"Gröönimaa" lastepäeval Paides. Loe lähemalt. Pille Havakatsi foto

Kui palju inimesi on meie maakeral! Kuidas nad elavad, mida nad mõtlevad, kas neil süüa jätkub, kas nad Jumalast ka midagi teavad? Ja kui ei tea, kes neile siis peaks Temast rääkima?

Elame sageli üksi oma väikeses maailmas koos oma väikeste muredega. Muidugi, väikesed on need teiste jaoks. Meie kodu on meie jaoks maailma keskpunkt ja meie mured kõige tähtsamad asjad üldse. Kuid kas tasub olla üksi? Kui näeme ennast ühiskonna ühe liikmena, muutuvad meie mõtted võib-olla teistsuguseks? Saame mured koos teistega lahendada, keegi tuleb meile appi ja meie saame teisi aidata?

Jeesus võttis kogu maailma patukoorma enda peale. Tema poole võib pöörduda kõikide küsimustega! Selle võimaluse kasutamata jätmine ei ole lihtsalt viga, vaid suur õnnetus. Jeesusest kuulutamata jätmine on kuritegu nende inimeste suhtes, kes Teda tundmata hukka lähevad. Ja muidugi on see ka patt Jumala ees. "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad!" ütles Jeesus (Mt 28,19).

KAKS ASENDAMATUT SÕNA

Mõne aasta eest Toronto lennuväljal kodumaalt külla tulnud noorpõlvesõpra kohates ning tervitades esitasin peatselt külalisele järgmise küsimuse: "Kuule, Arno, sa oled nüüd saabunud inglise keelt kõnelevasse riiki, kuidas on sul selle maa keelega, kas oskad inglise keelt?" - "Ei ole viga," vastas sõber, "enne Eestist lahkumist õpetati mulle kaks ingliskeelset sõna selgeks ja kinnitati, et nendest piisavat, nende kahega saavat kogu Kanadas hakkama, vähemalt nende oskamise puhul hätta küll ei jää." Loomulikult olin otsemaid huvitatud, millised on siis need kaks imesõna. Sain selge vastuse: "thank you" ja "sorry" ning Arno lisas väikese muhelusega: "Sorry tuleb siis öelda, kui juhtud teisele varba peale astuma."

Iga eestlane vist tunneb "thank you" ja "sorry" tähendust - "tänan" ning "vabandust" või "kahetsen".

Kas Arno tuli kahe mainitud sõnaga Kanadas toime? Seda ma ei tea, aga tean, et Torontos küll. Arno käis üksinda Toronto läbi - jalutades ja kasutades tramme, allmaaraudteed ning busse. Ta käis ning külastas kirikuid, kodusid, ärisid, ametiasutusi ning vaatamisväärsusi.

Kui üks keskikka jõudnud abielupaar, kelle abielulaev oli karile jooksnud, oma hädad ja kaebused oli abivalmis psühholoogile ära rääkinud, päris viimane: "Kas te olete kunagi pärast esimest armumist ja mesinädalaid teineteiselt midagi andeks palunud või midagi tunnustavat ning kiitvat teisele abielupoolele lausunud?" Piinlik vaikus - ilmselt ei olnud. Hingeteadlased väidavad, et püsiv ja elurikastav abielu on mõeldamatu hindavate meelitusväljendusteta ja kahetsevate vabandussõnadeta.

Näete nüüd: "thank youst" ning "sorryst" piisab suurlinna läbimatkamiseks ja jätkub ka abielumere laevahukuta ületamiseks. Ma usun, et enamus meist väidaks, et maailmas puudub riik või koht, olukord, suhe või aeg, kus tõeline edukus, harmoonia, rahu ja õnn oleksid saavutatavad nende kahe mõiste ning väljenduseta - "tänan" ja "kahetsen".

Piibel on põhiliselt jutustus purunenud ning taastatud suhtest - patt on püstitanud lahutava vaheseina Jumala ja inimese vahele. Arm, meeleparandus ja usk Jeesusesse Kristusesse kui isiklikku Lunastajasse toob "kadunud lapse" taas tagasi Isa osadusse ning koju. Juba Vanas Testamendis aimas ning koges kuningas Taavet väidetut, jutustades avameelselt: "Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised. Siis andsid sina mu patu süüteo andeks... Rõõmutsege Jehoovas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!" (Psalm 32,5.11). Uues Testamendis tõstab sama veelgi selgemalt esile apostel Paulus, kirjutades: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega taevasis asjus Kristuses... kelles meil on lunastus Tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine Tema armu rikkust mööda." (Efesose 1,3.7).

Sõber, oled sa kunagi oma Looja ette astunud lihtsa ja lapseliku palvega: "Isa, ma olen pattu teinud, palun andesta!"? Ma võin sulle garanteerida Jumala Sõna põhjal, mis Tõe sõnana kunagi ei valeta - su patt andestatakse sulle, õieti - see on juba andestatud Kristuses, kes suri ligemale 2000 aasta eest Kolgata ristil sinu ja minu pattude eest. Sellepärast tõuse üles, tõsta silmad taeva poole ja ütle usujulgelt: "Ma tänan sind, Issand, et tohin olla sinu laps, Elu laps ja võin nüüd Valguses kõndida. Tean, et tahad mind juhtida ja saata, kuni ükskord igavesse Isakodusse jõuan. Aamen!"

"Vabandust-kahetsen" ja "tänan" ei ole maagilised sõnad, ometi on nad asendamatud küll keele valdamisel-kasutamisel, abieluõnne saavutamisel ja üle kõige hingeõnnistuse ning igavese elu taotlemisel. Öelgem sellepärast veel kord südamest: "Isa taevas, ma kahetsen, andesta mulle Jeesuses." Ja siis: "Ma tänan sind, ma austan ja kiidan sind, Armu Issand!"

KALJO RAID (Toronto)
Usurändur 1980

EVANGELISTIL ON LÕIKUSEKS STRATEEGIA

Oleme jõudnud 21. sajandisse. Maailmas on kuus miljardit inimest, neist pooled pole evangeeliumi kunagi kuulnud. Milline väljakutse evangelistidele!
Tulen Argentiinast, kus on käinud paljud evangelistid. Ladina-Ameerikasse tulid parimad evangelistid ja kuulutasid Jumala Sõna. Nad ei toonud kaasa suurt humanitaarabi, vaid kuulutasid lihtsat sõnumit Jh 3,16 ja 1Ko 15. Selle külvi tulemusena on nüüd Jumala armust miljoneid kristlasi Mehhikost kuni Argentiinani. See on õnnistus!

Viibisin Hiinas, kus nägin Kristuse kiriku suurt kasvu. Seal ei jätku pastoreid ja õpetajaid! Hiina on tõeliselt õnnistatud paik. See on lõikusaeg! Paljud teie hulgas on noored ning seda silmas pidades peatuksin kolme punkti juures:

1. Teie isiklik suhe lõikusega.
2. Piibellik selge lõikuseplaan.
3. Paindlik metoodika lõikuse kogumisel.

Strateegiast rääkides mõtleme tavaliselt suurtest plaanidest. Paar päeva tagasi, tulles koos abikaasaga konverentsikeskusse, kohtusime Stephanie Willsiga. Oleme palvetanud tema vanemate pöördumise pärast aastaid. Küsisin Stephanielt, kas tema isa veel elab. "Ta on surnud," kõlas vastus. Küsisin, kuidas see juhtus ja kas isa lahkus usus. Stephanie jutustas, et isa viimasel sünnipäeval osalesid ka Ruth ja Billy Graham. Billy Graham pöördus isa poole: "Minu sõber Lee Grady Wilson on juba mitmed aastad taevas. Kas ka teie lähete surres taevasse?" Isa vastus oli eitav. Sealsamas juhtis Billy Graham Stephanie isa Kristuse juurde. Ta suri mõned nädalad hiljem. Räägin seda selleks, et mõistaksite, et Billy Grahami nimi ei seostu vaid suurte staadionide ja teleülekannetega. Ka sünnipäevapeol ei jätnud ta seda meest aitamata. See on tõeline evangelismistrateegia! Peame suurte asjade kõrval nägema ka üht inimest, kes on teel põrgusse. Apostel ütleb 1Ko 9,12, et evangeeliumi nimel tuleb meil kõik muu kõrvale jätta.

Teiseks on oluline meie sisemine sund. 1Ko 9,16 räägib Paulus kohustusest evangeeliumi kuulutada. Rändame mööda maailma hea sõnumiga ega tohi end millestki peatada lasta. 1Ko 9,17 näitab, et me ei kuuluta mitte oma lõbuks. Vahel on see väga raske, kuid peame oma tööd tegema, sest Ülemjuhataja on selleks korralduse andnud. See on põhjus tööks, mitte isiklik lõbu või hea teenistus.

Kui teid tabab valus kriitika, siis tuleb lihtsalt jätkata. Eriti valus on see kriitika, mis tuleb Kristuse Ihu poolt. Teie Ülemjuhataja on andnud teile evangelisti ande ja saatnud ülesandega välja. See ei sõltu sellest, mida inimesed arvavad. Palju räägitakse vaimulikust sõjapidamisest. Kui alustad evangelismi, siis algab kohe sõda! Sind ründavad saatan, lihalikud inimesed, kummalised inimesed, vahel ka kenad inimesed! Mine edasi, sest Ülemjuhataja on selleks käsu andnud!

Olla evangelist on suur au. See pole mingi üliõpilastele mõeldud suvine tegevus, see tähendab olla elava Jumala preester (Ro 15,16). Kuidas sa tead oma preestriametist?

Kui elasin noorena Argentiinas, siis oli meil palju misjonäre. Tänu neile said minu vanemad, vend ja viis õde päästetud. Meile tuli üks tüüpiline Ameerika misjonär - pikk ja vibalik korvpalluri-tüüpi mees. Tema nimi oli Keith Benson. Ühel päeval pöördus ta minu poole: "Luis, tule kolmapäeva õhtul minu kontorisse. Palvetame koos!" Olin õnnelik sellest tähelepanust. Kolmapäeva õhtul läksin tema kontorisse. Seal oli minu kodulinna plaan. Plaanile oli joonistatud 16 sinist täppi. Need tähistasid meie linna vennastekogudusi, mida minu perekond külastas. Misjonär uuris välja minu pereliikmete nimed, samuti meie kaheksa pastori nimed. Seejärel ütles Keith Benson: "Täna palvetame sinu kiriku eest!" Ta nimetas kõiki nimepidi. Olin rabatud. Mees palvetas minu kiriku eest, kuigi kuulus ise teise kirikusse. Järgmisel korral palusime taas 16 sinise täpiga tähistatud kiriku eest. Misjonär võttis üksteise järel läbi kõik kogudused ja tegi seda väga tõsiselt.

Järgmisel nädalal oli kaardil 15-18 punast täppi - need olid baptistikirikud! Küsisin endalt: "Kas tõesti palvetame baptistide eest, minu pastorid oleksid sellest ðokeeritud?" Palvetasime iga koguduse ja selle pastori eest. Lõpetades oli mul tunne, nagu oleksin autoga läbi linna sõitnud. Järgmisel korral võtsime läbi nelipüha ja metodisti kirikud. Siis küsisin endalt: "Nüüd on kõik, mis saab edasi?" Minu jaoks piirdus kõik Cordova linnaga.

Misjonär aga ilmus koos meie provintsi kaardiga ja küsis: "Mitu linna on selles provintsis?" Selgus, et 923. Kui palju on neis piibellikke kogudusi? Selgus, et 92. Asusime nende pärast palvetama. Misjonäri palvestiil oli mulle harjumatu. Olin harjunud vennastekoguduse ja episkopaalkirikuga, kus peale "aamenit" on palve läbi. Tema aga aina jätkas. Ta käis mööda tuba ringi ja vehkis kätega. Kuulsin tema häält toa erinevatest nurkadest. Kas see on ehk Jumala pilkamine? Vaatasin Bensonit ja mõistsin, et see on lihtsalt veel üks palveviis. Peale palvet oleksin nagu eralennukiga üle kogu provintsi lennanud ja kõiki linnu näinud! Seejärel palvetasime kogu Argentiina 32 provintsi eest. See kestis kolm tundi. Misjonär kirjeldas ilmekalt põhjapoolsete provintside karmi kliimat ja vajadusi. Kui palve lõppes, olin kindel, et minust saab Argentiina misjonär! Olin kindel, et meie palveteemad on nüüd otsas. Järgmisel korral aga oli meil Lõuna-Ameerika kaart. Nüüd tekkis küsimus, kas ma ikka jään üksnes Argentiina misjonäriks! Võtsime lõpuks läbi kõik kontinendid, Euroopa, Aasia, Indoneesia, Hiina ja Venemaa.

Meie palved kestsid poolteist aastat. Siis oli misjonäril käes suur gloobus. Ta embas seda oma pikkade kätega ja hüüdis: "Oo, Jumal, ma armastan seda maailma!" Minu kindel otsus oli: "Argentiinaga asi ei piirdu! Lähen Indoneesiasse ja Hiinasse! Tahan kuulutada kõikjal, kuhu Issand mind saadab!" Kui sinu visioon piirdub vaid sinu küla või linnaga, siis alusta palvet! Palveta iga maa eest ja Issand valmistab sind ette millegi suurema tarvis. Visioonid tulevad Issanda ees palves olles.

Kui Jumal kutsub sind evangelistiks, siis ole hea sõnumi kuulutaja. Inimesed peavad sind seostama hea sõnumiga, mitte halvaga. Meie ülesanne on edasi anda kogu Jumala tahe, kuid Paulusel kulus selleks Efesoses kolm aastat. Oma 40-minutilises jutluses võid vaid põhimõtted edasi anda. Ära püüa kõike ära öelda. Oma kuulutuse alguses oli mul hirm midagi ütlemata jätta. See tekitas minus süütunde. Siis taipasin, et oma piiratud ajaga ma rohkem ei suuda.

Imeline on teada, et Püha Vaim käib meie ees ja toob maailmale teadmise patu, õiguse ja kohtu kohta. Püha Vaim teeb meie eest ebameeldiva töö. Tänu Talle selle eest! Meie osa on meeldiv, see on hea sõnum! Patutunnetus on Püha Vaimu töö, kuid meile on Jumal öelnud: "Oled saanud evangelisti ande, anna edasi hea sõnum! Räägi ristist, Kristuse verest, ülestõusmisest, taevasseminekust ja taastulekust! Ütle neile, et kui nad usuvad, kahetsevad ja Kristuse vastu võtavad, siis jõuavad nad Jumala riiki ja igavesse ellu!"

Veel on üks oluline asi evangelisti isiklikus suhtumises. Kuuluta igal ajal ja ole selles püsiv (2Ti 4,2;3,14)! Billy Graham on öelnud, et enamik evangeliste lahkuvad areenilt kümne aasta pärast. Pea vastu, ära anna alla! Ka siis, kui sissetulek on kehv ja sind tabab tagakius. Või kui tulemused pole need, mida lootsid! Issand ütleb meile: "Jää püsima kuni minu taastulekuni!" Me osaleme selges jumalikus plaanis. Jeesus kutsub meid üles vaatama põlde, mis on valmis lõikuseks. Sinu visioon olgu: "Ma täidan selle paiga Jeesuse Kristuse hea sõnumiga!"

Ära jää ootama erilist kutset! Teismelisena tahtsin saada evangelistiks, kuid olin lugenud, et vaja on erilist kutsumust. Mu ema sundis mind tagant, kuid mina ütlesin, et selleks on vaja raha. Mu ema oli lesk, ta vastas: "Issand annab kõik, mis vaja!" Siis ütlesin, et ootan Jumala kutset. Mu ema oli leebe inimene, kuid sellele jutule reageeris ta väga ägedalt. Ta hüüdis oma argentiina temperamendiga: "Muudkui kutse ja kutse, see kutse anti juba 2000 aastat tagasi! Nüüd on vaja vastust!" Varsti olingi evangeliseerimas.

Hakka tegutsema! Paulusel oli selge plaan. Ta otsustas minna Hispaaniasse (pärimuse järgi ta sinna ka saabus), kuid enne seda oli Rooma. Enne Rooma suundumist aga pidi ta viima annetuse Jeruusalemma kogudusele. Teel olles aga Vaim keelas tal minna põhja suunas. Öösel ilmus unes Makedoonia mees ja kutsus Paulust appi. Paulusel oli plaan, kuid see oli paindlik. Planeerimine ei välista Püha Vaimu juhtimist. Tee plaanid Jumala ees, kuid ole paindlik Püha Vaimu juhtimise suhtes.

Jõua ühiskonna iga tasandini, mis Jumal su ette paneb! Ära muretse oma hariduse või sidemete või muude omaduste pärast. Kui sul on mure peaministri pärast, siis palveta! Issand avab uksed, annab vajalikud vahendid ja sidemed. Lase end Issandal kasutada! Meie hulgas on üks evangelist maalt, kus valitseb väga raske olukord. Ta palvetab koos maa presidendiga, kes esindab meie suhtes vaenulikku religiooni. Ta palvetab ja sööb presidendi kodus lõunat.

Evangelistidena oleme üks meeskond, kaastöölised. Paulusel oli seitse teekonnakaaslast (Ap 24), Jeesus valis kaksteist jüngrit. Meie vajame üksteist. Evangelist võib olla väga üksildane inimene. Imetlen teie hulgas neid, kes töötavad üksinda! Parem palu, et Jumal annaks sulle ühe, kolm või veel parem kümme kaastöölist. Kui üksi on raske reisida, siis palu, et Jumal annaks sulle abilise.

Rääkige üksteisest ainult head, ka selja taga. Billy Graham kutsus mind kord algajana kuulutama, ta rääkis minust head ja see avas minu ees uksed! Kui alustasime oma teenistust, siis saatis Billy Graham ühe oma kaastöölistest meile appi. Ütlesin endale: "Issand, kui saan küllalt tugevaks, siis teen sama teistele, mida Billy tegi minule!"

Corrie ten Boom jutlustas alati ühel ja samal teemal. Kord küsiti temalt: "Kallis Corrie, kas sind ei tüüta ära see sama vana sõnum?" Corrie vastas: "Peale koonduslaagrist vabanemist sain Issandalt käsu minna kogu maailma, korrates sedasama vana sõnumit. Just nii olen ma teinud!" C.S.Lewis kirjeldab oma raamatus "Pahareti kirjapaun" seda, kuidas vana deemon õpetab oma noort õpilast kristlasi ründama: "Me ei saa lubada kristlastel kuulutada seda sama vana asja!" Kui saatanal õnnestub meid sundida seda vana asja unustama, siis oleme lahingu kaotanud.

Fred Arnott tahtis 150 aastat tagasi minna Aafrikasse misjonäriks. Ta otsustas alustada koos oma arstiteadust õppiva ülikoolikaaslasega Glasgow kõrtsides evangeeliumi kuulutamist. Sõber tegi muusikat ja Fred kuulutas. Joodikud heitsid nende üle nalja ja tantsisid nende hümnide saatel. Ðotlased tundsid kõiki vaimulikke laule. Kui Arnott püüdis kõneleda, siis sundisid joodikud ta hüüete ja lärmiga vaikima. Nii nad üritasid taas laulda. Kui õhkkond rahunes ja taas kuulutamist alustati, kordus kõik uuesti. Mehed üritasid pikka aega ja lõpuks hakkasid lootust kaotama. Just siis pani keegi käe Fredi õlale. Pikk ðotlasest härrasmees lausus: "Noormees, ära jäta, Jumalal on hea meel, kui Tema Pojast hästi räägitakse!" Fred oli siis vaid 19-aastane, ta sai uut indu ja kuulutus jätkus. Hiljem sai Arnottist kuulus misjonär Kesk-Aafrikas.

Pea seda meeles! Räägi hästi Jeesusest Kristusest kuni oma päevade lõpuni!

LUIS PALAU
Kõne konverentsil Amsterdam 2000, © BGEA
Tõlkis Tarmo Lilleoja. Avaldatud lühendatult

AKTUAALNE TEEMA

Alates 1. septembrist töötab Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) täitevsekretärina RUUDI LEINUS, olles enne seda juba kolm kuud selles ametis kohusetäitjaks. Ruudi Leinus on tööle võetud üheks aastaks, kuna eelmine täitevsekretär Eerik Jõks läks õpingutele ja tööleping temaga peatati. Palusime Ruudi Leinusel tema uuest tööst "Kuulutajale" rääkida.

Kas Sa esindad EKNis Eesti EKB Liitu?

Varem ma olin EKNis üks Eesti EKB Liidu esindajatest, kuid nüüd on minu asemele valitud Meego Remmel. Täitevsekretäriks otsiti ühe liikmeskiriku esindajat, see ei pidanud olema just Eesti EKB Liidust.

Milles seisneb Sinu töö?

Põhikirja järgi on EKNi kõrgeim organ töökoosolek, mis koguneb kord kuus ja suveperioodil üle kuu. Töökoosolekute vahelisel ajal peavad kogu töö (kirjavahetus, töökoosolekute ettevalmistamine, kohtumised, esindamine jne) ära tegema kaks inimest - täitevsekretär ja täitevsekretäri assistent.

Kas uskkondlik kuuluvus segab Sind?

Ma tean, millises organisatsioonis ma töötan ja minu uskkondlik kuuluvus mind ei sega. Samal ajal teavad kõik, millisest uskkonnast ma pärit olen ja sellisena mind valiti ametisse. Töökoosolekuil on igal liikmeskirikul kuni kolm esindajat, kuid neil on ainult üks hääl. Täitevsekretäril on sõnaõigus, kuid hääleõigust tal ei ole. Täitevsekretär peab oma seisukohavõttudes olema konfessioonivaba. Kui on mingi dokumendi ettevalmistamine, siis ei või ta eelistada ühte või teist kirikut või koguduste liitu.

Mida huvitavat on Sinu tööloleku ajal EKNis toimunud?

On käivitunud vanglakaplanite teenistuse ümberkujundamine. Siiani töötab iga vangla juures üks kaplan, kes on erinevatest uskkondadest. Lähemal ajal loodame koostöös justiitsministeeriumiga luua peakaplani koha.

Meil oli kohtumine Eesti Vabariigi peaministri Mart Laariga, kus koos teede- ja sideministriga langetati põhimõtteline otsus, et Tallinna Sadam hakkab ostma teenust Eesti Meremeeste Misjonilt. Ühe osana pakutakse seal kaplanaadi teenust. Sadamas on olemas ka vastavad ruumid. See võib tähendada ka seda, et kutsutakse kohale oma konfessiooni vaimulik, kui laeva meeskond või ka lihtmeremees seda soovib. Siiani oli meremisjoni töö üles ehitatud põhiliselt välisannetustele, aga kui seda hakatakse tellima teenusena, on sellel tööl kindlam alus.

Üks meie töölõik on oikumeenilised jumalateenistused, mida korraldame regulaarselt. Detsembris tahame välja anda ajalehe "Eesti Kirik" EKNi tegemisi kajastava vahelehe. Samuti tahame detsembris välja anda järjekordse EKNi aastapreemia. Konkurss on välja kuulutatud ja ootame kandidaatide esitamist. Preemia antakse oikumeenilise tegevuse eest käesoleval aastal või ka pikemal perioodil. Eelmise aasta preemia saajate hulgas oli Inge Ojala, kes on Tallinna Peeteli kiriku juures tegutseva tänavalaste kodu juhataja. See ei ole ühe kiriku ettevõtmine. Usuõpetuse alal tehtava eest sai preemia Pille Valk. Veel sai preemia Tartu Pereraadio.

Nende viie kuu jooksul oled Sa tõenäoliselt kokku puutunud väga huvitavate inimestega.

Selles töös tuleb kokku puutuda nii riigi- kui kirikutegelastega. Selle lühikese ajaga olen kohtunud peaminister Mart Laariga, teede ja sideminister Toivo Jürgensoniga, rahandusminister Siim Kallasega, Riigikogu liikmetega, Kirikute Maailmanõukogu ja Euroopa Kirikute Nõukogu esindajatega ja paljude teistega.Töökoosolekul saame lisaks kokku kõigi kaheksa liikmeskiriku juhtidega. Pean oluliseks ka ise külastada liikmeskirikute keskusi ja kohtuda nende juhtidega. Alles 19. oktoobril oli meil kohtumine Rootsi luterliku kiriku peapiiskopi Karl Gustav Hammariga. Oktoobri lõpul saabub Eestisse Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos. Oktoobris avati Tallinnas Ukraina kreeka-katoliku koguduse maja, kus tegutsevad kogudus, klooster, pühapäevakool ja näitusesaal. Sel puhul korraldati konverents, millest võtsid osa mitmed kõrged vaimulikud, tervitussõna ütles ka Eesti Vabariigi peaminister. Mitmete ettekannete hulgas oli ka Eesti Kirikute Nõukogu tööd tutvustav ettekanne.

EKN tekkis Eesti vabanemisperioodil ja kirikutel oli siis vaja välja öelda oma ühine arvamus. Kas see ühine hääl on praegu ka olemas ja kas EKNi funktsioon säilib?

EKNi hääl kostab, vahel tugevamalt, vahel nõrgemalt. Üks viimaseid üllatusi oli, kui üks reklaamifirma tahtis EKNi heakskiitu oma reklaamile. See näitab, et EKNi olemasolust ollakse teadlik ja oodatakse, et ta ütleks oma "jah" või "ei" välja. Mõningates küsimustes ei ole konsensust, kuid aeg-ajalt oleme me oma ühise arvamuse teatavaks teinud. Lähiajal tahame seda teha liiklusseaduse muudatuse osas. Meie arvamus on, et see ei too Eestile õnne, kui lubada alkoholi tarvitanud juhte rooli taha.

Kiriku ja kristlaskonna mõju ühiskonnas ei ole piisav. Ootame teie eestpalveid. Lähiajal tuleb Riigikogus vastuvõtmisele uus kirikute ja koguduste seadus, mis on esimese lugemise juba läbinud. Ka see vajaks lugejate eestpalveid. Püüame igaüks olla põlevaks küünlaks, mis näitab valgust meie ühiskonnas!

Täname!

20. oktoobril Tallinnas

PAIDES OLI LASTEPÄEV

21. oktoobril toimus Paides pühapäevakoolide suur lastepäev. Sellest ja mitmest muust asjast tegime järgmisel päeval telefoniintervjuu Eesti EKB Liidu Laste- ja Noortetöö Keskuse lastetöö koordinaatori PILLE HAVAKATSiga.

EESTI EKB LIIDU PÜHAPÄEVAKOOLIDE LASTEPÄEV TOIMUB ÜKS KORD AASTAS. MITMES KORD SEE JUBA OLI JA MIKS TOIMUB SEE ALATI PAIDES?

See oli seitsmes kord ja alati Paide Kultuurikeskuses. Paide on Eestimaa süda, mis tagab võrdsed võimalused kaugematele piirkondadele, kus meie pühapäevakoolid asuvad. Kultuurikeskuse hoone on meile igati sobiv oma suure saali ja paljude väiksemate ruumidega rühmatööde tarvis.

MIS OLI SELLE AASTA LASTEPÄEVA TEEMA?

Üks Jumal - palju rahvaid. Päeva eesmärk oli näidata lastele, et maailmas elab palju erinevaid rahvusi, kes on kõik ühe Jumala looming. Meie võimalused kasvavad ja maailm jääks nagu väiksemaks. Vanasti oli Tallinnast Tartusse minek nagu nüüd Saksamaale või veel kaugemale. Juba Eestis elab väga palju erinevaid rahvusi, mis siis veel kogu maailmast rääkida. Tahtsime kasvatada sallivust inimeste vastu, kes on teisest rahvusest või ka lihtsalt teistsugused kui meie. Tuua välja, et iga inimene on ainulaadne ja iga rahvus on ainulaadne. Loomulikult oli eesmärgiks ka isiklik vaimulik kogemus lastele.

KUI PALJU SEEKORD OLI LAPSI JA KORRALDAJAID?

Lapsi oli 486 koos 102 täiskasvanud saatjaga, kellest enamik olid pühapäevakooli õpetajad. Seega kokku 588 osalejat neljakümnest kogudusest. Korraldav meeskond koosnes viiekümnest hakkajast inimesest Tõrvast, Rakverest, Tallinna erinevatest kogudustest, Tartust, Kohilast ja Paidest. Kaasa aitasid mõned praegused seminaristid ning mõned on ka pärast seminari lõpetamist fännideks jäänud ja lõid rõõmuga kaasa. Ansambel koosnes headest noortest muusikutest - Hannes ja Karin Nõlvak, Ahto Abner, Tõnis Teras, Margus Saar.

MITMENDAT KORDA SA ISE LASTEPÄEVA KORRALDAD?

Kuuendat. Esimesel korral olin programmijuht, järgmistel kordadel üldjuht.

MIS VANUSES LASTELE ÜRITUS ON SUUNATUD?

Üritus on suunatud lastele vahemikus 6/7 - 11/12 aastat.

PALUN KIRJELDA SEDA LASTEPÄEVA.

Päev oli kujundatud lennureisina, kus külastati Hiinat, Ameerikat, Gröönimaad, Saksamaad, Austraaliat ja Egiptust. Iga maa oli eraldi ruumis, mis kajastas selle maa elu-olu, kultuuri, inimesi. Tegevus nendes tubades oli erinev, oli mängu, meisterdamist, näidendit, diapositiivide vaatamist, joonistamist ja palju muud põnevat. Päeva keskel oli vahemaandumine, kus lapsed maandusid suures saalis ja pühapäevakooliõpetajad väikeses saalis. Lastele oli oma programm, mida aitas sisustada Kadri Hunt tütrega. Õpetajatele oli oma programm. See ei ole tavaline, et nii paljud pühapäevakooli õpetajad omavahel kohtuvad. Meil oli ka kaks väliskülalist. Üks oli Euroopa Evangeelsete Vabakirikute Föderatsiooni esindaja Kirsten Eriksen Taanist, kes tutvustas oma organisatsiooni ning rääkis selle vajalikkusest ja võimalikest koostöö variantidest. Vaimulikku sõnumit jagas Pentti Rantanen Soome Vabakirikust. Ta rääkis pühapäevakooli töö väärtustamisest, et õpetajad ise tunneksid sellest rõõmu ning innustas ja julgustas neid edasi töötama. Eks ole see tõsi, et mitmed õpetajad teevad juba aastaid pühapäevakooli tööd ja eks ikka tuleb väsimus peale. Tahtsime neid innustada ja julgustada. Palvetasime üksteise eest.

Õhtul oli jumalateenistus ja seal kordasime, mida erinevates maades olime näinud, õppinud ja kuulnud. Rääkisime ka kristluse olukorrast neis maades. Näiteks Hiina on ju tuntud tagakiusumaa. Samas on meil selle maaga väga lähedased suhted, sest seal on misjonärideks Aili ja Tõnis Roosimaa. Rääkisime nende tööst Hiinas ja palvetasime nende eest. Lapsed said teada, miks on Hiinas raske olla kristlane. Ja samas oli see ka julgustus pühapäevakooli lastele, et nad julgeksid rääkida sellest, mida nad pühapäevakoolis teada saavad. Austraaliat tutvustasime lihtsalt sellepärast, et seal olid äsja olümpiamängud ja see oli meile eestlastele hästi oluline. Egiptust tutvustasime Vana Testamendi taustal - mis juhtub, kui inimene ei kuula Jumalat. Ameerika on paljurahvuseline riik ning näide sellest, kuidas väga erinevad inimesed saavad koos elada. Saksamaaga seoses tutvustasime skauditööd. See oli väga tore ja mina julgustaksin kogudusi skauditööd tegema. Gröönimaa on väga erinev meie maast. Nende tingimused on nii erinevad, aga sealsed inimesed on samamoodi Jumala looming. Tahtsime näidata, miks on kultuurid erinevad, miks teevad ühed inimesed asju ühtemoodi ja teised teistmoodi.

RÄÄGIME NÜÜD LASTETÖÖST LAIEMALT. KUI PALJUDES EESTI EKB LIIDU KOGUDUSTES ÜLDSE ON LASTETÖÖ? MIDA PEAKSID TEGEMA NEED KOGUDUSED, KUS LASTETÖÖD EI OLE?

Lastetöö on kuuekümnes koguduses. Need kogudused, kus seda ei ole, peaksid ruttu tegema hakkama.

MIDA TEHA SIIS, KUI EI OLE ÜHTEGI INIMEST, KES OSKAKS SEDA TEHA?

See on juba keerulisem küsimus. Tuleb leida oma kogudusest need inimesed üles ja üritada alustada. Enamik pühapäevakooli õpetajaid on nullist alustanud. Mina hakkasin samamoodi. Tuleks julgustada, võib-olla inimesed leiavad endas selle kutsumuse. Seda loota ei või, et kuskilt tuleb õppinud õpetaja ja teebki töö ära ning asi läheb. Meil ei ole palju selliseid inimesi.

PÜHAPÄEVAKOOLIDE KÕRGAEG OLI AASTAID TAGASI.

Eesti EKB Liidu kogudustes on umbkaudu kaks tuhat pühapäevakooli last. Töö on kahanenud võrreldes 90 ndate algusega. Võin tuua näiteks oma koguduse (Kohila Baptistikogudus). Meil on 150-liikmeline kogudus ja 1992-1994 oli üle kahesaja lapse. Praegu on üle viiekümne ja meil on üsna tugev pühapäevakool. Olen kohtunud paljude pühapäevakooli õpetajatega ja mujalgi on kõrgaeg möödas.

KAS SUL ON ÜLEVAADET KA USUÕPETUSEST KOOLIDES?

Eestis on umbes seitsesada kooli ja sajas on usuõpetus. Seda tööd koordineerib mingil määral Usuõpetajate Liit. Kooli usuõpetuse eesmärk ei ole kuulutada oma konfessiooni õpetust. Kindlasti täidab see mingil moel moraaliga seonduvat, vanemates klassides on juba ülevaade erinevatest religioonidest. Usuõpetuse õpetajale on kindlad nõudmised ja tavaline pühapäevakooli õpetaja sinna saa.

MILLEGA LASTE- JA NOORTETÖÖ KESKUS PRAEGU TEGELEB?

Meie ülesanne on koordineerida meie koguduste pühapäevakoolide tööd. Me ei saa kellegi eest pühapäevakooli tööd ära teha, kuid saame pakkuda koolituspäevi, materjale. Ei ole ju mõtet igaühel ise neid leiutada. Samuti korraldame suurüritusi. Kui Laste- ja Noortetöö Keskust ei oleks, siis tõenäoliselt Paide lastepäevi ja ka kevadisi noorte piiblipäevi sellisel kujul ei oleks. Oleme infobaas, kellel on ülevaade lastest ja õpetajatest ning me üritame neid aidata ja toetada.

KUIDAS ELAB PRAEGU KRISTLIK LASTEAJAKIRI PÄIKESEKIIR?

Ajakiri on sisukas ja huvitav. Kui majanduspoolest rääkida, siis seal enam nii hästi ei lähe. Ajakirja eesmärk ei olegi loomulikult majanduslik, vaid selle eesmärk on jõuda lasteni. Tänu Jumalale, sel aastal oleme hakkama saanud. Päikesekiire tulevik sõltub sellest, kas ta jõuab lasteni või mitte. Ta peaks jõudma eelkõige meie koguduste pühapäevakoolide lasteni, kuid sinna on ilmselt veel pikk tee. Millest ma seda järeldan? Sellest, et meie pühapäevakoolides käib ligi 2000 last, aga ajakirja tellitakse 400. Lihtne arvutus - pühapäevakooli lastest 1600 ei näe ajakirja. Siinkohal võiks esitada küsimuse, kui palju teavad pühapäevakooli õpetajad Päikesekiirest? Ajakiri ei jõua lasteni, kui koguduse pastor ja pühapäevakooli õpetaja ise ei väärtusta Päikesekiirt. Kõikide lastega meie isiklikult suhelda ei suuda. Kui kogudus ei telli oma pühapäevakoolile ühte-kahte lugemiseks ja on väiksem kogudus maapiirkonnas, kus vanemad on töötud ja raha neil tellimiseks ei ole, siis ei teatagi Päikesekiirest mitte midagi. Muidugi on see ka suhtumise küsimus - kuhu keegi oma raha paneb. Jätta kaks jäätist söömata ja saada endale ajakiri - see ei ole võimatu asi. Küsimus on selles, kas osatakse seda väärtustada või mitte. Kogudusel investeerida 60 krooni aastas ei tohiks ka üle jõu käia.

Ajakirja tegemine on väga kulukas. Kui me paneme ühe Päikesekiire hinnaks 15 krooni, siis ei kata see kulusid. Muidugi, kui trükiarv oleks 2000, siis saaksime ajakirja ka odavamalt müüa.

SAMA KEHTIB KA KUULUTAJA KOHTA. ELU OLEKS PALJU LIHTSAM, KUI TERVE KOGUDUS EI LOEKS ÜHTE EKSEMPLARI.

Mina soovitan kogudusel siiski tellida kasvõi ühe eksemplari, et lapsed saaksid seda ajakirja näha ja lugeda kasvõi ainult kohapeal. Kuid Päikesekiires on ka väga palju joonistamist ja nuputamist. Kui üks laps teeb selle koguduse ainsa ajakirjaga nuputamised ära, siis teistel polegi enam midagi teha. Sellepärast oleks hea, kui vanemad telliksid Päikesekiire oma lastele koju ka. Mina näen selles ajakirjas misjonivõimalust.

VAHETAME JÄLLE TEEMAT. MILLIST TÖÖD TEED SA OMA KOGUDUSES?

Mõnes mõttes olen ma oma koguduses praegu pingisistuja. Ma olin pühapäevakooli koordinaator selle ajani, kui hakkasin 1999. aasta kevadel seminari lõpetama. Siis otsustasin, et mõned aastad elan Laste- ja Noortetöö Keskuse töösse sisse. Praegu ma näen, et oluliselt käsi ei ulatu midagi rohkemat tegema. Kui on abi palutud, kui on võimalik, siis muidugi.

KAUAKS SA LASTETÖÖ KOORDINAATORIKS JÄÄD?

Seda ma küll ei tea. Ma täidan oma osa nii kaua, kui mul on midagi anda. Kui minu aeg ümber saab, tuleb teatepulk edasi anda. Tähtis on, et töö läheks edasi ega takerduks selle taha, et keegi arvab end ikka veel ainukesena sobivat.

MIDA ANDIS SULLE KÕRGEM USUTEADUSLIK SEMINAR?

See andis mulle elutarkust ja teadmisi, avardas väga oluliselt mu mõttemaailma ja silmaringi. Kasvatas mu usku.

SEMINARIS ÕPIB PALJU ÕDESID. KAS PEAKS SINNA ROHKEM VENDI MEELITAMA?

Iga inimene teeb oma valikud ise. Praegu laieneb religioonipedagoogika põld. Muidugi, ideaalvariant oleks, et kooli usuõpetuse õpetajad oleksid noored mehed. Unistada ju võib, aga see on ilmselt liiga ilus unistus. Kooli usuõpetajaks lihtsalt niisama enam ei saa. Peab olema atesteeritud ja teoloogilise haridusega. Seminar ei ole koht, mis kasvatab ainult pastoreid. Perspektiiv on palju laiem.

KAS SEMINARI LÕPETANUD PEDAGOOGIDEL ON TÖÖPÕLD OLEMAS VÕI NÄITAVAD KOOLID UST?

See sõltub koolist ja usuõpetuse õpetajast. Selle nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Meie Eesti usuline maastik on väga kirju. Kui öeldakse, et koolis on usuõpetus, siis hakatakse juba pommitama ja materdama selle eest, mida usuõpetus koolis tegelikult üldse ei ole.

TÄNAME SIND HUVITAVATE MÕTETE EEST JA SOOVIME SULLE JUMALA ÕNNISTUST.

JOLO SAARE PALVETAVAD PANTVANGID

Perekond Wallert Göttingenist pani Saksa meedia ristiusust rääkima. Filipiinide moslemimässuliste röövitud perekond tunnistas end avalikult ja krambivabalt kristlasteks. "Minust on saanud nagu mingi kiriku- ja usuala tähtis tegelane," ütles pereisa Werner Wallert intervjuus ajakirjale Stern. Pantvangide laagris olevat perekond sageli koos palvetanud ja see olevat nende hingedele kasuks tulnud. "Mul on parajalt usku Jumalasse ja sealt tulebki minu põhiline optimism."

EI MINGIT KÄTTEMAKSU RÖÖVIJATELE

Ka poeg Marc, kes viimase pereliikmena Jolo saare dðunglist koju tagasi pääses, ei tee oma usust mingit saladust. Ta olevat oma röövijatele mõeldes küll mingil määral vihane, kuid ei soovivat kättemaksu, sest selleks olevat ta "liiga palju kristlane". Üllatavad sõnad, kui mõelda, mida see 27-aastane mees taluma pidi: neli ja pool kuud oli ta vangistuses, korduvalt pidi ta ühest vangide peidukohast teise minema, nägema laagrist kojuminevaid ajakirjanike gruppe. Sellele vaatamata ei ole Filipiinidel pealesunnitult veedetud kuud teda kibestanud. Ema Renate Wallert viitas juba oma vabastamispäeval 17. juulil palve jõule. "See mõjus," ohkas ta kergendatult ajakirjanike mikrofoni ja tänas oma kodukogudust, kus mai algusest peale iga päev eestpalveteenistusi peeti. Sama meelt on ka Werner: "Me tundsime alati, et palve jõud toetas meid."

EESTPALVETES OSALES KUNI SADA INIMEST

Luterlik Stephanuse kogudus Göttingenis oli enese teadmata nendeks pingutusi nõudnud kuudeks ettevalmistusi teinud. Märtsis - seega juba enne pantvangide võtmist - oli koguduses ettekannete sari palvest. Igapäevasteks eestpalveteks vangiviidute pärast kogunes pidevalt 20-30 inimest, mõnikord kuni sada. Ikka ja jälle istus pinkides ka ajakirjanikke. "See on hea, et meedias palvest räägitakse," ütles koguduse pastor krahvinna Amelie zu Dohna. Avalikkus saab teada, et palve ei ole midagi absurdset, mida vaid väikestes huvigruppides praktiseeritakse. Pärast seda, kui palve vabastamise pärast kuuldud sai, ei tohtivat aga unustada tänu. Seetõttu peeti 19. septembril koos perekond Wallertiga tänujumalateenistus.

Pastor hoiatab, et sellest palvekuulmisest ei või järeldada, et Jumal kõiki meie palveid täidab. "Meie soovid ei täitu sugugi alati," rõhutab ta ja julgustab oma koguduse liikmeid ka nendes olukordades püsivalt palvetama, kus Jumal näiliselt vaikib.

Usk Kristusesse ja tugev perekondlik kokkuhoidmine aitasid Wallertitel ületada Ida-Aasias kogetud hingetraumasid, arvab doktor Christoph Kurz, kes Renate Wallertit psühholoogiliselt nõustab. "Minu arvates saavad nad sellest täielikult üle."

MARCUS MOCKLER
idea Spektrum

Vastukaja

"1990. aastate religiooni-sotsioloogia uuringutes pidas 40% eestlastest ennast luterlasteks ja 60% venelastest õigeusklikeks" (Kuulutaja nr. 9, september 2000).

Kuulutaja andmed on pisut vananenud. Uuemad uuringud näitavad, et usklike protsent väheneb!

"Aastal 1998 pidasid ligi pooled venelastest end usklikeks. Seevastu eestlastest pidas ennast 1998. aasta uuringus usklikuks vaid 14%." (Postimees, 16. september 2000).

Need 14 protsenti eestlastest usklikke võiks olla tõeliseks "maa soolaks", kuid on põhjust karta, et tegelikkus pakub hoopis teist pilti. Kes need 14 protsenti usklikke on? Kas "uuestisündinud usklikud"? On põhjust arvata, et need 14 protsenti on lihtsalt "statistilised usklikud", kes pole oma enamuses sellisest mõistest nagu "vaimulik uuestisünd" isegi kuulnud. Keegi tark mees on öelnud, et eksisteerib kolme liiki valet - suur vale, väike vale ja statistika. Kui statistika räägib 14 protsendist usklikest, siis kerkib loomulikult küsimus, mitu protsenti neist on piibelliku kriteeriumi järgi usklikud. 14 protsenti kindlasti mitte!

Ameerika kirjanik Charles H.Dyer ütleb oma teoses "The Rise of Babylon", et pooled ameeriklased peavad endid "uuestisündinud" kristlasteks. Autor arvab, et kui neljandik neist Kristuse naasmisel taevasse pääsevad, oleks hästi! Kui eestlaste puhul sama suhtarvu kasutada, oleks pääsenute hulk vaid 3,5 protsenti!

Millest selline tõenäoline erinevus statistiliste andmete ja reaalse elu vahel? On palju selliseid, kes teavad väga hästi, mida Jeesus nõuab, kuid pole oma elu kunagi Talle üle andnud. See, mida nad mõistuslikult taipavad, pole kunagi nende südamesse jõudnud. Ega asjata ei öelda, et kõige pikemad kaheksateist tolli asuvad pea ja südame vahel! Usk on midagi sellist, mis on seotud inimese tahtega. Usk ei tähenda selle fakti aktsepteerimist, et mingi informatsioon vastab tõele, vaid otsust seda tõde usaldada. On isegi pastoreid, kes siiralt möönavad, et alles pärast mitut tööaastat sai Kristus neile isiklikuks reaalsuseks ja nad hakkasid Temasse uskuma.

On inimesi, kes on sõna otseses mõttes saanud kutse Jumalalt, kuid pole sellest hoolimata pöördunud. Lord Kenneth Clark, kes sai tuntuks tänu teleseriaalile "Civilisation", kirjutab: "Mul oli usuline läbielamus. Sain selle San Lorenzo kirikus Mu elu polnud kaugeltki laitmatu ja mul tulnuks seda muuta, kuid mu perekond võinuks siis mõelda, et hakkan hulluks minema. Läbielamuse mõju hakkas pikkamisi vähenema ja ma ei teinud midagi, et seda säilitada. Tegin enda arvates õigesti - olin liiga tihedalt selle maailmaga seotud, et kurssi muuta."

Statistiline usklik ja piibliusklik pole identsed mõisted. Kui statistika kinnitab, et 14 protsenti eestlastest ennast usklikeks peab, siis ei tähenda see veel seda, et see 14 protsenti kord ka taevas on.

VELJO SAAR

Uus pastor Moostes

15. oktoobril asus Mooste koguduse pastori kohustusi täitma TARMO ÕUN. Uus pastor on pärit Avispea kogudusest, ta oli selle koguduse diakon ja hooldas Venevere tööpunkti.

Enn Palmiku tehtud fotol on Tarmo Õun koos abikaasa Merikese ja lastega.

TA HILINES JUMALATEENISTUSELE

Karl Stenmanil oli alati olnud põhimõtteks mitte kunagi kuhugi hilineda. Hommikuti oli tema ühe esimesena töökohal, aga õhtul viimaste hulgas töölt lahkumas. Külaskäikudel oli ta jällegi esimene ja tal tuli iga kord oodata teiste kohalejõudmist.

Vabakoguduse jumalateenistusele ilmus ta alati kümme minutit enne määratud aega. Ta ei suutnud mõista inimesi, kes järjekindlalt saabusid viimasel minutil ja kes tihti pidid tee viimase osa pooljoostes tulema, et alguslaulu kaasa laulda saaks. Kellelgi ei olnud vaja pead keerata, et näha, millal Karl Stenman kirikusse saabus. Kui koosolek algas, istus ta oma kohal esireas.

Kuid tuli päev, mil ta jäi kirikusse hiljaks. Uksehoidja Johansson vaatas oma kella ja jäi mõtlikuks, kui ta ei saanud nagu tavaliselt pühapäeva hommikul kümme minutit enne ühtteistkümmet ulatada Stenmanile lauluraamatut. Mis oli Stenmaniga juhtunud? Noh, iga inimene jäi vahel haigeks, kuigi Stenmaniga juhtus seda harva.

Koguduse pastor Wik ei näinud kirikusaali astudes harilikul kohal oma ustavat koguduseliiget istumas. "Kas Stenman on täna haige?" küsis ta Johanssonilt. "Ta on ju muidu täpselt nagu kellavärk siin ja istub alati samal kohal esireas."

"Ma ei tea," vastas Johansson, "kuid ka mina märkasin seda, et ta ei olnud tavalisel kellaajal siin."

Kell sai üksteist, kuid Stenman ei olnud ikka veel kohal. Kui alguslaulu lauldi, vaatas pastor tühjale kohale, kuhu ka keegi teine ei olnud julgenud istuda. Igaüks teadis, et Karl Stenman oli seal aasta aasta järele istunud. Kes julgeks üle võtta sellise ustava kirikuskäija koha?

"Kui ta pole haige, tuleb ta alguslaulu ajal," mõtlesid nii Johansson kui ka pastor. Kuid laulu neli salmi olid juba lauldud, ilma et Stenman oleks kirikusse astunud. Ta oli küll hakanud kodust tavalisel ajal tulema, kuid hiljaks jäi ta ootamatul põhjusel.

Kuigi Stenman oli usklik mees, kes ei tahtnud "kitsalt teelt" lahkuda, ei suutnud ta mõnikord oma ägedat iseloomu taltsutada. Ta oli vahel nädalate viisi kahetsenud mõnda karmi sõna, mida ta oli ärritatud meeleolus öelnud, kuid lõpuks suutis need siiski unustada.

Kui ta sel pühapäeva hommikul läks oma naabri maja eest mööda - see oli sama koguduse liige - siis järsku oleks nagu välk selgest taevast löönud ja Stenmani tabanud. Ta mõtles, et see on imelik, et Johan Olssonit on viimasel ajal nii harva kirikus näha. Varem oli ta ustavam olnud. Nad olid tihti koos kirikusse kõndinud.

"Et keegi vanem usklik võib nii muutuda, et unustab jumalakojas käimise!" mõtles Karl Stenman. Ta heitis pilgu naabermaja akendele, kuid ei näinud kedagi. Niisiis astus ta edasi. Kuid mõne sammu pärast jäi ta seisma. Põhjuseks oli taevalik valgus, mis ilma mingi hoiatuseta oli tema südant välguna tabanud.

Talle meenusid mõned juhused paari aasta eest, kui ta oli Johaniga juttu ajanud. Neil oli olnud väike vaidlus ja Karl Stenman oli jällegi mõne terava märkusega hakkama saanud. Ta oli manitsenud Johanit, nagu oleks see olnud väike laps, kes ei tea ega mõista midagi. Ta oli öelnud talle põlgavalt: "Johan, sa ei saa aru, sest sa loed Piiblit halvasti. Kui oleksin sinu asemel, oleks mul häbi rahvale näidata, kui vähe ma Jumala Sõna tunnen." Johan ei vastanud seekord palju sellele rünnakule, kuid järgmisel pühapäeval jäi ta jumalateenistusele mõne minuti hiljaks. Tundus, et ta hoidus Karl Stenmanist eemale. Kuid pärast koosoleku lõppu oli Stenman talle meelega järele läinud, nii et nad pidid koos koju kõndima.

Jutt ei tahtnud nende vahel edeneda ja Johan oli ainult lühidalt Stenmani küsimustele vastanud. See pahandas Karli. Kui nad olid peaaegu naabermajani jõudnud, oli Stenman Olssonile öelnud, mida ta arvab usklikust, kes ei oska õieti Piiblit lugeda ja pahandab, kui teda manitsetakse. "Neid inimesi saab vaevalt usklikeks nimetada," oli Stenman oma tusases meeles öelnud. Johan Olsson ei olnud vastanud, aga sellest ajast peale oli ta vältinud kokkupuutumisi Stenmaniga. Ja kirikus nähti teda ainult harva.

Raekoja kell lõi kolm korda - kolmveerand üksteist, kuid Stenman peatus ja hakkas sama teed tagasi kõndima, mida ta oli tulnud. Jõudnud naabermajani, peatus ta mõne hetke ja kaalus olukorda, kuid mitte kaua - ta astus üle õue ja helistas Olssoni uksekella. Johan tuli ise avama.

"Võin ma korraks sisse tulla?" küsis Stenman. "Ma tahaksin sulle midagi öelda." Ja ta jätkas, kui Olsson oli ta sisse lasknud: "Sinu ees seisab kahetsev naaber ja nõrk usuvend. Alles täna mõistsin, kui inetult ma paari aasta eest käitusin. Ma kahetsen iga teravat sõna, mida sel korral sulle ütlesin. Ma ei saa kirikusse minna ja seal palvetada, enne kui sa mulle andestad mu patused sõnad ja inetud mõtted. Mõistan, kui raske on sul andestada nii vastikule ja külmale inimesele, kui mina seda olen olnud, kuid tean, et ma ei leia rahu, enne kui sa mulle andestad."

Olsson oli tegelikult hea naaber ja alandlik usklik, kes oli sellest teadlik, et Jumal oli talle tema eksimusi palju kordi andestanud. Sellepärast ta mõistis, kui tähtis oli igale inimesele andestus. Ta ütles nii lihtsalt kui oskas, et ta andestab hea meelega, kuid et needsamad sõnad olid siiski olnud põhjuseks, miks ta ei saanud koosolekuist nagu endiselt osa võtta. Ta oli näinud end täpselt sellisena, nagu Stenman oli teda kirjeldanud.

"Mul on tihti olnud igatsus koosolekuist osa võtta," ütles ta. "Kuid iga kord, kui tahtsin minna, kasvasid need sõnad nagu müüriks, mida ma ei suutnud ületada."

"Kuid täna on need ju kadunud," lausus Stenman ja pühkis põselt mõne pisara, mis olid sinna ilmunud. "Täna võime ehk jälle koos kirikusse kõndida nagu varemgi. Jääme küll pisut hiljaks, kuid parem on hiljaks jääda, kui üldse mitte minna."

Sellele, kes mitu aastat on igatsenud kiriku ja koosoleku järele, ei ole selline ettepanek vastumeelt. Ja nii nägid naabrid sel pühapäeva hommikul Johan Olssonit ja Karl Stenmani taas koos kiriku poole kõndivat. Kui pastor Wik seisis kantslis ja luges selle päeva teksti, avanes uks ja ta nägi Karl Stenmani ust hoidmas oma naabrile Johan Olssonile, nii et see saaks enne teda kirikusse astuda. Ta nägi ka, et mõlemad mehed istusid Stenmani kohale ja nõtkutasid oma pead palves. Ja ta märkas, et mõlemad palusid pikalt, enne kui nad end sirgu ajasid.

Pärast koosolekut astusid mõlemad mehed pastori juurde ja Karl Stenman jutustas, mis oli juhtunud.

"Jah, ma ei mõistnud, miks see koht täna tühi oli, Stenman," ütles pastor Wik. "Kuid on parem jumalateenistusele hiljaks jääda koos oma vennaga, selle asemel, et tulla üksi õigel ajal, teades, et meil tuleb "enne leppida oma vennaga", nagu Jumala Sõna õpetab."

Pärast seda hakkas Karl Stenman jälle enne jumalateenistuse algust kirikusse ilmuma endisel ajal. Kuid nüüd ei tulnud ta üksi - tema hea naaber ja vend Johan Olsson oli koos temaga.

Usurändur 1976