|
Keset külma lumist linna
seisab posti otsas kurepesa. Väliselt väga
ebasoodsal kohal - tiheda liiklusega raudteeülesõidu
kõrval. Rongid ja autod sõidavad mürinal
ja heitgaase levitades mööda. Ometi on kurepesa
selle posti otsas seisnud aastaid. Aastaid on inimesed
heitnud pilke ülespoole ja imetlenud suurepärast
pereidülli pilti.
Praegu ei paku kurepesa rõõmsat vaatepilti.
Kõik on olemas, aga elu ei ole. Kas see on lõpp?
Muidugi mitte. On lihtsalt talv. Talve järel tuleb
varsti jälle kevad. Tuleb omal ajal. Me teame,
et ükskord on jälle ümberringi roheline
ja kured elavad pesas oma kureelu. Pessimismiks pole
mingit põhjust.
Kõik on ka Jumala riigis olemas. On pühakojad.
Mõnesse kogunevad õitsvad, teistesse vaevalt
hingitsevad väikesed kogudused. Ühed elavad
suves, teised talves. Viimased peaksid kevade, mitte
surma peale mõtlema. Talv tuleb lihtsalt üle
elada ning samal ajal ka kevadeks ja suveks valmistuda.
Jeesus seadis kõigile eesmärgi: "Mina
olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite
ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks"
(Jh 15,16).
 POLIITIKA?
MILLEKS SEE?
Toimetaja kommentaar
Kas kristlikus lehes peaksid olema poliitikakommentaarid?
Osa kristlikke väljaandeid avaldavad neid. Kuulutajas
pole seni spetsiaalseid kommentaare olnud, kuid poliitikast
päris mööda minna pole me saanud. Poliitika
mõjutab meid. Vaja oleks, et usk avaldaks tervendavat
mõju poliitikale. Selleks peame poliitikast midagi
teadma ja oskama sekkuda. Õp 21,1 on kirjutatud:
"Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad:
Tema juhib seda, kuhu Ta iganes tahab." Usklikel
on nii õigus kui ka kohustus pöörduda
oma palvetega Tema poole, kes valitseb valitsejate üle.
Käesoleval aastal otsustatakse tõenäoliselt
palju Eesti tuleviku suhtes - päevakorras on meie
maa astumine nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse. Kas jätame
need ja teised olulised küsimused oma palvete ringist
välja?
Alustame sellest, et kirikud ja kogudused jõudsid
hiljuti jälle Eesti kõrgpoliitikasse. President
Arnold Rüütel keeldus Riigikogus vastuvõetud
kirikute ja koguduste seadust välja kuulutamast.
Seaduse uue redaktsiooni abil püüti lahendada
mõningaid varade tagastamisega seotud küsimusi,
mida presidendi arvates sel viisil lahendada ei tohi.
Mäletatavasti lükkas kirikute ja koguduste
seaduse eelmise redaktsiooni teistel põhjustel
tagasi president Lennart Meri. Nii sai sellest seadusest
esimene, mille on tagasi lükanud kaks Eesti Vabariigi
presidenti.
Praegu räägitakse väga palju "teisest
Eestist". Samas ei olda üksmeelel, mis asi
see täpselt on ja kas on ainult kaks Eestit või
on neid veel rohkem. Kuna aga presidendivalimistel olevat
"teine Eesti" võidu saavutanud, peaks
ikka proovima selgust saada, kes võitis. "Teine
Eesti" koosneb vist vanematest, väiksema haridusega,
viletsama sissetulekuga, elu hammasrataste vahele jäänud,
silmapaistmatutest inimestest, kellel ei ole peaaegu
mingeid võimalusi oma olukorra parandamiseks,
veel vähem aga riigi käekäigu mõjutamiseks.
Nende inimeste esindajaks peaks siis olema president
Arnold Rüütel. Huvitav, et väheharitute
esindajal ja tema abikaasal on mõlemal doktorikraad.
Viletsama sissetulekuga inimeste esindaja on alati saanud
head palka ja suutnud hoiduda elu hammasrataste vahele
jäämisest. Silmapaistmatute ja jõuetute
esindaja on alati töötanud juhtivatel ametikohtadel.
Noor mees ta muidugi enam ei ole. Aga ta ei sarnane
ka nende ättidega, kes kakskümmend aastat
tagasi Kremlis valitsesid. Kõrvalepõikena
tuleks nimetada, et nii vanad riigijuhid pole sugugi
haruldased. Ronald Reagan oli umbes sama vana, kui ta
valiti teist korda USA presidendiks. Sama vana oli ka
Konrad Adenauer, kui ta sai Saksamaa kantsleriks. Adenauer
jäi võimule koguni neljateistkümneks
aastaks. Eesti põhiseadus presidendile nii pikka
valitsemisaega ei luba.
Eelöeldu ei ole üldse mõeldud etteheitena.
Arnold Rüütlile kui poliitikule on kahtlemata
auks, et ta oskab olla usaldusväärne. Paljud
Eesti poliitikud on lihtrahvast eemaldunud. "Rikkad
ja ilusad" peaksid püüdma presidendist
eeskuju võtta.
Presidendivalimised äratasid lihtsates inimestes
mitmesuguseid ootusi. Arvati, et kui riigil oleks hea
president, saaks kõik asjad korda. Kui neile
selgitati, et Eesti presidendil on põhiseaduse
kohaselt peaaegu ainult esindusülesanded ja tal
on väga vähe reaalseid võimalusi midagi
korda teha või ära rikkuda, küsiti
vastu: "Aga milleks meile siis üldse presidenti
tarvis on?"
Viimastel päevadel enne meie lehe ilmumist on
näha olnud, milleks meile presidenti tarvis on.
Valitsuskriisi tingimustes peab just president erakondadega
läbirääkimisi pidama ja uue peaministrikandidaadi
nimetama. Seda ta ka tegi ja nimetas Siim Kallase peaministrikandidaadiks.
Reformierakond koos Keskerakonnaga peaks moodustama
uue valitsuse. Kuidas see õnnestub, selgub juba
pärast meie lehe ilmumist.
Uus koalitsioon tekitab paljudes küsimusi. Need
kaks erakonda on ju nii erinevad. Reformierakond peaks
esindama kõige rikkamaid ja Keskerakond lihtsaid
inimesi. Nendele, kes ei saa aru, "miks nad seal
Toompeal omavahel kogu aeg kaklevad", peaks nende
kahe erakonna koostöö olema meelepärane.
Kui nemad omavahel kokkuleppele jõuavad, annab
see lootust, et varsti ongi kõik korras? Elame
ja näeme.
Kui Edgar Savisaar sai Tallinna linnapeaks, väitis
peaminister Mart Laar, et Euroopas ei saada aru, kuidas
võib lindiskandaali peasüüdlane nii
kõrgele kohale pääseda. Meenutame -
lindiskandaal puhkes pärast seda, kui selgus, et
Edgar Savisaare korraldusel lindistati Keskerakonna
ja Reformierakonna omavahelisi kõnelusi. Keskerakond
pidi Tiit Vähi valitsusest lahkuma ja andma koha
Reformierakonnale. Peasüüdlane Edgar Savisaar
jäi ilma siseministri kohast ja oli lühikest
aega poliitikast eemal, ohver Siim Kallas sai välisministriks.
Näib, et vanad asjad on nüüdseks unustatud,
kuigi vahepeal kasutati teineteise kohta üsna raskeid
sõnu. Kui vaja, jõutakse kokkuleppele.
Aga seda valitsust alles moodustatakse, olulised asjad
on alles ees ja ennustamisega tegelda ei ole mõtet.
Meid huvitab Eesti kõige rohkem. Suurele maailmale
jääme me aga peaaegu märkamatuks. Nende
probleeme märkame meie siin küll. Ka Kuulutaja
pole mööda saanud vaadata terrorismist ja
Afganistanist. Võiksime igas numbris pikalt kirjutada
kristlaste tagakiusamisest paljudes maailma riikides.
Sama lugu on islami sissetungiga varem kristlikesse
maadesse. Probleeme tekitab nimekristlaste ja poliitikute
levitatav mõte kõikide religioonide võrdsusest.
Kuulutaja ei saa sellega nõustuda. Muidu peaksime
ekslikuks tunnistama näiteks Jeesuse väite
Jh 14,6: "Mina olen tee ja tõde ja elu.
Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu."
Või eksis Peetrus, kui ta Jeesuse kohta ütles:
"Ja kellegi muu läbi ei ole päästet,
sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist
nime, kelle läbi meid päästetaks"
(Ap 4,12)? Me näeme usuliste ja poliitiliste teemade
segunemist. Poliitika huvides püütakse tagaplaanile
suruda usulised väärtused. Kas see õnnestub
või mitte, see sõltub ka meist.
21. jaanuaril 2002
ÕNDSAKSTEGEV
USK
 Mäletatavasti
ütles meie Issand Jeesus, enne kui Ta taevasse
võeti, oma jüngritele järgmised sõnad:
"Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi
kõigele loodule. Kes usub ja keda ristitakse,
see saab õndsaks; aga kes ei usu, see mõistetakse
hukka" (Mk 16,16). "Saab õndsaks,"
ütles Jeesus oma lahkumissõnavõtus
ja lisas kohe juurde, kes või milline inimene
saab õndsaks. Viimaseks osutub see, kes usub,
või veel kord, nagu Jeesus ise seda sõnastas:
"Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks."
Aga veelgi rohkem. Jeesus ei jätnud meid kahtlustesse
ka inimese saatuse suhtes, kes ei usu. Sedagi määras
Jeesus Kristus kindlaks lihtsate, aga selgete sõnadega:
"Aga kes ei usu, see mõistetakse hukka."
Öeldust ilmneb päevselgelt, et inimene - sina
ja mina, võime õndsaks saada, ent võime
samahästi hukkuda. Teiste sõnadega, meie
ette on asetatud valikuks kaks teed: õndsuse
tee ja hukatuse tee. See, kes usub, kõnnib esimesel,
st õndsuse teel, ja kes ei usu, kõnnib
juba praegu teisel - hukatuse teel. Ehk Piibli sõnadega:
"Kes ei usu, selle peale on juba kohus mõistetud,
sest et ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja
nimesse" (Jh 3,18).
Meil ei tarvitse vist nimetada, et õndsakssaamine
ja hukkumine ei ole ajaviite- ega naljaasjad, vaid äärmiselt
tähtsad ja tõsised ja isegi kõike
määravad ning otsustavad küsimused elus.
Just sellepärast ja ainult sellepärast, st
õndsakssaamise küsimuse kohutava olulisuse
pärast kõneleme-kuulutame meiegi praegu.
Meie eesmärgiks ei ole ajaviite pakkumine, vaid
hoiatada ning päästa hukkumisest, levitades
evangeeliumi-rõõmusõnumit, mis
teatab: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud,
et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski,
kes usub Temasse, ei saaks hukka, vaid et temal oleks
igavene elu."
Usk Jeesusesse Kristusesse ehk Tema nimesse on õndsakstegev
usk. Õieti, nii imelik kui see ka on, terve elu
on ehitatud usule. Noormees naitub neiuga, kuna ta usub,
et nende kooselust kujuneb harmooniline abielu. Kontoriametnik
läheb nädalalõpul järve äärde
kalale, uskudes ilusasse päikesepaistelisse ilma
ning kalapüügiõnne. Ja isegi nn. täppisteadused
baseeruvad aksioomidel, mida ei tõestata, vaid
usutakse. Usk õnnelikku abiellu, päikesepaistesse,
kalasaaki ning kahe rööbiksirge mittekohtumisse
on igati soovitavad. Ometi ei ole ükski neist õndsakstegev
usk, seda viimast on ainult, nagu eespool juba möönsime,
usk Jeesusesse Kristusesse. "Et ükski, kes
usub Temasse, " st Jeesusesse, mitte kirikusse,
kiriku nimesse, usutunnistusse või nn isadeusku,
vaid korrakem uuesti: "Kes usub Temasse, ei saaks
hukka, vaid et temal oleks igavene elu."
Sõber, usud sa Jeesusesse Kristusesse? Pane
tähele, ma ei küsi, kas oled leeris käinud,
kas oled kiriku liikmemaksu ära tasunud, kas käisid
viimaste pühade ajal mõnes palvekojas Jumalat
kummardamas, vaid kas usud Jeesusesse Kristusesse? Kas
sa usud Temasse kui Lunastajasse, isiklikku Päästjasse,
sõbrasse ning vanemasse vennasse, kelle surm
on sind vabastanud patu ning surma köidikuist ja
kes on sind juhtinud tagasi Isa kotta, rõõmu,
rahu ning armastuse osadusse? See on hukatusest väljatoov,
päästev usk. See on õndsakstegev usk.
Sest "ühegi muu sees ei ole päästet;
sest ei ole antud taeva all inimestele ühtegi muud
nime, kelles meid peab päästetama" (Ap
4,12). See nimi on Jeesus ja need apostel Peetruse sõnad
olid adresseeritud Jeruusalemma rahvaülemaile,
vanemaile ning kirjatundjaile, kes olid huvitatud, missuguse
väega või kelle nimel oli Peetrus üht
halvatut tervendanud. Samad sõnad on aga maksvad
ka tänapäeval. Seda kinnitab Sõna,
mida ei saa murda ega muuta ja mis jääb seisma
ka siis, kui taevas ning maa hukkuvad. Ei, mu sõber.
Tuhat korda ei. Ei ole suutelised su hinge päästma
sõbrad, omaksed, vennad, õed, valitsejad
ja vägevad. Nad ei või sind hukatusest välja
tõmmata. Päästet koged ainult Tema,
st Jeesuse Kristuse imelises nimes.
Küsigem nüüd, millest siis õieti
päästab meid Jeesus? Tõsi küll,
Ta päästab meid hukatusest, aga mis on hukatus?
Hukatus on Piibli põhjal kõik see, mida
elu - igavene elu - ei paku ega sisalda. Elu, nagu teame,
tuleb Jumalast. Taeva ja maa Looja, igavene ilmamaade
Issand on elav Jumal. Selletõttu on Ta ka elu
allikas, tekitaja, esiletooja ja alalhoidja. Ilma Jumalata,
elava Jumalata oleks elu mõeldamatu. Aga elu,
mida Jumal esiteks omab ja mis Tast teiseks tuleb-hoovab,
ei ole üksnes paljas eksistents ja orgaanilise
maailma loomisvõime, vaid üle kõige
on Jumal Vaim, sellepärast on Ta osa loodule, nimelt
inimesele, ihu ning hinge kõrval vaimu andnud.
Teiste sõnadega, inimene võib Jumalaga
kontakti astuda, Tema osadust nautida. Osadust, mis
on täis õnne, rahu-rõõmu,
armastust, õigust ning pühadust, sest Jumal
on õnne, armastuse ja pühaduse Jumal. Õieti,
mainitu ei eksisteerigi väljaspool Jumalat. See
on elu, tõeline elu, Igavene Elu. On ju ka Jumal
igavene. Aeg ega ruum ei piira Teda. Valgusaastad, planetaarsed
udukogud ei mahuta Teda.
Aga oh ime! Ometi on Tal küllaldaselt ruumi inimlapses,
kes oma südameukse Talle avab.
Kõike eespool loetletut hukatuses pole. Hukatuses
puudub armastus, osadus, õnn, elu, valgus ja
rõõm. Selle asemel valitseb hukatuse igaveses
meeleheite ning väävliga põlevas tulejärves
surm, pimedus, ahastus, lein, piin ja üksildus.
Pole ime, et hukatuses ulutakse ja kiristatakse hambaid.
Pole ime, et hukatust hüütakse põrguks.
Põrguks, kuna samuti nagu elu, mida Jumal inimlastele
pakub, on igavene, on ka hukatus, mida meeletu inimene
vaatamata Jumala armule valib, igavene. Igavene elu,
igavene hukatus on meie valikubjektideks. Kas elutee
või hukatusetee on meie jalgade all. Valides
esimese, pääseme teisest. Eelistades viimast,
kaotame esimese. Ka mittevalimine, mitteotsustamine
tähendab valimist ja paraku hukatuse valimist.
Inimkonnale ilmutatud lunastusplaanis ei tunta kolmandat
võimalust. Elu või hukatus. Vastasel juhul
poleks Jumal ealeski oma Poega maailma surema saatnud.
Asi pidi olema tõesti äärmiselt tõsine.
Piiblist loeme, et "Jumala armuand on igavene
elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas" (Ro 6,23).
Nimetatud armuanni kirjeldamatu hinnalisus seisab selles,
et Temas, Kristuses, lepitas Jumal maailma iseenesega.
Ehk nagu apostel Paulus seda ütles: "Sest
Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega
arvanud neile nende üleastumisi süüks...
Ta on Tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest
teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks
Tema sees" (2Ko 5,19.21).
Kristus sai meie eest patusüüdlaseks. Tema,
kes ei teadnud mingist patust, võttis enda peale
meie kurjuse, isekuse, jonnakuse, tapmise, vihkamise,
abielurikkumise, varastamise, joomise, valetamise, sõnakuulmatuse,
ahnuse ja kõik muu hirmsa ning ängistava,
mis lahutab inimest Jumalast, inimest kaasinimesest
ja lõpuks inimest iseendast. Aga Kristus võttis
endale ka meie uhkuse, selle heade ning moraalsete inimeste
patu. Ülempreestrite ja rahva vanemate patu, kelle
kohta Jeesus, vaatamata nende välisele pühadusele,
andis hävitava hinnangu: "Tõesti, ma
ütlen teile, et tölnerid ja hoorad saavad
enne teid Jumala riiki" (Mt 21,31).
Niisiis Kristus, kes oli patuta, sai meie, patuste,
pärast patuseks. Kui patune pidi Ta aga ka kandma
patuse karistust ja maksma patuvõla. Ja seda
mitte ainult ühe-kahe ligema sõbra eest,
vaid kogu maailma patuvõla. Ka minu ja sinu oma.
Minu sõber, armastad sa Jeesust, kes suri sinu
pattude tõttu Kolgata mäekünkal? Tea,
et kuna Kristus on juba kandnud sinu patukaristuse,
kuna Tema, Jeesus Kristus on juba maksnud patuvõla
hinna, ei tarvitse sul enam karistust kanda ega võlga
maksta. "Karistus oli Tema peal, et meil pidi rahu
olema... Võlga on taga aetud Tema käest"
(Js 53,5.7).
Jeesuses Kristuses sirutavad üksteisele käe
Jumala õigus ja Jumala armastus. Temasse on sellepärast
tallele pandud meie lepitus, õigus, rahu ning
igavene elu. Sellepärast on Tema ka Jumala armuand
tervele inimkonnale, "sest kõik on pattu
teinud ja on Jumala kirkusest ilma, ning mõistetakse
õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse
läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on
seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse
osutamiseks ennemalt tehtud pattude arvestamata jätmise
pärast" (Ro 3,23-25).
Panid tähele, kirjutatud on: "lepitusvahendiks
usu kaudu Tema veres". Kas ei vihja see faktile,
et Jumal on anni andnud, aga ometi ei oma sa Teda praktiliselt
enne vastuvõtmist. Usk, isiklik usk, mis sisaldab
usaldust ja kuulekust, on käsivars, millega haarad
kinni Jumala hinnalisest kingist - lepitusest, vabastusest,
igavesest elust ja õndsusest. "Kes usub
ja keda ristitakse, saab õndsaks," oli meie
Õnnistegija vankumatu lubadus. Klammerdu selle
külge. Usu Jeesusesse Kristusesse.
Enne, kui lõpetan, esitan paar astet nende
loogilises ning piibellikus järjekorras, mis peaksid
igaühte, kes otsib ja koputab, õndsakstegevale
usule välja viima.
Kõigepealt ütleb Piibel, et "usk
tuleb kuulutamisest, aga kuulutamine Jumala sõna
läbi" (Ro 10,17). Pole kahtlust, selle osa
oleme kindlasti täitnud. Sõna on tõesti
kuulutatud. Ja seda eesmärgiga, et sina, armas
sõber, usuksid. Sina omalt poolt peaksid nüüd
meelt parandama, ümber pöörduma ja ausalt
ning sirgjooneliselt Jumalale tunnistama, et oled eksinud,
et oled patune, et vajad lunastust ja andestust Temalt.
Tõsi küll, nn ausal kodanikul on kirjeldatut
piinlik aktsepteerida. Keegi meist ei taha ennast nii
kergesti patuseks tunnistada. Enda arvates oleme kõik
head ja toredad inimesed. Võib olla, seda aga
mitte Jumala ees. Tema pühaduse ees oleme eranditult
patused. Ka sina! Sellepärast hüüa appi
Issanda nime. Olles selgusele jõudnud, et oled
patune, olles otsustanud loobuda vanast elust ja olles
veendunud, et Jeesus on sinu Päästja, hüüa
appi Tema nime. Tunnista Temale üles oma patud
ja haara usu kaudu kinni andestusest ning lepitusest.
Abistagu sind selles Jumala auline tõotus: "Sest
igaüks, kes appi hüüab Issanda nime,
päästetakse" (Ro 10,13). Ära karda,
ära viivita, toimi täpselt kooskõlas
Sõnaga - ja sa näed imet, sa ei pettu, "sest
ükski, kes usub Temasse, ei jää häbisse"
(Ro 10,11). Sellepärast usu seda südamest
ja ära unusta sellest ka tunnistamast. "Südamega
usutakse õiguseks, ent suuga tunnistatakse õndsuseks"
(Ro 10,10).
Usk või hukkumine. Usk Jeesusesse Kristusesse
kui isiklikku Päästjasse viib sind igavesse
õndsusesse. Sellepärast on see ka õndsakstegev
usk. Siiski, ära unusta, "kes ei usu, see
mõistetakse hukka". Nii raske, aga ometi
ülilihtne!
KALJO RAID
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor emeeritus
Usurändur 1957
AKTUAALNE
TEEMA
Palvenädalad
 Eesti
EKB Liidu kogudustes oli varem kombeks pidada uue aasta
algul palvenädalaid. Vahetasime sel teemal mõtteid
Pärnu Immaanueli koguduse pastori JOOSEP TAMMOga.
Palvenädalaid peeti uue aasta esimesel täisnädalal.
Iga päeva jaoks oli teema. Need anti liidu poolt.
Palvekoosolek kestis poolteist tundi ja peeti kaks jutlust.
Ajad on muutunud ja inimesed ei taha enam nii pikalt
kõnesid kuulata. Oleme viimastel aastatel oma
koguduses piirdunud ühe jutlusega, et palvele jääks
rohkem aega.
Kas palvenädalate traditsioon
oli üldine?
Ei oska täpselt öelda. Linnakogudustes peeti
neid kindlasti. Maal võib-olla ei saadud kaugete
vahemaade tõttu igal õhtul kokku tulla.
Miks paljud kogudused ei pea enam
palvenädalat?
Ma arvan, et inimesed on laisaks läinud. Elu
on pingelisem. Hoitakse jõudu ja energiat kokku.
Arvatakse, et see on asjatu töö.
Kas Sa arvad, et palvenädalaid
peaks ka tulevikus pidama?
Ma arvan, et kindlasti peaks pidama.
Milline oli Immaanueli koguduse tänavune
palvenädal?
Pärast 1. jaanuari läksid koosolekud edasi
igal õhtul. Igaks õhtuks olid teemad.
Kaks õhtut olid tavapärased. Kolmas õhtu
oli pikem; kolm tundi. Jõime vahepeal teed ja
siis palvetasime edasi. Neljas õhtu oli spetsiaalselt
vendadele koos saunaga. Panime kolmeks tunniks sauna
kinni. Osa mehi käisid jooksmas; kes jooksis seitse,
kes poolteist kilomeetrit. Ma ise jooksin poolteist
kilomeetrit. Siis käisime saunas ja istusime kaminaruumis
ning palvetasime tund aega.
Pärnu on suur linn ja Immaanueli
kogudus on suur kogudus. Maal on raske inimestel õhtuti
koguneda. Kui kogudus on väike ja jutlustajaid
on ka vähe, on raske tervet nädalat pidada.
Sel juhul võiks pidada ühe päeva
ja pikemalt - võtta ette palve- ja paastupäeva.
Inimesed tulevad laupäeva hommikul kokku, võtavad
toidud kaasa...
Kuidas siis paastuga jääb?
Paastutoidud ikka. Väiksed kalavõileivad
kehakinnituseks ja teed võiks juua, ilma joomata
on raske terve päev vastu pidada. Võiks
olla osaduses, palvetada, laulda hästi palju. Vaheaegadega
- inimene võib-olla ühekorraga ei jõua
nii palju. Tõsisem läbimurre peab ikka olema.
Muidu on nagu kivi ja muna. Kivi on seest täis.
Muna on ka seest täis, aga vedel. Kui need kaks
kokku põrkavad, siis muna läheb alati katki.
Kui sa ei ole seest Vaimu täis, siis sa puruned
igast löögist. Kui keegi tahab tugev olla,
siis ta peab seest täis olema. Siis purunevad hingevaenlase
sepitsused, aga sina jääd terveks. Palves
ja paastumises me avame ennast, et täituda Jumala
tarkuse ja väega.
Meil pole enam ühiseid palveteemasidki,
need võiksid ju liidu kalendris sees olla.
Evangeelse Alliansi teemad on seal sees.
Kalender ilmub nii hilja aasta lõpus,
et kui siis alles hakata nädalat korraldama, ei
jõua enam midagi.
Vaja oleks praktilisi teemasid. Olen seda meelt, et
Eesti EKB Liidul võiksid olla oma teemad.
Alliansi teemad võivad ka olla, siis on igaühel
valida.
Igal pool allianss ei tegutse. Kas
Pärnus on peetud alliansspinnal palvenädalaid?
Meil on olnud mõnel aastal päris laiapõhjalisi
nädalaid, ka luterlik kirik on osalenud. Erilist
vaimustust need pole äratanud. Osa inimesi teise
koguduse jumalateenistusele ei lähe ja tekib küsimus,
et kus see allianss siis on. Tallinnas olid kuuldavasti
suured ja õnnistusrikkad alliansskoosolekud.
Eelmisel aastal me pidasime palvenädala koos
Pärnu kõige nooremate kogudustega. See oli
väga hea kogemus meile kõigile. Meie õppisime
neist ja nemad meist. Näiteks oli noortele kogudustele
üllatuseks, et nii paljud inimesed palvetavad oma
sõnadega ja iseseisvalt. Nendel on rõhk
ülistusel ja "keeltes palvetamisel" pastor
juhib palve sisulist osa.
Kas alliansstöö asendab
oma koguduse tööd?
Ei asenda. Sellepärast ongi vajalik, et ka oma
inimestega saaks aeg-ajalt põhjalikult koos palves
olla. Eriti ma paneksin rõhku, et just mehed-vennad
oleksid koos palves. Kindlasti peaksid seda ka õed
tegema.
Palvetada on ju vaja pidevalt.
Tavaliselt on suurematel kogudustel aasta ringi nädala
sees üks palveõhtu või on palvegrupid.
Mõnel kogudusel on mõned laupäevad
aastas palve- ja paastupäevad.
Varem peeti ka evangeelseid nädalaid.
Kas seda traditsiooni ei peaks jälle taastama?
Osa kogudusi on neid siiamaani õnnistusrikkalt
pidanud. See näitab, et see oli õige asi.
Ka mõned uued kogudused on hakanud evangeelseid
nädalaid pidama. See on kogudusele muidugi majanduslikult
ja vaimulikult pingutuseks. Aga kui me midagi tahame
ükskõik mis valdkonnas saavutada, siis peame
ka pingutama.
Täname ja loodame, et kogudused
saavad siit põhjuse edasimõtlemiseks ja
tegutsemiseks.
MINGE
SIIS JA TEHKE JÜNGRITEKS KÕIK RAHVAD…
Ameeriklane BRIAN KARLIK on mees, kelle
tee Jumalani oli pikk ja keeruline. Ilmselt ei osanud
noor mees, kellel meri oli põlvini ja kelle elu
vabad päevad möödusid lõbusat
elu elades arvatagi, et Jumal kutsub teda kunagi misjonäriks.
Ometi just nii see juhtus. Tänaseks on Brian ennast
koos perega sisse seadnud Pärnusse, kus üritab
õppida eesti keelt, mis tuleb tal muide suurepäraselt
välja ja ta loodab, et nad saavad koos abikaasaga
aidata siinseid pastoreid ning luua ka uusi kogudusi
Eestimaal.
SINU TEE JUMALANI ON OLNUD PIKK JA
VÄGA ERILINE.
Minu tulek Jumala juurde on tõesti olnud väga
eriline. Mind ristiti katoliku kirikus, kuid minust
ei saanud kristlast. Minu vanematel olid abieluprobleemid
ja nad ei käinud kirikus.
Kui ma läksin sõjaväeteenistusse,
siis mul oli sõber, kellega koos me vabal ajal
tarvitasime alkoholi ja tegime palju ebamoraalseid asju.
Esimesed poolteist aastat sõjaväes me tarbisime
alkoholi igal reedel, see oli meie puhkeaeg. Pärast
saadeti sõber sõjaväeteenistusse
Alaskale ja mind Lääne-Berliini. Olin seal
olnud mitu kuud, kui sain sõbralt kirja, kus
ta kirjutas, et sai kristlaseks ja tal on väga
häbi kõigi nende tegude pärast, mis
me koos tegime. Ta kirjutas, et ka mul peaks olema häbi
ja soovitas mul lasta end ristida ning võtta
vastu Jeesus Kristus oma ellu. Ma kirjutasin vastu,
et ma olen juba ristitud ning see on minu jaoks piisav.
Mul ei ole rohkem vaja ja ma ei häbene oma elu.
Ma jõin ning tegin ebamoraalseid tegusid edasi
ja olin oma eluga rahul.
AGA JUMAL OLI SINUST JUBA KINNI HAARANUD?
Jumal oli minuga väga kannatlik. Mitu kuud hiljem
tuli sõbralt pakk, kus oli kolm kassetti kaasaegse
kristliku muusikaga. Ma kuulasin neid kassette, mulle
meeldis see muusika. See oli kaasaegne, vokaal oli hea,
sõnumist ei saanud ma aru, aga muusika oli väga
hea! Siis ma veel ei teadnud, et tegelikult kuulasin
ma evangeeliumi - Elu Sõna.
Pärast seda ma kolisin Jaapanisse, kus töötasin
Ameerika sõjaväebaasis ja elasin ikka oma
vana elu edasi. Aga Jumal tegi järgmise sammu.
Ma kohtusin ühe naisega, kes mulle väga meeldis
ja tema kutsus mind piiblitundi. Ma ei olnud üldse
huvitatud Piiblist, kuid olin huvitatud sellest naisest,
tahtsin temaga rohkem tuttavaks saada. Käisin mitu
nädalat temaga koos piiblitunnis, küsisin
palju küsimusi. Ma ei saanud millestki aru, aga
misjonäridest abielupaar ja need inimesed, kes
seal koos käisid, meeldisid mulle. Nad olid väga
sõbralikud, oli tunda soojust ja südamlikkust.
Nende abielu ja suhtlemine omavahel oli nii erinev sellest,
mida ma oma elus varem olin kohanud ja ma tahtsin olla
koos nendega ja olla nende sarnane. Iga kord, kui ma
piiblitunnist tulin, panin tähele, et ka minu tuju
oli muutunud.
Lõpuks saadeti mind ajutiselt ühte teise
paika ja ma võtsin sinna kaasa Piibli ning paar
piiblitunni raamatut. Täitsin töövihikuid
ja sain nii puudutatud, et võtsin evangeeliumi
vastu, ma sain päästetud ja ristitud.
MIS SIIS IKKAGI JUHTUS?
Need misjonärid küsisid ka, et mis juhtus.
Tegelikult emotsionaalselt ei juhtunud midagi. See oli
väga emotsioonitu. Aga neid raamatuid lugedes hakkas
Jumala Vaim mind puudutama ja ma sain teada, mida Piibel
ütleb Ro 3,23. Ma olin nõus sellega, mida
see kirjakoht rääkis! Raamatus kirjutati,
et mina olen pattu teinud ja ma sain aru, et see oli
tõsi. Teine kirjakoht oli Ro 6,23, mis ütleb,
et patu palk on surm. Raamat ütles, et see räägib
minu elust, ma olen vaimselt surnud ja ka see oli tõsi!
Siis tulid veel kirjakohad Ro 5,8 ja Jh 3,16 ning need
kõik olid nii reaalsed minu jaoks. Ma teadsin,
et olin pattu teinud, teadsin, et patu palk on surm
ja ma teadsin, et Kristus suri minu eest.
Ma võtsin Jeesuse oma südamesse vastu
ja kuigi emotsionaalselt ei toimunud midagi, teadsin
oma südames, et ma olen nüüd kristlane
ning minu patud on andeks antud ja mul on nüüd
uus elu. Pärast seda mõned nädalad
hiljem tuli suur rõõm mu südamesse,
kui ma aru sain, mis tegelikult oli juhtunud.
KUIDAS ELU EDASI LÄKS?
Samal päeval, kui ma sain kristlaseks, teadsin
ma, et Jumal tahab, et minust saaks Tema teenija kogu
eluks.
Enne seda oli mu elu nii igav. Aga kui ma sain kristlaseks,
siis Jumal andis mu elule uue suuna. Ma ei teadnud,
kus ma elama hakkan, mida ma tegema hakkan, aga ma teadsin,
et pean teenima Jumalat. Pärast õhujõududest
lahkumist astusin kohe Chicago piiblikooli.
MITU AASTAT KOOL KESTIS?
Neli aastat nagu tavaline ülikool. Sain bakalaureusekraadi
pastoritöös. Seal koolis kohtusin ma ka oma
abikaasaga. Stephanie on pärit misjonäride
perekonnast ja kui me kohtusime, siis saime aru, et
me peame abielluma. Meil olid samad igatsused ja eesmärgid.
Abiellusime kaks aastat hiljem. See oli väga vahva
ja tore aeg.
Sain piiblikooli lõpetamisel noortepastori
elukutse, aga tundsin, et vajan rohkem haridust, eriti
pastoraalse nõustamise osas. Jätkasin oma
haridust ühes Chicago rakenduslikus ülikoolis,
kust sain magistrikraadi teoloogias.
ÕPPIMISEGA ÜHEAEGSELT
TÖÖTASID SA KA PASTORINA?
See oli tõesti kiire aeg. Ma õppisin,
olin pastor ja tegin ka oma firmas tööd.
Esimene kogudus oli väike kogudus Chicago kesklinnas.
See oli ohtlik kant - palju narkomaane, gängid,
aga kogudus oli normaalne. Meie linnaosas oli 85% hispaanlasi
ja kuigi oli ingliskeelne kogudus, olid kõik
koguduseliikmed puertoriikolased, kelle emakeeleks oli
hispaania keel.
OMETI EI OLE SA PRAEGU PASTOR, VAID
MISJONÄR EESTIS.
Pärast kooli lõpetamist arutasime Stephaniega,
mida edasi teha. Meile tundus, et see väike kogudus
ei ole päris see töö, milleks Jumal meid
kutsunud oli. Ja juhtus nii, et meie kogudus ühendati
ühe hispaaniakeelse kogudusega. Meie kogudusel
oli suur maja, aga inimesi vähe ja teisel kogudusel
oli palju inimesi, aga polnud maja ja nii saidki kogudused
ühendatud. Ma jäin abipastoriks ja kogudus
tegutses kakskeelsena - inglise- ja hispaaniakeelsena.
See kogudus on siiani meie kodukogudus Ameerikas.
Juba enne ühinemist hakkasime otsima uut töökohta,
aga ei leidnud ja siis mõtlesime, et Jumal tahab,
et me jääksimegi sellesse Chicago kogudusse
ja arvasime, et olgu. Pärast meie otsust keegi
helistas ja kutsus meid vestlusele, et võiksime
tegutseda misjonäridena. Nad olid kuulnud, et Stephanie
on sündinud misjonäri peres ja et mina oskan
vene keelt ning nad arvasid, et me saame hakkama.
KAS SINA JA STEPHANIE TEADSITE, MILLISED
ON EESTIS ELAMISTINGIMUSED VÕI HÜPPASITE
VETTE TUNDMATUS KOHAS?
Enne, kui otsustasime Eestisse tulla, tegime siia
ühe väikese reisi. Tahtsime näha, mis
maa see on ja kas me saaksime siin elamisega hakkama.
Kuna meil olid väikesed lapsed, kellest kaks on
tüdrukud, siis me ei tahtnud minna moslemimaadesse,
kus tüdrukute elu on väga raske. Meie põhimõte
oli, et see koht, kuhu teenima läheme, peaks lastele
turvaline olema. Meile meeldis Eestis kohe ja inimesed,
kellega siin tuttavaks saime, olid väga avatud
ning sõbralikud. Kuid kõige tähtsam
oli siiski see, et Jumal tahtis meid saata just Eestisse.
KUIDAS ESIMENE POOLTEIST AASTAT ON
LÄINUD?
Me alles kohaneme, õpime keelt. Süsteem
on selline, et oleme Eestis neli aastat, siis läheme
aastaks tagasi Ameerikasse ja siis tuleme jälle
neljaks aastaks.
Meie eesmärk ei ole kohe midagi uut rajama hakata,
vaid tahame seda keskkonda kõigepealt tundma
õppida, uurida, milline on kristlik olukord Eestis,
luua uusi suhteid ja alles siis midagi rajama hakata.
SA AITAD SOOL JA VALGUS KOGUDUST.
KAS PÄRNUSSE MAHUB VEEL UUSI KOGUDUSI? TUNDUB,
ET NEID ON JUBA PIISAVALT?
Pärnus on 50 000 inimest, kogudustes käib
vast umbes 2000-3000 inimest. Seega mahub siia veel
mitu kogudust.
Ma arvan, et me vajame kogudusi, kus käivad inimesed,
kes saavad mõjutada ja muuta ühiskonda ja
need on inimesed, kes on haritud, kelle käes on
võim ja raha. Ärimehed ja need, kes on valitsuses,
ka nemad vajavad Jumalat ning kogudust. Need inimesed
on harjunud mugavuse ja korraliku ümbrusega ning
nad vajavad euroremonditud ruume, samasuguse positsiooniga
inimesi enda ümber, kellega suhelda. Visioon ongi
rajada kogudus sellistele inimestele.
SUL ON SELLEKS AASTAKS OMA TÖÖPLAANID
TEHTUD. RÄÄGI NEIST PALUN LÄHEMALT!
Ma tahan hakata õpetama inglise keelt täiskasvanutele.
Loodan, et saan inglise keele kursuse kaudu tuttavaks
paljude erinevate inimestega. Tahan kasutada õpetamisel
tekste Piiblist, see on üks võimalus tutvustada
mittekristlastele vaimulikke tõdesid. Samuti
tahan alustada Alfa-kursusega, arvan, et teen selle
inglise keeles. Südames on alustada ka piiblikursusega,
et õpetada, kuidas Piiblit lugeda ja loetust
aru saada.
Sool ja Valgus koguduses olen üks juhatuse liikmetest,
saan anda uusi mõtteid ja nõuandeid.
Selle aasta veebruarist alustan Tartus Kõrgemas
Usuteaduslikus Seminaris inglise keele õpetamist.
Loodan, et saan tuttavaks õpilastega, kes tahavad
luua uusi kogudusi ja saan neid aidata.
KAS ON MIDAGI, MIS SIND EESTIS HÄIRIB?
Ma olen väga praktiline inimene, mitte negatiivne.
Otseselt ei häiri mind miski, aga ma arvan, et
pastorid vajavad rohkem abi ja teadmisi, kuidas rääkida
mittekristlastega, kuidas neid kogudusse saada, kuidas
äratada nendes huvi kristluse vastu. Peame olema
nagu Jeesus Kristus ja oskama nende inimestega samastuda.
Mittekristlased arvavad, et kõike saab osta
rahaga ja neile pole Jumalat vaja. Tegelikult on nende
elu igav, aga nad ei tea, mida tahta. Nad ei tea, et
kristlik elu võib olla väga huvitav ja lõbus.
MIDA SA INIMESTELE SOOVID 2002. AASTAKS?
Ma soovin, et inimesed saaksid aru, kes on Jeesus
ja mida Ta nende jaoks tegi. Jeesus andis usklikele
uue elu ja sellel elul on oma eesmärk - rääkida
Jeesusest sõpradele, tuttavatele, lähedastele.
Ja ma soovin, et iga kristlane, kes elab Eestis, võtaks
vastutuse rääkida Jeesusest oma tuttavatele,
et nad saaksid rohkem aru, kes on Jumal ja mida Ta on
meile andnud!
ILONA VEIKE
Perekond Karlik
KÜMME
AASTAT EESTI PIIBLISELTSI TAASTAMISEST
Eesti Piibliselts tähistas 14. detsembril oma
organisatsiooni taastamise 10. aastapäeva piduliku
vastuvõtuga ajaloolises Tallinna Raekojas, kus
kümme aastat tagasi selts taastati.
15. detsembril toimus Rahvusraamatukogus ümarlauaarutelu
"Piibel ja ühiskond". Ümarlauas
esinesid ettekannetega Sverre Smaadahl Norrast, Rootsi
Piibliseltsi peasekretär Anders Alberius, Läti
Piibliseltsi peasekretär Valdis Teraudkalns ning
teoloog ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlketoimkonna
liige Ain Riistan.
Ümarlaud Rahvusraamatukogu kuppelsaalis
Anders Alberius rõhutas oma ettekandes, et
piiblitõlke sihtgrupiks ei ole mitte ainult kristlased
ja kirik, vaid kogu rahvas: "Ei ole oluline, kes
sa oled ja kuidas loed Piiblit. Piibel on osa Lääne
ühiskonna mõtteviisist. Piibel kuulub kõigile."
Rootsi Piibliseltsi tegevuse üheks eesmärgiks
on olnud soov, et "Piibel oleks kõigile
OK". On ainult kaks teksti, mis hoiavad ühiskonda
koos - seadused ja Piibel. Täna on Rootsi postkristlik
ja sekulaarne ühiskond. Kuid vaatamata sellele
on ühiskonnas toimunud suhtumises Piiblisse muutused
. Mõned aastakümned tagasi peeti kõige
olulisemaks ühiskonna elu muutmise vahendiks poliitikat,
hiljem majandust. Nüüd otsivad inimesed vaimseid
väärtusi, vaimset uuenemist ning Piibel on
oluline vahend selleks, et mõista ennast ja ühiskonda.
Sverre Smaadahl juhtis tähelepanu sellele, kui
oluline on piibliseltsidel analüüsida ühiskonda
ning seal toimivaid protsesse ja muutusi. Kuigi Norras
on endiselt riigikirik, kus ristitakse ligi 90% lastest,
viiakse läbi enamik matustest ja laulatustest,
on ühiskond muutunud multikultuurseks, multikeelseks
ja multiusuliseks. Ainuüksi Oslos on seitse moðeed!
Norra Piibliselts muutus alles 80ndatel aastatel laiapõhjaliseks
oikumeeniliseks organisatsiooniks.
Valdis Teraudkalns leidis, et kirik, kes on ühiskonnas
vähemuses, ei saa kasutada poliitilist võimu.
Kirik saab kasutada ainult armastuse väge. Olukorras,
kus 42% lätlasi arvab, et Piibel on üks vana
raamat, mis sisaldab ajalugu, moraali ja legende, tuleb
leida vorme, mis võimaldaksid viia Piibli sõnumit
inimesteni. Läti Piibliselts on kaasa aidanud sotsiaaltegevusele.
Käsil on uus piiblitõlge.
Ain Riistan leidis, et piiblilugejaid saab jagada
kaheks: ühed loevad Piiblit kui jumalasõna
ja teised, et õppida tundma meie kultuuri ja
selle aluseid. Arvuliselt on mõlema puhul tegemist
ühiskonna vähemusega. "Nende vahele jääb
suur osa inimesi, kellel on Piibel raamaturiiulil, kuid
kes ei loe ega tunne selle vastu ka erilist huvi. Neile
tundub, et Piibel ei puuduta nende igapäevast elu."
Sotsioloogiliste küsitluste tulemusel teame, et
87 protsendil eestlastest on Piibel või Uus Testament
kodus olemas. "Füüsiline raamatute puudus
on viimase kümne aasta jooksul rahuldatud,"
kommenteeris olukorda Ain Riistan. "Vaja on tööd,
mis suunaks inimesi seda raamatut kasutama." Teiselt
poolt on väga oluline tõlketöö.
Eesti Piibliseltsi juhtimisel toimub praegu Vana Testamendi
tõlkimine.
Kümme aastat ühe organisatsiooni elus ei
ole väga pikk aeg. Kuid Eesti Piibliseltsil on
olnud võimalus toetuda oma ajaloole, mis on ligi
kaks sajandit vana. Aga ainult ajalugu ei ole oluline.
Need kümme aastat on andnud võimaluse kogeda
toetust ja ka palju õppida teistelt piibliseltsidelt.
Oleme kogenud toetust ka paljudelt Eestimaa kogudustelt
ja inimestelt. On ju piibliseltsi eesmärk, et Piibel
oleks kättesaadav igale inimesele, sõltumata
tema rahvusest, usutunnistusest, haridusest jne. Selleks
on Eesti Piibliselts nende kümne aasta jooksul
trükkinud uue piiblitõlke, mitmesugust piiblialast
kirjandust, oleme organiseerinud mitmesuguseid seminare,
näitusi, koolitusi. Usun, et paljudele on tuttav
Joona kala projekt. Kõik see on selleks, et meie
ühiskonnas võiks Piibel enam mõistetavam
ja kasutatavam olla.
Suur tänu kõigile, kes on nende aastate
jooksul meie tööle kaasa aidanud ja meid toetanud.
JAAN BÄRENSON
Eesti Piibliseltsi peasekretär
Teet Malsroosi fotod
Vasakult: Rootsi Piibliseltsi peasekretär Anders
Alberius, Läti Piibliseltsi peasekretär Valdis
Teraudkalns, Dominique Donzelot Ühinenud Piibliseltside
Euroopa ja Lähis-Ida keskusest ning Kerstin Alberius.
UUDISED
"SIR BILLY"
Londoni Timesi teatel tõstis Suurbritannia kuninganna
Elisabeth II Billy Grahami aadliseisusesse. Nii hinnati
83-aastase evangelisti "tohutut panust ilmalikus
ja vaimulikus elus".
Kuninganna, kes on ka anglikaani kiriku pea, olevat
vaimustatud Grahami kuulutusest. Kuninganna on Grahami
vastu võtnud kõigil kümnel korral,
kui Graham Suurbritannias evangeliseeris. Esimest korda
kohtusid nad 1955. aastal Windsori lossis. 1984. aastal
jutlustas Graham Sandringhamis jumalateenistusel, millest
ka kuninganna osa võttis.
idea Spektrum
JOHANNES RAU SILMAD OTSIVAD HOTELLIS PIIBLIT
Saksamaa gideonide ühingu esimees Eberhard Rothstein
kinkis Saksamaa presidendile Johannes Raule gideonide
ühingu poolt üle maailma levitatud miljardenda
Piibli.
Gideonide ühing asutati 1899. aastal USAs kaubareisijate
poolt. Praegu on organisatsioonis 226 tuhat liiget 175
maal. Ühing on tuntuks saanud eelkõige hotellitubade
Piiblitega varustamise tõttu. President Rau avaldas
rõõmu selle üle, et tänu gideonide
tööle jõuavad Piiblid ka nendeni, kellel
seni ei ole olnud Pühakirjaga kokkupuuteid. Ametireisidel
olevat president ka ise kasutanud gideonide poolt levitatud
Uusi Testamente. "Ma vaatan alati hotellis järele,
kas seal on gideonide Piibel," ütles president.
Kingitud Piibli paneb ta aukohale: "Ma viin selle
endale koju või panen selle oma töökabinetis
riiulisse."
Suur osa Piibleid antakse gideonide poolt isiklikult
üle. Selle juurde kuulub ka kristlik tunnistus.
Küsimusele, milliste sõnadega president
Rau Piibli teisele inimesele annaks, vastas ta: "Võta
ja loe!"
idea Spektrum
EESTI EKB LIIDUST
16. detsembril seati Kehra koguduses ametisse mõne
aja eest uueks pastoriks valitud Elari Tamm. Kogudusele
kõneles uue pastori isa Ridala koguduse pastor
Aare Tamm ja karjasele Eesti EKB Liidu president Helari
Puu. Ametisseseadmise palves osales lisaks nendele uue
pastori vend Kärdla koguduse pastor Erki Tamm.
Tervitasid Eesti EKB Liidu peasekretär Tarmo Kähr,
koguduse eelmine pastor Alland Parman, koguduse juhatuse
esimees Ilmo Kannike, Kehra linnapea Jüri Lillsoo
ja teised.
* * *
Uue kogudusena registreeriti Valga EKB Kogudus "Lootus".
Kogudus on venekeelne ja nimetab end kõnekeeles
"Nadeždaks". Kogudus koosneb põhiliselt
noortest inimestest. Kuna kogudusel ei ole veel oma
maja, kasutatakse ajutiselt Betaania koguduse palvelat.
Pastori puudumise tõttu juhib kogudust juhatuse
esimees Vladimir Ptšelnikov.
"VAATA,
JUMAL ON MU PÄÄSTE!"
Seda ei öelnud ma küll iga päev välja,
kui ma augusti algusest kuni novembri keskpaigani Kabulis
Talibani käes vangis olin, kuid see lause Jesaja
12,2 (vennastekoguduse loosungiraamatu aastasalm) võtab
kokku minu kogemused. Ma pidin igal hommikul uuesti
otsustama Jumalat usaldada ja oma hirmu Tema hooleks
jätma. Meid oli kaheksa arreteeritud välismaist
arenguabitöötajat. Meil oli selline ütlus
omavahel: "Kui sa arvad, et enam hullemaks minna
ei saa, siis läheb!" Ja meie olukord läks
üha halvemaks. Esialgu, kui me olime välismaailmast
täielikult isoleeritud ja ei saanud veel omastele
teatada, kus me oleme, oli väga ränk. Me ei
saanud sageli üldse Talibanilt mingit infot või
oli see vale. Pärast 11. septembrit läks meie
olukord oluliselt raskemaks. Kui ameeriklased hakkasid
oktoobris Afganistani pommitama, tuli üha selgemalt
välja, et me olime pantvangid ja Taliban kasutas
meid oma eesmärkidel kurjasti ära. Ikka ja
jälle tekkis hirm, eriti pommitamisöödel
Kabulis. Olime vangis oma kongis. Tihti värises
kogu maja. Seal ei olnud meie jaoks kindlat varjendit,
kus me oleksime võinud kaitset leida. Pidev isolatsioon
ja ebakindlus. Me ei teadnud enam, kuidas see lõpeb.
Eriti sel ööl, kui meid põhjaliidu
sissemarsi tõttu hilisõhtul Kabuli vangla
kongist välja toodi ja Kandahari suunas viidi.
Meile oli selge, et see võis tähendada surma.
Siis ei olnud enam millestki kinni hoida. Oli veel ainult
Jumal. Palvetasin ikka ja jälle ning nii suutsin
hirmu ja paanika maha suruda. Ja Jumal andis mulle ikka
ja jälle oma rahu.
KIITA JUMALAT VANGISTUSES?
 Algusest
peale oli meil selline tunne, et pääseme tervelt
ja kahjustamata tulema (Taanieli 3). Ja Jumal pidas
sõna.
Meid ei säästetud halbadest olukordadest,
kuid kõigis neis olime me hoitud. Ka siis, kui
olime hirmul, oli Jumal alati kohal. Ka teine pool salmist
Jesaja 12,2 on minu jaoks tähendusrikas: "Sest
Issand Jumal on mu tugevus ja kiituslaul, ja Tema oli
mu päästja." Jumalat kiita, Teda kummardada
- ka meie olukorras? Me ei lasknud seda osa endalt ära
võtta. See kuulus ka meie vangistuse ajal meie
igapäevasesse ellu. Ma ei oleks iialgi ette kujutada
osanud, et võin sellisest raskest ajast - Talibani
vägivallast, vangist ja siis veel sõjast
- välja tulla ilma raskete hingeliste või
kehaliste kahjustusteta. Oma jõuga ei oleks ma
seda suutnud. Minu usk Jumalasse ja minu armastus Tema
vastu kasvasid vangistuses veel suuremaks. Ja see annab
mulle lootust ka tulevikuks.
PETLIK JULGEOLEK
Meie julgeolek Läänes on petlik. Me ei tea,
mis tulemas on. Ei ole mingit garantiid, et meid sõdadest,
loodusõnnetustest või muust sellisest
säästetakse. Ma ei usu ka, et meil, kristlastel,
on õigus nõuda head, pikka ja rahulikku
elu. Kuid need kogemused, mis ma sain sel ajal Jumalaga,
annavad mulle julgust ja lootust homseks ja ülehomseks,
sest ma tean, et ma võin Jumalale loota, tulgu
mis tuleb ja juhtugu mis juhtub. Kas ma elan või
suren, ma kuulun Talle.
MARGRIT STEBNE
Ridea Spektrum
PÄÄSEMISE
IME
Ülaltoodud tunnistuse paremaks mõistmiseks
meenutame veidi Afganistani vangide lugu.
24 abiorganisatsiooni "Shelter Now" kaastöölist,
nendest kaheksa välismaalast, vabanesid 13. novembril
pärast kolmekuulist eeluurimisvangistust Afganistani
vanglast. Valitsev Taliban oli neid süüdistanud
misjonitegevuses. Aasta varem oli Taliban ise neid appi
palunud, et nad hoolitseksid põgenike, kodutute
ja tänavalaste eest. Neli sakslast, kaks ameeriklast
ja kaks austraallast ei teinud mingit saladust sellest,
et nad on kristlased. Kuid süüdistuse, et
nad rikkusid Afganistani seadust ja misjoneerisid inimesi,
lükkasid nad tagasi. Varsti pärast kohtuprotsessi
algust algas ameeriklaste terrorismivastane sõda.
Kui Taliban kaotas pealinna Kabuli, viidi vangid Ghasni
linna. Seal aga algas kohalike elanike ülestõus
ja põgenev Taliban pidi vangid maha jätma.
Kui ülestõusnud vanglauksed lahti tegid,
olid nad väga üllatunud, leides sealt välismaalasi.
Ühel väljakul süütasid vabastatud
vangid riidetükkidest lõkke, et Ameerika
kopteritele endast märku anda. Nad leiti ja viidi
Pakistani pealinna Islamabadi.
Vaevalt julges keegi loota, et pärast sõja
puhkemist vangid veel eluga pääsevad. "Shelter
Now" Saksamaa haru juht Udo Stolte lähtub
sellest, et mitte kunagi pole kristlased üle maailma
mingi konkreetse asja pärast rohkem palvetanud
kui nende 24 inimese pärast. Karismaatikud ja nelipühilased,
luterlased, reformeeritud ja baptistid, katoliiklased
ja metodistid levitasid palveüleskutset internetis,
ajakirjanduses ja kirikuteadetes. Vangide vabanemise
põhjuseks polnud diplomaatia ega sõjaline
vabastamisaktsioon, rääkida saab ainult imest.
Nii näevad seda ka neli vabastatud sakslast. Nad
kinnitavad üksmeelselt, et kui olukord Afganistanis
jälle kindel on, tahavad nad seal edasi töötada.
Sest inimeste viletsus on seal - ka sõja tõttu
- täna suurem kui kunagi varem.
idea Spektrum
In
memoriam ANDRES VÕSU
 2001.
aasta 31. detsembri öösel pärast kella
ühte kaotas Andres Võsu juhitud sõiduauto
tuisuse Kose-Kehra maantee lauslibedas kurvis juhitavuse
ning sööstis teelt välja. Kurvis kasvav
vahtrapuu saigi 45-aastase Andrese viimaseks teeviidaks
igavikku. Andrest jäävad leinama abikaasa
Tiina, tütred ja pojad, isa ja vend perega ning
sugulased koos arvukate sõprade ja usukaaslastega.
Andres Võsu sündis 23. novembril 1956.
Aasta hiljem sündis tema noorem vend Peeter. Vendadel
oli õnn kasvada üles soojas ja armastavas
kodus. Isa Rein ja ema Elma olid sügavalt usklikud
inimesed ning võtsid aktiivselt osa nii Tallinna
Oleviste koguduse vaimulikust tööst kui ka
muusikaelust.
Andres Võsu õppis Tallinna Kalamaja
põhikoolis, seejärel lõpetas ta Võru
Tööstustehnikumi. Pikki aastaid töötas
ta Kunstikombinaadis ARS ning hiljem ehitusettevõtluses.
1991. aasta alguses läks Andres õppima teletööd
ning lõi sama aasta sügisel organisatsiooni
Eesti Kristlik Televisioon, millest kujunes esimene
eratelekanal Eestis. Avasaade valmis 1991. aasta jõuludeks.
1993. aastal reorganiseerus Eesti Kristlik Televisioon
laiemapõhjaliseks telesaadete tootjaks, mille
juhatuse esimehena tegutses Andres kuni elu lõpuni.
Andrese esimese Iisraeli-reisi järel oli selge,
et tema süda jäi Pühale Maale. Tema eestvedamisel
loodi 1993. aasta kevadel Jeruusalemma Rahvusvahelise
Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond, mille presidendi
ja hiljem juhatuse esimehe kohuseid täitis ta surmani.
Andrese juhtimisel hakati korraldama Iisraeli õhtuid
üle kogu Eesti, samuti reise Pühale Maale.
Tema juhitud grupid said reisil olles sageli nii kokku
liidetud, et jäädi sõpradeks ning tuldi
kokku ka hiljem. Andres rajas Tallinnas Olevimäele
ainulaadse Iisraeli töö keskuse, mille ümber
koondus hulgaliselt Iisraeli sõpru ning kus korraldati
nii keeleõpet kui ka kultuurilisi ja usulisi
üritusi. Seal toimetas ja valmistas Andres trükiks
ette ka ajakirja Jeruusalemma Sõnumid, millesse
ta pani oma hinge, olles nii ajakirja tegija, tellimuste
vormistaja kui ka selle kättetoimetaja.
Aasta-aastalt leidsid üha enam poolehoidjaid
Andrese korraldatud Iisraeli sõprade suvelaagrid
erinevates Eestimaa paikades, samuti Iisraeli muusika
kontserdid ja muud kultuurisündmused. Laiahaardelise
ja suure visiooniga inimesena kujunes Andresest üks
Eesti Iisraeli-töö võtmeisikuid, kes
oli hästi tuntud nii Eesti võimukoridorides
kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides.
Nii paljud asjad jäid pooleli. Pooleli jäi
käsikirja lõppfaasis olev raamat Püha
Maa kohta, pooleli jäid ka õpingud Concordia
Ülikoolis. Me jääme Andrest mäletama
elurõõmsa, abivalmis, südamliku ja
hea inimesena, kes lahkus meist hetkel, kui ta näis
olevat oma võimete tipul.
ÜLO NIINEMÄGI
Andres
Võsu tööst ja vaadetest andis hea ülevaate
intervjuu, mis ilmus Kuulutaja möödunud aasta
jaanuarinumbris.
|
