse antud ülesannetele? "Mida sa teeksid, kui Jeesus tuleks homme tagasi?" - "Oh, ära minu pärast muretse! Küll mina omadega hakkama saan!"

Armas vend ja õde - nii sind kui ka mind on kutsutud kohanäitajaks ja siin on palju enamat kui kinosaal! Ei piisa sellest, et meie välja pääseme. Meie ülesandeks on aidata teistelgi saatana ja põrgu tule eest pääseda.

Mis oli Jeesuse puhul selleks valgeks kraeks? Me teame, et Teda peeti õpetajaks ja rabiks, aga neid oli ju teisigi. Ka ei pea ma praegu silmas imetegusid ja tunnustähti, mida Jeesus tegi. Midagi oli veel.

Kas sa mäletad, milles Jeesust süüdistati? Ta seltsis patustega! Ta armastas neid. Jeesus teadis, et nad vajavad meeleparandust ja soovis, et vajadus ka teostatud saaks. Vajaduse tunnetamine ja tahte teostumine võivad aga kaks täiesti erinevat asja olla.

Jeesuse "valge krae" oli nimelt eraldus-, mitte seisusemärk. Ja õieti väljendudes mitte eraldus-, vaid eristumismärk.

JUMALA SÕNA AUTORITEET

Mul on vahel tunne, et oma vabakasvatuse ajastus oleme me ära unustanud, et peale teiste inimeste arvamuse on veel midagi, mis meid end kontrollima peaks panema. Katkend ühest vanast laulust ütleb: "Ta silmad ikka mind saadavad..." On see meile julgustav teadmine või see koguni heidutab meid? Kas sa ikka tõega tahad, et Tema silmad sind alati saadaksid? Alati ja igal pool?

Vabakasvatuse ajastu on meie usu teinud nii inimesekeskseks, et Jumala Sõnal on palju vähem autoriteeti järele jäänud kui enne.

Möödunud aastal teatasid kristlikud uudised, et Ameerikas valiti piiskopiks homoseksuaal. Ka puhtad suhted enne abielu ähvardavad meie kristlikul maastikul kaduma minna. Mitte sellepärast, et selle väärtust ei teataks, vaid seetõttu, et maailma surve on nii tugev ja kujunemas on arusaam, nagu oleks vaja enne ära tõestada, et miks see ikka halb on.

Tundub, nagu ei aitaks enam sellest, et Jumala Sõna nõnda ütleb. Kogu ühiskond toimib ju teisiti. Ajakirjad õpetavad kõike muud kui seda, et hea oleks end kuni abiellumiseni puutumatu hoida.

Vähe on siinpool kuulda sellest, et Ameerikas on kristlikke noorteliikumisi, mis on võtnud enesele tõotuse hoida oma puhtust ja puutumatust. Suur oli minu üllatus kaks ja pool aastat tagasi, kui ma nägin sellist üleskutset USAs Indianapolise linnas Indiana osariigis ühel suurel plakatil suure tänava ääres, ja huvitav-huvitav - see ei kuulunudki kirikule!

Olin koos ühe Ameerika noortegrupiga, kes Eestis mitmes paigas evangeeliumi kuulutas. Ma sain teada, et need noored on võtnud endale tõotuse alkoholi mitte puudutada. Tol korral ma arvasin - milline tark tegu, võtta noortelt selline tõotus enne nende saatmist nõnda ilmalikku Euroopasse! Kiusatused saavad nõnda juba eos ära hoitud! Milline oli aga mu üllatus, kui kuulsin, et see polnud üldse seotud antud reisiga, vaid see oli nende noorte juba varasem pühendumine - eluaegne tõotus alkoholi mitte pruukida! Hämmastav, kuid tõsi.

Ka need on kui kraed, mis taolisi noori teistest eristavad. Nad ei häbene seda, ja kindlasti Jumal ei häbene neid.

Õnneks ei pea ma näiteid ainuüksi Ameerikast tooma. Juhtusin kord vaatama telesaadet "Mamma mia!", mida ma tavaliselt ei jälgi. Õieti vaatasin ma seda saadet teadlikult, kuna mind huvitas seekordse saate temaatika.

Aga saate teema polnud midagi üllatuse kõrval, mida kogema sain! Nimelt oli seal üks "kraega" inimene! Ei, tal ei olnud kraed mitte nähtavalt kaela ümber! Aga see erinevus paistis tema juures nii ilmselgelt välja! Mitte üksi tema seisukoht, et ta hoiab end puutumatuna oma tulevasele abikaasale, vaid ka tema rahu, tema meelekindlus, ta siirus ja kogu olemus panid mind kohe mõtlema, et see neiu peab olema usklik inimene. Tema olek avaldas muljet ka neile, kes tema põhimõtete vastu olid. Mul oli siiras heameel hiljem teada saada, et ta on Oleviste koguduse liige.

TUNNISTUSEKS TEISTELE

Just taolist kraed läheb meil tarvis! Sellist, mida selgelt näha oleks ja mida vaka all ei hoita, vaid Kristuse pärast nähtaval peetakse.

Mis sest, kui keegi pilkab! Elu on näidanud, et paljud pilkajad oma sügaval sisemuses hoopis teistsuguseid mõtteid mõlgutavad või just kõige selle tõttu mõlgutama hakkavad. Issand tarvitab igasuguseid olukordi!

Jeesus ütles: "Vaata, mina läkitan teid nagu lambaid huntide keskele" (Matteuse 10,16). Just - mitte hunte huntide keskele ega lambaid lammastele seltsiks, vaid lambaid huntide sekka! Ja usun, et kellelegi pole vaja hakata selgitama seda, kui palju üks lammas hundist erineb!

Kerkib küsimus - kui jumalakartlikud me oleme? Või oleme me järsku enam inimesekartlikud? Loeb meile ehk hulga rohkem see, mida teised meist arvavad kui see, mida Jumal meist mõtleb? Sa ehk leiad, et inimeste arvamust võib hulga kergemini teada saada. Oled sa aga püüdnud teada saada Jumala arvamust?!

Jeesuse erinemine maailmast viis Ta ristipuule. Meie erinemine maailmast võib tuua nii mõnedki selle risti alla.

Meie pojale ei meeldi viimasel ajal päikesevalgus. Ju on see ta silmadele pingutav ja ta püüab kardinaid ette sikutada. Aga ometi on ainus võimalus näha valguse abil.

Iisraeli rahvas pidi juba kaugetel aegadel olema ümberkaudseile rahvaile tunnistuseks sellest, et Issand nende keskel elab. See ülesanne on kandunud edasi nii minu kui ka sinu ellu. Kas Jumala kohalolek on alati nähtav meie elus meie olemuse läbi?

Lõpetan laenatud mõttega, mida veidi muutnud olen: "Pole oluline, kui suured võimalused elu kingib; oluline on teada, et kõige kitsamadki võimalused pakuvad piisavalt ruumi Kristusele osutamisele. Tähtsam on teada, et inimeses kasvab See, keda ta oma eluga jagab ja kuulutab."

Olgem siis valguseks!

HELDUR KAJASTE

HELARI PUU LAHKUB PRESIDENDIAMETIST

Aktuaalne teema

26.-27. märtsil toimub Tartu Salemi kirikus Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverents, kus valitakse liidu uus juhtkond. Kuus aastat liidu presidendina töötanud HELARI PUU ütles Vikerraadio "Kirikuelu" saates, et ei kandideeri uueks ametiajaks. Palusime temalt kommentaari.

Sa said äsja 45-aastaseks. Miks nii heas vanuses mees otsustas lahkuda liidu juhi kohalt?

Minu vanusel ei ole ametikohalt lahkumisega mingit pistmist. Olen juba üle 12 aasta lähedalt seotud liidu asjadega. Kuus aastat olin asepresident ja kuus aastat president. Enne seda olin liidu juhatuse liige ja veel varem noortetöös. Südames on rahu selle mõtte juures, et praeguseks aitab.

Mida Sa nüüd tegema hakkad?

Töötan praegu pastori kohusetäitjana Tallinna Allika koguduses. Sügisest on plaan asuda üheks aastaks teenima Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust.

Sa oled Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) asepresident. Kuidas Sa saad terveks aastaks Euroopast ära minna?

Asepresidendil peaaegu ei ole jooksvaid ülesandeid. Ma kuulun EBFi täitevjuhatusse ja on paar-kolm nõupidamist aastas, kus tuleb osaleda. Need sõidud lubati kinni maksta. Olen juba käinud ühel töökohtumisel EBFi keskuses Sofias. Kui tuleb liitude poolt kutseid või president vajab abi, siis sõidukulud kaetakse. Asepresident ega ka president palka ei saa, need on esindusametid.

Kas Sa võtad Vancouveri aega kui teist kliimat ja teist olukorda?

Minu praegust elutempot ja ülesannete hulka arvestades saab see tõenäoliselt olema teistmoodi aasta. Samas ei ole ma harjunud ühtegi tööd loiult tegema. Vancouveri kogudus ootab minult kahtlemata kõigi pastorikohustuste täitmist.

Poolteise aasta pärast saab Sinust kaheks aastaks EBFi president. Siis on Sul ülesandeid rohkem?

Presidendi kohuseks on aastakoosolekute juhatamine. Kui liidud kutsuvad, siis tuleb neid külastada. Jooksvalt tekib igasuguseid ülesandeid. EBFi president kuulub automaatselt ka Baptistide Maailmaliidu täitevjuhtkonda.

Peatselt peetav aastakonverents toob kaasa liidu kogu juhtkonna vahetuse.

Valitakse liidu uus vanematekogu, ordineerimiskomisjon ning revisjonikomisjon, president ja asepresident.

Mis on Sinu presidendiameti ajal muutunud?

Oleme muutnud liidu struktuure ja juhtimist. Igal aastal toimub kolm ühist palve- ja ohvripäeva - misjonitöö, koolituse ja noorsootöö tarvis. Alustasime välismisjoniga. Kõrgem Usuteaduslik Seminar on uuendanud õppevorme ning õppekavasid.

Lõime Valduste OÜ kui täiendava majandusüksuse, et saada pisutki lisasissetulekut ning tuua professionaalsemat mõtlemist sellesse valdkonda. Olime natuke liiga kärsitud tulemuste ootamise suhtes. Firma käivitamine võttis märksa kauem aega, kui me arvasime. Valduste OÜ tõeline toimimine on alles ees.

Kas juhtkonna struktuuri muutus, kus juhatus ja vanematekogu on eraldi, oli õigustatud?

Minu arvates oli. Vanematekogusse on valitud inimesed, kes on hea läbilõige meie liidu koguduste näost. Nende käes on ühistegevusele sisulise suuna andmine. Igapäevase juhtimisega tegelevad juhatuses inimesed, kes on asjadega kursis, sest nad on pidevalt tegevuse sees ja on ka selleks kvalifitseeritud.

Olen mõelnud, et vanematekogu on natuke suur. Kuna see struktuur on toiminud liiga lühikest aega, ei saa kaugeleulatuvaid järeldusi veel teha.

Praegusele juhtkonnale heidetakse ette päevaõppe kadumist seminarist ja ajakirja Teekäija kriisi.

Kui need ja mitmed teised asjad ainult juhtkonnast sõltuksid, siis oleks liidu koguduste ühistegevus kindlasti laiem ja aktiivsem. See, mida me teeme ja kuidas teeme, sõltub igast kogudusest ning igast koguduse liikmest.

Seminaris ei olnud piisavalt üliõpilasi. Väikese grupi õpetamine läheb väga kalliks. Mureks tudengikandidaatidele on muidugi õppemaks, kuid üks erakool ei saa hakkama ilma õppemaksuta või sponsoriteta. Ka omaaegne liidu juhtkonna otsus seminari viimisest Tartusse ei olnud viga, kuigi Tallinnal on mõningaid logistilisi eeliseid. Kunagi võib päevaõpe seminaris loomulikult taastuda.

Teekäijal oli liiga vähe tellijaid - umbes 400. Selline trükiarv on majandamiseks liiga väike. Tänavu on Teekäija sajanda juubeli aasta ja me püüame ajakirjale uut elu sisse puhuda. Veebruarikuus ilmub juubelinumber.

Mis on Sinu tööaja suuremad kordaminekud ja mis ei õnnestunud?

Need, kes töötasid nõukogude ajal ja selle järel, säilitasid kogudused tänaseks, on teinud seda, milleta praegust liitu poleks olemas. Samas uute aegade saabudes tuli mitmeid asju teisiti tegema hakata. Liidus on palju uusi töötegijaid, kogudused on uuenenud. Neile tuleb pakkuda seda, mis töötab täna ja millega me võime oma ühiskonnas võita inimesi Kristusele.

Juhtida liitu niisugusel muutuste perioodil oli suur väljakutse. Mul on heameel sellest, et oleme suutnud palju erinevaid spetsialiste meie tööharude juhatustesse haarata. Sellega on ühistegemise kandepind väga palju laienenud. Evangeeliumi kuulutamise ja misjonivaimsuse julgustamine on jätkunud. On asutatud uusi kogudusi ja tööpunkte.

Ma ei ole rahul sellega, et me pole suutnud piisava otsustavusega edasi liikuda. Me pole suutnud kõiki kogudusi motiveerida nägema neid asju, mida ainult koos on võimalik teha. Me pole suutnud hinnata ja hoida kõiki häid töötegijaid.

Liidu juhtimine ei ole ühe mehe töö. Olen meeskonnainimene ja Jumal on andnud minu kõrvale häid juhte, kes on kutsumusega, andekad ja kvalifitseeritud selleks, et täita ülesandeid ühises töös.

Täname!

19. jaanuaril 2004

NOORED MISJONÄRID TÖÖTAVAD KODUMAAL

Tartu kesklinnas vanas paneelmajas väikeses kahetoalises korteris töötavad misjonärid. Korter on Agape Eesti kontoriks. Vestlemiseks on ainuke rahulik koht imepisike köök. Külalise jaoks mahutati sinna tool, misjonär RIINA KASESAAR andis intervjuud suure kasti peal istudes, mis panipaiga aset täidab.

MIDA KUJUTAB ENDAST AGAPE EESTI?

1951. aastal andis Jumal Ameerikas Bill ja Vonette Brightile ülesande kuulutada üliõpilastele evangeeliumi. Nad mõistsid, et tudengid on mõne aasta pärast valitsuses ja äris - need, kes ühiskonda juhivad. Brightide asutatatud organisatsiooni nimi oli Campus Crusade for Christ. Eestisse jõudis organisatsioon kümme aastat tagasi ja kannab Agape Eesti nime.

BILL BRIGHT KÄIS NÕUKOGUDE AJA LÕPUS EESTIS. TOOKORD PROPAGEERIS TA OMA MEESKONNAGA SIIN NELJA TÕSIASJA NIMELIST TÖÖMEETODIT.

Me kasutame seda praegugi. 1993. aastal tulid esimesed misjonärid Tallinna ja alustasid seal tudengitega tööd. Tartusse jõudis meie misjon 1997. aastal.

Nüüd on meie töövaldkond laiem - lisaks üliõpilastele töötame keskkooliõpilastega, meil on PereElu ja Jeesus-filmi misjonid. Sügisest tahame alustada tööd sõjaväelastega.

KUIDAS SINUST MISJONÄR SAI?

Minu vanemad ei ole usklikud. Leidsin Jumala 1996. aastal 18-aastasena.

Mul oli tunne, et elu ei või olla nii igav ja tüütu. Mingi kõrgem jõud peab olema. Kas need on UFOd või Jumal, seda ma ei teadnud. Lugesin kollasest ajakirjandusest lugusid eriliste juhtumite kohta. Teadvustasin endale, et kui Jumal on olemas, siis on ta selline nagu Piiblis.

Tahtsin õnnelikuks saada. Selleks jälgisin inimesi ja panin tähele, mis neid õnnelikuks teeb. Koostasin nimekiri asjadest, mida peaks tegema. 1996. aasta suve alguseks olin nimekirja nõuded täitnud. Tundsin end kohutavalt, midagi oli ikkagi puudu. Läksin õhtul pimedas välja ja tahtsin ennast ära tappa, sest elul ei olnud mõtet ja ma ei teadnud, kust seda otsida. Ma karjusin, et Jumal, kui sina oled olemas, siis anna mulle teada. Siis ma üldse ei mõelnud, et see oli palve. Pärast seda tuli rahu südamesse, läksin koju.

Hiljem kohtasin oma endist sõbrannat ja tema ütles, et sai kristlaseks, käib kirikus, seal tehakse seda ja toda, rääkis Jumalast. Hakkasin teda kadestama - oli näha, et inimene elas, mitte ei eksisteerinud nagu mina. Ta kutsus mind pidevalt kirikusse ja mina lubasin mingi teine kord tulla, sest olin parasjagu kellelegi midagi muud lubanud teha. Ükskord mõtlesin, et kohe tuleb vabandus, aga seda ei olnud ja ma pidin kaasa minema.

Kuulasin, mida pastor rääkis ja see puudutas mu südant. Sain aru, et see inimene, kes mind ei tunne, vastas nendele küsimustele, mis mu südames olid. Teadsin, et kui Jumal on olemas, siis Tema teab, mis meie südameis või mõtteis on. Pastor ei ole nii andekas, et ta kõike teab, vaid Jumal kasutab teda. Hakkasin käima kirikus, tegin otsuse Jumala kasuks ja oktoobris mind ristiti.

Õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis ehitust, arhitektuurset projekteerimist. Õppimise ajal sain Agape Eesti rahvaga tuttavaks. Töötasin kolm aastat Tallinnas Agape Eesti juures. 2002. aasta augustis paluti mul Tartus tööle asuda.

TAVAARUSAAMA KOHASELT PEAKSID MISJONÄRID TEISTESSE MAADESSE MINEMA.

Eestlased vajavad rohkem misjoneerimist kui näiteks aafriklased, kellega misjonärid on juba sajandeid töötanud. Meil on maa kirikuid täis, aga suuremalt osalt on nad tühjad. Tahaks, et Eesti inimesed tunneksid Jumalat.

AGAPES ON INIMESI ERINEVATEST KONFESSIOONIDEST. KAS SEE PROBLEEME EI TEKITA?

Ei, me saame väga hästi läbi. Mina olen nelipühilane, meil on baptiste ja luterlasi.

KUI PALJU AGAPES MISJONÄRE ON?

Meid on 11, viis meest ja kuus naist. Kõige noorem on 22-aastane, kõige vanem on meie direktor Mike Schatzman - 37. Eestis on praegu veel üks töögrupp Narvas.

KAS NEED INIMESED TEGUTSEVAD AKTIIVSELT KA OMA KOGUDUSTES?

Jah, see on üks meie tingimustest. Minu kodukogudus on Pärnus, Tartus olen Kolgata koguduses noortejuhtide meeskonnas. Kogu Agape töö käib koostöös kogudustega.

PALUN RÄÄGI OMA MISJONÄRITÖÖST!

Püüame inimestega tuttavaks ja sõpradeks saada ning siis jagame evangeeliumi. Aga esimesest sammust peale ei varja me seda, et oleme kristlased.

Meil on tööjaotus. Mina olen ülikoolimisjonär ja sellest oskan ma kõige paremini rääkida.

Kasutasime kontaktide loomiseks rebastenädalat. Siis on igal pool tudengid ja nad tahavad kõigest rohkem teada saada. Meil oli küsimustik ja loterii. Üks küsimus oli, kas üliõpilane tahab ristiusust rohkem teada ja selle kohta artiklit saada. Kes tahtis, neile helistasime või saatsime maile ja leppisime kokku, kuidas kohtume. Andsin neile artikli, rääkisin neljast tõsiasjast ja üritustest, mida korraldatakse Agape Eestis, kogudustes ja Going Upis (see on noortetöö grupp Tartus).

KUIDAS TUDENGID TEISSE SUHTUVAD? REBASTENÄDALAL EI KÄI ÜLIÕPILASTEL JUST KÕIGE VIISAKAM TEGEVUS.

Mingis mõttes vaadatakse meile päris hästi. Oleme noored ja aktiivsed. Mõnikord küsitakse, et miks me ei joo. Aga miks ma peaksin jooma, mul on neist lõbusam, kuigi ma alkoholi ei tarvita.

MIDA VEEL ÜLIÕPILASTEGA TEHAKSE?

Detsembris jagasime ühiselamus Jeesus-filmi. Tegime seda koos noortega kogudustest ja kutsusime oma piiblitundidest noori appi.

Kõigepealt saatsime ühiselamu kõikidesse tubadesse kirjad, millal tuleme ja mida pakume. Koputasime, küsisime, kas kirja said, kas tahad filmi. Üle poole neist, kes olid kodus, tahtsid. Kui tudeng võttis filmi vastu, siis küsisime, kas võiks mingil teisel õhtul kokku saada, et saada teada tema arvamust sellest filmist. Leppisime kokku, millal tuleme. Veebruaris tuleb küsitlus.

PALUN ÜTLE MÕNI SÕNA KA TEISTE GRUPPIDE KOHTA.

Keskkooli grupp korraldas viimati eluoskuste kursused, et õpetada, millised raskused inimestel tekivad. Mehed ja naised näiteks mõtlevad erinevalt.

PereElu misjon on suunatud abieluinimestele. Kui perekond on tugev, siis on tugev ka riik.

Jeesus-filmi misjon levitas kevadel filmi koostöös kogudustega. Pakume kogudustele filmi ja aitame aktsiooni läbi viia.*

JUTTU OLI PIIBLITUNDIDEST. KUS TE OMA ÜRITUSI KORRALDATE, KONTORIS POLE JU RUUMI?

Saime Vaksali tänavale uue kontori, mida praegu remonditakse. See on pikkade palvete vastus. Muidu koguneme kodudes, näiteks minu korteris.

Mina teen tütarlastele piiblitunde. Seal on inimesi Siberist, Jõhvist, Paidest. Tegime kevadel ühe küsitluse, et teada saada vaimulikku huvi. Kui tudeng on nukker või ootab kedagi, siis astume juurde. Näiteks ühele tudengile oli see palvevastus. Ta oli kristlane, aga otsis osadust. Ta ei olnud eestlane ja otsis eestikeelset gruppi.

Iga misjonigrupp palvetab koos vähemalt kord nädalas. Kord kuus tuleb terve Agape kokku.

KAS TE TEKITATE MINGI UUE KOGUDUSE?

Ei. Käime üliõpilastega noorteõhtutel olemasolevates kogudustes - mina lähen, tule ka. Seal hakkab ta suhtlema, saab inimestega tuttavaks, need kutsuvad tagasi, nii ta juurdub.

Me ei vastanda ennast kogudustele, vaid tahame nendega koos töötada. Meie peale vaadatakse mõnikord viltu, sest kardetakse, et me tahame nende aktiivsed töötegijad ära võtta. Tegelikult tahame rohkem inimesi kogudusse tuua.

Aastavahetusel olin Saksamaal noortekonverentsil. Kuulasin ühte seminari - kuidas uuesti evangeliseerida Euroopat. Üks saatana töö on hoida uskkonnad eraldi. Eestis on sama probleem. Saatan hoiab mitte ainult uskkonnad eraldi, vaid ka ühe uskkonna sees kogudused omaette. Igaüks peab ennast teistest paremaks. Nii me kaugele ei jõua. Kui usume Jumalat, siis hoiame kokku ja kuulutame Head Sõnumit.

KAS SA NÄED AGAPE TÖÖL REAALSEID TULEMUSI?

Toon kaks näidet. Tallinnas tuli üks tudeng üritusele, sest seal sai tasuta süüa. Ta hakkas vaatama, et nii lahe seltskond. Kas tõesti Jumala pärast? Hakkas rohkem käima, rääkis inimestega ja siis hakkas Piiblit uurima, sai kristlaseks. Leidis endale koguduse, mis talle meeldis. Nüüd aitab ta seal teenistust läbi viia.

Teine noormees nägi esimestel aastatel imelik välja, käis musta värvi riietes. Istus nurgas ja jälgis. Kui välismaa misjonärid hakkasid ära minema ja eestlased jäid tööd jätkama, siis neile öeldi sellest noormehest, et temast ei saa mitte kunagi kristlast. Järgmise õppeaasta jooksul sai temast kristlane. Ta kasvas usus väga kiiresti. Nüüd ta kuulutab Sõna ja õpetab Alfa-kursusel.

KUST TULEB RAHA SELLEKS TÖÖKS?

Kogutud annetustest. "Ameerika onu" veel natuke aitab, kuid varsti lõpetab. Nemad toetavad alustamist. Kui kohalikud kristlased ei hakka tööd toetama ja tegema, siis sellest midagi välja ei tule.

19. jaanuaril 2004 Tartus

DIREKTORI LUGU

Ma tulin Eestisse seitse aastat tagasi, et töötada üliõpilastega Tartu Ülikoolis. Ma palvetasin ja sain selguse, et Jumal kutsus mind. Ma ei osanud sõnagi eesti keelt. Õppisin seda paar kuud raamatust Ameerikas enne siiasõitu. Nüüd ma ka veel ei räägi ilusti.

Olin ülikooli tööharu direktor ja mõned aastad tagasi Agape Euroopa direktor pakkus mulle Agape Eesti direktori kohta. Soov ja eesmärk on, et järgmine Agape Eesti direktor oleks eestlane.

Ameerikas ma õppisin kommunikatsiooni, seejärel olin sõjaväes ohvitser. Töötasin Tšehhis Agape liinis üliõpilastega ja seejärel kolisin tagasi Ameerikasse, kus töötasin meditsiinifirmas. Kui kauaks ma Eestisse jään, seda ei tea.

MIKE SCHATZMAN

KUI JUMALA SÕNA SÜDAMES JUURDUB

Ühel päeval hakkasin ma Piiblis uurima armastuse teemat. Ma ei tea, kui kaua ma aega kulutasin vaadeldes erinevaid kohti, kus see sõna esineb. Aga lõpuks olin ma sedavõrd armastust täis, et ei saanud enam teisiti, kui pidin oma kaasinimesi armastama.

Kui arvestada kokku see aeg, mis ma usu pärast palvetanud olen, oleks see kindlasti õige pikk. Ma mõtlesin ikka, et usk tuleb ühel ilusal päeval alla ja tabab mind nagu välk. Siis lugesin ükskord Rooma 10,17: "Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu." Siiani olin ma Piibli kinni pannud ja usu pärast palvetanud, nüüd aga avasin ma Piibli ja hakkasin seda uurima. Sellest peale on minu usk suuremaks kasvanud.

Mulle meenub, et ükskord hakkasin ma Jumala armu teemat uurima. Senini ei olnud ma vahet käsu ja armu vahel mõistnud. Aga kui tõe tunnetus minus koitis ja ma erinevusest aru sain, süvenesin terve nädala armu uurimisse. Sain sellest nii täidetud, et ma ei suutnud enam kodus püsida. Küsisin esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt, keda ma tänaval kohtasin: "Kas te Jumala armust teate midagi?" Mu vestluskaaslane oli imestunud. Aga mina ei saanud teisiti, kui pidin tund aega järjest temaga armust rääkima.

On inimesi, kes kinnitavad: "Ma ei usu, et võib oma päästmises kindel olla." Ma ei ole aga veel ühtegi usinat piiblilugejat tundma õppinud, kes seda uskunud ei oleks, sest Piibel on seda täis.

Paulus ütles: "Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud" (2Ti 1,12). Iiob kinnitas: "Ma tean, et mu Lunastaja elab" (Ii 19,25). Ei ole öeldud: ma loodan või oletan, vaid - ma tean. Kui sa Piibli lahti lööd ja seda nädal aega õndsuse seisukohalt uurid (eriti 1. Johannese kirja), siis eeldades, et sa Jeesust usud, näed sa varsti, et sul on eesõigus Jumala lapse seisuses kindel olla.

Vaadake Jumala tõotusi. Laske inimesel kuu aega Jumala tõotustest toituda ja päris kindlasti ei hakka ta enam oma viletsusest oigama või kui alla rõhutud ta olevat. Vahetevahel kuuleme inimesi hädaldamas: "Oh, ma olen ju nii leige! Kuidas ma ometi nii vaene olen!" Esimesest Moosese raamatust kuni Ilmutuseraamatuni on Piibel täis oivalisi tõotusi. Kui me end nendega kosutame, siis ei saa me enam oma pead norgu lasta ja oma vaimulikku vaesust kaevata, vaid selle asemel me tõstame oma pea rõõmsa ja kindla lootusega üles ning ei saa teisiti, kui peame Issanda armu rikkust kuulutama.

Väärtuslikud teemad Piibli uurimiseks on näiteks ka uussünd, lepitus, kristlaste lahutatus maailmast, pühitsus, palve, Jumala riik, uustestamentlik kogudus, taevas, Kristuse jumalikkus, Jumala omadused, Püha Vaim, Kristuse taastulek jne.

Mõne aja eest olin ma imeliselt õnnistatud, uurides seitset õndsakskiitmist Ilmutuseraamatus (1,3; 14,13; 16,15; 19,9; 20,6; 22,7; 22,14).

Niisama õnnistusrikas võib olla uurida seitse korda korduvat väljendit "kes võidab" Ilmutuseraamatus kirjades kogudustele (eesti keeles 1968. aasta piibliväljaande järgi) või sõna "uskuma" Johannese evangeeliumis. Vaid mõnes selle peatükis ei ole uskumisest kirjutatud. Kui sa tahad kedagi võita Jeesusele, siis on Johannese evangeelium selleks õige raamat.

DWIGHT L. MOODY

NELI KOOLIÕDE

Nad olid toredad tüdrukud, mu neli kooliõde. Õppisime Tallinna Esimeses Tütarlaste Gümnaasiumis ja olime teises klassis, kui see lugu juhtus.

Selle aasta suvel olin saanud usklikuks ja kui sügisel alustasin koolitööd, põlesin innust võita ka oma kaaslasi Jumalale. Tunnistasin oma päästmisest kõigepealt oma sõbrannadele, neile neljale kooliõele. Jutustasin neile, kuidas rahutus oli täitnud mu hinge ja kuidas Piiblit lugedes olin haaranud kinni salmist Johannese 3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!"

Jutustasin, kuidas olin põlvitanud oma katusekambris, palunud andestust Kristuse vere läbi ja võtnud vastu andeksandmise ja lunastuse. Kuidas sain siis rahu ja kindluse ning teadmise, et kuulun igavesti Jumalale.

Kõigest sellest rääkisin neile, kui seisime vahetunnil koridoris ja jagasime üksteisega suviseid mälestusi. Nad vaatasid mulle otsa küsides ja imestades:

"Sa oled hakanud usklikuks, Taimi?"

"Jah, olen ja ma olen õnnelik ning tahaksin, et teie ka saaksite selle rõõmu ja kindluse."

"Kõik see asi on nii võõras ja teistmoodi, anna meile aega."

Ma andsin neile aega, aga nad tulid ise ja esitasid küsimusi. Midagi liikus nende südametes.

Meie perekond käis sel ajal Tallinna Sinise Risti Ühingu saalis peetavatel jumalateenistustel. Olin lõpetanud pühapäevakooli ja kuulusin nüüd noorte hulka. Ühel päeval kutsusin oma kooliõed noortekoosolekule ja nad tulid. Olin üliõnnelik. Koosolek oli hea, Jumala ligiolek oli tuntav ja mu kaaslased olid ilmselt haaratud. Ma olin nii rõõmus, palusin ja uskusin, et Jumal päästab mu kooliõed.

Järgmisel hommikul koolis tundsin aga kohe, et midagi oli muutunud. Midagi oli tulnud mu kooliõdede ja minu vahele - kusagilt puhus nagu külma tuult!

Ma ei saanud neile midagi öelda, sest nad hoidsid omaette, möödusid minust vahetundidel laias kaares ja pöörasid pilgu kõrvale. Omavahel näis neil aga olevat juttu küllaga.

Mis oli juhtunud? Millest see imelik muutus? Nad olid ju olnud mu parimad sõbrad.

Vastuse sain juba järgmisel hommikul. Kooli jõudnud, leidsin oma laualt ümbriku. Mu kaaslasi polnud kusagil näha. Teised õpilased jooksid edasi-tagasi ja õiendasid oma asjadega. Istusin pinki ja avasin ümbriku. Sellest libises lauale üksik leht, millelt lugesin:

"Armas Taimi! Ära räägi meile enam iialgi Jumalast!"

Sellele järgnes kuupäev ja neli allkirja. Istusin jahmunult ja lugesin uuesti ja uuesti: "Ära räägi meile enam iialgi Jumalast!" See oli nii lõplik ja kuidagi õudne. Need olid ju mu sõbrannad, kes nüüd olid otsustanud jätkata eluteed ilma Jumalata.

Kell helises ja tüdrukud jooksid klassi. Nendega koos ka mu sõbrannad. Nad ei teretanud mind. Vaatasid ainult vargsi mu poole, lõid siis silmad maha ja istusid mu ette oma pinkidesse. Hoidsin ikka veel käes nende kirja ja sügaval südames oli väga valus.

Suurel vahetunnil tuli meie kooli direktor Hans Roos minu juurde. Tal olevat mulle midagi rääkida. Järgnesin talle ja istusime koridori aknalauale. Hans Roos oli meie armastatud koolijuhataja, tuntud pedagoog ja filosoof. Tal oli palju häid omadusi ja ma hindasin neid, aga teadsin ka, et tema programmi ei mahtunud Jumal ega usk Jeesusesse Kristusesse. Hans Roos uskus inimesse, inimese enesearendamisse ja kasvatavasse jõusse, inimese tahtesse.

Tema juurde olid nüüd läinud mu kooliõed ja jutustanud temale kõik, mida nad olid kuulnud minult. Jutustasid ka, kuidas nende süda oli rahutu ja küsisid nõu, mida teha. Ja nad olid saanud vastuse ja olid teinud täpselt selle järgi.

"Sinul on suur mõju oma kaaslastele, aga ära mõjuta neid. Las nad leiavad ise oma tee. Ära räägi neile Jumalast," ütles direktor.

Ehmatusega kuulasin neid sõnu. Minu lugupeetud koolijuhataja oli siis see, kes juhatas mu kaaslased valele teele.

"Direktor Roos," ütlesin viimaks, "see ei ole minu mõju, mitte mina ei mõjusta neid. See on Jumal, kes neid kutsub. Ja teie keelasite neid."

Direktor Roos hakkas veel seletama igasugu teooriaid inimesest ja ümbruskonna mõjust. Ma ei tahtnud enam kuulata ja õnneks helises kell. Läksin kurvalt klassi.

Neli aastat nühkisin ühes kooliõdedega koolipinke ja lõpetasime koos gümnaasiumi. Ma ei rääkinud neile enam iialgi Jumalast ja nad ise hoidsid end minust eemale.

Ja mis on neist neljast kooliõest saanud? Üks neist on surnud. Ma ei tea, kas talle anti veel võimalus leida Jumalat. Aastaid hoidsin oma Piibli vahel seda kurba kirja. Nüüd on see kadunud, aga mälestus neljast kooliõest püsib ja samuti palve nende kolme eest, kes veel on elavate kirjas.

TAIMI PROOS
Usurändur 1982

MARTIN LUTHER KING

oleks saanud 75-aastaseks

15. jaanuaril möödus 75 aastat tuntud Ameerika baptistipastori ja rassismivastase võitluse liidri Martin Luther Kingi sünnist.

Kuni kuuekümnendate aastateni valitses USA lõunaosas rasside lahutatus. Mustad ja valged olid eraldatud isegi bussides. Värvilised tõusid püsti, kui valge istekohta vajas. Basseinid, pargid, raamatukogud - kõik olid veel viiskümmend aastat tagasi eri nahavärviga inimestele eraldi.

Sel ajal ärkas Martin Luther Kingi poliitiline südametunnistus. Kui 1. detsembril 1955 Alabama osariigi pealinna Montgomery bussis mustanahaline õmblejanna Rosa Parks keeldus valgele mehele istet andmast, organiseeris King rassistlike reeglite vastase bussistreigi. Hiljem lauldi: "Maailm tõusis püsti, kui Rosa Parks istuma jäi." Mustad keeldusid avalikest sõidukeist ja organiseerisid autoühinguid, et töökohta jõuda. 382 päeva hiljem saavutasid nad võidu.

Juba poliitilise võitluse alguses avaldusid Martin Luther Kingi võimed - mõistlikkus vastasseisus võimudega, selge "ei" vägivallale, kõnede motiveeritud jõud, juhtimise kvaliteet.

Edu Montgomerys julgustas kodanikuõiguste eest võitlejaid uutele sammudele. Asuti ründama järgmisi rassistlikke kindlusi. Istumisstreigiga protesteeriti eraldi raamatukogude ja restoranide vastu ning nõuti ligipääsu "valgetele" ülikoolidele. Paljudel kordadel pandi osavõtjate rahumeelsus proovile, kõige rängemalt Alabama suurimas linnas Birminghamis, kus politsei koerad protestijate kallale ässitas.

Martin Luther King kutsus ikka ja jälle üles vägivallatule võitlusele. Tema, kes pidi 1956. aastal üle elama isegi pommiatentaadi oma maja vastu, jäi rahumeelseks ja nakatas selle hoiakuga ka teisi. Ta näitas moraalset üleolekut vägivaldsetest valgetest rassistidest, kes organiseerusid Ku-Klux-Klanis, et musti terroriseerida ja tappa. "Ühtki valget ei kihutata maskeeritud neegrimatsi poolt tema majast välja ja ei tapeta. Meie hoiak peab olema dikteeritud kristliku usu kõrgeimatest alustest," ütles Martin Luther King.

Sellega kutsus Martin Luther King esile ka kriitikat. Keevaverelised üliõpilased nõudsid võrdõiguslikkust kohe ja kasvõi relva jõul. Valgetele oli must pastor pahanduse allikas, sest nende mugav elu hakkas lõppema. Martin Luther King arreteeriti korduvalt, kuid võitis valgete liberaalide hulgas mõjukaid sõpru kuni presidendini välja. Tema kasvavat mõju saab põhjendada sellega, et ta seadis kristlaste ette evangeeliumi nõuded. Seda ei saanud ka piiblitruud valged ignoreerida.

Martin Luther Kingi kasvav populaarsus näitas oma väge marsi ajal Washingtoni augustis 1963. 28. augustil pidas ta 250 tuhande inimese ees oma kõige tuntuma kõne "Mul on unistus", mis veel täna paljudel ameeriklastel kõrvus kõlab ja mida küsitluste põhjal üheks olulisemaks Ameerika ajaloo tähiseks hinnatakse. Kõnes kirjeldas ta ühiskonda, milles "endiste orjade pojad ja endiste orjapidajate pojad on võimelised koos vendluse laua ümber istuma". Kõne oli täis hiilgavaid pilte ja meenutas oma jõus vanatestamentlikke prohveteid.

Sõnum jõudis kohale. Järgmisel aastal oli Martin Luther Kingi elu kõrgpunkt: Ameerika Kongress võttis vastu kodanikuõiguste seaduse, mis kõrvaldas rasside eraldatuse.

Martin Luther King sai 1964. aastal Nobeli rahupreemia. See mees oli koos oma kaaslastega kümne aastaga USA ühiskondlikku kliimat põhjalikult muutnud.

4. aprillil 1968 lõpetas mõrvari kuul Martin Luther Kingi elu.

idea Spektrum
Avaldatud lühendatult

LÕUNA BAPTISTILIIT TAHAB TEISTEST ERALDUDA

USA Lõuna Baptistiliit (SBC) soovib Baptistide Maailmaliidust (BWA) välja astuda. Otsuse tegi SBC komisjon ja see vajab veel kinnitamist ning peaks seejärel 1. oktoobrist kehtima hakkama. SBC tahab moodustada oma ülemaailmse konservatiivsete evangelikaalsete kristlaste ühenduse.

17. detsembril avaldatud SBC pressiteates öeldakse, et põhjuseks on BWA liberalism ja kasvav ameerikavastane meelsus. Maailmaliidus olevat mõjule saanud baptistiliidud, kelle vaated on vastuolus Uue Testamendi ja baptistlike põhimõtetega. Maailmaliidule heidetakse ette naiste ordineerimist, kriitikat SBC misjonitöö suhtes ja tahtmatust teravate küsimuste nagu abort üle avalikult diskuteerida. BWA viimastel kokkusaamistel Rio de Janeiros Brasiilias ja Swanwickis Inglismaal ei olevat SBC esindajal õnnestunud misjonialasesse resolutsioon lisada sõnu, et Jeesus Kristus on ainus päästmistee.

BWAs kutsus otsus esile arusaamatuse ja kriitika. Peasekretär Denton Lotz rääkis lõhest ja patust armastuse vastu. Ta avaldas kahetsust SBC traagilise otsuse pärast. See lahutab 16 miljonit Lõuna Baptistiliidu baptisti 32 miljonist ülejäänust. See on teadlik lõhestamine. BWA jääb oma valitud kursile aidata 210 liikmeskirikul veel selle põlvkonna eluajal viia evangeelium kogu maailmani, aidata kannatajaid nende hädas, kaitsta usuvabadust ja inimõigusi ning edendada baptistide ülemaailmset osadust. Lotz kutsus SBC kogudusi üles, vaatamata nende liidu juhtkonna otsusele, säilitama BWA liikmestaatust.

Lotz lükkas otsustavalt tagasi süüdistuse teoloogilises liberalismis. See olevat makkartismi uus vorm. "Kui kellelgi oli viiekümnendatel aastatel midagi teise vastu, siis nimetas ta teda kommunistiks. Kui sa täna mõnda liikumist ei kannata, siis nimetad sa seda liberaalseks," ütles Lotz. BWA liin ei ole liberaalne, vaid piibellik. Kuid BWA lükkab tagasi autoriteedikuulekuse ja keskse kontrolli.

Juba eelmise aasta kevadel teatas SBC, et vähendab oma liikmemaksu BWAle kolmandiku võrra. Seejärel kritiseeris kauaaegne Euroopa Baptistiföderatsiooni peasekretär Karl Heinz Walter SBCd nende fundamentalistliku kursi pärast. Usulised põhjendused on tema hinnangul ainult sildiks, tegelikult on küsimus SBC võimus ja mõjus teiste inimeste üle.

SBC misjonitöö regionaalne juht Lääne-Euroopas Eddie Cox avaldas lootust, et SBC ja BWA lahkuminek ei avalda negatiivset mõju Euroopas töötavatele SBC misjonäridele. Cox viitas 1992. aasta Hamburgi deklaratsioonile, mille kohaselt nende misjonärid töötavad ainult vastavalt kohaliku baptistiliiduga sõlmitud kokkuleppele. See deklaratsioon on ka tulevikus kehtiv.

Die Gemeinde
Avaldatud lühendatult