Vee peal kõndiv Jeesus ja vette vajuv Peetrus (Matteuse 14,22-33) - niisuguse pildi joonistas sellest loost üks Valga Betaania koguduse pühapäevakooli lastest.

Lugematutes jutlustes on räägitud Peetruse usust, mis lubas tal Jeesuse juurde vee peale minna, ja hirmust lainete ees, mis ta vajuma pani. Ikka ja jälle on kõlanud üleskutse vaadata Jeesusele ja mitte lainetele.

Igapäevases elus pole lainete möll meile tundmatu. Kuid kõige raskemad ei ole mitte need olukorrad, kus oht on selgelt silmade ees. Kui laineid ei paista ja kõik tundub korras olevat, muutub inimene hooletuks. Jeesus ütles: "Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!" (Markuse 13,37).

Jeesus oli vajuva Peetruse juures ja aitas oma jüngri taas vee peale. Jeesus on ka meie juures kogu aeg. Kui vaid meie oleme Tema juures!

KÄIGE NAGU VALGUSE LAPSED!

Toimetaja kommentaar

Juunikuu on rikas tähtpäevade ja sündmuste poolest. Emotsionaalselt kõige olulisem eestlastele on ilmselt jaanilaupäev, riiklikul ja ajaloolisel tasandil aga samal päeval tähistatav võidupüha.

Nagu sageli varemgi, tuli jaanituld põletada vihmasajus. Taevas nagu tahaks need lõkked kustutada. Kaubandus ja lõbustustööstus on suutnud peaaegu kõik pühad muuta kommertslikeks. Mida rohkem pidutsetakse, seda rohkem ostetakse. Ja pidutsejad ostavad kõige rohkem alkoholi. Nii oli ka jaanilaupäeval küllalt suur osa peopidajatest purjus.

Et jaanipäeval on vaga Ristija Johannese sünnipäev, seda pidutsejad muidugi ei teadnud. Ja kui keegi oleks neile seda ütelnud, ei oleks nad ennast kahjuks sellest häirida lasknud. Siiski - osa lõkkeid oli kristlaste süüdatud. Nende koosviibimiste tagamõtteks oli inimesi Jumalale lähemale juhatada.

EESTI KROON SAI KÜMNEAASTASEKS

Suurt tähelepanu pöörati Eesti krooni kümnendale aastapäevale. Kümme aastat tagasi andsime ära oma rublad ja saime nende asemele ilusad uued oma riigi rahad.

Kõik kümme aastat on arutatud, kas rahareform kellelegi kahju ka tegi. Kannatajateks peetakse eriti pensionäre, kelle säästud olevat reform ära söönud. Ilmselt on õigus peaminister Siim Kallasel ja teistel rahareformi kaitsjatel, et rublahoiused olid oma väärtuse põhiliselt kaotanud juba enne krooni tulekut. Aga nendele, kes kaotatut taga nutavad, andis tuge president Arnold Rüütel arvates, et osa raha oleks võinud pensionäridele mingi muu kursiga vahetada, nagu seda Leedus tehti.

President Arnold Rüütel oli ka kümme aastat tagasi riigipea, kuigi mitte rahareformi komitee liige ja seega ka mitte peamine otsustaja. Reformiga kasutusele võetud kroonide hulk pidi vastama kattevarale. Kui kellelegi oleks antud midagi parema kursiga, oleks teistelt tulnud see osa viletsama kursiga ära võtta. Tõenäoliselt oleks erinevad kursid reformi hästi segaseks teinud. Ja igal juhul oleks leidunud neid, kes oleksid tehtut väga ebaõiglaseks hinnanud - nagu nüüdki. Kunagi pole inimesed rahul.

Kümme aastat on möödas. Oli kellelgi pangas rublasid kui palju või vähe tahes, hindade, palkade ja pensionide tohutu tõus on selle raha niikuinii väikeseks teinud. Oleks aeg see teema päevakorrast maha võtta. Kümme aastat muutumatuna püsinud krooni kurss ja Eesti täielikult muutunud majanduslik olukord näitavad toimunud rahareformi vajalikkust ja häid külgi. Lõpliku hinnangu annab kaugem tulevik, kui kroon on ammune minevik ja Eestis kehtib euro või mõni muu raha.

ILMA TEGID KÜLALISED JA JALGPALL

Juunikuus käis Eestis palju tähtsaid väliskülalisi. Kõige olulisemad neist olid ilmselt Hiina president Jiang Zemin ja USA ekspresident Bill Clinton. Eestile on kindlasti kasulik, kui maailmas kaalu omavatel inimestel on meiega olnud kas või pisikegi isiklik positiivne kontakt. Ameerika ekspresidentidest ei saa mitte kunagi tähtsusetuid inimesi. Nende arvamusi kuulatakse, kuni nad elavad. Kuigi lihtsad inimesed selliste külalistega tavaliselt kokku ei puutu, on nende külaliste muljed ja tehtud otsused olulised meile kõigile.

Jalgpalli maailmameistrivõistlused on ärevile ajanud miljonid inimesed. Eesti Kiriku viimase numbri arvamusküljel võrreldakse jalgpalli kirikuga. Kahtlemata on jalgpall paljudele võimas ebajumal. Ebajumalad haaravad rahva meeli ikka siis, kui kontakt elava Jumalaga nõrgeneb. Ebajumalaks võib inimesele saada ka hea asi, kui talle elus vale kaal antakse. Nii ei tahaks ka käesolev kommentaar sõdida normaalse spordi ega spordihuvi vastu, vaid valede proportsioonide vastu. Kui inimene elab Jumalale, on ta võimeline otsustama, mis on õige. Sellepärast on ja jääb meie kohustuseks Jumala Sõna kuulutamine.

PIMEDUSES PAISTAB VALGUS

Praegu on aasta kõige valgem aeg. Sellepärast sobiks siia apostel Pauluse sõnad usklike kohta: "Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões -, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!" (Ef 5,8-11).

Meenutagem veelkord vaga Ristija Johannest, Jeesuse eelkäijat, tema sünnipäeva puhul: "Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest." (Jh 1,6-8).

Olgem ka meie tunnistamas Jeesusest kui tõelisest valgusest!

24. juunil 2002

TOOMAS, KEDA HÜÜTI KAKSIKUKS

Jeesuse jüngrite hulk koosnes väga mitmesugustest isiksustest. Kes meist ei tunneks Peetrust - tulihingelist, ent kergesti kõikuvat. Ta tõotas Jeesusega koos surma minna, kuid mõni tund hiljem salgas Jeesuse järgimist vandega. Samas ta kahetses ja valas kibedaid pisaraid. Oli teiste eestvedajaks võrkude juurde tagasi pöördumisel, kui Jeesust polnud mõnda aega näha olnud. Heitis end kohe merre, et kiiremini kaldale jõuda, kui Jeesus mere äärde ilmus. Selline oli Peetrus - täis päikest ja varje. Ent sellest Peetrusest sai hiljem kalju, millele Kristus oma koguduse ehitas.

Johannes - see, keda Jeesus armastas. Tema laskus viimsel õhtul ülemises toas Jeesuse rinnale. Armastuse apostel! Vagajutt kõneleb, et kui Johannes oli juba vanaks saanud ja enam ise polnud võimeline kõndima, siis kanti teda koguduse koosolekuile. Ja kui seal paluti, et ta kogudusele midagi räägiks, siis oli ainus, mida Johannesel ütelda oli: "Lapsukesed, armastage üksteist!" Johannes oli armastuse, ustavuse ja truuduse sümbol. Kui kõik põgenesid, siis oli Johannes ustavana risti juures, võttes Jeesuse ema hooldamise enda peale. Kuulda saades Jeesuse ülestõusmisest, oli Johannes esimesena haua juurde jooksmas. Johannesest kiirgab meile Jumala armastuse sära.

Läheks pikale kõigest rääkida, sest igal jüngril oli omapära ja midagi, millest võime õppida. Isegi Juudast! Juudas - reetur, rahaahne, valelik. Kõndides aastaid Jeesusega, polnud ta midagi juurde saanud. Süda oli endiselt täis pimedust ja kurjust. Raha oli jumalaks ja selle eest võis isegi kõige räpasema asjaga hakkama saada, nagu oli seda Õnnistegija mahamüümine. Mõjugu Juudas meile hoiatusmärgina ja õpetagu meid vältima neid vigu, mida ta tegi.

Aga Toomas, keda hüüti Kaksikuks? Oleme harjunud Toomast kahtluse ja uskumatuse sümbolina kasutama. Ent sageli teeme sellega suurt ülekohut Toomale, sest Toomas polnud seda, millise nimega teda tituleeritakse. Toomas esineb ainult kolmel korral evangeeliumis ja iga kord on temast midagi eriti ilusat õppida.

LAATSARUSE SURM

(Jh 11)

Olukord oli kriitiline. Alles hiljuti olid Jeesus ja Tema jüngrid olnud Juudamaal surmasuus ja päästsid end põgenemisega teisele poole Jordanit. Nüüd, kuulda saades Laatsaruse haigusest, tahtis Jeesus sinna tagasi minna. Milline meeletus! Pole siis ka ime, et jüngrid Talle meelde tuletasid, et alles see oli, kui Teda kividega visati ja Ta läheb jälle sinna.

Tundub, et jüngrid olid sama palju mures ka oma elu pärast. Nad püüdsid Jeesusele "auku pähe rääkida". "Issand, kui ta magab, siis saab ta terveks." Milleks siis on veel vajadust tagasi minna? Järgnev teade lõi aga kõigil sellistel väidetel jalad alt: "Laatsarus on surnud, läki tema juurde!" Vaevalt keegi meist on sellise olukorra ees seisnud. See on ju enesetapp! Jüngrid vaikisid pahuralt, nägudel vastumeelsus. Meie ei tule sinuga! Kus oli nüüd Peetrus? Ta vaikis. Johannes, kus sa olid? Ta kartis oma elu pärast! Juudas, mida sina arvasid? Hullumeelsus!

Siis ütles Toomas, keda hüüti Kaksikuks, kaasjüngritele: "Lähme ka meie, et ühes Temaga surra!" Siin kerkis esile Tooma tõeline olemus. Toomas armastas oma Õpetajat rohkem kui oma elu, oli valmis Temaga koos surema. Tooma usk polnud enam mingi ähmane unelm, ei, see oli reaalsus. Kui paljud meist omavad sellist usujulgust ja kindlust, seistes valiku ees? On su usuhoone kalju peal? Tooma usuhoone oli kaljul - Kristusel.

Teine asi, mis veel väärib esiletõstmist antud sündmusest, on see, et Toomas tiivustas ka kaasjüngreid. "Tulge kaasa! Kui Meister ees läheb, läheme ka meie! Toogu see meile kasvõi surma!" Raskes olukorras on meil harilikult endaga küllalt tegemist. Vaevalt jätkub siis veel jõudu ja tahet teisi tiivustada ja inspireerida. Ent Toomas tegi seda.

Võrratu Toomas, täis usujulgust ja vaimustust Meistri järgimisel.

TEED KÜSIMAS

(Jh 14)

Jeesuse maine rännak oli lõpule jõudmas. Viimsel õhtul jüngritega esitas Ta neile otsekui eksamiküsimuse: "Seda teed te teate!" Vaikus! Tummalt vaatasid jüngrid üksteisele otsa. Piinlik oli suud avada ja lähemalt küsida. Piinlik oli tunnistada, et pärast kolme ja poole aastast õppimist pole midagi südamesse jäänud. Kui raske oli Jeesusele avaldada oma sisemist pankrotti. Parem vaikida ja teha selline nägu, nagu oleks kõik korras. Parem mööda minna piinlikust küsimusest. Millise vastuse oleks Peetrus andnud, kui Jeesus teda otseselt oleks kõnetanud? Mida oleks öelnud Johannes? Milline oli Juuda arvamus?

Keset piinlikku vaikust astus ette Toomas. Ainus aus ja otsekohene, valmis ka teiste teadmatust tunnistama: "Issand, me ei tea, kuhu sa lähed. Kuidas võime teada teed?" Toomas ei püüdnud kinni katta oma puudusi, oma teadmatust. Õppigem Toomast oma vigu ja puudusi tunnistama, neid Jeesuse ette viima ja Talle avaldama. Jeesus ütles temale: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!"

KOHTUMINE ÜLESTÕUSNUGA (Jh 20)

Viimane vaatus, mille peaosaliseks oli Toomas. Jeesus oli end jüngritele pärast ülestõusmist ilmutanud. Toomas polnud kohal, kui see sündis. Teised jüngrid olid vaimustuses - meie nägime Issandat! Kuidas sinuga on, Toomas? Miks sa ei satu vaimustusse? Miks sa ei hõiska kaasa? Kas pole sündinud suur ime? Toomas, tule kaasa meie rõõmuga!

Tänapäeva vaimulike segaduste ajajärgul oleks eriti vaja omada Tooma meelsust. Toomas polnud kergesti süttiv. Ta ei jooksnud iga tuule järele, ta ei sattunud vaimustusse ega karjunud kaasa, teadmata isegi, millele või kellele. Ta ei leppinud sellega, et räägitakse suurtest imedest, talle oli isiklik elamus, isiklik kokkupuude Jeesusega kõige olulisem. Toomas polnud pinnapealne, ta tahtis tungida sügavusse. "Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!"

Sellest on vähe, kui me mõne suure vaimuliikumisega kaasa läheme, kaasa hõiskame ja samal ajal puudub meil isiklik kogemus Kristusest. Pole näinud Ta naelteasemeid ega kätt Ta külje sisse pannud. Pole kohanud isiklikult ülestõusnud Jeesust. Tänapäeva kurbloolus seisnebki selles, et ollakse enam vaimustatud igasugustest ilmutustest ja imedest kui Jeesuse isikust. Jüngrid ei taha enam Jeesuse haavu vaadelda ja sellest tunnistada, pigemini tegelevad nad nägemuste ja üleloomulike asjadega, unustades, et kurat võib ka valguseingli näol jüngritele ilmuda, ent Jeesuse haavu ta järele teha ei saa.

Toomas vastas Talle: "Minu Issand ja minu Jumal!" Julius Schnorr von
Carolsfeldi pilt

Toomas ei läinud kaasa kahtlaste asjadega, milles ta täiesti kindel ei olnud. Ta soovis kogemust. Ja siis ilmus talle Jeesus. Tule, Toomas, täida oma soov. Pane oma käsi mu küljesse, pane oma sõrm mu naelte asemeisse. Ükski teine jünger ei saanud sellise aulise elamuse osaliseks. Peetrus, kas sa said oma kätt Ta küljesse panna? - Ei! Johannes, kas ülestõusnud Jeesus võttis sind oma rinnale? Maria - mida Jeesus sulle ütles? - "Ära puutu minusse!" Aga Toomas - tule ja pane oma käsi! Toomas sai küll sõbralikult noomida, ent selles puudus etteheide, et Ta soovis nii suurt elamust Jeesusega. Nüüd võis Toomas täie julgusega ütelda: "Minu Issand ja minu Jumal!" Ta oli isiklikult kohanud Ülestõusnut.

Kas omame ka sellist elamust Jeesusega? Andku Jumal ka meile neid ilusaid omadusi - usujulgust, ausust ja tahet tungida Tema armu sügavusse - nagu oli seda Toomal, keda hüüti Kaksikuks.

VILLI VINK
Usurändur 1960

AKTUAALNE TEEMA

Esimene kaugõppija lõpetas Kõrgema Usuteadusliku Seminari

Pildil: Eerik Rahkemad (vasakul) õnnitleb seminari lõpetamise puhul Meego Remmel

21. juunil sai esimese kaugõppijana Kõrgemast Usuteaduslikust Seminarist kõrgharidust tõendava diplomi Haapsalu Baptistikoguduse vanem EERIK RAHKEMA (52). Sündmus on seda väärt, et sellest rohkem rääkida.

Mis sundis ilmaliku kõrgharidusega ja Sinu ikka jõudnud inimest hakkama viis aastat tagasi teist kõrgharidust taotlema?

Kuna töötasin koguduses, omamata piisavat süstemaatilist ettevalmistust, siis oli sobiva võimaluse avanedes õppimise jätkamine loomulik samm. Minu eas oli veel mõtet haridust täiendada.

Sa oled ainuke kaugõppija, kes õigeaegselt seminari lõpetas.

Viis aastat tagasi alustas 14 inimest. Muu töö kõrvalt õppimine ei ole kerge, eriti veel, kui pole mõnd aega vaimse koormusega harjunud. Alustanutest on alles kuus inimest, kellest ülejäänud viis järgemööda loodetavasti samuti lõpule jõuavad.

Kas seminar vastas Sinu ootustele?

Teadsin, milles vajan täiendamist. Samuti soovisin vahetut suhtlemist õppejõudude ja teiste õppuritega. See soov täitus.

Need inimesed, kes seal õpetavad ja õpivad, olid mulle enamasti tuttavad, nii oli seminar ka kohtumispaigaks kolleegidele ja tuttavatele.

Viie aasta jooksul olen ise muutunud ning muutused on toimunud ümberringi. Nii tundub, et need viis aastat on andnud üsna palju.

Millised olid raskemad ja millised kergemad ained?

Need ained, millega olin enne tegelenud, olid lihtsamad, näiteks otsesemalt Piibli ja Iisraeli ajalooga seotud ained. Samuti koguduseellu puutuv.

Raskemad olid need, mis nõudsid rohkem kirjanduse läbitöötamist. Näiteks kirikuajalugu, filosoofia ajalugu ja kultuurantropoloogia. Aga neis tundsin ka vajadust end täiendada ja eriti nende üldisemate ainete pärast ka tulin seminari.

Kas sellest ka kasu oli, et Sa oled lõpetanud Moskvas kaugõppe piiblikursused? Lisaks tegid Sa nõukogude ajal mitteametlikult eksameid tolleaegsele vanempresbüterile Robert Võsule.

Moskva kursustel käisin oma vaimuliku töö algaastatel. See oli omamoodi kogemus, eriti paljude inimestega kohtumise mõttes. Moskvas tajusid vaimuliku töö mastaapsust. Sealne õppimine polnud akadeemiline, vaid enam kogudusekeskne. Usun, et vaimulik haridus peakski sellest algama.

Eesti oludes on mastaabid ja kultuuriline taust teistsugune. Osalt ehk seetõttu on ka huvid teistsugused. Koguduse töötegija, selleks et oma tööd paremini mõtestatult teha, peab tundma Piiblit, oma ajastut ja suundumusi. See, mida seminar pakkus, oli mulle oluline ja ma hindan seda.

Nõukogude ajal kasutasin koos mitme teisega võimalust iseõppimiseks, kus innustajaks ja suunajaks oli Robert Võsu. See on kindlasti oluline, et koguduse töötaja kasutab pidevalt talle avanevaid võimalusi enese tööks ettevalmistamiseks. Hea, kui suunajateks on teadlikud, arukad, terve ja tasakaalus vaimueluga inimesed. Robert Võsu oli seda.

Kõrgema Usuteadusliku Seminari aadressil on kõlanud ka kriitikat.

Seminari ja Eesti EKB Liidu töötajate poolt on tehtud küsitlusi arvamuste kohta seminari suhtes. Olen oma arvamusi avaldanud. Mõne aspekti võib välja tuua siingi.

Pooldan seda, et seminari astuksid ea poolest küpsemad inimesed, mitte keskkoolist tulnud ega hiljuti pöördunud. Vähemalt paar aastat nende ristimisest ja kogudusega ühinemisest peaks möödas olema. Eelnevalt oleks hea omada mõnd eriala ning mõneaastast kogudusetöö kogemust. Enne kõrgemasse usuteaduslikku õppeasutusse astumist on loomulik omada usuteaduslikku haridust keskastme tasemel.

Usun, et tugevad õpilased, kes on innukad koguduse töös, on heaks reklaamiks seminarile, mida viimane väga vajab. Kui seminari astub pöördumata või vaimulikult puudulikult motiveeritud või koguduseellu juurdumata inimene, siis pole kindel, et ta kujuneb meie ootustele vastavalt. Seminar ei peaks olema lihtsalt hariduse andmise koht.

Vaimuliku õppeasutuse hariv mõju on parim, kui see on õppurit tervikuna kujundav - tema usuelu, moraali, tahteomadusi, intellekti jne. Ühekülgsus või märgatav ebaühtlus isiksuse arengus kõrgema vaimuliku õppeasutuse lõpetanu juures pole soovitav.

Kui seminari astuks 30-aastane inimene, kellel on umbes viieaastased lapsed, kust ta võtaks raha õppimiseks ja oma pere ülalpidamiseks?

Seminariharidus on kallis. Õppemaksu näol kaetakse sellest vaid osa. Ülejäänud raha tuleb hankida muul teel. Seetõttu on oluline, et õppeasutus kasutaks sponsorite ja toetajate raha äärmiselt otstarbekalt.

Kui kooli astub 30-aastane inimene, kel on perekond ning kes on mitme aasta jooksul oma vaimulikku kutsumust ja kvaliteeti näidanud, siis on temale toetajate leidmine - loodan - juba kergem. Kergem on toetada usaldusväärset ettevõtmist.

Kas Sa tahad veel edasi õppima minna?

Ei ole otseselt mõelnud. Õppimine on küll vajalik, selleks ma seminari astusingi, kuid see ei taga iseenesest töö edu. Eduks on esmalt vaja järgida Kristust ja olla niimoodi Jumala tahtes. Alati pole edu otseselt mõõdetav ega paljude poolt tähelepandav.

Kas seminar on liiga akadeemiline?

Seminar on usklike õppeasutus. Seminaris on nii õpilaste, õppejõudude kui ka personali vahel tunda usklike osadust. Sellel on oma positiivne mõju.

Kristlik vaimsus ja akadeemilisus üheskoos peaks olema ideaal. Nii kallil seminaril on mõtet ainult esimese olemasolul.

Mis Sinu ilmalikust kõrgharidusest kasu on olnud?

Lõpetasin 1975. aastal Tartu ülikooli rahanduse ja krediidi erialal. See andis mulle ootamatult palju. Sattusin ühiskondliku elu sisse. Pangas töötades suhtlesin paljude ettevõtete ja inimestega. Viimaste hulgas oli eri astmete juhte, ametnikke ning reatöötajaid. Tuli töötada vastandlike huvide pingeväljas. See oli väga õnnelik tulemus, mida ei osanud ette aimata. Ma ei kahetse seda haridust.

Täname ja soovime Sulle Jumala õnnistust!

MA EI LAHKU JUMALA RIIGI TÖÖLT

2. juunil andis Otepää Palveränduri koguduse pastor KALEV AINLO (62) ameti üle senisele Elva baptistikoguduse abipastorile Margo Merile. Kuulutaja palvel vastas ametist lahkunud pastor mõnele küsimusele.

MILLINE OLI SINU LAPSEPÕLVEKODU?

Minu lapsepõlvekodu asus Läänemaal Noarootsi vallas Klaanemaa külas. See oli väike küla viie suitsuga. Küla oli ümbritsetud soode ja rabadega, suurte metsade ja heinamaadega. Liivased põllud, oli ka küngast ja orgu ning talude vahel looklesid kiviaiad. Seal oli võrratu loodus ja mul on sellest kaunid mälestused. Küsisin oma abikaasalt Viivilt peale naisevõttu, et miks ta mulle pärast mitmekordset "ei" ütlemist äkki "jah" ütles. Tema vastus oli, et ta tundis minus metsade ja nurmede hõngu.

Külaelanikud suhtlesid omavahel palju, tehti koos talguid. Pärast minu ja mu vanema venna usule tulekut pöördus terve küla, välja arvatud noored, kes olid läinud linnadesse elama.

KUIDAS SINUST SAI USKLIK?

Minu ema, kes oli hea inimeste tundja, nägi, et minusugusele võib soovitada jumalapalumist. Nii ma siis saingi palvetajaks ja Piibli lugejaks.

Ühel ilusal suvisel pühapäeval jutlustasid Vedra palvemajas vennad, keda ma selgesti mäletan: Johannes Jääger ja Eduard Leppik. Palvela oli rahvast tihedalt täis ja Johannes Jääger kutsus inimesi eestpalvele.

Olin varem näinud, mida see endast kujutab, kui palutakse patuse eest. Mõtlesin, et küll on hea, et mina pole pattu teinud, aga see patune naine seal viimases pingis peaks küll meelt parandama. Ja siis toimus minuga midagi enneolematut: tajusin äkki, et Jeesus seisis minu kõrval ja ütles mulle midagi sellist, mis oli risti vastu minu loogilisele mõtlemisele. Tema sõnad mulle olid: "Noormees, ära mõtle, et see kutse on mõnele teisele, see on isiklikult sulle, tõuse üles ja mine ette!" Mina aga häbenesin tuttavaid ja ei teinud seda sellel korral.

Sarnane kutse kordus sügisel uuesti ja siis ma olin juba julgust kogunud ning läksime mõlemad: mina ja mu vanem vend Kalju teineteise järel eestpalvele. Järgmisel neljapäeval sain ka rahu südamesse, et olen tõesti päästetud.

MILLINE ON SINU PEREKOND?

Mul on kolmeliikmeline pere. Mul on abikaasa Viivi ja tütar Evelyn. Koguduse elu ja töö tegemine on palju kaasa aidanud minu perekonnaõnne suurendamiseks.

Viivi oli raamatupidaja, kui me tutvusime. Ta on olnud Elva koguduses koorijuht ja Tallinna Oleviste koguduses abikoorijuht. Ta on Järva-Jaanis ja Otepääl koguduse lauluelu edendanud.

Evelyn lõpetas Tartus Kõrgema Usuteadusliku Seminari religioonipedagoogina. Tema alustas vabaduse ja võimaluste tulles Otepääl pühapäevakooliga. Kui pühapäevakoolilapsed sirgusid suuremaks, siis alustas ta nendega noortetööd ja teeb seda tööd praegugi. Ta õpetab koolis usundilugu, usuõpetust, perekonnaõpetust, filosoofiat ja inglise keelt.

MIKS SA ASUSID JUMALA RIIGI TÖÖLE?

Tundsin kutset. Olin aastaid mõelnud, et Jeesus asus avalikule tööle 30-aastaselt ja nii minagi kavatsesin 30-aastaselt naise võtta ja siis kohe Jumala riigi tööle pühenduda. Nii läkski.

Viivi oli tuttav Järva-Jaani kogudusega ja me läksime koos seda kogudust külastama. Koguduses ei olnud sellel ajal pastorit. Üsna varsti otsis meid üles Heldur Tooming, kes oli olnud Järva-Jaani koguduse pastoriks, aga sellel ajal töötas juba Kehra koguduses. Ta vestles minuga sellel teemal ja siis tuli ka vanempresbüter Robert Võsu mulle külla ja sealt see asi alguse saigi.

MILLINE OLI SEL AJAL JÄRVA-JAANI KOGUDUS?

1973-76 oli seal tugev kogudus, 11 venda peale minu. Vennad olid head jutlustajad ja sellepärast oli mul seal üsna kerge. Olin ise veel päris roheline. Meenutan seda kui palvetavat kogudust - kui saaks veel sellist kogudust teenida...

KUIDAS SA OTEPÄÄLE SATTUSID?

Soovitan kõigile, et pastoreid tuleks aeg-ajalt vahetada. Ja Otepääl oli mind vaja. Palvetasime selle pärast ning vastus oli selge ja julgustav.

MIDA KUJUTAB ENDAST OTEPÄÄ KUI KANT?

Otepää on tundmatuseni muutunud võrreldes sellega, mis ta 26 aastat tagasi oli. Eelkõige on siin turistide ja sportlaste meelispaik. Nädalavahetustel ja talvel tõuseb rahvaarv kõvasti. Otepääl on palju motelle, hotelle, pubisid, palju väikesi poode, kaks ööklubi. Kui ajalugu pikemalt vaadelda, on Otepääl toimunud usuline tagasikäik, võrreldes näiteks aegadega enne sõda.

Otepää luterliku koguduse tegevus on küll oluliselt aktiviseerunud, kuid suurema osa Otepää elanike mõtteviis on puhtilmalik.

MILLISED ARENGUD ON TOIMUNUD OTEPÄÄ PALVERÄNDURI KOGUDUSES?

Kogudus on muutunud ja noorenenud. Kui tulin Otepääle, oli koguduse liikmete keskmine vanus 70 aastat. Lisandunud on noortetöö ja pühapäevakool.

SINU PASTORITÖÖ AJAL ON OLUD EESTIS VÄGA OLULISELT MUUTUNUD. KUIDAS SEE ON MUUTNUD SIND JA SINU VAIMULIKKU TÖÖD?

Ütleksin, et minu jaoks pole muutused olnud väga suured. Siiski, iseseisvuse esimestel aastatel oli kõige kaunim aeg selle poolest, et mitmed minuealised inimesed, kellel mingi usuline taust oli, tahtsid seda äkki minuga jagada. Tuli endalgi arvestada, et korraga oli koguduse pastorist saanud populaarne mees.

MILLEKS OLI VAJA HAKATA OTEPÄÄLE UUT KIRIKUT EHITAMA?

Sellele küsimusele olen elus vist pidanud kõige rohkem vastama. Teeksin seekord lühidalt: kogudusel on ju vaja OMA pühakoda. Kirik olgu keset küla, see tähendab keset linna.

Ehitus on kestnud pikka aega ja lõppu pole näha. Lõppu tuleb siiski kogu aeg vaimusilmas näha. Teisiti ei jaksakski ehitada. Mida on loota - kaunist kirikut, kauni evangeelse tööga.

MILLINE ON OLNUD SINU TÖÖMEHETEE? MIDA SA OMA OSKUSTEST JUMALA RIIGIS KASUTADA OLED SAANUD?

Tundsin nooruses üht pastorit, kes näis mulle eluvõõrana. Ise ei tahtnud ma selline olla. Sain usklikuks 16-aastaselt ja olen sellest ajast saadik vaadanud elule uskliku mehe pilguga, samas soovides olla keset elu ja puutuda kokku paljude võimalike tööharudega.

Soovitud arhitektiharidus jäi mul haiguse tõttu saamata, olen olnud päris lihtne töömees kogu oma elu. Sõjaväest tulles õppisin autojuhiks, siis keevitajaks, isoleerijaks, hiljem töötasin santehnikuna, müüritöölisena, krohvijana, pottsepana jne. Sellest kõigest on olnud kasu Jumala riigis, eriti kirikut ehitades.

KUIDAS SINUST SAI TALUPIDAJA?

Siis, kui minust talupidaja sai, propageeriti Eestis talupidamist, et teeme talud tagasi. Tollal vilgutati kõvasti rohelist tuld talupidajatele. Minagi uskusin, et sellel on perspektiivi. Nüüdseks näen, et väiketaludel seda tegelikult ei ole. Kuid tänu Jumalale olen sellest siiski saanud nii leiba kui ka leivakõrvast.

SA OLID PASTOR JA KIRIKUEHITAJA KORRAGA. RUMAL KÜSIMUS - SEE OLI VIST RASKE?

Kui ma oleksin noorem, siis ma küll ei ütleks, et see on raske. Pigem ütleksin, et see on huvitav, mitmekülgne, elu täis südametööd.

Minu ametist lahkumine oli osaliselt tingitud ka sellest, et ma kahte ametit enam pidada ei jaksa. Uus pastor kiriku ehitamist enda peale ei võta. Ja ei peagi võtma. Mina tegelen ehitamisega edasi.

Kiriku ehitamine oleks olnud palju lihtsam, kui oleks edasi kestnud vanaaegne kollektiivne vaim, kus mindi üle Eesti ühte kohta appi ja ehitati pühakoda valmis.

Kogudustes on ka "tööta töölisi". Need, kes turul tööta seisavad, võiksid tööle tulla (Mt 20,1-16).

MILLINE ON KOGUDUSE RAHALINE SEIS?

Raha pole kunagi piisavalt olnud ega vist saagi olema. Vist!

Uue kiriku ehituse jaoks oleks raha veel väga palju vaja. Viimistlustööd on ju eriti kallid.

KAS SA LAHKUSID JUMALA RIIGI TÖÖLT?

Ei lahkunud. Mind on inspireerinud üle kolmekümne aasta Osvald Tärgi sõnad, et tähtis pole mitte tiitel, vaid see, et sa teed tööd ja teed seda hästi. Nüüdsest olen lihtsalt ühe talendiga kaupleja, selle talendi mahamatmine tähendaks teadagi mida...

ON SUL INTERVJUU LÕPUKS MIDAGI SOOVIDA?

Otepääle soovin rahu ja arengut. Kogudusele usku, rahu ja kasvu. Uuele pastorile soovin õnnistatud teenimist ja õpinguid. Ja Kuulutaja lugejale suuremat rahakotti, et ikka jaksaks lehte tellida. Ning muidugi suuremat huvi lugemise vastu.

TÄNAME!

23. juunil 2002

Margo Merile palusid Jumala õnnistust (vasakult) Kalev Ainlo, Eesti EKB Liidu president Helari Puu, asepresident Peeter Tamm ja uue pastori isa pastor Heino Meri

TA SOOVIS OMA PIINAJATELE HEAD ÖÖD

Misjonär Martin Burnham suri kuulirahe all

Martin ja Gracia Burnham lootsid veeta mõnusalt mõne tunni, kui nad eelmise aasta maikuus Lõuna-Filipiinidel puhkelaagris oma 18. pulma-aastapäeva tähistada tahtsid. Selle asemel ootasid neid ees kohutavad kuud. Misjonäridest abielupaar rööviti koos 18 teise pantvangiga moslemi terrorigrupi Abu Sayyafi poolt. See organisatsioon on ühenduses Osama bin Ladeni terrorivõrgustikuga "Al Qaida".

Filipiinide sõdurid lõpetasid 7. juunil pantvangidraama jõuga. Seejuures sai Martin Burnham surma. Tema naine sai laskehaava reide. Hukkus ka filipiinlannast meditsiiniõde Deborah Yap.

Martin Burnham usaldas Jumalat ja julges tunnistada oma usku Kristusesse ka oma moslemitest piinajate ees. Sellega jättis ta ellujäänute mälestustesse sügava jälje. 42-aastane misjonipiloot, kes varustas kõrvalistes piirkondades tegutsevaid teisi misjonäre nende tööks vajalike vahenditega, pärines Wichitast USA Kansase osariigist.

Üks kaasvang, kes eelmisel aastal vabaks sai, rääkis Martin Burnhami tasakaalukusest: "Kui teised pantvangid palvetasid oma vabakssaamise eest, siis Martin ütles vaid: "Tänu, Issand!""

Seejuures ei säästnud pantvangivõtjad teda. Ta pidi teistest sagedamini vihmasajus raskeid kotte riisiga tirima. Kuna tema kingad täielikult läbi ligunesid, libastus ta ikka ja jälle. Vaatamata liialdatud nõudmistele ei kaevanud ta kunagi. Kuigi miski ei kaitsenud teda palavuse, vihma ja putukate eest ning elamistingimused olid armetud, ei pannud see kõik teda meelt heitma. Abielupaar veetis palju aega palves ja koos lauldes ning meenutas rohkem kui kord Ps 100,2: "Teenige Issandat rõõmuga, tulge Tema palge ette hõiskamisega!"

KAASVANGIL LÖÖDI PEA MAHA

Igal õhtul aheldati Martin Burnham puu külge, teatas tema naine. Ja igal õhtul tänas ta oma valvureid ja soovis neile head ööd. Martin Burnham sai ka Piibli tõsistest põhimõtetest rääkida. Ükskord rääkis ta ühe pantvangivõtjaga sellest, et Jumal tema patte karistab. Ta ignoreeris oma naise Gracia hoiatust, et ta ei põhjustaks endale pahandusi. Tema vestluskaaslased olid ju üliohtlikud - nad lõid ameeriklasel Guillermo Soberol pea maha.

KOLM LAST JÄI ISATA

Martin Burnham päris armastuse filipiinlaste vastu oma vanematelt. Nemad olid 1969. aastast sellel Aasia ainsal valdavalt kristlikul maal misjonärideks. USAs lõpetas ta piibli- ja lennukoolid, et siis 1986. aastast misjonipiloodina Filipiinidel töötada. Seal sündisid ka lapsed: Jefferey (15), Melinda (12) ja Zachary (11). Nad olid pantvangiaasta vanavanemate juures ja saavad nüüd veel vaid oma ema kaisutada.

BUSH KUTSUS KÜLLA

Gracia Burnham on nüüd lesk. 43-aastasel naisel on selja taga hirmsad kuud, kuid rasked kuud ja aastad on veel ees. Kõigest hoolimata on ta vabastajatele tänulik. Nad riskisid lahingus oma eluga. Seitse sõdurit sai haavata ning kahe pantvangi kõrval sai surma ka neli vangistajat. Burnhami perekonna saatusest võtab osa kogu rahvas. USA president George W.Bush kutsus ema koos kolme lapsega Valgesse Majja külla.

MARCUS MOCKLER
idea Spektrum

Toimetuselt. Burnhamite abielupaarist avaldas veebruarikuu Kuulutaja artikli "Misjonäridelt nõutakse usust lahtiütlemist". Varasematest Abu Sayyafi ohvritest oli juttu 2000. aasta oktoobrikuu Kuulutaja artiklis "Jolo saare palvetavad pantvangid".

"Õndsad on surnud, kes Issandas surevad nüüdsest peale; tõesti, ütleb Vaim, nad hingavad oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega ühes!" (Ilm 14,13)

KUI JUMAL ON MEIEGA, SIIS EI PUUDU MEIL MIDAGI

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Jh 3,16).

Au Jumalale! Tema andis meile selle ainsa päästmisevõimaluse. Kuidas võime sellisele armastusele vastu seista? Suurim patt maailmas on, et inimene seda armastust põlgab ja Temale selja pöörab, kes teda surmani on armastanud.

Konarlikud ja väärad on maailmalapse teed. Selline oli lugu minuga, kui jõudsin Egiptusse. Ma polnud kunagi piibliõpetusel käinud ega olnud sellest teadlik, et Jeesus Kristus läks vabatahtlikult ristisurma, et oma kalli verega mind ja igaüht, kes Temasse usub, patust puhtaks pesta, sest kõik on pattu teinud ja vajavad puhastamist. Minu patud ei olnud andestatud, ma polnud päästetud ja mu südametunnistus oli surnud. Kuid imestusväärsed ja aulised on Jumala teod. Hea Karjane leidis oma kadunud talle ja tõi ta eksiteelt koju!

Tahan jutustada, kuidas Issand mulle oma abistava käe ulatas.

See juhtus Egiptuses Aleksandrias. Ühel päeval piiblidepoost möödudes peatus mu pilk sildil "Siin on müügil Piibel kõikides keeltes". Uudishimust aetuna astusin sisse, arvates, et siin kaugel Egiptuses ei leia ma emakeelset Piiblit. Küsisin eestikeelset Uut Testamenti, mille müüja varsti mulle ulatas. Olin sellest väga üllatunud ja ostsin kaks Uut Testamenti: ühe eesti- ja teise prantsuskeelse ning hakkasin neid lugema. Kuid leidsin kirjakohti, mis mulle polnud küllalt selged. Tekkis soov, et keegi neid seletaks.

Mõni kuu hiljem sõitsin Heluani Kairo lähedal, kus sain tuttavaks ühe ungarlannaga, kes oli Aleksandriast. Ta tutvustas mind ühele misjonärile, kes Aleksandrias piibliloenguid pidas. Nii oli mu soov täitunud ja seal ma kohtusin oma isikliku Päästjaga. Sest kes Jumalat otsib, see Tema ka leiab. Jeesus Kristus armastab meid kõiki ja tahab meid päästa. See oleneb vaid meist, kas me võtame Temalt tänulikult igavese elu vastu, mida Ta meile ilma hinnata pakub. Ja ma tõendan tänutundes, et sellest ajast, kui ma võtsin Jeesuse kui oma Päästja vastu, on Ta õnnistav käsi mind päevast päeva juhatanud. Kõik raskused olen ma Tema abiga usu läbi võitnud.

Kuus kuud pärast pöördumist jäin raskelt haigeks ning olin üle viie kuu haiglaravil. Terveks saades sain hiljem aru, et Issand oma halastuses mulle selle haiguse tulla lubas, et mind teisele, Tema poolt määratud teele juhtida. Nii oma armastava ja õnnistava käega juhib Taevane Isa oma lapsi - kõik, kes Jeesusesse Kristusesse usuvad, saavad Jumala lasteks (Jh 1,12). Ka ettetulevad raskused võtan Tema käest vastu kui õnnistused, sest nendega Ta näitab, et on alati valmis meid neist võidukalt üle saatma.

Kui usume Kristusesse, siis võime kõik mured Temale usaldada ja Temalt nõu küsida. Tema üksi teab, mida me vajame ja aitab õigel ajal igaühe tarviduse järgi. Jumala hoolitsev pilk jälgib inimest, Ta jälgib nii õigeid kui ka ülekohtusi, oma armastuses tahab Ta neid mõlemaid päästa. Tema käest tuleb meile abi.

Meie, inimesed, vajame kõik ühel või teisel viisil abi, kuid on olukordi, kus inimeste abi jääb puudulikuks või isegi võimetuks. On haigusi, kus arst ei saa meid aidata. On patte ja eksimusi, mida inimesed ei andesta. Kuid Jumal võib kõiges abiks olla. Sellepärast võime kõigi oma haiguste, murede ja isegi oma patuhädaga Tema juurde minna ja Ta ei keela meile abi.

Jeesus annab meile alati uusi ja sügavaid õnnistusi. Palume, et Ta saaks meile anda uusi ilmutusi enesest ja Tema imelistest ja suurtest teedest ning mõtetest Tema rahva suhtes. Meie elame siin maa peal selleks, et Kristus saaks austatud meie läbi; mitte ainult, et me saaksime päästetud. Päästmine on ainult esimene samm, vundament, aga ehitus tuleb püstitada sellele alusele, nurgakivile: puhas püha Jumala koda, kus Tema võiks elada ja oma au ilmutada.

Tänu ja au Taevasele Isale ja meie Issandale!

E.POLI
Usurändur 1960

LÜHIDALT

2. juunil valiti Tallinna Kalju Baptistikoguduse vanempastoriks Ingmar Kurg.

Ingmar Kurg on varem teeninud Mäevalla ja Kehra kogudusi, ta on Eesti EKB Liidu vanematekogu liige.

* * *

Registreeriti venekeelne Tapa EKB Kogudus. Kogudusel oma pastorit veel ei ole, tööd koordineerib juhatuse esimees Neeme Tingas.

* * *

Eesti Kirikute Nõukogu presidendi piiskop Einar Soone ja täitevsekretäri Eerik Jõksi kohtumisel Eesti Vabariigi peaministri Siim Kallasega Tallinnas Stenbocki majas 6. juunil tõdeti religioossete teadmiste vaakumit ühiskonnas ning vajadust sisulise koostöö tihendamiseks ja koostööplaani väljakujundamiseks. Eesti Kirikute Nõukogu koostab valitsuse ja kirikute nõukogu vahelise ühishuvide protokolli projekti augustikuuks ja esitab selle valitsusele.

* * *

Seoses Tallinna Püha Vaimu kiriku põlenguga tuleb senisest suuremat tähelepanu pöörata tuleohutusnõuetele. Vabariigi valitsuse kriisikomisjon soovib, et kirikuhoonete remonditööde teostamise korral teavitatakse sellest kohalikku päästeametit.

* * *

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris toimus 21. juunil lõpuaktus.

Sellel seati ametisse seminari uus rektor Meego Remmel ja anti kõrgharidust tõendavad diplomid kahele lõpetajale. Tiina Kask lõpetas seminari religioonipedagoogika alal ja Eerik Rahkema pastoraalteoloogia alal. Eerik Rahkema oli esimene kaugõppes seminari lõpetaja.

Tiina Kase diplomitöö teemaks oli "Õpetaja kutse-eetika" (juhendaja Einike Pilli). Eerik Rahkema diplomitöö "Johannes Lipstok kui vaimulik juht" (juhendaja Toivo Pilli) kohta kirjutas retsensent Ermo Jürma:

"Meie ajal pööratakse tähelepanu Vaimust juhitud ja juhtimisest vaimustatud kogudusele ning tema juhtidele, investeeritakse kaasaegsete juhtimisteooriate tundmaõppimisse. Nii on käesolev uurimus Johannes Lipstoki kui meie vendluse ühe tunnustatud juhi elust ja tööst väga aktuaalne. Siinkohal võikski soovitada E.Rahkema diplomitööd kohustuslikuks lektüüriks igale meie liidu vanematekogu ja juhatuse liikmele ning pastoritele."

Loe ka Eerik Rahkema intervjuud

PEAAEGU VIIS MILJARDIT INIMEST ON NÄINUD FILMI "JEESUS"

Ühtegi teist filmi ei ole näinud nii palju inimesi kui filmi "Jeesus". Seda filmi on ka kõige enam tõlgitud.

Üle 4,9 miljardi inimese 236 maal on näinud seda Luuka evangeeliumi järgi tehtud filmi. Seitsmekümnendatel aastatel Iisraelis sündmuste toimumiskohtades vändatud film on nüüd tõlgitud 729 keelde. Töös on 253 tõlget. Keskmiselt saab iga kolme päevaga valmis üks uus tõlge. Eesmärgiks on tõlkida film kõigisse keeltesse, kus on vähemalt 50 tuhat kõnelejat. Neid olevat kokku 1813.

Üle maailma on filmi levitamisel tegutsemas 2797 meeskonda kokku 6220 inimesega. 174 maal on filmi näidatud televisioonis. Internetist võib filmi saada 55 keeles. Lisaks inglise keelele otsitakse internetist kõige rohkem araabiakeelset varianti. Viimase kolme aastaga on ainuüksi Põhja-Aafrika maadesse saadetud üle miljoni video- ja audiokasseti. Brasiilia ajalehed levitasid 2000. aastal 250 tuhat filmikoopiat preemiatena lehe tellimise eest.

idea Spektrum

VÄLISMAALT

BELGIAT ÄHVARDAB ALLAKÄIK

Belgia baptistiliidu peasekretär Samuel Verhaeghe kutsub kristlasi kogu maailmas palvetama Belgia valitsuse poolt mai keskel vastuvõetud eutanaasiaseaduse tõkestamise pärast. Seadus lubab haige soovil karistuseta surmata mitte ainult ravimatuid haigeid, vaid ka püsivate psüühiliste häirete korral. Nii pannakse vanad ja haiged inimesed talumatu surve alla.

Ainult siis, kui kristlased oma maal ja üle maailma otsustavalt selle seaduse vastu protesteerivad ja samal ajal Jeesust Kristust aktiivsemalt kui seni avalikult tunnistavad, võivad moraalsed katastroofid Belgias ära hoitud saada. Verhaeghe arvestab sellega, et "meie maal on varsti kõik võimalik". Kõigepealt legaliseeriti narkootikumide tarbimine, nüüd on siis eutanaasiaseadus, tõenäoliselt lubatakse veel sel aastal homoabielusid ja homopaaridel laste adopteerimist. Verhaeghe palub tungivalt kristlastel palverünnakuga hädapidurit tõmmata.

PEAAEGU KOLM NÄDALAT RUSUDE ALL

Pärast pommiplahvatust Tšetšeenia sõjas oli 70-aastane baptistikoguduse liige Varvara Groznõis peaaegu kolm nädalat raskelt haavatult ja elavana maetult ühe elumaja rusude all.

Varvara oli jaanuaris 1995 koos oma vanema tütre, kahe lapselapse ja teiste elanikega Vene ja Tšetšeeni vägede lahingute eest oma maja keldrisse varjule läinud. Kui Varvara maja vahetus läheduses plahvatust kuulis, läks ta keldrist välja, et võimalikke haavatuid aidata. See päästis tema elu, sest veidi hiljem purunes ka tema elumaja. Tema tütar ja mõlemad lapselapsed hukkusid rusude all. Lööklaine paiskas naise purustatud naabermajja.

Siit leidsid Varvara 18 päeva hiljem kohalikud elanikud, kes otsisid varemetest kasutuskõlbulikke kive. "Kas lapsed on süüa saanud?" olid tema esimesed sõnad, enne kui ta jälle teadvuse kaotas. Raskete vigastustega, halvatusnähtudega ja kopsupõletikuga Varvara viidi Kabardiini-Balkaariasse, kus ta järgmistel kuudel kosus.

Alles viis aastat hiljem rääkis Varvara esimest korda avalikult oma läbielamistest. Et ta ellu jäi, selles näeb ta Jumala kingitust. Ta tahab nüüd oma elu pühendada teiste inimeste Kristusele võitmisele.

ROHKEM TÄHELEPANU VÕITLUSELE AIDSI VASTU

Baptistide Maailmaliidu (BWA) peasekretär Denton Lotz kutsus üles suurematele pingutustele võitluseks AIDSiga.

Ainuüksi Aafrikas on lähema kümne aasta jooksul oodata 40 miljoni inimese nakatumist. 13 miljonit last jäävad orbudeks, sest nende vanemad surevad sellesse haigusesse. Üle maailma nakatub päevas 14 tuhat inimest, nende hulgas kaks tuhat alla 14-aastast last.

Lotz ütles, et AIDS on epideemia, mis puudutab kõiki. Liiga kaua ei ole kristlased nakatunud inimeste saatusest huvitunud. Siin on vaja uut mõtteviisi. Aafriklased kannatavad küll kõige enam HIV-viirusesse nakatumise tõttu, kuid Venemaal ja Indias levib viirus praegu kõige kiiremini.

Sellises olukorras peaksid kogu maailma baptistid sellele haigusele tähelepanu pöörama ja kaasa aitama sellele, et viiruse levikut takistada. Sellest ei piisa, kui kristlased moraalselt käituvad, palju enam tuleks selgitada Piibli printsiipe, mis räägivad seksuaalsest karskusest enne abielu ja väljaspool abielu ning täielikust abielutruudusest. Nende vastu, kes on viirusse nakatunud, peaks aga kehtima Kristuse tingimusteta armastus. Just kristlased peaksid nakatunutele seda armastust oma elustiili kaudu näitama.

Lotz toetas selgesõnaliselt USAs arendatavat programmi "Tõeline armastus ootab", milles noored tõotavad seksuaalset karskust kuni abiellumiseni: "See on kõige kindlam ja ainuke elustiil, mis vastab Jeesuse Kristuse evangeeliumile."

Selle lehekülje info on pärit ajakirjast Die Gemeinde