Rahvahulk Toompeal 20. augustil.
Peeter Võsu foto
Selles Kuulutajas kajastuvad sündmused
alates Eesti EKB Liidu suvekonverentsist 18.—20.
juulil Võrus kuni rahvakoosolekuni 20. augustil
Tallinnas Toompeal.
Suvekonverentsid on saanud aastate jooksul
kohaks, kus usklikud erinevatest liidu kogudustest ja
ka mujalt kokku saavad. See on võimalus minna
koos ühte linna, kuulutada ja kuulda evangeeliumi,
kuulata muusikat, näha midagi koguduste töö
mitmekesisusest. Näha ja kuulda saab jutlustajaid
ja vaimuliku töö juhte kaugematest maadest,
kes Eestimaa kogudustest vaid mõnda külastada
jõuavad. Nii suure valikuga raamatulette ka tavaliselt
kogudustes ei ole. Kuulutaja ei jõua kõigest
kirjutada. Kellel jõud lubab, see peaks niisugusest
üritusest kindlasti igal suvel osa võtma.
20. augustil 12 aastat tagasi sai Eesti
taas iseseisva riigina maakaardile. Tänu selle
eest on siiani kostnud nõrgemalt kui nurisemine
puuduste pärast. Nüüd andsid usklikud
Toompeal Jumalale tänu vabaduseaja eest.
Psalmis 106,1 ja mitmetes teistes Vana
Testamendi kirjakohtades on sõnad: “Tänage
Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab
igavesti!” Kui suudame Issandat tänada, oleme
niisuguses vaimulikus seisundis, et Tema saab meid õnnistada.
VARSTI
LÄHEME HÄÄLETAMA
Toimetaja kommentaar
Käesolev Kuulutaja on viimane, mis ilmub enne
Eesti Euroopa Liitu astumist otsustavat rahvahääletust.
On loomulik, et peame sellel teemal rääkima.
Selles kommentaaris ei arutle me üksikprobleemide
üle – kuidas üks või teine Euroopa
Liiduga seotud nähtus meile majanduslikult ja poliitiliselt
mõjub või kas see kristlikku kirikut ja
evangeeliumi kuulutamist ohustab või soodustab.
Neid küsimusi on liiga palju ja nende üle
võiks lõpmatuseni arutleda. Meil tuleb
jõuda otsustamiseni.
POLIITIKUD ON AKTIIVSED
Eesti kõik valitsused iseseisvuse ajal on tegutsenud
selles suunas, et meie riigi poliitiline ja majanduslik
orientatsioon pöörduks idast läände.
Selle tulemusena on Eesti juba saanud kutse NATOsse,
mis ühendab Eesti sõjaliselt Läänega.
Majandusliku liitumise kinnistaks ühinemine Euroopa
Liiduga.
Referendumi lähenedes on peaaegu kõik
arvestatavad poliitikud välja öelnud oma isikliku
seisukoha ja valdavalt on see Euroopa Liitu toetav.
Keskerakonnal, kes soovis enda poole võita ka
eurovastaste ja kõhklejate hääled ning
selle tõttu selget arvamust öelda ei tahtnud,
läks kongress käest ära – eurovastased
olid ülekaalus. Erakonna juhtkond, kes niisugust
tulemust ilmselt ei oodanud, ruttas teatama, et see
polnud kongressi otsus, vaid osalejate arvamus. Ka need
näiliselt eurovastastest juhtivad tegelased, kelle
ülesanne oli ilmselt erakonnale populaarsust koguda,
näitasid oma tegelikku meelsust kongressi arvamust
pehmendavate avaldustega esinedes.
Erakondadest ongi jäänud selgelt europessimistide
hulka ainult need väikesed parteid, kellel oma
näo säilitamiseks ja häälte saamiseks
on vaja millegagi suurtest järsult erineda. Ilmselt
muudavad paljud neist oma positsiooni pärast Eesti
ühinemist Euroopa Liiduga ja otsivad mingi teise
teema, millega silma paista.
KIRIKUD ÜTLEVAD OMA SEISUKOHA
Eesti kirikutest on selgelt oma seisukoha välja
öelnud luterlik kirik – nemad on Euroopa
Liidu poolt. Kommentaatorid on kiiresti tõmmanud
paralleele Leeduga, kus otsustavat mõju omav
katoliku kirik samuti Euroopa Liitu enne referendumit
toetas.
Eesti EKB Liidu vanematekogu pöördumine
on toodud sellel leheküljel eraldi välja.
Liit ei asunud ühele kindlale positsioonile, vaid
kutsus igaühte otsima Jumala tahet.
Kindlalt euroskeptilisel seisukohal on Eesti Kristlik
Rahvapartei. Kas samale seisukohale asub ka mõni
Eesti uskkond, ei ole veel teada.
KÕIK EI PEA MÕTLEMA ÜHTEMOODI
Kuulutaja on ennegi väljendanud arvamust, et
mingit ühtset seisukohta Euroopa Liidu suhtes kõigil
eestlastel ega kõigil kristlastel olema ei pea.
Miks siis ei võiks usklikel olla Jumalalt saadud
selgus, mis on õige ja mis vale?
Kui vaatame Piiblis otsustamisaegu, siis ei nõutud
asjaosalistelt ühesugust mõtlemist. Iisraelis
kasutati Jumala otsuse teada saamiseks liisuheitmist.
Ka kuningas Saul valiti liisku heites. Tulemuse kohta
ütles Saamuel: “Kas näete, kelle Issand
on valinud?” (1Sa 10,24). Apostlid, asudes valima
endale uut kaaslast Juudas Iskarioti asemele, ei nimetanud
üksmeelselt ühe mehe nime, vaid seadsid üles
kaks, palvetasid ja heitsid liisku. Piibel ei sea kahtluse
alla selle toimingu õiguspärasust (Ap 1).
“Liisku heidetakse kuuehõlmas, aga selle
otsus on Issandalt” (Õp 16,33).
Eesti rahvas ei ela kõik ühtemoodi. Erinevad
huvid on rikkal ja vaesel, palgatöölisel ja
firmajuhil, majaomanikul ja üürnikul, põllumehel
ja tööstustöölisel, saarte elanikel
ja mandrirahval, piiri ääres ja sisemaal.
Sellist nimekirja võiks jätkata.
Kõigis elanikegruppides on kristlasi. Kui üks
palub Jumalalt päikesepaistet ja talle on seda
kindlasti vaja, teine palub vihma, sest talle on seda
vaja, siis Jumal otsustab, kuidas mõlema eest
hoolitseda.
Kaasaja valimissüsteem on see liisukivi, mida
Jumal nüüd kasutab. Tema paneb hääletustulemusega
paika enda tahte, mis ületab üksikhääletajate
arusaamised. Sellepärast peaksid usklikud kindlasti
referendumil osalema.
Kuulutaja ei ütle, kuidas peaks hääletama.
Toimetaja kui eraisik otsustas hääletada Euroopa
Liitu astumise poolt. Mitte suurest vaimustusest selle
liidu suhtes, vaid praegusele ajale ja tulevikule mõeldes.
Seejuures on kindlasti õige Jumala sõna:
“Ei idast ega läänest ega kõrbe
poolt tule ülendamist, vaid Jumal on, kes mõistab
kohut; Ta alandab ühte ja ülendab teist”
(Ps 75,7–8).
Eesti EKB Liidu
vanematekogu pöördumine
“Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna
elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud
ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat”
(Ap 17,26—27a).
Kallid kaaskristlased, meie rahva ees on keeruline valik
Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Me kuuleme
nii Euroopa Liitu pooldavaid kui ka eitavaid seisukohti,
osa neist on põhjendatud, osa lähtub emotsioonidest.
Paljud probleemid ja küsimused on tehnilist või
poliitilist laadi, osa aga vaimulikud ning moraalsed.
Olukorra keerukust arvestades on põhjendatud
otsuse tegemine raske. Seepärast kutsume üles
palvetama ja paastuma, sest rahvaste saatus on Jumala
käes. Kristus on meile kinkinud vabaduse, Tema
tunneb meie tulevikku. Sama väär, kui on loota
rikkusele ja turvalisusele kujunevas Euroopa Liidus,
on siduda oma rahva tulevikulootused iseka ning jonnaka
rahvusriiklusega. Mõlemad võimalused sisaldavad
ohte ja teadmatust.
Kristus on kogu maailma Issand ning meie Tema järgijatena
oleme kutsutud kuulutama evangeeliumi kõigile
rahvastele. Nii Eestimaa kui ka kogu Euroopa vajab koguduse
eestpalvet ja kristlike väärtuste eest seismist.
Sellepärast, kallid kaaskristlased, seisatugem
meie maale ja rahvale nii otsustaval ajal Jumala ees,
otsigem Tema palet, usaldagem end Tema kätesse
ja langetagem siis oma otsus, mis austab Tema nime.
Eesti EKB Liidu vanematekogu
ME
USUME, ET PARIM ON VEEL EES
“Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea
Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja Ta jüngrid
olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles
Jeesuse ema Talle: “Neil ei ole enam veini.”
Jeesus ütles talle: “Mis on sul minuga asja,
naine? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema ütles
teenritele: “Mida iganes Tema teile ütleb,
seda tehke!” Seal oli aga kuus kivianumat juutide
puhastuskombe pärast, igaühte võis
mahtuda vähemalt sada liitrit. Jeesus ütles
neile: “Täitke anumad veega!” Ja nad
täitsid need ääretasa. Ja Ta ütles
neile: “Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!”
Ja nemad viisid. Aga kui pulmavanem maitses vett, mis
oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on —
teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda —,
siis pulmavanem kutsus peigmehe ja ütles talle:
“Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja
kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled
hoidnud hea veini praeguseni alles.” See tegu
Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega
Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et Ta jüngrid
jäid Temasse uskuma.”
Johannese 2,1-11
See on lugu Jeesuse esimesest imeteost. Sündmus
toimus Galileas Kaana linnas, umbes viie kilomeetri
kaugusel Jeesuse kodulinnast.
Johannese evangeeliumis me Maarjat eriti palju ei
kohta. Temast on juttu 2. ja 19. peatükis. Viimane
on eriti seotud Johannesega. Jeesus ütles ristil,
et Johannes hoolitseks Tema ema eest.
Maarja oli pulmas üks olulistest tegelastest
— ta aitas seda korraldada. Ka Jeesus ja Tema
jüngrid olid pulma kutsutud.
Juudi kombe järgi tuli pulmi alustada kolmapäeval,
kui pruut ei olnud varem abielus olnud ning neljapäeval,
kui ta oli lesk. Pulmapidu kestis terve nädala.
Mis te arvate, kas Ristija Johannes oleks tulnud sellele
peole? Kardan, et mitte. Aga Jeesus oli teistsugune.
Talle meeldis olla inimestega.
KUULA JEESUST KÕIGES
Pulmas lõppes vein otsa. Miks Maarja pöördus
Jeesuse poole? Sest ta teadis, et Poeg aitab. Kelle
poole meie pöördume, kui vajame abi? Selles
maailmas on palju inimesi, kes palvetavad Maarja poole.
Ometi läks Maarja Jeesuse juurde ja meiegi peaksime
minema otse Tema juurde.
Jeesus vastas väga huvitavalt: “Mis on
sul minuga asja, naine?” Ta ei olnud oma ema vastu
ebaviisakas, vaid see oli viis, kuidas heebrea keeles
väljenduti. Ta ütles tegelikult: “Ära
muretse, ma hoolitsen selle eest.”
Aga Jeesus ütles ka: “Minu tund ei ole
veel tulnud.” Kas te tunnete selliseid emasid,
kes oma poegi üritavad elus edasi lükata?
Enamik neist üritab oma lapsi aidata. Maarja ei
olnud teistest emadest erinev. Nii Maarja ütleski
teenritele: “Mida iganes Tema teile ütleb,
seda tehke!”
Ta ei ütelnud seda orjadele, vaid teenritele.
Mida ütleb Jumal tänapäeva sulastele?
Sama – tehke seda, mida iganes Jeesus teile ütleb.
Kui me tahame olla Kristuse sarnased, peame kuulama
Teda. Peame tegema, mida Tema tahab. Kui loeme ja õpime
tundma Piiblit, näeme, et Jumal ootab meilt nii
mõndagi. Kristlaseks olemine on sageli lihtsalt
kuulekus Loojale.
JEESUS MUUDAB
Seal oli kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast,
igaühte võis mahtuda vähemalt sada
liitrit. Need nõud olid tseremoniaalse puhastusriituse
pärast, et enne peole minekut võiksid juudid
pesta ära oma käed ja jalad. Kivianumad olid
tühjaks saanud. Jeesus käskis täita need
veega. Anumad olid väga suured, aga teenrid täitsid
need ääretasa. Kivianumates oli ainult vesi
ja ei midagi muud. Jeesus ei puudutanud vett. Ta ei
pidanudki seda tegema.
Mis on selles maailmas veel tavalisem kui vesi? Jeesus
võtab tavalised asjad, tavalised inimesed, tavalised
elud ja teeb midagi, mis muudab neid. Just selline ongi
pöördumine. Kui keegi on pöördunud
Kristuses, siis vanad asjad on möödunud ja
inimene on muutunud uueks. Iga usklik inimene on Jumala
ime.
Siis käskis Jeesus: “Ammutage nüüd
ja viige pulmavanemale!” Siin on öeldud,
et nad tõesti tegid selle järgi. Kas sina
oma elus oled teinud seda, mida Jeesus käskis?
Kuidas sa võid olla Kristuse sarnane, kui sa
ei tee seda, mida Tema ütleb? Nemad järgisid
seda.
Oli üks vana meremees, kes uskus palvesse. Kunagi
oli ema talle öelnud: “Mu poeg, ära
anna Jumalale juhtnööre!” Anna Kristusele
aru, kuidas sa oled teinud, anna raport! Teenrid järgisid
Jeesuse juhtnööre.
PARIM LÕPUKS
Pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks,
ega teadnud, kust see oli pärit, teenrid aga, kes
olid vee ammutanud, teadsid seda.
Seda kutsub C.S.Lewis vana loodu imeks. Jumal muudab
vett veiniks iga päev, aga see võtab looduses
aega. Mida Jumal tavaliselt teeb pika aja jooksul, seda
tegi Jeesus siin lühikese ajaga.
Pulmavanem ütles: “Igaüks paneb esmalt
lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud,
lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni
alles.” Ingliskeelses tõlkes öeldakse,
et sina oled hoidnud parima alles. Originaali kreekakeelne
sõna tähendab midagi väga head või
kallist. Pulmavanem ütles, et kõige parem
on hoitud kõige viimaseks.
Kas Jumal hoiab kõige parema meile kõige
lõpuks? Paljuski jah. Kas mitte taevas ei saa
olema parem kui see elu siin? Kas me ei oota tulevikult
seda head, mida Jumal on tõotanud? Usun, et ootame
head samuti siinses elus, kui elame koos Jeesusega.
Tema muudab meie elu üha paremaks ja paremaks.
Usun kristlasena kogu südamest, et kõik
ei ole veel saavutatud — parim on veel tulemas.
Mida me usume tuleviku kohta? Me ei usu, et läheme
tagasi pimedatesse aegadesse. Me ei usu, et Eesti läheb
tagasi vangistuseaegadesse. Usume, et Eesti saab maailmas
hakkama. Usume, et Jumal ei jäta maha neid, kes
Teda armastavad ja järgivad. Usume, et parim on
veel ees.
JUMALA KIRKUS
Tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega
Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et jüngrid
jäid Temasse uskuma.
Kas Jeesus tegi imesid, kui Ta oli väike laps?
Toomase evangeeliumis räägitakse sellest,
kuidas Jeesus võttis savi, tegi sellest väikese
linnu, viskas õhku ja linnuke lendas. Loomulikult
ei ole seda Piiblis. Siin öeldakse, et see oli
esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma
kirkust.
Jumala kirkus paistab läbi kogu Vana Testamendi.
Jesaja 60 räägib Jumala auhiilgusest. Aga
kui Jeesus tuli, siis inimesed nägid Temas seda
Jumala auhiilguse paistust. Jüngrid ei uskunud
mitte ime pärast, vaid sellepärast, et nad
nägid Jeesuses Jumala kirkust.
Kas Jumala kirkus paistab meie elust inimestele? Kas
nad näevad meis sedasama Vaimu, kes pani inimesi
ülistama Jeesuse ajal? Kas nad näevad selle
elu armastust? Kas nad näevad meis Püha Vaimu
rõõmu? Kas nad näevad tulevikulootust?
Kas nad näevad seda, et me usume, et parim veel
saabub?
Ameerika Ühendriikides tehti üks uurimus
äri alal. Uuriti tuhandeid äriühinguid.
Küsimus kõlas, et kuidas võiks teie
ettevõttest veel parema teha? Kas vajate rohkem
masinaid ja paremat tehnoloogiat? 80 protsenti vastas,
et vaja on paremat suhtumist. Arvan, et kristlased ei
paista välja sellistena, kes vaatavad maailma ja
ütlevad, et nad on kõige vastu. Arvan, et
inimesed näevad meis eluentusiasmi, Jeesuse armastust,
mis ületab kõik muu ja täidab meid
Jumala rahu ja rõõmuga. Me usume Teda
just selliselt.
Oli kaks meest, kes olid head sõbrad. Nad käisid
igal õhtul väljas joomas. Korraga sai üks
meestest kristlaseks. Tema elu hakkas muutuma. Usule
tulnu oli väga mures oma sõbra pärast.
Ta tahtis semulegi Jeesusest rääkida. Sõber
ütles, et tal on väga raske seda uskuda, et
Jeesus võib teha pimeda nägijaks, jalutud
käima panna, äratada surnud üles ja muuta
vee veiniks. “Kas sa tõesti usud seda?”
küsis ta. Sõber vastas: “Jah, ma usun.”
“Miks
sa seda usud?” “Sellepärast, et oma
kodus olen ma näinud Jeesust muutmas viina mööbliks.”
Jeesus Kristus on ainus, kes võib meie elu
muuta. Kui näeme Teda auhiilguses ja järgime
Temaga sarnastumise kurssi, on see parim, mida võime
elus teha.
BILL ANKERBERG
Whittieri koguduse pastor (Ameerika Ühendriigid)
Jutlus Eesti EKB Liidu suvepäevade lõpujumalateenistusel
20. juulil 2003 Võrus
Tõlkis Meego Remmel
PALUPERA
KOGUDUS PÜHITSES UUE PALVELA
Palupera kogudus Valgamaal tähistas 16.—17.
augustil 90. aastapäeva.
Kümme aastat tagasi, 16. augustil 1993. aastal
sai pastor Peeter Sula esimest korda sisse koguduse
praegusesse palvelasse Hellenurmes. Hoone ei kuulunud
kellelegi. Uksed olid lukus ja võtmed kadunud.
Tolleaegse vallavanema loal murdis Peeter Sula ukse
lahti.
Hoone asub endises mõisakompleksis ja on tõenäoliselt
üle 200 aasta vana. Seal on kunagi olnud moonakate
elumaja ja kanala ning nõukogude ajal piima vastuvõtupunkt.
Muinsuskaitses on hoone arvel kui linnumaja.
Kogudus taotles hoonet endale, sest enamik jumalateenistuste
külastajatest ja pühapäevakooli lastest
elab Hellenurmes. Palupera palvela on viletsas seisus
ja ohutuse tagamiseks tuli seda toestada. Sõidud
Paluperra ja tagasi olid tülikad.
Nüüdseks on mahajäetud hoonest saanud
korralik palvela. Aastapäeva sisuks oligi hoone
pühitsemine 17. augustil. Kohal oli üle saja
inimese. Pühitsuspalve pidasid Peeter Sula, Tartu
Salemi koguduse pastor Meego Remmel ja Eesti EKB Liidu
asepresident Peeter Tamm.
Ees on koguduste ümberregistreerimine uute põhikirjadega
ja Palupera kogudus kavatseb endale võtta Hellenurme
koguduse nime.
Palupera palvela seisab praegu kasutamata ja sellele
otsitakse rakendust.
PEASEKRETÄR
LAHKUB AMETIST
Aktuaalne teema
Eesti EKB Liidu peasekretär TARMO
KÄHR lahkub 1. septembril ametist. Selle põhjustest
ja muustki oli ta valmis ka Kuulutaja lugejatele rääkima.
Käesolevas lehes on palju ruumi
antud suvekonverentsile, mille peaorganiseerija Sa olid.
Milline on Sinu enda mulje sellest ettevõtmisest?
Suvekonverents möödus positiivses õhkkonnas
ja meeleolus. Korraldajana ei saa paraku sageli ise
nii palju üritustest osa võtta, kui tahaks.
Väga sügava mulje jättis minusse ristimisteenistus
Tamula järve ääres. See on alati olnud
üks tipphetki suvepäevade kavas.
Suvepäevadele eelregistreerunuid oli küll
vähe ja tekkis kartus, et rahvast ei tulegi nii
palju kui eelmistel aastatel. Lõpuks kogunes
registreerituid siiski üle 600. Usun, et igal üldjumalateenistusel
oli osavõtjaid vahemikus 700 – 900. Seda
on sama palju kui eelmisel aastal Raplas.
Millele tuleb organiseerimisel kõige
rohkem tähelepanu pöörata?
Kohalik kogudus ja piirkond annab kõige suurema
värvingu organiseerimistöös. Igal aastal
on erinevad programmi- ja muusikajuhid, selle tõttu
on konverentsid erinevad.
Ürituse toimumise käigus saavad väga
olulisteks pisiasjad, sellepärast peab ka need
läbi mõtlema. Kas toole on õige arv;
kui kaua võtab aega rahva liikumine ühest
kohast teise – ei ole asja, mis oleks tähtsusetu.
Muudame teemat. Peasekretär jäeti
1. septembrist palgata ja Sina lahkud ametist.
Kohustetäitja jääb, sest Eesti EKB
Liidu põhikiri on nii koostatud, et ilma peasekretärita
ei ole võimalik töötada. Kohustetäitja
selle töö eest palka ei saa.
Miks on liidul raha vähe?
Juba aastaid ei pane kogudused kokku nii palju raha,
nagu on vajalik liidu igapäevaste tööde
finantseerimiseks. Osa projektidest on tehtud isetasuvatena
— suvepäevad, lastepäev ja noorte piiblipäevad
ning paljud teised üritused.
Eesti vabanemise ajal ja pärast seda oli välisabi
väga arvestatav. Mida aeg edasi, seda vähem
tuleb abi välismaalt, sest leitakse, et eestlased
on piisavalt iseseisvad, et ise toime tulla.
Põhjus on ka selles, et kogudused ei tea, mille
nimel raha tuleks kokku panna. Ma ei oska öelda,
kui paljud loevad eelarve põhjalikult ja mõttega
läbi. Konverentsi lühikese ajaga ei ole paraku
võimalik kõike ära seletada.
Miks peaks liitu toetama, mis on liidu missioon –
arvan, et neid asju kõik meie liidu koguduste
liikmed lõpuni ei mõista. Oma lähiümbruskonnaski
on nii palju teha, et kogudustel ei jätku sageli
sellekski raha. Siiski on mõned väga olulised
funktsioonid, mida üksikkogudused täita ei
suuda. Võtame näiteks haridusküsimused
või riigiga suhtlemise.
Kogudused peaksid võtma põhimõtteks,
et üks kümnendik sissetulekust läheb
liidu ühisesse kassasse. Neid kogudusi pole vähe,
kes nõnda talitavad või rohkemgi annavad.
Kahjuks on ka neid, kust õieti midagi ei tule.
Kui me ressursse ei ole valmis rohkem kokku panema,
siis tuleb ka öelda, et me rohkem ei tee.
Kas kokku hoitakse veel millegi pealt?
Peasekretäri palga kokkuhoid on liiga väike,
et auku täita. Ajakirja Teekäija tuleb sel
aastal veel ainult kaks numbrit. Tahame seda välja
anda, aga siis peame olema valmis ka maksma. Me ei saa
lootma jääda, et Teekäija hakkaks end
sama hästi müüma nagu näiteks Kroonika.
Vanematekogu otsustas Laste- ja Noortetöö
Keskusele eraldada ainult ühe inimese palgafondi.
Tõsi, selle aasta lõpuni on tagatud välisabi
toel kahe inimese palk.
Kahtlemata ei ole selline olukord hea. Meil kõigil
tuleks midagi teha, et kevadisest konverentsist saaks
jälle edasi minna normaalse töörütmiga.
Tahan omalt poolt tänada kõiki, kes liitu
kogu aeg on aidanud.
Liidul on nüüd uus põhikiri,
mis ootab registreerimist.
Sisuliselt ei muutu midagi. Kui seni oli liidu juhatuse
esimeheks peasekretär, siis uue põhikirja
järgi on selleks president. Tööülesannete
jaotus presidendi ja peasekretäri ametikohtade
vahel on sisuliselt endine.
Samuti muudeti ära liidu nimelühend. Nüüd
on selleks Eesti EKB Koguduste Liit. Arvatavasti jäädakse
kõnekeeles kasutama erinevaid lühendeid.
Me ei suuda kõiki inimesi panna korrektselt rääkima.
Sa oled peasekretäri ametis olnud
kaks ja pool aastat ning lisaks jätkanud ka Kohtla-Järvel
pastori kohustetäitjana.
Alustasin täitevsekretärina ja see roll
oli mulle võib-olla kohasem. Varsti tuli konverentsil
põhikirja muutmine ja loodi taas peasekretäri
koht. Minu roll muutus. Nüüdsest on täitev-
ja peasekretäri rollid jälle lähedasemad.
Meil kasvab peres kaks toredat last. Iga vanem teab,
et pere igapäevased vajadused nõuavad oma
osa. Seetõttu on mul vaja niisugust tööd,
mille eest ma palka saaksin. Kohtla-Järve koguduselt
ei ole ma kunagi palka saanud, ainult kulud on kaetud
olnud.
Kas võtad nüüd vastu
mingi uue vaimuliku töö?
Liidu president Helari Puu on öelnud, et vaimulikule
tööle asumiseks vajame Jumala ja koguduse
kutset ning isiklikku valmisolekut. Kui üks neist
komponentidest puudub, siis ei ole mõtet edasi
rääkida.
Ma ei ole jõudnud veel muretsema hakata. Ilmselt
ei jõuagi viimasel kahel nädalal, sest tööd
on väga palju. Olen veendunud, et lahendus tuleb.
Loomulikult tuleb iga ettepanekut tõsiselt
kaaluda. Vaimulikku tööd, millest elada saab,
peaaegu ei ole.
Olen elus teinud mitmeid töid, alates bussijuhi
ametist kuni suure arvutivõrgu haldurini. Töötasin
ka Kohtla-Järvel eesti gümnaasiumis õpetajana
ja kooli infojuhina, kust mu palk tuli. Võimalik,
et ka nüüd jätkan tööd koolis.
Keegi ei tea ju veel, et oled vaba.
Kas tahad jääda vaimulikule tööle?
Ma ei ole kaotanud seda kutsumust, mille kunagi sain.
Töötan kaasa Tallinnas Nõmme Baptistikoguduses.
Ka Kohtla-Järvel ei ole ikka veel uut pastorit.
Täname!
20. augustil Tallinnas
USKLIKUD
PEAVAD HOIDMA KOKKU
Eesti EKB Liidu suvepäevade
külaliseks Võrus oli Euroopa Baptistiföderatsiooni
(EBF) president GRIGORI KOMENDANT (57), kes on ka Ukraina
EKB Liidu president. Kuulutaja oli huvitatud külalise
mõlemast tööst.
Grigori Komendant (vasakul) jutlustab Tamula järve
ääres ristimisteenistusel.
Tõlkis Jüri Nõlvak.
UKRAINA USKLIKUD ON TUNTUKS SAANUD
VÄGA EDUKA TÖÖGA.
Meie liitu kuulub 2700 kogudust ja misjonigruppi.
Viimase kümne aasta jooksul oleme avanud üle
1500 uue koguduse. Kui me endistel aegadel ristisime
kogu Nõukogude Liidus 5000—8000 inimest
aastas, siis nüüd ristime ainuüksi Ukrainas
üle 10 000 inimese aastas. Nii on vabaduseaeg toonud
suure õnnistuse. Ma ütlen rahuldustundega,
et mitte kunagi varem ei ole olnud niisugust imelist
vabaduseaega.
MIS ON UKRAINA ÄRKAMISE PÕHJUSEKS?
Esiteks vabadus ja sellest tulenevad võimalused.
Saame vabalt kuulutada evangeeliumi koolides, tänavatel,
vanglates ja armees.
Teiseks tekkis seitsmekümne aasta jooksul inimestes
vaimulik vaakum. Nad on evangeeliumile avatud ja püüdlevad
selle poole. Sellepärast on Ukrainas praegu väga
lihtne asutada uusi kogudusi. Aastas avame 140—150
uut kogudust. Meie juurde tulevad väga erinevad
inimesed, ka intelligents.
Ukrainas tegutseb umbes sada misjoniorganisatsiooni,
millel on meie liiduga väga hea koostöö.
Ühine töö annab erilise õnnistuse.
Tulemuseks on see, et meile mitte ainult ei tule misjonärid,
vaid me läkitame neid ka välja. Meie misjonärid
töötavad Venemaal, Lätis, Portugalis,
Poolas, Kreekas ja Bosnia-Hertsegoviinas.
Me saame aru, et ristiusk on praegu moes. On oht,
et tekib nimekristlus. Aga kui me jutlustame, tulevad
inimesed kogudusse ja teevad otsuseid teadlikult.
VABADUS ON JU MUJALGI ENDISE NÕUKOGUDE
LIIDU ALADEL. MIKS ON ÄRKAMINE AINULT UKRAINAS?
Ma ei ütleks, et ainult Ukrainas, kuid seal on
see suurem. Üks eelis on see, et meil on ühtsus.
Teiseks, koostöö misjoniühingutega. Ülejäänu
sõltub Jumalast. Tema õnnistab ja meie
kasutame seda. Ma ei ütleks, et me midagi erilist
teeksime. Oleme avatud kõigele sellele, mida
Jumal tahab teha ja Ta teeb.
1990—1994 juhtisin ma Moskvas seda EKB liitu,
kuhu ka Eesti kogudused kunagi kuulusid. Kui mind valiti
sellesse ametisse, pidasin kõige olulisemaks
mitte segada töö tegemist. Sama on ka Ukrainas.
Meil on hea struktuur ja palju töötegijaid.
Kõik nad tegutsevad vabalt, nagu ise tahavad.
MILLISED SIDEMED ON ENDISE NÕUKOGUDE
LIIDU MAADE USKLIKEL SÄILINUD EESTIGA?
Minevikust on meil palju häid mälestusi.
Meenutame rõõmuga Eesti vendi Robert Võsu
ja Osvald Tärki. Loen siiamaani meelsasti nende
kirjutisi ajakirjast Bratski Vestnik. Need on jäänud
Eesti panuseks kunagisse liitu.
Olin Tallinnas 1990. aastal, kui uus aeg alles algas.
Nüüdseks näen ma suuri muutusi. Sellised
konverentsid nagu Võrus on võimalikud
ainult vabaduse tingimustes. Kujutage ette, et niisuguses
väikeses linnas on igal pool, kuhu ka vaataksid,
baptistid. Ka Ukrainas võime me nüüd
selliseid konverentse pidada.
Peame meeles minevikku, elame tänases päevas
ja mõtleme tulevikule. Nõukogude ajal
olid ühed ohud kogudustele ja vabaduse tingimustes
on teised. Peame hoidma kokku, palvetama üksteise
eest, andma üksteisele infot. Selles on meie jõud.
PALUN RÄÄKIGE EBFIST!
EBFi kuulub 51 maad. Baptistlik Euroopa kaart on laiem
kui geograafiline, ulatudes Portugalist Kamtšatkani
ning põhjapolaarjoone tagant Egiptuseni. Vaatamata
sellele, et Euroopas on tekkinud palju uusi riigipiire,
on meil väga head omavahelised sidemed ja suhted.
Vabaduse 12 aasta jooksul on toimunud suured muudatused
kõikides iseseisvunud riikides. Euroopas toimub
üksteisele lähenemine ja barjääride
kadumine. Loodan, et varsti võime sõita
kogu Euroopas ilma viisata ja omada võimalust
jutlustada. Lääne-Euroopa vajab Ida-Euroopa
abi ja Ida-Euroopa vajab Lääne-Euroopa abi!
IGAL POOL EI OLE VIST PILT NII ILUS
NAGU UKRAINAS?
Saksamaal oli peaaegu kaks aastat probleeme. Nüüd
on olukord paranenud. Austrias ja Belgias ei ole baptistidel
ametlikku tunnustust. Lääne-Euroopas väheneb
koguduste külastatavus ja ristitavate arv. Vähem
avatakse uusi kogudusi. Isegi Tšehhis pole viimase
kümne aasta jooksul avatud ühtki uut kogudust.
Ukrainlased avasid Portugalis 11 uut kogudust. Sealne
baptistiliit on väga rahul, sest ukrainlased tõid
neile uut verd. Need on ukraina kogudused, kuid töötavad
koos kohalikega. Portugalis ja Hispaanias on üle
100 tuhande ukraina emigrandi.
EBFIS ON KA KESK-AASIA RIIGID. MIDA
ON EBF SEAL TEINUD?
Just liiduna on hea nende riikidega rääkida
— nii võetakse meid rohkem kuulda.
Aserbaidaanis olid raskused ja me kirjutasime
avalduse president Geidar Alijevile. Väga keeruline
olukord on Turkmeenias. Baptistide Maailmaliidu (BWA)
peasekretär Denton Lotz ja EBFi peasekretär
Theo Angelov kohtusid Ukraina presidendi Leonid Kutšmaga
ja palusid temalt abi presidentide tasemel. Meil on
täielik vabadus, seal pole mingit vabadust. Rääkisime
Aserbaidaanist, Gruusiast ja Turkmeeniast. Leonid
Kutšma sõbrustab nende maade presidentidega
ja ta lubas proovida midagi teha.
On vabaduse piirkondi ja vabaduseta piirkondi. Kes
oleks näiteks võinud uskuda, et 21. sajandil
põletatakse Gruusias Piibleid (vt. Kuulutaja
nr. 148 – toimetuse märkus)? Siiski, Gruusia
president Eduard Ševardnadze pööras sellele
tähelepanu ja külastas isiklikult baptistikogudust.
Meie asi on raskustest kõnelda ja koos neid lahendada.
Maailm on avatud, info liigub ja enam ei saa midagi
varjata nagu nõukogude ajal.
Väga palju sõltub inimestest. Sageli ei
võeta evangeeliumi sõnumit vastu. Aga
kui usklikud elavad selle järgi ja teevad sotsiaaltööd,
siis inimeste arvamus muutub.
KAS SRÜ RIIKIDES MINGIT ÜHIST
RELIGIOONIPOLIITIKAT EI OLE?
Ei ole, sest riigid on väga erinevad. Baptistidena
oleme ühinenud SRÜ-siseseks koostööks
Euro-Aasia föderatsiooni. Meil on mõned
ühised projektid ja püüame oma kokkusaamisi
korraldada erinevates paikades. Järgmisel aastal
kohtume Armeenias. Toetasime üksteist rasketel
aegadel ja püüame ka nüüd mitte
üksteist unustada.
KAS KÕIGIS SRÜ RIIKIDES
ON VEEL BAPTISTE?
Ainult Turkmeenias neid ametlikult ei ole. Tegelikult
on nad sealgi olemas. Aidata on neid muidugi raske.
KUIDAS LÄHEB LÄHIS-IDAS?
Seal on muidugi keeruline. Kes on korra käinud
Iisraelis, seda Süüriasse ja Liibanoni sisse
ei lasta või on vaja kahte passi.
EBF organiseeris Ammanis eelmise aasta oktoobris konverentsi.
Seal viibisid Egiptuse, Jordaania, Süüria,
Palestiina ja Iisraeli esindajad. Väga hea konverents
oli ja on, mida meenutada. Need maad ja nende poliitika
on väga erinevad. Moslemimaades ei ole baptistidel
nii palju probleeme muhameedlastega kui kristlike suurkirikutega.
Liibanonis on 52 baptistide kristlikku kooli. Beiruti
kesklinnas on 1180 õpilasega kool. 95 protsenti
lastest on muhameedlased. Õpetus on kristlik.
Kõike räägitakse avalikult. Ka nimi
on Beiruti Baptistlik Kool. Kooli kõrval on kirik
ja lapsed käivad seal iga nädal. Lapsed pannakse
nendesse koolidesse, sest sealne maine ja tase on kõrged
ning distsipliin tugev.
PALJUD KRISTLASED TOETAVAD IISRAELI,
KUID PALESTIINA KRISTLASTELE SEE EI MEELDIVAT.
Meie konverentsil ei olnud seda märgata. Seal
oli nii Iisraeli kui ka Palestiina kristlasi. Meie kristlastena
saame asjadele vaadata ainult nii, nagu Piibel õpetab.
Tahame või mitte, Iisraeli rahvas on Jumala poolt
valitud. Teame ka seda, kust probleemid pärit on.
Usun, et see, mis toimus Iraagis, stabiliseerib veidi
olukorda. Ameerikal on selles piirkonnas nüüd
rohkem mõjujõudu. On küll rahu, aga
läheneb aeg, mil saab tõeks Piibli kirjakoht
1Te 5,3: “Kui öeldakse: “Nüüd
on rahu ja kindel olek”, siis langeb äkiline
hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel
naise peale, ja nad ei pääse pakku.”
Araabia riigid on ühinenud, nad on väga
tugevad ega ole sisemiselt valmis ristiusku vastu võtma.
Seal algas inimkonna ajalugu ja seal leiab see ka oma
lõpu.
SUURIMAL BAPTISTILIIDUL, AMEERIKA
LÕUNAPOOLSETEL BAPTISTIDEL, ON TEKKINUD LAHKARVAMUSED
BWAGA.
Lõunapoolsed baptistid lähevad konservatiivset
liini mööda. Nad tahavad BWAst lahku lüüa
ja vähendasid oma osamaksu kolm korda. BWA president
Billy Kim on väga autoriteetne. Ta püüab
neid hoida, et nad maailmaliidust kaugele ei läheks.
Palju oleneb sellest, kes saab järgmiseks presidendiks.
Ukrainas töötavad lõunapoolsed baptistid
väga hästi. Meil on 40 nende misjonäriperekonda.
Nad on algusest peale teinud koostööd meie
koguduste ja liiduga.
TEIE PRESIDENDIAEG EBFIS SAAB PEATSELT
LÄBI.
EBFis on selline süsteem, et tulevane president
töötab enne kaks aastat asepresidendina ja
seejärel kaks aastat presidendina. 27. septembril
saab uueks presidendiks Billy Taranger Norrast. Järgmisel
aastal vahetub ka peasekretär. Theo Angelov annab
ameti üle Tony Peckile Suurbritanniast ja keskuseks
saab Sofia asemel Praha.
Minu ametiajal EBFil suurt kongressi ei olnud. Väikesi
konverentse oli mitmeid. Augusti lõpus tuleb
Kiievis konverents, kuhu koguneb terve Euroopa esindus.
Kõige rohkem vajavad kinnitust pastorid, sellepärast
kohtusime nendega igal pool. Selline, nagu on pastor,
on ka kogudus.
TÄNAME!
19.—20. juulil 2003 Võrus
JUMAL
ANNAB TÖÖKS VAJALIKU JÕU
Laulja ütles Ps 119,32: “Ma jooksen su käskude
teed.” Miks? “Sest sina teed mu südame
avaraks.”
Elu on nagu jooksmine või käimine. Siiski,
jooksjad võivad peatuda, aga elus ei saa jääda
paigale. Ükski sekund, mis möödub, ei
kordu enam kunagi.
Martin Luther on öelnud, et kui inimese elu oleks
nagu heebreakeelne Piibel – alustatakse tagantpoolt
ja minnakse ettepoole — kui palju õigemini
me suudaksime ehk siis elada. Kas jah või ei,
see on meie otsustada.
Minu vanus lubab mul elule tagasi vaadata. Mis on
olnud minu kõige õnnelikumateks tundideks?
Ütleksin, et need, kui elu on eriti raske olnud.
Siis on ka Jumala au väga lähedal olnud.
Mul on olnud võimalus koos õega teenida
Jumala riigis piirkonda, mis on natuke probleemne ning
see töö on tekitanud ka inimestes imestust.
Oleme kuulutanud Jumala Sõna Narvas, Sillamäel
ja nende linnade ümbruses.
Oleme näinud palju valu. Oleme näinud mahajäetud
külasid ja lagunenud maju. Oleme näinud lapsi,
kes nõrkevad kooliteel. Oleme näinud palju
pahesid ja halba. Me ei ole osanud midagi muud teha,
kui nende inimeste eest palvetada ja neile Jumala Sõna
kuulutada.
Eile Võru linnas jalutades kuulsin tahtmatult
pealt, mida kaks pereprouat omavahel läbi akna
rääkisid. Üks arvas, et võiks
ju minna telki kuulama, mida seal räägitakse.
Teine oli väga agressiivne — kui nad on nii
võimsad, et teavad kõike ja tunnevad ka
elusaladusi, siis andku meile tööd, et võiksime
oma lastele leiba teenida.
See on absurdne. Meil ei ole võimalik kellelegi
tööd anda. Aga mida me oleme osanud teha?
Tagasiside, mille oleme saanud, ei ole tulnud heade
elutingimustega inimestelt. Oleme saanud kirju inimestelt,
kes on kaotanud oma töökohad. Jumal on aidanud
neid edasi ja nad on jälle tööd leidnud.
Olen endalt küsinud: milles on viga, et me oleme
seatud silmitsi selliste elu põhivajaduste ja
probleemidega? Üks on see – mõtelgem
tagasi oma esiisade kommetele.
Kui talumees läks põllule, pani ta enne
vilja külvama hakkamist käed kokku. Kui pere
istus laua ääres, ei hakatud enne sööma,
kui pereisa oli palvetanud ja lõiganud esimese
leivaviilu. Maha kukkunud leivale anti suud. Meie rahvas
on selle kõik unustanud. Unustatud on elementaarne
kristlus perekonnaelus. Sellepärast on meie kui
kristlaste õigus ja kohustus seda meelde tuletada
ka nendes paikades, kus need traditsioonid on ammu unarusse
vajunud.
Seisime 1988. aastal Narvas Hermanni kindluse hoovil.
Oli tulnud aeg, kus tohtisime jagada Piibleid. Täiskasvanud
mehed panid saadud piibliraamatu rinnale. Nägin
inimesi, kellel valgusid silma rõõmupisarad.
Piibel oli nende jaoks justkui eluleib ja -mõte.
Vähemalt mõnda ma tean, kes on selle elumõtte
ka oma südamesse jätnud.
Elagem oma elu nii, et me ei mööduks maaslamajast,
et me ei arvaks paljuks ega raskeks teha tööd,
mis tundub nii füüsiliselt, majanduslikult
kui ka oskuste poolest olevat ülejõu käiv.
Ütleksin seda ka oma möödunud aja kohta
– oskused olid puudulikud, raha ei olnud, polnud
ka füüsilist jõudu. Kõike on
antud aegamööda, päev-päevalt.
Tahaksin lõpetada ühe näitega Rooma
keisrist. Ta oli unustanud oma esiisade pärandi
ja nõuanded. Ühel päeval tuli tema
juurde tark seitsme tarkuseraamatuga ja küsis:
“Kas sa tahaksid oma riiki paremini valitseda
ja näha, kuidas su eelkäijad seda teinud on?”
Tark küsis raamatute eest hinda, mis oli keisri
jaoks liiga kõrge ja viimane loobus neist.
Tark tuli järgmisel päeval ja pakkus uuesti,
aga keiser loobus taas. Enne, kui tark uksest väljus,
viskas ta ühe tarkuseraamatuist tulle. Nii kordus
iga nädal. Kui ta oli ära visanud juba neli
raamatut ja ainult kolm oli järgi jäänud,
tärkas järsku keisri südametunnistus.
Mis siis, kui ta ei saagi teada, kuidas õigesti
riiki valitseda ja parandada vigu, mida ta teinud oli?
Ta ütles targale: “Ära tee seda! Jäta
need kolm raamatut mulle!” Tark vastas: “Ma
jätan sulle kolm raamatut, kuid hind on sama. Sa
pead maksma seitsme raamatu eest.”
Ärge makske kolme raamatu eest seitsme raamatu
hinda! Elage nii, et elu lõpul poleks midagi
vaja parandada ega kahetseda, nii et see hind oleks
teie jaoks liiga kõrge. Jumal õnnistagu
teid väga!
TAIMI KALDARU
Tunnistus Eesti EKB Liidu suvepäevade lõpujumalateenistusel
20. juulil 2003 Võrus
Suvepäevade rongkäik läks läbi Võru
linna.
OTEPÄÄ
UUE KIRIKU EHITUS EDENEB PIKKAMÖÖDA
Juba mitu aastat ehitab Otepää Palveränduri
kogudus endale uut kirikut. Ehitamine edeneb kord kiiremini,
kord aeglasemalt – vastavalt sellele, kui palju
raha ja abilisi leitakse. Sel suvel tuli kogudusele
appi inimesi üsna kaugelt – mõnedki
päris eksootilistest paikadest.
10. augustil tähistas kogudus pooleliolevas kirikus
oma 104. aastapäeva. Ka välismaalastest külalised
andsid seal edasi oma vaimuliku sõnumi.
EI NOKITSE KODUS
Rootsist Alundast tuli ehitama kaheksa inimest. Kokku
tegid nad tööd seitse päeva. Kaasas oli
elektrik, sanitaartehnik ja kaks uste ettepanijat. Ülejäänud
polnud spetsialistid, kuid nad aitasid teisi.
Alunda misjonikoguduse pastor Lars Levén ütles,
et on Otepääl käinud palju kordi. Nende
sõpruskogudus on tegelikult Elva baptistikogudus.
Peale Eesti toetavad nad kristlasi veel mitmes paigas.
Rumeeniasse saadetakse humanitaarabina riideid, Moldaaviasse
vanu, kuid häid põllutöömasinaid.
Indiasse läheb rahaabi, lisaks tegi üks noor
mees seal pool aastat noortetööd. Üks
misjonäripaar töötab Uruguays.
Kahesajaliikmelise koguduse jaoks on seda üsna
palju. Lars Levéni sõnul on nemad ainult
kanaliks, mis vahendab taevast saadut.
OTEPÄÄL ON KÜLM
Kariibi meres asuvatelt Neitsisaartelt tuli Otepääle
appi neli inimest. Kaks meest olid aastapäevaks
juba lahkunud, kohal olid veel kooliõpetaja Linda
Perez ja meditsiiniõde Pat Carter.
Neitsisaared kuuluvad Ameerika Ühendriikidele,
kuid ei ole selle riigi territoorium. Varem oli seal
Taani koloonia. Ühendriigid ostsid need saared
ära. Sealsetel elanikel on samad õigused
nagu USA kodanikel, kuid nad ei saa valida USA presidenti.
Sissetulekut annavad naftatööstus ja turism.
Nafta tuleb Venezuelast ja Saudi Araabiast. Maksupoliitika
on selline, et naftat on odavam ümber töötada
Neitsisaartel kui Ühendriikide territooriumil.
Neitsisaarte elanikud on vaesemad kui Ühendriikide
omad. Valged on tavaliselt edukamad ja rikkamad. Mitte
sellepärast, et teised rassid viletsamad oleksid.
Valgete kultuur Ameerikas pärineb puritaanidelt,
kes olid meeletud töörügajad. Aafrikast
toodud orjade järeltulijad vaatavad elule teistmoodi.
Neitsisaarte usklikele läks hinge, kui nad kuulsid
okupatsiooniaegsetest kristlaste raskustest Eestis.
60.—70. aastatel oli saarterahval endal päris
suur hirm Nõukogude Liidu ja sõja ees.
Inimesed ehitasid endale koguni varjendeid. Kui meenutada
Kuuba raketikriisi, siis võib neid mõista.
Otepääl olid külalised teist korda.
Seekord tegid nad kirikusaali lage —pahteldasid,
lihvisid, värvisid ja koristasid. Enda jutu järgi
kartsid nad väga alla kukkuda ja käisid tellingutel
jalad harkis. Eestlased seda küll ei märganud.
Linda Perezi sõnul õpetas laealune töö
teda palvetama, et Jumal valvaks igal hommikul tema
üle, kui ta välja läheb.
Eestis on Neitsisaarte inimeste jaoks väga külm.
Meie suvi on külmem kui nende talv. Nendel on aasta
läbi uksed-aknad lahti. Enamik nende kirikuid ei
ole katedraali moodi. Külaliste endi kirik on ümmarguse
põhiplaaniga, ümberringi on aknad. Nende
pühakoda on peaaegu ainuke, millel on konditsioneer.
Kütta pole vaja ja see teeb elu odavamaks. Õhu
jahutamine on odavam kui küte, kuigi seegi on kallis.
Linda Perez on kodus palju oma kätega ehitanud.
Mõlemal naisel olevat ka luuaga töötamise
kogemus. Neitsisaarte ehitustel on teistsugused nõuded
kui meil. Troopiliste keeristormide oht seab erilised
nõuded katustele. Akendel on luugid kaitseks
orkaani vastu.
Külaliste sõnul õppis nende grupp
siin väga palju ja Eesti on nüüd osa
nende elust. Nad tulid siia, et olla abiks ehitusel
ja avastasid, et Jumal tegi nende sees palju rohkem
tööd kui nemad ise teiste aitamisel. Nende
kogudus julgustab väga misjonitööd tegema
ja nad on avastanud, et selle kaudu tuleb õnnistus
ka endile.
Vaatamata nende jaoks külmale kliimale tundsid
Pat Carter (vasakul) ja
Linda Perez (paremal) end Otepääl hästi.
Keskel istub tõlk Evelyn Ainlo.
EHITUS EDENEB
Palveränduri koguduse pastor Margo Meri on seda
tööd teinud ühe aasta. Ehitustöid
juhib endine pastor Kalev Ainlo, Margo Meri osaks on
põhiliselt vaimulik töö. Viimase aasta
suurimad tööd on olnud lae soojustamine ja
viimistlemine ning akende panemine. Hiljuti toodi kanalisatsioon
sisse. Ka majas olevas korteris on palju tehtud.
“Püüame tükkhaaval teha,”
ütles Margo Meri. “Kõike korraga ei
jõua. Saaks osa ruume valmis, võiks sisse
kolida.”
“Nendest välismaalastest, kes tulevad meile
appi, võiks eeskuju võtta,“ kiitis
Kalev Ainlo. “Oma kulu ja kirjadega sõidavad
siia, majutuse ja söögi maksavad kinni. Elavad
väga tagasihoidlikes tingimustes kiriku korteriosas
pooleliolevas toas põrandal. Teevad pikki päevi
kella kaheksast hommikul õhtupimedani. Spetsialistide
töö on ka väga hea. Teised teevad abitöid,
kui on anda, või püüame neile õpetada
ehitustööd.”
NURINA
PLATSIL TOIMUS TÄNUTEENISTUS
Tallinna Oleviste koguduse vanematekogu esimehe Siim
Teekeli organiseerimisel korraldas Oleviste kogudus
koos Tallinna teiste uskkondade kogudustega ja mittetulundusühinguga
“Eestimaa, ärka!” 20. augustil Tallinnas
Toompeal Lossi platsil Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva
tänuteenistus-kontserdi.
Usklikud ja poliitikud kohtusid Toompeal Lossi platsil
Peeter Võsu foto
Sellel platsil on läbi aegade käidud nurisemas
ja protestimas ning kohale on toodud isegi sigu. Seekordne
üritus oli mõeldud esmalt tänu toomiseks
Jumalale vabaduse eest, mida oleme võinud kaksteist
aastat nautida. Tänu toodi ka riigijuhtide eest
ja väljendati igatsust, et usklikud erinevatest
konfessioonidest koos teiste eestimaalastega austaks
ja ülistaks Jumalat, sõltumata parteilisest
ja uskkondlikust kuuluvusest ning hoiakust Euroopa Liidu
suhtes.
Lossi platsile oli kogunenud väga palju rahvast,
küll perekondadena, lapsi, noori, keskealisi ja
vanemaid inimesi. Kohale oli tuldud kogu Eestist.
RIIGITEGELASED USKLIKEGA KOOS
Siim Teekel kutsus oma avasõnas üles unustama
erinevused ning tooma Jumalale tänu juhtide eest
ja olema üksmeelsed, et olla tõelised Jeesuse
jüngrid.
Oleviste koguduse pastor-evangelist Ülo Niinemägi
tänas alguspalves Jumalat ilusa maa, keele, juhtide
ja seaduseloojate eest ning soovis, et see “nurina
plats” võiks saada “kiituseväljakuks”.
Riigikogu esimees Ene Ergma meenutas sündmusi
aastast 1991, kui ta ise oli Moskvas tegemas teaduslikku
tööd. Kuuldes ülekannet ülemnõukogu
saalist, oli ta kindel, et Eesti riik on olemas ja me
saame vabaks.
Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes oli taasiseseisvunud
Eesti Vabariigi esimene peaminister, rõhutas
oma sõnavõtus: “Tänane päev
on eesti inimeste väärikuse ja eneseväärikuse
päev, see on kui püüe inimväärikuse
poole. Just inimväärikus on see, mida me mitte
kunagi, mitte iialgi ei tohiks kaotada. Eesti inimese
väärikuse aluseks on tema iseseisvus.”
Edgar Savisaar tsiteeris Piibist apostel Pauluse sõnumit
korintlastele: “Ent nüüd jääb
usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on
armastus” ja jätkas: “Nii on see ka
vabadusega. Me oleme uskunud vabadusse, oleme teinud
kõik, et vabaduse lootus täituks ja nüüd,
kus meil vabadus on käes, peame seda ka armastama.
Ja suurim, kõige suurem, mida me teha saame,
on armastada oma vabadust üle kõige, rohkem
kui raha, rohkem kui võimu, isegi rohkem kui
iseennast… Eestis ei ole riigiusku, aga Eesti
inimestes on üks ühine usk — usk meie
kõigi meelekindlusesse. See usk aitas 19. sajandi
ärkamisajal, aastatel 1918 ja 1991, see usk hoiab
meid vabana 21. sajandil. Hoiame meie riiki ja hoiame
meie rahvast.”
Riigikogu liige Ülo Vooglaid meenutas möödunut
ja seda, et paljud ei pidanud 20—30 aastat tagasi
võimalikuks Eesti riigi iseseisvust, nagu maailmgi
ei uskunud seda. Kuid kui mõistus, armastus ja
jõud on inimestes nagu meil üheksakümnendate
aastate alguses, siis ei ole ükski raskus liiga
suur. Ta kutsus üles tänama neid, kes tulid
suurepärasele mõttele korraldada tänujumalateenistus.
Ülo Vooglaid kutsus kohalolijaid palvetama Riigikogu
liikmete eest ja lõpetas sõnadega: “Vabaduse
hoidmine on meie püha kohus!”
USUJUHTIDE ÜKSMEELNE SÕNUM
Eesti Metodisti Kiriku superintendent Olav Pärnamets
meenutas Piiblist apostel Pauluse üleskutset Timoteosele
teha palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid
kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi
ülemate eest. Apostel kutsus üles olema tänulikud
kõige eest. Psalmist ütles: “Jumal,
sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu
kõik rahvad.”
“Rahvana me peaksime oma tänu selgesti
väljendama sõnas ja teos,” ütles
Olav Pärnamets. “Tänulikkus on suhteliselt
haruldane kultuurtaim inimsüdame põllumaal,
kus on nurina nõgesed, kirumise kibuvitsad, oigamise
ohakad, materdamise maltsad. Nendega peab võitlema
igaüks meist, sest me oleme inimesed ja mitte inglid…
Üks teismeline tütarlaps hakkas kirja panema
tänu põhjuseid ja tegi seda 20 aasta jooksul.
Ta sai 14 tuhat asja, mille üle peaks tänulik
ja õnnelik olema. Arvan, et Eestimaa ajaloost
ja tänapäevast võime leida rohkem kui
14 tuhat põhjust olla Jumalale südamest
tänulik…
Meile on vabadus antud juba kaks korda. Hoidkem seda,
sest võib-olla kolmandat korda seda enam ei anta.
Jumal, õnnista Eestimaad!”
Tervituse ütles kodumaale tagasipöördunud
Välis-Eesti vaimulik Harry Eller.
Tervitustega esinesid ja pidasid palvuse EELK Tallinna
praost Gustav Piir, Eesti EKB Liidu president Helari
Puu, EKNK pastor Märt Vähi, Eesti Kristlike
Vabakoguduste Liidu asepresident Mart Metsala ja Eesti
Karismaatilise Episkopaalkiriku peavikaar Heigo Ritsbek.
Lõpusõna ja -palve pidas Oleviste koguduse
vanempastor Rein Uuemõis, kelle arvates see sündmus
oli midagi enneolematut, sest nurisemise väljakul
kõlas tänu ja kiitus Jumalale. Ta kutsus
üles õnnistama valitsust ja maavanemaid,
tänama kõikide inimeste eest. Rein Uuemõis
palvetas koos platsil olijatega Riigikogu ja teiste
võimukandjate eest. Eraldi mainiti tänuga
Vaino Väljast, kes oli tollaste sündmuste
üks võtmeisikuid. Rein Uuemõis õnnistas
rahvast Aaroni õnnistussõnadega.
Veel enne ürituse algust esines pooletunnise
kontserdiga ansambel “Robirohi”. Tänuteenistus-kontserdil
teenisid muusikalises osas Mart Metsala, Helen Lokuta,
Silver Koit, Mari Mehik, Annika-Mai Purje ja Mihkel
Metsala. Lauldi Eesti hümni ja mitmeid ühislaule.
Tänu Jumalale ja ürituse korraldajatele!
Toompeal nähtut ja kuuldut panid
lühidalt paberile
HALDI ja RUUDI LEINUS
BILL
BRIGHT ON SURNUD
Florida
osariigis USAs suri 19. juulil pärast pikaajalist
kopsuhaigust 81-aastasena rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni
Campus Crusade for Christ asutaja Bill Bright.
Bill Bright koos abikaasa Vonette’iga asutas
Campus Crusade 1951. aastal. Praegu kuulub see maailma
suurimate kristlike organisatsioonide hulka. 191 riigis
töötab selle organisatsiooni raames umbes
26 tuhat põhikohaga inimest ja 225 tuhat vabatahtlikku.
Bill Bright juhindus soovist võimalikult paljudele
inimestele kristlikku sõnumit kuulutada. 1956.
aastal formuleeris ta “Vaimuliku elu neli tõsiasja”,
millest sai üks kõige enam kasutatavaid
abivahendeid evangeeliumi kuulutamisel. Seda brošüüri
on levitatud 2,5 miljardit eksemplari 200 keeles.
1979. aastal pühendus Bill Bright Luuka evangeeliumist
filmi tegemisele. Film “Jeesus” on tõlgitud
766 keelde ja seda on näinud üle 1,6 miljardi
inimese. Campus Crusade’i andmetel sai ainuüksi
eelmisel aastal seda filmi vaadates usklikuks umbes
32 miljonit inimest.
Billy Graham on Bill Brightist öelnud: “Bill
on oma südamel kandnud niisugust koormat nagu vaid
vähesed mulle tuntud inimestest – koormat
kuulutada maailmale evangeeliumi. Rahvusvahelise töö
juhtide ringkondades on Bill ja Vonette võtnud
tõsiselt kristlase kohust täita Suurt Misjonikäsku.
Usun kindlalt, et kui see täidetakse, siis suuresti
tänu Bill Brighti vaimulikule nägemusele ja
sõnakuulelikkusele.”
Bill Bright on külastanud ka Eestit. Campus Crusade’i
Eesti haru tegutseb Agape Eesti nime all.
Filmi “Jeesus” levitamisest Eestis oli
juttu Kuulutaja märtsinumbris.
|